Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 25. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑436/22
Asociación para la Conservación y Estudio del Lobo Ibérico (ASCEL)
versus
Administración de la Comunidad Autónoma de Castilla y León
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León (Castilla-Leóni autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse kord – Hunt (Canis lupus) – Range kaitse territoriaalsed piirid – V lisa punktis a loetletud looduslike looma- ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine – Jahipiirkondades toimuva hundijahi kava – Asjaomase liigi populatsiooni kaitsestaatuse hindamine – Ebasoodsa kaitsestaatuse tagajärjed
I. Sissejuhatus
1. Hundi (Canis lupus) kaitse üle toimub praegu debatt, mille käigus esitatakse lahknevaid seisukohti. Euroopa Parlament on kutsunud üles hindama hundi kaitsestaatust(2) ja Euroopa Komisjon on sellel eesmärgil palunud esitada piirkondlikud andmed.(3) Ka Berni konventsiooni(4) raames on arutuse all, kas hundi kaitset tuleks vähendada.(5)
2. Elupaigadirektiiv(6) näeb aga hundi puhul endiselt ette ulatusliku kaitse. Liikmesriigid peavad määrama selle liigi jaoks erikaitsealad, kuid peale selle peavad nad kaitsma ka üksikuid isendeid kogu liidu territooriumil. Käesolevas asjas kõne all olev eelotsusetaotlus puudutab teisena nimetatud kaitsesüsteemi, nimelt liikide kaitset.
3. Seoses liikide kaitsega näeb elupaigadirektiiv ette kaks kaitsetaset, nimelt esiteks teatud liikide range kaitse vastavalt artiklile 12, mis eelkõige jahipidamise põhimõtteliselt keelab, ja teiseks vähem range kaitse vastavalt artiklile 14, mille kohaselt tuleb jahipidamist, mis on põhimõtteliselt lubatud, piirata, kui see on vajalik asjaomase liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks.
4. Mõlemad liikide kaitse vormid on kohaldatavad hundi suhtes. Otsustav on hundipopulatsiooni asukoht. Elupaigadirektiivist tuleneb, et Hispaanias kohaldatakse hundi suhtes Douru jõest põhja pool artiklit 14 ja lõuna pool artiklit 12. Sellele tuginedes on Castilla-Leóni autonoomne piirkond, kelle territooriumi jõgi läbib, andnud loa hundijahiks sellest jõest põhja pool.
5. Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotluse alus on vaidlus kõnealuse jahipidamisega seotud piirkondliku korra õiguspärasuse üle. Kuna hundi kaitsestaatus Hispaanias on ebasoodne, kahtleb liikmesriigi kohus, kas on vastuvõetav, et Douru jõest põhja pool ei ole kohaldatav elupaigadirektiivi artiklis 12 sätestatud range kaitse. Kui aga kahe kaitsekorra territoriaalne piiritletus on direktiivi alusel siiski õige, peab Euroopa Kohus selgitama, kas ebasoodsa kaitsestaatuse tõttu tuleb jahipidamine artikli 14 alusel siiski keelata.
6. Euroopa Kohus ei ole kumbagi küsimust seni veel käsitlenud. Kõnealused küsimused ei ole aga olulised mitte ainult Hispaania, vaid ka Kreeka, Soome, Bulgaaria, Läti, Leedu, Eesti, Poola ja Slovakkia jaoks, kus on hundi suhtes kogu riigi territooriumil või selle osades samuti kohaldatav üksnes artikli 14 kohane vähem range kaitse.
II. Õiguslik raamistik
A. Berni konventsioon
7. Rahvusvahelises õiguses on erilise tähtsusega Euroopa looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse Berni konventsioon. Euroopa Majandusühendus ratifitseeris konventsiooni 1982. aastal.(7) Kuigi Hispaania allkirjastas konventsiooni 1979. aastal, jõustus see Hispaanias alles 1986. aastal.(8)
8. Berni konventsiooni artikkel 2 sätestab üldeesmärgid:
„Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid, et hoida loodusliku taimestiku ja loomastiku populatsioone tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, või et kohandada nende populatsioone vastavalt sellele tasemele; konventsiooniosalised arvestavad samal ajal majanduslikke ja puhkemajanduslikke nõudeid ning kohalike ohustatud alamliikide, sortide või vormide vajadusi.“
9. Berni konventsiooni artikkel 6 sisaldab liikide erikaitset käsitlevaid sätteid:
„Konventsiooniosalised võtavad asjakohaseid ja vajalikke õigus- ja haldusmeetmeid, et tagada II lisas loetletud looduslike loomaliikide erikaitse. Nende liikide puhul on eelkõige keelatud järgmine:
a. igasugune tahtlik püüdmine ja pidamine ning tahtlik tapmine;
[…]“.
10. Hunt on Berni konventsiooni II lisas loetletud erikaitse alla kuuluva loomaliigina. Hispaania tugines siiski reservatsioonile ja teatas, et hunt on hõlmatud III lisa, seega artikli 7 kohase kaitsega.(9)
11. Berni konventsiooni artikkel 7 näeb samuti ette kaitsemeetmed:
„1. Konventsiooniosalised võtavad asjakohaseid ja vajalikke õigus- ja haldusmeetmeid, et tagada III lisas loetletud looduslike loomaliikide erikaitse.
2. III lisas loetletud looduslike loomaliikide kasutamist tuleb reguleerida, et hoida populatsioone väljaspool ohtu, võttes arvesse artikli 2 nõudeid.
3. Võetavad meetmed hõlmavad järgmist:
a. keeluperioodid ja/või muud kasutamist reguleerivad protseduurid;
b. vajaduse korral kasutamise ajutine või piirkondlik peatamine, et taastada populatsiooni piisav tase;
c. […]“.
12. Berni konventsiooni artikkel 9 näeb artiklite 6 ja 7 kaitsesätetest ette erandid, mis sisuliselt vastavad elupaigadirektiivi artikli 16 lõike 1 kohastele eranditele.
B. Elupaigadirektiiv
13. Elupaigadirektiivi põhjendus 15 käsitleb liikide kaitset:
„[Linnustiku kaitse direktiivi(10)] täiendamiseks tuleks teatavate taime- ja loomaliikide kaitsmiseks ette näha üldine kaitsesüsteem; tuleks ette näha kaitsekorraldusega seotud meetmed teatavate liikide hoidmiseks, kui nende kaitsestaatus seda nõuab, sealhulgas teatavate püüdmis- ja tapmisvahendite keelamine, samal ajal nähes teatavatel tingimustel ette võimaluse teha nendest erand.“
14. Elupaigadirektiivi artikli 1 punktid b, f, g ja i sisaldavad mõistete määratlusi:
„[…]
g) ühenduse tähtsusega liigid – liigid, mis artiklis 2 nimetatud territooriumil on
i) ohustatud, välja arvatud need liigid, mille looduslik levila on sellel territooriumil marginaalne ja mis ei ole ohustatud või ohualdis lääne palearktilises piirkonnas;
ii) ohualtid, st arvatakse, et tõenäoliselt liigub see lähemal ajal ohustatud liikide kategooriasse, kui põhjuslikud tegurid toimivad edasi;
iii) harvad, st väikeste populatsioonidega, mis praegu ei ole ohustatud või ohualtid, kuid võivad sellisteks muutuda. Need liigid asuvad piiratud geograafilisel alal või on hõredalt levinud laiemal looduslikul levilal; või
iv) endeemsed ja nõuavad erilist tähelepanu nende elupaiga erilaadi ja/või nende elupaiga kasutamise võimalike tagajärgede tõttu, mis nende kasutamisel võib olla nende kaitsestaatusele.
Need liigid on loetletud või neid võib loetleda II lisas ja/või IV või V lisas.
[…]
i) liigi kaitsestaatus – asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust artiklis 2 nimetatud territooriumil.
Kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui
– asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja
– liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega ei vähene ka lähitulevikus ning
– selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene.
[…]“.
15. Elupaigadirektiivi artikkel 2 sätestab direktiivi eesmärgi:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.
2. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.
3. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.“
16. Elupaigadirektiivi artikkel 4 sätestab, kuidas valitakse välja direktiivi kohase kaitsega hõlmatud alad, ja viitab sellele, et neid alasid muudetakse artiklis 11 nimetatud järelevalve tulemuste alusel.
17. Elupaigadirektiivi artikkel 11 kohustab liikmesriike tegema liikide ja elupaikade üle järelevalvet:
„Liikmesriigid teostavad artiklis 2 nimetatud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsatele looduslikele elupaigatüüpidele ja esmatähtsatele liikidele.“
18. Elupaigadirektiivi artikkel 12 sätestab põhimõttelise tähtsusega kohustused liikide kaitseks:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:
a) kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid;
b) nende liikide tahtliku häirimise, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal;
c) munade tahtliku hävitamise või loodusest võtmise;
d) paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise.
2. Liikmesriigid keelavad nende liikide loodusest võetud isendite pidamise, vedamise ja müümise või vahetamise ja müügiks pakkumise, välja arvatud juhul, kui need liigid on loodusest seaduslikult võetud enne käesoleva direktiivi rakendamist.
[…]“.
19. Elupaigadirektiivi artikkel 14 sisaldab eeskirju teatud loomaliikide võtmiseks loodusest:
„1. Kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma- ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.
2. Kui neid meetmeid peetakse vajalikuks, peab nende hulka kuuluma artiklis 11 ettenähtud järelevalve jätkamine. Nende meetmete hulka võivad kuuluda eelkõige:
– teatavale omandile juurdepääsu käsitlevad eeskirjad;
– isendite loodusest võtmise ja teatavate populatsioonide kasutamise ajutine või kohalik keeld;
– isendite loodusest võtmise ajavahemike ja/või meetodite sätestamine;
– jahi- ja kalapüügieeskirjade kohaldamine isendite võtmisel, võttes arvesse niisuguste populatsioonide kaitset;
– isendite võtmist käsitleva loasüsteemi või kvootide kehtestamine;
– isendite ostmise, müügi, müügiks pakkumise, müügiks hoidmise või müügiks transportimise sätestamine;
– loomaliikide kasvatamine vangistuses ja taimeliikide kunstlik paljundamine range järelevalve tingimustes, et vähendada isendite loodusest võtmist;
– vastuvõetud meetmete mõju hindamine.“
20. Elupaigadirektiivi artikli 16 lõige 1 näeb ette erandid artiklitest 12 ja 14.
21. Elupaigadirektiivi artikli 17 lõige 1 kohustab liikmesriike ja komisjoni koostama korrapäraselt aruandeid direktiivi raames võetud meetmete ja eelkõige liikide kaitsestaatuse kohta:
„Liikmesriigid koostavad alates artiklis 23 ettenähtud ajavahemiku lõppemisest iga kuue aasta tagant käesoleva direktiivi rakendamise aruande. See aruanne peab sisaldama eelkõige teavet artikli 6 lõikes 1 nimetatud kaitsemeetmete kohta, hinnangut nende meetmete mõju kohta I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide kaitsestaatusele ning artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemusi. Komitee kehtestatud vormi kohaselt koostatud aruanne edastatakse komisjonile ja tehakse üldsusele kättesaadavaks.“
22. Elupaigadirektiivi II lisa punktis a on hunt loetletud esmatähtsa liigina, kelle jaoks tuleb määrata kaitsealad, kuid Hispaanias hõlmab see ainult Douru jõest lõuna pool asuvaid populatsioone.(11) Hunt on loetletud ka IV lisa punktis a kui artikli 12 kohaselt rangelt kaitstav liik, kuid see ei hõlma muu hulgas Hispaanias Douru jõest põhja pool asuvaid hundipopulatsioone. Need hundipopulatsioonid on loetletud V lisa punktis a.
C. Terves Hispaanias kehtivad õigusnormid
23. 13. detsembri 2007. aasta looduspärandi ja elurikkuse seaduse nr 42/2007 (Ley 42/2007, de 13 de diciembre, del Patrimonio Natural y de la Biodiversidad), käesolevas asjas asjakohases redaktsioonis, artikliga 56 loodi erikaitsealuste metsloomaliikide loetelu, mis sisaldab liike, alaliike ja populatsioone, mis väärivad nende teadusliku, ökoloogilise, kultuurilise väärtuse, eripära, harulduse või ohustatuse taseme tõttu erilist tähelepanu ja kaitset, näiteks neid liike, alaliike ja populatsioone, mis on märgitud kaitsealuste liikidena direktiivide ja Hispaania ratifitseeritud rahvusvaheliste konventsioonide lisades. Selle seaduse artikli 65 lõikes 1 on sätestatud, et jahtida ja mandrivetes püüda võib ainult autonoomsete piirkondade poolt kindlaks määratud liike. See ei või mingil juhul puudutada erikaitsealuste liikide loetellu kantud metsloomaliike.
24. Ministerio para la Transición Ecológica y el Reto Demográfico (rohepöörde ja demograafilise proovikivi minister) võttis 2021. aastal vastu 20. septembri 2021. aasta määruse TED/980/2021 (Orden), millega muudetakse kuninga 4. veebruari 2011. aasta dekreedi 139/2011 (Real Decreto) erikaitsealuste metsloomaliikide ja ohustatud liikide Hispaania loetelu koostamise kohta, lisa. Selle määrusega kanti sellesse loetellu kõik Hispaania hundipopulatsioonid. Määrus sisaldab esimest lisasätet kooskõla kohta seni kehtinud meetmetega ja selle lisasätte lõikes 2 on sätestatud, et haldusloa olemasolu korral võib isendeid teatud tingimustel püüda ja tappa.
D. Castilla-Leóni autonoomse piirkonna õigusnormid
25. Castilla-Leóni autonoomse piirkonna 12. juuli 1996. aasta jahipidamise seadus nr 4/1996 (Ley 4/1996, de 12 de julio, de Caza de Castilla y León; edaspidi „seadus nr 4/1996“), mis on praeguseks kehtetuks tunnistatud, kuid mis oli vaidlusaluse hundijahikava heakskiitmise ajal kehtiv, nägi artiklis 7 ette, et liigid, millele võib jahti pidada (ulukid), on selle seaduse I lisas sellena määratletud liigid. I lisasse on kantud ka hunt Douro jõest põhja pool.
26. Hetkel kehtib Castilla-Leóni autonoomse piirkonna 1. juuli 2021. aasta jahipidamise ja jahiressursside kestliku majandamise seadus nr 4/2021 (Ley 4/2021, de 1 de julio, de Caza y de Gestión Sostenible de los Recursos Cinegéticos de Castilla y León; edaspidi „seadus nr 4/2021“), mille artikkel 6 näeb ette, et jahti võib pidada üksnes ulukitele, mis on sellisena määratletud liikidena kantud I lisasse. I lisasse on suurulukina kantud „Hunt (Canis lupus): Douro jõest põhja pool“. Seadus nr 4/2021 sisaldab ka sätteid selle kohta, et I lisast jäävad välja liigid, millele on antud kaitse riigi tasandi üldnormidega, millest tulenevalt on nende jaht keelatud, või selle kohta, millal peetakse nende liikide väljajätmist piisava kaitse tagamiseks vajalikuks. Seaduse alusel võib ajutiselt jahipidamiskeelu kehtestada ka ulukiteks tunnistatud liikide suhtes, kui see on vajalik nende piisava kaitsestaatuse tagamiseks. Seaduse artiklis 38 oli sätestatud (enne selle tühistamist Hispaania konstitutsioonikohtu poolt), et mis tahes hundijahi jaoks oli vaja luba autonoomse piirkonna jahiministeeriumilt, mis on Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas kõrgeim pädev asutus, ning et hundi väärtus jahisaagina oli 6000 eurot.
III. Asjaolud ja eelotsusetaotlus
27. Asociación para la Conservación y Estudio del Lobo Ibérico (ASCEL; Ibeeria hundi kaitse- ja uurimisühing) esitas 17. veebruaril 2020 Tribunal Superior de Justicia de Castilla y Leónile (Castilla-Leóni autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) haldusasjas kaebuse Administración de la Comunidad Autónoma de Castilla y Leóni (Castilla-Leóni autonoomne piirkond) vastu. ASCEL palub tühistada Dirección General del Patrimonio Natural y Política Forestali [de la Junta de Castilla y León] ([Castilla-Leóni autonoomse piirkonna valitsuse] looduspärandi ja metsamajanduspoliitika amet) 9. oktoobri 2019. aasta otsus, millega kiideti 2019/20., 2020/21. ja 2021/22. aasta jahihooajaks heaks Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas Douro jõest põhja pool asuvates jahipiirkondades toimuva hundijahi kava (edaspidi „jahikava“). Samuti nõuab ta hüvitist metsloomadele iga jahipidamisperioodi jooksul tekitatud kahju eest.
28. Jahikava põhjenduste kohaselt põhineb see kava 2012. ja 2013. aastal toimunud piirkondlikul hundiloendusel, aastatel 2012–2014 toimunud üleriigilisel loendusel ning iga-aastastel seirearuannetel, mille koostamiseks on vaja vähem uurimis- ja seiretööd kui loenduse läbiviimiseks. Olemasolevate andmete põhjal ja eri tegurite kohaldamise tulemusel lähtutakse selles kavas sellest, et enne jahti elas Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas Douro jõest põhja pool 1051 hunti. Jahikavas on Castilla-Leóni autonoomse piirkonna territoorium Douro jõest põhja pool, kus on hundi asuala, jagatud 28 piirkonnaks. Välja on arvutatud huntide tihedus kõigis nendes piirkondades, klassifitseerides need suure tiheduse, väikese või keskmise tihedusega piirkondadeks ja määrates neile tihedusest olenevalt protsentuaalse jahitaseme. Kavas on tehtud järeldus, et suremus üle 35% aastas tooks kaasa liigi populatsiooni vähenemise.
29. Tribunal Superior (autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) viitab asjaolule, et talle on viimastel aastatel esitatud mitu kaebust seadusest madalama järgu eri õigusnormide peale, mis seonduvad hundi jahitavaks tunnistamisega. Ta lisab, et need õigusnormid tühistati vastavate kohtuotsustega seetõttu, et haldustoimikus ei olnud ära toodud teaduslikke uuringuid, millest nähtuks, et on täidetud tingimused, mis õigustavad selle liigi ulukiks tunnistamist, kahjustamata liigi kaitsestaatust levilas. Nende kohtuotsuste peale esitati siiski edasikaebused Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus), kes kaebused rahuldas. Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) otsustas, et puudub vajadus eelnevalt ja konkreetselt – ad hoc – territoriaalselt ja sisuliselt tõendada igal jahihooajal iga jurisdiktsiooni või iga territooriumi ja iga sellise liigi kohta, mis võib olla uluk, et populatsioonide suurusele, geograafilisele levialale ja sigimisvõime näitajatele esitatud nõuded on täidetud.
30. Seetõttu esitab Tribunal Superior (autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) Euroopa Kohtule järgmised küsimused:
„Arvestades sellega, et direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt liikmesriigi võetud igasuguse meetme eesmärk peab olema sellise ühenduse tähtsusega loomaliigi nagu hundi ([Canis lupus]) soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine:
1. Kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 2 lõikega 2 ning artiklitega 4, 11, 12, 14, 16 ja 17 on vastuolus see, kui autonoomse piirkonna seadusega (12. juuli 1996. aasta Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas jahipidamise seadus nr 4/1996 (Ley 4/1996 de Caza de Castilla y León)), seejärel 1. juuli 2021. aasta Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas jahipidamise ja jahiressursside kestliku majandamise seadus 4/2021 (Ley 4/2021 de Caza y de Gestión Sostenible de los Recursos Cinegéticos de Castilla y León)) tunnistatakse hunt ulukiks ehk jahitavaks ning seetõttu lubatakse 2019/20., 2020/21. ja 2021/22. aasta jahihooajal jahipiirkondades hundijahti, kuigi hundi kaitsestaatus on vastavalt kuusaastaku (2013–2018) aruandele, mille esitas Hispaania 2019. aastal Euroopa Komisjonile, ebasoodne/kehv, mistõttu riik (liikmesriik, elupaigadirektiivi artikkel 4) lisas erikaitsealuste metsloomaliikide ja ohustatud liikide Hispaania kataloogi loetellu kõik Hispaania hundipopulatsioonid, võttes range kaitse alla ka Douro jõest põhjas asuvad populatsioonid?
2. Kas selle eesmärgiga on kooskõlas see, kui hundile antakse erinev kaitse olenevalt sellest, kas ta asub Douro jõest põhja või lõuna pool, võttes arvesse, et
i) sellist vahetegu peetakse praegu teaduslikult sobimatuks;
ii) et hundi kaitsestaatus loeti ajavahemikul 2013–2018 nendes kolmes piirkonnas, kus Hispaanias hunt elab (Alpide, Atlandi ja Vahemere piirkond), ebasoodsaks;
iii) et hunt on praktiliselt kõikides liikmesriikides ja eeskätt – kahe riigi vahelise ühise piirkonna tõttu – Portugalis range kaitse alune loomaliik ning
iv) Euroopa Kohtu praktika järgi loodusliku levila ja territooriumi kohta, mida tuleb hundi kaitsestaatuse hindamisel arvesse võtta, oleks selle direktiiviga rohkem kooskõlas – unustamata selle direktiivi artikli 2 lõiget 3 –, kui hunt lisatakse ilma Douro jõest põhjas ja lõunas asuvatel piirkondadel vahet tegemata selle direktiivi II ja IV lisasse, mistõttu nende püüdmine ja tapmine oleks võimalik vaid siis, kui vastavalt artikli 16 sõnastusele ja nõuetele muud rahuldavat lahendust ei ole?
Kui leitakse, et vahetegu on põhjendatud, siis
3. kas elupaigadirektiivi artiklis 14 kasutatud mõiste „kasutamine“ hõlmab selle liigi kasutamist jahipidamisel, nimelt jahti, arvestades selle liigi erilist tähtsust (see on mujal esmatähtis liik), ning võttes arvesse, et selle liigi jaht on seni olnud lubatud ning tema olukord ajavahemikul 2013–2018 loeti ebasoodsaks?
4. Kas seadusega (12. juuli 1996. aasta Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas jahipidamise seaduse nr 4/1996 artikliga 7 ja I lisaga ning 1. juuli 2021. aasta Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas jahipidamise ja jahiressursside kestliku majandamise seaduse nr 4/2021 artikliga 6 ja I lisaga) hundi ulukiks ehk jahitavaks tunnistamine ning 2019/20., 2020/21. ja 2021/22. aasta jahihooajal Douro jõest põhjas asuvate jahipiirkondade hundijahikava heaks kiitmine olukorras, kus puuduvad andmed, et hinnata, kas elupaigadirektiivi artiklis 11 ette nähtud nõue on täidetud, kus hunte ei ole loendatud pärast ajavahemikku 2012–2013 ja kus puuduvad piisavad, objektiivsed, teaduslikud ning ajakohased andmed hundi olukorra kohta toimikus, mille alusel töötati välja jahikava, samas kui ajavahemikul 2013–2018 oli nendes kolmes piirkonnas, kus Hispaanias hunte elab (Alpide, Atlandi ja Vahemere piirkond), hundi kaitsestaatus ebasoodne, on vastuolus elupaigadirektiivi artikliga 14?
5. Kas aruanded, mida tuleb elupaigadirektiivi artiklite 4, 11 ja 17 alusel hundi kaitsestaatuse (praegune ja tegelik populatsioonide suurus; praegune geograafiline leviala, sigimisvõime näitaja jms) kindlaksmääramiseks arvesse võtta, on need, mille koostab liikmesriik iga kuue aasta tagant, või kas – arvestades, et hundipopulatsioonid asuvad eri autonoomsete piirkondade territooriumil ja et vastavalt Euroopa Kohtu 10. oktoobri 2019. aasta otsusele kohtuasjas C‑674/17 on vaja hinnata kohaliku populatsiooni osas võetud meetmeid „laiemalt“ – on vaja kaitsestaatust hinnata lühema ajavahemiku osas sellise teaduskomitee kaudu, nagu on loodud kuninga dekreediga 139/2011?“
31. ASCEL, Castilla-Leóni autonoomne piirkond, Hispaania Kuningriik, Soome Vabariik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 otsustas Euroopa Kohus kohtuistungit mitte korraldada, kuna tal oli otsuse tegemiseks piisavalt teavet.
IV. Õiguslik hinnang
32. Elupaigadirektiiv omistab hundi kaitsele suurt tähtsust ja nõuab seetõttu selle liigi jaoks erikaitsealade määramist (artikkel 4) ning rangete kaitse-eeskirjade kohaldamist(12) ka väljaspool neid alasid (artikkel 12). Siiski on teatavad liidu piirkonnad, sealhulgas kogu Hispaania territoorium Douru jõest põhja pool, mõlema kaitsekorra alt välja jäetud. Sellele tuginedes koostas Castilla-Leóni autonoomne piirkond Douru jõest põhja pool asuvate alade jaoks põhikohtuasjas vaidlustatud jahikavad.
33. Põhikohtuasi tõstatab ühelt poolt küsimuse, kas elupaigadirektiivi rangete kaitse-eeskirjade kohaldamise piiritlemine piki jõge on õige, arvestades liigi kaitsestaatust mõlemas piirkonnas (teine küsimus ja osaliselt esimene küsimus, jaotis B), ning teiselt poolt küsimuse, mil määral piiravad – juhul kui seda territoriaalset piiritlemist tunnustatakse – jahipidamist elupaigadirektiivi artikli 14 sätted huntide loodusest võtmise kohta (esimene küsimus ülejäänud osas ning kolmas kuni viies küsimus, jaotis C). Esmalt tuleb siiski käsitleda eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta esitatud vastuväiteid.
A. Vastuvõetavuse kohta esitatud vastuväited
34. Põhimõtteliselt on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama. Sellised küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(13)
35. Hispaania väidab, et eelotsusetaotlus ei ole asja lahendamise seisukohast enam asjakohane, sest Hispaania konstitutsioonikohus on tunnistanud põhikohtuasjas vaidluse esemeks olevad Castilla-Leóni autonoomse piirkonna jahikavad põhiseadusvastasteks, kuna need on vastuolus riigi tasandi õigusnormidega. Autonoomne piirkond märgib, et ta on andnud hundijahi pidamise õigusega isikutele teada, et nad ei saa oma jahipidamisõigust kasutada.
36. Samal ajal väidab Castilla-Leóni autonoomne piirkond aga, et ta on vaidlustanud riigi tasandi õigusnormid, mis ei luba kohaldada vaidlusaluseid piirkondlikke jahikavasid. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et piirkondlikud jahikavad võivad pärast vaidlustuse lahendamist uuesti kehtivuse omandada, kui kaebus peaks rahuldatama.
37. Lisaks puudutab põhikohtuasi ka küsimust, kas piirkondlike jahikavade alusel toimunud jahipidamise käigus hundipopulatsioonile tekitatud kahju tuleb hüvitada enne Hispaania konstitutsioonikohtu otsust. Kuna see otsus puudutab ainult ajavahemikku alates 2021. aastast, samal ajal kui põhikohtuasi puudutab jahihooaegu alates 2019. aastast, pakub piirkondlike kavade kooskõla liidu õigusega jätkuvalt huvi.
38. Seega ei saa teha järeldust, et eelotsusetaotlus oleks põhikohtuasja lahendamise seisukohast ilmselgelt tähtsusetu.
39. Castilla-Leóni autonoomse piirkonna järgmine vastuväide, et eelotsusetaotlus tekitab vaid tõendite hindamise küsimusi, ei ole veenev. Kuigi on tõsi, et Euroopa Kohtul ei ole eelotsusemenetluses tõendite hindamise pädevust, on eelotsusetaotlusel ilmselgelt eesmärk teha selgeks liidu õiguse küsimused, kas huntide suhtes kehtiva range kaitsekorra kohaldamise piiritlemine piki Douru jõge on kehtiv ja kuidas tuleb tõlgendada elupaigadirektiivi artiklit 14.
40. Castilla-Leóni autonoomne piirkond märgib siiski õigesti, et osa esimesest küsimusest puudutab suhet hundi kaitset käsitlevate Hispaania riigi tasandi õigusaktide ja piirkondlike hundijahikavade vahel. Kõnealune suhe on Hispaania riigisisese õiguse küsimus, millele Euroopa Kohus vastata ei saa. Seega on see osa esimesest küsimusest vastuvõetamatu.
41. Ülejäänud osas tuleb Hispaania ja Castilla-Leóni autonoomse piirkonna vastuväited vastuvõetavusele aga tagasi lükata.
B. Rangete kaitse-eeskirjade territoriaalne kohaldamine
42. Teise küsimusega ja esimese küsimusega, kuivõrd see puudutab elupaigadirektiivi artiklit 12, soovib Tribunal Superior (autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) teada, kas arvestades hundi kaitsestaatust Hispaanias, on direktiivi eesmärgiga säilitada või taastada kaitstavate liikide soodne kaitsestaatus kooskõlas, et Hispaanias kehtib hundi suhtes Douru jõest lõuna pool artikli 12 kohane range kaitse, Douru jõest põhja pool seevastu artikli 14 kohane vähem range kaitse.
43. Elupaigadirektiivi artiklite 12 ja 14 asjaomane territoriaalne kohaldatavus tuleneb selgelt nende kahe sätte sõnastusest koostoimes IV ja V lisaga. Isegi kui selline kohaldatavus oleks vastuolus direktiivi üldeesmärgiga, ei saaks see vastuolu kahe kaitsekorra selget territoriaalset piiritletust muuta.(14)
44. Lisaks tuleb artikli 14 kohaldamisel määravas osas arvesse võtta V lisas loetletud liikide kaitsestaatust, nagu selgitan allpool. Seega on juba direktiivi eesmärgiga vastuolu eeldamine kaheldav.
45. Direktiivis sätestatud kahe kaitsekorra territoriaalne piiritlemine võiks olla küsitav siiski juhul, kui see oleks vastuolus normihierarhias kõrgemalseisvate õigusnormidega. Kuigi vastuolu aluslepingute või hartaga puudub, võiks kaaluda, kas piiritlemine on kooskõlas Berni konventsioonist tulenevate kohustustega. Rahvusvahelise õiguse lepinguna on sellel konventsioonil liidu teisese õiguse aktide suhtes esimus.(15)
46. On tõsi, et Berni konventsiooni ratifitseerimisel reserveeris Hispaania endale õiguse kaitsta hunti kogu oma territooriumil mitte vastavalt konventsiooni artiklile 6, see tähendab vastavalt elupaigadirektiivi artiklile 12, vaid üksnes vastavalt konventsiooni artiklile 7, see tähendab vastavalt elupaigadirektiivi artiklile 14. Seega ei riku Hispaania kaitse piiramisega ühel osal Hispaania territooriumist konventsioonist tulenevaid rahvusvahelise õiguse kohustusi.
47. Liit ei reserveerinud konventsiooniga seoses siiski mingeid õigusi. Seega võiks liit praegu olla rahvusvahelise õiguse alusel kohustatud tagama vastavalt konventsiooni artiklile 6 huntide range kaitse kogu oma territooriumil, sealhulgas Hispaanias Douru jõest põhja pool. Elupaigadirektiivi artikli 12 kohaldamise territoriaalne piiramine oleks sellega vastuolus.
48. Lisaks on konventsioon liidu õiguse osana liikmesriikidele siduv,(16) seega on see siduv ka Hispaaniale. Igal juhul on ebaselge, kas rahvusvahelist õigust puudutav Hispaania reservatsioonil on esimus ka liidu õigusest tuleneva mõju suhtes.
49. Teen Euroopa Kohtule siiski ettepaneku jätta see küsimus lahtiseks, kuna eelotsusetaotluses ei ole seda sõnaselgelt tõstatatud ja pooled ei ole selle kohta oma seisukohti esitanud.
50. Lõpuks võiks seda eelotsuse küsimust mõista ka nii, et sellega soovitakse teada, kas tulenevalt teabest hundi kaitsestaatuse kohta Hispaanias oleks liit pidanud vahepeal muutma oma kannet elupaigadirektiivi IV lisas. Selliselt mõistetuna ei oleks see küsimus siiski asjas otsuse tegemise seisukohast määrav, sest liidu tegutsemiskohustused tuleb liikmesriikide tegutsemiskohustustest lahus hoida. Isegi kui liit oleks kohustatud laiendama hundi kaitset elupaigadirektiivi artikli 12 alusel Hispaanias Douru jõest põhja pool asuvatele aladele, ei tuleneks sellest kohustusest veel, et Hispaania või Castilla-Leóni autonoomne piirkond oleks juba kohustatud tegutsema liidust kiiremini ja kohaldama nendel aladel artiklit 12.
51. Seega ei anna eelotsusetaotlus alust kahelda, et elupaigadirektiivi artikli 12 kohane kaitse laieneb Hispaanias hundile (Canis lupus) ainult Douru jõest lõuna pool asuvatel aladel, samal ajal kui jõest põhja pool asuvatel aladel on selle liigi suhtes kohaldatav direktiivi artikli 14 kohane kaitse.
C. Huntide loodusest võtmise ja kasutamise eeskirjad
52. Ülejäänud küsimused on seotud sellega, kas elupaigadirektiivi artikkel 14 takistab hundijahile loa andmist, kui liikmesriik liigitab liigi kaitsestaatuse ebasoodsaks.
53. Sellega seoses tuleb esmalt välja selgitada, kas hundijahti tuleb pidada isendite kasutamiseks elupaigadirektiivi artikli 14 tähenduses (jaotis 1), ning seejärel, millised kohustused tulenevad artiklist 14, kui liigi kaitsestaatus on ebasoodne (jaotis 2).
1. Jahipidamine kui kasutamine
54. Kolmanda küsimusega soovitakse kõigepealt teada, kas elupaigadirektiivi artiklis 14 sisalduv mõiste „kasutamine“ hõlmab ka hundi jahiotstarbelist kasutamist, seega hundijahti.
55. Elupaigadirektiivi artikli 14 lõige 1 kohustab liikmesriike võtma teatavatel tingimustel meetmeid, millega tagatakse, et hundi isendite loodusest võtmine ja kasutamine Hispaanias Douru jõest põhja pool asuvatel aladel on kooskõlas soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.
56. Seejuures hõlmab vähemasti loodusest võtmine ka jahipidamist,(17) sest jahieeskirjade kohaldamine isendite loodusest võtmisel on elupaigadirektiivi artikli 14 lõike 2 neljanda taande kohaselt võimalik kaitsemeede soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks. Jahieeskirjad puudutavad paratamatult jahipidamist.
57. Ent jahipidamist võib hõlmata ka mõiste „kasutamine“, sest linnustiku kaitse direktiivi põhjenduses 10 on otsesõnu viidatud lindude jahiotstarbelisele kasutamisele. Sellest tulenevalt lähtub Euroopa Kohus oma väljakujunenud praktikas sellest, et linnujaht võib olla linnustiku kaitse direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti c kohane mõistlik kasutamine.(18) Ei saa eeldada, et huntide puhul oleks asi teisiti.
58. Seega võib jahipidamine kujutada endast hundi isendite loodusest võtmist ja kasutamist elupaigadirektiivi artikli 14 lõike 1 tähenduses.
2. Elupaigadirektiivi artikli 14 kohased kohustused
59. Sellest tulenevalt on vaja kontrollida, kas elupaigadirektiivi artikli 14 lõige 1 ei luba hundi ebasoodsa kaitsestaatuse korral hundijahti pidada.
60. Viidatud säte näeb ette, et kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma- ja taimeliikide isendite – seega eelkõige hundi Hispaania Douru jõest põhja pool asuvatel aladel – loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.
61. Seejuures tuleb kõigepealt analüüsida, kas jahipidamise lubamine eeldab teatud tõendeid (jaotis a), ja seejärel, kuidas tuleb korraldada sellega seotud vajalik hindamine (jaotis b).
a) Tõendite vajalikkus
62. ASCEL on seisukohal, et elupaigadirektiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt võib jahti V lisa liikidele lubada ainult siis, kui on teaduslikult tõestatud, et see on soodsa kaitsestaatuse säilitamisega kooskõlas. Sama sisuga on komisjoni argumentatsioon. Komisjon märgib, et ettevaatuspõhimõtte kohaselt tuleb juhul, kui puudub teaduslik kindlus, kas V lisas loetletud liikide kasutamine on kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega, võtta meetmeid soodsa kaitsestaatuse tagamiseks.
63. Ettevaatuspõhimõte on üks kõrgetasemelise kaitse poliitika alustalasid, mida liit ELTL artikli 191 lõike 2 esimese lõigu kohaselt järgib keskkonna valdkonnas. Seepärast tuleb seda arvesse võtta eelkõige elupaigadirektiivi tõlgendamisel.(19)
64. Sellest lähtuvalt on Euroopa Kohus otsustanud, et vastavalt elupaigadirektiivi artikli 6 lõikele 3 võib Natura 2000 ala kahjustada võivale kavale või projektile loa anda ainult siis, kui teaduslikust seisukohast ei ole põhjendatud kahtlust, et see ala kui sellist ei kahjusta.(20) Samuti ei või vastavalt ettevaatuspõhimõttele teha liikide kaitsest artikli 16 kohast erandit, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete analüüsimise tulemusena püsib kahtlus, kas erand kahjustab või ei kahjusta väljasuremisohus liigi populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilimist või taastamist.(21)
65. Viidatud kohtupraktikat ei saa siiski piiranguteta üle kanda elupaigadirektiivi artiklile 14.
66. Elupaigadirektiivi artikli 6 lõikest 3 tuleneb, et hõlmatud kavad ja projektid on loakohustuslikud. Kui loa andmise tingimused ei ole täidetud, ei või kavasid ja projekte ellu viia. Artikkel 16 on erandsäte, mille kohaldamine sõltub olemuslikult selle – kitsalt tõlgendatavate(22) – tingimuste täidetuse tõendamisest.(23)
67. Elupaigadirektiivi artikkel 14 näeb seevastu ette, et teatavatel tingimustel võib V lisas loetletud liikide isendite loodusest võtmist ja kasutamist piirata. Sellest tuleneb vastupidine järeldus, et viidatud säte ei välista loodusest võtmist ja kasutamist, kui need tingimused ei ole täidetud. Liidu seadusandja on ilmselgelt eeldanud, et V lisas loetletud liikide kaitsestaatus on soodne ja isendite võtmine loodusest ja kasutamine seda põhimõtteliselt ei kahjusta. Kui see eeldus on õige, siis on loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas ka direktiivi artikli 2 lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärgiga kaitsta looduslikke liike ja eelkõige säilitada või taastada ühenduse tähtsusega liikide soodne kaitsestaatus.
68. Elupaigadirektiivi artikkel 14 ei anna siiski ka õigust V lisas loetletud liikide isendite loodusest võtmiseks ja kasutamiseks. Liikmesriigid võivad kehtestada piiranguid või isegi täieliku keelu, olgugi et kaitsestaatus on soodne. See oleks lubatud tugevdatud kaitsemeetmena ELTL artikli 193 tähenduses.
69. Elupaigadirektiivi artikkel 14 reguleerib seevastu seda, mis peab toimuma, kui loodusest ohutu võtmise ja kasutamise eeldus ümber lükatakse. Sellisel juhul võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et kõnealune tegevus on soodsa kaitsestaatuse säilitamisega kooskõlas. Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, ei ole liikmesriigid vabad otsustama, kas nad võtavad neid meetmeid, vaid neil on kohustus, mis peab väljenduma ka artikli 14 rakendamisel.(24)
70. Seega peavad liikmesriigid vastavalt elupaigadirektiivi artiklile 14 piirama V lisas loetletud liikide isendite loodusest võtmist ja kasutamist, kui eeldus, et kõnealuse tegevuse piiramatu tegemine on soodsa kaitsestaatuse säilitamisega kooskõlas, on ümber lükatud.
b) Vajalike meetmete hindamine
71. Nagu komisjon õigesti märgib, annab elupaigadirektiivi artikli 14 lõige 1 liikmesriikidele kaalutlusruumi, kui nad hindavad, kas eespool nimetatud eeldus on ümber lükatud ja eelkõige kas liigi kaitsestaatusest tuleneb, et jahipidamist on vaja piirata. Seda kaalutlusruumi kitsendab siiski soodsa kaitsestaatuse säilitamise eesmärk.(25)
72. Selle kohustuse ulatuse täpsustamiseks tuleb esmalt käsitleda elupaigadirektiivi artikli 11 kohast järelevalvekohustust, seejärel seejuures kohaldada tulevat parimate kättesaadavate teaduslike teadmiste kriteeriumi ja artikli 17 kohast aruandluskohustust ning lõpuks ebasoodsa kaitsestaatuse tuvastamise tagajärgi.
– Elupaigadirektiivi artikkel 11
73. Elupaigadirektiivi artikli 14 kohaldamisel ei saa liikmesriigid kaitsestaatust uurida ja hinnata oma äranägemise järgi. Viidatud sätte kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, kui nad peavad seda seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks. Artiklis 11 on omakorda sätestatud, et liikmesriigid teostavad artiklis 2 nimetatud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsatele looduslikele elupaigatüüpidele ja esmatähtsatele liikidele.
74. See järelevalvekohustus ei piirdu siiski esmatähtsate liikide ja elupaikadega. Kuna elupaigadirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut, peavad liikmesriigid järelikult teostama järelevalvet kõikide looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kõikide liikide üle Euroopa territooriumil. Järelevalve peab seejuures olema suunatud elupaigadirektiivi eesmärkide saavutamisele, see tähendab bioloogilise mitmekesisuse tagamisele kõikide liikide ja elupaikade kaitse kaudu.(26)
75. Kuigi sõnastuse ja eesmärgi kohaselt kehtib kõnealune kohustus piiranguteta, on liikmesriikidel vähemasti järelevalve viisi osas kaalutlusõigus. Seni kuni liigi kaitsestaatuse üle muretsema ei pea, piisab paljude liikide puhul sellest, et nende elupaikade seisundi üle teostatakse üldiselt järelevalvet ja sel viisil saadud teabe alusel töötatakse välja eeldused seal eeldatavasti esinevate liikide kaitsestaatuse kohta. Euroopa Kohus ei pea selle kohta käesolevas menetluses siiski üksikasjalikke selgitusi andma.
76. Nende liikide puhul, mis on elupaigadirektiiviga individuaalselt kaitstud, on seevastu nõutavad konkreetsemad järelevalvemeetmed. See kehtib eelkõige hundi suhtes Hispaanias Douru jõest põhja pool asuvatel aladel. Erinevalt valdavast osast liidu territooriumidest ei ole hunt seal esmatähtis liik, seega ei ole hundile vaja pöörata erilist tähelepanu artikli 11 teise lause tähenduses. Sellegipoolest on ka V lisas loetletud liigid artikli 1 punkti g kohaselt ühenduse tähtsusega liigid. Eelkõige sõltub artikli 14 kohaldamine otseselt V lisa liikide järelevalvest. Sellega oleks vastuolus, kui nende liikide üle ei teostataks hoolikat järelevalvet.
77. Lisaks sellele ei või kaitstavate liikide populatsioone või alampopulatsioone vaadelda eraldi, vaid – nagu ASCEL õigesti märgib – ainult hierarhilises seoses teiste populatsioonide või alampopulatsioonidega.(27) Nii tuleb eeldada, et Hispaanias Douru jõest põhja pool asuvate alade ja sellest jõest lõuna pool asuvate alade ning Portugali alade vahel toimub teatav vahetus, sest osa hunte ületab jõge või piiri. Põhjaosas esinevad probleemid võivad seega üldjuhul mõjutada ka lõunaosa ja Portugali, kus hunt on elupaigadirektiivi II lisa kohaselt esmatähtis liik.
78. Elupaigadirektiivi V lisas loetletud liigi kaitsestaatuse järelevalve, mida näeb ette artikkel 11, nõuab seega erilist hoolt, ja seda iseäranis juhul, kui see liik – nagu hunt – on kantud II ja IV lisas sisalduvasse loetellu mõnel naabruses asuvas piirkonnas, kus ta on liigitatud koguni esmatähtsaks liigiks.
– Elupaigadirektiivi artikli 17 kohane aruanne kui parimate kättesaadavate teaduslike teadmiste kajastus
79. Nagu muude looduskaitsealaste hindamiste puhul peavad ka kõnealune järelevalve ja sellest artikli 14 kohaldamisel tehtavad järeldused põhinema parimatel kättesaadavatel teaduslikel teadmistel.(28)
80. See tuleneb ka hea halduse põhimõttest ja juba mainitud ettevaatuspõhimõttest.
81. Liikmesriigid peavad liidu õiguse kohaldamisel järgima liidu õiguse üldpõhimõtteks olevat hea halduse põhimõtet.(29) See nõuab muu hulgas, et haldusasutus uuriks hoolikalt ja erapooletult kõiki asjakohaseid aspekte, et saada oma otsuse tegemiseks võimalikult täielikku ja usaldusväärset teavet.(30)
82. Lisaks nõuavad ettevaatuspõhimõttel põhinevad meetmed – st eelkõige liidu keskkonnaõiguse sätete kohaldamine – üldjuhul asjaomaste riskide igakülgset hindamist kõige usaldusväärsemate kättesaadavate teaduslike andmete ja kõige värskemate rahvusvaheliste uuringute tulemuste alusel.(31)
83. Komisjon esitab ühes teaduslikus dokumendis(32) näite uuemate teaduslike teadmiste kohta, mida tuleb kaitsestaatuse järelevalve käigus arvesse võtta.
84. Neljas ja viies küsimus ei viita aga otseselt elupaigadirektiivi artikli 11 kohase järelevalve tulemustele, vaid seavad koguni kahtluse alla, kas järelevalve on hundi puhul üldse piisavas ulatuses toimunud. Tribunal Superior (autonoomse piikonna kõrgeim kohus) tugineb pigem aruandele, mille esitas Hispaania artikli 17 kohaselt komisjonile 2019. aastal. Vastavalt viidatud sättele sisaldab selline aruanne muu hulgas artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemusi. Hispaania märkis selles aruandes, et hundi kaitsestaatus Hispaanias oli aastatel 2013–2018 ebasoodne.
85. Kui peale selle aruande ei ole tegelikult olemas võrreldavaid teaduslikke teadmisi asjaomase liigi kaitsestaatuse kohta, tuleb selles sisalduvaid järeldusi elupaigadirektiivi artikli 14 kohaldamisel tingimata arvesse võtta.
86. Sellest oleks võimalik kõrvale kalduda ainult vastupidiste teaduslike teadmiste olemasolul, mis on teaduslikust seisukohast veenvamad kui aruanne. Sellised teadmised võivad tuleneda eelkõige uuematest uuringutest, mis peavad aga olema teaduslikult vähemalt sama põhjendatud nagu need teadmised, millel põhineb aruanne.
87. Liikmesriigid ei saa aga ilma täiendavate teaduslike tõenditeta tugineda sellise aruande vastu vastuväitele, et see on vananenud. Kuna liikmesriikidel on elupaigadirektiivi artikli 11 kohaselt järelevalvekohustus, peavad neil endil olema asjakohased teaduslikud teadmised, millele nad saavad vajaduse korral tugineda. Kui sellised teadmised puuduvad, ei tohi nad saada piisavate uuringute tegemata jätmisest mingit eelist. Lisaks sellele nähtub artikli 17 kohasest kuueaastasest aruandlusperioodist, et selline aruanne võib kuni järgmise aruandeni olla alus meetmete võtmiseks.
88. Seega tuleb märkida, et elupaigadirektiivi artikli 14 alusel tehtav hindamine peab põhinema artikli 17 alusel koostatud aruandel, kui seda aruannet ei lükka ümber teadmised, mis on teaduslikult veenvamad.
– Ebasoodsa kaitsestaatuse tagajärjed
89. Kui elupaigadirektiivi V lisas loetletud liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamise suhtes esineb kahtlusi, peavad liikmesriigid tegelikult kaaluma, kas vajalikud on meetmed, mis puudutavad isendite loodusest võtmist ja kasutamist, seega ka jahipidamist.
90. Kui liikmesriik on – nagu käesoleval juhul – koguni teatanud komisjonile, et elupaigadirektiivi V lisas loetletud liigi kaitsestaatus on ebasoodne, on see kaalutlusõigus paratamatult piiratud. Nimelt ei ole sellisel juhul seni võetud meetmed ilmselgelt piisavad, et tagada liigi soodne kaitsestaatus.
91. See, kas pädevad asutused võtavad meetmed, ei ole ebasoodsa kaitsestaatuse korral seega enam nende otsustada. Sellisel juhul peavad nad võtma lisameetmeid elupaigadirektiivi artikli 14 tähenduses, et parandada liigi kaitsestaatust sellisel määral, et asjaomane populatsioon saavutaks pikemas perspektiivis soodsa kaitsestaatuse.
92. Sellega ei ole siiski veel selge, milliseid lisameetmeid peavad pädevad asutused võtma ja eelkõige kas nad peavad keelama jahipidamise. Seda näitab juba elupaigadirektiivi artikli 14 lõikes 2 toodud võimalike meetmete näitlik loetelu. Selle kohaselt on kohustuslik ainult artiklis 11 ettenähtud järelevalve jätkamine, samal ajal kui liikmesriik või pädevad asutused „võivad“ võtta teisi nimetatud meetmeid, kuid ei ole reeglina kohustatud neid võtma.
93. Kuna elupaigadirektiivi artikli 14 lõike 2 kohased meetmed on vajalikud ainult seni, kuni on kahtlusi soodsa kaitsestaatuse säilitamise suhtes, ei ole täielikku ja alalist jahipidamiskeeldu selles sättes võimaliku meetmena nimetatud. Siiski on mainitud võimalust keelata isendite loodusest võtmine ja teatavate populatsioonide kasutamine ajutiselt või kohalikul tasandil (teine taane), see tähendab seni, kuni keeld on vajalik. Samuti on nimetatud jahipidamiseeskirju, mis võtavad arvesse asjaomase populatsiooni kaitsevajadusi (neljas taane), ja isendite võtmist käsitleva loasüsteemi või kvootide kehtestamist (viies taane).
94. Kuid ka meetmete võtmiseks selle kohaselt olemas olevat kaalutlusruumi piirab ebasoodsa kaitsestaatuse korral eesmärk säilitada soodne kaitsestaatus.
95. Elupaigadirektiivi saksakeelse versiooni artikli 14 lõike 1 sõnastus näitab seda väga selgelt. Selle kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikke (sks k notwendigen) meetmeid, millega tagatakse loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.
96. On tõsi, et teistes keeleversioonides, näiteks inglis-, prantsus- või hispaaniakeelses versioonis puudub meetmete otsene liigitamine „vajalikeks“. Nende keeleversioonide kohaselt võtavad liikmesriigid meetmeid, millega tagatakse loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas soodsa kaitsestaatuse säilitamisega. Meetmete vajalikkus nähtub sellest lausest siiski kaudselt. Lisaks sellele on meetmete vajalikkust kaudselt ka otsesõnu mainitud, sest kõigi keeleversioonide kohaselt võtavad liikmesriigid meetmeid, kui nad peavad seda vajalikuks.
97. See, kas järeldus, et liigi kaitsestaatus on ebasoodne, toob kaasa vajaduse jahipidamist piirata või see keelata, sõltub selle järelduse põhjustest.
98. Elupaigadirektiivi artikli 1 punkti i kohaselt on kaitsestaatus soodne siis, kui esiteks kõnealuse liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline ja jääb seal tõenäoliselt pikema aja jooksul elujõuliseks. Teiseks ei tohi liigi looduslik levila olla vähenemas ega väheneda ka lähitulevikus. Kolmandaks peab selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks olemas olema piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene.(33)
99. Jahipidamise piiramise vajadus on ilmne iseäranis juhul, kui liigi kaitsestaatus on ebasoodne eelkõige isendite kao tõttu. Isegi kui selline kadu on valdavalt tingitud muudest põhjustest – hundi puhul näiteks maanteeliiklus, haigused või salaküttimine –, võib osutuda vajalikuks hoida ära jahipidamisest põhjustatud täiendav kadu.
100. Kui aga liigi probleemid on eelkõige seotud tema elupaigaga, nagu seda tuleb eeldada hamstri (Cricetus cricetus) puhul Prantsusmaal,(34) võib jahipidamine või selle piiramine mõjutada tema kaitsestaatust vaid väga piiratud määral.
101. Pealegi võimaldab järeldus, mis on tehtud liigi kaitsestaatuse kohta ühe liikmesriigi biogeograafilistes piirkondades, teha üksnes piiratud järeldusi kaitsestaatuse kohta teatud muudes piirkondades. Nimelt ei saa välistada, et liigi kaitsestaatus on teatud piirkondades sedavõrd hea, et seal on jahipidamine endiselt võimalik, isegi kui võtta arvesse suhet teiste piirkondadega, kus kaitsestaatus on ebasoodne. Siiski on võimalik ka vastupidine, kui ebasoodsa kaitsestaatusega populatsioonid sõltuvad sellest, et eriti hea kaitsestaatusega piirkondadest tuleb isendeid juurde. Selle hinnangu peavad andma esmajoones liikmesriigi pädevad asutused, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke teadmisi ja tuginedes elupaigadirektiivi artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemustele.
102. Otsustamisel, millised meetmed on vajalikud, tuleb lõpuks arvesse võtta ka ettevaatuspõhimõtet. Ettevaatuspõhimõte näeb ette, et kui on kahtlusi muu hulgas keskkonna suhtes esinevate riskide olemasolu või ulatuse suhtes, võib võtta kaitsemeetmeid, ootamata ära, et nende riskide tegelikkus ja tõsidus oleks täielikult tõendatud.(35) Kaitsemeetmed on seega võimalikud ka siis, kui parimate kättesaadavate teaduslike teadmiste põhjal ei ole selge, millised riskid soodsa kaitsestaatuse säilitamist ohustavad.
103. Kokkuvõttes tuleb märkida, et isegi pärast seda, kui elupaigadirektiivi V lisas loetletud liigi ebasoodne kaitsestaatus on kindlaks tehtud, tuleb jahipidamine seoses selle liigiga keelata ainult siis, kui see keeld on vajalik selle liigi soodsa kaitsestaatuse taastamiseks, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke teadmisi, sealhulgas artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemusi, ning arvestades ettevaatuspõhimõtet.
D. Lõppmärkus
104. Lõpetuseks tuleb meenutada, et jahi lubamise seisukohast võib olla asjakohane ka huntide kaitse Natura 2000 aladel. Kuna Hispaania on määranud hundi kaitseks mitu ala vahetult Douru jõest lõuna pool(36) ja kõnealune liik võtab enda alla väga suure territooriumi,(37) võib esitada ka küsimuse, kas Douru jõest põhja pool asuvaid alasid hõlmavad jahikavad peavad läbima keskkonnamõju hindamise vastavalt elupaigadirektiivi artikli 6 lõikele 3.(38) Ei saa välistada, et nendel kaitsealadel elavad hundid jõe ületavad ja seal tapetakse. Samuti võib nende kaitsealade populatsioonide geneetilise mitmekesisuse seisukohast oluline olla, kas nad puutuvad piisavalt kokku jõest põhja pool asuvate populatsioonidega. See küsimus ei ole siiski käesoleva menetluse ese.
V. Ettepanek
105. Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:
1. Eelotsusetaotlus ei anna alust kahelda, et nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL) artikli 12 kohane kaitse laieneb Hispaanias hundile (Canis lupus) ainult Douru jõest lõuna pool asuvatel aladel, samal ajal kui jõest põhja pool asuvatel aladel on selle liigi suhtes kohaldatav direktiivi artikli 14 kohane kaitse.
2. Jahipidamine võib tähendada hundi isendite loodusest võtmist ja kasutamist direktiivi 92/43 artikli 14 lõike 1 tähenduses.
3. Direktiivi 92/43 artikleid 11, 14 ja 17 tuleb tõlgendada nii,
et
– liikmesriigid peavad vastavalt artiklile 14 piirama V lisas loetletud liikide isendite loodusest võtmist ja kasutamist, kui eeldus, et kõnealuse tegevuse piiramatu tegemine on soodsa kaitsestaatuse säilitamisega kooskõlas, on ümber lükatud,
– V lisas loetletud liigi kaitsestaatuse järelevalve, mida näeb ette artikkel 11, nõuab erilist hoolt, ja seda iseäranis juhul, kui see liik – nagu hunt – on kantud II ja IV lisas sisalduvasse loetellu mõnes naabruses asuvas piirkonnas, kus ta on liigitatud koguni esmatähtsaks liigiks,
– artikli 14 alusel tehtav hindamine peab põhinema artikli 17 alusel koostatud aruandel, kui seda aruannet ei lükka ümber teadmised, mis on teaduslikult veenvamad, ja
– isegi pärast seda, kui V lisas loetletud liigi ebasoodne kaitsestaatus on kindlaks tehtud, tuleb jahipidamine seoses selle liigiga keelata ainult siis, kui see keeld on vajalik selle liigi soodsa kaitsestaatuse taastamiseks, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke teadmisi, sealhulgas artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemusi, ning arvestades ettevaatuspõhimõtet.