EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)
1. veebruar 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Veokite turg – ELTL artikli 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mis puudutavad veokite müügihindu, Euro 3 – Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning nende tehnoloogiatega seotud kulude kajastamist klientidele müüdavate kaupade müügihindades – Üks ja vältav rikkumine – Selle rikkumise geograafiline ulatus – „Hübriidmenetlus“, mis viis üksteise järel kokkuleppeotsuse ja tavamenetluse lõpus otsuse tegemiseni – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41 – Õigus heale haldusele – Euroopa Komisjoni erapooletus – Kooskõlastatud tegevuse geograafilise ulatuse hindamine – Asjakohased asjaolud – Rea tegevuste määratlemine „üheks ja vältavaks rikkumiseks“ – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Artikkel 25 – Komisjoni õigus määrata trahv – Aegumine
Kohtuasjas C‑251/22 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 8. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebus,
Scania AB, asukoht Södertälje (Rootsi),
Scania CV AB, asukoht Södertälje,
Scania Deutschland GmbH, asukoht Koblenz (Saksamaa),
esindajad: advocaten D. Arts, N. De Backer, K. Schillemans, advokater S. Falkner, P. Hammarskiöld, C. Langenius, L. Ulrichs ja avocate F. Miotto,
apellandid,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Domecq, M. Farley ja L. Wildpanner,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kümnes koda),
koosseisus: kohtunik M. Ilešič kümnenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud I. Jarukaitis (ettekandja) ja D. Gratsias,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Scania AB, Scania CV AB ja Scania Deutschland GmbH (edaspidi „Scania DE“), kes on ettevõtja Scania kolm juriidilist üksust (edaspidi koos „Scania“), paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. veebruari 2022. aasta kohtuotsuse Scania jt vs. komisjon (T‑799/17, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:48), millega jäeti rahuldamata nende hagi nõudes tühistada esimese võimalusena komisjoni 27. septembri 2017. aasta otsus C(2017) 6467 (final), milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ning teise võimalusena vähendada neile selle otsusega määratud trahvide summat.
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikkel 23 käsitleb Euroopa Komisjoni volitusi trahve määrata. Selle määruse artiklis 25 „Sanktsioonide kehtestamisega seotud aegumistähtajad“ on sätestatud:
„1. Artiklitel 23 […] põhinevatel komisjoni volitustel on järgmised aegumistähtajad:
a) kolm aastat juhul, kui on rikutud teabenõudeid või kontrolli läbiviimist käsitlevaid sätteid;
b) viis aastat kõigi muude rikkumiste puhul.
2. Aegumistähtaeg hakkab kulgema rikkumise toimepaneku päevast. Jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast.
3. Komisjoni või liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt võetavad meetmed, mille eesmärgiks on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus, katkestavad trahvide või karistusmaksete määramisega seotud aegumistähtaja kulgemise. Aegumistähtaja kulg katkeb kuupäevast, mil sellisest meetmest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele. […]
4. Aegumistähtaja kulg katkeb kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes.
[…]“.
3 Kõnealuse määruse artiklis 31 „Otsuste läbivaatamine Euroopa Kohtus“ on sätestatud:
„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.“
Vaidluse taust
4 Vaidluse tausta ja vaidlusaluse otsuse võib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 1–61 põhjal kokku võtta järgmiselt.
5 Komisjon tuvastas vaidlusaluse otsuse artiklis 1, et apellandid rikkusid ELTL artiklit 101 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artiklit 53, olles 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011 koos ettevõtjate [konfidentsiaalne](1), [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] juriidiliste üksustega osalenud salajaste kokkulepete sõlmimises, mis puudutasid keskmise suurusega ja raskeveokite müügihindu ja brutohindade tõstmist Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3 – Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning nende tehnoloogiatega seotud kulude kajastamist müügihindades. Komisjon määras selle otsuse artiklis 2 Scania AB-le ja Scania CV AB-le solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, 880 523 000 eurot, millest 440 003 282 euro tasumise eest vastutab solidaarselt ka Scania DE.
Haldusmenetlus
6 [Konfidentsiaalne] esitas 20. septembril 2010 trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17), punktile 14. Komisjon andis [konfidentsiaalne] 17. detsembril 2010 tingimusliku kaitse trahvide eest.
7 Komisjon viis 18.–21. jaanuaril 2011 läbi kontrolli muu hulgas apellantide ruumides.
8 [Konfidentsiaalne] esitas 28. jaanuaril 2011 trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 6 mainitud teatise punktile 14, taotledes selle rahuldamata jätmise korral trahvi vähendamist vastavalt selle teatise punktile 27. Tema järel astusid samasuguse sammu ka [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne].
9 Uurimise käigus saatis komisjon apellantidele ka mitu määruse nr 1/2003 artikli 18 kohast teabenõuet.
10 Komisjon algatas 20. novembril 2014 apellantide ning käesoleva kohtuotsuse punktis 5 osutatud ettevõtjate juriidiliste üksuste suhtes määruse artikli 11 lõikes 6 nimetatud menetluse ning koostas vastuväiteteatise, tehes selle teatavaks kõigile neile üksustele, sealhulgas apellantidele.
11 Pärast vastuväiteteatise teatavakstegemist said adressaadid võimaluse tutvuda komisjoni uurimistoimikuga.
12 [Konfidentsiaalne] jooksul võtsid vastuväiteteatise adressaadid mitteametlikult ühendust komisjoniga, paludes jätkata juhtumi läbivaatamist komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), mida on muudetud komisjoni 30. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 622/2008 (ELT 2008, L 171, lk 3) (edaspidi „määrus nr 773/2004“), artiklis 10a sätestatud kokkuleppemenetluses. Komisjon otsustas alustada kokkuleppemenetlust pärast seda, kui kõik vastuväiteteatise adressaadid olid kinnitanud oma tahet osaleda kokkuleppe sõlmimist puudutavates aruteludes.
13 Ajavahemikul [konfidentsiaalne] kuni [konfidentsiaalne] toimusid komisjoni ja kõigi vastuväiteteatise adressaatide vahel kokkuleppe sõlmimise arutelud. Mõni vastuväiteteatise adressaatidest esitas arutelude tulemusena komisjonile ametliku taotluse kokkuleppe sõlmimiseks vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 10a lõikele 2 (edaspidi „kokkuleppele läinud osalised“). Apellandid sellist taotlust ei esitanud.
14 Komisjon tegi 19. juulil 2016 määruse nr 1/2003 artikli 7 ja artikli 23 lõike 2 alusel kokkuleppele läinud osalistele adresseeritud otsuse C(2016) 4673 (final), milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid) (edaspidi „kokkuleppeotsus“).
15 Kuivõrd apellandid olid otsustanud ametlikku taotlust kokkuleppe sõlmimiseks mitte esitada, jätkas komisjon neid puudutavat uurimist tavamenetluses, mitte kokkuleppemenetluses.
16 Olles saanud võimaluse toimikuga tutvuda, esitasid apellandid 23. septembril 2016 oma kirjaliku vastuse vastuväiteteatisele.
17 Apellantide ärakuulamine toimus 18. oktoobril 2016.
18 Vastavalt komisjoni teatise, mis käsitleb [ELTL] artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid (ELT 2011, C 308, lk 6), punktile 111 saatis komisjon 7. aprillil 2017 Scania AB-le asjaolusid käsitleva kirja. Komisjon saatis kõnealuse asjaolusid käsitleva kirja 23. juunil 2017 ka Scania CV AB-le ja Scania DE-le.
19 Scania AB esitas 12. mail 2017 asjaolusid käsitlevale kirjale lisatud tõendite kohta komisjonile oma kirjalikud märkused, mis kajastasid ka Scania CV AB ja Scania DE seisukohti.
20 Komisjon võttis 27. detsembril 2017 vastu vaidlusaluse otsuse.
Vaidlusalune otsus
Veokite turu struktuur ja hindade kindlaksmääramise mehhanism veokitööstuses ja Scanias
21 Veokite turu struktuuri kohta märkis komisjon, et seda iseloomustavad suur läbipaistvus ja kontsentratsioon ning turuosalistel on igal aastal mitu võimalust kokku saada ja turuolukorda arutada. Komisjoni hinnangul oli turuosalistel sellise teabevahetuse tulemusel võimalik saada täpne ettekujutus igaühe konkurentsiolukorrast.
22 Samuti märkis komisjon, et turuosalistel, sealhulgas Scanial, on tütarettevõtjad, kes tegelevad nende toodete turustamisega olulistel riigisisestel turgudel. Neil riigisisestel turustajatel on oma volitatud edasimüüjate võrgustik. Komisjon märkis, et Scania müüb oma veokeid riigisiseste turustajate kaudu, kusjuures viimased on tema 100protsendilise osalusega tütarettevõtjad kõigis EMP riikides peale [konfidentsiaalne]. Scania riigisisesed turustajad müüvad peakontorilt ostetud veokid volitatud edasimüüjatele, mis on kas 100protsendilise osalusega tütarettevõtjad või sõltumatud ettevõtjad. Komisjon märkis, et Saksamaal on Scanial [konfidentsiaalne] volitatud edasimüüjat, kes on 100protsendilise osalusega tütarettevõtjad.
23 Hindade kindlaksmääramise mehhanismi osas tõdes komisjon, et see hõlmab kõigi turuosaliste puhul ühesuguseid etappe ning algab üldiselt esimeses etapis esialgsete brutohindade hinnakirja kehtestamisest peakontoris. Komisjoni väitel määratakse seejärel teises etapis tootjate peakontori ja sõltumatutest ettevõtjatest turustajate või peakontori 100protsendilise osalusega tütarettevõtjatest turustajate vahel kindlaks siirdehinnad veokite müügiks erinevate riikide turgudel. Seejärel määratakse komisjoni väitel kolmandas etapis kindlaks hinnad, mida volitatud edasimüüjad maksavad turustajale, ning neljandas etapis lõplik netohind, mida maksab tarbija ning mille räägivad läbi volitatud edasimüüjad või tootjad ise, kui nad müüvad otse volitatud edasimüüjatele või olulistele klientidele.
24 Komisjon tõdes, et kuigi tarbija makstav lõplik hind võib varieeruda (näiteks turustusahela erinevates lülides kohaldatavate erinevate allahindluste tõttu), tulenevad kõik turustusahela igas etapis kohaldatavad hinnad kas otseselt (peakontori ja turustaja vaheliste siirdehindade puhul) või kaudselt (volitatud edasimüüja poolt turustajale makstava või lõpptarbija poolt makstava hinna puhul) esialgsest brutohinnast. Komisjoni väitel ilmneb sellest, et peakontori poolt kehtestatud esialgsed brutohinnakirjad on ühtne ja põhimõttelise tähtsusega element, mille alusel arvutatakse riigisisese turu kõigis turustusahela etappides kohaldatavad hinnad kogu Euroopas. Komisjon täpsustas, et kõik turuosalised, välja arvatud [konfidentsiaalne], kehtestasid aastatel 2000–2006 brutohinnakirjad, mis sisaldasid ühtlustatud brutohindu kogu EMP jaoks.
25 Mis puudutab konkreetselt hindade kindlaksmääramise mehhanismi Scanias ning sellega seotud erinevaid osalisi, siis kirjeldas komisjon, et Scania peakontor kehtestab tehase brutohinnakirja (Factory Gross Price List, edaspidi „FGPL“), mis hõlmab kõiki erinevaid pakutavaid veokiosi.
26 Iga Scania riigisisene turustaja (näiteks Scania DE) räägib talle saadetud FGPLi alusel Scania peakontoriga läbi „turustaja makstava netohinna“, mis on hind, mille turustaja iga veokiosa eest peakontorile maksab. Turustaja makstav netohind märgitakse RPU-nimelisse dokumenti (rootsikeelsest sõnast Representantuppgift), mis kujutab endast FGPLi ja netohinna vahet turustajale tehtavate allahindluste osas. Turustajale tehtavad allahindlused määrab Scanias peakontoris kindlaks [konfidentsiaalne], ent neid arutatakse ka hinnakomitees. Lõpliku otsuse tegemine Scania turustaja makstava netohinna kohta on [konfidentsiaalne] pädevuses.
27 Seejärel edastab Scania riigisisene turustaja kõigile oma territooriumil asuvatele Scania volitatud edasimüüjatele oma brutohinnakirja, mis koosneb turustaja makstavatest netohindadest, millele lisandub kasumimarginaal, mis hõlmab kõiki erinevaid pakutavaid veokiosi.
28 Scania volitatud edasimüüja räägib seejärel turustajaga läbi „volitatud edasimüüja makstava netohinna“, mille aluseks on turustaja brutohinnakiri, millest tehakse volitatud edasimüüjale olulisi hinnaalandusi.
29 Scania volitatud edasimüüjatelt veokeid ostvad kliendid maksavad n-ö kliendihinna. Kliendihind koosneb volitatud edasimüüja netohinnast, millele lisanduvad volitatud edasimüüja kasumimarginaal ning veoki isikupärastamisega seotud kulude summa ning millest arvatakse maha kliendile pakutavate hinnaalanduste või -soodustuste summa. Komisjon tõdes, et hinna muutmine turustusahela mis tahes etapis mõjutab tarbija poolt makstavat lõplikku hinda vähe või üldse mitte.
30 Komisjon tõdes samuti, et FGPLi kohaldatakse ülemaailmselt, turustaja makstavat netohinda ja turustaja brutohinnakirja kohaldatakse aga piirkonnas, kus turustaja tegutseb. Samamoodi kohaldatakse volitatud edasimüüja poolt läbiräägitud hinda kogu piirkonnas, kus see volitatud edasimüüja tegutseb.
31 Mis puudutab hinnatõusude mõju riigisisestele hindadele Euroopa tasandil, siis märkis komisjon, et tootjate riigisisesed turustajad, nagu Scania DE, ei saa sõltumatult brutohindu kindlaks määrata ega brutohinnakirju kehtestada ning kõik hinnad, mida kohaldatakse kõigis turustusahela etappides kuni lõpptarbijani, tulenevad peakontoris kindlaks määratud üleeuroopalistest brutohinnakirjadest.
32 Komisjoni sõnul järeldub sellest, et hindade tõstmine üleeuroopalises brutohinnakirjas, mis otsustatakse peakontoris, määrab ära selle, kuidas muutub „turustaja makstav netohind“ ehk hind, mille turustaja veoki ostul peakontorile maksab. Seetõttu mõjutab see, kui peakontor ülalnimetatud brutohindu tõstab, komisjoni hinnangul ka turustaja brutohinnataset ehk hinda, mida volitatud edasimüüja maksab turustajale, isegi kui hind, mille maksab lõplik tarbija, ei muutu tingimata samas proportsioonis või ei muutu üldse.
Scania ja kokkuleppele läinud osaliste vahelised salajased kontaktid
33 Vaidlusaluses otsuses on komisjon leidnud, et Scania osales koos kokkuleppele läinud osalistega salajaste koosolekute ja kontaktide kaudu eri ajal, formaadis ja tasanditel, ent mille puhul jäid osa võtvate ettevõtjate ring, eesmärgid ning asjasse puutuvad tooted samaks.
34 Komisjon on tuvastanud kolm salajaste kontaktide tasandit.
35 Esimesena on komisjon leidnud, et rikkumise esimestel aastatel arutasid kartellis osalejate juhtivtöötajad oma kavatsusi seoses hindade, tulevase brutohindade tõstmise ja vahel ka muudatustega tarbija-netohindades ning leppisid mõnikord kokku brutohindade tõstmises. Vaidlusaluses otsuses kasutas komisjon selle salajaste kontaktide tasandi kohta mõistet „juhtkonna tasand“ (top management). Komisjon lisas, et juhtkonna tasandi koosolekutel arutasid kartelliosalised ka Euro 3 – Euro 5 standarditele vastavate veokimudelite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude kajastamist müügihindades ning leppisid teatud juhtudel kokku, et asjaomaseid tehnoloogiaid ei tooda turule enne teatud aega. Komisjon leidis, et juhtkonna tasandi koosolekud toimusid aastatel 1997–2004.
36 Teisena leidis komisjon, et piiratud aja jooksul ja samal ajal juhtkonna tasandi koosolekutega arutasid kartellis osalejate peakontori keskastme töötajad küsimusi, mis hõlmasid lisaks tehnilise teabe vahetamisele ka hindu ja brutohindade tõstmist puudutavat teabevahetust. Vaidlusaluses otsuses on komisjon selle salajaste kontaktide tasandi kohta kasutanud mõistet „peakontori madalam tasand“ (lower headquarters level). Komisjon leidis, et peakontori madalama tasandi koosolekud toimusid aastatel 2000–2008.
37 Kolmandana leidis komisjon, et pärast euro käibelevõttu ning seda, kui peaaegu kõik veokitootjad võtsid kasutusele üleeuroopalised brutohinnakirjad, jätkasid kartelliosalised süsteemselt oma tulevasi hindu puudutavate kavatsuste kooskõlastamist oma Saksa tütarettevõtjate vahendusel. Vaidlusaluses otsuses on komisjon selle salajaste kontaktide tasandi kohta kasutanud mõistet „Saksamaa tasand“ (German level meetings). Komisjon täpsustas, et samamoodi nagu kartelli esimeste aastate kontaktide puhul, arutasid ka Saksa tütarettevõtjate esindajad tulevast brutohindade tõstmist ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 5 ja Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude kajastamist müügihindades. Samuti vahetasid nad muud tundlikku äriteavet. Komisjon leidis, et Saksamaa tasandi koosolekud toimusid alates 2004. aastast.
ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamine
38 Komisjon on leidnud, et toimikus sisalduvad dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et eelnimetatud kontaktid puudutasid järgmisi asjaolusid:
– kartelliosaliste poolt kavandatav brutohindade ja brutohinnakirjade muutmine ning nende muudatuste tegemise ajakava, vahetevahel ka kavandatavat netohindade muutmist või klientidele pakutavaid allahindlusi puudutav teabevahetus;
– keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3 – Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning nende tehnoloogiate turuletoomisega seotud kulude kajastamine müügihindades ja
– muu konkurentsi seisukohast tundliku äriteabe vahetamine, nt sihtturgude turuosade, kehtivate netohindade ja allahindluste, brutohinnakirjade (ka enne nende kehtima hakkamist), veokite konfiguraatorite, tellimuste ja laoseisude kohta.
39 Komisjon märkis, et kartelliosalistel oli mitmepoolseid kontakte, mis toimusid erinevatel tasanditel, ning mõnikord oli neil kontakte ja koosolekuid, mis toimusid ühiselt mitmel tasandil. Komisjoni väitel sidusid neid kontakte omavahel sisu ja toimumise ajad ning asjaolud, et ühtede raames viidati teistele ning saadud teave liikus nende vahel.
40 Komisjon leidis, et need tegevused on käsitatavad teatud kooskõlastamise ja koostööna, mille abil asendasid kartelliosalised teadlikult konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga. Komisjoni väitel oli sellise käitumise näol tegemist kooskõlastatud tegevuse või kokkuleppega, mille raames ei määranud konkureerivad ettevõtjad sõltumatult kindlaks äristrateegiat, mida nad kavatsevad turul kasutada, vaid pigem kooskõlastasid otsekontaktide kaudu oma hinnakujundusega seotud tegevusi ning leppisid kokku teatud tehnoloogiate turuletoomisega viivitamises. Komisjoni väitel lõi süstemaatiline osalemine salajaste kontaktide kaudu ühtlasi osaliste vahel hinnastrateegia osas vastastikuse mõistmise õhustiku.
41 Komisjon märkis, et Scania võttis erinevatest salajastest koostöövormidest osa kogu rikkumise perioodi vältel, ning asus seisukohale, et rikkumine, milles Scania osales, on käsitatav kokkuleppe ja/või kooskõlastatud tegevusena ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses.
42 Mis puudutab konkurentsipiirangut, siis leidis komisjon, et Scania osales käesoleva kohtuotsuse punktis 38 kirjeldatud salajaste kontaktide kaudu ning et kõigi tema osalusega kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste eesmärk oli konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 tähenduses.
43 Mis puudutab ühte ja vältavat rikkumist, siis leidis komisjon, et Scania ja kokkuleppele läinud osaliste vahel sõlmitud kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse näol oli tegemist ELTL artikli 101 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamisalasse kuuluva ühe ja vältava rikkumisega ajavahemikul 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011. Komisjoni sõnul seisnes rikkumine salajases koostöös, mis puudutas keskmise suurusega ja raskeveokite hindu ja brutohindade tõstmist EMPs ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3 – Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude kajastamist müügihindades.
44 Täpsemalt on komisjon leidnud, et konkurentsivastaste kontaktide kaudu viisid osalised ellu ühist ja ühe konkurentsivastase eesmärgiga plaani, Scania oli või pidi olema teadlik sellest, kelle vahel ja kuidas see salajaste kontaktide võrgustik üldiselt toimib, ning tal oli kavatsus oma tegevusega kartellis osaleda.
45 Komisjon märkis samuti, et selleks üheks konkurentsivastaseks eesmärgiks oli konkurentsi piiramine keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs. See eesmärk saavutati tegevustega, mis vähendasid osaliste vahel strateegilist ebakindlust tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise osas ning samuti keskkonnastandarditele vastavate veokite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude hindades kajastamise osas.
Vaidlusaluse otsuse adressaadid
46 Esiteks on komisjon vaidlustatud otsuse adresseerinud Scania CV AB-le ja Scania DE-le, leides, et nemad on otseselt vastutavad rikkumise toime panemise eest järgmistel perioodidel:
– Scania CV AB perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 27. veebruarini 2009 ja
– Scania DE perioodil 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011.
47 Teiseks leidis komisjon samuti, et perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011 kuulusid Scania AB-le otseselt või kaudselt kõik Scania CV AB aktsiad ning viimasele omakorda kuulusid otseselt või kaudselt kõik Scania DE aktsiad. Seetõttu märkis komisjon, et adresseerib vaidlustatud otsuse ka järgmistele üksustele, kellel lasub solidaarne vastutus emaettevõtjana:
– Scania AB vastutab ühelt poolt Scania CV AB tegevuse eest perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 27. veebruarini 2009 ning teiselt poolt Scania DE tegevuse eest perioodil 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011 ja
– Scania CV AB vastutab Scania DE tegevuse eest perioodil 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011.
Trahvi suurus
48 Komisjon kehtestas trahvi suuruseks 880 523 000 eurot.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
49 Apellandid esitasid Üldkohtu kantseleisse 11. detsembril 2017 saabunud avaldusega hagi, milles esimese võimalusena palusid tühistada vaidlusaluse otsuse, teise võimalusena tühistada see otsus osaliselt ja vähendada neile määratud trahve ning igal juhul vähendada neid trahve kooskõlas ELTL artikliga 261 ja määruse nr 1/2003 artikliga 31.
50 Apellandid esitasid 5. juuni 2020. aasta kirjas taotluse jätta üldsusele kättesaadavate andmete hulgast välja mõned kohtuistungi ettekandes sisalduvad andmed. Sama kuupäeva kandnud kirjas taotles komisjon üldsusele kättesaadavate andmete hulgast mõnede eelkõige kohtuistungi ettekandes ja vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvate andmete väljajätmist.
51 Pärast viimati mainitud taotlust otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses selle kohtuotsuse mittekonfidentsiaalse versiooniga seoses muuta anonüümseks füüsiliste isikute nimed ning jätta välja muude juriidiliste isikute nimed peale apellantide. Samuti otsustas Üldkohus jätta välja andmed, mis puudutavad eelkõige Scania hindade kindlaksmääramise mehhanismi ning talle määratud trahvi arvutamist, mille kustutamine ei mõjuta selle kohtuotsuse mittekonfidentsiaalse versiooni mõistmist.
52 Oma hagi põhjendamiseks esitasid apellandid üheksa väidet.
53 Esimene väide puudutas kaitseõiguste, hea halduse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni rikkumist. Teine väide puudutas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 48 lõike 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 27 lõigete 1 j 2 rikkumist.
54 Kolmas kuni seitsmes väide puudutasid sisuliselt komisjoni järeldust, et tegu oli ühe ja vältava rikkumisega ning see oli süüks pandav Scaniale. Täpsemalt märkisid apellandid kolmandas väites, et ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 on vääralt kohaldatud seoses sellega, et teabe vahetamist peakontori madalamal tasandil on käsitatud nende artiklite rikkumisena. Neljandas väites märkisid nad, et on rikutud põhjendamiskohustust ning vääralt kohaldatud eelmainitud artikleid seoses komisjoni seisukohaga, et apellandid sõlmisid kokkuleppe või osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava. Viies väide puudutas samade artiklite väära kohaldamist, sest komisjon kvalifitseeris Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse rikkumiseks „eesmärgi tõttu“. Kuuendas väites märkisid nad, et ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 on vääralt kohaldatud seoses sellega, et komisjon on asunud seisukohale, et geograafilise ulatuse poolest hõlmab Saksamaa tasandiga seotud rikkumine kogu EMP territooriumi. Seitsmes väide puudutas nende artiklite väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon oli asunud seisukohale, et tuvastatud tegevuse näol oli tegemist ühe ja vältava rikkumisega, mille eest vastutavad apellandid.
55 Kaheksas väide puudutas nende artiklite, ent ka määruse nr 1/2003 artikli 25 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon määras trahvi aegunud tegude eest ning igal juhul jättis arvesse võtmata asjaolu, et tegemist ei olnud vältava tegevusega. Üheksandas ja viimases väites viitasid apellandid proportsionaalsuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele seoses trahvi suurusega ning igal juhul vajadusele vähendada trahvi ELTL artikli 261 ning määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel.
56 Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus apellantide kõik väited põhjendamatuse tõttu tagasi. Mis puudutab taotlust, et Üldkohus rakendaks oma täielikku pädevust, siis märkis ta, et kõigi analüüsitud väidete raames apellantide poolt esitatud etteheidetes, argumentides ning faktilistes ja õiguslikes asjaoludes ei olnud midagi, mis võimaldaks järeldada, et vaidlusaluse otsusega määratud trahvide summat tuleks muuta. Üldkohus jättis seega hagi tervikuna rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja apellantidelt.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
57 Apellandid esitasid 8. aprillil 2022 käesoleva apellatsioonkaebuse. Samal päeval palusid nad Euroopa Kohtul kohaldada käesoleva kohtuotsuse punktis 51 mainitud üldsusele kättesaadavate asjaolude suhtes sama konfidentsiaalset käsitlemist, nagu Üldkohus kohaldas nende asjaolude suhtes.
58 Komisjon taotles 29. aprilli 2022. aasta dokumendis teatavate üldsusele kättesaadavate andmete suhtes konfidentsiaalset käsitlemist.
59 Euroopa Kohtu president rahuldas 12. juuli 2022. aasta otsusega need konfidentsiaalse käsitlemise taotlused.
60 Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna või osaliselt;
– tühistada vaidlusalune otsus tervikuna või osaliselt ja/või tühistada neile määratud trahvid või vähendada nende summat;
– teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtule ja
– mõista kohtukulud, sealhulgas apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud, välja komisjonilt.
61 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
Apellatsioonkaebus
62 Apellandid esitasid neli väidet. Esimene väide puudutab sisuliselt seda, et on rikutud harta artikli 41 lõikes 1 esitatud õigust heale haldusele. Teine väide puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist, sest Üldkohus tuvastas, et Saksamaa tasandil toimunud tegevuse geograafiline ulatus hõlmas kogu EMP territooriumi. Kolmandas väites viitavad apellandid sisuliselt sellele, et Üldkohus on rikkunud kahte viimati mainitud artiklit, kuna ta määratles üheks rikkumiseks rea toiminguid, mis hõlmavad kolme erineva tasandi kontakte. Neljas väide puudutab samade artiklite ja määruse nr 1/2003 artikli 25 rikkumist, sest Üldkohus jättis muutmata trahvi teo eest, mille suhtes kohaldatakse aegumist.
Esimene väide
Poolte argumendid
63 Oma esimeses väites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, lükates tagasi argumendi, mille kohaselt on komisjon kokkuleppeotsust tehes ja oma uurimist apellantide suhtes jätkates – andmata seda uurimist muule meeskonnale kui see, kes tegeles toimikuga, mis viis kokkuleppeotsuse tegemiseni – rikkunud harta artikli 41 lõiget 1.
64 Esiteks väidavad apellandid, et Üldkohus ei hinnanud, kas haldusmenetlus, mis jätkus Scania suhtes pärast kokkuleppeotsuse tegemist, oli kooskõlas objektiivse erapooletuse põhimõttega. Nad viitavad eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 129, 147 ja 151 esitatud kaalutlustele, mis käsitlesid erapooletuse põhimõtte järgimist mitmes etapis kulgevas „hübriidmenetluses“, nagu toimus siinses asjas. Nad väidavad, et selle otsuse vastuvõtmine paneb komisjonile täiendava kohustuse ja ta oleks pidanud tagama mitte üksnes tabula rasa põhimõtte, vaid ka tagama mulje, et erapooletuse põhimõtet järgitakse. Ehkki Üldkohus tunnistas viidatud punktis 151 sisuliselt, et sellistel asjaoludel võib olla põhjendatud anda toimikud kahele erinevale meeskonnale, ei teinud ta sellest õiget õiguslikku järeldust ja puudutas erapooletuse küsimust üksnes subjektiivse erapooletuse nurga alt.
65 Sellega seoses väidavad nad täpsemalt, et viidatud punktis 151 kinnitas Üldkohus, et Scania ei olnud näidanud, kuidas asjaolu, et komisjoni samad teenistused olid seotud nii kokkuleppeotsuse kui ka vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega, võis „iseenesest“ tõendada, et nende suhtes ei vaadatud asja läbi erapooletult, ning sedastas seejärel sama kohtuotsuse punktis 152, et Scania ei olnud tõendanud, et komisjon oli olnud „Scania suhtes ilmselgelt erapoolik või isikliku eelarvamusega […] ning oleks rikkunud subjektiivse erapooletuse põhimõtet“. Nii tegutsedes rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna ta piirdus oma hinnangus „subjektiivse“ erapooletusega, mis on õiguslikul erinev „objektiivsest“ erapooletusest.
66 Teiseks väidavad apellandid, et isegi kui Euroopa Kohus peaks järeldama, et Üldkohus hindas seda objektiivse erapooletuse põhimõtet, on Üldkohus igal juhul oma hinnangus sellega seoses õigusnormi rikkunud. Vaidlustatud kohtuotsus ei sisalda ühtegi põhjendust, mis võimaldaks järeldada, et komisjon järgis seda objektiivse erapooletuse põhimõtet, vaatamata asjaolule, et komisjoni samad teenistused osalesid kokkuleppeotsuse ja vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel, samas kui Üldkohus tunnistas selle kohtuotsuse punktis 151 siiski sõnaselgelt, et selle asjaolu tõttu on „keerulisem tagada, et pärast kokkuleppeotsuse tegemist toimuks ettevõtja osas faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine, lähtudes […] tabula rasa põhimõttest“.
67 See möönmine seab aga kahtluse alla komisjoni erapooletuse. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 märgib Üldkohus ka seda, kuidas komisjon oleks saanud tegutseda sellise kahtluse kõrvaldamiseks, nimelt andes „toimikud kahele erinevale meeskonnale“, see tähendab kaasates vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud tavamenetlusse muu meeskonna kui see, kes osales kokkuleppemenetluses. Nii tuleneb Üldkohtu enda arutluskäigust selles kohtuotsuses, et komisjon rikkus harta artikli 41 lõiget 1, kui ta võttis vastu kokkuleppeotsuse ja jätkas Scania suhtes uurimist samadele teenistustele tuginedes. Üldkohus ei tunnistanud siiski, et komisjon ei pakkunud piisavaid tagatisi, et kõrvaldada mis tahes põhjendatud kahtlused tema objektiivse erapooletuse suhtes tavamenetluse läbiviimisel, rikkudes nii õigusnormi.
68 Komisjon leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
69 Mis puudutab esiteks apellantide argumente, milles nad heidavad Üldkohtule ette, et viimane ei hinnanud, kas haldusmenetlus, mida Scania suhtes jätkati pärast kokkuleppeotsuse tegemist, oli kooskõlas objektiivse erapooletuse põhimõttega, siis tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab komisjon haldusmenetluses järgima asjaomaste ettevõtjate põhiõigusi. Selleks tuleb erapooletuse põhimõtet, mis kuulub õiguse heale haldusele alla, eristada süütuse presumptsioonist (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus HSBC Holdings jt vs. komisjon, C‑883/19 P, EU:C:2023:11, punkt 76 ning seal viidatud kohtupraktika).
70 Harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele näeb ette, et igaühel on õigus muu hulgas sellele, et Euroopa Liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult. See erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et ükski asjasse puutuva institutsiooni liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlused (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus HSBC Holdings jt vs. komisjon, C‑883/19 P, EU:C:2023:11, punkt 77 ning seal viidatud kohtupraktika).
71 Käesoleval juhul meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 144 ja 145, mida tähendab see õigus heale haldusele vastavalt käesoleva kohtuotsuse kahes eelmises punktis viidatud kohtupraktikale.
72 Seejärel lükkas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 tagasi komisjoni argumendid, mille kohaselt tuleb sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas erapooletuse põhimõtte rikkumist hinnata mitte üksnes kui süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumise võimalikku tagajärge kokkuleppeotsuse tegemisel, ja märkis, et see rikkumine võib tuleneda ka komisjoni muudest rikkumistest piisavate tagatiste andmisel selleks, et välistada kohtupraktika tähenduses põhjendatud kahtlused tema erapooletuse suhtes tavapärase haldusmenetluse läbiviimisel.
73 Üldkohus tõdes selle kohtuotsuse punktis 148 siiski, et ükski apellantide argument ei luba asuda seisukohale, et komisjon ei andnud selles menetluses kõiki tagatisi, välistamaks mis tahes põhjendatud kahtlused tema erapooletuse suhtes asja läbivaatamisel osas, mis puudutas Scaniat. Ta põhjendas seda järeldust nende argumentide analüüsiga sama kohtuotsuse punktides 149–164.
74 Täpsemalt tuvastas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151, et samade teenistuste osalemine nii kokkuleppeotsuse kui ka vaidlusaluse otsuse tegemisel muutis keerulisemaks tagada, et pärast kokkuleppeotsuse tegemist toimuks ettevõtja osas faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine, „lähtudes kohtupraktika kohaselt nõutavast tabula rasa põhimõttest“, ja et seega võib sellekohaste kahtluste hajutamiseks olla põhjendatud anda toimikud kahele erinevale meeskonnale. Siiski tõdes Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 152, et apellandid ei ole tõendanud, et mõni vaidlustatud otsuse tegemises osalenud komisjoni volinik või keegi komisjoni teenistustest oleks olnud Scania suhtes ilmselgelt erapoolik või isikliku eelarvamusega eelkõige seetõttu, et ta osales kokkuleppeotsuse tegemisel, rikkudes „subjektiivse erapooletuse põhimõtet“.
75 Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et kokkuleppemenetlus on tavamenetlusega võrreldes alternatiivne haldusmenetlus, olles sellest erinev ja omades teatud eripärasid. Teiseks, kui asjaomane ettevõtja ei esita taotlust kokkulepe sõlmida, reguleerivad lõpliku otsuse tegemise menetlust määruse nr 773/2004 üldsätted, mitte aga kokkuleppemenetlust käsitlevad sätted. Kolmandaks on tavamenetluses, mille raames vastutus tuleb alles kindlaks määrata, komisjon üksnes seotud vastuväiteteatisega ning ta peab arvesse võtma uusi asjaolusid, mis on talle esitatud selle menetluse käigus (vt selle kohta 12. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, C‑411/15 P, EU:C:2017:11, punkt 136).
76 Sellest tuleneb, et „tabula rasa põhimõte“, mida Üldkohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129 ja mis sisuliselt kordab käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis meenutatud kaalutlusi, väljendab üksnes järeldust, et süütuse presumptsiooni tuleb järgida ettevõtja või ettevõtjate suhtes, kes otsustavad komisjoniga kokkuleppemenetlust mitte jätkata.
77 Sellest järeldub esiteks, et „tabula rasa põhimõte“ ei olnud üldse asjakohane, kui Üldkohus hindas tema menetluses olevas kohtuasjas, kas komisjon järgis erapooletuse põhimõtet, ning teiseks – ja igal juhul –, et vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, ei tekita samade teenistuste osalemine nii kokkuleppeotsuse kui ka vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel mingeid probleeme „tabula rasa põhimõtte“ järgimisel. Toimiku eest vastutava meeskonna muutmine komisjonis läheks isegi vastuollu hea halduse ja haldusmenetluse mõistliku aja jooksul läbiviimise põhimõtetega.
78 Tuleb siiski tõdeda, et Üldkohus ei teinud ühtegi järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punkti 151 teises lauses esitatud ekslikust kaalutlusest, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 74, mistõttu on apellantide kriitika selle kohta tulemusetu.
79 Kuivõrd apellantide argumente tuleb mõista nii, et nad väidavad, et Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et asjaolu, et sama meeskond tegeles juhtumiga kogu kõnealuse „hübriidmenetluse“ jooksul, tõendas tingimata, et komisjon rikkus oma objektiivse erapooletuse kohustust, siis tuleb märkida, et pelk asjaolu, et sama komisjoni meeskond tegeles uurimise erinevate järjestikuste etappidega, mille tulemusel tehti kokkuleppeotsus ja seejärel vaidlusalune otsus, ei saa iseenesest tekitada kahtlust selle institutsiooni erapooletuses, kui puudub igasugune muu objektiivne asjaolu (vt analoogia alusel 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 56).
80 Apellandid ei ole aga tõendanud, et nad oleksid Üldkohtus selliseid objektiivseid asjaolusid esitanud. Lisaks ei võimalda miski apellantide argumentides tõendada, et Üldkohus jättis hindamata, kas komisjon tegutses käesolevas asjas kooskõlas objektiivse erapooletuse põhimõttega.
81 Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152, et apellandid ei ole tõendanud, et toimikuga tegelev meeskond või mõni selle meeskonna liige oleks väljendanud Scania suhtes tavamenetluses mingit eelarvamust, ning vastupidi sellele, mida sisuliselt väidavad apellandid, ei ole see punkt 152 ainus põhjus, millele rajaneb Üldkohtu järeldus, et komisjon ei ole käesoleval juhul hea halduse põhimõtet rikkunud, ega võimalda tuvastada, et see kohus jättis selle raames hindamata, kas komisjoni tegevus oli kooskõlas objektiivse erapooletuse põhimõttega.
82 Seega nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktide 100–104 ja 148–164 koostoimes tõlgendamisest, et Üldkohus ei käsitlenud mitte ainult erapooletuse „subjektiivset“, vaid ka „objektiivset“ osa, arvestades argumente, mille apellandid talle selle kohta esitasid.
83 Mis puudutab konkreetselt seda objektiivset erapooletust, siis meenutas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 100 ja 101 kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, mis reguleerivad komisjoni poolt „hübriidmenetluse“ kasutamist, ning järeldas sellest kohtuotsuse punktis 104, et vastupidi sellele, mida apellandid sisuliselt väitsid, ei too ELTL artikli 101 kohaldamisega seotud „hübriidmenetlused“, kus kokkuleppeotsus ja tavamenetluses tehtav otsus tehakse erinevatel aegadel, iseenesest kõigil asjaoludel kaasa erapooletuse kohustuse rikkumist. Ta järeldas sellest nimetatud kohtuotsuse punktis 105, et komisjonil oli õigus kasutada sellist hübriidmenetlust, tingimusel et ta järgib eelkõige seda kohustust, mida ta hiljem analüüsis sama kohtuotsuse punktis 143 ja järgmistes punktides.
84 Sellega seoses meenutas ta eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, ning analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148–164 apellantide argumente, millega nad põhjendasid oma väidet, et komisjon ei pakkunud neile käesolevas asjas kõiki tagatisi, et välistada igasugused põhjendatud kahtlused seoses tema erapooletusega neid puudutava juhtumi uurimisel.
85 Märkides kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 sisuliselt, et komisjoni poolt hübriidmenetluse kasutamine ei võimalda tuvastada, et see institutsioon on rikkunud erapooletuse kohustust, sedastades seejärel selle kohtuotsuse punktis 149, et kui ta hindab tavamenetluses tõendeid, mille on esitanud pooled, kes otsustasid kokkulepet mitte sõlmida, ei ole komisjon kuidagi seotud faktiliste järeldustega ja õigusliku kvalifikatsiooniga, mida ta kokkuleppeotsuses kokkuleppele läinud osaliste suhtes kasutas, ning märkides lõpuks selle kohtuotsuse punktis 159, et apellandid ei heitnud komisjonile ette, et komisjon ei andnud neile vaidlustatud otsuse tegemisega päädinud haldusmenetluses kõiki kaitseõiguse tõhusa teostamisega seotud menetluslikke tagatisi, mis on ette nähtud eelkõige määruse nr 773/2004 üldsätetes, käsitles Üldkohus vähemalt kaudselt, kuid tingimata komisjonil lasuva erapooletuse kohustuse „objektiivset“ osa. Nimelt tõendavad need asjaolud, et Üldkohus hindas, kas apellantidele pakuti piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlused komisjoni objektiivse erapooletuse suhtes.
86 Mis puudutab teiseks apellantide argumente, milles nad väidavad sisuliselt, et Üldkohus on igal juhul õiguslikult vääralt hinnanud objektiivse erapooletuse põhimõtet, siis tuleb ühest küljest meenutada, et apellandid heidavad nende argumentidega Üldkohtule ette, et viimane ei põhjendanud oma hinnangut, mille kohaselt komisjon järgis erapooletuse põhimõtet. Selle etteheitega väidavad apellandid seega sisuliselt, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust. Nagu aga nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 80–85, on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsust selles osas põhjendanud.
87 Teisest küljest, kuna apellandid tuletavad ühe argumendi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 esitatud kaalutlusest, et komisjoni samade teenistuste osalemine nii kokkuleppeotsuse kui ka vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel muutis „tabula rasa põhimõtte“ järgimise raskemaks, siis piisab, kui märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktist 77 nähtub, et see järeldus on õiguslikult väär.
88 Kõigist eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide
89 Teises väites leiavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kui ta kvalifitseeris Saksamaal aset leidnud tegevuse geograafilise ulatuse nii, et see hõlmab kogu EMP territooriumi. Apellandid jaotavad selle väite kolmeks osaks.
Teise väite esimene osa
– Poolte argumendid
90 Teise väite esimeses osas väidavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punktile 421 viidates, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta esiteks järeldas, et kooskõlastatud tegevuse geograafilise ulatuse kindlaksmääramisel võis ta arvesse võtta üksnes saadud teabe ulatust, ja teiseks jättis nii toimides oma õiguslikus hinnangus arvesse võtmata kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate kavatsuse, mis on ometi sellise tegevuse koosseisu tunnus.
91 Üldkohus ei saa seega viidatud geograafilise ulatuse kirjeldamiseks tugineda üksnes vahetatud teabe sisule ja laadile. Kuna Üldkohus jättis selle „kavatsuse“ arvesse võtmata, siis kinnitas ta ekslikult, et Scania osales Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses, mis oli osa ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühest ja vältavast rikkumisest EMP tasandil ja kogu rikkumisperioodil, st 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011.
92 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
93 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 421 leidis Üldkohus, et Scania DE saadud teabe geograafilist ulatust puudutavate tõendite alusel, mida ta oli analüüsinud selle kohtuotsuse punktides 405–420 ja mida ta oli hinnanud kogumis, tuleb järeldada, et Scania DE sai oma töötajate osalemise tõttu Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses teavet, mis ei piirdunud Saksamaa turuga. Selle järelduse põhjal lükkas ta tagasi apellantide kuuenda väite, mis puudutas ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väidetavat rikkumist seoses sellega, et komisjon oli asunud seisukohale, et geograafilise ulatuse poolest hõlmab Saksamaa tasandiga seotud rikkumine kogu EMP territooriumi. Ta täpsustas veel punktis 421, et nendest järeldustest piisab, et lükata see väide tagasi, sõltumata küsimusest, kas Scania DE ka andis sellist teavet, mis ei piirdunud Saksamaa turuga.
94 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine seisnema tingimata üksikus teos, vaid võib seisneda ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu osa võivad ka iseenesest ja iseseisvalt kujutada endast selle sätte rikkumist. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi siseturu piires, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub samuti, et selleks, et tõendada ettevõtja osalemist sellises ühes rikkumises, peab komisjon tõendama, et kõnealune ettevõtja nõustus oma käitumisega panustama kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste ettevõtjate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma (vt 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punktid 42 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika).
96 Seega võib ettevõtja olla osalenud otse kõigis konkurentsivastastes tegevustes, mis moodustavad ühe ja vältava rikkumise ning millisel juhul on komisjonil õigus võtta ettevõtja vastutusele kogu selle tegevuse eest ja seega kogu nimetatud rikkumise eest. On ka võimalik, et ettevõtja osales otse ainult osas ühe ja vältava rikkumise moodustavatest konkurentsivastastest tegevustest, kuid ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või sellise tegevuse elluviimisest teiste kartellis osalejate poolt samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma. Sellisel juhul on komisjonil samuti õigus võtta see ettevõtja vastutusele kogu niisuguses rikkumises seisneva konkurentsivastase tegevuse eest ning selle tulemusel kogu rikkumise eest (6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 43).
97 Eeltoodust tuleneb, et järeldamaks, et kõnealune teabevahetus ei piirdunud Saksamaa turuga ja puudutas EMP territooriumi, piisab, kui Üldkohus tõdes, et selline järeldus tulenes selle teabe sisust, mida Scania DE teistelt osalejatelt sai.
98 Apellantide väide, et Üldkohus ei saanud nende rikkumises osalemise kinnitamiseks tugineda üksnes asjaolule, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus puudutas EMP territooriumi, ajab järelikult segi ühelt poolt tingimused, mis peavad olema täidetud, et tuvastada ühe ja vältava rikkumise olemasolu ja kindlaks määrata selle ulatus, ning teiselt poolt tingimused, mis peavad olema täidetud, et omistada ettevõtjale vastutus kogu selle rikkumise eest.
99 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt piisab ettevõtja keelatud kokkuleppes osalemise tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales kohtumistel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti, neile oluliselt vastu vaidlemata. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja tõendama, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel muul eesmärgil kui nemad (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 142 ning seal viidatud kohtupraktika).
100 Kohtupraktikast nähtub samuti, et tuleb eeldada – tingimusel, et puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad –, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, võtavad arvesse konkurentidega vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma käitumine turul (19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 127 ning seal viidatud kohtupraktika).
101 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti, olemata neile selgelt vastu, ei pea see institutsioon lisaks tõendama, et see ettevõtja kavatses rikkumises osaleda, vaid see ettevõtja peab esitama tõendid selle kohta, et ta teatas, et ta ei loe end nende kokkulepetega seotuks, ja eelkõige – nagu käesolevas asjas – kokkulepete geograafilise ulatuse kohta.
102 Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta pärast talle hindamiseks esitatud tõendite analüüsimist järeldas, et komisjonil oli alust järeldada, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetusega sai Scania DE teavet, mille ulatus ei piirdunud Saksamaa turuga, ilma et ta kohustaks komisjoni lisaks tõendama, et selles teabevahetuses osaledes kavatses Scania DE seda teavet saada ja seda oma tegevuse kindlaksmääramisel arvesse võtta.
103 Järelikult tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teise väite teine osa
– Poolte argumendid
104 Teise väite teises osas märgivad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et teave, mille Scania DE Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus sai, ei piirdunud Saksamaa turuga.
105 Sellega seoses kritiseerivad apellandid sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 405–414 esitatud Üldkohtu arutluskäiku, milles Üldkohus analüüsis toimiku materjale ja järeldas sellest kohtuotsuse punktis 414, et neid asjaolusid kogumis arvestades tuleb tõdeda, et teave, mille Scania DE sai Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus, ei piirdunud Saksamaa turuga. Nad väidavad sisuliselt, et nendes punktides esitatud viis põhjendust ei ole mitte ainult ebapiisavad selle järelduse põhjendamiseks, vaid ka ebajärjekindlad või isegi vastuolulised, kuigi ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamiseks nõuab kohtupraktika, et komisjon esitaks usutavaid, täpseid ja omavahel kooskõlas olevaid tõendeid.
106 Komisjon väidab, et need argumendid tuleb tagasi lükata.
– Euroopa Kohtu hinnang
107 Tuleb märkida, et teise väite teises osas soovivad apellandid tegelikult, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti, väitmata siiski, et Üldkohus neid moonutas. Nimelt piirduvad apellandid teise väiteosa põhjendamiseks esitatud argumentides nende põhjuste esitamisega, miks Üldkohus oleks nende arvates pidanud erinevalt tõlgendama asjaolusid, mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides, millele nad osundavad, ning viitavad ka mitmele lõigule nende poolt Üldkohtule esitatud hagiavalduses.
108 Vastab tõele, et küsimus, kas Üldkohus järgis tõendamiskoormist ja tõendite kogumist puudutavaid norme, kui ta hindas tõendeid, mille komisjon oli esitanud, et kinnitada liidu konkurentsiõiguse eeskirjade rikkumist, on õigusküsimus, mida võib esitada apellatsioonkaebuse raames. Siiski ei saa Euroopa Kohtus kahtluse alla seada hinnangut, mille Üldkohus on andnud talle esitatud toimikumaterjalide tõenduslikule väärtusele, välja arvatud juhul, kui on rikutud tõendamiskoormist ja tõendite kogumist puudutavaid norme, või kui nimetatud tõendeid on moonutatud (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika). Apellandid ei esita selle kohta aga ühtegi väidet.
109 Seetõttu tuleb teise väite teine osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Teise väite kolmas osa
– Poolte argumendid
110 Teise väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus tegi vea, kui ta leidis vaikimisi, et Scania DE-l oli „kavatsus“ osaleda Saksamaa tasandil toimuvas teabevahetuses, mis hõlmas EMP territooriumi.
111 Viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 415–420 esitatud Üldkohtu arutluskäigule ja kritiseerides seda, väidavad apellandid sisuliselt, et kuna Üldkohtu hinnangut tuleb pidada hinnanguks Scania DE kavatsusele osaleda Saksamaa tasandil toimuvas teabevahetuses, mis hõlmas EMP territooriumi, on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kuna selle kohtuotsuse punktides 416 ja 418 tugines ta sellele hinnangule ebapiisava, ebajärjekindla ja vastuolulise põhjenduse alusel ning kuna ta ei analüüsinud ega käsitlenud õiguslikult piisavalt selle kohtuotsuse punktis 419 Scania esitatud konkreetseid argumente või esitatud tõendeid, rikkudes nii ka oma põhjendamiskohustust. Üldkohus eiras ka kohtupraktikat, mis nõuab, et komisjon esitaks ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tõendamiseks usutavaid, täpseid ja omavahel kooskõlas olevaid tõendeid, kusjuures apellandid viitavad selles osas sama kohtuotsuse punktile 417.
112 Lisaks väidavad nad, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 420 lükkas Üldkohus õigusvastaselt tagasi ega võtnud nõuetekohaselt arvesse Scania poolt vande all antud seletuste tõendusväärtust. Apellandid on seisukohal, et kuna puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et Saksamaa tasandil saadud teave edastati Scania peakontorile, ei saa väidetava tegevusega otseselt seotud isikute ütlusi pidada selliseks, mille „tõendusväärtus [on] vähene“, pelgalt seetõttu, et need esitati pärast asjasse puutuvaid sündmusi ja Scania kaitsmiseks haldusmenetluses.
113 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
114 Tuleb märkida, et apellantide teise väite kolmanda osa toetuseks esitatud argumendid põhinevad eeldusel, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 415–420, et Scania DE kavatses osaleda Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses, mis hõlmas EMP territooriumi.
115 Nendest punktidest koostoimes selle kohtuotsuse punktidega 405–414 ja 421 nähtub aga, et Üldkohus piirdus tõdemusega, et Scania DE sai oma töötajate Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalemise kaudu teavet, mis ei piirdunud Saksamaa turuga. Nimetatud kohtuotsuse punktides 415–420 keskendub Üldkohus täpsemalt sellele, et ta lükkab tagasi apellantide väite, mille kohaselt ei eeldanud Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalenud Scania DE töötajad kunagi, et teiste veokitootjate tütarettevõtjatelt saadud teave puudutab Euroopa hindu või aitab vähendada ebakindlust teiste tootjate Euroopa hinnastrateegia osas.
116 Ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas teise väite kolmanda osa eesmärk on tegelikult seada kahtluse alla tõendite hindamine Üldkohtu poolt ja kas seetõttu tuleb see vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 108 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, sest see tugineb käesoleva kohtuotsuse punktis 114 nimetatud eeldusele, mis on väär.
Teise väite neljas osa
– Poolte argumendid
117 Teise väite neljandas osas märgivad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta määras kindlaks Scania DE poolt Saksamaa tasandil edastatud teabe ulatuse. Sellega seoses väidavad apellandid, et Üldkohtu järeldus, et Saksamaa tasandil toimunud kontaktide vahendusel kogus Scania DE teavet, mis hõlmas kogu EMPd, ei olnud piisavalt põhjendatud ja tugines ebapiisavatele põhjustele. Täpsemalt tegi Üldkohus vea majanduskonsultatsioonide büroo koostatud majandusaruannetes sisalduvate tõendite tähtsuse hindamisel, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 439 ja 440 tagasi nende aruannete asjakohasuse.
118 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
119 Sarnaselt teise väite teise osaga tuleb tõdeda, et selle väite neljandas osas soovivad apellandid, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti, väitmata, et Üldkohus on neid moonutanud. Järelikult tuleb samadel põhjustel, mis on esitatud teise väite teise osa kohta, ka selle väite neljas osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
120 Sellest lähtudes tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata, sest see on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.
Kolmas väide
Poolte argumendid
121 Kolmandas väites leiavad apellandid, et faktilised asjaolud, mille alusel Üldkohus pidas põhjendatuks komisjoni järeldust, et käesolevas asjas oli tegemist ühe rikkumisega, ei saa olla aluseks järeldusele, et igal asjaomasel tegevusel oli identne konkurentsivastane eesmärk ja järelikult kuulus see tervikplaani, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk, või aitas kaasa selle plaani elluviimisele. Lisaks ei esita Üldkohus selle kohta mingit arutluskäiku. Järelikult kvalifitseeris Üldkohus vääralt „üheks rikkumiseks“ tegevused, mis leidsid aset kolmel erineval kontaktide tasandil, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 33–36.
122 Apellandid jagavad selle väite kolmeks osaks.
123 Selle väite esimeses osas märgivad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kvalifitseeris „üheks rikkumiseks“ kolmel tasandil toimunud tegevuse, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 33–36, jättes märkimata, kuidas põhjendavad seda kvalifikatsiooni faktilised asjaolud, millele ta tugineb.
124 Nii tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 464–469 sellel kvalifitseerimisel teatud hulgale asjaoludele, kuid ükski neist ei saa eraldi ega koosvõetuna toetada järeldust, et need kolm kontaktide tasandit moodustasid ühe rikkumise. Sellega seoses kritiseerivad apellandid sisuliselt esiteks seda, et Üldkohus tugines asjaolule, et kõnealused kontaktid puudutasid samu tooteid ja need toimusid sama veokitootjate rühma vahel, ning asjaolule, et kõnealune tegevus hõlmas väikest iga tasandi töötajate rühma, mille koosseis jäi suhteliselt stabiilseks. Teiseks vaidlevad apellandid vastu mitmele Üldkohtu järeldusele, et nendel kolmel kontaktide tasandil olid faktilised seosed, nagu ka Üldkohtu järeldusele, et peakontori madalam tasand ja Saksamaa tasand aitasid kaasa ühise plaani elluviimisele.
125 Kolmanda väite teises osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et teabevahetus, mis ei ole konkurentsivastane, on osa ühest rikkumisest. Viidates Üldkohtu järeldustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 223, 235 ja 236, mis puudutavad 2004. ja 2005. aastal toimunud kolme teabevahetust peakontori madalamal tasandil, väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus kvalifitseeris need kolm teabevahetust siiski täiesti õiguspäraseks teabevahetuseks, millel oli sama konkurentsivastane eesmärk nagu teistel erinevatel teabevahetustel, mis toimusid erinevatel tasanditel. Ta tuvastas seega vääralt, et need kolm teabevahetust olid kõik osa ühest rikkumisest. Sellega seoses ei esitanud Üldkohus ühtegi põhjendust, mis selgitaks, kuidas selline õiguspärane tegevus võib aidata kaasa konkurentsivastase eesmärgi saavutamisele. Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta kvalifitseeris peakontori madalamal tasandil toimunud teabevahetuse, mis ei olnud salajane, ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühe rikkumise osaks.
126 Kolmanda väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et Saksamaa tasandil toimunud tegevuse eesmärk oli identne sellega, mida taotleti juhtkonna tasandil, ja niivõrd, kui see on asjakohane, peakontori madalamal tasandil. Nimelt ei laienenud Saksamaa tasandil toimunud tegevus EMP territooriumile. Seega on ekslik vaidlustatud kohtuotsuse punkt 467, milles Üldkohus tuvastas sellegipoolest, et komisjon järeldas põhjendatult, et Saksamaa tasandi ja juhtkonna tasandi konkurentsivastase teabevahetuse geograafiline ulatus hõlmas kogu EMPd.
127 Sellega seoses viitavad apellandid oma teisele väitele, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta kvalifitseeris Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse ulatuseks kogu EMP. Sellest rikkumisest tuleneb, et ka Saksamaa tasandit puudutavat tegevust ei saa käsitada nii, et sellega taotletakse samasugust eesmärki nagu juhtkonna tasandi ja peakontori madalama tasandi tegevusega, kusjuures tuleb täpsustada, et viimase puhul puudutab see ainult 2004. ja 2005. aastat.
128 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
129 Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 479 lükkas Üldkohus tagasi apellantide väite, et komisjon oleks pidanud käesoleva kohtuotsuse punktides 33–36 viidatud salajaste kontaktide kolme tasandit eraldi hindama eelkõige nende kolme kontaktide tasandi vaheliste seoste tõttu, ning selle kohtuotsuse punktis 229 tõdes Üldkohus, et apellantidel ei õnnestunud kahtluse alla seada komisjoni järeldusi nende sidemete kohta. Täpsemalt märkis Üldkohus selles punktis 229, et komisjon tugines teatud hulgale asjaoludele, mis on loetletud selle kohtuotsuse punktis 218 ja mis tõendavad nende seoste olemasolu, mida ei olnud vaidlustatud, st asjaolule, et osalejad olid samade ettevõtjate töötajad, ja asjaolule, et kolme tasandi koosolekute ajad kattusid. Üldkohus rajas oma järelduse, et need kolm tasandit olid omavahel seotud ning et need ei toiminud üksteisest eraldi ja sõltumatult, kõigile asjaoludele, mida komisjon vaidlusaluses otsuses arvesse oli võtnud.
130 Teiseks tuleb tõdeda, et kolmas väide tervikuna põhineb eeldusel, et iga üksik tegevus, mida komisjon peab ühe ja vältava rikkumise osaks, peab iseenesest kujutama endast ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist.
131 Nagu juba meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 94, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine ei pea seisnema tingimata üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu osa võivad kujutada ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist. Kui eri teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi siseturu piires, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon, C‑698/19 P, EU:C:2022:480, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika).
132 Ettevõtja, kes osales sellises ühes ja vältavas rikkumises oma tegevusega, mis vastas ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses konkurentsivastase eesmärgiga „kokkuleppe“ või „kooskõlastatud tegevuse“ mõistele ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegude eest kogu selle aja jooksul, mil ta selles rikkumises osales (16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon, C‑698/19 P, EU:C:2022:480, punkt 60 ning seal viidatud kohtupraktika).
133 Euroopa Kohus on siiski juba täpsustanud, et kuigi tegevuste kogumi võib käesoleva kohtuotsuse kahes eelmises punktis toodud tingimustel kvalifitseerida „üheks ja vältavaks rikkumiseks“, ei saa sellest järeldada, et iga sellist tegevust tuleb iseenesest ja eraldi võttes tingimata kvalifitseerida selle sätte eraldi rikkumiseks (16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon, C‑698/19 P, EU:C:2022:480, punkt 64).
134 Nimelt on ühe ja vältava rikkumise tuvastamiseks tavapärane võtta arvesse erinevaid seoseid rikkumise erinevate koostisosade vahel. Seega võib kontakt ettevõtjate vahel, mis eraldi võetuna ei kujuta endast ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist, siiski olla asjakohane, et tõendada selle sätte ühe ja vältava rikkumise olemasolu, arvestades selle kontakti asetleidmise konteksti. Sellises olukorras kuulub kontakt kaudsete tõendite kogumisse, millele komisjon võib õiguspäraselt tugineda, et tuvastada selle sätte üks ja vältav rikkumine (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).
135 Seega tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 131–134 meenutatud kohtupraktikast, et ühe ja vältava rikkumise tuvastamiseks piisab, kui komisjon tõendab, et erinevad käsitletud tegevused kuuluvad „tervikplaani“, ilma et oleks vaja, et iga tegevust eraldivõetuna saaks kvalifitseerida ELTL artikli 101 lõike 1 eraldi rikkumiseks.
136 Kuna kolmas väide põhineb ekslikul eeldusel, et sellise ühe ja vältava rikkumise tuvastamiseks oleks Üldkohus pidanud nõudma komisjonilt ka seda, et ta tõendaks, et iga tegevus eraldi võetuna kujutab endast ELTL artikli 101 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist, tuleb see väide järelikult põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide
Poolte argumendid
137 Neljandas väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 516 ja 532, et Üldkohtule esitatud tühistamishagi kaheksas väide, mille kohaselt on määruse nr 1/2003 artiklit 25 vääralt kohaldatud, tuleb tagasi lükata, kuna juhtkonna tasandi tegevus oli osa ühest rikkumisest, mis lõppes 18. jaanuaril 2011, mistõttu hakkas artikli 25 lõike 1 punktis b ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg kulgema alles alates sellest kuupäevast ja komisjoni õigus trahvi määrata ei olnud seega aegunud.
138 Apellantide sõnul möödus see aegumistähtaeg tegelikult 20. septembril 2010, mis oli kahtlemata komisjoni esimese akti kuupäev määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 3 tähenduses, mis katkestas aegumistähtaja kulgemise. Kuna juhtkonna tasandi tegevus lõppes 23. septembril 2004, oli komisjoni õigus määrata selle tegevuse eest trahv aegunud. Lisaks, juhuks kui Euroopa Kohus peaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistama, viitaks Üldkohtus esitatud tühistamishagile ja otsustaks vaidlusaluse otsuse vaid osaliselt tühistada, väidavad apellandid, et viimane võimalik salajane tegevus peakontori madalamal tasandil leidis aset enam kui viis aastat enne 20. septembrit 2010, mistõttu komisjonil ei olnud enam pädevust määrata selle tegevuse eest trahvi juhul, kui seda käsitatakse ühe rikkumise osana juhtkonna tasandil ja peakontori madalamal tasandil. Kuna Euroopa Kohus võib pädevuse puudumise vastuväite esitada omal algatusel, peaks ta asuma seisukohale, et komisjoni õigus määrata selle tegevuse eest trahv oli viidatud artikli 25 kohaselt aegunud.
139 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
140 Piisab märkimisest, et neljas väide põhineb eeldusel, et Euroopa Kohus tühistab vaidlustatud kohtuotsuse, viitab apellantide poolt Üldkohtus esitatud hagile ja otsustab tühistada ühe osa vaidlusaluses otsuses toodud kaalutlustest, mis puudutavad ühe ja vältava rikkumise olemasolu. Nimelt väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus rikkus määruse nr 1/2003 artiklit 25, jättes selles otsuses komisjoni määratud trahvi jõusse, kuigi konkurentsivastane tegevus juhtkonna tasandil oli lõppenud 23. septembril 2004 ja järelikult aegunud ning selle eest ei saanud enam trahvi määrata, sest komisjoni esimene akt selle artikli 25 lõike 3 tähenduses pärineb 20. septembrist 2010.
141 Kuna apellatsioonkaebuse kolm esimest väidet on aga tagasi lükatud, tuleb lugeda tõendatuks komisjoni ja seejärel Üldkohtu järeldus, et kõnealune keelatud kokkulepe kujutas endast ühte ja vältavat rikkumist, mis hõlmas kogu EMPd ja kestis kuni 18. jaanuarini 2011. Neil asjaoludel, võttes arvesse komisjoni esimese akti kuupäeva nimetatud artikli 25 lõike 3 tähenduses, ei saa asuda seisukohale, et sel kuupäeval ehk 18. jaanuaril 2011 oli komisjoni õigus trahvi määrata aegunud.
142 Seetõttu tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
143 Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna jätta rahuldamata, kuna see on osaliselt vastuvõetamatu, osaliselt tulemusetu ja osaliselt põhjendamatu.
Kohtukulud
144 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus.
145 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
146 Kuna Scania AB, Scania CV AB ja Scania Deutschland GmbH on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista Scania AB-lt, Scania CV AB-lt ja Scania Deutschland GmbH-lt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Scania AB, Scania CV AB ja Scania Deutschland GmbH kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Allkirjad