ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

22. aprill 2015(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste suhtes vastu võetud piiravad meetmed seoses olukorraga Zimbabwes – Liidu territooriumile sisenemise ja selle läbimisega seotud piirangud – Rahaliste vahendite külmutamine – Õiguslik alus – Ilmne hindamisviga – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigus – Põhiõigused – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑190/12,

Johannes Tomana, elukoht Harare (Zimbabwe), ja ülejäänud 120 hagejat, kelle nimed on loetletud lisas, keda esindasid D. Vaughan, QC, barrister M. Lester, barrister R. Lööf ja solicitor M. O’Kane, ning hiljem D. Vaughan, M. Lester ja R. Lööf,

hagejad,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen, M. Veiga ja A. Vitro,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Konstantinidis, T. Scharf ja E. Georgieva,

kostjad,

keda toetavad

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: E. Jenkinson, C. Murrell ja M. Holt, keda abistas barrister S. Lee,

kostja,

mille ese on nõue tühistada nõukogu 17. veebruari 2012. aasta otsus 2012/97/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 47, lk 50), komisjoni 21. veebruari 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 151/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 314/2004, milles käsitletakse teatavaid piiravaid meetmeid Zimbabwe suhtes (ELT L 49, lk 2), ja nõukogu 12. veebruari 2012. aasta rakendusotsus 2012/97/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 54, lk 20) osas, milles need puudutavad hagejaid,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees D. Gratsias (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja C. Wetter,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 10. juuni 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Liidu Nõukogu väljendas 18. veebruari 2002. aasta ühises seisukohas 2002/145/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 50, lk 1), mis on vastu võetud EL lepingu artikli 15 alusel – Lissaboni lepingule eelnevas versioonis – oma sügavat muret seoses olukorraga Zimbabwes, eelkõige seoses inimõiguste, eelkõige sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse raskete rikkumistega, mida on toime pannud Zimbabwe valitsus. Ta kehtestas seega ajavahemikuks 12 kuud, mida võidakse pikendada, piiravad meetmed, mis vaadatakse igal aastal üle. Meetmed hõlmasid muu hulgas liikmesriikide kohustust takistada seisukoha lisas loetletud füüsilistel isikutel oma territooriumile siseneda või seda läbida ja külmutada selles lisas loetletud isikute või üksuste rahalised vahendid ja majandusressursid. Ühist seisukohta 2002/145 a muudeti ja selle kehtivust pikendati 12 kuu võrra, st kuni 20. veebruarini 2004 nõukogu 18. veebruari 2003. aasta ühise seisukohaga 2003/115/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2004/145 ja pikendatakse selle kehtivust (ELT L 46, lk 30).

2        Ühises seisukohas 2002/145 ette nähtud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine rakendati nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 310/2002, mis käsitleb Zimbabwe suhtes kehtestatud piiravaid meetmeid (EÜT L 50, lk 4). Määruse kohaldamisaeg oli piiratud 12 kuuga alates määruse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas. Määruse kehtivust pikendati 12 kuu võrra, st kuni 20. veebruarini 2004, nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 313/2003, millega pikendatakse määrust nr 310/2002 (ELT L 46, lk 6).

3        Nõukogu 19. veebruari 2004. aasta ühine seisukoht 2004/161/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piirangumeetmeid (ELT L 50, lk 66), nägi ette ühises seisukohas 2002/145 kehtestatud piiravate meetmete uuendamise. Ühise seisukoha artikli 8 teise lõigu järgi kohaldatakse seda alates 21. veebruarist 2004. Artikkel 9 nägi ette, et ühine seisukoht kehtib 12 kuud ja et selle üle teostatakse pidevat järelevalvet. Sama artikli kohaselt „pikendatakse või muudetakse [ühist seisukohta] vastavalt vajadusele, kui nõukogu arvab, et selle eesmärke ei ole saavutatud”.

4        Nõukogu 19. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 314/2004, milles käsitletakse teatavaid piiravaid meetmeid Zimbabwe suhtes (ELT L 55, lk 1), võeti vastu selleks, et rakendada ühises seisukohas 2004/161 ette nähtud piiravaid meetmeid, nagu on märgitud määruse põhjenduses 5. Selle artikli 6 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et külmutatakse kõik Zimbabwe valitsuse liikmete ning nendega seotud, III lisas loetletud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste või organite rahalised vahendid ja majandusressursid. Sama määruse artikli 11 punkti b kohaselt on komisjonil õigus muuta nimetatud määruse III lisa ühise seisukoha 2004/161 lisa kohaselt tehtud otsuste alusel.

5        Ühise seisukoha 2004/161 kehtivust pikendati mitu korda, viimati kuni 20. veebruarini 2011 nõukogu 15. veebruari 2010. aasta otsusega 2010/92/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 41, lk 6).

6        Nõukogu 15. veebruar 2011. aasta otsus 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 42, lk 6) tunnistas kehtestuks ühise seisukoha 2004/161. Otsus nägi nende isikute suhtes, kelle nimed on loetletud otsuse lisas, ette samasugused piiravad meetmed, nagu on ette nähtud ühises seisukohas 2004/161.

7        Täpsemalt, otsuse 2011/101 artikli 4 lõige 1 sätestab järgmist:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et takistada Zimbabwe valitsusliikmetel ja nendega seotud isikutel, samuti teistel füüsilistel isikutel, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamist Zimbabwes, siseneda oma territooriumile või seda läbida. Käesolevas lõikes osutatud isikud on loetletud lisas.”

8        Sama otsuse artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad Zimbabwe valitsuse liikmetele või nendega seotud mis tahes füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, või mis tahes muudele füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes. Käesolevas lõikes osutatud isikud ja üksused on loetletud lisas.”

9        Selle otsuse artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Nõukogu võtab liikmesriigi või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepaneku põhjal vastu muudatusi lisas olevasse loetellu, kui poliitilised arengud Zimbabwes seda nõuavad.”

10      Lisaks sätestab otsuse 2011/101 artikkel 7 järgmist:

„1.      Lisas on toodud füüsiliste ja juriidiliste isikute ning üksuste loetellu kandmise põhjused.

2.      Võimaluse korral kantakse lisasse ka teave, mis on vajalik asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute või üksuste identifitseerimiseks. Füüsiliste isikute puhul võib selline teave sisaldada nime, sealhulgas varjunimesid, sünniaega ja -kohta, kodakondsust, passi- ja ID-kaardi numbrit, sugu, aadressi ning positsiooni või ametit. Juriidiliste isikute või üksuste osas võib selline teave sisaldada nime, registrisse kandmise kohta ja kuupäeva, registrinumbrit ja tegevuskohta.”

11      Lõpuks kohaldatakse otsust 2011/101 selle artikli artikli 10 lõike 2 kohaselt kuni 20. veebruarini 2012. Sama sätte järgi vaadatakse otsust pidevalt uuesti läbi ning vajaduse korral seda uuendatakse või muudetakse, kui nõukogu leiab, et selle eesmärgid ei ole täidetud.

12      Nõukogu 17. veebruari 2012. aasta otsus 2012/97/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 47, lk 50), mis on käesolevas asjas esimesena viidatud õigusakt, asendas artikli 10 kohaselt otsuse 2011/101 artikli 10 järgmises sõnastuses:

„1.      Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise päeval.

2.      Käesolevat otsust kohaldatakse kuni 20. veebruarini 2013.

3.      Artikli 4 lõikes 1 osutatud meetmed, mida kohaldatakse II lisas loetletud isikute suhtes, peatatakse kuni 20. veebruarini 2013.

4.      Käesolevat otsust vaadatakse pidevalt läbi ning asjakohastel juhtudel seda uuendatakse või muudetakse, kui nõukogu leiab, et selle eesmärgid ei ole täidetud.”

13      Lisaks nähtub otsuse 2012/97 artikli 1 punktist 2 esiteks, et otsuses 2011/101 kasutatud sõna „lisa” asendatakse sõnaga „I lisa”, ja teiseks, et selle lisa tekst asendatakse otsuse 2012/97 lisa I sõnastusega. Lõpuks näeb otsuse 2012/97 artikli 1 punkt 3 ette, et selle otsuse II lisa lisatakse otsusele 2011/101.

14      Direktiivi 2012/97 põhjendused 1–5 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)      Nõukogu võttis 15. veebruaril 2011 vastu otsuse 2011/101 […]

(2)      Otsuse 2011/101 […] läbivaatamine näitas, et piiravaid meetmeid tuleks pikendada kuni 20. veebruarini 2013.

(3)      Samas ei ole enam põhjust teatud isikute hoidmiseks isikute ja üksuste loetelus, kelle suhtes kohaldatakse ühises seisukohas 2011/101 […] sätestatud piiravaid meetmeid.

(4)      Selleks, et täiendavalt hõlbustada dialoogi ELi ja Zimbabwe valitsuse vahel, tuleks peatada reisikeeld, mis on kehtestatud kahele otsuses 2011/101 […] loetletud Zimbabwe valitsuse suhete taastamisega tegeleva üksuse liikmele.

(5)      Otsuse 2011/101 […] lisas loetletud teatavate isikute ja üksustega seotud teavet tuleks ajakohastada”.

15      Otsuse 2011/101 I lisas, mis asendati otsusega 2012/97, on ära toodud Johannes Tomana ja ülejäänud 120 hageja nimed, mis on loetletud hagiavalduse lisas A.4. Samade isikute ja üksuste nimed olid ära toodud juba otsuse 2011/101 lisas, enne otsusega 2012/97 tehtud muudatusi.

16      Komisjoni 21. veebruari 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 151/2012, millega muudetakse määrust nr 314/2004 (ELTL L 49, lk 2), mis on teine käesolevas asjas esitatud hagiavalduses käsitletud õigusakt, asendas määruse nr 314/2004 III lisa uue lisaga, kus on loetletud kõigi hagejate nimed. Lisaks on selle määruse põhjendus 2 sõnastatud järgmiselt:

„[…] otsuses 2011/101[…] on esitatud nende füüsiliste ja juriidiliste isikute loetelu, kelle suhtes peab piiranguid kohaldama, nagu on sätestatud nimetatud otsuse artiklis 5, ja määrusega […] nr 314/2004 jõustatakse see otsus, kuivõrd olukord nõuab Euroopa Liidu tasandi meetmeid. Seepärast tuleks määruse […] nr 314/2004 III lisa muuta, et tagada järjepidevus nõukogu kõnealuse otsusega.”

17      Tuleb ka märkida, et kõigi hagejate nimed olid loetletud juba määruse nr 314/2004 III lisa selles versioonis, mis kehtis enne, kui lisa rakendusmääruse nr 151/2012 artikli 1 alusel asendati.

18      Nõukogu 27. veebruari 2012 rakendusotsusega 2012/124/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/101 (ELT L 54, lk 20), mis on kolmas käesolevas asjas esitatud hagiavalduses käsitletud õigusakt, muudeti kannet, mis oli tehtud kuuekümnenda hageja Cephas George Msipa kohta, kelle nimi oli kantud otsuse 2011/101 lisasse. Täpsemalt lisati tema kohta veergu, mis oli varem olnud tühi, põhjused, miks ta lisati selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse selle otsusega kehtestatud piiravaid meetmeid:

„Valitsusparteiga ZANU-PF seotud endine provintsikuberner.”

19      Hagejad palusid 20. aprillil 2012 edastada nõukogul neile kõik tõendid ja kogu teabe, millele ta nende suhtes piiravate meetmete kohaldamise kohta otsust tehes tugines.

 Menetlus ja poolte nõuded

20      Hagejad esitasid käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. aprillil 2012.

21      Dokumendiga „Vastuvõetamatuse vastuväide”, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. juulil 2012, palus nõukogu Üldkohtul:

–        kontrollida, kas teine kuni saja üheksas hageja, kes on füüsilised isikud, hagi toetavad;

–        juhul, kui ilmneb, et see ei ole nii, jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles selle esitasid nimetatud isikud, ja mõista kohtukulud välja ülejäänud hagejatelt.

22      Kuna selle dokumendiga palus nõukogu sisuliselt peamiselt seda, et võetaks menetlust korraldav meede Üldkohtu kodukorra artikli 64 tähenduses, anti hagejatele ja komisjonile võimalus esitada selle taotluse kohta kirjalikke märkusi, mida 29. ja 25. oktoobril 2012 ka tegid.

23      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik esitas 16. augustil 2012 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks kostjast institutsioonide nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja esimees andis 25. oktoobri 2012. aasta määrusega menetlusse astumiseks loa. Ühendkuningriik esitas menetlusse astuja seisukohad 14. detsembril 2012. Nõukogu, komisjon ja seejärel hagejad esitasid nende seisukohtade kohta oma kirjalikud märkused vastavalt 16. ja 24. jaanuaril ning 20. veebruaril 2013.

24      Hagejad teatasid nõukogule 7. novembri 2012. aasta kirjas, mille koopia esitati samal päeval Üldkohtu kantseleisse, et kuuekümne kuues hageja Isack Stanislaus Gorerazvo Mudenge, on surnud.

25      Üldkohtu kantseleisse 19. novembril 2012 esitatud kirjas soovisid hagejad, et Üldkohus paluks nõukogul kinnitada, et kostja vastuse lisas B.19 välja toodud tõendid ei ole need tõendid, millel põhines otsus arvata hagejate nimed nende isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse. Mis puudutab sisuliselt taotlust võtta menetlust korraldav meede Üldkohtu kodukorra artikli 64 tähenduses, siis palus Üldkohus nõukogul, komisjonil ja Ühendkuningriigil esitada selle taotluse kohta oma seisukohad, mida viimati nimetatud vastavalt 10., 11. ja 7. detsembri 2012 ka tegid. Oma seisukohtades teatas nõukogu Üldkohtule veel, et ta vastas eespool punktis 19 viidatud hagejate taotlusele 27. novembri 2012. aasta kirjas ja lisas oma seisukohtadele koopia kõnealusest kirjast ja selle lisadest.

26      Lisaks, kuna hagejad palusid oma 19. novembri 2012. aasta kirjas Üldkohtul otsustada, et võimalikke täiendavaid tõendeid, millele nõukogu selles menetlusstaadiumis tugineb, ei võetaks arvesse ega pandaks kohtuasja materjalide hulka, meenutati neile 26. novembri 2012. aasta kirjas, et täiendavate tõendite esitamisele kohaldatakse Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõiget 1.

27      Repliigis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2013, teatasid hagejad Üldkohtule, et kaheksakümne kolmas hageja John Landa Nkomo on surnud.

28      Üldkohtu kantseleisse 25. veebruaril 2013 saabunud kirjas teatas nõukogu Üldkohtule, et ta võttis 18. veebruaril 2013 vastu otsuse 2013/89/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/101 (ELT L 46, lk 37). Otsus muudab otsus 2011/101 lisa I, jättes isikute ja üksuste loetelust, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, välja kuuenda hageja David Chapfika, üheksanda hageja Tinaye Chigudu, kuueteistkümnenda hageja Tongesai Shadreck Chipanga, kolmekümne teise hageja R. Kwenda, kolmekümne kaheksanda hageja Shuvai Ben Mahofa, neljakümne teise hageja G. Mashava, viiekümne neljanda hageja Gilbert Moyo, viiekümne kaheksanda hageja S. Mpabanga, kuuekümnenda hageja Cephas George Msipa, kuuekümne neljanda hageja C. Muchono, kuuenda hageja Isack Stanislaus Gorerazvo Mudenge, kuuekümne seitsmenda hageja Columbus Mudonhi, kuuekümne kaheksanda hageja Bothwell Mugariri, seitsmekümneda hageja Isaac Mumba, seitsmekümne kaheksanda hageja S. Mutsvunguma, kaheksakümne kolmanda hageja John Landa Nkomo, kaheksakümne neljanda hageja Michael Reuben Nyambuya, kaheksakümne kaheksanda hageja David Pagwese Parirenyatwa, kaheksakümne üheksanda hageja Dani Rangwani, üheksakümne teise hageja Richard Ruwodo, saja üheksanda hageja Patrick Zhuwao ja saja kolmeteistkümnenda hageja Divine Homes (Private) Ltd nimed.

29      Komisjoni 19. veebruari 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 145/2013, millega muudetakse nõukogu määrust nr 314/2004 (ELT L 47, lk 63), muutis viimati nimetatud määruse III lisa, jättes sellest lisast välja eespool punktis 28 nimetatud isikute ja üksuste kohta tehtud kanded.

30      Hagejatel paluti esitada oma märkused eespool punktis 28 viidatud nõukogu kirja kohta, kuid nad ei vastanud taotlusele.

31      27. märtsi 2013. aasta otsuse 2013/160/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/101 (ELT L 90, lk 95) artikli 1 punkt 1 asendas otsuse 2011/101 artikli 10 lõike 3 sõnastuse uue sõnastusega, mille kohaselt „[a]rtikli 4 lõikes 1 ning artikli 5 lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmed, mida kohaldatakse II lisas loetletud isikute ja üksuste suhtes, peatatakse kuni 20. veebruarini 2014” ja et „[p]eatamine vaadatakse läbi iga kolme kuu tagant”. Otsuse 2013/160 artikli 1 punkt 2 sätestas lisaks, et otsuse 2011/101 II lisa asendatakse otsuse 2013/160 lisas esitatud tekstiga.

32      Enamiku hagejate, nii füüsiliste isikute kui ka üksuste nimed olid loetletud otsuse 2011/101 II lisas, mis asendati otsusega 2013/160. Loetelus ei olnud kolmanda hageja Happyton Mabhuya Bonyongwe, kaheteistkümnenda hageja Augustine Chihuri, kaheksateistkümnenda hageja Constantine Chiwenga, seitsmekümne viienda hageja Didymus Noel Edwin Mutasa, kaheksakümne kuuenda hageja Douglas Nyikayaramba, üheksakümne üheksanda hageja Perence Samson Chikerema Shiri, saja teise hageja Jabulani Sibanda, saja neljanda hageja Philip Valerio Sibanda, saja kahekümnenda hageja Zimbabwe Defence Industries (Private) Ltd ja saja kahekümne esimese hageja Zimbabwe Mining Development Corp. nime.

33      Nõukogu 27. märts 2013. aasta määrus (EL) nr 298/2013, millega muudetakse määrust nr 314/2004 (ELT L 90, lk 48) sätestab artiklis 1, et „[m]ääruse [...] nr 314/2004 artikli 6 kohaldamine käesoleva määruse lisas loetletud isikute suhtes peatatakse kuni 20. veebruarini 2014” ja et „[p]eatamine vaadatakse läbi iga kolme kuu tagant”. Määruse nr 298/2013 lisas on loetletud samade füüsiliste isikute ja üksuste nimed nagu otsuse 2011/101 II lisas, mis asendati otsusega 2013/160 (vt eespool punkt 32).

34      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kaheksanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

35      Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2013 saabunud kirjas teatas nõukogu Üldkohtule, et ta võttis vastu 23. septembri 2013. aasta otsuse 2013/469/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/101 (ELT L 252, lk 31). Selle otsusega muudeti otsuse 2011/101 I lisa, jättes loetelust välja saja kahekümne esimese hageja Zimbabwe Mining Development’i.

36      Lisaks muutis komisjoni 23. septembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 915/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 314/2004 (ELT L 252, lk 23) viimati nimetatud määruse III lisa, jättes sellest välja saja kahekümne esimese hagejaga seotud kande.

37      Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2014 saabunud kirjas teatas nõukogu Üldkohtule, et ta võttis vastu 17. veebruari 2014. aasta otsuse 2014/98/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/101 (ELT L 50, lk 20) ja 17. veebruari 2014. aasta määruse (EL) nr 153/2014, millega muudetakse määrust nr 314/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 298/2013 (ELT L 50, lk 1).

38      Otsuse 2014/98 artikli 1 lõige 2 asendas otsuse 2011/101 artikli 10 järgmise sõnastusega:

„1.      Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise kuupäeval.

2.      Käesolevat otsust kohaldatakse kuni 20. veebruarini 2015.

3.      Artikli 4 lõikes 1 ning artikli 5 lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmed, mida kohaldatakse II lisas loetletud isikute ja üksuste suhtes, peatatakse kuni 20. veebruarini 2015.

Peatamine vaadatakse läbi iga kolme kuu tagant.

4.      Käesolevat otsust vaadatakse pidevalt uuesti läbi ning vajaduse korral seda uuendatakse või muudetakse, kui nõukogu leiab, et selle eesmärgid ei ole täidetud.”

39      Lisaks sätestab otsuse 2014/98 artikkel 2, et „[o]tsuse 2011/101/ÜVJP I lisas ja käesoleva otsuse lisas loetletud isikud lisatakse otsuse 2011/101/ÜVJP II lisasse”. Otsuse 2014/98 lisas on loetletud kolmanda, kaheteistkümnenda, kaheksateistkümnenda, seitsmekümne viienda, kaheksakümne kuuenda, üheksakümne üheksanda, saja teise ja saja neljanda hageja nimed.

40      Määrus nr 153/2014 sätestab omakorda järgmist:

„Artikkel 1

Määrust [...] nr 314/2004 muudetakse järgmiselt.

1)      Artiklile 6 lisatakse järgmine lõige:

„4. Peatatakse lõigetes 1 ja 2 sätestatud meetmete kohaldamine IV lisas loetletud isikute ja üksuste suhtes.”

2)      IV lisana lisatakse käesoleva määruse lisa.

Artikkel 2

Määrus [...] nr 298/2013 tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 3

Käeolev määrus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.”

41      Määruse nr 314/2004 IV lisas, mis lisati määrusega nr 153/2014, on loetletud kõik hagejad, nii füüsilised isikud kui ka üksused, kelle nimed olid veel selle määruse lisas III, välja arvatud üksnes saja kahekümnes hageja Zimbabwe Defence Industries, kes on ainus, kelle suhtes nimetatud määrusega ette nähtud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete kohaldamine endiselt kehtib ega ole peatatud.

42      Üldkohus palus teistel pooltel esitada eespool punktis 37 nimetatud nõukogu kirja kohta oma kirjalikud seisukohad. Hagejad tegid seda 21. märtsil 2014 ja komisjon 4. märtsil 2014.

43      Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada suulise menetluse ja palus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikult mitmele küsimusele ja esitada teatavaid dokumente. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

44      Poolte – välja arvatud Ühendkuningriik, keda kohal ei olnud – kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 10. juuni 2014. aasta kohtuistungil.

45      Kohtuistungil lisas nõukogu kohtuasja toimikusse teatavad ajaleheartiklid, millest ilmneb, et kuuekümne kaheksas hageja Bothwell Mugariri, üheksakümne kuues hageja Lovemore Sekeremayi ja üheksakümne kaheksas hageja Nathan Marwirakuwa Shamuyarira on surnud. Hagejate esindajad kinnitasid, et viimati nimetatud hagejad on surnud, kuid märkisid, et neile teadaolevalt ei ole teave B. Mugariri surma kohta õige. Lisaks kinnitasid hagejate esindajad vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele, et neil on kõigi hagejate volitus ja tegid ettepaneku, et nad esitavad iga sellise hageja antud kirjaliku volituse, kelle volitust ei olnud hagiavaldusele lisatud. Dokumentide esitamise ja eespool nimetatud avalduste kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

46      Kohtuistungil palus Üldkohus hagejatel ja nõukogul vastata kirjalikult mõnele küsimusele ja esitada teatavad dokumendid, sealhulgas nõutud volitused. Pooled täitsid Üldkohtu nõude ettenähtud tähtaja jooksul, misjärel kirjalik menetlus Üldkohtu kaheksanda koja esimehe määrusega lõpetati.

47      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada otsus 2012/97, rakendusmäärus nr 151/2012 ja rakendusotsus 2012/124 osas, milles need puudutavad hagejaid;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult ja komisjonilt.

48      Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

49      Ühendkuningriik toetab nõukogu ja komisjoni nõuet, et hagi rahuldamata jäetaks.

 Õiguslik käsitlus

 1.     Surnud hagejad

50      Kohtupraktikas tunnustatakse, et akti adressaadi üldõigusjärglane võib jätkata akti adressaadi esitatud tühistamishagi eeskätt juhul, kui füüsiline isik on surnud (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 46; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 20. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 92/82: Gutmann vs. komisjon, EKL 1983, lk 3127, punkt 2).

51      Käesolevas asjas, nagu on märgitud eespool punktides 24 ja 27, surid kuuekümne kuues hageja I. S. G. Mudenge ja kaheksakümne kolmas hageja J. L. Nkomo kohtumenetluse ajal. Lisaks kinnitasid hagejate esindajad, vastuseks neile kohtuistungil kirjaliku vastuse kohta esitatud küsimusele, et üheksakümne kuues hageja Lovemore Sekeremayi ja üheksakümne kaheksas hageja Nathan Marwirakuwa Shamuyarira surid menetluse ajal. Lõpuks märkisid nad samas veel, et ka kolmekümne teine hageja R. Kwenda suri menetluse ajal.

52      Kõigi eespool nimetatud surnud hagejate osas mainisid hagejate esindajad, et surnud hagejate üldõigusjärglased, kes käesoleval juhul on kõigi hagejate lesed, soovivad kohtumenetlust jätkata, ning esitasid selle kohta nende kirjalikud avaldused, mis olid koostatud notari juures. Käesolevas kohtuotsuses märgib mõiste „hagejad” edaspidi, osas, milles see viitab eespool nimetatud surnud hagejatele, nende üldõigusjärglasi, kes on esitanud kirjaliku avalduse, väljendades oma soovi käesolevat kohtumenetlust jätkata.

 2.     Volitus, mille kõik füüsilisest isikust hagejad andsid hagiavaldusele alla kirjutanud advokaatidele

53      Nagu on mainitud eespool punktis 21, taotles nõukogu eraldi dokumendis, et Üldkohus kontrolliks, et kõik füüsilisest isikust hagejad „toetavad tõepoolest käesolevas asjas esitatud hagi”. Sellega seoses väitis nõukogu, et hagejate esindajad ei olnud lisanud hagiavaldusele ühtegi volitust ega muud tõendit, mis tõendaks, et neid on nõuetekohaselt volitanud teine kuni saja kümnes hageja, kes on füüsilised isikud.

