ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)
28. veebruar 2008(*)
Ühenduse kaubamärk – Vahtralehte kujutava kujutismärgi ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus –Teenuste kaubamärk – Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt h – Pariisi konventsiooni artikkel 6b – Siseturu Ühtlustamise Ameti talitustele ja Esimese Astme Kohtule esitatud õiguslikud asjaolud
Kohtuasjas T‑215/06,
American Clothing Associates SA, asukoht Evergem (Belgia), esindajad: advokaadid P. Maeyaert ja N. Clarembeaux,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Folliard-Monguiral,
kostja,
mille ese on Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 4. mai 2006. aasta selle otsuse (asi R 1463/2005‑1) peale esitatud hagi, mis käsitleb vahtralehte kujutava kujutismärgi ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlust,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja D. Šváby,
kohtusekretär: kohtusekretäri abi B. Pastor,
arvestades 8. augustil 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 24. oktoobril 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 6. novembril 2007 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146; muudetud kujul) artikkel 7 sätestab, et:
„1. Ei registreerita:
[…]
h) kaubamärke, mille kasutamiseks puudub pädeva asutuse luba ja mille registreerimisest tuleb keelduda Pariisi konventsiooni artikli 6 ter kohaselt;
[…]”
2 20. märtsi 1883. aasta Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni, läbi vaadatud ja muudetud kujul (United Nations Treaty Series, köide 828, nr 11847, lk 108; edaspidi „Pariisi konventsioon”) artiklid 1, 6, 6 ter, 6 sexies ja 7 sätestavad, et:
Artikkel 1
[…]
„2) Tööstusomandi kaitse objektideks on patendid, kasulikud mudelid, tööstusnäidised (tööstusdisainlahendused), kaubamärgid, teenuse kaubamärgid, firmanimetused või kohanimede päritolule viitavad tähised ning kõlvatu konkurentsi tõkestamine.
[…]
Artikkel 6
1) Kaubamärkide taotlemise ja nende registreerimise tingimused määratakse kindlaks liidu [Pariisi konventsiooni kohaldava] iga liikmesriigi oma seadusandlusega.
[…]
Artikkel 6 ter
1) a) Liidu riigid on kokku leppinud, et keeldutakse liidu riikide vappide, lippude ja teiste riiklike embleemide, nende poolt kehtestatud ametlike märkide ning kontroll- ja garantiimärkide, samuti kõige selle, mis heraldika seisukohalt on jäljendamine, kaubamärgina registreerimisest või et registreering tunnistatakse kehtetuks, ning et samuti keelatakse vastavate abinõudega nende kasutamine ilma pädevate organite loata.
b) Punktis a toodud sätted laienevad samal viisil selliste rahvusvaheliste ja valitsusvaheliste organisatsioonide lippudele, vappidele ja teistele embleemidele, mille liikmeks on üks või mitu liidu liikmesriiki ning selliste organisatsioonide nimetuste lühenditele ja nimetustele, välja arvatud need vapid, lipud, muud tunnused, nimetuste lühendid ja nimetused, mis on juba selliste kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete objektiks, mille eesmärgiks on tagada nende kaitse.
c) Mitte ükski liidu liikmesriik ei ole kohustatud rakendama punktis b toodud sätteid selliste õiguste valdajate kahjuks, mis on omandatud heauskselt kuni käesoleva konventsiooni jõustumiseni nimetatud riigis. Liidu riigid ei ole kohustatud rakendama nimetatud sätteid, kui kasutamine või registreerimine, mida peetakse silmas punktis a, ei loo avalikkuse seisukohast muljet seose olemasolust antud organisatsiooni ja vappide, lippude, embleemide, nimetuse lühendite või nimetuste vahel ja kui see kasutamine või registreerimine ei ole ilmselt suunatud avalikkuse eksitamisele kasutaja ja organisatsiooni vahel eksisteeriva seose suhtes. […]
3) a) Nende sätete rakendamiseks on liidu liikmesriigid kokku leppinud teatada vastastiku [r]ahvusvahelise [b]üroo kaudu nende riiklike embleemide, ametlike kontroll- ja garantiimärkide nimestike vahetamise teel, mida nad soovivad või kavatsevad edaspidi seada käesoleva artikli kaitse alla täies ulatuses või mõningate kitsendustega, samuti teatavad nad kõigist järgnevatest muudatustest, mida on nimestikus tehtud. Iga liidu liikmesriik paneb temale saadetud nimestikud sobivaks ajavahemikuks avalikuks tutvumiseks välja.
Selline teatamine ei ole kohustuslik riigilippude suhtes. [...]
Artikkel 6 sexies
Liidu liikmesriigid kohustuvad kaitsma teenuse kaubamärke. Nad ei ole kohustatud hoolitsema nende märkide registreerimise eest.
Artikkel 7
Toote olemus, millele kaubamärki taotletakse, ei või mitte mingil juhul olla takistuseks märgi registreerimisel. […]”
Vaidluse taust
3 Hageja esitas 23. juulil 2002 määruse nr 40/94 alusel Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi taotluse.
4 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, koosneb vahtralehe kujutisest ja suurtähtkirjas täheühendist „rw”, mis on paigutatud nimetatud kujutise alla ning see on kujutatud järgmiselt:
5 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 18, 25 ja 40 ning vastavad järgmisele kirjeldusele:
– „nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; loomanahad; reisikohvrid, reisikastid; päikese- ja vihmavarjud, jalutuskepid; piitsad, hobuseriistad ja sadulsepatooted” (klass 18);
– „rõivad, jalatsid, peakatted” (klass 25);
– „rätsepatööd, loomade topistamine, kaavikute valmistamine; raamatuköitmine; naha, karusnaha ja tekstiili töötlemine ja viimistlemine; fotofilmide ilmutamine ja fototrükk; puidutöötlemine; puuviljade pressimine; teraviljade jahvatamine; metallist pindade töötlemine, karastamine ja viimistlemine” (klass 40).
6 Kontrollija keeldus 7. oktoobri 2005. aasta otsusega taotletava kaubamärgi registreerimisest kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste osas, tuginedes määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktile h ning tuues põhjuseks, et kõnealune kaubamärk võib jätta avalikkusele mulje, nagu oleks asjaomane kaubamärk ja Kanada omavahel seotud, kuna taotletud kaubamärgil kujutatud vahtraleht on Kanada riigi embleemi jäljendus.
7 See embleem on 1. veebruaril 1967 Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (edaspidi „WIPO”) rahvusvaheline büroo poolt Pariisi konventsiooni osalisriikidele saadetud teatise ning WIPO andmebaasi põhjal järgmine:
8 Hageja esitas 6. detsembril 2005 määruse nr 40/94 artiklite 57–62 alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
9 Esimese apellatsioonikoja 4. mai 2006. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), millest hagejat teavitati 29. mail 2006, jäeti hageja kaebus rahuldamata ning kontrollija otsus jõusse.
10 Eespool punktis 7 esitatud asjaolude põhjal nentis apellatsioonikoda, et punane vahtraleht on Kanada embleem (vaidlustatud otsuse punkt 11). Arvestades kohtupraktikat (Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑127/02: Concept vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ECA), EKL 2004, lk II‑1113, punkt 40), leidis apellatsioonikoda, et käesoleval juhul tuleb kontrollida, kas taotletud kaubamärk sisaldab osa, mida võib pidada Kanada embleemiks või „heraldika seisukohalt” selle jäljenduseks. Sõnalise osa „rw” olemasolu taotletud kaubamärgis ei takista Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a kohaldamist (vaidlustatud otsuse punktid 12–14).
11 Selles osas lükkas apellatsioonikoda tagasi hageja argumendi, mis tuleneb taotletud kaubamärgil ja Kanada embleemil kujutatud vahtralehe värvi erinevusest. Kuna hageja registreerimistaotluses ei olnud märgitud ühtki konkreetset värvi, siis võib taotletud kaubamärki kujutada mis iganes värvikombinatsioonis, kaasa arvatud Kanada embleemi punases toonis (vaidlustatud otsuse punkt 15).
12 Peale selle leidis apellatsioonikoda, et kahe vahtralehe joonise vahel ei ole märkimisväärset erinevust. Mõlemal juhul on tegemist lehega, millel on üksteist tippu, mis on varre otsas oleva viieharulise tähe kujuline, ning mille lehetipud ja -harud on ilmselgelt identse paigutusega. Seetõttu tajub asjaomane avalikkus taotletud kaubamärgi vahtralehte heraldika seisukohalt Kanada embleemi jäljendusena (vaidlustatud otsuse punkt 16). Seega võib taotletud kaubamärgi registreerimine avalikkust eksitada selle kaubamärgiga hõlmatavate kaupade ja teenuste päritolu osas, eriti võttes arvesse nende kaupade ja teenuste mitmekesisust, mida Kanada võib pakkuda ja reklaamida (vaidlustatud otsuse punkt 17).
13 Apellatsioonikoja sõnul ei sea hageja kaubamärgi RIVER WOODS väidetav maine Belgias eelnimetatud järeldusi kahtluse alla, kuna eristusvõime omandamine kaubamärgi kasutamise käigus ei ole kohaldatav määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis h käsitletud juhul (vaidlustatud otsuse punkt 19). Apellatsioonikoda lükkas tagasi ka hageja ülejäänud argumendid selle kohta, et hageja on registreerinud mitmeid sarnaseid siseriiklikke kaubamärke, kaasa arvatud Kanada kaubamärke, ning osundas ühtlustamisameti varasemale otsustuspraktikale riigilippu või ‑embleemi sisaldavate kaubamärkide valdkonnas (vaidlustatud otsuse punktid 20–22).
Poolte nõuded
14 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
15 Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
16 Oma hagi toetuseks esitab hageja üheainsa väite määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti h rikkumise kohta. Esimese Astme Kohus peab vajalikuks kontrollida seda väidet kõigepealt registreerimistaotluses käsitletud klassi 40 kuuluvate teenuste osas ning seejärel samas taotluses käsitletud klassi 18 ja 25 kuuluvate kaupade osas.
Klassi 40 kuuluvad teenused
Poolte argumendid
17 Hageja täpsustab, et kuigi Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a kohaldatavus teenuste kaubamärkidele võib tekitada küsimusi, arendab ta oma argumente vaidlusaluses registreerimistaotluses osundatud kaupade ja teenuste vahel vahet tegemata.
18 Ühtlustamisamet märgib omalt poolt, et Pariisi konventsiooni artikkel 6 ter on kohaldatav üksnes kaubamärkidele, st kaupade kaubamärkidele. See säte ei kohusta Pariisi konventsiooni osalisriike ega Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeteks olevaid riike või rahvusvahelisi organisatsioone – sh Euroopa Liitu −, kes on kohustatud artiklit 6 ter järgima, keelduma teenuste kaubamärkidena või teenuste kaubamärkide osadena registreerimast riigi embleeme või teisi ametlikke tähiseid kujutavaid või jäljendavaid tähiseid või nende registreeringut kehtetuks tunnistama. Ühtlustamisameti sõnul on nii liikmesriikidel kui ka ühtlustamisametil endal siiski vaieldamatult õigus seda teha.
19 WIPO koduleheküljel kättesaadava dokumendi „Üldteave Pariisi konventsiooni artikli 6 ter kohta” lõike 7 kohaselt tunnustab Pariisi konventsiooni haldav WIPO seda võimalust otsesõnu. Teiseks viitab määruse nr 40/94 artikkel 1 sõnaselgelt „kaupade või teenuste kaubamärkidele”, samas kui sama määruse artikkel 7, mis käsitleb absoluutseid keeldumispõhjusi, ei tee kaupade ja teenuste kaubamärkidel vahet. Lõpuks on Esimese Astme Kohus eespool punktis 10 viidatud kohtuotsuses ECA ise nentinud, et Pariisi konventsiooni artikkel 6 ter on kohaldatav ka teenuste kaubamärkidele, kuna selle kohtuasja aluseks olnud kaubamärk tähistas nii klassi 9 kuuluvaid kaupu kui ka klassi 41 kuuluvaid teenuseid, ning sedastades, et asjaomase kaubamärgi registreerimisest keelduti Pariisi konventsiooni artikli 6 ter alusel põhjendatult, ei teinud Esimese Astme Kohus vahet kaupadel ja teenustel.
20 Kohtuistungil toetas ühtlustamisamet Pariisi konventsiooni artikli 6 ter laia tõlgendust nii, et selle kohaldamisalasse kuuluksid ka teenuste kaubamärgid, kuna pärast Pariisi konventsiooni artikli 6 ter vastuvõtmist on kõnealune kaubamärgi liik omandanud suurema tähtsuse, mis on võrreldav kaupade kaubamärkide tähtsusega. Ühtlustamisameti sõnul soovitab ka WIPO kõnealuse sätte sellist tõlgendust.
21 Samuti väitis ühtlustamisamet kostja vastuses, et igal juhul ei ole Pariisi konventsiooni artikli 6 ter kohaldatavus teenuste kaubamärkidele Esimese Astme Kohtu vaidluse esemeks, kuna esiteks ei ole seda küsimust ühtlustamisameti talitustes toimunud menetluste käigus tõstatatud, ning teiseks ei ole hageja piisavalt selgitanud väidet, mille kohaselt asjaomane säte ei ole kohaldatav teenuste kaubamärkidele. Siiski märkis ühtlustamisamet kohtuistungil, et Esimese Astme Kohus võib seda küsimust kontrollida, kuigi hageja ei ole selle kohta konkreetseid argumente esitanud, ning selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.
Esimese Astme Kohtu hinnang
22 Kõigepealt tuleb märkida, et nii ühtlustamisameti talitustes kui ka Esimese Astme Kohtus on hageja esitanud sisuliselt üheainsa väite määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti h rikkumise kohta, tuues põhjenduseks, et taotletud kaubamärgi registreerimisest ei saa Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a alusel keelduda, kuna see kaubamärk ei ole ei Kanada riigi embleem ega „heraldika seisukohalt” selle jäljendus.
23 Samas on Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a kohaldatavus teenuste kaubamärkidele selline eelnev küsimus, mille lahendamine on hageja esitatud väidet arvestades määruse nr 40/94 nõuetekohaseks kohaldamiseks hädavajalik. Tegemaks kindlaks, kas taotletud kaubamärk kujutab teenuseid puudutavas osas endast kaubamärki, mille puhul on võimalik, et selle registreerimine on artikli 6 ter lõike 1 punktiga a vastuolus, tuleb teha kindaks, kas see säte on kohaldatav teenuste kaubamärkidele. Vastasel korral on ühtlustamisameti keeldumine registreerida see kaubamärk teenuste jaoks tõesti määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti h rikkumine, nagu väidab hageja, ilma et oleks vaja kontrollida, kas taotletud kaubamärk kujutab endast Kanada riigi embleemi või „heraldika seisukohalt” selle jäljendust.
24 Seega kuulub küsimus, kas Pariisi konventsiooni artikkel 6 ter on teenuste kaubamärkidele kohaldatav, apellatsioonikojale esitatud vaidluse õiguslike asjaolude hulka, isegi kui hageja ei ole selle küsimuse osas oma seisukohta väljendanud ja apellatsioonikoda ei ole seda aspekti käsitlenud (Esimese Astme Kohtu 1. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑57/03: SPAG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dann ja Backer (HOOLIGAN), EKL 2005, lk II‑287, punkt 21). Seega võib seda küsimust esimest korda tõstatada Esimese Astme Kohtus (eespool viidatud kohtuotsus HOOLIGAN, punkt 22).
25 Eespool punktis 23 käsitletud põhjustel kuulub see küsimus ka Esimese Astme Kohtule esitatud vaidluse õiguslike asjaolude hulka. On asjakohane märkida, et kuigi otsus tuleb teha üksnes poolte nõuete kohta, mis moodustavad vaidluse raamistiku, ei pea kohus piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on esitanud väidete toetuseks, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele (Euroopa Kohtu 27. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑470/02 P: UER vs. M6 jt, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 69, ja 13. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑172/05 P: Mancini vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑77, punkt 41). Nii on ka käesolevas asjas, kuna hageja on väljendanud kahtlusi selles osas, kas Pariisi konventsiooni artikkel 6 ter on kohaldatav teenuste kaubamärkidele. Nagu ühtlustamisamet ise kohtuistungil märkis, ei jää see küsimus seega vaidluse esemest välja ning Esimese Astme Kohtul tuleb hageja esitatud ainsale väitele vastamiseks seda kontrollida.
26 Seetõttu tuleb kontrollida, kas Pariisi konventsiooni artikkel 6 ter on kohaldatav teenuste kaubamärkidele. Selles osas tuleb märkida, et kõnealuse sätte sõnastus hõlmab üksnes „kaubamärke”. Pariisi konventsiooni artikli 1 lõikest 2, artikli 6 lõikest 1 ja lõpuks artiklist 6 sexies tuleneb, et nimetatud konventsioon teeb vahet ühelt poolt „kaubamärkide”, mis vastavalt artiklile 7 registreeritakse kaupade jaoks, ja teisalt „teenuste kaubamärkide” vahel. Kuna artikkel 6 ter hõlmab üksnes kaubamärke, st kaupade kaubamärke, siis tuleb järeldada, et selles sättes kehtestatud registreerimise ja kasutamise keeld ei puuduta teenuste kaubamärke.
27 Siiski väidab ühtlustamisamet, et ühenduse seadusandja võib keelata teenuste jaoks registreerida selliseid kaubamärke, mille koostisosaks on riigi embleem, olgugi et Pariisi konventsiooni artikli 6 ter alusel ei ole ta selleks kohustatud.
28 Tuleb märkida, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt h kõigest osundab Pariisi konventsiooni artiklile 6 ter, täpsustades et „[e]i registreerita kaubamärke, mille […] registreerimisest tuleb keelduda Pariisi konventsiooni artikli 6 ter kohaselt”. Kuna Pariisi konventsiooni artikkel 6 ter ei puuduta teenuste kaubamärke, siis ei saa viimased olla kaubamärgid, mille registreerimisest „tuleb keelduda” selle sätte alusel ning seega ei saa määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis h sätestatud absoluutne keeldumispõhjus neile kaubamärkidele laieneda. Selleks, et järeldada vastupidist, ei piisa ühtlustamisameti tõstatatud asjaolust, et määruse nr 40/94 artikkel 7 ei tee vahet kaupade kaubamärgi ja teenuste kaubamärgi vahel, kuna see vahetegemine on kehtestatud Pariisi konventsiooni artiklis 6 ter, millele määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt h viitab.
29 Kui ühenduse seadusandjal oleks olnud kavatsus keelata „vapp[e], lipp[e] ja teis[i] riiklik[k]e embleem[e]” kujutavate kaubamärkide registreerimine ka teenuste jaoks, ei oleks ta piirdunud üksnes viitega Pariisi konventsiooni artiklile 6 ter, vaid oleks määruse nr 40/94 artikli 7 enda tekstis keelanud „riikide vappide, lippude ja teiste riiklike embleemide […] samuti kõige selle, mis heraldika seisukohalt on jäljendamine” registreerimise kaubamärgina või selle koostisosana, tegemata kaupade ja teenuste kaubamärkide vahel vahet kaudselt, kuid vältimatult, osundades Pariisi konventsiooni artiklile 6 ter.
30 Ühtlustamisameti poolt eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA ei lükka ümber eespool käsitletud kaalutlusi, kuna selles kohtuasjas ei kontrollinud Esimese Astme Kohus Pariisi konventsiooni artikli 6 ter kohaldatavust teenuste kaubamärkidele ning pealegi ei tõstatanud pooled nimetatud kohtuasjas seda küsimust.
