ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

12. aprill 2013(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Autoriõigused seoses muusikateoste avaliku esitamisega internetis ning taasedastamisega satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Geograafilise turu jagamine – Siseriiklike kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelised kahepoolsed lepingud – Kooskõlastatud tegevus, mis välistab võimaluse anda mitut piirkonda ja repertuaari hõlmavat litsentsi – Tõend – Süütuse presumptsioon

Kohtuasjas T‑401/08,

Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teosto ry, asukoht Helsinki (Soome), esindaja: advokaat H. Pokela,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Paasivirta, F. Castillo de la Torre ja P. Aalto, hiljem E. Paasivirta ja F. Castillo de la Torre,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 16. juuli 2008. aasta otsus K(2008) 3435 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/C2/38.698 – CISAC),

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja esimees H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud S. Soldevila Fragoso ja M. Van der Woude,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ning 4. oktoobri 2011. aasta ja 29. juuni 2012. aasta kohtuistungitel esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

1        Komisjoni 16. juuli 2008. aasta otsus K(2008) 3435 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/C2/38.698 – CISAC) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) käsitleb muusikateoste avaliku esitamise õiguste haldamise ja litsentsimise tingimusi seoses üksnes kasutamisega internetis ja taasedastamisega satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu. See otsus on adresseeritud 24 kollektiivse esindamise organisatsioonile, mis asuvad Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ja on International Confederation of Societies of Authors and Composers’i (CISAC) liikmed, mille hulka kuulub hageja Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teosto ry.

2        Kollektiivse esindamise organisatsioonid haldavad autorite (sõnade autorid ja heliloojad) õigusi muusikateostele, mida nad on loonud. Need õigused sisaldavad üldiselt ainuõigust lubada või keelata kaitstud teoste kasutamist. Eeskätt on tegemist juhuga, mis puudutab avaliku esitamise õigusi. Kollektiivse esindamise organisatsioon saab oma õigused kas otsese üleandmisega originaalõiguse omajate poolt või teises riigis sama liiki õigusi haldavalt teiselt kollektiivse esindamise organisatsioonilt üle kandmisega ning annab oma liikmete nimel kasutuslitsentse äritarbijatele nagu ringhäälinguorganisatsioonid või ürituste korraldajad (edaspidi „kasutajad”).

3        Autoriõiguste haldamine eeldab, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon tagaks, et iga õiguse omaja saaks tasu, mida talle tuleb tema teoste kasutamise eest maksta, sõltumata sellest, millisel territooriumil see kasutamine aset leiab, ning jälgiks, et kaitstud teoseid ilma loata ei kasutataks.

4        Seda arvestades on CISAC välja töötanud mittesiduva tüüplepingu, mille algversioon koostati aastal 1936, mida on korduvalt muudetud ja mida lepingu sõlminud kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad täiendama eelkõige seoses kohaldamisalasse kuuluva territooriumi määratlemisega (edaspidi „tüüpleping”). Kollektiivse esindamise organisatsioonid sõlmivad tüüplepingu alusel üksteisega vastastikuse esindamise lepinguid, millega nad annavad vastastikku õiguse anda välja litsentse. Vastastikuse esindamise lepingud ei kata mitte üksnes õiguste teostamist traditsiooniliste ehk nn off-line (võrguühenduseta) rakenduste kaudu (kontserdid, raadio, diskoteegid jne), vaid samuti kasutamist internetis ning taasedastamist satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu.

I –  Haldusmenetlus

5        Raadio- ja teleringhäälingu kontsern RTL Group SA esitas 2000. aastal Euroopa Ühenduste Komisjonile kaebuse CISAC liikmeks oleva kollektiivse esindamise organisatsiooni suhtes, kes keeldus andmast RTL‑ile kogu ühendust hõlmavat litsentsi muusikaedastamistegevuse õiguste kohta. 2003. aastal esitas Music Choice Europe Ltd, kes osutab raadioedastamis- ja televisiooniteenuseid internetis, CISAC suhtes teise kaebuse seoses mainitud tüüplepinguga. Nende kaebuste alusel algatas komisjon konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse.

6        Hageja edastas 8. aprillil 2005 komisjonile vastusena viimase 14. märtsi 2005. aasta informatsiooninõudele kirja, milles olid väljavõtted tema vastastikuse esindamise lepingutest.

7        Komisjon esitas 31. jaanuaril 2006 CISAC‑le ja kollektiivse esindamise organisatsioonidele vastuväited (edaspidi „vastuväited”), millele hageja 10. aprillil 2006 vastas.

8        Komisjon kuulas CISAC ja enamike kollektiivse esindamise organisatsioonide seisukohad ära 14., 15. ja 16. juunil 2006.

9        Komisjon saatis 18. septembril 2006 hagejale uue informatsiooninõude, millele viimane vastas 3. oktoobri 2006. aasta kirjaga.

10      Hageja ja 17 kollektiivse esindamise organisatsiooni ning CISAC pakkusid 2007. aasta märtsis komisjonile välja kohustused vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 9, mille kohta avaldati sama määruse artikli 27 lõike 4 kohaselt teade Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2007, C 128, lk 12).

11      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 kinnitas komisjon, et laekunud märkusi arvestades ei lahenda eespool punktis 10 viidatud kohustused piisavalt vastuväidetes tõstatatud konkurentsiprobleeme.

II –  Tüüplepingu tingimused

12      Vaidlustatud otsuses käsitletakse eelkõige neid tingimusi, millega tüüpleping näeb ette vähemalt teatud perioodiks esiteks õiguste omajate liikmesuse kollektiivse esindamise organisatsioonis (edaspidi „liikmesuse klausel”) ja teiseks ainuõigused, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid vastastikuse esindamise lepingutega üksteisele annavad, ning samuti nende õiguste territoriaalse ulatuse.

13      Liikmesuse klausli osas nägi tüüplepingu artikli 11 lõige 2 kuni 3. juunini 2004 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioonid ei või liikmena aktsepteerida ühtki mõne muu kollektiivse esindamise organisatsiooni liiget või isikut riigist, milles teine kollektiivse esindamise organisatsioon tegutseb, välja arvatud teatud tingimustel (vaidlustatud otsuse põhjendused 18–21 ja 27). Ei saa välistada, et mõnedes vastastikuse esindamise lepingutes on endiselt see klausel alles (vaidlustatud otsuse põhjendused 35, 125 ja 260).

14      Esiteks ainuõiguste ja nende territoriaalse ulatuse osas nähti tüüplepingu artikli 1 lõigetes 1 ja 2 kuni 1996. aasta maini ette, et üks kollektiivse esindamise organisatsioon annab teisele vastastikku territooriumidel, kus viimane tegutseb, ainuõiguse anda mis tahes avalikuks esitamiseks vajalikke volitusi (edaspidi „ainuõiguse klausel”). Teiseks näeb tüüplepingu artikli 6 lõige 1 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioonid määratleks vastavad tegutsemise territooriumid, jättes selle kohta täpsustused tegemata. Sama artikli lõige 2 sätestab, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon peab hoiduma igasugusest sekkumisest teise kollektiivse esindamise organisatsiooni territooriumil, kus viimane teostab talle antud volitusi (edaspidi „mittesekkumise klausel”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 22–25).

15      Kollektiivse esindamise organisatsioonidel tuli tüüplepingu artikli 6 lõiget 1 rakendades kehtestada territoriaalsed piirangud viisil, mis piiraks asjaomase organisatsiooni antud litsentside geograafilise ulatuse, teatud minimaalsete eranditega, selle EMP riigi territooriumiga, kus ta asub (edaspidi „siseriiklikud territoriaalsed piirangud”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 38).

16      Asjaolud, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid haldusmenetluses esitasid, ei võimaldanud komisjonil veendunult järeldada esiteks, et 17 neist organisatsioonidest olid ainuõiguse klausli tegelikult ja täielikult vastastikuse esindamise lepingutest kõrvaldanud, ja teiseks, et kõik kollektiivse esindamise organisatsioonid olid mittesekkumise klausli tegelikult ja täielikult neist lepingutest välja jätnud (vaidlustatud otsuse põhjendused 37 ja 40).

III –  Asjaomased turud

17      Tüüplepingus viidatud autoriõiguste ühishaldamine hõlmas kolme järgmist kaubaturgu: esiteks autoriõiguse haldusteenuste osutamine õiguse omajatele, teiseks autoriõiguse haldusteenuste osutamine teistele kollektiivse esindamise organisatsioonidele ja kolmandaks avaliku esitamise õiguste litsentsimine kasutajatele satelliitlevi, kaabellevi ja interneti teel edastamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 49).

18      Geograafiliselt on esimene turg riigisisene, kuid liikmesuse piirangute puudumisel võiks see olla laiem (vaidlustatud otsuse põhjendused 58 ja 59).

19      Teisel turul on aga omakorda nii riigisisene aspekt kui ka piiriülesed elemendid. Kuna interneti kaudu toimuv edastustegevus ei ole piiratud ühe EMP riigiga, on selle sektori ettevõtjatel vaja mitmel territooriumil kehtivat litsentsi, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid võivad vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate piirangute puudumisel väljastada. Sarnaselt võiks satelliitedastuse ja kaabeltaasedastuse puhul iga kollektiivse esindamise organisatsioon, kes tegutseb satelliidi levialas, anda kogu seda leviala hõlmavaid litsentse (vaidlustatud otsuse põhjendused 60–62).

20      Lõpuks, olgugi et kolmanda turu ulatust on ajalooliselt peetud kohapealse kontrolli vajaduse tõttu riigisiseseks, ei ole see tingimata nii interneti, satelliidi ja kaabellevivõrgu teel edastamise puhul, kuna neis valdkondades on võimalik kaugjärelevalve (vaidlustatud otsuse põhjendused 63 ja 64).

IV –  EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 kohaldamine

A –  Liikmesuse, ainuõiguse ja mittesekkumise klauslid

21      Käesoleva kohtuasja raames kujutab esiteks liikmesuse klausel endast EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumist (vaidlustatud otsuse põhjendused 123–137).

22      Teiseks ilmnes ainuõiguse klausli ja mittesekkumise klausli uurimisel, et ainuõiguse klausli tõttu suletakse ainuõigust omavate kollektiivse esindamise organisatsioonide siseriiklik turg, kuna ükski kollektiivse esindamise organisatsioon ei saa anda litsentse teise kollektiivse esindamise organisatsiooni siseriiklikul territooriumil. Komisjoni sõnul on välistatud isegi võimalus, et kollektiivse esindamise organisatsioon annaks kasutajale otse litsentsi üksnes tema enda repertuaari kasutamiseks teise kollektiivse esindamise organisatsiooni siseriiklikul territooriumil (edaspidi „otsene litsents”).

23      Mittesekkumise klausli osas meenutab komisjon, et vastuväidetes tõdes ta sisuliselt, et see tugevdab ainuõiguse klauslit. Olles saanud teatud kollektiivse esindamise organisatsioonidelt märkused, mille kohaselt ei takista mittesekkumise klausel otseste litsentside andmist, ja võttes arvesse asjaolu, et teatud vastastikuse esindamise lepinguid oli selle klausli tühistamiseks muudetud, otsustas komisjon tüüplepingu seda tingimust mitte käsitleda (vaidlustatud otsuse põhjendused 138–152).

B –  Siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutav kooskõlastatud tegevus

24      Komisjoni sõnul tulenevad siseriiklikud territoriaalsed piirangud kooskõlastatud tegevusest, mis piirab konkurentsi (vaidlustatud otsuse põhjendused 154 ja 155).

25      Nimelt ei saa siseriiklikke territoriaalseid piiranguid selgitada pelgalt autonoomse tegevusega, mida juhivad turujõud. Nii asendasid kollektiivse esindamise organisatsioonid konkurentsiriskid omavahelise koostööga, selleks et teatud määral tagada, et teised kollektiivse esindamise organisatsioonid neid piiranguid vastastikku mitte üksnes ei aktsepteeriks, vaid ka neid kõikides vastastikuse esindamise lepingutes rakendaks (vaidlustatud otsuse põhjendused 156 ja 157).

26      See kindlus tuleneb kollektiivse esindamise organisatsioonide vastastikusest sõltuvusest, mis esineb eriti offline-rakenduste valdkonnas, mis nõuab kohalike kontrollivõrgustike olemasolu. Õiguste litsentsimisel ja kasutustasude kogumisel välismaal sõltub iga kollektiivse esindamise organisatsioon teistest kollektiivse esindamise organisatsioonidest ja riskib seega vastumeetmete kohaldamisega juhul, kui ta ei soovi online-õiguste valdkonnas järgida turu ajaloolist jagunemist (vaidlustatud otsuse põhjendus 157).

27      Komisjoni sõnul nähtub kooskõlastatud tegevuse olemasolu teatud hulgast asjaoludest.

28      Esiteks rõhutab komisjon, et kollektiivse esindamise organisatsioonid arutasid oma tüüplepingute standardimist CISAC tegevuse raames (vaidlustatud otsuse põhjendus 158).

29      Teiseks, mis puudutab Santiago (Tšiili) kokkulepet, millest mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni teatasid komisjonile eesmärgiga kohaldada EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandit, siis sellest kokkuleppest nähtub, et vastastikuse esindamise lepingutes ette nähtud volituste territoriaalse ulatuse küsimus, eriti uute kasutusviiside puhul, oli olnud kollektiivse esindamise organisatsioonide mitmepoolsete arutelude teemaks. Seda lepingut, mille alusel kollektiivse esindamise organisatsioonid kohustusid andma ülemaailmseid litsentse, kuid üksnes nende siseriiklikul territooriumil asuvatele kasutajatele, ei pikendatud pärast selle lõppemist 2004. aasta lõpus, kui komisjon oli esitanud kollektiivse esindamise organisatsioonidele vastuväited menetluse raames, milles sooviti kohaldada eespool viidatud erandit (edaspidi „Santiago vastuväited”), mis tõi aga kaasa tagasipöördumise siseriiklike territoriaalsete piirangute juurde. Vaidlustatud otsuses tõdeb komisjon, et Santiago kokkuleppest loobumine annab tunnistust sellest, et kollektiivse esindamise organisatsioonid kooskõlastasid oma tegevust seoses interneti-kasutuse litsentside ulatusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 158 ja 169).

