ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
17. märts 2015(*)
Dumping – Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi import – Tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksetaotluste rahuldamata jätmine – Ekspordihinna kindlaksmääramine – Üks majandusüksus – Dumpingumarginaali määramine – Teistsuguse metoodika kohaldamine kui esialgses uurimises – Asjaolude muutumine – Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 9 ja artikli 11 lõige 9
Kohtuasjas T‑466/12,
RFA International, LP, asukoht Calgary (Kanada), esindaja: advokaat B. Evtimov,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Němečková ja A. Stobiecka-Kuik,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 10. augusti 2012. aasta otsused C(2012) 5577 final, C(2012) 5585 final, C(2012) 5588 final, C(2012) 5595 final, C(2012) 5596 final, C(2012) 5598 final ja C(2012) 5611 final, mis puudutasid Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordilt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksetaotlusi, osas, kus neis otsustes keeldutakse tasutud dumpinguvastaseid tollimakse tagasi maksmast, välja arvatud nende puhul, mis tunnistati vastuvõetamatuks seadusjärgse tähtaja möödumise tõttu,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees M. E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 17. septembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
WTO õigusnormid
1 1994. aasta üldine tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli lõige 1 sätestab, et dumping, „mille puhul ühe riigi toodetega alustatakse kauplemist teise riigi kaubanduses nende toodete harilikust väärtusest odavamalt, tuleb hukka mõista juhul, kui see põhjustab või ähvardab põhjustada olulist kahju lepinguosalise territooriumil kinnistunud tootmisharule või oluliselt pidurdab omamaise tootmisharu rajamist”.
2 Maailma kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) 1 A lisas on esitatud GATT VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping”).
3 Dumpinguvastase lepingu artiklid 18.3 ja 18.3.1 on sõnastatud järgmiselt:
„18.3. Punktide 3.1 ja 3.2 kohaselt kehtivad [dumpinguvastase] lepingu sätted juurdluste ja olemasolevate meetmete läbivaatamise suhtes, mis on algatatud taotluste alusel, mis on tehtud kuupäeval, mil WTO leping asjaomase liikme suhtes jõustus, või pärast seda.
18.3.1 Tagasimakseprotseduurides vastavalt artikli 9 lõikele 3 kehtivad dumpingumäärade arvutamise suhtes reeglid, mida kasutati dumpingu hiliseimal tuvastamisel või läbivaatusel.”
Liidu õigusnormid
4 Peamised dumpinguvastased õigusnormid sisalduvad nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruses (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, parandused ELT 2010, L 7, lk 22; edaspidi „algmäärus”), muudetud kujul; selle määrusega asendati nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45).
5 Algmääruse artiklis 2 on esitatud reeglid, mille alusel määratakse kindlaks dumpingu olemasolu. Selle lõikes 1 on normaalväärtus määratletud järgmiselt:
„1. Normaalväärtuse aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad.
Kui ekspordiriigi eksportija ei tooda ega müü vaatlusalust toodet, võib normaalväärtuse kehtestada teiste müüjate või tootjate hindade alusel.
Hindu asjaosaliste vahel, kes teevad ilmset koostööd või on tõenäoliselt sõlminud kompensatsioonilepingu, ei või lugeda tavakaubanduslikeks ning neid võib normaalväärtuse määramisel kasutada ainult juhul, kui on tuvastatud nende sõltumatus.
Selleks et teha kindlaks, kas kaks osapoolt on üksteisega seotud, võib arvesse võtta komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) […] artiklis 143 sätestatud üksteisega seotud osapoolte määratlust.”
6 Algmääruse artikli 2 lõiked 8 ja 9 käsitlevad ekspordihinda. See on sõnastatud järgmiselt:
„8. Ekspordihind on ekspordiriigist [Euroopa Liitu] ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind.
9. Kui ekspordihind puudub või kui ekspordihind ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö‑ või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne, siis võib ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal.
Kõnealustel juhtudel kohandatakse kõiki importimise ja müügi vahelisel ajal tekkinud kulusid, kaasa arvatud tolli‑ ja muud maksud ning kasum, et kindlaks määrata usaldusväärne CIF-ekspordihind [Euroopa Liidu] piiril.
Kohandatavate summade hulka kuuluvad need, mis on tavaliselt importija kanda, kuid mille maksja on kas ühenduses või väljaspool ühendust asuv isik, kes tõenäoliselt on liitunud või kellel on kompensatsioonileping importija või eksportijaga, ning need hõlmavad tavapäraseid transpordi‑, kindlustus‑, käitlemis‑, laadimis‑ ja lisakulusid; tollimakse, dumpinguvastaseid tollimakse ja muid impordiriigis kaupade importimise või müügiga seoses makstavaid makse; samuti müügi‑, üld‑ ja halduskulude ning kasumi põhjendatud marginaali.”
7 Algmääruse artikli 2 lõikes 10 on ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdluse kohta sätestatud järgmist:
„10. Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.
[…]”
8 Algmääruse artikli 11 lõige 8 reguleerib tasutud tollimaksu tagasimaksmise menetlust. See säte on sõnastatud järgmiselt:
„8. Olenemata lõikest 2 võib importija taotleda tasutud tollimaksu tagasimaksmist, kui on näidatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme.
Dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmist taotledes esitab importija komisjonile taotluse. Taotlus esitatakse selle liikmesriigi kaudu, kelle territooriumil tooted vabasse ringlusse lubati, kuue kuu jooksul alates kuupäevast, mil pädevad ametiasutused lõplike maksmisele kuuluvate tollimaksu summa nõuetekohaselt kindlaks määrasid, või kuupäevast, mil tehti otsus ajutise tollimaksuna tagatiseks antud summad lõplikult sisse nõuda. Liikmesriigid edastavad taotluse viivitamata komisjonile.
Tagasimaksetaotlus loetakse tõendusmaterjaliga nõuetekohaselt varustatuks siis, kui see sisaldab täpset teavet nõutud dumpinguvastase tollimaksu tagasimakstava summa kohta ja kogu tollidokumentatsiooni, mis on seotud selle summa arvutamise ja maksmisega. Samuti peab see sisaldama tõendeid normaalväärtuste ja ühendusse suunatud ekspordi hindade kohta vaatlusperioodil selle eksportija või tootja puhul, kelle suhtes tollimaks kehtib. Juhul kui importija ei ole asjaomase eksportija ega tootjaga seotud ja selline teave ei ole kohe kättesaadav või kui eksportija või tootja ei soovi seda importijale anda, peab taotlus sisaldama eksportija või tootja avaldust selle kohta, et dumpingumarginaali on vähendatud või see on kaotatud, nagu käesolevas artiklis näidatud, ning et vastav tõendusmaterjal esitatakse komisjonile. Kui sellist tõendusmaterjali eksportijalt või tootjalt mõistliku aja jooksul ei saada, lükatakse taotlus tagasi.
Komisjon otsustab pärast nõuandekomiteega konsulteerimist, kas ja millises ulatuses tuleks taotlus rahuldada, või ta võib igal ajal otsustada algatada vahepealse läbivaatamise, misjärel eeskirjadekohaste läbivaatamiste käigus saadud teavet ja järeldusi kasutatakse selle kindlakstegemiseks, kas ja millises ulatuses tagasimaksmine on põhjendatud. Tollimaks tuleb harilikult tagasi maksta 12 kuu jooksul ja mitte ühelgi juhul hiljem kui 18 kuu jooksul alates kuupäevast, mil dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toote importija esitas nõuetekohase tõendusmaterjaliga varustatud tagasimaksetaotluse. Lubatud tagasimakse tuleks liikmesriigil harilikult teha 90 päeva jooksul alates komisjoni otsuse tegemisest.”
9 Algmääruse artikli 11 lõikes 9 on sätestatud:
„Kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2, eriti selle lõikeid 11 ja 12, ning artiklit 17.”
10 Euroopa Ühenduste Komisjon koostas suunised algmääruse artikli 11 lõike 8 kohaldamiseks oma teatises dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta (ELT 2002, C 127, lk 10, edaspidi „tõlgendav teatis”). Tõlgendava teatise punktis 3.2.3 „Taotluse sisulise põhjendatuse analüüs” on märgitud eelkõige järgmist:
„a) Üldine metoodika
[…]
Algmääruse artikli 11 lõikes 9 on sätestatud, et komisjon rakendab „sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2 (dumpingu kindlaksmääramine), eriti selle lõikeid 11 ja 12 (kaalutud keskmiste kasutamine dumpingumarginaalide arvutamises), ning artiklit 17 (väljavõtteline uuring)”.
[…]
b) […]
c) Läbivaatamise tulemuste kasutamine
Kui komisjon hindab tagasimaksmistaotlust, võib ta mis tahes hetkel otsustada algatada vahepealne läbivaatamine algmääruse artikli 11 lõike 3 alusel. Sellisel juhul peatatakse tagasimaksmistaotlust käsitlev menetlus, kuni läbivaatamise uurimine on lõpetatud.
Läbivaatamise uurimise tulemusi võib kasutada, et hinnata tagasimaksmistaotluse sisulist põhjendatust, kui selliste tehingute kohta arve esitamise kuupäev, mille eest tagasimaksmist nõutakse, kuulub läbivaatamise uurimise perioodi alla.
d) […]”
Vaidluse taust
11 Hageja RFA International, LP on usaldusühing, mis on asutatud Kanadas ja mille igapäevast tegevust teostab tema Šveitsis asuv tütarettevõtja. Alates täpsustamata kuupäevast (mis on hilisem kui 25.2.2008) on hageja oma Šveitsi tütarettevõtja vahendusel ostnud, edasi müünud, importinud ja ladustanud Euroopa Liidus Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi, mille tootjaks on kaks Venemaal asutatud tütarettevõtjat Chelyabinsk electrometallurgical integrated plant OAO (edaspidi „CHEMK”) ja Kuzneckie ferrosplavy OAO (edaspidi „KF”). Ferrosiliitsium on terase ja raua tootmisel kasutatav sulam.
12 Pärast Euroalliages’i (Liaison Committee of the Ferro-Alloy Industry) kaebust võttis Euroopa Liidu Nõukogu 25. veebruaril 2008 vastu määruse (EÜ) nr 172/2008, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist, Egiptusest, Kasahstanist, endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 55, lk 6, edaspidi „esmane määrus”). Esmase määruse artikli 1 kohaselt kohaldatakse vaba netohinna suhtes ühenduse piiril enne tollimaksu tasumist lõplikku dumpinguvastast tollimaksu määras 22,7% CHEMK ja KF toodetud kaupade suhtes.
13 CHEMK ja KF esitasid 30. novembril 2009 taotluse osalise vahepealse läbivaatamise algatamiseks, mis käsitles üksnes algmääruse artikli 11 lõike 3 järgset dumpingut. Selle taotluse tagajärjel algatas komisjon uurimise, mis käsitles perioodi 1. oktoobrist 2009 kuni 30. septembrini 2010 (edaspidi „läbivaatamist käsitleva uurimise periood”).
14 30. juulil 2009 ja 10. detsembril 2010 esitas hageja algmääruse artikli 11 lõike 8 alusel Belgia, Saksa, Itaalia, Madalmaade, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi tolliasutuste vahendusel komisjonile mitu taotlust tasutud dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmiseks. Need taotlused käsitlevad dumpinguvastaseid tollimakse, mille hageja tasus 7. jaanuarist 2009 kuni 10. detsembrini 2010. Tagasimaksmist käsitlev uurimine puudutas jooksvat perioodi 1.10.2008 kuni 30. september 2010 (edaspidi „tagasimaksmist käsitleva uurimise periood”). Uute dumpingumarginaalide arvutamiseks jagas komisjon selle perioodi kaheks, esimene 1. oktoobrist 2008 kuni 30. septembrini 2009 (edaspidi „uurimise esimene periood”) ja teine 1. oktoobrist 2009 kuni 30. septembrini 2010 (edaspidi „uurimise teine periood”). Uurimise teine periood vastab läbivaatamist käsitleva uurimise perioodile.
15 CHEMK, KF ja hageja (edaspidi koos „CHEMK kontsern”) edastasid 12. jaanuari 2011. aasta kirjas vastusena komisjoni teabenõudele, mille komisjon esitas vahepealse läbivaatamise menetluse raames, selgitusi CHEMK kontserni struktuuri kohta.
16 Komisjon edastas 9. novembril 2011 hagejale oma järeldused uurimise esimese perioodi kohta. Komisjon tuvastas selle perioodi koha negatiivse dumpingumarginaali, mis tõi kaasa hageja tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise.
17 Nõukogu võttis 16. jaanuaril 2012 vastu rakendusmääruse (EL) nr 60/2012, millega lõpetatakse muu hulgas Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastaste meetmete osaline vahepealne läbivaatamine vastavalt määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõikele 3 (ELT L 22, lk 1, edaspidi „rakendusmäärus”) ning lõpetas osalise vahepealse läbivaatamise ilma kehtivat dumpinguvastase tollimaksu määra muutmata. Ekspordihinna hindamise raames on nõukogu eelkõige läbi vaadanud ja jätnud kõrvale argumendid, mille CHEMK ja KF esitasid läbivaatamise käigus ja millega sooviti tõendada, et nad moodustavad koos hagejaga ühe majandusüksuse.
18 Komisjon edastas 5. ja 6. juuni 2012. aasta kirjades hagejale oma järeldused uurimise teise perioodi kohta. Nendest dokumentidest ilmneb, et komisjon arvutas selle perioodi dumpingumarginaaliks 24,1%, nii et tema arvates tuli jätta rahuldamata selle perioodi kohta esitatud tagasimaksetaotlus.
19 20. juuni 2012. aasta kirjas vaidles hageja vastu komisjoni järeldustele uurimise teise perioodi kohta ja esitas selle kohta oma seisukohad.
20 Komisjon võttis 10. augustil 2012 vastu otsused C(2012) 5577 final, C(2012) 5585 final, C(2012) 5588 final, C(2012) 5595 final, C(2012) 5596 final, C(2012) 5598 final ja C(2012) 5611 final, mis puudutasid Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordilt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksetaotlusi (edaspidi koos „vaidlustatud otsused”), milles ta esiteks rahuldas tagasimaksetaotlused, mis puudutasid uurimise esimest perioodi, kuivõrd need taotlused olid vastuvõetavad, ning teiseks jättis rahuldamata tagasimaksetaotlused uurimise teise perioodi kohta. Hagejale teatati nendest otsustest 14. augustil 2012.
Vaidlustatud otsused
21 Komisjon täpsustas vaidlustatud otsustes esiteks tagasimaksmist käsitleva uurimise perioodi. Ta võttis sellega seoses aluseks juba tagasimaksmist käsitleva uurimise käigus toimunud selle perioodi poolitamist kaheks osaks (vt eespool punkt 14). Kuna teine periood vastas läbivaatamist käsitleva uurimise perioodile, siis märkis komisjon, et ta võis kasutada nimetatud uurimise järeldusi, et hinnata tagasimaksetaotluse sisulist põhjendatust, nagu see tuleneb tõlgendavast teatisest. Teiseks hindas komisjon tagasimaksetaotluste vastuvõetavust. Ta järeldas sellega seoses eelkõige, et need taotlused olid osaliselt vastuvõetamatud, kuna need olid uurimise esimesel perioodil toimunud teatud tehingute osas esitatud pärast algmääruse artikli 11 lõikes 8 esitatud kuuekuulist tähtaega.
22 Teiseks hindas komisjon tagasimaksmistaotluste sisulist põhjendatust.
23 Esmalt, mis puudutab ekspordihinda, siis kuna hageja, kelle vahendusel CHEMK ja KF oma ekspordimüüki teostasid, teostas imporditegevuse kõiki funktsioone liidus, kohaldas komisjon esiteks algmääruse artikli 2 lõiget 9. Seetõttu arvutas ta ekspordihinna selle hinna põhjal, millega imporditud kaupu müüdi esimest korda sõltumatule ostjale, mida kohandati kõigi kuludega, mis olid tekkinud impordi ja müügi vahepeal, ning kasumimarginaaliga, mis oli 6%, ning müügikulude, halduskulude ja muude kulude (edaspidi koos „SGA kulud”) põhjendatud marginaaliga. Teiseks hindas komisjon hageja ning CHEMK ja KF argumenti, et neid tuleb käsitleda kui ühte majandusüksust, nii et SGA kulude ja kasumimarginaali alusel ei tohiks mingit kohandamist teha, kui määratakse ekspordihinda. Vastusena sellele argumendile kordas komisjon esiteks oma järeldust, et hageja tuleb kvalifitseerida sidusimportijaks algmääruse artikli 2 lõike 9 tähenduses. Teiseks leidis komisjon, et ühe majandusüksuse olemasolu ei omanud tähtsust tehtud kohanduste puhul vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 9, mida kohaldatakse otsesõnu olukordadele, kui eksportija ja importija on seotud.
24 Mis puudutab seejärel dumpingumarginaali arvutamist, siis tuvastas komisjon esiteks, et uurimise esimesel perioodil oli dumpingumarginaal negatiivne, samas kui teisel perioodil oli see marginaal hageja märkuste põhjal tehtud korrigeerimise järel 23,1%. Teiseks täpsustas komisjon, et tagasimaksmist käsitleva uurimise käigus – erinevalt sellest uurimisest, mille tagajärjel võeti vastu esmane määrus – arvutas ta esiteks CHEMK ja KF dumpingumarginaalid ja arvutas seejärel CHEMK kontserni keskmise dumpingumarginaali. Ta põhjendas sellise uue metoodika kasutamist asjaolude muutumisega algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses, mis olid seotud CHEMK kontserni poolt ferrosiliitsiumi ekspordimüügi kanalite muutusega; võttes arvesse, et komisjoni arvates oli see metoodika kooskõlas selle määruse artikli 2 nõuetega.
25 Lõpuks hindas komisjon hageja argumente seoses komisjoni järeldustega tagasimaksmist käsitleva uurimise kohta. Selle alusel hindas ta ja lükkas tagasi esiteks hageja argumendid, millega vaidlustati asjaolude muutust, mis põhjendaksid uue arvutusmetoodika kohaldamist. Teiseks lükkas komisjon tagasi hageja argumendid ühe majandusüksuse mõiste kohta.
Menetlus ja poolte nõuded
26 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. oktoobril 2012.
27 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ning ettekandja-kohtunik kuulub nüüd teise koja koosseisu, määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
28 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) alustada suulist menetlust ning esitas menetlust korraldavate meetmete raames kirjaliku küsimuse hagejale vastavalt kodukorra artiklile 64 . Hageja vastas määratud tähtaja jooksul.
29 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 17. septembri 2014. aasta kohtuistungil.
30 Hageja palub Üldkohtul:
– Tühistada vaidlustatud otsused osaliselt selles osas, kus neis keeldutakse tagasi maksmast tasutud dumpinguvastaseid tollimakse, välja arvatud need, mille puhul taotlus oli tunnistatud vastuvõetamatuks seadusjärgse tähtaja möödumise tõttu;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
31 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
32 Käesoleva tühistamishagi toetuseks esitab hageja kaks väidet. Esimene väide käsitleb õigusnormi rikkumisi või ilmseid hindamisvigu, mida komisjon oli teinud ekspordihinna kindlaksmääramise käigus. Teine väide käsitleb ilmset hindamisviga ja algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumist, kuna komisjon järeldas, et asjaolud on muutunud, ning kohaldas dumpingumarginaali määramiseks uut metoodikat.
Esimene väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi või ilmseid hindamisvigu ekspordihinna kindlaksmääramisel
33 Esimeses tühistamisväites heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et ekspordihinna kindlaksmääramisel tegi komisjon ekslikult kohandamisi tema SGA kulude ja tema kasumi alusel, mis oli seotud tema ekspordifunktsiooniga kui selle ühe majandusüksuse (mille ta koos CHEMK ja FK-ga moodustab) sisemine müügiosakond ja turustusosakond. See väide koosneb kahest osast, millest esimene käsitleb vaidlustatud otsustes esitatud järeldust, et hageja ei moodusta koos CHEMK ja FK-ga ühte majandusüksust; teine osa puudutab vaidlustatud otsustes esitatud väidet, et ühe majandusüksuse mõiste ei oma ekspordihinna arvutamisel tähtsust.
