ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
24. november 2010(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi R10 taotlus – Siseriiklik registreerimata sõnamärk R10 – Siseriikliku kaubamärgi loovutamine – Menetlusnormide rikkumine
Kohtuasjas T‑137/09,
Nike International Ltd, asukoht Beaverton, Oregon (Ameerika Ühendriigid), esindaja: avocat M. de Justo Bailey,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: J. Crespo Carrillo,
kostja,
teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses oli
Aurelio Muñoz Molina, elukoht Petrer (Hispaania),
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 21. jaanuari 2009. aasta otsuse peale (asi R 551/2008‑1), mis puudutas DL Sports & Marketing Ltda ja Aurelio Muñoz Molina vahelist vastulausemenetlust,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
kohtuotsuse tegemise ajal koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja K. O’Higgins,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 6. aprillil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 23. juulil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Aurelio Muñoz Molina esitas 2. jaanuaril 2006 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk R10.
3 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 24. juuli 2006. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 30/2006.
4 DL Sports & Marketing Ltda esitas 24. oktoobril 2006 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele vastulause. Vastulause põhines registreerimata kaubamärgil või kaubandustegevuses kasutataval tähisel R10 ja oli suunatud kõikide registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade vastu. Vastulause toetuseks esitati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punktis c ja artikli 8 lõikes 4 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 2 punkt c ja artikli 8 lõige 4) toodud põhjendused.
5 Vastulausete osakond määras 28. novembril 2006 DL Sports & Marketingile neljakuulise tähtaja 29. märtsini 2007, et viimane saaks eelkõige tõendada väite aluseks oleva varasema õiguse olemasolu ja kehtivust. DL Sports & Marketing palus 29. märtsil 2007 tähtaega pikendada, mida tehti 8. juunil 2007, mil seda tähtaega pikendati 9. augustini 2007. 24. oktoobril 2007 tuvastas vastulausete osakond, et vastulause toetuseks ei ole esitatud ühtegi tõendit.
6 Hageja Nike International Ltd nõustaja teatas vastulausete osakonnale 31. oktoobri 2007. aasta kirjas, et DL Sports & Marketing loovutas Nike Inc. vahendusel 20. juuni 2007. aasta lepinguga hagejale mitme kaubamärgi ja tööstusomandiga seotud õigused (edaspidi „loovutamisleping”). Hageja nõustaja väitis, et on varasema õiguse uuelt omanikult saanud korralduse jätkata vastulausemenetlust, ning palus seega luba osaleda selles menetluses esindajana.
7 Vastulausete osakond lükkas vastulause 19. veebruaril 2008 tagasi põhjendusel, et DL Sports & Marketing ei ole määratud tähtaja jooksul tõendanud vastulause toetuseks esitatud varasema õiguse olemasolu (edaspidi „vastulausete osakonna otsus”).
8 Hageja esitas 28. märtsil 2008 ühtlustamisametile kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel.
9 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis 21. jaanuari 2009. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna hageja ei olnud tõendanud, et ta oli vastulausemenetluses pool, mistõttu tal ei olnud õigust esitada kaebust vastulausete osakonna otsuse peale. Apellatsioonikoda leidis, et nimetatud osakonna menetluses ei ole hageja nõustaja märkinud – tõendamisest rääkimata –, et hagejale üle läinud kaubamärkide hulgas oli ka vastulause toetuseks esitatud varasem õigus. Apellatsioonikoda täpsustas, et ka apellatsioonikoja menetluses ei suutnud hageja tõendada, et ta oli varasema õiguse omanik. Apellatsioonikoja hinnangul näitab loovutamisleping üksnes seda, et hageja omandas teatavad ühenduse kaubamärgid, mitte aga tingimata varasema õiguse, millele tuginetakse.
Poolte nõuded
10 Hageja palub Üldkohtul:
– muuta vaidlustatud otsust ja tunnistada apellatsioonikojale esitatud kaebus vastuvõetavaks ning kohustada viimast seega tegema kaebuse kohta sisulise otsuse;
– teise võimalusena tuvastada, et apellatsioonikoda ja vastulausete osakond on rikkunud määruse nr 40/49 artiklit 73 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 75) ja muid asjakohaseid sätteid, ning määrata, et tuleb kas taastada varasem menetlusstaadium, andmaks hagejale kui varasema õiguse omandajale puuduste kõrvaldamise võimaluse, ja/või vähemalt määrata, et otsus tuleb varasema õiguse omaniku esindajale nõuetekohaselt teatavaks teha.
11 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul sisuliselt:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
12 Hageja esitab sisuliselt neli väidet, mis puudutavad esiteks põhjendamiskohustuse rikkumist vastulausete osakonna poolt, teiseks määruse nr 40/94 artiklis 73 sätestatud kaitseõiguste rikkumist ning muude asjakohaste sätete rikkumist nii vastulausete osakonna kui ka apellatsioonikoja poolt, kolmandaks ühtlustamisameti menetlust käsitlevate suuniste (edaspidi „ühtlustamisameti suunised”) rikkumist apellatsioonikoja poolt ning neljandaks hindamisviga varasema õiguse loovutamise osas.
13 Esmalt tuleb tagasi lükata esimene ja teine väide osas, milles need puudutavad vastulausete osakonna otsust. Määruse nr 40/94 artikli 63 lõike 1 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 1) kohaselt võib nimelt Euroopa Kohtule esitada hagi ainult apellatsioonikodade otsuste peale, mistõttu sellise hagi raames on vastuvõetavad ainult sellised väited, mis on suunatud apellatsioonikoja otsuse vastu (Üldkohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑303/03: Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – REWE-Zentral (Salvita), EKL 2005, lk II‑1917, punkt 59).
14 Järgmisena tuleb hinnata kolmandat väidet, kuna hageja väidab sisuliselt, et ühtlustamisameti suuniste kohaselt puudus apellatsioonikojal seaduslik alus kontrollida seda, kas hageja on tõepoolest omandanud varasema õiguse, millele tuginetakse vastulause toetuseks.
Ühtlustamisameti suuniste rikkumist puudutav kolmas väide
Poolte argumendid
15 Hageja väidab, et apellatsioonikojal ei olnud õigust tunnistada tema kaebust vastuvõetamatuks põhjusel, et hageja ei ole selle õiguse omanik, millele vastulause tugines. Hageja juhib nimelt tähelepanu sellele, et ühtlustamisameti suunistes, täpsemalt C osa „Vastulausemenetlus” 1. peatüki „Menetlusküsimused” punktis A.V.2.5.3 on sätestatud, et kui kaubamärgi, millel põhineb vastulause, registreerimistunnistuse ärakirjal on omanikuna nimetatud vastulause esitajast erinev äriühing, siis on vastulause vastuvõetav, kuna eeldatakse, et varasem kaubamärk anti vastulause esitajale üle enne vastulause esitamist. Hageja leiab, et sama peaks eeldatama ka vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse raames.
16 Ühtlustamisamet vaidleb nendele argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
17 Tuleb märkida, et erinevalt olukorrast, kus loovutamine toimub enne vastulause esitamist, peab ühtlustamisamet juhul, kui selle kaubamärgi loovutamine, millele tuginetakse, toimub pärast vastulause esitamist ja enne ühtlustamisameti lõpliku otsuse tegemist, tagama selle poole õiguste kaitse, kes algselt esitas vastulause või kaubamärgi taotluse, sest kaubamärgi omandaja menetlusse lubamise eesmärk on kõnealuse poole suhtes selle menetluse lõpetamine, mille viimane on algatanud. Lisaks peab apellatsioonikoda kindlaks tegema, et isikul, kes kaebuse esitas, on õigus vastulausete osakonna otsus edasi kaevata (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 28. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑301/03: Canali Ireland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Canal Jean (CANAL JEAN CO. NEW YORK), EKL 2005, lk II‑2479, punktid 19 ja 20). Vastupidi hageja väitele tuleb seega esiteks tõdeda, et asjakohaseid ühtlustamisameti suuniseid ei saa analoogia alusel kohaldada vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse vastuvõetavusele, ning teiseks märkida, et apellatsioonikoda oli pädev hindama hageja menetluses osalemise õigust.
18 Neil asjaoludel tuleb kõnealune väide tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb määruse nr 40/94 artiklis 73 sätestatud kaitseõiguste ning muude asjakohaste sätete rikkumist vaidlustatud otsuse osas
Poolte argumendid
19 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus tehti esiteks tema kaitseõigusi rikkudes, kuna otsus põhineb loovutamislepingu tõlgendusel, mille kohta hageja ei saanud märkusi esitada, ning teiseks rikkudes muid asjakohaseid sätteid, muu hulgas komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 31 lõiget 6, kuna hagejal ei olnud võimalik kõrvaldada varasema õiguse üleandmise tõendamisega seotud puudusi.
20 Ühtlustamisamet väidab, et apellatsioonikoda ei saanud hageja kaitseõigusi rikkuda, kuna viimane ei olnud vastulausete osakonna menetluse pool. Ühtlustamisamet rõhutab siinkohal, et hageja esitas menetluses osalemise taotluse alles pärast 10. augustit 2007, seega pärast kuupäeva, mil asjaomane menetlus oli lõppenud, kuna lõppes asjakohase varasema õiguse olemasolu, kehtivuse ja ulatuse kohta tõendite esitamise pikendatud tähtaeg, hoolimata sellest, et vastulause tagasilükkamise otsus tehti alles mitu kuud hiljem. Pealegi ei ole hageja esitanud midagi, mis tõendaks vastulause toetuseks esitatud varasema õiguse loovutamist temale. Ühtlustamisameti hinnangul ei ole apellatsioonikoda rikkunud ka määruse nr 2868/95 eeskirja 31 lõiget 6 ega muid asjakohaseid sätteid, kuna apellatsioonikoda saab paluda pooltel kõrvaldada tuvastatud puudused üksnes siis, kui vastulausemenetlus ei ole lõppenud.
21 Ühtlustamisamet on igal juhul seisukohal, et isegi kui hageja kaitseõigusi on rikutud, ei saa see rikkumine kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna isegi kui hagejal oleks palutud esitada oma märkused tähtaja möödumise ja vastulausemenetluse lõppemise kohta, ei oleks see toonud kaasa teistsugust tagajärge kui vastulause tagasilükkamine ja kaebuse vastuvõetamatuks tunnistamine.
Üldkohtu hinnang
22 Hageja väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda ei saanud tunnistada tema kaebust vastuvõetamatuks, andmata talle võimalust kõrvaldada kahtlused selles osas, kas ta on piisavalt tõendanud asjaolu, et ta on omandanud vastulause aluseks oleva õiguse.
23 Määruse nr 2868/95 eeskirja 31 lõikes 6 on ühenduse kaubamärkide üleandmise ja ühenduse kaubamärkide taotluste kohta sätestatud, et kui üleandmise registreerimise tingimused, mis sisaldavad kohustust esitada kõnealust üleandmist tõendavad dokumendid, ei ole täidetud, teavitab ühtlustamisamet taotlejat puudustest ning „[k]ui puudusi ei ole [ühtlustamis]ameti määratud tähtaja jooksul kõrvaldatud, lükkab amet üleandmise registreerimise taotluse tagasi”.
24 Kuna puudub õigusnorm, mis reguleeriks vastulause toetuseks esitatud varasema siseriikliku õiguse üleandmise tõendamist, lähtuvad ühtlustamisameti suunised, mida viimane peab üldjuhul järgima (vt selle kohta Üldkohtu 12. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑410/07: Jurado Hermanos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (JURADO), EKL 2009, lk II‑1345, punkt 20), selles osas määruse nr 2868/95 eeskirja 31 lõikes 6 sätestatust. Nagu hageja oma kolmanda väite raames meenutab, tuleb käesolevas asjas kohaldada nende suuniste C osa „Vastulausemenetlus” 1. peatükki „Menetlusküsimused”, milles on sätestatud, et kui varasema siseriikliku õiguse uus omanik „teavitab ühtlustamisametit üleandmisest, kuid ei esita (piisavaid) tõendeid selle üleandmise kohta, tuleb vastulausemenetlus peatada ning anda uuele omanikule kahekuuline tähtaeg üleandmise tõendamiseks” (punkt E.VIII.1.3.1). Määruse nr 2868/95 eeskirja 31 lõike 6 kohaldamist siseriikliku kaubamärgi loovutamisele ei saa taunida, kuna juhul kui siseriiklikus õiguses ei ole ette nähtud registreeritud kaubamärgi omandi üleandmise registreerimise menetlust, on uurimine, mille käigus vastulausete osakond või apellatsioonikoda kontrollib, kas vastulause toetuseks esitatud kaubamärgi üleandmine on tõepoolest toimunud, sisuliselt sama kui see, mille viib läbi ühtlustamisameti pädev talitus ühenduse kaubamärkide üleandmise taotlusi hinnates. Pealegi, kuigi see menetlus puudutab sõnaselgelt siseriiklikke registreeritud kaubamärke, tuleb seda analoogia alusel kohaldada siseriiklike registreerimata kaubamärkide üleandmisele, kusjuures ühtlustamisameti läbiviidav kontroll on sama liiki.
25 Lõpuks on määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikes 1 sätestatud, et kaebuse menetlusele kohaldatakse mutatis mutandis sätteid, mis kehtivad menetluste puhul osakonnas, kelle otsuse peale kaevatakse.
26 Käesolevas asjas leidis apellatsioonikoda, et hageja ei suutnud tõendada, et ta on varasema õiguse omanik, ning et järelikult ei ole ta tõendanud, et ta on vastulausemenetluse pool, mistõttu ei ole tal õigust vastulausete osakonna otsust edasi kaevata. Apellatsioonikoda on siiski rikkunud kõnealuseid eeskirju, kuna ta ei andnud hagejale võimalust esitada täiendavaid tõendeid varasema õiguse üleandmise kohta, millele viimane tugines oma menetluses osalemise õigust põhjendades.
27 Ei saa nõustuda apellatsioonikoja tegevuse õigustamiseks esitatud ühtlustamisameti argumendiga, mille kohaselt hageja palus luba vastulause algse esitaja asemel menetlusse astuda pärast vastulausemenetluse lõppu. Pigem tuleb tõdeda, et isegi kui menetluses osalemise taotlust, mille varasema siseriikliku kaubamärgi omandaja esitas pärast tõendite kogumise lõppu vastulausemenetluses ning enne vastulausete osakonna otsuse tegemist, ei saa arvesse võtta, või kui see jäetakse koguni täiesti kõrvale, olgugi et seda ei tunnistata sõnaselgelt vastuvõetamatuks, ei saa see asjaolu võtta kõnealuselt omandajalt õigust esitada kaebus vastulausete osakonna otsuse peale. Vastulause toetuseks esitatud kaubamärgi omanikuna on omandajal nimelt tingimata õigus vaidlustada otsus, millega lõpetatakse vastulausemenetlus (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus CANAL JEAN CO. NEW YORK, punktid 18 ja 19), sõltumata sellest, kas ta esitas vastulausete osakonnale menetluses osalemise taotluse ning kas see taotlus oli vastuvõetav. Kuigi apellatsioonikoda on küll kohustatud veenduma, et omandaja on tõepoolest varasema kaubamärgi omanik, peab ta seda kontrollides järgima kohaldatavaid menetlusnorme, sealhulgas ühtlustamisameti suuniseid.
28 Nõustuda ei saa ka ühtlustamisameti argumendiga, mille kohaselt hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vastulause toetuseks esitatud varasem õigus on talle loovutatud. Pigem tuleb tõdeda, et hageja väitega soovitakse just nimelt rõhutada, et apellatsioonikoda oleks pidanud võimaldama hagejal esitada oma märkused esitatud tõendite tõlgendamise kohta või kõrvaldada kõnealuste tõenditega seotud puudused.
29 Neil asjaoludel tuleb analüüsida ühtlustamisameti argumenti, mille kohaselt apellatsioonikoja toime pandud rikkumine ei saa käesolevas asjas kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna see rikkumine ei mõjuta otsuse sisu, kuivõrd vastulause oleks tulnud igal juhul tagasi lükata põhjusel, et vastulause algne esitaja jättis tõendamata vastulause toetuseks esitatud varasema õiguse olemasolu.
30 Tuleb märkida, et kohtupraktikast nähtub küll, et menetlusnormide rikkumine toob akti kehtetuks tunnistamise kaasa üksnes siis, kui ilma selle rikkumiseta oleks selle akti sisu võinud olla teistsugune (vt selle kohta Üldkohtu 5. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑24/01: Staelen vs. parlament, EKL AT 2003, lk I‑A‑79 ja lk II‑423, punkt 53). Käesolevas asjas jäeti aga vaidlustatud otsuses hageja kaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, tegemata otsust selle kohta, kas tema argumendid vastulause tagasi lükanud vastulausete osakonna otsuse kohta olid põhjendatud. Seega on asjakohatu ühtlustamisameti väide, mille kohaselt tema arvates on otsus, millega vastulause tagasi lükati, ilmselgelt õige. Otsusel, millega jäetakse kaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, on vaieldamatult teistsugune sisu kui sisulisel lahendil. Pealegi ei saa Üldkohus otseselt kontrollida vastulausete osakonna otsuse õiguspärasust ja seega kontrollida apellatsioonikojas käsitlemata jäänud argumente, selleks et teha kindlaks, kas apellatsioonikoja poolne menetlusnormide rikkumine võis mõjutada vastulause lõplikku tagasilükkamist (vt selle kohta Üldkohtu 25. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑402/07: Kaul vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bayer (ARCOL), EKL 2009, lk II‑737, punktid 47 ja 49).
31 Järelikult tuleb käesoleva väitega nõustuda osas, milles see puudutab vaidlustatud otsust, ilma et oleks vaja kontrollida, kas rikuti hageja kaitseõigusi, käsitletuna sõltumata ülalmainitud sätetest.
32 Tehtavate järelduste osas tuleb silmas pidada, et sisuliselt palub hageja Üldkohtul põhinõudena muuta vaidlustatud otsust ning otsustada, et hageja kaebus on vastuvõetav, ning teise võimalusena tühistada kõnealune otsus.
33 Kuid isegi kui muutmispädevus annaks Üldkohtule võimaluse teha apellatsioonikoja otsusega võrreldes vastupidine otsus, ei saa ta käesolevas asjas heastada viimase poolt toime pandud rikkumist. Üldkohus ei saa nimelt õiguspäraselt paluda hagejat esitada täiendavaid argumente ja tõendeid vastulause toetuseks esitatud varasema siseriikliku õiguse talle loovutamise kohta ega saa otsustada neid uusi asjaolusid silmas pidades apellatsioonikojale esitatud kaebuse vastuvõetavuse üle (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, EKL 2007, lk I‑2213, punkt 54, ja Üldkohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑128/01: DaimlerChrysler vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2003, lk II‑701, punkt 18). Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud otsus tühistada ning selle muutmise nõue rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja käsitleda hageja neljandat väidet.
Kohtukulud
34 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesolevas asjas on kohtuotsus tehtud suuremas osas ühtlustamisameti kahjuks, ent kuna hageja ei ole kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 21. jaanuari 2009. aasta otsus (asi R 551/2008-1).
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. novembril 2010 Luxembourgis.
Allkirjad