Kohtuasi T‑317/12
Holcim (Romania) SA
versus
Euroopa Komisjon
Lepinguväline vastutus – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Süüline vastutus – Komisjoni keeldumine avaldada teavet ja keelata kõik tehingud väidetavalt varastatud saastekvootidega – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Mittesüüline vastutus
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kaheksas koda), 18. september 2014
1. Kohtumenetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Vaidluseseme määratlemine – Ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest – Liidu institutsiooni poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist taotlev hagiavaldus – Andmed, mis võimaldavad määratleda institutsioonile etteheidetavat käitumist ja põhjuslikku seost ning tekitatud kahju tegelikku ja kindlat laadi
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik ja artikli 53 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
2. Kahju hüvitamise nõue – Iseseisev laad – Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine – Erand – Võimatus saavutada kahju hüvitamist siseriikliku kohtu kaudu – Õiguskaitsevahendite mittetäielik ärakasutamine, mis takistab liidu kohtul hinnata väidetava kahju olemasolu ja ulatust – Vastuvõetamatus
(ELTL artikkel 268 ja ELTL artikli 340 teine lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
3. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Liidu õiguse piisavalt selge rikkumine – Institutsiooni kaalutlusruum akti vastuvõtmisel
(ELTL artikli 340 teine lõik)
4. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Liidu ja liikmesriikide ühtne registrisüsteem – Andmed kvootidega tehtud tehingute kohta – Teavitamine ja konfidentsiaalsus – Kohaldatavad eeskirjad – Erandid – Väidetavalt saastekvootide varguse läbi kannatanud eraõigusliku äriühingu poolt kohtusse pöördumine – Erand
(komisjoni määrus nr 2216/2004, artikkel 10; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikkel 20)
5. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Liidu ja liikmesriikide ühtne registrisüsteem – Andmed kvootidega tehtud tehingute kohta – Teavitamine ja konfidentsiaalsus – Kohaldatavad eeskirjad – Omandiõiguse piiramini – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 17 lõige 1 ja artikli 52 lõige 1; komisjoni määrus nr 2216/2004, artikkel 10; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 19 lõige 3)
6. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Liidu ja liikmesriikide ühtne registrisüsteem – Komisjoni võimalus blokeerida registris teatud kvoodid – Piirid
(komisjoni määrus nr 2216/2004, artiklid 27 ja 69; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikkel 20)
7. Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Esitatud väite täiendamine – Lubatavus
(Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c ja artikli 48 lõike 2 esimene lõik)
8. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusakt – Kahju, mis tekkis komisjoni keeldumise tõttu avaldada konfidentsiaalset teavet kasvuhoonegaaside saastekvootide ja nende kvootide loata ülekandmise kohta neid valdavale äriühingule – Ebatavalise ja erilise iseloomuga kahju puudumine – Liidu vastutus – Välistamine
(ELTL artikli 340 teine lõik; komisjoni määrus nr 2216/2004, artikkel 10)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 55, 56 ja 181)
2. ELTL artiklis 268 ja artikli 340 teises lõigus ette nähtud kahju hüvitamise hagi vastuvõetavus võib teatud olukordades sõltuda sellest, kas on ammendatud riigisisesed õiguskaitsevahendid, mis on olemas siseriikliku ametiasutuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks, eeldusel et need õiguskaitsevahendid tagavad tõhusalt huvitatud üksikisikute õiguste kaitse ja võimaldavad väidetava kahju hüvitamist.
Kui riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud, siis ei saa see automaatselt kaasa tuua Euroopa Kohtu poolt hagi vastuvõetamatuks tunnistamist; see on nii üksnes juhul, kui liidu kohtule esitatud hagi vastuvõetamatus tuleneb tingimata asjaolust, mis ei olnud siseriiklikule kohtule esitatud kahju hüvitamise hagis lõplikult määratletud. Jutt käib juhtumist, kus see asjaolu välistab liidu kohtu poolt talle esitatud hagis viidatud kahju iseloomu ja ulatuse kindlaksmääramise, mistõttu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuded ei ole täidetud.