54      Niisiis väitis nõukogu, et hagi tuleb tunnistada nende hagejate osas vastuvõetamatuks, välja arvatud juhul, kui iga sellise hageja osas esitavad nende esindajad tõendid selle kohta, et nad soovisid hagi esitada. Sellega seoses tugines nõukogu Euroopa Kohtu 16. veebruari 1965. aasta otsusele kohtuasjas 14/64: Barge vs. Ülemamet (EKL 1965, lk 69, 77). Nõukogu taotlust toetas ka komisjon.

55      Tuleb meenutada, et esiteks protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta, mis selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt reguleerib Üldkohtu menetlust, artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu ning artikli 21 esimese lõigu kohaselt ja teiseks kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu kohaselt peab pooli, kes ei ole liikmesriigid ega Euroopa Liidu institutsioonid, EFTA järelevalveasutus või Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu osalisriigid, esindama advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi kohtus või muu EMP lepingu osalisriigi kohtus. Lisaks peab hagiavalduses sisalduma hageja nimi ja elu- või asukoha aadress ning allakirjutanu amet. Viimaseks peab iga menetlusdokumendi originaalile olema alla kirjutanud poole esindaja või advokaat.

56      Siiski näeb kodukord artikli 44 lõike 5 punktis b üksnes juriidilistele isikutele ette kohustuse lisada hagiavaldusele „tõendid selle kohta, et hageja advokaadile on nõuetekohaselt andnud volitused selleks õigustatud isik”. Niisiis lubab kodukord, et füüsilisi isikuid võib advokaat esindada ilma vastavat volitust esitamata; juriidiliste isikute puhul peab ta seda aga tegema (Üldkohtu 22. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑34/02: Le Levant 001 jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑267, punkt 64).

57      Asjaolu, et advokaadid, kes esindavad füüsilisi isikuid, ei ole kohustatud esitama kliendi poolt allkirjastatud volikirja, õigustab kindlasti kaalutlus, mille kohaselt juhul, kui liikmesriigi advokatuuri liige, kelle suhtes kehtib kutseala eetikakoodeks, kinnitab, et klient on teda nõuetekohaselt volitanud, peetakse niisugust kinnitust põhimõtteliselt piisavalt usaldusväärseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑439, punkt 119).

58      Siiski tuleb märkida, võttes arvesse ka eespool punktis 55 meenutatud sätteid, et Üldkohus peab enne tema menetlusse antud hagi lahendamisele asumist kindlaks tegema, et advokaati, kes hagiavaldusele alla kirjutas, on tegelikult volitanud isik, kelle nimel hagiavaldus esitati ja keda advokaat esindab. Arvestades eespool punktis 57 esitatud kaalutlust, tuleb asuda seisukohale, et üldjuhul peab Üldkohus asjaolu, et advokaat on füüsilise isiku nimel hagiavalduse allkirjastanud ja esitanud, advokaadi kaudseks kinnituseks selle kohta, et kõnealune füüsiline isik on teda nõuetekohaselt volitanud, ja et Üldkohus peab niisugust kinnitust piisavaks. Kuid juhul, kui on olemas konkreetsed tõendid, mis võivad sellise kaudse kinnituse tõesuse kahtluse alla seada, on Üldkohtul õigus nõuda asjaomaselt advokaadilt, et ta tõendaks talle antud volituse olemasolu.

59      Selliselt tuleb tõlgendada eespool punktis 54 viidatud kohtuotsust Barge vs. Ülemamet (punkt 77), mille kohaselt advokaat ei pea hagi esitamiseks „tõendama nõuetekohases vormis antud volituse olemasolu, vaid ta esitab selle ainult siis, kui see vaidlustatakse”. Nimelt tuleb seda vaadelda kõnealuse asja kontekstis, nagu tuleneb kohtujurist Roemeri ettepanekust eespool punktis 54 viidatud kohtuasjas Barge vs. Ülemamet (EKL, lk 69, 81, 82).

60      Sellest ettepanekust ilmneb, et asjaomasel ajal oli Euroopa Kohtul tavaks nõuda volikirja ka füüsilisest isikust hagejatelt, kuigi Euroopa Kohtu kodukorra asjassepuutuv säte seda ei nõudnud, nagu ka praegu kehtiv Üldkohtu kodukord. Eespool punktis 54 viidatud kohtuotsuse Barge vs. Ülemamet aluseks olnud asjas esitas hagejat esindanud advokaat volikirja samaaegselt hagiavaldusega, kuid volikirja oli märgitud muu kohtuasi. Pärast hagiavalduse esitamist esitas advokaat uue volikirja, mis hõlmas ka asjaomast kohtuasja, mistõttu tuli Euroopa Kohtul lahendada küsimus, kas niisugune volikirja hilisem esitamine on piisav või toob see, et nõuetekohast volikirja ei esitatud samaaegselt hagiavaldusega, endaga kaasa hagi vastuvõetamatuse. Euroopa Kohus otsustas esimesena nimetatud lahenduse kasuks.

61      Niisiis, vastupidi sellele, mida näib arvavat nõukogu, ei tulene nimetatud kohtuotsusest, et teisel poolel on õigus nõuda – toomata sellise nõude põhjenduseks konkreetseid tõendeid –, et füüsilise isiku advokaat esitaks oma kliendi antud volikirja ja et selle volikirja esitamata jätmise korral tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Teisele menetlusosalisele niisuguse õiguse andmine võtaks reeglilt, mille kohaselt võib füüsilisi isikuid esindada advokaat, ilma et ta oleks volikirja esitanud, suurema osa selle mõttest ja võib muuta menetluse põhjendamatult keeruliseks ja pikaks, eeskätt juhul – nagu käesolevas asjas –, kui hagiavalduse on esitanud paljud füüsilised isikud, kes elavad lisaks väljaspool Euroopa Liidu territooriumi. Ka nõuded, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ja eespool punktis 57 esitatud kaalutlused räägivad selle poolt, et niisuguse volikirja esitamist võib nõuda üksnes siis, kui konkreetsed tõendid lubavad kahelda volituse olemasolus (vt eespool punkt 58).

62      Käesolevas asjas kinnitasid hagejate esindajad kohtuistungil ametlikult, vastuseks Üldkohtu küsimusele, et nad peavad ennast iga hageja poolt nõuetekohaselt volitatuks. Lisaks tegid nad ettepaneku, et nad esitavad kõigi nende hagejate antud kirjaliku volituse, kelle volitust nad ei olnud veel esitanud. Nad esitasid Üldkohtu poolt selleks ette nähtud tähtaja jooksul tõepoolest volitused, mille olid notari juuresolekul andnud teine kuni saja kümnes hageja, välja arvatud eespool punktis 51 nimetatud surnud hagejad. Selles osas tuleb märkida, et nad esitasid ka volikirja, mille oli andnud kuuekümne kaheksas hageja Bothwell Mugariri. Seega ilmnes, et teave viimati nimetatud isiku surmast, mida oli mainitud nõukogu poolt kohtuistungil toimikusse lisatud ajaleheartiklites, oli ekslik. Lisaks olgu märgitud, et – võttes arvesse eespool punktis 60 esitatud kaalutlusi – asjaolu, et esitatud volikirjad olid koostatud pärast hagiavalduse esitamist, ei oma mingit tähtsust.

63      Seega tuleb eeltoodust järeldada, et ühegi hageja poolt oma esindajale Üldkohtus esindamiseks antud volituse olemasolu osas ei ole põhjendatud kahtlusi.

 3.     Hagejate põhjendatud huvi säilimine

64      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab vaidluse ese, nagu ka hageja põhjendatud huvi, säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (vt Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑362/05 P: Cour du, Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4333, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika; Euroopa Kohtu 17. aprilli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑373/06 P, C‑379/06 P ja C‑382/06 P: Flaherty jt vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑2649, punkt 25).

65      Tuleb meenutada, et ühe hageja osas tunnistati vaidlusalused piiravad meetmed kehtetuks (vt eespool punktid 28, 29, 35 ja 36). Lisaks peatati kõigi nende hagejate suhtes, kelle nimi on jätkuvalt loetletud nende isikute ja üksuste loetelus, kellele nimetatud meetmed kehtivad – välja arvatud üks hageja – piiravate meetmete kohaldamine (vt eespool punktid 32, 33 ja 37–41).

66      Euroopa Kohus meenutas 28. mai 2013. aasta otsuses kohtuasjas C‑239/12 P: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, mis puudutas isikut, kelle suhtes kehtisid piiravad meetmed, mis võeti vastu tema väidetavate sidemete tõttu terroriorganisatsioonidega ja mis kohtumenetluse tulemusel kehtetuks tunnistati, et piiravatel meetmetel on märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed ja oluline mõju puudutatud isikute õigustele ja vabadustele. Euroopa Kohus leidis, et lisaks rahaliste vahendite endi külmutamisele, mis oma ulatuslikkusega paiskab segi asjassepuutuvate isikute töö- ja pereelu ning takistab paljude õigustoimingute tegemist, tuleb arvesse võtta ka häbi ja umbusaldust, mis kaasneb asjaomaste isikute avaliku seostamisega terroriorganisatsiooniga. Nii otsustas Euroopa Kohus, et vaatamata sellise hageja nime kustutamisele vaidlusalusest loetelust säilib tema põhjendatud huvi selle vastu, et liidu kohus otsustaks, et teda poleks kunagi tohtinud vaidlusalusesse loetellu kanda või et seda poleks tohtinud teha niisuguse menetluse kohaselt, mida liidu institutsioonid järgisid. Euroopa Kohus leidis veel, et kuigi vaidlustatud akti õigusvastaseks tunnistamisega ei kaasne iseenesest varalise kahju või eraelu puutumatuse riive hüvitamist, kujutab see olemuslikult endast siiski hageja rehabiliteerimist või teatavat mittevaralise kahju, mida ta selle õigusvastasuse tulemusel kandma pidi, hüvitamise viisi, ning see võib õigustada tema põhjendatud huvi säilimist. Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et piiravate meetmete lõplik kehtetuks tunnistamine ei takista põhjendatud huvi säilimist need meetmed kehtestanud õigusakti tagajärgede suhtes akti jõustumise kuupäeva ja selle kehtetuks tunnistamise kuupäeva vahelisel ajavahemikul (eespool viidatud kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, punktid 70–72 ja 82).

67      Kuigi käesolevas asjas kehtestati hagejate suhtes piiravad meetmed mitte sidemete tõttu terroriorganisatsioonidega, vaid seetõttu, et nad kas kuulusid valitsusse, mis on vaidlustatud aktide koostajate arvates rängalt rikkunud inimõigusi, või olid seotud niisuguste valitsuse liikmetega, või on isikud, kelle tegevus kahjustas Zimbabwes tõsiselt demokraatiat, inimõiguste järgimist ja õigusriiki, on põhjendused, mille Euroopa Kohus eespool punktis 66 viidatud kohtuotsuses Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (punktid 70–72 ja 82) välja tõi, kohaldatavad mutatis mutandis käesoleva asja hagejate juhtumile, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et nende põhjendatud huvi on säilinud vaatamata sellele, et mõne suhtes neist vaidlustatud piiravad meetmed enam ei kehti ja et mõne suhtes on nende meetmete kohaldamine peatatud.

 4.     Teatavad argumendid, mille komisjon hagi vastuvõetavuse vaidlustamiseks esitas

68      Komisjon vaidlustab esiteks nõukogu aktide tühistamise nõude vastuvõetavuse osas, milles see puudutab komisjoni, kuna nõukogu aktide peale ei saa komisjoni vastu kaebust esitada.

69      Kuna aga hagis palutakse tühistada nii kaks nõukogu vastu võetud akti kui ka üks komisjoni vastu võetud akt, siis tegid hagejad õigesti, kui märkisid hagiavalduses, et käesolevas asjas on kostjad need kaks institutsiooni.

70      Teiseks mainib komisjon, et tema arvates tuleb rakendusotsuse 2012/124 tühistamise nõuet käsitada nii, et selle on esitanud üksnes kuuekümnes hageja Cephas George Msipa, keda see otsus ainsana puudutab. Samas kahtleb komisjon nõude vastuvõetavuses, kuna kõnealune otsus muudab otsust 2011/101 üksnes osas, mis puudutab põhjendusi, miks selle hageja nimi arvati loetellu isikutest ja üksustest, kelle suhtes vaidlusalused piiravad meetmed kehtivad, ega muuda niisiis tema õiguslikku olukorda. Komisjon lisab, et kui võtta seisukoht, et nimetatud otsuse tühistamise nõude on esitanud kõik hagejad, tuleb see jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, „kuna ühelgi hagejal ei ole õiguslikku huvi seda nõukogu akti vaidlustada”.

71      Selle argumendiga ei saa nõustuda. Olgu meenutatud, et pärast seda, kui otsust 2011/101 muudeti otsusega 2012/97, mis asendas eeskätt esimesena nimetatud otsuse I lisa uue lisaga, muutis rakendusotsus uuesti otsuse 2011/101 I lisa osas, mis puudutab kuuekümnendat hagejat, lisades varem tühja põhjenduste veergu eespool punktis 18 esitatud teksti. Järelikult puudutab rakendusotsus 2012/124, nagu ka otsus 2012/97, kuuekümnendat hagejat otseselt ja isiklikult ning muudab tema õiguslikku olukorda, kuna see lisab otsuse 2011/101l I lisasse, nii nagu see otsusega 2012/97 asendati, põhjendused, mis õigustavad tema suhtes piiravate meetmete võtmist.

72      Järelikult on kuuekümnenda hageja nõue tühistada rakendusotsus 2012/124 vastuvõetav. Kui ühe ja sama hagiavalduse puhul on tuvastatud vastuvõetavus ühe hageja suhtes, siis pole teiste hagejate hagemisõiguse olemasolu enam vaja käsitleda (Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punkt 31, ja Üldkohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94: European Night Services jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3141, punkt 61). Hagi ese on vaidlustatud aktide tühistamine osas, milles need puudutavad hagejaid. Kuna rakendusotsuses 2012/124 on nimeliselt välja toodud vaid kuuekümnes hageja, on selge, et kui hagi tunnistatakse vastuvõetavaks, siis tühistatakse see otsus vaid teda puudutavas osas.

 5.     Sisulised küsimused

73      Oma hagi põhjenduseks esitavad hagejad viis väidet, millest esimese kohaselt puudub sisuliselt õiguslik alus arvata nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomased piiravad meetmed kehtivad, isikuid või üksusi, kes ei ole Zimbabwe juhid ega nende kaastöötajad, teise kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, kolmanda kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, neljanda kohaselt on rikutud hagejate kaitseõigusi ja viienda kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

74      Kõigepealt tuleb analüüsida esimest väidet, mis puudutab vaidlustatud aktide õiguslikku alust, edasi kolmandat ja neljandat väidet, mis käsitlevad menetlusküsimusi, ja viimaseks teist ja viiendat väidet, mis puudutavad sisulisi küsimusi.

 Esimene väide, mille kohaselt puudub õiguslik alus arvata nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomased piiravad meetmed kehtivad, isikuid või üksusi, kes ei ole Zimbabwe juhid ega nende kaastöötajad

75      Esimeses väites on hagejad sisuliselt seisukohal, et puudub igasugune õiguslik alus arvata loetellu isikutest ja üksustest, kelle suhtes vaidlusalused piiravad meetmed kehtivad, mitme sellise isiku nimi, kelle kohta ei ole isegi väidetud, et nad on Zimbabwe juhid või selliste juhtidega seotud isikud või üksused. Hagejate sõnul ei ole asjaolu, et isikud on varem toime pannud kuritegusid või muid õigusvastaseid tegusid, piisav põhjendus nende isikute arvamiseks loetellu isikutest, kelle suhtes asjaomaseid piiravaid meetmeid kohaldatakse.

76      Selles küsimuses tuleb meenutada, et esimene õigusakt, mille peale käesolevas asjas hagi esitati, st otsus 2012/97, võeti vastu ELL artikli 29 alusel, mis näeb ette järgmist:

„Nõukogu võtab vastu otsuseid, milles määratletakse liidu lähenemisviis konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele. Liikmesriigid tagavad, et nende riigi poliitika vastab liidu seisukohtadele.”

77      Ka otsus 2011/101, mida on muudetud otsusega 2012/97, põhineb ELL artiklil 29.

78      ELL artikkel 29 kuulub Euroopa Liidu lepingu V jaotisesse „Üldsätted liidu välistegevuse kohta ning erisätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta”. ELL artikkel 21, mis kuulub samuti sellesse jaotisesse, sätestab järgmist:

„1.      Liidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine.

[…]

2.      Liit määratleb ja viib ellu ühist poliitikat ja ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et:

a)      kaitsta oma väärtusi, põhihuve, julgeolekut, sõltumatust ning terviklikkust;

b)      tugevdada ja toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust;

c)      säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega, Helsingi lõppakti põhimõtetega ning Pariisi harta eesmärkidega, kaasa arvatud rahu ja julgeolek välispiiridel;

d)      toetada arengumaade säästvat majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna-alast arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist; […]

3.      Liit austab lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtteid ning püüab neis lõigetes esitatud eesmärke saavutada käesolevas jaotises ja Euroopa Liidu toimimise lepingu viiendas osas määratletud liidu välistegevuse valdkondade ning muude poliitikavaldkondade välisaspektide arendamisel ja teostamisel. […]”

79      Kolmas õigusakt, mille tühistamist käesolevas asjas esitatud hagiga taotletakse, st rakendusotsus 2012/124, on „liidu meedet või seisukohta määratlevat otsust rakendav otsus”, käesolevas asjas otsust 2012/97 rakendav otsus. Rakendusotsus 2012/124 võeti vastu otsuse 2011/101 artikli 6 lõike 1 alusel (vt eespool punkt 9) ELL artikli 31 lõikes 2 ette nähtud menetluse kohaselt.

80      Lõpuks, teine õigusakt, mille peale käesolevas asjas hagi esitati, st rakendusmäärus nr 151/2012, võeti vastu määruse nr 314/2004 artikli 11 punkti b alusel (vt eespool punkt 4). Mis puutub määrusesse nr 314/2004, siis see määrus ise võeti vastu EÜ artiklite 60 ja 301 alusel. Neid artikleid muudeti Lissaboni lepinguga ja need on nüüd ELTL artiklid 75 ja 215.

81      Hagejate arvates laiendavad vaidlustatud meetmed Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohaldamisala, kuna need puudutavad nüüd mitte ainult neid füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes on väidetavalt valitsuse liikmed või nendega seotud isikud, vaid ka isikuid, keda ei ole süüdistatud selles, et nad on valitsusega seotud, vaid kellele heidetakse ette seda, et nad on oma tegevusega rikkunud inimõigusi või kahjustanud demokraatiat ning õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes. Niisiis ei saa viimati nimetatud isikute kategooriale ette heita mis tahes seost Zimbabwe juhtidega. Paljud isikud arvati nende isikute hulka, kelle suhtes vaidlustatud meetmeid kohaldatakse, kuna neid süüdistati alusetult rasketes kuritegudes ja muudes õigusvastastes tegudes. Esitatud ei ole ühtegi tõendit ega tegurit, mis kinnitaks nende isikute kohta esitatud väiteid, mis on välja toodud vaidlustatud õigusaktides, ega nende väidetega seotud täpset teavet. Mitmel juhul on vaidlustatud õigusaktides nimetatud kuriteod või süüteod toime pandud enne, kui moodustati rahvusliku ühtsuse valitsus, mis oli Zimbabwes võimul vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal.

82      Esiteks tuleb seoses käesoleva väitega, et vaidlustatud meetmetel puudub kohane õiguslik alus, asjassepuutumatuna tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt ei ole sisuliselt faktilisi asjaolusid, mida mainiti seoses teatavate isikutega, kelle suhtes kõnealuste aktidega kehtestatud piiravad meetmed kohaldamisele kuuluvad, tõendatud või on need väga ebatäpsed. Nimelt on need argumendid asjassepuutuvad üksnes selleks, et tõendada vaidlustatud aktide koostajate tehtud faktiviga või seda, et neid akte on puudulikult põhjendatud. Niisugused vead ei puuduta kohase õigusliku aluse olemasolu, mis õigustaks asjaomaste aktide vastuvõtmist – mis on ainus käesolevas väites käsitletav küsimus. On selge, et isegi kui ilmneb, et vastupidi hagejate kinnitustele on selline õiguslik alus olemas, tuleb siiski esiteks analüüsida, kas nende aktide koostajad on teinud ilmse hindamisvea, leides, et käesoleva juhtumi asjaolud õigustavad nende meetmete vastuvõtmist sellel õiguslikul alusel ja teiseks, et needsamad koostajad esitasid selles osas piisavaid põhjendusi. Need küsimused võivad olukorrast olenevalt olla asjassepuutuvad üksnes teise ja kolmanda väite analüüsimisel.

83      Teiseks tuleb meenutada, et ühelt poolt pikendas esimene vaidlustatud aktidest (otsus 2012/97) sisuliselt otsuse 2011/101 kehtivust ja asendas viimati nimetatud otsuse lisa, kus olid loetletud nende isikute ja üksuste nimed, kelle suhtes selle aktiga kehtestatud piiravaid meetmeid kohaldatakse, ja et teiselt poolt asendas teine vaidlustatud aktidest (rakendusmäärus nr 151/2012) määruse nr 314/2004 III lisa, kus olid loetletud nende isikute ja üksuste nimed, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid nimetatud määruse alusel külmutati, ja et lõpuks muutis kolmandana vaidlustatud akt (rakendusotsus 2012/124) kuuekümnenda hageja Cephas George Msipa kohta tehtud kannet, nii nagu see oli otsuse 2011/101 lisas, mida muudeti otsusega 2012/97. Teisisõnu on kõigil kolmel juhul tegemist varasemat akti muutva aktiga.

84      Selles osas tuleb mainida, et fraas „füüsilised või juriidilised isikud, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes”, millele hagejad eespool punktis 81 kokku võetud argumentatsioonis tuginesid, esineb ainult otsuse 2011/101 tekstis (vt eespool punktid 7 ja 8). Seevastu, nagu on märgitud ka eespool punktis 4, puudutab määrusega 314/2004 kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine selle määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt ainult „Zimbabwe valitsuse liikmete ning nendega seotud [..] füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste või organite rahalised vahendid ja majandusressursid”.

85      Järelikult käsitletakse vaatluse all olevas väites erinevaid küsimusi, mis puudutavad ühelt poolt esimest ja kolmandat vaidlustatud akti, mis muudavad otsust 2011/101, ja teiselt poolt teist vaidlustatud akti, mis muudab määrust nr 314/2004.

86      Esimesel juhul on küsimus põhiliselt selles, kas EL artikkel 29, mida on mainitud otsuse 2012/97 (nagu ka otsuse 2011/101, mida otsus 2012/97 muudab) õigusliku alusena, on kohane õiguslik alus, mis õigustab otsuses 2011/101 nimetatud piiravate meetmete vastuvõtmist selliste „füüsilis[te] või juriidilis[te] isiku[te] [suhtes], kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes”. Siinjuures tuleb märkida, et kui antud küsimusele vastata eitavalt, siis tuleneb sellest loogiliselt, et ka otsusel 2011/101 puudub eespool nimetatud kategooriasse kuuluvate isikute suhtes õiguslik alus. Niisiis tuleb asuda seisukohale, et käsitletava väitega esitavad hagejad kaudselt, kuid selgelt otsuse 2011/101 suhtes õigusvastasuse vastuväite. ELTL artiklist 277 tuleneb, et hagejatel on õigus niisugune vastuväide esitada ka siis, kui neil oli õigus nõuda viimati nimetatud otsuse tühistamist, kuid nad seda ei teinud (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑11/00: komisjon vs. EKP, EKL 2003, lk I‑7147, punktid 74–78; 15. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑442/04: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑3517, punkt 22, ja 20. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑91/05: komisjon vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑3651, punktid 29–34).

87      Teisel juhul, käesolevas asjas seoses rakendusmäärusega nr 151/2012, tekib küsimus, kas on olemas õiguslik alus, mis õigustab määruse nr 314/2004 muutmist eesmärgiga lisada selle III lisasse, kus on loetelu isikutest ja üksustest, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid külmutatakse, nende isikute või üksuste nimed, kelle kohta on tehtud kanne otsuse 2011/101 lisasse, mida muudeti otsusega 2012/97, põhjendusel, et nende isikute või üksuste tegevus on kahjustanud tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes, samas kui määruse nr 314/2004 artikli 6 lõige 1 näeb üksnes ette Zimbabwe valitsuse liikmete ning nendega seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste või organite rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise.

88      Seega tuleb neid küsimusi analüüsida järgemööda.

 Otsuste 2011/101 ja 2012/97 ning rakendusotsuse 2012/124 õiguslik alus

89      Hagejad esitavad omavahel tihedalt seotud kolm argumenti, millest on võimalik aru saada üksnes nii, et need seavad kahtluse alla nõukogu pädevuse võtta EÜ artikli 29 alusel vastu otsused 2011/101 ja 2012/97 selliste isikute suhtes, kelle tegevus on kahjustanud tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes.

90      Esiteks väidavad nad, et kuigi demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste toetamine (nagu ka terrorismivastane võitlus) on ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) õiguspärased eesmärgid, ei ole nõukogul ega komisjonil pädevust võtta vastu õigusakte karistusõiguse ja tsiviilõiguse valdkonnas üldiselt. Nende pädevus selles valdkonnas on rangelt piiratud ja määratletud ELTL artiklitega 82–86 ja ELL artiklist 40 tuleneb, et nad ei või seda pädevust ületada. Seega leiavad hagejad, et kuigi liit võib võtta raskete piiriüleste kuritegude valdkonnas vastu miinimumeeskirju kuritegude määratlemiseks ja ühtlustada liikmesriikide õigusnorme, et tagada liidu poliitika tõhus rakendamine, ei ole ei nõukogul ega komisjonil õigust tugineda ÜVJP‑le selleks, et kehtestada isikute suhtes rahaliste vahendite külmutamist või reisikeeldu ette nägevaid meetmeid üksnes seetõttu, et need isikud on minevikus olnud väidetavalt seotud kuritegevuse või muude rikkumistega.

