Kohtuasi T-213/02

SNF SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Tühistamishagi – Direktiiv 2002/34/EÜ – Polüakrüülamiidide kasutamispiirangud kosmeetikatoodete koostises – Isiklikult puudutatud isik – Vastuvõetavus

Määruse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Normatiivakt – Direktiiv

(EÜ artikli 230 lõik 4)

2.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Normatiivakt – Hagi, mille esitab asjaomases sektoris tegutsev ettevõtja, kes kuulub ettevõtjate kinnisesse rühma – Vastuvõetamatus

(EÜ artikli 230 lõik 4)

3.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Direktiiv 2002/34, millega piiratakse polüakrüülamiidide kasutamist kosmeetikatoodete koostises – Hagi, mille esitab liikmesriigis polüakrüülamiidide tootmise patenti omav ettevõtja – Vastuvõetamatus

(EÜ artikli 230 lõik 4; komisjoni direktiiv 2002/34)

1.      Kuigi EÜ artikli 230 neljas lõik ei käsitle selgesõnaliselt üksikisikute poolt direktiivi vastu esitatud tühistamishagide vastuvõetavust, siis sellise hagi vastuvõetamatuks tunnistamiseks ainuüksi sellest asjaolust ei piisa. Lisaks ei saa ühenduse institutsioonid pelgalt kõnealuse õigusakti liigi valikuga võtta üksikisikutelt õiguskaitset, mille asutamislepingu nimetatud säte neile annab. Pealegi võib ka üldiselt ettevõtjatele laienev normatiivakt teatud tingimustel neist mõningaid otseselt ja isiklikult puudutada.

(vt punktid 54–55)

2.      Võimalus nende õigussubjektide, kellele meede laieneb, arvu või isegi samasust enam-vähem õigesti määratleda ei tähenda mingil juhul seda, et see meede neid subjekte EÜ artikli 230 lõike 4 tähenduses isiklikult puudutaks, kui on selge, et kõnealust meedet kohaldatakse selles objektiivselt määratletud õigusliku või faktilise olukorra alusel.

Ettevõtja majandustegevusest valdkonnas, mida teatav meede puudutab, ei piisa selleks, et teda võiks käsitleda isiklikult puudutatuna, kui puudub täiendav element, nimelt kõnealuse ettevõtja ja institutsiooni sekkumise vaheline põhjuslik seos, mis näitab, et vaidlustatud meedet vastu võttes määras institutsioon kindlaks, kuidas ettevõtjaga tuleb käituda.

Järelikult sellise direktiivi, mis laieneb objektiivselt määratletud olukordadele ja millel on õiguslik mõju üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele –eelkõige kõigile kosmeetikavahendite tootjatele –, tühistamishagi puhul on vähetähtis, et polüakrüülamiidide tootjaid oli piiratud arv, sest polüakrüülamiidide tootjate ring ei olnud vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise hetkel kinnine, kuna kõnealuses direktiivis ei olnud midagi sellist, mis oleks neid ettevõtjaid, kes enne selle vastuvõtmist veel polüakrüülamiidide tootmisega ei tegelenud, pannud vastavas sektoris hilisemast tegutsemisest loobuma.

(vt punktid 59–63)

3.      Kosmeetikatööstuses kasutatava pulbrilise polüakrüülamiidi tootmise patenti liikmesriigis omava ettevõtja hagi komisjoni 15. aprilli 2002. aasta direktiivi 2002/34/EÜ vastu, millega kohandatakse tehnika arenguga liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastu võetud õigusaktide ühtlustamist käsitleva nõukogu direktiivi 76/768/EMÜ lisasid II, III ja VII (EÜT L 102, lk 19), osas, milles see piirab polüakrüülamiidide kasutamist kosmeetikatoodete koostises, ei ole vastuvõetav. Hagejal siiski ei ole ainuõigust toota direktiivi 76/768 artiklis 1 määratletud kosmeetikatooteid, ja järelikult ei mõjutanud vaidlustatud direktiiv hagejat kui ainuõiguste omanikku, vaid üksnes kui kosmeetikatoodete valmistamisel kasutatava toor- või koostisaine tootjat, ning samal moel kui kõiki teisi neid toor- ja koostisaineid tootvaid ettevõtjaid. Pealegi on hageja ainuõigused alati kehtivad ja nende kasutamine ei ole tingimata piiratud kosmeetikatoodetega, vaid võivad potentsiaalselt laieneda ka farmaatsia- ja veterinaariatoodetele ja pesuainetele.

(vt punktid 67, 69 ja 70)