AJUTISTE MEETMETE KOHTUMÄÄRUS
4. veebruar 2014(*)
Ajutiste meetmete kohaldamine – Riigihange – Hankemenetlus – Pakkumuse tagasilükkamine – Kohaldamise peatamise taotlus – Fumus boni iuris
Kohtuasjas T‑644/13 R,
Serco Belgium SA, asukoht Brüssel (Belgia),
Bull SA, asukoht Brüssel,
Unisys Belgium SA, asukoht Brüssel,
esindajad: advokaadid V. Ost ja M. Vanderstraeten,
hagejad
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Delaude, L. Cappelletti ja F. Moro,
kostja,
mille ese on esiteks nõue peatada Euroopa Komisjoni 30. oktoobri 2013. aasta selle otsuse täitmine, millega lükati tagasi hagejatest koosneva konsortsiumi pakkumus hankemenetluses DIGIT/R2/PO/2012/026 – Euroopa Komisjoni integreeritud ja konsolideeritud arvutikeskkonna IT‑teenuse haldamine (ITIC-SM) ja tunnistati edukaks teine konsortsium; teiseks nõue keelata komisjonil asjaomase raamlepingu ja selle alusel konkreetsete lepingute sõlmimine; ja kolmandaks nõue võtta kõik asjakohased ajutised meetmed,
AJUTISTE MEETMETE KOHALDAMISE ÜLE OTSUSTAV KOHTUNIK,
kes asendab Üldkohtu presidenti Üldkohtu kodukorra artikli 106 alusel,
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Käesolev menetlus käsitleb hankemenetlust DIGIT/R2/PO/2012/026 – Euroopa Komisjoni integreeritud ja konsolideeritud arvutikeskkonna IT‑teenuse haldamine (ITIC‑SM) (edaspidi „ITIC‑SM hange”). Hanke lühikirjelduse kohaselt on ITIC‑SM hanke eesmärk sõlmida üks raamleping, mille raames tagatakse Euroopa Komisjoni integreeritud ja konsolideeritud arvutikeskkonna IT‑tugiteenused. Hankedokumentide üldnõuete sissejuhatusest ilmneb, et raamlepingu alusel sõlmitakse komisjoniga konkreetsed lepingud IT‑tugiteenuste erinevate osade jaoks, mis on jagatud põhiteenuste komponentideks (tuleb hakata osutama alates raamlepingu sõlmimisest) ja valikteenuste komponentideks (tuleb hakata osutama hilisemas etapis).
2 Tehnilise hindamise küsimustiku (hankedokumentide jagu 2‑4‑0) kohaselt lähtutakse pakkujate tehnilisel hindamisel järgmistest kvaliteedi hindamise kaalutud kriteeriumidest, mille puhul on määratud kindlaks minimaalsed piirmäärad, mida kohaldatakse nii punktide kogusummale kui ka kriteeriumide ja alakriteeriumide kaupa:
3 Sel eesmärgil oli muu hulgas tehnilise hindamise küsimustiku peatükis 4.1.5. palutud pakkujatel määratleda iga front office teenuse osa osutavate töötajate arv, lähtudes asjakohastest nõuetest teenusele ja teenusetaseme suhtes määratud muutujatest, mis on ära toodud vastavalt hankedokumentide jao 1‑2‑0 peatükkides 4.11 ja 4.12, teenuste erinevate parameetrite keskmistest või vaikeväärtustest ja vastavatest kvaliteedile esitatavatest miinimumnõuetest. Ühtlasi paluti pakkujatel tehnilise hindamise küsimustiku peatükkides 4.2.5 ja 5.1.5 määratleda logistikatuge pakkuvate tehniliste töötajate arv ning vastavalt kõik tugiteenuste elemendid. Nimetatud peatükkide kohaselt tuli hinnapakkumus esitada lähtudes kaasatud töötajate arvust ning arvestades 30 000 kasutajat, mis on tehnilise kirjelduse peatükis 5.5 määratud teenustele esitatavate nõuete muutuja, mis vastab nende kasutajate kavandatavale arvule, kellele tuleb raamlepingu kohaselt osutada teenuseid lepingu täitmise neljandal aastal.
