ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

24. mai 2007(*)

Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteem – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamist tuvastav otsus – Turuletuleku tõke – „Logo kasutamise lepingu” alusel võlgnetav tasu

Kohtuasjas T‑151/01,

Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH, varem Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland AG, asukoht Köln (Saksamaa), esindajad: advokaadid W. Deselaers, B. Meyring, E. Wagner ja C. Weidemann,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: S. Rating, hiljem P. Oliver, H. Gading ja M. Schneider ning lõpuks W. Mölls ja R. Sauer,

kostja,

keda toetasid

Vfw AG, asukoht Köln (Saksamaa), esindajad: advokaadid H. F. Wissel ja J. Dreyer,

ja

Landbell AG für Rückhol-Systeme, asukoht Mainz (Saksamaa),

BellandVision GmbH, asukoht Pegnitz (Saksamaa),

esindajad: advokaadid A. Rinne ja A. Walz,

menetlusse astujad,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 20. aprilli 2001. aasta otsus 2001/463/EÜ [EÜ] artikli 82 kohaldamise menetluses (juhtum COMP D3/34493 – DSD) (EÜT L 166, lk 1),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees R. García-Valdecasas, kohtunikud J. D. Cooke ja I. Labucka,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ning 11. ja 12. juuli 2006. aasta kohtuistungitel esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

A –  Pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus

1        Saksamaa valitsus võttis 12. juunil 1991 vastu Verordnung über die Vermeidung von Verpackungsabfällen’i (pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus; BGBl. 1991 I, lk 1234), mille muudetud versioon, mis on käesolevas kohtuasjas kohaldatav, jõustus 28. augustil 1998 (edaspidi „määrus” või „pakendimäärus”). Määruse eesmärk on vältida ja vähendada pakendijäätmete keskkonnamõjusid. Määruse alusel on tootja ja turustaja kohustatud kasutatud müügipakendid tagasi võtma ja taaskasutama väljaspool jäätmete kõrvaldamise avalikku süsteemi.

2        Määruse § 3 lõige 1 sätestab, et müügipakendid (edaspidi „pakendid”) on pakendid, kuhu müügipunktides pakitakse lõpptarbijale suunatud kaup. Müügipakenditeks on ka kaupluste, toitlustusasutuste ja muude teenusepakkujate kasutatavad pakendid, mis võimaldavad või hõlbustavad kauba üleandmist lõpptarbijale (teenusepakendid), samuti ühekordselt kasutatavad lauanõud ja söögiriistad.

3        Määruse § 3 lõige 7 määratleb tootjana iga isiku, kes toodab pakendeid, pakkematerjali või tooteid, millest valmistatakse vahetult pakendeid, samuti isiku, kes impordib pakendeid Saksa territooriumile. Turustajaks on määruse § 3 lõike 8 kohaselt iga isik, kes viib turule pakendeid, pakkematerjali või tooteid, millest vahetult valmistatakse pakendeid, või pakendatud kaupu, sõltumata turustuskanali tasandist. Postimüügiettevõte on määruse tähenduses samuti turustaja. Lõpuks defineerib määruse § 3 lõige 10 lõpptarbija kui iga isiku, kes ei müü kaupu talle tarnitud kujul enam edasi.

4        Pakenditootja ja -turustaja võivad neile määrusega pandud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustust täita kahel viisil.

5        Esiteks peavad tootja ja turustaja vastavalt määruse § 6 lõigetele 1 ja 2 võtma lõpptarbija kasutatud pakendid tasuta tagasi müügipunktis või selle vahetus läheduses ning pakendid taaskasutama (edaspidi „individuaalsüsteem”). Turustaja tagasivõtmiskohustus piirdub vaid sellist liiki, sellise kuju ja suurusega pakenditega ja selliste toodete pakenditega, mis kuuluvad tema kaubavaliku hulka. Alla 200 m² müügipinda omava turustaja tagasivõtmiskohustus piirdub turustaja turustatavaid kaubamärke kandvate pakenditega (määruse § 6 lõike 1 neljas ja viies lause). Määruse § 6 lõike 1 kolmanda lause kohaselt peab turustaja individuaalsüsteemi raames teavitama lõpptarbijat pakendi tagastamise võimalusest „selgelt äratuntavate ja loetavate siltidega”.

6        Teiseks võivad vastavalt määruse § 6 lõike 3 esimesele lausele tootjad ja turustajad liituda süsteemiga, mis tagab kasutatud müügipakendite korrapärase kogumise lõpptarbija juurest või viimase elukoha lähedusest kogu turustaja kaubandusalal, selleks et need pakendid taaskasutada (edaspidi „kollektiivsüsteem”). Kollektiivsüsteemiga liitunud tootjad ja turustajad on vabastatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest kõigi selle süsteemiga hõlmatud pakendite osas. Määruse § 6 I lisa punkti 4 lõike 2 teise lause kohaselt peavad tootjad ja turustajad oma osalemise kollektiivsüsteemis tegema nähtavaks „sildiga varustamise või muu kohase vahendi abil”. Nii võivad nad süsteemis osalemist mainida pakenditel või kasutada muid meetmeid, näiteks klientide teavitamine müügikohas või pakendile lisatud teade.

7        Vastavalt määruse § 6 lõike 3 üheteistkümnendale lausele peavad liidumaa pädevad ametivõimud kollektiivsüsteemidele loa andma. Loa saamiseks peavad need süsteemid hõlmama vähemalt ühe liidumaa territooriumi, koguma korrapäraselt pakendeid tarbijate elukoha läheduses ning nad peavad olema sõlminud kokkulepped kohaliku omavalitsuse asutustega, kes vastutavad jäätmekäitluse eest. Iga ettevõtja, kes täidab liidumaal need tingimused, võib liidumaal korraldada loa saanud kollektiivsüsteemi.

8        Alates 1. jaanuarist 2000 peavad individuaal- ja kollektiivsüsteemid järgima samasid taaskasutamise määrasid. Need määrad, mis sisalduvad määruse I lisas, varieeruvad vastavalt pakendi koostisainele. Tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuste järgimine tagatakse individuaalsüsteemi puhul sõltumatute ekspertide väljastatavate tunnistustega ning kollektiivsüsteemi puhul kontrollitavate andmete esitamisega kogutud ja taaskasutatud pakendite hulga kohta.

9        Lisaks sellele sätestab määruse § 6 lõike 1 üheksas lause, et kui turustaja ei täida oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustust individuaalsüsteemi abil, peab ta seda tegema kollektiivsüsteemis.

10      Oma 24. mai 2000. aasta märkustes, mis esitati komisjonile haldusmenetluses (edaspidi „Saksa ametivõimude märkused”), leidsid Saksa ametivõimud, et pakendimäärus võimaldab turustajal kombineerida individuaalsüsteemi raames kaupluse läheduses pakendite tagasivõtmist lõpptarbija läheduses pakendite kogumisega kollektiivsüsteemi raames, osaledes kollektiivsüsteemis vaid osade pakenditega, mis ta turule on viinud.

11      Saksa ametivõimude märkustes on samuti märgitud, et kui turustaja valib osalemise kollektiivsüsteemis kõigi pakendite jaoks, mida ta müüb, ei kehti tema suhtes enam § 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustused, mis tähendab, et jäätmete hilisem individuaalne kõrvaldamine ei ole võimalik. Seevastu kui turustaja otsustab alguses osaleda individuaalsüsteemis, on kollektiivsüsteemiga hilisem liitumine võimalik siis, kui taaskasutamise määr ei ole jäätmete individuaalse kõrvaldamise raames saavutatud.

B –  Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH kollektiivsüsteem ja logo kasutamise leping

12      Alates 1991. aastast on Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH (edaspidi „hageja” või „DSD”) ainus äriühing, kes rakendab kollektiivsüsteemi kogu Saksamaal (edaspidi „DSD süsteem”). Selleks andsid 1993. aastal pädevad ametivõimud kõigis liidumaades DSD‑le loa.

13      DSD ja tema süsteemiga liituvate tootjate ja turustajate vahelisi suhteid reguleerib tüüpleping, mille esemeks on logo Der Grüne Punkt kasutamine (edaspidi „leping” või „logo kasutamise leping”). Kui liituv ettevõtja on selle lepingu sõlminud, on tal lubatud DSD süsteemiga hõlmatud müügipakenditel tasu eest kasutada logo Der Grüne Punkt (logo kasutamise lepingu artikli 1 lõige 1).

14      DSD tagab tema süsteemiga liituvatele ettevõtjatele, et kasutatud müügipakendid, millega nad on otsustanud DSD süsteemis osaleda, kogutakse, sorditakse ja taaskasutatakse, vabastades ettevõtjad sedasi nende kohustusest kõnealuseid pakendeid tagasi võtta ja taaskasutada (lepingu artikkel 2).

15      Liituvad ettevõtjad on kohustatud teatama, millist liiki pakendeid nad soovivad kõrvaldada DSD süsteemi kaudu, ning märgistama logoga Der Grüne Punkt iga pakendi, mis kuulub neisse liikidesse ja mis on mõeldud Saksamaa‑siseseks tarbimiseks, selleks et DSD võiks liituva ettevõtja eespool nimetatud kohustusest vabastada (lepingu artikli 3 lõige 1).

16      Logo kasutaja maksab DSD‑le tasu kõikide pakendite eest, mis kannavad logo Der Grüne Punkt ja mida ta turustab Saksamaa territooriumil vastavalt logo kasutamise lepingule. Erandid sellest reeglist tuleb eraldi kirjalikult kokku leppida (lepingu artikli 4 lõige 1). Lepingu artikli 5 lõige 1 sätestab ka, et tasuda tuleb kõigi logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, mida logo kasutaja Saksamaa territooriumil turustab (lepingu artikli 5 lõige 1).

17      Tasusumma arvutatakse lähtuvalt kaht liiki teguritest, st esiteks pakendi kaalust ja kasutatud materjali liigist ning teiseks pakendi mahust või pindalast. Tasu arvutatakse seda kasumist tuleneva koefitsiendiga korrutamata ja tasu on mõeldud ainult kogumise, sortimise ja taaskasutamise kulude ning nendega kaasnevate halduskulude katmiseks (lepingu artikli 4 lõiked 2 ja 3). Tasu võib kohandada DSD otsusega, kui kõnealused kulud muutuvad.

18      DSD süsteemi raames võidakse logo Der Grüne Punkt kandvaid pakendeid koguda kas spetsiaalsetesse prügikastidesse, mis on eristatud vastavalt sellele, kas tegemist on metalli, plastiku või komposiitmaterjaliga, või elamute lähedusse paigutatud konteineritesse (eriti paberi ja klaasi puhul), samal ajal kui muud jäätmed tuleb visata jäätmete kõrvaldamise avaliku süsteemi prügikastidesse.

19      Samas ei kogu ega taaskasuta DSD ise kasutatud pakendeid, vaid ostab allhanke korras selle teenuse jäätmete kogumisega tegelevatelt kohalikelt ettevõtjatelt. DSD ja nende ettevõtjate vahelisi suhteid reguleerib mitmeid kordi muudetud tüüpleping, mille esemeks on luua ja rakendada süsteem pakendite kokkukorjamiseks ja sortimiseks. Vastavalt DSD ja 537 kohaliku ettevõtja vahel sõlmitud teenuste lepingutele on kõigil neil ettevõtjatel ainuõigus tegeleda kindlaksmääratud piirkonnas DSD arvel pakendite kogumisega. Sordituna viiakse need pakendid jäätmekäitluskohta taaskasutamiseks.

20      Teenuste leping on komisjoni 17. septembri 2001. aasta otsuse 2001/837/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP asutamislepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtumid COMP/34493 – DSD; COMP/37366 – Hofmann + DSD; COMP/37299 – Edelhoff + DSD; COMP/37291 – Rechmann + DSD; COMP/37288 – ARGE ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37287 – AWG ja viis muud ettevõtjat + DSD; COMP/37526 – Feldhaus + DSD; COMP/37254 – Nehlsen + DSD; COMP/37252 – Schönmakers + DSD; COMP/37250 – Altvater + DSD; COMP/37246 – DASS + DSD; COMP/37245 – Scheele + DSD; COMP/37244 – SAK + DSD; COMP/37243 – Fischer + DSD; COMP/37242 – Trienekens + DSD; COMP/37267 – Interseroh + DSD) (EÜT L 319, lk 1) esemeks. See otsus on hageja esitatud tühistamishagi esemeks kohtuasjas T‑289/01: Duales System Deutschland vs. komisjon.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

21      DSD edastas 2. septembril 1992 komisjonile peale oma põhikirja ka teatava hulga lepinguid, sh logo kasutamise lepingu ja teenuste lepingu, et saada sekkumatustõend või teise võimalusena erand.

22      Pärast seda, kui komisjon 23. juulil 1997 avaldas Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 100, lk 4) nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 19 lõike 3 kohase teatise, milles ta andis teada oma kavatsusest lugeda teatatud lepingud lubatavateks, esitasid huvitatud kolmandad isikud märkused, mis puudutasid eelkõige logo kasutamise lepingu kohaldamise erinevaid aspekte. Täpsemalt väitsid need huvitatud kolmandad isikud, et juhul kui osaletakse DSD süsteemis ja mõne teise teenuseosutaja süsteemis, tuleb maksta kahekordset tasu ning see kahjustab konkurentsi.

23      DSD esitas 15. oktoobril 1998 komisjonile loetelu kohustustest, mis ta oli võtnud selleks, et vältida olukorda, kus DSD süsteemiga liituvad pakenditootjad ja ‑turustajad peaksid maksma kahekordset tasu juhul, kui nad osalevad ka mõnes muus kollektiivsüsteemis, mis tegutseb piirkondlikul tasandil. Eriti pidas DSD silmas olukorda, kus kollektiivsüsteemid, mis on piiratud ühe või mitme liidumaaga, luuakse paralleelselt DSD süsteemiga. Sellisel juhul võib sama liiki ja sama turustaja või tootja pakendeid tagasi võtta neis liidumaades üks uutest kollektiivsüsteemidest ja teistes liidumaades DSD süsteem; DSD võttis endale seoses sellega järgmise kohustuse (vaidlustatud otsuse põhjendused 4, 58 ja 59):

„Kui muud süsteemid kui [DSD süsteem], mis toimivad piirkondlikul tasandil, rakendatakse ja liidumaa kõrgeimad ametivõimud annavad neile vastavalt pakendimääruse § 6 lõikele 3 ametliku loa, on [DSD] valmis kohaldama logo kasutamise lepingut sellisel viisil, et liitujatel oleks võimalus osaleda teatava osa pakenditega ühes nendest süsteemidest. [DSD] ei saa logo kasutamise lepingu alusel mingit tasu kõnealuste süsteemide kogutud pakendite eest, kui selline kogumine on tõendatud. Teine tingimus logo [Der Grüne Punkt] kandvate pakendite eest võlgnetava tasu maksmisest vabastamiseks on see, et ei kahjustata kaubamärgi [Der Grüne Punkt] kaitset.”

24      Komisjon leidis 3. novembril 1999, et DSD poolt 15. oktoobril 1998 esitatud loetelu kohustustest peaks sisaldama ka osade pakendite kõrvaldamiseks kasutatavaid individuaalsüsteeme, mitte piirduma ainult kollektiivsüsteemidega.

25      Teatavad pakenditootjad esitasid 15. novembril 1999 komisjonile kaebuse. Nad väitsid, et logo kasutamise leping takistab pakendite tagasivõtmise individuaalsüsteemi rakendamist. Nad leidsid, et logo kasutamine ilma, et DSD tegelikult osutaks jäätmete kõrvaldamise teenust, kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.

26      DSD teavitas 13. märtsi 2000. aasta kirjaga komisjoni kahest täiendavast kohustusest. Üks neist puudutas olukorda, kus pakenditootjad ja ‑turustajad valivad oma pakenditest ühe osa jaoks individuaalsüsteemi ning ülejäänud pakendite osas liituvad DSD süsteemiga. Sellisel juhul kohustub DSD mitte nõudma logo kasutamise lepingu alusel tasu nende pakendite eest, mis võetakse tagasi individuaalsüsteemi raames, tingimusel et talle esitatakse tõendid selle teist liiki kogumise kohta. Tõendid tuleb esitada pakendimääruse I lisa punktis 2 nimetatud nõudeid järgides. DSD märkis 13. märtsi 2000. aasta kirjas samuti, et talle ei tundu vajalik muuta 15. oktoobril 1998 esitatud kohustuste loetelu (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 7, 60 ja 61).

27      Komisjon saatis 3. augustil 2000 DSD‑le vastuväiteteatise, millele DSD vastas 9. oktoobri 2000. aasta kirjaga.

28      Komisjon võttis 20. aprillil 2001 vastu otsuse 2001/463/EÜ [EÜ] artikli 82 kohaldamise menetluses (juhtum COMP D3/34493 – DSD) (EÜT L 166, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

 Menetlus ja poolte nõuded

29      Hageja esitas EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. juulil 2001 ja milles ta palus vaidlustatud otsuse tühistada.

30      Samal päeval esitatud eraldiseisva aktiga esitas hageja EÜ artikli 242 alusel ka taotluse peatada kõnealuse otsuse artikli 3 kohaldamine ning samuti artiklite 4, 5, 6 ja 7 kohaldamine osas, milles need viitavad artiklile 3, kuni Esimese Astme Kohtu poolt sisulise otsuse tegemiseni.

31      15. novembri 2001. aasta määrusega kohtuasjas T‑151/01 R: Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3295) jättis Esimese Astme Kohtu president vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamise taotluse rahuldamata.

32      Esimese Astme Kohtu kantseleis vastavalt 16., 19. ja 20. juulil 2001 registreeritud avaldustega palusid Vfw AG, Landbell AG für Rückhol-Systeme (edaspidi „Landbell”) ja BellandVision GmbH luba astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Menetlusse astumise avaldused toimetati pooltele kätte ning nad esitasid määratud tähtaja jooksul oma märkused.

33      Esimese Astme Kohus (viies koda) andis 5. novembri 2001. aasta määrusega neile kolmele ettevõtjale loa menetlusse astumiseks ning neist igaühel oli võimalus esitada oma seisukohad 7. veebruaril 2002.

34      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (esimene koda) alustada suulist menetlust ning saatis menetlust korraldavate meetmete raames pooltele mitu küsimust kohtuistungil suuliselt vastamiseks. Küsimused käsitlesid pakendite kogumise ja taaskasutamise protsessi erinevaid etappe ja tingimusi, milles individuaal- ja kollektiivsüsteemide vaheline konkurents võib eksisteerida. Samuti palus Esimese Astme Kohus komisjonil edastada dokumendi, mille Saksa ametivõimud olid esitanud haldusmenetluses. Komisjon edastas kõnealuse dokumendi 26. juunil 2006.

35      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 11. ja 12. juuli 2006. aasta kohtuistungitel.

36      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

38      Vfw palub Esimese Astme Kohtul jätta hagi rahuldamata.

39      Landbell palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

40      BellandVision palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

41      Enne kui asuda läbi vaatama poolte argumente vaidluse vastuvõetavuse ja põhiküsimuse kohta, on kohane esitada vaidlustatud otsuse sisu.

A –  Vaidlustatud otsus

42      Erinevalt määrusest, kus ei ole täpsustatud, kas on võimalik individuaal- ja kollektiivsüsteemi kombineerida või kasutada mitut kollektiivsüsteemi, et võtta tagasi ja taaskasutada turustatud pakendid, lähtub vaidlustatud otsus pakenditootja või ‑turustaja võimalusest kombineerida erinevaid süsteeme, selleks et täita määrusest tulenevaid kohustusi.

43      Selles kontekstis jaguneb komisjoni õiguslik hinnang kahte ossa: esimene osa käsitleb DSD tegevuse analüüsi seoses EÜ artikliga 82 (vaidlustatud otsuse põhjendused 65–160 ja artikkel 1) ning teine osa käsitleb nende meetmete uurimist, mis võimaldavad komisjonil tuvastatud kuritarvituse määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel lõpetada (vaidlustatud otsuse põhjendused 161–167 ja artiklid 3–7). Vaidlustatud otsuses ei tehta otsust DSD tegevuse seaduslikkuse kohta EÜ artikli 86 lõike 2 seisukohast.

1.     Võimalus kombineerida mitut tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemi, selleks et täita pakendimäärusest tulenevaid kohustusi

44      Võimalus kasutada mitut tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemi, selleks et täita pakendimäärusest tulenevaid kohustusi (edaspidi „segasüsteemid”), kujutab endast vaidlustatud otsuse eeldust, mille puhul komisjon toob esile järgmised kolm võimalikku juhtumit (vaidlustatud otsus põhjendus 101):

–        juhtum nr 1 on selline, mille puhul tootja või turustaja kasutab osade pakendite puhul DSD (siseriiklikku) kollektiivsüsteemi ja ülejäänud pakendite puhul muud (piirkondlikku) kollektiivsüsteemi;

–        juhtum nr 2 on selline, mille puhul tootja või turustaja kasutab osade pakendite puhul DSD süsteemi ja ülejäänud pakendite puhul individuaalsüsteemi;

–        juhtum nr 3 on selline, mille puhul tootja või turustaja usaldab kõikide oma pakendite kõrvaldamise Saksamaal DSD süsteemiga konkureerivatele süsteemidele, kuid liitub teistes liikmesriikides logo Der Grüne Punkt kasutava süsteemiga.

45      Vaidlustatud otsuses tuuakse esile mitu asjaolu, mille alusel võib tuvastada segasüsteemide kasutamise võimaluse. Nii märgitakse otsuses, et Saksa ametivõimude märkustest ilmneb (vaidlustatud otsuse põhjendus 20), et määrus võimaldab kombineerida individuaal- ja kollektiivsüsteemi nii, et kollektiivsüsteemis osaletakse üksnes osade turustatud pakendite tagasivõtmise osas. Saksa ametivõimud täpsustavad seoses selle juhtumiga siiski, et nii tarbijatele kui ametivõimudele tuleb selgelt näidata, milliste pakendite suhtes kehtib pakendite müügipunktides või nende vahetus läheduses tagasivõtmise kohustus ning milliste pakendite suhtes see kohustus ei kehti (vaidlustatud otsuse põhjendus 20). Vaidlustatud otsuses rõhutatakse samuti, et Saksa ametivõimude varasemast vastusest nähtub, et määruse § 6 lõige 3 ei tähenda seda, et ainult ühe süsteemi kasutamine on võimalik. Saksa ametivõimudel ei ole seega kunagi olnud kavatsust võimaldada ainult ühe kollektiivsüsteemi rakendamist kogu riigis või igal liidumaal (vaidlustatud otsuse põhjendus 23).

46      Saksa ametivõimude märkused võimaldavad niisiis tõdeda, et määruses ettenähtud alternatiiv, mille kohaselt pakenditootja või ‑turustaja võib kasutada individuaal- või kollektiivsüsteemi, selleks et oma kohustusi täita, ei välista segasüsteemi. Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et hageja ei vaidlusta käesolevas kohtuasjas pakenditootja või ‑turustaja võimalust kasutada segasüsteemi, vaid vaidlustab pigem hinnangut, mille komisjon andis tema käitumisele seoses EÜ artikliga 82 ja määruse nr 17 artikli 3 lõikega 1.

2.     Hinnang seoses EÜ artikliga 82

47      Vaidlustatud otsuse kohaselt on DSD ainus ettevõtja, kes pakub kollektiivsüsteemi kogu Saksamaa territooriumil ning DSD süsteemis kogutakse ligikaudu 70% müügipakenditest Saksamaal ja ligikaudu 82% tarbijate juurest kogutud müügipakenditest Saksamaal (vaidlustatud otsuse põhjendus 95). DSD turgu valitsevat seisundit ei ole käesolevas asjas vaidlustatud.

48      Käesoleval juhul põhineb vaidlustatud otsuses tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine asjaolul, et tasule, mida DSD saab neilt pakenditootjatelt ja ‑turustajatelt, kes liituvad DSD süsteemiga, ei ole seatud eeltingimuseks selle süsteemi tegelikku kasutamist, vaid tasu arvutatakse lähtuvalt nende pakendite arvust, mis kannavad logo Der Grüne Punkt ja mida need tootjad ja turustajad turustavad Saksamaal (lepingu artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 1). DSD süsteemiga liituvad tootjad ja turustajad peavad logoga Der Grüne Punkt märgistama iga pakendi, millest DSD‑le on teatatud ja mis on mõeldud tarbimiseks Saksamaal (lepingu artikli 3 lõige 1). Otsuse kohaselt kuritarvitab DSD seeläbi turgu valitsevat seisundit, kuna ta ei seo lepingu alusel võlgnetavat tasu DSD süsteemi tegeliku kasutamisega. Komisjoni poolt DSD klientide või konkurentide kaebuste alusel läbi viidud uurimise tulemusena ilmnes, et DSD‑le makstava tasu arvutamise viis takistab teatavaid pakenditootjaid, kes on DSD süsteemi kliendid, kasutamast omaenda individuaalsüsteemi või mõnda muud kollektiivsüsteemi ühe osa pakendite puhul, mida nad turustavad (vaidlustatud otsuse põhjendused 100–102).

49      Sellega seoses leiti vaidlustatud otsuses, et DSD pakutud lahendus, st loobumine märgistamast logoga Der Grüne Punkt pakendeid, mis ei ole hõlmatud DSD süsteemiga, vaid mõne muu süsteemiga, olenemata sellest, kas tegemist on individuaal- või kollektiivsüsteemiga, on majandusliku tegelikkuse tõttu „märkimisväärsel arvul juhtudest” võimatu (vaidlustatud otsuse põhjendus 103). Selline lahendus toob kaasa pakendite valikulise sildistamise vajaduse (logoga Der Grüne Punkt või ilma selleta), mis tähendab märkimisväärset lisakulu juhul, kui kasutatakse välimuselt ühesuguseid pakendeid või erinevaid turustuskanaleid (vaidlustatud otsuse põhjendused 104 ja 105). Lisaks nõuaks selline lahendus neilt pakenditootjatelt ja ‑turustajatelt, kes kasutavad segasüsteeme, et nad veenduksid, et logo Der Grüne Punkt kandvad pakendid viidaks tõepoolest kohtadesse, kust DSD süsteem need tagasi võtab, ning et need pakendid, millel ei ole kõnealust logo, viidaks kohtadesse, kust tagasivõtmise tagavad muud süsteemid – mis oleks praktikas võimatu (vaidlustatud otsuse põhjendus 106). Lõpuks, võttes arvesse asjaolu, et tihti otsustab lõpptarbija alles pärast pakendatud toote ostmist või isegi pärast selle kasutamist, kas ta viib pakendi oma elukoha lähedal asuvasse kollektiivsüsteemi või tagasi müügipunkti, et tagastada see individuaalsüsteemile, oleks võimatu ühte osa pakenditest, st neid, mis kannavad logo Der Grüne Punkt, liigitada ühe või teise kogumisviisi alla (vaidlustatud otsuse põhjendus 107).

50      Vaidlustatud otsuses leiab komisjon, et selle kuritarvituse tagajärjed, mis logo kasutamise lepinguga seotud tasusüsteemi puhul on eriti selge, on kahesugused. Esiteks, seades tasu sõltuvusse ainult logo kasutamisest, asetab DSD ettevõtjad, kes ei kasuta pakendite kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust või kes kasutavad seda üksnes osade pakendite puhul, ebaõiglaste hindade ja tehingutingimuste olukorda. Kuna teenuse osutamisega kaasneva kulu ja selle teenuse hinna vahe on ülemäära suur, on tegemist turgu valitseva seisundi kuritarvitamise juhtumiga EÜ artikli 82 lõike 2 punkti a tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 111–113). Teiseks ei ole tasu maksvatel ettevõtjatel logo kasutamise lepingus määratletud tasusüsteemi tõttu majanduslikult otstarbekas liituda konkureeriva individuaal- või kollektiivsüsteemiga, kuna need ettevõtjad peavad kas lisaks konkurendile maksma tasu ka DSD‑le või võtma kasutusele eri pakendiliinid ja turustuskanalid. Tasusüsteem raskendab seega DSD süsteemi konkurentide turuletulekut (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 114 ja 115).

51      Komisjon kirjeldab täpsemalt kuritarvitust, mida kujutab endast lepinguline tasu, kolme eespool viidatud juhtumi puhul. Juhtumi nr 1 kohta, mille puhul on tegemist segasüsteemiga, milles on kombineeritud siseriikliku kollektiivsüsteemi ja muu piirkondliku kollektiivsüsteemi kasutamine, märgitakse vaidlustatud otsuses, et selline juhtum toob hetkel kaasa vajaduse kas kasutada vastavalt kasutatavale süsteemile erinevat märgistust või maksta tasu kummagi süsteemi alusel. Seega asjaolu, et DSD nõuab tasu maksmist Saksamaal turustatud pakendite koguhulgalt, muudab piirkondlikus kollektiivsüsteemis osalemise majanduslikult täiesti ebaotstarbekaks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 118–123).

52      Selle probleemi lahendamiseks võttis DSD endale haldusmenetluse raames kohustuse (vaidlustatud otsuse põhjendused 58 ja 59), kohaldada logo kasutamise lepingut sellisel viisil, et asjaomastel tootjatel ja turustajatel oleks võimalus osaleda teatava osa pakenditega mõnes muus kollektiivsüsteemis, seda siiski tingimusel, et seda tõendatakse ja et ei kahjustata kaubamärgi Der Grüne Punkt kaitset. Kuna DSD keeldus loobumast kaubamärgi kaitsega seotud ja lähemalt täpsustamata tingimusest, leiti vaidlustatud otsuses, et kõnealusest kohustusest ei piisa komisjoni väljendatud kahtluste kõrvaldamiseks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 122 ja 123).

53      Juhtumi nr 2 kohta, mille puhul on tegemist segasüsteemiga, milles on kombineeritud individuaalsüsteemi ja DSD süsteemi kasutamine, märgitakse vaidlustatud otsuses, et asjaolu, et DSD nõuab tasu maksmist Saksamaal turustatud pakendite koguhulgalt, välistab osade nende pakenditega individuaalsüsteemis osalemise (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 124–128).

54      Selle probleemi lahendamiseks võttis DSD endale haldusmenetluse raames kohustuse (vaidlustatud otsus põhjendused 60 ja 61) mitte nõuda lepingu alusel tasu nende pakendite eest, mis võetakse tagasi individuaalsüsteemi raames, seda siiski tingimusel, et seda tõendatakse. Selle kohustuse puhul täpsustas DSD lisaks, et logo Der Grüne Punkt kasutamine jääb piiratuks DSD süsteemi raames tagasivõetavate pakenditega ja et kõnealuse logoga ei saa seega märgistada individuaalsüsteemi raames tagasivõetavaid pakendeid. Komisjon leidis, et praktikas ei ole mõeldav eri pakendiliinide ja turustuskanalite kasutuselevõtmine, arvestades, et asjaomasel pakenditootjal või ‑turustajal on selles staadiumis peaaegu võimatu kindlaks teha, millised pakendid viib tarbija kollektiivsüsteemi ja millised pakendid viib tarbija individuaalsüsteemi. Seetõttu leidis komisjon, et kõnealusest kohustusest ei piisa tema poolt konkurentsiolukorra kohta väljendatud kahtluste kõrvaldamiseks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 127 ja 128).

55      Juhtumi nr 3 kohta, mis eeldab seda, et ettevõtja ei osale DSD süsteemis Saksamaal, kuid osaleb logo Der Grüne Punkt kasutava pakendite tagasivõtmise ja kõrvaldamise süsteemiga mõnes teises liikmesriigis – juhtum, mille puhul DSD võib nõuda tasu maksmist Saksamaal –, märgitakse vaidlustatud otsuses, et haldusmenetluse raames DSD poolt võetud kohustus ja tehtud avaldus võimaldavad lahendada probleemid, mis komisjon sellega seoses tuvastas (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 62–64 ja 129–135).

56      Vaidlustatud otsuses täpsustatakse, et tuvastatud kuritarvitus ei ole õigustatud väidetava vastuoluga määruse sätete ja selle vahel, kui logoga Der Grüne Punkt märgistatakse pakendid, mille puhul ei tagata mitte mingit jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 136–142). See ei ole õigustatud ka vajadusega säilitada logo Der Grüne Punkt eristusvõime (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 143–153). Selles küsimuses viitab otsus Kammergericht Berlin’i (Berliini kõrgem piirkondlik kohus, Saksamaa) 14. juuni 1994. aasta otsusele ning sätestab, et selle logo põhiülesanne on täidetud, kui „see annab tarbijale teada, et tal on võimalus lasta pakend DSD‑l kõrvaldada”. Seega ei nõua kõnealuse logo ülesanne, et juhul, kui see süsteem kogub vaid osa pakenditest, märgistataks sellega üksnes sellised pakendid, mille eest vastutab DSD süsteem (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 145).

57      Vaidlustatud otsuses märgitakse ka, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis tuleneb vaidlusaluse lepingulise tasu arvutamise korrast, võib märkimisväärselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, võttes arvesse pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise asjaolusid Saksamaal ja ühisturul (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 155–160). Liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldatavat mõju ei ole käesolevas kohtuasjas ka vaidlustatud.

58      Seoses EÜ artikliga 82 antava hinnangu järeldusena märgitakse vaidlustatud otsuses, et DSD tegevus, mis seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, kujutab endast teatavatel juhtudel turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Seda EÜ artikli 82 rikkumist iseloomustatakse vaidlustatud otsuse artiklis 1 järgmiselt:

„[DSD] tegevus, mis seisneb selles, et ta nõuab vastavalt logo kasutamise lepingu artikli 4 lõike 1 esimesele lausele ja artikli 5 lõike 1 esimesele lausele tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo [Der Grüne Punkt] kandvate müügipakendite eest, on ühisturuga kokkusobimatu, kui pakendimääruse alusel kohustatud ettevõtjad:

a)      kasutavad logo kasutamise lepingu artiklis 2 ette nähtud jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust üksnes osade pakendite puhul [juhtumid nr 1 ja 2] või ei kasuta seda teenust üldse, kuid viivad Saksamaal turule standardiseeritud pakendid, mida turustatakse ka mõnes teises [Euroopa Majanduspiirkonna] liikmesriigis ja mille osas nad liituvad logo [Der Grüne Punkt] kasutava pakendite tagasivõtmise süsteemiga [juhtum nr 3], ja

b)      tõendavad, et selle pakendite hulga osas – hõlmaku see siis kõiki pakendeid või ainult osa neist –, mille puhul nad ei kasuta jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust, täidavad nad neile pakendimäärusega pandud tagasivõtmiskohustust konkureerivate kollektiivsüsteemide või individuaalsüsteemide kaudu.”

3.     Hinnang seoses määruse nr 17 artikli 3 lõikega 1

59      Kõigepealt tuvastatakse vaidlustatud otsuses turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ning seejärel määratakse määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel kindlaks viis, kuidas DSD peab tuvastatud rikkumise lõpetama (vaidlustatud otsuse põhjendused 161–167 ja artiklid 2–7).

60      Põhiline meede nende meetmete hulgas kohustab DSD‑d mitte nõudma tasu nende Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, mille puhul ei kasutata jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust ja mille osas täidetakse pakendimäärusega pandud kohustused muul viisil. See meede, mis on seoses juhtumitega nr 1 ja 2 määratletud vaidlustatud otsuse artiklis 3, kõlab järgmiselt:

„DSD on kõigi logo kasutamise lepingu sõlminud isikute ees kohustatud mitte nõudma tasu nende Saksamaal turustatavate ja logo [Der Grüne Punkt] kandvate müügipakendite eest, mille puhul ei kasutata jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust vastavalt kõnealuse logo kasutamise lepingu artiklile 2 ja mille osas täidetakse pakendimäärusega pandud kohustused muul viisil.

Esimeses lõigus nimetatud kohustus asendab logo kasutamise lepingu artikli 4 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandi.”

61      Lisaks esitab komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 5 nende juhtumite puhul nõutavad tõendamisreeglid järgmiselt:

„1. [Juhtum nr 1] Kui osa pakenditest või kõik pakendid võtab tagasi konkureeriv kollektiivsüsteem, on süsteemi haldaja kinnitus, et vastava koguse eest vastutab see konkureeriv kollektiivsüsteem, piisav tõend selle kohta, et pakendimäärusega pandud kohustused, mida on nimetatud artiklites 3 ja 4, täidetakse muul viisil.

2. [Juhtum nr 2] Kui osa pakenditest või kõik pakendid kogub individuaalsüsteem, piisab sellest, kui hiljem esitada sõltumatu eksperdi kinnitus, et tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustus on täidetud. Kinnituse võib anda kas iga tootja või turustaja kohta eraldi või kõigi individuaalsüsteemis osalevate ettevõtjate kohta koos.

3. DSD ei või mingil juhul nõuda, et kinnitus esitataks varasemal kuupäeval kui see, mis on ette nähtud pakendimääruses.

4. Sõltumata pakendimääruse vastavast versioonist, piisab DSD‑le esitatavate tõendite puhul sellest, kui kinnitusest ilmneb lepingupartneritele, et tagasivõtmise ja taaskasutamise nõuded on täidetud teatava hulga pakendite osas.

5. Kui kinnitus sisaldab muid andmeid, võib need loetamatuks muuta.

6. Nii süsteemi haldaja kinnituse kui sõltumatu eksperdi kinnituse võib asendada audiitori väljastatud tõendiga, milles audiitor kinnitab pärast kontrollimist, et pakendimäärusega pandud kohustused on täidetud teatava hulga pakendite osas.

7. Logo kasutamise lepingu ühtki muud sätet ei saa kohaldada viisil, mis tooks kaasa DSD‑le esitatavaid tõendeid puudutavate nõuete karmistamise.”

62      Otsuse artikkel 4 käsitleb juhtumi nr 3 erilist olukorda:

„1. DSD‑l ei ole õigust nõuda tasu pakendite eest, mis mõni muu logo [Der Grüne Punkt] kasutav tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteem on teises liikmesriigis tagasi võtnud ja mida logoga märgistatuna turustatakse pakendimääruse kohaldamisalal, tingimusel et esitatakse kinnitus, et pakendimäärusega pandud kohustused on täidetud muul viisil kui DSD poolt vastavalt määruse § 6 lõikele 3 rakendatud süsteemiga liitumise teel.

2. DSD võib tasust vabastamisele seada tingimuse, et lõikes 1 nimetatud pakenditele logo [Der Grüne Punkt] lähedusse sellekohase märkuse lisamisega või mis tahes muul sobival viisil juhitakse lõpptarbija tähelepanu asjaolule, et pakendit ei võta tagasi DSD poolt vastavalt määruse § 6 lõikele 3 rakendatud süsteem.

3. Juhul kui märkuse loetavuse osas tekib lahkhelisid, paluvad pooled nädala jooksul alates sellest, kui üks pooltest või mõlemad pooled on lahkheli tuvastanud, komisjonil eksperdi nimetada.

Eksperdi ülesanne on tuvastada nelja nädala jooksul, kas poolte kavandatava märkuse erinevad esitlusviisid vastavad lõikes 2 sõnastatud nõuetele, võttes arvesse pakendi põhiülesannet […]”

63      Just selles kontekstis tuleb poolte argumente kaaluda.

B –  Hagi vastuvõetavus

1.     Hagi vastuvõetavus osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse artiklit 4

64      Komisjon väidab, et hagis palutakse vaidlustatud otsus täielikult tühistada, viitamata artiklis 4 käsitletud erilisele olukorrale, mis on ülejäänud vaidlustatud otsusest eraldatav. Hageja vaikimine selles küsimuses ei ole kooskõlas Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c sisalduva eeskirjaga ning hagi tuleks vaidlustatud otsuse artiklit 4 puudutavas osas vastuvõetamatuks tunnistada.

65      Hageja väidab, et kodukorra nõuete kohaselt sisaldab hagiavaldus selget ja täpset ülevaadet fakti- ja õigusväidetest, mis võimaldab komisjonil oma kaitset ette valmistada ja Esimese Astme Kohtul kontrolli teostada (Esimese Astme Kohtu 28. aprilli 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑85/92: De Hoe vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑523, punkt 20). Täpsemalt loetleb hagiavaldus põhjused, miks logo kasutamise lepingu vaidlusaluseid sätteid ei saa pidada EÜ artikli 82 seisukohast kuritarvitavateks, mistõttu puudub vaidlustatud otsuse artiklis 4 ette nähtud meetmetel igasugune alus.

66      Esimese Astme Kohus märgib, et vaidlustatud otsuses tuvastatakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (artikkel 1) ja pannakse DSD‑le sellest tulenevalt teatavad kohustused, et tagada kuritarvituse lõpetamine (artiklid 3–7). Komisjon kehtestab vaidlustatud otsuse artiklis 4 kohustuse, mille eesmärk on tagada turgu valitseva seisundi kuritarvitamise lõpetamine juhul, kui tootja või turustaja kavatseb pakendeid turustada mõnes teises liikmesriigis kui Saksamaa, liitudes tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemiga, mis kasutab logo Der Grüne Punkt, kuid kes Saksamaal turustatavate samade pakendite osas täidab oma kohustusi DSD süsteemis osalemata.

67      Hagi esimese väite raames, mis puudutab EÜ artikli 82 rikkumist, palub hageja tühistada vaidlustatud otsuse seetõttu, et selles on vääralt tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Kui Esimese Astme Kohus nõustub selle väitega, tuleb tühistada kõik vaidlustatud otsusega DSD‑le pandud kohustused, mille eesmärk on tagada kuritarvituse lõpetamine, ilma et oleks vaja uurida vaidlustatud otsuse artiklis 4 käsitletud erilist olukorda.

68      Hagi teise väite raames, mis puudutab määruse nr 17 artikli 3 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, palub hageja tühistada vaidlustatud otsuse artiklis 4 kehtestatud kohustuse, kuna see on ebaproportsionaalne, arvestades võimalust sildiga varustada pakendeid valikuliselt või loobuda kaubamärgi „Der Grüne Punkt” kasutamisest; kuna see paneb DSD‑le kohustuse osutada oma teenuseid nii, et talle makstakse selle eest alles hiljem; ning kuna see välistab tasu maksmise üksnes kaubamärgi kasutamise eest.

69      Seega tuleb tõdeda, et hagiavaldus vastab kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud vorminõuetele ning et Esimese Astme Kohtul on võimalik kontrolli teostada. Komisjoni taotlus tuvastada hagi vastuvõetamatus osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse artiklit 4, tuleb seetõttu rahuldamata jätta.

2.     Väidete esitamine menetluse käigus

70      Komisjon väidab, et repliik sisaldab kolme uut väidet, mis käsitlevad logo kasutamise lepingu uut tõlgendust (vt allpool punkt 115), kriitikat pakendimääruse vana versiooni tsitaatide kohta vaidlustatud otsuse asjaolusid kirjeldavas osas ning asjaolu, et tarbija ei saa individuaalsüsteemidelt nõuda, et nad koguksid pakendeid tema elukoha läheduses. Seega tuleks need väited vastuvõetamatuks tunnistada.

71      Esimese Astme Kohus märgib, et vastavalt kodukorra artikli 48 lõike 2 esimesele lõigule ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos, tuleb tunnistada vastuvõetavaks (vt Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑195/00: Travelex Global and Financial Services ja Interpayment Services vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1677, punktid 33 ja 34, ja viidatud kohtupraktika).

72      Käesoleval juhul kujutavad uued väited, mida komisjon kritiseerib, tegelikult endast üksnes argumente, mis hageja esitas vastuseks komisjoni poolt kostja vastuses esitatud argumentidele EÜ artikli 82 rikkumist puudutava esimese väite raames.

73      Seetõttu tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab uute väidete esitamist menetluse käigus, tagasi lükata.

3.     Hageja esitatud teatavate lisade arvessevõtmine

a)     C. Weidemanni koostatud lisad

74      Komisjon rõhutab, et ühe DSD advokaatidest, C. Weidemanni koostatud lisad, mis käsitlevad pakendivaldkonna keskkonnajuhtimist Saksamaal (hagiavalduse lisa A) ja DSD süsteemi põhjendusi seoses EÜ artikliga 86 (repliigi lisa A), sisaldavad selgitusi, mida hageja märkustes ei ole esitatud. Seega ei tohiks Esimese Astme Kohus neid lisasid arvesse võtta, kuna väidet õigusnormi rikkumise kohta ei saa esitada pelga lisadele viitamise kaudu.

75      Esimese Astme Kohus märgib, et õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised õiguslikud ja faktilised asjaolud vähemalt kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 19/60, 21/60, 2/61 ja 3/61: Société Fives Lille Cail jt vs. Ülemamet, EKL 1964, lk 561, 588; Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑87/05: EDP vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3745, punkt 155, ja viidatud kohtupraktika). Kuigi hagiavalduse konkreetseid punkte võib toetada ning täiendada viidetega sellele lisatud dokumentide väljavõtetele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagi lisad, asendada peamisi õiguslikke argumente, mis peavad kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt sisalduma hagiavalduses (Esimese Astme Kohtu 21. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49; eespool viidatud kohtuotsus EDP vs. komisjon, punkt 155, ja viidatud kohtupraktika).

76      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Weidemanni koostatud lisad, mis käsitlevad pakendivaldkonna keskkonnajuhtimist Saksamaal ja hageja süsteemi põhjendusi seoses EÜ artikliga 86, kujutavad endast tõelisi märkusi, mis esitas üks advokaatidest, kes esindavad DSD‑d Esimese Astme Kohtus. Nendes lisades esitatud peamised õiguslikud argumendid peavad seega sisalduma hagiavalduses või repliigis, mis peab viitama nende lisade väljavõtetele, selleks et toetada või täiendada hagiavalduse või repliigi sisu, mitte piirduma üldise viitega lisadele.

77      Kui hagiavalduses viidatakse neist lisadest esimesele, märgitakse üksnes – andmata muid selgitusi –, et järeldus, millele Weidemann jõudis oma uurimuses pakendivaldkonna keskkonnajuhtimise kohta Saksamaal, on sama mis hagiavalduses esitatud järeldus, kuid ei näidata, millistele selle 54‑leheküljelise lisa konkreetsetele punktidele viidatakse.

78      Lisa, mis käsitleb pakendivaldkonna keskkonnajuhtimist Saksamaal, tuleb arvesse võtta üksnes selle märkuse osas, millest nähtub, et lisa koostaja jagab hagiavalduses esitatud analüüsi järeldusi.

79      Mis puudutab Weidemanni koostatud teist lisa, mis käsitleb DSD süsteemi põhjendusi seoses EÜ artikliga 86, siis tuleb märkida, et see 58‑leheküljeline lisa esitati „täiendavalt” repliigi esitamise staadiumis ning repliigis viidatakse „täielikult seisukohtadele, mis lisas on esitatud nende väidete osas, mis puudutavad EÜ artiklit 86”.

80      Üldjuhul ei saa selliseid viiteid pidada piisavaks eespool viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna üldine viide lisale ei saa asendada peamisi õiguslikke argumente, mis peavad sisalduma hagiavalduses. Repliigis esitatakse siiski lisa sisust lühike kokkuvõte, mis täiendab selle küsimuse kohta repliigis esitatud argumente ning võimaldab sellisel kujul komisjonil oma kaitset ette valmistada ja Esimese Astme Kohtul analüüsida kolmandat väidet, mis puudutab EÜ artikli 86 lõiget 2.

81      Neil asjaoludel tuleb järeldada, et Esimese Astme Kohus võtab lisa, mis käsitleb hageja süsteemi põhjendusi seoses EÜ artikliga 86, arvesse vaid ulatuses, milles see puudutab konkreetselt argumente, mis DSD menetlusdokumentides sõnaselgelt esitas.

b)     Repliigile lisatud arvamusküsitlused

82      Komisjon väidab, et hageja ei põhjendanud, miks ta esitas kahest repliigile lisatud arvamusküsitlusest koosnevad tõendid hilinenult, st vastuolus kodukorra artikli 48 lõikega 1.

83      Esimese Astme Kohus märgib, et hageja poolt repliigis esitatud arvamusküsitlused ei ole tõendid kodukorra artikli 48 lõike 1 tähenduses, vaid nende ülesanne on toetada argumente, mis on repliigis esitatud vastuseks kostja vastuses esitatud argumentidele kaubamärgi Der Grüne Punkt ja lõpptarbija rolli kohta pakendite tagasivõtmisel ja taaskasutamisel.

84      Järelikult tuleb vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas repliigile lisatud arvamusküsitluste osas, tagasi lükata.

C –  Põhiküsimus

85      Hageja esitab oma hagi toetuseks kolm väidet. Esimene puudutab EÜ artikli 82 rikkumist. Teine tuleneb määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest. Kolmas puudutab EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumist.

1.     Esimene väide, mis puudutab EÜ artikli 82 rikkumist

a)     Esialgsed märkused tasuta sundlitsentsi kohta

 Poolte argumendid

86      Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 kohustab komisjon teda andma oma kaubamärgi Der Grüne Punkt „tasuta sundlitsentsi” ettevõtjatele, kes liituvad tema süsteemiga, kuivõrd sellele kaubamärgile vastava logoga võib otsuse kohaselt nüüdsest märgistada kõik pakendid, sõltumata asjaomasest tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemist. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib intellektuaalomandiõiguse sundlitsentsi anda üksnes „erakordsetel asjaoludel”, st juhul kui litsentsi andmisest keeldumine puudutab intellektuaalomandiõigust, mille litsents on hädavajalik kõnealuse tegevusega tegelemiseks, ja võib tuletatud turul välistada igasuguse konkurentsi ning kui see keeldumine ei ole objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑241/91 P ja C‑242/91 P: RTE ja ITP vs. komisjon, nn kohtuotsus Magill, EKL 1995, lk I‑743, punktid 50–56, ja 26. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/97: Bronner, EKL 1998, lk I‑7791, punkt 39). Kuna ühtki neist asjaoludest ei ole käesoleval juhul tuvastatud, ei ole võimalik EÜ artikli 82 alusel tuvastada turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Oma seisukoha toetuseks esitab hageja sisuliselt järgmised argumendid: esiteks ei ole kaubamärk Der Grüne Punkt hädavajalik DSD süsteemiga konkureerivas süsteemis osalemiseks; teiseks ei välista vaidlusalused lepingulised sätted konkurentsi; ning kolmandaks on DSD tegevus põhjendatav mitme objektiivse põhjusega, s.o vajadus saavutada määruse eesmärgid, vajadus säilitada kaubamärgi Der Grüne Punkt – mille suhtes kaubamärgiõiguse alusel ei saa nõuda sundlitsentsi – erinevad ülesanded ning vajadus tagada DSD süsteemi tõrgeteta toimimine.

87      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, märgib, et vaidlustatud otsus ei kohusta DSD‑d andma tasuta sundlitsentse, mis on vastuolus rahvusvahelise ja ühenduse õigusega. Tuvastatud kuritarvitus tuleneb üksnes asjaolust, et tasusüsteem on vastuolus EÜ artikliga 82, kuivõrd DSD nõuab tasu teenuse eest, mille osutamist ta ei taga ja mille osas on tõendatud, et selle tagas mõni muu süsteem.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

88      Esimese väite raames, mis puudutab EÜ artiklit 82, vaidleb hageja sisuliselt vastu tagajärgedele, mis tulenevad selle kohustuse rakendamisest, mis on vastu võetud määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel ja mis on sätestatud vaidlustatud otsuse artiklis 3 (vt eespool punkt 60), et lõpetada otsuse artiklis 1 tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (vt eespool punkt 58). Hageja arvates kohustab otsuse artiklis 3 määratletud kohustus teda kaubamärgi Der Grüne Punkt suhtes andma „tasuta sundlitsentsi” DSD süsteemiga konkureerivate süsteemide poolt kõrvaldamisele kuuluvate pakendite osas.

89      Sellegipoolest, vaidlustades sellise sundlitsentsi õiguspärasuse, väidab hageja, et kaubamärk Der Grüne Punkt ei ole hädavajalik DSD süsteemiga konkureerivas süsteemis osalemiseks (vt allpool punkt 93) ning et vaidlusalused lepingulised sätted ei välista konkurentsi (vt allpool punkt 95). Need argumendid tähendavad, et tahetakse öelda seda, et DSD käitumine, nii nagu see on tuvastatud vaidlustatud otsuse artiklis 1, ei mõjuta konkurentsi ega kujuta endast seega turgu valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses.

90      Samuti väidab hageja, et logo kasutamise lepingus kindlaks määratud tasusüsteem on põhjendatud määrusest tulenevate kaalutluste (vt allpool punktid 98–101), kaubamärgiõiguse (vt allpool punktid 103–114) ja vajadusega tagada DSD süsteemi tõrgeteta toimimine (vt allpool punktid 115 ja 116). Need kaalutlused kujutavad endast väidetavalt objektiivseid põhjendusi tasusüsteemile, mis on otsuse artiklis 1 tuvastatud kuritarvituse ese, ning seda süsteemi ei saa seetõttu käsitleda kuritarvitusena EÜ artikli 82 seisukohast.

91      Selle asemel, et analüüsida tagajärgi, mis võivad olla hageja argumentidel vaidlustatud otsuse artiklis 3 pandud kohustuse – st DSD arvates „tasuta sundlitsents” – kohta ja mis kuuluvad määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 rikkumist puudutava teise väite raamesse, tuleb esimese väite raames, mis puudutab EÜ artiklit 82, Esimese Astme Kohtu hinnangu andmisel piirduda üksnes argumentidega, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Kui tegemist ei ole turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega EÜ artikli 82 seisukohast, oleks vaidlusaluse otsuse artikkel 3 määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 kohaselt alusetu, kuna enam ei oleks olemas rikkumist, mida lõpetada. Vastupidisel juhul, st kui tegemist on turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega, on komisjonil määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel õigus kohustada asjaomast ettevõtjat tuvastatud rikkumist lõpetama.

92      Selles kontekstis tuleb käsitleda poolte argumente, mis puudutavad vaidlustatud otsuses tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.

b)     Poolte argumendid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta

 i) Küsimus, kas puudub vajadus kasutada kaubamärki Der Grüne Punkt selleks, et osaleda mõnes DSD süsteemiga konkureerivas süsteemis

93      Esiteks väidab hageja, et tema kaubamärgi sundlitsents ei ole mingil moel eespool viidatud kohtuotsuse Magill tähenduses hädavajalik, et võimaldada pakenditootjal või ‑turustajal konkureeriva süsteemi kasuks otsustada (punkt 50, ja eespool viidatud kohtuotsus Bronner, punkt 41). Selles küsimuses piirdus komisjon vaidlustatud otsuses märkimisega, et oleks lihtsalt „mugavam ja lihtsam” märgistada DSD kaubamärgiga pakendid, mille puhul kasutatakse konkureerivat süsteemi, sest nii saaks vältida pakendite valikulise märgistamisega seotud lisakulu (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 103–105). Selles suhtes rõhutab hageja, et juhul kui samal ajal kasutatakse mõnda muud süsteemi kui DSD süsteem, võidakse olenevalt kasutatavast süsteemist pakendid logoga Der Grüne Punkt märgistada või märgistamata jätta. Sellist protseduuri kasutatakse muu hulgas veinisektoris, kus DSD kaubamärgiga sildiga varustatakse üksnes pudelid, mida müüakse jaekauplustes ja mida ei tooda kauplusesse tagasi; ehitus- ja informaatikasektoris, kus kaupu müüakse DSD kaubamärki kandvates pakendites, kui need tarnitakse jaekauplustesse, ja pakendites, mis ei kanna seda kaubamärki, kui kaubad tarnitakse spetsialiseeritud kauplustesse või äriklientidele; ning toiduainesektoris, kus suurtel pakenditel, konservidel ja pappkarpidel ei kaubamärki kandvat silti, kui need tarnitakse tööstusesse, restoranidele või sööklatele, ja neil on selline silt, kui need tarnitakse jaekauplustesse. Pakenditootjad ja ‑turustajad võiksid seega teha nii, et logo Der Grüne Punkt kandvad pakendid viidaks ainult DSD süsteemi mahutitesse ja pakendid, mis ei kanna seda logo, viidaks ainult kohta, kus mõni konkureeriv süsteem tagab nende kõrvaldamise.

94      Komisjon, Landbell ja BellandVision väidavad, et valikuline märgistamine ei ole pakenditootjate ja ‑turustajate jaoks majanduslikult otstarbekas. Vfw tuletab samuti meelde, et DSD nõudis oma klientidelt, et nad maksaksid tasu kõikide kaubamärki Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest ning seda sõltumata asjaolust, kas DSD süsteem need pakendid tegelikult kõrvaldab või mitte.

 ii) Argument, et konkurentsi ei kõrvaldata, kui puudub kaubamärgi Der Grüne Punkt sundlitsents

95      Teiseks kritiseerib hageja vaidlustatud otsust osas, milles vaidlustatud otsuse põhjenduses 115 on märgitud, et tasusüsteem muudab turuletuleku DSD süsteemi konkurentide jaoks keerulisemaks, millest hageja meelest ei piisa konkurentsi kõrvaldamise tuvastamiseks vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Magill (punkt 56, ja eespool viidatud kohtuotsus Bronner, punkt 41). Määrusest tulenevate nõuete tõttu võivad individuaalsüsteemid üldjuhul konkureerida DSD süsteemiga üksnes väikestele käsitöö-, kaubandus- ja tööstusettevõtjatele tarnitud pakendite osas. Sellel väikesel turuosal on ligikaudu 40 individuaalsüsteemi, mis ei kasuta kaubamärki Der Grüne Punkt, ning selliste süsteemidega hõlmatud kogus suurenes aastatel 1997–2000 rohkem kui 60%. Mitu suurt turustusketti on samuti läinud üle mõnele muule süsteemile kui DSD süsteem, mida on seega võimalik teha ilma raskusteta ja ilma et DSD oleks kohustatud sundlitsentsi andma. Seega ei saa olla juttu sellest, et turuletulek on keerulisemaks muudetud.

96      Komisjon vaidleb vastu hageja esitatud andmetele, mis väidetavalt on seletatavad 1998. aasta reformiga ja asjaoluga, et algselt oli väga vähe pakendeid, mis olid hõlmatud individuaalsüsteemidega.

 iii) DSD tegevuse erinevad õigustused

97      Kolmandaks väidab hageja, et logo kasutamise lepingu vaidlusalused sätted on vajalikud selleks, et tagada määruse eesmärkide saavutamine, säilitada kaubamärgi Der Grüne Punkt – mille suhtes kaubamärgiõiguse alusel ei saa nõuda sundlitsentsi – erinevad ülesanded ja tagada DSD süsteemi tõrgeteta toimimine.

–       Määruse eesmärkide tagamise vajadus

98      Hageja avab tootevastutuse põhimõttega seotud läbipaistvuse tagamise kohustuse sisu, mis on sätestatud pakendimääruses ja mille eesmärk on Saksa ametivõimude märkuste kohaselt „näidata tarbijatele ja ametivõimudele läbipaistvalt, millise pakendi suhtes kehtib kaupluses või selle vahetus läheduses tagasivõtmise kohustus ja millise suhtes mitte” (vastus küsimusele nr 2.a). Nii kehtib kollektiivsüsteemi kasutamise korral läbipaistvuse tagamise kohustus sildiga varustamise kohustuse kujul, mis on määratletud määruse § 6 I lisa punkti 4 lõikes 2, mille kohaselt „tootjad ja turustajad peavad [pakendi kollektiivsüsteemis] osalemise tegema nähtavaks „sildiga varustamise või muu kohase vahendi abil”, samal ajal kui individuaalsüsteemi kasutamise korral kehtib läbipaistvuse tagamise kohustus märke tegemise kohustuse kujul, mis on määratletud määruse § 6 lõike 1 kolmandas lauses, mille kohaselt „peab turustaja teavitama eraõiguslikku lõpptarbijat [pakendi] tagastamise võimalusest selgelt äratuntavate ja loetavate siltidega”. Läbipaistvuse tagamise kohustus võimaldab aru saada, kas konkreetse pakendi puhul täidab selle pakendi eest vastutav tootja või turustaja oma kohustusi individuaalsüsteemi või kollektiivsüsteemi kaudu. Samuti võimaldab see tarbijal aru saada, millisesse süsteemi ta peab pakendi viima. Seega peaks DSD süsteemis osaleva pakendi tagasi võtma ja taaskasutama see süsteem ja mõnes muus kollektiivsüsteemis või individuaalsüsteemis osaleva pakendi peaks tagasi võtma ja taaskasutama see teine süsteem. Pakend ei saa olla hõlmatud kahe süsteemiga.

99      Hageja märgib seejärel, et vaidlustatud otsuse artikkel 3 rikub läbipaistvuse tagamise kohustust, kuna nüüdsest on võimalik, et konkureerivates süsteemides osalevad pakendid kannavad kaubamärki Der Grüne Punkt, mille järgi tuntakse ära DSD süsteemi. Seega, kui kõik pakendid kannaksid seda kaubamärki, ei oleks tarbijal võimalik aru saada, millised pakendid tuleb viia tagasi müügipunkti, kuna need on hõlmatud individuaalsüsteemiga, ja millised pakendid tuleb viia oma elukoha lähedusse, kuna need on hõlmatud kollektiivsüsteemiga. Selle kohta märgib hageja, et on võimatu ette kindlaks teha, kas konkreetse pakendi kõrvaldab tõepoolest DSD süsteem või mõni muu süsteem, ning et samuti on võimatu – isegi tagantjärele – kindlaks teha, et tarbija tõepoolest kõrvaldas pakendi DSD süsteemi kaudu (vaidlustatud otsuse põhjendus 134). Just seetõttu on määruses täpsustatud, et tarbijat tuleb teavitada selge sildiga, selleks et ta teaks, kas konkreetne pakend osaleb DSD süsteemis ja kas see tuleb seetõttu sellesse süsteemi viia.

100    Lisaks väidab hageja, et individuaalsüsteemi tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustus ei kehti kollektiivsüsteemis osalevate pakendite suhtes (vt Baden-Württembergi keskkonnaministeeriumi 27. novembri 2001. aasta kiri, punkt 7). Määruse kohaselt „vabastatakse” sellised pakendid kõnealusest kohustusest, kuna need on hõlmatud DSD süsteemiga ja kannavad logo Der Grüne Punkt. Neid pakendeid ei saa seega individuaalsüsteem tagasi võtta. Määruse eesmärk on vältida „võitlust jäätmete pärast”, milles konkureerivad süsteemid püüavad koguda mis tahes hulka pakendeid, selleks et oma taaskasutamismäärasid saavutada. Õiglane ja korrakindel konkurents eeldab pigem seda, et erinevad süsteemid võtavad tagasi ja taaskasutavad ainult need pakendid, mille osas neil on toote kõrvaldamise vastutus (individuaalsüsteemide juhtum) või nad võtavad sellise vastutuse (kollektiivsüsteemide juhtum).

101    Lisaks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses tõlgendatakse Saksa ametivõimude märkusi valesti, kui selles kinnitatakse, et tarbija võib vabalt valida, kas ta viib pakendid taaskasutamiseks DSD süsteemi või mõnda muusse süsteemi, kui pakenditootja või ‑turustaja otsustab kasutada DSD süsteemi kombineeritult mõne muu kollektiivsüsteemiga või individuaalsüsteemiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 138, 141 ja 145). Saksa ametivõimud üksnes märkisid vastuseks ühele komisjoni küsimusele, et individuaalsüsteemi ja kollektiivsüsteemi kasutamise korral võib tarbija vabalt valida, kas ta jätab pakendi kauplusesse, viib selle sinna tagasi või viib selle oma elukoha läheduses asuvasse jäätmete kõrvaldamise süsteemi, kuna „pakendimäärus ei sisalda täpseid sätteid, mis kohustaksid lõpptarbijat pakendit tagastama” (vastus küsimusele 1.b.aa). Elukoha läheduses jäätmete kõrvaldamise mõiste viitab siiski üksnes kõrvaldamisele jäätmete kõrvaldamise avalike asutuste – s.o „hall prügikast” – kaudu, mitte kõrvaldamisele samuti elukoha läheduses asuva DSD süsteemi – „kollane prügikast” – kaudu. Tarbija ei saa seega kasutatavat kõrvaldamissüsteemi vabalt valida.

102    Komisjon väidab, et hageja tähtsustab märgistamist üle, kuna tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustus kehtib pakendite koguse, mitte konkreetsete pakendite suhtes. Lisaks ei kehtesta määrus Landbelli ja BellandVisioni meelest kohustust märgistada pakendid DSD kaubamärgiga.

–       Kaubamärgiõigusega seotud õigustused

103    Esiteks väidab hageja, et komisjon eitab vaidlustatud otsuses kaubamärgi Der Grüne Punkt eristusülesannet – mida nimetatakse ka päritolu tähistamise ülesandeks –, mille eesmärk on eristada DSD süsteemiga hõlmatud pakendeid konkureeriva kollektiiv- või individuaalsüsteemiga hõlmatud pakenditest, kuna vaidlustatud otsuses lubatakse selle kaubamärgiga märgistada pakendid, mis kuuluvad kõrvaldamisele mõne muu süsteemi poolt kui DSD süsteem. Kaubamärgi Der Grüne Punkt eristusülesande selline kahjustamine on põhimõtteliselt vastuolus Saksa, ühenduse ja rahvusvahelise kaubamärgiõigusega.

104    Saksa õiguse osas märgib hageja, et kaubamärk Der Grüne Punkt on registreeritud Saksamaal kui kollektiivkaubamärk ning see võimaldab „kollektiivkaubamärgi omanikuga liitunud ettevõtjate kaupu või teenuseid eristada teiste ettevõtjate kaupadest või teenustest kaubandusliku või geograafilise päritolu, liigi, kvaliteedi või muude omaduste alusel” (25. oktoobri 1994. aasta Markengesetz’i § 97 lõige 1). Seega võtaks kaubamärgi Der Grüne Punkt sundlitsents sellelt kaubamärgilt eristusvõime ja võiks kaasa tuua kaubamärgi kehtetuks tunnistamise.

105    Ühenduse õiguse osas rõhutab hageja, et kaubamärgi Der Grüne Punkt spetsiifilist eesmärki, st tagada lõpptarbijale tähistatud kauba kindel päritolu (Euroopa Kohtu 10. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 3/78: Centrafarm, EKL 1978, lk 1823, punktid 11–14) ja kaitsta kaubamärgiomanikku segiajamise tõenäosuse eest (vt 30. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑317/91: Deutsche Renault, EKL 1993, lk I‑6227, punkt 30, ja viidatud kohtupraktika), ei järgitaks enam, kui DSD süsteemis osalevad pakendid ja mõne konkureeriva süsteemiga hõlmatud pakendid kannaksid ühtmoodi kaubamärki Der Grüne Punkt, nii et DSD konkurent saaks DSD süsteemi üldtuntusest kasu.

106    Lisaks rõhutab hageja, et kaubamärkide sundlitsentside põhimõte on ebaseaduslik vastavalt 20. märtsi 1883. aasta Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni, viimati uuesti läbi vaadatud 14. juulil 1967 Stockholmis ja muudetud 28. septembril 1979 (Ühinenud rahvaste lepingute kogumik, köide 828, nr 11847, lk 108), mille on ratifitseerinud kõik liikmesriigid, artiklile 5 A ja 15. aprilli 1994. aasta Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 1 C), mille on ratifitseerinud kõik liikmesriigid ja mille Euroopa Ühendus kiitis heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1, 214; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), artiklile 21, mis kumbki ei näe ette sundlitsentsi kaubamärkide suhtes.

107    Komisjon märgib, et vaidlustatud otsus puudutab ainult DSD rakendatud tasusüsteemi, mitte otsuse eeldatavaid tagajärgi DSD tegevusele kaubamärgi Der Grüne Punkt omanikuna. Selles suhtes on otsuse ainus tagajärg see, et välditakse olukorda, kus DSD süsteemi kasutavad ettevõtjad maksavad mõne muu süsteemi kasutamise korral kahekordset tasu. Landbell ja BellandVision rõhutavad samuti, et vaidlustatud otsus puudutab ainult DSD ja tema lepingupartnerite vahelisi õigussuhteid logo kasutamise lepingu raames ega anna kolmandatele isikutele, kes ei ole lepingupartnerid, õigust kasutada kaubamärki Der Grüne Punkt.

108    Teiseks väidab hageja, et vaidlustatud otsus eirab kaubamärgi Der Grüne Punkt eristusülesannet, mis võimaldab mõjutada tarbija käitumist jäätmete kõrvaldamise valdkonnas viisil, mis on tema süsteemi toimimise seisukohast väga oluline. Kui tarbija ei vii logo Der Grüne Punkt kandvat pakendit DSD süsteemi, tekib oht, et hageja ei saavuta enam taaskasutamismäärasid, mis on ette nähtud määruses, ning kaotab oma tegevusloa. Samuti, kui tarbija viib DSD süsteemi pakendi, mis ei ole märgistatud logoga Der Grüne Punkt, on hageja jätkuvalt kohustatud selle pakendi taaskasutama, isegi kui ta on juba kehtestatud määrad saavutanud (vt määruse § 6 I lisa punkti 1 lõike 5 esimene lause).

109    Selles kontekstis kritiseerib hageja vaidlustatud otsuse põhjendustes 138, 139 ja 145 sisalduvat seisukohta, mille kohaselt logo Der Grüne Punkt põhiülesanne on täidetud, kui sellega teavitatakse tarbijat võimalusest lasta pakend kõrvaldada DSD‑l, kuna hageja meelest tugineb see seisukoht Kammergericht Berlin’i 1994. aasta otsuse tsitaadile, mis on kontekstist välja rebitud (vaidlustatud otsuse märkus 22). Otsuses tsiteeritud lõigus piirduti tuvastamisega, et kaubamärk Der Grüne Punkt ei sisalda märget pakendi ringlussevõetavuse kohta. Selle kohtuotsuse ühes teises lõigus möönab Kammergericht, et kaubamärgil Der Grüne Punkt on tähelepanu äratamise ülesanne, ning leiab, et välistel pakenditel võidi seda kaubamärki kasutada kõrgematel keskkonnaalastel põhjustel, kuigi teatud mõttes oli tegemist tarbija eksitamisega.

110    Hageja vaidleb vastu ka vaidlustatud otsuses sisalduvale seisukohale, et tarbija võib vabalt valida, kas ta laseb kõnealuse pakendi taaskasutada DSD süsteemil või konkureerival individuaal- või kollektiivsüsteemil (vaidlustatud otsuse põhjendus 145), võttes arvesse, et kõige olulisem on see, et tarbijal on võimalik kaubamärgi Der Grüne Punkt abil kindlaks teha, et asjaomane pakend on hõlmatud DSD süsteemiga, mitte mõne muu süsteemiga. Selles suhtes väidab hageja, et tema kaubamärgi eristusülesannet kinnitavad repliigi koostamiseks läbi viidud arvamusküsitlused. 60,8% küsitletud tarbijatest mõistsid kaubamärki Der Grüne Punkt kui „viidet täiesti spetsiifilisele organisatsioonile, mis vastutab selliste pakendite kõrvaldamise ja taaskasutamise eest” ning 27,9% neist tarbijaist mainisid konkreetselt DSD süsteemi (vt instituudi Infratest Burke läbiviidud küsitluse tulemused, aruanne augustist 2001, repliigi lisa 85), mis tõendab, et tarbijate jaoks on kaubamärgi ja DSD süsteemi vahel seos olemas. Sama instituudi läbiviidud teise arvamusküsitluse kohaselt märkisid ainult 3,3% küsitletud tarbijatest, et kaubamärk annab edasi teavet, mida vaidlustatud otsuses selle kaubamärgiga seostati, st viidet pakendi kõrvaldamise võimalusele (vt instituudi Infratest Burke läbiviidud küsitluse tulemused, aruanne augustist 2001, repliigi lisa 86).

111    Lõpuks väidab hageja, et kaubamärgiga Der Grüne Punkt sellise pakendi märgistamine, mis osaleb konkureerivas süsteemis, kahjustab selle kaubamärgi eristusülesannet, kuna tarbijaid eksitatakse kõigil vaidlustatud otsuses käsitletud juhtumitel. Hageja sõnade kohaselt peab tarbijal isegi mitme süsteemi kasutamise korral alati olema võimalik iga pakendi osas kindlaks teha, millist süsteemi ta peab kasutama, olgu siis tegemist DSD süsteemiga kaubamärgi Der Grüne Punkt kaudu, mõne muu kollektiivsüsteemiga määruse § 6 I lisa punkti 4 lõikele 2 vastava vahendi abil või individuaalsüsteemiga määruse § 6 lõikele 1 vastava vahendi abil. Kui samal ajal kasutati konkureerivalt individuaalsüsteemi ja DSD süsteemi, ei mõistnud peaaegu 48,4% eespool viidatud arvamusküsitluste raames küsitletud tarbijatest vastuolulist teavet, mida edastas ühelt poolt märge kaupluses tagasivõtmise kohta vastavalt määruse § 6 lõikele 1 ja teiselt poolt logoga Der Grüne Punkt tehtav viide selle kohta, et pakend võetakse tagasi elukoha läheduses DSD süsteemi kaudu.

112    Hageja väidab laiemalt, et vaidlustatud otsus viib selleni, et peaaegu kõik pakendid kannavad Saksamaal kaubamärki Der Grüne Punkt. Nii võimaldaks olukord, kus logo kasutaja osaleb DSD süsteemis 1% turustatud pakendite ulatuses, tal seda kaubamärki ülejäänud 99% pakendite puhul tasuta kasutada. Seega tekiks lühikese aja jooksul oht, et DSD süsteem peaks käitlema ekslikult tema süsteemi viidud pakendeid, mille eest DSD ei saaks tasu. Lisaks ja peaaegu samal ajal – võttes arvesse asjaolu, et kaubamärgi Der Grüne Punkt tähendust piiratakse pelgalt jäätmete kõrvaldamise võimalusele – lähevad DSD süsteemi kogumistulemused alla ja tekib oht, et ta ei saavuta enam seadusest tulenevaid taaskasutamise määrasid.

113    Lisaks väidab hageja, et kaubamärk Der Grüne Punkt täidab ka kontrolliülesannet, mis võimaldab ennetada kuritarvitusi, mida panevad toime pakenditootjad ja ‑turustajad, kes kasutavad DSD süsteemi selle eest tasu maksmata, ning nende kuritarvituste suhtes meetmeid võtta, viies selleks läbi kontrolle kauplustes, pistelisi kontrolle või ametivõimude teostatavaid kontrolle. Selles suhtes muudab vaidlustatud otsus keerulisemaks tõhusa kaitse ärakasutajate probleemi vastu, mis DSD 1993. aastal pankroti äärele viis.

114    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, meenutab, et juhul kui ei ole tegemist eksitamise või segiajamisega, ei kahjustata sellise kaubamärgi ülesannet tähistada päritolu, mis on mõeldud teatava kauba või teenuse päritolu eristamiseks või individualiseerimiseks. Käesoleval juhul tajub lõpptarbija, kes ostab tarbekaupu ja kasutab nende kaupade pakendite kõrvaldamiseks erinevaid süsteeme, kaubamärki Der Grüne Punkt selliselt, et see viitab võimalusele tagada pakendi kõrvaldamine hageja süsteemi kaudu. Lisaks ei ole kaubamärgil „Der Grüne Punkt” pakendite kogumisel määrav roll, arvestades, et kaugeltki mitte kõigis kogumispiirkondades ei ole DSD süsteemi kasutatavatel kollastel prügikastidel ja klaasi- ja paberikonteineritel viidet sellele kaubamärgile. Sel põhjusel ei seosta tarbijad kogumiskaste logoga, vaid asjaomase materjaliliigiga.

–       DSD süsteemi tõrgeteta toimimine

115    Olles algselt väitnud, et tasu puudutavad vaidlusalused sätted on osutatud teenuste suhtes proportsionaalsed, kuna kindlasummaline tasu loa eest kasutada kaubamärki Der Grüne Punkt ja DSD süsteemi kasutamise võimaldamise eest kujutab endast ainsat teostatavat lahendust, sest konkreetselt DSD süsteemi viidud pakendite arvu ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, väitis hageja repliigi staadiumis, et vaidlusaluste sätete alusel võlgnetav tasu kehtib üksnes nende pakendite suhtes, mille puhul kasutatakse DSD süsteemi. Nii kehtib DSD poolt logo kasutamise lepingu aluselt antud litsents üksnes DSD süsteemis osalevate pakendite suhtes, mitte aga mõne muu kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemiga hõlmatud pakendite suhtes. Litsentsi selline piiramine pakenditele, mis kannavad logo Der Grüne Punkt, on kooskõlas määrusega, mis nõuab kollektiivsüsteemis osalevate pakendite selge sildiga varustamist, selleks et neilt nähtuks, et asjaomane tootja või turustaja on „vabastatud” nende pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise kohustusest, mille eest vastutab nüüd DSD (Verwaltungsgerichtshof Kassel’i (Kasseli kõrgem halduskohus, Saksamaa) 20. augusti 1999. aasta määrus). Selline süsteem ei saaks toimida, kui pakendid, mille puhul ei kasutata DSD süsteemi, kannaksid samuti seda süsteemi tähistavat logo. Logo kasutamise lepingu ükski säte ei võimalda ega kohusta seega logo kasutajat märgistama kaubamärgiga Der Grüne Punkt pakendid, mille puhul ta ei kasuta DSD süsteemi, ning DSD teenuste osutamine (pakendite tagasivõtmine ja taaskasutamine) ja selle eest vastutasuks nõutav tasu ei ole omavahel tasakaalust väljas.

116    Mis puudutab komisjoni viidet Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim kohus, Saksamaa) 15. märtsi 2001. aasta otsusele kohtuasjas BäKo, siis märgib hageja, et selles otsuses ei leidnud Bundesgerichtshof, et tasu puudutavad lepingusätted olid ebasobivad. Vastupidi, ta leidis, et hageja ei saa nõuda kogu tasu logo kasutamise lepingu artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 alusel pakendite eest, mis ei kuulu tema seaduslikku pädevusse, st tööstusest ja suurettevõtjatelt pärinevate pakendite eest. Sellises olukorras, mida vaidlustatud otsuses ei käsitleta (vaidlustatud otsuse 14. joonealune märkus), ei osutanud hageja kohustustest vabastavat teenust, mida sooviti kasutada. Käesoleval juhul kannavad asjaomased pakendid kaubamärki Der Grüne Punkt ja kuuluvad vaieldamatult DSD pädevusalasse, st DSD kogub need pakendid üksikisikutest lõpptarbijate juurest ning osutab seeläbi pakendite käitlemise ja taaskasutamise kohustustest vabastavat teenust ning seda isegi juhul, kui tarbijad viivad pakendi ekslikult jäätmete kõrvaldamise avalikku süsteemi või konkureerivasse pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteemi.

117    Komisjon rõhutab, et kui ettevõtja kasutab DSD süsteemi ja mõnda muud kollektiiv- või individuaalsüsteemi, on DSD osutatava teenuse ja selle eest vastutasuks nõutava tasu suhe tasakaalust väljas, kui see piirdub ainult selle arvessevõtmisega, et pakend märgistatakse logoga Der Grüne Punkt, kuna selline süsteem ei arvesta liituvatele ettevõtjatele tegelikult osutatavat teenust.

118    Lisaks märgib komisjon, et argumendid, mis hageja esitas repliigis ja mille kohaselt rakendatakse tasu ainult tema süsteemis käideldud pakendite suhtes, on vastuolus tema varasema praktikaga. Selles suhtes viitab komisjon esiteks BäKo otsusele (eespool punkt 116), milles Bundesgerichtshof leidis, et vastupidi DSD väidetele ei saa sellel ettevõtjal olla ühtki nõuet oma kliendi suhtes kaubamärki Der Grüne Punkt kandvate pakendite osas, mis olid tarnitud äriklientidele. Teiseks viitab komisjon Hetzeli kohtuasjale, milles DSD tugines logo kasutamise lepingule, et vaielda vastu ühe oma kliendi nõudele, et talle makstaks tagasi see osa tasust, mis vastab pakenditele, mille osas DSD ei olnud võimeline tagama kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust (Oberlandesgericht Düsseldorf’i (Düsseldorfi ringkonnakohus, Saksamaa) 11. augusti 1998. aasta otsus kohtuasjas Hetzel, mille peale esitati Bundesgerichtshof’ile apellatsioonkaebus).

c)     Esimese Astme Kohtu hinnang

 i) Vaidlustatud otsuses tuvastatud kuritarvitus

119    Vaidlustatud otsuse kohaselt on DSD tegevus, mis seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, isegi kui tõendatakse, et selle pakendite hulga osas, mille puhul tootja või turustaja ei kasuta DSD süsteemi, täidetakse määrusega ette nähtud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustust mõne muu kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemi kaudu, turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (vt eespool punkt 58). Sellel kuritarvitusel on vaidlustatud otsuse kohaselt kahesugused tagajärjed ning seisnevad samal ajal nii DSD klientide ärakasutamises, kuivõrd nõutav tasu ja osutatav teenus ei ole omavahel proportsionaalsed, kui ka selliste konkurentide turuletuleku tõkestamises, kes pakuvad DSD süsteemile alternatiivseid lahendusi, võttes arvesse kulusid, mis kaasnevad mõne muu süsteemi ja DSD süsteemi samaaegse kasutamisega (vt eespool punkt 50).

120    Selles suhtes tuleb meenutada, et kuritarvitamise mõiste on objektiivne mõiste, mis viitab turgu valitseva seisundiga ettevõtja sellisele tegevusele, mis võib mõjutada sellise turu struktuuri, kus just kõnealuse ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurents juba nõrgenenud, ning mis takistab veel turul olemas oleva konkurentsi säilimist või selle konkurentsi arengut selliste vahenditega, mis erinevad nendest vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 91).

121    Täpsemalt nähtub EÜ artikli 82 lõike 2 punktist a, et selline kuritarvitus võib seisneda iseäranis ebaõiglaste hindade või muude ebaõiglaste tehingutingimuste otseses või kaudses kehtestamises. Seega on kuritarvitusega tegemist juhul, kui turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja nõuab oma teenuste eest tasu, mis on osutatud teenuste majandusliku väärtuse suhtes ebaproportsionaalne (Euroopa Kohtu 13. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 26/75: General Motors vs. komisjon, EKL 1975, lk 1367; 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 27/76: United Brands vs. komisjon, EKL 1978, lk 207, punktid 235–268, ja 11. novembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 226/84: British Leyland vs. komisjon, EKL 1986, lk 3263, punktid 27–30).

122    Samuti võib turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja kuritarvitaval viisil tõkestada konkurentide turuletulekut, sidudes kliendid õiguslikult või faktiliselt oma teenustega ning takistades neil seeläbi hankida konkureerivatelt tarnijatelt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 90).

 ii) Hageja nõutav ainuõigus

123    Selles kontekstis on peamine argument, mille hageja hagis esitas, et süsteemidevaheline konkurents saab toimuda üksnes juhul, kui võetakse arvesse, et esiteks asjaomane tootja või turustaja annab DSD‑le üle pakendid, mille osas ta soovib vabaneda määrusega kehtestatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest, ning et teiseks peab lõpptarbijal olema võimalik selgelt kindlaks teha pakendid, mis ta võib viia DSD süsteemi, ja pakendid, mis ta võib viia mõnda muusse kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemi (vt eespool punkt 115).

124    Kaubamärk Der Grüne Punkt võimaldab samal ajal näidata, millised on DSD‑le üle antud pakendid, mille osas tootja ja turustaja on seega vabastatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest, ning teavitada tarbijat sellest, mida ta peab pakendiga tegema, mis võimaldab tagada pakenditootja või ‑turustaja poolt DSD‑le usaldatud ülesande täitmise. Sellest tulenevalt tuleb ainult need pakendid, mille osas kasutatakse DSD süsteemi, tähistada logoga Der Grüne Punkt, mis vastab sellele süsteemile, kuna tegemist on pakenditega, mille osas hageja lepingu alusel ja seaduslikult vabastab asjaomase tootja või turustaja määrusest tulenevast tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest. Lisaks võimaldab asjaolu, et asjaomasel pakendil on ainult üks märge kasutamisele kuuluva tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemi kohta, mõjutada lõpptarbija käitumist, kuna sedasi ei eksitata lõpptarbijat muude märgetega, millega palutakse tal pakend mõnda muusse süsteemi viia.

125    Nende argumentide alusel väidab hageja, et tema tasusüsteem ei kujuta endast kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses, kuna see süsteem piirab DSD süsteemi kaudu tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenuse eest võlgnetava tasu üksnes pakenditele, mis kannavad logo Der Grüne Punkt ja mille osas pakenditootja või ‑turustaja on taotlenud, et ta vabastataks määrusest tulenevatest kohustustest. Näitena võib esile tuua, et see tähendaks, et juhul, kui pakenditootja või ‑turustaja otsustab turustada 100 pakendit Saksamaal ja usaldada poolte nende pakendite tagasivõtmine ja taaskasutamine DSD‑le, peab ta logoga Der Grüne Punkt märgistama 50 pakendit, et teavitada tarbijat, et need 50 pakendit peab tagasi võtma ja taaskasutama DSD, kellele ta on usaldanud nende pakendite käitlemise ülesande. Kui see tootja või turustaja otsustab logoga märgistada 100 pakendit, mida ta turustab, peab ta maksma selle koguse alusel arvutatud tasu – ja seda isegi juhul, kui tegelikult jõuavad vaid 50 pakendit DSD süsteemi –, kuna DSD oleks potentsiaalselt kohustatud tagasi võtma ja taaskasutama kõik 100 pakendit, mis kannavad logo Der Grüne Punkt ja mis on talle määruse kohaselt usaldatud. Logo kasutamise lepingu alusel makstava tasu ulatus sõltub seega logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite arvust.

126    Hageja ei vaidlusta siiski asjaolu, et pakenditootja või ‑turustaja võib DSD süsteemi kombineerida mõne muu kollektiivsüsteemiga või individuaalsüsteemiga, selleks et vältida tasumist teenuse eest, mida DSD süsteem konkreetselt ei taga (vt eespool punkt 46). Sellegipoolest väidab hageja, et sellises olukorras peab kõnealune tootja või turustaja olema võimeline enne kauba lõpptarbijale üleandmist eristama pakendid, mille osas ta kasutab DSD süsteemi, pakenditest, mille osas ta kasutab mõnda muud süsteemi. Eespool viidatud näite puhul tähendaks see, et turule viidud sajast pakendist ülejäänud poole puhul peaks tootja või turustaja osalemise mõnes muus kollektiivsüsteemis kui DSD süsteem tegema nähtavaks märkega pakendil või muu kohase vahendi abil või individuaalsüsteemi kasutamise korral jälgima, et turustaja teavitab lõpptarbijat võimalusest pakend müügipunkti tagastada. Igal juhul leiab hageja, et logoga Der Grüne Punkt ei saa märgistada neid 50 pakendit, mille puhul see tootja ei kasuta DSD süsteemi.

127    Kui nõustuda hageja argumentidega, oleks logo Der Grüne Punkt ainuõiguslik ja seda ei saaks kasutada koos mõne muu märkega, mis võiks viidata DSD süsteemiga konkureerivale süsteemile. Logoga Der Grüne Punkt märgistatud pakendid oleksid hõlmatud ainult DSD süsteemiga ja ükski muu süsteem ei saaks neid arvesse võtta.

128    Selleks et neid argumente toetada ja vaidlustatud otsuse sisule vastu vaielda, viitab hageja nii konkurentsi toimimise viisile (vt punkt 93) – st konkurents võiks toimuda pakendite märgistamisega üksnes vastavalt kasutatavale süsteemile (vt punkt 95) –, kui ka määrusele (vt punktid 98–100), kaubamärgiõigusele (vt punktid 103–113) ja DSD süsteemi toimimisega seotud vajadustele (vt punktid 115 ja 116), mis eeldavad sellist ainumärgistamist DSD süsteemi kasutamise korral.

 iii) Segasüsteemide toimimise kord

129    Hageja argumentide läbivaatamine kohustab Esimese Astme Kohut nende argumentide eeldusi välja selgitama. Eelkõige tuleb kindlaks teha, kas – nagu kinnitab hageja – pakenditootja või ‑turustaja annab DSD‑le üle kindla hulga pakendeid, mis on märgistatavad logoga Der Grüne Punkt, ning kas – millele hageja vastu vaidleb – DSD‑le usaldatud pakendid võivad samal ajal olla hõlmatud mõne muu tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemiga kui DSD süsteem.

130    Kohtuistungil esitati pooltele küsimusi segasüsteemid toimimise korra kohta, selleks et võimaldada Esimese Astme Kohtul teada, milline on pakendi kui sellise – ja täpsemalt logo Der Grüne Punkt kandva pakendi – roll määrusega kehtestatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuste täitmisel. Need võistlevad seletused võimaldavad Esimese Astme Kohtul tuvastada järgmist.

131    Esiteks tuleb märkida, et pakendimääruse § 6 I lisas kehtestatud taaskasutamise määrad arvutatakse protsendina turustatud materjali massist, mis tegelikult tagasi võetakse ja taaskasutatakse, mitte vastavalt asjaomaste pakendite arvule või liigile, olenemata sellest, kas need kannavad kollektiivsüsteemile viitavat logo või mitte. Määruse § 6 I lisa punkti 1 lõige 1 sätestab, et pakenditootjad ja ‑turustajad peavad täitma nende pakendite taaskasutamisega seotud nõuded, mis nad turustasid, ning et sama kehtib kollektiivsüsteemide käitajate suhtes, mis puudutab pakendeid, mille osas tootjad või turustajad sellistes süsteemides osalevad. Selles suhtes on määruse § 6 I lisa punkti 1 lõikes 2 täpsustatud, et asjakohaste pakendite kogus määratakse kindlaks „protsendina massist”, olenemata sellest, kas tegemist on tootja või turustaja turustatud pakenditega või selliste pakenditega, mille osas tootja või turustaja osaleb kollektiivsüsteemis. Lisaks kehtib alates 1. jaanuarist 2000 individuaalsüsteemidele ja kollektiivsüsteemidele materjaliti sama taaskasutamise määr (vaidlustatud otsuse põhjendus 19).

132    Teiseks tuleneb eeltoodust, et pakendite koguse jagamine erinevate süsteemide vahel, mille üle otsustab pakenditootja või ‑turustaja, ei puuduta ette kindlaks määratud pakendite kogust, vaid materjali massi, mis vastab nendele pakenditele. Praktikas tähendab see, et kui pakenditootja otsustab usaldada DSD‑le poolte tema poolt Saksamaal turustatavate plastmaterjalist pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise, siis saab DSD kohustuse võtta tagasi ja taaskasutada selline kogus materjali, mis vastab poolele neist pakenditest. Selleks et täita määruses ette nähtud taaskasutamise määrasid, peab DSD seega Saksa ametivõimudele tõendama, et ta on saatnud taaskasutamisele 60% selle plastiku massist, mille tootja talle usaldas (kuna 60% on plastiku suhtes kohaldatav taaskasutamise määr). Samamoodi peab tootja juhul, kui ta tõendab, et ta on oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuse turustatud plastiku kogusest poole osas DSD‑le üle andnud, ka tõendama, et selle materjali ülejäänud koguse, mis vastab ülejäänud poolele, võttis ta tagasi ja taaskasutas individuaalsüsteemi või mõne muu kollektiivsüsteemi kaudu.

133    Kolmandaks, alates hetkest, mil määruses ette nähtud taaskasutamise määrade täitmine ja pakendite koguste jagamine süsteemide vahel toimuvad asjaomaste materjalide massi alusel, mitte pakendite kui selliste alusel, olenemata sellest, kas need kannavad logo Der Grüne Punkt, ei ole logol sellist rolli ja tähtsust, mille hageja sellele omistab. Pakenditootja või ‑turustaja, kes otsustab usaldada DSD‑le osade tema poolt Saksamaal turustatavate pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise ja tagada ülejäänud pakendite tagasivõtmine ja taaskasutamine kas ise individuaalsüsteemi kaudu või usaldades selle osa mõnele muule kollektiivsüsteemile, peab üksnes jagama materjalide kogused erinevate asjaomaste süsteemide vahel, ilma et ta peaks lõpptarbija käitumise konkreetselt kindlaks tegema, vastupidi sellele, mida väidab hageja.

134    Kui pöörduda tagasi kiirtoitlustusketti puudutava konkreetse näite juurde, mida kohtuistungil mainiti, siis tähendab see, et kui lõpptarbija ostab soojahoidvas pakendis müüdava võileiva, võib see tarbija vabalt valida, kas ta tarbib toote kohapeal ära ja paneb pakendi prügikasti, mille kiirtoitlustuskett on oma individuaalsüsteemi raames sisse seadnud, või võtab toote koju kaasa ja viib pakendi seejärel DSD jäätmekogumismahutisse, mis asub tema elukoha läheduses. See pakend võidakse seega viia ükskõik kumba kogumis- ja taaskasutamissüsteemi, mida kiirtoitlustuskett määruses ette nähtud kohustuste täitmiseks on välja pakkunud.

135    Vastupidi hageja väidetele (vt punkt 112) ei kahjusta asjaolu, et kõnealune pakend võib kanda logo Der Grüne Punkt, kuigi selle võib tagasi võtta ja taaskasutada mõni muu süsteem, DSD süsteemi tõrgeteta toimimist, võttes arvesse, et hageja ja pakenditootja või ‑turustaja lepingulises suhtes on oluline, et tagatakse, et turule viidud taaskasutatava materjali kogus tegelikult tagasi võetakse ja taaskasutatakse, selleks et saavutada määruses ette nähtud määrad. Seega, nagu eespool märgitud, ei põhine nende määrade täitmine DSD süsteemi osas küsimusel, kas kõnealune pakend kannab logo Der Grüne Punkt või mitte.

136    Samamoodi juhul, kui kiirtoitlustuskett turustab teataval aastal sada tonni plastikut ja kui ta teab eelmise aasta tulemuste põhjal, et 50 tonni sellest sajast tonnist jõuavad tema enda individuaalsüsteemi, peab ta kasutama kollektiivsüsteemi, selleks et tõendada, et ülejäänud 50 tonni turule viidud plastikut võetakse tagasi ja taaskasutatakse vastavalt määrusest tulenevatele kohustustele. Kui kiirtoitlustusketi klientide käitumine vastab sellisele koguste jaotusele, st 50 tonni plastikut võetakse tagasi ja taaskasutatakse individuaalsüsteemi kaudu ja ülejäänud 50 tonni plastikut võetakse tagasi ja taaskasutatakse kollektiivsüsteemi kaudu, saavutatakse erinevate kõnealuste süsteemide taaskasutamismäärad.

137    Kui siiski selle keti klientide käitumine ei vasta kavandatavale koguste jaotusele, rakendatakse korrigeerimismehhanisme, selleks et tegelikkust arvesse võtta. Näiteks juhul kui ainult kümme tonni plastikut viiakse individuaalsüsteemi, peab kiirtoitlustuskett puuduvad 40 tonni plastikut ostma süsteemidelt, kellel on ülejäägid just seetõttu, et nad on pidanud tagasi võtma just ja taaskasutama 40 tonni lisaplastikut. Samamoodi, kui 90 tonni plastikut viiakse individuaalsüsteemi, võib kiirtoitlustuskett nõuda asjaomase kollektiivsüsteemi tasu vähendamist, kuna see kett on tõendanud, et ta võttis tagasi ja taaskasutas 40 tonni sellest 50 tonnist, mis kollektiivsüsteemile olid usaldatud. Need täpsustamisvõimalused tagavad, et iga süsteem täidab määrusega ette nähtud kohustusi, saades samas tasu vastavalt tegelikult osutatud teenusele.

138    Sellised võimalused lepinguliselt üleantud materjalikoguseid vastavalt kogumise ja taaskasutamise konkreetsetele tulemustele täpsustada on olemas ka juhul, kui pakendi tootja või turustaja otsustab kasutada kahte või enamat kollektiivsüsteemi, näiteks DSD süsteemi ja Landbelli süsteemi. Täiendavalt tuleb märkida, et sellised täpsustamisvõimalused konkretiseeriti hüvitiskokkuleppes, mida kohtuistungil mainiti ja mis võimaldab erinevatel süsteemide käitajatel jagada taaskasutatud materjalikogused nende kogumisettevõtjate kaupa, keda nad kasutavad, võttes arvesse materjalikoguseid, mille eest nad vastutavad pakenditootjate ja ‑turustajatega sõlmitud lepingute alusel.

139    Järelikult nähtub eeltoodust, et pakenditootja või ‑turustaja ei anna DSD‑le üle kindlat arvu pakendeid, mis on märgistatavad logoga Der Grüne Punkt, vaid hoopis materjalikoguse, mida kõnealune tootja või turustaja kavatseb Saksamaal turustada ja mille tagasivõtmise ja taaskasutamise ta soovib DSD süsteemile usaldada. Seega on pakenditootjal või ‑turustajal võimalik kasutada segasüsteeme, et määruses kindlaks määratud taaskasutamismäärasid järgida.

 iv) Hageja kriitika, mis puudutab vaidlustatud otsuses esitatud analüüsi

140    See ülevaade segasüsteemide toimimise praktilisest korrast võimaldab hinnata hageja selle kriitika ulatust, mis puudutab vaidlustatud otsuses esitatud analüüsi.

141    Esmalt tuleb meenutada, et ainult neid logo kasutamise lepingu sätteid, mis puudutavad tasu, käsitletakse vaidlustatud otsuses kuritarvitusena (st lepingu artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 1). Vaidlustatud otsus ei kritiseeri seega asjaolu, et lepingu artikli 3 lõige 1 kohustab tootjat või turustajat, kes soovib kasutada DSD süsteemi, märgistama logoga Der Grüne Punkt kõik pakendid, millest on teatatud ja mis on mõeldud siseturul tarbimiseks. Seevastu peab komisjon kuritarvituseks DSD tegevust, mis seisneb selles, et DSD nõuab tasu maksmist kõikide pakendite eest, mis turustatakse Saksamaal ja mis kannavad kõnealust logo, isegi kui tõendatakse, et osad pakendid võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu kollektiivsüsteem või individuaalsüsteem.

–       Küsimus, kas juhul, kui kasutatakse segasüsteemi, puudub vajadus märgistada logoga Der Grüne Punkt kõik pakendid, kuna on olemas võimalus kasutada valikulist märgistamist vastavalt kasutatavale süsteemile

142    Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, et juhul kui kasutatakse segasüsteemi, ei ole vaja, et pakend oleks märgistatud logoga Der Grüne Punkt, arvestades, et on olemas võimalus märgistada pakendid kaubamärgiga Der Grüne Punkt või jätta need sellega märgistamata vastavalt kasutatavale süsteemile, siis ilmneb eeltoodust, et määruse ükski säte ei kehtesta pakendite valikulise märgistamise kohustust.

143    Pealegi, nagu on öeldud vaidlustatud otsuses (vaidlustatud otsuse põhjendused 103–107), tooks pakendite valikuline märgistamine vastavalt kasutatavale süsteemile selliste tootjate ja turustajate jaoks, kes soovivad Euroopas turustada ühtset pakendit või kasutada segasüsteeme, kaasa märkimisväärse lisakulu, kuna tekiks vajadus sekkuda pakendiliinide staadiumis ja kontrollida pakendi turustamist kuni selle lõpptarbijale üleandmiseni. Lisaks võivad sellised pingutused osutuda asjatuks, kuna see on lõpptarbija, mitte tootja või turustaja, kes otsustab pakendi tagasivõtmis- ja taaskasutamiskoha üle. Igal juhul ei vaidlusta hageja oma argumentides seda, et valikulise märgistamise mõjul hoiduksid pakenditootjad ja ‑turustajad kasutamast muid süsteeme kui DSD süsteem, mis kujutab endast just ühte DSD sellise tegevuse mõjudest, mida vaidlustatud otsuses kuritarvitusena käsitletakse (vaidlustatud otsuse põhjendused 114 ja 115).

144    Siinjuures tuleb märkida, et valikulise märgistamise näited, mis hageja esile tõi, ei kuulu vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse, kuna need puudutavad valdkondi, mille puhul osa asjaomastest pakenditest – st need pakendid, mis on mõeldud äriklientidele – jääb väljapoole hageja tegevusala, kuna hageja tegeleb lõpptarbijale mõeldud pakenditega.

145    Seega tuleb tahes-tahtmata tõdeda, et hageja poolt lahendusena pakutud valikuline märgistamine ei ole määrusega kehtestatud ega võimalda vaidlustatud otsuses tuvastatud kuritarvitust lõpetada.

–       Argumendid, mis tulenevad sellest, et konkurentsi ei kõrvaldata

146    Mis puudutab teiseks hageja argumente, et DSD vaidlusalune tegevus ei kõrvalda konkurentsi, kuna individuaalsüsteemidega hõlmatud pakendite kogus suurenes aastatel 1997–2000 rohkem kui 60% ning mõned DSD kliendid on läinud tema süsteemilt üle mõnele muule kollektiivsüsteemile (vt punkt 95 eespool), siis tuleb märkida, et need andmed ei puuduta segasüsteeme, mis kasutavad osaliselt DSD süsteemi ja osaliselt mõnda muud kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemi.

147    Pealegi, individuaalsüsteemidega hõlmatud koguse suurenemine, millele hageja viitab, ei näi määrav, võttes arvesse andmeid, mis komisjon vasturepliigis esitas, kuivõrd individuaalsüsteemid vastutasid 1997. aastal tegelikult väga väheste pakendite eest ja individuaalsüsteemid kogusid 2000. aastal üksnes 333 000 tonni, st ainult 6% DSD süsteemi poolt tol aastal kogutud 5,5 miljonist tonnist.

148    Igal juhul ei saa need andmed olla piisavad selleks, et seada kahtluse alla vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni hinnangut selle kohta, et DSD tegevus, mis seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, isegi kui tõendatakse, et osad pakendid võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu kollektiivsüsteem või individuaalsüsteem, kujutab endast EÜ artikli 82 seisukohast kuritarvitust.

149    Argument, mis puudutab individuaalsüsteemide arendamist ja mõnede DSD süsteemi klientide üleminemist mõnele muule kollektiivsüsteemile, tuleb seega tagasi lükata.

–       Määruse eesmärkide tagamise vajadus

150    Mis puudutab kolmandaks vajadust tagada määruse eesmärgid seeläbi, et võimaldada hagejal nõuda, et ainult DSD süsteemile usaldatud pakendid märgistatakse logoga Der Grüne Punkt (vt punktid 98–100 eespool), siis nähtub segasüsteemide toimimise praktilise korra kohta esitatud ülevaatest, et sellist ainuõigust ei ole määrusega kehtestatud juhuks, kui kasutatakse segasüsteeme. Lisaks võimaldab praktilise korra analüüsimine tuvastada, et logol ei ole sellist mõju, nagu hageja sellele omistab, kuna taaskasutamismäärad, mis tuleb määruses sätestatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuste täitmiseks saavutada, arvutatakse kogutud materjali alusel, mitte vastavalt kaubamärgile, millega pakendid on märgistatud.

151    Mis puudutab lõpptarbija rolli kindlakstegemist, siis tuleb märkida, et hageja nõustub möönma, et on võimatu kindlalt ette selgeks teha, kas konkreetse pakendi kõrvaldab tegelikult DSD süsteem. Lisaks ei saa hageja vastu vaielda sellele, et vastuseks komisjonile, kes soovis teada, kas on õige, et „pakendimääruse kohaselt võib tarbija vabalt valida, kas ta jätab pakendi kauplusesse, viib selle sinna tagasi või viib selle oma elukoha läheduses asuvasse jäätmete kõrvaldamise süsteemi”, vastasid Saksa ametivõimud, et „määrus ei sisalda täpseid sätteid, mis kohustaksid lõpptarbijat pakendit tagastama” ja et „komisjoni küsimuses sisalduv oletus on seega õige” (vt Saksa ametivõimude märkused, vastus küsimusele 1.b.aa; tsiteeritud vaidlustatud otsuses, põhjendus 20, 8. joonealune märkus). Selles küsimuses ei saa hageja väita, et mõiste „jäätmete kõrvaldamine elukoha läheduses” viitab kõrvaldamisele jäätmete kõrvaldamise avaliku süsteemi kaudu, mitte kollektiivsüsteemi kasutamist, arvestades, et esimese küsimuse pealkirjast, mille komisjon esitas ja mis käsitleb määruses ette nähtud taaskasutamise määrade järgimise vahendeid, ning nende märkuste sisust, mis Saksa ametivõimud esitasid vastuseks küsimuse nr 1 punktile a ja milles täpsustatakse, et jäätmete kogumine lõpptarbija läheduses toimub kollektiivsüsteemi kaudu, nähtub selgelt, et see mõiste viitab kollektiivsüsteemile määruse § 6 lõike 3 tähenduses.

152    Järelikult ei võimalda ükski hageja esitatud argument vaidlustatud otsust kahtluse alla seada osas, milles otsuses märgitakse, et määrus annab lõpptarbijale võimaluse segasüsteemi korral vabalt valida, millisesse süsteemi ta pakendi viib (vaidlustatud otsuse põhjendused 138, 141 ja 145).

153    Mis pealegi puudutab võimalust teavitada tarbijat, et pakendi võivad tagasi võtta ja taaskasutada mitu süsteemi, siis tuleneb vaidlustatud otsusest (vaidlustatud otsuse põhjendused 141 ja 145) et määruses ette nähtud erinevad teavitamisviisid – st sildiga varustamine või muu kohane vahend kollektiivsüsteemide puhul (määruse § 6 I lisa punkti 4 lõige 2) ja märge pakendi müügipunkti tagastamise võimaluse kohta individuaalsüsteemide puhul (määruse § 6 lõike 1 kolmas lause) – võimaldavad lõpptarbijat teavitada asjaomase pakendi tagastamise erinevatest võimalustest, nõustumata siiski hageja argumentidega, mille kohaselt takistab pakendi märgistamine logoga Der Grüne Punkt pakendi tagasivõtmist ja taaskasutamist mõne muu süsteemi poolt kui DSD süsteem.

154    Selles suhtes tuleb meenutada, et määruses ei ole täpsustatud, et logo Der Grüne Punkt ei või kanda pakendid, mis kogutakse konkureeriva kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemi raames, kui need pakendid vastavad DSD süsteemiga kombineeritult kasutatava süsteemi märgistamise tingimustele, mis on määruses kehtestatud. Sellised märked võiva olla kumulatiivsed ja sama pakend võib seega samal ajal olla hõlmatud mitme süsteemiga. Selles tähenduses tõlgendab komisjon õigesti läbipaistvuse tagamise kohustuse sisu, mille Saksa ametivõimud määratlesid oma märkustes, mille kohaselt nii tarbijatele kui ametivõimudele tuleb selgelt näidata, milliste pakendite suhtes kehtib pakendite müügipunktides või nende vahetus läheduses tagasivõtmise kohustus ning milliste pakendite suhtes see kohustus ei kehti (vt Saksa ametivõimude märkused, vastus küsimusele 2.a, viimane lause; vaidlustatud otsuse põhjendused 20, 141 ja 142).

155    Argumendid, mis puudutavad vajadust tagada määruse eesmärgid, tuleb seega tagasi lükata.

–       Kaubamärgiõigusega seotud õigustused

156    Neljandaks tuleb kaubamärgiõigust puudutavate hageja argumentide kohta (vt eespool punktid 103–113) märkida, et asjaolu, et logo Der Grüne Punkt ja märge „kohase vahendi” kohta, mis viitab mõnele muule kollektiivsüsteemile määruse § 6 I lisa punkti 4 lõike 2 tähenduses, on samal pakendil, kui kasutatakse korraga kahte kollektiivsüsteemi, ning asjaolu, et samal pakendil on logo Der Grüne Punkt ja märge võimaluse kohta pakend kauplusesse tagastada, kui kasutatakse korraga DSD süsteemi ja individuaalsüsteemi, ilmselgelt ei kahjusta DSD kaubamärgi põhiülesannet (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 238/87: Volvo, EKL 1988, lk 6211, punkt 9, ja eespool viidatud kohtuotsus Magill, punktid 49 ja 50; Esimese Astme Kohtu 16. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑198/98: Micro Leader vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑3989, punkt 56). Nagu on märgitud vaidlustatud otsuses, tuleneb Kammergericht Berlin’i 14. juuni 1994. aasta otsusest, et see kaubamärk „piirdub sellega, et annab asjaomase teenuse kohta teada, et toote, mis seda märki kannab, saab kõrvaldada DSD süsteemi kaudu”, andmata teavet pakutava teenuse kvaliteedi kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 145). Lisaks juhul, kui osa pakenditest on hõlmatud DSD konkurendi süsteemiga, on tarbijal võimalus vabalt valida, kas ta laseb pakendi taaskasutada DSD süsteemil või konkureerival süsteemil.

157    Seega, kuna logo Der Grüne Punkt ülesanne on viidata võimalusele kõrvaldada asjaomane pakend DSD süsteemi kaudu ning kuna selle logoga võib pakendi märgistada samaaegselt muude tähistega või muude mehhanismidega, mis võimaldavad kindaks teha mõne muu võimaluse pakendi kõrvaldamiseks individuaalsüsteemi või konkureeriva kollektiivsüsteemi kaudu, ei saa väita, et vaidlustatud otsus kujutab endast kaubamärgiõiguse ebaproportsionaalset kahjustamist, ega mingil juhul ka seda, et kõnealune kahjustamine ei oleks õigustatud vajadusega vältida turgu valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses.

158    Kriitika, mis hageja esitas selle kohta, kuidas vaidlustatud otsuses käsitleti Kammergericht Berlin’i otsust (vt eespool punkt 109), ei ole asjakohane. See kriitika viitab üksnes erilisele kontekstile, milles tehti otsus, milles Kammergericht Berlin lükkab ümber seisukoha, et logo Der Grüne Punkt võib viidata jäätmete kõrvaldamise teenuse kvaliteedile, seadmata samas kahtluse alla järeldust, milleni komisjon jõudis, st et samal pakendil võib olla mitu märget, mis teavitavad tarbijat, kuidas käituda erinevate süsteemide puhul, mis võivad pakendi tagasi võtta ja taaskasutada. Eespool kirjeldatud kiirtoitlustusketi näide illustreerib kaubamärgi Der Grüne Punkt konkreetset tähendust, kui sellega on märgistatud pakend, mille kogumine ja taaskasutamine on hõlmatud ka mõne muu süsteemiga.

159    Mis puudutab argumente, mis tulenevad hageja esitatud arvamusküsitlustest (vt eespool punkt 110), siis tuleb märkida, et nende küsitluste tulemused ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuses sisalduvat arutluskäiku. Tegelikult on loogiline, et tarbijad tunnevad logo Der Grüne Punkt, millega pakend on märgistatud, ära kui viite sellele, et nad võivad selle pakendi viia jäätmekogumismahutitesse, mis asuvad nende elukoha läheduses. Siiski ei võimalda see ette näha nende tarbijate reaktsiooni juhul, kui nad puutuvad kokku pakendiga, mis on märgistatud mitme logoga, mis viitavad kollektiivsüsteemidele. Komisjon ja menetlusse astujad märgivad selle kohta – mida kinnitati ka kohtuistungil –, et need süsteemid kasutavad üldiselt samu jäätmekogumismahuteid ja enamasti viib tarbija pakendid neisse mahutitesse vastavalt kasutatud materjalile, mitte pakendil olevale logole. Samamoodi, mis puudutab DSD süsteemi ja individuaalsüsteemi kombineerivat segasüsteemi, siis väide, et 48,4% tarbijatest ei mõista vastuolulist teavet, mis viitab neile kahele süsteemile, ei tundu asjakohane, kuna selle teabega antakse tarbijale üksnes teada, et segasüsteemi korral on tal võimalik vabalt valida, ning seega ei saa see teave tekitada vastuolusid, nagu on näha eespool analüüsitud kiirtoitlustusketi näitest.

160    Lisaks tuleb märkida, et kaubamärgi sihtrühmaks oleva avalikkuse eksitamist puudutava argumendiga ei saa nõustuda (vt eespool punkt 111), kuna logo kasutamise leping puudutab üksnes logo kasutajaid, st pakenditootjaid ja ‑turustajaid, kes kasutavad DSD süsteemi, mitte tarbijaid.

161    Lõpuks tuleb märkida, et hageja taotletava ainuõigusega nõustumine tooks kaasa selle, et pakenditootjaid ja ‑turustajaid takistataks kasutamast segasüsteemi ning muudetaks õiguspäraseks see, kui hageja saab tasu ka teenuse eest, mille osas huvitatud isikud on tõendanud, et seda teenust ei ole tegelikult osutatud, kuna selle osutamine usaldati vastavalt vaidlustatud otsuse artiklis 1 määratletud korrale mõnele muule kollektiivsüsteemile või individuaalsüsteemile.

162    Kaubamärgiõigusega seotud argumendid tuleb seega tagasi lükata, kuna segasüsteemide korral ei kahjustata kaubamärgile Der Grüne Punkt omast ülesannet.

–       DSD süsteemi tõrgeteta toimimine

163    Lõpuks, mis puudutab DSD süsteemi tõrgeteta toimimise tagamise vajadusega seotud argumente (vt eespool punktid 115 ja 116), siis nähtub eeltoodust, et segasüsteemid ei sea seda ohtu. Igal juhul ei saa DSD süsteemi toimimisega seotud vajadustega õigustada hageja tegevust, mida on kirjeldatud Bundesgerichtshofi otsuses BäKo ja Oberlandesgericht Düsseldorf’i otsuses Hertzel, millele komisjon viitas (vt eespool punktid 116 ja 118), komisjonile esitatud erinevates kaebustes (vaidlustatud otsuse põhjendused 3 ja 6) ja seisukohas, mille DSD algselt hagiavalduses esitas (vt eespool punkt 115), ning mis seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, isegi kui tõendatakse, et osad pakendid võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu kollektiivsüsteem või individuaalsüsteem.

 v) Järeldus

164    Eespool esitatust nähtub, et vastavalt vaidlustatud otsuses märgitule ei anna pakendimäärus, kaubamärgiõigus ega DSD süsteemi toimimisega seotud vajadused hagejale õigust nõuda tema süsteemi kasutavatelt ettevõtjatelt tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, isegi kui need ettevõtjad tõendavad, et osade või kõikide pakendite puhul ei kasuta nad DSD süsteemi.

165    Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

2.     Teine väide, mis tuleneb määruse nr 17 artikli 3 rikkumisest ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest

166    Hageja märgib, et vastavalt määruse nr 17 artiklile 3 võib komisjon otsusega nõuda ettevõtjatelt tuvastatud rikkumiste lõpetamist. Otsus, mille eesmärk on tagada rikkumise lõpetamine, peab järgima proportsionaalsuse põhimõtet ja selles sisalduv ettekirjutus ei või järelikult ületada seda, mis on kohane ja vajalik rikkumise lõpetamiseks ja eiratud normide seisukohast õiguspärasuse taastamiseks (Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑76/89: ITP vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑575, punkt 80, ja 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑7/93: Langnese-Iglo vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1533, punkt 209). Käesoleval juhul ei vasta vaidlustatud otsuse artiklitega 3, 4 ja 5 kehtestatud meetmed nendele nõuetele.

a)     Valikuline märgistamine

167    Sisuliselt väidab hageja, et pakendite valikuline märgistamine vastavalt kasutatavale süsteemile on sobivam kui vaidlustatud otsuses kehtestatud kohustus.

168    Hageja märgib, et vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et DSD klientide jaoks oleks ühesuguste pakendite valikuline sildiga varustamine (kaubamärgiga Der Grüne Punkt või ilma selleta) „majandusliku tegelikkuse tõttu märkimisväärsel arvul juhtudest” võimatu (vaidlustatud otsuse põhjendus 103). Seega ei saa sundlitsentsi kehtestada juhtudel, kui valikuline sildiga varustamine ei ole majandusliku tegelikkuse tõttu võimatu. Sellistel juhtudel on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine iseenesest välistatud ning vaidlustatud otsuse artiklis 3 ja artikli 4 lõikes 1 ette nähtud meetmed on ebaproportsionaalsed.

169    Komisjon rõhutab, et vaidlustatud otsus käsitleb juhtumeid, mille puhul kõik pakendid on identsed, ning et otsuses tuuakse esile põhjused, miks ei oleks realistlik nõuda pakenditootjatelt ja ‑turustajatelt pakendite eristamist vastavalt kasutatavale tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemile.

170    Esimese Astme Kohus tuletab meelde, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamise staadiumis analüüsiti vaidlustatud otsuses DSD argumente, mille kohaselt pakenditootjad ja ‑turustajad, kes kasutavad oma süsteemi, peavad olema võimelised loobuma märgistamast logoga Der Grüne Punkt pakendeid, mis ei ole DSD süsteemiga hõlmatud. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole pakendite valikuline märgistamine vastavalt kasutatavale süsteemile sobiv lahendus, mis võimaldaks pakenditootjatel ja ‑turustajatel kasutada individuaalsüsteemi või mõnda muud kollektiivsüsteemi DSD süsteemiga kombineerituna. Komisjon leiab, et see tooks kaasa tootmis- ja turustamiskulude märkimisväärse kasvu (vaidlustatud otsuse põhjendused 104 ja 105), et on keeruline, kui mitte võimatu, kontrollida pakendi kulgemist turustuskanalis (vaidlustatud otsuse põhjendus 106) ning et tarbijal on õigus otsustada pakendi tagastamise koha üle, kui kasutatakse individuaalsüsteemi ja kollektiivsüsteemi (vaidlustatud otsuse põhjendus 107).

171    Just selles kontekstis tuleb mõista vaidlustatud otsuse väljavõtet, mida hageja tsiteeris ja mille kohaselt loobumine märgistamast logoga Der Grüne Punkt pakendeid, mis ei ole hõlmatud DSD süsteemiga, „oleks majandusliku tegelikkuse tõttu märkimisväärsel arvul juhtudest võimatu” (vaidlustatud otsuse põhjendus 103).

172    Sellest hinnangust ei tohi siiski järeldada, et vaidlustatud otsuse artiklites 3–5 kehtestatud meetmed on ebaproportsionaalsed. Need meetmed üksnes kohustavad DSD‑d mitte nõudma tasu kõikide logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, kui tõendatakse, et osad pakendid võeti tagasi ja taaskasutati mõne muu süsteemi kaudu. Nagu ilmneb segasüsteemide toimimise korra analüüsist, mis viidi läbi esimese väite läbivaatamise käigus (vt eespool punktid 131–138), toimub süsteemidevaheline konkurents taaskasutatava materjali koguse alusel, mitte vastavalt selliste pakendite ette kindlaks määratud kogusele, mis on hõlmatud ainult – just valikulise märgistamise abil – ühe või teise kasutatava süsteemiga. Lisaks ei kahjusta kõnealused meetmed ebaproportsionaalselt DSD huve, kuna DSD‑le makstakse jätkuvalt tasu teenuse eest, mille osutamise ta tagab, st tema süsteemiga liituvate pakenditootjate ja -turustajate poolt talle usaldatud materjalikoguse tagasivõtmise ja taaskasutamise eest.

173    Seega asjaolu, et teoreetiliselt on võimalik pakendid logoga valikuliselt märgistada, ei tohiks kaasa tuua eespool viidatud meetmete tühistamist, arvestades, et selle lahenduse rakendamine on pakenditootjate ja ‑turustajate jaoks kulukam ja keerulisem kui vaidlustatud otsuse artiklites 3–5 määratletud meetmed, mille eesmärk on üksnes piirata DSD pakutava teenuse eest makstavat tasu ainult tasuga tegelikult tema süsteemi poolt osutatud teenuse eest.

174    Lõpuks tuleb märkida, et valikulise märgistamise põhimõttega nõustumine viiks selleni, et komisjon lubaks DSD‑l oma turgu valitseva seisundi kuritarvitamist jätkata, kuna kõnealuse lahendusega seotud kulud ja selle rakendamisega kaasnevad praktilised raskused võivad tekitada ohu, et DSD kliendid hakkavad hoiduma kasutamast muid süsteeme kui DSD süsteem, selleks et tagasi võtta ja taaskasutada Saksamaal osa oma pakenditest (juhtumid nr 1 ja 2) või kõik oma pakendid (juhtum nr 3).

175    Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

b)     Sundlitsentsi kehtestamine määramata ajaks

176    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse artikkel 3 ja artikli 4 lõige 1 on ebaproportsionaalsed, kuna need kohustavad teda andma kolmandatele isikutele määramata ajaks litsentsi kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks ja seda isegi juhul, kui need isikud ei osale DSD süsteemis, samas kui ainus põhjendus selleks on asjaolu, et lepingu vaidlusalused sätted raskendavad oluliselt turuletulekut (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 115). Sundlitsentsi võiks seega kaaluda üksnes selle perioodi puhul, mis vastab konkurentide turuletulekule.

177    Komisjon rõhutab, et hageja võimalikud konkurendid kõrvaldataks uuesti turult, kui nende kliendid peaksid jälle hakkama maksma DSD‑le tasu koguste eest, mis jäävad DSD süsteemist välja.

178    Esimese Astme Kohus meenutab, et EÜ artiklit 82 käsitleva hinnangu raames on vaidlustatud otsuses leitud, et DSD tegevus, mis seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, kujutab endast kuritarvitust ja turuletuleku tõket (vaidlustatud otsuse põhjendused 110–135 ja artikkel 1). Otsuse kohaselt ei tohi tasu nõuda, kui pakenditootjad ja ‑turustajad, kes kasutavad DSD süsteemi ainult osade Saksamaal turustatavate pakendite puhul, tõendavad, et nad täidavad määruses kehtestatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusi konkureerivate kollektiivsüsteemide või individuaalsüsteemide kaudu (juhtumid nr 1 ja 2). Samuti ei tohi tasu nõuda juhul, kui pakenditootjad ja ‑turustajad, kes ei kasuta DSD süsteemi Saksamaal, kuid turustavad selles riigis standardiseeritud pakendit, mida nad turustavad ka mõnes teises liikmesriigis ja mille osas nad liituvad logo Der Grüne Punkt kasutava pakendite tagasivõtmise süsteemiga, tõendavad, et nad täidavad määruses kehtestatud kohustusi konkureerivate kollektiivsüsteemide või individuaalsüsteemide kaudu (juhtum nr 3).

179    Selleks et tagada EÜ artikli 82 rikkumise lõpetamine, kohustab komisjon DSD‑d täitma vaidlustatud otsuse artiklis 3 ja artikli 4 lõikes 1 määratletud kohustusi.

180    Need kohustused ei puuduta seega kolmandaid isikuid, vaid pakenditootjaid või ‑turustajaid, kes on kas DSD lepingupartnerid logo kasutamise lepingu raames (artikkel 3, mis käsitleb juhtumeid nr 1 ja 2) või kellel on litsents kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks mõnes muus liikmesriigis süsteemi tagasivõtmis- või taaskasutamissüsteemi raames, mis kasutab kõnealusele kaubamärgile vastavat logo (artikli 4 lõige 1, mis käsitleb juhtumit nr 3).

181    Samuti ei ole nende kohustuste eesmärk panna DSD‑le anda määramata ajaks litsents kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks, vaid üksnes kohustada DSD‑d mitte nõudma tasu kõikide logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, kui tõendatakse, et kõik või osad pakendid võeti tagasi ja taaskasutati mõne muu süsteemi kaudu.

182    Järelikult nii kaua kui logo Der Grüne Punkt kasutajad tõendavad, et nende pakendite koguse, mille osas nad ei kasuta DSD süsteemi, võttis tegelikult tagasi ja taaskasutas muu kollektiivsüsteem või ‑süsteemid või individuaalsüsteem, mida nad kasutavad, ei saa hageja väita, et oleks ebaproportsionaalne temalt nõuda, et teda ei tasustataks teenuse eest, mida ta ei osuta.

183    Seetõttu tuleb teine etteheide tagasi lükata.

c)     Eelneva soorituse kohustus

184    Hageja märgib, et vaidlustatud otsuse artikli 3 esimesest lausest, artikli 4 lõikest 1 ja artikli 5 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et logo kasutajad võivad vabalt keelduda kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamise eest tasu maksmast, kinnitades, et nad kavatsevad edaspidi osade pakendite puhul DSD süsteemi mitte kasutada ning et nad täidavad määrusest tulenevad kohustused pakendite kõrvaldamise individuaalse lahenduse abil. Vaidlustatud otsuse artikli 5 lõiked 3 ja 7 keelavad hagejal nõuda eksperdi kinnitust enne määruses ette nähtud kuupäeva (s.o järgmise aasta 1. mai) või paluda esitada muid tõendeid. See meede on ebaproportsionaalne ja viib ebavõrdse riskide jaotuseni, kuna hageja peab loobuma tasu ettemaksest ja suunama selle makse tõendite esitamise menetlusse, mis toimub kuusteist kuud hiljem, kandes sellel ajavahemikul oma kliendi likviidsusriski.

185    Komisjon väidab, et oletus, mille kohaselt peaaegu kõik turustatud pakendid jäetaks DSD süsteemist välja, ei ole üldse tõenäoline, kuna sellega kaasneb tõendamiskohustus. Lisaks ei ole mõiste „eelnev sooritus” täpne, kuna hageja on sunnitud tagantjärele tasu saama üksnes juhul, kui muud kogumissüsteemid ei saavuta ettenähtud määrasid. Ettevõtjad, kes pakuvad individuaalseid kogumissüsteeme, ei soovitaks oma klientidel sedasi toimida, kuna nad püüavad saavutada neile lepinguga omistatud koguse kohta ette nähtud määra, selleks et pääseda kohustusest omandada hiljem mõnelt konkurendilt võimaliku intressi maksmise kaasa toov osaline litsents, kui nad seda määra ei saavuta.

186    Kõigepealt märgib Esimese Astme Kohus, et hageja esitatud oletus, mille kohaselt mõned logo kasutajad võivad keelduda kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamise eest tasu maksmast, kinnitades, et nad kavatsevad edaspidi osade pakendite puhul DSD süsteemi mitte kasutada, ei ole praktikas üldse tõenäoline, arvestades, et määrus paneb nendele kasutajatele kohustuse tõendada, et nad on turustatud pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise kohustusi täitnud mõne muu süsteemi kaudu, ning et juhul, kui nad ei ole seda teinud, peavad kõnealused kasutajad ostma puuduoleva koguse DSD süsteemilt, kui see süsteem on võtnud tagasi nendele pakenditele vastava materjalikoguse (vt eespool punktid 137 ja 138).

187    Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse artikli 5 lõikest 3, et „DSD ei või mingil juhul nõuda, et kinnitus esitataks varasemal kuupäeval kui see, mis on ette nähtud pakendimääruses” ning artikli 5 lõikest 7, et „logo kasutamise lepingu ühtki muud sätet ei saa kohaldada viisil, mis tooks kaasa DSD‑le esitatavaid tõendeid puudutavate nõuete karmistamise”.

188    Nende meetmete eesmärk on tagada pakenditootjale või ‑turustajale, kes kasutab konkureerivat kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemi osade pakendite puhul, mida ta turustab, võimalus esitada DSD‑le süsteemi haldaja või sõltumatu eksperdi kinnitus või audiitori väljastatud tõend, mida on vaja tõendamiseks, et määruses kehtestatud kohustused on pakendite kindlaksmääratud koguse osas täidetud mõne muu süsteemi kaudu kui DSD süsteem (vt artikli 5 lõiked 1, 2, 4 ja 6).

189    Seetõttu ei saa hageja väita, et need meetmed on ebaproportsionaalsed, arvestades, et kinnituste esitamise menetlus kehtib kõikide süsteemide suhtes, sh DSD süsteemi suhtes, ning et hageja ei too esile erilisi põhjusi, mis õigustaksid tema vabastamist sellest menetlusest. Lisaks on mõiste „eelnev sooritus”, millele hageja viitas, eksitav, kuna DSD‑d tasustatakse temale klientide poolt usaldatud materjalikoguse alusel ning üksnes probleemi korral, st juhul kui muud kogumissüsteemid ei saavuta neile usaldatud koguse kohta ette nähtud määrasid, võib DSD nõuda ülejäägi eest tasumist.

190    Järelikult tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.

d)     Ainult kaubamärgi kasutamisel põhineva asjakohase tasu välistamine

191    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse artiklites 3 ja 4 kohustab komisjon teda mitte nõudma tasu, kui on tõendatud, et määrusest tulenevaid kohustusi täidetakse muul viisil. DSD‑l ei ole seega õigust nõuda logo kasutajatelt tasu pelgalt kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamise eest. Selline keeld on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis lubab nõuda mõistlikku tasu (eespool viidatud kohtuotsus Volvo, punkt 11).

192    Komisjon rõhutab, et vaidlustatud otsus ei kehtesta DSD‑le sundlitsentsi kohustust, vaid püüab üksnes tagada, et DSD ei saaks tasu, kui logoga märgistatud pakendit ei võta tagasi ega taaskasuta DSD süsteem. Kohtuistungil täpsustas komisjon, et kuna DSD edastatud logo kasutamise leping ei tee vahet kaubamärgi kasutamise eest võlgnetaval tasul ja DSD süsteemi kasutamise eest võlgnetaval tasul, ei käsitleta otsuses küsimust, kas tasu võib nõuda pelgalt kaubamärgi kasutamise eest.

193    Esimese Astme Kohus märgib, et DSD‑le vaidlustatud otsuse artiklis 3 pandud kohustus võimaldab tootjatel ja turustajatel, kes kasutavad tema süsteemi ainult osade pakendite puhul, jätta DSD‑le tasu maksmata, kui on tõendatud, et logo Der Grüne Punkt kandvaid pakendeid ei kogunud ja taaskasutanud DSD süsteem, vaid konkureeriv süsteem.

194    Sellegipoolest ei saa isegi sel juhul välistada, et kaubamärgil Der Grüne Punkt, millega kõnealune pakend on märgistatud, võiks iseenesest olla majanduslik väärtus, kuna kaubamärk võimaldab tarbijat teavitada sellest, et kõnealuse pakendi võib viia DSD süsteemi, nagu on märgitud ka vaidlustatud otsuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 145). Isegi kui kõnealust pakendit ei viida tegelikult DSD süsteemi ja kui on tõendatud, et konkureeriv süsteem on pakendile vastava materjali kogunud või taaskasutanud, on siiski tõsi, et kaubamärk jätab tarbijale võimaluse kõrvaldada see pakend DSD süsteemi kaudu. Sellisel võimalusel, mis pakutakse tarbijale kõikide logo Der Grüne Punkt kandvate turustatud pakendite puhul – olenemata sellest, kas pärast kogutud koguste kindlakstegemist on need pakendid hõlmatud DSD süsteemiga või mitte –, on tõenäoliselt teatav hind ja isegi kui see ei saa endast kujutada kogumis- ja taaskasutamisteenuse tegelikku hinda – nagu logo kasutamise lepingu vaidlusaluseid sätteid kohaldades –, tuleks seda hinda tasuda DSD‑le vastutasuks käesoleval juhul pakutava teenuse eest, st oma süsteemi kasutamise võimaldamise eest.

195    Kui komisjoni sel teemal kohtuistungil küsitleti, möönis ta, et vaidlustatud otsuses seda küsimust arvesse ei võetud ning piirduti DSD selle tegevuse seaduslikkuse kontrollimisega, mis puudutas tasu maksmist teenuse eest, mille puhul oli tõendatud, et seda ei osutanud DSD süsteem, vaid mõni muu süsteem.

196    Sellest lähtuvalt tuleb märkida, et vaidlustatud otsust tuleb tõlgendada nii, et see ei välista DSD võimalust saada asjakohast tasu ainult kaubamärgi kasutamise eest, juhul kui on tõendatud, et logo Der Grüne Punkt kandva pakendi võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu süsteem.

e)     Võimalus lisada selgitav märkus

 Poolte argumendid

197    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse artikli 3 esimeses lõigus määratletud kohustus on ebaproportsionaalne, kuna see takistab teda nõudmast logo kasutajatelt, et nad juhtumite nr 1 ja 2 korral lisaksid pakenditele selgitava märkuse. DSD meelest võimaldaks selline selgitav märkus, mille oma süsteemi kasutavad pakenditootjad ja ‑turustajad saaksid pakenditele ilma suuremate raskusteta lisada, kergendada kaubamärgi Der Grüne Punkt rikkumist, mis tuleneb vaidlustatud otsusest. Kõnealune märkus võiks tarbijat teavitada sellest, et ühel või teisel liidumaal ei osale pakend DSD süsteemis, vaid mõnes teises kollektiivsüsteemis (juhtum nr 1), või et isegi kui pakend on märgistatud logoga Der Grüne Punkt, ei kasuta teatavad müügipunktid vastavat süsteemi, vaid kasutavad individuaalsüsteemi (juhtum nr 2).

198    Lisaks märgib hageja, et vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikele 2 võib ta nõuda pakenditootjatelt või ‑turustajatelt, kes ei kasuta DSD süsteemi Saksamaal, kuid turustavad mõnes teises liikmesriigis standardiseeritud pakendeid, mille osas nad liituvad logo Der Grüne Punkt kasutava pakendite tagasivõtmise süsteemiga (juhtum nr 3), et nad lisaksid pakendile selgitava märkuse, et juhtida tarbija tähelepanu asjaolule, et Saksamaal ei võta seda pakendit tagasi DSD süsteem. Hageja meelest on selline meede ebaproportsionaalne, kuna muu meede, s.o logo Der Grüne Punkt täielik ärajätmine, mitte lihtsalt selgitava märkuse lisamine kõnealuse logo kõrvale, kahjustaks vähem tema kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet.

199    Komisjon märgib, et juhtumi nr 1 puhul ei võimalda miski järeldada, et määrus keelab konkureerivatel süsteemidel sama logo kasutada. Hageja meelest peaksid kohustatud ettevõtjad muutma selgitavat märkust iga kord, kui konkureeriv süsteem võetakse kasutusele uuel liidumaal. Selleks tuleks eriti konkurentsi käimalükkamise staadiumis pakendeid pidevalt muuta. Juhtumi nr 2 puhul oleks selgitav märkus pakendil võimatu. Juhtumi nr 3 osas märgib komisjon, et kui kaubamärgil Der Grüne Punkt oleks selline kaitse, nagu hageja väidab sellel olevat, peaksid tootjad igas liikmesriigis kasutama erinevaid pakendeid, mis ei oleks majanduslikult otstarbekas ja kujutaks endast kaubavahetuse takistamist.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

200    Mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 3 esimest lõiku käsitlevat etteheidet, siis tuleb märkida, et selgitavad märkused, mida hageja soovib lisada, ei tooks kaasa otsuse artiklis 1 tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise lõpetamist. Sellised selgitavad märkused põhineksid tegelikult ideel, et logo Der Grüne Punkt kandvaid pakendeid, mis on hõlmatud DSD süsteemiga, on võimalik eristada neist, mis on märgistatud logoga Der Grüne Punkt, kuid mis ei ole DSD süsteemiga hõlmatud ja millel peab seega olema tarbija tähelepanu äratamiseks mõeldud märkus. Nagu märgitud (vt eespool punktid 131–138), ei põhine segasüsteemide toimimise kord sellel, et tarbijad, kes võivad vabalt valida, millisesse süsteemi nad pakendi viivad, tunnevad pakendid ära, vaid taaskasutatava materjali massi kindlaksmääramisel.

201    Selgitavad märkused, mida hageja soovib lisada, ei võimaldaks seega tagada, et lõpetatakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mille komisjon juhtumite nr 1 ja 2 puhul tuvastas.

202    Järelikult tuleb tagasi lükata etteheide, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 3 lõike 1 ebaproportsionaalsust, kuna selles ei võeta arvesse selgitava märkuse lisamist.

203    Mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 4 lõiget 2 käsitlevat etteheidet, siis tuleb märkida, et sellest meetmest tuleneb, et „DSD võib tasust vabastamisele seada tingimuse, et [seoses juhtumiga nr 3 käsitletud] pakenditele logo [Der Grüne Punkt] lähedusse sellekohase märkuse lisamisega või mis tahes muul sobival viisil juhitakse lõpptarbija tähelepanu asjaolule, et pakendit ei võta tagasi DSD poolt vastavalt määruse § 6 lõikele 3 rakendatud süsteem”. Selles sättes üksnes korratakse kohustust, mille DSD haldusmenetluse raames välja pakkus (vaidlustatud otsuse põhjendused 63 ja 133). DSD ei saa seega käesolevas menetluses väita, et muu lahendus kui see, mille ta ise komisjonile välja pakkus, kujutab endast nüüd kohasemat lahendust probleemile, mis menetluse käigus tuvastati. Pealegi, kui nõustuda hageja pakutud lahendusega, st jätta logo Der Grüne Punkt pigem ära, kui lisada selgitav märkus kõnealuse logo lähedusse, oleksid pakenditootjad sunnitud igas liikmesriigis kasutama erinevaid pakendeid, mis ei oleks majanduslikult otstarbekas.

204    Järelikult tuleb tagasi lükata etteheide, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 4 lõike 2 ebaproportsionaalsust, kuivõrd selles eeldatakse selgitava märkuse lisamist pakendile, kuigi oleks võimalik logo Der Grüne Punkt pakendilt ära jätta.

3.     Kolmas väide, mis puudutab EÜ artikli 86 lõike 2 ja EÜ artikli 253 rikkumist

a)     Poolte argumendid

205    Hageja väidab, et EÜ artikli 82 rikkumine on välistatud, kuna talle on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses, st jäätmekäitlus keskkonnakaitse eesmärgil ning täpsemalt pakendite kogumine ja taaskasutamine kogu Saksamaa territooriumil, sh mittekasumlikes maapiirkondades (Euroopa Kohtu 27. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑393/92: Almelo, EKL 1994, lk I‑1477, punkt 47, ja 23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑209/98: Sydhavnens Sten & Grus, EKL 2000, lk I‑3743, punktid 75 ja 76; Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑106/95: FFSA jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑229, punkt 72). Saksa liidumaad andsid talle selle üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise, tunnustades DSD süsteemi vastavalt määruse § 6 lõike 3 üheteistkümnendale lausele. Vaidlustatud otsus aga seab ohtu selle teenuse majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel osutamise, kuna otsus hävitab kaubamärgi Der Grüne Punkt sõnumit edastava mõju ja tekitab ohu, et DSD‑l ei ole enam võimalik kogu territooriumil jäätmeid kõrvaldada. Samuti rikub vaidlustatud otsus põhjendamiskohustust, mis tuleneb EÜ artiklist 253, kuna selles ei tehta otsust EÜ artikli 86 lõike 2 kohta.

206    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb vastu seisukohale, et DSD osutab üldist majandushuvi esindavat teenust, mille talle on usaldanud jäätmete eest vastutavad piirkondlikud ametivõimud, kuivõrd iga kollektiivsüsteemi käitaja võib määruse § 6 lõike 3 üheteistkümnenda lause alusel saada sama loa mis DSD. Lisaks tuleneb määrusest, et seadusandja ei soovinud takistada individuaalsüsteemide ja kollektiivsüsteemide kooseksisteerimist paralleelselt hageja rakendatud süsteemiga. Selline konkurents ei kujuta endast mitte ohtu, vaid on määruse eesmärk.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

207    Vastavalt EÜ artikli 86 lõikele 2 alluvad ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, asutamislepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kõnealune artikkel sätestab ka, et kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.

208    Käesolevas asjas tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et hagejale on antud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses ja seda samadel alustel kui kõigile liidumaade ametivõimude poolt samasugustena käsitletavatele kollektiivsüsteemidele, on siiski tõsi, et ei ole tõendatud selle ülesande ohtuseadmine vaidlustatud otsusega.

209    Vastupidi hageja käesolevale väitele ei võimalda asjaolu, et DSD‑d ei saa tasustada teenuse eest, mille puhul on tõendatud, et selle on osutanud muu süsteem, mingil viisil järeldada, et vaidlustatud otsus ohustab DSD süsteemile usaldatud tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenuse osutamist majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel.

210    Täpsemalt ilmneb eespool punktides 156–158, et vaidlustatud otsus ei sea ohtu kaubamärgi Der Grüne Punkt põhiülesannet logo kasutamise lepingu raames. Samuti ei ole toimiku materjalide põhjal võimalik järeldada, et vaidlustatud otsus võib kaasa tuua selle, et DSD‑l ei võimaldata enam kogu Saksamaa territooriumil pakendeid kõrvaldada.

211    Pealegi, kuna hageja ei tuginenud haldusmenetluses EÜ artikli 86 lõikele 2, siis ei saa komisjonile ette heita, et ta oma otsust selles küsimuses ei põhjendanud.

212    Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

213    Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

214    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks ja komisjon, Landbell ja BellandVision on kohtukulude hüvitamist nõudnud, jäetakse hageja kulud tema enda kanda ja mõistetakse komisjoni, Landbelli ja BellandVisioni kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja hagejalt. Vfw, kes ei nõudnud kohtukulude hüvitamist, kannab ise oma kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta hageja Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH kohtukulud tema enda kanda ja mõista komisjoni, Landbell AG Rückhol-Systeme ja BellandVision GmbH kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja hagejalt.

3.      Jätta Vfw AG kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, tema enda kanda.

García-Valdecasas Cooke Labucka

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. mail 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       J. D. Cooke

Sisukord

Õiguslik raamistik

A –  Pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus

B –  Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH kollektiivsüsteem ja logo kasutamise leping

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Vaidlustatud otsus

1.  Võimalus kombineerida mitut tagasivõtmis- ja taaskasutamissüsteemi, selleks et täita pakendimäärusest tulenevaid kohustusi

2.  Hinnang seoses EÜ artikliga 82

3.  Hinnang seoses määruse nr 17 artikli 3 lõikega 1

B –  Hagi vastuvõetavus

1.  Hagi vastuvõetavus osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse artiklit 4

2.  Väidete esitamine menetluse käigus

3.  Hageja esitatud teatavate lisade arvessevõtmine

a)  C. Weidemanni koostatud lisad

b)  Repliigile lisatud arvamusküsitlused

C –  Põhiküsimus

1.  Esimene väide, mis puudutab EÜ artikli 82 rikkumist

a)  Esialgsed märkused tasuta sundlitsentsi kohta

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

b)  Poolte argumendid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta

i) Küsimus, kas puudub vajadus kasutada kaubamärki Der Grüne Punkt selleks, et osaleda mõnes DSD süsteemiga konkureerivas süsteemis

ii) Argument, et konkurentsi ei kõrvaldata, kui puudub kaubamärgi Der Grüne Punkt sundlitsents

iii) DSD tegevuse erinevad õigustused

–  Määruse eesmärkide tagamise vajadus

–  Kaubamärgiõigusega seotud õigustused

–  DSD süsteemi tõrgeteta toimimine

c)  Esimese Astme Kohtu hinnang

i) Vaidlustatud otsuses tuvastatud kuritarvitus

ii) Hageja nõutav ainuõigus

iii) Segasüsteemide toimimise kord

iv) Hageja kriitika, mis puudutab vaidlustatud otsuses esitatud analüüsi

–  Küsimus, kas juhul, kui kasutatakse segasüsteemi, puudub vajadus märgistada logoga Der Grüne Punkt kõik pakendid, kuna on olemas võimalus kasutada valikulist märgistamist vastavalt kasutatavale süsteemile

–  Argumendid, mis tulenevad sellest, et konkurentsi ei kõrvaldata

–  Määruse eesmärkide tagamise vajadus

–  Kaubamärgiõigusega seotud õigustused

–  DSD süsteemi tõrgeteta toimimine

v) Järeldus

2.  Teine väide, mis tuleneb määruse nr 17 artikli 3 rikkumisest ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest

a)  Valikuline märgistamine

b)  Sundlitsentsi kehtestamine määramata ajaks

c)  Eelneva soorituse kohustus

d)  Ainult kaubamärgi kasutamisel põhineva asjakohase tasu välistamine

e)  Võimalus lisada selgitav märkus

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

3.  Kolmas väide, mis puudutab EÜ artikli 86 lõike 2 ja EÜ artikli 253 rikkumist

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.