18. veebruaril 2014 esitatud hagi – PT Pelita Agung Agrindustri versus nõukogu
(kohtuasi T-121/14)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: PT Pelita Agung Agrindustri (Medan, Indoneesia) (esindajad: advokaadid F. Graafsma ja J. Cornelis)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tühistada nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 315, lk 2), osas, milles sellega kehtestatakse hageja suhtes dumpinguvastane tollimaks; ja
mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.
Esimene väide, et WTO dumpinguvastane leping ei luba kulusid kohandada juhul, kui need on väiksemad kui muudel turgudel või need on riigi sekkumise tõttu „moonutatud”. Nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, edaspidi „baasmäärus”) artikli 2 lõige 5 tuleb seega tunnistada kohaldamisele mittekuuluvaks, kuna see võimaldab kulusid kohandada.
Teine väide, et käesolevas asjas arutusel oleva toorpalmiõliga (CPO) seotud kulude kohandamine kujutab endast baasmääruse artikli 2 lõike 5 rikkumist. Täpsemalt esitab hageja järgmised väited:
puuduvad vajalikud tõendid, mille alusel tuvastati see, et CPO hinnad Indoneesia turul on moonutatud ning nõukogu ja Euroopa Komisjon (edaspidi „institutsioonid”) tegid ilmse hindamisvea, kui leidsid, et CPO hinnad Indoneesia turul on moonutatud;
ekspordi võrdlushinna alusel kulusid kohandades ei kohandanud institutsioonid neid „mõistlikult”, nagu seda nõuab baasmääruse artikli 2 lõige 5, ega lähtudes „allikatest, mida kõnealused moonutused ei mõjuta”; ja
baasmääruse artikli 2 lõige 5 ei luba kulusid kohandada olukorras, kus hinnad on väidetavalt „madalad”.
Kolmas väide, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui nad leidsid, et CPO ostuhind, mille hageja seotud ettevõtjatele tasus, on moonutatud. Täpsemalt tegid institutsioonid ilmse hindamisvea, leides et hageja poolt seotud ettevõtjatele tasutud CPO ostuhind ei olnud tavapärase kaubandustegevuse tingimustele vastav.
Neljas väide, et mõistliku kasumimäära arvutamisel ei järginud nõukogu baasmääruse artikli 2 lõike 6 punktis c sätestatud kohustust. See artikkel nõuab, et mõistliku kasumi summa ei ületa kasumit, mida teised eksportijad või tootjad saavad tavaliselt sama üldkategooria toodete müümisel päritoluriigi siseturul.
Viies väide, et institutsioonid on moonutanud fakte ja rikkunud baasmääruse artikli 3 lõiget 2 ja artikli 3 lõiget 3, keeldudes tegemast vastavat kohandust RED vastavustõendiga seotud hinnalisa tõttu, kuna hageja ekspordihindu ei võrreldud objektiivselt liidu tootmisharu taotletava hinnaga. Lisaks rikkusid institutsioonid diskrimineerimiskeeldu, kui keeldusid tegemast RED vastavustõendiga seotud kohandust, diskrimineerides seega hagejat võrreldes muude Indoneesia tootjatega.
Kuues väide, et institutsioonid rikkusid baasmääruse artikli 3 lõiget 7 ja tegid ilmse hindamisvea, leides et kahekordse arvestamise määrus ei ole seotud liidu tööstusele kahju tekitamisega.
Seitsmes väide, et institutsioonid on jätnud tähelepanuta teabe ja argumendid, mille hageja uurimise käigus esitas. Seda tehes nad mitte üksnes ei rikkunud oma hoolsuskohustust ja hea halduse põhimõtet, jättes hoolikalt ja sõltumatult analüüsimata kõiki neile esitatud asjassepuutuvaid tõendeid, vaid rikkusid ka baasmääruse artikli 20 lõikes 5 sätestatud kohustust ning ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust.