Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PRIIT PIKAMÄE
esitatud 26. oktoobril 2023(1)
Liidetud kohtuasjad C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21
Financijska agencija
versus
HANN-INVEST d.o.o. (C‑554/21)
ja
Financijska agencija
versus
MINERAL-SEKULINE d.o.o. (C‑622/21)
ja
UDRUGA KHL MEDVEŠČAK ZAGREB (C‑727/21)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia))
Eelotsusetaotlus – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Õigusriik – Tulemuslik õiguskaitse liidu õigusega hõlmatud valdkondades – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Euroopa Kohtu pädevus – Vastuvõetavus – Tõlgendus, mis on vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks teha oma lahendi – Sisemehhanism, mis tagab teise astme kohtu praktika järjepidevuse – Õiguskindluse põhimõte – Kohtunike sõltumatuse põhimõte – Seaduse alusel asutatud kohtusse pöördumise ja õiglase kohtumenetluse nõuded
1. Kui meelde tuletada, et kohtupraktika on õigusallikas, ilmneb kohtu vastutus kogu selle ulatuses ja keerukuses, kuna kohtul tuleb vastandlike korralduste keskmes olles tagada õiguskindlus, aga ka teha uuendusi, et kohandada õigust selle ühiskonna arenguga, mida ta püüab reguleerida. Ka õiguskirjanduses on õigustatult küsitud: „Kui palju ebakindlust suudab õigussüsteem taluda?“(2)
2. Kui eelotsusetaotluste vastuvõetavuse küsimusele vastatakse jaatavalt, annavad käesolevad kohtuasjad Euroopa Kohtule võimaluse leida tasakaal eespool nimetatud nõuete vahel, kui hinnatakse, kas riigisisene menetluskord, mille eesmärk on tagada kohtu praktika järjepidevus, on liidu õigusega kooskõlas, kusjuures hindamisel tuleb arvesse võtta, et kohtunikud peavad olema tingimata sõltumatud.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Käesolevas kohtuasjas on asjakohane ELL artikli 19 lõige 1.
B. Horvaatia õigus
4. Kohtukorralduse seaduse (Zakon o sudovima) (Narodne novine, br. 28/13, 33/15, 82/15, 82/16, 67/18, 126/19, 130/20) artiklis 37 on ette nähtud:
„1. Kohtud, kus on mitu koda või koosseisu, sealhulgas ainukohtunik, kes lahendavad küsimusi, mis kuuluvad ühte või mitmesse omavahel seotud õigusvaldkonda, moodustavad kolleegiumid, kuhu kuuluvad kohtunikud, kes otsustavad nende küsimuste üle.
2. Kolleegium asutatakse kohtunike määramise aastaprogrammiga, milles määratakse kolleegiumi esimees, kes vastutab kolleegiumi töö juhtimise eest. […]“.
5. Selle seaduse artiklis 38 on sätestatud:
„1. Kolleegiumi koosolekutel arutatakse kolleegiumi töö seisukohast olulisi küsimusi, eelkõige asutusesisese tegevuse korraldamist, vastuolulisi õigusküsimusi, kohtupraktika ühtlustamist ja igas õigusvaldkonnas õigusnormide kohaldamisega seotud küsimusi ning kolleegiumi määratud kohtunike, õigusnõustajate ja kohtuniku praktikantide töö ja väljaõppe järelevalvet.
2. Županijski sudi (Maakonnakohus), Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia), Visoki upravni sud Republike Hrvatske (kõrgem halduskohus, Horvaatia), Visoki kazneni sud Republike Hrvatske (kõrgem kriminaalkohus, Horvaatia), Visoki prekršajni sud Republike Hrvatske (kõrgem väärteoasjade kohus, Horvaatia) kolleegiumide koosolekutel arutatakse ka nende kohtute tööpiirkonda kuuluvate madalama astme kohtute ühistes huvides olevaid küsimusi.
3. Vrhovni sud Republike Hrvatske (kõrgeim kohus) kolleegiumi koosolekutel arutatakse mõne või kõigi Horvaatia Vabariigi territooriumil asuvate kohtute ühistes huvides olevaid küsimusi ning arutatakse läbi ja koostatakse arvamus konkreetse õigusvaldkonna õigusaktide eelnõude kohta.“
6. Selle seaduse artiklis 39 on ette nähtud:
„1. Kolleegiumi esimees või kohtu president kutsub kolleegiumi koosoleku kokku alati, kui see on vajalik, kuid vähemalt kord kvartalis, ja juhatab selle tööd. Kui kolleegiumi koosoleku töös osaleb kohtu president, juhatab ta koosolekut ja osaleb otsustusprotsessis.
2. Kõigi kohtu kohtunike koosolek tuleb kokku kutsuda, kui seda nõuab kohtu kolleegium või veerand kõigist kohtunikest.
3. Kohtu või kolleegiumi kohtunike koosolekutel võetakse otsused vastu kohtunike või kolleegiumi kohtunike häälteenamusega.
4. Koosoleku töö kohta koostatakse protokoll.
5. Kohtu president või kolleegiumi esimees võib kutsuda kõigi kohtunike või kolleegiumi koosolekule osalema ka konkreetse õigusvaldkonna väljapaistvaid teadlasi ja eksperte.“
7. Kohtukorralduse seaduse artiklis 40 on sätestatud:
„1. Kolleegiumi või kohtunike koosolek kutsutakse kokku, kui täheldatakse kolleegiumide, kodade või kohtunike vahel erinevaid tõlgendusi seaduse kohaldamisega seotud küsimustes või kui üks koda või kolleegiumi kohtunik kaldub varem võetud õiguslikust seisukohast kõrvale.
2. Vrhovni sud Republike Hrvatske (Horvaatia kõrgeim kohus), Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia), Visoki upravni sud Republike Hrvatske (kõrgem halduskohus, Horvaatia), Visoki kazneni sud Republike Hrvatske (kõrgem kriminaalkohus, Horvaatia), Visoki prekršajni sud Republike Hrvatske (kõrgem väärteoasjade kohus, Horvaatia) kõikide kohtunike või ühe kolleegiumi koosolekul ja Županijski sudi (maakonnakohus, Horvaatia) ühe kolleegiumi koosolekul võetud õiguslik seisukoht on kõikidele selle kolleegiumi või kohtu teise astme kodadele ja kohtunikele kohustuslik.
3. Kolleegiumi esimees võib vajaduse korral kutsuda kolleegiumi koosolekust osa võtma õigusteaduskonna professoreid, silmapaistvaid teadlasi või teatud õigusvaldkonna eksperte.“
8. Selle seaduse artiklis 41 on ette nähtud:
„1. Kohtu president määrab kohtunike määramise aastaprogrammis ühe või mitu kohtunikku, kes vastutavad kohtupraktika jälgimise ja uurimise eest […]“.
9. Kohtute kodukorra (Sudski poslovnik) (Narodne novine, br. 37/14, 49/14, 8/15, 35/15, 123/15, 45/16, 29/17, 33/17, 34/17, 57/17, 101/18, 119/18, 81/19, 128/19, 39/20 ja 47/20) artikli 177 lõikes 3 on ette nähtud:
„Teise astme kohtus loetakse kohtuasi lõpetatuks kuupäeval, mil lahend saadetakse kohtukantseleist välja pärast kohtuasja toimiku kohtupraktika järelevalve ja registreerimise osakonnast tagasijõudmist. Pärast kohtutoimiku kättesaamist on kohtupraktika järelevalve ja registreerimise osakond kohustatud selle võimalikult kiiresti kohtukantseleisse edasi saatma. Seejärel saadetakse lahend uue kaheksapäevase tähtaja jooksul pooltele.“
II. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
10. Visoki trgovački sud Republike Hrvatskele (Horvaatia Vabariigi kõrgem kaubanduskohus), mis on põhikohtuasjades eelotsusetaotluse esitanud kohus, on esitatud kolm määruskaebust. Kohtuasjades C‑554/21 ja C‑622/21 on need määruskaebused esitatud kohtumääruste peale, millega jäeti rahuldamata Financijska agencija (finantsamet) kulude hüvitamise taotlus seoses tema menetlusse astumisega maksejõuetusmenetlustes. Kohtuasjas C‑727/21 puudutab määruskaebus kohtumäärust, millega jäeti põhikohtuasja kaebaja saneerimismenetluse algatamise taotlus rahuldamata.
11. Kõigis kolmes kohtuasjas arutas eelotsusetaotluse esitanud kohus kolme kohtuniku koosseisus määruskaebused läbi ja jättis need liikmete ühehäälse otsusega rahuldamata, jättes seega esimese astme kohtu otsused jõusse. Need otsused allkirjastati ja edastati seejärel kohtute kodukorra artikli 177 lõike 3 kohaselt kohtupraktika järelevalve ja registreerimise osakonnale.
12. Selle sätte kohaselt ja nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas, loetakse teises astmes lahendatud kohtuasjas kohtu töö lõpetatuks alles siis, kui see osakond on kohtuasja registreerinud ja seejärel saatnud asja tagasi kohtukoosseisule, et otsus saadetaks pooltele. Kohtuasi loetakse lõpetatuks alles otsuse väljasaatmise kuupäeval. Seega, vaatamata sellele, et kohtukoosseis on kohtuotsuse vastu võtnud, loetakse, et kohtuotsus on lõplikult vastu võetud alles siis, kui selle on kinnitanud nimetatud osakonna kohtunik (edaspidi „registreerimiskohtunik“), kelle on ametisse nimetanud asjaomase kohtu president kohtuhaldusorganina kohtunike määramise aastaprogrammi raames. Sellist menetlust ei ole kohtuotsuse vastuvõtmise tingimusena ette nähtud seaduses, vaid see on teise astme kohtute praktika, mis põhineb kohtute kodukorral.
13. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kõigis kolmes põhikohtuasjas keeldus registreerimiskohtunik vastuvõetud otsuseid registreerimast ja saatis need koos põhjenduskirjaga kohtukoosseisudele tagasi. Kohtuasjades C‑554/21 ja C‑622/21 on selles kirjas märgitud, et esineb vastuolu teiste sarnaseid vaidlusi käsitlevate otsustega, samas kui kohtuasjas C‑727/21 väljendab see kohtunik kirjas, et ta ei nõustu põhikohtuasja kolleegiumi poolt vastu võetud õigusliku tõlgendusega, viitamata kohtupraktika vastuolule.
14. Pärast registreerimisest keeldumist otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjades C‑554/21 ja C‑622/21 esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlused, arvestades tekkinud kahtlusi, kas kohtute kodukorra artikli 177 lõige 3 on liidu õigusega kokkusobiv. Kuna kohtuasjas C‑727/21 jäi eelotsusetaotluse esitanud kohus oma algse otsuse juurde ja edastas selle uuesti registreerimiskohtunikule, saatis see kohtunik kõnealuse otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaubandus- ja muude kohtuvaidluste kolleegiumile, et see arutaks vaidlusalust õigusküsimust kolleegiumi koosolekul. Kolleegium võttis oma koosolekul „õigusliku seisukoha“, milles ta jäi registreerimiskohtuniku antud lahenduse juurde. Seejärel saadeti kohtuasi veel kord kojale tagasi, et viimane teeks vastavalt kohtukorralduse seaduse artikli 40 lõikele 2 otsuse seda „õiguslikku seisukohta“ järgides, mille tulemusel otsustati esitada kohtuasjas C‑727/21 eelotsusetaotlus.
15. Arvestades menetluse käiku põhikohtuasjades, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et registreerimiskohtunik – kes ei ole pooltele teada, kelle roll ei ole määruskaebustes kohaldatavates menetlusnormides ette nähtud ja kes võib, kuigi ta ei ole kõrgem kohtuorgan, panna pädeva koja selle otsust muutma – võib oma tegevusega eirata kohtuniku sõltumatuse nõuet. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kohtulahendite niisugune registreerimise vorm on seni põhjendatud vajadusega kohtupraktikat ühtlustada. Kuid viis, kuidas registreerimisosakond pärast kohtuotsuse vastuvõtmist toimib, on kohtu arvates vastuolus kohtunike sõltumatuse põhiõigusega, kuna osakond valib ise need otsused, mille kohus pooltele välja saadab.
16. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑727/21 kohtukolleegiumi koosolekute kohta, et need on organ, mida ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud, ja et sellise koosoleku päevakorrapunktide üle otsustavad üksnes registreerimiskohtunikud ja kollegiumide presidendid. Eri menetluste pooled ei ole selle koosoleku rollist teadlikud ega saa sellel osaleda. Kohtukoosseisu tehtud otsust saab aga läbi vaadata ja muuta üksnes pärast seda, kui pooled on esitanud pädevale kohtule kaebuse seaduses ette nähtud menetluses, millest nad on teadlikud, mitte sellise kohtuniku arvamuse tõttu, kes ei kuulu sellesse kohtukoosseisu ega osale kohtunike üldkoosolekul.
17. Neil asjaoludel otsustas Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia) kõigis kolmes liidetud kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas tuleb asuda seisukohale, et [kohtute kodukorra] artikli 177 lõike 3 esimese lause teises osas ja teises lauses ette nähtud eeskiri, mis näeb ette, et „[t]eise astme kohtus loetakse kohtuasi lõpetatuks kuupäeval, mil lahend saadetakse kohtukantseleist välja pärast kohtuasja toimiku kohtupraktika järelevalve ja registreerimise osakonnast tagasijõudmist[, et p]ärast kohtutoimiku kättesaamist on kohtupraktika järelevalve ja registreerimise osakond kohustatud selle võimalikult kiiresti kohtukantseleisse edasi saatma[ ja et s]eejärel saadetakse lahend uue kaheksapäevase tähtaja jooksul pooltele“, on kooskõlas ELL artikli 19 lõikega 1 ja [Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“)] artikliga 47?“
18. Lisaks otsustas Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia) esitada kohtuasjas C‑727/21 Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [kohtukorralduse seaduse] artikli 40 lõige 2, mis näeb ette, et „Vrhovni sud Republike Hrvatske (Horvaatia kõrgeim kohus), Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia), Visoki upravni sud Republike Hrvatske (kõrgem halduskohus, Horvaatia), Visoki kazneni sud Republike Hrvatske (kõrgem kriminaalkohus, Horvaatia), Visoki prekršajni sud Republike Hrvatske (kõrgem väärteoasjade kohus, Horvaatia) kõikide kohtunike või ühe kolleegiumi koosolekul ja Županijski sudi (maakonnakohus, Horvaatia) ühe kolleegiumi koosolekul võetud õiguslik seisukoht on kõikidele selle kolleegiumi või kohtu teise astme kodadele ja kohtunikele kohustuslik“, on kooskõlas ELL artikli 19 lõikega 1 ja [harta] artikliga 47?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
19. Euroopa Kohtu presidendi 14. märtsi 2022. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21 kirjaliku ja suulise menetluse jaoks ning kohtuotsuse tegemiseks.
20. Horvaatia valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad kohtuasjades C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21. Kohtuasjas C‑554/21 esitas kirjalikud seisukohad põhikohtuasja kaebaja. Kohtuistungil, mis toimus 5. juunil 2023, esitasid suulised seisukohad Horvaatia valitsus ja komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
21. Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta peab saama Euroopa Kohtult ELL artikli 19 lõike 1 ja harta artikli 47 tõlgenduse, arvestades kahtlusi, mis tal on seoses kohtute kodukorra artikli 177 lõike 3 ja Horvaatia teise astme kohtute otsustusprotsessi reguleeriva kohtukorralduse seaduse artikli 40 lõike 2 vastavusega liidu õiguse nimetatud sätetele.
22. Kuigi ükski pool ei ole kommenteerinud Euroopa Kohtu pädevust ja nende taotluste vastuvõetavust, on oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtul omaenda pädevuse või talle esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel liikmesriigi kohus tema poole pöördus(3).
A. Euroopa Kohtu pädevus
23. Oluline on rõhutada, et Euroopa Kohus võib talle ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlust menetledes liidu õigust tõlgendada üksnes talle antud pädevuse piires(4).
24. Esiteks tuleb ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaldamise kohta meenutada, et selle sätte kohaselt peab liikmesriik kehtestama niisugused õiguskaitsevahendid, mis on vajalikud selleks, et tagada üksikisiku õigus tulemuslikule õiguskaitsele liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Seega on liikmesriigi ülesanne näha ette õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis tagab nendes valdkondades tõhusa kohtuliku kontrolli. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaldamisala osas on selles sättes viidatud „liidu õigusega hõlmatud valdkondadele“, sõltumata olukorrast, milles liikmesriik seda õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses kohaldab(5).
25. ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik on mõeldud eelkõige kohaldamiseks iga liikmesriigi kohtu suhtes, kes võib kohtuna otsustada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamise küsimusi, mis kuuluvad seega liidu õigusega hõlmatud valdkondadesse. Nii on see ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu puhul, kellel võib Horvaatia üldkohtuna tulla teha otsuseid liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimustes ning kes „kohtuna“ selles õiguses määratletud tähenduses kuulub Horvaatia õiguskaitsesüsteemi „liidu õigusega hõlmatud valdkondades“(6) ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses, mistõttu see kohus peab vastama tulemusliku õiguskaitse nõuetele. Lisaks tuleb meelde tuletada, et kuigi kohtukorraldus liikmesriigis kuulub viimase pädevusse, on liikmesriik siiski kohustatud selle pädevuse teostamisel täitma kohustusi, mis tulenevad talle liidu õigusest ja eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust(7).