4 Pakkujate Serco Belgium SA, Bull SA ja Unisys Belgium SA esitatud küsimusele vastas komisjon 7. mail 2013, et pakkujad peavad kirjeldama oma üldist lähenemisviisi nende töötajate arvu kindlaksmääramisel (täistööajale taandatud), kes osutavad hanketeates määratletud teenustele esitatavatel nõuetel ja teenusetasemele määratud muutujatel põhinevaid teenuseid. Vastavalt komisjoni vastusele ei teki pakutud töötajate arvust iseenesest õiguslikku kohustust, kuid see arv peab olema piisav teenuse osutamiseks ja sellisena seda hinnatakse.
5 Hagejate konsortsium ja veel üks konsortsium esitasid komisjoni määratud tähtajaks pakkumused.
6 Komisjon teavitas hagejaid 31. oktoobri 2013. aasta kirjaga sellest, et tehnilise hindamise etapis ei saavutanud nende pakkumus 60% miinimummäära ühe kriteeriumi ja ühe alakriteeriumi osas ning 70% miinimummäära üldtulemuste osas ning seetõttu ei jõudnud see pakkumus hinnapakkumuse hindamise etappi. Komisjon teatas samas hagejatele, et ta ei sõlmi lepingut eduka pakkujaga enne 10 kalendripäeva pikkuse ooteaja möödumist.
7 Hagejate nõudel esitas komisjon 6. novembri 2013. aasta kirjas täiendavat teavet mõlema pakkuja hindamise kohta ja hindamislehe, kus on esitatud iga kriteeriumi eest antud hindamispunktid.
8 Komisjon teavitas 19. novembri 2013. aasta kirjas hagejaid, et 30. oktoobril 2013 tehti edukaks pakkujaks tunnistamise otsus ja esitas 8. novembril 2013 hagejate osalusel peetud teabekoosoleku protokolli.
9 Pärast hagejate 11. novembri 2013. aasta nõuet, mis oli esitatud vastavalt komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 (mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT L 362, lk 1)) artiklile 171, edastas komisjon pakkujatele 28. novembri 2013. aasta kirjas edukaks pakkujaks tunnistamise otsuse teinud hankemenetluse eest vastutava ametniku hinnangu, milles ta kinnitas pärast hagejate vaidlustuste läbivaatamist oma esialgset otsust.
Menetlus ja poolte nõuded
10 Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2013 saabunud avaldusega esitasid hagejad tühistamishagi Euroopa Komisjoni 30. oktoobri 2013. aasta otsuse peale, millest teavitati hagejaid 31. oktoobri 2013. aasta kirjaga (vt eespool punkt 6), millega lükati tagasi hagejate konsortsiumi esitatud pakkumus ja tunnistati edukaks teine konsortsium.
11 Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2013 saabunud eraldi dokumendiga algatasid hagejad käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise menetluse, milles nad peamiselt paluvad Üldkohtu presidendil:
– peatada selle otsuse täitmine, millega lükati tagasi hagejate moodustatud konsortsiumi pakkumus ja tunnistati edukaks teine konsortsium (edaspidi „vaidlustatud otsus”), kuni Üldkohus on teinud sisulise otsuse põhimenetluses;
– keelata komisjonil asjaomase raamlepingu sõlmimine ja juhul, kui raamleping on juba sõlmitud, keelata selle alusel konkreetsete lepingute sõlmimine, kuni Üldkohus on teinud sisulise otsuse põhimenetluses;
– võtta kõik asjakohased ajutised meetmed;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
12 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tegi 12. detsembril 2013 Üldkohtu kodukorra artikli 105 lõike 2 alusel määruse, millega peatati vaidlustatud otsuse kohaldamine, kuni käesolevas menetluses tehakse lõplik otsus, ja keelati komisjonil raamlepingu sõlmimine ja juhul, kui see on juba sõlmitud, kohustati teda peatama raamlepingu täitmine, kuni asjaomases menetluses tehakse lõplik otsus.
13 Oma märkustes ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 6. jaanuaril 2014, palus komisjon Üldkohtu presidendil põhiliselt:
– jätta taotlus rahuldamata;
– teha otsus käesoleva menetlusega seotud kohtukulude jagamise kohta edaspidi.
14 Poolte suulised märkused kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 20. jaanuaril 2014.
Õiguslik käsitlus
15 ELTL artiklite 278 ja 279 ning ELTL artikli 256 lõike 1 koostoimes tõlgendamisest tuleneb, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võib juhul, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad, määrata, et tuleb peatada selle akti kohaldamine, mille peale Üldkohtule on esitatud hagi, või kirjutada ette vajalikke ajutisi meetmeid.
16 Lisaks on Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõikes 2 sätestatud, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb nimetada hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Niisiis võib ajutisi meetmeid kohaldav kohtunik määrata õigusakti täitmise peatamise või kohaldada muid ajutisi meetmeid juhul, kui see on esmapilgul nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendatud ja kiireloomuline selles mõttes, et ajutiste meetmete taotleja huvidele tekkida võiva tõsise ja korvamatu kahju vältimiseks on vajalik, et meetmed võetaks ja nende mõju avalduks juba enne otsuse langetamist põhimenetluses. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik peab vastavalt asjaoludele kaaluma ka asjaomaseid huvisid. Need tingimused on kumulatiivsed, mis tähendab, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus tuleb rahuldamata jätta, kui üks nendest tingimustest ei ole täidetud (vt Euroopa Kohtu presidendi 14. oktoobri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑268/96 P(R): SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑4971, punkt 30).
17 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul on sellise tervikanalüüsi raames suur kaalutlusõigus ning ta võib kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades otsustada, mil viisil ja millises järjekorras nende erinevate tingimuste täidetust kontrollitakse, sest ükski õigusnorm ei näe ette kindlaksmääratud analüüsiskeemi, mille alusel ajutiste meetmete võtmise vajaduse üle otsustada (Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑149/95 P(R): komisjon vs. Atlantic Container Line jt, EKL 1995, lk I‑2165, punkt 23, ja Euroopa Kohtu presidendi 3. aprilli 2007. aasta määrus kohtuasjas C‑459/06 P(R): Vischim vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25).
18 Selles osas tuleb tähelepanu pöörata ajutiste meetmete kohaldamise menetluse erilisele rollile hankemenetlustes. Selleks tuleb arvestada ka liidu seadusandja kehtestatud õiguslikku raamistikku, mida kohaldatakse liikmesriikide hankijate korraldatud hankemenetlustele. Täpsemalt on määruse nr 1268/2012 põhjenduses 40 märgitud, et hankelepingute sõlmimise kord peaks tuginema Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivile 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).
19 Lisaks sellele on nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33, ELT eriväljaanne 06/01, lk 246) põhjendustes 1–3 märgitud, et selliste eeskirjade tõhusaks kohaldamiseks pidas seadusandja vajalikuks kehtestada menetlusnõuded, mis võimaldavad võtta kiired abinõud etapis, kui rikkumisi saab veel parandada. Hankemenetluste lühiduse tõttu on ajutiste meetmete roll selline, et seadusandja pidas vajalikuks direktiivi 89/665 artikli 2 lõikes 1 sätestada, et hankemenetlustes tagavad liikmesriigid oma pädevuse piires, et enne sisulisi meetmeid saab võtta neist sõltumatuid ajutised meetmeid (19. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑236/95: komisjon vs. Kreeka, EKL 1996, lk I‑4459, punkt 11 ja kohtujurist Léger’ ettepanek samas kohtuasjas, ettepaneku punkt 15).
20 Lisaks ilmneb direktiivi 89/665 põhjendustest 2, 3 ja 5 ning artikli 2 lõikest 1, et hankemenetlustele iseloomulikus kontekstis ei ole ajutised meetmed ette nähtud üksnes hankemenetluse peatamiseks, vaid ka vahendina, millega saab parandada ilmse rikkumise, mis muidu kuuluks põhimenetluse kohaldamisalasse.
21 Isegi kui need kaalutlused ei sea kahtluse alla küsimust, kas kohaldada Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõiget 1, millega rakendatakse ELTL artikleid 278 ja 279 ning mis nõuab enne ajutiste meetmete taotluse esitamist põhimenetluse algatamist, on nende kaalutlustega arvestamine õigustatud asjaolu tõttu, et hankemenetlustes on kodukorra 3. jaotises ette nähtud ajutiste meetmete eesmärk ka siseriiklikult tõhusa õiguskaitse tagamine Euroopa Liidu institutsioonidele ja asutustele kohaldatavate peamiselt direktiivil 2004/18 põhinevate hangete eeskirjade rakendamisel (vt eespool punkt 18).
22 Olgugi, et seetõttu ei pea ajutiste meetmete kohaldamise menetluses ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik reeglina läbi viima niivõrd põhjalikku kontrolli kui põhimenetluses, ei saa seda järeldust siiski tõlgendada nii, et üksikasjalik uurimine on täiesti välistatud (eespool punktis 17 viidatud Euroopa Kohtu presidendi määrus Vischim vs. komisjon, punkt 50).
23 Käesoleval juhul tuleb seega kõigepealt hinnata, kas hagejad on esitanud fumus boni iuris tõendid, et arvestades teise poole seisukohti, võiks asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus rikub õigusnormi. Juhul kui see nõue on täidetud, siis saab seda ka eespool punktides 18–21 esitatud kaalutlustel arvesse võtta asja kiireloomulisuse hindamisel (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑445/00 R: Austria vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑1461, punktid 100 ja 110).
24 Hagejad esitavad neli väidet, mille kohaselt on vaidlustatud otsus esmapilgul õigusvastane.
25 Esiteks väidavad nad, et pakkumuses esitatud front office, logistikatoe ja tugiteenuseid osutava meeskonna moodustamise strateegia (vt eespool punkt 3) suhtes antud hinnang tugines ekslikult pakkujate kinnitustele, mis ei ole siduvad.
26 Teiseks väidavad hagejad, et töötajatega seotud alakriteeriumide puhul on tegemist kvalifitseerimistingimustega ning seetõttu ei saanud neid arvestada pakkumuste vastavuse hindamise etapis, vaid üksnes kvalifitseerimisetapis.
27 Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon ei selgitanud piisavalt täpselt seda, kuidas ta hindab pakkumusi nimetatud alakriteeriumide suhtes, mistõttu jõuti ettearvamatule tulemusele.
28 Neljandaks väidavad hagejad, et kui komisjon kahtles selles, kas hagejate konsortsium suudab täita hankedokumentides esitatud tingimused, oleks ta pidanud küsima selgitusi, enne kui ta lükkas tagasi hagejate pakkumuse, mis oli märkimisväärselt soodsam kui edukaks tunnistatud konsortsiumi oma.
29 Arvestades eeltoodud väidete laadi, tuleb hindamaks, kas need on esmapilgul õigustatud, kõigepealt uurida teist väidet (vt eespool punkt 26) ning seejärel esimest, kolmandat ja neljandat väidet.
30 Eespool punktis 25 nimetatud kriteeriumi osas ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi samal ajal võidakse kontrollida ühelt poolt pakkujate vastavust määruse nr 1268/2012 artiklites 146–148 sätestatud kvalifitseerimistingimustele ja teiselt poolt valida nimetatud määruse artiklis 149 sätestatud hindamiskriteeriumide alusel edukas pakkumus, on need toimingud eraldiseisvad ja neid reguleerivad eri õigusnormid. Sellest tulenevalt peab hankija eduka pakkumuse väljaselgitamise etapis hindama pakkumuste endi kvaliteeti, et välja selgitada majanduslikult soodsaim pakkumus, ja mitte selliseid kvalifitseerimistingimusi, mille alusel selgitatakse välja pakkujate hankelepingu nõuetekohase täitmise võime, nagu näiteks pakkuja võimalus anda omavahendite arvel hankija käsutusse meeskond (vt selle kohta Üldkohtu 17. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑447/10: Evropaïki Dynamiki vs. Euroopa Kohus, punktid 34–39 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika).
31 Komisjon väidab seevastu, et nende andmete eesmärk, mis pakkujad pidid tehnilise hindamise küsimustiku peatükkide 4 ja 5 alusel (vt eespool punkt 3) esitama, ei olnud hinnata nende üldist suutlikkust pakkuda lepingu täitmiseks piisavalt pädevaid ja piisaval arvul töötajaid, vaid hinnata hanketingimustes kirjeldatud teenuste täitmiseks valitud meeskonna moodustamise strateegiat.
32 See erinevus ilmneb veel selgemalt, kui võrrelda kõnealuse kriteeriumiga hõlmatud teavet töötajate kohta ja pakkumuste kvalifitseerimistingimusega hõlmatud teavet töötajate kohta, mis on esitatud tehnilise hindamise küsimustikus. Viimati nimetatu kohaselt peavad pakkujad märkima aasta jooksul kasutatavate töötajate arvu, see arv peab olema osadeks jaotatud vastavalt nende töötajate kvalifikatsioonile ja vastama miinimummäärale, ning ükski nõue ei puuduta raamlepingu täitmiseks vajaliku meeskonna moodustamise strateegiat.
33 Kui hagejatel paluti võtta seisukoht komisjoni sellekohaste märkuste kohta, siis hagejad neid ei vaidlustanud, kuid märkisid suuliselt, et see väide üksnes täiendab esimest väidet.
34 Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et teine väide ei ole esmapilgul õigustatud.
35 Esimese väite (vt eespool punkt 25) suhtes olgu märgitud, et hagejate argumendid tunduvad põhinevat valedel eeldustel.
36 Eelkõige ilmneb see taotluse punktis 49, kus hagejad vaidlustavad hinnangu, mille komisjon andis kõnealuse töötajaid puudutava alakriteeriumi suhtes. See puudutab vastavalt front office teenuseid, logistikatuge ja tugiteenuseid osutavaid töötajaid (vt eespool punkt 3).
37 Hagejad on seisukohal, et pakkumuste nimetatud peatükkides töötajate arvu märkimisest ei teki lepingulisi kohustusi täpse töötajate arvu suhtes, mille edukas pakkuja peab hankija käsutusse andma. Pigem on edukas pakkuja ja tulevane lepingupartner seotud kvaliteeti puudutavate tulemusnäitajatega teenusetaseme kokkulepetes. Kui edukas pakkuja suudab osutada asjaomaste näitajatega kooskõlas olevat teenust, kasutades selleks väiksemat hulka töötajaid, kui on märgitud tehnilise hindamise küsimustikus, siis ei ole lepinguliste kohustustega vastuolus tema otsus vähendada töötajate arvu, ning see ei anna alust kokkulepitud hinna ülevaatamiseks. Vastupidisel juhul, kui pakkuja pakutud töötajate arv osutub ebapiisavaks, võib komisjon kohaldada leppetrahvi, et sundida lepingupartnerit täitma lepingut vastavalt kvaliteedinõuetele. Neil asjaoludel peavad hagejad vastuvõetamatuks seda, et hankija andis tema pakkumuse töötajaid puudutavale osale madalad hindamispunktid üksnes seetõttu, et võistlevas pakkumuses oli märgitud suurem töötajate arv, mida on võimalik edaspidi vähendada, kui see hulk ei osutu vajalikuks.
38 Tõele tundub vastavat hagejate väide, et kuivõrd töötajate arvu märkimisest ei tulenenud lepingulisi kohustusi, siis ei kujuta üksnes asjaolu, et võistlevas pakkumises kasutati meetodit, mille tulemuseks oli suurem töötajate hulk, hankija jaoks õiguslikult kehtivat põhjust, et vähendada väiksemat arvu töötajaid pakkuvale pakkumusele antavaid hindamispunkte. Nimelt, kui see oleks lubatud, siis õhutataks kaudselt pakkujaid pakkuma sellist meeskonna moodustamise strateegiat, mille tulemuseks oleks äärmiselt suur töötajate arv, lootuses et teised pakkujad seda ei tee, mistõttu suureneb märkimisväärselt võimalus, et hinnapakkumuse hindamise etapis nende pakkumus tagasi lükatakse, samas teades, et juhul kui nemad tunnistatakse edukaks, siis on neil võimalik vähendada üleliigsete töötajate arvu, ilma et see mõjutaks lepingus kokkulepitud maksumust.
39 Esitatud tõenditest ilmneb siiski, et madalad hindamispunktid, mis hagejad on vaidlustanud, ei tulene üksnes nende ja võistleva pakkuja pakutud töötajate arvu võrdlusest. Tundub et need hindamispunktid põhinevad pigem komisjoni hinnangul, et hankedokumentide esemeks olevate teenuste osutamiseks on hagejate meeskonna moodustamise strateegia objektiivselt ebasobiv.
40 Täpsemalt ilmneb hankedokumentide jao 1‑5‑0 peatükist 2 „Meeskonna moodustamise meetod – finantsaspektid”, et pakkujate pakutud meetodit selle töötajate arvu väljaselgitamiseks, mida on vaja teenusele esitatavate nõuete täitmiseks ja teenusetaseme suhtes määratud muutujatele vastamiseks, kohaldatakse hinnapakkumuse koostamisel nii teenuse komponentide ja esialgu kindlaksmääratud elementide jaoks kui ka selleks, et määrata kindlaks mistahes eelnimetatud muutaja muutmise maksumus. Lisaks peab kõnealune meetod vastama „põhistsenaariumile”, kus neljandal lepingutäitmise aastal kasutab teenust 30 000 komisjoni teenistujat ja iga päringu maksumus, mis põhineb teenuseosutaja töötajate arvul, peab vastama pakkumuses esitatud maksumusele.