91      Teiseks leiavad hagejad, et nende isikute, kelle kohta piiravad meetmed kehtivad, ja liidu poolt kolmanda riigi suhtes ÜVJP alaste õiguspäraste eesmärkide teostamise vahel peab olema selge ja ilmne seos. Ent isikute, keda süüdistatakse selles, et nad on minevikus toime pannud raskeid kuritegusid või muid õigusvastaseid tegusid, ja mis tahes ÜVJP õiguspärase eesmärgi vahel puudub igasugune seos. Hagejate sõnul ei ole selgitatud seda, kuidas rahaliste vahendite külmutamist või reisikeeldu kehtestava meetme kohaldamine selliste isikute suhtes, kellele ei ole süüks pandud, et nad on seotud Zimbabwe praeguse valitsusega, aitab saavutada mis tahes õiguspäraseid eesmärke. Viimati nimetatud kategooriasse kuuluvad hagejad ei ole terroristid, kes võivad panna oma rahalised vahendid ja majandusressursid teenima rahvusvahelist terrorismi, ega isikud, kes vastutavad Zimbabwe valitsuse poliitika eest või kellel on võim seda poliitikat suunata.

92      Kolmandaks oleks nõukogu pidanud piiravate meetmete vastuvõtmisel selgitama, kuidas need meetmed on õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ja proportsionaalsed. Käesoleval juhul aga ei esitatud ühtegi õiguspärast välispoliitikaalast põhjendust, miks kehtestati piiravad meetmed Zimbabwe riigi juhtimisega mitteseotud isikute suhtes, kes on varem toime pannud kuritegusid või muid raskeid õigusvastaseid tegusid. Ei selgitatud ka seda, kuidas rahaliste vahendite külmutamine või reisikeeldu kehtestava meetme kohaldamine isikute suhtes, kellel puudub igasugune vastutus vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal Zimbabwes võimul olnud rahvusliku ühtsuse valitsuse poliitika eest või kes seda poliitikat oleks saanud mõjutada, on mis tahes ÜVJP alase õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiv või proportsionaalne.

93      Tuleb märkida, et ELL artiklite 21 ja 29 – mille sõnastus on ära toodud eespool punktides 78 ja 76 – koosmõjust tuleneb, et selliseid meetmeid, mille eesmärk on edendada ülejäänud maailmas, järelikult ka Zimbabwes, demokraatiat, õigusriigi põhimõtte austamist ning inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ning jagamatust, võib kehtestada ELL artiklil 29 põhineva otsusega (vt selle kohta Üldkohtu 28. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑200/11: Al Matri vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 46). Nimelt ei vaidle hagejad oma argumentides, mis on kokkuvõetult esitatud eespool, sellele järeldusele vastu, vaid väidavad üksnes, et sellised piiravad meetmed nagu käesolevas asjas vaatluse all olevad meetmed, mis võeti isikute ja üksuste suhtes vastu ainult seetõttu, et nad on väidetavalt toime pannud kuritegusid või muid õigusvastaseid tegusid, ei kuulu selliste meetmete hulka, mida võib vastu võtta ELL artikli 29 alusel. Samuti leiavad hagejad, et niisugused teod võivad äärmisel juhul kuuluda ELTL artiklites 82–86 käsitletud õigusalast koostööd kriminaalasjades puudutavate õigusnormide alusel võetud meetmete kohaldamisalasse.

94      Nendes hagejate argumentides ei ole aga arvesse võetud konteksti, millesse kuulub niisugune tegevus, mis kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamist Zimbabwes, nagu see, mida pandi süüks isikutele, kelle nimed kanti otsuse 2011/101 I lisas olevasse loetellu. Niisiis tuleb meenutada seda konteksti, nii nagu see tuleneb otsuse 2011/101 põhjendustest ja sellele eelnenud aktidest.

95      Nii on ühise seisukoha 2002/145, mis on esimene Zimbabwe suhtes vastu võetud ühine seisukoht (vt eespool punkt 1), põhjenduses 1 märgitud:

„Nõukogu väljendas 28. jaanuaril 2002 sügavat muret olukorra pärast Zimbabwes, eeskätt hiljuti ägenenud vägivalla, poliitiliste oponentide suhtes kasutatavate hirmutamismeetmete ja sõltumatu meedia tagakiusamise tõttu. Nõukogu märkis, et Zimbabwe valitsus ei ole võtnud olukorra parandamiseks konkreetseid meetmeid, mida teda kutsuti üles tegema 2001. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu Laekeni tippkohtumisel.”

96      Ühist seisukohta 2002/145 muudeti ja selle kehtivust pikendati ühise seisukohaga 2003/115. Ühise seisukoha põhjendus 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Olukord Zimbabwes on veelgi halvenenud ja selles riigis pannakse endiselt toime raskeid inimõiguste, sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse rikkumisi.”

97      Ühine seisukoht 2004/161, mis tunnistas kehtetuks ja asendas ühise seisukoha 2002/145, viitab põhjenduses 6 ka „inimõigustealase olukorra halvenemisele Zimbabwes”, mis õigustab liidu poolt selle riigi suhtes võetud piiravate meetmete kehtivusaja pikendamist veel kaheteistkümne kuu võrra. Sama ühise seisukoha põhjenduses 7 on märgitud, et nende piiravate meetmete „eesmärk on aidata isikutel, kelle suhtes neid meetmeid rakendatakse, loobuda poliitikast, mis viib inimõiguste, sõnavabaduse ja heade valitsemistavade mahasurumiseni”.

98      Nõukogu oli selgelt seisukohal, et olukord Zimbabwes ei ole paranenud, kuna – nagu on mainitud eespool punktis 3 – ta pikendas järk-järgult ühise seisukoha 2004/161 kehtivust kuni 20. veebruarini 2009, „võttes arvesse olukorda Zimbabwes”, nagu on muutumatult märgitud kehtivusaja pikendamist ette nägevates erinevates ühistes seisukohtades.

99      2008. aastal toimusid Zimbabwes valimised. Nagu nõukogu meenutab 22. juuni 2008. aasta deklaratsioonis, viitas liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja „Zimbabwe võimude poolt viimastel kuudel läbi viidud süstemaatilisele vägivalla-, tõkestamis- ja hirmutamiskampaaniale” ja leidis, et „niisugustel asjaoludel muutusid need valimised tegelikult demokraatia paroodiaks”.

100    Nõukogu meenutab veel, ilma, et hagejad talle vastu vaidleksid, et selleks, et Zimbabwe valitsevat parteid, antud juhul ZANU-PF‑i, opositsiooniga lepitada, sõlmiti 15. septembril 2008 nende vahel üldine poliitiline kokkulepe (Global Political Agreement, edaspidi „GPA”), mis nägi eelkõige ette, et ametisse määratakse uus rahvusliku ühtsuse valitsus, kuhu kuuluvad lisaks ZANU-PF määratud liikmetele, kes olid võimul juba enne selle valitsuse ametisse asumist, ka opositsiooni määratud liikmed. Robert Mugabe jäi Zimbabwe presidendiks. Kõnealune valitsus moodustati viimaks 9. veebruaril 2009, kuid nõukogu sõnul iseloomustas sellele järgnevaid aastaid ZANU-PF ja opositsiooniparteide vaheline võimuvõitlus. Selles võitluses kasutas Robert Mugabe jätkuvalt Zimbabwe julgeolekuaparaati, mis hõlmab riigi sõjaväge, teabeteenistust, politseid ja vanglasüsteemi. Asjaomasel ajal selle aparaadi tegevust koordineerinud organ Joint Operations Command (ühisoperatsioonide komando) oli suures osas vastutav 2008. aasta valimiste ajal toimunud vägivallaaktide eest ja isikud, kes 2008. aastal sellesse organisse kuulusid, kuuluvad sinna ka praegu.

101    Nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht 2009/68/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 23, lk 43), pikendas ühise seisukoha 2004/161 kehtivust veel ühe aasta võrra, kuni 20. veebruarini 2010. Ühise seisukoha 2009/68 põhjenduses 3 on märgitud, et kõnealust kehtivust tuleks pikendada, „[a]rvestades Zimbabwes valitsevat olukorda, eelkõige Zimbabwe ametivõimude poolt korraldatud ja läbi viidud vägivallaakte ning 15. septembril 2008 allakirjutatud poliitilise kokkuleppe elluviimise jätkuvat takistamist”. Ka otsus 2010/92, mis pikendas ühise seisukoha 2004/161 kehtivust kuni 20. veebruarini 2011, viitab põhjenduses 3 sellele, et GPA „rakendamisel ei ole tehtud edusamme”.

102    Seega tuleb otsuse 2011/101 artiklites 4 ja 5 tehtud viide (vt eespool punktid 7 ja 8) isikutele, „kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamist Zimbabwes”, asetada sellesse konteksti. Nimetatud viitega ei peeta järelikult silmas mitte kõiki tavaliste karistus- või ka tsiviilõiguse normide alusel karistatavaid kuritegusid ja muid õigusvastaseid tegusid. See puudutab selgelt just nende isikute tegevust, kes on toime pannud tegusid, millest ajendatuna pani nõukogu Zimbabwe juhtidele süüks „ägenenud vägivalda”, „poliitiliste oponentide suhtes kasutatavaid hirmutamismeetmeid ja sõltumatu meedia tagakiusamist” (eespool vt punkt 95), „raskeid inimõiguste, sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse rikkumisi” (eespool punkt 96) või „süstemaatilisi vägivalla-, tõkestamis- ja hirmutamiskampaaniaid” (eespool punkt 99).

103    Neid kaalutlusi kinnitab otsuse 2011/101 artiklite 4 ja 5 sõnastus. Kuigi kuriteod ja muud õigusvastased teod võivad tõepoolest oluliselt rikkuda nende tegude tõttu kannatada saanud isikute õigusi, on raske ette kujutada, et need kahjustavad demokraatiat või õigusriiki kui sellist, kui niisuguste tegudega otseselt seotud isikuid ja vähemalt mõnda asjaomase riigi juhti ei ole võimalik selles osas omavahel seostada.

104    Tuleb ka mainida, et GPA ja nn rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamise tulemus ei ole selline, et Zimbabwe juhid, keda süüdistatakse eespool kokkuvõtvalt esitatud tegudes (vt selle kohta ka eespool punkt 109), oleks täielikult võimult eemaldatud. Kõige enam tõid need endaga kaasa selle, et võim jagati juba võimul olnud juhtide ja varasemate opositsiooniparteide vahel.

105    Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et ELL artikkel 29 on sobiv õiguslik alus otsuste 2011/101 ja 2012/97 vastuvõtmiseks eespool punktis 102 käsitletud isikute suhtes. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei kehtestatud nimetatud otsustega ette nähtud piiravaid meetmeid nende isikute suhtes seetõttu, et nad on väidetavalt toime pannud mis tahes kuritegusid või muid õigusvastaseid tegusid, vaid seetõttu, et nad on väidetavalt teinud tegusid, mis, kuuludes ka väga tõenäoliselt karistusõigusnormide või vähemalt tsiviilõigusnormide kohaldamisalasse, on osa hirmutamisstrateegiast ja Zimbabwe elanikkonna põhiõiguste süstemaatilisest rikkumisest, mida nõukogu selle riigi juhtidele ette heidab. Just viimati nimetatud põhjusel on nende isikute suhtes, kellele kõnealuseid tegusid süüks pannakse, võimalik õiguspäraselt kehtestada selliseid meetmeid nagu kaks eespool nimetatud otsust, mis põhinevad ELL artiklil 29.

106    Samal põhjusel on olemas niisugune seos, millele hagejad eespool punktis 91 kokkuvõtlikult esitatud argumentatsioonis tuginevad, nimetatud isikute tegevuse ja ELL artiklis 21 nimetatud ÜVJP õiguspäraste eesmärkide vahel. Võttes arvesse vaatluse all olevate piiravate meetmete, mida pikendati otsusega 2011/101 (vt eespool punkt 97), eesmärki, oli igati mõistlik arvata nende isikute hulka, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, väidetavad vägivalla ja hirmutamiskampaaniate algatajad, kelle eest tuleb nõukogu arvates Zimbabwe juhtidel, ja mitte ainult neil, võtta poliitiline vastutus. Nimelt, olenemata mistahes kriminaal- või tsiviilmenetlusest, mida saab väidetavate vägivallategudega seotud isikute vastu algatada, oli õiguspärane ja ÜVJP eesmärkidega kooskõlas, et võeti vastu meetmed, mille eesmärk oli aidata ka neil isikutel „loobuda poliitikast, mis viib inimõiguste, sõnavabaduse ja heade valitsemistavade mahasurumiseni”, mis nende juhtumil tähendab seda, et nad loobuvad tulevikus igasugusest sellisest tegevusest.

107    Mis puutub hagejate argumenti, mis on kokku võetud eespool punktis 92, siis tuleb märkida, et see argument ei ole tegelikkuses seotud vaidlustatud aktide õigusliku alusega, vaid et selle kohaselt on neid akte puudulikult põhjendatud. Isegi vaatamata sellele kaalutlusele tuleb märkida – nagu nähtub asjaomased piiravad meetmed kehtestanud ja nende kehtivust pikendanud erinevate aktide aluseks olnud põhjendustest, mida on meenutatud eespool punktides 95–101 ja nagu järeldatakse allpool kolmanda väite analüüsis, esitas nõukogu piisavad põhjendused, mille tulemusel arvati nende meetmete kohaldamisalasse isikud, kes on vaatluse all käesoleva väite analüüsis.

108    Hagejad väidavad, et igal juhul ei ole vaidlustatud piiravad meetmed kohased mistahes õiguspärase eesmärgi saavutamiseks proportsionaalsel viisil. Nad esitavad selle kohta viis argumenti. Esiteks, kuigi nimetatud meetmed kuuluvad kohaldamisele võimul oleva valitsuse liikmete suhtes, keskenduvad need täielikult küsimustele, mis puudutavad Zimbabwe eelmist valitsust, mitte seda valitsust, mis oli võimul pärast GPA kohaldamist. Veelgi enam, viimati nimetatud valitsust (nn rahvusliku ühtsuse valitsus) toetas liit, kes selle valitsusega dialoogi astus. Teiseks puudutasid hagejatele süüks pandud tegevus ja õigusrikkumised teatavatel juhtudel perioodi, mis eelnes rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisele. Kolmandaks ei saa isikutele, kes ei ole valitsusega seotud või kes ei osale selle valitsuse rakendatavas poliitikas ega kontrolli seda, ette nähtud rahaliste vahendite külmutamist ja reisikeeldu kehtestav meede kuidagi kaasa aidata ÜVJP õiguspäraste eesmärkide saavutamisele. Neljandaks, Ühendkuningriik, kes tegi ettepaneku, et asjaomased isikud arvataks nende isikute hulka, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, rakendab strateegiat, mille kohaselt tuleb säilitada survet äärmuslastele. See aga ei ole ÜVJP ametlik eesmärk ega saa õigustada piiravate meetmete laiendamist isikutele, kes ei ole Zimbabwe riigitegelased, vaid kes on minevikus väidetavalt tegelenud kriminaalse tegevusega. Viiendaks, isegi kui vaidlustatud meetmed on sobivad, on nad siiski ebaproportsionaalsed viienda väitega seoses esitatud põhjustel.

109    Viimane viiest argumendist on lihtsalt viide hagejate viienda väite põhjenduseks esitatud argumentatsioonile, mida analüüsitakse tagapool punktides 285–302. Mis puutub ülejäänud nelja argumenti, siis lähtuvad need selgelt eeldusest, et GPA‑s ette nähtud nn rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamise tulemusel pidi asendatama kõik Zimbabwe juhid. Nagu on märgitud eespool punktis 100, seda ei tehtud. Rahvusliku ühtsuse valitsuse hulgas oli küll tõepoolest opositsiooni esindajaid, kuid sinna kuulusid ka esindajaid ZANU-PF‑st ehk parteist, mis oli võimul ajal, mil toimusid vägivallateod, hirmutamiskampaaniad ja põhiõiguste rikkumised, mida nõukogu Zimbabwega seotud eespool meenutatud erinevates ühistes seisukohtades ja otsustes väidab toimunud olevat. Nimelt, nagu tuleneb nõukogu vastusest ühele Üldkohtu poolt menetlust korraldava meetmega seoses esitatud küsimusele, olid rahvusliku ühtsuse valitsusse ZANU-PF ettepanekul arvatud liikmed juba eelmise valitsuse liikmed. Lisaks jätkas Zimbabwe president Robert Mugabe oma ametiülesannete täitmist.

110    Neil asjaoludel ei olnud tegemist, vastupidi sellele, mida näivad leidvat hagejad, Zimbabwe juhtide põhjaliku ja täieliku väljavahetamisega pärast GPA kohast rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamist. Nii võis nõukogu ka pärast selle valitsuse moodustamist võtta ELL artikli 29 alusel vastu otsuse, mis nägi ette piiravate meetmete kohaldamise nii nende võimul olevate Zimbabwe juhtide suhtes, kes juba varem seda riiki juhtisid või kes olid nendega seotud isikud, kui ka selliste isikute suhtes, kelle varasem tegevus on kahjustanud tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes. See on nii seda enam, et – nagu tuleneb ühise seisukoha 2009/68 ja otsuse 2010/92 põhjendustest, mida on meenutatud eespool punktis 101 – nõukogu arvates on GPA elluviimine „jätkuvalt takistatud” ja et selle rakendamisel „ei ole tehtud edusamme”.

111    Lisaks, mis puutub konkreetselt neljandasse argumenti, milles viidatakse Ühendkuningriigi väidetavale erinevale strateegiale, siis põhineb see nimetatud liikmesriigi parlamentaarse komitee aruandel, mille hagejad esitasid hagiavalduse lisas. Selle kohta piisab, kui märkida, et – nagu nõukogu sisuliselt rõhutas – vaidlustatud aktide õiguspärasust tuleb hinnata nende põhjenduste alusel, mis on välja toodud neis aktides, mitte Ühendkuningriigi sellistest väidetavatest kaalutlustest lähtudes, millega ta väljendas oma nõusolekut nende aktidega. See on nii seda enam, et – nagu ka nõukogu esile toob – kõnealuseid akte ei võtnud ilmselgelt vastu mitte üksnes Ühendkuningriik, vaid kõikide nõukogus kokku tulnud liikmesriikide esindajad.

112    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et ELL artikkel 29 oli kohane õiguslik alus selleks, et võtta vastu otsus 2012/97, nagu ka otsus 2011/101, mida mainitud otsus muutis. Lisaks võeti ka rakendusotsus 2012/124 vastu kohasel õiguslikul alusel, milleks on otsuse 2011/101 artikli 6 lõige 1.

 Rakendusmääruse nr 151/2012 õiguslik alus

113    Nagu juba märgitud (vt eespool punkt 80), võttis komisjon rakendusmääruse nr 151/2012 vastu määruse nr 314/2004 artikli 11 punkti b alusel.

114    Kõigepealt tuleb mainida, et oma sõnastuse kohaselt (vt eespool punkt 4) puudutab kõnealune säte „ühise seisukoha 2004/161 lisa kohaselt tehtud otsuseid”. Nagu on aga märgitud eespool punktis 6, tunnistati ühine seisukoht 2004/161 otsusega 20011/101 kehtetuks.

115    Loomulikult oleks olnud soovitav ajakohastada määruse nr 314/2004 artikli 11 punkti b sõnastust, asendades viite kehtetuks tunnistatud ühisele seisukohale 2004/161 viitega selle asendanud otsusele 2011/101. Siiski on selge, et kuigi niisugust ajakohastamist ei toimunud, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et see hõlmab ka kõiki otsuseid, mis on seotud niisuguse meetmega, nagu käesoleval juhul otsus 2011/101, mis, olles tunnistanud ühise seisukoha 2004/161 kehtetuks, selle asendas ja sisaldab peamiselt identseid sätteid.

116    Nende kahe meetme võrdlevast analüüsist tuleneb nimelt, et otsuse 2011/101 artiklid 1–5 on mõnd teisejärgulist kirjavahemärgi muudatust arvestamata identsed ühise seisukoha 2004/161 vastavate artiklitega selle kehtetuks tunnistamise ajal kehtinud versioonis. Otsuse 2011/101 artikkel 6 kordab lõikes 1 ühise seisukoha 2004/161 artikli 6 sõnastust, kuid sisaldab ka kahte uut lõiget, mis käsitlevad kehtestatud piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute kaitseõigusi. Uus artikkel 7, mis sisaldab täpsustusi otsuse 2011/101 lisa kohta, ilmselgelt eesmärgiga tagada põhjendamiskohustuse täitmist, paigutub selle otsuse artikli 6 ja artikli 8, mille sõnastus on identne ühise seisukoha 2004/161 artikli 7 sõnastusega, vahele. Otsuse 2011/101 artiklis 9 on üks säte, mis tunnistab kehtetuks ühise seisukoha 2004/161 ning otsuse 2011/101 viimane artikkel (artikkel 10) vastab sisuliselt ühise seisukoha 2004/161 artiklile 9. Otsuses 2011/101 ei ole ühise seisukoha 2004/161 artikliga 10 analoogset artiklit, kuid viimane artikkel näeb ette vaid kõnealuse ühise seisukoha avaldamise Euroopa Liidu Teatajas. See, et otsuses 2011/101 ei ole niisugust analoogset sätet, tuleneb kindlasti sellest, et nimetatud otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamine on otseselt ette nähtud ELTL artikli 297 lõike 2 teises lõigus.

117    Määruse nr 314/2004 artikli 11 punkti b tõlgendamist nii, et see puudutab ka otsuseid, mis on vastu võetud seoses otsuse 2011/101 lisaga, toetab viimati nimetatud otsuse põhjendus 5, kusjuures tuleb meenutada, et selle otsuse võttis vastu nõukogu, kes võttis vastu ka määruse nr 314/2004. Nimetatud põhjenduses on märgitud, et „[otsuse 2011/101] [l]iidu rakendusmeetmed on esitatud [määruses nr 314/2004]”.

118    Seega tuleb järeldada, et määruse nr 314/2004 artikli 11 punkt b on kohane õiguslik alus selleks, et võtta vastu niisugune rakendusmäärus nagu määrus nr 151/2012 otsuse alusel, mis muudab ühise otsuse 2011/101 I lisa. Edasi tuleb analüüsida eespool punktis 87 mainitud küsimust, st seda, kas niisuguse muudatuse tulemusel kuuluvad määruses nr 314/2004 ette nähtud piiravad meetmed kohaldamisele selliste isikute suhtes, kellele pannakse süüks, et nende tegevus on kahjustanud tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes, samas kui määrus nr 314/2004 näeb artikli 6 lõike 1 kohaselt üksnes ette Zimbabwe valitsuse liikmete ning nendega seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste või organite rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise.

119    Tuleb meenutada, et määrus nr 314/2004 võeti vastu EÜ artiklite 60 ja 301 alusel. Hagejad meenutavad Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt saab EÜ artiklite 60 ja 301 alusel piiravaid meetmeid kolmandate riikide vastu võtta nii, et need meetmed, kui need on suunatud füüsiliste isikute vastu, puudutavad ainult selle riigi juhte ning isikuid, kes on nende juhtidega seotud (Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punkt 166 ja 13. märtsi 2012. aasta otsus C‑376/10 P kohtuasjas: Tay Za vs. nõukogu, punkt 63).

120    Hagejad lisavad, et 29. juuli 2009. aasta ettepanekus nõukogu määruse KOM (2009) 395 lõplik kohta, millega muudetakse määrust nr 314/2004, tunnistas komisjon sõnaselgelt, et EÜ artiklid 60 ja 301 ei ole piisavad selleks, et kehtestada piiravaid meetmeid nende isikute suhtes, kes ei ole valitsusega seotud ja et määrust nr 314/2004 ei ole vaja muuta nii, et kehtestatakse piiravad meetmed selliste isikute ja üksuste suhtes, kellele ei ole süüks pandud, et nad on Zimbabwe valitsuse liikmed või on selle valitsusega seotud. Ettepanekut ei võetud siiski kunagi vastu ja määrusega nr 314/2004 kehtestatud piiravad meetmed põhinevad jätkuvalt EÜ artiklitel 60 ja 301.

121    Nõukogu vastab, et otsus 2011/101 võeti vastu pärast Lissaboni lepingu jõustumist ja et nüüd võib ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu võtta piiravaid meetmeid, mis kuuluvad kohaldamisele füüsilistele või juriidilistele isikutele või mitteriiklikele rühmitustele või üksustele, kellel puudub seos kolmandas riigis võimul oleva režiimiga. Areng, mis tekkis Lissaboni lepingu jõustumisega, tähendab, et komisjoni ettepanek, millele hagejad tuginevad, on ajast maha jäänud. Ka komisjon tugineb oma argumentides ELTL artikli 215 lõikele 2 ja väidab, et säte on sobiv õiguslik alus piiravate meetmete kehtestamiseks muude isikute ja üksuste suhtes kui kolmanda riigi juhid ja isikud, kes nendega seotud on.

122    Vastab tõele – nagu Euroopa Kohus sedastas 19. juuli 2012. aasta otsuses kohtuasjas C‑130/10: parlament vs. nõukogu (punkt 51) –, et pärast Lissaboni lepingu jõustumisega esmasesse õigusesse tehtud muudatusi kajastub kapitali ja maksete liikumise piiranguid käsitleva EÜ artikli 60 ja ühe või mitme kolmanda riigiga osaliselt või täielikult majandussuhete katkestamist või piiramist käsitleva EÜ artikli 301 sisu ELTL artiklis 215. Nagu Euroopa Kohus veel kinnitas, lubab ELTL artikli 215 lõige 2 võtta nõukogul vastu piiravaid meetmeid füüsiliste või juriidiliste isikute ning mitteriiklike rühmituste või üksuste suhtes, see tähendab niisuguseid meetmeid, mille korral oli enne Lissaboni lepingu jõustumist vaja kaasata nende õigusliku alusena ka EÜ artikkel 308, kui meetme adressaatidel puudus igasugune seos kolmanda riigi valitseva režiimiga (eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 53).

123    Need kaalutlused näitavad siiski vaid seda, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist oli nõukogul ELTL artikli 215 lõike 2 näol sobiv õiguslik alus, mis võimaldas tal vastu võtta määruse, millega kehtestatakse piiravad meetmed selliste Zimbabwes asuvate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kellel ei ole seost selle kolmanda riigi juhtidega. Tuleb ka mainida, et ühtegi sellist määrust ei ole vastu võetud. Määrus nr 314/2004 viitab artikli 6 lõikes 1 endiselt „Zimbabwe valitsuse liikmetele ning nendega seotud, III lisas loetletud füüsilistele ja juriidilistele isikutele, üksustele või organitele”.

124    Lisaks tuleb määruse nr 314/2004 artikli 11 punkti b tõlgendada kooskõlas sama määruse artikli 6 lõikega 1 ja asuda seetõttu seisukohale, et komisjon võib rakendusmäärusega muuta määruse nr 314/2004 III lisa üksnes siis, kui isikuid, kelle nimed tuleb sellesse lisasse kanda, võib pidada kas Zimbabwe valitsuse liikmeteks või nendega seotud isikuteks.

125    Seega tuleb eeskätt analüüsida seda, kas isikuid, kes on otsuse 2011/101 I lisas loetletud seetõttu, et nende tegevus on kahjustanud tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes, saab pidada Zimbabwe valitsuse liikmetega seotud isikute kategooriasse kuuluvaks. On selge, et kui üks või mitu neist isikutest on samas ka Zimbabwe valitsuse liikmed, ei takista miski nende nimede kandmist määruse nr 314/2004 artikli 11 punkti b alusel vastu võetud rakendusmääruse kohaselt selle määruse III lisas olevasse loetellu, kuna asjaolu, et nad on valitsuse liikmed, on juba iseenesest niisuguse kande tegemiseks piisav.

126    Selleks et paremini hinnata kolmanda riigi juhtidega „seotud” isikute mõistet, nagu seda on kasutatud eespool punktis 119 viidatud Euroopa Kohtu praktikas, on vaja selle kohtupraktika aluseks olnud kohtuasjade osas teha teatavaid täpsustusi. Eespool punktis 119 viidatud kohtuotsuse Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon aluseks olnud asjas oli tegemist, nagu Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 167 märkis, piirangutega, mida iseloomustab igasuguse seose puudumine kolmanda riigi valitseva režiimiga. Täpsemalt oli tegemist meetmetega, mis olid pärast Talibani režiimi kokkuvarisemist suunatud vahetult Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ning nendega seotud isikute ja üksuste vastu Afganistanis.

127    Eespool punktis 119 viidatud kohtuotsuse Tay Za vs. nõukogu aluseks olnud asjas oli isik, kelle suhtes piiravad meetmed kehtestati, Myanmaris asuvat ettevõtjat juhtiva perekonna liige. Euroopa Kohtu arvates ei saa välistada, et EÜ artiklite 60 ja 301 alusel võetud piiravad meetmed võivad olla suunatud teatud ettevõtete juhtide vastu, kui on kindlaks tehtud, et nad on seotud Myanmari Liidu Vabariigi juhtidega või kui nende ettevõtjate tegevus on Myanmari Liidu Vabariigi juhtidest sõltuv (eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punkt 119, punkt 55). Samas välistas Euroopa Kohus niisuguste meetmete kohaldamise füüsilistele isikutele üksnes nende perekondliku seotuse tõttu isikutega, kes on seotud kolmanda riigi juhtidega, sõltumata nende endi käitumisest (eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punkt 66).

128    Kumbagi neist kohtuasjadest ei saa siiski võrrelda käesoleva asja asjaoludega. Vastupidi sellele, mis toimus eespool punktis 119 viidatud kohtuotsuse Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon aluseks olnud asjas, ei ole käesolevas asjas eespool punktis 109 esitatud põhjustel tegemist sellise režiimi „kokkuvarisemisega”, mis oli Zimbabwes võimul siis, kui leidsid aset Zimbabwe elanikkonna vastu suunatud vägivallaaktid, hirmutamiskampaaniad ja põhiõiguste rikkumised, millele nõukogu vaidlusaluste piiravate meetmete vastuvõtmisel tugines. Mis puudutab eespool punktis 119 viidatud kohtuotsust Tay Za vs. nõukogu, siis piisab, kui mainida, et selles asjas ei olnud tegemist isikutega, kelle suhtes oleks kohaldatud piiravaid meetmeid vaid seetõttu, et nad olid kolmanda riigi juhtidega seotud isikute perekonna liikmed.

129    Eeltoodust järeldub, et miski eespool vaadeldud Euroopa Kohtu praktikas ei ole vastuolus sellega, et isikuid, kelle nimi on kantud otsuse 2012/97 I lisasse seetõttu, et nende tegevus kahjustas Zimbabwes tõsiselt demokraatiat, inimõiguste järgimist ja õigusriiki, peetakse „Zimbabwe valitsuse liikmetega seotud” isikuteks määruse nr 314/2004 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Nimelt kui võtta arvesse eespool punktides 105, 106, 109 ja 110 esitatud kaalutlusi, siis tuleb neid just nii määratleda.

130    Teisisõnu tuleb Zimbabwe spetsiifilisi asjaolusid arvestades, mis tulenevad eespool punktides 95–104 esitatud tuvastustest, asuda seisukohale, et „füüsilisi isikuid, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamist Zimbabwes” ja nendega seotud juriidilisi isikuid, üksuseid ja asutusi, keda kõiki on nimetatud otsuse 2011/101 artiklites 4 ja 5, ei saa eristada Zimbabwe valitsuse liikmetega seotud isikutest ega selliste isikutega seotud juriidilistest isikutest, üksustest ja asutustest, vaid et tegelikkuses on nende näol tegemist selliste seotud isikute erikategooriaga.

131    On tõsi, et esmapilgul näib eespool mainitud kahe sätte sõnastus, kus on kasutatud sõnu „samuti” ja „teised isikud”, rääkivat vastupidise järelduse kasuks. Kuid võttes arvesse konteksti, mis viis Zimbabwe suhtes piiravate meetmete vastuvõtmiseni ja nende pikendamiseni väga pikaks ajaks, nagu on välja toodud eespool punktides 95–104, ei saa nõustuda määruse nr 314/2004 artikli 6 lõike 1 niisuguse tõlgendusega, mille kohaselt ei või selles määruses kehtestatud piiravaid meetmeid kohaldada eespool punktis 129 nimetatud isikutele.

132    Nimelt oleks paradoksaalne nõustuda sellega, et määrusega nr 314/2004 ette nähtud piiravaid meetmeid võiks Zimbabwe juhtide perekondade suhtes võtta vastu (vt selle kohta eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punkt 63, ja seal viidatud kohtupraktika) ainult seetõttu, et nad on nende juhtidega seotud, ilma et neile saaks süüks panna käitumist, mis kahjustab tõsiselt demokraatiat, inimõiguste järgimist ja õigusriiki, ja välistada samal ajal niisuguste meetmete kohaldamine selliste isikute suhtes, kes on tegelikult ellu viinud vägivalla- ja hirmupoliitikat ja rikkunud põhiõigusi, mida liit neile juhtidele ette heidab. Nimelt on Zimbabwe juhtidega „seotud” isikutena määratlemine viimati nimetatud isikute puhul veelgi rohkem õigustatud kui nende juhtide perekonnaliikmete puhul.

133    Järelikult on määruse nr 314/2004 artikli 11 punkt b kohane õiguslik alus rakendusmääruse nr 151/2012 vastuvõtmiseks kõigi nende isikute suhtes, keda viimati nimetatud määrus puudutab.

134    Kõiki eeltoodud kaalutlusi kinnitab nende põhjenduste analüüs, mis esitati seoses hagiavalduse 33. joonealuses märkuses esitatud hagejate nimede kandmisega otsuse 2011/101 I lisasse, mida muudeti otsusega 2012/97. Selles osas tuleb märkida, et – nagu nõukogu õigesti rõhutab – suurem osa asjaomastest hagejatest on ametikohal, mis lubab neid pidada Zimbabwe juhtideks või nendega seotud isikuteks ja mis õigustab niisiis ainuüksi sel põhjusel nende nimede kandmist nimetatud lisasse. Siiski, vaatamata sellele tuleb mainida, et kõigil juhtumitel tuleneb neile isikutele süüks pandud käitumise lühikesest kirjeldusest, et nende tegevus on ilmselgelt seotud vägivallapoliitikaga, hirmutamiskampaaniate ja Zimbabwe elanikkonna põhiõiguste rikkumisega, mida liit selle riigi juhtidele ette heidab.

135    Seega näiteks Joseph Chinotimba’le (viieteistkümnes hageja) ja Gilbert Moyo’le (viiekümne neljas hageja) pannakse süüks 2008. aasta valimiste ajal toimunud vägivallaaktides osalemist. Mis puudutab kolmekümnendat hagejat Nolbert Kunonga’t, siis tema kohta on otsuse 2011/101 I lisas, mida otsusega 2012/97 muudeti, märgitud: „Isehakanud anglikaani piiskop. Režiimi häälekas toetaja. Tema järgijad panid politsei toetusel 2011. aastal toime vägivallaakte kiriku toetajate vastu”. Kõigi ülejäänud hagiavalduse 33. joonealuses märkuses nimetatud isikute lisasse kandmise põhjused on laialt võttes analoogsed.

136    Kõigist neist kaalutlustest lähtudes tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

137    Hagejad väidavad, et kuigi kuni 2007. aastani ei esitatud nende piiravate meetmete kohta, mis kehtestati seoses olukorraga Zimbabwes, mingeid põhjendusi, on nõukogu ja komisjon hakanud edaspidi teatavaid põhjendusi esitama. Siiski ei ole hagejate osas vaidlustatud aktides esitatud põhjendused kooskõlas kohtupraktikast tulenevate põhimõtetega ja nende näol on tegemist üldist laadi kinnitustega, ilma et neist nähtuks selgelt ja ühemõtteliselt konkreetsed ja spetsiifilised põhjused, miks asuti seisukohale, et iga puudutatud isiku või üksuse suhtes tuleb kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldada. Asjaomasel isikul või üksusel on võimatu teada saada, miks tema nimi on jätkuvalt nende isikute ja üksuste loetelus, kelle suhtes neid piiravaid meetmeid kohaldatakse, samas kui teiste isikute ja üksuste nimed loetelust välja jäeti, ega seda, kuidas edaspidi saavutada oma nime kustutamist loetelust. Oma repliigis viitavad hagejad „näitena” „liiga ebamäärastele ja üldistele” märkustele, mis on esitatud 39 hageja kohta otsuse 2011/101 I lisas, mida otsusega 2012/97 muudeti.

138    Hagejad lisavad, et kohtupraktika kohaselt tuleb varem kehtestatud piiravaid meetmeid pikendava otsuse põhjendustes märkida spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks otsuse vastuvõtja leiab pärast asja uuesti läbivaatamist, et puudutatud isiku rahaliste vahendite külmutamine on põhjendatud. Käesolevas asjas ei järginud kostjast institutsioonid seda kohustust. Nad ei maininud kordagi, kas ja kui, siis mille alusel nad leidsid, et ühe või teise hageja tegevus kahjustas Zimbabwes tõsiselt demokraatiat, inimõiguste järgimist ja õigusriiki, kuigi nad esitasid hagejate kohta lisaks veel täiesti uusi väiteid raskete kuritegude kohta, mida varem ei olnud kunagi esitatud.

139    Eespool nimetatud kohustused on käesolevas asjas asjassepuutuvad seda enam, et kostjast institutsioonid püüdsid põhjendada asjaomaste hagejate suhtes piiravate meetmete kehtivusaja pikendamist viitega nende tegevusele minevikus, kohaldades nii „kaudset presumptsiooni” nimetatud isikute tegevuse suhtes tulevikus. Sellega seoses meenutavad hagejad Üldkohtu 31. jaanuari 2007. aasta otsust kohtuasjas T‑362/04: Minin vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑2003, punkt 72) ja väidavad, et nii nagu ka selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas, oleks kostjast institutsioonid pidanud selgitama, miks on nende hagejate suhtes piiravate meetmete kehtestamine vajalik.

140    Viimaseks väidavad hagejad, et kostjast institutsioonid tegid otsuse pikendada asjaomaste piiravate meetmete kehtivust lähtudes põhjendustest, mida nad ei avaldanud. Need põhjendused, mis esmakordselt esitati kostja vastuses, sisaldasid esiteks definitsiooni – mida varem ei oldud esitatud – selle kohta, mis kostjast institutsioonide arvates on „seos” Zimbabwe valitsusega, teiseks neid kaalutlusi, miks iga hagejat võib pidada GPA elluviimise takistajaks või toetajaks või isikuks, kellel on võimalik mõjutada Zimbabwe valitsuse poliitikat, ja kolmandaks eeldust, mille kohaselt oli iga hageja valmis Zimbabwes 2013. aasta toimuma pidanud valimiste ajal vägivalda kasutama. Hagejate arvates esitasid kostjast institutsioonid põhjendamata väidete alusel üldisi oletusi nende poolt minevikus toime pandud rikkumiste kohta ja nende kuulumise kohta poliitilisse parteisse ZANU-PF, mille liikmeteks on neil ilmselgelt õigus olla.

 Asjakohase kohtupraktika meenutamine

141    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis tuleneb kaitseõiguste tagamise põhimõttest – eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud või on selle puhul tegemist veaga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vt Euroopa Kohtu 15. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑417/11 P: nõukogu vs. Bamba, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti koostanud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetme võtmine oli õigustatud, ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 50, ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu peab sellise õigusakti põhjendustes, millega on kehtestatud rahaliste vahendite külmutamise meetmed, akti koostaja määratlema spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes on ta oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb võtta sellised meetmed (eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 52).

143    ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadi ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Täpsemalt, huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

144    Selleks et otsustada, kas vaidlustatud akte on iga hageja osas, keda need aktid puudutavad, piisavalt põhjendatud või mitte, tuleb esiteks analüüsida, kas need sisaldavad piisavalt üldisi põhjendusi, mis õigustavad piiravate meetmete vastuvõtmist seoses olukorraga Zimbabwes ja nende kehtivuse pikendamist. Kui seda nõuet on järgitud, tuleb seejärel analüüsida, kas vaidlustatud aktides on iga hageja kohta esitatud konkreetsed põhjendused, mis õigustavad selle isiku või üksuse suhtes nende meetmete võtmist või pikendamist.

 Zimbabwe suhtes võetud piiravate meetmete vastuvõtmine ja pikendamine

145    Tuleb meenutada, et vaidlustatud aktid üksnes pikendasid iga hageja suhtes varem muude õigusaktidega kehtestatud piiravate meetmete kehtivust (vt eespool punkt 15). Sellest järeldub selgelt, et need aktid võeti vastu hagejatele teada olevas kontekstis. See kontekst hõlmab eeskätt eespool punktides 95–104 ning punktides 109 ja 110 esitatud kaalutlusi ja faktilisi asjaolusid, mis ei saanud olla hagejatele teadmata. Sellest järeldub, et hagejatel oli võimalik vaidlustatud aktide ja neile eelnenud aktide, mis on ära toodud eespool, sisu põhjal aru saada põhjustest, mis ajendasid nõukogu kehtestama otsuse 2011/101 artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 1 ning määruse nr 314/2004 artikli 6 lõikes 1 nimetatud isikute kategooria suhtes piiravaid meetmeid. Nende põhjenduste alusel oli hagejatel võimalik vajaduse korral vaidlustada, et otsus kehtestada niisugused meetmed seoses olukorraga Zimbabwes on põhjendatud ja Üldkohtul selle akti õiguspärasuse üle kontrolli teostada.

146    Sama kehtib nende põhjenduste kohta, millega õigustati järgnevaid otsuseid, mis pikendasid kõnealuste meetmete kehtivust. Eeskätt võimaldavad eespool punktides 109 ja 110 meenutatud asjaolud ja kaalutlused, nii nagu need tulenevad vaidlustatud aktidest ja neile eelnenud aktidest, aru saada põhjustest, miks otsustati – vaatamata GPA sõlmimisele ja sellele järgnenud nn rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisele – jätta piiravad meetmed kehtima varem ainsana võimul olnud ZANU-PF‑ga seotud isikute ja üksuste suhtes, sama kui analoogseid meetmeid ei kehtestatud rahvusliku ühtsuse valitsuse nende liikmete suhtes, kes ei kuulunud eelmisesse valitsusse.

 Spetsiifilised põhjendused, mis õigustavad piiravate meetmete vastuvõtmist ja nende kehtivuse pikendamist iga hageja suhtes

147    Edasi tuleb analüüsida, kas vaidlustatud aktides on esitatud piisavad põhjendused nende konkreetsete põhjuste kohta, mis ajendasid kostjast institutsioone arvama iga hageja ühte või mitmesse selliste isikute kategooriasse, kelle suhtes otsustati kehtestada piiravad meetmed.

148    Selles osas tuleb esiteks jätta käesolevas asjas asjassepuutumatuna kõrvale hagejate argument, mis põhineb eespool punktis 139 viidatud kohtuotsusel Minin vs. komisjon (punkt 72). See lõik nimetatud kohtuotsuses, millele hagejad tuginevad, ei käsitle mitte kõnealuses asjas vaatluse all olnud määruste põhjendamist, vaid nende määruste õiguslikku alust. Täpsemalt tuli lahendada küsimus, kas EÜ artiklid 60 ja 301 võivad olla nende määruste vastuvõtmise õiguslik alus ja teha sellega seoses kindlaks, kas nende piiravate meetmete eesmärk, mis võeti kõnealuse asja hageja kui Libeeria endise presidendi Charles Taylori partneri suhtes, oli tegelikult täielikult või osaliselt katkestada või piirata majandussuhteid kolmanda riigiga, kuna Charles Taylor tagandati Libeeria presidendi ametist 2003. aasta augustis, st pärast selles kohtuasjas vaatluse all olnud määruste vastuvõtmist (eespool punktis 139 viidatud kohtuotsus Minin vs. komisjon, punktid 70 ja 71). Sellesse konteksti kuulub nimetatud kohtuotsuse punktis 72 esitatud kaalutlus, millele kohaselt „Charles Taylori ja tema partnerite vastu kehtestatud meetmed on vajalikud, et takistada nende poolt seadusevastaselt omastatud rahaliste vahendite ja ressursside kasutamist rahu ja stabiilsuse takistamiseks Libeerias ja alampiirkonnas”.

149    Ent käesolevas asjas ei eemaldatud president Mugabet ja ZANU-PF‑i Zimbabwes võimult. Nagu eespool, eeskätt punktides 109 ja 110 juba märgitud, väljendasid nad üksnes oma nõusolekut jagada võimu parteiga MDC, mis oli varem olnud opositsioonis, veelgi enam – vaidlustatud aktide koostajate arvates takistas ZANU-PF võimu jagamise kohta sõlmitud lepingu ehk GPA täitmist. Lisaks on juba mainitud, et vaidlustatud akte on õiguslikult piisavalt põhjendatud nende üldiste põhjuste osas, mis õigustavad asjaomaste piiravate meetmete pikendamist, vaatamata GPA sõlmimisele ja nn rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisele.

150    Edasi, mis puutub väitesse, et kostjast institutsioonid püüdsid vaidlustatud piiravate meetmete pikendamist õigustada hagejate tegevusega minevikus, siis tuleb mainida, et seda, et ühe või teise hageja tegevus minevikus võib õigustada nende suhtes piiravate meetmete kehtestamist või pikendamist, ei saa välistada. See on tõsi seda enam, et – nagu juba märgitud – isikud ja partei, st ZANU-PF, kes olid Zimbabwes võimul ajal, kui toimusid vägivallaaktid ja põhiõiguste rikkumised, mida on vaidlustatud aktides nimetatud, olid endiselt võimul siis, kui need aktid vastu võeti, kuigi võimu jagamise kokkuleppe alusel. Niisiis tuleb küsimuses, kas järgitud on põhjendamiskohustust, mis on käsitletava väite ainus ese, märkida, et viitamine ühe või teise hageja tegevusele minevikus ei anna tunnistust sellest, et vaidlustatud akte ei ole üldse või ei ole piisavalt põhjendatud. See, kas asjaomase isiku või üksuse suhtes piiravate meetmete võtmine ja pikendamine on õigustatud, võttes arvesse tema väidetavat tegevust minevikus, puudutab vaidlustatud aktide põhjendatust ja seda tuleb analüüsida nende väidete analüüsis, mis käsitlevad kõneluste aktide sisulist õiguspärasust, milleks on eeskätt teine väide (vt allpool punkt 235).

151    Mis puutub hagejate argumenti, et nende suhtes asjaomaste piiravate meetmete pikendamise kohta antud põhjendused esitati alles kostja vastuses (vt eespool punkt 140), siis tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt peab institutsiooni otsus ise olema piisav ja selle põhjendustena ei või käsitada niisuguseid kirjalikke või suulisi selgitusi, mis on antud hiljem, kui asjaomase otsuse peale on juba esitatud hagi liidu kohtusse (Üldkohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑16/91 RV: Rendo jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1827, punkt 45, ja 7. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑161/04: Valero Jordana vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 107). Kuigi põhjendust, mida on alustatud vaidlustatud aktis, võib menetluse käigus edasi arendada ja täpsustada, ei ole akti koostanud institutsioonil õigust asendada algset põhjendust täiesti uue põhjendusega (eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Valero Jordana vs. komisjon; vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Rendo jt vs. komisjon, punkt 55, 25. veebruari 2003.aasta otsus kohtuasjas T‑4/01: Renco vs. nõukogu, EKL 2003, lk II‑171, punkt 96).

152    Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et seda, kas vaidlustatud akte on piisavalt põhjendatud või mitte, tuleb hinnata üksnes neis aktides olevate põhjenduste alusel ja nendega seotud kontekstis, mis tuleneb eeskätt varasematest aktidest, millega Zimbabwe suhtes piiravad meetmed kehtestati või neid pikendati. Järelikult ei korva täiesti uued põhjendused, mille kostjast institutsioonid kohtumenetluses esitasid, vaidlustatud aktides põhjenduste esitamata jätmist või nende ebapiisavust. Siiski võisid need institutsioonid Üldkohtu menetluses vaidlustatud aktides juba esitatud põhjendusi edasi arendada või täpsustada.

153    Eeltoodule vaatamata ei saa Üldkohus märkimata jätta, et vaidlustatud aktide koostajad ei olnud kohustatud selleks, et põhjendamiskohustus oleks täidetud, andma neis aktides oma tõlgendust mõistele Zimbabwe valitsusega „seotud” ega asjassepuutuvate õigusnormide ja kohtupraktika kohta üldisemalt. Küsimus, kas need aktid põhinevad selle mõiste või üldisemalt asjassepuutuvate õigusnormide ja kohtupraktika õigel tõlgendusel või mitte, puudutab kohtuasja sisulisi küsimusi ega ole seotud põhjendamiskohustusega. Järelikult ei ole kostjast institutsioonide poolt Üldkohtule kirjalikes seisukohtades esitatud selleteemaliste märkuste näol tegemist kohtumenetluse käigus esitatud vaidlustatud aktide põhjendustega.

154    Kuna kõik käsitletud argumendid on tagasi lükatud, tuleb asuda analüüsima seda, kas põhjendused, mille vaidlustatud aktide koostajad esitasid, et õigustada iga hageja nime arvamist nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomaseid piiravaid meetmeid kohaldatakse, on piisavad.

155    Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et nii otsuse 2012/97 I ja II lisa (mis on pärast otsusega 2012/97 tehtud muudatusi otsuse 2011/101 I ja II lisa) kui ka määruse nr 151/2012 I lisa (mis on nüüd määruse nr 314/2004 III lisa) on esitatud tabeli vormis. Nende tabelites on lisaks esimesele veerule, kus on ära toodud asjaomase isiku või üksuse nimi, teine veerg „Andmed” ja kolmas veerg „Loetellu kandmise põhjused”. Mis puutub füüsilistesse isikutesse, siis on viimati nimetatud kahes veerus eelkõige välja toodud valitsus- või haldusametikohad, mis isikul on või oli, ning teatavate isikute puhul, kellel niisugust ametit ei olnud, muud asjaolud, mida vaidlustatud aktide koostajad nende kohta asjassepuutuvaks pidasid. Nende asjaolude hulgas on mitmel juhul esitatud täpsustus selle kohta, et kõnealune isik on seotud ZANU-PF‑ga, mis oli enne GPA sõlmimist ainsana võimul, ja vastavalt vajadusele lühike kirjeldus nendest vägivalla- ja hirmutamisaktidest või Zimbabwe elanikkonna põhiõiguste rikkumistest, mida nõukogu neile süüks paneb.

156    Mis puutub juriidilistesse isikutesse ja üksustesse, siis on veerus „[l]oetellu kandmise põhjused” märgitud, et nad kuuluvad kas ühele või teisele I lisa vastavas osas nimetatud füüsilisele isikule või on seotud „valitsusparteiga ZANU-PF”, ning saja seitsmeteistkümnenda hageja puhul, kelleks on äriühing OSLEG (Private) Ltd, et see äriühing on „Zimbabwe armee kontrolli all”.

157    Edasi tuleb meenutada, et määruse nr 314/2004 artikli 6 lõike 1 kohaselt kuulub selles määruses ette nähtud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine kohaldamisele Zimbabwe valitsuse liikmete ning nendega seotud isikute, st nii füüsiliste ja juriidiliste isikute kui ka üksuste või organite suhtes. Lisaks kuuluvad otsuse 2011/101 artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 kohaselt selle otsusega kehtestatud piiravad meetmed kohaldamisele Zimbabwe valitsuse liikmetele ning nendega seotud nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, sealhulgas „füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes”, keda tuleb pidada, nagu on märgitud eespool punktis 146, selliste seotud isikute erikategooriasse kuuluvaks.

158    Eeltoodust järeldub, et selleks, et vaidlustatud aktide põhjendusi saaks pidada õiguslikus mõttes piisavalt põhjendatuks, peab vaidlustatud aktides olema iga hageja kohta esitatud selged ja täpsed asjaolud, mis õigustavad seda, et asjaomast isikut peetakse Zimbabwe valitsuse liikmeks või selle valitsuse liikmetega seotud isikuks.

159    Esimese hageja Johannes Tomana, neljanda hageja Flora Buka, üheteistkümnenda hageja Phineas Chihota, kolmeteistkümnenda hageja Patrick Anthony Chinamasa, üheksateistkümnenda hageja Ignatius Morgan Chiminya Chombo, kahekümne esimese hageja Nicholas Tasunungurwa Goche, kahekümne seitsmenda hageja Saviour Kasukuwere, kolmekümne kolmanda hageja Andrew Langa, kolmekümne kuuenda hageja Joseph Mtakwese Made, neljakümnenda hageja Paul Munyaradzi Mangwana, neljakümne esimese Reuben Marumahoko, viiekümne teise hageja Emmerson Dambudzo Mnangagwa, viiekümne kolmanda hageja Kembo Campbell Dugishi Mohadi, viiekümne üheksada hageja Obert Moses Mpofu, kuuekümne teise hageja Olivia Nyembesi Muchena, kuuekümne kuuenda hageja Isack Stanislaus Gorerazvo Mudenge, kuuekümne üheksanda hageja Joyce Teurai Ropa Mujuru, seitsmekümnenda hageja Isaac Mumba, seitsmekümne teise hageja Herbert Muchemwa Murerwa, seitsmekümne viienda hageja Didymus Noel Edwin Mutasa, seitsmekümne üheksanda hageja Walter Mzembi, kaheksakümne esimese hageja Sylvester Nguni, kaheksakümne teise hageja Francis Chenayimoyo Dunstan Nhema, kaheksakümne kolmanda hageja John Landa Nkomo, kaheksakümne viienda hageja Magadzire Hubert Nyanhongo, kaheksakümne seitsmenda hageja Sithembiso Gile Glad Nyoni, üheksakümne viienda hageja S. T. Sekeramayi ja üheksakümne seitsmenda hageja Webster Kotiwani Shamu kohta on otsuse 2012/97 ja rakendusmääruse nr 151/2012 põhjendustes selgelt välja toodud ametid, mis nendel isikutel vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal olid. Need ametid õigustavad täielikult seda, et neid hagejaid käsitati Zimbabwe valitsuse liikmetena. Seega on eespool viidatud aktid neid hagejaid puudutavas osas õiguslikult piisavalt põhjendatud.

160    Mis puutub ülejäänud füüsilisest isikust hagejaid, välja arvatud eespool punktis 159 nimetatud hagejad ja viieteistkümnes hageja Joseph Chinotimba, kolmekümnes hageja Gilbert Moyo (kelle juhtumit analüüsitakse allpool punktides 170 ja 171), siis olgu mainitud, et tegemist on isikutega, kelle kohta antud kirjeldus või kelle ametid olid küllaltki erinevad. Täpsemalt on tegemist: maa- või õhuvägede ohvitseridega, luure keskorganisatsiooni peadirektoriga, polisetöötajatega, kõrgemate ametiisikutega, nt seitsmes hageja George Charamba, kes on teabe- ja avalikustamise talituse alaline sekretär, kuuekümne viies hageja Tobaiwa Mudede, kes on „statistikabüroo juhataja”, st vastutav eeskätt valimisnimekirjade pidamise eest, üheksakümne kuues hageja Lovemore Sekeremayi, kes on „valimiskomisjoni esimees” ja saja kümnes hageja Paradzai Willings Zimondi, kes on „vanglate ülem”, provintsikuberneridega, Reserve Bank of Zimbabwe (Zimbabwe keskpank) juhatajaga, parlamendiliikmetega, st kahekümne viies hageja Newton Kachepa, kes on parlamendiliige Mudzi Nordi valimisringkonnast ja kolmekümne seitsmes hageja Edna Madzongwe, kes on Senati eesistuja, ZANU-PF parteitöötajatega, st kolmekümne seitsmes hageja (poliitbüroo liige ja lisaks Zimbabwe Senati eesistuja), viiekümne seitsmes hageja Simon Khaya Moyo, kes on poliitbüroo asesekretär, kuuekümne kolmas hageja Oppah Chamu Zvipange Muchinguri ja üheksakümne kaheksas hageja Nathan Marwirakuwa Shamuyarira, kes on poliitbüroo sekretärid, ning üheksakümne kolmas hageja Stanley Urayayi Sakupwanya ja üheksakümne neljas hageja Tendai Savanhu, kes on poliitbüroo asesekretärid, ning saja kolmas hageja Mishek Julius Mpande Sibanda, kes on „Cabinet secretary” (valitsussekretär).

161    Tuleb ka mainida kahekümne kaheksandat hagejat Jawet Kazangarare’t, kes on otsuse 2012/97 ja rakendusmääruse nr 151/2012 lisade kohaselt „ZANU-PFi nõunik Hurungwe Northis, sõjaveteran”, ja saja teist hagejat Jabulani Sibanda’t, kelle kohta on samades aktides märgitud, et ta on „[e]ndine riikliku sõjaveteranide assotsiatsiooni esimees”.

162    Lõpuks on füüsiliste isikute hulgas, kelle suhtes vaidlustatud akte kohaldatakse, nimetatud endisi valitsuse liikmeid, kahte endist provintsikuberneri, antud juhul üheksandat hagejat Tinaye Chigudut ja kuuekümnendat hagejat Cephas George Msipat, ning kuuekümne kaheksandat hagejat, endist „politseiülema vanemabi” Bothwell Mugaririt.

163    Enamiku kohta eespool punktides 160–162 nimetatud hagejatest, täpsemalt kõigi nende kohta, välja arvatud hagejad, keda on nimetatud allpool punktis 169, leiab Üldkohus, et viide ametitele, mis neil olid vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal või varem, on iseenesest piisav, et õigustada nende nimede kandmist selliste isikute loetellu, kelle suhtes kõne all olevaid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Tegemist on kõrgemate ametnike (sealhulgas provintsikubernerid), sõjaväelaste või politseinikega. Niisugustel ametikohtadel isikud on riigi valitsuse lähedased kaastöölised ja neid võib õiguspäraselt pidada selle valitsuse liikmetega „seotud” isikuteks, ilma et oleks vaja esitada veel täiendavaid põhjendusi. Sama kehtib ZANU-PF poliitbüroo kohta, mis oli selle poliitilise partei juhtorgan, mis oli Zimbabwes alates iseseisvuse kuulutamisest kuni GPA sõlmimiseni üksi võimul.

164    Üldkohus leiab samuti, et niisugustel asjaoludel nagu need, mis on vaatluse all käesolevas asjas, kujutab viide sellele, et isik oli varem ametikohal, mis lubab teda oma ametiülesannete täitmise ajal pidada asjaomase riigi valitsuse liikmeks või valitsuse liikmega seotud isikuks, endast piisavat õigustust isiku arvamiseks selle riigi valitsuse liikmetega seotud isikute hulka ka pärast seda, kui ta on nende ülesannete täitmise lõpetanud. Nimelt kuna režiim, mis oli riigis võimul ajal, kui asjaomane isik oli valitsuse liige või valitsuse liikmega seotud isik, ei ole vahepeal kokku varisenud – nagu käesolevas asjas –, võib vastupidisele viitavate tõendite ja asjaolude puudumisel asuda seisukohale, et selline isik on pärast oma ametiülesannete täitmise lõpetamist riigi valitsuse liikmetega, kes on tema endised kolleegid, kaastöölised või ülemused, seotud isik.

165    Mis puudutab võimalikku argumenti, et need isikud võidi oma endiselt ametikohalt eemaldada seetõttu, et nad ei kiitnud heaks võimul oleva režiimi repressiivset poliitikat, mistõttu ei ole nende arvamine vaidlusaluste piiravate meetmetega hõlmatud isikute hulka õigustatud, siis tuleb viidata põhjendamiskohustuse eesmärgile, nii nagu see tuleneb eespool punktis 141 viidatud kohtupraktikast, ja meenutada, et põhjendamise küsimus, mis on vorminõue, on siiski eraldiseisev süüks pandava tegevuse tõendamise küsimusest, mis on kõnealuse akti sisulise õiguspärasuse küsimus ning mille raames tuleb kontrollida, kas selles aktis mainitud faktilised asjaolud vastavad tõele ja kas neid asjaolusid võib kvalifitseerida sellisteks, mis õigustavad asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist (eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 60). 

166    Nimelt on isikule, kelle nimi on kantud kõnesolevate piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute loetellu seetõttu, et ta on endine valitsuse liige või endine Zimbabwe kõrge ametiisik, selle informatsiooni alusel kättesaadav põhiline teave, mis võimaldab tal loetellu kandmine vaidlustada, kui ta sellisel juhul kinnitab, et ta on katkestanud kõik sidemed režiimiga, mida vaidlustatud aktide koostajad peavad repressiivseks, ja et just sel põhjusel eemaldati ta oma ametikohalt. Ka liidu kohtul on olemas teave, mis võimaldab tal oma kontrolli teostada, kuna asjaomase akti põhjendustest nähtub, et akti põhjendatuse analüüsimiseks tuleb uurida, kas asjaomase isiku varasemat ametikohta arvesse võttes on side tema ja režiimi vahel säilinud või, vastupidi, katkenud.

167    Tuleb rõhutada, et eespool toodud kaalutlused, mis on osa analüüsist selle kohta, kas kostjast institutsioonid on oma põhjendamiskohustust täitnud, ei tähenda käesoleva asja asjaolusid ja Zimbabwe eriomast olukorda (vt eespool punkt 130) arvesse võttes eelduse kehtestamist ega tõendamiskohustuse ümberpööramist huvitatud isikute kahjuks. Need tähendavad üksnes seda, et vaidlustatud aktides tehtud viitest teatavate hagejate endistele ametitele nähtub, et nende aktide koostajad olid seisukohal, et niisuguste ametite tõttu on need hagejad endiselt Zimbabwe juhtidega seotud isikud ja et neile ei olnud teada mingeid asjaolusid, mis võis selle eelduse kahtluse alla seada. Vaidlustamise korral tuleb vaidlustatud aktide koostajatel liidu kohtule tõendada, et selline side valitsusega on asjaomase isiku varasema ameti tõttu tegelikult olemas ja ka neil isikutel on õigus selle eelduse ümberlükkamiseks esitada nende käsutuses olevaid, vastupidisele viitavaid tõendeid.

168    Järelikult on vaidlustatud aktides tehtud viited eespool punktis 162 nimetatud hagejate endistele ametikohtadele piisav põhjendus, mis õigustab hagejate arvamist nende isikute hulka, kelle suhtes kõne all olevad piiravad meetmed kohaldamisele kuuluvad.

169    Seevastu leiab Üldkohus nende hagejate puhul, keda nimetatakse allpool, et pelk viide nende seisundile või ametikohtadele ei ole iseenesest piisav, et õigustada nende nimede kandmist selliste isikute loetellu, kelle suhtes asjaomaseid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Sellesse kategooriasse kuuluvad koloneli auastmes või sellest madalamas auastmes olevad sõjaväelased, st kahekümne neljas hageja Stephen Gwekwerere, kolmekümne teine hageja R. Kwenda, neljakümne teine hageja G. Mashava, neljakümne üheksas hageja Cairo Mhandu, viiekümnes hageja Fidellis Mhonda, viiekümne kaheksas hageja S. Mpabanga, kuuekümne neljas hageja C. Muchono, seitsmekümne kaheksas hageja S. Mutsvunguma, kaheksakümnes hageja S. Mzilikazi, üheksakümne esimene hageja Victor Tapiwe Chashe Rungani, saja esimene hageja Chris Sibanda; eespool punktis 160 nimetatud auastmest madalama auastmega politseinikud, st kuuekümne seitsmes hageja Columbus Mudonhi („inspektori abi”), seitsmekümnes hageja Isaac Mumba („superintendent”) ja kaheksakümne üheksas hageja Dani Rangwani („politsei detektiivinspektor”); kahekümne viies hageja N. Kachepa (parlamendiliige), ja lõpuks eespool punktis 161 mainitud kaks hagejat.

170    Mis puutub viieteistkümnendat, kolmekümnendat ja viiekümne neljandat hagejat ehk Joseph Chinotimba’t, Nolbert Kunonga’t ja Gilbert Moyo’t, siis leidis nõukogu kostja vastuses, et need hagejad moodustavad erikategooria isikutest, kelle suhtes on piiravate meetmete kohaldamine õigustatud neile otsuse 2012/97 ja rakendusmääruse nr 151/2012 põhjendustes süüks pandud konkreetsete varasemate tegude tõttu. See kehtib siiski üksnes kolmekümnenda hageja Nolbert Kunonga osas, kelle kohta on nende kahe akti lisade teises veerus antud määratlus: „[i]Isehakanud anglikaani piiskop”. Nimelt ei ole niisugune määratlus selgelt asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kehtestamiseks piisav.

171    Mis aga puudutab viieteistkümnendat ja viiekümne neljandat hagejat, siis on nimetatud lisade samas veerus nende kohta selgelt märgitud, et kumbki neist on „ZANU-PFi relvastatud rühmitiste juht”. Niisugune asjaolu, kui see tõendamist leiab, on piisav selleks, et neid hagejaid pidada Zimbabwe valitsuse liikmetega seotud isikuteks, kelle on ametisse määranud ZANU-PF, ja õigustab seega nende arvamist asjaomaste piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute hulka, sõltumata konkreetsetest tegudest, mida neile samade lisade kolmandas veerus süüks pannakse.

172    Eespool toodud kaalutlused lubavad nüüd järeldada, et vaidlustatud aktid on õiguslikult piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab kõiki füüsilisest isikust hagejaid, välja arvatud eespool punktis 169 nimetatud hageja ja kolmekümnes hageja Nolbert Kunonga. Selleks et hinnata, kas otsuse 2012/97 ja rakendusmääruse nr 151/2012 põhjendused on viimati nimetatud hagejate osas piisavad või mitte, on vaja uurida, milliseid tegusid nimetatud hagejatele kahes viidatud aktis süüks pannakse.

173    Tuleb mainida, et vaidlustatud aktides on ka viited enamiku teiste füüsilisest isikust hagejate konkreetse tegevuse kohta. Nõukogu väidab teiste hagejate osas, et nendega seoses „ületas ta nõutu piiri”, esitades tõendeid selle kohta, et need isikud osalesid konkreetselt poliitikas, mis kahjustas Zimbabwes põhiõiguste järgimist, õigusriiki ja demokraatiat. Hagejad vaidlevad sellele kinnitusele vastu, kuid nende vastuargument põhineb valel eeldusel, kuna hagejad leiavad, et see, et isikul on Zimbabwe valitsuse liikme või niisuguse valitsusliikmega seotud isiku staatus, ei ole piisav, et õigustada tema nime kandmist nende isikute hulka, kelle suhtes vaidlustatud piiravaid meetmeid kohaldatakse. Esimese väite analüüsi käigus esitatud põhjendustest aga tuleneb, et selliste valitsusliikmete, kellel oli see staatus juba enne rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamist, ja nendega seotud isikute puhul on kõnealuste meetmete vastuvõtmine põhjendatud juba ainuüksi selle staatuse tõttu (vt eelkõige eespool punkt 105). Sama kehtib endiste valitsusliikmete ja kõrgemate ametiisikute suhtes (vt eespool punkt 168). Järelikult tuleb see hagejate argument tagasi lükata.

174    Mis puutub hagejatesse, kelle puhul on vaidlustatud aktides vaja viidata neile süüks pandavale konkreetsele tegevusele (vt eespool punkt 172), siis tuleneb nende aktide sõnastusest, et sisuliselt pannakse neile süüks otsest osalemist vägivallaaktides ja hirmutamiskampaaniates ning lisaks veel seda, et nad olid sellise tegevuse eestvedajad või algatajad. Igal sellisel juhtumil, välja arvatud kolmekümnenda hageja Nolbert Kunonga ja kaheksakümne üheksanda hageja Dani Rangwani puhul (kelle kohta esitatud süüdistused puudutavad vastavalt aastaid 2011 ja 2007), toimusid kõnealused vägivallaaktid või hirmutamiskampaaniad 2008. aastal toimunud valimiskampaania ajal. Kõigil juhtumitel, välja arvatud kolmekümnenda hageja Nolbert Kunonga ja kaheksakümne üheksanda hageja Dani Rangwani juhtumil, on mainitud täpselt asukohta, kus selle isiku tegevus aset leidis. Kolmekümnenda hageja kohta on märgitud, et ta oli „[r]ežiimi häälekas toetaja” ning lisatud, et „[t]ema järgijad panid politsei toetusel 2011. aastal toime vägivallaakte kiriku toetajate vastu”. Kaheksakümne üheksanda hageja kohta on märgitud, et ta „[o]sales otseselt ZANU-PFi poolt rahastatud rühmas, mis koosnes 50 mehest ning mis 2007. aasta aprillis otsis ja piinas MDC toetajaid”.

175    Eespool punktis 174 mainitud hagejate kohta tehtud märked ja üldisemalt kõik määruse nr 314/2004 III lisa kolmandas veerus ja otsuse 2011/101 lisas olevas kõiki hagejaid puudutavas tabelis „Isikud” esitatud vaidlustatud aktide põhjendused on oma ulatuses analoogsed nende põhjendustega, mida Euroopa Kohus pidas eespool punktis 141 viidatud kohtuotsuses nõukogu vs. Bamba (punktid 57–59) piisavaks. Nii nagu selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas, on käesolevas asjas vaatluse all olevates põhjendustes välja toodud eriomased ja konkreetsed asjaolud isikute seisundi, ametikoha või tegude näol, mis vaidlustatud aktide koostajate arvates tähendavad seda, et need isikud osalesid Zimbabwes toimunud vägivallaaktides, hirmutamiskampaaniates ja põhiõiguste rikkumises.

176    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, tuleb märkida, et eespool nimetatud lisade kolmandas veerus esitatud põhjendused ei ole liiga ebamäärased ega liiga üldised osas, mis puudutab eespool punktis 137 mainitud 39 hagejat, ega osas, mis puudutab muid füüsilisi isikuid. Olgu ka rõhutatud, et – nagu nähtub vaidlustatud aktide eespool esimese väite analüüsimise käigus meenutatud põhjendustest – president Robert Mugabe režiimile esitatud süüdistused Zimbabwes nii üldiselt kui ka konkreetselt 2008. aasta valimiskampaania käigus toimunud vägivallaaktide, hirmutamiskampaaniate ja põhiõiguste rikkumise kohta on rahvusvaheliselt teada ja hagejatel ei ole võimalik neist mitte teadlik olla. Need süüdistused, vaatamata sellele, kas need on tõesed või mitte, on osa kontekstist, kuhu vaidlustatud aktid kuuluvad, mis – nagu tuleneb eespool punktis 143 viidatud kohtupraktikast – on põhjendamiskohustuse järgimise analüüsimisel asjassepuutuv.

177    Nimelt oli hagejatel, kellele see kontekst teada oli, võimalik lihtsalt aru saada, mida neile süüks pannakse, ja soovi korral need süüdistused vaidlustada, kas üldiselt või konkreetselt osas, mis puudutab asukohta, kus nad väidetavalt olid tegutsenud, või vähemalt väita, et kuigi niisugused vägivallaaktid, hirmutamiskampaaniad ja põhiõiguste rikkumised toimusid, siis nemad neis ei osalenud (vt selle kohta eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 59).

178    Olgu ka meenutatud, et nõukogu lisas kostja vastusele 1046-leheküljelise dokumendi (lisa B.19), milles on lisade sisukorras tehtud vastava märke kohaselt välja toodud „üldiselt teadaolevad asjaolud, mis kinnitavad vaidlusalustes piiravates meetmetes esitatud teavet”. Nõukogu sõnul on vaidlustatud aktide lisades esitatud teave hagejate tegudest, mis kahjustasid Zimbabwes inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamist ja demokraatiat, üldiselt teada, mis just nähtubki selles lisas esitatud dokumentidest.

179    Seda lisa ei ole eespool esitatud kaalutlusi arvestades vaja arvesse võtta selleks, et hinnata, kas vaidlustatud aktides esitatud põhjendused on piisavad. Üldkohus leiab seega, et selle lisa suhtes ei ole vaja võtta menetlust korraldavat meedet, mida hagejad taotlesid (vt eespool punkt 25).

180    Kui pidada silmas nõukogu selgitusi, mis on kokku võetud eespool punktis 178, siis on ilmne, et kostja vastuse lisas B.19 esitatud dokumente tuleb eristada dokumentidest, mille avaldamist hagejad eespool punktis 19 nimetatud taotluses palusid. Nagu juba mainitud, edastas nõukogu hagejatele kohe pärast eespool punktis 25 nimetatud menetlust korraldava meetme taotluse esitamist hagejatele eespool punktis 19 nimetatud taotluses soovitud dokumendid. Järelikult ei ole nõukogu kostja vastuse lisas B.19 sisalduvad dokumendid iseenesest need dokumendid, millele nõukogu otsuse 2012/97 ja rakendusmääruse 2012/124 vastuvõtmisel tugines.

181    Nõukogu kostja vastuse lisa B.19 tuleb pidada esskätt dokumendiks, mille eesmärk ei ole vaidlusaluseid akte ex post põhjendada, vaid tõendada, et nende aktide vastuvõtmise kontekstist tulenevalt on need aktid piisavalt põhjendatud (vt selle kohta eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 62).

182    Viimaseks leiab Üldkohus veel, et eriomased põhjendused, nagu need, mis on esitatud otsuse 2012/97 ja rakendusmääruse nr 151/2012 lisades juriidilisest isikust hagejate kohta, et õigustada nende arvamist selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes vaidlusaluseid piiravaid meetmeid kohaldatakse, on samuti piisavad. Nimelt on iga asjaomase üksuse kohta märgitud, et see kuulub ühele või teisele füüsilisele isikule, kelle suhtes kohaldatakse samade aktide alusel piiravaid meetmeid, või et see on seotud Zimbabwe valitsusega, Zimbabwe valitsusasutusega või Zimbabwe valitsuse „ZANU-PF fraktsiooniga”. Need põhjendused on piisavad selleks, et võimaldada puudutatud üksustel need aktid põhjendatuse osas vaidlustada ja Üldkohtul oma kontrolli teostada.

183    Lõppkokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud aktid on kõikide hagejate puhul õiguslikult piisavalt põhjendatud ja et seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi

184    Hagejate väitel nõuab kaitseõiguste tagamise põhimõte käesoleva asja kontekstis liidu institutsioonidelt, et nad täidaksid oma põhilisi kohustusi. Esiteks peavad nad teavitama asjaomaseid isikuid või üksusi argumentidest ja tõenditest, mis õigustavad nende suhtes piiravate meetmete kehtestamist. Teiseks tuleb isikule või üksusele, kelle suhtes piiravad meetmed võetakse, anda võimalus esitada nende tõendite kohta tõhusalt oma seisukohad. Lisaks meenutavad hagejad, et isiku või üksuse suhtes juba võetud meetmete pikendamise korral nõuab vajadus tagada tema kaitseõigused ja õigus olla ära kuulatud seda, et isikule või üksusele edastataks tõendid, millele tema suhtes tugineti, ja et tal võimaldataks esitada nende kohta oma seisukoht enne, kui asjaomase meetme pikendamise kohta otsus tehakse.

185    Käesolevas asjas aga ei esitatud hagejate sõnul kellelegi neist enne ega pärast vaidlustatud aktide vastuvõtmist tõendeid, mis õigustavad vaidlustatud aktide vastuvõtmist neist igaühe suhtes. Ka ei antud neile võimalust esitada tõendite kohta oma seisukohti. Vaidlustatud aktides ei olnud selles suhtes ette nähtud mingeid tagatisi. Veel enam, aktides süüdistati neid rasketes kuritegudes, ilma et oleks esitatud mingit teavet selliste süüdistuste allikate kohta ja arvesse võetud komisjoni ja Euroopa Andmekaitseinspektori osundatud andmekaitseprobleeme, mis võivad tekkida, kui nõukogu või komisjon käsitlevad süütegude ja süüdimõistvate kohtuotsustega seotud teavet.

186    Nagu Euroopa Kohus on seoses piiravate meetmete kontrollimisega meenutanud, peavad liidu kohtud vastavalt neile aluslepinguga antud pädevusele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa. See nõue on sõnaselgelt sätestatud ELTL artikli 275 teises lõigus (vt Euroopa Kohtu 28. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑280/12 P: nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 58, ja seal viidatud kohtupraktika).

187    Nende põhiõiguste hulka kuuluvad muu hulgas kaitseõiguste tagamine, mis on ette nähtud põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2 ning mis kätkeb endas õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda toimikuga, võttes arvesse konfidentsiaalsusega seotud õigustatud huve (vt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punktid 59 ja 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

188    Sama kohtupraktika kohaselt tuleb kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumise olemasolu analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, eelkõige asjassepuutuva õigusakti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal (vt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

189    Käesolevas asjas tuleb märkida, et kuigi hagejad meenutasid oma hagiavalduses antud asjas kohaldamisele kuuluvaid sätteid, üldpõhimõtteid ja kohtupraktikat, on nende konkreetne väide, mis on kokku võetud eespool punktis 185, see, et nõukogu ei edastanud neile enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist tõendeid selle tegevuse kohta, milles neid kõnealustes aktides süüdistatakse ja mille alusel nende suhtes meetmeid võeti, ega andnud neile võimalust esitada nende tõendite kohta oma seisukohta.

190    Samas ei nähtu kohtutoimikust – ja hagejad ka ei väida seda –, et nad oleksid varem, enne kui nad viis päeva enne hagiavalduse esitamist palusid nõukogul neile tõendid edastada (vt eespool punkt 19), palunud nõukogul esitada neile tõendeid, millele viimane tugines, kui ta nende suhtes vaidlusalused piiravad meetmed vastu võttis.

191    Seega lähtuvad hagejad eeldusest, mille kohaselt oleks nõukogu pidanud nende kaitseõiguse tagamiseks edastama neile tõendid omal algatusel, ilma et seda isegi palutud oleks. See eeldus on siiski ekslik.

192    Nagu Üldkohus 14. oktoobri 2009. aasta otsuses kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu (EKL 2009, lk II‑3967, punkt 97) sedastas, ei ole nõukogu juhul, kui huvitatud isikule esitatakse piisavalt täpne teave, mis võimaldab tal esitada talle nõukogu poolt süüks pandud asjaolude kohta oma seisukohad, kaitseõiguste tagamise põhimõttest tulenevalt kohustatud andma huvitatud isikule omal algatusel juurdepääsu toimikus olevatele dokumentidele. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud isik seda taotleb. Toimiku materjalide omal algatusel avaldamine kujutaks endast üleliigset nõuet, kuna piirava meetme, rahaliste vahendite külmutamise meetme või muu meetme vastuvõtmise hetkel ei ole kindel, kas asjaomane isik kavatseb toimikuga tutvumise teel kontrollida faktilisi asjaolusid, mille põhjal nõukogu tema suhtes süüdistavaid väiteid esitab.

193    Ent pärast kolmanda väite analüüsimist jõuti eespool järeldusele, et vaidlustatud aktid on õiguslikult piisavalt põhjendatud (vt eespool punkt 183). Teisisõnu tuleb asuda seisukohale, et hagejatel oli olemas piisavalt täpne teave, nii nagu seda nõuab asjassepuutuv kohtupraktika, ja et seetõttu tuli neil endil soovi korral taotleda, et neile edastataks neid puudutavad tõendid, millele nõukogu oli tuginenud. Nagu juba mainitud, esitasid hagejad sellise taotluse alles viis päeva enne hagiavalduse esitamist.

194    Miski kohtutoimikus ei viita sellele, et hagejatel ei olnud soovi korral võimalik seda taotlust varem esitada. Küll aga on olemas tõendid, mille kohaselt oli hagejatele teada see, et neil on võimalik võtta neid puudutavate piiravate meetmetega seoses nõukoguga ühendust ja selle raames paluda, et neid puudutavad tõendid neile edastataks.

195    Eeskätt tuleb märkida, et nõukogu lisas toimikusse 1. septembri 2011. aasta kirja, mille esimene hageja Johannes Tomana oli saatnud Euroopa Ülemkogu eesistujale „kõigi nende füüsiliste isikute, juriidiliste isikute ja üksuste” nimel, kes on kantud otsuse 2011/101 lisasse. Kirjas vaidleb Johannes Tomana vastu sellele, et nimetatud lisas on esitatud piisavad ja põhjendatud põhjendused, mis õigustavad kõigi nende isikute suhtes piiravate meetmete kehtestamist. Samas ei palunud Johannes Tomana kordagi edastada talle tõendeid, mis kinnitavad kõnealuses lisas esitatud väiteid.

196    Oluline on ka märkida, et hagejad, välja arvatud Johannes Tomana, ei kinnitanud Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuses, et nad ei ole volitanud Johannes Tomanat seda kirja kirjutama ka nende nimel. Nad üksnes eitasid seda, et Johannes Tomana tegutses nende nimel selleks, et neile „teatataks nende kandmisest vaidlusaluste piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute” hulka.

197    Lisaks ei kinnitanud Johannes Tomana üksnes eespool nimetatud kirja saatmisel, et ta tegutseb ka teiste hagejate nimel. Hagejad esitasid koos hagiavaldusega kirja, mille Johannes Tomana oli saatnud nende esindajatele, kus ta kinnitas, et esindab kõiki teisi hagejaid ja andis viimaste nimel esindajatele volituse hagiavalduse esitamiseks.

198    Tuleb ka mainida, et Johannes Tomana 1. septembri 2011. aasta kirjale vastati Euroopa Ülemkogu eesistuja kantselei juhataja 20. septembri 2011. aasta kirjaga, kus meenutati, et asjaomaste isikute ja üksuste suhtes piiravate meetmete võtmise põhjendused on ära toodud otsuse 2011/101 lisas ja viidati muus osas nõukogu 16. veebruari 2011. aasta teatisele isikutele, üksustele ja asutustele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2011/101 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 49, lk 4). Teatises märgiti muu hulgas, et asjaomased isikud, üksused ja asutused „võivad esitada nõukogule taotluse koos täiendavate dokumentidega, et otsus nende kandmise kohta eespool nimetatud loetellu vaadataks uuesti läbi” ja anti aadress, kuhu niisugune taotlus tuleb saata. Euroopa Liidu Teatajas avaldati analoogne teatis veel 18. veebruaril 2012 (ELT C 48, lk 13) pärast otsuse 2012/97 vastuvõtmist.

199    Olenemata sellest, kas need tegurid õigustavad nõukogu otsust anda Johannes Tomanale teada otsuse 2012/97 vastuvõtmisest ka teiste selles otsuses nimetatud füüsiliste isikute osas, nagu ta väidab teinud olevat, kinnitavad need, et hagejatel oli võimalik astuda nõukoguga ühendusse varem, et saada tõendeid, mida nad taotlesid ja mille nad said pärast eespool punktis 19 mainitud taotluse esitamist.

200    Mis puutub viimati nimetatud taotlusse, siis nõukogu vastas sellele, saates nõutud tõendid (mittekonfidentsiaalsel kujul) teatava hilinemisega, mis oli ligikaudu seitse kuud ja mida ta põhjendas vajadusega saavutada see, et paljude asjaomaste dokumentide „salastatus kustutataks”. Vastupidist kinnitavate tõendite puudumisel võib eeldada, et nõukogu vastus hagejate võimalikule varasemale samasisulisele taotlusele oleks olnud samasugune, st et ta oleks neile edastanud nõutud tõendite mittekonfidentsiaalse versiooni.

201    Tuleb lisada, et asjaolu, et nõukogu edastas hagejatele eespool punktis 19 nimetatud kirjas taotletud tõendid alles 27. novembril 2012, ei mõjuta nende õigust esitada Üldkohtule oma seisukoht. Nimelt taotlesid hagejad Üldkohtult kaks korda repliigi esitamiseks ette nähtud tähtaja pikendamist ja nende taotlus rahuldati, mistõttu neil oli võimalik repliigis nende tõendite kohta oma seisukoht esitada. Hagejate argumente nende dokumentide kohta vaadeldakse allpool, seoses teise väite analüüsiga.

202    Hagejad leidsid repliigis, olles korranud eespool punktis 185 kokkuvõtvalt esitatud väidet, et pärast seda, kui nõukogu oli neile edastanud tõendid, millele ta vaidlustatud aktide vastuvõtmisel tugines, põhjustati neile tõsist kahju seetõttu, et neil paluti alles 2013. aastal esitada oma seisukohad väidete kohta, mis puudutasid neile omistatud tegusid, mis olid toimunud ligikaudu viis aastat varem.

203    Sedavõrd põgus ja üldine kinnitus ei ole piisav, et põhjendada vaidlustatud aktide tühistamist hagejate kaitseõiguse rikkumise tõttu. Nimelt ei too hagejad välja ei täpseid väiteid, mille ümberlükkamisel neil raskusi oli, ega nende raskuste olemust ja põhjuseid. Ka ei selgita hagejad, miks nad palusid nende tõendite esitamist esimest korda alles viis päeva enne hagiavalduse esitamist.

204    Kui eeldada, et käsitletavat väidet tuleb mõista nii, et hagejate arvates ei võimaldanud kostjast institutsioonid neil enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist esitada tõhusalt oma arvamust kõnealustes aktides nende suhtes välja toodud põhjenduste kohta, siis tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleb sellise isiku või üksuse, kelle suhtes varem kehtestatud piiravaid meetmeid pikendatakse uue aktiga, õigus olla enne niisuguse uue akti vastuvõtmist ära kuulatud, tagada juhul, kui akti koostaja on selle isiku või üksuse puhul lähtunud uutest asjaoludest, mitte siis, kui meetme kehtivust pikendatakse sisuliselt samadel põhjendustel nagu need, millega õigustati piiravad meetmed kehtestanud esialgse akti vastuvõtmist (Üldkohtu 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑383/11: Makhlouf vs. nõukogu, punkt 43, ja 4. veebruari 2014. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑174/12 ja T‑80/13: Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punkt 149; vt selle kohta samuti Euroopa Kohtu 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑27/09 P: Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, EKL 2011, lk I‑13427, punkt 62).

205    Ent käesolevas asjas ei ole vaidlustatud aktides hagejate suhtes piiravate meetmete kohaldamise õigustamiseks esitatud põhjendused oluliselt erinevad nendest, mis esitati varasemates aktides, st otsuse 2011/101 versioonis, mis kehtis enne, kui seda otsusega 2012/97 muudeti, ja määruses nr 314/2004 enne selle muutmist rakendusmäärusega nr 151/2012.

206    Nimelt kuigi vaidlustatud aktide põhjendustes on täpsustatud, millist tegevust paljudele hagejatele süüks pannakse, või on antud selle tegevuse üksikasjalikum kirjeldus, siis on põhjendused, mis on esitatud selleks, et õigustada hagejate arvamist loetellu neist isikutest ja üksustest, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, sisuliselt samad mis varasemates aktides. Ühelgi juhul ei nähtu, et asjaomaste piiravate meetmete pikendamisel jäeti varasemates aktides välja toodud põhjendused kõrvale ja asendati need uute põhjendustega, nagu toimus eespool punktis 204 viidatud kohtuotsuse Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran aluseks olnud asjas.

207    Mis puudutab konkreetsemalt isikuid, kes on kantud nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid ameti tõttu, mis neil oli või oli varem, st kõiki hagejaid, välja arvatud eespool punktis 169 nimetatud hagejad, siis on juba mainitud (vt eespool punkt 163), et viide ametile, mis neil oli vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal või varem, on iseenesest piisav õigustus nende kandmiseks selliste isikute loetellu, kelle suhtes asjaomaseid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Kuid nii varasemad aktid kui ka vaidlustatud aktid viitavad iga isiku osas samale ametile.

208    Sellest tuleneb, et eeldades, et hagejad esitavad ka niisuguse argumendi, mida mainitakse eespool punktis 204, siis ei saa selle argumendiga nõustuda.

209    Muud hagejate poolt käesoleva väite raames esitatud argumendid ei ole seotud nende kaitseõiguste väidetava rikkumisega. Hagejad väidavad sisuliselt, et kostjast institutsioonid ei ole hagejate suhtes piiravate meetmete kehtestamisel tuginenud kindlatele tõenditele. Nad rõhutavad sellega seoses, et kui nende suhtes oleks vaidlustatud aktides neile süüks pandud tegude tõttu algatatud kriminaalmenetlus, oleks süüdimõistva otsuse tegemiseks tulnud esitada asjassepuutuvaid ja kindlaid tõendeid. Lisaks on Ühendkuningriik hagejate sõnul tunnistanud, et teatavate hagejate osas puuduvad igasugused tõendid neile vaidlustatud aktides süüks pandud tegevuse kohta.

210    Ent need argumendid ei ole hagejate kaitseõiguste võimaliku rikkumise küsimuses asjassepuutuvad. Need argumendid võiksid olla asjakohased juhul, kui kahtluse alla seataks vaidlustatud aktide põhjendatus ja nende faktiliste asjaolude sisuline õigsus, millel need aktid põhinevad. Küsimust, kas hagejad on tegelikult niisuguse vastuväite esitanud, analüüsitakse allpool punktides 261–266.

211    Hagejad väidavad veel, et eespool punktis 120 nimetatud ettepanekus määruse kohta nägi komisjon nende kaitseõiguste kindlustamiseks ette teatavad tagatised, mida käesolevas asjas ei ole järgitud. Ent komisjoni ettepanekut, millele hagejad tuginevad, ei võetud kunagi vastu, mistõttu ei ole küsimus, kas selles ettepanekus ette nähtud tagatisi järgiti, käesolevas asjas asjassepuutuv. Samal põhjusel ei ole vaja analüüsida Euroopa andmekaitseinspektori arvamust mitmesuguste õigusaktide ettepanekute kohta, millega kehtestatakse teatavad piiravad meetmed Somaalia, Zimbabwe, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ja Guinea suhtes (ELT 2010 C 73, lk 1), millele hagejad samuti tuginevad (vt eespool punkt 185). Arvamus puudutab ka komisjoni eespool viidatud ettepanekut, mida nõukogu ei järginud.

212    Repliigis väitsid hagejad ka, et kostjast institutsioonid ei esitanud neile kordagi kirjalikku teadet selle kohta, et nende nimed on kantud nende isikute loetellu, kelle suhtes vaidlusaluseid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Nende sõnul ei saa seda teavet sisaldanud teate avaldamist Euroopa Liidu Teatajas pidada piisavaks.

213    See argument on aga seotud hagejatele vaidlustatud aktidest teatamisega, mis ei ole asjassepuutuv küsimuses, kas enne nende aktide vastuvõtmist hagejate kaitseõigusi järgiti. Vaidlustatud aktidest teatati kindlasti peale nende vastuvõtmist. Küsimus, kas nõukogu oleks pidanud vaidlustatud aktidest teatama igale neist puudutatud hagejale posti teel ja eelkõige, kas neist aktidest Johannes Tomanale posti teel teatamine võrdub nende teatavaks tegemisega kõigile teistele hagejatele, nagu nõukogu väidab (vt eespool punkt 199), on oluline selle kindlakstegemisel, millal hakkas kulgema hagiavalduse esitamiseks ette nähtud tähtaeg. Siiski ei ole käesolevas asjas mingil juhul kahtlust selles, et hagiavaldus esitati tähtaegselt ja kostjast institutsioonid ei ole selles küsimuses ka vastuväiteid esitanud.

214    Kuna ühegi hagejate poolt neljanda väitega seoses esitatud argumendiga ei saa nõustuda, tuleb see väide tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga

215    Teises väites leiavad hagejad, et nõukogu ja komisjon tegid ilmse hindamisvea, kui nad asusid seisukohale, et kriteeriumid, mis õigustavad hagejate kandmist loetellu isikutest ja üksustest, kelle suhtes vaidlusaluseid piiravaid meetmeid kohaldatakse, on täidetud.

 Sissejuhatavad märkused

216    Üldkohus on juba eespool punktis 192 viidatud otsuses Bank Melli Iran vs. nõukogu (punkt 36) otsustanud, et nõukogul on üldnormide puhul, mis määratlevad piiravate meetmete rakendamise korra, ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvesse võtta EÜ artiklite 60 ja 301 alusel võetavate majandus‑ ja finantssanktsioonide võtmisel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud ühisele seisukohale. Kuna liidu kohus ei saa nõukogu hinnangut tõenditele, faktidele ja asjaoludele, mis õigustavad selliste meetmete võtmist, asendada enda omaga, peab Üldkohtu teostatav kontroll piirduma üksnes menetlusnormide järgimise ja põhjendamiskohustuse täitmise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning selle kontrollimisega, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega. Piiratud kontrolli kohaldatakse eelkõige selliste meetmete aluseks olevate asjakohasuse kaalutluste hindamisel.

217    Need kaalutlused on kohaldatavad ka piiravatele meetmetele, mis on vastu võetud EÜ artiklite 60 ja 301 sisu kajastava ELTL artikli 215 alusel (vt eespool punkt 122).

218    Käsitletud kohtupraktikast tuleneb aga, et selles valdkonnas nõukogule antud kaalutlusõigus ei takista liidu kohtul seaduslikkuse kontrolli käigus kindlaks tegemast nende faktiliste asjaolude sisulist õigsust, millele nõukogu tugineb. Põhiõigust harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab eelkõige, et liidu kohus teeks kindlaks, kas otsus, mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb kindlal faktilisel alusel. See hõlmab otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid selles käsitletakse küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse põhjendamiseks piisavaks, on tõendatud (vt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 64, ja seal viidatud kohtupraktika).

219    Selleks peab liidu kohus niisugusel kontrollimisel nõudma vajaduse korral liidu pädevalt asutuselt selle kontrolli jaoks asjakohaste konfidentsiaalsete või mittekonfidentsiaalsete andmete või tõendite esitamist. Liidu pädev asutus peab nimelt vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjuste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjuste alusetust. Selleks ei ole nõutav, et pädev asutus esitaks liidu kohtule kogu teabe ja kõik tõendid, millel rajanevad selle akti esitatud põhjendused, mille tühistamist nõutakse. Oluline on siiski, et esitatud teave või tõendid toetavad puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendusi (vt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punktid 65–67 ja seal viidatud kohtupraktika).

220    Kui liidu pädeval asutusel ei ole võimalik täita liidu kohtu palvet, peab kohus võtma aluseks ainult need tõendid, mis talle on edastatud, st vaidlustatud akti põhjendused, puudutatud isiku poolt võib-olla esitatud seisukohad ja õigustavad asjaolud ning liidu pädeva asutuse vastus nendele seisukohtadele. Kui need ei võimalda tuvastada põhjenduse põhjendatust, ei võta liidu kohus seda põhjendust loetellu kande tegemise või kande säilitamise otsuse põhjendusena arvesse. Kui aga liidu pädev asutus esitab asjakohase teabe või tõendid, peab liidu kohus seda teavet või neid tõendeid silmas pidades kontrollima väidetud faktide sisulist täpsust ja hindama selle teabe või nende tõendite tõenduslikku jõudu konkreetse asja asjaolude põhjal, võttes arvesse nende kohta eelkõige puudutatud isiku esitatud võimalike seisukohti (vt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punktid 68 ja 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

221    Siiski tuleb rõhutada, et – nagu nähtub ka eespool punktis 219 viidatud kohtupraktikast – liidu kohtul tuleb kontrollida piiravate meetmete vastuvõtmise põhjendamiseks esitatud faktiliste asjaolude sisulist õigsust üksnes siis, kui isikud, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse, need asjaolud liidu kohtu menetluses kahtluse alla seavad. Nimelt kuulub selline kontroll vaidlustatud aktide põhjendatuse analüüsi, mida liidu kohus ei ole pea omal algatusel tegema.

222    Lisaks, juhul kui nõukogu määratleb abstraktselt need kriteeriumid, mis võivad õigustada isiku või üksuse nime kandmist nende isikute või üksuste loetelusse, kellele piiravaid meetmeid kohaldatakse, peab liidu kohus puudutatud isiku või üksuse väidete alusel või vajaduse korral omal algatusel kontrollima, kas tema juhtum vastab nõukogu määratletud abstraktsetele kriteeriumidele. See kontroll laieneb nende faktide ja asjaolude hindamisele, millele on viidatud kui põhjendustele asjaomase isiku või üksuse nime kandmiseks nende isikute või üksuste loetellu, kellele piiravaid meetmeid kohaldatakse, ning selliste tõendite ja sellise teabe kontrollimisele, millel see hinnang põhineb (vt selle kohta eespool punktis 192 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 37).

223    Eeltoodud kaalutlusi tuleb arvesse võtta hagejate poolt käesoleva väitega seoses esitatud väidete ja argumentide analüüsimisel. Kõigepealt tuleb analüüsida hagiavalduses esitatud väiteid ja argumente ning seejärel repliigis toodud väidete ja argumentide vastuvõetavust ja vajaduse korral põhjendatust.

 Hagiavalduses esitatud väited ja argumendid

224    Hagejad väidavad, et vaidlusaluste piiravate meetmete, nagu ka neile eelnenud piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvad otsuse 2011/101 artiklite 4 ja 5 kohaselt isikud ja üksused, „kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes”. Sellest järeldub hagejate sõnul, et nõukogu ja komisjon võivad niisuguseid meetmeid vastu võtta üksnes selliste isikute ja üksuste suhtes, kelle kohta on olemas tõendid, et nad tõepoolest osalesid tegevuses, mis on kahjustas tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes. Lisaks peab selline osalemine olema olnud jätkuv.

225    Ent nõukogu ja komisjoni järeldus, mille kohaselt vastavad kõik hagejad sellele kriteeriumile, on ekslik ja seda mitmel põhjusel. Esiteks kehtestati vaidlusalused piiravad meetmed teatavate hagejate suhtes seetõttu, et nad olid „ZANU-PFi valitsuse lii[kmed]” või kuulusid „valitsuse ZANU-PFi fraktsiooni”. See põhjendus ei ole piisav, kuna see ei ole kooskõlas süüdistusega õigusvastase tegevuse kohta. Pealegi on õigus kuuluda poliitilisse parteisse Zimbabwe põhiseadusega tagatud õigus. Lisaks on vaidlustatud piiravates meetmetes nimetatud Zimbabwe endise valitsuse liikmeid. Need meetmed ei ole suunatud rahvusliku ühtsuse valitsuse, mis oli Zimbabwes võimul vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal, ega ZANU-PF vastu. Veelgi enam – liit toetab rahvusliku ühtsuse valitsust sõnaselgelt.

226    Teiseks kanti teatavad hagejad nende isikute või üksuste loetelusse, kellele piiravaid meetmeid kohaldatakse, seetõttu, et nad on seotud või neil on sidemed ZANU-PFi valitsuse liikmega või valitsuse ZANU-PFi fraktsiooniga. Selline põhjendus ei ole piisav. Esiteks ei saa neile hagejatele süüks panna, et nad panid toime õigusvastaseid tegusid, ja veelgi vähem seda, et nad tegelikult osalesid tegevuses, mille kohta võib kindlalt väita, et see kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes. Teiseks rõhutas Euroopa Kohus eespool punktis 119 viidatud otsuses Tay Za vs. nõukogu selgelt, et pelk väide, et isik või üksus on seotud kolmanda riigi juhtidega, ei ole piisav, et õigustada selle isiku või üksuse suhtes piiravate meetmete kehtestamist.

227    Kolmandaks viidatakse suurema osa hagejate puhul põhjendustes, millega õigustatakse nende kandmist piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute või üksuste loetellu, nende tegevusele, mis toimus väidetavalt minevikus, ning väga paljude hagejate puhul lausa mitu aastat enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist ja isegi enne rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamist. Need põhjendused on ebapiisavad, kui võtta arvesse asjaomaste piiravate meetmete eesmärki aidata asjaomastel isikutel loobuda „poliitikast, mis viib inimõiguste, sõnavabaduse ja heade valitsemistavade mahasurumiseni”. See, kui meetmed suunatakse pelgalt varasema tegevuse alusel selliste isikute vastu, kes ei ole seotud valitsuse mis tahes poliitikaga ja kellel ei ole valitsuse üle mõju, ei aita kaasa sellest poliitikast loobumisele. Siinjuures leiavad hagejad, viidates ühise seisukoha 2002/145 põhjendustele ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusele, et puudutatud isikute tegevus minevikus ei ole iseenesest piisav, et õigustada nende nime kandmist selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse niisuguseid piiravaid meetmeid nagu käesolevas asjas.

228    Olgu mainitud, et need hagejate argumendid põhinevad valel eeldusel, kuna hagejad näivad arvavat, et vaidlusalused piiravad meetmed puudutavad üksnes neid isikuid või üksusi, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes. Ent selline väide ei ole õige.

229    Nimelt, nagu on juba esimese ja kolmanda väite analüüsimisel märgitud, tuleneb otsuse 2011/101 artiklitest 4 ja 5 (vt eespool punktid 7 ja 8), et neis on nimetatud vaid ühte kolmest isikute kategooriast, kelle suhtes võib selle otsusega ette nähtud piiravaid meetmeid vastu võtta. Kaks muud kategooriat koosnevad vastavalt „Zimbabwe valitsuse liikmetest” ja „nendega seotud mis tahes füüsilistest või juriidilistest isikutest, üksustest või asutustest”. Teisisõnu on see, et isik või üksus on Zimbabwe valitsuse liige või sellise liikmega seotud isik, iseenesest piisav, et õigustada tema suhtes otsuses 2011/101 ette nähtud piiravate meetmete kehtestamist.

230    Lisaks tuleneb eespool punktides 129–133 esitatud kaalutlustest sisuliselt, et isikud ja üksused, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes, kujutavad endast üksnes selle riigi juhtidega seotud isikute erikategooriat. Niisiis on nende kandmine määruse nr 314/2004 III lisasse õigustatud, isegi kui selle määruse sõnastuses ei ole konkreetselt seda isikute ja üksuste kategooriat mainitud.

231    Neid kaalutlusi arvesse võttes ei saa nõustuda hagejate argumentidega, mis on kokku võetud eespool punktides 225 ja 226. Eespool punktis 119 viidatud kohtuotsusest Tay Za vs. nõukogu (punkt 63) tuleneb selgelt, et EÜ artiklite 60 ja 301 alusel võib piiravaid meetmeid kehtestada Zimbabwe valitsuse liikmete suhtes, kes kuuluvad ilma igasuguse kahtluseta selle riigi juhtide hulka, ja nendega seotud isikute suhtes. Viimati nimetatud isikute kategooria konkreetsele tegevusele tehtud võimaliku viite eesmärk on üksnes tõendada, et nad on selle riigi valitsuse liikmetega seotud isikud. Järelikult ei ole niisuguseid viiteid tingimata vaja teha ei valitsuse liikmete ega ka nendega seotud isikute kohta, kui viimaste puhul tuleneb nende seotus valitsuse liikmega muudest asjaoludest, nagu ametikoht, mis neil on või varem oli.

232    Lisaks ei tähenda viide sellele, et asjaomased valitsuse liikmed kuuluvad ZANU-PFi, et – nagu hagejad näivad väitvat – selliste isikute (ja nendega seotud üksuste) suhtes kehtestati piiravad meetmed üksnes seetõttu, et nad kuuluvad poliitilisse parteisse. Tuleb meenutada, et ZANU-PF ei ole mis tahes poliitiline partei, vaid partei, mis oli võimul siis, kui aset leidsid Zimbabwe elanikkonna vastu suunatud vägivallaaktid, hirmutamiskampaaniad ja põhiõiguste rikkumised, millele vaidlustatud aktide koostaja nimetatud aktide ja neile eelnenud aktide vastuvõtmise õigustamiseks tugineb. Olgu veel meenutatud, et rahvusliku ühtsuse valitsus, mis oli Zimbabwes võimul vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal, koosnes esiteks ZANU-PFi kuuluvatest isikutest, kes kuulusid sellele lisaks enamikul juhtudest endisesse Zimbabwe valitsusse, mis oli võimul enne rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamist, st ajal, mil toimusid vägivallaaktid, hirmutamiskampaaniad ja põhiõiguste rikkumised, mis õigustavad vaidlusaluste piiravate meetmete vastuvõtmist, ja teiseks opositsiooniparteide poolt välja pakutud isikutest (vt ka eespool punktid 104, 109 ja 110).

233    Neil asjaoludel on ilmne, et vaidlustatud aktide põhjendustes tehtud viitega sellele, et neis aktides nimetatud valitsuse liige kuulub ZANU-PFi või valitsuse „ZANU-PFi fraktsiooni”, sooviti selgitada, miks kõnealuse valitsuse liikme suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, samas kui teistele selle valitsuse liikmetele, kelle oli välja pakkunud endised opositsiooniparteid, analoogseid meetmeid ei kehtestatud.

234    Lisaks tuleneb eespool punktis 110 juba märgitust, et isegi pärast rahvusliku ühtsuse partei moodustamist võis kehtestada piiravaid meetmeid nende valitsuse liikmete suhtes, kes kuulusid Zimbabwe juhtide hulka juba enne nimetatud valitsuse moodustamist, ja nendega seotud isikute suhtes. Seega, mis puutub neisse isikutesse, siis saaks ilmse hindamisveaga tegemist olla üksnes juhul, kui vaidlustatud aktide koostajad oleksid ekslikult arvanud, et üks või teine neist isikutest või üksustest, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, on Zimbabwe valitsuse liikmed, kelle oli välja pakkunud ZANU-PF, või niisuguse valitsuse liikmega seotud isik – kuigi see nii ei olnud. Hagejad oma hagiavalduses aga niisugust väidet ei esita.

235    Tuleb veel mainida, et hagejad tõlgendavad vääralt eespool punktis 119 viidatud kohtuotsust Tay Za vs. nõukogu, kui nad väidavad, et selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus, et pelk asjaolu, et isik või üksus on seotud kolmanda riigi juhtidega, ei ole piisav, et õigustada nende suhtes piiravate meetmete kehtestamist. Nimelt kinnitas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 63 selgelt, et „selleks, et füüsiliste isikute vastu saaks võtta meetmeid EÜ artiklite 60 ja 301 alusel kui piiravaid meetmeid kolmandate riikide suhtes, peavad need olema suunatud ainult selliste riikide juhtide ja nende juhtidega seotud isikute vastu”. Euroopa Kohus välistas piiravate meetmete kehtestamise üksnes kolmanda riigi juhtidega seotud isikute perekonnaliikmete suhtes juhul, kui need meetmed kehtestatakse ainult seetõttu, et puudutatud isikul on peresidemed asjaomase riigi juhtidega seotud isikuga, olenemata puudutatud isikute endi käitumisest (vt eespool punkt 128).

236    Samuti ei saa nõustuda hagejate argumendiga, mille kohaselt viidatakse vaidlustatud aktide põhjendustes neist suurema osa puhul nende tegevusele minevikus, veel enam – mitmel juhul viidatakse küllalt kaugele minevikule. Kuna vaidlustatud aktide koostajad otsustasid viidata ühe või teise vaidlustatud aktide kohaldamisalasse kuuluva isiku või üksuse konkreetsele tegevusele, sai ilmselgelt tegemist olla vaid tegevusega, mis on toimunud minevikus. Niisugust viidet ei saa pidada asjassepuutumatuks üksnes seetõttu, et kõnealune tegevus leidis aset lähemas või kaugemas minevikus. Vastupidist tõendavate tõendite ja asjaolude puudumisel võib asuda seisukohale, et isikud, kes on varem isiklikult osalenud vägivallaaktides ja põhiõiguste rikkumistes, mida vaidlustatud aktide koostajad panevad süüks neile, kes Zimbabwet enne rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamist ainsatena juhtisid, ja poliitilisele parteile, kuhu nad kuulusid – antud juhul ZANU-PFile, on endiselt selle riigi juhtidega „seotud” isikud eespool punktis 235 viidatud kohtupraktika tähenduses, mistõttu on nende suhtes piiravate meetmete kehtestamine sellesama kohtupraktika kohaselt lubatav.

237    Mis puutub hagejate argumenti, milles nad väidavad sisuliselt, et vaidlusalused piiravad meetmed on üksnes isikute varasemast tegevusest lähtudes suunatud selliste isikute vastu, kes ei ole Zimbabwe valitsuse poliitikaga seotud ja kellel ei ole selle valitsuse üle mingit mõju, siis saab seda mõista vaid nii, et hagejate väitel on vaidlustatud aktid vähemalt osaliselt suunatud selliste isikute või üksuste vastu, kes ei ole ei Zimbabwe juhid ega nendega seotud isikud.

238    Ent Üldkohus lahkas juba kolmanda väite analüüsi käigus küsimust, kas vaidlustatud aktides esitatud põhjendused on piisavad, et õigustada piiravate meetmete kohaldamist kõigi hagejate suhtes, ning asus seisukohale, et need põhjendused on piisavad (vt eespool punktid 155–182). Lisaks olgu mainitud, et hagejad ei ole täpsustanud, keda nende hulgast see argument puudutas. Veel tuleb märkida, et kolmanda riigi valitsuse liikmetega „seotud” isikute kategooriasse kuuluvad mitte üksnes selle valitsuse poliitika kujundamises osalenud isikud, kellel on valitsuses mõju, vaid ka isikud, kes selle poliitika elluviimises osalesid, eeskätt juhul, kui kõnealune poliitika seisneb vägivallaaktide ja hirmutamiskampaaniate toimepanemises ja elanikkonna põhiõiguste rikkumises. Kõigil neil põhjustel tuleb käsitletav väide tagasi lükata.

239    Hagejad märgivad ka, et teatavate isikute nimed kustutati nende isikute loetelust, kellele asjaomaseid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Hagejad mainivad näiteks F. Z. Charumbira’t, T. Gambe’t ja C. T. Kuruneri, kelle suhtes kehtestati kuni 2011. aastani piiravad meetmed seoses olukorraga Zimbabwes, kuid kelle puhul neid meetmeid edaspidi ei pikendatud. Hagejate arvates kanti isikud, kelle osas asjaomased piiravad meetmed kehtetuks tunnistati, algselt sellesse loetellu nende varasema tegevuse tõttu. Nii on nõukogu ja komisjoni seisukoht selliste isikute suhtes, kes kõnealusesse loetellu edasi jäeti, meelevaldne ja vastuolus õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Lisaks on Ühendkuningriigi ametiasutused kinnitanud, et isikud, kes ei ole enam ZANU-PFiga seotud, on nimetatud loetelust kustutatud. Seega on raske mõista, miks teatavad isikud, kelle kohta väidetakse, et nad on minevikus osalenud neile süüks pandud tegevuses, on endiselt selles loetelus, samas kui teised on sellest kustutatud.

240    Põhjendused, mis on esitatud hagejate selle argumendi raames nimetatud kolme isiku nimede arvamise kohta nende isikute loetellu, kelle suhtes vaidlusaluseid piiravaid meetmeid kohaldatakse, tulenevad määruse nr 314/2004 III lisa versioonist, mida muudeti komisjoni 26. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 77/2009, millega muudetakse määrust nr 314/2004 (ELT L 23, lk 5), ja ühise seisukoha 2004/161 lisast, mida on muudetud nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta ühise seisukohaga 2009/68/ÜVJP, millega pikendatakse Zimbabwe vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 23, lk 43). F. Z. Charumbira kohta on nendes põhjendustes märgitud, et ta on „[e]ndine kohalike omavalitsuste, riiklike ehitustööde ja riikliku elamumajanduse aseminister”. T. Gambe kohta on märgitud, et ta on „[v]alimiste järelevalve komisjoni esimees. Jagab vastutust 2005. aasta valimispettuste eest”. Viimaseks on kahes eespool viidatud aktis C. T. Kuruneri kohta mainitud, et ta on „[e]ndine rahanduse ja majandusarengu minister ja [e]ndine valitsuse liige, kellel on valitsusega jätkuvad sidemed”.

241    Kui nõukogult küsiti menetlust korraldava meetme raames, miks ta otsustas jätta nende kolme isiku suhtes kehtestatud piiravad meetmed pikendamata, siis vastas nõukogu sisuliselt, et „ta soovis pisut leevendada survet Zimbabwele, võttes arvesse, et olukord selles riigis on paranenud”.

242    Üldkohus meenutab, et määruse nr 314/2004 artikli 6 lõikest 1 ning otsuse 2011/101 artikli 4 lõikest 1 ja artikli 5 lõikest 1 tuleneb, et piiravad meetmed kuuluvad kohaldamisele Zimbabwe valitsusliikmetele ja nendega seotud isikutele, kusjuures viimati nimetatud isikute kategooria hõlmab „füüsilisi isikuid, kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamist Zimbabwes”.

243    Siiski ei tulene neist sätetest, et nõukogu ja komisjon olid kohustatud kandma loetellu isikutest ja üksustest, kelle suhtes kõnealused meetmed kehtestati, kõik Zimbabwe valitsusliikmed ja kõik nendega seotud isikud. Võttes ka arvesse eespool punktis 216 viidatud kohtupraktikat, tuleb vastupidi asuda seisukohale, et neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et sellise isiku suhtes, kes ei ole Zimbabwe valitsusliige ega valitsusliikmega seotud isik, ei pea neid meetmeid kohaldama, vaid et nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus, mis lubab tal vajaduse korral jätta need meetmed niisuguse isiku suhtes kohaldamata, kui ta leiab, et meetmete eesmärki silmas pidades ei ole see otstarbekas.

244    Käesolevas asjas ei ole teiste isikute suhtes vaatluse all olevate piiravate meetmete pikendamata jätmise põhjused hagejate juhtumil asjassepuutuvad.

245    Nimelt, selleks et järeldada, et vaidlustatud aktides on hagejate osas tehtud ilmne hindamisviga, tuleb tõendada, et need aktid põhinevad valel faktilisel alusel või et hagejate kohta esitatud faktilised asjaolud on õiged, kuid et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, võttes seisukoha, et hagejate suhtes tuleb vaidlusaluseid piiravaid meetmeid edasi kohaldada. Mis puudutab esimest hüpoteesi, siis ei sea hagejad nende kohta vaidlustatud aktides välja toodud faktiliste asjaolude õigsust hagiavalduses kahtluse alla (vt ka allpool punktid 261–263). Mis puutub teise hüpoteesi, siis ei ole hagejad kordagi selgitanud, miks nõukogu oleks pidanud arvama, et hagejate osas ette nähtud piiravaid meetmeid ei ole vaja nende suhtes pikendada.

246    Ebamäärane ja üldine viide võrdse kohtlemise põhimõttele ei täida lünki hagejate argumentides.

247    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab võrdse kohtlemise põhimõte sarnaste olukordade erineva kohtlemise ja erinevate olukordade ühetaolise kohtlemise, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eespool punktis 192 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 56, ja seal viidatud kohtupraktika). Ent käesolevas asjas ei selgita hagejad, kuidas nende olukord sarnaneb nende isikute olukorraga, kelle suhtes piiravaid meetmeid ei pikendatud.

248    Selle kohta olgu mainitud, et kui piiravate meetmete nende teiste isikute suhtes pikendamata jätmiseks on olemas mõjuvad põhjused, tuleb hagejatel välja tuua, mis need põhjused on ja miks need kuuluvad kohaldamisele ka nende juhtumil. Sellisel juhul oleks võrdlus teiste isikute olukorraga ja sellest tulenevalt võrdse kohtlemise põhimõttele tuginemine üleliigne. Nimelt, kui hagejate suhtes kõnealuste piiravate meetmete pikendamata jätmiseks oleks olemas mõjuvad põhjused, oleks juba see piisav, et õigustada vaidlustatud aktide tühistamist, sõltumata sellest, kuidas nõukogu kohtleb teisi isikuid, kelle suhtes samad piiravad meetmed varem kehtisid.

249    Seevastu juhul, kui – oletagem – teiste isikute suhtes asjaomaste piiravate meetmete kohaldamiseks puuduvad mis tahes mõjuvad põhjused, oleks tegemist nõukogupoolse õigusvastase teoga, mida hagejad ei või enda kasuks ära kasutada. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõttega seoses tuleb arvesse võtta seaduslikkuse põhimõtet, mille kohaselt ei või keegi enda huvides tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole (vt eespool punktis 192 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

250    Samuti, mis puutub hagejate viidatud õiguskindluse põhimõttesse, siis piisab, kui mainida, et hagejad ei ole selgitanud, kuidas seda põhimõtet nende suhtes kõne all olevate piiravate meetmete pikendamisega rikuti. Nad isegi ei väida, et vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal kohaldamisele kuulunud õigusnorme arvesse võttes oli neil õigus eeldada, et nende suhtes piiravaid meetmeid ei pikendata.

251    Järelikult ei tulene hagejate poolt teise väite raames esitatud argumentidest, et vaidlustatud aktid on õigusvastased või et need sisaldavad ilmset hindamisviga.

 Repliigis esitatud etteheited ja argumendid

252    Vaidlustatud aktide koostajate poolt piiravate meetmete kehtestamiseks esitatud põhjenduste põhjendatuse kahtluse alla seadmiseks esitavad hagejad oma repliigis eraldi argumentatsiooni. Allpool tuleb analüüsida selle argumentatsiooni vastuvõetavust ja vajaduse korral selle põhjendatust. Sellega seoses tuleb vahet teha argumentidel, mis puudutavad füüsilisest isikust hagejaid ja argumentidel, mis puudutavad juriidilisest isikust hagejaid.

–       Füüsilisest isikust hagejad

253    Ühes repliigi osas „Menetlus, mida kostjad järgisid” on väidetud, et „nõukogu ja komisjon eksivad, kui nad eeldavad, et hagejad ei vaidle vastu nende põhjenduste põhjendatusele”, millega õigustatakse nende nimede kandmist selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomased piiravad meetmed kehtestati. Hagejad on repliigi lisas ära toonud 40 hageja „tunnistajate ütlused”. Nad väidavad, et mainitud ütlused „on nende jaoks esimene võimalus väljendada oma seisukohti põhjuste kohta, miks nad vaidlustatud meetmete kohaldamisalasse arvati, ja nõukogu kostja vastuse B.19 lisas esitatud dokumentide kohta”. Neis ütlustes vaidlevad hagejad vastu vaidlustatud aktides neist igaühe kohta välja toodud väidetele. Mõned ütlused on esitatud koos lisadega.

254    Hagejad lisavad, et paljud neist, kes ütlusi andsid, väidavad, et nad ei ole kunagi varem näinud tõendeid, mille põhjal nende nimi arvati nende isikute loetellu, kelle suhtes asjaomased piiravad meetmed kehtestati, ega nõukogu kostja vastuse B.19 lisas esitatud dokumente. Samad hagejad kinnitavad, et neile ei ole teada selles lisas olevate dokumentide, millest suur osa näivad pärinevat nende poliitilistelt vastastelt, „algallikad ega kuupäevad”. Igal juhul väidavad hagejad, et neid puudutavad süüdistused „on neile põhjustanud olulist kahju ja on täiesti alusetud”. Nad eitavad neid süüdistusi „täiesti kindlalt, kuna need on ebamäärased”.

255    Hagejate sõnul selgitavad mõned neist, kes ütlusi andsid, et nad tegid rahvusliku ühtsuse valitsuses MDC parteiga tihedat koostööd ja et nad seetõttu ei mõista, miks vaidlusaluseid piiravaid meetmeid kohaldatakse nende suhtes, samas kui nende MCD kolleegide suhtes, kellel oli sarnane ametikoht, neid meetmeid ei kohaldata.

256    Edasi väidavad hagejad repliigi osas „Ilmsed hindamisvead”, et nõukogu ja komisjon ei ole tõendanud, et nende nimede kandmine selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomased piiravad meetmed kehtestati, on õigustatud. Ülejäänud osas korratakse selles repliigi osas sisuliselt samu argumente, mis on hagiavalduses esitatud teise väite põhjenduseks ja mida on eespool juba analüüsitud (vt eespool punktid 228–251).

257    Seega on selge, et hagejad seavad repliigis kahtluse alla asjaomaste piiravate meetmete vastuvõtmise põhjendamiseks esitatud faktiliste asjaolude sisulise õigsuse. Ent on ka selge, et hagiavalduses teise väite põhjenduseks esitatud argumentides, mis on kokku võetud eespool punktides 224–227, ei ole niisuguseid vastuväiteid esitatud.

258    Sisuliselt neil põhjustel vaidleb nõukogu hagejate argumentatsiooni selle osa vastuvõetavusele vastu. Komisjon omalt poolt – rõhutades, et hagejad esitavad oma vastuväited vaidlustatud aktide põhjendustes esitatud neid puudutavate faktiliste asjaolude sisulise õigsuse kohta esimest korda alles repliigis – ei esita hagejate argumentatsiooni selle osa kohta vastuvõetamatuse vastuväidet.

259    Hagejad meenutasid, kui neil paluti menetlust korraldava meetmega seoses esitada oma seisukoht eespool punktis 258 toodud argumentide kohta, et nad esitasid hagiavalduses väite, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja et nad märkisid hagiavalduses selgelt, et vaidlustatud aktides esitatud väited on ebamäärased ega ole tõendatud, mistõttu hagejatel ei ole võimalik neile sisuliselt vastata. Nad lisasid, et neile ei saa etteheiteid teha, kuna hagejatele, välja arvatud Johannes Tomana, vaidlusalustest piiravatest meetmetest ei teatatud. Nad meenutasid ka, et nad palusid nõukogult „materjale”, millel nende kohta vaidlustatud aktides esitatud süüdistused põhinevad ja et nad vastasid neile süüdistustele sisuliselt, olles saanud nõukogu poolt kostja vastuses esitatud selgitused ja esitatud tõendid.

260    Üldkohus meenutab, et kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine menetluse õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, mis kujutab endast hagis esitatud varasema, kas otsese või kaudse väite laiendust ja on sellega tihedalt seotud. Pealegi ei saa uuteks väideteks pidada argumente, mis sisuliselt on otseselt seotud varem samas astmes esitatud hagiavalduses esitatud väitega, ning neid võib esitada repliigi või kohtuistungi staadiumis (vt Üldkohtu 12. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑394/06: Itaalia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

261    Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et hagejad ei ole hagiavalduses väitnud, et vaidlustatud aktide põhjendustes esitatud faktilised asjaolud on neist igaühe kohta ebaõiged. Teisisõnu ei ole hagejad hagiavalduses nende faktiliste asjaolude sisulist õigsust kahtluse alla seadnud, mis on tingimus – nagu on mainitud eespool punktis 221 –, mis peab olema täidetud, et liidu kohus saaks faktiliste asjaolude sisulist õigsust kontrollida. Teise väitega, nii nagu see on esitatud hagiavalduses, heidavad hagejad vaidlustatud aktide vastuvõtjatele ette seda, et nad tegid ilmse vea, leides, et iga hageja kohta nendes aktides esitatud põhjendused õigustavad asjaomaste hagejate suhtes piiravate meetmete võtmist. Veal – käsitatagu seda siis kas õigusnormi rikkumise või ilmse hindamisveana – põhinevat väidet tuleb eristada väitest, mis seab kahtluse alla asjaomaste põhjenduste sisulise õigsuse. See ei ole niisuguse väite laiendus ega ei ole selle väitega tihedalt seotud.

262    Lisaks ei saa hagejate poolt repliigis esitatud argumente, mida on käsitletud eespool, seostada teatavate hagiavalduses esimese ja neljanda väitega seoses esitatud argumentidega (vt eespool punktid 81, 82, 90, 108 ja 185). Tuleb meenutada, et nende kahe väitega ei seata kahtluse alla vaidlustatud aktide põhjendatust ega täpsemalt nende aktide põhjenduste sisulist õigsust, vaid esitatakse vastuväited vaidlustatud aktide õigusliku aluse olemasolu ja kaitseõiguste tagamise kohta. Lisaks tuleb märkida, vaatamata eeltoodud kaalutlusele, et kuigi hagejad viitavad eespool punktides 81 ja 185 esitatud argumente käsitlevates hagiavalduse osades sellele, et vaidlustatud aktide põhjendustes esitatud „süüdistuste” kohta puuduvad tõendid, ei kinnita nad, et need „süüdistused” on sisuliselt ebaõiged ega esita nende kohta üksikasjalikke vastuväiteid. Niisugused üksikasjalikud vastuväited on seda vajalikumad, et hagejaid on väga palju ja nende kohta on vaidlustatud aktides esitatud erinevaid põhjendusi.

263    Seega moodustavad argumendid, mis esitati esimest korda repliigis, et seada kahtluse alla vaidlustatud aktide põhjenduste sisuline õigsus, uue väite. Samas ei saa asuda seisukohale, et see väide põhineb õiguslikel ja faktilistel asjaoludel, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, kuna hagiavalduse esitamise ajal olid hagejatele teada vaidlustatud aktides igaühe kohta neist esitatud põhjendused ja neil oli võimalik nende põhjenduste sisulisele õigsusele igati vastu vaielda.

264    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei tulene teistsugust järeldust asjaolust, et nõukogu esitas kohtumenetluses esiteks kostja vastuse B.19 lisa ja teiseks oma vastuse eespool punktis 19 viidatud hagejate taotlusele. Tuleb mainida, et esimest korda repliigis esitatud argumentidega ei sea hagejad kahtluse alla mõne vaidlustatud aktide põhjendusi toetava tõendi usaldusväärust või asjassepuutuvust, vaid nad seavad kahtluse alla nende põhjenduste sisulise õigsuse. Kuna aga hagejad olid nendest aktidest teadlikud juba enne hagiavalduse esitamist, oli neil selgelt võimalik juba hagiavalduses nende põhjenduste sisulisele õigsusele vastu vaielda, kuigi neile ei olnud teada tõendid, millele need põhjendused toetusid. Nagu tuleneb eespool punktis 219 viidatud kohtupraktikast, tuleb liidu kohtul sellisel juhul nõuda pädevalt asutuselt nende tõendite esitamist ja kontrollida, kas esitatud tõendid asjaomaseid põhjendusi toetavad. Ent hagejad niisuguseid vastuväiteid hagiavalduses ei esitanud.

265    Järeldust, et hagejatel oli võimalik seada vaidlustatud aktide neid puudutavate põhjenduste sisuline õigsus kahtluse alla hagiavalduses, saab pidada veelgi õigemaks, kui võtta arvesse, et need põhjendused puudutasid kas ametikohti, mida hagejad Zimbabwe valitsus- või haldusasutustes pidasid, või neile süüks pandud tegevust. Ent isegi eeldades, et ühelegi hagejale ei olnud teada tõendid, millele vaidlustatud aktides tema kohta esitatud põhjendused toetusid, oli igaühel neist selgelt võimalik neid põhjendusi lihtsalt lugedes kindlaks teha, kas need vastavad tõele või mitte, ja kui mitte, siis esitada nende sisulise õigsuse kohta vastuväited juba hagivalduses.

266    Seetõttu ei ole argumendid, mille füüsilisest isikust hagejad esitasid repliigis, et seada kahtluse alla nende põhjenduste sisuline õigsus, millega nende suhtes asjaomaste piiravate meetmete võtmist õigustati, vastuvõetavad ja need tuleb sellistena tagasi lükata, ilma et neid oleks vaja sisuliselt analüüsida.

–       Juriidilisest isikust hagejad

267    Kuna hagejate argumendid, mille nad esitasid repliigis ja mis on kokku võetud eespool punktis 253, ei tee vahet füüsilistel isikutel ja juriidilistel isikutel, on selge, et ka nende repliigis seatakse kahtluse alla nende põhjenduste sisuline õigsus, mis õigustavad juriidilisest isikust hagejate kandmist nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse. Ent juba esitatud põhjustel (vt eespool punktid 260–266) tuleb see argumentatsioon vastuvõetamatuna tagasi lükata, kuna see on esitatud hilinemisega.

268    Hagejad esitavad repliigis ka mitu muud argumenti juriidiliste isikute suhtes piiravate meetmete kohaldamise õiguspärasuse kohta.

269    Nad meenutavad, et määruse nr 314/2004 artikli 6 lõike 1 ja otsuse 2011/101 artikli 5 kohaselt külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad juriidilistele isikutele, kes on seotud Zimbabwe valitsusega või „kelle tegevus kahjustab tõsiselt demokraatiat ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamist Zimbabwes”. Hagejate arvates järeldub sellest, et vaidlustatud aktide koostajatel ei olnud õigust kohaldada niisugust rahaliste vahendite külmutamist selliste üksuste suhtes, kellel on väidetavalt sidemed valitsusega seotud isikutega, valitsusega üldiselt või valitsuse fraktsiooni või ministriga.

270    Selle põhjal vaidlevad hagejad esiteks vastu saja kolmeteistkümnenda hageja Divine Homes rahaliste vahendite külmutamisele. Tal on väidetavad sidemed valitsusega väidetavalt seotud isikuga, st kuuenda hagejaga David Chapfikaga. Hagejate sõnul ei ole niisugune määratlus – isegi kui nõustuda, et David Chapfika on valitsusega seotud isik, mida hagejad eitavad – piisav, et saja kolmeteistkümnenda hageja rahaliste vahendite külmutamist õigustada.

271    Teiseks ei ole vaidlustatud aktides märgitud, et mõni valitsuse liige oleks seotud saja viieteistkümnenda kuni saja kahekümne esimese hagejaga, st Jongwe Printing’uga, M & S Syndicate (Private) Ltd‑ga, Osleg’iga, Swift Investments (Private) Ltd‑ga, Zidco Holdings (Private) Ltd‑ga, Zimbabwe Defence Industries või Zimbabwe Mining Development’iga. Niisiis ei ole täidetud nende juriidiliste isikute piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute loetellu arvamise oluline eeltingimus.

272    Kolmandaks tuleneb Üldkohtu praktikast, et vaidlustatud aktides asjaomaste üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise õigustamiseks esitatud põhjendused ei ole piisavad. Vaidlustatud aktide koostajad oleksid pidanud analüüsima iga juhtumit, et hinnata esiteks, kui suur on iga asjaomase isiku osalus ettevõtjas või mil määral ta seda kontrollib, ning teiseks väidetava kontrolli olemust ja selle asjassepuutuvust vaidlusalustesse piiravatesse meedetesse. Kõnealuste juriidiliste isikute kohta niisugust analüüsi ei tehtud.

273    Lõpuks, neljandaks tehti nõukogule ettepanek eemaldada piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute loetelust nimi Zimbabwe Mining Development, kuid nõukogu ega komisjon ei ole selgitanud, miks seda ettepanekut lõpuks ei järgitud.

274    Vastuseks menetlust korraldava meetmega seoses esitatud küsimusele hagiavalduses toodud selle väite kohta, millega need argumendid seotud on, ja küsimusele, kas on olemas faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus ja mis õigustavad kõnealuste argumentide esmakordset esitamist repliigis, vastasid hagejad, et need argumendid on seotud hagiavalduses esitatud kolme esimese väitega ja et lisaks vastasid nad teatavatele nõukogu kostja vastuses toodud argumentidele.

275    Üldkohus märgib, et eespool punktides 272 ja 273 kokkuvõtvalt esitatud argumendid tõstatavad sisuliselt küsimuse, mis on seotud sellega, kas vaidlustatud akte on piisavalt põhjendatud, mida Üldkohus peab vajaduse korral omal algatusel kontrollima (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb neid argumente analüüsida sisuliselt.

276    Eespool punktis 272 kokkuvõtvalt esitatud argumendi põhjenduseks viitavad hagejad Üldkohtu 9. juuli 2009. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑246/08 ja T‑332/08: Melli Bank vs. nõukogu (EKL 2009, lk II‑2629), 7. detsembri 2011. aasta otsusele kohtuasjas T‑562/10: HTTS vs. nõukogu (EKL 2011, lk II‑8087) ja 26. oktoobri 2012. aasta otsusele kohtuasjas T‑53/12: CF Sharp Shipping Agencies vs. nõukogu. Ent ükski neist kohtuotsustest ei toeta hagejate argumente.

277    On küll tõsi, et eespool punktis 276 viidatud kohtuotsuses Melli Bank vs. nõukogu (punkt 146) märkis Üldkohus, et selles asjas käsitletud säte nõuab, et juhtumipõhiselt hinnatakse, kas üksus on „omandis või kontrolli all” olev üksus ja et lisaks vastuvõetud meetme õigusliku aluse väljatoomisele oleks põhjendamiskohustus, mida akti vastuvõtja on kohustatud täitma, seotud just selle asjaoluga. Kuid vaatamata isegi asjaolule, et see kohtuotsus puudutas teistsuguse õigusnormi tõlgendamist ja kohaldamist kui need, mis on vaatluse all käesolevas asjas, on antud juhul vaidlustatud aktide koostajad tegelikult läbi viinud juhtumipõhise analüüsi ja vaidlustatud akte selle analüüsi tulemustest lähtudes põhjendanud.

278    Nagu on märgitud kolmanda väite analüüsis, on vaidlustatud aktides esitatud õiguslikult piisavad põhjendused, mis õigustavad seda, miks nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomased piiravad meetmed kehtestati, kanti kõigi hagejate nimed, sealhulgas saja kahekümne esimese hageja Zimbabwe Mining Development nimi. Nimelt on vaidlustatud aktides iga hageja, nii füüsilise isiku kui ka juriidilise isiku kohta esitatud eriomased ja konkreetsed põhjendused, mis õigustavad nende suhtes vaidlusaluste piiravate meetmete kehtestamist. Lisaks ei olnud vaidlustatud aktide koostajad kohustatud konkreetselt põhjendama, miks nad ei otsustanud järgida ettepanekut kõrvaldada sellest loetelust saja kahekümne esimese hageja nimi.

279    Veel tuleb märkida, et Üldkohus tugines eespool punktis 276 viidatud kohtuotsuses toodud kaalutlusele (punkt 146), et lükata tagasi nõukogu argument, mille kohaselt ei olnud selles asjas käsitletavates otsustes vaja mainida selliste „omandis või kontrolli all” olevate üksuste nimesid, kelle suhtes rahaliste vahendite külmutamise meede kohaldamisele kuulus. Niisiis on nimetatud kaalutlus asjassepuutumatu käesolevas asjas, kus vaidlustatud aktides on selgelt välja toodud kõigi nende üksuste nimed, kelle suhtes vaidlusaluseid piiravaid meetmeid kohaldatakse.

280    Kahes ülejäänud hagejate viidatud kohtuotsuses tühistas Üldkohus vaidlustatud aktid põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Kuid käesolevas asjas on juba kolmanda väite analüüsis sedastatud, et vaidlustatud aktid on õiguslikult piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab kõiki hagejaid. Seega on ka need kaks hagejate viidatud kohtuotsust käesolevas asjas asjassepuutumatud.

281    Mis puutub eespool punktides 269 ja 270 kokku võetud argumente, siis on need seotud teise väite raames esitatud argumendiga, mis on kokkuvõtvalt esitatud eespool punktis 237, mistõttu on nende näol tegemist teise väite laiendusega ja neid tuleb pidada vastuvõetavaks.

282    Sisuliselt ei saa aga nende argumentidega nõustuda. Hagejate põhiseisukoht on põhimõtteliselt see, et ainult neid üksusi, mis kuuluvad Zimbabwe valitsuse liikmetele või mida viimased kontrollivad, võib pidada valitsusliikmetega seotud isikuteks määruse nr 314/2004 artikli 6 lõike 1 ja otsuse 2011/101 artikli 5 tähenduses. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Nende kahe sätte sõnastusega on igati kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt võib nende üksuste suhtes, mis kuuluvad Zimbabwe valitsuse liikmetega seotud füüsilistele isikutele (või olukorrast olenevalt juriidilistele isikutele) või mida viimased kontrollivad, samuti kohaldada nendes sätetes ette nähtud piiravaid meetmeid. Sama kehtib niisuguse tõlgenduse kohta, mille kohaselt tuleb üksusi, mis kuuluvad Zimbabwe valitsusele endale või mida viimane kontrollib, samuti pidada valitsusliikmetega seotud isikuteks nende kahe sätte tähenduses.

283    Veelgi enam, eespool nimetatud sätete selline tõlgendus on ainus, mis on kooskõlas arutusel olevate piiravate meetmete eesmärgiga (vt eespool punkt 97). Hagejate pakutud tõlgendus võib jätta need meetmed ilma suuremast osast, kui mitte kogu nende kasulikust mõjust. Oleks paradoksaalne kohaldada Zimbabwe valitsuse liikmega seotud füüsilise isiku suhtes rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist, laiendamata seda meedet neile üksustele, mida nimetatud füüsiline isik kas otseselt või kaudselt kontrollib. Niisugusel juhul oleks asjaomasel füüsilisel isikul väga lihtne vältida kõnealuste piiravate meetmetega kehtestatud rahaliste vahendite külmutamist, kasutades selleks juriidilisi isikuid või muid üksusi, mida ta kontrollib. See oleks nii ka juhul, kui nõustuda sellega, et viidatud sätted ei luba külmutada selliste üksuste rahalisi vahendeid ja majandusressursse, mida vahetult kontrollib Zimbabwe valitsus või riik.

284    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teine väide tagasi lükata.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud hagejate põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet

285    Enamik hagejate poolt selle väite põhjenduseks esitatud argumentidest koosneb viidetest kohtupraktikale ja erinevatele aktidele, nimelt põhiõiguste hartale, ÜRO põhikirjale, nõukogu 2. detsembri 2005. aasta dokumendile 15114/05 „Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kasutatavate piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamise ja hindamise suunised”, eespool punktis 210 mainitud Euroopa andmekaitseinspektori arvamusele ja Independent Reviewer of Terrorism Legislation (Ühendkuningriigi sõltumatu terrorismivastaste õigusnormide järelevalve asutus) aruandele.

286    Põhiliselt väidavad hagejad küllaltki lühidalt, et rikutud on nende põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet. Nad meenutavad oma argumente, mida on juba vaadeldud esimese väite analüüsis, eelkõige eespool punktis 106, mille kohaselt ei ole vaidlusaluste piiravate meetmete eesmärk ÜVJP alaste eesmärkide saavutamine. Isegi kui eeldada, et piiravatel meetmetel on selline eesmärk, on need hagejate arvates niisuguse eesmärgi saavutamiseks ebaproportsionaalsed. Selle väite põhjenduseks tuginevad hagejad kokkuvõtvalt teatavatele eespool juba analüüsitud ja tagasi lükatud argumentidele. Eeskätt väidavad nad, et mõnele nende hulgast ei ole vaidlustatud aktides isegi süüks pandud, et nad olid vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal vastutavad Zimbabwe valitsuse poliitika eest või et neil oli Zimbabwe valitsuse üle mõju. Nad väidavad veel sisuliselt, et vaidlustatud akte on puudulikult põhjendatud, kuna nende aktide koostajad ei ole selgitanud, kuidas vaidlusalused piiravad meetmed aitavad kaasa mis tahes ÜVJP alaste õiguspäraste eesmärkide saavutamisele. Nad meenutavad ka, et GPA‑s oli ette nähtud piiravate meetmete kohaldamise lõpetamine. Neid argumente ei ole rohkem vaja analüüsida, kuna need kattuvad suures osas esimese kolme väitega seoses esitatud, palju täpsemate argumentidega. Nende väidete analüüsimise käigus juba esitatud põhjustel tuleb ka tagasi lükata need argumendid, mis lisaks ei ole kuidagi seotud proportsionaalsuse põhimõttega.

287    Põhjendades etteheidet, et käsitletavad piiravad meetmed on „ebaproportsionaalsed”, tuginevad hagejad argumentidele, mille kohaselt on need meetmed „laiaulatuslikud”, et need „põhjustavad olulist kahju majanduslikule olukorrale ja mainele” ja et vaidlustatud aktide põhjendused on nende suhtes esitatud „süüdistavas laadis”.

288    Kuna oma argumentides viitavad hagejad ka − küll vaid tsiteerides muid dokumente − era- ja perekonnaelu austamisele, ettevõtlusvabadusele ja omandiõigusele, siis olgu meenutatud, et põhiõiguste harta artikkel 7 sätestab, et „[i]gaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust”. Lisaks on harta artiklis 16 märgitud, et „[e]ttevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt”. Lõpuks sätestab harta artikli 17 lõige 1:

„Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ette nähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides”.

289    Käesolevas asjas ei ole kahtlust selles, et vaidlustatud aktidega kehtestatud piiravad meetmed tõid hagejate jaoks endaga kaasa piiranguid eespool viidatud põhiõiguste teostamisel (vt selle kohta eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 358, ja Üldkohtu 28. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑187/11: Trabelsi jt vs. nõukogu, punkt 76).

290    Siiski ei kehti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nende põhiõiguste suhtes liidu õiguses absoluutne kaitse, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt sellele, mis ülesanne neil ühiskonnas on (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑348/12 P: nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 121, ja ka eespool punktis 204 viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult saab nende õiguste teostamist piirata, tingimusel et piirangud vastavad tegelikult liidu taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt eespool punktis 204 viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

291    Eeskätt näeb põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1 selles osas ette ühelt poolt, et „[põhiõiguste h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust” ja teiselt poolt, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi”.

292    Ent eespool viidatud hagejate põhiõiguste teostamise piiramist tuleb pidada niisuguseks, mis on ette nähtud „seadusega”, kuna – nagu tuleneb eespool esimese ja teise väitega seoses esitatud kaalutlustest – määruse nr 314/2004 artikli 6 lõikes 1 ning otsuse 2011/101 artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 1 nimetatud kriteeriumid on täidetud.

293    Lisaks tuleneb esimese väite analüüsist, et kõnealused meetmed aitavad tegelikult kaasa liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkide saavutamisele või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmisele (vt eespool punkt 93).

294    Neil asjaoludel tuleb käsitletavast väitest aru saada nii, et hagejate sõnul on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, mille järgimist nõuab põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1.

295    Selles küsimuses tuleb meenutada, et proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei ületaks selle piire, mis on sobiv ja vajalik asjaomaste õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu tuleb juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, kasutada vähim piiravat meedet ja tekitatavad ebamugavused ei tohi taotletavate eesmärkidega võrreldes olla ebaproportsionaalsed (Euroopa Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑189/01: Jippes jt, EKL 2001, lk I‑5689, punkt 81, ja Üldkohtu 6. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑388/07: Comune di Napoli vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 143).

296    Siiski olgu ka meenutatud, et Euroopa Kohus otsustas seoses proportsionaalsuse põhimõtte kohtuliku kontrolliga, et liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles seadusandja peab andma keerulisi hinnanguid. Euroopa Kohus järeldas sellest, et nendes valdkondades võetud meedet võib pidada ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu (vt eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).

297    Käesolevas asja tuleb meenutada, et – nagu on märgitud eespool punktis 97 –vaidlusaluste piiravate meetmete eesmärk oli aidata isikutel ja üksustel, kelle suhtes neid meetmeid rakendatakse, loobuda poliitikast, mis viib inimõiguste, sõnavabaduse ja heade valitsemistavade mahasurumiseni. Tõsi, nende meetmete mõju on mõeldud olema kaudne, kuna nende aluseks olev mõte on see, et isikud, kelle suhtes need meetmed kehtestatud on, loobuvad eespool mainitud poliitikast, et nende suhtes ette nähtud piirangud kehtetuks tunnistataks. Samas on sellise kolmanda sõltumatu riigi nagu Zimbabwe puhul enesestmõistetav, et liit saab selle riigi poliitikat mõjutada ainult kaudselt.

298    Tuleb ka meenutada, et vaidlustatud aktid võeti vastu liidu ametivõimude sügava mure tõttu seoses olukorraga Zimbabwes, mida nad olid esimest korda väljendanud kümme aastat varem (vt eespool punkt 1). Ent see mure, mille õigustatust ei ole hagejad kahtluse alla seadnud, oli vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal endiselt olemas. Niisiis ei saa liidu pädevatele ametiasutustele ette heita, et nad rikkusid proportsionaalsuse põhimõtet sellega, et nad jätsid juba kehtestatud piiravad meetmed jõusse ja laiendasid nende meetmete ulatust eesmärgiga lõpetada sedavõrd pikka aega kestnud sügavat muret valmistav olukord (vt selle kohta eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 126).

299    Lisaks tuleb märkida, et hagejad ei ole maininud ühtegi konkreetset vähem piiravat meedet, mille mõju oleks sarnane vaidlusaluste meetmete mõjuga ja mille abil oleks võimalik saavutada samu eesmärke.

300    Veel tuleb täheldada, et vaidlusalused piiravad meetmed on oma olemuselt ajutised ja tagasipööratavad ega kahjusta seetõttu nende põhiõiguste „olemust”, millele hagejad tuginevad. See on nii seda enam, et kõik hagejad on Zimbabwes, mitte liidu territooriumil elavad või asuvad füüsilised või juriidilised isikud, mistõttu kõnealustest piiravatest meetmetest tulenevad ebamugavused, nii suured kui need ka ei ole, ei ole nii piiravad, kui need oleksid liidu territooriumil elavate või asuvate füüsiliste või juriidiliste isikute puhul.

301    Lõpuks tuleb märkida, et nii määrus nr 314/2004 kui ka otsus 2011/101 näevad ette erandeid nende aktidega kehtestatud piiravatest meetmetest. Nii võivad liikmesriikide pädevad asutused määruse nr 314/2004 artikli 7 lõike 1 kohaselt lubada vabastada külmutatud rahalised vahendid või majandusressursid, mis on vajalikud „põhikulutuste katteks, nagu maksmine toiduainete eest, üüri või hüpoteegi, ravimite ja ravikulude tasumine, maksud, kindlustusmaksed ning tasu kommunaalteenuste eest” või ette nähtud „mõistlike töötasude maksmiseks ja õigusabiteenuste pakkumisega seotud kulude hüvitamiseks”. Lisaks näevad otsuse 2011/101 artikli 4 lõiked 3–5 ette erandid liikmeriikide territooriumile sisenemise ja selle läbimisega seotud keelust, eeskätt juhul, kui „reisimine on õigustatud seoses kiireloomuliste ja vältimatute humanitaarvajadustega”.

302    Pidades silmas kõiki neid asjaolusid ja võttes arvesse eespool punktis 298 viidatud kohtupraktikat, leiab Üldkohus, et vaidlusaluste piiravate meetmete proportsionaalsus on tuvastatud. Seega tuleb viies väide tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

303    Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud neilt välja hagejatelt. Ühendkuningriigi kohtukulud tuleb vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 4 jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Johannes Tomana ja lisas nimetatud ülejäänud 120 hageja kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Gratsias Kancheva Wetter

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. aprillil 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

Lisa

Hagejate nimekiri

Johannes Tomana, elukoht Harare (Zimbabwe),

Titus Mehliswa Johna Abu Basutu, elukoht Harare,

Happyton Mabhuya Bonyongwe, elukoht Harare,

Flora Buka, elukoht Harare,

Wayne Bvudzijena, elukoht Harare,

David Chapfika, elukoht Harare,

George Charamba, elukoht Harare,

Faber Edmund Chidarikire, elukoht Harare,

Tinaye Chigudu, elukoht Harare,

Aeneas Soko Chigwedere, elukoht Harare,

Phineas Chihota, elukoht Harare,

Augustine Chihuri, elukoht Harare,

Patrick Anthony Chinamasa, elukoht Harare,

Edward Takaruza Chindori-Chininga, elukoht Harare,

Joseph Chinotimba, elukoht Harare,

Tongesai Shadreck Chipanga, elukoht Harare,

Augustine Chipwere, elukoht Harare,

Constantine Chiwenga, elukoht Harare,

Ignatius Morgan Chiminya Chombo, elukoht Harare,

Martin Dinha, elukoht Harare,

Nicholas Tasunungurwa Goche, elukoht Harare,

Gideon Gono, elukoht Harare,

Cephas T. Gurira, elukoht Harare,

Stephen Gwekwerere, elukoht Harare,

Newton Kachepa, elukoht Harare,

Mike Tichafa Karakadzai, elukoht Harare,

Saviour Kasukuwere, elukoht Harare,

Jawet Kazangarare, elukoht Harare,

Sibangumuzi Khumalo, elukoht Harare,

Nolbert Kunonga, elukoht Harare,

Martin Kwainona, elukoht Harare,

R. Kwenda, elukoht Harare,

Andrew Langa, elukoht Harare,

Musarashana Mabunda, elukoht Harare,

Jason Max Kokerai Machaya, elukoht Harare,

Joseph Mtakwese Made, elukoht Harare,

Edna Madzongwe, elukoht Harare,

Shuvai Ben Mahofa, elukoht Harare,

Titus Maluleke, elukoht Harare,

Paul Munyaradzi Mangwana, elukoht Harare,

Reuben Marumahoko, elukoht Harare,

G. Mashava, elukoht Harare,

Angeline Masuku, elukoht Harare,

Cain Ginyilitshe Ndabazekhaya Mathema, elukoht Harare,

Thokozile Mathuthu, elukoht Harare,

Innocent Tonderai Matibiri, elukoht Harare,

Joel Biggie Matiza, elukoht Harare,

Brighton Matonga, elukoht Harare,

Cairo Mhandu, elukoht Harare,

Fidellis Mhonda, elukoht Harare,

Amos Bernard Midzi, elukoht Harare,

Emmerson Dambudzo Mnangagwa, elukoht Harare,

Kembo Campbell Dugishi Mohadi, elukoht Harare,

Gilbert Moyo, elukoht Harare,

Jonathan Nathaniel Moyo, elukoht Harare,

Sibusio Bussie Moyo, elukoht Harare,

Simon Khaya Moyo, elukoht Harare,

S. Mpabanga, elukoht Harare,

Obert Moses Mpofu, elukoht Harare,

Cephas George Msipa, elukoht Harare,

Henry Muchena, elukoht Harare,

Olivia Nyembesi Muchena, elukoht Harare,

Oppah Chamu Zvipange Muchinguri, elukoht Harare,

C. Muchono, elukoht Harare,

Tobaiwa Mudede, elukoht Harare,

Isack Stanislaus Gorerazvo Mudenge, elukoht Harare,

Columbus Mudonhi, elukoht Harare,

Bothwell Mugariri, elukoht Harare,

Joyce Teurai Ropa Mujuru, elukoht Harare,

Isaac Mumba, elukoht Harare,

Simbarashe Simbanenduku Mumbengegwi, elukoht Harare,

Herbert Muchemwa Murerwa, elukoht Harare,

Munyaradzi Musariri, elukoht Harare,

Christopher Chindoti Mushohwe, elukoht Harare,

Didymus Noel Edwin Mutasa, elukoht Harare,

Munacho Thomas Alvar Mutezo, elukoht Harare,

Ambros Mutinhiri, elukoht Harare,

S. Mutsvunguma, elukoht Harare,

Walter Mzembi, elukoht Harare,

Morgan S. Mzilikazi, elukoht Harare,

Sylvester Nguni, elukoht Harare,

Francis Chenayimoyo Dunstan Nhema, elukoht Harare,

John Landa Nkomo, elukoht Harare,

Michael Reuben Nyambuya, elukoht Harare,

Magadzire Hubert Nyanhongo, elukoht Harare,

Douglas Nyikayaramba, elukoht Harare,

Sithembiso Gile Glad Nyoni, elukoht Harare,

David Pagwese Parirenyatwa, elukoht Harare,

Dani Rangwani, elukoht Harare,

Engelbert Abel Rugeje, elukoht Harare,

Victor Tapiwe Chashe Rungani, elukoht Harare,

Richard Ruwodo, elukoht Harare,

Stanley Urayayi Sakupwanya, elukoht Harare,

Tendai Savanhu, elukoht Harare,

Sydney Tigere Sekeramayi, elukoht Harare,

Lovemore Sekeremayi, elukoht Harare,

Webster Kotiwani Shamu, elukoht Harare,

Nathan Marwirakuwa Shamuyarira, elukoht Harare,

Perence Samson Chikerema Shiri, elukoht Harare,

Etherton Shungu, elukoht Harare,

Chris Sibanda, elukoht Harare,

Jabulani Sibanda, elukoht Harare,

Misheck Julius Mpande Sibanda, elukoht Harare,

Phillip Valerio Sibanda, elukoht Harare,

David Sigauke, elukoht Harare,

Absolom Sikosana, elukoht Harare,

Nathaniel Charles Tarumbwa, elukoht Harare,

Edmore Veterai, elukoht Harare,

Patrick Zhuwao, elukoht Harare,

Paradzai Willings Zimondi, elukoht Harare,

Cold Comfort Farm Cooperative Trust, asukoht Harare,

Comoil (Private) Ltd, asukoht Harare,

Divine Homes (Private) Ltd, asukoht Harare,

Famba Safaris (Private) Ltd, asukoht Harare,

Jongwe Printing and Publishing Company (Private) Ltd, asukoht Harare,

M & S Syndicate (Private) Ltd, asukoht Harare,

Osleg (Private) Ltd, asukoht Harare,

Swift Investments (Private) Ltd, asukoht Harare,

Zidco Holdings (Private) Ltd, asukoht Harare,

Zimbabwe Defence Industries (Private) Ltd, asukoht Harare,

Zimbabwe Mining Development Corp., asukoht Harare.

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.     Surnud hagejad

2.     Volitus, mille kõik füüsilisest isikust hagejad andsid hagiavaldusele alla kirjutanud advokaatidele

3.     Hagejate põhjendatud huvi säilimine

4.     Teatavad argumendid, mille komisjon hagi vastuvõetavuse vaidlustamiseks esitas

5.     Sisulised küsimused

Esimene väide, mille kohaselt puudub õiguslik alus arvata nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes asjaomased piiravad meetmed kehtivad, isikuid või üksusi, kes ei ole Zimbabwe juhid ega nende kaastöötajad

Otsuste 2011/101 ja 2012/97 ning rakendusotsuse 2012/124 õiguslik alus

Rakendusmääruse nr 151/2012 õiguslik alus

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

Asjakohase kohtupraktika meenutamine

Zimbabwe suhtes võetud piiravate meetmete vastuvõtmine ja pikendamine

Spetsiifilised põhjendused, mis õigustavad piiravate meetmete vastuvõtmist ja nende kehtivuse pikendamist iga hageja suhtes

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi

Teine väide, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga

Sissejuhatavad märkused

Hagiavalduses esitatud väited ja argumendid

Repliigis esitatud etteheited ja argumendid

– Füüsilisest isikust hagejad

– Juriidilisest isikust hagejad

Viies väide, mille kohaselt on rikutud hagejate põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.