ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

11. juuli 2014(*)

Riigiabi – Avalik-õiguslik ringhäälinguteenus – Abi, mida Hispaania kavatseb anda RTVE‑le – Rahastamiskava muutmine – Reklaamitulu asendamine televisiooni‑ ja telekommunikatsiooniettevõtjatele kohaldatavate uute maksudega – Otsus tunnistada abi siseturuga kokkusobivaks – Menetlusõigused – Uus abi – Olemasoleva abikava muutmine – Maksumeede, mis kujutab endast abi rahastamise vahendit – Vajaliku sihtotstarvet määrava seose olemasolu maksu ja abi vahel – Maksutulu otsene mõju abi suurusele – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑151/11,

Telefónica de España, SA, asukoht Madrid (Hispaania),

Telefónica Móviles España, SA, asukoht Madrid,

esindajad: advokaadid F. González Díaz ja F. Salerno,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Valero Jordana ja C. Urraca Caviedes,

kostja,

keda toetavad

Hispaania Kuningriik, esindajad: abogado del Estado M. Muñoz Pérez, abogado del Estado S. Centeno Huerta ja abogado del Estado N. Díaz Abad, hiljem N. Díaz Abad ja viimaks abogado del Estado M. Sampol Pucurull,

ja

Corporación de Radio y Televisión Española, SA (RTVE), asukoht Madrid, esindajad: advokaadid A. Martínez Sánchez, A. Vázquez-Guillén Fernández de la Riva ja J. Rodríguez Ordóñez,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 20. juuli 2010. aasta otsus 2011/1/EL riigiabi kava C 38/09 (ex NN 58/09) kohta, mida Hispaania kavatseb rakendada ettevõtja Corporación de Radio y Televisión Española suhtes (RTVE) (ELT 2011, L 1, lk 9),

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias,

kohtusekretär: ametnik T. Weiler,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. oktoobri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Käesoleva hagiga paluvad hagejad Telefónica de España, SA ja Telefónica Móviles España, SA tühistada komisjoni 20. juuli 2010. aasta otsus 2011/1/EL riigiabi kava C 38/09 (ex NN 58/09) kohta, mida Hispaania kavatseb rakendada ettevõtja Corporación de Radio y Televisión Española suhtes (RTVE) (ELT 2011, L 1, lk 9; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Selles otsuses tuvastas komisjon, et Corporación de Radio y Televisión Española, SA (Hispaania avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioon, edaspidi „RTVE”) rahastamiskava, mida Hispaania Kuningriik muutis õigusaktiga Ley 8/2009, de 28 de agosto, de financiación de la Corporación de Radio y Televisión Española (28. augusti 2009. aasta seadus nr 8/2009 RTVE rahastamise kohta; BOE nr 210, 31.8.2009, lk 74003, edaspidi „seadus nr 8/2009”), millega muudetakse õigusakti Ley 17/2006, de 5 de junio, de la radio y la televisión de titularidad estatal (5. juuni 2005. aasta seadus nr 17/2006 riigi omandis oleva raadio ja televisiooni kohta; BOE nr 134, 6.6.2006, lk 21270, edaspidi „seadus nr 17/2006”), on kokkusobiv siseturuga ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses.

 Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

2        Telefónica de España on Hispaania telekommunikatsioonisektori ajalooline operaator, pakkudes eelkõige tavatelefoniteenuseid, mille hulka võivad kuuluda tasulise televisiooni, sidumis- ja püsiliiniteenuste pakkumine kaabli teel. Telefónica Móviles España on Hispaanias tegutsev mobiilsideoperaator. Mõlemas äriühingus kuulub 100% osalus Telefónica de España, SA‑le. Telefónica de España tegutseb oma võrgu „Internet Protocol Television” kaudu audiovisuaalsisu turul, pakkudes teenust „Imagenio”.

3        RTVE on Hispaania avalik-õiguslik raadio- ja teleringhäälinguorganisatsioon, kellele seadusega nr 17/2006 tehti ülesandeks avaliku teenuse pakkumine nendes valdkondades.

4        Seadus nr 17/2006 nägi ette RTVE segarahastamise korra. Selle seaduse kohaselt oli RTVE käsutuses esiteks tema äritegevusest ehk eelkõige reklaamipinna müügist saadav tulu. Teiseks sai ta Hispaania riigilt hüvitist avaliku teenuse pakkumise eest. Selle rahastamissüsteemi (edaspidi „RTVE olemasolev rahastamiskava”) kiitis Euroopa Ühenduste Komisjon heaks 20. aprilli 2005. aasta otsusega K(2005) 1163 lõplik, mis käsitleb riigiabi RTVE‑le (kokkuvõte ELT 2006, C 239, lk 17) ja 7. märtsi 2007. aasta otsusega K(2007) 641 lõplik, mis käsitleb RTVE töötajate arvu vähendamise meetmete finantseerimist (kokkuvõte ELT 2007, C 109, lk 2).

5        22. juunil 2009 esitati komisjonile kaebus eelnõu kohta, mis võeti vastu seadusena nr 8/2009. 5. augustil 2009 palus komisjon Hispaania Kuningriigil esitada talle selle seaduseelnõu kohta teavet.

6        Seadus nr 8/2009, mis jõustus 1. septembril 2009, muutis RTVE olemasolevat rahastamiskava.

7        Esiteks nägi seadus nr 8/2009 ette, et reklaami, teleturu, sponsorluse ja tasuliste teenuste kasutamine RTVE tuluallikana lõpeb 2009. aasta lõpuks. Pärast seda kuupäeva säilitas RTVE ainsate äritulu allikatena kolmandatele isikutele teenuste osutamise ja omatoodangu müügi (seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõike 1 punkt e). Need tulud piirdusid umbes 25 miljoni euro suuruse summaga (vaidlustatud otsuse punkt 9).

8        Teiste äritulude kaotuse kompenseerimiseks nähti seejärel seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõike 1 punktidega b–d ja artiklitega 4–6 ette kolme järgmise maksumeetme kehtestamine või muutmine:

–        uus maks, mis moodustab 3% Hispaanias asuvate tasuta televisiooni operaatorite tulust ja 1,5% tasulise televisiooni operaatorite tulust; maksust saadav toetus ei tohi ületada 15% (tasuta televisiooni) ja 20% (tasulise televisiooni) iga-aastasest kogutoetusest RTVE‑le ning nimetatud summat ületav maksutulu läheb Hispaania riigieelarvesse (seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõike 1 punkt d ja artikkel 6);

–        uus maks, mis moodustab 0,9% selliste telekommunikatsiooniteenuste osutajate kogu tegevustulust (välja arvatud tulu, mis on saadud hulgimüügi sihtturult), kes on registreeritud Hispaania telekommunikatsioonikomisjoni operaatorite registris järgmiste teenuste osas: tavatelefoniteenus, mobiiltelefoniteenus ja Interneti-teenus, ja kes tegutsevad Hispaanias üleriigiliselt või rohkem kui ühes autonoomses piirkonnas, osutades audiovisuaalseid teenuseid või muid reklaami hõlmavaid teenuseid; maksust saadav toetus ei tohi ületada 25% iga-aastasest kogutoetusest RTVE‑le ning nimetatud summat ületav maksutulu läheb Hispaania riigieelarvesse (seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõike 1 punkt c ja artikkel 5);

–        80% või maksimaalselt 330 miljonit eurot kehtivast raadiospektri kasutamise maksust, millest ülejäänu läheb Hispaania riigieelarvesse, kusjuures nimetatud osa suurust võib muuta Hispaania üldist riigieelarvet käsitlevate seadustega (seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõike 1 punkt b ja artikkel 4).

9        Lisaks jäeti alles avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest makstav hüvitis, mis on ete nähtud seadusega nr 17/2006 (seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõike 1 punkt a). Niisiis, kui eespool mainitud rahastamisallikatest (ja veel mõnedest väheolulistest allikatest, mis on ette nähtud seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõike 1 punktides f–i) saadav tulu ei osutunud piisavaks, et katta kõik RTVE kulud seoses avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega, oli Hispaania riik vastavalt seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõikele 2 ja seaduse nr 17/2006 artiklile 33 kohustatud tekkiva vahe hüvitama. Seetõttu muutus RTVE segarahastamiskava peaaegu täielikuks avalikuks rahastamiskavaks (edaspidi „peaaegu täielik avalik rahastamiskava”).

10      Viimaseks, seaduse nr 8/2009 artikli 3 lõikes 2 oli ette nähtud RTVE tulude ülempiir. 2010. ja 2011. aastal ei tohtinud kogutulu ületada maksimaalselt 1200 miljonit eurot, mis ühtlasi vastas iga eelarveaasta kulude ülempiirile. Aastatel 2012–2014 oli nimetatud summa suurenemine piiratud 1%‑ga ja hilisemateks aastateks oli summa suurendamine seotud iga-aastase tarbijahinnaindeksi kasvuga.

11      Seadusega nr 8/2009 muudeti ka RTVE‑le pandud avalik-õigusliku ringhäälingu pakkumise kohustuse määratlust. Eelkõige nähti selle seadusega ette RTVE täiendavad kohustused lastesaadete valdkonnas. Lisaks seati sellega piirid spordiürituste ülekandeõiguste omandamisel ja suurte rahvusvaheliste filmistuudiote toodetud filmide teleesilinastustele päeva kõige vaadatavamal ajal.

12      2. detsembril 2009 teavitas komisjon Hispaania Kuningriiki oma otsusest algatada RTVE rahastamiskava muutmise suhtes ELTL artiklis 108 sätestatud menetlus (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus”) (kokkuvõte ELT 2010, C 8, lk 31). Komisjon kutsus kolmandaid huvitatud isikuid üles esitama märkusi kõnealuse meetme kohta.

13      18. märtsil 2010 algatas komisjon vastavalt ELTL artiklile 258 liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse, leides, et elektroonilise side maks on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337) artikliga 12. 30. septembri 2010. aasta põhjendatud arvamuses nõudis komisjon Hispaania Kuningriigilt selle maksu kaotamist, kuna see ei ole nimetatud direktiiviga kooskõlas.

14      20. juulil 2010 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse, milles ta asus seisukohale, et seadusega nr 8/2009 RTVE rahastamiskavas tehtud muudatused on vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 siseturuga kokkusobivad. Komisjon lähtus eelkõige tõdemusest, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet ei ole selle seadusega ette nähtud uute abimeetmete lahutamatu osa ja et nende maksumeetmete võimalik vastuolu loadirektiiviga ei mõjuta hinnangut nende kokkusobivusele siseturuga. Lisaks leidis ta, et muudetud RTVE rahastamiskava on vastavuses ELTL artikli 106 lõikega 2, kuivõrd see on proportsionaalne.

 Menetlus Üldkohtus

15      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. märtsil 2011.

16      Hispaania Kuningriik palus 25. mail 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduses luba astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

17      RTVE palus Üldkohtu kantseleisse 16. juunil 2011 saabunud avalduses luba astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

18      Üldkohtu kolmanda koja esimees andis vastavalt 30. juuni ja 22. septembri 2011. aasta määrusega neile loa menetlusse astuda.

19      Hagejad palusid 20. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga taotluse käsitleda teatavaid hagi lisas esitatud andmeid RTVE suhtes konfidentsiaalsena.

20      RTVE esitas 10. oktoobril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendis vastuväited hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusele.

21      Üldkohtu kolmanda koja esimees jättis 7. detsembri 2011. aasta määrusega selle konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata.

22      Menetlusse astujad esitasid oma seisukohad ja hagejad esitasid nende kohta oma märkused määratud tähtaegade jooksul.

23      Hagejad taotlesid 8. märtsil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga nende vastuses RTVE menetlusse astumise avaldusele sisaldunud teatava teabe käsitlemist Hispaania Kuningriigi ja RTVE suhtes konfidentsiaalsena.

24      Hispaania Kuningriik ja RTVE vaidlustasid hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused vastavalt 10. ja 11. aprillil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusdokumendiga.

25      Üldkohtu kolmanda koja esimees jättis 4. juuli 2013. aasta määrusega selle konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata.

26      9. juuli 2013. aasta dokumentides palus Üldkohus pooltel menetlust korraldava meetme raames vastavalt kodukorra artiklile 64 vastata teatavatele küsimustele. Pooled vastasid ettenähtud tähtaja jooksul.

27      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldohus (kolmas koda) avada suulise menetluse. Poolte kohtukõned ja vastused Üldohtu küsimustele kuulati ära 15. oktoobri 2013. aasta kohtuistungil.

28      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ELTL artikli 263 alusel;

–        mõista kohtukulud igal juhul välja komisjonilt;

–        mõista kõik Hispaania Kuningriigi menetlusse astumisega seotud kohtukulud, sealhulgas tal endal tekkinud kulud, välja temalt endalt;

–        mõista kõik RTVE menetlusse astumisega seotud kohtukulud, sealhulgas tal endal tekkinud kulud, välja temalt endalt.

29      Hispaania Kuningriik ja RTVE paluvad Üldkohtul:

–        tunnistada hagi osaliselt vastuvõetamatuks;

–        jätta hagi igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

30      Hagi põhjenduseks on esitatud viis väidet, mille kohaselt on esiteks rikutud ELTL artikli 108 lõikega 2 tagatud menetlusõigusi, teiseks on rikutud ELTL artiklit 108 ja nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 8/1, lk 339), artikli 1 punkti c, kolmandaks on sellega seoses rikutud põhjendamiskohustust, neljandaks on tehtud viga seoses abi mõistega ELTL artikli 107 tähenduses, ja viiendaks on rikutud ELTL artikli 106 lõiget 2 ning põhjendamiskohustust.

1.     Hagi ja väidete vastuvõetavus

31      Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja RTVE, väidab, et hagi on osaliselt vastuvõetamatu. Hagejatel on põhjendatud huvi menetluse algatamise vastu ainult seoses vaidlustatud otsuse nende osadega, mis käsitlevad nende tehtavaid makseid. Niisiis puudub neil huvi nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist osas, milles see käsitleb kas makseid, mida hagejad peavad igal juhul tegema, olenemata sellest, milleks vastavaid summasid kasutatakse, või makseid, mida nad ei pea tegema. Kõik seaduse nr 8/2009 artiklites 4–6 ette nähtud maksed on ülejäänutest eristatavad. Neist ühe tühistamine ei mõjuta seega teisi.

32      Hispaania Kuningriik väidab omalt poolt, et teine, kolmas, neljas ja viies väide on vastuvõetamatud, kuna nende puhul puudub hagejatel põhjendatud huvi. Need väited puudutavad vaidlustatud otsuse põhjendatust. Seega ei piisa hagejate käsitamisest huvitatutena ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, vaid nimetatud otsus peab neid isiklikult puudutama. Seadus nr 8/2009 ei mõjuta aga oluliselt hagejate positsiooni turul.

33      Hagejad vaidlevad nendele argumentidele vastu.

34      Sellega seoses piisab, kui meenutada, et liidu kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagiavalduse või väite võib sisulistel põhjustel rahuldamata jätta korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel, ilma et eelnevalt lahendataks hagi vastuvõetavuse küsimus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I‑1873, punktid 51 ja 52, ning Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2123, punkt 155).

35      Käesoleva kohtuasja asjaoludel leiab Üldkohus, et menetlusökonoomia huvides tuleb esmalt analüüsida hagejate tühistamisnõuet ja selle põhistamiseks esitatud väidete põhjendatust, enne kui otsustada hagi kui terviku või esimese, teise, kolmanda, neljanda ja viienda väite vastuvõetavuse üle, kuna hagi on allpool esitatud kaalutlustel igal juhul põhjendamatu.

2.     Põhiküsimus

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2

36      Esimeses väites leiavad hagejad, et komisjon on rikkunud neile ELTL artikli 108 lõikega 2 antud menetlusõigusi. Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse punktis 29 tõdes komisjon sellekohastest kahtlustest hoolimata, et seaduse nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet on RTVE olemasolevast rahastamiskavast eristatavad. Niisiis piiras ta ametliku uurimismenetluse eset. Selle piiramise tulemuseks oli hagejate menetlusõiguste piiramine, kuna komisjon peab arvesse võtma üksnes neid kolmandate isikute märkusi, mis puudutavad menetluse eset. Seetõttu rõhutavad hagejad seoses küsimusega, kas maksumeetmed olid abimeetmetest eristatavad, et nad ei saanud kaitset, mida nad oleks saanud, kui see küsimus oleks olnud menetluse ese. Olukord on seega sarnane olukorraga, kus komisjon võtab meetme kohta vastu lõpliku otsuse ilma ametlikku uurimismenetlust avamata, hoolimata asjaolust, et selle meetme suhtes esines tõsiseid kahtlusi.

37      Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja RTVE, vaidleb nendele argumentidele vastu.

38      Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse eesmärk on kaitsta potentsiaalselt huvitatud kolmandate isikute huve ja selle läbiviimine on möödapääsmatu, kui komisjonil on tõsiseid raskusi selle hindamisel, kas abi on ühisturuga kokkusobiv (Euroopa Kohtu 27. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑47/10 P: Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, EKL 2011, lk I‑10707, punkt 70, ja Üldkohtu 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑388/03: Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, EKL II‑199, punkt 87).

39      Ühtlasi tuleb märkida, et praegusel juhul ei heida hagejad komisjonile ette ametliku uurimismenetluse algatamatajätmist seaduse nr 8/2009 suhtes. Nad väidavad, et olgugi et komisjon otsustas algatada selle seaduse suhtes ametliku uurimismenetluse, rikkus ta neile ELTL artikli 108 lõikega 2 tagatud menetlusõigusi, tõdedes ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet olid RTVE olemasolevast rahastamiskavast eristatavad.

40      Selle argumendiga ei saa nõustuda.

41      Nimelt ei kahjusta tõdemused, mis komisjon ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse punktis 29 seoses seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolme maksumeetmega esitas, hagejatele ELTL artikli 108 lõikega 2 tagatud menetlusõigusi.

42      Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole olukord käesolevas asjas sarnane olukorrale, kus komisjon oleks otsustanud mitte algatada ametlikku uurimismenetlust seaduse nr 8/2009 suhtes.

43      Juhul kui komisjon oleks otsustanud mitte algatada ametlikku uurimismenetlust seaduse nr 8/2009 suhtes, ei oleks hagejad nimelt saanud kasutada neile kui kolmandatele huvitatud isikutele ELTL artikli 108 lõikega 2 tagatud menetlusõigusi.

44      Käesoleval juhul aga otsustas komisjon algatada ametliku uurimismenetluse seaduse nr 8/2009 suhtes. Hagejatel oli seega võimalik esitada oma märkused kolmandate huvitatud isikutena ja komisjonil oli võimalik neid märkusi arvesse võtta.

45      Esiteks ei välista tõdemused, mis komisjon ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse punktis 29 esitas, seda, et hagejad võiksid esitada oma kahtlused seoses seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolme maksumeetme eristatavusega. Kui komisjon otsustab meedet ametlikult uurida, siis ta teeb kolmandatele huvitatud isikutele ettepaneku esitada selle meetme kohta oma märkused. Miski ei takista aga kolmandatel isikutel esitada lisaks märkustele kahtluste kohta, mida komisjon avaldas ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses, ka märkusi uuritava meetme muude elementide kohta.

46      Järgmiseks, isegi kui oletada, et komisjon ei väljendatud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses kahtlusi seoses maksumeetmete eristatavusega, ei takista see arvesse võtmast kolmandate isikute poolt ametliku uurimismenetluse käigus väljendatud kahtlusi. Miski ei välista seda, et komisjon viib pärast kolmanda isiku märkustes väljendatud kahtlusi läbi põhjalikuma uurimise, kogub lisateavet ja vajadusel muudab oma seisukohta. Määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikest 4 ja artikli 6 lõikest 1 tuleneb nimelt, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsus sisaldab esialgset hinnangut, mis võimaldab komisjonil kujundada algse seisukoha küsimuses, kas vaadeldavatel meetmetel on abi iseloom ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja kas need on ühisturuga kokkusobivad. Niisugune otsus on seega üksnes ettevalmistav (vt selle kohta Üldkohtu 25. novembri 2009. aasta määrus T‑87/09: Andersen vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 53). Asjaolu, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses olevad hinnangud on kõigest esialgsed, kinnitab määruse nr 659/1999 artikkel 7, mis näeb ette, et komisjon võib lõplikus otsuses asuda seisukohale, et vaadeldav meede ei kujuta endast abi, et teatatud abi on ühisturuga kokkusobiv, et teatatud abi võib lugeda ühisturuga kokkusobivaks, kui täidetud on teatud tingimused, või et teatatud abi on ühisturuga kokkusobimatu (Üldkohtu 27. novembri 2003.aasta otsus kohtuasjas T‑190/00: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5015, punkt 48).

47      Seetõttu ei saa hagejad tulemuslikult väita, et komisjoni tõdemus ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse punktis 29 mõjutas neile ELTL artikli 108 lõikega 2 antud menetlusõigusi.

48      Ükski hageja esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.

49      Hagejad väidavad esiteks, et Euroopa Kohtu 2. septembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas C‑290/07 P: komisjon vs. Scott (EKL 2010, lk I‑7763) punktidest 90–99 võib tuletada, et komisjon ei pea võtma arvesse kolmandate isikute tõstatatud kahtlusi vaadeldava meetme elementide kohta, juhul kui komisjon ei ole samu kahtlusi avaldanud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses. Eespool viidatud kohtuotsuse selline tõlgendus on aga väär. Tegelikult piirdus Euroopa Kohus selles kohtuotsuses tõdemisega, et komisjon ei ole kohustatud võtma arvesse dokumente, mida ühest küljest ei ole talle esitatud haldusmenetluse käigus, vaid hiljem, ja mis teisest küljest sisaldavad üksnes ebamääraseid kinnitusi.

50      Teiseks väidavad hagejad viitega Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsuse kohtuasjas T‑25/04: González y Díez vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑3121) punktidele 124–137, et komisjon peab arvesse võtma õiguspärast ootust, mis võis tekkida ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses sisalduvate andmete pinnalt.

51      Ka selle argumendiga ei saa nõustuda.

52      Nimelt puudutab eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus juhtumit, kus Üldkohus analüüsis, kas komisjon esitas ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses piisavalt tähelepanekuid, võimaldades abi saajal mõista, et komisjonil on kahtlusi seoses vaadeldava meetme teatava elemendiga, esitada oma argumendid ja edastada kõik asjaolud, mida ta probleemist põhjalikult informeerituna vajalikuks peab. Piisava teabe puudumisel ei saa abi saajalt aga oodata, et ta hajutaks kõik kahtlused, mis komisjonil võivad abi suhtes olla. Seetõttu võib abi saaja tugineda õiguspärasele ootusele, kui komisjon lõplikus otsuses sellele kahtlusele tugineb.

53      See arutluskäik ei ole ülekantav käesolevale asjale, kus hagejatel oli vaidluse korral võimalik esitada oma märkused seoses tõdemusega, mis komisjon esitas ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse punktis 29 ja mille kohaselt on seadusega nr 8/2009 kehtestatud kolm maksumeedet RTVE olemasolevast rahastamiskavast eristatavad. Kuivõrd hinnangud, mis komisjon niisuguses otsuses annab, on kõigest esialgsed, siis ei saanud hagejad olla kindlad, et komisjon ei muuda menetluse käigus ja eelkõige pärast nende esitatud märkusi oma seisukohta.

54      Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on tehtud viga seoses uue abi mõistega ELTL artikli 108 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses

55      Teises väites käsitletakse seda osa vaidlustatud otsuse põhjendustest, mille pealkiri on „Analüüs, kas meetmete puhul on tegemist olemasoleva abikavaga” ja mille moodustavad punktid 48–55. Nagu ilmneb, vastas komisjon Hispaania Kuningriigi esitatud argumendile, et seadus nr 8/2009 ei kujuta endast olemasoleva abikava olulist muutmist vastavalt juhtumi E 8/05 kohta komisjoni tehtud otsusele ja selle puhul ei ole seega tegemist uue abiga, millest peaks uuesti teatama (vaidlustatud otsuse punkt 48).

56      Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse punktides 48–55 eiras komisjon uue abi mõistet ELTL artikli 108 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses, tõdedes et muudatus, mis RTVE rahastamiskavas seadusega nr 8/2009 tehti, on eristatav RTVE olemasolevast rahastamiskavast. Seda seadust ei saa käsitada olemasoleva kava lihtsa täiendusena. See ei piirdu RTVE rahastamiskava muutmisega, vaid muudab ka RTVE‑le usaldatud avaliku teenuse osutamise kohustust. Avaliku teenuse rahastamine ja areng on aga seotud. Seetõttu ei oleks komisjon tohtinud leida, et RTVE rahastamiskava muutmine nimetatud seadusega oli eristatav olemasolevast abikavast, ega seda eraldiseisvalt analüüsida.

57      Hagejad väidavad ka, et komisjon rikkus õiguskindluse põhimõtet. Rahastamise muutmise analüüsi eristamine avaliku teenuse osutamise ülesande muutmise analüüsist vaidlustatud otsuses on vastuolus komisjoni otsustuspraktikaga.

58      Seevastu komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja RTVE, leiab, et see väide tuleb tagasi lükata. Seadusega nr 8/2009 tehtud muudatused on olemasolevast rahastamiskavast eristatavad. Ainult sisulised muudatused ehk muudatused, mis mõjutavad olemasoleva kava toimimise olemust, on sellest lahutamatud. Seadusega nr 8/2009 tehtud muudatused ei mõjutanud aga olemasolevat rahastamiskava. Esmalt, kolm seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud maksumeedet ei mõjutanud ei hinnangut teistele RTVE‑le antud abi elementidele, ega mõju, mis riigiabi võis turule avaldada. Järgmiseks, asjaolu, et maksumeetmed suurendasid avaliku teenuse sõltumatust, ei saanud mõjutada ei olemasoleva abi toimimise olemust ega mõju, mis abi võis turule avaldada. Viimaseks, avaliku teenuse osutamise kohustuse kohandamisega kehtestati avaliku teenuse osutamise määratlus, mis aga ei mõjutanud selle ühisturuga kokkusobivuse analüüsi ega muutnud RTVE olemasoleva rahastamiskava kvalifikatsiooni olemasoleva abina.

59      Komisjon lisab, et tema otsustuspraktikale viitav argument on tulemusetu, kuna niisuguse praktika olemasolu ei saa mõjutada vaidlustatud otsuse seaduslikkust. Igal juhul ei ole tema praktika vastuoluline.

60      Eelnevaga seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada norme, mis puudutavad olemasoleva abikava muutmist, enne kui saab asuda analüüsima küsimust, kas komisjon järgis neid norme vaidlustatud otsuse punktides 48–55.

 Olemasoleva abikava muutmist käsitlevad normid

61      Seoses olemasoleva abikava muutmist reguleerivate normidega tuleb kõigepealt meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 1 punktile c on uus abimeede igasugune abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatus.

62      Siiski, komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust nr 659/1999, (ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3) artikli 4 kohaselt ei kujuta igasugune olemasoleva abi muutmine endast tingimata uut abi. Sellest sättest ilmneb nimelt, et olemasoleva abi muudatusteks ei loeta puhtalt formaalseid või halduslikke muudatusi, mis ei mõjuta toetusmeetme ühisturule vastavuse hindamist. Selleks et tegemist oleks uue abiga, peab olemasoleva abi muutmine seega olema märkimisväärne.

63      Oletades, et olemasoleva abikava muutmine kujutab endast uut abi, peab komisjon analüüsima, mil määral see mõjutab olemasolevat abikava. Põhimõtteliselt on uueks abiks üksnes muudatus ise. Seega on uue abikavaga tegemist üksnes juhul, kui muudatus mõjutab esialgset abikava sisuliselt. Siiski ei ole niisuguse sisulise muudatusega tegemist juhul, kui uus element on esialgsest kavast selgelt eristatav (Üldkohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑195/01 ja T‑207/01: Government of Gibraltar vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2309, punktid 109–111).

64      Niisiis on abikava muudatuse puhul, mis näeb ette olemasoleva abikava laiendamise uuele isikute kategooriale, tegemist esialgsest abikavast selgelt eristatava muudatusega, kuna olemasoleva abikava kohaldamine uuele isikute kategooriale ei mõjuta hinnangut esialgsele abikavale (Üldkohtu 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑189/03: ASM Brescia vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1831, punkt 106).

65      Sellega seoses tuleb ka täpsustada, et olemasoleva abikava muudatust loetakse uueks abiks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses üksnes juhul, kui see mõjutab olemasolevat abikava sisuliselt. Seega võib komisjon piirduda üksnes nende olemaoleva abikava elementide hindamisega, mida muudatus sisuliselt mõjutab. Nende elementide puhul ei ole millegagi vastuolus see, kui komisjon lähtub oma esialgse hindamise tulemustest ja piirdub selle uurimisega, kas muudatus mõjutab seda hinnangut. Mis puudutab liikmesriigi teatamiskohustust, siis ei ole liikmeriik seega kohustatud, isegi juhul, kui uus abimeede mõjutab olemasolevat abikava sisuliselt, teatama uuesti abikavast tervikuna, vaid võib piirduda muudatusest teatamisega, tingimusel et muudatus sisaldab kogu teavet, mida komisjonil on vaja selleks, et uut abimeedet hinnata.

 Komisjoni poolt käesoleval juhul kasutatud lähenemisviisi analüüs

66      Eelnevatest kaalutlustest lähtuvalt tuleb analüüsida, kas vaidlustatud otsuse punktides 48–55 järgis komisjon olemasoleva abikava muutmist käsitlevaid õigusnorme.

67      Vaidlustatud otsuse punktides 49 ja 50 märkis komisjon, et vastavalt määruse nr 794/2004 artiklile 4 peab ta kõigepealt uurima, kas RTVE rahastamiskavas seadusega nr 8/2009 tehtud muudatus on oluline. Seejärel tõdes ta, et üleminek RTVE segarahastamiskavalt peaaegu täielikule avalikule rahastamisele, mille Hispaania Kuningriik nimetatud seaduse vastuvõtmisega läbi viis, kujutab endast olulist muudatust ja selle puhul on tegemist uue abiga. Sellega seoses tõdes ta, et abisumma on järsult suurenenud ja et reklaamiga seotud rahastamine, mille puhul ei olnud tegemist abiga, on asendatud Hispaania riigilt lähtuva rahastamisega.

68      Selles vaidlustatud otsuse põhjenduste osas, mida pooled ei ole vaidlustanud, võttis komisjon seega seisukoha üksnes küsimuses, kas seadusega nr 8/2009 RTVE olemasolevas rahastamiskavas tehtud muudatused kujutavad endast uut abi (vt eespool punkt 62). Need kaalutlused ei puuduta seega seadusega nr 8/2009 RTVE olemasolevas rahastamiskavas tehtud muudatuste eristatavust.

69      Vaidlustatud otsuse punktides 51 ja 52 kirjeldas komisjon meetodit, mida ka kavatses kasutada olemasolevasse abikavasse tehtud muudatuste käsitlemisel. Pärast viitamist määruse nr 659/1999 artikli 1 punktile c ja eespool punktis 63 mainitud kohtupraktikale tõdes komisjon vaidlustatud otsuse punkti 52 esimeses lauses, et muudatused, mis ei mõjuta abimeetme siseturuga kokkusobivuse hindamist, ei mõjuta ka abi sisu ning seega saab abi jätkuvalt liigitada olemasolevaks abiks. Vaidlustatud otsuse punkti 52 teises ja kolmandas lauses nentis komisjon, et kui muudatus mõjutab kava sisu, kuid mitte nii suures ulatuses, et oleks vaja selle teisi elemente uuesti hinnata, saab muudatust hinnata kava teistest elementidest eraldiseisvana, ja et sellisel juhul tekib liikmesriigi teatamiskohustus ja komisjonipoolse läbivaatamise kohustus üksnes muudatuse suhtes.

70      Need järeldused ei ole ekslikud. Nagu öeldud eespool punktides 63 ja 64, tuleb muudatust, mis ei mõjuta hinnangut esialgsele abikavale, kuna see ei puuduta selle abikava sisu, pidada sellest abikavast eraldatavaks. Lisaks, nagu märgitud eespool punktis 65, moodustavad juhul, kui meede, mida tuleb käsitada uue abina, võib avaldada mõju esialgsele abikavale antud hinnangule, uue abi üksnes need esialgse abikava elemendid, mida sisuliselt mõjutatakse.

71      Komisjon kohaldas eespool punktis 69 kirjeldatud meetodit vaidlustatud otsuse punktides 53–55.

72      Nii võttis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 54 ja 55 seisukoha küsimuses, kas seadusega nr 8/2009 RTVE olemasolevasse rahastamiskavasse tehtud muudatused olid olemasolevast abikavast eristatavad.

73      Vaidlustatud otsuse punktis 54 uuris komisjon RTVE uute rahastamisallikate ja tema olemasoleva rahastamiskava vahelist suhet. Olles tõdenud, et uued rahastamisallikad on olulised ja kujutavad endast seega uut abi, sedastas ta, et need võivad seada kahtluse alla „kogu abi sobivuse” ja seega ka nende abielementide ühisturuga kokkusobivuse, mis on juba ette nähtud RTVE olemasolevas abikavas.

74      Vaidlustatud otsuse punktis 55 järeldas komisjon, et kuivõrd muudatused mõjutavad RTVE kogu rahastamiskava kokkusobivust ühisturuga, oleks neist pidanud komisjonile ametlikult teatama. Ta täpsustas, et liigitamine uueks abiks kehtib ainult muudatuse kui sellise suhtes, nii et tal oli vaid kohustus hinnata nende muutuste olemust ja nende mõju abi sobivusele.

75      Seega ei tuvastanud komisjon vaidlustatud otsuse punktides 54 ja 55, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud uued abi elemendid on olemasolevast abist eristatavad. Vastupidi, neist punktidest ilmneb, et ta leidis, et nimetatud seadusega muudeti teatavate olemasoleva abi elementide sisu.

76      Niisugust järeldust kinnitab ka vaidlustatud otsuse ülesehitus. Nimelt analüüsis komisjon abi ühisturuga kokkusobivuse uurimise raames RTVE rahastamiskava seadusega nr 8/2009 muudetud kujul ehk RTVE abikava, mis ei koosne mitte ainult nimetatud seadusega kehtestatud uutest abi elementidest, vaid ka olemasoleva abi elementidest, mille sisu selle seadusega muudeti. Niisiis, ühest küljest analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 56–60 RTVE‑l lasuva avaliku teenuse pakkumise kohustuse muudetud määratlust. Teisest küljest kontrollis ta vaidlustatud otsuse punktides 67–76, kas kõiki RTVE‑le antava abi elemente ehk selle seadusega kehtestatud avalikke vahendeid ja RTVE olemasoleva rahastamiskavaga juba varem ette nähtud elemente arvestades valitseb ülekompenseerimise oht.

77      Seetõttu ilmneb vaidlustatud otsuse punktidest 54 ja 55 ning vaidlustatud otsuse ülesehitusest selgelt, et komisjon ei tuvastanud, et seadusega nr 8/2009 ette nähtud abi elemendid kujutavad endast uut abi, mis on eristatav RTVE olemasolevast abikavast.

78      Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni kaalutlused vaidlustatud otsuse punktis 53. Tõsi küll, komisjon tõdes seal, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud maksumeetmed on eristatavad RTVE olemasolevast rahastamiskavast. Ta tõdes sellega seoses, et uued rahastamisallikad võivad mõjutada abikava kui sellise seaduslikkust, kuid need ei mõjuta teiste RTVE‑le antava abi elementide hindamist ega mõju, mis antaval abil võib turule olla.

79      Samas ei saa vastupidi sellele, mida väidab hageja, tuletada vaidlustatud otsuse punktist 53, et komisjon leidis, et seadusega nr 8/2009 ette nähtud abi elemendid on RTVE olemasolevast abikavast lahutatavad.

80      Esiteks ei ole niisugune tõlgendus sugugi ainuvõimalik. Nimelt on samas võimalik, et kaalutlused, mis komisjon esitas vaidlustatud otsuse punktis 53, puudutavad üksnes kasumeetmeid, mis kehtestati või mida muudeti seadusega nr 8/2009 ja mis seega moodustavad selle seaduse maksundusliku osa. Sellise tõlgenduse korral puudutavad kaalutlused, mis komisjon selle punktis esitas, üksnes selle seaduse neid elemente, mis komisjoni hinnangul ei ole abikava lahutamatu osa ja mis ei saa seega mõjutada hinnangut selle kava kokkusobivusele ühisturuga (vt vaidlustatud otsuse punktid 61–66, mille põhjendatust analüüsitakse neljanda väite läbivaatamisel). Samuti näib olevat võimalik, et komisjon soovis selles punktis piirduda tõdemusega, et Hispaania Kuningriik oli kohustatud talle teatama sellest seadusest, kuid mitte uuesti kõigist RTVE olemasoleva abikava elementidest (vt selle kohta eespool punkt 65).

81      Teiseks, olgugi et tuleb tõdeda, et komisjoni tähelepanekute ulatus vaidlustatud otsuse punktis 53 ei ole täiesti selge, ei saa nõustuda hagejate tõlgendusega sellele punktile, kuna see on risti vastupidine selle otsuse ülejäänud põhjenduste ja ülesehitusega (vt eespool punktid 72–77).

82      Seega tuleb teha järeldus, et komisjon ei tuvastanud vaidlustatud otsuse punktis 53, et RTVE olemasolevasse rahastamiskavasse tehtud muudatused kujutavad endast uut abi, mis on olemasolevast abikavast täielikult eristatav ja mida võib eraldiseisvalt analüüsida. Seetõttu ei rikkunud komisjon erinevalt hageja väidetest ELTL artiklit 108 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c.

83      Seega tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on seoses olemasoleva abikava eristatavusega rikutud põhjendamiskohustust

84      Kolmanda väitega leiavad hagejad, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuse punktis 53 põhjendamiskohustust. Ta ei põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet on RTVE olemasolevast rahastamiskavast eristatavad.

85      Seevastu komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja RTVE, leiab et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud.

86      Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke üksikasju põhjendustes esitama ei pea, kuna küsimust, kas õigusakti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastusest lähtudes, vaid arvestades selle tausta ning asjassepuutuvaid õigusnorme nende kogumis (vt Üldkohtu 1. juuli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑81/07–T‑83/07: KG Holding jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2411, punktid 61 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika).

87      Esiteks tuleb käsitletav väide tagasi lükata niivõrd, kui see puudutab komisjoni tõdemust, et seadusega nr 8/2009 ette nähtud uued rahastamisallikad ja avaliku teenuse osutamise määratluse muutmine on olemasolevast abikavast eristatavad. Nagu öeldud eespool punktides 71–83, ei sisalda vaidlustatud otsus selliseid komisjoni tõdemusi.

88      Teiseks tuleb seoses kahtlustega vaidlustatud otsuse punktis 53 sisalduvate komisjoni kaalutluste täpse ulatuse kohta (vt eespool punktid 80 ja 81) meenutada, et võimalik vasturääkivus otsuse põhjendustes kujutab endast põhjendamiskohustuse rikkumist üksnes juhul, kui on tõendatud, et selle vasturääkivuse tõttu ei ole akti adressaadil võimalik mõista otsuse tegelikke põhjuseid tervikuna või osaliselt ning et seetõttu puudub akti resolutsioonil tervikuna või osaliselt õiguslik alus (vt selle kohta Üldkohtu 12. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑347/09: Saksamaa vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      See tingimus ei ole aga käesoleval juhul täidetud. Nagu märgitud eespool punktides 72–76, ilmneb vaidlustatud otsuse punktidest 54 ja 55 ning selle ülesehitusest selgelt, et komisjon ei leidnud, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud muudatused on olemasolevast abikavast eristatavad. Sellega seoses tuleb ka välja tuua, et põhjendused, millest lähtuvalt komisjon leidis, et RTVE rahastamiskava, seadusega nr 8/2009 muudetud kujul, on ühisturuga kokkusobiv, ilmnevad vaidlustatud otsuse põhjendustest 56–76, kus komisjon ei piirdunud seadusega nr 8/2009 kehtestatud uute abielementide sobivuse uurimisega, vaid uuris ka seadusega nr 17/2006 muudetud abielemente.

90      Kolmandaks, isegi kui oletada, et komisjon rääkis vaidlustatud otsuse punktis 53 selle otsuse ülejäänud punktides leitule vastu – kuigi see ei ole tõendatud –, ei mõjutaks niisugune vasturääkivus vaidlustatud otsuse seaduslikkust. Komisjoni tegelik lähenemisviis ja põhjendused ilmnevad nimelt selle otsuse punktidest 54 ja 55 ning selle ülesehitusest (vt selle kohta eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

91      Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide, mis käsitleb komisjoni tõdemust, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet ei ole abikava lahutamatu osa

92      Neljas väide käsitleb põhjendusi, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktides 61–66, milles komisjon tuvastas, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet ei ole selle seadusega kehtestatud abimeetme lahutamatu osa.

93      Vastupidi komisjonile väidavad hagejad, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet on selle seadusega kehtestatud abimeetme lahutamatu osa. Seetõttu oleks komisjon pidanud abi siseturuga kokkusobivuse hindamise raames pidanud ühtlasi hindama, kas kolm uut maksumeedet on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige aga loadirektiiviga.

94      Väide jaguneb kaheks osaks. Esiteks väidavad hagejad, et komisjon eiras tingimusi, mis puudutavad abimeetme ja selle rahastamise suhet. Teiseks väidavad nad, et õigeid kriteeriume kohaldades oleks komisjon pidanud tuvastama, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet on selle seadusega kehtestatud abimeetme lahutamatu osa.

 Väite esimene osa, mis käsitleb tingimusi, mille täidetuse korral tuleb abi rahastamisviisi lugeda abikava lahutamatuks osaks

95      Väite esimene osa puudutab vaidlustatud otsuse punkte 61–63. Punktis 61 leidis komisjon, et seaduse nr 8/2009 kohaselt kaasnes RTVE segarahastamiskavalt peaaegu täielikule avalikule rahastamisele kolme maksumeetme kehtestamine või muutmine eesmärgiga teenida vajalikku tulu. Vaidlustatud otsuse punktis 62 tuletas komisjon meelde, et juhul kui maks on abikava lahutamatu osa, siis peab ta arvesse võtma abi rahastamisviisi ja saab abikava ühisturuga kokkusobivaks tunnistada ainult juhul, kui see abikava on liidu õigusega kooskõlas. Vaidlustatud otsuse punktis 63 märkis ta, et selleks, et maksu saaks käsitada abimeetme lahutamatu osana, peab maksu ja abi vahel olema selline kohustuslik sihtotsarvet määrav seos, mille kohaselt kasutatakse maksust saadavat tulu tingimata abi rahastamiseks ning maksutulul on otsene mõju abi suurusele.

96      Hagejad väidavad, et vastupidi vaidlustatud otsuse punktis 63 komisjoni poolt tuvastatule piisab selleks, et maksumeetmed, mille eesmärk on abimeetme rahastamine, oleksid selle meetme lahutamatu osa, sellest, et neid rakendatakse abi saaja kasuks. Seevastu ei ole vajalik, et maksumeede mõjutaks otseselt abisumma suurust. Tegemist on ainult ühe teguriga teiste hulgas.

97      Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja RTVE, väidab seevastu, et vaidlustatud otsuse punktis 63 esitatud kriteeriumid ei ole ekslikud. Maksu saab käsitada abimeetme lahutamatu osana, kui täidetud on kaks tingimust, nimelt esiteks peab maksutulu tingimata kasutatama abi rahastamiseks ja teiseks peab maksutulu otseselt mõjutama abi suurust.

98      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ELTL eristab selgelt ühest küljest riigiabi käsitlevaid sätteid, mis on ette nähtud ELTL artiklites 107–109, ning teisest küljest liikmesriikide õigus- ja haldusnormide, eriti maksualaste sätete vahelisest erinevusest tulenevat konkurentsi moonutamist, mida käsitlevad ELTL artiklid 116 ja 117 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑174/02: Streekgewest, EKL 2005, lk I‑85, punkt 24).

99      Sellest järeldub, et põhimõtteliselt ei kuulu abimeetme rahastamiseks ettenähtud maksud riigiabi käsitlevate ELTL sätete kohaldamisalasse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑175/02: Pape, EKL 2005, lk I‑127, punkt 14, ja eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus Streekgewest, punkt 25).

100    Kui aga maksumeetmed moodustavad abimeetme rahastamise vahendi selliselt, et on selle meetme oluline osa, ei või komisjon abi uurimist lahutada selle rahastamisviisi mõjust, sest niisuguses olukorras võib rahastamisviisi vastuolu liidu õigusega mõjutada abikava kokkusobivust ühisturuga (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Pape, punkt 14, ja eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus Streekgewest, punkt 25).

101    Seoses tingimustega, mille täidetuse korral on abi rahastamisviis selle abikava lahutamatu osa, tuleneb kohtupraktikast, et asjassepuutuva liikmesriigi õiguse alusel peab maksu ja antava abi vahel kindlasti olema selline kohustuslik sihtotstarvet määrav seos, et maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks ja mõjutavad otseselt antava abi suurust ning järelikult ka hinnangut selle abi kokkusobivusele ühisturuga (Euroopa Kohtu 15. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑393/04 ja C‑41/05: Air Liquide Industries Belgium, EKL 2006, lk I‑5293, punkt 46, ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑333/07: Regie Networks, EKL 2008, lk I‑10807, punkt 99).

102    Sellest kohtupraktikast tuleneb niisiis, et esiteks peab selleks, et maksu saaks lugeda abikava lahutamatuks osaks, olema liikmesriigi õiguses siduv säte, mis näeb ette maksu kasutamise abi rahastamiseks. Sellest järeldub, et niisuguse sätte puudumisel ei saa maksu käsitada abimeetme jaoks ettenähtuna ja see ei ole üks abi rahastamisvahenditest. Teiseks ei ole pelk asjaolu, et niisugune säte on olemas, piisav tingimus tõendamaks, et maks on abikava lahutamatu osa. Kui niisugune liikmesriigi õiguse säte on olemas, tuleb lisaks uurida, kas sellest maksust saadav tulu mõjutab otseselt abi suurust.

103    Niisiis, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei piisa selleks, et maks moodustaks abimeetme lahutamatu osa, sellest, et maksust saadavat tulu kasutatakse tingimata abi rahastamiseks.

104    Seoses kohtupraktikaga, millele hagejad viitavad oma argumentide põhjendamiseks, tuleb tõdeda, et ükski hagejate mainitud kohtuotsus ei toeta nende väidet, et tõendamaks, et abi rahastamisviis on abimeetme lahutamatu osa, piisab, kui tõendada, et selle maksumeetme alusel kogutav maks eraldatakse abi saajale.

105    Sellega seoses tuleb märkida, et esiteks viitavad hagejad asjaolule, et mõnedes kohtuotsustes on Euroopa Kohus sedastanud, et maksumeetme ja abimeetme vahel peab olema kohustuslik sihtostarvet määrav seos ja kui selline seos esineb, siis mõjutab maksumeetmest saadav tulu otseselt abi suurust.

106    Samas ei saa vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, nende viidatud kohtuotsustest (Euroopa Kohtu eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus Streekgewest, punkt 26, eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Pape, punkt 15; 14. aprilli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑128/03 ja C‑129/03: AEM ja AEM Torino, EKL 2005, lk I‑2861, punktid 46 ja 47, ning 27. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑266/04–C‑270/04, C‑276/04 ja C‑321/04–C‑325/04: Distribution Casino France jt, EKL 2005, lk I‑9481, punkt 40) tuletada, et maksumeetmete otsene mõju abi suurusele ei ole vajalik tingimus, vaid üksnes üks tegur paljudest. Vastupidi, eespool punktis 98 viidatud kohtuotsuse Streekgewest punktis 28 ei piirdunud Euroopa Kohus üksnes analüüsimisega, kas maksumeetme ja abimeetme vahel on kohustuslik sihtotstarvet määrav seos, vaid analüüsis ka, kas nimetatud maksumeetmest saadav tulu mõjutab abimeetme summat otseselt.

107    Tuleb ka meelde tuletada, et kohtuotsustes, kus Euroopa Kohus on tuvastanud lahutamatu seose abimeetme ja selle rahastamise vahel, mainimata seejuures sõnaselgelt nõuet, et maksumeede peab abi summat otseselt mõjutama (Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑261/01 ja C‑262/01: van Calster jt, EKL 2003, lk I‑12249, punkt 55, ja 27. novembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑34/01–C‑38/01: Enirisorse, EKL 2003, lk I‑14243, punkt 47), oli tegemist juhtumitega, kus see tingimus oli täidetud.

108    Seetõttu ei ole komisjon rikkunud õigusnormi, leides, et selleks, et rahastamisviis oleks abimeetme lahutamatu osa, peab maksu ja abimeetme vahel olema kohustuslik sihtotstarvet määrav seos, mille kohaselt maksutulu sihtotstarve on abi rahastamine ja see mõjutab otseselt abi suurust.

109    Seega tuleb väite esimene osa tagasi lükata.

 Väite teine osa, mis käsitleb nende tingimuste kohaldamist

110    Väite teine osa käsitleb vaidlustatud otsuse punkte 64–66, milles komisjon tuvastas, et tingimused, mille täidetuse korral tuleb lugeda, et rahastamisviis oli abimeetme lahutamatu osa, ei ole käesoleval juhul täidetud.

111    Vaidlustatud otsuse punktis 64 märkis komisjon, et RTVE‑le antava abi suurus otsustatakse ainult RTVE rahastamise vajadusi ja avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise hinnangulisi netokulusid arvestades. RTVE‑le antav raha on nii faktiliselt kui ka õiguslikult sõltumatu maksutulust, kuna rahastamine sõltub üksnes avaliku teenuse osutamise kohustuse netokuludest. Kavandatav RTVE avaliku teenuse osutamise kohustuse üldine rahastamine ei sõltu konkreetsete maksutulude suurusest, vaid tagatakse igal juhul Hispaania riigieelarvega. Sellega seoses tõdes komisjon esiteks, et maksudest saadav tulu, mis eraldatakse RTVE rahastamiseks, ei tohi ületada avaliku teenuse osutamise kohustuse netokulusid ning tulu, mis ületab avaliku teenuse osutamise netokulusid, suunatakse tagasi riigieelarvesse. Teisest küljest, kui avaliku teenuse osutamise netokulud ületavad maksudest saadud tulu, täidetakse vahe riigieelarvest tehtavate maksetega. Oodatust suurem või väiksem maksutulu ei too kaasa muutusi kavandatud summades. Kui uutest maksudest saadav tulu ei ole piisav, et katta reklaami kaotamisest tekkinud puudujääki, eraldatakse vajalik summa üldeelarvest vastavalt seaduse nr 17/2006 artiklile 33.

112    Lisaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 65, et asjaolu, et maksude ja nende kehtestamise eesmärgi seos on ära märgitud seaduse nr 8/2009 seletuskirjas ja seaduses eneses, ei võimalda jõuda teistsugusele järeldusele. Seaduse sõnastus ei sätesta maksude ja abi seose olemust.

113    Viimaseks tõdes komisjon vaidlustatud otsuse punktis 66, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet ei ole abikava lahutamatu osa ja nende seaduslikkuse ja vastuolu loadirektiiviga ei mõjuta seega komisjoni otsust abimeetme siseturuga kokkusobivuse kohta.

114    Hagejad leiavad, et need järeldused rikuvad õigusnormi. Nende hinnangul oleks komisjon pidanud tuvastama, et seaduse nr 8/2009 artikliga 5 kehtestatud maks on selle seadusega kehtestatud abi elementide lahutamatu osa.

115    Nende hinnangul ilmneb seaduse nr 8/2009 artikli 5 lõigetest 1 ja 7, et sellest allikast saadud tulu kasutatakse RTVE rahastamiseks ja põhimõtteliselt ei ole see ette nähtud kasutamiseks muudel eesmärkidel. Maksumäärad, mis on kohaldatavad selle seadusega kehtestatud või muudetud kolme uut maksu tasuma kohustatud subjektidele, on määratud nii, et Hispaania riik võiks saada summa, mis võimaldab tal katta reklaami kaotamisega kaasneva kahju.

116    Järgmiseks, vastupidi komisjoni väidetele ei ole uute maksumeetmete ja RTVE‑le ette nähtud abi vaheline seos katkenud. Esiteks ei saa Hispaania riigi kohustust varustada RTVE‑d vajalikke vahenditega tuletada seaduse nr 17/2006 artiklist 33. Teiseks on Hispaania riigi garantii ainult täiendav ja oletuslik; seda kinnitavad ühest küljest RTVE kaebused, mille kohaselt tekitavad eraoperaatorite maksevõlad ja/või nende maksusummade ebaõige arvutamine eelarveprobleeme ja teiselt poolt asjaolu, et tegelikkuses ei ole Hispaania riik võimeline niisugust garantiid täitma. Kolmandaks ei saa komisjon tulemuslikult väita, et ülejäänud summad kantakse tagasi Hispaania riigieelarvesse. Esiteks on kogu kõnealuse maksutulu kohustuslik sihtotstarve RTVE rahastamine kuni määratud ülempiirini. Teiseks on Hispaania riigi eelarvesse kandmine pigem teoreetiline võimalus ja need summad kantaks reservi, kuivõrd seadus nr 8/2009 näeb ette reservfondi loomise, kuhu kantakse summad, mis ületavad avaliku teenuse osutamisest tegelikest netokuludest ülejäävad tulud.

117    Igal juhul oleks komisjon pidanud selleks, et näidata, et seaduse nr 8/2009 artiklis 5 ette nähtud maksumeede ei ole abikava lahutamatu osa, näitama, et isegi juhul, kui see maks on ebaseaduslik, on Hispaania riigil kohustus rahastada RTVE kogu eelarvet. Nimetatud seadusest tuleneb aga, et RTVE rahastamise majanduslik koormus lasub eraoperaatoritel.

118    Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja RTVE, vaidlevad nendele argumentidele vastu.

119    Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et näitamaks, et seaduse nr 8/2009 artiklis 5 ette nähtud maks on selle seadusega kehtestatud abi elementide lahutamatu osa, esitavad hagejad eelkõige argumendid, mille eesmärk on näidata, et selle maksumeetme ja RTVE rahastamise vahel on vajalik sihtostarvet määrav seos.

120    Samas nähtub eespool punktidest 101–108, et selleks, et maksumeede oleks abikava lahutamatu osa, ei piisa vajaliku sihtostarvet määrava seose olemasolust maksumeetme ja abimeetme vahel. Lisaks on tarvis, et oleks tõendatud maksumeetme otsene mõju abi suurusele.

121    Üldkohus leiab siiski, et teatavaid hagejate esitatud argumente tuleb mõista nii, et need ei hõlma ainult tingimust, mis puudutab kohustusliku sihtotstarvet määrava seose olemasolu maksumeetme ja RTVE rahastamise vahel, vaid ka tingimust, mis puudutab maksumeetme otsese mõju abi suurusele tõendamist.

122    Seetõttu tuleb kõigepealt analüüsida, kas hagejate esitatud argumendid võivad seada kahtluse alla komisjoni järelduse, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolme maksumeetme tulu ei mõjuta otseselt RTVE‑le ette nähtud abi suurust.

123    Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt seadusele nr 8/2009 on RTVE‑le ette nähtud abi summa kindlaks määratud RTVE‑le pandud avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise kohustusega seotud netokulusid arvestades. Saadav abisumma ei sõltu seega nimetatud seadusega kehtestatud või muudetud maksumeetmete alusel kogutud maksutulust.

124    Nimelt, kui RTVE käsutusse antud tulu ületab avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamisega seotud kulusid, siis esiteks vastavalt seaduse nr 17/2006 artiklile 33, seadusega nr 8/2009 muudetud redaktsioonis, suunatakse ülejäänud summa mujale. Kui ülejääk ei ületa 10% RTVE eelarvelistest kuludest, suunatakse see reservfondi ja kui ülejääk ületab selle piiri, kantakse see riigikassasse.

125    Seoses reservfondi kantud kapitaliga ilmneb seaduse nr 8/2009 artiklist 8, et seda saab kasutada üksnes Hispaania majandus- ja rahandusministri sõnaselgel loal ja kui seda ei kasutata nelja aasta jooksul, siis kasutatakse seda Hispaania riigieelarvest tehtavate maksete vähendamiseks. Seetõttu ei saa reservfondi kantud kapitali puhul lugeda, et see mõjutab RTVE‑le ette nähtud abi suurust otseselt.

126    Lisaks on seaduse nr 8/2009 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud absoluutne piir RTVE tuludele, milleks aastatel 2010 ja 2011 oli määratud 1200 miljonit eurot. Seda piiri ületavad summad kantakse otse Hispaania riigieelarvesse.

127    Teiseks, juhul kui RTVE käsutuses olevatest summadest ei piisa avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamisega seotud netokulude katmiseks, on seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõikes 2 ette nähtud, et vahe kaetakse Hispaania riigieelarvest tehtavate maksete arvel.

128    Komisjon leidis seega õigesti, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolme maksumeetme alusel kogutud maksutulu ei mõjuta otseselt RTVE saadava abi summat, mis on määratletud avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise netokulude kaudu.

129    Ükski hagejate esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.

130    Esiteks, erinevalt hagejate väidetest ei piisa selle tõendamiseks, et rahastamisviis on abikava lahutamatu osa, pelgalt asjaolust, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolme maksumeetme eesmärk on hüvitada RTVE äritulude kaotus (vt vaidlustatud otsuse punkt 13). Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et see asjaolu iseenesest ei ole piisav maksu ja maksusoodustuse vahelise kohustusliku seose olemasolu tõendamiseks (eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus Streekgewest, punktid 26 ja 27).

131    Teiseks tuleb tagasi lükata hagejate argument, et komisjon on teinud vea, leides vaidlustatud otsuse punktis 64, et Hispaania riigi kohustuse katta vahe ühelt poolt avaliku teenuse osutamisega kaasnevate kulude ja teiselt poolt RTVE rahaliste vahendite vahel saab tuletada seaduse nr 17/2006 artiklist 33. Sellega seoses piisab, kui märkida, et see kohustus on sõnaselgelt ette nähtud seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõikes 2, ja see säte viitab seaduse nr 17/2006 artikli 33 lõikele 1, kus nimetatud kohustus on samuti ette nähtud.

132    Kolmandaks väidavad hagejad, et isegi kui niisugune kohustus oleks teoreetiliselt olemas, ei oleks Hispaania riik praktikas valmis täiendama RTVE eelarvet oma üldeelarvest pärinevate vahenditega.

133    Ka see argument tuleb tagasi lükata.

134    Selles kontekstis tuleb nimelt meenutada, et ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi lahendades tuleb liidu õigusakti seaduslikkust hinnata akti vastuvõtmise kuupäeval olemasoleva teabe alusel. Seetõttu tuleb komisjoni antud hinnanguid analüüsida üksnes nende asjaolude alusel, mis olid talle teada hinnangute andmise ajal (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7).

135    Samas tuleb tõdeda, et hagejad ei ole esitanud ühtegi asjaolu, millest võiks ilmneda, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli komisjoni käsutuses teave, millest ilmnes, et Hispaania riik ei ole valmis täiendama RTVE eelarvet vastavalt seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõikele 2. Kõik dokumendid, mis hagejad on selle kohta esitanud, on hilisemad vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päevast ehk 20. juulist 2010.

136    Neljandaks väidavad hagejad, et abimeetme rahastamiseks mõeldud maksumeedet ei loeta abimeetme lahutamatuks osaks ainult siis, kui komisjon näitab, et asjaomane liikmesriik kohustub juhul, kui maksumeede osutub liidu õigusega vastuolus olevaks, võtma abimeetme rahastamise täielikult enda kanda.

137    Ka see argument tuleb tagasi lükata.

138    Kahtlemata on maksunduslikul osal otsene mõju abimeetmele juhul, kui maksumeedet tuleb kahte eespool nimetatud kriteeriumi – ehk tingimust, mis puudutab maksumeetme ja RTVE rahastamise vahelise, kohustuslikku sihtotstarvet määrava seose olemasu ja tingimust, mis puudutab maksumeetme otsest mõju abi suurusele – kohaldades lugeda abimeetme lahutamatuks osaks, nagu näiteks maksusarnase meetme puhul juhul, kus kogu maksutulu või kindel osa sellest eraldatakse abi saajale otse ja tingimusteta. Niisugusel juhul on maksusarnase meetme maksundusliku osa ühisturuga täieliku või osalise kokkusobimatuse tagajärjeks abimeetme tühistamine või selle summa vähendamine.

139    Samas näevad seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõige 2 ja seaduse nr 17/2006 artikkel 33 ette, et kui rahalistest allikatest ei piisa RTVE kõikide avaliku teenuse osutamise kulude katmiseks, siis on Hispaania riik kohustatud vahe katma. Seega, käesoleval juhul ei sõltu abi summa otseselt maksumeetmest.

140    Seetõttu tuvastas komisjon õigesti, et RTVE‑le mõeldud abi summa ei sõltu otseselt seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud maksumeetmete alusel saadud maksutulu summast.

141    Nagu märgitud eespool punktis 120, peavad selleks, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolme maksumeedet saaks lugeda selle seadusega kehtestatud abikava lahutamatuks osaks, samaaegselt olema täidetud tingimus, mis puudutab maksumeetme ja abimeetme vahelist vajalikku sihtotstarvet määravat seost, ja tingimus, mis puudutab selle tõendatust, et nimetatud maksumeede avaldab kõnealuse abimeetme suurusele otsest mõju.

142    Kuna teine tingimus ei ole täidetud, siis ei ole tarvis analüüsida argumente, mis hagejad on esitanud näitamaks, et seaduse nr 8/2009 artiklis 5 ette nähtud maksumeetme ja RTVE rahastamise vahel on vajalik sihtotstarvet määrav seos, kuivõrd need argumendid on ainetud.

143    Seega tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 106 lõiget 2 ja põhjendamiskohustust

144    Viies väide puudutab vaidlustad otsuse punkte 67–73, milles komisjon uuris, kas esineb ülekompenseerimise oht, ja järeldas, et ei leidu viiteid asjaolule, et RTVE‑le avaliku teenuse osutamise eest antav iga-aastane hinnanguline hüvitis ületaks teenuse mõistlikult eeldatavaid kulusid või et lõpuks ületaks hüvitis avaliku teenuse osutamise netokulusid. Punktis 71 leidis komisjon muu hulgas järgmist:

„Hispaania näitas [...], et eelarvekava jääb vastavusse RTVE eelnevate aastate eelarvekuluga ning ei ole põhjust eeldada, et praegu või lähitulevikus tekib märkimisväärne kulusääst üksnes reklaami kaotamise tõttu. RTVE peab jätkuvalt püüdma palju vaatajaid ning reklaami kaotamine tekitab vajaduse uute saadete järele, mida on vaja rahastada. Kui võrrelda eelmiste aastate arve (1177 miljonit eurot 2007. aastal, 1222 miljonit eurot 2008. aastal ja 1146 miljonit eurot 2009. aastal) ja arvestades reklaami eetriaja täitmiseks vajalikke lisasaadete kulusid (104 miljonit eurot), tundub ülejäänud äritulu (hinnanguliselt 25 miljonit eurot) ja 1200 miljoni euro suurune ülempiir eelarvekulude planeerimiseks ettevaatlik ja mõistlik summa avaliku teenuse osutamise hüvitise aastasteks eelarvekuludeks. Lisaks toob avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni efektiivsete netokulude hüvitamise põhimõte kaasa ka selle kaitsmise reklaamituru tulude varieerumise eest.”

145    Viies väide jaguneb kaheks osaks, millest üks on tuletatud ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumisest ja teine põhjendamiskohustuse rikkumisest.

 Väite esimene osa, mis on tuletatud ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumisest

146    Hagejad väidavad, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 106 lõiget 2, andes loa RTVE rahastamiskavale, kuid jättes samas tagamata, et see ei sisaldaks ülekompenseerimise ohtu.

147    Esiteks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse punktis 71 ei viinud komisjon läbi piisavalt üksikasjalikku eelkontrolli, vaid lähtus lihtsatest andmetest. Teiseks väidavad nad, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et majanduskriis põhjustas äritulude vähenemise 2010. aastal ja seega RTVE kogutulude vähenemise.

–       Etteheide, mis käsitleb piisavalt üksikasjaliku kontrolli läbiviimata jätmist

148    Hagejad väidavad, et ülekompenseerimise ohu puudumise tagamiseks peab komisjon hankima kogu vajaliku teabe ja esitama selgelt oma arutluskäigu ülekompenseerimise puudumise kohta. Ta ei saa sellega seoses tugineda lihtsatele andmetele. Käesoleval juhul aga piirdus komisjon sellega, et võrdles eelarvet, mis RTVE‑l oli segarahastamise korra ajal, eelarvega, mis RTVE‑l on seadusega nr 8/2009 kehtestatud peaaegu täieliku avaliku rahastamiskava kohaselt. Hagejate hinnangul on see lähenemisviis väär, sest tegelikud kulud, mis RTVE‑l kaasnevad seadusega nr 8/2009 ette nähtud avaliku teenuse osutamisega, on vähenenud. Kuna RTVE‑st on saanud operaator, keda enam ei puuduta reklaamiturul osalemisega seotud äriline surve, siis võib ta pakkuda varieeruvat programmi ega ei pea enam kulutama nii palju vahendeid õiguste omandamiseks. Seetõttu ei oleks komisjon tohtinud vaidlustatud otsuse punktis 71 piirduda tõdemisega, et RTVE peab jätkuvalt püüdma palju vaatajaid ja reklaami eetriaja täitmiseks vajalike lisasaadete tootmiskulud on 104 miljonit eurot. Järelkontrolli mehhanismidest üksi ei piisa ülekompenseerimise ohu välistamiseks.

149    Komisjon, keda toetavad Hispaania ja RTVE, vaidlevad neile argumentidele vastu.

150    Sellega seoses tuleb sissejuhatuseks meelde tuletada ELTL artikli 106 lõike 2 sisu ja selle õiguslikku konteksti.

151    ELTL artikli 106 lõike 2 järgi alluvad ettevõtted, kellele on usaldatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, aluslepingute eeskirjadele, eelkõige konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine ei takista õiguslikult või tegelikult neile antud eriülesannete täitmist. See artikkel sätestab ka, et kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.

152    Selleks et riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses saaks tunnistada siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2, peavad olema täidetud järgmised tingimused: esiteks peab asjassepuutuvale operaatorile olema üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesanne pandud avaliku võimu esindaja õigusaktiga, milles peavad olema selgelt määratletud asjaomase üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega kaasnevad kohustused; teiseks ei tohi nimetatud operaator saada liiga suurt hüvitist ja riigipoolne rahastamine ei tohi avaldada ebaproportsionaalset mõju konkurentsile välisturul (vt selle kohta Üldkohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑289/03: BUPA jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑81, punktid 181 ja 222).

153    Käesoleval juhul ei vaidlusta hagejad komisjoni järeldusi, et RTVE‑le on pandud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesanne avaliku võimu esindaja õigusaktiga, milles on selgelt määratletud asjaomase üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega kaasnevad kohustused.

154    Küll aga leiavad hagejad, et komisjoni järeldus vaidlustatud otsuse punktis 73, mille kohaselt ei leidu viiteid sellele, et RTVE‑le avaliku teenuse osutamise eest antav iga-aastane hinnanguline hüvitis ületaks teenuse mõistlikult eeldatavaid kulusid või et lõpuks ületaks hüvitis avaliku teenuse osutamise netokulusid, sisaldab viga, kuna komisjon ei hinnanud ülekompenseerimise ohtu piisavalt.

155    Enne selle väite analüüsimisele asumist tuleb meenutada põhimõtteid, mis reguleerivad Üldkohtu kontrolli komisjoni otsuse üle avalike teenuste sektoris ja täpsemalt ringhäälinguteenuste sektoris.

156    Vastavalt ELTL artiklile 14 hoolitsevad liit ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires selle eest, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused toimiksid niisuguste põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid. Selles artiklis on veel ette nähtud, et nimetatud põhimõtted ja tingimused määratletakse nii, et see ei piiraks liikmesriikide pädevust kooskõlas aluslepingutega niisuguseid teenuseid osutada, tellida ja rahastada.

157    ELL ja ELTL täiendavast protokollist nr 26 üldhuviteenuste kohta tuleneb, et üks liidu ühistest väärtustest seoses nende teenustega on riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste oluline roll ja laiaulatuslik suvaõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid.

158    ELL ja ELTL täiendava protokolli nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta kohaselt on liikmesriikide avalik-õiguslik ringhääling otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meedia pluralism. Selles protokollis on ka kirjas, et ELTL sätted ei piira liikmesriikide pädevust rahastada avalik-õiguslikku ringhäälingut niivõrd, kuivõrd need summad määratakse ringhäälinguorganisatsioonidele avaliku teenuse osutamiseks, nagu selle teeb ülesandeks, määratleb ja korraldab iga liikmesriik, ja niivõrd, kuivõrd selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi liidus määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist.