30      Kolmandaks tuleb siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutavate tegevuste paralleelsust hinnata varasema olukorra kontekstis, mil vastastikuse esindamise lepingud sisaldasid ainuõiguse klauslit. Asjaolu, et pärast ainuõiguse klausli kaotamist ei järgnenud neid piiranguid puudutavas tegevuses mitte mingit muutust, viitab kooskõlastatud tegevusele. Selles osas on vaidlustatud otsuses siiski mööndud, et nii ei ole see juhul, kui esinevad muud põhjused, mis näitavad, et turu jaotamine on isikliku tegevuse tulemus (vaidlustatud otsuse põhjendus 170).

31      Selliste põhjuste esinemise kohta antud asjas märgib komisjon esiteks – mööndes samas, et autoriõigus ja selle kaitse ulatus määratletakse siseriiklike õigusaktidega –, et see asjaolu ei tähenda, et litsentse mingis konkreetses riigis tohib välja anda vaid siseriiklik kollektiivse esindamise organisatsioon. Tema seisukoht tugineb Santiago kokkuleppele (vaidlustatud otsuse põhjendused 159 ja 160).

32      Teiseks ei ole komisjon nõus sellega, et valdkonna õiguslik raamistik, eelkõige nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiiv 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134), annab õiguse kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuseks seoses satelliidi kaudu edastamisega. Nimelt määrab mainitud direktiiv kindlaks vaid kohaldatava õiguse autoriõigusega teoste satelliidi kaudu kasutamise korral, st selle EMP riigi õiguse, kus programmi sisaldavad signaalid sisestatakse katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel.

33      Direktiiv 93/83 ei näe aga ette, et autoriõiguste seda liiki kasutamiseks vajalikke litsentse võib anda üksnes selles EMP riigis asuv kollektiivse esindamise organisatsioon. Pealegi, kuna see direktiiv sätestab, et edastamise akt tuleb lugeda toimunuks üksnes nimetatud riigis, on kasutajatel litsentsi vaja ainult selle riigi jaoks. Seega tõi direktiiv 93/83 kaasa kehtetuse Sydney (Austraalia) lepingu puhul, mille alusel lisasid kollektiivse esindamise organisatsioonid 1987. aastal tüüplepingusse tingimuse, et kogu satelliidi leviala hõlmava litsentsi võib välja anda see kollektiivse esindamise organisatsioon, mis asub programme sisaldavate signaalide satelliidi üleslüli pakkumise riigis, olles eelnevalt vajadusel konsulteerinud teiste kollektiivse esindamise organisatsioonidega või saanud neilt nõusoleku (vaidlustatud otsuse põhjendused 163–165).

34      Kolmandaks märgib komisjon, et kollektiivse esindamise organisatsioonid on tõhususe, halduskulude ja oma repertuaaride poolest märkimisväärselt erinevad. Seega võivad nad olla huvitatud loa andmisest väga heade tulemustega kollektiivse esindamise organisatsioonile, kes annaks välja kasutamise litsentsi suurema territooriumi jaoks kui tema enda territoorium, või mõnes piirkonnas loa andmisest rohkem kui ühele kollektiivse esindamise organisatsioonile, et suurendada litsentsimise ulatust ja seeläbi ka autorite tasusid (vaidlustatud otsuse põhjendused 167 ja 168).

35      Neljandaks toob komisjon välja, et kuna vaidlustatud otsus puudutab üksnes autoriõigusega kaitstud teoste legaalset kasutamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 11), ei selgita kohapealse järelevalve vajadus siseriiklikke territoriaalseid piiranguid. Interneti, satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu taasedastamise puhul on tehnilisi lahendusi, mis võimaldavad litsentsi saajat kontrollida isegi siis, kui kasutamine toimub väljaspool kollektiivse esindamise organisatsiooni territooriumi või kui litsentsi saaja asub väljaspool kollektiivse esindamise organisatsiooni territooriumi. Kollektiivse esindamise organisatsioonid on juba välja töötanud litsentsimise tava, nagu nähtub eelkõige otseste litsentside andmisest, mis näitab nende suutlikkust kontrollida kasutamist ja kasutajaid väljaspool nende siseriiklikku territooriumi. Lisaks sellele ei rajane praegune süsteem litsentsi saajaga geograafiliselt lähedase piirkonna põhimõttel, kuna loa territoriaalne piirang tähendab seda, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon annab õiguste kasutamiseks litsentse vaid oma territooriumil, olenemata litsentsi saaja residentsusest (vaidlustatud otsuse põhjendused 171–174).

36      Lisaks täpsustab komisjon igat esitamise liiki, millele viitavad vaidlustatud otsuse põhjendused 186–199. Eelkõige seoses internetiga viitab komisjon samaaegse edastamise lepingule, mille suhtes kohaldati erandit vastavalt komisjoni 8. oktoobri 2002. aasta otsusele 2003/300/EÜ EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluses (juhtum COMP/C2/38.014 – IFPI samaaegsete ülekannete kohta [Simulcast]) (EÜT 2003, L 107, lk 58). See leping lubas ringhäälinguorganisatsioonidel, kelle signaalid pärinesid EMP‑st, pöörduda mis tahes EMP‑s tegutseva kollektiivse esindamise organisatsiooni poole, kes on selle lepingu osaline, selleks et saada mitmes piirkonnas kehtiv, mitmesuguse repertuaari samaaegse edastamise litsents (raadio- ja telejaamade poolt interneti kaudu nende raadio- ja telesignaali ülekannetes sisalduvate helisalvestiste samaaegne edastamine). Sama kehtib ka ühe teise lepingu, nimelt Webcasting lepingu kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 191).

37      Lisaks viitab komisjon Põhjamaade ja Balti riikide koostöömudelile (edaspidi „NBC”), mis võimaldab kasutajal saada üheainsa mitut piirkonda hõlmava online-litsentsi, mis katab taasedastamis- ja esitusõigused Taanis, Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Islandil ja Norras (vaidlustatud otsuse põhjendus 179).

38      Komisjon mainib muu hulgas asjaolu, et Saksamaa ja Ühendkuningriigi kollektiivse esindamise organisatsioonid Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mecanische Vervielfältigungsrechte (GEMA) ja Performing Right Society Ltd asutasid 2006. aasta jaanuaris ühisettevõtte Celas, mis tegutseb üleeuroopalise koondsüsteemina, et litsentsida online-süsteemi ja mobiilside kaudu edastatava angloameerika repertuaari õigusi, mis kuuluvad teatud kirjastajale (vaidlustatud otsuse põhjendus 193).

39      Nende lepingute olemasolu näitab, et kohapealne esindatus ei ole vajalik (vaidlustatud otsuse põhjendus 190). Selles osas märgib komisjon, et kui ilma kohapealse esindatuseta teostatud kontrollimisel tuvastatakse rikkumisi, mille puhul tuleks pöörduda kohtusse, või kui kohapeal tuleb läbi viia audit, siis on võimalik, et kollektiivse esindamise organisatsioon, kes on andnud litsentsi, mis kehtib tema asukohaliikmesriigi territooriumist erineval territooriumil, usaldab need ülesanded teisele, kohapeal esindatud isikule, nagu kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon, kellel on riigi õigussüsteemist vajalikud teadmised (vaidlustatud otsuse põhjendused 177 ja 178).

40      Olles esitanud need asjaolud eesmärgiga tõendada, et vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvaid siseriiklikke territoriaalseid piiranguid saab selgitada vaid kooskõlastatud tegevuse olemasoluga, möönab komisjon, et teatud tingimustel võib otsus litsentsimisõigust mitte anda väljaspool kollektiivse esindamise organisatsiooni asukohaterritooriumi tuleneda sellest, et teisel kollektiivse esindamise organisatsioonil puudub tõhusa järelevalve ja kontrolli tagamiseks tehniline suutlikkus, või sellest, et Euroopa Majanduspiirkonna riigi õigussüsteem seab tingimusi, mille puhul siseriiklik organisatsioon loetakse tavaliselt eelisvalikuks, mis on tingitud näiteks sellest, et sellisel organisatsioonil võib olla eristaatus kohtuvaidluse korral siseriiklikus kohtus. Nende tegurite kaalumisest tulenev territoriaalne piiritlemine ei ole üldjuhul käsitletav konkurentsi piirava kooskõlastatud tegevusena. Samas ei saa nende teguritega põhjendada siseriiklike territoriaalsete piirangute süstemaatilist kehtestamist kõikides vastastikuse esindamise lepingutes (vaidlustatud otsuse põhjendused 182 ja 183).

41      Olles seega jõudnud järeldusele, et kollektiivse esindamise organisatsioonide tegutsemine kujutas endast kooskõlastatud tegevust, uuris komisjon küsimust, kas see tegevus piiras konkurentsi. Komisjon leidis, et see oli nii, sest mainitud tegevus tagas selle, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon on ainuke, kellel on õigus anda kasutajatele mitut repertuaari hõlmavaid litsentse asukohariigis EMP‑s (vaidlustatud otsuse põhjendused 207–209).

42      Selle tulemusena saab iga kollektiivse esindamise organisatsioon õiguste haldamise eest küsida haldustasu ja välja anda litsentsi, ilma et teised kollektiivse esindamise organisatsioonid haldustasudele konkurentsisurvet avaldaksid. See konkurentsi puudumine võib kahjustada isegi autoreid, kelle tulu võib varieeruda vastavalt organisatsioonile, kes nende õigusi haldab (vaidlustatud otsuse põhjendused 134 ja 210).

43      Vastuseks argumendile, mille esitasid teatud kollektiivse esindamise organisatsioonid vastuväidetele vastamiseks ja mille kohaselt tooks kollektiivse esindamise organisatsioonide vaheline konkureerimine õiguse omajate tulude vähenemise kaudu kaasa tasandamise, kinnitas komisjon, viidates otsusele 2003/300, et EÜ artikli 81 lõige 3 võimaldab luua tariifimehhanismi, mis suudaks piirata litsentsi hinna konkurentsi halduskuludega, mõjutamata õiguse omajate hüvitisi. Igal juhul võiks volitust andev kollektiivse esindamise organisatsioon teiste kollektiivse esindamise organisatsioonide suhtes, kes välismaal litsentse annavad, kindlaks määrata vaid oma repertuaari tulude taseme. Nii saaks ta oma repertuaari eest tagatud hulgihinna ja sellele repertuaarile litsentse andvad kollektiivse esindamise organisatsioonid konkureeriks seega marginaali pärast, mis sellele hulgihinnale lisatakse (vaidlustatud otsuse põhjendused 217–219).

44      Selles osas toob komisjon esile asjaolu, et hinnakujundussüsteemi muutmine õhutaks kollektiivse esindamise organisatsioone omavahel konkureerima. Praegune turutrend kinnitab, et õiguse omajate ning samuti kollektiivse esindamise organisatsioonide jaoks võib tegemist olla tõhusa strateegiaga, et anda oma õigusi mitmele konkureerivale kollektiivse esindamise organisatsioonile. Üks grupp kirjastajaid on teatanud, et nad kavatsevad määrata mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni, kellel on õigus kasutajatele anda üle-euroopalisi litsentse oma angloameerika repertuaari mehaanilise taasesitamise õiguste online-kasutuseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 220)

45      Lisaks sellele on vaidlustatud otsuses mainitud ka komisjoni 4. oktoobri 2006. aasta otsust K(2006) 4350 EÜ […] artiklile 81 ja EMP lepingu artiklile 53 vastava menetluse kohta (Juhtum COMP/C2/38.681 – Cannes’i pikendamiskokkulepe) (ELT 2007, L 296, lk 27), mis puudutab mehaanilisi õigusi käsitlevaid litsentse ja millega määrati siduvad kohustused mehhanismi loomiseks, mis võimaldab anda mitut piirkonda hõlmavaid litsentse tagatisega, et õiguse omajate sissetulekud ei ole ohus (tänu kõikide kollektiivse esindamise organisatsioonide vahel kokku lepitud kindlale ühtlustatud hinnale), kuid võimalusega teatavaks hinnakonkurentsiks, andes kollektiivse esindamise organisatsioonidele võimaluse pakkuda plaadifirmadele maksimaalset hinnaalandust, mis on piiratud halduskuludega (vaidlustatud otsuse põhjendus 82).

V –  Resolutsioon

46      Lähtudes eelkõige nendest kaalutlustest ja olles tuvastanud, et kõnealused kahepoolsed lepingud mõjutasid liikmesriikidevahelist kaubandust ning et EÜ artikli 81 lõike 3 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 3 kohaldamise tingimused ei ole täidetud, otsustas komisjon trahvi määramata vaidlustatud otsuses järgmist:

„Artikkel 1

Järgmised [24] ettevõtja[t] on rikkunud [EÜ] artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, kasutades vastastikuse esindamise lepingutes liikmesuse piiranguid, mis olid sätestatud […] tüüplepingu […] artikli 11 […] lõikes [2], või kohaldades liikmesuse piiranguid de facto:

[…]

TEOSTO

[…]

Artikkel 2

Järgmised [17] ettevõtja[t] on rikkunud [EÜ] artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, nähes vastastikuse esindamise lepingutes ette […] tüüplepingu artikli 1 […] lõi[get]es [1 ja 2] sätestatud ainuõiguse:

[…]

TEOSTO

[…]

Artikkel 3

Järgmised [24] ettevõtja[t] on rikkunud [EÜ] artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, kooskõlastades territoriaalset piiritlemist viisil, mis piirab litsentsi kollektiivse esindamise organisatsiooni oma territooriumiga:

[…]

TEOSTO

[…]

Artikkel 4

1.      Artiklites 1 ja 2 loetletud ettevõtjad peavad viivitamata lõpetama nimetatud artiklites osutatud rikkumised, kui nad ei ole seda juba teinud, ning teavitama komisjoni kõikidest meetmetest, mida nad on selleks võtnud.

2.      Artiklis 3 loetletud ettevõtjad peavad 120 päeva jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemise kuupäeva lõpetama nimetatud artiklis osutatud rikkumise ja teavitama komisjoni selle ajavahemiku jooksul kõikidest meetmetest, mida nad on selleks võtnud.

Eelkõige peavad artiklis 3 nimetatud ettevõtjad teiste artiklis 3 nimetatud ettevõtjatega sõlmitud iga vastastikuse esindamise lepingu puhul uuesti läbi rääkima lubade territoriaalse piiritlemise satelliidi ja kaabli kaudu taasedastamise ja [i]nterneti-kasutuse jaoks ning edastama komisjonile muudetud lepingute koopiad.

3.      Käesoleva otsuse adressaadid peavad hoiduma igasugusest artiklites 1–3 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on sama või sarnane eesmärk või mõju.

[…]”.

 Menetlus ja poolte nõuded

47      Hageja esitas 24. septembril 2008 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, milles ta palub vaidlustatud otsus tühistada.

48      Samal päeval Üldkohtu kantseleisse laekunud eraldi dokumendiga esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, paludes peatada vaidlustatud otsuse artikli 3 koostoimes artikli 4 lõigetega 2 ja 3 kohaldamine. 14. novembri 2008. aasta määrusega kohtuasjas T‑401/08 R: Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teosto vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) jättis Üldkohtu president selle taotluse rahuldamata ning kohtukulude küsimuse edaspidiseks lahendamiseks.

49      Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kuues koda) alustada suulist menetlust ja palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata reale küsimustele. Pooled täitsid selle palve.

50      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 4. oktoobri 2011. aasta kohtuistungil.

51      Kuna ettekandja‑kohtunikul esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, andis Üldkohtu president kohtuasja teisele ettekandja-kohtunikule ja määras kuuenda koja koosseisu täiendamiseks vajaliku kohtuniku vastavalt kodukorra artikli 32 lõikele 3.

52      Üldkohus (kuues koda) oma uues koosseisus avas 11. jaanuari 2012. aasta määrusega uuesti suulise menetluse ning pooltele anti teada, et nad kuulatakse ära uuel kohtuistungil.

53      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati uuesti ära 29. juuni 2012. aasta kohtuistungil.

54      Seejärel otsustas kuuenda koja esimees suulise menetluse lõpetada.

55      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

56      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

57      Oma hagiavalduse põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kolm väidet, mis puudutavad:

–        EÜ artikli 81 lõike 1 valesti kohaldamist;

–        EÜ artikli 81 lõike 3 valesti kohaldamist;

–        asjaolu, et komisjon tegi ultra vires otsuse, kohustades kollektiivse esindamise organisatsiooni muutma tegevust, mis ei olnud EÜ artikliga 81 vastuolus.

I –  Esimene väide, et EÜ artikli 81 lõiget 1 on valesti kohaldatud

58      Esimene väide koosneb kolmest osast, mis puudutavad EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise puudumist esiteks liikmesuse klausli puhul, teiseks ainuõiguse klausli puhul ning kolmandaks territoriaalseid piiranguid.

A –  Esimese väite esimene osa, mis puudutab liikmesuse klauslit

59      Esiteks väidab hageja, et liikmesuse klausel asub 23‑st vastastikuse esindamise lepingust üksnes viies. Repliigis märgib ta, et liikmesuse klausel kõrvaldati kõigist tema vastastikuse esindamise lepingutest. Samuti kinnitab ta, et praktikas seda klauslit kunagi ei kohaldatud. Komisjon ei ole tõendanud, et hageja tegelikult liikmesuse klauslit kohaldas, ega välja toonud täpsemalt seda, mida ta hagejale ette heidab, eirates seega põhjendamiskohustust.

60      Teiseks leiab hageja, et liikmesuse klausli eesmärk ega tagajärg ei ole konkurentsi piiramine. Õiguste omajad pöörduvad loomulikult nende riigis asuva kollektiivse esindamise organisatsiooni poole peamiselt keelelistel ja kultuurilistel põhjustel, samuti seetõttu, et organisatsioon tunneb kohalikku turgu. See on seda enam tõsi Soome repertuaari puhul, mis oli peamiselt mõeldud kohalikuks kasutamiseks.

61      Kõigepealt tuleb tõdeda, et liikmesuse klauslil on konkurentsivastane eesmärk, nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127 ja 130. Nimelt võimaldatakse selle klausliga kollektiivse esindamise organisatsioonidel jagada autoreid nende kodakondsuse alusel või vähemalt muuta keerulisemaks autoril liituda muu kollektiivse esindamise organisatsiooniga, kui see, mis asub riigis, mille kodanik ta on. Selle klausli abil jagavad ja eraldavad kollektiivse esindamise organisatsioonid siseturu. Kohtupraktika kohaselt kuuluvad seda liiki keelatud kokkulepped nende kokkulepete hulka, mis on EÜ artikli 81 lõike 1 punktis c sõnaselgelt tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks ning mis tuleb kvalifitseerida ilmseteks konkurentsipiiranguteks. Kuna seda liiki rikkumised kohustavad pooli respekteerima eraldiseisvaid turge, mis on sageli riigipiiridega piiritletud, siis toovad need kaasa nende turgude eraldamise, töötades sellega vastu aluslepingute põhieesmärgile tagada siseturu integratsioon (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/01: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2917, punkt 85, ja 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punktid 173 ja 174).

62      Selleks et eristada piiravaid kokkuleppeid, millel on konkurentsivastane eesmärk, ja piiravaid kokkuleppeid, millel on konkurentsivastane tagajärg, tuleb meenutada, et konkurentsivastane eesmärk või tagajärg ei ole kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused selle hindamiseks, kas tegevus kuulub EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu – mida märgib sidesõna „või” – on vaja esiteks analüüsida keelatud kokkuleppe enda eesmärki, arvestades selle rakendamise majanduslikku konteksti. Kui piirava kokkuleppe sisu analüüs ei viita siiski konkurentsi kahjustamisele piisavas ulatuses, tuleb seejärel analüüsida selle tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult märgatavalt takistati, piirati või kahjustati (vt Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Lisaks tuleb rõhutada, et selle hindamiseks, kas piirav kokkulepe on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, on tegevuse konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul. Vahe tegemine „eesmärgil põhinevatel rikkumistel” ja „tagajärjel põhinevatel rikkumistel” on seotud asjaoluga, et ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme võib juba olemuse poolest pidada konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (vt eespool viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Selleks et kindlaks teha, kas kokkuleppel on konkurentsi piirav eesmärk, ei ole vaja tahtlust tõendada (vt Üldkohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑450/05: Peugeot ja Peugeot Nederland vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2533, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta eespool viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 27).

65      Asjaolu, et ettevõtjate kokkuleppe klauslit, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, ei ole lepinguosaliste vahel rakendatud, ei ole samuti piisav, et selle suhtes ei kohaldataks EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 175, ja Üldkohtu 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑176/95: Accinauto vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1635, punkt 110).

66      Sellest ilmneb, et komisjon ei pidanud tõendama, et hageja tegelikult kohaldas liikmesuse klauslit.

67      Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt eemaldas ta liikmesuse klausli kõigist oma vastastikuse esindamise lepingutest, siis tuleb märkida, et hageja ei ole väitnud ega ka tõendanud, et liikmesuse klausel kõrvaldati kõigist tema vastastikuse esindamise lepingutest enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Järelikult võis komisjon õigesti tuvastada EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise, kuna vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal esines liikmesuse klausel jätkuvalt hageja teatavates vastastikuse esindamise lepingutes.

68      Arvestades eelkõige eespool punktides 61, 66 ja 67 meenutatud asjaolusid, tuleb järeldada, et komisjon järgis liikmelisuse klausli osas põhjendamiskohustust.

69      Eespool toodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

B –  Esimese väite teine osa, mis puudutab ainuõiguse klauslit

70      Hageja leiab, et üksnes teatavates vastastikuse esindamise lepingutes esines veel ainuõiguse klausel, kuid seda klauslit praktikas ei kohaldatud. Lisaks märgib hageja, et ainuõiguse klausli eesmärk ega tagajärg ei ole konkurentsi piiramine, kuna olukord on sama selle klausli puudumisel, mida komisjon ise kinnitas, tunnistades, et ainuõiguse klausel toob kaasa samad tagajärjed kui siseriiklikud territoriaalsed piirangud.

71      Tuleb meenutada, et ainuõiguse klausliga nähakse ette, et kollektiivse esindamise organisatsioon A annab kollektiivse esindamise organisatsioonile B ainuõiguse anda territooriumil B välja litsentse repertuaarile A ning vastupidi. Selle klausli alusel ei saa ükski kollektiivse esindamise organisatsioon peale kollektiivse esindamise organisatsiooni B anda territooriumil B välja litsentsi repertuaarile A.

72      Lisaks välistatakse selle klausliga ka otseste litsentside andmine, kusjuures niisugune välistamine on loetud konkurentsivastaseks Euroopa Kohtu 13. juuli 1989. aasta otsuses kohtuasjas 395/87: Tournier (EKL 1989, lk 2521, punkt 20) ning 13. juuli 1989. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 110/88, 241/88 ja 242/88: Lucazeau jt (EKL 1989, lk 2811, punkt 14).

73      Tõsi on küll see, et kohtupraktika kohaselt ei ole EÜ artikli 81 lõikega 1 üldiselt vastuolus sõlmida mis tahes leping, mis sisaldab klauslit, milles on ette nähtud ainuõigus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. juuli 1969. aasta otsus kohtuasjas 5/69: Völk, EKL 1969, lk 295, punkt 7; 6. mai 1971. aasta otsus kohtuasjas 1/71: Cadillon, EKL 1971, lk 351, punkt 9, ning Üldkohtu 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑9/93: Schöller vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1611, punkt 161). Siiski tuleb käesoleval juhul tõdeda, et ainuõiguse klauslil, nagu see oli ette nähtud tüüplepingus ning kajastus vastastikuse esindamise lepingutes, on konkurentsivastane eesmärk, kuna klausliga antakse ühele ainsale kollektiivse esindamise organisatsioonile konkreetsel territooriumil ainuõigus anda vastavat repertuaari puudutavad litsentsid, luues sellega iga kollektiivse esindamise organisatsiooni kasuks monopoli anda litsentse muusikateoste kasutamiseks territooriumil, kus kollektiivse esindamise organisatsioon asub.

74      Neil asjaoludel ei ole lähtuvalt eespool punktides 62–65 viidatud kohtupraktikast, kuna ainuõiguse klausli eesmärk ise on konkurentsivastane, vajalik kontrollida selle tagajärgi ning hinnata muu hulgas, kas need tagajärjed kattuvad siseriiklike territoriaalsete piirangute tagajärgedega.

75      Eespool toodut arvestades tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C –  Esimese väite kolmas osa, mis puudutab territoriaalseid piiranguid

1.     Sissejuhatavad märkused

76      Esimese väite kolmanda osa analüüsimisel tuleb esmajoones meenutada käesoleva kohtuasja konteksti teatud aspekte. Kõigepealt puudutab vaidlustatud otsus üksnes autoriõiguste kasutamist interneti, satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu taasedastamisel, mitte aga nende traditsioonilist, n‑ö offline kasutamist, samas kui tüüpleping ja vastastikuse esindamise lepingud hõlmavad kõiki kasutusviise.

77      Vaidlustatud otsuses viidatud autoriõiguste kasutusviiside jaoks ei ole kollektiivse esindamise organisatsioonid ja CISAC kehtestanud ex nihilo uut haldamise süsteemi, mis erineks traditsiooniliste kasutusviiside jaoks ette nähtust. Samas tuleb möönda, et samm-sammult koos tehnilise arenguga on 1936. aastal traditsiooniliste kasutusviiside jaoks koostatud tüüplepingut kohandatud, eelkõige Sydney ja Santiago lepingute kaudu.

78      Komisjon ei kritiseeri tüüplepingu enda olemasolu ega sea kahtluse alla kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelise koostöö vajalikkust, kuid üksnes eeldusel, et sellega ei rikuta konkurentsieeskirju.

79      Vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate siseriiklike territoriaalsete piirangute osas on komisjon vastuväiteid esitanud alles pärast uute tehnoloogiate tekkimist, mis lõid seega kollektiivse esindamise konteksti, milles kollektiivse esindamise organisatsioonid on uute tehnoloogiate järkjärgulisel arengul end leidnud. Vaidlustatud otsuses ei täpsustata hetke, millal need piirangud konkurentsiõiguse normidega vastuolus olevaks muutusid.

80      Lisaks ei vaidlusta komisjon isegi rakenduste osas, mis kasutavad uusi tehnoloogiaid, siseriiklikke territoriaalseid piiranguid kui selliseid, vaid üksnes asjaolu, et need esinevad kõigis vastastikuse esindamise lepingutes, mis tuleneb tingimata kooskõlastatud tegevusest.

81      Eelkõige neid asjaolusid arvestades tulebki analüüsida hageja esimese väite kolmandat osa, mis puudutab EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise puudumist siseriiklike territoriaalsete piirangute puhul.

2.     Territoriaalseid piiranguid puudutava kooskõlastatud tegevuse tõendamine

82      Hageja väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et territoriaalsed piirangud on kooskõlastamise tulemus. Ta vaidleb vastu sellele, et tüüplepingut, eeskätt selle punkti 6 võiks lugeda tõendiks väidetava kooskõlastamise kohta. Repliigis lisab ta, et Santiago ja Sydney kokkulepped – nagu ka viide ainuõigusel põhinevale varasemale süsteemile – ei kinnita samuti kooskõlastatud tegevuse olemasolu.

83      Komisjon väidab vastu, et kõnealuse kooskõlastatud tegevuse olemasolu tuvastamiseks ei tuginenud ta üksnes kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelsele tegevusele, vaid ka muudele elementidele, näiteks:

–      kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid CISAC hallatavate tegevuste raames;

–      Santiago kokkulepe;

–      Sydney kokkulepe;

–      ajalooline seos ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel.

84      Lisaks leiab komisjon, et repliigis hageja esitatud selgitused, milles vaieldakse vastu vaidlustatud otsuses nimetatud kollektiivse esindamise organisatsioonide vaheliste teatavate kontaktide tõenduslikule väärtusele, kujutavad endast uut väidet, mis on kodukorra artikli 48 alusel vastuvõetamatu.

85      Eespool punkti 83 esimeses, teises ja neljandas taandes nimetatud elemendid on vaidlustatud otsuse põhjenduses 158 välja toodud kui kooskõlastatud tegevust kinnitavad kaalutlused. Üldkohtus viitas komisjon ka Sydney kokkuleppele, tõendamaks, et kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid volituste territoriaalse ulatuse üle mitmepoolseid kõnelusi.

86      Komisjoni sõnul kujutavad eespool punktis 83 mainitud elemendid endast „dokumente” Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (nn PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punkt 727) tähenduses, võimaldades tal mitte uurida küsimust, kas kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsust võivad selgitada muud põhjused kui kooskõlastatud tegevuse olemasolu.

87      Määruse nr 1/2003 artiklist 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et konkurentsiõiguse valdkonnas on juhul, kui vaidlus käib rikkumise toimepanemise asetleidmise üle, komisjon kohustatud tõendama tuvastatud rikkumisi ja esitama just neid tõendeid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86; Üldkohtu 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑348/08: Aragonesas Industrias y Energía vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑7583, punkt 90).

88      Neil asjaoludel tuleb kohtu kahtluse korral otsustada ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastamise otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 60, ja 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑11/06: Romana Tabacchi vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑2491, punkt 129).

89      Nimelt tuleb arvesse võtta süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2 ning mis on üks neist põhiõigustest, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega kaasneda võivate karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (eespool viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 129; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 149 ja 150, ning 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punktid 175 ja 176).

90      See kohtupraktika, mis on kujundatud juhtumites, kus komisjon on määranud trahvi, on samuti kohaldatav sellises olukorras nagu käesolev, kus rikkumise tuvastamise otsus ei päädinud trahvi määramisega. Pealegi oli antud juhul vastuväidetes rikkumise tuvastamise eest ette nähtud trahv.

91      Lisaks tuleb arvesse võtta olulist kahju füüsilise või juriidilise isiku mainele, mis tekib asjaolu tõttu, et teda süüdistatakse konkurentsieeskirjade rikkumises (vt selle kohta EFTA Kohtu 18. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas E‑15/10: Posten Norge vs. EFTA järelevalveamet, EFTA Court Report’is veel avaldamata, punkt 90).

92      Pealegi tuleb meenutada, et kuigi vaidlustatud otsuses ei määranud komisjon trahvi, on samuti tõsi, et kuna vaidlustatud otsuses on tuvastatud kooskõlastatud tegevuse olemasolu ning pandud kohustus see lõpetada, võib see hageja jaoks tuua kaasa rasked tagajärjed, näiteks võimaluse, et määruse nr 1/2003 artikli 24 lõike 1 punkti a alusel määratakse talle karistusmakse.

93      Seega tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud (eespool viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 62), ja mille põhjal tekib kindel veendumus, et süükspandud rikkumised kujutavad endast konkurentsipiiranguid EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses (Üldkohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑185/96, T‑189/96 ja T‑190/96: Riviera Auto Service jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑93, punkt 47, ja eespool viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 129).

94      Tuleb siiski rõhutada, et komisjoni iga esitatud tõend ei pea rikkumise iga elemendi puhul tingimata vastama nendele kriteeriumidele. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele (eespool viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 63, ja eespool viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 130).

95      Nimelt, kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6375, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

96      Eespool viidatud PVC II kohtuotsuses, millele komisjon tugineb, jõudis Üldkohus lahenduseni, mis need põhimõtted tasakaalu seab. Nimelt kinnitas Üldkohus selles kohtuasjas, et kohtupraktika kohaselt, kui komisjoni arutluskäik põhineb oletusel, et kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid ei saa seletada muuga kui ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevusega, siis piisab, kui hagejad toovad välja asjaolud, mis seavad komisjoni kindlaks tehtud faktid teistsugusesse valgusesse ja mis võimaldavad seega anda neile faktidele komisjoni omast erineva selgituse. Üldkohus täpsustas samas, et seda kohtupraktikat ei saa kohaldada juhul, kui tõendid ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevuse kohta ei tulene pelgast käitumise paralleelsuse tuvastamisest turul, vaid tõenditest, mis kinnitavad, et kõnealused tegevused olid kooskõlastamise tagajärg. Neil asjaoludel ei pea hagejad mitte üksnes esitama komisjoni tuvastatud faktide kohta muud väidetavat selgitust, vaid vaidlustama tuvastatud faktide olemasolu komisjoni esitatud tõendeid arvestades (vt eespool viidatud PVC II kohtuotsus, punktid 725–728; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 16, ning eespool viidatud kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punktid 71 ja 126).

97      Enne kui hinnata, kas paralleelset tegevust selgitavad muud põhjused kui kooskõlastamine, tuleb kontrollida, kas komisjon, nagu ta ise seda väidab, on tõendanud siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduvat rikkumist tõenditega, mis lähevad kaugemale kui pelk tõdemus paralleelsest tegevusest, millele hageja vastu vaidleb. Selle küsimuse analüüsimine eelneb muude kooskõlastust puudutavate selgituste põhjendatuse hindamisele, sest kui Üldkohus jõuab järeldusele, et komisjon on vaidlustatud otsuses sellised tõendid esitanud, ei muuda mainitud selgitused, isegi kui need on usutavad, asjaolu, et see rikkumine on tuvastatud.

98      Selles osas tuleb märkida, et repliigis hageja esitatud selgitused Santiago ja Sydney kokkulepete kohta – nagu ka viite kohta ainuõigusel põhinevale varasemale süsteemile – täiendavad hagiavalduses juba esitatud etteheidet tüüplepingu tõendusliku jõu puudumise kohta, selleks et tõendada kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute puhul.

99      Lisaks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusel ei ole samasugust kaheetapilist struktuuri nagu see, mida komisjon Üldkohtus esitas ja mille kohaselt esiteks on kooskõlastatud tegevus tõendatud dokumentidega eespool viidatud PVC II kohtuotsuse tähenduses ning teiseks ei ole neid dokumente ja nende väidetavat tõenduslikku väärtust arvestades paralleelse tegevuse muud selgitused selle tegevuse tõendamisel määravad. Seega alles pärast kostja vastuse esitamist oli hagejal võimalik täpselt tuvastada elemendid, millele komisjon kooskõlastatud tegevuse olemasolu tõendamisel väidetavalt tugines.

100    Järelikult, vastupidi komisjoni väidetule on hagejal õigus repliigis esitada selgitusi Santiago ja Sydney kokkulepete kohta nagu ka viite kohta ainuõigusel põhinevale varasemale süsteemile.

101    Seega tuleb esimeses etapis selgeks teha, kas komisjon on tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu muude elementidega kui kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsus ja mis on samastatavad „dokumentidega” eespool viidatud PVC II kohtuotsusest tuleneva kohtupraktika tähenduses, millele komisjon tugineb. Selles osas tuleb meenutada, et mainitud kohtuotsuses kõne all olnud kartellikokkuleppe aluse kindlaksmääramiseks tugines komisjon ühelt poolt planeerimisdokumentide sõnastusele, teabele, mida üks hagejatest talle adresseeritud teabenõudele vastates nende dokumentide kohta oli andnud ja nendes dokumentides kirjeldatud kavandatud tegevuste vahelisele otsesele seosele ning teiselt poolt turul tuvastatud tegevustele (eespool viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 582).

102    Käesolevas asjas tuleb meenutada, et elementideks, mis võivad tõendada kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelist kooskõlastatud tegevust, on need, mis on välja toodud eespool punktis 82, st kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid CISAC poolt hallatavate tegevuste raames, Santiago kokkulepe, Sydney kokkulepe ning ajalooline side ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel.

103    Selles osas tuleb märkida, et konkreetselt siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutavate dokumentaalsete tõendite puudumine on seda enam üllatav, et komisjon möönab, et mõned kollektiivse esindamise organisatsioonid soovisid siseriiklikest territoriaalsetest piirangutest loobuda. Seega soovisid need kollektiivse esindamise organisatsioonid komisjoniga koostööd teha, esitades talle kooskõlastatud tegevuse olemasolu kohta dokumentaalseid tõendeid. Arvestades asjaolu, et komisjon oli vastuväidetes väljendanud kavatsust määrata kõikidele vastuväidete adressaatidele trahv, oleksid huvitatud kollektiivse esindamise organisatsioonid saanud temaga koostööd teha, et vähendada trahvi määramise riski või vähemalt piirata selle summat. Lisaks oleksid need kollektiivse esindamise organisatsioonid saanud esitada komisjonile teavet, mis võimaldanuks tõendada, et teised kollektiivse esindamise organisatsioonid avaldasid neile survet, kohustades neid säilitama kooskõlastatult kindlaks määratud siseriiklikke territoriaalseid piiranguid, mida nad aga ei teinud.

104    Neil asjaoludel tuleb kontrollida komisjoni esitatud tõendusmaterjalide tõenduslikku väärtust.

a)     Nende elementide tõendusväärtus, mille komisjon esitas, et tõendada kooskõlastatud tegevust, tuginemata kollektiivse esindamise organisatsioonide käitumise paralleelsusele

 Kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid CISAC hallatavate tegevuste raames

105    Kõneluste osas, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid CISAC hallatavate tegevuste raames (eespool punkti 83 esimene taane), tuleb meenutada, et komisjon on ise rõhutanud, et vaidlustatud otsus ei keela kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelist vastastikust esindamist ega nende lepingutega antud volituste territoriaalset piiritlemist mis tahes viisil (vaidlustatud otsuse põhjendused 95 ja 259). Samamoodi ei heida komisjon kollektiivse esindamise organisatsioonidele ette, et nad CISAC hallatavate tegevuste raames teatud määral koostööd teevad. See, mida komisjon kritiseerib, on kõikide kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt territoriaalsete piirangute osas vastu võetud lähenemisviisi kooskõlastatud laad.

106    Pelk asjaolu, et kollektiivse esindamise organisatsioonid kohtusid CISAC hallatavate tegevuste raames ja et nende vahel esineb teatud koostöövorme, ei kujuta seega iseenesest viidet keelatud kooskõlastamisele. Nimelt, kui konkurentsiõiguse rikkumises süüdistatavate ettevõtjate vahel toimuvate kohtumiste kontekst näitab, et need kohtumised olid vajalikud käsitlemaks ühiselt küsimusi, mis ei puuduta mainitud õiguse rikkumisi, ei saa komisjon eeldada, et nende kohtumiste ese oli konkurentsivastaste tegevuste omavaheline kooskõlastamine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 105 ja 145). Selles osas tuleb märkida, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et CISAC korraldatud kohtumistel oleks käsitletud siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduvat konkurentsipiirangut.

107    Lõpuks, mis puudutab konkreetsemalt tüüplepingu üle peetud kõnelusi, siis tuleb tõdeda, et see leping ei näe otseselt ette siseriiklikke territoriaalseid piiranguid, vaid piirdub üksnes soovitusega, et kollektiivse esindamise organisatsioonid määratleks vastastikuse esindamise lepingutega antavate volituste territoriaalse ulatuse.

 Santiago kokkulepe

108    Santiago kokkuleppe osas (eespool punkti 83 teine taane) tuleb meenutada, et see nägi ette, et seoses autoriõiguste kasutamisega internetis võis iga lepingu pooleks olnud kollektiivse esindamise organisatsioon saada kõiki territooriume ja kogu repertuaari puudutavaid litsentse (esimene osa), kuid üksnes kasutajatele, kes asusid majanduslikus mõttes selles EMP riigis, kus litsentsi andev kollektiivse esindamise organisatsioon oli asutatud (teine osa). Vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruses nr 17 (esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta) (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) kehtestatud süsteemile teavitasid mõned kollektiivse esindamise organisatsioonid sellest lepingust komisjoni, et kohaldataks EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandit. Komisjon ei olnud nõus tingimusega, mis takistas igal kollektiivse esindamise organisatsioonil anda litsentse temaga samas riigis mitteasuvatele kasutajatele ning esitas Santiago vastuväited. Seda silmas pidades ei uuendanud ükski kollektiivse esindamise organisatsioon Santiago kokkulepet pärast selle lõppemise tähtaega, milleks oli algselt kokku lepitud 2004. aasta lõpp. Seega, kui see kokkulepe oli lõppenud, muutusid vastastikuse esindamise lepingutes sisaldunud siseriiklikud territoriaalsed piirangud, mis olid isegi selle lepinguga kaetud perioodil jäänud kehtima muude kasutusviiside puhul kui internet, taas kõikide kollektiivse esindamise organisatsioonide vahel kohaldatavaks ka autoriõiguste kasutamise suhtes internetis, kuna Santiago kokkuleppe kohaselt vastastikuse esindamise lepingutesse lisatud erandit puudutav tingimus kaotas kehtivuse.

109    Nõustuda ei saa komisjoni väitega, mille kohaselt asjaolu, et kõik kollektiivse esindamise organisatsioonid naasid siseriiklike territoriaalsete piirangute juurde, kujutab endast tõendit kooskõlastatud tegevuse kohta. Nimelt, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kollektiivse esindamise organisatsioonid oleksid sel eesmärgil kooskõlastatult tegutsenud, ei näita see siseriiklike territoriaalsete piirangute juurde naasmine siseriiklike territoriaalsete piirangute kooskõlastamist, vaid seda võib pidada lihtsalt Santiago kokkuleppe – mis oli kaotanud oma huvi, sest komisjon ei olnud nõustunud selle kokkuleppe teise osaga – mittepikenemise automaatseks tagajärjeks. Asjaolu, et kollektiivse esindamise organisatsioonid naasid varem valitsenud olukorra juurde, ei tõenda iseenesest, et nad oleksid sel eesmärgil kooskõlastatult tegutsenud.

110    Tuleb märkida, et varem valitsenud olukorra juurde naasmist võib selgitada lihtsa asjaoluga, et kollektiivse esindamise organisatsioonid ei saanud uute tehnoloogiatega seonduvate autoriõiguste kasutuviiside osas omavahelist koostööd täielikult lõpetada seniks, kuni leitakse kahepoolselt või isegi mitmepoolselt, kuid konkurentsiõigusega kooskõlas olevad lahendused, mis erineksid Santiago kokkuleppes sisaldunutest.

111    Peale selle tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et selle artiklis 3 viidatud rikkumine oleks alanud pärast Santiago kokkuleppe lõppemist, vaid ta tundub rikkumise alguskuupäeva täpsustamata tõdevat, et see leidis aset enne mainitud kokkulepet.

112    Selles osas on Santiago kokkulepe kas hilisem, kui vaidlustatud otsuses täpsustamata hetk, mil siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduv rikkumine väidetavalt algas, mis aga takistab kasutamast seda tõendina esialgse kooskõlastatud tegevuse kohta, mille suhtes toimub see pigem katkestusena, või on see kokkulepe siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduva rikkumise algusest varasem, kuid sel juhul ei tõenda see mainitud rikkumist, kuna see ei puuduta sama konkurentsipiirangut. Nimelt tõi Santiago kokkuleppes sisaldunud residentsuse tingimus kaasa teistsuguse olukorra kui see, mis tuleneb siseriiklikest territoriaalsetest piirangutest. Esimese juhul võib kollektiivse esindamise organisatsioon anda mitut repertuaari hõlmavaid litsentse ilma territoriaalsete piiranguteta, kuid üksnes temaga samal territooriumil asuvatele kasutajatele, samas kui teisel juhul võib see kollektiivse esindamise organisatsioon anda litsentse mis tahes kasutajatele, eeldusel et asjaomaseid autoriõigusi kasutatakse samal territooriumil, kus ta asub.

113    Eeltoodust tuleneb, et Santiago kokkuleppe olemasolu ega selle lõppemise asjaolud ei tõenda kooskõlastatud tegevust siseriiklike territoriaalsete piirangute osas.

 Sydney kokkulepe

114    Sydney kokkuleppega (eespool punkti 83 kolmas taane) lisasid kollektiivse esindamise organisatsioonid 1987. aastal tüüplepingusse klausli, mis nägi ette, et kogu satelliidi levialal mitut repertuaari hõlmava litsentsi võib välja anda see kollektiivse esindamise organisatsioon, mis asub satelliidi üleslüli pakkuvas riigis, olles vajaduse korral konsulteerinud teiste asjaomaste kollektiivse esindamise organisatsioonidega või olles neilt saanud nõusoleku.

115    Selles osas tuleb kõigepealt välja tuua, et komisjon on vaidlustatud otsuses maininud Sydney kokkulepet eesmärgiga näidata, et see kokkulepe ei olnud asjakohane vastus komisjoni vastuväidetele seoses kooskõlastatud tegevusega siseriiklike territoriaalsete piirangute osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 165 ja punkti 7.6.1.2 alapunkt b). Vaidlustatud otsuse põhjenduses 158, mis käsitleb konkreetselt kooskõlastatud tegevust toetavaid elemente, ei ole komisjon seda kokkulepet otseselt maininud. Seejärel on komisjon märkinud, et kuna direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti a kohaldamisest tuleneb, et muusikateoste satelliidi kaudu edastamise akt toimub üksnes riigis, kus esimene signaal sisestatakse katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel, vajavad nende muusikateoste kasutajad satelliidi kogu levialas aktiivne olemiseks vaid ühte litsentsi, mis hõlmab nimetatud riiki. Järelikult muutus komisjoni enda tunnistuse kohaselt Sydney kokkulepe kehtetuks osas, mis puudutab mitut piirkonda hõlmavate litsentside ulatust satelliidi kaudu edastamisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 162, 163 ja 165). Lõpuks on komisjon rõhutanud, et Sydney kokkulepet vaidlustatud otsuse raames ei hinnatud ja et ta jätab endale õiguse uurida seda konkurentsieeskirjade kontekstis (vaidlustatud otsuse 131. joonealune märkus).

116    Esiteks tuleb märkida, et kui Sydney kokkulepe lubas anda mitut repertuaari hõlmavaid litsentse sama satelliidi levialas olevate kõikide piirkondade osas, ei tekitanud see võrreldavaid tagajärgi siseriiklike territoriaalsete piirangute tagajärgedega, mis toovad konkreetselt kaasa selle, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon saab mitut repertuaari hõlmavaid litsentse anda vaid ühes piirkonnas.

117    Teiseks, asjaolu, et Sydney kokkulepe kaotas kehtivuse alates direktiivi 93/83 ülevõtmiseks ettenähtud piirkuupäevast ehk 1. jaanuarist 1995 (vt selle direktiivi artikli 14 lõike 1 esimene lõik), tähendab, et selles sisaldunud võimalikku konkurentsieeskirjade rikkumist ei kohaldatud juba vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluse alguses. Seega ei ole vaidlustatud otsuse artiklis 3 viidatud rikkumise ja Sydney kokkuleppest tuleneda võinud rikkumise vaheline seos ilmne juba pelgalt kronoloogilistel põhjustel.

118    Eeltoodust tuleneb, et kuigi Sydney kokkuleppe aluseks oli keelatud kooskõlastatud tegevus, ei kujuta see endast dokumenti eespool viidatud PVC II kohtotsuse tähenduses, mis võimaldaks tõendada kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute osas.

 Väidetav ajalooline seos ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel

119    Ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahelise väidetava ajaloolise seose osas (eespool punkti 83 neljas taane) rõhutas komisjon menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu küsimustest ühele kirjalikult vastates, et kuna volituse ulatus on määrav selles, kas üks piirkond antakse ainult ühele volitatud kollektiivse esindamise organisatsioonile, on ainuõiguse klausel ja siseriiklikud territoriaalsed piirangud olemuslikult seotud. Komisjon väidab, et kuna tüüpleping soovitas ainuõigusega volitusi, ei saanud kollektiivse esindamise organisatsioonile antud piirkond katta piirkonda, mille katmiseks oli volitatud teine kollektiivse esindamise organisatsioon. Seega on siseriiklike territoriaalsete piirangute süstemaatiline lisamine kõikidesse vastastikuse esindamise lepingutesse tüüplepinguga soovitatud ainuõiguse rakendamiseks vajalik vastusooritus. Sellest tuleneb, et siseriiklikud territoriaalsed piirangud said alguse ja lähtusid CISAC siseselt peetud kõnelustest.

120    Selles osas tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tõdenud, et siseriiklikud territoriaalsed piirangud kuulusid sama rikkumise alla, mis puudutab ainuõiguse sätte lisamist vastastikuse esindamise lepingutesse. Komisjoni arvates tuleneb ainuõigus asjaolust, et vastastikuse esindamise lepingutega antakse ainuõigusi, nagu on ette nähtud tüüplepingu artikli 1 lõigetes 1 ja 2, samas kui siseriiklikke territoriaalseid piiranguid rakendati kooskõlastatud tegevusega. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 158 märgibki komisjon, et ainuõiguse väljajätmine ei ole kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevust oluliselt muutnud. Nagu komisjon ise seda mainitud põhjenduses märgib, seisneb küsimus selles, kas pärast ainuõiguse klausli väljajätmist esines siseriiklike territoriaalsete piirangute selgitamiseks muid põhjuseid kui kooskõlastamine.

121    Seega, isegi kui ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel esineb seos, tuleb käesolevas kohtuasjas kontrollida kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevust pärast selle klausli kaotamist, mistõttu tuleb hinnata muid siseriiklike territoriaalsete piirangute säilitamise usutavaid selgitusi kui kooskõlastamine (vt allpool punktid 133–180).

122    Lõpuks, osas, milles komisjon väidab Üldkohtus, et siseriiklikud territoriaalsed piirangud on vaid ainuõiguse jätkumine pärast ainuõiguse klausli kaotamist vastastikuse esindamise lepingutest, tuleb märkida, et tulenevalt kohtupraktikast on EÜ artikkel 81 kohaldatav, kui paralleelne tegevus pikeneb pärast varasema lepingu lõppemist ilma, et oleks sõlmitud uut lepingut, sest keelatud kokkulepete puhul, mis enam ei kehti, piisab EÜ artikli 81 kohaldamiseks sellest, et nende mõju kestab pärast formaalset lõppemist edasi (Euroopa Kohtu 3. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 243/83: Binon, EKL 1985, lk 2015, punkt 17; vt samuti selle kohta Üldkohtu 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑59/99: Ventouris vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5257, punkt 182).

123    Siiski tuleb käesolevas asjas meenutada, et vaidlustatud otsuse artikkel 2 mõistab hukka ainuõiguse klausli kui sellise pelga olemasolu vastastikuse esindamise lepingutes, mitte aga asjaolu, et mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni koordineerisid omavahel eesmärgiga, et see klausel esineks kõigis nende vastastikuse esindamise lepinguis. Siseriiklike territoriaalsete piirangutega seoses möönab komisjon vaidlustatud otsuses seevastu, et need ei ole iseenesest konkurentsi piiravad, kuid tõdeb, et rikkumine siiski esineb, kuna kollektiivse esindamise organisatsioonid tegutsesid kooskõlastatult, selleks et need piirangud sisalduksid kõikides nende vastastikuse esindamise lepingutes. Nende kahe rikkumise, nagu need on vaidlustatud otsuses välja toodud, vastav laad on seega erinev.

124    Pealegi muutis ainuõiguse klauslist loobumine võimalikuks teatavad arengud turul, st et anti esimesed otsesed litsentsid, mis olid vajalikud selleks, et saaks kavandada siseriiklike territoriaalsete piirangute ületamist.

125    Nimelt, kui kollektiivse esindamise organisatsioon, kes huvitub võimalusest, et tema repertuaari hõlmavaid litsentse annaksid muus kui tema asukoha piirkonnas muud kui kohaliku kollektiivse esindamise organisatsioonid, tõusetub kõigepealt küsimus, kas temal endal on õigus anda mainitud piirkonnas otseseid litsentse. Samamoodi peab kollektiivse esindamise organisatsioonil, kes soovib saada teistelt kollektiivse esindamise organisatsioonidelt volitusi, mis ulatuvad tema asukoha piirkonnast kaugemale, olema niisugune struktuur, mis võimaldab anda otseseid litsentse teistes riikides. Seni, kuni ainuõiguse klausel kehtis, oleksid sellised litsentsid rikkunud kohalikule kollektiivse esindamise organisatsioonile antud ainuõigusega volitust. Selline ei ole enam aga olukord pärast ainuõiguse klausli kadumist ning seda isegi juhul, kui siseriiklikud territoriaalsed piirangud säilivad. Seega ei saa järeldada, et tegemist on sama piirangu jätkumisega muude vahendite abil.

126    Nagu komisjongi Üldkohtu küsimustele kirjalikult vastates möönis, on tõsi, et otseste litsentside turg oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel alles väga varajases arengustaadiumis. Otseste litsentside levik eeldab nimelt seda, et nõudlus nende järele tekiks suurte kasutajate hulgas, kes selle asemel, et pöörduda kõikide nende riikide kollektiivse esindamise organisatsioonide poole, kus nad tegutsevad, eelistavad saada kogu maailmas kehtivaid otseseid litsentse repertuaarile, mis neid huvitab.

127    Seega asjaolu, et need arengud ei tekkinud kohe ja et need ei ole viivitamatult avaldanud mõju siseriiklikele territoriaalsetele piirangutele, ei võimalda järeldada, et need piirangud kujutavad endast ainuõiguse klauslit käsitleva keelatud kokkuleppe säilitamist kooskõlastatud tegevuse kaudu.

128    Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et autoriõiguste kollektiivse haldamise struktuurid on vaidlustatud otsuses viidatud kasutusviiside osas tekkinud nende pinnalt, mida kasutatakse traditsiooniliste kasutusviiside jaoks, mille puhul komisjon siseriiklikke territoriaalseid piiranguid konkurentsieeskirjade rikkumiseks ei pea.

129    Teoste on-line kasutamist võimaldavate uute infotehnoloogiate tekkimine ei tähenda, et need struktuurid oleksid ühtäkki kehtetuks muutunud või et asjaomased ettevõtjad peaksid väljendama kohest konkureerimise soovi. See asjaolu ise, et pärast ainuõiguse klausli kaotamist ei muutnud kollektiivse esindamise organisatsioonid viivitamatult siseriiklikke territoriaalseid piiranguid, võib näidata, et neid piiranguid selgitavad muud põhjused kui ainuõiguse säilitamine teises vormis.

130    Sellest tuleneb, et asjaolu, et komisjon on tõendanud keelatud kokkuleppe olemasolu ainuõiguse klausli osas, ei tähenda, et see oleks tõendatud ka siseriiklike territoriaalsete piirangute osas.

 Järeldus komisjoni esitatud tõendusmaterjali kohta

131    Eelnevast analüüsist nähtub, et komisjoni esitatud tõendid ei kinnita õiguslikult piisavalt kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelise kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute kindlaksmääramisel.

132    Seega tuleb järgmisena uurida seda, kas komisjon on esitanud piisavaid tõendeid, et muuta ebausutavaks hageja esitatud ning muud kui kooskõlastatud tegevust puudutavad selgitused kollektiivse esindamise organisatsioonide käitumise paralleelsuse kohta.

b)     Muude kui kooskõlastatud tegevust puudutavate selgituste usutavus kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelse tegevuse kohta

 Sissejuhatavad märkused

133    Hageja märgib, et tegevuse pelk paralleelsus ei saa kujutada endast kaudset tõendit kooskõlastatud tegevuse kohta, kui seda tegevust saab põhjendada muude kaalutlustega, nagu see on käesoleval juhul, kuna tema arvates vastavad territoriaalsed piirangud turuloogikale ning kujutavad endast ainsat mõistlikku alternatiivi tema vastastikuse esindamise lepingute sõlmimisele.

134    Esiteks saab siseriiklikke territoriaalseid piiranguid selgitada vajadusega tagada lähedane side kasutajatega ning kõnealuste kasutamiste tõhus jälgimine, arvestades muu hulgas raskusi, mis on seotud nende kasutamiste kaugkontrolliga. Teiseks on praegune süsteem, mis põhineb siseriiklikel territoriaalsetel piirangutel, soodne kasutajate jaoks, kuna see võimaldab neil saada ühelt ainsalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt täislitsentsi. Kolmandaks märgib hageja, et ratsionaalne on vaidlustatud otsuses komisjoni viidatud kasutamiste raames abiks võtta off‑line‑kasutamiste raames rakendatav süsteem, mille tõhusus on juba kinnitust leidnud.

135    Kõigepealt tuleb meenutada, et eespool viidatud kohtuotsuses Tournier ja eespool viidatud kohtuotsuses Lucazeau jt lahendas Euroopa Kohus Prantsuse kohtute poolt esitatud eelotsuse küsimusi, mis puudutasid sellise olukorra kooskõla konkurentsieeskirjadega, kus seoses autoriõiguste traditsiooniliste kasutusviisidega (off-line) keeldus kollektiivse esindamise organisatsioon B andmast litsentsi repertuaarile B piirkonnas A, kohustades nii riigis A asunud kasutajaid pöörduma kollektiivse esindamise organisatsiooni A poole, kelle litsentsid olid kallimad.

136    Euroopa Kohus otsustas, et vastastikuse esindamise lepinguid võib pidada konkurentsi piiravaks keelatud kokkuleppeks, kui need kehtestavad ainuõiguse, mille kohaselt on kollektiivse esindamise organisatsioon kohustatud mitte andma otseseid litsentse välisriigis asuvatele kasutajatele. Samas märkis kohus, et vastastikuse esindamise lepingutes vanasti sisaldunud klauslid, millel oli selline eesmärk, olid komisjoni nõudel kaotatud. Seejärel uuris Euroopa Kohus seda, kas asjaolu, et nende klauslite kaotamise tagajärjel ei olnud kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevus muutunud, võimaldas tõdeda, et nad olid oma ainuõiguse säilitanud kooskõlastatud tegevuse kaudu. Selles osas märkis Euroopa Kohus, et teatud asjaoludel võib pelk käitumise paralleelsus osutuda kindlaks tõendiks kooskõlastatud tegevuse kohta, kui selle tulemusena tekivad konkurentsitingimused, mis ei vasta tavapärastele konkurentsitingimustele. Sellele vaatamata rõhutas kohus, et seda laadi kooskõlastamist ei saa eeldada, kui käitumise paralleelsust saab selgitada muude põhjustega kui kooskõlastatud tegevuse olemasolu, ja et selline võib olukord olla siis, kui kollektiivse esindamise organisatsioonid on otseste litsentside andmisel kohustatud välja töötama enda haldus- ja järelevalvesüsteemi teises piirkonnas. See, kas konkurentsieeskirjadega keelatud kooskõlastamine ka tegelikult aset leidis, jäeti eelotsusetaotluse esitanud siseriiklike kohtute hinnata (eespool viidatud kohtuotsus Tournier, punktid 20–25, ja eespool viidatud kohtuotsus Lucazeau jt, punktid 14–19).

137    Antud asjas tuleb uurida küsimust, kas komisjonil oli õigus tõdeda, et siseriiklike territoriaalsete piirangute olemasolu kõigis vastastikuse esindamise lepingutes ei vastanud tavapärastele turutingimustele. Selles osas tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt see pool või asutus, kes väidab, et rikutud on konkurentsinorme, on kohustatud seda ka tõendama, ning see ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kes esitab kaitseväite nende normide rikkumise tuvastamise vastu, peab tõendama, et tingimused selle kaitseväite kohaldamiseks on täidetud, nii et kõnealune asutus peab seega tuginema muudele tõenditele. Seega, kuigi seadusest tulenev tõendamiskoormis lasub nende põhimõtete kohaselt kas komisjonil või asjaomasel ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, võivad ühe poole esitatud faktilised asjaolud kohustada teist poolt esitama selgitust või põhjendust, ilma milleta võib järeldada, et tõendamiskoormis on täidetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

138    Järgmiseks tuleb meenutada, et komisjon ei väida, et vastastikuste volituste geograafilise ulatuse piiramine vastastikuse esindamise lepingutes ei võiks tuleneda tavapärastest turutingimustest. Komisjoni sõnul saab aga seda, et selline piirang sisaldus kõikides vastastikuse esindamise lepingutes, selgitada üksnes kooskõlastatud tegevusega. Selles osas tuleb muu hulgas märkida, et vaidlustatud otsus ei sisalda andmeid ega majanduslikku analüüsi finantsiliselt soodsate tegurite kohta, mis oleks võinud panna kollektiivse esindamise organisatsioone loobuma siseriiklikest territoriaalsetest piirangutest selles otsuses viidatud autoriõiguste kasutusviiside osas, samas kui vastuväiteid ei ole esitatud asjaolu kohta, et traditsiooniliste kasutusviiside osas olid need piirangud mõistlikud.

 Vajadus kohapealse esindatuse järele, et tagada muusikateoste ilma loata kasutamise vastase võitluse tõhusus

139    Kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelse tegevuse kohta hageja esitatud erinevate selgituste hulgas peale kooskõlastatud tegevuse tuleb kõigepealt analüüsida selgitust, mille kohaselt võimaldavad siseriiklikud territoriaalsed piirangud tõhusalt võidelda muusikateoste ilma loata kasutamise vastu.

140    Hageja leiab, et kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon on ise parim, et hallata õiguste omajate õigusi organisatsiooni asukohajärgsel territooriumil selle läheduse tõttu kasutajatega, mis võimaldab tal tõhusalt jälgida teoste kasutamist. Hageja rõhutab selles osas raskusi, mis on seotud muusikateoste kaugkontrolliga, ning vaidleb vastu – tema arvates ebareaalsele – komisjoni arvamusele kaughaldamise ja ‑kontrolli kohta vaidlustatud otsuses.

141    Tuleb kontrollida, kas tõendid, millele komisjon vaidlustatud otsuses on tuginenud, võimaldavad kinnitada, et see selgitus ei ole usutav.

142    Selles osas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 on komisjon rõhutanud, et tema analüüs puudutas vaid autoriõigusega kaitstud teoste seaduslikku kasutamist. Samamoodi on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 47 kinnitanud, et see otsus puudutab vaid teoste lubatud kasutamist ja et piraatlus või ilma litsentsita kasutamine seega otsuse kohaldamisalasse ei kuulu. Selle põhjenduse kohaselt kehtivad vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ja hinnangud üksnes kollektiivse esindamise organisatsioonide ja äritarbijate vaheliste tavaliste ja normaalsete suhete kohta.

143    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 on aga komisjon möönnud, et kollektiivse esindamise organisatsioonid tagavad autoriõiguste kasutamise kontrolli, äritarbijate raamatupidamise auditeerimise ja autoriõiguste jõustamise juhuks, kui õigusi rikutakse. Lisaks sellele on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 väitnud, et nagu sama otsuse punktis 7.6.1.4 on selgitatud, ei takista see otsus kollektiivse esindamise organisatsioonidel jälgida turgu, et avastada lubamatut autoriõigusega kaitstud tööde kasutamist või võtta seda liiki tegevuse suhtes meetmeid.

144    Neid komisjoni ebaselgeid väiteid arvestades tuleb tõdeda, et kui see institutsioon võttis nendest väidetest tulenevalt arvesse ainult lubatud kasutamise, tuleks otsus seetõttu tühistada, kuna see ei selgita põhjuseid, miks on võimalik eristada järelevalvetegevust lubatud kasutamise üle ning ilma loata kasutamise avastamist ja menetlemist hõlmavat tegevust. Üldkohtu menetluses väitis komisjon, et piraatlusevastane võitlus on ülesanne, mida peamiselt viib ellu International Federation of the Phonographic Industry (IFPI), mis on rahvusvaheline fonogrammitootjate ühendus ja mis tegutseb oma Londonis (Ühendkuningriik) asuva kontori kaudu. Kui aga komisjon soovib selle muu hulgas tõendamata väitega kinnitada, et kollektiivse esindamise organisatsioonid ilma loata kasutamist avastada võimaldavat järelevalvet ei teosta, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest sellist seisukohta ei nähtu. Üldkohus ei saa arvesse võtta asjaolu, millele komisjon tugineb esimest korda kohtumenetluses, kuna vastavate põhjenduste puudumist vaidlustatud otsuses ei saa parandada liidu kohtu menetluses (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑8947, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

145    Eespool välja toodud komisjoni kinnitustest hoolimata nähtub aga vaidlustatud kohtuotsusest, et komisjon käsitles igal juhul küsimust, kas kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelne tegevus seoses siseriiklike territoriaalsete piirangutega tulenes kollektiivse esindamise organisatsioonide soovist võidelda tõhusalt ilma loata kasutamise vastu. Nii tundub komisjon ise möönvat, et seda selgitust ei saa kõrvale heita pelga kinnitusega, et vaidlustatud otsus puudutab vaid autoriõiguste seaduslikku kasutamist. Seega tuleb kontrollida, kas seda küsimust käsitlevatest vaidlustatud otsuse lõikudest piisab, et muuta eespool punktis 140 kokkuvõtlikult esitatud hageja tees ebausaldusväärseks.

146    Esiteks rõhutab komisjon, et süsteem, mille suhtes ta vaidlustatud otsuses etteheiteid on teinud, ei rajane põhimõttel, mille kohaselt peavad litsentsi andev kollektiivse esindamise organisatsioon ja litsentsi saav kasutaja asuma teineteisele lähedal, vaid põhimõttel, mille kohaselt annab litsentsi kollektiivse esindamise organisatsioon, kes asub riigis, kus toimub kasutamine, sõltumata litsentsi saaja asukohariigist (vaidlustatud otsuse põhjendused 171–173).

147    Selles osas on tõsi, et komisjoni poolt vaidlustatud süsteemi raames on võimalik, et kollektiivse esindamise organisatsioon B, kes on andnud litsentsi riigis A asuvale kasutajale kasutamiseks riigis B, peaks haldus- ja kohtutoiminguid selle kasutaja suhtes tegema riigis A ehk distantsilt.

148    Sellest hoolimata võib selle süsteemi raames juhul, kui kollektiivse esindamise organisatsioon B annab litsentsi riigis A asuvale kasutajale, kes tegutseb aga riigis B, pöörduda litsentsist tulenevate õiguste rikkumise avastamisel abi saamiseks kollektiivse esindamise organisatsiooni A poole. Nimelt ei pea viimane kollektiivse esindamise organisatsiooni B oma konkurendiks, kuna kollektiivse esindamise organisatsioon A ei saaks ise anda litsentse kasutamisteks, mis leiavad aset riigis B. Lisaks, kuna kollektiivse esindamise organisatsioon A on riigis B aset leidvateks kasutamisteks usaldanud oma repertuaari kollektiivse esindamise organisatsioonile B, on ta huvitatud sellest, et kollektiivse esindamise organisatsiooni B antud litsentsidest tulenevate õiguste rikkumisi menetletaks tõhusalt.

149    Komisjon on vaidlustatud otsuses väitnud, et järelevalvet ja autoriõiguste „jõustamist” puudutavate tegevuste jaoks, mis nõuavad kohapealset esindatust, võib teises riigis asuvale kasutajale litsentsi andnud kollektiivse esindamise organisatsioon pöörduda kohalike teenuseosutajate poole, eelkõige aga kohaliku kollektiivse esindamise organisatsiooni poole. Samas ei ole aga komisjon selgitanud, kuidas selline koostöö võiks toimuda, kui kollektiivse esindamise organisatsioonid omavahel konkureeriksid. Eelkõige on komisjon jätnud vaidlustatud otsuses analüüsimata, millised oleksid need finants- või ärihuvid, mis õhutaksid kohalikku kollektiivse esindamise organisatsiooni tegema koostööd teise kollektiivse esindamise organisatsiooniga, kes osutab talle tema territooriumil konkurentsi.

150    Lisaks tuleb ühelt poolt märkida, et komisjon ei ole esitanud selgitusi selle kohta, kes tegeleks turu üldise järelevalvega, et kohustada kasutajaid litsentse taotlema, mitte aga üksnes juba antud litsentside kasutamist puudutava järelevalvega, kui kollektiivse esindamise organisatsioonid ei oleks selle ülesande täitmisega seotud. Kui aga ei oleks tagatud, et kollektiivse esindamise organisatsiooni kulud, mis selle järelevalveülesande teostamisega kaasnevad, hüvitatakse litsentsi väljastamise eest saadava vastava maksega, ei oleks see tegevus lihtsalt elujõuline. Seda tagatist ohustaks see, kui mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni võiksid anda sama territooriumi jaoks sama repertuaari hõlmavaid litsentse.

151    Teiseks ei ole komisjon selgitanud, kuidas võiksid koostööd teha kollektiivse esindamise organisatsioonid, mis konkureerivad litsentside andmisel kattuvatele ja samu territooriume hõlmavatele repertuaaridele. Kuigi on tõsi, et asutamislepingu konkurentsi puudutavatele sätetele omane tunnus on see, et iga ettevõtja peab iseseisvalt kindlaks määrama tegevussuuna, mida ta kavatseb siseturul järgida, on samuti tõsi see, et komisjon möönab vaidlustatud otsuses, et kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad koostööd tegema selleks, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon saaks pakkuda mitut repertuaari hõlmavaid litsentse (vt näiteks vaidlustatud otsuse põhjendus 166). Eelkõige peab kollektiivse esindamise organisatsioon tegema koostööd kõikide teiste kollektiivse esindamise organisatsioonidega, et ta saaks anda ülemaailmset repertuaari hõlmavat litsentsi. Ometi ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi elementi, mis võimaldaks mõista, kuidas võiks toimuda konkureerivate kollektiivse esindamise organisatsioonide – nagu soovitab komisjon – vahel koostöö, mida ta peab vajalikuks eelkõige teatud järelevalvet puudutavate tegevuste ja rikkumiste korral kohtusse pöördumiste puhul (vaidlustatud otsuse põhjendused 177 ja 178).

152    Üldkohtus väitis komisjon, et kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon ei saa loobuda oma järelevalveülesandest, kuna tal on õiguse omajate ees usaldusisiku kohustus, isegi juhul, kui ta konkureerib teiste kollektiivse esindamise organisatsioonidega. Selles osas tuleb märkida, et kõnealune usaldusisiku kohustus kehtib vaid kollektiivse esindamise organisatsiooni ja selle liikmeteks olevate õiguste omajate vahelises suhtes. Seega ei ole kindel, et see kohustus sunnib kohalikku kollektiivse esindamise organisatsiooni tegutsema teise kollektiivse esindamise organisatsiooni kuuluvate õiguse omajate heaks olukorras, kus ta ei ole enam ainuke kollektiivse esindamise organisatsioon, kes võib tema asukoha territooriumil litsentse anda. Lisaks on selge, et kollektiivse esindamise organisatsioonil A ei oleks mingit kohustust kollektiivse esindamise organisatsiooni B ees, kui kollektiivse esindamise organisatsioon B on usaldanud repertuaari B haldamise territooriumil A kollektiivse esindamise organisatsioonile C, kes ei asu territooriumil A.

153    Mis puudutab argumenti, mille komisjon esitas samuti Üldkohtus ja mille kohaselt on kohalikul kollektiivse esindamise organisatsioonil huvi säilitada oma liikmete silmis tõhusa järelevalvaja mainet selleks, et nad ei otsustaks minna teiste kollektiivse esindamise organisatsioonide juurde, siis sellega ei saa nõustuda. Nimelt, kui kasutajad, kelle muusikateoste ilma loata kasutamise on kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon tuvastanud, võiksid saada nende teoste seaduslikuks kasutamiseks litsentse teistelt kollektiivse esindamise organisatsioonidelt, ei saaks kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon kasutajatelt nende litsentside eest tasu saamise kaudu tagasi halduskulusid, mis tekivad seoses tema järelevalvetegevusega turul. See asjaolu kahjustaks selle kollektiivse esindamise organisatsiooni mainet oma liikmete seas, sest nende tasud väheneksid turujärelevalvega kaasnevate halduskulude tõttu, mida sama kollektiivse esindamise organisatsioon ei saa litsentside väljastamisega katta. Kollektiivse esindamise organisatsioonil ei ole mingit huvi teostada järelevalvet, mis tekitab halduskulusid, mis vähendavad tema liikmetele maksta võidavaid tasusid, kui tal ei ole tagatist, et ta saab nende kulude summa katta litsentside väljastamisega, olles kord avastanud ilma loata kasutamise, ja seda enam, kui autorid on nüüdsest vabad liituma kollektiivse esindamise organisatsiooniga, mida nad eelistavad.

154    Lõpuks tuleb arvesse võtta seda, et isegi kui koostöö kohaliku kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kasutajale litsentsi andva organisatsiooni vahel oleks võimalik, eeldab see koostöö arvestamist kolme kollektiivse esindamise organisatsiooniga, st kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon C, volitav kollektiivse esindamise organisatsioon A, kes omab repertuaari A, ja volitatud kollektiivse esindamise organisatsioon B, kes võib kollektiivse esindamise organisatsiooni A poolt talle antud volituse alusel anda litsentse repertuaarile A territooriumil C. Olgugi et kollektiivse esindamise organisatsiooni C sekkumine võib tuua kaasa kulusid, ei ole komisjon selgitanud, millist kasu saaks kollektiivse esindamise organisatsioon A sellest, kui ta usaldaks repertuaari A haldamise territooriumil C mitte kollektiivse esindamise organisatsioonile C, vaid kollektiivse esindamise organisatsioonile B, samas kui tekivad täiendavad kulud.

155    Teiseks väidab komisjon, et vaidlustatud otsuses viidatud autoriõiguste kasutusviiside jaoks on olemas tehnilised lahendused, mis võimaldavad kontrollida litsentsi saajat distantsilt. Selle kohta kinnitab ta, et kollektiivse esindamise organisatsioonid on juba rakendanud litsentside väljastamise praktikat, mis näitab, et nad on suutelised kontrollima kasutamist ja kasutajaid väljaspool territooriumi, kus nad vastavalt asuvad (vaidlustatud otsuse põhjendus 174).

156    Ometi ei saa komisjon kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsuse hagejapoolset selgitust, mis puudutab vajadust võidelda ebaseaduslike kasutamiste vastu, lükata tagasi lihtsa väitega, et vaidlustatud otsuses viidatud kasutusviiside jaoks on olemas tehnilised lahendused, mis võimaldavad kaugjärelevalvet.

157    Tõsi on küll see, et mainitud otsuse põhjenduses 189 on komisjon lisanud, et suulise ärakuulamise käigus näitas European Digital Media Association (EDIMA) (ühendus, mis esindab audio- ja audiovisuaalteoseid online pakkuvaid äriühinguid), et muusika online-edastamise puhul on kaugjärelevalve praktikas võimalik. Igal muusikateosel on elektrooniline identiteet ja igal personaalarvutil on oma internetiprotokolli aadress. Selle teabe põhjal saab kollektiivse esindamise organisatsioon litsentsi andmisel tagada, et kasutajal on võimalik täpselt teada saada, millist muusikateost kasutatakse, milline arvuti seda teeb ja mis on kasutuse eesmärk. Siis saab litsentsi saanud kasutaja saata need andmed kollektiivse esindamise organisatsioonile, kes kasutab seda teavet õiguse omajatele kasutustasude täpseks jagamiseks.

158    See selgitus piirdub aga väljastatud litsentside jälgimisega, kuid ei vasta küsimusele, kuidas ilma loata kasutamist avastada ja menetleda ning kes seda tegema peaks. Veel vähem võimaldab see selgitus mõista, millised on need majanduslikud kaalutlused kollektiivse esindamise organisatsiooni jaoks teostada antud turul kaugjärelevalvet, samas kui sel turul tegutsevad kasutajad, kellel ei ole vajalikku litsentsi, võivad seda taotleda muult kollektiivse esindamise organisatsioonilt kui see, kes teostab järelevalvet.

159    Kuna puudub konkreetne teave selle kohta, kas vaidlustatud otsuse põhjenduses 189 mainitud tehnilised lahendused võimaldavad tõhusalt võidelda ilma loata kasutamise vastu, tuleb uurida, kas vaidlustatud otsuses hageja argumentidele vastamiseks komisjoni poolt toodud näited muudavad ebausutavaks hageja selgituse, mille kohaselt on siseriiklike territoriaalsete piirangute eesmärk tagada võitluse tõhusus muusikateoste ilma loata kasutamise vastu.

160    Selles osas tuleb arvesse võtta asjaolu, et kui komisjon kasutab teatud näiteid, et muuta hageja tees ebausutavaks, on tal kohustus tõendada, miks need näited on asjakohased. Lisaks ei saa komisjon hagejale ette heita seda, et ta ei ole esitanud täpsustusi oma muu selgituse osas, kuna rikkumise tõendamise kohustus lasub komisjonil. Seega, kui komisjon leiab haldusmenetluse etapis, et hageja ei ole oma selgitust piisavalt põhjendanud, peab ta asja uurimist jätkama või tõdema, et puudutatud isikud ei ole suutnud esitada vajalikku teavet. Antud asjas ei nähtu aga vaidlustatud otsusest, et komisjoni ebapiisav analüüs oleks tulenenud asjaolust, et ta ei saanud hagejalt ega kollektiivse esindamise organisatsioonidelt teavet, mida tal oli vaja, et kontrollida, kas kollektiivse esindamise organisatsioonide käitumise paralleelsuse selgitamiseks esineb usutavaid selgitusi

–       NBC mudel

161    Komisjon viitab kõigepealt NBC mudelile (vt eespool punkt 37), mille kohta väidab ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 179, et see võimaldab anda ühe litsentsi, mis hõlmab mehaanilisi õigusi ja kasutusõigusi kõikide riikide osas, kus seda mudelit kasutavad kollektiivse esindamise organisatsioonid asuvad. Komisjon on samuti maininud, et „Põhjamaade ja Balti riikide” kollektiivse esindamise organisatsioonid on väitnud, et NBC mudeli kogemus on näidanud, et mis tahes mitut territooriumi hõlmava litsentsimise puhul on tähtis ülesanne riikide kollektiivse esindamise organisatsioonide võrgustikul, mille raames tehakse koostööd õiguste säilitamisel ja õiguse omajate huvides, ning et kohapealne esindatus on vajalik kuritarvituste tuvastamiseks ja kontrolliks.

162    Üldkohtus väitis komisjon talle menetlust korraldavate meetmete raames esitatud küsimusele vastates seevastu, et vähemalt vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei puudutanud NBC mudel esitamisõigusi, vaid üksnes mehaanilisi õigusi. Komisjon lisas, et see ei takistanud tal tugineda sellele mudelile väitmaks, et mitut piirkonda hõlmavate esitusõiguste litsentside andmine ei tekitanud raskusi, sest mehaaniliste õiguste internetis kasutamise kontrollimisega kaasnevad probleemid olid samad, mis kaasnevad esitusõiguste kontrollimisega. Üldkohtu menetluses väitis komisjon, et NBC mudel ei toonud kaasa asjaomaste kollektiivse esindamise organisatsioonide vaheliste vastastikuse esindamise lepingute muutmist ja et mitut piirkonda hõlmavate litsentside andmine selle mudeli raames moodustas esitusõiguse litsentsimisel teatud liiki „kogumi” ühe piirkonna litsentsidest, mida tegelikkuses andis iga kollektiivse esindamise organisatsioon oma asukohajärgse territooriumi suhtes ja mida „kogus kokku” kollektiivse esindamise organisatsioon, kelle poole kasutaja pöördus.

163    Selles osas tuleb märkida, et komisjoni kahtlused ja isegi vastuolud seoses NBC mudeli määratlusega näitavad, et vaidlustatud otsuses ei ole seda süvitsi analüüsitud.

164    Igal juhul esiteks, kui NBC mudel puudutab vaid mehaanilisi õigusi, ei ole komisjon selgitanud põhjuseid, miks tuleks järeldada, et esitusõiguste kasutamise kontrollimisega tekkivad probleemid on sisuliselt samad kui need, mis tekivad mehaaniliste õiguste järelevalvega. Teiseks, kui NBC mudel puudutab ka esitusõigusi, kuid piirdub võimalusega anda kogum ühe piirkonna litsentse, ei ole komisjon selgitanud, kuidas on sellistele litsentsimistele omased järelevalveprobleemid võrreldavad mitut piirkonda hõlmavate litsentsidega seonduvate järelevalveprobleemidega.

165    Kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses seda mudelit piisavalt analüüsinud, ei saa Üldkohus teha mingit järeldust selle kohta, kas komisjoni väide, mille kohaselt ei õigusta autoriõigustega kaitstud teoste ebaseaduslike kasutamiste vastu võitlemise vajadus kollektiivse esindamise organisatsioonide otsust säilitada vastastikuse esindamise lepingutes siseriiklikud territoriaalsed piirangud, on põhjendatud

–       Simulcasti ja Webcastingu kokkulepped

166    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 191 on komisjon viidanud Simulcasti ja Webcastingu kokkulepetele (vt eespool punkt 36), mis näitavat, et tehniliselt ei ole vajalik, et kollektiivse esindamise organisatsioonid oleksid füüsiliselt esindatud asjaomases piirkonnas selleks, et nad saaksid anda mitut repertuaari ja piirkonda hõlmavaid litsentse internetis esitamiseks ja nõuetekohaselt teostada järelevalvet nende kasutamise üle.

167    On selge, et Simulcasti ja Webcastingu kokkulepped ei puuduta esitusõigusi, vaid teist liiki intellektuaalomandi õigusi, nagu seda on autoriõigusega kaasnevad õigused. Vaidlustatud otsus ei sisalda aga selgitusi põhjuste kohta, miks autoriõigustega kaasnevate õiguste osas kõrvale lükatud lahendused peaksid olema kohaldatavad vaidlustatud otsuses viidatud õiguste suhtes. Vaidlustatud otsuses ei ole kordagi võrreldud kõnealuste intellektuaalomandi õiguste erinevate vormide tunnuseid või majanduslikku väärtust ning samuti ei sisalda see andmeid Simulcasti ja Webcastingu kokkulepete praktilise rakendamise kohta.

168    Neil asjaoludel ei saa väita, et nendele kokkulepetele tuginemine võimaldaks komisjonil ümber lükata selgituse, mille kohaselt on siseriiklike territoriaalsete piirangute säilitamine vastastikuse esindamise lepingutes tingitud soovist tagada võitlus ilma loata kasutamise vastu.

–       Santiago kokkulepe

169    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 192 on komisjon tuginenud Santiago kokkuleppele (vt eespool punktid 29, 31 ja 108–113), mis tõendavat võimalust anda mitut piirkonda hõlmavaid litsentse.

170    Viide sellele kokkuleppele ei ole aga asjakohane, kuna komisjon võtab arvesse vaid kokkuleppe esimest osa, st võimalust anda territoriaalselt piiritlemata litsentse, võtmata arvesse kokkuleppe teist osa, st selliste litsentside andmise võimaluse piiramine üksnes kasutajatega, kes asuvad litsentsi andva kollektiivse esindamise organisatsiooniga samal territooriumil. Komisjon ei selgita vaidlustatud otsuses põhjuseid, miks Santiago kokkuleppega loodud süsteem tagaks ebaseaduslike kasutamiste vastase võitluse tõhususe, isegi kui kokkuleppe teist osa ei arvestata.

171    Kuigi Üldkohtu ülesanne ei ole käesoleva hagi raames otsustada nende põhjenduste põhjendatuse üle, millele tuginedes komisjon Santiago vastuväidetes leidis, et kõnealune kokkulepe on vastuolus EÜ artikliga 81, sest see tagab ühele kollektiivse esindamise organisatsioonile võimaluse anda litsentse konkreetses piirkonnas asuvatele kasutajatele, ei saa siiski jätta tähelepanuta seda, et Santiago kokkuleppega ette nähtud süsteem, mis erineb siseriiklike territoriaalsete piirangute süsteemist, kuid mis endiselt põhineb ainuõiguse tagamisel kohalikule kollektiivse esindamise organisatsioonile, ei võimalda teha järeldusi seoses ilma loata kasutamise vastase võitluse tõhususega kontekstis, kus kollektiivse esindamise organisatsioonid omavahel konkureerivad.

172    Samadel põhjustel ei olnud komisjonil alust tugineda ka Tšehhi kollektiivse esindamise organisatsiooni Ochranný svaz autorský pro práva k dílům hudebním (OSA) vastusele, mille ta esitas vastuväidetele ja mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 180 ja 181. Nimelt piirdus OSA selgitusega, et ta oli andnud litsentse sisuliselt Santiago kokkuleppe alusel ehk siis mitut piirkonda hõlmavaid litsentse, kuid üksnes Tšehhi Vabariigis asuvatele kasutajatele.

–       Ühisettevõte Celas, otseste litsentside andmine ja kirjastaja initsiatiiv

173    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 193 (vt eespool punkt 38) on komisjon viidanud asjaolule, et Saksamaa ja Ühendkuningriigi kollektiivse esindamise organisatsioonid asutasid 2006. aasta jaanuaris ühisettevõtte Celas, mis tegutseb üleeuroopalise koondsüsteemina, et litsentsida online-süsteemi ja mobiilside kaudu edastatava angloameerika repertuaari õigusi, mis kuuluvad ühele kirjastajale. Vaidlustatud otsuse kohaselt annab Celas üle-euroopalisi litsentse mis tahes EMP riigis asuvatele kasutajatele. Seega on see uus mudel näide selle kohta, et kollektiivse esindamise organisatsioonidel on tehniliselt võimalik mitut piirkonda hõlmavat litsentsi pakkuda ja et väited kollektiivse esindamise organisatsioonide auditeerimise, järelevalve ja jõustamisülesannete kohta ning litsentsi andja ja litsentsi saaja asumise kohta geograafiliselt lähedases piirkonnas ei õigusta praegust paralleelset tegevust seoses territoriaalsete piirangutega.

174    Tuleb tõdeda, et nagu komisjon seda ise ka möönab, annab Celas litsentse mehaanilistele õigustele, mitte aga esitusõigustele. Kuna komisjon ei ole selgitanud, kuidas tekitab õiguste esimese kategooria kasutamise üle järelevalve teostamine raskusi, mis on võrreldavad raskustega seoses teise kategooria kasutamise üle teostatava järelevalvega, ei võimalda Celasi näide hageja argumente ümber lükata. Tulenevalt komisjoni kirjalikust vastusest Üldkohtu küsimusele täiendavad Celasi litsentse vastavad esitusõiguste litsentsid, mida annavad Performing Right Society ja GEMA. Viimati mainitud litsentsid on aga üksnes üks liik otseseid litsentse, kuna need kaks kollektiivse esindamise organisatsiooni annavad vaid litsentse, mis hõlmavad küll mitut piirkonda, kuid on piiratud repertuaariga, mille nad on saanud õiguste omajatelt otse, mitte aga vastastikuse esindamise lepingute kaudu.

175    Neil asjaoludel tekib küsimus, kas otseste litsentside nähtus võimaldab teha järeldusi vaidlustatud otsuse artiklis 3 viidatud kooskõlastatud tegevuse tõendamise suhtes. Samas tuleb märkida, et nende litsentside olemasolu ei sea kahtluse alla kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsust, kuna vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvaid siseriiklikke territoriaalseid piiranguid ei mõjuta asjaolu, et volitav kollektiivse esindamise organisatsioon annab oma repertuaarile ise litsentse, mis kehtivad samuti volitatud kollektiivse esindamise organisatsiooni piirkonnas. Otseste litsentside andmine ei pane aga kahte kollektiivse esindamise organisatsiooni konkureerima samadele kasutajatele litsentside andmise üle. Nimelt, nagu nähtub komisjoni kirjalikust vastusest Üldkohtu küsimusele, annavad kollektiivse esindamise organisatsioonid – vähemalt need, kellel on vajalik struktuur – otseseid litsentse üksnes suurtele kasutajatele, sest ainult viimastega seoses kompenseerivad litsentside kasutamise üle järelevalve teostamisest tulenevaid kulusid suur hulk esitamisi nende kasutajate poolt. Seega, kui kollektiivse esindamise organisatsioon A annab otsesed litsentsid riigis B tegutsevatele suurtele kasutajatele, on kollektiivse esindamise organisatsioon B siiski ainus, kes võib anda repertuaarile A litsentse riigis B tegutsevatele muudele kasutajatele.

176    Sellest tuleneb, et otseste litsentside nähtus, kuhu kuulub Celasi tegevus ja nende kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevused, kes on loonud ja kes annavad Celasi litsentsidele täiendavaid litsentse, ei tekita järelevalveprobleeme, mis on võrreldavad nendega, mida kirjeldab hageja. Seega ei võimalda need elemendid, millele komisjon tugineb, täiendava selgituse puudumisel hageja teesi ümber lükata.

177    Sama kehtib ka kirjastaja initsiatiivi kohta (vt eespool punkt 44), millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 220 viitab. Olgugi et vaidlustatud otsusest seda ei nähtu, on komisjon Üldkohtule esitatud dokumentides möönnud, et see initsiatiiv puudutab vaid mehaanilisi õigusi. Lisaks, nagu rõhutab hageja, ei ole komisjon kordagi – ja veel vähem vaidlustatud otsuses – selgitanud, kuidas on tingimused, milles tegutseb suur kirjastaja, kel on rahvusvahelisel tasandil äriliselt atraktiivne repertuaar, võrreldavad tingimustega, milles tegutsevad kollektiivse esindamise organisatsioonid.

–       Dokument pealkirjaga „Cross border collective management of online rights in Europe”

178    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 194 on komisjon märkinud, et siseriiklike territoriaalsete piirangute kaotamisest tulenevate tehniliste ja majanduslike raskuste puudumist kinnitab asjaolu, et teatud kollektiivse esindamise organisatsioonid allkirjastasid dokumendi pealkirjaga „Cross border collective management of online rights in Europe” (on-line õiguste piiriülene kollektiivne haldamine Euroopas), eelistades seega mitut repertuaari ja piirkonda hõlmavate litsentside süsteemi.

179    Selles osas tuleb märkida, et selle dokumendi allkirjastanud kollektiivse esindamise organisatsioonid on sellest hoolimata esitanud vaidlustatud otsuse peale hagid, mis võib aga vähendada selle dokumendi võimet tõendada, et mitut repertuaari ja piirkonda hõlmavate litsentside andmisel ei esine tehnilisi probleeme. Igal juhul on selle dokumendi tõenduslik väärtus oluliselt vähenenud, kuna toimikust ei nähtu, et asjaomased kollektiivse esindamise organisatsioonid oleks astunud vähimaidki samme, et rakendada selles välja toodud ettepanekut.

180    Eeltoodust tuleneb, et komisjoni esitatud tõendid ei ole piisavad, et muuta ebausutavaks hageja esitatud muus kui kooskõlastatud tegevuses seisnenud selgitus kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelse tegevuse kohta, mille aluseks on vajadus tagada muusikateoste ilma loata kasutamise vastu võitlemise tõhusus.

c)     Järeldus siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutava kooskõlastatud tegevuse tõendamise kohta

181    Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute osas, kuna ta ei ole näidanud, et kollektiivse esindamise organisatsioonid oleksid selles osas omavahel kooskõlastanud, ega esitanud tõendeid, mis muudaksid ebausutavaks hageja selgituse kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelse tegevuse kohta. Neil asjaoludel ei ole vajalik kontrollida hageja muid selgitusi.

D –  Järeldus hagi lahenduse kohta

182    Kuna esimese väite esimene ja teine osa, mis puudutavad vastavalt liikmesuse klauslit ja ainuõiguse klauslit, loeti põhjendamatuks, siis tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata vaidlustatud otsuse artikleid 1 ja 2 puudutavas osas.

183    Lisaks, kuna eespool toodust ilmneb, et hageja esimese väite kolmas osa siseriiklike territoriaalsete piirangute osas on põhjendatud, siis tuleb, ilma et oleks vajalik analüüsida hageja muid väiteid, tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3 hagejat puudutavas osas. Selles osas tuleb märkida, et hageja nõue tühistada nimetatud artikkel on ilmselgelt vastuvõetamatu osas, milles see puudutab kõnealuses artiklis märgitud teisi kollektiivse esindamise organisatsioone. Kui vaidlustatud otsuse üks adressaatidest otsustab esitada tühistamishagi, siis on liidu kohtu poole pöördutud üksnes otsuse nende elementide osas, mis puudutavad seda adressaati. Seevastu ei kuulu teisi adressaate puudutavad elemendid selle kohtuasja esemesse, mida nimetatud kohtul on käesoleval juhul palutud lahendada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, EKL 1999, lk I‑5363, punkt 53, ning Üldkohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punktid 59 ja 60).

184    Neil asjaoludel ei ole vajalik kontrollida hageja teisi väiteid.

185    Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 4 samuti tühistada ulatuses, milles viidatakse otsuse artiklile 3, hagejat puudutavas osas.

 Kohtukulud

186    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

187    Kuna hagi rahuldati osaliselt, hinnatakse kohtuasja asjaolusid õiglaselt, otsustades, et komisjon kannab ise oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja pool hageja kohtukuludest ning hageja kannab oma kohtukuludest poole. Hageja ja komisjon kannavad kumbki ise oma kohtukulud ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 16. juuli 2008. aasta otsuse K(2008) 3435 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluses (Juhtum COMP/C2/38.698 – CISAC) artikkel 3 Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teosto ry’d puudutavas osas.

2.      Tühistada otsuse K(2008) 3435 (lõplik) artikkel 4 ulatuses, milles viidatakse otsuse artiklile 3, Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teostot puudutavas osas.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja pool Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teosto kohtukuludest.

5.      Jätta pool Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teosto kohtukuludest tema enda kanda.

6.      Jätta Säveltäjäin Tekijänoikeustoimisto Teosto ja komisjoni kohtukulud ajutiste meetmete kohaldamise menetluses nende endi kanda.

Kanninen Soldevila Fragoso Van der Woude

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. aprillil 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

I –  Haldusmenetlus

II –  Tüüplepingu tingimused

III –  Asjaomased turud

IV –  EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 kohaldamine

A –  Liikmesuse, ainuõiguse ja mittesekkumise klauslid

B –  Siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutav kooskõlastatud tegevus

V –  Resolutsioon

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I –  Esimene väide, et EÜ artikli 81 lõiget 1 on valesti kohaldatud

A –  Esimese väite esimene osa, mis puudutab liikmesuse klauslit

B –  Esimese väite teine osa, mis puudutab ainuõiguse klauslit

C –  Esimese väite kolmas osa, mis puudutab territoriaalseid piiranguid

1.  Sissejuhatavad märkused

2.  Territoriaalseid piiranguid puudutava kooskõlastatud tegevuse tõendamine

a)  Nende elementide tõendusväärtus, mille komisjon esitas, et tõendada kooskõlastatud tegevust, tuginemata kollektiivse esindamise organisatsioonide käitumise paralleelsusele

Kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid CISAC hallatavate tegevuste raames

Santiago kokkulepe

Sydney kokkulepe

Väidetav ajalooline seos ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel

Järeldus komisjoni esitatud tõendusmaterjali kohta

b)  Muude kui kooskõlastatud tegevust puudutavate selgituste usutavus kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelse tegevuse kohta

Sissejuhatavad märkused

Vajadus kohapealse esindatuse järele, et tagada muusikateoste ilma loata kasutamise vastase võitluse tõhusus

–  NBC mudel

–  Simulcasti ja Webcastingu kokkulepped

–  Santiago kokkulepe

–  Ühisettevõte Celas, otseste litsentside andmine ja kirjastaja initsiatiiv

–  Dokument pealkirjaga „Cross border collective management of online rights in Europe”

c)  Järeldus siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutava kooskõlastatud tegevuse tõendamise kohta

D –  Järeldus hagi lahenduse kohta

Kohtukulud

*Kohtumenetluse keel: soome.