ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
29. aprill 2015(*)
Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed eesmärgiga takistada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Hagi esitamise tähtaeg – Vastuvõetavus – Vastuvõetamatuse väide – Õigusnormi rikkumine – Proportsionaalsus – Omandiõigus – Nõukogu pädevus – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Võetud piiravate meetmete uuesti läbivaatamine – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Hindamisviga
Kohtuasjas T‑10/13,
Bank of Industry and Mine, asukoht Teheran (Iraan), esindajad: advokaadid E. Glaser ja S. Perrotet,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: V. Piessevaux ja M. Bishop,
kostja,
mille ese on esiteks nõue tühistada osaliselt nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsus 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 58), artikli 1 punkt 8 ja teiseks nõue tühistada otsus 2012/635, nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 16), ja otsus, mis edastati nõukogu 14. märtsi 2014. aasta kirjas, selles osas, mis käsitleb hageja nime kannet nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisasse ning nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), IX lisasse.
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja) ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. septembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, Bank of Industry and Mine, on Iraani riigi omandis olev Iraani pank, kelle ülesanne on pakkuda pangandusteenuseid kaevandus‑ ja tööstussektori ettevõtjatele.
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).
3 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 26. juulil 2010 vastu otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39). Selle otsuse II lisa loetleb need isikud ja üksused – peale ÜRO julgeolekunõukogu nimetatud ja I lisas mainitud isikute ja üksuste –, kelle rahalised vahendid külmutatakse.
4 Nõukogu võttis 23. jaanuaril 2012 vastu otsuse 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 19, lk 22). Selle otsuse artikli 1 punktiga 7 lisati otsuse 2010/413 artikli 20 lõikele 1 punkt c, mis näeb ette, et külmutatakse „I lisas nimetamata muude isikute ja üksuste, kes toetavad Iraani valitsust ning nende omanduses või kontrolli all olevad üksused või nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas” rahalised vahendid.
5 Nõukogu võttis 23. märtsil 2012 vastu määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1). Selleks et rakendada otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, näeb selle määruse artikli 23 lõike 2 punkt d ette, et külmutatakse IX lisas loetletud nende isikute, üksuste ja asutuste rahalised vahendid, kelle kohta oli kindlaks tehtud, et nad on „muud isikud, üksused või organisatsioonid, kes toetavad Iraani valitsust eelkõige materiaalselt, rahaliselt või logistiliselt, või kes on nendega seotud”.
6 Nõukogu võttis 15. oktoobril 2012 vastu otsuse 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 282, lk 58).
7 Otsuse 2012/635 artikli 1 punktiga 8 muudeti otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, mis edaspidi puudutab „I lisas nimetamata muid isikuid ja üksusi, kes toetavad Iraani valitsust, ning nende omanduses või kontrolli all olevaid üksusi või nendega seotud isikuid ja üksusi, kes on loetletud II lisas”.
8 Otsuse 2012/635 artikliga 2 kanti hageja nimi otsuse 2010/413 II lisa loetelusse.
9 Nõukogu võttis seejärel 15. oktoobril 2012 vastu rakendusmääruse (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 16). Rakendusmääruse nr 945/2012 artikliga 1 kanti hageja nimi määruse nr 267/2012 IX lisasse.
10 Otsuses 2012/635 ja rakendusmääruses nr 945/2012 esitati hageja kohta järgmised põhjendused:
„Riigiettevõte, annab Iraani valitsusele rahalist toetust.”
11 Otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 edastati hagejale 16. oktoobri 2012. aasta kirjaga, milles nõukogu juhtis tema tähelepanu võimalusele esitada oma seisukoht ja paluda nõukogul oma seisukoht läbi vaadata.
12 Hageja vaidlustas 8. jaanuari 2013. aasta kirjas oma nime kandmise nende üksuste loetellu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja palus nõukogul see läbi vaadata. Ta palus samuti saata temale kõik toimiku materjalid, mille alusel otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 olid vastu võetud.
13 Nõukogu vastas 10. juuni 2013. aasta kirjaga, millele oli lisatud mitu dokumenti. Ta märkis, et tema käsutuses ei ole muid hagejat puudutavaid dokumente ega teavet.
14 Nõukogu teavitas 14. märtsi 2014. aasta kirjas hagejat sellest, et tema nimi jääb otsuse 2010/413 II lisas ning määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduvasse loetellu. Ta märkis seoses sellega, et hageja kuulub Iraani riigile, mistõttu hageja kasum kuulus seega Iraani valitsusele ning et nimetatud valitsusele rahalist toetust andvate üksuste rahaliste vahendite külmutamine oli õigustatud tuumarelvade leviku vastase võitlusega.
Menetlus ja poolte nõuded
15 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. jaanuaril 2013.
16 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ja ettekandja-kohtunik määrati esimese koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks viimati nimetatud kojale.
17 Hageja muutis nõukogu 14. märtsi 2014. aasta kirjast tulenevalt 16. aprilli 2014. aasta kirjaga oma nõudeid.
18 Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames paluti pooltel 10. juuli 2014. aasta kirjas vastata kirjalikult teatavatele küsimustele. Nõukogu ja hageja esitasid oma vastused vastavalt 27. juulil ja 15. augustil 2014.
19 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu kirjalikult ja suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 12. septembri 2014. aasta kohtuistungil.
20 Arvestades oma 15. augusti 2014. aasta vastustes esitatud selgitusi, palub hageja Üldkohtul:
– tühistada otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 8 selles osas, milles see säte muutis otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c;
– tühistada otsus 2012/635, rakendusmäärus nr 945/2012 ja 14. märtsi 2014. aasta kirjas edastatud otsus selles osas, milles need aktid puudutavad tema nime kandmist otsuse 2010/413 II lisa ja määruse nr 267/212 IX lisa loeteludesse;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
21 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
22 Hageja esitab oma hagi toetuseks kuus väidet. Esimese väite kohaselt on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d ebaseaduslikud. Teine väide on, et nõukogu ei olnud pädev võtma vastu otsust 2012/635 ja rakendusmäärust nr 945/2012 ning et viimati nimetatud õigusaktil puudub õiguslik alus. Kolmanda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi, nõukogu kohustust vaadata võetud piiravad meetmed uuesti läbi ning hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Neljas väide on, et rikutud on õigusnormi ja proportsionaalsuse põhimõtet selles osas, mis puudutab mõistet „Iraani valitsuse toetamine”. Viies väide käsitleb faktiliste asjaolude ebaõiget hindamist. Kuues väide käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
23 Nõukogu vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse. Ta väidab lisaks, et hagiavaldus ei ole mitmel põhjusel vastuvõetav.
24 Enne vastuvõetavust puudutavate nõukogu väidete ja hageja väidete käsitlemist tuleb kontrollida Üldkohtu pädevust teha otsus hageja esimese nõude kohta.
Üldkohtu pädevus
25 Hageja palub oma esimeses nõudes tühistada otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 8 selles osas, milles selle sättega muudeti otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c.
26 Otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 8 sätestab osas, milles hageja esimene nõue seda sätet puudutab, järgmist:
„[Otsuse 2010/413] artiklit 20 muudetakse järgmiselt:
a) lõike 1 punktid b ja c asendatakse järgmisega:
[…]
c) I lisas nimetamata muud isikud ja üksused, kes toetavad Iraani valitsust ning nende omanduses või kontrolli all olevad üksused või nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas.
[…]”
27 Seoses sellega on kohane meelde tuletada, et nii otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c, kui ka otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 8 on vastu võetud ELL artikli 29 alusel, mis on ühist välis‑ ja julgeolekupoliitikat (edaspidi „ÜVJP”) puudutav säte ELTL artikli 275 tähenduses. ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses koostoimes ELTL artikli 256 lõikega 1 on Üldkohus üksnes pädev tegema otsuseid ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkust. Nagu märkis Euroopa Kohus, on ÜVJP‑ga seotud sätete alusel vastu võetud õigusaktide puhul Euroopa Kohtusse pöördumise aluseks ELTL artikli 275 teise lõigu ja ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt nende aktide individuaalne laad (vt analoogia alusel kohtuotsus Sina Bank vs. nõukogu, 4.6.2014, T‑67/12, EU:T:2014:348, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Piiravad meetmed, mis on ette nähtud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c, mida on muudetud otsuse 2012/635 artikli 1 punktiga 8, on üldkohaldatavad meetmed, kuna neid kohaldatakse objektiivselt kindlaksmääratud olukordade suhtes selles osas, milles need puudutavad Iraani valitsusele antud toetust ja üldiselt ja abstraktselt nimetatud isikute kategooriale, kes on „[otsuse 2010/413] II lisas loetletud isikud ja üksused […]”. Järelikult ei saa seda sätet lugeda ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses „otsus[eks], millega nähakse ette piiravad meetmed füüsiliste või juriidiliste isikute vastu” (vt analoogia alusel kohtuotsus Sina Bank vs. nõukogu, punkt 27 eespool, EU:T:2014:348, punkt 39).