41 Asjaomased hankedokumentide punktid viitavad sellele, mida märkis komisjon hankemenetluse käigus (vt eespool punkt 4), et pakutud töötajate arv ei ole iseenesest siduv selles mõttes, et lepingu täitmisel võib ilmneda, et kvaliteedikohustuste täitmiseks läheb vaja rohkem või vähem töötajaid ja lepingupartner peab lõpuks need kohustused täitma. Lisaks ei näi olevat siduv meeskonna moodustamise strateegias kasutatav meetod selles mõttes, et, kui „põhistsenaarium” teoks saab, siis peab lepingupartner „pakkuma” pakkumuses esitatud arvu töötajaid (vt ka hankedokumentide jao 1‑1‑0 „Nõuded haldusteenustele ” sissejuhatus). Samas ei näi see kohustus mõjutavat võimalust vähendada töötajaid, kui lepingu täitmise käigus ilmneb, et nende arv on liiga suur.
42 Lisaks olgu märgitud, et vastupidi komisjoni suulisele väitele tundub hankedokumentide jao 1‑0‑0 peatükk 2.3.2 „Üldnõuded” puudutavat üksnes juhtumit, kui mõne teenusekomponendi töötingimused või omadused muutuvad tavapärasest erinevaks ja nõuavad lepingu muutmist või uue teenuse elemendi lisamist. Nimetatud peatükk näeb üksnes ette, et sellistel juhtudel peab komisjon esitama lepingu uuendamise taotluse, millele on lisatud täiendav spetsifikatsioon. Pealegi ei selgitanud komisjon piisavalt, miks see tingimus annab juhul, kui ilmneb, et töötajate arv on liiga suur, talle õiguse tõsta teenustetasemele esitatavaid nõudeid, säilitades täiendavad töötajad ilma lisakuludeta, mille tooks kaasa nõue osutada uut teenust, mis hõlmab täiendavat teenusekomponenti või teenuse elementi, või mis kajastaks muudatust teenustele esitatavates nõuetes või teenusetasemele määratud muutujates.
43 Hoolimata kahtlustest, mis puudutavad komisjoni poolt hankedokumentide tõlgendamist, ilmneb hagejate ja komisjoni kirjavahetusest (vt eespool punkt 7–9), et meeskonna moodustamise strateegia eest anti madalad hindamispunktid, kuna komisjon hindas seda objektiivselt ebasobivaks.
44 Täpsemalt märkis komisjon front office teenuste kohta oma 6. novembri 2013. aasta kirjas, et üks teenuse element välja arvatud, oli kõigi ülejäänud teenuse elementide puhul nõutud teenusetaseme tagamiseks vajalik töötajate arv ebapiisav. Komisjon jätkas märkides, et täistööajale taandatud töötajate arv 33,37, mis jagatakse kasutajatele kättesaadavuse eest antavate (Proximity Concentration Points, edaspidi „PCP”) 30 hindamispunktiga, on nõutud ülesannete täitmiseks ilmselgelt ebapiisav. Sama kehtib komisjoni arvates kompetentsigruppide teenuseid osutavate täistööajale taandatud töötajate arvu 1,8 kohta. Samas kirjas kritiseeris komisjon ka logistikatuge ja tugiteenuseid osutavate täistööajale taandatud töötajate arvu.
45 Vastavalt hagejatele 19. novembri 2013. aasta kirjaga saadetud protokollile kordas komisjon seda kriitikat 8. novembril 2013 peetud teabekoosolekul ja ilmselt põhjendas seda näidetega.
46 Lõpuks, komisjon märkis 28. novembri 2013. aasta kirjas, et hagejate pakkumus lähtub eeldusest, et tuhande kasutaja kohta antud PCP‑d, väärtusega 1,1 on võimalik vähendada. See eeldus on aga vale. Seetõttu annab 30 000 kasutajaga põhistsenaariumi puhul täistööajale taandatud töötajate arv 33,37 juhul, kui PCP on 33, arvestades et kõrgeim täistööajale taandatud töötajate arv jagatakse „plaatina” teenust osutavate PCP‑dega, tulemuseks iga täistööajale taandatud töötajate arvu kohta PCP, mille keskmine väärtus on väiksem kui 1. Peale selle kordas komisjon pärast kompetentsigruppide kõige olulisemate ülesannete loetlemist, et kompetentsigruppide täistööajale taandatud töötajate arv 1,84 on ebareaalne. Komisjon tõi üksnes võrdluseks välja selle, et võistleva konsortsiumi pakutud täistööajale taandatud töötajate arv on 20,85.
47 Komisjoni argumendid seoses PCP väärtusega tunduvad olevat täiesti põhjendatud. Hankedokumentide jao 1‑2‑0 „Nõuded front office teenustele” peatüki 4.11 punkti 5 kohaselt on PCP suurus tuhande kasutaja kohta tõesti 1,1, mis annab 30 000 kasutajaga põhistsenaariumi puhul tulemuseks PCP väärtusega 33. Pealegi ei ole hagejad vaidlustanud komisjoni väidet, et selle muutumatu tunnussuuruse üle läbirääkimisi ei peeta. Kui hagejatelt paluti selgitusi kas nad lähtusid pakkumuses tõepoolest väiksemast suurusest kui 1,1 PCP-d tuhande kasutaja kohta, vastasid hagejad, et see pole nii, kuid nad ei viidanud selle kinnituse põhjendamiseks ühelegi oma pakkumuse osale ega muule tõendile.
48 Neil asjaoludel ei näi põhjendatud olevat hagejate seisukoht, et vaidlustatud otsus on ekslik, sest see põhineb üksnes töötajate arvu puudutavate mittesiduvate kinnituste võrdlusel. Seetõttu peab Üldkohus vastupidi hagejate poolt taotluse punktis 37 väidetule tegelikult hindama seda, kas komisjon eksis järeldades, et hagejate pakkumuses esitatud töötajate arv on ebapiisav ja kas see järeldus on piisavalt põhjendatud. Samas ilmneb taotluse punktist 37, et hagejad ei ole sellist väidet esitanud.
49 Lõpuks tuleb selles küsimuses uurida, kas hagejate väide taotluse punktis 80, mille kohaselt komisjon mõistis valesti enda kehtestatud aluspõhimõtet meeskonna moodustamise strateegia kohta, mis seisneb tegelikult selles, et see näeb esimesel kahel teenuste osutamise aastal ette nende käsutusse suurema arvu töötajate andmise ja nende arvu olulise vähendamise kolmandal ja neljandal aastal tulenevalt olulisest tõhususe kasvust tänu uuenduslikule ülesannete ühendamise meetodile. Need väited tuleb tagasi lükata osas, milles nendega vaidlustatakse eespool punktides 44–46 esitatud järeldused. Kuigi ei ole välistatud, et esimestel aastatel tehtud jõupingutused uuenduslikuks ülesannete ühendamiseks võivad aidata kaasa sellele, et hilisematel aastatel on kasutajate toeks vaja väiksemat arvu töötajaid ja see võib seega seada kahtluse alla selle mudeli sobivuse, mille alusel pakkujad peavad esitama neljandal lepingutäitmise aastal kasutatavate töötajate arvu, mille alusel arvutatakse automaatselt välja, et esimesel, teisel ja kolmandal aastal vajaminevate töötajate arv on väiksem, ei ole hagejad suutnud esitada tõendeid, mis näitaksid, et nende pakkumus põhineb tõepoolest sellisel meetoditel, mis peavad lisaks olema läbipaistvad, loogilised, asjakohased, kontrollitavad, täielikud ja praktilised, nagu on nõutud hankedokumentides (jagu 1‑5‑0 „Meeskonna moodustamise meetod – finantsaspektid” peatükk 2.2). Ainus tõhusust tõstev tegur, millele hagejad kohtuistungil viitasid, on asjaolu, et nad pakkusid süsteemi, mille puhul kasutajad võivad taotleda riistvara veebipõhise platvormi kaudu, selle asemel et kasutada teisi telekommunikatsioonivahendeid. Kuna sedalaadi argumenti ei saa hinnata ilma seda toetavate konkreetsete tõenditeta, siis tundub, et kuigi sellised meetmed võivad tõhustada teenusekasutajate ajahaldust, siis täiendavate tõendite puudumisel ei näi need meetmed muutvat oluliselt pakkujate meeskonna töö tõhusust, vähemalt jättes esile toomata, milliseid konkreetseid uuendusi nad pakuvad välja oma ülesannete osas anda nõutav meeskond hankija käsutusse.
50 Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale et ka esimene väide ei ole esmapilgul õigustatud.
51 Kolmanda väite kohta (vt eespool punkt 27) piisab märkimisest, et vastupidi hagejate väidetele, ei näi, et komisjon oleks hinnanud nende meeskonna moodustamise strateegiat üksnes selle alusel, et nad jätsid määratlemata komisjoni jaoks optimaalse töötajate arvu. Pigem ilmneb esimese väite kohta esitatud analüüsist, et komisjon keskendus hindamisel selle kontrollimisele, kas hagejate esitatud meeskonna moodustamise strateegia vastab hankedokumentides esitatud nõuetele. Selles osas on jao 1‑5‑0 „Meeskonna moodustamise meetod – finantsaspektid” peatükis 2.2 esitatud viide „täistööajale taandatud töötajate arvu optimaalsele suurus”, tehtud ilmselgelt selleks, et määratleda pakkujate pakutava meetodi ulatus, ning selle meetodi hindamine toimub samas peatükis esitatud tingimuste alusel. Järelikult ei ole hagejad suutnud välja tuua ühtegi hankedokumentides esitatud tingimust või hilisemas nende vaidlustust puudutavas komisjoniga peetud kirjavahetuses esinevat tõendit, mille kohaselt nende pakkumust hinnati üksnes komisjoni eksliku seisukoha alusel töötajate optimaalse arvu kohta.
52 Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et ka kolmas väide ei ole esmapilgul õigustatud.
53 Neljandas väites (vt eespool punkt 28) tõmbavad hagejad paralleeli põhjendamatult madala maksumusega pakkumustega. Täpsemalt väidavad hagejad, et nende pakkumuse tagasilükkamise põhjused on sarnased põhjendustega, mille alusel saab tagasi lükata põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse. Selle väite kohaselt oleks komisjon pidanud enne nende pakkumuse tagasilükkamist nõudma selgitusi nende pakkumuse asjaomaste osade kohta ja neid kontrollima arvestades vastavalt määruse nr 1268/2012 artiklile 151 saadud selgitusi.
54 Sellegipoolest lähtub nimetatud põhjendus ekslikust eeldusest.
55 Nagu ilmneb taotluse punktist 77, tekitab põhjendamatult madala maksumusega pakkumus kahtluse, et pakkuja ei suuda pakutud tingimustel lepingut täita. See võib olla nii näiteks juhul, kui pakutud hind osutub liiga madalaks või kui pakutud tehnilised lahendused ületavad pakkuja võimalused. Sellele vaatamata lähtutakse sellistel asjaoludel põhimõttest, et pakkumuse tingimused peavad hankija arvates vastama hanketingimustele ja tema kahtlused puudutavad hindamise mõnd muud osa, nimelt pakkuja võimet täita neid konkreetseid tingimusi. See kaalutlus erineb pealegi pakkuja üldise pädevuse hindamisest, mis tuleb läbi viia kvalifitseerimisetapis.
56 Esimese väite uurimisel ilmnes siiski, et käesoleval juhul asus komisjon seisukohale, et pakutud tingimused ei olnud vastuvõetavad front office teenuste, logistikatoe, ja tugiteenuste meeskonna moodustamise strateegia osas, kuna need ei vastanud nende hindamise tehnilistele kriteeriumidele.
57 Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et ka neljas väide ei ole esmapilgul õigustatud.
58 Samuti ilmneb kõigi hagejate väidete analüüsist, et sellised tingimused, nagu on esitatud kõnealustes hankedokumentides, ei ole vastuolus ühegi õigusnormiga.
59 Lähtudes eeltoodust tuleb käsitletav taotlus jätta rahuldamata, kuna esmapilgul ei ole see põhjendatud, ilma et oleks vaja uurida kiireloomulisuse tingimusi või kaaluda huvisid.
Esitatud põhjendustest lähtudes,
AJUTISTE MEETMETE KOHALDAMISE ÜLE OTSUSTAV KOHTUNIK
määrab:
1. Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.
2. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
4. veebruaril 2014 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |