26. veebruaril 2024 esitatud hagi – Global Legal Action Network ja CAN-Europe versus komisjon

(kohtuasi T-120/24)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Global Legal Action Network (Galway, Iirimaa), Climate Action Network Europe (CAN Europe) (Brüssel, Belgia) (esindaja: Barrister at Law H. Leith)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

tühistada komisjoni otsus (edaspidi „vaidlustatud otsus“), mis saadeti 14. detsembri 2023. aasta kirjas ja millega jäeti rahuldamata hagejate poolt 23. augustil 2023 Aarhusi määruse¹ artikli 10 alusel esitatud vaie;

mõista hagejate kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaks väidet.

Esimene väide, et komisjon on vaidlustatud otsuses teinud vea, kui ta lükkas vaide VI jao vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Järeldus, et vaide VI jao põhjendused ei suuda põhistada hageja vaiet, kujutavad endast samuti viga. Need vead tulenevad väära õigusliku kriteeriumi kohaldamisest ja/või ilmsetest hindamisvigadest.

Teine väide, et komisjon on vaidlustatud otsuses teinud vea, kui ta jättis põhjendamatuse tõttu rahuldamata hageja vaide komisjoni 28. juuni 2023. aasta rakendusotsuse (EL) 2023/1319¹ suhtes. Sellel väitel on neli väiteosa, mis näitavad seda, et kohaldati väära õiguslikku kriteeriumi ja/või seda, et vaidlustatud otsus tehti ilmsete hindamisvigade põhjal.

Esimene väiteosa, et komisjon tegi vaidlustatud otsuses vea, kui ta järeldas, et puudub igasugune seaduslik kohustus hinnata kasvuhoonegaaside üleilmset vähendamist, mida on vaja selleks, et gobaalne soojenemine ei ületaks 1,5o C (mis hõlmab kohustust hinnata selleks heitkoguste trajektoori teostatavust, seal hulgas teatavatele trajektooridele ette nähtud süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogia kasutamise teostatavust). Komisjon tegi lisaks vaidlustatud otsuses vea, kui ta väitis, et arvesse võeti ka süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogia kasutamise teostatavuse ulatust.

Teine väiteosa, et komisjon tegi vaidlustatud otsuses vea, kui ta väitis, et Euroopa Liidul puudub igasugune seaduslik kohustus määrata kindlaks oma heitkoguste sihttasemed aastaks 2030 vastavalt oma mõistlikul määral õiglasele osale üleilmse heite vähendamises, mida on vaja selleks, et gobaalne soojenemine ei ületaks 1,5o C.

Kolmas väiteosa, et komisjon tegi vaidlustatud otsuses vea, kui ta lükkas tagasi vaide põhjenduse, mille kohaselt liit on kohustatud oma mõistlikul määral õiglasest osast lähtudes saavutama heitkoguste täieliku vähenemise, mis on tema territooriumil võimalik. Vaidlustatud otsuses ei vaieldud vastu selle kohustuse olemasolule ega proovitud näidata, et aastased heitkogused olid kindlaks määratud kooskõlas selle kohustusega.

Neljas väiteosa, et komisjon tegi vaidlustatud otsuses vea, kui ta lükkas tagasi vaide põhjenduse, mille kohaselt aastase heitkoguse kindlaksmääramist toetav hindamine ei võtnud arvesse põhiõigusi ja kliimamuutuste mõju põhiõigustele või panust kliimamuutusesse, mis tuleneb liidu hetkoguste sihttasemetest. Komisjon viitas vaidlustatud otsuses üksnes selles hindamises tehtud teatavate, kuid mitte kõigi põhiõiguste analüüsile. See hinnangus ei analüüsitud seda, millises ulatuses kliimamuutused (seal hulgas kliimamuutused, millele aitavad kaasa liidu heitkoguste sihtasemed) mõjutavad neid põhiõigusi.

____________

¹     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006, keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006 L 264, lk 13).

¹     Komisjoni 28. juuni 2023. aasta rakendusotsus (EL) 2023/1319, millega muudetakse rakendusotsust (EL) 2020/2126, et vaadata läbi liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkogused ajavahemikus 2023–2030 (ELT 2023 L 163, lk 9).