Samuti juhul kui isik esitab kaks hagi ühe ja sama kahju hüvitamiseks, millest üks on esitatud siseriikliku ametiasutuse vastu ja teine liidu institutsiooni või asutuse vastu ning, kui esineb oht, et kui need kohtud annavad erinevad hinnangud selle kahju kohta, makstakse sellele isikule ebapiisavat või liiga suurt hüvitist, peab liidu kohus enne seda, kui ta saab teha otsuse kahju kohta, ootama kuni liikmesriigi kohus teeb menetlust lõpetava lahendi talle esitatud hagi kohta, enne kui ta otsustab kahju iseloomu ja ulatuse üle. Sellel ooteajal ei või ta seega otsustada liidule etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose üle. Samas on tal isegi enne kui liikmesriigi kohus asja lahendab võimalik kindlaks määrata, kas etteheidetav tegevus toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.
(vt punktid 73–75, 79 ja 80)
3. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 87)
4. Äriühing, kes väidetavalt kannatas kasvuhoonegaaside saastekvootide varguse läbi, ei saa tugineda konfidentsiaalsuseeskirjade erandile kvootidega seotud teabe osas, mida reguleerib määruse nr 2216/2004 (registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87 ning otsusele 280/2004) artikkel 10, et nõuda komisjonilt teabe avaldamist asjaomaste kvootide kohta.
Esiteks näeb direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse direktiivi 96/61) artikkel 20 ette, et komisjoni määratud põhihaldaja korraldab iga registrisse kantud tehingu „automaatse kontrolli”, tagamaks et kvootide väljaandmise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamisega ei ole seotud „eeskirjade rikkumisi” ja teiseks, kui tuvastatakse eeskirjade eiramine, teavitab ta asjaomast liikmesriiki või asjaomaseid liikmesriike; see artikkel ega peale selle ka ükski muu direktiivi 2003/87 või määruse nr 2216/2004 säte ei näe otsesõnu ette seda, et komisjon võiks avaldada väidetavale varguse läbi kannatanule teavet väidetavalt varastatud kvootide kohta. Seoses sellega olgu märgitud, et direktiivi 2003/87 artikkel 20 ei näe ette teabe avaldamist tehingu kohta, mille puhul on toime pandud „eeskirjade eiramine”. Seda enam ei kohusta see komisjoni avaldama teavet sellise tehinguga üleantud kvootide kohta.
Pealegi juhul, kui konfidentsiaalsusest loobumine ei ole möödapääsmatu direktiivi 2003/87 või määruse nr 2216/2004 või veel mõne liikmesriigi õigusnormi nõuetekohaseks kohaldamiseks, ei saa asjaomane äriühing tugineda määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud konfidentsiaalsuseeskirja ratione materiae erandile.
Teiseks, kuna määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõikes 2 on sätestatud erandit kohaldatakse üksnes liikmesriikide õiguskaitseasutuste, maksuametite OLAF, Europoli ja liikmesriikide registrite haldajate huvides, siis ei saa liikmesriigi õiguse alusel asutatud aktsiaselts tulemuslikult viidata ratione personae erandile. Lisaks ei anna see erand komisjonile õigust avaldada registris sisalduvat konfidentsiaalset teavet liikmesriigi kohtu presidendile esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustava kohtuniku ülesannetes. Nimelt ei ole viimatinimetatul esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustava kohtunikuna õiguskaitseasutuse staatust artikli 10 lõike 2 punkti a tähenduses.
(vt punktid 109, 116–119, 122 ja 158)
5. Isegi kui oletada, et määruse nr 2216/2004 (registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87 ning otsusele 280/2004) artiklis 10 sätestatud kasvuhoonegaaside saastekvootide konfidentsiaalsuseeskirju võib pidada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikega 1 tagatud omandiõiguse kasutamise piiranguks, tuleb selle piirangu osas siiski asuda seisukohale, et see on kooskõlas harta artikli 52 lõikes 1 esitatud nõuetega.
Nimelt on need konfidentsiaalsuseeskirjad esiteks ette nähtud määruse nr 2216/2004 (registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87 ning otsusele 280/2004) artiklis 10, mis on kooskõlas direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse direktiivi 96/61) artikli 19 lõikes 3 sätestatuga. Niisiis tuleb neid pidada õiguspärasteks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Teiseks, vastavad need eeskirjad ärisaladuse kaitsmise eesmärgile, see tähendab liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Kolmandaks ei kehtesta need eeskirjad järgitava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalseid nõudeid. Ühelt poolt ei riiva need omandiõiguse põhiolemust. Nimelt iseenesest ei riku need otseselt seda õigust. Teiselt poolt ei ületa need piire, mis on sobivad ja vajalikud nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Väidetava kasvuhoonegaaside saastekvootide varguse juhtumi kohta tuleb sedastada, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 ei keela kriminaalõigusasutusel avaldada konfidentsiaalset teavet, mis on vajalik mõne õigusrikkumise või kuriteo toimepanijate tuvastamiseks, füüsilisele või juriidilisele isikule, kes võib olla kuriteo läbi kannatanu. Nimelt võib määruse artikli 10 lõike 2b kohaselt seda isikut pidada seotuks kaalutlustega, mis on esitatud konfidentsiaalsusest loobumiseks. Lisaks ei keela artikkel 10 sellisel isikul võtta sel moel saadud teabe alusel meetmeid oma kvootide tagasisaamiseks ega muuda selle ülesande täitmist asjatult keerukaks.
(vt punktid 113, 154, 165–169 ja 224)
6. Määruse nr 2216/2004 (registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87 ning otsusele 280/2004) artikkel 69 ei võimalda blokeerida juurdepääsu teatud hoiukontodele kasvuhoonegaaside saastekvootide registri siseselt. See võimaldab üksnes süsteemi ohtu sattumise korral peatada juurdepääsu tervele registrile või ühenduse sõltumatule tehingute registrile tervikuna. Samas näeb määrus nr 2216/2004 ette registris teatud kvootide blokeerimiseks ette üksnes ühe võimaluse, mida käsitleb määruse artikkel 27. Tegemist on juhtumiga, kui käitaja ei ole mõne oma käitise puhul tähtajaks täitnud tehnilisi ettekirjutusi selle käitise tekitatud kasvuhoonegaaside koguse deklareerimisel, mida pädev ametiasutus on kinnitanud.
Direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse direktiivi 96/61) artikkel 20 ei pane otseselt ega kaudselt komisjonile kohustust ega anna isegi õigust neid kvoote blokeerida, mida puudutavad tehingud, mille puhul on eiratud eeskirju nimetatud artikli 20 tähenduses. Nimelt sätestab see artikkel, et esiteks peab komisjon, kes täidab põhihaldaja ülesandeid, teavitama asjaomaseid liikmesriike kui tehingute puhul on rikutud eeskirju ja teiseks tuleneb sellest artiklist, et need liikmesriigid ei tohi neid tehinguid registrisse kanda.
(vt punktid 201, 205 ja 215)
7. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 218)
8. Kui Euroopa Kohtule esitatakse liidu vastutusel tuginev kahju hüvitamise hagi, milles viidatakse kahjule, mida tekitati õigusaktiga, siis ei riku ta õigusnormi, kui ta ei lahenda liidu mittesüülise vastutuse küsimust ja igal juhul lükkab tagasi talle esitatud argumendid, kui ei ole tõendatud, et kahju ei ole ebatavaline ega erakordne. Ebatavalise kahjuga on tegemist siis, kui see ületab asjaomase sektori tegevusala juurde kuuluvate majandusriskide piirid, ja erakordne, kui see mõjutab ühte liiki ettevõtjaid ebaproportsionaalselt võrreldes teiste ettevõtjatega.
Ebatavalist kahju ei kujuta endast komisjoni poolt määruse nr 2216/2004 (registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87 ning otsusele 280/2004) artiklis 10 sätestatud kasvuhoonegaaside saastekvootidega seotud konfidentsiaalsuseeskirjade kohaldamine äriühingu suhtes, kes valdab neid kvoote. Nimelt ei kujuta asjaolu, et artiklis 10 on sellised eeskirjad kehtestatud ja et neid kohaldatakse ühe äriühingu suhtes, endast selles sektoris ebatavalist riski: selliste eeskirjade puudumisel ei oleks võimalik tagada ärisaladust, ja see ohustaks isegi kvootidega kauplemist.
Lisaks on teada, et internetis oleva infosüsteemiga, mille kaudu toimib juurdepääs kvoodikontodele, kaasnevad tehnilised riskid, mis on mõnikord märkimisväärsed ja kahju, mis vastab kvootide väärtusele, mis kanti ilma kvoote valdava äriühingu volituseta elektrooniliselt üle muudele kontodele kui tema omad, ei saa mingil juhul pidada asjaomases sektoris esinevaid majanduslikke või tehnilisi riske ületavaks.
(vt punktid 235–238)