29 Seda järeldust ei muuda asjaolu, et hageja nime on korratud otsuse 2010/413 II lisas. Nimelt ei muuda asjaolu, et hageja suhtes kohaldati otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, mida on muudetud otsuse 2012/635 artikli 1 punktiga 8, selle akti üldkohaldatavat laadi (vt analoogia alusel kohtuotsus Sina Bank vs. nõukogu, punkt 27 eespool, EU:T:2014:348, punkt 39).
30 Nõuded tühistada otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 8 selles osas, milles sellega on muudetud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, ei vasta seetõttu Üldkohtu pädevust reguleerivatele normidele, mis on ette nähtud ELTL artikli 275 teises lõigus. Järelikult tuleb need nõuded, mis on esitatud kohtule, kes ei ole pädev neid läbi vaatama, rahuldamata jätta (vt analoogia alusel kohtuotsus Sina Bank vs. nõukogu, punkt 27 eespool, EU:T:2014:348, punkt 40).
Vastuvõetavus
Hagi esitamise tähtaegadest kinnipidamine seoses otsusega 2012/635 ja rakendusmäärusega nr 945/2012
31 ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.
32 Vastavalt kodukorra artikli 102 lõikele 2 pikendatakse seda tähtaega seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.
33 Mis puutub õigusaktidesse, millega isiku või üksuse vastu kehtestati piiravad meetmed või jäeti need edasi kehtima, siis tühistamishagi esitamiseks ette nähtud tähtaeg hakkab kulgema alates kuupäevast, mil akt tuleb sellele isikule või üksusele teatavaks teha (vt selle kohta kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, 23.4.2013, C‑478/11 P–C‑482/11 P, EU:C:2013:258, punktid 55 ja 59).
34 Otsuse 2010/413 artikli 24 lõike 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõike 3 kohaselt, kui puudutatud isiku või üksuse aadress on teada, edastab nõukogu talle asjaomased aktid otse.
35 Nõukogu väidab käesolevas asjas, et 16. oktoobri 2012. aasta kiri, milles ta edastas otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012, toimetati hagejale kätte 28. oktoobril 2012. Ta esitab oma väite tõenduseks selle tähtkirja vastuvõtuteatise ning Iraani postiasutuse veebisaidi ekraanikoopia, mille edastas temale tema palvel Belgia post.
36 Nõukogu järeldab sellest, et kahe kuu ja kümne päeva pikkune hagi esitamise tähtaeg möödus 7. jaanuaril 2013, mis tähendab, et käesolev hagi, mis on esitatud 9. jaanuaril 2013, esitati tähtaega ületades ja tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.
37 Hageja vastab, et 16. oktoobri 2012. aasta kirja saatmisel märkis nõukogu vale majanumbri ja et nimetatud kiri toimetati seetõttu 28. oktoobril 2012 kätte ühele teisele üksusele, kes asub sellel aadressil. See üksus saatis 16. oktoobri 2012. aasta kirja lihtkirjaga tagasi hagejale, kes sai selle kätte 31. oktoobril 2012. Oma väidete tõenduseks esitas hageja kohtuistungil 16. oktoobri 2012. aasta kirja koopia, millel oli tema 31. oktoobri 2012. aasta sisetempel, ja samuti Iraani posti direktori avalduse selle kohta, millistel asjaoludel 16. oktoobri 2012. aasta kiri sihtkohta jõudis.
38 Neil asjaoludel leiab hageja, et hagiavaldus on esitatud tähtajast kinni pidades.
39 Esmalt tuleb märkida, et juhul, kui nõukogu väidab, et hagi on esitatud hilinenult, tuleb tal esitada tõend selle kohta, mis kuupäeval 16. oktoobri 2012. aasta kiri hagejale kätte toimetati (vt selle kohta kohtuotsus Belfiore vs. komisjon, 5.6.1980, 108/79, EU:C:1980:146, punkt 7).
40 Seoses sellega nähtub nõukogu esitatud tõenditest, et 16. oktoobri 2012. aasta kiri saadeti väljastusteatega tähtkirjaga hagejale aadressile „No. 2817 Firouzeh Tower (above park junction) Valiaar St. Tehran IRAN” ning anti allkirja vastu üle 28. oktoobril 2012.
41 Neil asjaoludel, nagu väidab hageja, on nõukogu märgitud aadress majanumbri osas vale, kuna hageja asukoht on de Valiaar St. nr 2917, mitte nr 2817. Lisaks ei võimalda vastuvõtuteatis kindlaks teha isikut või üksust, kellele Iraani post kirja tegelikult kätte toimetas.
42 Seega ei ole nõukogul õnnestunud õiguslikult piisavalt tõendada, et 16. oktoobri 2012. aasta kiri toimetati hagejale kätte 28. oktoobril 2012.
43 Neil asjaoludel, arvestades eespool punktis 39 esitatut, tuleb 16. oktoobri 2012. aasta kirja kättetoimetamise kuupäeva kohta kahtluste esinemisel, mis tulenevad seda kuupäeva kinnitavate usaldusväärsete tõendite puudumisest, tõlgendada seda hageja kasuks. Seega ei lükka nõukogu esitatud tõendid ümber hageja väiteid, mille kohaselt nimetatud kiri toimetati talle kätte alles 31. oktoobril 2012, pärast seda kui teine üksus selle talle edasi saatis, ning neid toetavad ka hageja kohtuistungil esitatud tõendid.
44 Seega tuleb 31. oktoobrit 2012 lugeda kuupäevaks, mil 16. oktoobri 2012. aasta kiri hagejale kätte toimetati.
45 Järelikult möödus otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012 peale hagi esitamise tähtaeg 10. jaanuaril 2013, mis tähendab, et 9. jaanuaril 2013 esitatud hagiavaldus on esitatud tähtaja jooksul.
46 Hagi läbivaatamist takistav asjaolu, millele nõukogu tugineb, tuleb seega tagasi lükata.
Hagi läbivaatamist takistav asjaolu, et kõik selle põhjenduseks esitatud väited põhinevad hageja tuginemisel põhiõiguste kaitsele ja tagatistele
47 Nõukogu vaidlustab hagi vastuvõetavuse, väites et hagejal ei ole Iraani riikliku üksusena võimet väita, et on rikutud tema põhiõigusi.
48 Selles osas tuleb märkida, et juhul kui Üldkohus on pädev käesolevas asjas otsust tegema, kuulub see ELTL artikli 275 teise lõigu kohaldamisalasse, ning hagejal on õigus liidu kohtus vaidlustada oma nime kandmine vaidlusalustes aktides sisalduvatesse loeteludesse, kuna see puudutab teda otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, 28.11.2013, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 50).
49 Seega argumendid, mis puudutavad hageja võimalust tugineda põhiõiguste kaitsele ja tagatistele, ei puuduta ei hagi ega isegi mitte mõne väite vastuvõetavust, vaid kohtuasja sisu (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 48 eespool, EU:C:2013:776, punkt 51).
50 Järelikult tuleb nõukogu viidatud asja läbivaatamist takistav asjaolu põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. See tagasilükkamine ei mõjuta nõukogu kaitseargumenti arvesse võttes selle kontrollimist, kas hagejal on õigus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele, mis on esitatud järgnevalt punktides 53–58.
Sisulised küsimused
51 Esmalt tuleb kontrollida, kas hagejal on põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele tuginemise õigus; nõukogu vaidleb sellele vastu.
52 Seejärel tuleb hageja argumentatsiooni ülesehitust arvestades kontrollida koos esimest ja neljandat väidet, mis puudutavad esiteks nende sätete seaduslikkust, millega kehtestati hagejat puudutav kriteerium, ja teiseks nende sätete tõlgendamist, kuna need kaks küsimust on tihedalt seotud. Teisi väiteid kontrollitakse selles järjekorras, milles need on esitatud eespool punktis 22.
Hageja õigus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele
53 Kohtupraktika kohaselt ei sisalda Euroopa Liidu põhiõiguste harta ega liidu esmane õigus sätteid, mis välistaksid põhiõigustega tagatud kaitse andmise riikide asutatud juriidilistele isikutele. Vastupidi, nimetatud harta sätted, mis on hageja esitatud väidete seisukohast asjakohased, ning eriti selle artiklid 17, 41 ja 47, tagavad „[i]gaühe” õigused, ehk see sõnastus hõlmab ka juriidilisi isikuid nagu hageja (kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, 6.9.2013, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 65).
54 Nõukogu viitab sellega seoses siiski 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklile 34, mis ei nimeta Euroopa Inimõiguste Kohtus vastuvõetavate kaebuste hulgas valitsusorganisatsioonide esitatud kaebusi.
55 Ent esiteks on EIÕK artikkel 34 menetlusnorm, mis ei ole kohaldatav liidu kohtu menetlustes. Teiseks on vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale selle sätte eesmärk vältida seda, et mõni EIÕK osalisriik oleks viimati nimetatud kohtus ühtaegu nii kaebuse esitaja kui ka vastaspool (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas Iraani Islamivabariigi laevakompanii vs. Türgi, Recueil des arrêts et décisions, 2007‑V, punkt 81). See arutluskäik ei ole käesolevas asjas kohaldatav (kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2013:397, punkt 67).
56 Nõukogu rõhutab ka, et norm, millele ta viitab, on põhjendatud asjaoluga, et riik peab tagama põhiõiguste austamise oma territooriumil, kuid ta ei saa olla ise nende õiguste kandja.
57 Sellegipoolest, isegi kui oletada, et see põhjendus kehtib riigisiseses kontekstis, ei ole asjaolul, et riik on oma territooriumil põhiõiguste austamise tagaja, tähtsust seoses nende õiguste ulatusega, mille kandjaks võivad sellesama riigi asutatud juriidilised isikud olla teiste riikide territooriumil (kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2013:397, punkt 69).
58 Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et liidu õigus ei sisalda sellist normi, mis takistaks kolmandate riikide asutatud juriidilistel isikutel enda kasuks tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Järelikult, isegi kui eeldada, et hageja kui riiklik üksus on Iraani riigi üksus, võib ta tugineda samadele õigustele liidu kohtus, juhul kui need on kooskõlas tema juriidilise isiku staatusega (vt selle kohta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2013:397, punkt 70).
Esimene ja neljas väide, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d on õigusvastased ning et seoses mõistega „Iraani valitsuse toetamine” on rikutud õigusnormi ja proportsionaalsuse põhimõtet
59 Hageja väidab esimese väite raames, et need sätted, millel põhinevad tema suhtes kohaldatud piiravad meetmed, nimelt esiteks otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c, mida on muudetud otsusega 2012/35 ja otsusega 2012/635, ning teiseks määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d, rikuvad proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid ning omandiõigust, kuna neis on kasutatud määratlemata, ebamääraseid ja arusaamatuid kriteeriume nende isikute ja üksuste kindlakstegemiseks, kellele võidakse kohaldada piiravaid meetmeid.
60 Nimelt on esiteks „Iraani valitsusele toetuse andmise” kriteerium, mis on ette nähtud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c, mida on muudetud otsusega 2012/35 ja otsusega 2012/635, ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d (edaspidi „vaidlusalune kriteerium”), liiga ebamäärane.
61 Teiseks kehtib sama mõiste „ühendus” kohta, mida on kasutatud samades sätetes.
62 Kolmandaks on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c sätestatu arusaamatu selles osas, milles see puudutab mõistet „toetuse andmine muudele üksustele kui Iraani valitsus”.
63 Seega on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d hageja väitel liiga ebamäärased, mis tähendab et need on ebaseaduslikud ja et need tuleb seega tunnistada ELTL artikli 277 alusel tema suhtes kohaldamatuteks.
64 Hageja kinnitab neljanda väite raames, et vaidlusalune kriteerium – kui eeldada selle seaduslikkust – puudutab ainult juhtumit, mil spetsiifiline tellimus, mis on seotud tuumarelvade levikuga, antakse asjaomasele isikule või üksusele. Nii peaks nimetatud mõiste puudutama ainult tema otsest toetust tuumarelvade leviku alasele tegevusele või valitsuse toetamist Iraani tuumaprogrammi elluviimisel.
65 Hageja viitab seoses sellega asjaomaste piiravate meetmete taustal olevatele eesmärkidele, mis seisnevad tema väitel ainult tuumarelvade leviku tõkestamises, mitte ei ole seotud nimetatud levikust erinevate valdkondadega.
66 Hageja järeldab sellest, et nõukogu on rikkunud õigusnormi ja proportsionaalsuse põhimõtet selles osas, milles ta esitas vaidlusaluse kriteeriumiga vastuolus oleva tõlgenduse. Ta täpsustab, et see tõlgendus annab nõukogule ülemäärase ja meelevaldse pädevuse, mis lubab tal eelkõige külmutada kõikide selliste üksuste vahendid, kes kuuluvad Iraani valitsusele või kellel on viimasega suhted.
67 Nõukogu väidab ühest küljest, et esimene ja neljas väide on kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt vastuvõetamatud. Nimelt on need väited vastuolulised selles osas, milles hageja viitab nii vaidlusaluse kriteeriumi laialivalguvusele kui ka väidab, et sama kriteerium puudutab ainult tuumarelvade levikule kaasaaitamist.
68 Lisaks vaidlustab nõukogu hageja argumentide põhjendatuse.
69 Sissejuhatavalt tuleb lükata tagasi asja läbivaatamist takistav asjaolu, millele nõukogu tugineb. Nimelt ilmneb hageja seisukohtadest, et neljas väide on esitatud juhuks, kui Üldkohus jätab esimese väite rahuldamata. Teiseks oli nõukogul oma seisukohtades võimalus vastata kahele väitele ja Üldkohtul oli samuti võimalus nende põhjendatust hinnata.
70 Sisuliselt tuleb meelde tuletada, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c, mida on viimasena muudetud otsusega 2012/635, näeb ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad „I lisas nimetamata muud[ele] isiku[tele] ja üksus[tele], kes toetavad Iraani valitsust ning nende omanduses või kontrolli all oleva[tele] üksus[tele] või nendega seotud isiku[tele] ja üksus[tele], kes on loetletud II lisas”. Määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d omalt poolt viitab „muudele isikutele ja üksustele, kes toetavad Iraani valitsust, eelkõige materiaalselt, logistiliselt või rahaliselt või kes on nendega seotud”.
71 Hageja kohta tegi nõukogu vaidlustatud aktide põhjendustes kindlaks, et see „riigiettevõte annab rahalist toetust Iraani valitsusele”.
72 See põhjendus tähendab, et kõigepealt tuleb asjakohatutena tagasi lükata hageja argumendid, et mõiste „seotus” on väidetavalt laialivalguv ja et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktist c ei ole võimalik aru saada, kuidas tuleb mõista muudele üksustele kui Iraani valitsusele antud toetust (vt punktid 61 ja 62 eespool). Nimelt nähtub eelnevas punktis meelde tuletatud põhjendustest, et nõukogu väitel annab hageja pigem toetust Iraani valitsusele või toetab otseselt Iraani valitsust, mitte ei ole sellega „seotud” ega anna toetust muudele üksustele kui tema. Neil asjaoludel, isegi kui eeldada, et hageja argumendid, mis puudutavad mõistet „seotus” ja hüpoteesi, et antakse toetust muudele üksustele kui Iraani valitsus, on põhjendatud, ei õigusta need vaidlustatud aktide tühistamist selles osas, mis puudutab hageja nime kannet.
73 Järelikult tuleb ainult kontrollida argumente, mis puudutavad vaidlusaluse kriteeriumi väidetavat ebatäpsust ja seda, kuidas nimetatud kriteeriumi tuleb tõlgendada.
74 Olgu sellega seoses meenutatud, et liidu kohtud peavad vastavalt neile aluslepinguga antud pädevusele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa. See nõue on esitatud konkreetselt ELTL artikli 275 teises lõigus (vt kohtuotsused nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, 28.11.2013, C‑280/12 P, EU:C:2013:775, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 48 eespool, EU:C:2013:776, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Seega on nõukogul ulatuslik kaalutlusõigus selles osas, mis puudutab piiravate meetmete õiguslike kriteeriumide ning vastuvõtmise korra üldist ja abstraktset määratlemist. Järelikult kohaldatakse neid kriteeriume ja korda defineerivate üldnormide suhtes – nagu otsuse 2010/413 ja määruse nr 267/2012 sätted, milles on ette nähtud vaidlusalune kriteerium ja mida käsitletakse esimeses ja neljandas väites – piiratud kohtulikku kontrolli, mis piirdub menetluseeskirjadest kinnipidamise ja põhjenduste, faktiliste asjaolude paikapidavuse, faktilistele asjaoludele antud hinnangutes ilmse hindamisvea puudumise ning võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga. See piiratud kontroll on eelkõige kohaldatav eesmärgipärasuse kaalutlustele, millel piiratud meetmed põhinevad (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, 9.7.2009, T‑246/08 ja T‑332/08, EU:T:2009:266, punktid 44 ja 45, ning kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, 14.10.2009, T‑390/08, EU:T:2009:401, punktid 35 ja 36).
76 Tuleb nõustuda, et oma äärmiselt laia sõnastuse tõttu annab vaidlusalune kriteerium nõukogule ulatusliku kaalutlusõiguse. Vastupidi hageja väidetele on see pädevus siiski kooskõlas proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtetega ning omandiõigusega ega anna nõukogule liiga ulatuslikku või meelevaldset pädevust.
77 Nimelt, esiteks on õiguskindluse põhimõte, mis kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet ning mis nõuab eelkõige, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja õiguslike tagajärgede osas etteaimatavad, eelkõige kui neil võivad olla isikute ja ettevõtjate jaoks ebasoodsad tagajärjed (kohtuotsus Förster, 18.11.2008, C‑158/07, EU:C:2008:630, punkt 67), muidugi kohaldatav selliste piiravate meetmete suhtes nagu käesolevas asjas kõne all olevad meetmed, mis puudutatud isikute ja üksuste õigusi ja vabadusi tugevalt riivavad (vt selle kohta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, 16.7.2014, T‑578/12, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punktid 112, 113, 116 ja 117).
78 Teiseks kuulub vaidlusalune kriteerium õiguslikku raamistikku, mis on selgelt piiritletud eesmärkidega, millest on kantud Iraani suhtes võetud piiravaid meetmeid reguleerivad õigusnormid. Seoses sellega täpsustab otsuse 2012/35 põhjendus 13, millega lisati see kriteerium otsuse 2010/413 artikli 20 lõikesse 1, sõnaselgelt, et rahaliste vahendite külmutamist tuleb kohaldada isikutele ja üksustele, „kes toetavad Iraani valitsust, et võimaldada valitsusel jätkata tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikku tuumaenergiaalast tegevust või tuumarelva kandevahendite väljatöötamist, eelkõige isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad Iraani valitsust rahaliselt, logistiliselt või materiaalselt”. Määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d ütleb samuti välja, et see toetus võib olla „materiaalne, logistiline või rahaline” (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 118).
79 Vaidlusalune kriteerium ei puuduta seega igasugust toetust Iraani valitsusele, vaid seda liiki toetust, mis oma kvantitatiivse või kvalitatiivse olulisuse tõttu aitab kaasa Iraani tuumarelvade alasele tegevusele. Vaidlusalune kriteerium, tõlgendatuna liidu kohtu teostatava kontrolli raames koostoimes eesmärgiga, mis seisneb Iraani valitsusele surve avaldamises, et sundida teda lõpetama oma tegevust, mis kujutab endast tuumarelvade levikuga seotud ohtu, määratleb selliselt objektiivselt piiritletud kategooria isikuid ja üksusi, kellele võidakse kohaldada rahaliste vahendite külmutamise meetmeid (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 119).
80 Nimelt, pidades silmas rahaliste vahendite külmutamise meetmete eesmärki, mida on mainitud eespool punktis 79, nähtub vaidlusalusest kriteeriumist ühemõtteliselt, et see puudutab eesmärgipäraselt ja valikuliselt puudutatud isiku või üksuse enda tegevust, isegi kui neil ei ole iseenesest mingit otsest või kaudset seost tuumarelvade levikuga, kuid nad võivad seda siiski soodustada, andes Iraani valitsusele ressursse või materiaalseid, rahalisi või logistilisi vahendeid, mis võimaldavad tal edendada tuumarelvade leviku alast tegevust (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 120).
81 See sedastus eeldab lisaks, et hageja argumendid, mis on esitatud neljandas väites ja mille kohaselt vaidlusalune kriteerium võib ainult puudutada otsest toetust tuumarelvade leviku alasele tegevusele või valitsuse toetamist Iraani tuumaprogrammi rakendamises, tuleb tagasi lükata.
82 Seoses sellega ajab hageja segamini vaidlusaluse kriteeriumi, mis on käesolevas asjas ainsana asjakohane, ja kriteeriumi, mis on seotud „tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevustega Iraanis või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisega”, mis on välja öeldud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis a ning mis tähendab teatava ulatusega seotust Iraani tuumaprogrammi alase tegevusega (vt selle kohta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 139).
83 Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 78, siis mis puutub vaidlusalusesse kriteeriumi, nähtub otsuse 2012/35 põhjendusest 13 selgelt, et rahaliste vahendite külmutamise meetmeid tuleb kohaldada isikutele ja üksustele, kes annavad Iraani valitsusele toetust, mis võimaldab tal tegeleda tuumarelvade leviku alase tegevusega. Seose olemasolu Iraani valitsusele toetuse andmise ja tuumarelvade leviku alase tegevuse vahel on seega selgelt kindlaks tehtud kohaldatavates õigusnormides, ning vaidlusaluse kriteeriumi eesmärk on võtta Iraani valitsuselt sissetulekud, et sundida teda piisavate rahaliste vahendite puudumise tagajärjel lõpetama oma tuumarelvade leviku alane programm (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud EU:T:2014:678, punkt 140).
84 Seega vastupidi hageja väidetele võidakse vaidlusalust kriteeriumi kohaldada kõikidele üksustele, kes toetavad Iraani valitsust eelkõige rahalise toetuse näol. Seevastu ei puuduta see kõiki Iraani valitsuse omandis olevaid üksusi või neid üksusi, kellel on selle valitsusega sidemed ehk kõiki Iraani maksukohustuslasi.
85 Kolmandaks tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud kriteeriumiga nõukogule antud kaalutlusõigust tasakaalustab põhjendamiskohustus ja tugevdatud menetluslikud õigused, mis on tagatud kohtupraktikaga (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 122; vt ka analoogia alusel kohtuotsused Technische Universität München, 21.11.1991, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14, ning komisjon jt vs. Kadi, 18.7.2013, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 114).
86 Käesolevas asjas vaidlustab hageja kolmanda väite raames selle, et nõukogu on neid tagatisi arvesse võtnud, ning tema argumentatsiooni põhjendatust kontrollib Üldkohus tagapool punktides 121–168.
87 Võttes arvesse eespool punktides 74–85 esitatut, tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalune kriteerium piirab nõukogu kaalutlusõigust, kehtestades objektiivseid kriteeriume, ja tagab liidu õigusega ette nähtud tasemel etteaimatavuse (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 123; vt ka analoogia alusel kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, 22.5.2008, C‑266/06 P, EU:C:2008:295, punkt 58).
88 Järelikult on nimetatud kriteerium kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ning seda ei saa lugeda meelevaldseks.
89 Lisaks, osas, milles vaidlusaluse kriteeriumi alusel rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmine on ette nähtud otsuse 2010/413 ja määruse nr 267/2012 asjakohaste sätetega, on selle kriteeriumi kohaldamisest tulenev omandiõiguse riive kooskõlas põhiõiguste harta artikli 52 lõikega 1, milles on öeldud, et hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 124).
90 Lisaks nähtub kohtupraktikast, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, on majandustegevuse keelamise õiguspärasuse eeltingimus see, et keelavad meetmed on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, arvestades, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb valida kõige vähem piirav meede, ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla taotletavaid eesmärke arvestades ülemäära suured (vt kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2013:397, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Võttes käesolevas asjas arvesse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku esmatähtsust, võib nõukogu asuda seisukohale, ületamata sealjuures oma kaalutluspädevust, et omandiõiguse riived, mis tulenevad vaidlusaluse kriteeriumi kohaldamisest, olid sobivad ja vajalikud, selleks et avaldada survet Iraani valitsusele, et sundida teda lõpetama oma tuumarelvade leviku alane tegevus (vt analoogia alusel kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, 13.3.2012, C‑380/09 P, EU:C:2012:137, punkt 61).
92 Järelikult on vaidlusalune kriteerium, nagu seda on tõlgendatud eespool punktides 76–84, kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ega anna nõukogule liiga ulatuslikku pädevust.
93 Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb esimene väide tagasi lükata, kuna see on osaliselt tulemusetu ja osaliselt põhjendamata, ning jätta neljas väide põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Teine väide, et nõukogul puudus pädevus võtta vastu otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 ning et viimati nimetatud õigusaktil puudub õiguslik alus
94 Hageja väidab, et nõukogul ei olnud pädevust võtta vastu otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012. Ta tuletab seoses sellega meelde, et ELTL artikli 215 lõike 2 alusel võidakse piiravaid meetmeid võtta nõukogu ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisel ettepanekul.
95 Ent käesolevas asjas on esiteks võtnud otsuse 2012/635 vastu nõukogu üksi, nii et ELTl artikli 215 lõikes 2 kehtestatud kohustusest ei ole kinni peetud. Selles kontekstis ei näe ELTL artikkel 215 ette mingit vahetegu nende meetmete vahel, mis on vastu võetud ÜVJP raames, ning muude meetmete vahel, ning seega on see artikkel kohaldatav ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsuste suhtes, nagu seda on otsus 2012/635.
96 Teiseks, osas, milles rakendusmäärusega nr 945/2012 rakendatakse otsust 2012/635, puudub sellel õiguslik alus ja selle vastuvõtmiseks puudub pädevus.
97 Kolmandaks on määruse nr 267/2012 artikli 46 lõige 2 vastuolus ELTL artikli 215 lõikega 2 osas, milles see annab nõukogule, kes tegutseb üksi, pädevuse muuta IX lisa, mis sisaldab nende isikute, üksuste ja organisatsioonide loetelu, kelle suhtes tuleb kohaldada piiravaid meetmeid. Järelikult tuleb määruse nr 267/2012 artikli 46 lõige 2 tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks vastavalt ELTL artiklile 277, mis tähendab tema väitel, et selle artikli alusel vastu võetud rakendusmäärusel nr 945/2012 puudub õiguslik alus ja et seetõttu puudusid ka volitused selle rakendusmääruse vastuvõtmiseks.
98 Nõukogu vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.
– Otsuse 2012/635 vastuvõtmise tingimused
99 Otsuse 2012/635 kohta tuleb märkida, nagu seda tegi nõukogu, et selle aluseks ei ole ELTL artikkel 215, vaid ainult ELL artikkel 29, mis on toodud EL lepingu V jaotise 2. peatükis, mis puudutab ÜVJP‑d ja mis volitab nõukogu tegutsema seal silmas peetud otsuste vastuvõtmisel üksi.
100 Seoses sellega on ELTL artikli 215 lõikes 2 ette nähtud, et „[k]ui vastavalt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsuses on nii sätestatud, võib nõukogu lõikes 1 osutatud menetluse kohaselt võtta vastu piiravaid meetmeid juriidiliste või füüsiliste isikute ning rühmituste või mitteriiklike üksuste suhtes”.
101 Seega on eelnevalt otsuse vastu võtmine EL lepingu V jaotise 2. Peatüki alusel – nagu käesolevas asjas otsuse 2012/635 vastuvõtmine ELL artikli 29 alusel – vajalik tingimus, et nõukogu saaks vastu võtta piiravaid meetmed volituste alusel, mis talle on antud ELTL artikli 215 lõikes 2. See sedastus ei tähenda siiski, et sellise otsuse vastuvõtmine nagu otsus 2012/635 oleks pigem seotud menetluslike nõuetega, mis on kehtestatud ELTL artikli 215 lõikes 2, mitte ELL artiklis 29 endas kehtestatutega.
102 Neil asjaoludel tuleb hageja esimene argument tagasi lükata, kuna nõukogu on ELL artikli 29 alusel pädev otsust 2012/635 üksi vastu võtma.
103 Järelikult tuleb samuti tagasi lükata hageja teine argument, mis põhineb eeldusel, et nõukogu ei olnud pädev otsust 2012/635 vastu võtma.
– Määruse nr 267/2012 artikli 46 lõike 2 kooskõla ELTL artikliga 215
104 Nõukogu väidab, et määruse nr 267/2012 artikli 46 lõige 2, mis volitab teda muutma sama määruse IX lisa, mis sisaldab nende isikute, üksuste ja organisatsioonide loetelu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, on vastu võetud ELTL artikli 291 lõike 2 alusel, mille kohaselt, „[k]ui liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi, antakse nende õigusaktide alusel rakendamisvolitused komisjonile või nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel ja [ELL] artiklites 24 ja 26 ette nähtud juhtudel nõukogule”.
105 Seoses sellega tuleb esmalt märkida, et ei ELTL artikkel 215 ega ükski teine esmase õiguse säte ei ole vastuolus sellega, et ELTL artikli 215 alusel vastu võetud määrusega antakse komisjonile või nõukogule rakendusvolitusi ELTL artikli 291 lõikes 2 määratletud tingimustel, kui teatavate selles määruses ette nähtud piiravate meetmete jaoks on vaja ühetaolisi rakendustingimusi. Eelkõige ei tulene ELTL artiklist 215, et individuaalseid piiravaid meetmeid tuleb võtta menetluse kohaselt, mis on ette nähtud ELTL artikli 215 lõikes 1. Kuivõrd seega puudub mis tahes märk selle kohta, et rakenduspädevuse andmise võimalusi oleks piiratud, ei saa välistada ELTL artikli 291 lõike 2 kohaldamist ELTL artikli 215 alusel vastu võetud piiravate meetmete suhtes (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 54).
106 Lisaks võib juhtuda, et ELTL artikli 215 lõikes 1 ette nähtud menetlus, milles nõukogu teeb otsuse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni ühisel ettepanekul, ei ole kohane tavaliste rakendusmeetmete vastuvõtmiseks. Seevastu ELTL artikli 291 lõige 2 võimaldab ette näha tõhusama rakendusmenetluse, mis on kohandatud iga institutsiooni rakendusvolitustele ja tegutsemisvõimele. Nii kehtivad kaalutlused, mis viisid EL toimimise lepingu autorid selleni, et lubada ELTL artikli 291 lõikes 2 anda rakenduspädevus, nii selles osas, mis puudutab ELTL artiklil 215 põhinevaid õigusakte, kui ka muude kohustuslike õigusaktide rakendamist puudutavalt (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 55).
107 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et nõukogul oli õigus ette näha rakendusvolitused vastavalt ELTL artikli 291 lõike 2 sätetele, et võtta vastu individuaalsed rahaliste vahendite külmutamise meetmed, rakendades määruse nr 267/2012 artikli 23 lõiget 2 (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 56).
108 Kuna see on nii, siis tuleb veel kord kontrollida, kas nõukogu on kinni pidanud ELTL artikli 291 lõikes 2 kehtestatud tingimustest, kui ta võttis komisjoni asemel endale vaatlusalused rakendusvolitused.
109 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et sellised määrused nagu määrus nr 267/2012, milles on ette nähtud ELTL artikli 215 alusel võetavad piiravad meetmed, on kantud eesmärgist rakendada EL toimimise lepingu kohaldamisalas ELL artikli 29 alusel ÜVJP raames vastu võetud otsuseid. Järelikult kuulub määrus nr 267/2012 liidu ÜVJP alase tegevuse eesmärkide edendamise ja rakendamise raamistikku (vt selle kohta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 60).
110 Eelkõige on määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 alusel võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on survestada Iraani Islamivabariiki lõpetama tuumarelvade levikut, nende eesmärgist, laadist ja esemest tulenevalt tihedamalt seotud ÜVJP rakendamise kui liidule EL toimimise lepinguga antud pädevuse teostamisega (vt selle kohta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punktid 66 ja 67).
111 Seega tuleneb EL lepingu raamistikus ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu, ELL artikli 29 ja ELL artikli 31 lõikest 1, et nõukogul on üldreeglina tavaks kasutada otsustusõigust ÜVJP raames, tehes otsuse ühehäälselt (vt selle kohta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, 19.7.2012, C‑130/10, EU:C:2012:472, punkt 47).
112 Eelkõige otsustab nõukogu üksi selle, kas kanda isiku või üksuse nimi otsuse 2010/413 II lisa loetelusse. Seega on määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 alusel rahaliste vahendite külmutamise meetme vastuvõtmisel rakendatud seda loetelusse kandmist just EL toimimise lepingu kohaldamisalas.
113 Neil asjaoludel, arvestades määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 alusel vastu võetud meetmete erisusi, vajadust tagada otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas esitatud loetelude vahelist sidusust ning asjaolu, et komisjonil ei ole juurdepääsu liikmesriikide uurimisasutuste andmetele, mida võib olla tarvis, et rakendada nimetatud meetmeid, võis nõukogu õigesti asuda seisukohale, et määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 rakendamine, mis on seotud rahaliste vahendite külmutamisega, kujutas endast erijuhtu ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses, ja et seega oli tal õigus jätta endale pädevus seda rakendada nimetatud määruse artikli 46 lõikes 2 (vt selle kohta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punktid 68–73).
114 Mis puutub sellesse, kas on piisavalt põhjendatud, et tegemist on erijuhuga, tuleb märkida, et nõukogu ei ole määruses nr 267/2012 sõnaselgelt kinnitanud, et ta on jätnud endale rakenduspädevuse eespool punktis 113 kokku võetud põhjendustel. Siiski ei ole kahtlust, et nõukogule määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 2 antud rakenduspädevuse põhjendused tulenevad nimetatud määruse põhjenduste ja sätete koostoimest, rahaliste vahendite külmutamist puudutavate EL lepingu ja EL toimimise lepingu asjassepuutuvate sätete sõnastamise kontekstis (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 77).
115 Nimelt viitas nõukogu esiteks sõnaselgelt määruse nr 267/2012 põhjendusele 28, oma pädevuse kasutamisele seoses nende „isikute kindlaksmääramisega, kellele kohaldatakse [rahaliste vahendite] külmutamist” ning omaenda sekkumisele loetelusse kandmise otsuste uuesti läbivaatamise menetluse raames, võttes arvesse märkusi või uusi tõendeid, mis ta on saanud puudutatud isikute kohta (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 78).
116 Teiseks, määruse nr 267/2012 artikli 23 lõikes 2 sätestatust, koostoimes sama määruse põhjendusega 14, on võimalik välja lugeda, et rahaliste vahendite külmutamise meetmete rakendamine isikute või üksuste vastu kuulub sellest ajast pigem nõukogu pädevusse ÜVJP rakendamise raames, mitte majanduslike meetmete hulka, mis võetakse tavaliselt vastu EL toimimise lepingu raames (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punktid 79 ja 80).
117 Kolmandaks tuleneb otsuse 2010/413 alusel võetud piiravate meetmete ja määruse nr 267/2012 alusel võetud piiravate meetmete paralleelsus selgelt viimati nimetatud määruse põhjendusest 11 ja sellele järgnevatest põhjendustest, millest nähtub, et nimetatud määrus rakendab otsuse 2010/413 muudatusi, mis on tehtud otsusega 2012/35. Samamoodi tuleneb vajadus tagada, et otsuse 2010/413 II lisa ja määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduvad loetelud oleks omavahel kooskõlas, nende rakendusmääruste põhjenduste lugemisest, millega muudetakse nimetatud IX lisa, ja eelkõige rakendusmääruse nr 945/2012 põhjendusest 2, mis viitab sõnaselgelt otsusele 2012/635 (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud, EU:T:2014:678, punkt 81).
118 Neil asjaoludel tulenesid spetsiifilised põhjused, mis põhjendasid nõukogule rakenduspädevuse andmist, määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 2, piisavalt arusaadavalt selle määruse asjassepuutuvatest sätetest ja kontekstist (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 77 eespool, edasi kaevatud,EU:T:2014:678, punkt 82).
119 Seega tuleb asuda seisukohale, et ELTL artikli 291 lõikes 2 esitatud nõuded selleks, et nõukogule saaks anda rakenduspädevust, on täidetud selles osas, mis puudutab määruse nr 267/2012 artikli 46 lõiget 2, mis tähendab, et nõukogule ei saa ette heita, et ta on rikkunud ELTL artiklit 215.
120 Seda järeldust arvesse võttes tuleb hageja kolmas argument tagasi lükata ja jätta teine väide tervikuna rahuldamata.
Kolmas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi, sealhulgas õigust tutvuda toimikuga, nõukogu kohustust vaadata võetud piiravad meetmed uuesti läbi ja hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
121 Hageja väidab, et vaidlustatud aktide vastuvõtmisega on nõukogu rikkunud põhjendamiskohustust, tema kaitseõigusi, sealhulgas tema õigust tutvuda toimikuga, kohustust vaadata võetud piiravad meetmed uuesti läbi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
– Põhjendamiskohustus
122 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse, mis kuulub kaitseõiguste tagamise põhimõtte juurde, eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud või on see vigane – mis võimaldab otsuse kehtivuse liidu kohtus vaidlustada – ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, 15.11.2012, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
123 ELTL artikli 296 kohaselt nõutud põhjendused peavad nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt akti autoriks oleva institutsiooni argumentatsioonist nii, et see võimaldab puudutatud isikul mõista võetud meetmete aluseks olevaid põhjendusi ja pädeval kohtul oma kontrolli teostada (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 122 eespool, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
124 Kuna asjaomasel isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise algse otsuse vastuvõtmist, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab huvitatud isikul – vähemalt pärast selle otsuse vastuvõtmist – tõhusalt kasutada tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid kõnealuse otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 122 eespool, EU:C:2012:718, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
125 Seetõttu peavad nõukogu niisuguse õigusakti põhjendustes, millega on kehtestatud rahaliste vahendite külmutamise meetmed, olema esitatud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb võtta sellised meetmed (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 122 eespool, EU:C:2012:718, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
126 ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust nõuetele tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki vaatlusalust juhtumit reguleerivaid õigusnorme kogumis (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 122 eespool, EU:C:2012:718, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
127 Täpsemalt öeldes on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 122 eespool, EU:C:2012:718, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
128 Käesolevas asjas väidab hageja, et otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud selles osas, mis puudutab tema loetelusse kandmist.
129 Nimelt ei ole nõukogu hageja väitel ära näidanud, millisele otsuse 2010/413 artiklis 20 ja määruse nr 267/2012 artiklis 23 ette nähtud kriteeriumidest ta hagejat puudutavate piiravate meetmete vastuvõtmisel tugines.
130 Teiseks ei ole nõukogu täpsustanud selle toetuse üksikasju, vormi ega ulatust, mida hageja väidetavalt Iraani valitsusele andis. Täpsemalt ei ole nõukogu ära näidanud spetsiifilisi finantstehinguid, mis oleksid võinud õigustada hageja suhtes võetud meetmeid või nende tehingute ja tuumarelvade leviku vahelise seose olemasolu. Seda põhjenduste ebapiisavust ei saa korrigeerida nõukogu hilisema väitega, mille ta esitas oma vastuses ja mille kohaselt hageja vastu rahaliste vahendite külmutamise meetmete vastuvõtmine on põhjendatud seetõttu, et ta andis riigiettevõttena oma aktsionärile dividende.
131 Nõukogu vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.
132 Esmalt tuleb meelde tuletada, et hageja kohta oli kindlaks tehtud, et ta „on riigiettevõte, kes annab Iraani valitsusele rahalist toetust”.
133 Esiteks tuleneb hageja esitatud põhjendustest selgelt, et piiravad meetmed puudutasid hagejat vaidlusaluse kriteeriumi alusel.
134 Teiseks on tõsi, et teda puudutavad põhjendused ei sisalda täpsustusi selle kohta, milline on Iraani valitsusele väidetavalt antud toetuse vorm ja ulatus, kuna ainus nõukogu viidatud täpsustus oli, et see toetus on rahaline.
135 Seda arvestades oli hagejal esitatud põhjenduste lühidusest hoolimata võimalik aru saada nõukogu poolt tema vastu kasutatud peamistest faktilistest asjaoludest ja kaitsta ennast adekvaatselt.
136 Nimelt viitas hageja oma hagiavalduses esitatud neljanda väite raames konkreetselt hüpoteesile, kus on tegemist muu „füüsilise või juriidilise isikuga kui riik”, kes rahastab „maksude abil või kui tegemist on riigiettevõtetega, siis aktsionäridele antud dividendide abil eelarvet, millesse kantud summad segunevad tuluallikate kogumis ning neid ei kasutata nende olemusest tulenevalt mingi konkreetse vajaduse katmiseks, eelkõige mis puudutab riigi ebaseaduslikku tegevust”, selleks et väita, et sellise hüpoteesi korral ei ole Iraani valitsusele toetuse andmise mõiste kohaldatav.
137 Seega oli hagejal tema loetelusse kandmise põhjendustest võimalik kindlaks teha, et nõukogu tugines asjaolule, et hageja andis valitsusele kuuluva ettevõttena Iraani valitsusele rahalist toetust, kandes viimasele üle oma rahalised vahendid. Hagejal oli samuti võimalik vaidlustada selle asjaolu tõelevastavust.
138 Samuti võimaldab nõukogu esitatud põhjendus Üldkohtul kontrollida vaidlustatud aktide õiguspärasust.
139 Neil asjaoludel on otsuses 2012/635 ja rakendusmääruses nr 945/2012 esitatud põhjendused, mis on küll eriti lühidad, siiski piisavad.
140 Kolmandaks tähendab see järeldus, et nõukogu poolt kostja vastuses esitatud täpsustused ei kujuta endast ei tagantjärele esitatud põhjendust, mida Üldkohus ei saa arvesse võtta, ega tõenda esitatud põhjenduste ebapiisavust. Nimelt piirduvad need selgitused sellega, et toovad üksikasjalikumalt esile ja täpsustavad keskset asjaolu, mida nõukogu otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012 põhjendustes arvestas ja mille hageja seal tuvastas.
141 Kõike eespool esitatut arvesse võttes tuleb tagasi lükata väide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta.
– Toimikuga tutvumine
142 Hageja väidab, et tal võimaldati toimikuga tutvuda alles pärast selle tähtaja möödumist, mis oli talle antud teda puudutavate meetmete uuesti läbivaatamiseks. Selline hilinenud teatamine ei ole kooskõlas kaitseõiguste austamise põhimõttega.
143 Nõukogu vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.
144 Kohtupraktikast tuleneb, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad huvitatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud võimaldama tutvuda kõigi asjaomast meedet puudutavate mittekonfidentsiaalsete haldusdokumentidega üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2013:397, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
145 Käesolevas asjas taotles hageja juurdepääsu toimikule 8. jaanuaril 2013, s.o üks päev varem oma hagiavalduse esitamisest, mis toimus 9. jaanuaril 2013. Nõukogu vastas taotlusele 10. juunil 2013.
146 Neil asjaoludel ei saa esiteks nõukogule ette heita, et ta ei ole vastanud toimikuga tutvumise taotlusele enne hagiavalduse esitamist, kuna taotluse ja hagiavalduse esitamise vahele jäänud ühe‑päevane ajavahemik oli liiga lühike.
147 Nende üksuste märkuste esitamiseks, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, ei ole tähtaega ette nähtud ei 16. oktoobri 2012. aasta kirjas, millega nõukogu tegi hagejale teatavaks otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012, ega neis aktides endis ega ka teatises isikule, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on ette nähtud otsuses 2010/413, mida on rakendatud otsusega 2012/635, ega määruses nr 267/2012, mida on rakendatud rakendusmäärusega nr 945/2012 (ELT C 312, lk 21). Neil asjaoludel on argument, mille kohaselt hagejale võimaldati juurdepääs tema toimikule alles pärast sellise tähtaja möödumist, ilmselgelt faktiliselt põhjendamatu.
148 Viimaks tuleb märkida, et viit kuud ületav vastamistähtaeg on liiga pikk.
149 Seoses sellega viitab nõukogu vajadusele saada enne asjaomaste dokumentide edastamist asjaomase liikmesriigi nõusolek. Seega ei saa selle argumendiga nõustuda, kuna kohtupraktikast tuleneb, et kui nõukogu soovib teatud üksuse suhtes piiravate meetmete võtmiseks tugineda liikmesriigi esitatud andmetele, peab ta enne nende meetmete võtmist tagama, et need andmed on võimalik asjaomasele üksusele aegsasti edastada, et viimane saaks oma seisukoha tulemuslikult teatavaks teha (kohtuotsus Persia International Bank vs. nõukogu, 6.9.2013, T‑493/10, EKL (väljavõtted), EU:T:2013:398, punkt 84).
