Esialgne tõlge

Kohtuasi T‑52/15

Sharif University of Technology

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelva levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Iraani valitsuse toetamine – Uurimis- ja tehnoloogia arendustegevus sõjandusvaldkonnas või seotud valdkondades – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigusnormi rikkumine ja hindamisviga – Omandiõigus – Proportsionaalsus – Võimu kuritarvitamine – Kahju hüvitamise nõue

Kokkuvõte – Üldkohtu (seitsmes koda) 28. aprilli 2016. aasta otsus

1.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Iraani valitsuse rahaline toetamine – Mõiste – Põhjusliku seose vajalikkus Iraani valitsust toetava käitumise ja tuumarelvade leviku alase tegevuse vahel – Puudumine

(Nõukogu otsus 2010/413/ÜVJP, artikli 20 lõike 1 punktid b ja c, ning nõukogu otsus 2012/35/ÜVJP, põhjendus 13; nõukogu määrus nr 267/2012, artikli 23 lõike 2 punktid a ja d)

2.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Iraani valitsuse rahaline toetamine – Mõiste – Uurimis- ja tehnoloogia arendustegevus sõjandusvaldkonnas või seotud valdkondades – Hõlmamine – Tingimus

(Nõukogu otsus 2010/413/ÜVJP, artikli 1 lõike 1 punkt c ja artikli 20 lõike 1 punkt c; nõukogu määrus nr 267/2012, artikli 5 lõike 1 punkt a ja artikli 23 lõike 2 punkt d)

3.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Õiguse sõna- ja teabevabadusele piiramine – Õiguse haridusele piiramine – Omandiõiguse piiramine – Proportsionaalsuspõhimõtte rikkumine – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 11 ja 14, artikli 17 lõige 1 ja artikli 52 lõige 1; nõukogu otsused 2010/413/ÜVJP ja 2014/776/ÜVJP; nõukogu määrused nr 267/2012 ja nr 1202/2014)

4.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Kumuleeruvad tingimused – Ühe tingimuse puudumine – Kahju hüvitamise nõude tervikuna rahuldamata jätmine

(ELTL artikli 340 teine lõik)

1.      Mis puudutab Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, nt Iraani valitsust toetavate üksuste rahaliste vahendite külmutamine, ei eelda nimetatud valitsuse toetamisega seotud kriteerium, et tõendatakse põhjuslik seos Iraani valitsust toetava käitumise ja tuumarelva leviku alase tegevuse vahel.

Nimetatud kriteerium ei puuduta mitte igasugust toetust Iraani valitsusele, vaid seda liiki toetust, mis oma kvantitatiivse või kvalitatiivse olulisuse tõttu aitab kaasa Iraani tuumarelvade leviku alasele tegevusele. Iraani valitsuse toetamisega seotud kriteerium, tõlgendatuna liidu kohtu teostatava kontrolli raames, koostoimes eesmärgiga, mis seisneb Iraani valitsusele surve avaldamises, et sundida teda lõpetama oma tegevust, mis kujutab endast tuumarelvade levikuga seotud ohtu, määratleb selliselt objektiivselt piiritletud kategooria isikuid ja üksusi, kelle suhtes võidakse kohaldada rahaliste vahendite külmutamise meetmeid.

Nimelt, pidades silmas rahaliste vahendite külmutamise meetmete eesmärki, nähtub viidatud kriteeriumist ühemõtteliselt, et see puudutab eesmärgipäraselt ja valikuliselt puudutatud isiku või üksuse enda tegevust, isegi kui neil ei ole iseenesest mingit otsest või kaudset seost tuumarelvade levikuga, kuid nad võivad seda siiski soodustada, andes Iraani valitsusele ressursse või materiaalseid, rahalisi või logistilisi vahendeid, mis võimaldavad tal edendada tuumarelvade leviku alast tegevust.

Mõiste „Iraani valitsusele toetuse andmine“ ei eelda seose olemasolu selle toetuse ja Iraani Islamivabariigi tuumaenergialase tegevuse vahel. Seoses sellega ei tohi ajada segamini ühelt poolt Iraani valitsuse toetamisega seotud kriteeriumi, mis on esitatud otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 23 lõike 2 punktis d, ja teiseks kriteeriumi, mis on seotud „toetuse andmisega Iraani tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergialase tegevuse või tuumarelva kandevahendite väljatöötamise jaoks“, mis on esitatud selle otsuse artikli 20 lõike 1 punktis b ja selle määruse artikli 23 lõike 2 punktis a. Esimese kriteeriumi kohaldamine ei eelda aga teataval tasemel, isegi mitte kaudse seose olemasolu Iraani tuumaenergialase tegevusega, mis on nõutud teise eelmainitud kriteeriumi kohaldamiseks, mis on seotud Iraani tuumaenergialase tegevuse toetamisega.

Nimelt, mis puutub vaidlusalusesse kriteeriumi, siis nähtub selgelt otsuse 2012/35, millega muudetakse otsust 2010/413, põhjendusest 13, millega lisati see kriteerium otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, et nõukogu, olles asunud seisukohale, et Iraani valitsusele toetuse andmine võis edendada tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikku tuumaenergialast tegevust või tuumarelva kandevahendite väljatöötamist, kavatses laiendada loeteludesse kandmise kriteeriume, laiendades rahaliste vahendite külmutamise meetmete vastuvõtmist nende isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad nimetatud valitsust, ilma et oleks nõutud, et see toetus oleks sellise tegevusega otseselt või kaudselt seotud.

Seega Iraani valitsuse toetamise ja tuumarelva levikut edendava tegevuse vahelise seose olemasolu on kohaldatavates õigusnormides sõnaselgelt kindlaks tehtud. Selles kontekstis tuleb Iraani valitsuse toetamisega seotud kriteeriumist aru saada nii, et see puudutab igasugust abi, mis – kuigi sellel ei ole mingit otsest või kaudset seost tuumarelva väljatöötamisega – võib sellegipoolest oma kvantitatiivse või kvalitatiivse tähtsuse tõttu sellele kaasa aidata, andes Iraani valitsusele eelkõige materiaalseid, rahalisi või logistilisi vahendeid või ruume. Nõukogu ei ole siiski kohustatud tõendama, et sellise käitumise, mis kujutab endast toetuse andmist, ja tuumarelva levikule kaasaaitamise vahel on seos, kuna selline seos on kindlaks tehtud kohaldatavates õigusnormides.

(vt punktid 49–54)

2.      Otsusest 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja määrusest nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid tuleneb, et piiravad meetmed võidakse võtta isikute ja üksuste suhtes, kes osalevad Iraani Islamivabariigi poolt sõjalises või sellega seotud valdkonnas keelatud kaupade või tehnoloogiate soetamises või annavad tehnilist abi seoses nende kaupade või tehnoloogiatega. Nimelt on liidu seadusandja kohaldatavate aktide üldreeglites teinud kindlaks seose niisuguste kaupade ja tehnoloogia ning tuumarelvade leviku vahel.

Eelkõige on otsuse 2010/413 artikli 1 lõike 1 punktis c keelatud Iraani Islamivabariigile relvade ja nendega seotud igat tüüpi materjalide, sealhulgas sõidukite ja sõjalise varustuse tarnimine, müük või üleandmine. Lisaks on määruse nr 267/2012 artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt keelatud pakkuda Iraani isikule, üksusele või asutusele või kasutamiseks Iraanis otse või kaudselt tehnilist abi seoses sõjaliste kaupade Euroopa Liidu ühises nimekirjas, mis on vastu võetud nõukogu poolt, loetletud kaupade ja tehnoloogiatega, või seoses kõnealuses nimekirjas loetletud kaupade tarnimise, tootmise, hoolduse või kasutamisega. Seega tegi seadusandja kindlaks, et on olemas seos Iraani Islamivabariigi poolt sellise varustuse hankimise ja Iraani valitsuse poolt tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergialase tegevuse või tuumarelva kandevahendite väljatöötamise vahel, kui ta nägi määruse nr 267/2012 raames ette sellise keelu, mis puudutab teatavat sõjalist varustust.

Seda tõlgendust toetavad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 1737 (2006) ja 1929, mida on nimetatud otsuse 2012/35, millega muudetakse otsust 2010/413, põhjendustes 1 ja 4. Nimelt tuleb liidu õiguse üldnormide, millega nähakse ette piiravad meetmed, tõlgendamisel arvesse võtta nendega rakendatava Julgeolekunõukogu resolutsiooni sõnastust ja eesmärki . Kaks eelmainitud resolutsiooni viitavad konkreetsete meetmete vastuvõtmisele, et takistada Iraani Islamivabariigil tehnoloogiate kasutamist, mis võivad toetada neid tuuma- ja raketiprogramme. Eelkõige sisaldavad selle varustuse ja tehnoloogiate loetelud, mille tarnimine Iraani Islamivabariigile on nimetatud resolutsioonidega keelatud, s.o loetelud, millele viitab eelkõige resolutsioon 1929, satelliite ja mehitamata õhusõidukeid.

Seega, toetuse andmine Iraani valitsusele seoses uurimistegevuse ja tehnoloogia arendamisega sõjalises või sellega seotud valdkonnas vastab Iraani valitsuse toetamisega seotud kriteeriumile, mis on sätestatud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d, kui see on seotud sõjaliste kaupade ühises nimekirjas loetletud varustuse või tehnoloogiatega, mida Iraani Islamivabariigil on keelatud omandada.

(vt punktid 61–65)

3.      Vt kohtuotsuse tekst.

(vt punktid 109 ja 110)

4.      Vt kohtuotsuse tekst.

(vt punktid 120 ja 121)