3. augustil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 28. juuni 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F-49/10, De Nicola versus EIP

(kohtuasi T-418/11 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Carlo De Nicola (Strassen, Luksemburg) (esindaja: advokaat L. Isola)

Teine menetluspool: Euroopa Investeerimispank

Nõuded

Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:

-    muuta Avaliku Teenistuse Kohtu 28. juuni 2011. aasta otsust kohtuasjas F-49/10, mis puudutab:

-    11. mai 2010. aasta otsuse, mis tehti teatavaks emaili teel, tühistamist osas, milles EIP ei andnud nõusolekut haldusmenetluseks ja nurjas katse lahendada vaidlus kompromissiga, jättes 3000 eurole vastavate ravikulude hüvitamise taotluse vaikimisi rahuldamata;

-    mõista EIP-lt apellandi kasuks välja 3000 eurot koos intressidega, arvestades inflatsiooniga, ja kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant järgmised väited.

A)    Asjaolud.

1)    Apellant väidab, et ühte nõuet on moonutatud ja teise suhtes on jäetud seisukoht võtmata.

2)    Veel väidab ta, et eelistati institutsiooni, kes taas piirdus teatavate asjaolude kinnitamisega, mille Avaliku Teenistuse Kohus luges tõendatuks.

B)    Tühistamisnõue.

3)    Apellant palus tühistada 11. mail 2010 emaili teel teatavaks tehtud otsuse osas, milles EIP keeldus nimetamast kolmandat arsti, keeldus algatamast lepitusmenetlust personalieeskirja artikli 41 alusel ja keeldus talle hüvitamast 3000 eurole vastavaid kulusid, mis seondusid talle Itaalias välja kirjutatud ja tehtud laserraviga.

4)    Kolmanda arsti nimetamisest keeldumise vaidlustamise osas tunnistas Avaliku Teenistuse Kohus hagi vastuvõetamatuks, leides, et apellant oleks pidanud vaidlustama olematu 24. märtsi 2008. aasta otsuse, kuid ei selgitanud, milline seos oli vaidlustatud otsuse ja selle otsuse vahel, millest kahju oli tingitud, ning milliste õigusnormide alusel oli EIP esindaja arvamusest saanud EIP keelduv otsus.

5)    Apellant kinnitab, et mis puutub menetluse sisedokumenti, siis arvamus ei tekita õigusi ega kohustusi ning seda ei saa kunagi eraldiseisvalt vaidlustada.

Avaliku Teenistuse Kohus jättis aga tähelepanuta kogu kohtupraktika ja pidas vajalikuks luua kolmekuulise tähtaja menetluse mis tahes sisedokumendi vaidlustamiseks, sedastades, et kohtusse pöördumise tähtaeg hakkab kulgema sellest kuupäevast, mil töötaja esitab taotluse, sõltumata otsuse vastuvõtmisest ning ilma, et ta teaks selle otsuse põhjendust.

6)    Apellant vaidlustab kõik institutsioonidele ette nähtud eeskirjad, mida Avaliku Teenistuse Kohtu sõnul kohaldatakse EIP suhtes, mis on loodud nagu eraõiguslik pank ja mille töötajatel on eraõiguslik tööleping. Seetõttu pole ei ole personali puudutavad aktid haldusaktid, need ei kujuta endast avaliku võimu teostamist, ei ole avaliku võimu õigusaktid ning neil ei ole seaduslikkuse presumptsiooni. Järelikult ei ole mingisugust analoogiat avalike teenistujatega ning neid korraldusmeetmeid, mis on võetud, nagu neid võidakse võtta mis tahes eraõiguslikus pangas, ei ole vaja pidada järjepidevateks.

7)    Apellant heidab veel ette põhjenduse ebaloogilisust osas, milles välistati temapoolne vabandatav eksimuse ning leiti, et ta pidi olema teadlik tema kaitsjale teatavaks tehtud aktist.

8)    Lõpuks väidab apellant, et tühine õigusakt on igas õiguskorras igal ajal vaidlustatav ning mitte ainult selle lühikese tähtaja lõppemisel, mis on ette nähtud tühistatavate aktide jaoks.

9)    Mis puutub personalieeskirja artiklis 41 sätestatud lepitusmenetlusse, siis apellant kinnitab, et tegemist ei ole menetlustingimusega ning seega soovib Avaliku Teenistuse Kohus õigusvastaselt samastada selle halduskaebusega, mille peavad esitama liidu avalikud teenistujad ning mis on kohustuslik ja paneb piiri sellele järgneva kaebuse esitamisel kohtusse.

10)    Lepitusmenetluse algamisest keeldumise vaidlustamise puhul peab apellant Avaliku Teenistuse Kohtu otsust õigusvastaseks, kuna pangal ei ole kunagi õigust sellest keelduda.

Sellest järeldub ühelt poolt, et niisugust keeldumist ei saa õigustada ükski põhjendus, ning teiselt poolt, et töötaja kaebuse rahuldamisel peab panga vastutust käsitada suurenenuna ja temalt tuleb kindlasti kohtukulud välja mõista.

11)    Laserteraapia kulude hüvitamisest vaikimisi keeldumise kohta väidab C. De Nicola, et põhjenduse puudumine on kindel märk võimu kuritarvitamisest, kuna hüvitamisest saab õiguspäraselt keelduda vaid kolmel juhul, samas tähendab formaalse akti puudumine absoluutset tühisust, mida võib sellisena vaidlustada igal ajal.

12)    Lõpuks peab kohtuotsus kindlasti tunnistada õigusvastaseks osas, milles Avaliku Teenistuse Kohus jättis seisukoha võtmata, leides, et tal puudub vajalik teave.

C)    Kohtukulude hüvitamise nõue.

13)    Avaliku Teenistuse Kohus tunnistas selle nõude vastuvõetamatuks poolelioleva kohtuasja vastuväite tõttu, kuigi kodukorras ei ole poolelioleva kohtuasja vastuväidet ette nähtud. Lisaks ei selgitanud ta, kuidas saab olla nõuete samasus esimeses astmes poolelioleva kohtuasja ja apellatsioonimenetluses poolelioleva kohtuasja vahel, ega seda, kuidas ja kes esitas tõendusmaterjali, millel see otsus põhineb.

14)    Lõpuks leiab apellant, et kui apellatsioonkaebus rahuldatakse ja vaidlustatud kohtuotsus muudetakse, tuleb teha uus otsus kohtukulude osas, sealhulgas esimese astme kohtukulud.

____________