150 Sellest tuleneb esiteks, et hageja ei ole esitanud konkreetseid argumente eesmärgiga tõendada, et liiga pikk vastamistähtaeg tegi tal tõepoolest oma kaitse ettevalmistamise keerulisemaks.
151 Teiseks, kohtupraktika kohaselt kujutab see, kui hilinenult on edastatud dokument, millele nõukogu tugines üksuse suhtes piiravate meetmete võtmisel või nende jõusse jätmisel, endast varem vastu võetud aktide tühistamiseks alust andvat kaitseõiguste rikkumist üksnes juhul, kui on tõendatud, et asjaomaseid piiravaid meetmeid ei oleks saanud õiguspäraselt võtta või jõusse jätta, kui hilinenult edastatud dokument tuleks süüstavate tõendite hulgast eemaldada (kohtuotsus Persia International Bank vs. nõukogu, punkt 149 eespool, EU:T:2013:398, punkt 85).
152 Seega nähtub käesolevas asjas tagapool punktides 170–189 esitatud analüüsist, et hageja suhtes võetud piiravad meetmed on põhjendatud, isegi kui võtta arvesse nõukogu 10. juuni 2013. aasta kirjas edastatud dokumente. Neil asjaoludel ei põhjenda mõistliku aja jooksul toimikuga tutvumise võimaldamise kohustuse rikkumine vaidlustatud aktide tühistamist.
153 Arvestades kõike eeltoodut, tuleb käesolev väide tagasi lükata.
– Võetud piiravate meetmete iga-aastase uuesti läbivaatamise kohustus
154 Oma 16. aprilli 2014. aasta nõuete muutmise dokumendis väidab hageja, et nõukogu on rikkunud oma kohustust vaadata võetud piiravad meetmed igal aastal uuesti läbi, kui ta teatas nimetatud meetmete kehtima jätmisest hagejale alles 14. märtsil 2014.
155 Otsuse 2010/413 artikli 26 lõikes 3 on ette nähtud, et „[a]rtikli 19 lõike 1 punktides b ja c ning artikli 20 lõike 1 punktides b ja c osutatud meetmed vaadatakse korrapäraste ajavahemike järel läbi ning seda tehakse vähemalt iga 12 kuu möödumisel”.
156 Ka tuleneb määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikest 6, et „IX lisas esitatud loetelu vaadatakse vähemalt iga 12 kuu järel korrapäraselt läbi”.
157 Seega oli nõukogul tegelikult kohustus vaadata hagejat puudutavad piiravad meetmed läbi kaheteistkümne kuu jooksul alates otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012 vastuvõtmisest.
158 Seoses sellega väidab nõukogu, et ta vaatas hageja kohta tehtud kande uuesti läbi kaks korda, esiteks kui ta võttis vastu nõukogu 6. juuni 2013. aasta otsuse 2013/270/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 156, lk 10), ja nõukogu 6. juuni 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 522/2013, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 156, lk 3), ning teiseks, kui ta võttis vastu nõukogu 15. novembri 2013. aasta otsuse 2013/661/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 306, lk 18), ja nõukogu 15. novembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1154/2013, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 306, lk 3).
159 Siiski tuleb märkida, et üheski nõukogu viidatud õigusaktides ei ole märgitud, et kõik otsuse 2010/413 II lisa ja määruse nr 267/2012 IX lisa loetelu kanded oleks perioodiliselt läbi vaadatud. Asjaomased õigusaktid ei puuduta ka spetsiifiliselt hageja loetelusse kandmist.
160 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et nõukogu ei ole hageja suhtes kohaldatavaid piiravaid meetmeid otsuses 2010/413 ja määruses nr 267/2012 kehtestatud tähtaja jooksul perioodiliselt läbi vaadanud.
161 Kuna see on nii, siis tuleb kontrollida, kas võetud piiravate meetmete uuesti läbivaatamise kohustuse rikkumine õigustab vaidlustatud aktide tühistamist.
162 Seoses sellega tuleb märkida, et vaatlusaluse kohustuse eesmärk on tagada korrapärane kontroll selle üle, et võetud piiravad meetmed on endiselt põhjendatud.
163 Seega ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et ajal, mil hageja esitas käesoleva vastuväite oma nõuete muutmise dokumendis kuupäevaga 16. aprill 2014, oli nõukogu juba selle kontrolli läbi viinud ja teatanud selle tulemustest hagejale 14. märtsi 2014. aasta kirjas.
164 Neil asjaoludel on piiravate meetmete perioodilist uuesti läbivaatamist ette nägevate sätete eesmärgist kinni peetud, kuigi hilinenult ja nii ei tekita uuesti läbivaatamise tähtaja rikkumine nõukogu poolt enam hageja olukorrale negatiivseid tagajärgi.
165 Seega, kahjustamata hageja õigust nõuda ELTL artikli 340 alusel niisuguse kahju hüvitamist, mis võib vastavalt olukorrale olla talle tekkinud uuesti läbivaatamise tähtajast kinni pidamata jätmise tõttu, ei saa ta nimetatud hilinemisele tugineda selleks, et teda puudutavad ja vaidlustatud aktidega vastu võetud või kehtima jäetud piiravad meetmed tühistataks.
166 Seega tuleb käesolev vastuväide tagasi lükata.
– Ülejäänud väidetavad rikkumised
167 Hageja väidab, et otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012 põhjenduste puudumine tähendab, et rikuti tema kaitseõigusi, sealhulgas tema õigust, et võetud piiravad meetmed vaadatakse uuesti läbi, ning tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Nimelt, arvestades esitatud põhjenduste laialivalguvat laadi, on temalt nõutud oma kaitse tagamist, mitte et ta lükkaks ümber nõukogu esitatud konkreetsed fakti‑ ja õigusväited, vaid et ta esitaks, ümberpööratult, tõendi selle kohta, et ta ei ole toetanud Iraani valitsust või Iraani tuumaprogrammi.
168 Ent nagu nähtub eespool punktidest 122–141, on otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 õiguslikult piisavalt põhjendatud, mis tähendab, et käesolev väide põhineb valel eeldusel.
169 Seega tuleb see väite osa ning kolmas väide tervikuna tagasi lükata.
Viies väide, et faktide hindamisel on tehtud hindamisviga
170 Nagu on meelde tuletatud eespool punktis 74, peavad liidu kohtud vastavalt neile EL toimimise lepinguga antud pädevustele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa. See nõue puudutab konkreetselt ELTL artikli 275 teist lõiku (vt kohtuotsused nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 74 eespool, EU:C:2013:775, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 74 eespool, EU:C:2013:776, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
171 Nende põhiõiguste hulka kuulub muu hulgas õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (vt kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 74 eespool, EU:C:2013:775, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
172 Põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab eelkõige, et liidu kohus kontrolliks, kas otsus, mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab selle otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 74 eespool, EU:C:2013:775, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
173 Selles kontekstis peab just liidu pädev asutus vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjenduste alusetust (vt kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 74 eespool, EU:C:2013:775, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
174 Käesolevas asjas tuleb seega kontrollida, kas nõukogu asus vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal põhjendatult seisukohale, et hageja suhtes võidakse kohaldada piiravaid meetmeid sellest tulenevalt, et ta on üksus, kes toetab rahalise toetuse näol Iraani valitsust.
175 Hageja kordab esiteks, et Iraani valitsusele toetuse andmise kriteeriumiga on silmas peetud ainult sellist võimalust, kui asjaomane üksus annab spetsiifilist toetust, mis on seotud tuumarelvade levikuga. Ent tema sellist toetust ei anna, kuna tema tegevus on suunatud eraettevõtjatele.
176 Seoses sellega piisab viitest eespool punktidele 74–93, millest nähtub, et Iraani valitsusele toetuse andmise kriteeriumi võidakse kohaldada üksustele, kes ei ole ise tuumarelvade levikuga seotud.
177 Hageja väidab teiseks, et vastupidi vaidlustatud aktide põhjendustes märgitule ei anna ta rahalist toetust Iraani valitsusele.
178 Hageja täpsustab seoses sellega esmalt, et tema eesmärk ei ole anda Iraani valitsusele dividende.
179 Seejärel nõustub hageja, et ta kannab osa oma tulust tulumaksu näol riigikassasse, mis kuulub Iraani rahandusministeeriumi valitsemisalasse. Ta täpsustab siiski, et see kohustus, mis on kehtestatud kõikidele Iraani riigiäriühingutele Iraani kalendri 1389. aasta kohta kehtestatud eelarve seaduse artikliga 17 (edaspidi: „artikkel 17”), ei kujuta endast rahalist toetust Iraani valitsusele vaidlusaluse kriteeriumi tähenduses, kuna see ei ole dividend, vaid sarnaneb pigem maksule või maksutaolisele meetmele.
180 Viimaks ei kasuta Iraani valitsus hageja väitel neid summasid, mida ta kannab riigikassasse artiklis 17 ette nähtud kohustuse kohaselt, omal vabal valikul, vaid need suunatakse üldistes huvides olevate tegevuste heaks ning üldistes huvides olevate teenuste osutamiseks Iraani rahvale. Hageja lisab seoses sellega, et vaatlusalused summad reinvesteeritakse nimelt koos muude riigi vahenditega riigi kapitali suurendamise käigus.
181 Esmalt tuleb märkida, et asjaolu, et hageja eesmärk ei ole maksta Iraani valitsusele dividende, eeldusel, et see on kindlaks tehtud, ei tähenda, et hageja ei anna viimasele tegelikult rahalist toetust.
182 Seoses sellega, nagu nähtub hageja enda esitatud tõendusmaterjalist, kandis ta Iraani kalendri eelarveaastate 1387–1391 (20. märts 2008 kuni 20. märts 2013, edaspidi: „viiteperiood”) kohta artiklis 17 ette nähtud kohustuse kohaselt riigikassasse üle summa, mis oli kokku 1 687 181 miljonit riaali.
183 Vastupidi hageja väidetele ei saa neid summasid samastada maksude või maksudega samaväärsete meetmetega, et sel alusel välistada nende kvalifitseerimine vaidlusaluse kriteeriumiga silmas peetud rahaliseks toetuseks. Nimelt esiteks, nagu hageja ise ka tunnistab, on artiklis 17 ette nähtud kohustus kohaldatav iseenesest tulumaksu suhtes. Teisest küljest on see kohaldatav ainult Iraani riiklike äriühingute suhtes ja seda ei saa seega lugeda osaks Iraani maksusüsteemist või maksudega samaväärsete meetmete süsteemist.
184 Mis puutub artiklis 17 ette nähtud kohustuse kohaselt üle kantud summade väidetavasse mõjusse riigieelarvele, siis hageja ei ole neid väiteid mingil moel tõendanud. Igal juhul on väidetava mõju tingimused, millele hageja viitab, niivõrd üldised, et need võivad a priori olla kohaldatavad mis tahes riiklikele kulutustele. Neil asjaoludel ei tähenda sellise mõju olemasolu, juhul kui see on tõendatud, et artiklis 17 ette nähtud kohustuse kohaselt viiteperioodil üle kantud summad ei kujuta endast vaidlusaluse kriteeriumi tähenduses rahalist toetust Iraani valitsusele.
185 Selles kontekstis tuleneb lisaks dokumentidest, mille hageja esitas vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele, et tema kapital suurenes 2012. aastal 1 054 102 miljoni riaali võrra. See summa on oluliselt väiksem, kui kogusumma 1 687 181 miljonit riaali, mille hageja kandis üle riigikassasse viidatud ajavahemiku jaoks artiklis 17 ette nähtud kohustust täites. Neil asjaoludel ei luba hageja kapitali suurenemine asuda seisukohale, et ta ei ole nimetatud ajavahemikul andud rahalist toetust Iraani valitsusele.
186 Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et hageja on vaadeldaval ajavahemikul kandnud Iraani riigikassasse arvestatavaid summasid, mis kujutab endast rahalist toetust Iraani valitsusele. Järelikult oli nõukogul õigus kehtestada piiravad meetmed hageja kui nimetatud valitsust toetava üksuse suhtes.
187 Hageja väidab seoses sellega veel, et nõukogu ei ole vastupidi eespool punktis 173 viidatud kohtupraktikas esitatud nõuetele esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks.
188 Ent eespool punktides 175–186 läbiviidud analüüsist nähtub, et hageja ei vaidlusta tegelikult seda tema suhtes võetud piiravaid meetmeid õigustavat peamist faktilist asjaolu, milleks on fakt, et ta kandis Iraani riigikassasse osa oma vaadeldaval ajavahemikul saadud kasumist. Sellise vaidlustamise puudumisel ei olnud nõukogul ka kohustust esitada tõendeid selle asjaolu tõendamiseks, nagu nähtub eespool punktis 173 viidatud kohtupraktikast.
189 Eelnevat silmas pidades tuleb viies väide tagasi lükata.
Kuues väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet
190 Hageja väidab, et teda puudutavate piiravate meetmete vastuvõtmine kujutab endast tema omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse põhjendamatut riivet ja seega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
191 Esmalt toob tema menetluslike õiguste rikkumine, millele on vastu vaieldud kolmandas väites, kohtupraktika kohaselt kaasa tema omandiõiguste ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise.
192 Seejärel, kuna hageja ei osale tuumarelvade levikus, siis tema suhtes võetud piiravad meetmed ei vasta vaidlustatud aktide üldistele eesmärkidele, milleks on nimetatud relvade leviku vastane võitlus.
193 Lõpetuseks tekitavad asjassepuutuvad meetmed väga olulist kahju temale ja tema töötajatele, mis ei ole proportsionaalne nõukogu edendatava eesmärgiga. Hageja lisab selles kontekstis, et vastupidi nõukogu väidetele avaldavad piiravad meetmed lisaks liidus olevatele vahenditele mõju ka neile, mis asuvad Iraanis, kuna need takistavad igasugust vahendite ülekandmist Iraanist Euroopa Liitu ning need võivad ümber veenda Iraani majandustegevuses osalejaid liiduga ärisuhetesse astumast.
194 Esmalt tuleb meelde tuletada, nagu nähtub eespool punktidest 121–169, et vaidlustatud õigusaktide puhul ei ole hageja menetluslikke õigusi rikutud, mis õigustaks nende tühistamist. Seega ei ole tulemuslik hageja väide, et tema menetluslike õiguste rikkumine tõi kaasa omandiõiguse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise.
195 Mis puutub teistesse väidetesse, siis on eespool punktis 90 meelde tuletatud, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, on majandustegevuse keelamise õiguspärasuse eeltingimus see, et keelavad meetmed on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, arvestades, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem piirav meede, ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla taotletavaid eesmärke arvestades ülemäära suured (vt kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2013:397, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).
196 Seega, ühest küljest, nagu nähtub eespool punktidest 59–93, on piiravate meetmete võtmine üksuste vastu, kes annavad rahalist toetust Iraani valitsusele, kantud eesmärgist võtta viimaselt tema sissetulekud, eesmärgiga sundida teda piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu tuumarelvade levikut lõpetama. Seega vastavad hageja suhtes võetud piiravad meetmed nõukogu edendatavale eesmärgile, hoolimata asjaolust, et hageja ei ole ise tuumarelvade levikuga seotud.
197 Teisest küljest, mis puudutab hagejale tekitatud kahju, on küll tõsi, et asjaomased piiravad meetmed piiravad oluliselt tema omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, kuna ta ei saa nimelt kasutada oma vahendeid, mis asuvad liidu territooriumil või on liidu kodanike valduses, ega kanda neid vahendeid liitu üle, välja arvatud eriloa olemasolul. Hagejat puudutavad piiravad meetmed võivad samuti tekitada tema suhtes tema äripartnerite hulgas teatavat usaldamatust.
198 Siiski nähtub kohtupraktikast, et põhiõigused, millele hageja viitab, see tähendab omandiõigus ja õigus tegeleda majandustegevusega, ei ole absoluutsed õigused ja et nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on põhjendatud liidu taotletavate üldistest huvidest kantud eesmärkidega. Igal majanduslikul või rahalisel piiraval meetmel on selle määratlusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, tekitades kahju osapooltele, kelle vastutus meetmete võtmise tinginud olukorra põhjustamises ei olnud tõendatud. Kõnealuste piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide olulisuse tõttu on teatavatele ettevõtjatele tekitatud negatiivsed tagajärjed põhjendatud, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, punkt 75 eespool, EU:T:2009:266, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
199 Võttes käesolevas asjas arvesse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise ülimat tähtsust, ei ole hagejale tekitatud ebamugavused edendatavat eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalsed. See on nii seda enam, et rahaliste vahendite külmutamine puudutab esiteks ainult osa hageja vahenditest. Teiseks on otsuses 2010/413 ja määruses nr 267/2012 ette nähtud teatavad erandid, mis võimaldavad neil üksustel, kelle suhtes rahaliste vahendite külmutamise meetmeid kohaldatakse, rahuldada esmavajadusi. Viimaks tuleb märkida, et nõukogu ei väida, et hageja ise on tuumarelvade levikuga seotud. Ta ei ole seega isiklikult seotud nende tegudega, mis ohustavad rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, mistõttu tema suhtes tekkinud kartused ei ole nii olulise tähtsusega.
200 Neid kaalutlusi arvestades tuleb kuues väide tagasi lükata ning jätta hagi seega tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
201 Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt tuleb kohtukulud välja mõista kohtuvaidluse kaotanud poolelt, kui teine pool seda nõuab. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõuetele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Bank of Industry and Mine’ilt.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. aprillil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad