Kohtuasi T‑124/14

Soome Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Maaelu areng – Erifinantskorrektsioon – Kasutatud vahendite ja tehnika ostmiseks tehtud kulutuste abikõlblikkus – Mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete erikord – Määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikli 55 lõige 1

Kokkuvõte – Üldkohtu (neljas koda) 11. detsembri 2015. aasta otsus

1.      Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Grammatiline, süstemaatiline, ajalooline ja teleoloogiline tõlgendamine

(komisjoni määrus nr 1974/2006, artikli 55 lõige 1)

2.      Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Mitmekeelsed õigusaktid – Ühetaoline tõlgendamine – Erinevate keeleversioonide arvessevõtmine

(komisjoni määrus nr 1974/2006, artikli 55 lõige 1)

3.      Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Rahastamine EAFRD poolt – Toetus maaelu arendamiseks – Kasutatud vahendite ja tehnika ostmiseks tehtud kulutuste abikõlblikkus – Mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete erikord – Täht-tähelt tõlgendamise kohustus – Puudumine

(komisjoni määrus nr 1974/2006, artikli 55 lõige 1)

4.      Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Rahastamine EAFRD poolt – Toetus maaelu arendamiseks – Kasutatud vahendite ja tehnika ostmiseks tehtud kulutuste abikõlblikkus – Mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete erikord – Piiramine põhjendanud juhtumitele – Liikmesriikide kaalutlusõigus

(komisjoni määrus nr 1974/2006, artikli 55 lõige 1)

5.      Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Rahastamine EAFRD poolt –Toetus maaelu arendamiseks – Kasutatud vahendite ja tehnika ostmiseks tehtud kulutuste abikõlblikkus –Mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete erikord – Rakendamine – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Piirid

(nõukogu määrus nr 1698/2005; komisjoni määrus nr 1974/2006, artikli 55 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 24)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 25)

3.      Määruse nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad artikli 55 lõike 1 esimene lõik kujutab endast investeeringute abikõlblike kulutuste põhi‑ või üldreeglit ning teine lõik näeb mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul ette muu lahenduse, mis võimaldab igal juhul käsitada seda erandnormina. Selline käsitus ei vasta aga tingimata erandi käsitusele kitsas tähenduses, vaid võib viidata põhi‑ või üldreegli suhtes konkreetse teistsuguse korra olemasolule. Selles osas ei nähtu teisest lõigust selgesti liidu seadusandja tahet omistada erandile kitsast tähendust, ega ka näha liikmesriikidele ette luba luua konkreetselt mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul erikord, kuna sõnu „erandina“ (prantsuskeelses versioonis „par dérogation“) ja „vaid“ („et uniquement“) saab koos esinemisel tõlgendada mõlemas tähenduses. Seega ei paku kahe eelnimetatud piirava osise kooseksisteerimine samas lauses piisavalt selget ja täpset teavet selle kohta, kas teine lõik on erand kitsas tähenduses või lihtsalt erandnorm, mis näeb ette võimaluse kehtestada mikroettevõtetele, väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele konkreetne erikord.

Sellest tuleneb, et käesoleval juhul ei ole tingimata kohaldatav kohtupraktika, mis tugineb Rooma õiguse põhimõttele singularia non sunt extendenda (üksiksätteid ei tohi laiendavalt tõlgendada), mille kohaselt tuleb teatavaid erandeid ette nägevaid liidu õigusnorme neile vastava üldreegli kasuliku mõju säilitamiseks tõlgendada täht-tähelt, kuna täht-tähelt tõlgendamine ei ole sobiv siis, kui määruse nr 1974/2006 artikli 55 lõike 1 teist lõiku tuleb käsitada erandnormina, mis näeb ette võimaluse kehtestada mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul konkreetne erikord.

(vt punktid 28–30)

4.      Määruse nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, teise lõigu ühemõttelise sõnastuse kohaselt on liikmesriikidel kaalutlusõigus kehtestada ja rakendada mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul konkreetne investeeringute abikõlblike kulutuste erikord, kuivõrd nad võivad põhjendatud juhtudel kehtestada tingimused, mille kohaselt võivad kasutatud tehnika ostmise kulud olla abikõlblikud. Neil asjaoludel on teise lõigu struktuuri arvestades põhjendatud juhtude kriteerium vahetult seotud liikmesriikidele antud volituse ja kaalutlusõigusega näha ette ja rakendada mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul konkreetset erikorda.

Nii piirdutakse põhjendatud juhtude kriteeriumis selle viisi kindlaks määramisega, kuidas liikmesriik peab teises lõigus ette nähtud kaalutlusõigust kasutama, ning eelkõige selle kasutamist põhjendama. Teisisõnu on liikmesriik iga kord, kui ta peab sobivaks kõnealust volitust ja kaalutlusõigust kasutada, kohustatud, kas võimaliku otsuse raames võtta vastu üldkehtiv norm, või võimalikul üksikjuhul tehtava otsuse raames osta kasutatud tehnikat, esitama otsust toetavad asjakohased põhjendused, et täita nimetatud kriteeriumi ning võimaldada komisjonil viia selles osas läbi kontrolli. Tuleb nentida, et selline arusaam põhineb teise lõigu kõigil keeleversioonidel ning sellest piisab, et komisjon saaks liidu asjakohaste õigusnormide eesmärki arvestades teises lõigus ette nähtud liikmesriigi kaalutlusõiguse kasutamist tagantjärele nõuetekohaselt kontrollida.

Peale selle, kui liidu seadusandjal oleks olnud kavatsus nõuda liikmesriikidelt, et nad kehtestaksid normi, mis vastab komisjoni kaitstavale tõlgendusele, siis oleks ta pidanud selgesti märkima, et liikmesriigid on kohustatud nägema ette üldkehtiva normi, milles on eelnevalt täpsustatud kõik juhud, mil kasutatud materjali või tehnika ostmise rahastamine võib olla abikõlblik, mida teises lõigus ei ole tehtud. Vastavalt õiguskindluse põhimõttele ei tohi ebatäpseid õigusnorme, mis näevad normi subjektide, sealhulgas liikmesriikide suhtes ette ebasoodsaid rahalisi tagajärgi, nende kahjuks tõlgendada.

(vt punktid 33–36)

5.      Määruse nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, artikli 55 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et teine lõik lubab liikmesriikidel – selleks kaalutlusõigust andes – kehtestada ja rakendada mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul konkreetset investeeringute abikõlblike kulutuste erikorda selliselt, et on täpsustatud tingimused, mil kasutatud tehnika ostmist saab pidada abikõlblikuks kulutuseks, ilma et liikmesriik peaks eelnevalt määrama üldkohaldatavas normis täpselt kindlaks juhud, millal investeering vastab põhjendatud juhule. Siiski peab viimati nimetatud kriteeriumi kohaselt liikmesriik oma kaalutlusõiguse kohaldamisel, kas võimaliku otsuse raames võtta vastu üldkohaldatav norm, või võimalikul üksikjuhul tehtava otsuse raames, esitama põhjendused selle kohta, et otsus on võetud vastu asjakohaste siseriiklike õigusnormide ja liidu õigusnormide kriteeriumide ja eesmärkide kohaselt.

Liikmesriikidele antud volitusel näha ette ning rakendada mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul kasutatud varustuse ostmise osas konkreetset erikorda on täielikult kooskõlas määruse nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist antavate maaelu arengu toetuste kohta ning määruse nr 1974/2006 eesmärkidega, ning seega ei nõua see volitus vastava korra normide eelnimetatud eesmärkide suhtes täht-tähelt tõlgendamist. Igal juhul tuleb määruse nr 1974/2006 artikli 55 lõike 1 teises lõigus nimetatud põhjendatud juhtude kriteeriumi tõlgendada kooskõlas nende eesmärkidega, et vältida olukorda, kus liikmesriigid kasutavad teises lõigus ette nähtud kaalutlusõigust muudel põhjustel kui need eesmärgid, ning võimaldada komisjonil teostada selles osas tõhusat kontrolli.

(vt punktid 41 ja 54)