Kohtuasi C‑77/09
Gowan Comércio Internacional e Serviços Lda
versus
Ministero della Salute
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale amministrativo regionale del Lazio)
Taimekaitsevahendid – Direktiiv 2006/134/EÜ – Kehtivus – Fenarimooli toimeainena kasutamise piirangud
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Eelotsuse küsimused – Kehtivuse hindamine – Vastuvõetavus – Vajadus esitada Euroopa Kohtule faktilise ja õigusliku raamistiku kohta piisavaid täpsustusi
(EÜ artikkel 234)
2. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414
(Nõukogu direktiiv 91/414, artikkel 19 ja I lisa; komisjoni direktiiv 2006/134)
3. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414
(Nõukogu direktiiv 91/414, artikkel 19 ja I lisa; komisjoni direktiiv 2006/134)
4. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414
(ELTL artikkel 168 ning ELTL artikli 191 lõiked 1 ja 2; nõukogu direktiiv 91/414, I lisa; komisjoni direktiiv 2006/134)
5. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414
(Nõukogu direktiiv 91/414, artikli 5 lõige 5 ja I lisa; komisjoni direktiiv 2006/134)
1. Euroopa Kohus võib keelduda siseriikliku kohtu poolt esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid juhul, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
Sellise juhuga ei ole tegemist esiteks siis, kui Euroopa Kohtus ei ole vaidluse alla seatud seda, et küsimus direktiivi kehtivuse kohta ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane ning teiseks siis, kui siseriiklik kohus selgitas, et kahtleb direktiivi kehtivuse suhtes peamiselt selle tõttu, et selle direktiiviga toimeaine kasutamisele kehtestatud piirangud on vastuolus enne sellesisulise otsuse tegemist läbi viidud hindamiste ja tehniliste kontrollidega, mis andsid selle toimeaine kasutamise kohta üldiselt positiivseid tulemusi, tagades Euroopa Kohtule piisava teabe, mis võimaldab tal põhikohtuasjas käsitlusel olevat olukorda silmas pidades direktiivi kehtivust kontrollida.
(vt punktid 25–27)
2. Nagu direktiivi 91/414 (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta) põhjendustest 5, 6 ja 9 nähtub, on selle direktiivi eesmärk kõrvaldada tõkked ühendusesiseselt taimekaitsevahenditega kauplemiselt, säilitades sealjuures inimeste ja loomade tervise‑ ning keskkonnakaitse kõrge taseme. Et komisjon saaks tõhusalt täita talle seatud eesmärke, võttes arvesse neid laadilt keerulisi tehnilisi hinnanguid, mis ta peab andma, kui ta viib taotluste läbivaatamise raames toimeainete direktiivi 91/414 I lisasse kandmiseks läbi nende ainete kasutamisest tingitud riskide hindamise, peab komisjonil olema lai kaalutlusõigus.
Selline kaalutlusõigus ei ole siiski väljaspool kohtulikku kontrolli. Sellise kontrolli raames tuleb liidu kohtul kontrollida menetlusnormidest kinnipidamist, et komisjoni poolt aluseks võetud faktilised asjaolud oleksid sisuliselt õiged, et nende asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmset hindamisviga ja et tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega. Eelkõige peab liidu kohus selleks, et hinnata, kas pädev institutsioon on pannud toime ilmse hindamisvea, kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi.
(vt punktid 54–57)
3. Isegi kui komisjonil on direktiivi 91/414 (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta) alusel kohustus referentliikmesriigi poolt koostatud teadusliku uuringut arvesse võtta, ei ole see siduv ei komisjonile ega vajaduse korral nõukogule, kes võivad selle direktiivi artiklis 19 sätestatud menetluse kohaselt võtta teistsuguseid riskijuhtimismeetmeid kui need, mille referentliikmesriik välja pakkus.
Mis puudutab direktiivi 2006/134, et lisada toimeainete hulka fenarimool, siis esiteks, kuna taotleja poolt esitatud andmed kinnitasid referentliikmesriigi esialgset hinnangut vastuvõetamatu riski puudumise kohta ning sellega nõustus ka „hindamise” töögrupp ning kuna teiseks ei tühista nimetatud direktiiv 2006/134 teadusliku hinnangu tulemusi selle toimeaine poolt põhjustatud riskide kohta, sest viimati mainitud direktiiviga lubatakse selle kasutamist taimekaitsevahendites, siis ei esine ühtegi asjaolu, mis lubaks järeldada, et komisjon on teinud direktiiv 2006/134 puhul ilmse hindamisvea.
Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud hoolikalt ja erapooletult arvesse kõiki teaduslikke asjaolusid fenarimooli kasutamisest tingitud riskide kohta, mille referentliikmesriik hindamise faasis esitas.
(vt punktid 60, 62, 63, 65, 67)
4. Juhul kui väidetava ohu olemasolu või selle ohu ulatuse üle ei ole võimalik kindlalt otsustada, kuna teostatavate uuringute tulemused ei ole piisavad, lõplikud või täpsed, kuid tegeliku kahju tõenäolisus rahvatervisele jääb püsima oletusel, et see oht realiseerub, õigustab ettevaatuspõhimõte piiravate meetmete vastuvõtmist juhul, kui need on mittediskrimineerivad ja objektiivsed.
Seoses fenarimooli direktiivi 91/414 (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta) I lisasse kandmise menetlusega ilmnesid fenarimool direktiivi 91/414 I lisasse kandmise otsuse eelnõu väljatöötamise käigus siiski teatud kahtlused seoses fenarimooli loomupärase toksilise mõjuga, sealhulgas võimalik kahjulik mõju sisesekretsioonisüsteemile, mistõttu tuleb selle kasutamist piirata. Niisiis ei saa asuda seisukohale, et sellised kahtlused põhinevad lihtsalt hüpoteetilistel kaalutlustel.
Neil tingimustel, mis kalduvad tõendama, et praegu esineb veel teatud teaduslik ebaselgus selles, kuidas hinnata selliste ainete nagu fenarimool mõju sisesekretsioonisüsteemile, ei saa järeldada, et komisjon kohaldas ettevaatuspõhimõtet ilmselgelt vääralt, kui ta sidus sellele ainele loa andmise piirangutega kasutamisele.
(vt punktid 76–79)
5. Tuleb tunnustada komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust, kui ta otsustab aine direktiivi 91/414 (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta) I lisasse kandmise menetluse raames võtta kasutusele riskijuhtimismeetmeid.
Mis puudutab küsimust, kas meetmed fenarimooli kasutamise piiramiseks on direktiiviga 91/414 taotletava eesmärgi realiseerimiseks sobivad, siis nähtub nii menetlusest, mis viis direktiivi 2006/134 (millega lisati toimeainete hulka fenarimool) vastuvõtmiseni, kui ka selle direktiivi põhjendustest, et komisjon püüdis leida tasakaalu direktiivi 91/414 eesmärkide, mis käsitlevad taimekasvatuse edendamist, inimeste ja loomade tervise, põhjavee ning keskkonna kaitset, ning taotleja huvi vahel kanda fenarimool selle aine kasutamisest tingitud riskide teadusliku hindamise alusel direktiivi 91/414 I lisasse. Võttes arvesse kahtlusi seoses fenarimooli võimaliku kahjuliku mõjuga sisesekretsioonisüsteemile ning sellega seotud teaduslikku ebaselgust, mis õigustas komisjoni tuginemist ettevaatuspõhimõttele, ei näi selle aine kasutamisele direktiiviga 2006/134 kehtestatud piirangud olevat nende eesmärkide saavutamiseks ebasobivad.
Seoses kõne all oleva meetme vajalikkusega tuleb märkida, et isegi kui fenarimooli kandmist direktiivi 91/414 I lisasse piirati 18 kuule, nähtub direktiivi 2006/134 põhjendusest 11, et see ajutine piirang ei keela selle kande võimalikku pikendamist vastavalt direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 5 sätetele. Samamoodi nähtub direktiivi 2006/134 põhjendusest 6 sõnaselgelt, et asjaolu, et fenarimooli kasutamine on lubatud üksnes nende kasutusviiside puhul, mida on tegelikult hinnatud ja mille puhul on leitud, et need on direktiiviga 91/414 kooskõlas, ei tähenda, et teisi kasutusviise ei võiks peale nende täielikku hindamist selle direktiivi I lisasse kanda.
Neil asjaoludel ei saa leida, et meetmed fenarimooli kasutamise piiramiseks lähevad kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik. Sellest tuleneb, et direktiiv 2006/134 ei ole ettevaatus‑ ja proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt kehtetu.
(vt punktid 82–87)