Kohtuasi T‑466/12

RFA International, LP

versus

Euroopa Komisjon

Dumping – Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi import – Tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksetaotluste rahuldamata jätmine – Ekspordihinna kindlaksmääramine – Üks majandusüksus – Dumpingumarginaali määramine – Teistsuguse metoodika kohaldamine kui esialgses uurimises – Asjaolude muutumine – Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 9 ja artikli 11 lõige 9

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (teine koda), 17. märts 2015

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Ekspordihinna määramine – Arvutatud ekspordihinna kasutamine – Tingimused – Eksportija ja importija koostöö

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 9)

3.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Ekspordihinna määramine – Arvutatud ekspordihinna kasutamine – Kohandamised – Omal algatusel kohaldamine – Põhjendatud kasumimarginaali ja impordi ning müügi vahel tekkinud kulude põhjendatud marginaali arvesse võtmine– Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 9)

4.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Ekspordihinna määramine – Arvutatud ekspordihinna kasutamine – Kohandamised – Põhjendatus – Tõendamiskoormis

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 9)

5.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Ekspordihinna määramine – Arvutatud ekspordihinna kasutamine – Kohandamised – Põhjendatud kasumimarginaali arvese võtmine – Arvutamine sõltumatult importijalt pärit andmete põhjal (nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 9)

6.      Tühistamishagi – Liidu kohtu pädevus – Ulatus – Keeld teha otsus ultra petita

(ELTL artikkel 263)

7.      Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Esimest korda kohtuistungil esitatud väide – Väide, mida ei saa kvalifitseerida olemasoleva väite täienduseks – Vastuvõetamatus

(Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõige 2)

8.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Valik erinevate arvutamismetoodikate vahel – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 11)

9.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõike 8 kohane dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlus – Komisjoni hinnang – Teistsuguse arvutamismetoodika kohaldamine kui esialgses uurimises – Tingimused – Asjaolude muutumine – Kitsas tõlgendamine – Tõendamiskoormis – Kohustus kohaldada metoodikat, mis on kooskõlas määruse nr 1225/2009 artikli 2 sätetega

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 11 lõiked 8 ja 9)

10.    Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõike 8 kohane dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlus – Komisjoni hinnang – Teistsuguse arvutamismetoodika kohaldamine kui esialgses uurimises – Tingimused – Asjaolude muutumine, mis põhjendas arvutamismetoodika muutmist – Eksportiva tootja struktuuri ja ekspordimüügi kanalite muutus –Hindamine

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 11 lõiked 8 ja 9)

11.    Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Ekspordihinna kindlaksmääramine – Arvesse võetav asjaolu – Tavakaubanduslik hind – Hinda, mida esimene sõltumatu ostja maksis üheks majandusüksuseks olevale tootvale eksportijale – Ühe majandusüksuse mõiste – Mõju ühte majandusüksusesse kuuluvate äriühingute kvalifitseerimisele eksportivaks tootjaks – Puudumine

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artiklid 2 lõige 1 ning artikli 10 punkt i)

12.    Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõike 8 kohane dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlus – Komisjoni hinnang – Määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõike 9 alusel arvutamismetoodika kindlaksmääramine – Vajadus tõlgendada kooskõlas GATT-i 1994.aasta dumpinguvastase lepinguga – Puudumine

(Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamist käsitlev leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping”, artikkel 18.3; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 11 lõige 9)

13.    Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmine – Komisjoni kaalutlusõigus – Komisjoni kehtestatud suuniste mõju

(nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 11 lõige 8; komisjoni teatis 2002/C 127/06)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 37)

2.      Dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 9 kohaselt on eksportija ja importija vahelise koostöö korral institutsioonidel õigus dumpingumarginaali arvutamise tarvis ekspordihind arvutada. Selline koostöö esineb eelkõige, kui eksportija ja tootja kuuluvad samasse kontserni.

(vt punkt 39)

3.      Kui ekspordihind arvutatakse hinna alusel, millega kaupa esimesele sõltumatule ostjale müüdi, või mis tahes põhjendatud alusel, siis viivad institutsioonid omal algatusel läbi dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 9 teises lõigus sätestatud kohandamised, et määrata kindlaks usaldusväärne ekspordihind liidu piiril. Sellega seoses ei välista algmääruse artikli 2 lõike 9 teine ja kolmas lõik seda, et kohandamisi tehakse enne importi tekkinud kulude osas, kui neid kulusid peab tavapäraselt tasuma importija.

Lisaks ei näe see säte ette nende kulude ja kasumi põhjendatud marginaali arvutamise meetodit. Selles vaid viidatakse kohandatava kasumimarginaali põhjendatusele.

Lõpuks on institutsioonidel nende kulude ja kasumi põhjendatud marginaali kindlaksmääramisel laiaulatuslik kaalutlusõigus, mistõttu tuleb liidu kohtul teostada vaid piiratud kohtulikku kontrolli. Nimelt hõlmab see kindlaksmääramine tingimata keeruliste majanduslike hinnangute andmist.

(vt punktid 40–43)

4.      Arvutatud ekspordihinna põhjal dumpingumarginaali arvutamise kontekstis peab huvitatud isik, kes soovib vaidlustada dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 9 põhjal tehtud kohanduste ulatust, kuna selle põhjal kindlaks määratud marginaalid on ülemäärased, esitama oma väidete põhjenduseks tõendeid ja konkreetseid arvutusi, ja eelkõige alternatiivse määra, mida ta vajaduse korral välja pakub. Sellega seoses ei saa eelkõige väide, et esines üks majandusüksus, millel on nii impordi- kui ekspordifunktsioonid, ümber pöörata seda tõendamiskoormist ja kohustada institutsioone omal algatusel eristama impordi- ja ekspordiülesandeid ning nendega seotud kulusid ja kasumit.

(vt punktid 44 ja 61–63)

5.      Dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 9 kolmandas lõigu järgset põhjendatud kasumimarginaali võib tootja ja liitu importija koostöölepingu korral arvutada mitte seotud importijalt pärit andmete alusel, mida see koostöö võib mõjutada, vaid sõltumatult importijalt pärit andmete põhjal.

(vt punkt 68)

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 77 ja 78)

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 80–82)

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 86)

9.      Dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 11 lõike 8 tähenduses läbiviidavates tagasimaksmise uurimistes kohaldab komisjon sama määruse artikli 11 lõike 9 sõnastuse alusel sama metoodikat nagu kõnealuse dumpinguvastsuse tollimaksu kehtestamise põhjustanud esialgses uurimises, võttes eelkõige arvesse sama määruse artikli 2 sätteid.

Sellega seoses tuleb erandit, mille puhul on komisjonil lubatud tagasimaksmise menetluses rakendada esialgse uurimisega võrreldes erinevat metoodikat, kui asjaolud on muutunud, tõlgendada kitsalt, sest üldreeglist tehtud erandit või kõrvalekaldumist tuleb tõlgendada kitsendavalt. Seetõttu peab komisjon tõendama asjaolude muutumist, et kohaldada erinevat metoodikat kui see, mida kasutati esialgses uurimises.

Lisaks on algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses metoodika muutmine põhjendatud siis, kui see on seotud asjaolude tõendatud muutumisega.

Mis puudutab sellega seoses sellise asjaolude muutumise erandlikkusesse, siis kitsalt tõlgendamise nõue ei saa võimaldada komisjonil tõlgendada ja kohaldada seda sätet viisil, mis ei ole kooskõlas selle sõnastuse ja eesmärgiga. Sellega seoses näeb nimetatud säte konkreetselt ette, et kohaldatav meetod peab olema kooskõlas algmääruse artikli 2 sätetega. Sellest tuleneb, et kui tagasimaksmise menetluse hetkel ilmneb, et esialgse uurimise ajal kasutatud metoodika ei olnud kooskõlas algmääruse artikli 2 sätetega, ei tohi komisjon seda metoodikat enam kasutada, arvestades, et komisjon peab tõendama, et esialgses uurimises kasutatud metoodika ei olnud kooskõlas algmääruse artikliga 2. Seevastu ei piisa metoodika muutmise põhjendamiseks sellest, et uus metoodika on sobivam kui vana, olukorras kui vana metoodika on kooskõlas algmääruse artikliga 2.

(vt punktid 87–91)

10.    Tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse hindamise raames on komisjonil õigus kohaldada dumpingumarginaali arvutamiseks erinevat metoodikat kui esialgses menetluses kasutatu üksnes siis, kui ta suudab tõendada, et asjaolude muutus põhjendas uue metoodika kasutamist.

Sellega seoses on ettevõtjate kontserni struktuuri muutus ja selle kontserni ekspordimüügi korralduse muutus, mis tekitas uue müügikanali ja võimaldas seega esmakordselt kindlaks määrata kontserni kuuluvate erinevate eksportivate tootjate individuaalseid ekspordihindu, asjaolud, mis põhjendavad uue metoodika kasutamist, milles arvutati individuaalsed dumpingumarginaalid igal asjaomasele eksportivale tootjale ja seejärel määrati nende ettevõtjate kontserni kuulumise alusel kindlaks kaalutud keskmine dumpingumarginaal.