34 Kõigepealt tuleb hinnata siinse väite teist osa ja seejärel selle väite esimest osa.
Väite teine osa
35 Esimese väite teises osas leiab hageja, et komisjon on õigusnormi rikkunud või teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas vaidlustatud otsustes, et ühe majandusüksuse olemasolu ei oma tähtsust, kui arvutatakse algmääruse artikli 2 lõike 9 tähenduses ekspordihinda, ehkki 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsusest nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP (C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EKL, EU:C:2012:78, punktid 55 ja 56), ja 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsusest Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (T‑249/06, EKL, EU:T:2009:62, punkt 177) ilmneb, et ühe majandusüksuse mõiste, mida kohaldatakse samuti normaalväärtuse määramise kontekstis, on „ekspordihinna määramisel” asjassepuutuv. Kuigi see kohtupraktika puudutas algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel toimunud kohandamisi, leiab hageja, et mitte miski artikli 2 lõike 9 sõnastuses ega ükski seaduslik või ülekaalukas majanduslik põhjus ei takista selle ülevõtmist ka ekspordihinna kindlaksmääramisel selle määruse artikli 2 lõike 9 alusel. Selle ülevõtmise tulemusel ei saa SGA kulusid ega tulu, mis on seotud sellise äriühingu ekspordifunktsiooniga, kes tegutses ettevõttesisese ekspordiosakonnana, algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel kohandada. Sellest tuleneb siin, et kui komisjon ei oleks teinud väidetavaid rikkumisi, siis oleks SGA kulusid ja hageja kasumit kohandatud üksnes SGA kulude ja selle kasumi osas, mis on seotud imporditegevuse ja impordijärgse tegevusega.
36 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
37 Esmalt tuleb meelde tuletada, et kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas on nõukogul ja komisjonil (edaspidi koos „institutsioonid”) ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (kohtuotsus, 27.9.2007, Ikea Wholesale, C‑351/04, EKL, EU:C:2007:547, punkt 40). Sellest tuleneb, et liidu kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (kohtuotsused, 7.5.1987, NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu, 240/84, EKL, EU:C:1987:202, punkt 19; 14.3.1990, Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EKL, EU:C:1990:116, punkt 63, ja 7.2.2013, EuroChem MCC vs. nõukogu, T‑84/07, EKL, EU:T:2013:64, punkt 32).
38 Teisest küljest tuleb kõigepealt meelde tuletada, et algmääruse artikli 2 lõige 8 näeb ette, et ekspordihind on ekspordiriigist Euroopa Liitu ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind. Algmääruse artikli 2 lõike 9 esimeses lõigus on märgitud, et kui ekspordihind puudub või kui ekspordihind ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö‑ või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne, siis võib ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal.
39 Sellest tuleneb, et eksportija ja importija vahelise koostöö korral on institutsioonidel õigus algmääruse artikli 2 lõike 9 kohaselt ekspordihind arvutada. Kohtupraktikas mööndakse sellise koostöö olemasolu, kui eksportija ja importija kuuluvad samasse kontserni (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused, 5.10.1988, Canon jt vs. nõukogu, 277/85 ja 300/85, EKL, EU:C:1988:467, punkt 31; 14.9.1995, Descom Scales vs. nõukogu, T‑171/94, EKL, EU:T:1995:164, punkt 33, ja 20.10.1999, Swedish Match Philippines vs. nõukogu, T‑171/97, EKL, EU:T:1999:263, punkt 73).
40 Teiseks, vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 9 teisele lõigule, kui ekspordihind arvutatakse hinna alusel, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusel, siis viiakse läbi kohandamine, et võtta arvesse kõiki importimise ja müügi vahelisel ajal tekkinud kulusid ja kasumimarginaali, et määrata kindlaks usaldusväärne ekspordihind liidu piiril. Algmääruse artikli 2 lõike 9 kolmas lõik näeb ette, et kohandatavate kulude hulka kuuluvad SGA kulude ning kasumi põhjendatud marginaal (kohtuotsus, 25.10.2011, CHEMK ja KF vs. nõukogu, T‑190/08, EKL, EU:T:2011:618, punkt 27).
41 Sellega seoses tuleb esmalt lisada, et artikli 2 lõike 9 teises ja kolmandas lõigus sätestatud kohandamisi viivad institutsioonid läbi omal algatusel (vt analoogia alusel kohtuotsused, 7.5.1987, Nachi Fujikoshi vs. nõukogu, 255/84, EKL, EU:C:1987:203, punkt 33; 7.5.1987, Minebea vs. nõukogu, 260/84, EKL, EU:C:1987:206, punkt 43, ja eespool punktis 39 viidatud Descom Scales vs. nõukogu, EU:T:1995:164, punkt 66). Lisaks tuleb märkida, et see säte ei välista seda, et kohandamisi tehakse enne importi tekkinud kulude osas, kui neid kulusid peab tavapäraselt tasuma importija (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, EU:C:1990:116, punktid 31‒33).
42 Seejärel, kuigi algmääruse artikli 2 lõige 9 näeb ette, et kohandatakse põhjendatud SGA kulude ja kasumimarginaali, ei näe see säte ette selle marginaali arvutamise või kindlaksmääramise meetodit. Selles vaid viidatakse kohandatava kasumimarginaali põhjendatusele (vt selle kohta eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, EU:T:2011:618, punkt 28).
43 Lõpuks ei kujuta põhjendatud SGA kulude ja kasumimarginaali kindlaksmääramine erandit eespool punktis 37 viidatud kohtupraktika kohaldamisel, mille kohaselt on institutsioonidel kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas laiaulatuslik kaalutlusõigus, mistõttu tuleb liidu kohtul teostada vaid piiratud kohtulikku kontrolli. Nimelt hõlmab see kindlaksmääramine tingimata keeruliste majanduslike hinnangute andmist (vt selle kohta eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, EU:T:2011:618, punkt 38; vt analoogia alusel kohtuotsused 30.3.2000, Miwon vs. nõukogu, T‑51/96, EKL, EU:T:2000:92, punkt 42, ja 21.11.2002, Kundan ja Tata vs. nõukogu, T‑88/98, EKL, EU:T:2002:280, punkt 50).
44 Kolmandaks tuleb eelneva põhjal ja kohtupraktikat arvestades märkida, et eksportija ja importija vahelise koostöö korral peab huvitatud isik, kes soovib vaidlustada algmääruse artikli 2 lõike 9 põhjal tehtud kohanduste ulatust, kuna SGA kulude ja kasumi põhjal kindlaks määratud marginaalid on ülemäärased, esitama oma väidete põhjenduseks tõendeid ja konkreetseid arvutusi, ja eelkõige alternatiivse määra, mida ta vajaduse korral välja pakub (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Canon jt vs. nõukogu, EU:C:1988:467, punkt 32).
45 Käesolevas asjas on esmalt tõendatud see, et haldusmenetluse ajal väitis hageja komisjoni ees, et tema, CHEMK ja KF moodustavad ühe majandusüksuse ning et peale impordiga seotud ülesannete täitis ta veel ka ekspordiga seotud ülesandeid, tegutsedes selle üksuse sisese turustamisosakonnana.
46 Seejärel leidis komisjon vaidlustatud otsustes esiteks, et hageja täitis kõiki ülesandeid, mida tavapäraselt täidab sidusimportija, mistõttu teda tuleks lugeda seotuks CHEMK ja KF‑ga ning et ekspordihind tuleks arvutada algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel. Teiseks leidis komisjon, et ühe majandusüksuse olemasolu ei omanud tähtsust seoses küsimusega, kas kohandamisi tuleks teha selle sätte alusel. Nimelt kohaldatakse algmääruse artikli 2 lõiget 9 otsesõnu eksportija ja importija koostöö korral. Peale selle lisas komisjon, et küsimus, kas koostöö toimub ühe majandusüksuse vormis või mitte, ei oma algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel toimuva kohandamise raames tähtsust. Eespool punktis 35 viidatud kohtuotsused nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP (EU:C:2012:78) ning Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (EU:T:2009:62), millele hageja osundas, ei ole asjassepuutuvad, kuna nende kohtuotsuste aluseks olnud juhtum puudutas algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel toimunud kohandamist.
47 Lõpuks – nagu ilmneb ka toimiku materjalidest – võttis komisjon algmääruse artikli 2 lõike 9 järgse ekspordihinna arvutamiseks arvesse SGA kulude põhjendatud marginaali määras 2,29% hageja netokäibest ja kasumi põhjendatud marginaali määras 6% sellest netokäibest.
48 Nende meeldetuletuste ja täpsustuste alusel tuleb hinnata, kas hageja poolt esimese väite käesolevas osas esitatud argumendid on põhjendatud. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et hageja heidab komisjonile ette õigusnormi rikkumisi ja faktivigu, sest komisjon olevat ekslikult järeldanud, et ühe majandusüksuse olemasolu ei oma mõju ekspordihinna määramisel, ning vaidlustab sisuliselt ühe osa kohandamistest, mille komisjon tegi algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel SGA kulude ja kasumi alusel.
49 Lisaks tuleb täpsustada, et hageja on nõus, et siinses asjas tuli ekspordihind arvutada algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel, mille kohaldamisele ta vastu ei vaidle. Lisaks, nagu hageja kohtuistungil ka kinnitas, nõustub ta sellega, et SGA kulude ja tema imporditegevusega seotud kasumi suhtes, mis tema sõnul kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse, tuleks kohandamine läbi viia.
50 Esiteks väidab hageja sisuliselt, et komisjon on õigusnormi rikkunud, kuna ta leidis ekslikult, et algmääruse artikli 2 lõike 9 tähenduses ei oma tähtsust ühe majandusüksuse olemasolu.
51 Tuleb märkida, et hageja esitas haldusmenetluses argumendid, et ta moodustas koos CHEMK ja KF‑ga ühe majandusüksuse, millele vastas komisjon vaidlustatud otsustes, et hageja täitis ülesandeid, mis kuuluvad tavaliselt sidusimportijale, nii et algmääruse artikli 2 lõikes 9 toodud kohandamiste tingimused olid täidetud. Komisjon täpsustas ühtlasi, et ühe majandusüksuse olemasolu või puudumine ei omanud mõju küsimusele, kas algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel tuleb kohandamisi teha, kui selle sätte kohaldamise tingimused on täidetud, ja et seda sätet kohaldatakse otsesõnu, kui esineb koostöö eksportija ja importija vahel. Lisaks leidis komisjon, et see, kas hageja ning CHEMK ja KF vaheline koostöö toimub ühe majandusüksuse vormis või mitte, ei oma tähtsust, kui algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel tehakse kohandamine.