26. Eespool toodust tulenevalt on Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas pädev tõlgendama ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku.
27. Teiseks on harta kohaldamisala seoses liikmesriikide tegevusega määratletud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral, ning see säte kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi. Nagu tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, kui õiguslik olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, ei ole Euroopa Kohus pädev selle kohta otsust tegema ning need harta sätted üksi, millele võidi viidata, ei saa olla selle pädevuse alus(8).
28. Käesoleval juhul tuleb täpsemalt eelotsusetaotlustes viidatud harta artikli 47 kohta tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevad vaidlused puudutavad sisuliselt nende kulude hüvitamist, mida avalik-õiguslik asutus kandis seoses menetlusse astumisega maksejõuetusmenetlustes, ja sellise esimese astme kohtu otsuse põhjendatust, millega jäeti rahuldamata Zagrebis (Horvaatia) asutatud ühingu taotlus pankrotimenetluse algatamiseks. Täpsemalt on maksejõuetusmenetluste valdkonna puhul kindel, et selle valdkonna kohta on liidu seadusandja vastu võtnud erinevaid õigusakte(9). Tuleb siiski tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei maini ühtegi seda valdkonda puudutavat liidu õigusnormi, mis oleks kõnealustele vaidlustele kohaldatav, ega esita isegi ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et põhikohtuasjad, millele on eelotsusetaotlustes napisõnaliselt viidatud, kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse. Oluline on rõhutada, et harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tunnustamine eeldab konkreetsel juhul, et isik, kes sellele tugineb, tugineb liidu õigusega tagatud õigustele või vabadustele. Eelotsusetaotlustest ei nähtu aga, et põhikohtuasja kaebajad oleksid tuginenud õigusele, mis on neile antud liidu õiguse sätte alusel(10).
29. Eeltoodust tuleneb, et miski ei võimalda asuda seisukohale, et põhikohtuasjad puudutavad riigisisesel tasandil rakendatava liidu õigusnormi tõlgendamist või kohaldamist. Järelikult puudub Euroopa Kohtul pädevus harta artikli 47 tõlgendamiseks käesolevates kohtuasjades.
B. Eelotsusetaotluste vastuvõetavus
30. See küsimus näib mulle eriliselt tähtis, arvestades ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu väga laia ulatust, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ja Euroopa Kohtu vastavat pädevust(11). Alates kohtuotsuse Associação Sindical dos Juízes Portugueses(12) vastuvõtmisest on Euroopa Kohtule saadetud arvukalt eelotsusetaotlusi, milles paluti seda sätet tõlgendada vähemasti erinevates kohtuasjades, millest mõnes ilmnes tõsine kahju õigusriigile ja konkreetsemalt kohtunike sõltumatusele ning teised puudutasid kohtuniku edutamata jätmist, kohtuniku palgaastme määramist, kohtuasjade kohtusiseselt määramise eeskirju, kostja vastuse allkirjastaja staatust või kohtuotsuse kuulutamise hetke, millel puudub ilmne seos põhikohtuasja esemega(13). Rangus vastuvõetavuse hindamisel näib selles kontekstis olevat ainus võimalik piirang selliste eelotsusetaotluste läbivaatamisel, mis on vastuolus selle õiguskaitsevahendi mõtte ja eesmärgiga, milleks on see, et Euroopa Kohus ja liikmesriigi kohus leiaksid oma vastavaid pädevusi järgides koos lahenduse vaidluses, mille peab liikmesriigi kohus lahendama.
31. Arvestades Euroopa Kohtu asjakohast praktikat ja täpsemalt selle konsolideeritud väljendust, mis tuleneb kohtuotsusest Miasto Łowicz, tuleb rõhutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille kaudu annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mida need kohtud nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks vajavad, ning et eelotsusetaotluse esitamise mõte ei ole nõuandvate arvamuste saamine üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid see peab olema vajalik kohtuvaidluse tegelikuks lahendamiseks. ELTL artikli 267 sõnastusest endast ilmneb, et taotletav eelotsus peab olema eelotsusetaotluse esitanud kohtule „vajalik“ tema menetluses olevas kohtuasjas „otsuse tegemiseks“. Euroopa Kohus on seega korduvalt meenutanud, et nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest tuleneb, et eelotsusemenetlus eeldab liikmesriigi kohtus tegelikult pooleli olevat menetlust, mille raames palutakse sellel kohtul teha otsus, milles saab arvesse võtta eelotsust. Euroopa Kohtu ülesanne eelotsusemenetluses on abistada eelotsusetaotluse esitanud kohut viimase menetluses oleva konkreetse kohtuvaidluse lahendamisel. Sellises menetluses peavad seega see kohtuvaidlus ja need liidu õigusnormid, mille tõlgendamist palutakse, olema sedavõrd seotud, et see tõlgendus on objektiivselt vajalik otsuse jaoks, mille peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema(14).
32. Kohtuotsusest Miasto Łowicz tuleneb, et see seos võib olla otsene või kaudne, sõltuvalt kolmest seal nimetatud vastuvõetavuse eeldusest. Seos on otsene, kui liikmesriigi kohus peab kohaldama liidu õigust, mille tõlgendamist taotletakse, et leida põhikohtuasjas sisuline lahendus (esimene eeldus). Seos on kaudne, kui eelotsuses antakse eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu menetlusnormide tõlgendus, mida ta peab oma otsuse tegemisel kohaldama (teine eeldus), või liidu õiguse tõlgendus, mis võimaldab tal lahendada riigisisese õiguse menetluslikud küsimused, enne kui ta saab teha tema menetluses olevas kohtuasjas sisulise otsuse (edaspidi „kolmas eeldus“)(15).
33. Nagu eespool juba märgitud, on põhikohtuasjadel teatav sisuline seos liidu õigusega, mis käsitleb maksejõuetusmenetlusi ja mille ühegi sätte tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult ei taotle, mis on vajalikkuse kriteeriumi täitmiseks ilmselgelt ebapiisav. Eelotsusetaotlustest ei nähtu ka, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks kohaldama ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, mida puudutavad eelotsuse küsimused, et leida sisuline lahendus vaidlustes kulude kandmise või maksejõuetusmenetluse algatamise tingimuste üle.
34. Tegelikult näib, et Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustega ja liidu õiguse tõlgendusega, mida ta palub, ei soovi eelotsusetaotluse esitanud kohus saada teavet mitte tema menetluses olevate vaidluste sisu kohta, vaid hoopis riigisisese õiguse menetlusküsimuse kohta, mida tuleb mõista laias tähenduses(16) ja mille ta peab lahendama in limine litis, kuna see puudutab selle kohtu õigust lahendada need vaidlused täiesti sõltumatult sellise riigisisese mehhanismi raames, mille eesmärk on tagada kohtupraktika järjepidevus ja kaasata teisi kohtuastmeid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud piisavalt põhjused, miks tal käesoleval juhul tekkisid kahtlused ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamises ja eelkõige seoses, mida ta näeb selle aluslepingu sätte ja riigisiseste õigusnormide vahel, mis võivad selle kohtu arvates mõjutada kohtumenetlust, mille lõpus ta teeb oma otsused. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et võttes arvesse Euroopa Kohtu vastust eespool nimetatud mehhanismi kooskõla kohta, ta kas võib või ei tohi kalduda kõrvale õiguslikest seisukohtadest, mille on võtnud kohtunike kolleegium seoses põhikohtuasjadega.
35. Need kaalutlused ei muuda siiski kuidagi nende vaidluste eset ega varem tehtud järeldust, et eelotsusetaotlustest ei nähtu, et need puudutaksid küsimusi liidu õiguse kohta. Asjaolu, et Euroopa Kohtu tõlgendus ELL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule võib eelotsusetaotluses tõstatatud menetlusküsimuste laadi arvestades mõjutada seda, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjad lahendab, ei tähenda, et see tõlgendus on liidu õigust puudutavate vaidluste sisuliseks lahendamiseks olemuslikult vajalik.
36. Kas Euroopa Kohus peab seega vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, mis on tõepoolest vajalikud selleks, et ta saaks lahendada in limine litis riigisisese menetlusprobleemi, mis võib negatiivselt mõjutada liikmesriikide kohustust, mis on ette nähtud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, enne selliste vaidluste sisulist lahendamist, millel puudub seos liidu õigusega? See küsimus on minu arvates delikaatne.
