Language of document : ECLI:EU:C:2003:87

EUROOPA KOHTU OTSUS

11. veebruar 2003(*)

Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Ne bis in idem põhimõte – Kohaldamisala – Otsused, millega prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse lõplikult ilma kohtuinstantsi sekkumiseta pärast seda, kui süüdistatav on teatavad tingimused täitnud

Liidetud kohtuasjades C‑187/01 ja C‑385/01,

mille ese on Euroopa Kohtule EL artikli 35 alusel esitatud Oberlandesgericht Köln’i (Saksamaa) ja Rechtbank van eerste aanleg te Veurne (Belgia) eelotsusetaotlused nimetatud kohtutes pooleliolevates kriminaalmenetlustes, milles süüdistatavad on

Hüseyin Gözütok (C‑187/01)

ja

Klaus Brügge (C‑385/01),

19. juunil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9), artikli 54 tõlgendamiseks,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J. P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen (ettekandja) ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, A. La Pergola, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: D. Ruiz Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        H. Gözütok, esindaja: Rechtsanwalt N. Hack (C‑187/01),

–        Saksamaa valitsus, esindaja: W. D. Plessing (C‑187/01 ja C‑385/01),

–        Belgia valitsus, esindaja: A. Snoecx (C‑385/01),

–        Prantsuse valitsus, esindajad: R. Abraham, G. de Bergues ja C. Isidoro (C‑187/01),

–        Madalmaade valitsus, esindaja: H. G. Sevenster (C‑187/01 ja C‑385/01),

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja C. Ladenburger (C‑187/01) ning W. Bogensberger ja R. Troosters (C‑385/01),

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 9. juuli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud H. Gözütoki (esindaja: N. Hack), Saksamaa valitsuse (esindaja: A. Dittrich), Belgia valitsuse (esindajad: A. Snoecx, J. Devadder ja W. Detavernier), Prantsuse valitsuse (esindaja: R. Abraham), Itaalia valitsuse (esindaja: avvocato dello Stato G. Aiello), Madalmaade valitsuse (esindaja: C. Wissels) ja komisjoni (esindajad: W. Bogensberger ja R. Troosters) suulised märkused,

olles 19. septembri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Oberlandesgericht Köln (C‑187/01) ja Rechtbank van eerste aanleg te Veurne (C‑385/01) esitasid 30. märtsi 2001. aasta ja 4. mai 2001. aasta määrustega, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 30. aprillil 2001 ja 8. oktoobril 2001, EL artikli 35 alusel mõlemad ühe eelotsuse küsimuse seoses 19. juunil 1990 Schengenis allkirjastatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9; edaspidi „Schengeni lepingu rakendamise konventsioon”), artikli 54 tõlgendamisega.

2        Küsimused kerkisid kahe kriminaalmenetluse raames, mis on algatatud esiteks Saksamaal H. Gözütoki vastu ja teiseks Belgias K. Brügge vastu süütegude eest, mille need isikud olid toime pannud vastavalt Madalmaades ja Belgias, kuigi sama teo eest teises liikmesriigis nende kahe süüdistatava vastu algatatud menetlused olid lõplikult lõpetatud pärast seda, kui nad olid maksnud prokuröri poolt kriminaalasja lõpetamise menetluses määratud teatava rahasumma.

 Õiguslik raamistik

3        Vastavalt Amsterdami lepinguga Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolli Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta (edaspidi „protokoll”) artiklile 1 on kolmteist Euroopa Liidu liikmesriiki, sealhulgas Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ja Madalmaade Kuningriik, volitatud omavahel sisse seadma tihedama koostöö Schengeni acquis’ kehtivusalas, mis on määratletud nimetatud protokolli lisas.

4        Selliselt määratletud Schengeni acquis’ osaks on eelkõige 14. juunil 1985 Schengenis Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel allakirjutatud leping kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel (EÜT 2000, L 239, lk 13; ELT eriväljaanne 19/02, lk 3; edaspidi „Schengeni leping”) ja Schengeni lepingu rakendamise konventsioon.

5        Schengeni lepingu ja Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni eesmärk on „kaotada oma ühispiiridel kontroll isikute liikumise üle […]” (Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni preambuli teine lõik), kusjuures „Euroopa ühenduste liikmesriikide rahvaste tugevam liit peaks väljenduma kõikide liikmesriikide kodanike vabaduses ületada sisepiire […]” (Schengeni lepingu preambuli esimene lõik). Vastavalt protokolli preambuli esimesele lõigule on Schengeni acquis’ eesmärk „tugevdada Euroopa integratsiooni ning eriti võimaldada Euroopa Liidul areneda kiiremini vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks”. Vastavalt EL artikli 2 esimese lõigu neljandale taandele on Euroopa Liidu eesmärkide hulgas ka sellise ala säilitamine ja arendamine, kus on tagatud isikute vaba liikumine.

6        Vastavalt protokolli artikli 2 lõike 1 esimesele lõigule kohaldatakse Schengeni acquis’d selle protokolli artiklis 1 nimetatud kolmeteistkümne liikmesriigi suhtes Amsterdami lepingu jõustumise kuupäevast alates.

7        Nõukogu võttis protokolli artikli 2 lõike 1 teise lõigu teise lause alusel 20. mail 1999 vastu otsuse 1999/436/EÜ, millega määratakse kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohaste sätetega kindlaks iga Schengeni acquis'd moodustava sätte või otsuse õiguslik alus (EÜT L 176, lk 17; ELT eriväljaanne 19/01, lk 152). Nimetatud otsuse artiklist 2 koostoimes selle A lisaga tuleneb, et nõukogu määras Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklite 54–58 õiguslikuks aluseks EL artiklid 34 ja 31, mis kuuluvad Euroopa Liidu lepingu VI jaotisesse „Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades”.

8        Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklid 54–58 moodustavad III jaotise „Politsei ja julgeolek” 3. peatüki pealkirjaga „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine”. Need artiklid sätestavad muu hulgas järgmist:

Artikkel 54

Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.

Artikkel 55

1. Konventsiooniosaline võib käesolevat konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või heaks kiites deklareerida, et artikkel 54 ei seo teda ühel või mitmel järgmistest juhtudest:

a)      kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, pandi toime täielikult või osaliselt tema oma territooriumil; viimasel juhul see erand siiski ei kehti, kui tegu pandi toime osaliselt selle konventsiooniosalise territooriumil, kus kohtuotsus on tehtud;

b)      kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, kujutab endast selle konventsiooniosalise riikliku julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu;

c)      kui teo, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, pani toime selle konventsiooniosalise ametnik oma ametikohustusi rikkudes.

2. Konventsiooniosaline, kes on esitanud deklaratsiooni lõike 1 punktis b nimetatud erandi kohta, täpsustab nende kuritegude kategooriad, mille suhtes seda erandit võib kohaldada.

3. Konventsiooniosaline võib igal ajal üht või enamat lõikes 1 nimetatud erandit käsitleva deklaratsiooni tühistada.

4. Lõike 1 alusel deklareeritavaid erandeid ei kohaldata, kui asjaomane konventsiooniosaline on samade tegude suhtes taotlenud, et teine konventsiooniosaline kõnealuse isiku vastutusele võtaks või on lubanud kõnealuse isiku välja anda.

[…]

Artikkel 58

Eespool olevad sätted ei piira laiemate siseriiklike normide kohaldamist ne bis in idem põhimõtte kehtivuse suhtes välismaal vastuvõetud õiguslike otsuste puhul.”

 Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

Kohtuasi C‑187/01

9        H. Gözütok on Türgi kodanik, kes elab juba aastaid Madalmaades. Tal on Heerleni linnas kiirsöögikoht „Coffee and Teahouse Schorpioen”.

10      Nimetatud tegevuskohas 12. jaanuaril 1996. aastal läbi viidud läbiotsimisel leidis Madalmaade politsei sealt ja konfiskeeris 1 kg hašišit, 1,5 kg marihuaanat ja 41 hašiši sigaretti ning 11. veebruari 1996. aastal läbi viidud läbiotsimisel 56 g hašišit, 200 g marihuaanat ja 10 hašiši sigaretti.

11      Toimikust nähtub, et 1996. aasta 12. jaanuari ja 11. veebruari konfiskeerimiste tagajärjel Madalmaades H. Gözütoki vastu algatatud kriminaalmenetlus lõpetati pärast seda, kui viimane nõustus prokuratuuri poolt kriminaalasja lõpetamise menetluse käigus tehtud pakkumisega ja maksis prokuratuuri poolt sellega seoses nõutud summad, s.o vastavalt 3000 Hollandi kuldnat ja 750 Hollandi kuldnat.

12      Selles osas sätestab Wetboek van Strafrecht (Madalmaade karistusseadustik) artikli 74 lõikes 1 järgmist:

„Enne asja kohtuliku arutamise algust võib prokuratuur kriminaalmenetluse vältimiseks süütegude, välja arvatud süüteod, mille eest on ette nähtud pikem kui kuueaastane vabadusekaotus, ja väärtegude puhul kehtestada ühe või mitu tingimust. Kriminaalasja ei või jätkata, kui kahtlustatav on need tingimused täitnud.”

13      Nende tingimuste seas võib olla riigile teatava rahasumma maksmine, mille suurus on alates 5 Hollandi kuldnast kuni maksimaalse trahvini, mida etteheidetava teo eest võib määrata.

14      Saksa ametiasutuste tähelepanu H. Gözütokile juhtis üks Saksa pank, kes 31. jaanuaril 1996 teatas neile olulisest raha liikumisest H. Gözütoki pangaarvel.

15      Pärast seda, kui Saksa politsei oli Madalmaade ametiasutustelt hankinud informatsiooni H. Gözütoki tegevuse kohta, arreteerisid nad H. Gözütoki 15. märtsil 1996 Saksamaal ning 1. juulil 1996 esitas Staatsanwaltschaft Aachen (Aacheni prokuratuur) (Saksamaa) talle süüdistuse selle eest, et ta ajavahemikus 12. jaanuar 1996 kuni 11. veebruar 1996 kauples Madalmaades vähemalt kahel korral narkootiliste ainetega, sealjuures ühel korral märkimisväärses koguses.

16      Amtsgericht Aachen (Saksamaa) mõistis 13. jaanuaril 1997 H. Gözütokile tingimisi aasta ja viie kuu pikkuse vabaduskaotuse.

17      Nii H. Gözütok kui ka prokuratuur kaebasid selle otsuse edasi ning Landgericht Aachen (Saksamaa) lõpetas 27. augusti 1997. aasta määrusega H. Gözütoki vastu algatatud kriminaalmenetluse eelkõige seetõttu, et vastavalt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklile 54 oli Madalmaade ametiasutuste poolt lõplik kriminaalmenetluse lõpetamine siduv Saksa õiguskaitseasutustele. Nimetatud kohus leidis, et kriminaalasi lõpetati pärast prokuratuuri pakutud kokkulepet (transactie), mis on Madalmaade õiguses ette nähtud menetlus ja mida võib samastada Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 saksakeelse versiooni lõpliku kohtuotsusega (rechtskräftige Verurteilung), kuigi niisuguses kokkuleppes ei osale kohtunik ja seda ei vormistata kohtuotsusena.

18      Prokuratuur esitas Landgericht Aacheni määruse peale kaebuse Oberlandesgericht Kölnile, kes, leides, et vaidluse lahendamiseks on vaja tõlgendada Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 tingib kriminaalasja lõpetamise Saksamaa Liitvabariigis, kui Madalmaade õiguse alusel on Madalmaade Kuningriigis kriminaalasi sama teo eest lõpetatud? Täpsemalt, kas olukord on sama, kui prokuratuuri otsusega lõpetatakse teatavate tingimuste täitmise korral (Madalmaade õiguse transactie) menetlus, mistõttu Madalmaade kohus asja menetleda ei saa, samas kui teiste konventsiooniosaliste õiguskorra kohaselt on sellise otsuse tegemiseks nõutav kohtu luba?”

Kohtuasi C‑385/01

19      Belgia prokuratuur süüdistab Rheinbachis (Saksamaa) elavat Saksa kodanikku K. Brügget selles, et ta 9. oktoobril 1997 Oostduinkerkes (Belgia) tekitas Belgia karistusseadustiku artikli 392, artikli 398 lõike 1 ja artikli 399 lõike 1 rikkumist toime pannes kodanik Leliaertile tahtlikult kehavigastuse, mille tagajärjel viimati nimetatu jäi haigeks või töövõimetuks.

20      Kodanik Leliaert oli Rechtbank van eerste aanleg te Veurnele, kes tegutses kriminaalkohtuna ja kuhu K. Brügge oli kutsutud, esitanud tsiviilhagi ning ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 Belgia franki ja intressi sellelt summalt alates 9. oktoobrist 1997.

21      K. Brügge suhtes algatatud uurimise raames seoses asjaoludega, mille pärast ta pidi Rechtbank van eerste aanleg te Veurne ette astuma, pakkus Staatsanwaltschaft Bonn (Bonni prokuratuur) (Saksamaa) talle 22. juuli 1998. aasta kirjas kohtuvälist kokkulepet, kui ta maksab 1000 Saksa marka. Kuna K. Brügge maksis selle summa 13. augustil 1998, lõpetas prokuratuur kriminaalmenetluse.

22      Toimikust nähtub, et kohtuväline kokkulepe põhines Strafprozessordnung’i (Saksa kriminaalmenetluse seadustik) §‑l 153a koosmõjus § 153 lõike 1 teise lausega, mille kohaselt võib prokuratuur teatavatel tingimustel kriminaalmenetluse lõpetada ilma pädeva kohtu loata, muu hulgas siis, kui süüdistatav on tasunud teatava rahasumma avalikes huvides tegutsevale organisatsioonile või riigikassasse.

23      Kuna Rechtbank van eerste aanleg te Veurne leidis, et läbivaatamisel oleva vaidluse lahendus sõltub Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tõlgendamisest, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni] artikkel 54 võimaldab Belgia prokuratuuril kutsuda Saksa kodanikku Belgia kriminaalkohtusse ja kohtul teda süüdi mõista, kuigi Saksa prokuratuur on sellele Saksa kodanikule sama teo asjus pakkunud kohtuvälist kokkulepet ning viimati nimetatu on maksnud selles kokkuleppes ette nähtud summa?”

24      Nende kohtuasjade seosest tulenevalt otsustas Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist need vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 43 otsuse tegemiseks liita.

 Eelotsuse küsimused

25      Oma küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt teada seda, kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 toodud ne bis in idem põhimõte on kohaldatav ka niisuguste kriminaalasja lõpetamise menetluste suhtes, nagu on asjassepuutuvad põhikohtuasjades.

26      Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 sõnastusest endast nähtub, et isikut ei või liikmesriigis vastutusele võtta sama teo eest, mille kohta teine liikmesriik on langetanud „lõpliku kohtuotsuse”.

27      Põhikohtuasjades asjassepuutuv kriminaalasja lõpetamise menetlus on menetlus, millega siseriikliku õiguse alusel selleks volitatud prokuratuur otsustab lõpetada kriminaalmenetluse süüdistatava vastu pärast seda, kui viimane on täitnud teatavad kohustused, sealhulgas maksnud nimetatud prokuratuuri poolt määratud rahasumma.

28      Seega tuleb tõdeda esiteks, et niisuguse menetluse raames lõpetatakse kriminaalasja menetlemine sellise ametiasutuse otsusega, kes osaleb asjassepuutuva riigi õiguskorras õigusemõistmises kriminaalasjades.

29      Teiseks tuleb märkida, et seda liiki menetlusega, mille siseriiklikus õiguses ette nähtud tulemus on sõltuv sellest, kas süüdistatav on täitnud teatavad prokuratuuri poolt kehtestatud kohustused, karistatakse süüdistatavat etteheidetava õigusvastase käitumise eest.

30      Neil tingimustel tuleb järeldada, et kui niisuguse menetluse tulemusel, nagu on asjassepuutuv põhikohtuasjades, on kriminaalasja menetlemine lõplikult lõpetatud, tuleb asjassepuutuvat isikut pidada isikuks, kelle kohta on tehtud talle etteheidetava teo osas „lõplik kohtuotsus” Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses. Kui süüdistatav on täitnud talle pandud kohustused, tuleb kriminaalasja lõpetamise menetlusega kaasnevat karistust pidada „ära kantuks” sama sätte tähenduses.

31      Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla asjaolu, et ükski kohtuasutus niisugusesse menetlusse ei sekku ja et selle menetluse tulemusel tehtud otsus ei ole vormistatud kohtuotsusena, kuna sellistel menetluslikel ja vormilistel küsimustel ei saa olla mingit mõju selle menetluse tulemusele, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 ning mida tuleb pidada Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 ette nähtud ne bis in idem põhimõtte kohaldamiseks piisavaks, kui selles artiklis ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti.

32      Muu hulgas tuleb tõdeda, et ükski Euroopa Liidu lepingu politsei- ja õigusalast koostööd kriminaalasjades puudutava VI jaotise, mille artiklid 34 ja 31 on määratud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklite 54–58 õiguslikuks aluseks, Schengeni lepingu ega Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni enda säte ei sea Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamise tingimuseks liikmesriikide kriminaalasja lõpetamise menetlust puudutavate karistusõigusnormide harmoneerimist või vähemalt ühtlustamist.

33      Neil tingimustel eeldab Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 toodud ne bis in idem põhimõte, kohaldatagu seda siis kriminaalasja lõpetamise menetlusele – koos või ilma kohtu sekkumiseta – või kohtuotsustele, tingimata seda, et liikmesriikide vahel eksisteerib vastastikune usaldus üksteise karistusõiguse süsteemide suhtes ja et igaüks neist tunnustab teistes liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse alusel oleks lahendus erinev.

34      Samadel põhjustel ei saa ühe liikmesriigi poolt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 toodud ne bis in idem põhimõtte kohaldamist teises liikmesriigis ilma kohtu sekkumiseta toimunud kriminaalasja lõpetamise menetlusele seada sõltuvusse tingimusest, et ka esimese liikmesriigi õiguskord ei nõua sellist kohtuasutuse sekkumist.

35      Selline konventsiooni artikli 54 tõlgendus peab seda enam paika, et ta ainsana peab selle sätte eset ja eesmärki tähtsamaks menetluslikest või puhtvormilistest küsimustest, mis pealegi on asjassepuutuvates liikmesriikides erinevad, ning kindlustab nimetatud põhimõtte tõhusa kohaldamise.

36      Selles osas tuleb esiteks märkida, et nagu tuleneb EL artikli 2 esimese lõike neljandast taandest ja Amsterdami lepingust, on Euroopa Liidu eesmärk säilitada ja arendada Euroopa Liitu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana, kus isikute vaba liikumine on tagatud.

37      Muu hulgas, nagu nähtub protokolli preambuli esimesest lõigust, peab Schengeni acquis’, mille hulka kuulub ka Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54, rakendamine Euroopa Liidu raames tugevdama Euroopa integratsiooni ning eelkõige võimaldama Euroopa Liidul areneda kiiremini selliseks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, mille säilitamine ja arendamine on Euroopa Liidu eesmärk.

38      Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54, mille eesmärk on vältida, et isik võetakse liikumisvabaduse kasutamise tõttu sama teo eest vastutusele mitme liikmesriigi territooriumil, saab selle eesmärgi täielikule teostamisele tõhusalt kaasa aidata vaid siis, kui see on kohaldatav ka otsuste suhtes, millega ühes liikmesriigis kriminaalmenetlus lõplikult lõpetakse, kuigi need otsused tehti ilma kohtu sekkumiseta ja need ei ole vormistatud kohtuotsusena.

39      Teiseks, siseriiklikud õiguskorrad, mis näevad ette sellise kriminaalasja lõpetamise menetluse võimaluse, nagu on asjassepuutuv põhikohtuasjades, näevad selle ette vaid teatavatel tingimustel või teatavate ammendavalt loetletud või kindlaksmääratud süütegude puhul, mis reeglina ei kuulu kõige raskemate hulka ja mille eest määratav karistus ei ületa teatavat raskusastet.

40      Neil tingimustel, kui konventsiooni artikkel 54 oleks kohaldatav vaid nende kriminaalmenetlust lõpetavate otsuste suhtes, mille on teinud kohus või mis on vormistatud kohtuotsusena, siis oleks tulemuseks see, et nimetatud sättes ette nähtud ne bis in idem põhimõttest ja seega ka liikumisvabadusest, mida see säte püüab hõlbustada, saaksid kasu vaid need süüdistatavad, kes on süüdi süütegudes, mille lahendamiseks ei ole nende raskuse või nende eest määratavate karistuste tõttu võimalik kasutada teatavate kriminaalasjade puhul kasutatavat lihtsustatud korras lahendamist, nagu põhikohtuasjades asjassepuutuv kriminaalasja lõpetamise menetlus.

41      Saksamaa, Belgia ja Prantsuse valitsus väidavad siiski vastu, et asjaolu, et nimetatud artiklit 54 tõlgendatakse nii, et see on kohaldatav selliste kriminaalmenetluse lõpetamise menetluste suhtes, millesse ükski kohtuasutus ei sekku, on vastuolus mitte üksnes Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 sõnastuse, vaid ka selle ülesehituse ja eriti selle sätte suhtega nimetatud konventsiooni artiklitega 55 ja 58 ning selle konventsiooni osaliste tahte ja mõne muu sarnase eesmärgiga rahvusvahelise aktiga. Belgia valitsus lisab, et viimatinimetatud sätte kohaldamiseks saab niisuguse menetluse tulemusel, nagu on asjassepuutuv kohtuasjas Brügge, tehtud otsust samastada lõpliku kohtuotsusega vaid siis, kui eelnevalt on kannatanu õigusi nõuetekohaselt kaitstud.

42      Mis puudutab esiteks Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 sõnastust, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 26–38 ning arvestades selle sätte eset ja eesmärki, ei ole mõiste „lõplik kohtuotsus” kasutamisega vastuolus see, kui seda tõlgendatakse nii, et seda võib kohaldada ka niisuguse kriminaalasja lõpetamise menetluse suhtes, nagu on asjassepuutuv põhikohtuasjades ja millesse ükski kohtuasutus ei sekkunud.

43      Teiseks, kaugel sellest, et nõuda konventsiooni artikli 54 kohaldamist üksnes kriminaalasja lõpetamise menetlusele, milles osaleb kohus, on konventsiooni artiklid 55 ja 58 kooskõlas sellele sättele käesoleva kohtuotsuse punktides 26–38 antud tõlgendusega.

44      Ühelt poolt peab Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 55 osas, milles see lubab liikmesriikidel teha erandeid ne bis in idem põhimõttest teatavate ammendavalt loetletud tegude puhul, mille suhtes välismaised kohtuotsused on tehtud, loogiliselt puudutama samu otsuseid ja menetlusi, millega nimetatud teo eest võidakse isiku suhtes teha „lõplik kohtuotsus” Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses. Seda järeldust toetab eriti asjaolu, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklid 54 ja 55 kasutavad enamikus keeleversioonides sama mõistet nende otsuste ja menetluste tähistamiseks.

45      Teiselt poolt ei jäta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamine niisugustele kriminaalasja lõpetamise menetlustele, nagu on asjassepuutuvad põhikohtuasjades, konventsiooni artiklilt 58 ilma tema kasulikust mõjust. Tegelikult võimaldab selle sätte sõnastus liikmesriikidel kohaldada mitte üksnes Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklist 54, vaid konventsiooni kõigist ne bis in idem põhimõtet puudutavatest sätetest laiaulatuslikumaid siseriiklikke sätteid. Pealegi võimaldab see säte liikmesriikidel mitte ainult kohaldada seda põhimõtet muudele kui nimetatud artikli 54 kohaldamisalasse kuuluvatele kohtuotsustele, vaid annab neile üldisemalt õiguse kohaldada siseriiklikke sätteid, mis annavad sellele põhimõttele suurema ulatuse või seavad selle kohaldamise suhtes vähem piiravad tingimused, millel ei ole mingit seost asjassepuutuvate välismaiste otsuste olemusega.

46      Kolmandaks, mis puudutab konventsiooniosaliste tahet, mis nähtub teatavatest Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni või 25. mai 1987. aasta konventsiooni Euroopa ühenduste liikmesriikide vahel ne bis in idem põhimõtte rakendamise kohta – mille artikkel 1 sisaldab Schengeni lepingu rakendamise konventsooni artikliga 54 sisuliselt sama sätet – ratifitseerimisega seotud siseriiklikest parlamendidokumentidest, siis piisab, kui tõdeda, et need dokumendid pärinevad Amsterdami lepinguga Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimisele eelnevast ajast.

47      Viimaseks, mis puudutab Belgia valitsuse väidet, mille kohaselt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamine kokkulepetele kriminaalasjades võib kahjustada kuriteoohvri õigusi, siis tuleb tõdeda, et selles sättes ette nähtud ne bis in idem põhimõttega välditakse vaid seda, et isiku suhtes, kelle kohta on ühes liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus, ei algatataks teises liikmesriigis kriminaalasja sama teo eest. See põhimõte ei takista kannatanut või mõnda teist süüdistatava käitumise tõttu kahju kannatanud isikut esitamast tsiviilhagi või jätkamast menetlust tekitatud kahju hüvitamiseks.

48      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 toodud ne bis in idem põhimõte on kohaldatav ka niisuguste kriminaalasja lõpetamise menetluste suhtes, nagu on asjassepuutuvad põhikohtuasjades ning millega ühe liikmesriigi prokuratuur lõpetab ilma kohtu sekkumiseta selles riigis algatatud kriminaalmenetluse pärast seda, kui süüdistatav on täitnud teatavad kohustused ja muu hulgas maksnud prokuratuuri poolt määratud rahasumma.

 Kohtukulud

49      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa, Belgia, Prantsuse, Itaalia ja Madalmaade valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Oberlandsgericht Kölni ja Rechtbank van eerste aanleg te Veurne poolt vastavalt 30. märtsi 2001. aasta ja 4. mai 2001. aasta määrustega esitatud küsimustele, otsustab:

19. juunil 1990 Schengenis allkirjastatud konventsiooni (millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta) artiklis 54 toodud ne bis in idem põhimõte on kohaldatav ka niisuguste kriminaalasja lõpetamise menetluste suhtes, nagu on asjassepuutuvad põhikohtuasjades ning millega liikmesriigi prokuratuur lõpetab ilma kohtu sekkumiseta selles riigis algatatud kriminaalmenetluse pärast seda, kui süüdistatav on täitnud teatavad kohustused ja muu hulgas maksnud prokuratuuri poolt määratud rahasumma.

Rodríguez Iglesias

Puissochet

Wathelet

Schintgen

Timmermans

Gulmann

La Pergola

Jann

Skouris

Macken

Colneric

von Bahr

 

      Cunha Rodrigues

 

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. veebruaril 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

      President

R. Grass

 

      G. C. Rodríguez Iglesias


* Kohtumenetluse keel: saksa ja hollandi.