52 Seega ilmneb, et komisjon lükkas vaidlustatud otsustes tagasi hageja väite ühe majandusüksuse olemasolu kohta, tuginedes sisuliselt kaalutlusele, et sellise üksuse olemasolu või puudumine ei oma komisjoni arvates tähtsust algmääruse artikli 2 lõike 9 kohaldamise juures, kui sarnaselt siinse juhtumiga esines koostöö tootja ja importija vahel, sest kui selle sätte kohaldamise tingimused on täidetud, võib komisjoni enda arvates läbi viia selles sättes ette nähtud kohaldamised.
53 Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsustest ei ilmne, et komisjon kavatses välistada selle, et ühe majandusüksuse olemasolu võiks vajaduse korral mõjutada algmääruse artikli 2 lõike 9 kohaldamistingimusi, st eelkõige võimalust, et SGA teatud kulud ja kasumi (näiteks eksporditegevusega seotud) võib jätta selle sätte alusel tehtud kohandamiste raames arvesse võtmata.
54 Vaidlustatud otsuste põhjenduste selline tõlgendus on seda veenvam, kuna nendest otsustest ilmneb, et hageja väitis haldusmenetluse käigus, et ühe majandusüksuse olemasolu takistaks SGA kulude ja kasumi mis tahes kohandamist algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel. Just nimelt selle väite vastuseks märkis komisjon vaidlustatud otsustes, et sellise üksuse olemasolu ei saanud nende kohandamiste läbiviimist takistada. Lisaks, ehkki hageja andis oma 20. juuni 2012. aasta märkustes mõista, et ta vaidlustab üksnes ühe osa nende kulude kohandamisest, ei ole need märkused siiski ühemõttelised hageja selle vaidlustamise ulatuse küsimuses, ja igal juhul ei ole hageja esitanud oma kirjalikes dokumentides ühtegi konkreetset kriitikat nende argumentide esitamise kohta, mis esinevad vaidlustatud otsustes ja mida hageja on ise hagiavalduses käesoleva juhtumi faktide ülevaates meelde tuletanud.
55 Eelneva alusel ja kuna esiteks ei vaidlusta hageja sugugi (nagu ta kohtuistungil kinnitas Üldkohtu küsimusele vastates) algmääruse artikli 2 lõike 9 kohaldatavust isegi ühe majandusüksuse korral, ja kuna teiseks piirdus komisjon vaidlustatud otsustes järeldusega, et sellise üksuse olemasolu ei mõjutaks selle sätte kohaldatavust ja seal ette nähtud kohandamisi, siis tuleb järeldada, et hageja ei suuda oma argumentidega tõendada, et komisjon on neis kaalutlustes õigusnormi rikkunud.
56 Seega tuleb need argumendid tagasi lükata, ilma et oleks vajaduse korral isegi tarvis kindlaks määrata, mis mõju omab ühe majandusüksuse olemasolu ekspordihinna määramisel, ja seega mis mõju on eespool punktis 35 viidatud kohtuotsustel nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, (EU:C:2012:78) ning Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (EU:T:2009:62), millele hageja osundas.
57 Teiseks, nagu ta kohtuistungil täpsustas, väitis hageja sisuliselt, et algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel SGA kulude ja kasumi alusel ekspordihinna arvutamise käigus tehtud kohandamised on ülemäärased. Ta märgib, et äriühingu suhtes, kes sarnaselt temaga tegutseb nii importija kui eksportijana, tegutsedes ühe majandusüksuse osana, võimaldab algmääruse artikli 2 lõige 9 SGA kulude ja kasumi kohandamisi üksnes selliste ülesannetega seoses, mis on seotud imporditegevusega, mitte aga nendega, mis on seotud eksporditegevusega. Lisaks, kuna haldusmenetluse käigus väitis hageja, et ta teostas peale impordiülesannete ka ekspordiülesandeid, siis leiab ta, et komisjon pidi algmääruse artikli 2 lõikes 9 ette nähtud kohandamisi silmas pidades eristama neid ülesandeid ja kohandama üksnes imporditegevusega seonduvaid SGA kulusid ja kasumit.
58 Ilma et oleks isegi vaja kindlaks määrata, kas hageja moodustab tegelikult ka CHEMK ja KF‑ga ühe majandusüksuse, ja mis on sellise ühe majandusüksuse olemasolu mõju ekspordihinna kindlaksmääramisele algmääruse asjassepuutuvate sätete alusel, tuleb märkida, et hageja ei suuda oma argumentidega tõendada, et eespool punktis 47 toodud marginaalid on ülemäärased, sest komisjon ei olevat eristanud hageja erinevaid ülesandeid.
59 Esiteks ei esitanud hageja (nagu ta kohtuistungil kinnitas Üldkohtu küsimusele vastates) mingeid täpseid arvandmeid kulude ja kasumi kohta, mida tema sõnul ei oleks tulnud kohandada, sest need olid seotud tema eksporditegevusega. Lisaks ilmneb toimiku materjalidest, et hageja väitis komisjoni ees üksnes seda, et ta moodustas koos CHEMK ja KF‑ga ühe majandusüksuse ja teostas peale impordiülesannete ka üksuse sisese müügiosakonna ülesandeid. Oma 20. juuni 2012. aasta kirjas, milles hageja vaidlustas komisjoni järeldused uurimise teise perioodi kohta, märkis ta eelkõige, et üksnes tema imporditegevusega seotud SGA kulude ja kasumi suhtes võis algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel kohandamisi teha, ning kohandada ei tohi eksporditegevusega seotud SGA kulusid ja kasumit. Siiski, nagu ilmneb komisjoni menetlusdokumentidest (ja ilma, et hageja oleks sellele vastu vaielnud), oli hageja seoses komisjoni kavandatud kohandamistega kustutanud oma 20. juuni 2012. aasta kirja 3. lisas tulba pealkirjaga „[SGA] kulud 2,29% ja uurimisperioodi normaalne kasum 6%”.
60 Selles olukorras tuleb märkida, et peale selle, et hageja poolt haldusmenetluses esitatud märkused on mitmemõttelised, pidi komisjon määrama hageja SGA kulude ja kasumi põhjendatud marginaali, et viia läbi algmääruse artikli 2 lõikes 9 (mille kohaldamist hageja ei olnud sugugi vaidlustanud) ette nähtud kohandamised, ilma et hageja oleks esitanud mingeidki täpseid arvandmeid tema erinevate tegevustega seotud kulude ja saadud kasumi kohta.
61 Arvestades eespool punktides 40‒44 esitatud kaalutlusi, tuleb meelde tuletada, et kui komisjon arvutab algmääruse artikli 2 lõike 9 järgset ekspordihinda, viib ta omal algatusel läbi selles sättes ette nähtud kohandamised ja määrab sellel eesmärgil SGA kulude ja kasumi põhjendatud marginaali. Võttes seevastu arvesse eelkõige eespool punktis 44 viidatud kohtupraktikat, peab huvitatud pool (siinses asjas seega hageja) esitama arvandmeid, nagu oma väiteid põhjendavad konkreetsed arvutused, kui ta soovib haldusmenetluse käigus vaidlustada mingit osa kavandatud kohandamisi.
62 Sellega seoses tuleb ühest küljest veel lisada, et väide, et esines üks majandusüksus (isegi kui see oleks tõendatud), mille sees hageja tegutses peamiselt kui sisemine müügiosakond, nii et tema imporditegevust täiendab eksporditegevus, ei saa vastupidi hageja väidetele ümber pöörata seda tõendamiskoormist ja kohustada komisjoni omal algatusel eristama (isegi kui see oleks põhjendatud) impordi‑ ja ekspordiülesandeid ning nendega seotud SGA kulusid ja kasumit. Nimelt peab alati hageja, kui ta vaidlustab osaliselt komisjoni teatatud kohandamised, esitama tõendid nende kohandamiste ülemäärase laadi kohta, näidates mõju, mida tema sõnul ekspordiülesanded avaldavad kohandamisele, mida komisjon võib läbi viia.
63 Teiseks, vastupidi hageja poolt kohtuistungil väidetule, ei saanud ta vabastust arvandmete esitamisest, kuna komisjon ei olnud veel võtnud seisukohta, kas siinses asjas esineb üks majandusüksus ja mis on selle mõju ekspordihinna arvutamisele. Nimelt, kuna selle argumendi kohaselt sõltub nende arvandmete esitamine selle kohta, et teatud kohandamised on ülemäärased, kuna need on seotud ülesannetega, mis ei kuulud algmääruse artikli 2 lõike 9 kohaldamisalasse, selle tõendamisest, et komisjon on eelnevalt tunnistanud selliste ülesannete täitmist, siis on see kokkusobimatu eespool punktis 44 viidatud kohtupraktikaga.
64 Sellest tuleneb, et kuna hageja ei olnud haldusmenetluse käigus esitanud üksikasjalikke arvandmeid, siis võis komisjon ilmset viga tegemata määrata hageja SGA kulude ja kasumi põhjendatud marginaali, ilma et ta oleks omal algatusel eristanud – oletusel, et see puutub asjasse – SGA kulusid ja kasumit, mis on tekkinud vastavalt hageja väidetavate ekspordiülesannete ja impordiülesannetega seoses.
65 Teiseks, peale asjaolu, et hageja ei esitanud haldusmenetluse ajal mingeid arvandmeid, et vaidlustada SGA kulude ja kasumi põhjendatud marginaali, mida komisjon kavatses kohaldada, tuleb lisada, et käesolevas menetluses ei ole hageja ka tõendanud komisjoni läbi viidud kohandamiste ülemäärasust. Nimelt ei esitanud hageja Üldkohtus ühtegi tõendit, mis suudaks täpselt kindlaks määrata kohandamiste selle osa, mida ta vaidlustab, kuna need on seotud tema kui ühe majandusüksuse osa eksporditegevusega, ega isegi ühtegi tõendit komisjoni tehtud kohandamiste väidetava ülemäärase laadi kohta.
66 Niisiis leiab hageja esiteks, et kui komisjon oleks nõuetekohaselt kohaldanud algmääruse artikli 2 lõiget 9, võttes arvesse ühe majandusüksuse olemasolu, oleks uurimise teise perioodi dumpingumarginaal „olnud natuke madalam” sellest, mille komisjon arvutas, kusjuures täpsustati, et tehtud kohandamised olid „ülemäärased”. Teiseks väidab hageja, et ühe majandusüksuse olemasolu mõju algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel teostatud kohandamistele oleks vahemikus 8%‒20% arvutatud dumpingumarginaalist. Kolmandaks on SGA kulude alusel arvesse võetud põhjendatud marginaal määras 2,29% tema käibest „palju kõrgem” kui marginaal, mille oleks võinud tuletada, kui komisjon oleks arvesse võtnud ühe majandusüksuse olemasolu. Neljandaks on kasumimarginaal määras 6% sellest netokäibest „kõigi sõltumatute ettevõtjate/importijate keskmine kasumimarginaal”, ehkki ühe majandusüksuse korral „võib vaid väike osa kasumist olla vajaduse korral suunatud hageja/[ühe majandusüksuse] impordijärgsele uuesti müügile liidus”.