37. Tuletan esiteks meelde, et kohtuotsuses Miasto Łowicz analüüsis Euroopa Kohus esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavust järgemööda, lähtudes kolmest eraldiseisvast ja autonoomsest olukorrast, mis vastasid nende vajalikkuse kriteeriumile, tunnistades eelotsuse küsimused vastuvõetamatuks, rõhutades kolmanda eelduse puhul erinevust kohtuasjadest, milles tehti kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus)(17) ja milles Euroopa Kohtult eelotsusena taotletud tõlgendus võis mõjutada selle kohtu kindlaksmääramist, mis on pädev lahendama „liidu õigust käsitlevad kohtuasjad“ sisuliselt(18).
38. Teiseks ei tähenda kohtuotsuses Miasto Łowicz esitatud kolmanda vastuvõetavuse eelduse sõnastus lisaks tavapärasele eeldusele, et põhikohtuasjal on sisuline otsene seos liidu õigusega, et seda eeldust tuleb sellele tähenduse andmiseks tingimata mõista nii, et seda tuleb kohaldada kohtuasjas, kus see seos puudub. Tegelikult tuleb arvesse võtta eelotsusetaotluste mitmekesisust ja arutleda iga esitatud eelotsuse küsimust arvestades. Eelotsusetaotlused võivad – nagu käesolevas asjas – sisaldada eelotsuse küsimusi, mis puudutavad üksnes riigisisest menetluslikku probleemi, või segamini eri laadi eelotsuse küsimusi, millest mõni on põhikohtuasjaga sisu poolest otseselt seotud ja teised puudutavad riigisisest menetluslikku probleemi, nii et esimesed võib tunnistada vastuvõetavaks erinevalt teisena nimetatutest(19).
39. Kolmandaks ei saa Euroopa Kohtu pädevuse põhjendus, arvestades ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu sõnastust, milles on üldiselt silmas peetud „liidu õigusega hõlmatud valdkondi“, sõltumata olukorrast, milles liikmesriigid seda õigust rakendavad, olla eelotsusetaotluste vastuvõetavuse põhjendus, sest vastasel juhul aetaks segamini kaks eraldiseisvat õigusmõistet ja viimati nimetatud nõue muutuks täiesti kasutuks.
40. On tõsi, et kohtunike sõltumatus on õiguslikult jagamatu ja – nagu rõhutas kohtujurist Bobek(20) – sisuliselt ei ole olemas „kohtute sõltumatust liidu õiguse reguleerimisalas“ erinevalt „kohtute sõltumatusest puhtriigisisestel juhtudel“. Kui asjakohane see tähelepanek ka ei oleks, ei võimalda see eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse etapist üle astuda ega seega vabastada Euroopa Kohut kohustusest uurida, kas liidu õigus on põhikohtuasjas, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab lahendama, tõepoolest kohaldatav(21).
41. Asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleem näib olevat teatava raskusastmega, kuna kõnealused normid on liikmesriigi kohtusüsteemi jaoks süsteemsed, ei ole seotud mitte vastuvõetavuse, vaid sisulise analüüsiga, st nende normide vastavusega ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu nõuetele. Teatav soovimatus jätta eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuseta ja seega jätta analüüsimata õigusnormid ja praktika, mis võivad kahjustada Horvaatia kohtute sõltumatust ja mis võivad selle kohtupraktika ühtlustamise mehhanismi loomisega huvi pakkuda paljude teiste riikide õigussüsteemidele, ei saa olla vastuvõetavuse otsuse aluseks olev põhjendus(22).
42. Seega tuleb asuda seisukohale, et kui Euroopa Kohus nõustub sellega, et talle esitatakse küsimus liidu õiguse sätte kohta selleks, et lahendada riigisisene menetlusküsimus, nii et põhikohtuasjades saaks menetluse läbi viia liidu õigust järgides, siis on see nii üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu sellise otsuse seisukohast, mis tehakse põhikohtuasjas, mis puudutab liidu õigust. Pean siiski möönma, et viimati nimetatud punktis ei ole kohtuotsusest Miasto Łowicz hilisemale Euroopa Kohtu praktikale iseloomulik selle ühtsus, kuivõrd on tõsi, et mõni esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetamatuse või vastuvõetavuse otsus järgib selle kohtuotsuse joont(23), samas kui teised näivad sellest kõrvale kalduvat, nii et nendes on pealegi võetud näiliselt vastuolulisi lahendusi(24).
43. Ühes hiljutises kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus üldiselt, et eelotsuse küsimused, mille eesmärk on võimaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtul in limine litis lahendada menetluslikku laadi raskused, nagu need, mis on seotud tema enda pädevusega lahendada tema menetluses olev kohtuasi või ka õiguslike tagajärgedega, mida tuleb tunnustada või tunnustamata jätta kohtulahendi puhul, mis võib takistada asja läbivaatamist nimetatud kohtu poolt, on ELTL artikli 267 alusel vastuvõetavad(25). Näib, et selles lähenemisviisis käsitatakse menetluslikku probleemistikku kui sellist eraldiseisva probleemina selles mõttes, et see iseenesest vastab ELTL artiklis 267 sätestatud vajalikkuse kriteeriumile. Samas on Euroopa Kohus selgelt ja ainulaadselt käsitlenud vaid kahte konkreetset juhtumit, mis erinevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu olukorrast, kelle eelotsusetaotlused ei sisalda mingeid küsimusi tema sisulise pädevuse kohta põhikohtuasjade lahendamisel ega viita kohtuotsustele, mis takistavad nende kohtuasjade läbivaatamise jätkamist.
44. Lõpuks pean vajalikuks viidata kohtuotsuses Miasto Łowicz käsitletud teisele eeldusele. Kuigi Euroopa Kohus on juba otsustanud, et eelotsuse küsimused, mis puudutavad liidu õiguse menetlusnormide tõlgendamist, mida asjaomane eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma otsuse tegemisel kohaldama, on vastuvõetavad, ei ole minu arvates käesolevates liidetud kohtuasjades esitatud küsimused sellise ulatusega, sest vastasel juhul tuleks ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik liigitada eespool nimetatud õigusnormide kategooriasse. Euroopa Kohtu asjakohase praktika analüüs näitab, et see puudutab teisese õiguse akte, millega kehtestatakse konkreetsed menetlusnormid – erilised olukorrad, mis tingivad vastuvõetavuse küsimuses Euroopa Kohtu valitud lahenduse(26).
45. Siinkohal on oluline rõhutada, et Euroopa Kohus tunnistas vastuvõetavaks eelotsuse küsimuse määruse (EÜ) nr 1206/2001(27) tõlgendamise kohta, mille kohta oli eelnevalt tuvastatud, et see ei mõjuta otseselt vaidluse lahendamist põhikohtuasjas, mis puudutas hüvitise maksmist mittekonkureerimise klausli alusel(28). Sellise otsuse ülekandmine käesolevatele kohtuasjadele koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on andnud oma pädevuse tunnistamiseks, viiks selle sätte kohaldamiseni laiendavalt, et mitte öelda piiramatult ühes valdkonnas, milleks on õigusemõistmise korraldus liikmesriikides, mis peaks kuuluma liikmesriikide pädevusse.
46. Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused ei puuduta liidu õiguse tõlgendamist, mis oleks põhikohtuasjade lahendamiseks objektiivselt vajalik, vaid on üldist laadi, mistõttu on õigustatud need vastuvõetamatuks tunnistada.
47. Kohtujuristile antud Euroopa Kohtu abistamise ülesande täitmise täielikkuse huvides esitan siiski oma analüüsi nende küsimuste sisu kohta.
C. Sisulised küsimused
48. Eelotsusetaotlustest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid ja praktika, mis näevad ette registreerimiskohtuniku ja kohtunike kolleegiumi sekkumise teise astme kohtulikku otsustusprotsessi ning mille kohta see kohus Euroopa Kohtult eraldi ja konkreetselt küsib. Kuna need sekkumised on ette nähtud mehhanismis, mille eesmärk on tagada kohtupraktika järjepidevus, tuleb hinnata selle mehhanismi kooskõla ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, analüüsides esitatud eelotsuse küsimusi koos(29).
49. Selle mehhanismi kooskõla hindamine eeldab kõigepealt, et kohtupraktikas esinevate lahknevuste ennetamise kontekstis tuleb rõhutada õiguskindluse põhimõtte tähtsust.
1. Õiguskindluse nõue
50. Õiguskindluse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mille eesmärk on tagada liidu õigusega reguleeritavate olukordade ja õigussuhete ootuspärasus(30). See nõuab eelkõige, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed ning nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, mille tulemusena oleks asjasse puutuvatel isikutel võimalik täpselt teada kohustuste ulatust, mida asjaomased õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt(31).
51. Liidu õigust tõlgendava kohtupraktika ühtsus, mis on ootuspärasuse ja seega õiguskindluse allikas, on mõistagi Euroopa Kohtu oluline mure, sealhulgas tema sisemises toimimisviisis, sest see vastab tema algsele ülesandele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud eelotsusemehhanismi eesmärk tagada, et liidu õigusel oleks kõigis olukordades sama toime kõigis liikmesriikides, ennetades nõnda tõlgendamislahknevuste teket liidu õigusnormide kohaldamisel liikmesriikide kohtute poolt, ning tagada see kohaldamine. Selleks pakub nimetatud artikkel liikmesriigi kohtule vahendi, et kõrvaldada raskused, mida võib tekitada nõue tagada liidu õigusele liikmesriikide kohtusüsteemides täielik toime(32).
52. Lisaks leiab Euroopa Kohus, et vertikaalne mehhanism kohtupraktika ühtlustamiseks liikmesriikide kõrgeimate kohtute sekkumisega ei ole iseenesest vastuolus liidu õigusega, isegi kui nende otsused on madalama astme kohtutele siduvad. Vastuolu tuleb järeldada ainult siis, kui riigisisene õigus ei taga kõrgeimate kohtute sõltumatust või kui see mehhanism takistab liikmesriigi kohtul esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust(33).
53. Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõike 1 järgimise kontrollimisel õigesti märgib, on liikmesriikide kohtute või sama kohtu praktika lahknevus siiski igale kohtusüsteemile omane. Kuigi selline olukord ei ole iseenesest EIÕK-ga vastuolus, täpsustab EIK, et õiguskindluse põhimõtte – mis on vaikimisi ette nähtud kõigis selle konventsiooni artiklites – eesmärk on eelkõige tagada õiguslike olukordade teatav stabiilsus ja suurendada üldsuse usaldust õigusemõistmise vastu. Kohtupraktika lahknevused võivad tekitada õiguslikku ebakindlust, mis vähendab üldsuse usaldust kohtusüsteemi vastu, samas kui see usaldus on üks õigusriigi nurgakive. Neil asjaoludel otsustas EIK, et konventsiooniosalistel on kohustus korraldada oma kohtusüsteem nii, et välditakse lahknevate kohtuotsuste tegemist, ning ta kontrollib selliste mehhanismide kehtestamist, mis suudavad tagada kohtute praktika järjepidevuse ja kohtupraktika ühtlustamise(34).
54. Huvitav on märkida esiteks, et käesolevates kohtuasjades viidatud kohtupraktika ühtsuse tagamise mehhanism puudutab Horvaatia teise astme kohtuid, samas kui lahknevaid tõlgendusi sisaldavatest kohtuotsustest tulenevate võimalike vastuolude või ebakindluse lahendamine on põhimõtteliselt kõrgeima kohtu ülesanne(35). Viimati nimetatud asjaolu ei välista minu arvates siiski kuidagi vajadust võtta arvesse ühtlustatud kohtupraktikat teise kohtuastme puhul ja eriti veel, arvestades nende kohtute otsuste peale esitatavate võimalike õiguskaitsevahendite erakorralisust(36). Õiguse ootuspärasus ja sellest tulenev õiguskindlus peavad olema kõikide kohtuastmete mured, sõltumata nende kohast kohtusüsteemis, et tagada kõigi õigussubjektide võrdsus seaduse ees kogu konkreetsel territooriumil. Teiseks on kõnealuse mehhanismi eesmärk tagada horisontaalne sidusus, kusjuures iga teise astme kohus peab selle abil tagama oma kohtupraktika ühtsuse, millele Euroopa Inimõiguste Kohus omistab erilist tähtsust(37).
55. Kohtupraktika ühtsuse tagamiseks mõeldud mehhanismide vajalik kehtestamine ei tohi siiski minna vastuollu õigusega pöörduda sõltumatusse ja erapooletusse seaduse alusel moodustatud kohtusse.
2. Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile järgimine
56. Tuleb meenutada, et liit koondab endasse riike, kes vabalt ja vabatahtlikult jagavad ELL artiklis 2 nimetatud ühiseid väärtusi, austavad neid ja kohustuvad neid edendama. ELL artikli 2 kohaselt rajaneb liit väärtustel, mille hulka kuulub ka õigusriik ja mis on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitseb muu hulgas õiglus. Selles suhtes tuleb tähele panna, et liikmesriikide, muu hulgas nende kohtute vastastikune usaldus tugineb põhieeldusele, et liikmesriikidel on ühised väärtused, millel Euroopa Liit rajaneb, nagu on selles artiklis märgitud. Lisaks on liikmesriigipoolne ELL artiklis 2 sätestatud väärtuste järgimine tingimus selleks, et nimetatud liikmesriik saaks kasutada kõiki talle aluslepingute kohaldamisest tulenevaid õigusi. Liikmesriik ei või seega oma õigusnorme muuta viisil, mis toob kaasa õigusriigi väärtuse kaitse nõrgenemise – väärtus, mida on täpsemalt käsitletud eeskätt ELL artiklis 19. Liikmesriigid on seega kohustatud tagama, et nad väldivad oma kohtukorraldust käsitlevates õigusnormides mis tahes tagasilangusi selle väärtuse osas, hoidudes vastu võtmast norme, mis võivad kahjustada kohtunike sõltumatust(38).
57. Nagu on ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus ette nähtud, peavad liikmesriigid kehtestama õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, mis tagab õigussubjektidele, et järgitakse nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste tulemusliku õiguskaitse põhimõte, millele on viidatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ning on sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13 ning mida on nüüd kinnitatud harta artiklis 47(39).
58. Kuna ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga on kõiki liikmesriike kohustatud kehtestama liidu õigusega hõlmatud valdkondades tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalikud õiguskaitsevahendid eelkõige harta artikli 47 tähenduses, siis tuleb viimati nimetatud sätet ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamisel nõuetekohaselt arvesse võtta, nagu ka EIK kohtupraktikat EIÕK artikli 6 lõike 1 kohta(40). Selleks, et kindlustada, et organitel, kellel võib olla vaja otsustada liidu õiguse kohaldamise ja tõlgendamisega seotud küsimuste üle, oleks võimalik tagada niisugune tõhus kohtulik kaitse, on esmatähtis säilitada nende organite sõltumatus, nagu kinnitab ka harta artikli 47 teine lõik, mille kohaselt on asja arutamine „sõltumatus“ kohtus üks nõuetest, mis on seotud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile(41).
59. Kuigi käesolevas asjas on oluline kohtukoosseisu sõltumatuse küsimus, tuleb arvesse võtta ka kaitseõiguste tagamise ja seaduse alusel moodustatud kohtu poole pöördumise tagamise küsimust.
a) Kohtute sõltumatuse nõue
60. Kohtute sõltumatuse nõue, mis kuulub olemuslikult õigusemõistmise ülesande juurde, on oluline osa õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on ülimalt tähtis, et tagada liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste kogumi ja ELL artiklis 2 osutatud liikmesriikide ühiste väärtuste, eeskätt õigusriigi väärtuse kaitse(42).
61. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sõltumatuse nõudel kaks aspekti. Esimene, väline aspekt eeldab, et asjasse puutuv organ täidab oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning et ta on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid. Teine, sisemine aspekt on seotud erapooletuse mõistega ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel menetluse eset arvestades. See aspekt eeldab, et peetakse kinni objektiivsusest ja vaidluse lahendamisel ei võeta arvesse ühtegi huvi, mis ei ole rangelt seotud õigusnormi kohaldamisega. Need sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata isiku põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles suhtes, kas nimetatud organ on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne(43).
62. Seoses sellega on oluline, et kohtunikud oleksid kaitstud välise sekkumise või surve eest, mis võiks ohustada nende sõltumatust. Normid, mis reguleerivad kohtunike staatust ja tegevust kohtunikuametis, peavad eelkõige võimaldama välistada igasuguse otsese mõju juhiste kujul, aga ka kaudsema mõju vormid, mis võivad asjaomaste kohtunike otsuseid suunata, ning välistama seega nende sõltumatuse või erapooletuse kuvandi puudumise, mis võib nõrgendada usaldust, mida kohtud peavad demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis õigussubjektidele sisendama(44).
63. Kuigi eespool viidatud Euroopa Kohtu praktika eesmärk on eelkõige kaitsta kohtute sõltumatust seadusandlikust ja täidesaatvast võimust vastavalt võimude lahususe põhimõttele, mis iseloomustab õigusriigi toimimist, on see kohtupraktika eelkõige kasutatud sõnastuse üldist laadi arvestades täielikult kohaldatav muus kontekstis, mida võib pidada puhtalt riigisiseseks. Käesoleval juhul puudutavad eelotsusetaotlustes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu suhtes väljendatud kahtlused sisuliselt riigisiseseid sätteid ja praktikat, mis käsitlevad mehhanismi, mille eesmärk on tagada kohtupraktika järjepidevus, ja mis näevad sel alusel ette kahe organi sekkumise, mis kuuluvad need otsused teinud kohtunikega samasse jurisdiktsiooni. Märgin sellega seoses, et kohtuvaidluses, mis on alguse saanud kohtu presidendi otsusest viia kohtunik ilma tema nõusolekuta üle selle kohtu kolleegiumist, kuhu ta kuni selle ajani kuulus, sama kohtu teise kolleegiumisse, leidis Euroopa Kohus, et kohtunike sõltumatuse nõue, mis tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tõlgendatuna lähtuvalt harta artiklist 47, näeb ette, et kohtunike nõusolekuta üleviimiste suhtes kohaldatav kord kujutab samamoodi nagu distsiplinaareeskirjad endast eelkõige vajalikke tagatisi, et vältida igasugust riski, et see sõltumatus seatakse ohtu otsese või kaudse välise sekkumisega(45).
64. Seda lähenemist kinnitab EIÕK artikli 6 lõiget 1 käsitlev EIK sõnaselge kohtupraktika, mille kohaselt nõuab kohtusüsteemi sõltumatus, et kohtunikele ei avaldataks lubamatut mõju mitte ainult kohtusüsteemist väljastpoolt, vaid ka kohtusüsteemisiseselt. See kohtunike sisemine sõltumatus eeldab, et teised kohtunikud või kohtu haldusülesandeid täitvad kohtunikud, näiteks kohtu president või kohtu osakonna president, ei tohi neile anda juhiseid ega avaldada survet. Kui puuduvad piisavad tagatised, mis tagaksid kohtunike sõltumatuse kohtusüsteemis ja eelkõige sõltumatuse nende ülemustest oma jurisdiktsioonis, võib kahelda kohtu sõltumatuses ja erapooletuses(46).
65. Kas käesoleval juhul võib asuda seisukohale, et registreerimiskohtuniku ja kohtunike kolleegiumi – mis on kaks kohtuorganit, mis on samal tasemel kohtukoosseisuga, kuhu algul pöörduti – sekkumine võib kahjustada selle kohtu liikmete sõltumatuse nõuet? Mulle näib, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt(47).
66. Esiteks tuleb lähtuda selle „kolleegiumi“ toimimist puudutavate asjakohaste riigisiseste õigusnormide grammatilisest tõlgendamisest, mis kohtukorralduse seaduse artikli 37 kohaselt hõlmab asjaomase kohtu erinevatesse kolleegiumidesse või koosseisudesse kuuluvaid kohtunikke, sealhulgas ainukohtunikke, kes lahendavad küsimusi, mis kuuluvad ühte või mitmesse omavahel seotud õigusvaldkonda. Selle seaduse artikli 38 kohaselt puudutavad kolleegiumi koosoleku arutelud kolleegiumi jaoks olulisi „küsimusi“, eelkõige „vaidlusaluseid õigusküsimusi“ ja „kohtupraktika ühtlustamist“. Nende vaidluste tulemusena võetakse nimetatud seaduse artikli 40 lõike 2 kohaselt „õiguslik seisukoht“, mis on oluline väljend, kuna see välistab konkreetses asjas lahendi või otsuse tegemise.
67. Teiseks kinnitavad Horvaatia valitsuse esitatud selgitused ja Euroopa Kohtule esitatud toimiku läbivaatamine seda eksegeetlikku analüüsi sellise kollegiaalse kohtuorgani toimimise kohta, mis hõlmab kohtukoosseisu kohtunikke ja kes arutab üldiselt kõnealuste õigusnormide tõlgendamist ja nendega seotud kohtupraktikat, võttes lõpuks häälteenamusega vastu kohtunike ühise seisukoha tõlgenduse kohta, mis tuleb valida. Vaidlust ei ole selles, et 26. oktoobril 2021 toimus kaubandusvaidluste kolleegiumi esimehe algatusel videokonverentsi teel kaubandusvaidluste kolleegiumi koosolek, millel osales 28 kohtunikku, kellest kolm kuulusid asja menetlevasse koosseisu, ja registreerimiskohtunik. Koosolekul käsitleti eelkõige kahte õiguslikku küsimust, mis olid päevakorras abstraktselt sõnastatud ja mille teemal toimus selle kohtuniku ja kohtukoosseisu vahel mõttevahetus. Koosoleku protokoll sisaldab algmärget, mille kohaselt piisab, kui 31 kohtunikust, kes moodustavad kõrgeima kaubanduskohtu koosseisu, viibib kohal 28, selleks et teha kehtivad otsused, „st õiguslike seisukohtade“ kohta, ning selles on ära toodud kohtunike erinevad sõnavõtud, kellest üks kuulub asja menetlevasse koosseisu, ja iga tõstatatud küsimuse õigusliku seisukoha sisu. Sisu iseloomustab selle abstraktsus ja igasuguse viite puudumine algkoosseisule esitatud põhikohtuasjadele. Lisaks nähtub Horvaatia valitsuse seisukohtadest, et kohtunike kolleegiumi käsutuses ei ole nende kohtuasjade toimikuid, mis sisaldaksid poolte menetlusdokumente, ning osalejatele teatatakse ainult asja menetleva kohtukoosseisu esimene otsus koos kohtupraktika elementidega.
68. Kolmandaks peab asja arutav koda võtma arvesse kohaldatavate õigusnormide üldist tõlgendust, et konkreetse asja asjaolusid ja toimikus sisalduvaid tõendeid arvestades võtta esitatud kohtuasjades vastu sobiv õiguslik lahendus(48). See õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise eristamine on tuntud ka teiste liikmesriikide õigussüsteemides ning vastab iga eelotsusetaotluse mehhanismi olemusele ja loomulikult ELTL artiklis 267 ette nähtud mehhanismile. Sellega seoses tuleb meenutada, et viimati nimetatud mehhanismi eesmärk on tagada Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise dialoogi loomise kaudu liidu õiguse tõlgendamise järjepidevus ja ühtsus(49). Euroopa Kohtule ELTL artikliga 267 usaldatud ülesanne on anda igale liidu kohtule liidu õiguse tõlgendamiseks juhtnööre, mida see kohus vajab tema menetluses olevate tegelike vaidluste lahendamiseks(50). Selle õigusnormiga ei anta Euroopa Kohtule pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsel juhtumil, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht aluslepingute ja liidu institutsioonide poolt vastu võetud õigusaktide tõlgendamise kohta. Järelikult ei ole mitte Euroopa Kohtu, vaid liikmesriikide kohtute ülesanne kohaldada liidu õigust, arvestades Euroopa Kohtu antud tõlgendusjuhiseid(51).
69. Eespool esitatud analüüs on põhimõttelise tähtsusega selleks, et hinnata kohtukorralduse seaduse artikli 40 lõiget 2, mille kohaselt on kolleegiumi koosolekul võetud õiguslik seisukoht kõigile selle kolleegiumi teise astme kodadele või kohtunikele kohustuslik. Kui nõustuda õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise eristamisega, siis asjaolu, et asja läbi vaatav koosseis, mis on selle kolleegiumi lahutamatu osa, kes arutas õigusliku seisukoha võtmist ja hääletas selle üle häälteenamusega, on kohustatud seda õigusnormi rakendama samamoodi nagu kõrgeima kohtu otsust, kes teeb otsuse ainult õiguslikus käsituses, vastab õiguskindluse eesmärgile, ilma et see rikuks kohtu sõltumatuse nõuet.(52) Kui nõustuda mehhanismiga, mille eesmärk on tagada kohtupraktika ühtsus, tingimusel et õiguslik seisukoht ei ole siduv, nagu soovitab komisjon, tähendaks see, et sellele omistataks lihtsalt ergutav mõju ja seega täiesti juhuslik kasu.
70. Neljandaks tuleb piiritleda rolli, mis on registreerimiskohtunikul etteheidetavas mehhanismis. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on sellel kohtunikul õigus otsustusprotsessi peatada ja takistada seda, et asja menetleva kohtukoosseisu otsus muutub formaalselt kohtulahendiks, mis toimetatakse pooltele kätte, ei saa ta mingil juhul asendada kohtukoosseisu hinnangut enda omaga. Ta võib ainult saata kohtutoimiku koos märkustega tõstatatud õiguslike probleemide kohta tagasi sellele koosseisule uuesti läbivaatamiseks ning juhul, kui asja arutava kojaga kokkuleppele ei jõuta, võib ta üksnes hoiatada kohtu presidenti või kolleegiumi töö juhtimise eest vastutavat kolleegiumi esimeest, kellel on ainsana pädevus pöörduda laiendatud koosseisu poole, „kui on tuvastatud, et kolleegiumide, kodade või kohtunike tõlgendused lahknevad küsimustes, mis puudutavad seaduse kohaldamist, või kui mõni koda või mõne kolleegiumi kohtunik on varem võetud õiguslikust seisukohast erineval seisukohal“(53). Nende põhjenduste hindamine kuulub seega nende kahe organi kompetentsi, kes on ainsana pädevad pöörduma kolleegiumi poole(54), kes võtab õigusliku seisukoha, mis on vajaduse korral registreerimiskohtuniku lähenemisviisile vastupidine ja mis on temale kui asjaomase kolleegiumi kohtunikule kohustuslik(55). Seega ei ole registreerimiskohtunikul „viimase sõna“ õigust nõupidamisprotsessis, mis lõpeb õigusliku seisukoha võtmisega, mis on õigusnormi tõlgendamiseks siduv, ja millele järgneb asja menetleva koosseisu otsus.