159    Sellest järeldub, et liikmesriikidel on avar kaalutlusõigus avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel (vt analoogia alusel eespool punktis 152 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 220).

160    Seetõttu on komisjoni kontroll hüvitise proportsionaalsuse üle piiratud (vt analoogia alusel eespool punktis 152 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 220).

161    Mis puudutab Üldkohtu kontrolli komisjoni otsuse üle selles valdkonnas, siis tuleb märkida, et komisjoni hinnang puudutab keerukaid majanduslikke asjaolusid. Seetõttu on Üldkohtu kontroll komisjoni otsuse üle veelgi piiratum kui komisjoni kontroll asjassepuutuva liikmesriigi meetme üle. See piirdub kontrollimisega, kas ette nähtud hüvitis on vajalik, et täita üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesannet majanduslikult vastuvõetavates tingimustes, või vastupidi, kas asjaomane meede on taotletava eesmärgiga võrreldes ilmselgelt sobimatu (eespool punktis 152 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punktid 221 ja 222).

162    Mis puudutab hagejate esitatud etteheidet, siis tuleb tõdeda, et nad piirduvad väitmisega, et komisjon ei uurinud ülekompenseerimise ohtu adekvaatselt, sest ta ei kontrollinud piisavalt üksikasjalikult, kas seaduse nr 8/2009 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud 1200 euro suurune summa vastab kuludele, mis RTVE‑l tekivad tal lasuvate avaliku teenuse osutamise kohustuste tõttu.

163    Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et hagejad piirduvad ainult ühe RTVE rahastamiskavas ette nähtud kontrollimehhanismi vaidlustamisega, samas kui see kava näeb ette terve rea kontrollimehhanisme, mille eesmärk on tagada, et RTVE käsutusse antaks üksnes vahendid, mis on vajalikud talle pandud ülesande täitmiseks.

164    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et RTVE tegevuse majanduslik külg on määratletud talle pandud avaliku teenuse osutamise kohustusi silmas pidades. Nõnda ilmneb seaduse nr 8/2009 artikli 3 lõikest 2, et RTVE tegevus on määratletud raamülesandega, mille on heaks kiitnud seadusandlik võim ja mille kestus on 9 aastat (vt seaduse nr 17/2006 artikli 4 lõige 1) ja raamülesannet täpsustavate programmilepingutega, mille on heaks kiitnud valitsus ja mille kestus on 3 aastat (vt seaduse nr 17/2006 artikli 4 lõige 2). Need aktid sisaldavad andmeid RTVE tegevuse majandusliku külje kohta ning tema aastase kasvu piiride kohta, kusjuures nimetatud majanduslik külg peab olema määratletud RTVE‑le pandud avaliku teenuse osutamise kohustusi arvestades.

165    Järgmiseks tuleb meelde tuletada, et RTVE rahastamisallikad on loodud viisil, mis välistab ülekompenseerimise. Nagu kirjeldatud eespool punktides 6–9, rahastatakse RTVE‑d erinevatest allikatest, mis on loetletud seaduse nr 8/2009 artikli 2 lõikes 1. Peamised allikad on ühelt poolt tulud, mis saadakse nimetatud seaduse artiklitega 4–6 kehtestatud või muudetud kolme maksumeetme abil, ja teiselt poolt iga‑aastane hüvitis, mis eraldatakse Hispaania riigieelarvest ning mida on mainitud selle seaduse artikli 2 lõike 1 punktis a. Iga-aastase summa kindlaksmääramine võimaldab seega kohandada RTVE hinnangulist tulude summat vastaval eelarveaastal. Samas on seaduse nr 17/2006 artikli 33 lõikes 1 seoses iga-aastase hüvitise summaga ette nähtud, et see summa tuleb kindlaks määrata nii, et hüvitise summa koos muude RTVE tuludega ei tohi ületada kulusid, mis kaasnevad talle selleks eelarveaastaks pandud avaliku teenuse osutamise kohustusega.

166    Lisaks on seadusega nr 8/2009 muudetud seaduse nr 17/2006 artikli 33 lõikes 2 ette nähtud, et kui majandusaasta lõpu seisuga tehakse kindlaks, et RTVE‑le eraldatud hüvitis on suurem kui sellel eelarveaastal avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamisega kaasnenud kulud, arvatakse ülejääk, mida ei kanta reservfondi, maha summadest, mis on RTVE‑le Hispaania riigieelarvest järgmiseks aastaks määratud.

167    Viimaseks, RTVE rahastamiskavas on ka ette nähtud järelkontrolli elemendid. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 72 märkis, näeb RTVE rahastamiskava esiteks ette eelarve täitmise kontrolli mehhanismid, mida teostatakse sisekontrollina, Hispaania valitsuse auditibüroo avaliku revisjonina ja eraettevõtjast audiitorfirma välisauditina, teiseks kontrolli RTVE avaliku teenuse osutamise täitmise ja raamatupidamise aastaaruande üle, mida teostavad parlament ja audiovisuaalset sidet reguleeriv asutus, ja kolmandaks Hispaania kontrollikoja revisjoni.

168    Tõsi küll, eespool punktides 164–167 nimetatud kontrollimehhanismid on abstraktsed. Siiski tuleb meelde tuletada, et komisjon kontrollis vaidlustatud otsuses abikava kokkusobivust ühisturuga. Seetõttu võis ta piirduda kontrollimisega, kas on olemas piisavad kontrollimehhanismid tagamaks, et abi kogusumma, mis RTVE konkreetsel eelarveaastal selle kava alusel saab, ei ületa talle pandud ringhäälinguteenuse osutamise kohustusega kaasnevaid netokulusid.

169    Tuleb tõdeda, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis konkreetselt seaks kahtluse alla eespool punktides 164–167 loetletud mehhanismide tõhususe. Kuivõrd nad väidavad, et komisjon ei oleks vaidlustatud otsuses tohtinud viidata enda varasematele otsustele RTVE rahastamise kohta, siis tuleb meelde tuletada, et komisjon oli kohustatud kontrollima olemasoleva rahastamiskava elemente üksnes osas, milles seadus nr 8/2009 neid mõjutas (vt eespool punkt 65). Kuivõrd seadusega nr 8/2009 tehtud muudatused ei seadnud varasemas RTVE rahastamiskavas ette nähtud kontrollimehhanismide tõhusust kahtluse alla, ei välistanud miski seda, et komisjon viitab oma varasemale analüüsile nende mehhanismide kohta.

170    Mis teiseks puudutab täpsemalt hagejate etteheiteid komisjoni antud hinnangutu kohta vaidlustatud otsuse punktis 71, siis tuleb enne analüüsimist, kas komisjoni kontroll oli ebapiisav, uurida seaduse nr 8/2009 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud 1200 miljoni euro suuruse summa sihtotstarvet.

171    Seoses 1200 miljoni euro suuruse summa sihtotstarbega tuleb esmalt meelde tuletada, et komisjon ei ole kiitnud heaks rahastamiskava, mille järgi RTVE‑l oleks konkreetsel eelarveaastal nii suur eelarve. Nagu kirjeldatud eespool punktides 164–167, näeb seadus nr 8/2009 ette mehhanismid, mille eesmärk on tagada, et RTVE‑le antav abi vastaks talle pandud avaliku teenuse osutamise kohustuse netokuludele. Seaduse nr 8/2009 artikli 3 lõikes 2 on seega RTVE eelarve absoluutseks ülempiiriks seatud 1200 miljonit eurot, ehk seda ülempiiri ei tohi ületada, kuigi RTVE eelarve võiks olla suurem, kui ainus asjassepuutuv tingimus oleks talle pandud avaliku teenuse osutamise kulude suurus. Seda ülempiiri kohaldades ei tohi RTVE eelarve ületada 1200 miljoni euro suurust maksimumsummat, aga see võib olla väiksem, kui konkreetselt eelarveaastal on avaliku teenuse osutamisega seotud kulud väiksemad.

172    Sellest järeldub esiteks, et tagasi tuleb lükata hagejate etteheide, mille kohaselt RTVE kulud seoses avaliku teenuse osutamise kohustusega võivad olla väiksemad kui 1200 miljonit eurot. Nimelt tagavad eespool punktides 164–167 kirjeldatud kontrollimehhanismid selle, et niisugusel juhul piirduks abisumma sellel aastal avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise kohustustega kaasnenud netokuludega.

173    Järgmiseks tuleb seoses hagejate etteheidetega, mis puudutavad komisjoni kontrolli põhjalikkust seoses 1200 miljoni euro suurust ülempiiriga, meelde tuletada, et liikmesriikidel on avar kaalutlusõigus avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel, ning et avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise eest makstava hüvitise proportsionaalsuse kontrollimisel on komisjoni kontroll piiratud ja Üldkohtu kontroll komisjoni otsuse üle on veelgi piiratum (vt eespool punktid 159–161). Üldkohtu kontroll piirdub seega hindamisega, kas komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu.

174    Käesoleval juhul ei ilmne aga ühestki hagejate esitatud argumendist, et vaidlustatud otsuse punktis 71 esitatud kaalutlused, mille kohaselt näib 1200 miljoni euro suurune ülempiir olevat ettevaatlik, sisaldavad ilmseid hindamisvigu.

175    Esiteks, nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse punktis 71, vastab 1200 miljoni euro suurune summa keskmisele eelarvele, mis RTVE‑l oli segarahastamise korra ajal.

176    Teiseks tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 71, et ühest küljest võttis komisjon arvesse täiendavaid 104 miljonit euro suuruseid kulusid, mis on vajalikud varem reklaamile kulunud eetriaja täitmiseks, ja kulusid, mida on vaja RTVE‑le seadusega nr 8/2009 saadete tootmisel pandud avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmiseks, ja et teisest küljest jõudis komisjon järeldusele, et miski ei võimalda järeldada, et reklaami kaotamine võib kaasa tuua RTVE tegelike kulude märkimisväärse vähenemise.

177    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole need kaalutlused ilmselgelt ebaõiged. Ei ole nimelt kindel, et RTVE‑l avaliku teenuse osutamise ülesandega kaasnevad kulud jäävad märkimisväärselt alla kuludele, mis tal olid seaduse nr 17/2006 kohaselt kehtinud korra ajal. Peab küll paika, et komisjon tõdes vaidlustatud otsuse punktis 59, et RTVE eemalejäämine telereklaamiturult võib aidata tugevdada avalikku teenust, muutes saadete valiku vähem sõltuvaks ärilistest kaalutlustest ja äritulude kõikumistest. Samas, vastupidi hagejate väidetele ei võimalda pelk asjaolu, et RTVE‑st on saanud operaator, kes ei allu enamreklaamiturul osalemisega seotud ärisurvele, teha järeldust, et tal on avanenud võimalus pakkuda erinevat saatevalikut, mis võimaldab tal tegutseda tunduvalt madalamate kuludega. ELTL artikli 106 lõikega 2 ei ole nimelt vastuolus see, kui liikmesriik annab avalik-õiguslikule ringhäälinguteenusele laia määratluse, mis võimaldab avalik-õiguslikul ringhäälinguorganisatsioonil pakkuda tasakaalustatud ja mitmekesise sisuga saatekava, säilitades seejuures teatava protsendi vaatajatest (Üldkohtu 26. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑442/03: SIC vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1161, punkt 201).

178    Kolmandaks ei teinud komisjon vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ilmset hindamisviga, uurimata edasi, kas üleminek peaaegu täielikule avalikule rahastamisele ja avaliku teenuse osutamise kohustuste muutmine võisid avaldada mõju RTVE‑l tekkivatele kuludele. Nimelt, kui võtta arvesse, et seaduse nr 8/2009 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud 1200 miljoni euro suurune summa on kõigest RTVE eelarve ülempiir ja et eespool punktides 164–167 kirjeldatud mehhanismid tagavad, et RTVE‑le antava abi summa ei ületaks avaliku teenuse osutamisest tingitud netokulusid, ei olnud komisjon kohustatud viima läbi üksikasjalikumat uurimist.

179    Neljandaks, kuivõrd hagejad väidavad, et komisjon oleks pidanud reageerima teatavate liikmesriigi ametiasutuste märkustele, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse punktis 69 väljendas komisjon ise kahtlusi meetme proportsionaalsuse kohta, kuid jõudis uurimise järel järeldusele, et ülekompenseerimise ohtu ei ole. Igal juhul ei võimalda asjaolu, et komisjon ei uurinud üksikasjalikult kõiki seaduseelnõu kohta liikmesriigi haldusasutuste esitatud kriitilisi märkusi, iseenesest näidata, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, eriti kuivõrd tegemist on valdkonnaga, kus liikmesriikidel on lai kaalutlusruum ja komisjonipoolne kontroll on piiratud.

180    Seetõttu ei ole hagejad näidanud, et vaidlustatud otsuse punktis 71 esitatud järeldus, et 1200 miljoni euro suurune ülempiir näib olevat ettevaatlik, sisaldab ilmselt hindamisviga.

181    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb piisavalt üksikasjaliku eelkontrolli puudumist käsitlev etteheide tagasi lükata.

–       Etteheide, et arvesse ei ole võetud äritulude vähenemist

182    Hagejad väidavad, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et majanduskriis põhjustas äritulude vähenemise 2010. aastal ja seega RTVE kogutulude vähenemise.

183    Komisjon, keda toetavad Hispaania Kuningriik ja RTVE, vaidlevad sellele argumendile vastu.

184    Sellega seoses tuleb märkida, et juba seadusega nr 17/2006 kehtestatud segarahastamise korra ajal ei olnud RTVE eelarve kindlaksmääramise kriteeriumiks mitte äritulude summa, vaid avaliku teenuse osutamise kulud. Nagu ilmneb vaidlustatud otsuse punktist 7, oli Hispaania riigi tehtavaid eelarvelisi kulutusi 2009. aastaks juba suurendatud, kuna RTVE reklaamitulude vähenemine oli sel aastal tuntav.

185    Seetõttu asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse, et segarahastamise korra ajal olid RTVE reklaamipinna müügist pärinevad äritulud vähenenud, ei näita iseenesest, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea.

186    Niisiis tuleb tagasi lükata ka see etteheide ja seetõttu ka viienda väite esimene osa tervikuna.

 Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

187    Hagejad väidavad, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust ELTL artikli 296 tähenduses. Esiteks ei põhjendanud komisjon piisavalt järeldust, et ülekompenseerimise oht puudub. Teiseks ei käsitlenud ta piisavalt konkurentsimoonutusi, mille tekitasid seadusega nr 8/2009 kehtestatud maksekohustused.

–       Esimene etteheide, mis käsitleb ülekompenseerimise ohu puudumise ebapiisavat põhjendamist

188    Hagejad väidavad, et komisjon ei põhjendanud vaidlustatud otsust piisavalt osas, mis puudutab ülekompenseerimise ohu puudumise põhjendusi. Esiteks oleks ta pidanud reageerima teatavate liikmesriigi ametiasutuste märkustele, kus väljendati kahtlusi seoses ülekompenseerimisega. Teiseks ei esitanud ta mingit konkreetset teavet RTVE järgmiste aastate äriplaani kohta ega avaliku teenuse osutamise netokulude kohta. Peale komisjoni lühida arutluskäigu vaidlustatud otsuse punktis 71 ei leidu ühtegi täpsustust, mis võimaldaks kindlaks teha need asjaolud, millele komisjoni arutluskäik tugines. Seetõttu on neil selle otsuse põhjal võimatu esitada muid märkusi peale hagiavalduses sisalduvate. Lisaks ei tohi komisjon viidata põhjendustele, mis on esitatud varasemas RTVE‑d puudutavas otsuses.

189    Komisjon, keda toetab RTVE, leiab, et vaidlustatud otsuste punktides 67–69 ja 71–73 põhjendas ta piisavalt oma järeldust, mille kohaselt puudusid viited ülekompenseerimisele.

190    Arvestades põhjendamiskohustusest tulenevaid nõudeid, mida on meelde tuletatud eespool punktis 86, tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhistus on piisav.

191    Esiteks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei piirdunud vaidlustatud otsuse põhjendused, millele komisjon rajas oma järelduse, et ülekompenseerimise oht puudub, vaidlustatud otsuse punktiga 71. Nimelt viitas komisjon selle otsuse punktides 67–73 ka eespool punktides 164–167 viidatud kontrollimehhanismidele. Sellega seoses tuleb ka märkida, et komisjon mainis neid mehhanisme ka selle otsuse punktides 14, 16 ja 17.

192    Järgmiseks piisab seoses hagejate etteheitega, et mõned neist kaalutlustest on abstraktsed, meenutamisest, et vaidlustatud otsusest ilmneb selgelt, et komisjon on piirdunud selle kava heakskiitmisega, mis võimaldab RTVE‑l saada talle pandud avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise netokuludele vastavalt abi, kuid ta ei ole teinud otsust 1200 miljoni euro suuruse abi ühisturuga kokkusobivuse kohta.

193    Lisaks, kuivõrd hagejad väidavad, et komisjon oleks pidanud reageerima teatavate liikmesriigi ametiasutuste märkustele, siis piisab, kui nentida, et komisjon on otsust piisavalt põhjendanud, kui tema arutluskäik nähtub sellest selgelt ja ühemõtteliselt, nii et asjaomastel isikutel on võimalik tutvuda võetud meetme põhjendustega ning pädeval kohtul teostada selle üle kontrolli, kuid ei ole nõutav, et põhjendused sisaldaksid kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Olles vaidlustatud otsuse punktides 67–76 esitanud põhjendused, mille tõttu meede on proportsionaalne, ei olnud komisjon kohustatud konkreetselt vastama kõigile liikmesriigi teatavate haldusasutuste kriitilistele märkustele seaduseelnõu kohta. See kehtib iseäranis valdkonnas, kus liikmesriikidel on lai kaalutlusruum ja kus komisjoni kontroll on seetõttu piiratud.

194    Pealegi ei välista erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, miski seda, et komisjon viitab oma varasematele otsustele, mis puudutavad RTVE rahastamist ja on osa vaidlustatud otsuse taustsüsteemist eespool punktis 86 viidatud kohtupraktika tähenduses. Käesoleval juhul oli komisjonil seda enam alust viidata oma vastasematele otsustele, et kontrollimehhanismid olid kehtestatud seadusega nr 17/2006 ja et seetõttu sai ta piirduda uurimisega, kas seadusega nr 8/2009 tehtud muudatused seadsid tema esialgse hinnangu neile mehhanismidele kahtluse alla (vt eespool punkt 65).

195    Viimaseks tuvastab Üldkohus seoses hagejate argumentidega, et neil ei olnud vaidlustatud otsuse põhjal võimalik esitada muid märkusi peale hagis esitatute, et miski ei välistanud seda, et hagejad oleks esitanud argumendid, mis seavad kahtluse alla RTVE rahastamiskava kontrollimehhanismide tõhususe. Ent hagejad ei ole selle kohta esitanud ühtegi argumenti.

196    Seetõttu tuleb viienda väite teise osa esimene etteheide tagasi lükata.

–       Teine etteheide, mis puudutab maksekohustuste kehtestamisega tekitatud konkurentsimoonutusi

197    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust, kuna ta ei käsitlenud piisavalt maksekohustuste kehtestamisega tekitatud konkurentsimoonutusi ehk täpsemalt nende konkurentsivõime vähenemist RTVE‑ga võrreldes. Vaidlustatud otsuse punktis 53 olev järeldus, et kolm seaduse nr 8/2009 artiklitega 4–6 kehtestatud või muudetud maksumeedet on eristatavad RTVE olemasolevast rahastamiskavast, ei ole piisav. Repliigis leidsid hagejad veel, et seaduses nr 8/2009 on diskrimineeriv element, kuna maksu on kohustatud tasuma üksnes operaatorid, kelle geograafiline tegevuspiirkond kattub Hispaania riigi territooriumiga või on suurem kui üks autonoomne piirkond, ülejäänud aga ei ole kohustatud RTVE rahastamiskulusid kandma.

198    Komisjon ja RTVE vaidlevad nendele argumentidele vastu, kusjuures RTVE seab kahtluse alla hagejate poolt repliigi etapis esitatud argumendi vastuvõetavuse.

199    Viienda väite teise osa teine etteheide tuleb tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida hagejate poolt repliigi etapis esitatud argumendi vastuvõetavust. Nimelt piisab, kui meenutada, et vaidlustatud otsuse punktides 61–66 esitas komisjon põhjendused, mille tõttu kolm seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud maksumeedet ei ole selle seadusega kehtestatud abielementide lahutamatu osa; niisiis ei olnud menetluses, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus, tarvis uurida nende kokkusobivust ühisturuga.

200    Seetõttu tuleb tagasi lükata teine väide tervikuna ja seetõttu ka kogu viies väide.

201    Arvestades kõiki eelnenud kaalutlusi, tuleb hagi rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

202    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks ning kuna komisjon ja RTVE on kohtukulude hüvitamist nõudnud, siis tuleb hagejate kohtukulud jätta nende endi kanda ning lisaks mõista neilt solidaarsel alusel välja komisjoni ja RTVE kohtukulud.

203    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Seetõttu tuleb Hispaania Kuningriigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Telefónica de España, SA ja Telefónica Móviles España, SA kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt solidaarsel alusel välja Euroopa Komisjoni ja Corporación de Radio y Televisión Española, SA (RTVE) kohtukulud.

3.      Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Czúcz Labucka Gratsias

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juulil 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

Menetlus Üldkohtus

Õiguslik käsitlus

1.  Hagi ja väidete vastuvõetavus

2.  Põhiküsimus

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2

Teine väide, mille kohaselt on tehtud viga seoses uue abi mõistega ELTL artikli 108 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses

Olemasoleva abikava muutmist käsitlevad normid

Komisjoni poolt käesoleval juhul kasutatud lähenemisviisi analüüs

Kolmas väide, mille kohaselt on seoses olemasoleva abikava eristatavusega rikutud põhjendamiskohustust

Neljas väide, mis käsitleb komisjoni tõdemust, et seadusega nr 8/2009 kehtestatud või muudetud kolm maksumeedet ei ole abikava lahutamatu osa

Väite esimene osa, mis käsitleb tingimusi, mille täidetuse korral tuleb abi rahastamisviisi lugeda abikava lahutamatuks osaks

Väite teine osa, mis käsitleb nende tingimuste kohaldamist

Viies väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 106 lõiget 2 ja põhjendamiskohustust

Väite esimene osa, mis on tuletatud ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumisest

–  Etteheide, mis käsitleb piisavalt üksikasjaliku kontrolli läbiviimata jätmist

–  Etteheide, et arvesse ei ole võetud äritulude vähenemist

Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

–  Esimene etteheide, mis käsitleb ülekompenseerimise ohu puudumise ebapiisavat põhjendamist

–  Teine etteheide, mis puudutab maksekohustuste kehtestamisega tekitatud konkurentsimoonutusi

Kohtukulud

** Kohtumenetluse keel: hispaania.