KOHTUJURISTI ETTEPANEK
DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER
esitatud 3. veebruaril 20091(1)
Kohtuasi C‑440/07 P
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Schneider Electric SA
Apellatsioonkaebus – Ettevõtjate koondumine – Elektriturg – Kahju, mis on tekkinud komisjoni käitumisest ettevõtjate koondumise hindamisel – Ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldused
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Esimese astme kohtumenetluse asjaolud
A. Haldusmenetlus
B. Kohtumenetlus
III. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigusnormid koondumise kontrolli kohta
B. Menetlust mõjutavad varasemad kohtuotsused
IV. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
A. Menetlus kohtuasjas T‑351/03
B. Vaidlustatud kohtuotsuse (kohtuasi T‑351/03) põhiküsimused
1. Piisavalt selge rikkumine
2. Põhjuslik seos
3. Kantud kahjude määratlemine
a) Schneideri kantud teenustasud, halduskulud ja õigusabikulud.
b) Legrandi võõrandamise hinna vähendamine, milles tuli Wendel-KKR-iga kokku leppida, et võõrandamise tähtpäeva edasi lükataks.
c) Hindamine, vastutus ja viivis
V. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja poolte nõuded apellatsioonkaebuses
VI. Apellatsioonkaebuse analüüs
A. Esitatud argumendid
B. Piisavalt selge rikkumisega seotud väited
1. Poolte argumendid
2. Esimene väide: vaidlustatud otsuse väär tõlgendamine
3. Teine väide
C. Schneiderile tekitatud kahjuga seotud väide
D. Väited põhjusliku seose kohta
1. Põhjusliku seose puudumine
a) Faktiliste ja õiguslike asjaolude moonutamine (apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa)
b) Põhjusliku seose puudumine kokkusobimatuks kuulutava otsuse kehtetuse ja Legrandi Wendel-KKR-ile võõrandamise hinna vähenemise vahel (apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa)
i) Poolte argumendid
ii) Hindamine
2. Põhjusliku seose katkemine (apellatsioonkaebuse kolmas ja viies väide)
a) Poolte argumentide lühiülevaade
b) Teatud argumentide vastuvõetavus
c) Sisulised küsimused
3. Vastuolulistel argumentidel põhinev väide
E. Seitsmes väide
VII. Euroopa Kohtu otsus põhikohtuasjas
VIII. Kahe menetluse kohtukulud
IX. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Euroopa Komisjon esitas Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsuse peale apellatsioonkaebuse,(2) millega osaliselt rahuldati ühenduse lepinguvälise vastutuse hagi seoses koondumise takistamisega, mille viidatud kohus hiljem tühistas.
2. Käesolevas kohtuasjas on pea 1,7 miljoni euro suurusest määratust nõudesummast olulisem see, kuidas mõjutab Euroopa Kohtu otsus konkurentsi kaitse eest vastutava ühenduse institutsiooni majanduspoliitikat.
3. Haldusmenetluses ettevõtja kaitseõiguste rikkumise ja sellise põhiõiguse rikkumisega põhjustatud kahju üle peetavas kohtuvaidluses tuleb võimalike raskete tagajärgede tõttu nii ettevõtjatele kui ühenduse ja võib-olla isegi siseriiklikele institutsioonidele otsus teha äärmiselt ettevaatlikult ja järelemõeldult.
II. Esimese astme kohtumenetluse asjaolud
4. Käesoleva apellatsioonkaebuse tinginud vaidluseni viinud keerulised asjaolud on toodud vaidlustatud kohtuotsuses(3) ja on kokkuvõtlikult esitatud ka alljärgnevalt.
A. Haldusmenetlus
5. Kaks Prantsuse äriühingut, Schneider Electric SA (edaspidi „Schneider”) ja Legrand SA (edaspidi „Legrand”), teavitasid komisjoni Schneideri kavast omandada määruse (EMÜ) nr 4064/89 (edaspidi „määrus”) artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses täielikult kontroll ettevõtja Legrand üle avaliku aktsiate vahetustehingu teel (edaspidi „avalik vahetuspakkumine”).(4) Schneider toodab ja müüb elektrijaotuse, tööstuselektroonika ja -automaatika sektorite seadmeid ja süsteeme ning Legrand elektrilisi madalpingeseadmeid.
6. Kuna kõnealune kava tekitas tõsiseid kahtlusi selle kokkusobivuse osas ühisturuga, algatas komisjon 30. märtsil 2001 määruse artikli 6 lõike 1 punkti c alusel kontrolli II faasi, milles esitas Schneiderile ja Legrandile teabenõude.
7. Komisjon saatis 3. augustil 2001 Schneiderile vastuväiteteatise, osutades, et koondumine tekitab turgu valitseva seisundi teatavatel siseriiklikel valdkondlikel turgudel.
8. Oma 16. augusti 2001. aasta vastuses neile vastuväidetele vaidlustasid mainitud äriühingud komisjoni antud määratluse turgudele ja komisjoni analüüsi koondumise mõju kohta neile turgudele. 29. augustil 2001 toimus koondumisest teatanud ettevõtjate ning komisjoni talituste ühine koosolek, millel Schneider lubas kohaldada mitmesuguseid parandusmeetmeid.
9. Komisjon tegi 10. oktoobril 2001 määruse artikli 8 lõike 3 alusel otsuse 2004/275/EÜ (edaspidi „kokkusobimatuks kuulutamise otsus”)(5), millega kuulutati kavandatav koondumine ühisturuga kokkusobimatuks. Komisjon leidis otsuse põhjendustes 782 ja 783, et koondumine tekitab turgu valitseva seisundi ja takistab märkimisväärselt tõhusat konkurentsi mõnedel siseriiklikel valdkondlikel turgudel ning tugevdab ka turgu valitsevat seisundit mitmesugustel Prantsuse valdkondlikel turgudel.(6) Komisjon oli samuti seisukohal, et Schneideri pakutud parandusmeetmed ei aita ära hoida kokkusobimatuks kuulutamise otsuses määratletud konkurentsiprobleeme.
10. Kuna Schneider oli 98,1% Legrandi aktsiate omandamisega teostanud hiljem ühisturuga kokkusobimatuks kuulutatud koondumise, väljastas komisjon 24. oktoobril 2001 kahe äriühingu lahutamise eesmärgil teise vastuväiteteatise, milles nõudis määruse artikli 8 lõike 4 alusel piisava kindlusega ja piisavalt lühikese ajaga tõhusa konkurentsi taastamiseks Schneiderilt, et ta võõrandaks oma osaluse Legrandis, nii et see ei oleks enam märkimisväärne.
11. Komisjon soovis anda Schneideri osaluse haldamise Legrandis viivitamatult üle kogenud ja sõltumatule volitatud esindajale ning määruse artikli 7 lõike 4 alusel lubas 4. detsembril 2001 Schneideril teostada Legrandis oma osalusega seotud hääleõigust komisjoni heakskiidetud lepingus sätestatud tingimustel volitatud esindaja vahendusel.
12. Komisjon tegi 30. jaanuaril 2002 määruse artikli 8 lõike 4 alusel otsuse (edaspidi „lahutamisotsus”)(7), millega kohustas Schneiderit lahutama end Legrandist üheksa kuu jooksul, s.o hiljemalt 5. novembriks 2002.
13. Lahutamisotsus keelas Schneideril Legrandi teatavaid tegevusalasid eraldatult lahutada, pani kohustuse Legrandi omandaja või omandajad eelnevalt komisjoniga kooskõlastada ja keelas anda Schneiderile hiljem mis tahes viisil tagasi Legrandi teatavaid tegevusalasid.
B. Kohtumenetlus
14. Enne viimast otsust oli Schneider 13. detsembril 2001 esitanud Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule hagi, paludes tühistada kokkusobimatuks kuulutamise otsus (kohtuasi T‑310/01).
15. 18. märtsil 2002 esitatud hagis nõudis Prantsuse ettevõtja ka lahutamisotsuse tühistamist (kohtuasi T‑77/02) ja selle täitmise peatamist (kohtuasi T‑77/02 R).
16. Pärast kohtuasjas T‑77/02 23. aprillil 2002 toimunud ajutiste meetmete kohaldamise kohtuistungit pikendas komisjon Schneiderile Legrandist lahutamiseks antud tähtaega kuni 5. veebruarini 2003, puudutamata lahutamismenetluse etappide läbiviimist pikendatud tähtaja jooksul, misjärel Schneider peatamishagist loobus.
17. Schneider valmistas ette Legrandi võõrandamist, mis oleks toimunud juhul, kui need kaks tühistamishagi oleksid jäänud rahuldamata, ja sõlmis 26. juulil 2002 konsortsiumiga Wendel-KKR võõrandamislepingu, mis tuli täita hiljemalt 10. detsembril 2002. See leping sisaldas sätet, mis võimaldas Schneideril kokkusobimatuks kuulutamise otsuse tühistamisel lepingu kuni 5. detsembrini 2002 üles öelda, makstes selle eest lepingu lõpetamise hüvitist (180 miljonit eurot).
18. Esimese Astme Kohus tühistas kohtuotsusega Schneider I(8) kokkusobimatuks kuulutamise otsuse põhjustel, et koondumise mõju väljaspool Prantsusmaad asuvatele siseriiklikele valdkondlikele turgudele analüüsimisel ja hindamisel tehti vigu ning rikuti ka kaitseõigusi. Samamoodi tühistas Esimese Astme Kohus samal kuupäeval tehtud kohtuotsusega Schneider II(9) lahutamisotsuse, kuna see kujutab endast kokkusobimatuks kuulutamise otsuse rakendusmeedet. Kuna komisjon ei esitanud apellatsioonkaebust kummagi kohtuotsuse peale, siis on need jõustunud. Et asjaolude osa mitte liiga keeruliseks ajada, esitan mõlema kohtuotsuse sisu üksikasjalikumalt oma ettepaneku III peatükis, mis käsitleb käesoleva kohtuasja õiguslikku raamistikku.(10)
19. Komisjon avaldas teadaande,(11) määrates määruse artikli 10 lõike 5 alusel koondumise kontrollimise uuesti alustamise tähtpäevaks 23. oktoobri 2002. Komisjon lisas, et I faasi esmase analüüsi kohaselt ja ilma et see mõjutaks lõppotsust, võib koondumine kuuluda määruse reguleerimisalasse, ning palus kolmandatel isikutel esitada oma võimalikud märkused.
20. Komisjon teavitas uue, 13. novembri 2002. aasta vastuväiteteatisega Schneiderit, et koondumine võib mõjutada konkurentsi Prantsuse valdkondlikel turgudel Schneideri ja Legrandi oluliste turuosade kattumise, nende traditsioonilise võistlevuse kadumise, Schneiderist ja Legrandist moodustunud uuele üksusele kuuluvate kaubamärkide, selle üksuse hulgimüügiettevõtjate üle omatava võimu ning iga konkurendi võimetuse tõttu avaldada niisugust konkurentsisurvet, mida Legrand avaldas enne koondumise rakendamist.
21. Schneider esitas 14. novembril 2002 komisjonile parandusmeetmed, mille eesmärk oli kõrvaldada koonduvate äriühingute tegevusalade kattumine Prantsuse asjaomastel valdkondlikel turgudel. Nendest ettepanekutest sai alguse kirjavahetus, milles komisjon lükkas Schneideri ettepanekud tagasi, pidades neid ebapiisavaks, et leevendada koondumise negatiivset mõju konkurentsile Prantsusmaal, ning Schneider omakorda heitis komisjonile ette kahtlusi oma kõnealuses riigis konkurentsi säilitamiseks pakutud meetmete jätkusuutlikkuse ja tulemuslikkuse kohta.
22. 2. detsembri 2002. aasta kirjas avaldas Schneider, et selles väga kaugele läinud menetlusetapis ei ole komisjoni seisukohtade tõttu enam reaalne arutelu jätkata, ja rohkem kui aasta kestnud kindlusetuse lõpetamiseks teatas Schneider komisjonile, et otsustas Legrandi müüa Wendel-KKR‑ile. Järgmisel päeval saadetud faksiga kinnitas Schneider oma otsust, täpsustades, et vastavalt eelviidatud võõrandamislepingu sätetele toimub Legrandi müük Wendel-KKR‑ile 10. detsembril 2002, mille teoks saamist kinnitas komisjonile sama kuu 11. kuupäeval.
23. Kuigi esialgu algatas komisjon 4. detsembril 2002 koondumise kontrolli II faasi, sedastades, et Schneideri väljapakutud lahendused ei kummutanud kahtlusi koondumise kokkusobivuse osas, teavitas komisjon 13. detsembril juba Schneiderit uurimismenetluse lõpetamisest menetluse eseme puudumise tõttu, kuna Schneider ei kontrollinud enam Legrandi.
24. Schneideri esitatud tühistamishagi II faasi avamise otsuse peale ja 13. detsembri 2002. aasta menetluse lõpetamise otsuse peale (kohtuasi T‑48/03)(12) jäeti määrusega läbi vaatamata, nagu ka Euroopa Kohus jättis rahuldamata nimetatud määruse peale esitatud apellatsioonkaebuse.(13)
25. Nimetatud kohtumääruse punktis 48 leidis Euroopa Kohus, et otsustades uuesti alustada koondumise kontrollimenetluse I faasi, tegi komisjon vajalikud järeldused kohtuotsusest Schneider I ja võttis Schneideri kaitseõiguste tagamiseks samuti kõik vajalikud abinõud.
III. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigusnormid koondumise kontrolli kohta
26. Kohtumenetluses kohaldatavas redaktsioonis sätestab määruse artikli 2 lõige 3, et teatatud koondumine, mis tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturus või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud, tuleb kuulutada ühisturuga kokkusobimatuks.
27. Sama määruse artikli 3 lõike 1 punkti b järgi loetakse koondumiseks juhtumit, kus üks äriühing omandab väärtpaberite või varade ostmise kaudu otsese või kaudse kontrolli teise ettevõtja üle.
28. Määruse artikli 6 lõike 1 punkt b täpsustab, et komisjon kuulutab ühisturuga kokkusobivaks koondumise, millest on talle kooskõlas määrusega teatatud ning mis kuulub määruse reguleerimisalasse ja ei tekita tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses ühisturuga.
29. Vastupidisel juhul teeb komisjon vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile c otsuse menetluse alustamise kohta põhjalikuks kontrolliks (nn II faasi avamise otsus).
30. Artikli 10 lõige 1 näeb ette, et need otsused tuleb teha ühe kuu jooksul alates koondumisteatise kättesaamisele järgnevast päevast või alates täieliku teabe kättesaamisele järgnevast päevast.
31. Artikli 8 lõiked 2 ja 3 annavad komisjonile õiguse teha kontrolli II faasis, pärast asjaomaste ettevõtjate tehtud muudatusi oma koondumiskavas, vastavalt kas ühisturuga kokkusobivaks või kokkusobimatuks kuulutava otsuse.
32. Artikli 10 lõige 3 kehtestab, et otsused, mis kuulutavad koondumise ühisturuga kokkusobimatuks, tuleb teha hiljemalt nelja kuu jooksul alates II faasi avamise kuupäevast.
33. Kui kokkusobimatuks kuulutatud koondumine on juba toimunud, võib komisjon artikli 8 lõike 4 järgi nõuda lõike 3 kohases otsuses või eraldi otsuses, et ettevõtjad lahutataks või võetaks muud meetmed, mis võivad olla asjakohased tõhusa konkurentsi taastamisel.
34. Artikli 10 lõike 6 kohaselt loetakse teatatud koondumine ühisturuga kokkusobivaks, kui komisjon ei ole teinud kas otsust II faasi avamise kohta ühe kuu jooksul alates koondumisest teavitamisest või täieliku teabe kättesaamisest või otsust koondumise ühisturuga kokkusobivuse kohta nelja kuu jooksul pärast II faasi avamist.
35. Artikli 10 lõige 5 sätestab, et kui ühenduste kohus tühistab komisjoni otsuse, hakatakse käesolevas määruses sätestatud tähtaegu uuesti arvestama alates kohtuotsuse kuupäevast.
36. Määruse artikli 7 lõike 1 järgi jõustub koondumine alles pärast sellest teatamist või komisjonile teatamisele järgneva kolme nädala jooksul. Siiski ei takista see säte vastavalt sama artikli lõikele 3 sellise avaliku pakkumise elluviimist, millest on komisjonile vastavalt lõikele 1 teatatud, tingimusel et omandaja ei kasuta kõnealuste väärtpaberitega seotud hääleõigust või teeb seda ainult investeeringute täieliku väärtuse säilitamiseks, lähtudes komisjoni tehtud erandist.
37. Väga tähendusrikas on käesolevas kohtuasjas määruse artikkel 18, sest selle lõige 1 sätestab, et enne eeskätt artikli 8 lõike 3 kohaste otsuste tegemist annab komisjon asjaomastele ettevõtjatele võimaluse igas menetluse etapis kuni nõuandekomiteega konsulteerimiseni teha teatavaks oma seisukohad nende vastu esitatud väidete kohta.
38. Sama artikli lõige 3 täpsustab, et komisjon lähtub oma otsuse tegemisel ainult vastuväidetest, mille kohta osalised on saanud esitada oma märkused ja et menetluste käigus peetakse täiel määral kinni nende kaitseõigustest.
B. Menetlust mõjutavad varasemad kohtuotsused
39. Schneider esitas komisjoni vastu hagi, vaidlustades Esimese Astme Kohtus kokkusobimatuks kuulutamise otsuse ja lahutamisotsuse, mistõttu on siinkohal asjakohane kokkuvõtlikult esitada eelnimetatud otsused tühistanud Esimese Astme Kohtu otsused, kuna need on jõustunud.
40. Otsusega Schneider I tühistati kokkusobimatuks kuulutamise otsus põhjustel, et esiteks tehti koondumise mõju väljaspool Prantsusmaad asuvatele siseriiklikele valdkondlikele turgudele hindamisel vigu ning teiseks rikuti kaitseõigusi, mis mõjutas nii valdkondlikele turgudele avaldatava mõju analüüsi kui ettevõtja pakutud parandusmeetmeid.
41. Kuna apellatsioonkaebuses ei vaidlustata majanduslikul hindamisel tehtud vigu, tuleb uurida üksnes kaitseõiguste rikkumist. Sellest tulenevalt võeti kohtuotsusega Schneider I seisukoht, et komisjon pidi koondumisest tingitud konkurentsiprobleemid täpsemalt esile tooma, et koondumisteate esitanud pooltel oleks asjakohaselt ja õigeaegselt võimalik esitada ettepanekud vara võõrandamise kohta, mis võimaluse korral võiks muuta koondumise ühisturuga kokkusobivaks.
42. Esimese Astme Kohus lisas, et 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises ei käsitletud piisava selguse ja täpsusega Schneideri turgu valitseva seisundi – mis tulenes Legrandi müükide liitmisest jaotusseadmete koostisosade turgudel ja Legrandi juhtivast seisundist lõppseadeldiste turusegmendis – tugevnemist madalpinge seadmete tarnijate suhtes Prantsusmaal.(14)
43. Ta täheldas muu hulgas, et vastuväiteteatises loetletakse koondumisest mõjutatud üksikuid siseriiklikke valdkondlikke turge, viitamata siiski mingile seotusele koondamisteate esitanud poolte seisundite vahel.(15) Seega võttis komisjon Prantsuse äriühingult võimalused esitada omapoolseid märkusi ja vaidlustada väide, mille kohaselt tugevnes Prantsusmaal ala- ning lõppjaotusseadmete koostisosade sektori turustustasandil Schneideri turgu valitsev seisund Legrandi juhtiva seisundi tõttu lõppseadeldiste turusegmendis.
44. Kuna Schneideril ei olnud võimalik täies ulatuses hinnata komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleeme Prantsusmaa madalpingeseadmete turul turustustasandil, rikuti kokkusobimatuks kuulutamise otsusega Schneideri kaitseõigusi. Ennekõike ei antud kõnealusele äriühingule võimalust esitada ettepanekut vara võõrandamiseks ega pakkuda muid meetmeid, mis oleksid piisavad mainitud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Seega võeti Schneiderilt kaudselt võimalus saada komisjoni nõusolek, mis tähendab üsna rasket rikkumist, kuna parandusmeetmete võtmine on ainus viis, kuidas vältida määruse artikli 2 lõike 3 reguleerimisalasse jääva koondumise kuulutamist kokkusobimatuks.(16)
45. Kuna kokkusobimatuks kuulutamise otsus ja lahutamisotsus on omavahel tihedalt seotud, tühistas Esimese Astme Kohus kohtuotsusega Schneider II ühtlasi ka lahutamisotsuse.
IV. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
A. Menetlus kohtuasjas T‑351/03
46. 10. oktoobril 2003 esitas Schneider kahju hüvitamise hagi EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses.
47. Prantsuse Vabariigi toetusel palus ta Esimese Astme Kohtult esimese võimalusena mõista ühenduselt hageja kasuks välja summa suuruses 1 663 734 716,76 eurot, millest arvutatakse vastavalt maha nende kohtukulude summa, mis tuleb hagejale tagastada vastavalt kohtukulude kindlaksmääramise määrustele(17) ning millele liidetakse esiteks viivisintress määraga 4% aastas alates 4. detsembrist 2002 kuni summa täieliku tasumiseni ja teiseks maks summas, mida Schneider peab tasuma makstavalt hüvitiselt selle saamise hetkel.
48. Hageja rajas oma argumentatsiooni(18) kokkusobimatuks kuulutamise otsuses kohtuotsusega Schneider I tuvastatud kahele rikkumisele: esiteks esinesid komisjoni analüüsis koondumise mõju kohta siseriiklikel valdkondlikel turgudel väljaspool Prantsusmaad puudused ning teiseks rikuti hageja kaitseõigusi, kuna vastuväiteteatises ei olnud piisavalt täpsustatud etteheidet seotuse kohta.
49. Hageja väitel tõi see otseselt kaasa tema vara väärtuse vähenemisest tingitud kahju, mis seisneb esiteks Legrandi osaluse ulatuses tekkinud arvestuslikus kahjus, teiseks sellisest tulust ilmajäämises, mida plaaniti saada koondumisega kaasneva sünergia ning kontserni tööstusstrateegia abil, ja kolmandaks hageja maine kahjustamises. Ühtlasi väitis hageja, et komisjoni negatiivne suhtumine suurendas kahju.
50. Samuti arvas Schneider oma kahjude hulka kulud, mis olid seotud esindaja tasudega lahutamist puudutavas haldusmenetluses ja kohtuotsuste Schneider I ja Schneider II kuulutamisele järgnenud koondumise kontrolli uuesti alustamisega, nagu ka kulud, mis olid seotud kohtuasjades T‑310/01, T‑77/02 ja T‑77/02 R hagide esitamisega, millest on maha arvutatud nende kohtukulude summa, mis Schneiderile on juba välja mõistetud vastavalt eespool viidatud kohtukulude kindlaksmääramise määrustele.
51. Teise võimalusena palub hageja tunnistada hagi vastuvõetavaks ja tuvastada ühenduse lepinguväline vastutus, mille määratlemiseks palus ta paika panna menetluse talle tekitatud ja hüvitamisele kuuluva kahjusumma kindlakstegemiseks ning mõista komisjonilt välja kohtumenetlusega seotud kulud.
52. Komisjon, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, palus Esimese Astme Kohtul jätta hagi osalise vastuvõetamatuse ja täieliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja Schneiderilt.
53. Esimese Astme Kohus (neljas koda) võttis 11. detsembril 2003 tarvitusele menetlust korraldava meetme, piirates kohtuvaidluse ühenduse lepinguvälise vastutuse põhimõtte ning kahju kindlaksmääramise metodoloogiaga.
B. Vaidlustatud kohtuotsuse (kohtuasi T‑351/03) põhiküsimused
1. Piisavalt selge rikkumine
54. Kohtuotsusega Schneider I tühistati kokkusobimatuks kuulutamise otsus, kuna see rikkus Schneideri kaitseõigusi, ning selle arutluses (põhjendavas osas) keskenduti sellele, kas tegemist oli isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega, mille puhul sai otsustavaks kohtupraktikas kinnistunud kriteerium, et ühenduse institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.(19)
55. Enne institutsiooni käitumisest koondumise kontrolli menetluse ajal tulenevate kahju suurendavate asjaolude kaalumist, uuriti otsuses, kas kokkusobimatuks kuulutamise otsuses tehtud vead kujutasid endast piisavalt selget rikkumist.
56. Leides, et koondumise majandusanalüüsi puudustega ei ole ületatud ühenduse vastutuse tekkimise piiri,(20) kuna need ei mõjutanud ühisturuga kokkusobimatuks kuulutamist,(21) uuris Esimese Astme Kohus kokkusobimatuks kuulutavas otsuses sisalduvat ainsat rikkumist, mis kohtuotsuse Schneider I kohaselt oli võtnud hagejalt võimaluse saada koondumise rakendamiseks soodne otsus ja mis seisnes 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatise ja kokkusobimatuks kuulutamise otsuse enese vahel tuvastatud vastuolus seoses etteheitega koondumise poolte seisundite seotuse kohta.
57. Esimese Astme Kohus leidis, et vastuväiteteatisega rikuti ilmselgelt ja raskelt määruse artikli 18 lõikeid 1 ja 3, kuna kohtuotsuse Schneider I kohaselt ei olnud hagejal võimalik teada saada, et kui ta ei esita kohaseid parandusmeetmeid, mis vähendaksid Prantsuse valdkondlikel turgudel tema ja Legrandi seisundite seotust või kaotaksid selle, siis puudub tal igasugune võimalus, et koondumine kuulutataks ühisturuga kokkusobivaks.
58. Kohus lükkas tagasi õigustused ja selgitused, mis põhinesid komisjoni teenistustel lasuvatel erilistel piirangutel ja milles rõhutati, et keerukat turuanalüüsi on raske koostada väga lühikese aja jooksul. Kohus leidis, et selline argument ei ole asjakohane, kuna kahju ei tulenenud vastuväiteteatises või kokkusobimatuks kuulutamise otsuses esitatud analüüsist asjaomaste turgude kohta, vaid sellest, et vastuväiteteatise järeldustes ja kokkusobimatuks kuulutamise otsuse resolutsioonis jäeti märkimata sedavõrd oluline teave.
59. Kõnealune teave ei kujuta endast spetsiaalset tehnilist keerukust ega nõua erilist täiendavat uurimist, mida ei oleks saanud ajalistel kaalutlustel läbi viia, ja mille puudumist ei saa lugeda juhuslikult või kogemata tekkinud koostamisprobleemiks, mida on võimalik ületada vastuväiteteatise kui terviku lugemisega.
60. Kõigi nende kaalutluste põhjal järeldas Esimese Astme Kohus Schneideri kaitseõiguste rikkumise osas, et komisjon ei järginud ilmselgelt ja raskelt talle kehtestatud piire ning see rikkumine kui selline kujutab endast piisavalt selget isikutele õigusi andva õigusnormi rikkumist.
2. Põhjuslik seos
61. Ennekõike tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus kohaldas menetlust korraldavat meedet, piirates kohtuvaidluse ühenduse lepinguvälise vastutuse põhimõtte ning kahju hindamise metodoloogiaga.(22)
62. Schneideri väitel põhjustati talle varade väärtuse kaotus eespool toodud ulatuses ajavahemikul, mis jääb Legrandi aktsiate avaliku vahetuspakkumise väljakuulutamise kuupäeva ning detsembris 2002 võõrandamislepingu elluviimise vahele.
63. Esimese Astme Kohtu põhjusliku seose tõlgendus põhines sellel, et võrreldi olukorda, milles kolmas isik asub õigusvastase tegevuse tõttu, olukorraga, milles ta oleks olnud siis, kui komisjon oleks tegutsenud õigusnormi järgides.(23) Seega asus kohus seisukohale, et kokkusobimatuks kuulutamise otsuses tuvastatud rikkumine ei võtnud Schneiderilt õigust saada koondumise kokkusobivuse otsust, olgu see siis tehtud sõnaselgelt või vaikivalt, mis oleks õigustanud, et kõiki sellest õigusest ilmajäämisega seotud rahalisi tagajärgesid – eeskätt neid, mis tulenevad Legrandi varade võõrandamise kohustusest – käsitletaks ühendusele süükspandava kahjuna
64. Kohus leidis, et on keeruline kindlaks määrata sellise võõrandamise viisi ja summat, mis on vajalik koondumise ühisturuga kokkusobivaks muutmiseks ning komisjonilt loa saamiseks, et koondumine ellu viia ning et veelgi keerulisem on kindlaks määrata parandusmeetmetena pakutud võõrandamise ja tehingute mõju hagejale kuulunud varade koguväärtusele.
65. Ta leidis, et võimaliku kokkusobivaks kuulutava otsusega kaasnevate majanduslike parameetrite muutusi ei hinnatud piisavalt usaldusväärselt, mistõttu ei saa seda hinnangut tulemuslikult võrrelda kokkusobimatuks kuulutamise otsuse tagajärgedega.
66. Ühtlasi lükkas kohus tagasi Schneideri väite, et õigusvastane kokkusobimatuks kuulutamise otsus tegi tal võimatuks ära kasutada koondumisest saadavat sünergiat ning hävitas järelikult tema tööstusstrateegia või et otsus kahjustas tema imagot negatiivse mõju tõttu, mis oli otsusel hageja mainele.(24)
67. Samas leidis ta, et toimepandud rikkumise ja hagejale tekkinud kaht liiki kahjude vahel oli piisavalt otsene põhjuslik seos, et tekiks kahjuhüvitise saamise õigus. Hagejale tekkinud kaht liiki kahjud on esiteks kulud, mida ettevõtja pidi kandma, et osaleda koondumise kontrolli teistkordsel läbiviimisel pärast tühistamisotsuse tegemist, ning teiseks väiksem võõrandamise hind, milles Schneider pidi Legrandi varade omandajaga kokku leppima, et see võõrandamine lükataks edasi sellise kuupäevani, mis tagaks, et ühenduste kohtus veel pooleli olevates kohtumenetlustes ei langeks ära hagi ese enne otsuse tegemist.
3. Kantud kahjude määratlemine
a) Schneideri kantud teenustasud, halduskulud ja õigusabikulud.
68. Kontrollimenetluse uuesti alustamise tõttu kantud kulud jagas Esimese Astme Kohus kolme rühma: esiteks ad hoc esindaja tasud, teiseks ettevõtjate lahutamise elluviimisega seoses tekkinud õigus-, maksu- ja pangandusalased nõustamiskulud, samuti siseriiklike ja ühenduse kohtumenetlustega seoses tekkinud kulud, ning kolmandaks eri liiki nõustamistasud, töötasud ja halduslõivud, mis Schneideril tuli tasuda pärast kohtuotsuste Schneider I ja Schneider II tegemist.
69. Kuigi kohus lükkas tagasi nõude kahe esimese rühma kulude osas,(25) nõustus ta, et kolmandasse rühma kuuluvad „eri liiki kulud” tulenesid komisjoni õigusvastasest tegevusest. Oma järelduse põhjenduseks esitas Esimese Astme Kohus järgnevalt toodud argumendid.(26)
70. Kuna komisjon jättis 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises märkimata konkurentsiprobleemi, millel põhineb kokkusobimatuks kuulutamise otsus, jäi hageja ilma võimalusest avaldada oma seisukoht ning pakkuda välja kohaseid vastumeetmeid – see on asjaolu, mis tõi kaasa kõnealuse otsuse tühistamise. Menetluse uuesti alustamine parandas selle vea, andes ettevõtjale võimaluse tema ärakuulamiseks vaidlusaluste etteheidete osas ning ühtlasi esitada ettepanekud koondumise mõju vähendamise meetmete kohta.
71. Seega kulusid, mis tekkisid hagejale tema osalemise tõttu koondumise kontrollimise haldusmenetluses, mida alustati uuesti kohtuotsustest Schneider I ja Schneider II tulenevalt, ei oleks tekkinud, kui komisjon oleks algusest peale kaitseõigustest kinni pidanud. Isegi kui hageja oleks saanud avaldada oma seisukoha seotuse etteheite kohta, mida vastuväiteteatises ei esitatud, oleks see tema jaoks tähendanud kulusid seoses oma vastuse ja võimalike parandusmeetmete ettevalmistamisega, mistõttu leidis Esimese Astme Kohus, et asjaolu, et uutel õiguslikel alustel alustati uuesti 12 kuu eest lõpetatud haldusmenetlust, kujutas endast komisjoniga diskussiooni pidava isiku jaoks võrreldamatult suuremat koormat kui seda oli samale etteheitele vastamine esialgu läbiviidud menetluses, mil ettevõtja ja tema nõustajad olid täielikult kursis komisjoni pädevate teenistuste koosolekute ning kirjavahetusega.
b) Legrandi võõrandamise hinna vähendamine, milles tuli Wendel-KKR-iga kokku leppida, et võõrandamise tähtpäeva edasi lükataks.(27)
72. Esimese Astme Kohtu sõnul oli Schneider pidanud läbirääkimisi ja allkirjastanud Legrandi võõrandamise lepingu Wendel-KKR-iga ning lükanud selle lepingu täideviimist edasi kuni 10. detsembrini 2002, oodates otsuste kuulutamist menetluses olevates kohtuasjades T‑310/01 ja T‑77/02.
73. Kui Schneider poleks selliselt toiminud ja kui tema hagi oleks rahuldamata jäetud, oleks ta pidanud lõpetama läbirääkimised talle ebasoodsates tingimustes ja väga lühikese ajavahemiku jooksul, kuna lahutamise tähtaeg lõppes 5. veebruaril 2003 ning puudus kindlus, et komisjon seda tähtaega uuesti pikendaks.
74. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt sundis Legrandi müügi edasilükkamine, mis oli tingitud Schneideri soovist saada koondumise ühisturuga kokkusobivaks kuulutav otsus, justkui pihtide vahele sattunud Prantsuse ettevõtjat vähendama Wendel-KKR-i jaoks Legrandi hinda võrreldes hinnaga, mille hageja oleks saanud tavalises olukorras. Legrandis osaluse müügi edasilükkamine kuni 10. detsembrini 2002 tähendas, et tuli hüvitada mainitud osaluse väärtuse languse riisiko, mis lasus Wendel-KKR-il, kui ta nõustus tähtaja edasilükkamisega, isegi kui see toimus üksnes tööstusettevõtjate aktsiate hindade ebasoodsa muutumise tõttu kõnealuse perioodi jooksul.
75. Kõigist neist asjaoludest tulenevalt järeldas kohus, et kaitseõiguste rikkumisel kokkusobimatuks kuulutamise otsuses on piisavalt otsene seos kõnealuse edasilükkamisega, kuna selline viivitamine oli vältimatu selleks, et Schneider teostaks oma õigust saada teatatud koondumise ühisturuga kokkusobivaks kuulutamise seaduslik otsus ning olla ära kuulatud, mis oleks andnud talle vajalikud tagatised.
c) Hindamine, vastutus ja viivis
76. Et määrata kindlaks summa, mille ulatuses komisjon peab Schneiderile kontrollimenetluse uuesti alustamisega kaasnenud kulud hüvitama, arvas Esimese Astme Kohus Schneideri kohtuasjades T‑310/01, T‑77/02 ja T‑77/02 R kantud kogukuludest maha haldusmenetluse kulud, mille tavaliselt tasub varade lahutamisega seotud äriühing ning lõpuks kulud, mis Schneideril oleksid vältimatult tekkinud seoses seotuse parandusmeetmetega.
77. Kahju, mis vastab Legrandi Wendel-KKR-ile võõrandamise hinna vähenemisele, mis tulenes Legrandi müügi edasilükkamisest 10. detsembrini 2002, hindas kohus võrdseks lepingupoolte vahel kokku lepitud võõrandamishinna ja selle hinna vahega, mille Schneider oleks võinud saada, kui tal oleks esimese kontrollimenetluse lõppedes 10. oktoobril 2001 olnud kehtiv otsus koondumise kokkusobivuse kohta.
78. Esimese Astme Kohus määras, et komisjonilt väljanõutava täpse summa kohta tehakse otsus hilisemas ad hoc menetluses, milles asjaomased pooled peavad leppima kokku hüvitise kogusummas.(28)
79. Kohus otsustas, et kuna Schneider omandas Legrandi aktsiad avaliku vahetuspakkumise teel, tuginedes määruse artikli 7 lõikes 3 sätestatud erandile, võttis ta samas ka riisiko saada kokkusobimatuks kuulutav otsus ja kohustus lahutada juba ühinenud ettevõtjate varad. Kuna Schneiderile ei olnud teadmata asjaolu, et ettevõtjate ühinemine looks turgu valitseva seisundi ühisturu olulises osas, või tugevdaks seda, järeldas kohus,(29) et hageja ise oli aidanud kaasa oma kahju tekkimisele,(30) tunnistades ta vastutavaks kolmandiku osas hüvitamisele kuuluvast kahjust, mis talle tekkis võõrandamishinna vähenemisest, milles ta Wendel-KKR-iga kokku leppis.
80. Lõpetuseks otsustas kohus kohaldada viivist,(31) mida tuleb arvutada alates selle kohtuotsuse kuulutamisest, millega määratakse kindlaks tekkinud kahju suurus, kuni summa täieliku tasumiseni.
V. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja poolte nõuded apellatsioonkaebuses
81. Apellatsioonkaebus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 24. septembril 2007,(32) komisjon tõi välja seitse väidet ja palub Euroopa Kohtul tühistada Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas T‑351/03 ja mõista kõik kohtukulud välja Prantsuse ettevõtjalt Schneider.(33)
82. Oma vastuses apellatsioonkaebusele, mis saabus eelnimetatud kantseleisse 31. detsembril 2007,(34) palus Schneider jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
83. Euroopa Kohtu president lubas pooltel esitada oma repliik ja vasturepliik, mis saabusid kantseleisse vastavalt 12. märtsil(35) ja 8 mail(36) 2008 ning milles mõlemad pooled kordasid oma nõudeid.
84. Komisjoni taotlusel anti asi Euroopa Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 3 teise lõigu kohaselt arutada suurkojale.
85. 3. detsembril 2008 peetud istungile ilmusid Schneideri ja komisjoni esindajad, et esitada suuliselt oma argumendid ja vastata koja liikmete küsimustele.
VI. Apellatsioonkaebuse analüüs
A. Esitatud argumendid
86. Oma apellatsioonkaebuse ehitab komisjon seitsmele väitele, millest mõned on jagatud mitmeks osaks. Kuigi komisjoni etteheited vaidlustatud kohtuotsusele peituvad sellist liiki kohtumenetlustes levinud siltide taha, nagu näiteks õigusnormi rikkumine, faktiliste asjaolude moonutamine ja põhjendamiskohustuse rikkumine, võib need lihtsalt koondada kolme kategooriasse: „piisavalt selge” rikkumine, tekitatud kahju ja põhjuslik seos nende kahe vahel.
87. Tundub kohane jagada need vastavalt kuuluvusele ühte kolmest kategooriast ja seejärel toimida juba loogilises järjekorras,(37) alustades rikkumise, mille olemasolus ei kahelda, kuna see tehti kindlaks juba kohtuotsusega Schneider I, raskuse hindamisega, seejärel käsitleda kahjusid, mida käesolevas apellatsioonimenetluses on vaid põgusalt puudutatud, ning lõpetada nende kahe vahelise seose uurimisega. Mulle kui kohtujuristile kuuluvaid ülesandeid täites analüüsin ma kõiki komisjoni esitatud väiteid.
B. Piisavalt selge rikkumisega seotud väited
1. Poolte argumendid
88. Komisjon heidab Esimese Astme Kohtule ette, et leides esiteks, et komisjon oli 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises „jätnud märkimata” etteheite Schneideri ja Legrandi seisundite seotuse kohta, ning teiseks, et selle sõnastamise puhul ei esinenud „erilist tehnilist keerukust”, oli Esimese Astme Kohus eiranud kohtuotsuse seadusjõudu, rikkunud põhjendamiskohustust ja ühtlasi teinud hindamisvigu ja moonutanud tõendeid.(38)
89. Sama kategooria teises väites heidab komisjon ette, et vaidlustatud otsuses rikuti õigusnormi faktiliste asjaolude kirjeldamisel, kuna ei võetud arvesse lahendatavate olukordade keerukust,(39) ja lisaks rikuti ka põhjendamiskohustust, kui lükati lühidalt tagasi komisjoni enda kaitseks toodud argumendid vastuväiteteatise koostamisega seotud ajalise surve ja tehnilise keerukuse kohta.
90. Esimese võimalusena peab Schneider komisjoni mõlema väite põhjendusi vastuvõetamatuks ning teise võimalusena ei pea ta neid põhjendatuks ega tulemuslikuks, kuna nendega taotleb komisjon tegelikult jõustunud otsuses tuvastatud asjaolude ülevaatamist, toetudes sealjuures märkustele, mida ta ei teinud Esimese Astme Kohtu ees, ning selgitamata õieti korduvalt mainitud tehnilisi kitsaskohti
2. Esimene väide: vaidlustatud otsuse väär tõlgendamine
91. Ilma et see piiraks võimalike vastuvõetamatuse põhjenduste arvesse võtmist, tuleb tagasi lükata esimene väide, mille mõlemat osa tuleb vaadelda koos, kuna mõlemad lähtuvad vaidlustatud kohtuotsuse väärast tõlgendamisest.
92. Väite esimeses osas heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette, et viimane on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 asunud seisukohale, et Schneiderile tekitati kahju asjaoluga, et vastuväiteteatises „jäeti märkimata” igasugused viited seotuse etteheitele, samas kui kohtuotsuse Schneider I punktis 445 on märgitud, et etteheide ei olnud väljendatud „piisavalt selgelt ja täpselt”.
93. Kahte kohtuotsust võrreldes toob apellatsioonkaebuse esitaja välja kolm vastuolu, mis põhjendavad tema nõuet vaidlusalune kohtuotsus tühistada.
94. Esmalt märgib kaebuse esitaja, et kohtuotsuse Schneider I eelmainitud punk 445 annab mõista, et seotuse etteheide oli vähemalt kaudselt esitatud. Teiseks heidab kõnealune kohtuotsus komisjonile ette, et ta ei olnud sõnaselgelt viidanud majandust sedavõrd kahjustavale mõjule, kuigi vastuväiteteatisest kui tervikust tuli etteheide Schneiderile välja. Kolmandaks toob kaebuse esitaja välja kahe kohtuotsuse ilmselgetest erinevustest tulenevad tagajärjed, sest kui kohtuotsusest Schneider I võis üksnes järeldada, et komisjonile süüks pandava vea tõttu ei olnud ettevõtjal võimalik täies ulatuses hinnata Prantsusmaa turul tuvastatud konkurentsiprobleeme(40), leiti vaidlustatud kohtuotsuses, et kõnealuse märkimata jätmise tõttu ei olnud Schneider teadlik sellest, et kui ta ei paku probleemide leevendamiseks parandusmeetmeid, ei saa ta kokkusobivaks kuulutavat otsust.(41)
95. Komisjon leiab, et need erinevused tulenevad asjaolude uuesti hindamisest, millega rikuti tema kaitseõigusi, kuna talle ei antud uue hindamise käigus võimalust esitada oma seisukoht, millega omakorda eirati kohtuotsuse Schneider I seadusjõudu, eksides selles tuvastatud asjaolude määratlemisel ning moonutades tõendeid.
96. Oma väite teises osas heidab komisjon vaidlustatud kohtuotsusele ette ka põhjenduste puudumist. Komisjon heitis Esimese Astme Kohtule ette, et viimane lükkas tagasi tema vabandavad argumendid, mille kohaselt seotuse etteheite puudumine vastuväiteteatises tulenes ettevõtjate koondumise menetlusele omastest ajalistest piirangutest ja asjaomase dokumendi koostamise keerukusest. Seevastu vaidlustatud otsuses leiti, et vaidlusaluse etteheite mainimine ei kujuta endast erilist tehnilist keerukust ega nõua erilist täiendavat uurimist, mida ei oleks saanud ajalistel kaalutlustel läbi viia, ja mille puudumist ei saa lugeda juhuslikult või kogemata tekkinud probleemiks. (42)
97. Kui jätta kõrvale asjaolu, millele Prantsuse ettevõtja oma repliigis ja vastuses apellatsioonkaebusele väga õigesti osutab, et mõned apellatsioonkaebuses esitatud väited nagu tõendite moonutamine ei ole piisavalt asjakohaselt põhjendatud, piisab, kui tõdeda, et kogu kaebuse esimene väide põhineb kohtuotsuse vääral tõlgendamisel. Komisjoni väide tugineb semantilisele analüüsile, millega püütakse tõestada, et ühes või teises kohtuotsuses kasutatud sõnade erinevad tähendusvarjundid peegeldavad Esimese Astme Kohtu soovi näidata kohtuotsuses Schneider I tuvastatud asjaolude mõju tegelikkusest tõsisemana.
98. Peale selle ei ole komisjoni väited tulemuslikud, sest grammatilised erinevused kohtuotsuse Schneider I ja vaidlustatud kohtuotsuse vahel ei lükka ümber järeldust, et vastuväiteteatise sõnastus ei võimaldanud Prantsuse ettevõtjal selgelt mõista, et talle heideti ette Legrandi koondumisega kaasnevat seotust; selle vea olemasolu ei olene sellest, kas see etteheide jäeti märkimata või kas sellele viidati liiga kaudselt, kuna määruse artikli 18 tähenduses lausa olematu kaalutlusruumi puhul – mida komisjon ise tunnistab – on juba nende sätete rikkumine küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumine.(43)
99. Ühtlasi tuleb tagasi lükata apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa, millega õigustatakse seotuse etteheite esitamisel tehtud viga keeruka juhtumi jaoks liiga vähese ajavaruga, kuna vaidlustatud kohtuotsusest nähtub selgelt, et Esimese Astme Kohus rõhutas juba kohtuotsuses Schneider I, et ühenduse institutsioon oli seotuse etteheite esitanud ebaõnnestunud moel, käsitledes seda „piisava selguse ja täpsuseta”, kuna ei toonud seda kõnealuses dokumendis välja.(44)
100. Kohtuotsuse Schneider I tõlgendus vaidlustatud kohtuotsuses ei moonuta kuidagi tõsiasju, vaid aitab pigem mõista, et vastuväiteteatise viga ei tulenenud konkurentsiprobleemide tausta analüüsist, vaid konkreetse etteheite märkimata jätmisest või selle puudulikust sõnastusest, mis võttis asjaomaselt ettevõtjalt võimaluse asjas enda kaitseks midagi öelda. Seetõttu lükatigi komisjoni argumendid pikema selgituseta tagasi, kuna need oleks asjakohased olnud vaid sel juhul, kui analüüsi tulemust oleks arvustatud konkurentsi vaatenurga alt, mida aga ei tehtud, nagu johtub juba kohtuotsusest Schneider I.
101. Siinkohal ei tule muud võimalust kõne allagi, kuna vastuväiteteatise aluseks oleva analüüsi koostamiseks ettenähtud ajalised piirangud ei takista komisjonil oma argumentide, eelkõige määravate argumentide hoolikamat sõnastamist, nagu nõuab komisjonilt määruse artikli 18 järgi tal lasuv kohustus. Sellest tulenevalt võis Esimese Astme Kohus põhjendatult leida, et märkuse tegemine etteheite kohta ei kujuta endast erilist tehnilist keerukust ega nõua erilist täiendavat uurimist.
102. Eeltoodust tulenevalt leian, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud vaidlustatud kohtuotsuses õigusnorme ega teinud faktivigu, ei moonutanud tõendeid ega rikkunud põhjendamiskohustust, mistõttu teen ettepaneku apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.
3. Teine väide
103. Komisjon heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane tegi vaidlustatud kohtuotsuses vigu faktiliste asjaolude määratlemisel, kuna ei võtnud arvesse lahendatavate olukordade keerukust, ja et ta rikkus põhjendamiskohustust, kui lükkas lühidalt tagasi komisjoni enda kaitseks toodud argumendid vastuväiteteatise koostamisega seotud raskuste kohta.
104. Kuigi komisjon tunnistab, et määruse artikli 18 lõigete 1 ja 3 kohane kaalutlusruum oli pea olematu, leiab ta, et Esimese Astme Kohus oleks Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt siiski pidanud võtma arvesse lahendavate olukordade keerukust.(45)
105. Nagu apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas, väidab komisjon ka siin, et asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel tehti viga, kuna ei nõustutud sellega, et seotuse etteheide ise oli eriti ja täiendavalt keerukas, mis tulenes kõikide elektriliste madalpingeseadmete turgude, sealhulgas iga liikmesriigi valdkondlike turgude kõikehõlmavast analüüsist. Selles kontekstis näib komisjonile vaidlustatud kohtuotsuses esitatud seisukoht ebareaalne, kuna on ebaasjakohane nõuda vastuväiteteatise selges ja lihtsas keeles sõnastamist sedavõrd keeruka menetluse käigus, nagu seda on ettevõtjate koondumise kontrolli II faas. Komisjon rõhutab veel kord ajalisi piiranguid, mis lasusid 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatise koostajatel.
106. Samuti heidab komisjon vaidlustatud kohtuotsusele ette ebapiisavaid põhjendusi, millega lükati tagasi väited, millega komisjon soovis tõestada, et kõnealuses vastuväiteteatises oli seotusele viidatud.
107. Otsus peab põhinema Esimese Astme Kohtu otsuse õigel tõlgendamisel, seega „lahendatavate olukordade keerukuse” hindamisel ei ole asjakohased komisjoni aktid, analüüsid või märkused majandusliku mõju kohta, vaid asjaomaste ettevõtjate ärakuulamine.
108. Vaidlusalune säte, mida tuleb tõlgendada vastavalt eelviidatud kohtuotsustele Bergaderm ja Holcim, annab asjaomastele ettevõtjatele võimaluse igas menetluse etapis kuni nõuandekomiteega konsulteerimiseni teha teatavaks oma seisukohad nende vastu esitatud väidete kohta(46) ning peale selle kohustab see õigusnorm komisjoni lähtuma oma kokkusobimatuks kuulutava otsuse tegemisel ainult vastuväidetest, mille kohta osalised on saanud esitada oma märkused.(47)
109. Vaidlustatud kohtuotsusest järeldub, et rikkumise hindamiseks asjakohased asjaolud ei olnud keerukad ning raske ei olnud ka tõlgendada kohaldatavat määruse sätet(48), mistõttu tekib ühenduse vastutus Euroopa Kohtu praktika kohaselt määruse artikli 18 sätete vähimagi rikkumise korral, isegi kui kaalutlusruum on peaaegu olematu.(49)
110. Esimese Astme Kohtu otsuse punktides 152 ja 155 lükati tagasi – ehkki komisjoni väitel väga napisõnaliste põhjendustega – argumendid vastuväiteteatiste koostamisega kaasneva erilise tehnilise keerukuse kohta ning otsuses leiti ühtlasi seda, et seotuse etteheite puudumist ei saa lugeda juhuslikult või kogemata tekkinud koostamisprobleemiks, mida on võimalik ületada vastuväiteteatise kui terviku lugemisega, mis on ilmne viide etteheite võimalikule olemasolule, mida apellatsioonkaebuse esitaja väidab.
111. Kokkuvõttes võib öelda, et kuna komisjon tugines oma apellatsioonkaebuse teises väites asjaolude keerukusele, mis osutus ebaasjakohaseks küsimustes, kas ühendusele tekkis lepinguväline vastutus ja kas kohtuotsuses Schneider I tuvastatud rikkumine kvalifitseerub piisavalt selgeks rikkumiseks, siis Esimese Astme Kohus ei eksinud, kui lükkas väited asja kohta pikemaid selgitusi andmata tagasi.
112. Seetõttu langeb ära ka etteheide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, kuna vaidlustatud kohtuotsuses ei arvustata vastuväiteteatist mitte seetõttu, et seotuse etteheidet mainitakse selles põgusalt, vaid seetõttu, et sellele viidatakse ähmaselt, takistades Schneideril mõistmast etteheite olulisust ja rikkudes seeläbi tema kaitseõigusi.(50) Selge sõnastuse puudumist, mis oleks rõhutanud olulisust, mida komisjon kõnealusele etteheitele omistas, ei saa välja vabandada menetluse keerukusega; Esimese Astme Kohus nõudis komisjonilt lihtsalt kirjalike etteheidete täpsemat sõnastust, mis on hädavajalik määruse artiklis 18 ette nähtud õiguse tagamiseks. Seega ühtegi põhjendamiskohutuse rikkumist ei tuvastatud.
113. Kokkuvõttes olen jõudnud järeldusele, et kuna komisjon ei ole suutnud veenvalt ümber lükata vaidlustatud kohtuotsuses toodud järeldusi piisavalt selge rikkumise kohta, tuleb otsust lugeda selles osas põhjendatuks ning sellest tulenevalt asun käsitlema järgmist ühendusele vastutuse tekkimiseks olulist eeldust – tekkinud kahjud.
C. Schneiderile tekitatud kahjuga seotud väide
114. Kuna soovin lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldusi käsitleda loogiliselt, pean esmalt analüüsima apellatsioonkaebuse kuuendat väidet.
115. Selles väites heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette kohtuotsust ultra petita, kuna ta oli selles tuvastanud Prantsuse ettevõtja vara väärtuse vähenemise, mida hagis ei nõutud. Kuigi ettevõtja oli esmase võimalusena taotlenud rahalise kahju hüvitamist, mis tal oli tekkinud seoses kohustusega müüa osalus Legrandis soetushinnast madalama hinnaga,(51) nõustus Esimese Astme Kohus ka kahjuga, mis tekkis väiksema võõrandamishinna tõttu, milles Schneider pidi viidatud varade omandajaga kokku leppima, et see võõrandamine lükataks edasi sellise kuupäevani, mis tagaks, et ühenduste kohtus veel pooleli olevates kohtumenetlustes ei langeks ära nende ese enne otsuse tegemist.(52)
116. Komisjon järeldab vaidlustatud otsusest, et selles rikuti sätteid tõendamiskohustuse kohta, kuna Schneider oleks pidanud kahju tõestama, ning samuti rikuti sellega komisjoni kaitseõigusi, kui ei lastud tal esitada kahjude kohta oma seisukohta.
117. Järgnevalt toodud põhjenduste tõttu ei tohiks rahuldada ka seda väidet.
118. Ennekõike, mis puutub kohtuotsusesse ultra petita, jagan ma Prantsuse ettevõtja arvamust, et Esimese Astme Kohus ei lükanud ümber põhjuslikku seost kõigi Schneiderile tekitatud kahjude vahel, ning et kõnealuses olukorras oli eelviidatud rahaline kahju üks osa tekitatud ja hüvitamisele kuuluvast kogukahjust. Selles kontekstis pean tõdema, et infra petita otsuse tegemine ei lähe vastuollu ühegi protseduurireegliga.
119. Teiseks toetab eelmist arutlust asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsusega pidi otsustama üksnes, kas kahju tekkis või mitte, määratlemata sealjuures kahju suurust. Sellises olukorras oleks komisjon ise pidanud esitama väite, mis oleks ümber lükanud iga argumendi, mis kohustaks teda hüvitama kahjusid, isegi kui kahjusumma osutuks algses hagiavalduses nõutust väiksemaks.
120. Järelikult langevad ära komisjoni argumendid tõendamiskohustuse ja tema kaitseõiguste rikkumise kohta, kuna ma ei leia, et kohtuotsus oleks tehtud ultra petita, mis lükkab ümber komisjoni apellatsioonkaebuse kuuenda väite.
D. Väited põhjusliku seose kohta
121. Komisjoni kolm väidet põhjusliku seose kohta toime pandud rikkumise ja Prantsuse ettevõtjale tekitatud kahju vahel tuleb ümber korraldada vastavalt sellele, kas selline seos puudub täielikult,(53) see on katkenud,(54) või on põhjusliku seose hindamisel esitatud vastuolulisi põhjendusi, millele tuginedes nõuab kohus vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.(55)
122. Viimane argument käsitleb kahjusid, mis nõuti vaidlustatud kohtuotsusega välja Schneiderilt, kusjuures ülejäänud puudutavad üksnes eespool viidatud rahalise kahju määratlemist.
1. Põhjusliku seose puudumine
a) Faktiliste ja õiguslike asjaolude moonutamine (apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa)
123. Kõigepealt heidab komisjon ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 305–309 moonutatakse faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna leiti, et kokkusobimatuks kuulutava otsusega tundis Schneider kohustust sõlmida Wendel-KKR-iga Legrandi võõrandamise leping.
124. Apellatsioonkaebuse esitaja leidis oma arvamuses menetluse asjaolude ja Prantsuse ettevõtja käitumise kohta, et 5. veebruarini 2003 pikendatud lahutamisperiood oli asjakohane nii Legrandi müügiga seotud läbirääkimiste laiendamiseks kui vajadusel uue pikendatud tähtaja taotlemiseks, võttes selliselt vastu komisjoni pakkumise lahutamisotsuse lõikes 122.
125. Schneider nõuab kolmanda väite selle osa vastuvõetamatuks kuulutamist, sest selles pannakse kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud faktilised asjaolud. See väide tuleb siiski tagasi lükata, sest komisjon on kindlalt väitnud, et ta heitis Esimese Astme Kohtule ette just asja faktiliste asjaolude moonutamist.
126. Sellistel asjaoludel komisjoni põhjendused ei veena ja mitte mingisugust moonutamist ei tuvastata. Esimese Astme Kohus järeldas vaid väga loogiliselt, et Schneider pidi lahutama end Legrandist ning seda otsust toetas ka asjaolu, et lahutamisotsust ei saanud tühistada.
127. Kuna Schneider ei loobunud koondumisest enne, kui Esimese Astme Kohtus peetavas kohtulahingus ei oldud otsuseni jõutud, ning samas edenesid kiiresti tema läbirääkimised tulevase ostjaga, tundis Schneider end lõksus olevat, täites oma juriidilisi kohustusi ja samas oodates mainitud kohtuotsust. Oleks ebaõiglane süüdistada Schneiderit selles, et ta üritas lahutamisotsust kiiresti ellu viia, kuna komisjon ise soovis koondumise viivitamatut lõpetamist.(56)
128. Ma ei mõista, kuidas saab komisjon vaidlustatud kohtuotsusele ette heita tõendite moonutamist, kuna tõendeid ei ole moonutatud, isegi kui pooled ei nõustu Esimese Astme Kohtu hinnanguga faktilistele asjaolude ega eelkõige komisjonile rahaliste kohustuste tekkimise kohta.
129. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.
b) Põhjusliku seose puudumine kokkusobimatuks kuulutava otsuse kehtetuse ja Legrandi Wendel-KKR-ile võõrandamise hinna vähenemise vahel (apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa)
i) Poolte argumendid
130. Komisjon leiab, et vaidlustatud kohtuotsuses on faktilisi asjaolusid vääralt tõlgendatud, tõendeid moonutatud ja tehtud viga rikkumise määratlemisel, kui asuti seisukohale.(57) et kokkusobimatuks kuulutava otsuse õigusvastasuse ja Legrandi võõrandamishinna vähenemise vahel, võrreldes tingimusteta müügiga, on otsene seos.
131. Komisjoni väited tuginevad kolme liiki põhjendustele: esiteks väidab komisjon, et Schneider kohustus Legrandi Wendel-KKR-ile võõrandamise ellu viima hiljemalt 10. detsembril 2002 – see tähtaeg pandi paika sama aasta 26. juulil, kui ettevõtjal ei olnud mingit vajadust ajalisi piiranguid seada, kuna komisjon nõustus pikendama lahutamise tähtaega 5. veebruarini 2003, milles oli juba algselt kokku lepitud kui kõige hilisemas tähtajas. Peale selle väidab komisjon, et kui Schneider loobus lepingujärgsest õigusest kuni 5. detsembrini 2002 sellest taganeda, oli ta teadlik, et ta ei olnud juriidiliselt kohustatud Legrandist lahutama, kuna Esimese Astme Kohus oli 22. oktoobril 2002 kõnealused otsused tühistanud.
132. Teiseks leiab komisjon, et Legrandi võõrandamine tulenes üksnes Schneideri enda tahtest, kes selliselt toimides loobus nii oma taganemisõigusest kui ka võimalikust koondumist ühisturuga kokkusobivaks kuulutavast otsusest, kuna komisjoni algatatud menetluses oleks ta võinud pakkuda meetmeid seotuse leevendamiseks.
133. Kolmandaks asub komisjon seisukohale, et talle süüks pandava rikkumise menetluslik iseloom takistab põhjusliku seose tekkimist selle rikkumise ja Esimese Astme Kohtu poolt Schneideri kasuks tuvastatud kahjude liigi vahel.
134. Kõnealune ettevõtja omakorda aga lükkab kõik need etteheited tagasi väitega, et need ei ole tulemuslikud ega asjakohased, kuna need ei ole suunatud põhjusliku seose vastu, vaid pigem tekkinud kahjude vastu, seega vaidlustab ta komisjoni väite seoses võõrandamise kuupäevaga, kuna komisjon ei võtta arvesse, et Wendel-KKR soostus võõrandamist edasi lükkama kuni 10. detsembrini, milles ei saa Schneiderit süüdistada, ning teisest küljest rõhutab ettevõtja, et komisjoni vaenulik käitumine ei lubanud eeldada, et otsus koondumise kohta tuleks positiivne.
135. Seoses Legrandi omandajale üleandmise päevaga toob Schneider välja vea, mille komisjon tegi, kui määratles kahju tekkimise päevana võõrandamise tegeliku teostumise kuupäeva, samas kui ettevõtte väitel tekkis kahju alates kokkusobimatuks kuulutamise otsusest. Samuti ei nõustu Schneider väitega, et kokkusobimatuks kuulutava otsuse tühistamiseni viinud rikkumise menetluse iseloom välistab põhjusliku seose.
ii) Hindamine
136. See apellatsioonkaebuse väide nõuab Esimese Astme Kohtu põhjenduste üksikasjalikku analüüsi seoses põhjusliku seose tuvastamisega.
137. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt sundis Legrandi tegeliku müügi edasilükkamine, mis oli tingitud Schneideri soovist saada pooleli olevates kohtumenetlustes koondumist ühisturuga kokkusobivaks kuulutav seaduslik otsus, Schneiderit võõrandama Legrandi varad Wendel-KKR-ile väiksema hinna eest võrreldes hinnaga, mille ta oleks saanud juhul, kui lõplik müük oleks toimunud siis, kui kokkusobimatuks kuulutav otsus ei oleks olnud õigusvastane.(58)
138. Vaidlustatud kohtuotsus seostas kõnealuse tehingu edasilükkamise 10. detsembrini 2002 sellega, et tuli hüvitada Legrandi osaluse väärtuse languse riisiko, mis lasus Wendel-KKR-il, isegi kui see toimus üksnes tööstusettevõtjate aktsiate hindade ebasoodsa muutumise tõttu ajavahemikul, mis jäi võõrandamislepingu allkirjastamise ning selle täideviimise kuupäevade vahele.(59)
139. Pärast Schneideri tunnistamist vastutavaks teatud kahjude tekkimise eest kohustas Esimese Astme Kohus komisjoni hüvitama kaks kolmandikku kahjust, mis Schneiderile tekkis seoses sellega, et ta leppis kokku Legrandi võõrandamishinna vähendamises, et hüvitada omandajale müügi edasilükkamine 10. detsembrini 2002.(60)
140. Nõustun siinkohal komisjoni väidetega, et need argumendid ei ole asjakohased. Eelkõige lepinguvälist vastutust tekitav seos, mis antud juhul ei vasta asjakohasuse kriteeriumidele ehk teisisõnu kahju ei tulene otseselt, kohe ja ainult õigusvastasest toimingust,(61) ja seega piisavalt otsene põhjuslik seos puudub.(62)
141. Kahtlemata sundisid kokkusobimatuks kuulutav otsus ja lahutamisotsus Schneiderit otsima ettevõtjat, kes oleks suuteline tasuma Legrandi suuruse äriühingu omandamise hinna ning see ülesanne tähendas keerukaid läbirääkimisi, nagu väidab Schneider oma repliigis.(63)
142. Kõnealuste otsuste tühistamine muutis nende tehingutega seotud kulu ülemääraseks, kuna kui lahutamisotsust ei oleks tehtud, ei oleks Schneider neid tasuma pidanud. Siiski ei nõua ettevõtja mainitud liiki kulude hüvitamist, mistõttu me neid ka ei analüüsi. Ometi tahan ma neid siinkohal näiteks tuua kui komisjoni haldusmenetluse õigusvastasusega seotud kulusid või kui kulusid, mida ülemääraseks osutumise tõttu võiks seostada mainitud rikkumisega.
143. Samas, kuigi Legrandi võõrandamishinna vähendamine Wendel-KKR-i kasuks on eespool mainitud läbirääkimiste tulemus, ei ole need seotud menetluse õigusvastasusega, vaid tulenevad Schneideri vabast valikust oma äripartneritega kauplemisel. Selles kontekstis oli Schneider üsna ebamugavas olukorras, tundes komisjoni survet seoses lahutamisotsuse täitmisega, ent mainitud surve oli vaid üks asjaolu, mis mõjutas ettevõtja lõplikku kokkulepet Wendel-KKR-iga.
144. Oma repliigis esitab Schneider andmeid, mis valgustavad Legrandi võõrandamise lepingu koostamise asjaolusid, samuti viitab ta muudele surveavaldajatele, nagu näiteks Legrandi esimees,(64) Schneideri aktsionärid ning finants- ja turuanalüütikud, kelle seisukohad kiirustasid Schneideri juriste lahutama ettevõtjat äriühingust, millega ta oli tahtnud koonduda.(65) Need avaldused aitavad täiendada pilti seoses Schneideri ja Wendel‑KKR-i vaheliste kokkulepete tagamaadega, näidates, et kohustus (mis osutus lõpuks õigusvastaseks) lahutada ühendatud ettevõtjad oli vaid olukorra taust ning ei mõjutanud otseselt Schneideri sõnastatud ja kinnitatud klausleid Legrandi ostu-müügilepingus. Kõik need asjaolud aitavad tõenäoliselt paremini selgitada seda, miks kibeles Schneider kokkulepet sõlmima 26. juulil 2002.
145. On täiesti tavaline, et Schneider jättis endale õiguse taganeda Wendel-KKR-iga sõlmitud lepingust sõltuvalt Esimese Astme Kohtu menetluse tulemusest. Siiski, vaatamata eelmises punktis toodud asjaoludele, ei sundinud miski ettevõtjat sõlmima müügilepinguid sedavõrd varajasel kuupäeval, nagu osutab asjakohaselt komisjon, kui rõhutab, et 5. veebruarile viidud tähtaeg, mis oli pikendatav, tundus piisav sobiva ostja leidmiseks.
146. Sellise käitumise juures suureneb kahtlus, et Schneider seadis esikohale tehingu Wendel-KKR-iga, pidades koondumise jätkamist üksnes hüpoteetiliseks. See oletus, mis tugines eelviidatud surve olemasolule, sai kinnitust, kui selle asemel, et päästa koondumine selle kontrolli II faasis, mille komisjon algatas pärast otsuste tühistamist, eelistas Schneider täide viia omandava äriühinguga sõlmitud kokkuleppe.
147. 180 miljonit eurot, mis oleks maksma läinud müügist taganemine, olid üksnes läbirääkimistel käitumise vili, ning igasugune Legrandi vara väärtuse vähenemine tööstusettevõtjate aktsiate hindade ebasoodsa muutumise tõttu kõnealusel ajavahemikul on minu arvates põhjusliku seose tekkimiseks liiga ebamäärane ja juhuslik asjaolu.(66)
148. Kui vaadelda veel kummagi ettevõtja riske,(67) siis Wendel-KKR oli tuttav Schneideri mõtlemisviisiga, kuna teadis liigagi hästi, et kokkusobimatuks kuulutav otsus ja lahutamisotsus võidakse tühistada, mis loogiliselt võttes oleks võtnud talt Legrandi omandamise võimaluse. Seetõttu lasi Wendel-KKR lepingusse lisada omapoolsed tingimused, et vältida igasuguseid riske: müügihinna vähendamise ja 180 miljoni euro suuruse kahjutasu määramisega lepingust taganemise korral läksid omandaja riskid üle võõrandajale, kes sellega vabatahtlikult nõustus.
149. Seega võttis Schneider endale märkimisväärse riski, kui valis määruse artikli 7 lõikes 3 sätestatud tee. See säte kujutab endast erandit koondumise alustamisele enne, kui komisjon sellele oma selgesõnalise või vaikiva nõusoleku on andnud.(68) Seetõttu peab iga mõistlik ettevõtja olema teadlik koondumise kokkusobimatuks tunnistava ühenduse institutsiooni hinnangu vältimatutest tagajärgedest, milleks on vastava lahutamisotsuse vastuvõtmine, nagu näeb ette sama määruse artikli 8 lõige 4 („Kui koondumine on juba rakendatud, võib komisjon […] nõuda, et ühendatud ettevõtjad või varad lahutataks […]”), artikli 7 lõikes 3 sätestatud asjaoludel ei ole komisjoni kaalutlusruum piisav, et otsustada turu status quo taastumise üle, mis on kõnealuse sätte tunnustatud tähendus.(69)
150. Kokkuvõttes võib öelda, et eelmainitud artikli 7 lõikes 3 sätestatud erandi kasuks otsustavate äriühingute kirjeldatud riskisfääri kuuluvad koondumisest johtuvate tavapäraste muutustega kaasnevad riskid, kuna ettevõtjate koondumist käsitlevate õigusaktide kohaselt on need kergesti ennetatavad.(70)
151. Kuigi kokkusobimatuks kuulutava otsuse ja lahutamisotsuse tühistamine ei ole tavapärased juhtumid, on olemas argumendid, millega saab põhjendada mõningaid kahjusid, näiteks ettevõtte müügiks alustatud läbirääkimistest tulenevad kulud, nagu eespool juba mainisin, aga kui õigusvastasus tuleneb komisjoni menetlusveast, mille parandamine tähendab koondamise kontrolli menetluse uuesti alustamist, ei saa tuvastada muud liiki kahjusid, kuna tuvastatud õigusvastasus ei tulene majanduse mõju analüüsist, nagu järeldub selgesti käesolevaga vaidlustatud kohtuotsusest.
152. Eeltoodu taustal märgib komisjon väga õigesti, et otsuste tühistamine vormilistel põhjustel ei mõjutanud analüüsitud koondumise sisu, mistõttu määruse artiklis 18 vaadeldud rikkumisest tuleneva vea parandamise järel ei olnud kontrolli II faasi uuesti alustamise menetluses võetav otsus ette teada ning seega võis see tulla nii positiivne kui ka negatiivne sõltuvalt peamiselt Schneideri pakutud meetmete asjakohasusest.
153. Kuna äriühing Schneider võttis enda kanda nii oma riskid kui ka lepingu sõlmimisega Wendel-KKR‑i riskid, kaldub Esimese Astme Kohtu otsus – hüvitada pooleliolevate kohtumenetluste lahenduste ootamisest tingitud esimese ettevõtte kahju seoses hinna vähendamisega teise ettevõtja kasuks – andma määruse artikli 7 lõikes 3 sätestatud tee valinud ettevõtjatele garantii või tagatise seoses igat liiki lisakuludega, mis võivad tekkida võimalikest rikkumistest, ka menetlusreeglite rikkumisest, mõjutamata otseselt koondumise majanduslikku sisu.
154. Eeltoodust tulenevalt arvan, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada, kuna selles tuvastati kahju ettevõtjale Schneider, mis tekkis Legrand SA võõrandamise hinna vähendamise tõttu Wendel-KKR-i kasuks vastutasuks müügi tähtpäeva 10. detsembrini 2002 edasilükkamise eest.
2. Põhjusliku seose katkemine (apellatsioonkaebuse kolmas ja viies väide)
a) Poolte argumentide lühiülevaade
155. Peamiselt heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette – kuigi veidi hajusal moel kõigis oma kirjalikes menetlusdokumentides – õigusnormi rikkumist, mis seisnes selles, et ta ei tuvastanud, et erisugustel põhjustel oli põhjuslik seos kostja käitumise tõttu katkenud.
156. Ühest küljest väidab komisjon apellatsioonkaebuse kolmandas väites, et vaatamata sellele, et eksimus oli vormilist laadi, tuli pärast koondamise kontrolli menetluse II faasi alustamist teha uus otsus, mis katkestas mainitud seose. Teisest küljest väidab ta, et müügilepingu täitmise tähtaja viimine 10. detsembrile ja Schneideri loobumine õigusest sellest lepingust taganeda, tekitasid hüvitamisele kuuluva kahju.(71)
157. Peale selle kuulutab komisjon oma kaebuse viiendas väites, et kõnealune Prantsuse ettevõtja rikkus hoolsuskohutust kolmel viisil: esiteks ei palunud ta komisjonilt üksikasjalikumat teavet seotuse kohta, teiseks loobus ta parandusmeetmetest, mida oleks võinud juba kohaldada enne ja pärast tühistamisotsust, ning kolmandaks sõlmis ta Legrandi müügi lepingu hetkel, kui tal ei lasunud enam kohutust end nimetatud ettevõtjast lahutada.
158. Enne nende etteheidete ümberlükkamist vaidlustatud kohtotsuse taustal nõuab Schneider kõigest hoolimata kõigi komisjoni argumentide vastuvõetamatuks tunnistamist, kuna need on uued väited ja Esimese Astme Kohus pole saanud nende suhtes oma seisukohta võtta.
159. Kuna tegin ettepaneku kaebus põhjusliku seose puudumise väite osas rahuldada, avaldan siinkohal täiendavad mõtisklused juhuks, kui Euroopa Kohus ei jaga minu arvamust ja soovib uurida ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väidete aluseid.
b) Teatud argumentide vastuvõetavus
160. Schneider esitas apellatsioonkaebusele vastuväiteid, mis puudutasid seda osa kolmandast väitest, milles pandi talle süüks hooletust, ja kõnealuse apellatsioonkaebuse tervet viiendat väidet, mida kirjeldatakse käesoleva ettepaneku punktis 167; mõlemal juhul tõi ta põhjuseks selle, et need väited on käesolevas Esimese Astme Kohtus algatatud vaidluses uued.
161. Seoses oletusega, et komisjoni hooletuse etteheide Schneiderile on uus ja et see tekitas kahju, piisab, kui mainida, et Euroopa Kohtu praktikas on juhtumeid, kus sellist liiki vaidlustes sisse toodud uus argument, mille suhtes esimese Astme Kohus pole seisukohta võtnud, on lubatud tingimusel, et see toetab mõnda Esimese Astme Kohtu menetluses käsitletud väidet.(72)
162. Teiseks, oma viiendas väites tõdeb komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 326–335 arutleti Schneideri vastutuse üle seoses kulude tekkimisega, vähemalt teatud osas. Kuid kõik argumendid, mis Schneideri väitel on uued, käsitlevad seda aspekti, mistõttu ei ole see etteheide vastuvõetav.
163. Seetõttu ei saa Schneideri väidet vastuvõetamatuse kohta vastu võtta ja see tuleb tervenisti tagasi lükata.
c) Sisulised küsimused
164. Käesoleva analüüsi parameetrid pärinevad Euroopa Kohtu kohtupraktikast, mille kohaselt seoses ühenduse institutsioonide lepinguvälise vastutusega võib kahjunõude esitaja ettevaatamatus või hooletus muuta põhjuslikku seost õigusvastase teo ja kahju vahel ning võib vastutust isegi vähendada(73) või selle lausa tühistada.(74) Need on siiski üldised juhised, kõnealust vaidlust tuleb vaadelda juhtumipõhiselt.
165. Käesoleva vaidlustatud kohtuotsusega seoses on raske mõista komisjoni esimest väidet, et koondumise kontrolli menetluse II faasis tehtud kokkusobivaks kuulutamise otsus katkestab põhjusliku seose tühistatud otsuste ja Schneiderile tekitatud kahju vahel, kui see seos oli olemas. Komisjoni väitel katkestaks kõnealune uus ametlik otsus põhjusliku seose, kuna kokkusobivaks kuulutamise korral ei pea Schneider müüma Legrandi ja vastupidisel juhul hoiaks uus otsus kahjude tekkimise ära.
166. Komisjoni väitega ei saa nõustuda, sest nagu osutab Schneider oma asjakohases vastuses, on selles väites teatud sofistika hõngu. Igal juhul ei ole komisjoni põhjendused tulemuslikud, sest need on hüpoteetilised, ega muutu Legrandi müügiga Wendel-KKR-ile konkreetsemaks. Seetõttu tuleb väide tagasi lükata, sest hinnata tuleb tõesti aset leidnud asjaolusid, mitte kujuteldavat.
167. Sama ennustan ka viienda väite esimesele argumendile, mis paneb Schneiderile süüks hooletust, kuna ettevõtja ei pöördunud seotust puudutavate täpsemate selgituste saamiseks komisjoni poole; selle käitumisega püütakse kanda vastuväiteteatise koostamise ebaselge sõnastuse tagajärgi Prantsuse ettevõtja arvele. Kuid selline pettejäreldus on liiga ilmne, et jääda märkamata, mistõttu tuleb väide tagasi lükata.
168. Viienda väite teises osas toetub komisjon Esimese Astme Kohtu otsustele,(75) kui tõdeb, et põhjuslik seos katkes, kui Schneider loobus parandusmeetmetest, mida ta oleks võinud taotleda enne või pärast tühistamisotsuste tegemist.
169. Vaatamata tuvastatud asjaoludele(76) on selge, et Prantsuse ettevõtja esitas koos tühistamisnõudega ka lahutamisotsuse täitmise peatamise nõude; peale selle tulenes hilisem loobumine menetluse jätkamisest kahe asjaolu kokkulangemisest: ühest küljest kohaldati kiirmenetlust kohtuasjas T‑310/01 ja teisest küljest pikendas komisjon Legrandist lahutamise tähtaega 5. veebruarini 2003.
170. Selles olukorras toimis Schneider vastupidi komisjoni etteheidetele nõuetekohase hoolsusega, kuna oma strateegiaga saavutas ta praktiliselt sama, mis oleks saavutanud parandusmeetmetega, kuna ebakindlus kahe vaidlusaluse otsuse kehtivuse osas leidis kiire lahenduse ja nende menetluste tulemusest olenemata oli ta suurendanud ajalist liikumisruumi Legrandi võõrandamise elluviimiseks.
171. Seega ei saa antud asjaoludel pidada Schneideri käitumist hooletuks ega kirjutada tema arvele põhjusliku seose katkestamist, millest nähtuvalt tuleb komisjoni väide põhjendamatuks tunnistada ja tagasi lükata
172. Viimasena tuleb ilmselge omavahelise seose tõttu koos analüüsida viienda väite kolmandat osa, milles komisjon heidab Schneiderile ette, et ettevõtja müüs Legrandi siis, kui ta ei olnud enam juriidiliselt kohustatud viidatud äriühingust lahutama, ning komisjoni etteheidet müügi tähtaja 10. detsembrini pikendamise kohta ja Schneideri taganemisõigusest loobumise kohta; ühenduse institutsiooni väitel põhjustasid kõik need asjaolud kahju ja katkestasid seega põhjusliku seose.
173. Schneider aga väidab, et müüs Legrandi kahel põhjusel: esiteks selleks, et täita Legrandist lahutamise kohustust, ja teiseks selleks, et pärast otsuste tühistamist vältida riski, et koondumist ei tunnistata kokkusobivaks, kuna teadis komisjoni jäika seisukohta koondumise kontrolli teises etapis.
174. Alljärgnevalt toodud põhjendustel tuleks need väited vastu võtta, kuigi teise võimalusena, kuna eespool avaldasin juba oma seisukoha, et põhjuslikku seost ei ole.
175. Legrandi võõrandamise lepingut 10. detsembril 2002 täide viies sidusid Schneiderit üksnes lepingulised kohutused, kuna Esimese Astme Kohus tühistas kokkusobimatuks kuulutava otsuse ja lahutamisotsuse sama aasta 22. oktoobril. Isegi kui võtta arvesse asjaolu, et kõnealune leping tehti juriidilise kohustuse tulemusel, mis hiljem tühistati, toimus koondumise analüüsi menetluse kiiresti lõpetanud müük Schneideri vabal valikul ning tingimustel, mis sündisid ostjaga peetud läbirääkimise tulemusel ja mida komisjon ei saanud kuidagi mõjutada.
176. Schneider võis uue kontrollimenetluse lõpus loota positiivsele tulemusele, kuna talle oli avanenud võimalus pakkuda parandusmeetmeid seoses seotusega, millest ta Legrandist lahutamisega vaikivalt loobus, mistõttu ei tundu, et Prantsuse ettevõtja oleks toiminud nõuetekohase hoolsusega, kui loobus taganemisõiguse kasutamisest.
177. Kirjeldatud olukorras ja oletades, et Schneider tahtis siiski veel Legrandiga koonduda,(77) oleks olnud loogilisem kõnealuse klausli alusel võõrandmisest loobuda, et vähendada tekkinud kahju, sest 180 miljoni euro suurune kahjunõue ei ole võrreldav antud juhul nõutava peaaegu 1,7 miljardi euro suuruse hüvitisega. Nõuda komisjoni lepinguvälist vastutust lepingu lõpetava kahjutasu ulatuses oleks olnud mõistlikum ja asjakohasem.
178. Leian seega, et kui Schneider müüs Legrandi, kuigi ei olnud juriidiliselt kohustatud seda tegema, toimides nõuetekohase hoolsuseta, katkestas ta põhjusliku seose, millest tulenevalt panen täiendavalt ette apellatsioonkaebuse viies väide vastu võtta.
3. Vastuolulistel argumentidel põhinev väide
179. Oma apellatsioonkaebuse neljandas väites heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette otsuses esinevate põhjenduste vastuolulisust, kuna ühest küljest eitas Esimese Astme Kohus põhjuslikku seost kaks otsust tühistanud rikkumise ja eeldatavalt tekkinud kahju vahel (punktid 260–286), teisest küljest aga tunnistas kahte liiki kahjude tekkimist Schneiderile (punkt 288).
180. Selle etteheite tagasilükkamiseks piisab, kui mainida, et esimene analüüs, millele komisjon viitab, analüüsib põhjuslikku seost seoses Legrandi varade koguväärtuse langusega äriühingu omandamise ja müügi vahelise aja jooksul 2002. aasta detsembris, ning teine kahjusid, mis Prantsuse ettevõtjal Esimese Astme Kohtu väitel tuli kanda. Seega ei tuvasta ma vaidlustatud kohtuotsuses ühtegi vastuolu ja sellega lükkan ka apellatsioonkaebuse neljanda väite tagasi.
E. Seitsmes väide
181. Teise võimalusena taotleb komisjon vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna sellega mõisteti Schneideri kasuks välja viivis alates varalise kahju tekkimise päevast 10. detsembril 2002 kuni hüvitamisele kuuluva kahjusumma täieliku tasumiseni.
182. Kuna ma arvan, et põhjusliku seose puudumise ja lisaks selle katkemise tõttu vaidlustatud kohtuotsus tühistatakse, ei pea ma vajalikuks analüüsida seitsmendat väidet, mis puudutab üksnes kahju, mida mina oma analüüsis ei tuvastanud.
VII. Euroopa Kohtu otsus põhikohtuasjas
183. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta tühistab Esimese Astme Kohtu otsuse, ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks. Esimest eelpool mainitud kahest võimalusest võib näiteks eeldusel, et tegemist on veaga in iudicando, rakendada alati, kui asjaolude kirjeldus on otsuse tegemiseks täielik ja piisav ning täiendavad menetlustoimingud pole vajalikud. Euroopa Kohtu praktikas on tavaliselt seda võimalust kasutatud, kuigi enamasti ei ole põhjust arvata, et menetlusstaadium lubab ise asja suhtes lõpliku otsuse teha.(78)
184. Kui varasematest menetlusdokumentidest ilmneb, et kohtuasi on otsuseks küps,(79) võib Euroopa Kohus teha asja suhtes otsuse, kuna ühenduse seadusandja on muutnud ta kaasaegseks apellatsioonikohtuks, kellel on laialdane vabadus teha lõplik kohtuotsus, kui peab seda asjakohaseks.(80)
185. Käesolevas kohtuasjas ei ole kahtlustki, et Euroopa Kohtusse esitatud apellatsioonkaebus on rangelt juriidilist laadi. Esimese Astme Kohus käsitles kõnealust vaidlust üksnes seoses kahju tekkimisega ja ei süvenenud selle suuruse määratlemisse, vaid edastas selle vaidlusega seotud keerukat laadi küsimuse otsuse täitmise hilisema staadiumi menetlusse arutamiseks. Menetlusökonoomia vastane oleks saata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse, et ta määraks üksnes kahjusumma, mille komisjon peab hüvitama. Miski ei takista aga Euroopa Kohtul selle üle otsustamast, mida ta on varemgi teinud,(81) võttes aluseks vaidlustatud kohtuotsuses ettenähtud meetodi.
VIII. Kahe menetluse kohtukulud
186. Mina ei mõistaks kõiki kohtukulusid Schneiderilt välja, kuna ka komisjoni osad väited lükati tagasi, olgugi et mitte kõige olulisemad.
187. Kuna Esimese Astme Kohus tegi ise otsuse kohtumenetluskulude osas, tehes ettepaneku, et Euroopa Kohtus hinnataks Schneiderile tekkinud kahju seoses osalemisega koondamise kontrolli menetluse uuesti alustamises, teen otsuse Esimese Astme Kohtu menetluse ja apellatsioonkaebuse menetlemise kulude kohta.
188. Sellest tulenevalt näib antud vaidluse asjaolusid arvestades õiglane mõista Schneiderilt välja kaks kolmandikku Euroopa komisjonile mõlema menetlusega kaasnenud kuludest.
IX. Ettepanek
189. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1. Tühistada Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑351/03, kuna selles mõisteti komisjonilt Schneider Electric SA kasuks välja hüvitis kahe kolmandiku kahju eest, mis ettevõtjale tekkis Legrand SA võõrandamise hinna vähendamise tõttu, milles Schneider pidi omandajaga kokku leppima vastutasuks müügi tegeliku toimumise tähtpäeva 10. detsembrini 2002 edasilükkamise eest.
2. Tühistada ühtlasi eelviidatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 5–10, milles kahjunõude summa hindamiseks otsustatakse korraldada ekspertiis ja määratakse viivis.
3. Lükata apellatsioonkaebus ülejäänud osas tagasi.
4. Pooled peavad andma Euroopa Ühenduste Kohtule kolme kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest teada selle kahjunõude summa, mis seisneb kuludes, mis Schneider Electric SA‑l tekkisid seetõttu, et ta osales koondumise kontrolli uuesti alustatud menetluses, mis viidi läbi pärast Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsuste kohtuasjades T‑310/01 ja T‑77/02: Schneider Electric vs. komisjon kuulutamist.
5. Kui nimetatud kokkulepet ei saavutata, peavad pooled esitama Euroopa Ühenduste Kohtule sama tähtaja jooksul oma nõuded koos arvutustega.
6. Mõista kaks kolmandikku komisjoni esimese astme ja käesoleva menetluse kohtukuludest välja Schneider Electric SA‑lt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud, mis on seotud nimetatud menetlustega.