71. Seega on tegemist riigisisese menetlusmehhanismiga, mis on tuntud eri liikmesriikide õiguskordades ja mis näeb ette laiendatud kohtukoosseisu kaasamise ilma asjaomast kohtuasja üle andmata, kuna see koosseis ei tee otsust, mis lahendaks vaidluse selle koja asemel, kelle poole algul pöörduti, vaid piirdub ühe õigusküsimuse üle otsustamisega ja kohtuasja algsele kohtukoosseisule tagasi saatmisega, et viimane teeks vaidluse suhtes otsuse, võttes arvesse laiendatud kohtukoosseisu antud vastust. Olenevalt konkreetsest õigussüsteemist on see vastus kas nõuandev või – nagu käesoleval juhul – siduv(56), mis piirdub algse koosseisuga või laieneb ka teistele koosseisudele.
72. Kui eri liikmesriikide õiguskordades on laiendatud kohtukoosseisu poole pöördumise õigus üksnes kojal, kuhu algul pöörduti, siis võimaluse või kohustuse raames, juhul kui see koda kavatseb varasemast kohtupraktikast kõrvale kalduda või juhul kui on tuvastatud lahknevus või esineb sellise lahknevuse oht, võib selle pöördumise õigus olla antud kolmandale kohtuorganile nagu asjaomase kohtu president või kolleegiumi esimees, keda käesoleval juhul registreerimiskohtunik lihtsalt hoiatab.
b) Kaitseõiguste tagamise nõue
73. Komisjon rõhutas oma seisukohtades, et kolleegiumide koosolekud ei ole üldsusele avatud ja et pooled ei saa seal esitada oma argumente. Kohtuistungil märgiti, et nende koosolekute protokolle ei avaldata ning et koosolekutel osalevad kohtunikud, kes ei ole lugenud poolte menetlusdokumente ega pooli ära kuulanud – need kõik on asjaolud, mis tekitavad küsimuse õiglase kohtumenetluse kohta. Sama kehtib registreerimiskohtuniku sekkumise kohta.
74. Tuleb meenutada, et õiguste tõhusa kohtuliku kaitse aluspõhimõte, mida on kinnitatud harta artiklis 47, ja EIÕK artiklis 6 kasutatud mõiste „õiglane kohtumenetlus“ koosnevad erinevatest elementidest, mille hulka kuuluvad eelkõige kaitseõiguste tagamine ning õigus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et õigus olla ära kuulatud igas menetluses on harta artiklites 47 ja 48 sätestatud kaitseõiguste järgimise lahutamatu osa ning et see õigus tagab igale isikule võimaluse teha menetluse käigus tulemuslikult ja tegelikult teatavaks oma seisukoht(57).
75. Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et Horvaatia tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 334 kohaselt „on kohtuotsus kohtule siduv niipea, kui see on avaldatud, ja kui kohtuotsust ei avaldata, siis niipea, kui see on väljasaadetud. Kohtuotsusel on õigusmõju pooltele alles alates päevast, mil see neile kätte toimetatakse“. Kohtute kodukorra artikli 177 lõikes 3 on sätestatud, et „teise astme kohtus loetakse kohtuasi lõpetatuks kuupäeval, mil lahend saadetakse kohtukantseleist välja pärast kohtuasja toimiku kohtupraktika järelevalve ja registreerimise osakonnast tagasijõudmist“.
76. Eespool viidatud sätetest tuleneb, et kõnealune menetlusmehhanism kuulub asja arutava kohtu menetluse nõupidamise etappi, kuna pärast selles kohtukoosseisus toimunud arutelusid ei ole ühtegi kohtuotsust ametlikult tehtud, sõltumata sellesse kuuluvate kohtunike enamus- või ühehäälsest kokkuleppest esimese nõupidamise kohta. Nõupidamise etapp järgneb menetlusele, mille käigus pooltel on olnud võimalik esitada võistlevas menetluses oma nõudeid ja argumente, ning selle ainus eesmärk on võimaldada kohtunikel arutleda ja analüüsida menetluses olevat vaidlust ja lahendada see vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele.
77. Käesoleval juhul hõlmab see nõupidamine asjaomase kolleegiumi liikmetest selliste kohtunike kollegiaalset arutelu, kellel ei ole asja arutava koja poolt läbivaadatava kohtuasja toimikut, ja puudutab üksnes seda, kuidas abstraktselt tõlgendada asjaomast õigusnormi või õigusnorme, mille üle eelnevas võistlevas menetluses vaieldakse. Selle raames ei saa põhimõtteliselt olla õiguslikke seisukohti, mis põhinevad asjaoludel, mille kohta pooltel ei ole olnud võimalust oma seisukohti esitada. Kui kolleegiumi arutelude tulemusel jõutakse lõpuks järeldusele, et vaidlus tuleb lahendada vastavalt õigusnormile, mida pooled võistlevas menetluses ei nimetanud ja mille üle pooled ei ole vaielnud, tähendaks sellise õigusliku seisukoha rakendamine menetluse uuendamist, et järgida kaitseõiguste valdkonda kuuluvat võistlevuse põhimõtet. See ei tähenda, et kohtukoosseisus toimuv arutelu ei saa puudutada kohtupraktikat, millele pooled ei ole viidanud, või esitada arutluskäiku analoogia alusel mõne muu sättega kui see, millega on tegemist kohtuasjas, mida menetleb asja arutav koda. Kuid see arutelu puhtalt õigusküsimuse üle on oma olemuselt kohtu töö.
78. Kui nõustuda õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise eristamisega, siis ei saa eespool kirjeldatud asjaoludel väita, et rikutud on õiglase kohtumenetluse nõuet.
c) Seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumine
79. Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikale, rõhutas Euroopa Kohus, et väljendi „seaduse alusel moodustatud“ lisamise eesmärk EIÕK artikli 6 lõike 1 esimesse lausesse on vältida seda, et kohtusüsteemi korraldus jääks täidesaatva võimu otsustada, ning tagada, et seda valdkonda reguleerib seadus, mille seadusandlik võim on vastu võtnud kooskõlas eeskirjadega, mis reguleerivad tema pädevust. See väljend peegeldab eelkõige õigusriigi põhimõtet ega puuduta mitte üksnes kohtu eksisteerimise kui sellise õiguslikku alust, vaid ka kohtu koosseisu igas kohtuasjas ning mis tahes muid riigisiseseid sätteid, mille järgimata jätmine muudab ühe või mitme kohtuniku osalemise asja läbivaatamisel õigusvastaseks ja mille hulka kuuluvad iseäranis vastava kohtu liikmete sõltumatust ja erapooletust puudutavad sätted(58).
80. Sellega seoses on EIK muu hulgas rõhutanud, et kuigi EIÕK artikli 6 lõikega 1 tagatud õigus „seaduse alusel moodustatud kohtule“ kujutab endast autonoomset õigust, on sellel siiski väga tihe seos „sõltumatuse“ ja „erapooletuse“ tagatisega selle sätte tähenduses. Nii on nimetatud kohus muu hulgas otsustanud, et kuigi EIÕK artikli 6 lõike 1 institutsionaalsetest nõuetest igaüks järgib konkreetset eesmärki, mis teeb neist õiglase kohtuliku arutamise konkreetsed tagatised, on nende ühine joon see, et nende eesmärk on järgida aluspõhimõtteid, milleks on õiguse ülimuslikkus ja võimude lahusus, täpsustades sellega seoses, et iga nimetatud nõude alus on kohustus kaitsta usaldust, mida kohtuvõim peab õigussubjektile sisendama, ning kohtuvõimu sõltumatust teistest võimuharudest(59).
81. Käesolevas kohtuasjas ei puuduta eelotsusetaotlustes viidatud riigisisesed õigusnormid Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgeim kaubanduskohus, Horvaatia) olemasolu ja pädevust, mis põhinevad tõendatud õiguslikul alusel, vaid tema otsustusprotsessi pärast kirjaliku ja vajaduse korral suulise võistleva menetluse lõpetamist, mille tulemusel tehakse lõplik kohtulahend, millega lahendatakse poolte algatatud vaidlus, ning täpsemalt selles protsessis kohtunike kolleegiumi ja registreerimiskohtuniku osalemise tingimusi. Arvestades põhimõttelisi tagajärgi, mida see menetlus toob kaasa kohtuvõimu nõuetekohasele toimimisele ja legitiimsusele demokraatlikus riigis, kus valitseb õiguse ülimuslikkus, on selline protsess tingimata tihedalt seotud mõistega „seaduse alusel moodustatud kohus“ EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses(60).
82. Samuti tuleb märkida, et eelotsusetaotlustes tõstatatud problemaatika ei seisne mitte selles, et ei ole järgitud riigisiseseid õigusnorme, mis võimaldaksid ümber lükata õigussubjektide põhjendatud kahtlusi küsimuses, kas asja menetlev kohtukoosseis on väljaspool väliste tegurite haardeulatust(61), vaid selles, et on olemas sätted, mis reguleerivad menetluse nõupidamise etappi, mis võivad tekitada sellise kahtluse.
83. Märgin sellega seoses, et kõik kohtunike kolleegiumi toimimist puudutavad normid tulenevad kohtukorralduse seadusest. Selle kolleegiumi osalemine kõnealuse koosseisu nõupidamise etapis põhineb seega vaieldamatul õiguslikul alusel, mis tagab asjaomase nõude täitmiseks vajaliku ootuspärasuse ja kindluse taseme(62). Lisaks, nagu eespool tõdetud, ei ole selle kord selline, et see võiks õigussubjektidel tekitada põhjendatud kahtlusi selle kohtukoosseisu liikmete sõltumatuse suhtes.
84. Registreerimiskohtuniku olemasolu iseenesest on ette nähtud ka kohtukorralduse seaduses, kusjuures ametinimetus sisaldab selle eseme määratlust, milleks on kohtupraktika järelevalve ja uurimine. Kohtuasjade edastamine viimati nimetatud osakonnale enne otsuste väljasaatmist kohtukantseleist tuleneb selgelt kohtute kodukorra artikli 177 lõikest 3, mis on selle seaduse rakendusmäärus, mille on vastu võtnud justiitsminister talle nimetatud seaduse artikliga 76 antud pädevuse alusel(63). Siiski ei ole selle ametikoha sisu täpset kirjeldust esitatud selles seaduses ega määruses, mis puudutab eelkõige õigust peatada kohtukoosseisu otsuse registreerimine. See pädevus vastab kohtupraktikale või on Horvaatia valitsuse väitel sätestatud kohtusisese kohtudokumendi tekstis.
85. Tuleb siiski meenutada, et registreerimiskohtuniku ülesanne on tagada kohtupraktika järelevalve, tuvastada sarnaseid kohtuasju, et tagada nende ühetaoline käsitlemine, ning vastasel juhul on tema ülesanne lõpuks lihtsalt teavitada kohtunike kolleegiumi esimeest, et kutsuda kokku koosolek ja võtta pärast arutelu ja häälteenamusega hääletamist siduv õiguslik seisukoht. Selle võtmiseks vajalikuks ajaks otsustusprotsess mõistagi peatatakse.
86. Lisaks tuleb registreerimiskohtuniku ülesandeid võrrelda kolleegiumi koosoleku kokkukutsumise põhjustega, mis kohtukorralduse seaduse artikli 40 lõike 1 kohaselt puudutavad seda, et kolleegiumide, kodade või kohtunike vahel esineb tõlgendamiserinevusi seaduse kohaldamisega seotud küsimustes või kui koda või kolleegiumi kohtunik kaldub varem valitud õiguslikust seisukohast kõrvale. Registreerimiskohtuniku sekkumine aitab kaasa sellise mehhanismi järjepidevusele ja tõhususele, mis suudab tagada asjaomase kohtu praktika ühtsuse.
87. Neil asjaoludel ei ole registreerimiskohtuniku konkreetne sekkumine otsustusprotsessi oma ulatuselt kuidagi võrreldav kolleegiumi sekkumisega osas, mis puudutab vaidlust lõpetava kohtulahendi sisu, ning mulle näib, et erinevalt teisest peab registreerimiskohtuniku konkreetne sekkumine olema väljendis „seaduse alusel moodustatud“ sisalduvast nõudest vabastatud(64).
3. Vaheettepanek
88. Eeltoodud põhjustel leian, et ELL artikli 19 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugune mehhanism, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja mille eesmärk on tagada kohtupraktika järjepidevus. See järeldus on minu arvates põhjendatud ka kahe tähelepaneku põhjal.
89. Esiteks on oluline rõhutada, et ei ELL artikkel 2, artikli 19 lõike 1 teine lõik ega ükski muu liidu õigusnorm ei pane liikmesriikidele kohustust kehtestada konkreetset konstitutsioonilist mudelit riigivõimudevaheliste suhete ja vastasmõju reguleerimiseks, sealhulgas osas, mis puudutab nende pädevuse määratlemist ja piiritlemist, mitte rohkem kui institutsiooniline kohtukorralduse mudel(65). Viimase, sealhulgas kohtumenetluse nõupidamise etapi käigu kindlaksmääramine kuulub nende liikmesriikide pädevusse, kellel on teatav kaalutlusruum õigusriigi põhimõtete rakendamise tagamiseks(66), eelkõige seoses teise astme kohtutele kohaldatavate õiguskindluse nõuete ja nende kohtute sõltumatuse nõuete ühitamisega. Nagu rõhutas kohtujurist Bobek, on Euroopa Kohtu praktika eesmärk määratleda miinimumnõuded, millele peavad liikmesriikide süsteemid vastama(67).
90. EIK on omalt poolt täpsustanud, et kohtusüsteemi korraldust ei saa jätta kodifitseeritud õigusega riikides kohtute otsustuspädevusse, kuid see ei välista siiski, et neile võib anda teatud pädevuse riigisiseste õigusnormide tõlgendamiseks selles valdkonnas. Pealegi on pädevuse delegeerimine kohtukorraldust puudutavates küsimustes vastuvõetav, kuna see võimalus kuulub kõnealuse riigi riigisisese õiguse, sealhulgas tema põhiseaduse asjakohaste sätete raamistikku(68).
91. Teiseks ilmneb EIK kohtupraktikast küll, et õigussubjektide õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse nõuded ei tähenda, et isik omandaks õigusi tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast. Kohtupraktika areng ei ole iseenesest vastuolus korrakohase õigusemõistmisega, sest dünaamilisest ja arenevast lähenemisviisist loobumine võib takistada igasugust reformi või täiustamist(69). Käesoleval juhul näib mulle aga, et kõnealune mehhanism võimaldab nende nõuete suhteliselt sobivat ühitamist õiguse vajaliku kohandamisega ühiskondlikele muutustele kohtupraktika edasiarendamise teel. Meenutagem, et teise astme kohtute kohtunike koosolekul kinnitatud õiguslikud seisukohad ei ole esimese astme kohtutele siduvad, võivad minna vastuollu registreerimiskohtuniku lähenemisviisiga ega takista mingil juhul kõrgeimal kohtul täita reguleerimise rolli riigisisese õiguse kohaldamisel, tühistades vajaduse korral teise astme kohtu otsuse, muutes samas kohtupraktikat.
V. Ettepanek
92. Juhuks kui Euroopa Kohus leiab, et Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia) esitatud eelotsusetaotlused on vastuvõetavad, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata sellele kohtule järgmiselt:
ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid ja praktika, mis näevad teise astme kohtumenetluses kohtuvaidluse üle nõupidamise etapis vaidluses, mille kohta on asja arutav kohtukoosseis teinud otsuse, ette, et:
– kohtu president või erikolleegiumi esimees pöördub selle otsuse alusel ja olukorras, mis ohustab või kahjustab kohtu praktika järjepidevust, laiendatud koosseisu poole, et võtta häälteenamusega vastu ühine seisukoht kohaldatava õigusnormi üldise ja abstraktse tõlgenduse kohta, mille üle on pooled eelnevalt vaielnud ja mida peab kohtukoosseis, kelle poole algul pöörduti, kohtuasja sisulisel lahendamisel arvesse võtma;
– kohtunik, kelle ülesanne on kontrollida kohtu praktikat, teatab kohtu presidendile või erikolleegiumi esimehele olukorrast, mis võib ohustada või kahjustada kohtu praktika järjepidevust, kuna kohtukoosseis, kelle poole pöörduti, jätab oma algse otsuse jõusse, ja peatab kuni eespool nimetatud õigusliku seisukoha võtmiseni selle kohtukoosseisu poolt vaidluse kohta otsuse tegemise ja selle pooltele kättetoimetamise.