Selles olukorras, isegi kui komisjon jättis esialgse uurimise käigus küsimata individuaalseid andmeid, ei saa selline tegematajätmine muuta ebaseaduslikuks järeldust, et asjaolud olid muutunud.

(vt punktid 98–102 ja 117)

11.    Mis puudutab dumpingu analüüsi, siis on ühe majandusüksuse mõiste välja kujundatud selleks, et määrata kindlaks dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 1 tähenduses normaalväärtust. Nimelt, kui tootja usaldab ülesanded, mis tavaliselt kuuluvad struktuurisisesele müügiosakonnale, sellisele oma toodete turustajale, keda ta majanduslikult kontrollib, siis on põhjendatud normaalväärtuse kindlaksmääramisel selliste hindade kasutamine, mida esimene sõltumatu ostja maksab sellisele turustajale, kuna neid hindasid võib lugeda tavapäraste kaubandustehingute raames toote esmase müügi hindadeks algmääruse artikli 2 lõike 1 esimese lõigu tähenduses. Selle kaalutluse võib analoogia alusel üle võtta algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtavatele ekspordihinna kohandustele. Kui selle kontekstis tootja turustab oma tooteid liitu õiguslikult eraldiseisva, kuid tema majandusliku kontrolli all oleva äriühingu vahendusel, räägib sellise järelduse nõue, mis kajastab selle tootja ja selle müügiettevõtja suhete majanduslikku tegelikkust, ekspordihinna arvutamisel pigem ühe majandusüksuse mõiste kohaldamise poolt.

Sellest tuleneb, et ühe majandusüksuse mõiste tugineb eelkõige vajadusele võtta arvesse tootja ja tema müügiettevõtja suhete majanduslikku reaalsust, kui see müügiettevõtja teostab nimetatud tootja sisese müügiosakonna ülesandeid.

Seevastu asjaolu, et kui kaks tootjat kuuluvad samasse kontserni ja moodustavad ühe majandusüksuse samuti sellesse kontserni kuuluva, kuid juriidiliselt eraldiseisva äriühinguga, kelle ülesandeks on kontserni integreeritud müügiosakonna töö, ei pane institutsioonidele kohustust järeldada, et üksnes selle ühe majandusüksuse saab kvalifitseerida eksportivaks tootjaks. Nimelt jätab see eeldus esiteks arvestamata majandusliku reaalsusega, mis seisneb selles, et ehkki nad kuuluvad tütarettevõtjatena, kelle omanikeks on samad aktsionärid, samasse kontserni või isegi ühte majandusüksusesse (kui see oleks tõendatud), siis on need kaks tootjat erinevad juriidilised üksused, mis tagasimaksmist käsitleva uurimise ajal tootsid ja müüsid oma kaupu individuaalselt.

(vt punktid 108–112)

12.    Dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 põhjendusest 3 ilmneb, et selle eesmärk on võtta liidu õigusesse võimalikult suures ulatuses üle 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingus (dumpinguvastane leping) sisalduvaid eeskirju. Seetõttu tuleb algmääruse sätteid nii palju kui võimalik tõlgendada dumpinguvastase lepingu vastavaid sätteid arvestades. Mis puudutab aga tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse hindamisel kohaldatavat arvutamise metoodikat, siis ei ole dumpinguvastases lepingus samaväärseid sätteid nagu algmääruse artikli 11 lõige 9, nii et reeglit, mis on viimati nimetatud sättes toodud, ei saa pidada nimetatud kokkuleppes täpsustatud mõne reegli ülevõtmiseks, mida tuleks tõlgendada kooskõlas selle kokkuleppega. Lisaks ilmneb dumpinguvastase lepingu artiklite 18.3 ja 18.3.1 sõnastusest ja kontekstist, et erinevalt algmääruse artikli 11 lõikest 9, milles tuvastatakse kõigis tagasimaksmist puudutavates uurimistes kohaldatav metoodika, kuulub dumpinguvastase lepingu artikkel 18.3.1 selle lepingu lõppsätete hulka ja täpsemalt nende hulka, mida mainitakse artiklis 18.3 ja mis määravad ära selle ajalise kohaldamise.

(vt punktid 135–137 ja 139)

13.    Vt otsuse tekst.

(vt punktid 142–144)