Kohtuasi T‑197/13
Marques de l’État de Monaco (MEM)
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
Ühenduse kaubamärk – Euroopa Ühendust nimetav rahvusvaheline registreering – Sõnamärk MONACO – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kirjeldavus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 151 lõige 1 ja artikli 154 lõige 1 – Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c ning artikli 7 lõige 2 – Osaline kaitsest keeldumine
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kaheksas koda), 15. jaanuar 2015
1. Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määruse nr 207/2009 artikli 75 esimene lause – ELTL artikli 296 kohaldamisalaga identne kohaldamisala
(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause)
2. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Isikud, kes võivad olla ühenduse kaubamärgi omanikud – Isikuline kohaldamisala – Rahvusvahelise õiguse subjektist kolmas riik ja selle territooriumil asuv äriühing – Hõlmamine
(nõukogu määrus nr 207/2007, artikkel 5)
3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Üldkohtu lahendatavas tühistamishagis esitatud küsimused – Vastuvõetamatus
(ELTL artiklid 256 ja 267; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 51 ja artikli 54 teine lõik; Üldkohtu kodukord, artikkel 112)
4. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, mis koosneb eranditult märkidest või tähistest, mis võivad tähistada kauba või teenuse omadusi – Tähise kirjeldavuse hindamine – Geograafilised nimetused
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt c)
5. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, mis koosneb eranditult märkidest või tähistest, mis võivad tähistada kauba või teenuse omadusi – Kaubamärk, millel puudub eristusvõime – Sõnamärk MONACO
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punktid b ja c)
6. Ühenduse kaubamärk – Ühtlustamisameti otsused – Võrdse kohtlemise põhimõte – Hea halduse põhimõte – Ühtlustamisameti varasem otsustuspraktika – Seaduslikkuse põhimõte
1. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 16 ja 19)
2. Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta isikulist kohaldamisala reguleeriva artikli 5 sõnastusest tuleneb, et kõik juriidilised isikud, sealhulgas avaliku õiguse kohaselt loodud üksused võivad taotleda ühenduse kaubamärgi kaitset. Seega kehtib see nii liidu suhtes kolmanda riigi territooriumil asuva äriühingu, kui ka selle riigi enda kohta, kes, kui ta on rahvusvahelise õiguse subjekt, on ka liidu õiguse mõttes avalik-õiguslik juriidiline isik.
Sellest tuleneb, et kui kolmas riik esitas oma valitsuse kaudu taotluse, et kõnealuse kaubamärgi rahvusvahelises registreeringus nimetataks liitu, paigutas ta ise end määruse nr 207/2009 kohaldamisalasse ning tema taotluse suhtes võib seetõttu esitada määruse artiklis 7 ette nähtud mis tahes absoluutse keeldumispõhjuse. Teisisõnu ei ole niisuguses olukorras liidu õiguse kohaldamisala laienenud kolmanda riigi territooriumile, vaid viimane ise on vabatahtlikult soovinud, et see õigus oleks tema suhtes kohaldatav.
(vt punktid 30–32)
3. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 37–40)
4. Mis puutub kaubaliikide geograafilist päritolu või sihtkohta või nende teenuseliikide osutamise kohta tähistada võivatesse märkidesse või tähistesse, millele kaitset taotletakse, iseäranis geograafilistesse nimetustesse, siis üldine huvi nende kättesaadavuse säilitamiseks ei ole tingitud mitte ainult nende võimest kajastada asjaomaste kauba- ja teenuseliikide võimalikku kvaliteeti ja muid omadusi, vaid ka võimest mõjutada erineval moel tarbijate eelistusi, näiteks sidudes kaubad või teenused positiivseid tundeid esile kutsuda võiva kohaga.
Lisaks ei registreerita kaubamärgina esiteks geograafilisi nimetusi, kui need tähistavad teatavaid geograafilisi kohti, mis on juba omandanud maine või tuntuse asjaomase kauba- või teenuseliigiga seoses ja mis huvigrupi silmis kujutavad endast vastavat seost, ning teiseks ei registreerita geograafilisi nimetusi, mida võivad soovida kasutada ettevõtjad, kes samuti peavad saama neid nimetusi kasutada asjassepuutuva kauba- või teenuseliigi geograafilise päritolu tähistamiseks. Sellegipoolest tuleb välja tuua, et üldjuhul ei keela määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punkt c kaubamärgina registreerimast geograafilisi nimetusi, mis on huvigrupi jaoks tundmatud või vähemalt tundmatud geograafilise koha tähistajana, või nimetusi, mille puhul tulenevalt tähistatud koha iseloomust ei ole tõenäoline, et huvigrupp võiks arvata, et asjaomane kauba- või teenuseliik sellest kohast pärineb või on seal kavandatud.
Eeltoodut silmas pidades tuleb tähise kirjeldavust hinnata üksnes ühelt poolt kõnealuste kaupade ja teenuste suhtes ning teiselt poolt arusaamise suhtes, mis asjaomasel avalikkusel sellest tekib. Hinnangu andmisel peab Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) välja selgitama, kas geograafiline nimetus on huvigrupis tuntud kohatähisena. Lisaks on tarvis, et vaidlusalune nimetus seonduks huvigrupi silmis ka tegelikult kaitstavate kaupade või teenuste liigiga või oleks vähemalt mõistlik eeldada, et selline nimetus võib huvigrupi silmis asjaomaste kaupade või teenuste liigi geograafilist päritolu tähistada. Selle kontrollimise raames tuleb eriti võtta arvesse vaidlusaluse geograafilise nimetuse tuntuse astet huvigrupis ning sellega tähistatud koha ja asjassepuutuvate kaupade või teenuste iseloomu.
(vt punktid 47–51)
5. Ühenduse kaubamärgi taotluses nimetatud kaupu kirjeldavaks määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses võib nii liidu keskmistest tarbijatest kui ka asjatundjatest koosneva asjaomase avalikkuse seisukohast pidada sõnamärki MONACO, mille registreerimist taotletakse järgmiste Nizza kokkuleppe klassidesse 9, 16, 39, 41 ja 43 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks: „magnetsalvestusvahendid”, „paber, papp ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; trükised; fotod”, „transport; reiside korraldamine”, „meelelahutus; spordialane tegevus” ja „tähtajaline majutus”, kuna iga asjaomase kauba ja teenuse ning kõnealuse kaubamärgi vahel on tuvastatud piisavalt otsene ja konkreetne seos, et otsustada, et mõiste „monaco” võib kaubanduses tähistada kaupade geograafilist päritolu või sihtkohta või teenuste osutamise kohta.
Nimelt on selge, et mõiste „monaco” vastab selle vürstiriigi nimele, mis on oma 2 km2 suurusest pindalast ja alla 40 000 suurusest elanikearvust hoolimata ülemaailmselt tuntud kasvõi juba tänu vürstiperekonna, vormel 1 võidusõidu maailmakarikaetapi korraldamise ja tsirkusefestivali üldtuntusele. Monaco Vürstiriik on veelgi tuntum liidu kodanike seas, eelkõige tänu selle riigi ja ühe liikmesriigi, nimelt Prantsusmaa vahelisele riigipiirile, lähedusele teatava muu liikmesriigi, Itaaliaga ning asjaolule, et asjaomane kolmas riik kasutab 28‑st liikmesriigist 19‑ga ühist raha, nimelt eurot. Järelikult viitab mõiste „monaco” mis tahes lingvistilise kuuluvusega asjaomase avalikkuse silmis samanimelisele geograafilisele territooriumile.
Lisaks puudub määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kaupade või teenuste omadusi kirjeldaval sõnamärgil tingimata nende samade kaupade või teenuste suhtes eristusvõime sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses. Seetõttu ei saa kõnealusel tähisel olla eristusvõimet määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses ega järelikult ka artikli 7 lõike 2 tähenduses.
(vt punktid 52, 53, 55, 58, 67 ja 68)
6. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 59)