31 Lõpuks, mis puutub ühtlustamisameti argumenti, mille kohaselt tuleb Pariisi konventsiooni artiklit 6 ter tõlgendada laialt, siis tuleb see tagasi lükata. Esiteks on ainsas asjakohases WIPO dokumendis (vt eespool punkt 19), millele tugineb ühtlustamisamet, märgitud kõigest seda, et Pariisi konventsiooni artikkel 6 ter „ei kohusta Pariisi konventsiooni osalisriike riigi embleemide või teiste ametlike tähiste registreerimisest keelduma, registreeringut kehtetuks tunnistama ja keelama nende kasutamist teenuste kaubamärkide või teenuste kaubamärkide osadena. Liikmesriikidel on siiski õigus seda teha […]”. Vastupidiselt ühtlustamisameti väidetele ei toeta see dokument seega kõnealuse sätte laia tõlgendamist. Pealegi lisati nimelt selleks, et anda teenuste kaubamärkidele Pariisi konventsiooniga kaupade kaubamärkidele antud kaitse, 27. oktoobril 1994 Genfis vastu võetud lepingu kaubamärgiõiguse kohta artiklisse 16 vastavasisuline erisäte. Samas ei ole Euroopa Ühendus seda 30. juunil 1995 Euroopa ühenduse poolt allkirjastatud lepingut veel ratifitseerinud.
32 Teiseks võib eelkõige eeldada seda, et määruse nr 40/94 suhteliselt hiljutise vastuvõtmise ajal oli ühenduse seadusandja teadlik teenuste kaubamärkide tähtsusest kaasaegses kaubanduses ning seega oleks saanud Pariisi konventsiooni artikliga 6 ter riigiembleemidele antud kaitset laiendada ka kõnealusele kaubamärgiliigile. Kuna seadusandja ei pidanud sobivaks asjaomaste sätete kohaldamisala niimoodi laiendada, siis ei ole ühenduse kohtu ülesanne seada ennast seadusandja asemele ning tõlgendada neid sätteid, mille sisu ei ole sugugi ebaselge, seaduse vastaselt.
33 Kõigest eeltoodust tuleneb, et kuna vaidlustatud otsusega keelduti taotletud kaubamärgi registreerimisest klassi 40 kuuluvate teenuste jaoks, siis rikkus see otsus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti h ning see otsus tuleb tühistada.
Klassidesse 18 ja 25 kuuluvad kaubad
Poolte argumendid
34 Hageja tuletab kõigepealt meelde Esimese Astme Kohtu praktikat, mis puudutab Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a tõlgendamist (eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 39) ning järeldab sellest, et selle sätte alusel ei saa keelata sellise kaubamärgi registreerimist, mis nagu taotletud kaubamärk ei kahjusta riigi õigust kontrollida oma suveräänsuse sümbolite kasutamist ega eksita avalikkust asjaomaste kaupade ja teenuste päritolu osas.
35 Esiteks väidab hageja, et apellatsioonikojal ei olnud õigus, kui ta jättis kõrvale asjaolu, et taotletud kaubamärgil on sõnaline osa „rw”, kuna sel puudus käesolevas asjas tähtsus. Hageja sõnul tuleb alati arvestada seda, kuidas keskmine tarbija asjaomast kaubamärki tajub ning eriti tervikmuljet, mis keskmisel tarbijal kaubamärgist tekib (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑404/02: Nichols, EKL 2004, lk I‑8499, punkt 35; vt ka eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 64). Pealegi tajub keskmine tarbija kaubamärki kui tervikut (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑251/95, SABEL, EKL 1997, lk I‑6191, punkt 23).
36 Käesoleval juhul moodustab sõnaline osa „rw”, mis on hageja peamise kaubamärgi RIVER WOODS lühend, taotletud kaubamärgi kujutisosaga terviku. Ühtlasi tuleb arvesse võtta seda, kuidas keskmine tarbija tajub asjaomast kaubamärki selle kasutamise tavatingimustes. Hageja esitab oma hagis joonised selle kohta, kuidas tema arvates kõnealust kaubamärki tajutakse. Arvestades tervikmuljet, mis jääb taotletud kaubamärgist nagu seda tajutakse kasutamise tavatingimustes, on välistatud igasugune võimalus kohaldada käesolevas asjas määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti h.
37 Teiseks väidab hageja, et apellatsioonikoda leidis taotletud kaubamärgil kujutatud vahtralehe osas vaidlustatud otsuse punktis 16 vääralt ka seda, et „asjaomasele avalikkusele võib jääda mulje, et tegemist on heraldika seisukohalt Kanada embleemi jäljendusega”.
38 Hageja tuletab meelde, et Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punktis a sätestatud riigiembleemide kaitse viitab sarnasusele väga piiritletud valdkonnas, milleks on jäljendamine „heraldika seisukohalt”. Hageja märgib selles osas, et „[s]elline täpsus tegelikult kitsendab keelatud jäljendamise ulatust võrreldes sellega, mida kaubamärgiõiguses tavaliselt lubamatuks peetakse. Riigiembleemid sisaldavad tihti üldiselt kasutatavaid sümboleid nagu lõvi, kotkas või päike ning nende jäljendamine on keelatud üksnes siis, kui neil on asjaomase riigi tähise heraldilised omadused. Seetõttu on sümboli kui sellise kasutamine vaba ning seda võib kasutada kaubamärgi koostisosana” (Haagi 1925. aasta revisjonikonverentsi aktid, lk 245). Hageja osundab ka Pariisi konventsiooni Lissaboni 1958. aasta revisjonikonverentsi otsustele, mis puudutavad küsimust, kas tuleks loobuda artikli 6 ter lõike 1 punktis a antud kaitse piiramisest jäljendamisega „heraldika seisukohalt” (Lissaboni konverentsi aktid, lk 129, 131, 139 ja 140).
39 Hageja märgib lisaks, et kui välja arvata erijuhud, siis ei kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 ter embleeme väljaspool nende embleemifunktsiooni. Kaubamärkide ja teiste eristavate tähiste sarnaselt võib embleem olla rohkem või vähem tavapärane. See asjaolu võib hageja sõnul avaldada olulist mõju asjaomasele embleemile Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punktiga a antud kaitsele. Seega on väga piiratud sellise embleemi kaitse, mis on pigem tavapärane ja millel on vaid vähe selgeid heraldilisi omadusi.
40 Käesoleval juhul on Kanada valitus teatanud WIPO‑le riigi embleemina samast punasest vahtralehest, mis on Kanada riigi lipu osa. Hageja sõnul on vahtralehe punane värv ülioluline, mille kohta annab tunnistust esiteks WIPO andmebaasis selle embleemi sissekandes liigi kohta tehtud kirje, mille kohaselt kõnealune embleem on „värviline”, teiseks samas andmebaasis esitatud asjaomase embleemi graafiline kujutis ning kolmandaks asjaolu et kasutatud punase värvi toon on eriline ega vasta vahtralehe väga levinud värvile. Viimati nimetatud asjaolu eristab Kanada embleemi kujutisest, mis vahtralehe puhul iseenesest meelde tuleb.
41 Hageja sõnul on selge, et Pariisi konventsiooni artikliga 6 ter ei soovita lubada Kanadal vahtralehe loomuliku kujutise monopoliseerimist, seda enam, et asjaomane puu ei kasva ainult Kanadas. Taotletud kaubamärk sisaldab kõigest musta värvi vahtralehe loomulikku kujutist. Kui võrrelda taotletud kaubamärgil kujutatud vahtralehte Kanada embleemiga graafilisest seisukohast, siis ilmneb, et varre laius on erinev. Lõpuks, sellise keskmise tarbija tajus, kes puutub taotletud kaubamärgiga kokku selle kasutamise tavatingimustes, moodustab kõnealusel kaubamärgil kujutatud vahtraleht terviku eraldiseisva ja domineeriva sõnalise osaga „rw” ning sellel vahtralehel ei ole heraldilisi omadusi.
42 Neil asjaoludel on võimatu järeldada, et taotletud kaubamärk on „heraldika seisukohalt” Kanada embleemi jäljendus. Selle kaubamärgi registreerimine ei kahjusta Kanada embleemi ennast ega ka Kanada riigi kontrolli selle embleemi kasutamise üle.
43 Kolmandaks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuses (punkt 17) tehtud järelduse, mille kohaselt võib taotletud kaubamärgi registreerimine eksitada avalikkust selle kaubamärgiga tähistatavate kaupade ja teenuste päritolu osas.
44 Hageja väidab, et taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste päritolus eksimise võimalust hinnates tuleb esiteks arvestada keskmise tarbija tajuga ja teiseks asjaomaste kaupade ja teenustega. Taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ning riigi vaheline võimalik seos peaks olema niivõrd otsene ja konkreetne, et see keskmist tarbijat eksitaks (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑334/03: Deutsche Post EURO EXPRESS vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROPREMIUM), EKL 2005, lk II‑65, punktid 24, 25 ja 41).
45 Käesoleval juhul ei saa taotletud kaubamärk kui tervik keskmist tarbijat eksitada. Vaidlustatud otsuses olev viide väga mitmekesisele kaupade ja teenuste valikule, mida Kanada kui maailma üks suurimaid majandusi võib pakkuda ja reklaamida, ei ole veenev, kuna sellised kaalutlused on asjakohased ka paljude teiste riikide suhtes. Taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste ning asjaomase riigi, s.o Kanada vahelise piisavalt otsese ja konkreetse seose olemasolu ei ole käesoleval juhul tõendatud.
46 Tarbija, kes puutub seoses nende kaupade ja teenustega, mille suhtes taotletud kaubamärki kasutatakse, selle kaubamärgiga kokku, tajub just sõnalist osa, mis moodustab terviku dekoratiivse fantaasiaelemendiga, millel on kõige enam väga nõrk geograafiline tähendusvarjund. See tähendusvarjund on palju vähem ilmne kui teiste kaubamärkide juhul nagu näiteks kaubamärk Mont Blanc, mis on registreeritud pastapliiatsite või kreemi jaoks. Neil viimastel juhtudel ei taju tarbija mingit seost asjaomase pastapliiatsi või kreemi päritolu ja Mont Blanc’ piirkonna vahel. Samuti tuleb rõivaste sektoris taotletud kaubamärgiga sama tüüpi kaubamärkide kasutamist sagedasti ette.
47 Neljandaks väidab hageja, et apellatsioonikojal ei olnud õigus, kui ta jättis analüüsimata hageja kaubamärgi RIVER WOODS maine ja selliste tuletatud kaubamärkide nagu taotletud kaubamärk kasutamise hageja poolt, kuna neil puudus käesolevas asjas tähtsus.
48 Faktide osas tugineb hageja mitmele tõendile, mis on lisatud hagiavaldusele ning mis tema sõnul tõendavad, et ta on neid tuletatud kaubamärke ja eelkõige taotletud kaubamärki juba laialt kasutanud ning et peale selle on tema kaubamärk RIVER WOODS üks Belgia mainekaimatest kaubamärkidest.
49 Õiguslikust küljest täpsustab hageja, et tema poolt apellatsioonikojas esitatud argument ei puuduta eristusvõime omandamist kasutamise käigus. Hageja märgib, et selline kaalutlus oleks Pariisi konventsiooni artikli 6 ter sõnastust arvestades sobimatu.
50 Hageja leiab, et asjaomaste tuletatud kaubamärkide intensiivse kasutamise ja tema kaubamärgi RIVER WOODS maine tõttu ei arva taotletud kaubamärgiga kokku puutuv tarbija mingil juhul, et selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused pärinevad Kanadast või on selle riigi poolt kuidagi ametlikult tunnustatud. Seetõttu on eelnimetatud kasutamine ja maine määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis h osundatud absoluutsele keeldumispõhjusele ja Pariisi konventsiooni artiklile 6 ter hinnangu andmisel asjakohased asjaolud, ning seda eriti olukorras, kus ükski riik ega rahvusvaheline organisatsioon ei ole kaubamärgi RIVER WOODS või hageja teiste tuletatud kaubamärkide kasutamise suhtes esitanud vastuväiteid.
51 Viimaseks väidab hageja, et apellatsioonikoda ei ole piisavalt arvestanud erinevaid hageja poolt ühtlustamisametis osundatud varasemaid siseriiklikke ja ühenduse kaubamärke, millel on kujutatud riigilipp või ‑embleem. Iga kaubamärki tuleks hinnata lähtuvalt selle eriomadustest ja mitte ühtlustamisameti varasema praktika või selle alusel, kas see kaubamärk on teistes Euroopa riikides registreeritud või mitte. Need asjaolud võivad anda asjakohaseid viiteid selle kohta, kas tähise registreerimine ühenduse kaubamärgina on võimalik.
52 See on nii eriti seetõttu, et teised osundatud registreeringud annavad tunnistust rahvusvaheliste lepingute, näiteks Pariisi konventsiooni, sätete kohaldamisest või praktikast asjaomase embleemi päritoluriigis. Sellel riigil on parim lähtekoht oma embleemi kaitse ulatuse määratlemiseks ning pealegi on päritoluriik see riik, kes on sellest kui Pariisi konventsiooni artiklis 6 ter silmas peetud embleemist teatanud. Seetõttu on raske õigustada seda, et väljaspool asjaomast riiki on lähenemine kaitsele rangem kui selles riigis. Kuna käesoleval juhul ühtlustamisamet teatud mõttes esindab Kanadat, siis tuleb tal arvestada asjaomase embleemi kaitse valdkonnas Kanada praktikaga.
53 Selles osas märgib hageja, et ta on taotlenud taotletud kaubamärgiga identse kaubamärgi registreerimist Kanada kaubamärgina. Selle kaubamärgi registreerimisest ei keeldutud mitte absoluutse keeldumispõhjuse tõttu, vaid see jäeti registreerimata teistel põhjustel. Kõnealuse kaubamärgi registreerimise heaks kiitmiseks palus Kanada kaubamärgiamet, et hageja nõustuks üksnes järgmise loobumisklausliga (disclaimer text): „[L]oobutakse üheteistkümnetipulise vahtralehe kujutise ainukasutusõigusest muul juhul, kui kaubamärgis.” See Kanada kaubamärgiameti lähenemine ilmestab üksnes põhimõtet, mille kohaselt tuleb arvesse võtta kaubamärgist jäävat „tervikmuljet” ja selle „tajumist tervikuna”.
54 Peale selle on hageja Kanada kaubamärgiametis registreerinud kaks muud kaubamärki, millel mõlemal on kujutatud vahtraleht, mis ühel juhul on kaetud Ühendriikide lipust inspireeritud motiiviga ja mille sees teisel juhul on kujutatud tähed „rw”. Nende registreerimisele eelnes nõustumine loobumisklausliga sama sõnastuses, mida käsitleti eelmises punktis. Need kaks kaubamärki ning taotletud kaubamärgiga identne kaubamärk on Ühendriikides registreeritud.
55 Samas ei seadnud ühtlustamisamet taotletud kaubamärgi registreerimise tingimuseks, et hageja nõustuks sarnase loobumisklausliga, kuigi ta oleks pidanud sellise võimaluse ette nägema kaubamärkide osas, mis kujutavad riigiembleemidelt ja -sümbolitelt laenatud selliseid osi, mis võivad tekitada kahtlusi nende kaitse ulatuse osas.
56 Lisaks märgib hageja, et ühtlustamisamet on ise registreerinud hageja teisi kaubamärke, millest vaidlustatud otsuse põhjal oleks pidanud keelduma. Selles osas esitab hageja oma hagis kolm talle kuuluvat ühenduse kaubamärki. Esimene, registreeritud nr 2793479 all, kujutab vahtralehte, mille sees on tähed „rw”. Teine, registreeritud nr 2788115 all, kujutab eelkõige vahtralehte, mis on kaetud Ühendriikide lipu kujutise motiiviga. Kolmandal on lisaks muudele elementidele Ühendriikide lipuga sarnane lipp. Hageja märgib lisaks, et nii taotletud kaubamärk kui ka eespool nimetatud kolm kaubamärki on nii Beneluxi riikide intellektuaalomandiameti kui ka teiste riikide kaubamärkiametite poolt juba heaks kiidetud.
57 Lõpuks märgib hageja, et taotletud kaubamärgi registreerimisest keeldumine ühtlustamisameti poolt ei ole kooskõlas selle ameti praktikaga selliste kaubamärkide valdkonnas, mis kujutavad vahtralehte või mõnda teist riigiembleemi. Hageja esitab oma hagiavalduses 29 tähist, mis kujutavad vahtralehte või lippu või muud riigisümbolit ning esitab tõendid selle kohta, et kõik need tähised on ühenduse kaubamärgina registreeritud.
58 Ühtlustamisamet vaidlustab hageja argumendid.
Esimese Astme Kohtu hinnang
59 Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a eesmärk on välistada sellise kaubamärgi registreerimine ja kasutamine, mis on identne riigiembleemiga või millel on sellega teatavad sarnasused (eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 39). Riigiembleemid on kaitstud mitte üksnes selliste kaubamärkide registreerimise ja kasutamise eest, mis on riigiembleemiga identsed või mis sisaldavad riigiembleeme, vaid ka kaubamärkidesse selliste embleemide paigutamise eest, mis on „heraldika seisukohalt” jäljendused (eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 40).
60 Seega ei takista vastupidiselt hageja väidetele asjaolu, et taotletud kaubamärk sisaldab ka sõnalist osa „rw”, iseenesest kõnealuse artikli kohaldamist (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 41).
61 Selles osas viitab hageja ekslikult eespool punktis 35 viidatud kohtuotsusele Nichols (punkt 35). Algusest peale tuleb nentida, et selle kohtuotsuse punkt 35, millele hageja tugineb, ei ole üldse asjakohane. Igal juhul tuleb märkida, et see kohtuotsus puudutab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 3 lõike 1 punktide a ja b tõlgendamist. Tegemist on sätetega, mille sõnastus on analoogne määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktide a ja b sätetega, mis näevad ette, et ühenduse kaubamärgina ei registreerita esiteks tähiseid, mis ei vasta artiklis 4 sätestatud tingimustele, s.o tähiseid, millest kaubamärk ei saa koosneda, ning teiseks kaubamärke, millel puudub eristusvõime.
62 Sõltumata hageja ekslikust viitest, võib samas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mitmeosalise kaubamärgi puhul kaubamärgi võimalikku eristusvõimet hinnates ühe etapina analüüsida selle iga sõna või osa eraldivõetuna, kuid kokkuvõttes peab lähtuma sellest, kuidas asjaomane avalikkus asjaomast kaubamärki tervikuna tajub, mitte aga oletusest, et osad, millel eraldiseisvana eristusvõime puudub, ei või omavahel kombineerituna eristusvõimet omada. Asjaolu, et kõikidel osadel eraldivõetuna puudub eristusvõime, ei välista võimalust, et nende kombinatsioon võib olla eristusvõimeline (vt Euroopa Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑37/03 P: BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2005, lk I‑7975, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika).
63 Sellest kohtupraktikast tuleneb seega, et ainuüksi asjaolu, et mitmeosalise kaubamärgi üks osa ei ole eristusvõimeline, ei takista kõnealuse kaubamärgi registreerimist ühenduse kaubamärgina, kui kaubamärgil tervikuna vaadelduna on selline võime.
64 Sama ei kehti aga määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis h käsitletud absoluutse keeldumispõhjuse kohta, mis viitab Pariisi konventsiooni artiklile 6 ter. Viimati nimetatud säte keelab mitte ainult nende kaubamärkide registreerimise, mis koosnevad üksnes riigiembleemist või „heraldika seisukohalt” selle jäljendusest, vaid ka riigiembleemi või sellise embleemi „heraldika seisukohalt” jäljenduse kui mitmeosalise kaubamärgi osa registreerimise või kasutamise.
65 Seetõttu tuleb mitmeosalist kaubamärki selle sätte seisukohalt hinnates arvestada asjaomase kaubamärgi igat osa ning vastava kaubamärgi registreerimise takistamiseks piisab, sõltumata sellest, kuidas seda tervikuna tajutakse, kui üks neist osadest on riigiembleem või „heraldika seisukohalt” selle jäljendus.
66 Samuti on ekslik hageja viide eespool punktis 10 viidatud kohtuotsusele ECA (punkt 64). Esiteks tuletas Esimese Astme Kohus selle kohtuotsuse punktis 64 üksnes meelde apellatsioonikoja otsuse asjaolusid, mis selles kohtuasjas vaidlustati. Teiseks kuulub see punkt kohtuotsuse osasse, mis käsitleb Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punktis c sätestatud erandit ning puudutab täpsemalt seda, kuidas asjaomane avalikkus tajub taotletava kaubamärgi omaniku ja selle rahvusvahelise organisatsiooni vahelist seost, kelle embleem on sellel kaubamärgil kujutatud. Eespool punktis 10 viidatud kohtuotsust ECA ei saa seega tõlgendada nii, et see toetab sellise kaubamärgi ühenduse kaubamärgina registreerimist, millel on peale riigiembleemi või rahvusvahelise organisatsiooni embleemi ka teised osad. Pealegi on selline väide eespool punktis 10 viidatud kohtuotsuses ECA (vt eespool punkt 59) otsesõnu tagasi lükatud.
67 Seetõttu tuleb käesoleval juhul kontrollida, kas taotletud kaubamärgil kujutatud vahtralehte tajutakse Kanada riigi embleemina või „heraldika seisukohalt” selle jäljendusena. Hageja väidab, et see ei ole nii ning viitab esiteks taotletud kaubamärgi vahtralehe ning Kanada riigi embleemil kujutatud vahtralehe värvi erinevusele ning teiseks nende lehtede varte graafika erinevusele.
68 Seoses värvi erinevusega tuleb märkida, et olukorras, kus registreerimistaotluses ei ole taotletud kaubamärgi värvi märgitud, võib seda kaubamärki kujutada mistahes värvikombinatsioonis ning seega ka punase vahtralehena. Seetõttu ei oma asjaolu, et Kanada embleemi vahtraleht on punane, käesolevas asjas tähtsust (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud kohtuotsuses ECA, punkt 45). Peale selle tuleb märkida, et Kanada embleem võib, nagu ka taotletud kaubamärgil kujutatud vahtraleht, taasesitatuna olla must-valge (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 46).
69 Sellest tuleb järeldada, et vaidlustatud otsuse punktis 15 lükati hageja argument, mis puudutab kahe asjaomase vahtralehe värvi erinevust, õigesti tagasi.
70 Lehtede varte graafika erinevusega seoses tuleb selleks, et teha kindlaks, kas kaubamärk on Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a sättega vastuolus või mitte, seda kaubamärki ja asjaomast riigiembleemi kõigepealt „heraldika seisukohalt” võrrelda.
71 Selles osas tuleb märkida, et vapid ja teised heraldilised embleemid on joonistatud sellise suhteliselt lihtsa kirjelduse järgi, milles on antud juhised kujunduse, taustavärvi ning embleemi moodustavate erinevate elementide (nagu lõvi, kotkas, lill jne) arvu, värvi ja paigutuse kohta. See heraldiline kirjeldus ei hõlma aga üksikasjalikke juhiseid embleemi joonise ja eriosade kohta, mistõttu ühe ja sama heraldilise kirjelduse põhjal on võimalikud erinevad kunstilised tõlgendused. Kuigi iga selline tõlgendus võib üksikasjades teistest erineda, on need kõik siiski asjaomase embleemi jäljendused „heraldika seisukohalt”.
72 Seetõttu tuleb Pariisi konventsiooni artikli 6 ter tähenduses „heraldika seisukohalt” võrdlemisel lähtuda asjaomase embleemi heraldilisest kirjeldusest mitte selle embleemi võimalikust geomeetrilisest kirjeldusest, mis on oma olemuselt palju üksikasjalikum (eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 44).
73 Käesoleval juhul on Kanada teatanud WIPO rahvusvahelisele büroole, et selle riigi embleem on vahtralehe kujutis (vt eespool punkt 7), lisamata seejuures kujutise kirjeldust. On ilmne, et selle embleemi heraldilises kirjelduses mainitaks üksnes seda, et tegemist on punase vahtralehega, jättes konkreetse joonise täpsustamata, kuna selline täpsustus ei ole heraldilise kirjelduse puhul vajalik või tavapärane.
74 Kanada riigi embleemina teatatud vahtralehe ja taotletud kaubamärgi võrdlus toob siiski esile jooniste teatavad erinevused lehe varre osas ning väljalõiked mõlemal pool lehe keskmist kolmandikku on Kanada embleemi vahtralehel palju sügavamad. Väljalõigete täpne sügavus on aga selline üksikasi, mida ei tooda kunagi välja asjaomase embleemi heraldilises kirjelduses, vaid palju üksikasjalikumas geomeetrilises kirjelduses, mis aga ei oma heraldika seisukohalt võrdlemisel tähtsust.
75 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 16 õigesti, et hoolimata lehe „varre väikesest erinevusest” „tajub ühenduse asjaomane avalikkus [taotletud kaubamärki] peamiselt Kanada embleemi jäljendusena”. Olgugi et vaidlustatud otsuses ei ole avalikkust määratletud, võib tegemist olla üksnes laia avalikkusega, kellele taotletud kaubamärgiga hõlmatavad laiatarbekaubad on suunatud. Sellistest keskmistest tarbijatest koosnev avalikkus, kes kohtupraktika kohaselt (Esimese Astme Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑320/03: Citicorp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (LIVE RICHLY), EKL 2005, lk II‑3411, punkt 69) on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad, ei pööra erilist tähelepanu embleemide ja kaubamärkide sellistele detailidele nagu käesoleval juhul erinevus kõnealuste vahtralehtede varre laiuse vahel.
76 Hageja vaidlustab ka vaidlustatud otsuse punktis 17 tehtud järelduse, mille kohaselt „võib taotletud kaubamärgi registreerimine avalikkust eksitada seda kaubamärki kandvate kaupade ja teenuste päritolu osas”.
77 Selles osas tuleb märkida, et Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a kohaldamine ei sõltu sellest, kas asjaomane avalikkus võib eksida taotletud kaubamärgiga tähistatud kaupade päritolu osas või selles osas, kas selle kaubamärgi omanik ning asjaomane riik, kelle embleemi on vastaval kaubamärgil kujutatud, on omavahel seotud.
78 Artikli 6 ter lõike 1 punkti c teine lause, mis viitab sellisele seosele, puudutab ainult embleeme ja selle lõigu punktis b käsitletavaid teisi rahvusvaheliste ja valitsusvaheliste organisatsioonide tähiseid, mitte selle lõigu punktis a käsitletud riigiembleeme ja muid -tähiseid. Artikli 6 ter lõike 1 punkti c teises lauses „nimetatud sätted” on ilmselgelt sama lõike 1 punkti c esimeses lauses osundatud sätted, s.o „punktis b toodud sätted”, mis puudutavad rahvusvaheliste organisatsioonide embleeme. Seda tõlgendust kinnitab kahekordne viitamine lõigu 1 punkti c teises lauses vastavale „organisatsioonile”.
79 Mis puutub artikli 6 ter lõike 1 punkti c teises lauses tehtud viitesse „registreerimi[sel]e, mida peetakse silmas punktis a”, siis soovitakse sellega üksnes täpsustada, et lõike 1 punkt c puudutab üksnes nende punktis b nimetatud organisatsioonide embleemide ning „samuti kõige selle, mis heraldika seisukohalt on jäljendamine” registreerimist või kasutamist „kaubamärgina või tema koostisosana”. Seevastu ei saa pelka viidet tõlgendada nii, et punktis c ettenähtud erand laieneb ka riigiembleemidele, kuna selline laienemine on vastuolus viimati nimetatud sätte ülejäänud selge sõnastusega.
80 Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuse punktid 17 ja 18, mis puudutavad võimalust, et asjaomane avalikkus seostab hageja Kanadaga, ei avalda mõju selle otsuse resolutiivosale, kuna see tugineb vaidlustatud otsuse punktides 14–16 õiguslikult piisavalt esitatud kaalutlustele, mille kohaselt taotletud kaubamärk kujutab „heraldika seisukohalt” Kanada riigi embleemi. Seega tuleb hageja argument vaidlustatud otsuse punktis 17 esitatud apellatsioonikoja järelduse ekslikkuse kohta ainetuna tagasi lükata.
81 Sama tuleb märkida argumendi kohta, mis puudutab hageja kaubamärgi RIVER WOODS väidetava maine arvesse võtmata jätmist. Hageja poolt selle kohta Esimese Astme Kohtus esitatud selgitustest (vt eespool punkt 50) tuleneb, et hageja tugines asjaomasele väidetavale mainele vastuväitena väitele, mille kohaselt seostab asjaomane avalikkus taotletud kaubamärgiga kokku puutudes hagejat Kanadaga. Nagu eespool märgitud, ei oma sellise seose olemasolu, eeldades, et see on tõendatud, käesolevas vaidluses tähtsust.
82 Lõpuks ei oma tähtsust ka hageja need argumendid, mis põhinevad teiste selliste siseriiklike või ühenduse kaubamärkide väidetavatel registreeringutel, mis on taotletud kaubamärgiga identsed või sarnased või üldisemalt kujutavad lippe või teisi riigiembleeme.
83 Mis puutub ühtlustamisameti enda praktikat, siis tuleb märkida, et tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise otsused, mida apellatsioonikojad peavad tegema määruse nr 40/94 kohaselt, kuuluvad nende piiratud pädevuse, mitte aga diskretsioonipädevuse valdkonda. Seepärast tuleb tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise võimalikkust hinnata üksnes selle määruse alusel, nii nagu seda on tõlgendanud ühenduse kohus, mitte apellatsioonikodade varasema praktika alusel (vt eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 71 ja viidatud kohtupraktika).
84 Varasemate siseriiklike registreeringute osas tuleb meenutada, et ühenduse kaubamärgi kord on iseseisev süsteem, mis koosneb normide kogumist ja edendab sellele omaseid eesmärke ning selle kohaldamine on sõltumatu kõigist siseriiklikest süsteemidest. Seetõttu tuleb tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise võimalikkust hinnata üksnes asjaomaste ühenduse õigusnormide alusel. Ühtlustamisameti ja vajaduse korral ühenduse kohtu jaoks ei ole siduvad liikmesriigi või kolmanda riigi tasandil vastuvõetud otsused, millega tunnistatakse kaubamärgi registreerimise võimalikkust siseriikliku kaubamärgina. Liikmesriikide varasemad registreeringud on üksnes sellised asjaolud, mida võib küll ühenduse kaubamärgi registreerimisel arvesse võtta, kuid mis ei ole otsustava tähendusega. Sama kehtib veelgi enam käesoleva taotlusega hõlmamata kaubamärkide kohta (vt eespool punktis 10 viidatud kohtuotsus ECA, punkt 70 ja viidatud kohtupraktika).
85 Seoses Kanada kaubamärgiameti väidetavalt vähem kitsendava praktikaga tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud ega isegi ühemõtteliselt väitnud, et Kanada pädevad asutused on nõustunud tema taotletud kaubamärgi registreerimisega. Hageja väidetud asjaolu, et ta on Kanadas esitanud taotletud kaubamärgiga identse kaubamärgi registreerimise taotluse, mille ta hiljem Pariisi konventsiooni artiklist 6 ter sõltumatutel põhjustel tagasi võttis, ei tõenda, et registreerimisega oleks nõustutud. Olukorras, kus taotletud kaubamärk ei ole Kanadas lõplikult registreeritud, ei ole sugugi kindel, et Kanada asutused ei oleks registreerimismenetluse hilisemas staadiumis esitanud vastuväidet selle kohta, et taotletud kaubamärk kujutab sama vahtralehte, mis on Kanada riigi embleemiks.
86 Kõigest eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti h ja Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkti a, kui ta keeldus taotletud kaubamärgi registreerimisest klassidesse 18 ja 25 kuuluvatele kaupade jaoks. Seetõttu tuleb jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata osas, milles vaidlustatakse taotletud kaubamärgi nimetatud kahte klassi kuuluvate kaupade jaoks registreerimisest keeldumine.
Kohtukulud
87 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema anda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või tegemist on eriliste põhjustega.
88 Käesoleval juhul on nii hageja kui ühtlustamisamet osaliselt kohtuvaidluse kaotanud. Neil asjaoludel tuleb määrata, et pooled kannavad oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 4. mai 2006. aasta otsus (asi R 1463/2005-1) osas, mis puudutab taotletud kaubamärgi registreerimist teenuste jaoks, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 40 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „rätsepatööd, loomade topistamine, kaavikute valmistamine; raamatuköitmine; naha, karusnaha ja tekstiili töötlemine ja viimistlemine; fotofilmide ilmutamine ja fototrükk; puidutöötlemine; puuviljade pressimine; teraviljade jahvatamine; metallist pindade töötlemine, karastamine ja viimistlemine”.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. veebruaril 2008. aastal Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |