17. detsembril 2014 esitatud hagi – Banco Espírito Santo versus komisjon

(kohtuasi T-814/14)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Banco Espírito Santo, S.A. (esindajad: advokaadid M. Gorjão-Henriques ja L. Bordalo e Sá)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 3. augusti 2014. aasta otsus C(2014) 5682 final (riigiabi SA.39250 (2014/N) – Portugal, Banco Espírito Santo, S.A. kriisilahendus) II lisa punktid 9 ja 18 osas, milles hagejale (Banco Espírito Santo, S.A; edaspidi „BES”) pannakse kohustus (või võib lugeda, et pannakse kohustus) maksta välja järelevalveisiku töötasu või kanda mis tahes muud selle isikuga seonduvad kulud, ja

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

Esimene väide, et on rikutud aluslepingu kohaldamist käsitlevaid eeskirju, st BES-ile on pandud kohustus kanda Portugali Vabariigi võetud kohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega seonduvad kulud.

BES-ile on seatud kohustused seoses kolmanda isiku toimingutega, mida BES ei ole heaks kiitnud ja millest ta ei saa kasu; selliseid toiminguid ei valitud kriteeriumide alusel, mis tagaksid majanduslikult kõige soodsama lahenduse valimise põhimõtte järgimise, tingides seeläbi BES-i võlausaldajate ja aktsionäride võimaliku kahjustamise.

Vaidlustatud otsuse kohaselt peab järelevalveisiku nimetama kriisilahendusfond. Kuivõrd ainukese järelevalveisiku nimetamine on Portugali Vabariigi ainupädevuses, ei näi vastuvõetav see, et selle isiku töötasu peab täies ulatuses välja maksma BES. Sellise valiku tegemisel on eiratud riigiabi puhul kehtivaid põhimõtteid: i) sellega suurendatakse sildpanga eelist, vabastades ta kriisilahendusega seotud kuludest, mida ta muidu peaks seaduse alusel kandma; ii) konkurentsi moonutatakse sildpanga kasuks, vabastades ta selliste kulude kandmisest, mida ei ole riigiabina heaks kiidetud.

Riigiabi alased EL õigusnormid ei anna mingit alust näha ette, et järelevalveisiku töötasu peab välja maksma BES, kes – tuleb meenutada – ei ole otsuse adressaat ega abisaaja.

Määrus (EL) nr 806/2014 ühtse kriisilahenduskorra kohta, mis on kohaldatav alates 2016. aastast, ei sisalda selles osas ühtegi täpsustust, kuigi selle artiklis 19 reguleeritakse järelevalveisiku institutsiooni; samuti ei ole selle kohta mingeid täpsustusi määruses nr 1093/2010 ega direktiivis 2014/59/EL, mille siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmise tähtaeg ei ole veel möödunud.

EL õiguse raames ning Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi (üksus, kes koostas vaidlustatud otsuse) tegevusvaldkonnas on olemas väljakujunenud tõlgendamisjuhised seoses järelevalveisiku ja tema töötasuga, mida on võimalik kasutada lünkade täitmiseks käesolevat juhtu puudutavas regulatsioonis, eeskätt seoses järelevalveisiku töötasu suurusega, milles pooled peavad kokku leppima ja mille Euroopa Komisjon peab heaks kiitma, ning seoses nõutava sõltumatuse ja vastavaks otstarbeks eraldatavate vahenditega.

Euroopa Komisjon ei saa seada hagejale kohustusi seoses sellega, kuidas järelevalveisiku tööd tuleb tegelikult tasustada, mistõttu tema siduval otsusel (mis tehti ilma BES-i eelneva nõusolekuta, kasvõi töötasu suurust puudutavas) kohustada BES-i töötasu välja maksma, puudub õiguslik alus nii määruses (EL) nr 806/2014 kui ka mis tahes muus õigusaktis.

Euroopa Komisjon ise piirdub vaidlustatud otsuses märkusega, et „halb pank” peab välja maksma järelevalveisiku töötasu ning et töötasu peab olema selline, et „järelevalveisiku sõltumatus ning tõhusus oma pädevuse teostamisel ei oleks ohus”. Seega ei määratleta töötasu suurust konkreetselt, eelkõige selle tegeliku kindlaksmääramise viisi puudutavas, ega ka selle piire.

Teine väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja ametiasutuste omaenda eeskirjadega seotuse põhimõtteid.

Komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja ametiasutuste omaenda eeskirjadega seotuse põhimõtteid, sest ta pani (või tuleb lugeda, et ta pani) BES-ile kohustuse kanda järelevalveisikuga seonduvad kulud.

See seisukoht on seda enam paikapidav, et BES, kes on otsuse suhtes kolmas isik, jäeti täielikult välja järelevalveisiku nimetamise menetlusest, mistõttu ta ei saanud (otsuses nõutavat sõltumatust ja meetmeid mõjutamata) tagada selle kooskõla omaenda (ja oma nõukogu liikmete) vastutusega, eesmärgil jõuda niisuguse lahenduseni, mis tagaks kohustuste üle teostatava järelevalve võimalikult väikese kulukuse BES-ile.

Kolmas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

Komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, sest ta seadis ainult BES-ile kohustuse kanda kõik kulud; see koormus on BES-i kui üksuse, kelle suhtes kohaldatakse kriisilahendusmeedet, praegust olukorda arvestades mitte ainult erakordselt koormav ja raske, vaid ületab ka proportsionaalsuse (kitsas tähenduses) piirid.

Nii on see eeskätt seetõttu, et BES-i arvates peab sellised kulud juhul, kui vastavat kohustust ei ole võtnud Portugali riik, kandma Euroopa Komisjon ise lähtuvalt oma vastutusest krediidiasutuste kriisilahenduse valdkonnas ning liikmesriikide poolt selliste meetmete kontekstis võetud kohustustest.