67 Need ebamäärased ja põhjendamata kinnitused on ebapiisavad, arvestades eespool punktis 44 toodud nõudeid, ega suuda seetõttu kahtluse alla seada komisjoni poolt vaidlustatud otsustes tehtud kohanduste ulatust.
68 Lisaks, kuna hageja heidab komisjonile ette, et ta kohaldas vaidlustatud otsustes sõltumatu importija keskmist kasumimarginaali, siis piisab meenutamisest, et kohtupraktika kohaselt võib algmääruse artikli 2 lõike 9 kolmanda lõigu järgse põhjendatud kasumimarginaali tootja ja liitu importija koostöölepingu korral arvutada mitte seotud importijalt pärit andmete alusel, mida see koostöö võib mõjutada, vaid sõltumatult importijalt pärit andmete põhjal (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, EU:T:2011:618, punkt 29; vt samuti analoogia alusel kohtuotsused, 5.10.1988, Silver Seiko jt vs. nõukogu, 273/85 ja 107/86, EKL, EU:C:1988:466, punkt 25, ja eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Canon jt vs. nõukogu, EU:C:1988:467, punkt 32).
69 Sellest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et tema SGA kulude ja kasumi põhjal läbi viidud kohandamised olid ülemäärased.
70 Seega on komisjon ilmset hindamisviga tegemata kohaldanud vaidlustatud otsustes põhjendatud marginaale määras 2,29% ja 6% seoses vastavalt hageja SGA kulude ja kasumiga.
71 Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.
Esimene osa
72 Esimese väite esimese osa põhjenduseks väidab hageja, et komisjon on vaidlustatud otsustes õigusnormi rikkunud või teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et hageja koos CHEMK ja KF‑ga ei moodusta ühte majandusüksust. Hageja lisab, et ehkki komisjon määratles teda vaidlustatud otsustes eksportijaga seotud importijaks algmääruse artikli 2 lõike 9 tähenduses, ei saa ta välistada, et see kvalifikatsioon tugineb järeldusele, et ta ei olnud osa ühest majandusüksusest ja et kuna komisjon lükkas vaidlustatud otsustes tagasi mõiste ühest majandusüksusest, tuginedes rakendusmääruse põhjendustes 24 ja 37 esitatud hinnangutele, siis on need hinnangud ekslikud.
73 Komisjon väidab, et käesoleva väite esimene osa on vastuvõetamatu ja igal juhul ei ole see tulemuslik.
74 Igal juhul tuleb märkida – nagu see ilmneb eespool punktis 46 esitatud vaidlustatud otsuste kaalutlustest –, et nagu komisjon kohtuistungil ise ka tunnistas, ei võtnud ta nendes otsustes seisukohta ühe majandusüksuse osas, kuhu kuuluvad hageja, CHEMK ja KF. Nimelt on komisjon neis otsustes üksnes ühest küljest leidnud, et hageja teostas ülesandeid, mis on tüüpilised sidusimportijale, nii et ekspordihind tuleks arvutada algmääruse artikli 2 lõike 9 põhjal, ja et teisest küljest ei olnud ühe majandusüksuse olemasolul või selle puudumisel sellega seoses tähtsust, kuna selle sätte kohaldamise tingimused olid täidetud. Sellest tuleneb, et käesoleva väite esimene osa tuleb tagasi lükata osas, mis käsitleb järeldusi, mida vaidlustatud otsustes ei ole esitatud.
75 Seejärel, isegi kui oletada, nagu hageja seda tegi, et komisjon soovis teda sidusimportijaks määratledes lükata siinses asjas kõrvale ühe majandusüksuse olemasolu, siis tuleb igal juhul märkida, et isegi kui oleks tõendatud, et hageja moodustab koos CHIMK ja KF‑ga ühe majandusüksuse, ei oleks sellel siinses asjas mõju hinnangule, kas ekspordihinna arvutamine vaidlustatud otsustes oli õiguspärane. Nimelt tuleb meelde tuletada, et käesoleva väite teise osa raames ei ole hageja tõendanud seda, et tema väitel ühe majandusüksuse olemasolu tõttu olid algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel tehtud kohandamised laadilt ülemäärased. Isegi kui selles olukorras oletada, et ta moodustab tõepoolest koos CHEMK ja KF‑ga ühe majandusüksuse ja et komisjon on selle mõiste põhjendamatult tagasi lükanud, ei saa selline viga mõjutada komisjoni läbi viidud kohandamisi hageja SGA kulude ja kasumi põhjal.
76 Lõpuks, kuna hageja viitab nõukogu poolt rakendusmääruses tehtud järeldustele, mida tema sõnul pidi komisjon vaidlustatud otsuseid tehes arvesse võtma vastavalt tõlgendava teatise punkti 3.2.3 alapunktile a, siis tuleb esiteks märkida, et ehkki vaidlustatud otsuste vastavatest põhjendustest 5 ilmneb, et komisjon kavatses sisuliselt neis otsustes tugineda läbivaatamist käsitleva uurimise raames tehtud järeldustele, siis ei ole komisjon siiski ekspordihinna määramisega seoses sugugi võtnud seisukohta ühe majandusüksuse olemasolu küsimuses. Nõukogu on üksnes rakendusmääruses hinnanud CHEMK kontserni esitatud tõendeid, millega sooviti näidata ühe majandusüksuse olemasolu.
77 Tuleb märkida, et rakendusmäärus ei ole siinse hagi esemeks, nagu hageja on seda ka ise kohtuistungil kinnitanud.
78 Seega, kuna kohtupraktika kohaselt ei saa liidu kohus teha otsust ultra petita (kohtuotsused, 14.12.1962, Meroni vs. Ülemamet, 46/59 ja 47/59, EKL, EU:C:1962:44, lk 801, ja 28.juuni 1972, Jamet vs. komisjon, 37/71, EKL, EU:C:1972:57, punkt 12), siis ei saa Üldkohus siinses asjas hinnata rakendusmääruse põhjendustes 24 ja 37 esitatud selgitusi.
79 Teiseks, kuna hageja märkis kohtuistungil, et tema kaitseõigustega seoses tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid mitte üksnes vaidlustatud otsustes, vaid ka läbivaatamist käsitlevas uurimises, siis tuleb märkida, et küsimus, kas hageja soovib sel viisil viidata sellele, et komisjon on tema kaitseõigusi rikkunud, ei ilmne vajaliku selgusega kohtuistungil esitatud andmetest.
80 Isegi kui hageja soovib viidata oma kaitseõiguste rikkumisele, tuleb igal juhul märkida, et tegu oleks uue väitega, mis on esimest korda kohtuistungil esitatud ja mis on seetõttu kodukorra artikli 48 lõiget 2 arvestades vastuvõetamatu, nagu märkis ka komisjon.
81 Nimelt tuleb välja tuua, et vastavalt kodukorra artikli 48 lõikele 2 ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus (kohtuotsus, 16.3.2000, Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, C‑395/96 P et C‑396/96 P, EKL, EU:C:2000:132, punkt 99). Hageja ei ole kohtuistungil kordagi väitnud, et menetluse käigus on ilmsiks tulnud mõni õiguslik või faktiline asjaolu, mis põhjendaks uue väite esitamist.
82 Lisaks, ehkki kohtupraktika kohaselt tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on selle väitega otsene seos (kohtumäärus, 13.11.2001, Dürbeck vs. komisjon, C‑430/00 P, EKL, EU:C:2001:607, punkt 17), tuleb siiski märkida, et käesolevas asjas ei saa hageja poolt kohtuistungil väidetud kaitseõiguste rikkumist lugeda selliseks täiendamiseks. Vastupidi, kuna hagiavalduses vaidles hageja esimese väite käesoleva osaga vastu sellele, et komisjon lükkas vaidlustatud otsustes tagasi oletuse, et esines üks majandusüksus, siis tugineb väide (et tema kaitseõigusi on rikutud seetõttu, et ei võetud arvesse tema argumente, millega hageja soovis tõendada sellise üksuse olemasolu) tingimata vastupidisele eeldusele – st et komisjon on väidetavalt jätnud läbi vaatamata hageja argumendid tõendamaks ühe majandusüksuse olemasolu või jätnud arvesse võtmata läbivaatamist käsitleva uurimise tulemused.
83 Selles olukorras tuleb esimese väite esimene osa ja seega terve esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb ilmset hindamisviga ja algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumist
84 Teise tühistamisväitega vaidlustab hageja seda, et komisjon muutis vaidlustatud otsustes dumpingumarginaali määramise metoodikat. Ta heidab komisjonile sisuliselt ette, et viimane on ekslikult järeldanud, et asjaolud on muutunud, mis õigustas seda metoodika muutmist, mistõttu on komisjon teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud algmääruse artikli 11 lõiget 9. Esmalt vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsuste põhjendustele, mille alusel komisjon järeldas, et asjaolud on muutunud algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses. Seejärel väidab ta, et komisjon ei ole tõendanud, et asjaolude muutus võiks põhjendada erineva metoodika kasutamist, võrreldes esialgses uurimises kohaldatuga. Lõpuks väidab hageja, et algmääruse artikli 11 lõike 9 kohaldamisel on komisjoni kaalutlusõigus piiratud, nii et sellel institutsioonil oli kohustus kohaldada sama metoodikat kui esialgses uurimises.
85 Komisjon vaidlustab nende argumentide põhjendatuse.
86 Esmalt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldavad nii valiku tegemine dumpingumarginaali arvutamise erineva metoodika vahel kui ka toote normaalväärtuse hindamine keerulise majandusliku olukorra hindamist, ning kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmse hindamisvea puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Ikea Wholesale, EU:C:2007:547, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsus, 8.7.2008, Huvis vs. nõukogu, T‑221/05, EU:T:2008:258, punkt 39).
87 Algmääruse artikli 11 lõike 9 sõnastuse kohaselt rakendab komisjon, kui asjaolud ei ole muutunud, kõikides selle artikli lõike 8 tähenduses läbiviidavates tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu kõnealuse dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise põhjustanud esialgses uurimises, võttes eelkõige arvesse sama määruse artikli 2 sätteid (kohtuotsus, 19.9.2013, Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, C‑15/12, EKL, EU:C:2013:572, punkt 16).
88 Kohtupraktikas on märgitud, et erandit, mille puhul on komisjonil lubatud tagasimaksmise menetluses rakendada esialgse uurimisega võrreldes erinevat metoodikat, kui asjaolud on muutunud, tuleb tõlgendada kitsalt, sest üldreeglist tehtud erandit või kõrvalekaldumist tuleb tõlgendada kitsendavalt (vt eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, EU:C:2013:572, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Huvis vs. nõukogu, EU:T:2008:258, punkt 41). Seetõttu peab komisjon tõendama asjaolude muutumist, et kohaldada erinevat metoodikat kui see, mida kasutati esialgses uurimises (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, EU:C:2013:572, punkt 18; ja eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Huvis vs. nõukogu, EU:T:2008:258, punkt 41).
89 Võttes sellega seoses arvesse kitsendava tõlgendamise nõuet, tuleb lisada, et algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses on metoodika muutmine põhjendatud siis, kui see on seotud asjaolude tõendatud muutumisega (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Huvis vs. nõukogu, EU:T:2008:258, punkt 47).
90 Siiski, mis puutub algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses sellise asjaolude muutumise erandlikkusesse, siis tuleb tõdeda, et kitsalt tõlgendamine ei saa võimaldada komisjonil tõlgendada ja kohaldada seda sätet viisil, mis ei ole kooskõlas selle sõnastuse ja eesmärgiga. Sellega seoses tuleb mainida, et nimetatud säte näeb konkreetselt ette, et kohaldatav meetod peab olema kooskõlas algmääruse artikli 2 sätetega (vt eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, EU:C:2013:572, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Huvis vs. nõukogu, EU:T:2008:258, punkt 42; vt samuti selle kohta kohtuotsus, 17.11.2009, MTZ Polyfilms vs. nõukogu, T‑143/06, EKL, EU:T:2009:441, punkt 43).
91 Sellest tuleneb muu hulgas, et kui tagasimaksmise menetluse hetkel ilmneb, et esialgse uurimise ajal kasutatud metoodika ei olnud kooskõlas algmääruse artikli 2 sätetega, ei tohi komisjon seda metoodikat enam kasutada (vt kohtuotsus, 16.12.2011, Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, T‑423/09, EKL, EU:T:2011:764, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika), arvestades, et komisjon peab tõendama, et esialgses uurimises kasutatud metoodika ei olnud kooskõlas algmääruse artikliga 2 (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Huvis vs. nõukogu, EU:T:2008:258, punkt 51). Seevastu ei piisa metoodika muutmise põhjendamiseks sellest, et uus metoodika on sobivam kui vana, olukorras kui vana metoodika on kooskõlas algmääruse artikliga 2 (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Huvis vs. nõukogu, EU:T:2008:258, punkt 50).
92 Nende kaalutluste alusel tuleb käesoleva väite põhjendatust uurida.
93 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud otsustes kasutas komisjon dumpingumarginaali määramiseks erinevat metoodikat kui esialgses uurimises, kuna ta leidis, et asjaolud on muutunud.
94 Nimelt ilmneb vaidlustatud otsustest, et tagasimaksmist käsitleva uurimise käigus arvutas komisjon esmalt individuaalse dumpingumarginaali vastavalt CHEMK‑le ja KF‑le, ja määras seejärel CHEMK kontserni keskmise dumpingumarginaali (edaspidi „uus metoodika”). Seevastu esialgse uurimise ajal koondasid institutsioonid kokku kõik asjassepuutuvad andmed CHEMK ja KF poolt ekspordiriigis toimunud müügi, tootmiskulude, kasumlikkuse ja liitu suunatud müügi kohta (edaspidi „esialgne metoodika”).
95 Komisjon selgitas oma menetlusdokumentides (ning hageja ei vaielnud sellele vastu), et need kaks metoodikat erinevad selle poolest, millisel hetkel CHEMK‑d ja KF puudutavad andmed koondatakse, et määrata CHEMK kontserni dumpingumarginaali. Nimelt uue metoodika puhul koondatakse need andmed kokku dumpingumarginaali arvutamise lõpus, kuna komisjon alustas CHEMK ja KF individuaalse dumpingumarginaali arvutamisega, tuginedes kummagi äriühingu individuaalsele ekspordihinnale ja normaalväärtusele, ning seejärel liitis arvutuste tulemusel saadud summad ja määras kindlaks keskmise dumpingumarginaali. Seevastu algse metoodika puhul koondasid institutsioonid algusest peale CHEMK‑d ja KF puudutavad andmed, nii et ekspordihinna ja normaalväärtuse osas ei toimunud mingit eristamist.
96 Selles olukorras tuleb teisena hinnata, kas komisjonil oli õigus kohaldada tagasimaksmist käsitlevas uurimises uut metoodikat. Kuna vastavalt kohtuistungil kinnitatule ei vaidle hageja vastu sellele, et uus metoodika on kooskõlas algmääruse artikliga 2, siis tuleb kontrollida, kas komisjon on tõendanud, et asjaolud olid ka tegelikult muutunud ja kas see muutus põhjendas uue metoodika kasutamist.
97 Sellega seoses ilmneb vaidlustatud otsustest, et komisjon järeldas asjaolude muutumist sisuliselt selle põhjal, et muutunud olid nii CHEMK kontserni struktuur kui ka CHEMK ja KF ekspordimüügi korraldus. Selle alusel leidis komisjon esiteks, et esialgse uurimise käigus oli üksnes CHEMK tegutsenud CHEMK kontserni eksportiva tootjana, kuna kontserni kahe tootja (CHEMK ja KF) kogu ekspordimüük toimus CHEMK vahendusel; ja teiseks, et CHEMK eksportis tooteid mitme sidusettevõtja vahendusel ja müüs neid alles seejärel lõppostjatele liidus. Komisjon leidis seevastu, et tagasimaksmist käsitleva uurimise raames tuli nii CHEMK‑d kui ka KF lugeda eksportivaks tootjaks, kuna mõlemad äriühingud müüsid oma toodangut individuaalselt ja vahetult hagejale eesmärgiga seda liitu eksportida. Seega leidis komisjon, et kui esialgse uurimise käigus teostas CHEMK kontsern oma eksporti vaid ühe müügikanali kaudu, toimus tema eksport tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal kahe müügikanali kaudu. Seejärel märkis komisjon, et esialgse uurimise ajal oli sisuliselt võimatu tuvastada CHEMK ja KF individuaalseid ekspordihindu, kuna liidu sõltumatutele ostjatele müüdud toodete päritolu ei olnud müüginimekirjades täpsustatud, samas kui see teave oli edastatud tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal. Lõpuks, mis puudutab ekspordiriigi siseturul toimuva müügi struktuuri, siis märkis komisjon, et esialgse uurimise ajal müüs üks sidusettevõtja kontserni toodangu teatud osad sellel siseturul, samas kui tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal teostasid CHEMK ja KF ise vahetult riigisisest müüki.
98 Vaidlustatud otsuste nendest viidatud osadest ilmneb, et järeldus asjaolude muutumise kohta, mis põhjendas metoodika muutmist, tugines sisuliselt CHEMK kontserni struktuuri ja tema ekspordimüügi korralduse muutusele, kuna hageja oli integreeritud sellesse struktuuri ja ekspordimüügi kanaleid oli muudetud. Komisjon tuvastas seega, et CHEMK ja KF olid kaks eksportivat tootjat, kes teostasid ekspordimüüki hageja vahendusel. Lisaks teostasid nüüdsest CHEMK ja KF ise kogu müüki ekspordiriigi siseturul . Seetõttu ja võttes arvesse võimalust, et erinevalt esialgse uurimise ajal toimunust oli komisjonil nüüd andmeid, mille põhjal arvutada CHEMK ja KF individuaalsed ekspordihinnad, kohaldas komisjon uut metoodikat ja arvutas individuaalsed dumpingumarginaalid kummalegi eksportivale tootjale ning määras seejärel nende CHEMK kontserni kuulumise alusel selle kontserni kaalutud keskmise dumpingumarginaali.
99 Niisiis olid CHEMK kontsernis toimunud suured muutused eelkõige seetõttu, et hageja oli integreeritud kontserni ja liitu suunatud ekspordimüügi korraldusse, nagu hageja oli ka ise tunnistanud nii haldusmenetluses 20. juunil 2012 esitatud kirjas kui ka käesolevas menetluses esitatud repliigis. Lisaks, mis puudutab CHEMK kontserni ekspordimüüki, siis ei vaidle hageja vastu sellele, et ehkki esialgse uurimise käigus teostas nii CHEMK kui ka KF ekspordimüüki üksnes CHEMK erinevate vahendajate abil, siis tagasimaksmist käsitleva uurimise käigus teostasid nii CHEMK kui KF individuaalselt ekspordimüüki hageja vahendusel.
100 Tuleb märkida, et need muudatused CHEMK kontserni struktuuris ja tema liitu suunatud ekspordimüügi korralduses kujutavad endast asjaolude muutust algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses.
101 Samuti tuleb märkida, et see asjaolude muutus võib oma laadilt põhjendada metoodika muutust vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 9, kuna see metoodika muutus kajastab CHEMK kontsernis teise müügikanali tekkimist ja seega selle kontserni müügikorralduses toimunud muutust.
102 Nimelt tuleb meelde tuletada, et uue metoodika alusel arvutas komisjon kummalegi eksportivale tootjale (CHEMK ja KF) individuaalsed dumpingumarginaalid ja määras seejärel CHEMK kontserni keskmise dumpingumarginaali. See individuaalsete dumpingumarginaalide arvutamine, mis kajastab CHEMK kontserni müügikanalite duaalsust, nõuab, et eelnevalt arvutataks normaalväärtused ja individuaalsed ekspordihinnad selle kontserni kummagi eksportiva tootja kohta.
103 Hageja esitatud argumendid käesoleva väite põhjenduseks ei suuda neid kaalutlusi kahtluse alla seada. Tema argumendid on võimalik jaotada sisuliselt kolme osasse.
104 Esimeses argumentide grupis vaidlustab hageja vaidlustatud otsuste põhjendused, millele komisjon tugines oma järelduses, et esines asjaolude muutus algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses.
105 Esmalt väidab hageja, et nii esialgse uurimise kui ka tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal oli vaid üks eksportiv tootja, nii et sellega seoses ei olnud asjaolud muutunud. Ühest küljest (ja vastupidi sellele, mida komisjon vaidlustatud otsustes märkis) olid institutsioonid lugenud esialgse uurimise käigus CHEMK kontserni (mitte aga äriühingu CHEMK) eksportivaks tootjaks. Teisest küljest leiab hageja, et tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal moodustasid CHEMK ja KF koos eksportiva tootja, kuna need kaks äriühingut kuulusid ühte majandusüksusesse.
106 Ehkki selles ei ole vaidlust (nagu märkis hageja), et esmase määruse põhjendusest 62 ilmneb, et institutsioonid kvalifitseerisid CHEMK kontserni eksportivaks tootjaks, oli siiski äriühing CHEMK ainus, kes teostas kontserni eksporti liitu (nagu see selgub ka vaidlustatud otsustest ja nagu kinnitas komisjon kirjalikus menetluses, ilma et hageja sellele vastu oleks vaielnud).
107 Selles olukorras tuleb märkida, et pelgalt esialgse uurimise käigus CHEMK kontserni formaalne kvalifitseerimine eksportivaks tootjaks ei ole piisav tõendamaks, et institutsioonid kavatsesid selle esialgse uurimise käigus tugineda algse metoodika valikul kaalutlusele, et CHEMK kontsern oli kvalifitseeritud eksportivaks tootjaks, mitte aga asjaolule (mida komisjon oma menetlusdokumentides välja tõi), et CHEMK kontsern teostas eksporti oma kahest tootjast vaid ühe vahendusel. Sellest tuleneb, et kui vastavalt eespool punktis 100 mainitule on asjaolud muutunud seoses CHEMK kontserni ekspordimüügi korraldusega, siis pelgalt asjaolu, et esialgse uurimise käigus kvalifitseeriti see kontsern formaalselt eksportivaks tootjaks, ei suuda muuta kehtetuks seda järeldust, mis on esitatud eespool punktis 101 ja mille kohaselt see muudatus oma laadilt põhjendas komisjoni metoodika muutust.
108 Lisaks, mis puudutab ühe majandusüksuse mõistet, siis tuleb meelde tuletada, et see mõiste on väljakujunenud kohtupraktikas välja kujundatud selleks, et määrata kindlaks algmääruse artikli 2 lõike 1 tähenduses normaalväärtust (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, EU:C:2012:78, punkt 55). Selles kohtupraktikas on märgitud, et kui tootja usaldab ülesanded, mis tavaliselt kuuluvad struktuurisisesele müügiosakonnale, sellisele oma toodete turustajale, keda ta majanduslikult kontrollib, siis on põhjendatud normaalväärtuse kindlaksmääramisel selliste hindade kasutamine, mida esimene sõltumatu ostja maksab sellisele turustajale, kuna neid hindasid võib lugeda toote esmase müügi hindadeks algmääruse artikli 2 lõike 1 esimese lõigu tähenduses (vt selle kohta kohtuotsused, 5.10.1988, Brother Industries vs. nõukogu, 250/85, EKL, EU:C:1988:464, punkt 15, ja 10.3.1992, Canon vs. nõukogu, C‑171/87, EKL, EU:C:1992:106, punktid 9 ja 11).
109 Lisaks tuleb meelde tuletada, et see kohtupraktika on analoogia alusel üle võetud algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtavatele ekspordihinna kohandustele (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu, EU:T:2009:62, punkt 177). Selles kontekstis on kohus otsesõnu otsustanud, et kui tootja turustab oma tooteid liitu õiguslikult eraldiseisva, kuid tema majandusliku kontrolli all oleva äriühingu vahendusel, räägib sellise järelduse nõue, mis kajastab selle tootja ja selle müügiettevõtja suhete majanduslikku tegelikkust, ekspordihinna arvutamisel pigem ühe majandusüksuse mõiste kohaldamise poolt (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, EU:C:2012:78, punkt 55).
110 Sellest tuleneb, et ühe majandusüksuse mõiste tugineb eelkõige vajadusele võtta arvesse tootja ja tema müügiettevõtja suhete majanduslikku reaalsust, kui see müügiettevõtja teostab nimetatud tootja sisese müügiosakonna ülesandeid.
111 Seevastu teeb hageja käesoleva argumendiga, mis on eespool punktis 105 kokku võetud, sellest samast ühe majandusüksuse mõistest erinevaid järeldusi. Tema argument tugineb nimelt eeldusele, et kui kaks tootjat kuuluvad samasse kontserni ja moodustavad ühe majandusüksuse samuti sellesse kontserni kuuluva, kuid juriidiliselt eraldiseisva äriühinguga, kelle ülesandeks on kontserni integreeritud müügiosakonna töö, siis see paneb institutsioonidele kohustuse järeldada, et üksnes selle ühe majandusüksuse saab kvalifitseerida eksportivaks tootjaks.
112 Ilma et oleks isegi vaja kindlaks määrata, kas CHEMK ja KF kuuluvad ühte majandusüksusesse, tuleb märkida, et ei saa nõustuda ei selle eelduse ega ka sellest tulenevate argumentidega. Nimelt jätab see eeldus esiteks arvestamata majandusliku reaalsusega, mis seisneb selles, et ehkki nad kuuluvad tütarettevõtjatena, kelle omanikeks on samad aktsionärid, samasse kontserni või isegi ühte majandusüksusesse (kui see oleks tõendatud), siis on need kaks tootjat erinevad juriidilised üksused, mis tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal tootsid ja müüsid oma kaupu individuaalselt. Teisisõnu, jätab see eeldus arvestamata kahe erineva müügikanaliga. Teiseks ei ole hageja selgitanud, miks tuleks sellise ühe majandusüksuse esinemise korral (isegi kui see oleks tõendatud) see majanduslik reaalsus kõrvale jätta.
113 Teiseks väidab hageja, et komisjon on ekslikult järeldanud, et ilmnesid uued ekspordimüügi kanalid, kuna tema vahendusel toimunud CHEMK ja KF müüki tuleb ühe majandusüksuse olemasolu arvestades lugeda kontsernisiseseks müügiks.
114 Samadel põhjustel, kui on esitatud eespool punktides 108‒112, tuleb see argument tagasi lükata.
115 Kolmandaks väidab hageja, et komisjon on teinud vea, kui ta leidis, et esialgse uurimise käigus oleks olnud võimatu tuvastada andmeid iga tootmisüksuse müügi kohta, ehkki ta ise ei olnud selle uurimise raames nimetatud teabe esitamist nõudnud. Hageja sõnul ei saa komisjon põhjendada asjaolude muutumist sellega, et tema muutis oma metoodikat.
116 Hageja need argumendid ei ole tulemuslikud.
117 Nimelt, nagu ilmneb eespool punktidest 100‒102, võib esiteks asjaolude muutumist käsitlev järeldus, mis õigustas artikli 11 lõike 9 kohaselt komisjoni poolt metoodika muutust, tugineda pelgalt sellele, et CHEMK kontserni struktuur ja ekspordimüügi korraldus olid muutunud, mida tunnistas ka hageja. Selles olukorras (isegi kui oletada, et komisjon jättis esialgse uurimise käigus küsimata individuaalseid andmeid, nagu väitis hageja) ei saa selline tegematajätmine muuta ebaseaduslikuks vaidlustatud otsustes tehtud järelduse, et asjaolud olid muutunud.
118 Teiseks ilmneb vaidlustatud otsustest, et komisjon leidis, et isegi kui tal oleks olnud vajalikud andmed individuaalsete ekspordihindade kindlaksmääramiseks, ei oleks ta saanud selliseid individuaalseid arvutusi läbi viia, kuna esialgse uurimise ajal oli vaid üks eksportiv tootja. Hageja ei vaidle vastu sellele kaalutlusele, mille kohaselt individuaalseid arvutusi ei saanud mingil juhul esialgse uurimise ajal teha.
119 Lisaks ja igal juhul ilmneb toimiku materjalidest, et hageja argumendid on samuti põhjendamata. Seega, ehkki komisjon ei palunud otsesõnu esitada andmeid KF ekspordimüügi kohta, mis toimus CHEMK vahendusel, ilmneb siiski nendest materjalidest, et komisjon oli küsinud CHEMK‑lt ja KF‑lt andmete edastamist, mis oleksid võimaldanud tal arvutada individuaalselt normaalväärtuse ja ekspordihinna kummagi äriühingu kohta, nagu komisjon oli ka oma menetlusdokumentides kinnitanud. Esmalt palus komisjon 9. märtsi 2007. aasta kirjas selgitust tehingute kohta, mis kajastuvad CHEMK edastatud andmete hulgas ja eelkõige nende päritolu kohta. Seejärel palus komisjon samas kirjas selgitusi CHEMK ekspordimüügi kohta. Lõpuks palus komisjon 20. aprilli 2007. aasta kirjas täpsustusi ekspordimüügi kohta, mis oli toimunud teatud vahendajate kaudu, keda seal oli mainitud. Neist toimiku materjalidest ilmneb, et CHEMK kontsern ei esitanud vastuseks neile nõuetele taotletud individuaalseid andmeid.
120 Sellega seoses tuleb veel lisada, et käesolevas menetluses ei ole hageja esiteks vaidlustanud eespool punktis 119 käsitletud teabenõuete ulatust. Teiseks ei esitanud hageja ühtegi sisulist argumenti, mis näitaks, et need andmed ei oleks võimaldanud komisjonil arvutada individuaalset normaalväärtust ja ekspordihinda vastavalt CHEMK ja KF kohta. Vastupidi, hageja märkis kohtuistungil, et „võib-olla […] o[li] komisjonil õigus […], kui ta ütles, et ta oli taotlenud teavet vahendajate kohta”, täpsustades, „et need vahendajad ei olnud piisava kontrolli all, et sellist teavet [saaks] esitada”.
121 Neljandaks väidab hageja, et ekspordiriigi siseturul esinenud väidetav asjaolude muutus oli vähetähtis ja see ei saanud õigustada metoodika muutmist.
122 Peale asjaolu, et eelmises punktis sisuliselt välja toodud argumentidega tunnistab hageja asjaolude muutust ekspordiriigi siseturul, tuleb märkida, et isegi kui selline muutus ei saaks oma vähese tähtsuse tõttu põhjendada metoodika muutust (nagu väitis hageja), tugineb siiski metoodika muutmine, sh normaalväärtuse kindlaksmääramise osas asjaolude muutusele tervikuna (nagu komisjon õigustatult oma menetlusdokumentides selgitas). Need asjaolud hõlmavad eelkõige CHEMK kontserni struktuuri ja ekspordimüügi korraldust puudutavaid muutuseid, mis vastavalt eespool punktides 100‒102 mainitule olid iseenesest piisavad, et põhjendada komisjoni kasutatud metoodika muutust.
123 Sellega seoses tuleb lisada, nagu juba eespool punktis 102 märgiti, et just nimelt kahe eksportiva tootja olemasolu põhjendas uue metoodika kohaldamist, mille alusel komisjon määras individuaalseid normaalväärtusi ja ekspordihindasid arvestades kindlaks kaks individuaalset dumpingumarginaali vastavalt CHEMK ja KF kohta, ning määras seejärel kindlaks CHEMK kontserni keskmise dumpingumarginaali.
124 Sellest tuleneb, et isegi kui kaalutlused, mida komisjon vaidlustatud otsustes esitas võimaliku muutuse kohta ekspordiriigi turul, oleksid ekslikud, ei saaks selline eksimus muuta vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks.
125 Selles olukorras ja ilma, et oleks vaja kindlaks määrata, kas komisjon võis ekspordiriigi turul toimunud muudatused lugeda asjaolude muutumiseks algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses, tuleb järeldada, et hageja poolt selle kohta esitatud argumendid ei ole tulemuslikud.
126 Viiendaks väidab hageja, et vaidlustatud otsustes esitatud kinnitus, et uus metoodika on täpsem, ei oma tähtsust, kuna sobilikkust käsitlevad kaalutlused ei saa põhjendada asjaolude muutust ja seega metoodika muutust. Lisaks ei väitnud komisjon, et esialgne metoodika ei olnud kooskõlas algmääruse artikliga 2.
127 Vastab tõele, et eespool punktis 91 viidatud kohtupraktika kohaselt ei piisa metoodika muutmiseks sellest, et uus metoodika on vanast sobivam, kui see vana metoodika oli kooskõlas algmääruse artikliga 2.
128 Siiski tuleb siinses asjas meelde tuletada – nagu seda on juba märgitud –, et komisjon tugines uue metoodika kasutamisel otsesõnu asjaolude muutusele.
129 Selles olukorras ei suuda argumendid, mis käsitlevad seda, et komisjon tugines metoodika muutuses sobilikkuse kaalutlustele, mitte aga sellele, et esialgne metoodika ei olnud kooskõlas algmääruse artikliga 2, tuua kaasa vaidlustatud otsuste õigusvastasust ja tuleb seega tagasi lükata, kuna need ei ole tulemuslikud.
130 Teises argumentide grupis heidab hageja komisjonile sisuliselt ette seda, et ta ei tõendanud, et asjaolude väidetav muutus mõjutas metoodikat, mida institutsioonid esialgu olid kasutanud, ehkki algmääruse artikli 11 lõike 9 alusel peab metoodika muutmine olema vajalik ja otseselt seotud asjaolude muutusega. Komisjoni väidetud asjaolude muutus puudutas aga peamiselt muudatusi CHEMK kontserni ekspordimüügi struktuuris, samas kui uus metoodika mõjutas peamiselt normaalväärtust. Lisaks ei selgitanud komisjon, kuidas kontserni ekspordimüügi struktuuris toimunud muutused võisid mõjutada normaalväärtuse, ekspordihinna või dumpingumarginaali arvutamise metoodikat.
131 Eespool punktides 101, 102, 122 ja 123 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb need argumendid tagasi lükata. Nagu juba märgiti, oli uue metoodika kohaldamine (sh see, et see tähendas individuaalse normaalväärtuse arvutamist kummagi tootja kohta) algmääruse artikli 11 lõike 9 alusel põhjendatud sellega, et CHEMK kontserni struktuuri ja müügi korraldust puudutavad asjaolud olid muutunud.
132 Kolmandas argumentide grupis väidab hageja, et algmääruse artikli 11 lõike 9 kohaldamisel on komisjoni kaalutlusõigus piiratud, nii et käesolevas asjas oli komisjonil kohustus kohaldada tagasimaksmist puudutavas uurimises esialgset metoodikat.
133 Esiteks leiab hageja, et dumpinguvastase lepingu artiklis 18.3.1 tõstetakse tagasimaksmist puudutavates uurimistes dumpinguvastase lepingu sätete ees esikohale dumpingumarginaali arvutamise see metoodika, mida kasutati dumpingut puudutavas kõige hiljutisemas uurimises.
134 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu WTO lepingud oma iseloomu ja ülesehituse tõttu üldiselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasust ELTL artikli 263 esimese lõigu alusel (kohtuotsused, 23.11.1999, Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EKL, EU:C:1999:574, punkt 47; 9.1.2003, Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EKL, EU:C:2003:4, punkt 53, ja eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Ikea Wholesale, EU:C:2007:547, punkt 29). Liidu kohus peab kontrollima kõnealuse liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel vaid siis, kui liit on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele (eespool viidatud kohtuotsused, Portugal vs. nõukogu, EU:C:1999:574, punkt 49; Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EU:C:2003:4, punkt 54, et eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Ikea Wholesale, EU:C:2007:547, punkt 30).
135 Algmääruse põhjendusest 3 ilmneb, et selle eesmärk on võtta liidu õigusesse võimalikult suures ulatuses üle dumpinguvastases lepingus sisalduvaid eeskirju, mille hulgas on eelkõige dumpinguvastaste tollimaksude kestust ja läbivaatamist käsitlevad eeskirjad (vt analoogia alusel eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EU:C:2003:4, punkt 55).
136 Sellest tuleneb, et algmääruse sätteid tuleb nii palju kui võimalik tõlgendada dumpinguvastase lepingu vastavaid sätteid arvestades (vt eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EU:C:2003:4, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
137 Ühest küljest ei ole dumpinguvastases lepingus samaväärseid sätteid nagu algmääruse artikli 11 lõige 9, nii et reeglit, mis on viimati nimetatud sättes toodud, ei saa pidada nimetatud kokkuleppes täpsustatud mõne reegli ülevõtmiseks, mida tuleks tõlgendada kooskõlas selle kokkuleppega (kohtujuristi Cruz Villalón, ettepanek, kohtuasi Valimar, C‑374/12, EKL, EU:C:2014:118, punkt 74).
138 Teisest küljest tuleb välja tuua, et dumpinguvastase lepingu artiklites 18.3 ja 18.3.1 on sätestatud järgmist:
„18.3. Punktide 3.1 ja 3.2 kohaselt kehtivad [dumpinguvastase] lepingu sätted juurdluste ja olemasolevate meetmete läbivaatamise suhtes, mis on algatatud taotluste alusel, mis on tehtud kuupäeval, mil WTO leping asjaomase liikme suhtes jõustus, või pärast seda.
18.3.1 Tagasimakseprotseduurides vastavalt artikli 9 lõikele 3 kehtivad dumpingumäärade arvutamise suhtes reeglid, mida kasutati dumpingu hiliseimal tuvastamisel või läbivaatusel.”
139 Seega ilmneb eespool punktis 138 viidatud sätete sõnastusest ja kontekstist, et erinevalt algmääruse artikli 11 lõikest 9, milles tuvastatakse kõigis tagasimaksmist puudutavates uurimistes kohaldatav metoodika, kuulub dumpinguvastase lepingu artikkel 18.3.1 selle lepingu lõppsätete hulka ja täpsemalt nende hulka, mida mainitakse artiklis 18.3 ja mis määravad ära selle ajalise kohaldamise. Näib, et hageja tunnistab seda ka ise oma menetlusdokumentides, kuna ta kinnitab, et dumpinguvastase lepingu artiklit 18.3.1 „kohaldatakse isegi siis, kui dumpingumarginaali arvutamise esialgne metoodika, mida kasutati enne dumpinguvastase lepingu jõustumist, on muutunud kokkusobimatuks selle lepinguga pärast selle jõustumist”.
140 Sellest tuleneb, nagu komisjon ka õigustatult rõhutas, et algmääruse artikli 11 lõige 9 ei rakenda dumpinguvastase lepingu artiklit 18.3.1, nii et viimati mainitud säte ei oma tähtsust käesoleva väite raames.
141 Teiseks väidab hageja, et komisjon on piiranud oma kaalutlusõigust, kui ta võttis tõlgendava teatise punkti 3.2.3 alapunktis a kohustuse kohaldada tagasimaksmist käsitlevas uurimises esialgset metoodikat.
142 Siiski ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selline tõlgendav akt nagu tõlgendav teatis, mis vastavalt selle preambulile esitab suunised algmääruse artikli 11 lõike 8 kohaldamiseks, ei saa muuta määruses sisalduvaid kohustuslikke norme (kohtuotsus, 12.2.2014, Beco vs. komisjon, T‑81/12, EKL, EU:T:2014:71, punkt 50; vt samuti selle kohta kohtuotsused, 28.1.1992, Soba, C‑266/90, EKL, EU:C:1992:36, punkt 19, ja 22.4.1993, Peugeot vs. komisjon, T‑9/92, EKL, EU:T:1993:38, punkt 44).
143 Nimelt tuleneb selgelt väljakujunenud kohtupraktikast, et juhised ja teatised, mida komisjon vastu võtab, on talle kohustuslikud ainult tingimusel, et need ei kaldu kõrvale neist kõrgemalseisvatest õigusnormidest (eespool punktis 142 viidatud kohtuotsus Beco vs. komisjon, EU:T:2014:71, punkt 51; vt samuti analoogia alusel kohtuotsus, 2.12.2010, Holland Malt vs. komisjon, C‑464/09 P, EKL, EU:C:2010:733, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
144 Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetule ei saa tõlgendava teatise punkti 3.2.3 alapunktist a tuleneda, et komisjon oli tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal igal juhul ja ilma eranditeta seotud sama metoodikaga, mida kasutati esialgses uurimises. Nimelt on komisjoni kaalutlusõiguse selline piiramine kokkusobimatu algmääruse artikli 11 lõikes 9 esitatud võimalusega muuta metoodikat, kui asjaolud on muutunud.
145 Eeltoodu põhjal tuleb hageja teine väide tagasi lükata.
146 Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
147 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta kohtukulud RFA International, LP kanda.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. märtsil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad