ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
30. aprill 2014(*)
Teenuste hanked – Hankemenetlus – Malta keelde tõlkimise teenuste osutamine – Pakkumuste edastamise viise reguleerivad eeskirjad – Pakkuja pakkumuse tagasilükkamine – Enne avamist pakkumuste sisu konfidentsiaalsuse tagamiseks ettenähtud pakkumuste esitamise nõuete järgimata jätmine – Kohaldamatuse vastuväide – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41 – Määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 98 lõige 1 – Määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 artikkel 143
Kohtuasjas T‑637/11,
Euris Consult Ltd, asukoht Floriana (Malta), esindaja: advokaat F. Moyse,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: L. Darie ja F. Poilvache,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal ja F. Dintilhac,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada parlamendi 18. oktoobril 2011. aasta otsus, millega lükati tagasi hageja pakkumus institutsioonidevahelises hankemenetluses MT/2011/EU, mis puudutab malta keelde tõlkimise teenuseid,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees S. Frimodt Nielsen (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja A. Collins,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. novembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Parlament avaldas 22. märtsil 2011 hanketeate MT/2011/EU (edaspidi „hanketeade”), mille ese oli parlamendile, Euroopa Kontrollikojale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele malta keelde tõlkimise teenuste osutamine.
2 Hanketeate punkti 2 alapunktis 2 oli ette nähtud, et pakkujad võisid pakkumusi saata postiga või lähetada kullerfirmaga (punkti 2 alapunkti 2 alapunkt a) või ka tuua isiklikult kohale parlamendi postiteenistusse (punkti 2 alapunkti 2 alapunkt b).
3 Hanketeate punkti 2 alapunktis 4 oli märgitud:
„Pakkumuse konfidentsiaalsuse ja terviklikkuse tagamiseks tuleb see saata topeltümbrikus. Mõlemad ümbrikud peavad olema pitseeritud ning ümbrikel peab olema märgitud:
– viide asjaomasele teenistusele […];
– hanketeate viide […];
– märge: „postiteenistusel ja kõrvalistel isikutel mitte avada”.
Igal juhul ja olenemata kasutatavast pakendist, peaks pakkuja eriti hoolikalt kontrollima pakkumuse edastamisel kasutatavate ümbrikute kvaliteeti, et vältida nende rebenemist, sest siis ei oleks enam tagatud sisu konfidentsiaalsus ega pakkumuse terviklikkus.
Isekleepuvad ümbrikud tuleb sulgeda kleeplindiga, millele saatja paneb oma allkirja. Saatja allkirjaks loetakse nii käsitsi kirjutatud allkirja kui ka allkirja koos ettevõtja templiga.
Pakkumus, mille sisu konfidentsiaalsus ei säili kuni pakkumuste ühise avamiseni, lükatakse tagasi.
Välimisele ümbrikule tuleb lisada samuti pakkuja nimi või ärinimi ning täpne aadress, kuhu saata teavet tema pakkumuse suhtes tehtud otsuse kohta.
Lisaks kahele pitseeritud ümbrikule tuleb hankemenetluse viide MT/2011/EU märkida ära ka välispakendil.”
4 Hageja, Maltal asuv tõlkebüroo Euris Consult Ltd esitas 12. mail 2011 oma pakkumuse (edaspidi „pakkumus” või „hageja pakkumus”). Pakkumuse hanketeates nimetatud aadressile toimetamiseks kasutas ta kullerfirma teenuseid.
5 Pakkumus koosnes ühest originaalist ja kahest koopiast. Iga dokument oli asetatud isekleepuva klapiga jõupaberist ümbrikku. Ümbrike klapid olid pitseeritud hageja direktori allkirjaga ja seejärel oli allkirja peale kinnitatud kleeplint. Seejärel olid need ümbrikud asetatud välimisse kulleri pakutud ümbrikusse. See plastikust ümbrik oli isekleepuv. Hageja direktor ei pannud oma allkirja üle välimise ümbriku kleepriba.
6 Pakkumus saabus 13. mail 2011 parlamenti, kes kinnitas selle kättesaamist. Hageja ja teiste pakkujate pakkumusi hoiti parlamendihoone ühes suletud ruumis, millele oli juurdepääs üksnes volitatud isikutel.
7 Pakkumuste avamise komisjon, kes koosnes kolmest parlamendi kirjaliku tõlke peadirektoraadi ja ühest kontrollikoja esindajast, avas 16. juunil 2011 kell 14:30 üheaegselt kuus tähtajaks esitatud pakkumust, mille hulgas oli ka hageja pakkumus. Pakkumuste avamise juures viibisid ka kahe pakkuja esindajad. Hageja esindajad sellel koosolekul ei viibinud.
8 Pakkumuste avamise komisjon tunnistas viis pakkumust vastuvõetavaks. seevastu hageja pakkumus tunnistati pakkumuste avamisel mittevastavaks. Pakkumuste avamise protokollis märkis kõnealune komisjon hageja pakkumuse kohta järgmist:
„Kullerfirma väline postiümbrik oli küll suletud, kuid mitte pitseeritud. Selle sees olnud ümbrikud, mis olid ainsad pakkuja kasutatud pakendid, olid niivõrd laialt rebenenud, et need olid täiesti avatud. Komisjon asus seisukohale, et konfidentsiaalsus ei olnud tagatud, ja lükkas pakkumuse tagasi.”
9 Parlament viis hankemenetluse järgmised etapid läbi 2011. aasta juuni ja septembri vahel. Kõiki pakkujaid teavitati tulemustest 18. oktoobril 2011.
10 Parlamendi kirjaliku tõlke peadirektoraadi tehniliste ja tugiteenuste A direktoraadi välistõlkeüksuse juhataja 18. oktoobri 2011. aasta tähtkirjaga EP/ETU/MHH/pm/D/2011/52280 (edaspidi „vaidlustatud otsus”) teavitati hagejat tema pakkumuse tagasilükkamisest pakkumuste avamisel, kuna pakkumuste avamise komisjon oli asunud seisukohale, et hageja pakkumuse konfidentsiaalsus ei olnud tagatud.
11 Vaidlustatud otsuses kordas parlament pakkumuste avamise komisjoni protokollis esitatud järeldusi, mis on toodud eespool punktis 8.
12 Vaidlustatud otsuses oli veel märgitud, et hagejal on õigus saada täiendavaid selgitusi tema pakkumuse tagasilükkamise kohta ja lisaks teavitati teda vaidlustamise tähtaegadest.
13 Hageja esindajad külastasid 2011. aasta 27. oktoobril ja 10. novembril parlamendi kirjaliku tõlke peadirektoraati. Neil oli võimalik kontrollida ruume, kus nende pakkumusi oli hoitud, ja ümbrikke sellisel kujul, nagu pakkumuste avamise komisjon oli nad leidnud. Lisaks vahetasid hageja esindajad parlamendi teenistujatega e-kirju.
14 Edukaks tunnistatud pakkujaga sõlmiti raamleping 21. detsembril 2011.
Menetlus ja poolte nõuded
15 Hageja esitas 15. detsembril 2011 Üldkohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.
16 Hageja esitas 16. detsembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus peatada vaidlustatud otsuse kohaldamine kuni Üldkohus teeb käesolevas asjas otsuse. See taotlus jäeti Üldkohtu presidendi 25. jaanuari 2012. aasta määrusega rahuldamata.
17 Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 23. juulil 2012 saabunud avaldusega taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse parlamendi nõuete toetuseks. Üldkohtu esimese koja esimees andis 4. septembri 2012. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Kuna menetlusse astumise avaldus esitati pärast Üldkohtu kodukorra artikli 115 lõikes 1 sätestatud kuuenädalase tähtaja möödumist, anti komisjonile luba esitada oma seisukohad suulise menetluse käigus vastavalt kodukorra artikli 116 lõikele 6.
18 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, kuulub ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta ning seetõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
19 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kuues koda) avada suulise menetluse.
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– otsustada, et hagejal on õigus nõuda vaidlustatud otsusega tekitatud kahju hüvitamist;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
21 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
22 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 28. novembri 2013. aasta kohtuistungil.
23 Komisjon palus kohtuistungil jätta hagi rahuldamata osas, milles see tugineb komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1) (muudetud; edaspidi „rakenduseeskirjad”) artikli 143 kohaldamatuse vastuväitele.
24 Hageja loobus kohtuistungil oma teisest nõudest, mille kohta tehti kanne kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
25 Hageja põhjendab vaidlustatud otsuse tühistamise nõuet viie väitega. Esimeses väites leiab hageja, et rikutud on nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) (muudetud; edaspidi „finantsmäärus”), artikli 98 lõiget 1, rakenduseeskirjade artiklit 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 ning teise võimalusena viitab ta rakenduseeskirjade artikli 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kohaldamatusele. Teine väide puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on parlament rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Neljandas väites heidab hageja ette Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a rikkumist. Viiendas väites, mida tuleb uurida esimesena, toob hageja esile, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud.
A – Viies väide, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud
1. Poolte argumendid
26 Viiendas väites leiab hageja, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Ta märgib, et kuna parlament ei ole välja toonud põhjusi, miks pakkumuste avamisel leiti sisemised ümbrikud rebituna, siis ei ole ta hagejal võimaldanud hinnata vaidlustatud otsuse põhjendatust. Kuna hageja ei saanud parlamendilt muud teavet, siis pidas ta vajalikuks esitada käsitletav hagi, et Üldkohus hindaks vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
27 Lisaks heidab hageja ette, et parlament ei teinud temaga täielikult koostööd ega täitnud oma kohustust esitada täiendavaid selgitusi. Hageja esindajatega kahel koosolekul kohtunud parlamendi teenistujate suhtumine oli vaenulik. Samuti andis parlament talle mitmes e-kirjas esitatud küsimustele üksnes osalisi vastuseid. Sel moel takistas parlament hagejal oma kaitset tõhusalt ette valmistada.
28 Hageja väidab, et nii toimides rikkus parlament ELTL artikli 296 sätteid, finantsmääruse artikli 100 lõiget 2 ja rakenduseeskirjade artikli 149 lõiget 3.
29 Parlament vaidleb hageja argumentidele vastu.
2. Üldkohtu hinnang
30 ELTL artikli 296 teise lõigu kohaselt esitatakse õigusaktides nende vastuvõtmise põhjused.
31 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 teises lõigus nõutud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata koos antud asja asjaoludega, nimelt akti sisu, põhjenduste olemuse ja huviga, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Kõnealuse põhjendamiskohustuse ulatust täpsustavad liidu institutsioonide, organite ja asutuste hangete puhul finantsmääruse artikli 100 lõige 2 ja rakendusmääruse artikli 149 lõige 3.
33 Niisiis tuleneb finantsmääruse artikli 100 lõikest 2, et pakkumuse tagasilükkamise korral enne pakkumuste võrdlemise etappi peab hankija andma pakkujale teada tema pakkumuse tagasilükkamise põhjused. Rakendusmääruse artikli 149 lõige 3 sätestab, et need pakkujad võivad kirjalikult taotledes kas kirja, faksi või e-posti teel saada lisateavet tagasilükkamise põhjuste kohta.
34 Käesoleval juhul tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuses teavitas parlament hagejat tema pakkumuse tagasilükkamise põhjustest, see tähendab sellest, et pakkumuste avamise komisjonil ei olnud võimalik tagada selle konfidentsiaalsust, kuna esiteks oli ainult üks ümbrikukiht hanketeates esitatud nõuete kohaselt pitseeritud ja teiseks sellest, et need ümbrikud leiti niivõrd laialt rebenenult, et need olid täiesti avatud (vt eespool punktid 8, 10, 11).
35 See teave on osutunud piisavaks, et hageja mõistaks tema pakkumuse tagasilükkamise põhjusi ja saaks neid sisuliselt vaidlustada nii, nagu ta on seda teinud käsitletava hagi neljas esimeses väites.
36 Lisaks ilmneb vaidlustatud otsusest, et parlament ei põhjendanud hageja pakkumuse tagasilükkamist sugugi põhjustega, mille tõttu kulleri pakutud välimisest ümbrikust leidis pakkumuste avamise komisjon pakkujate ümbrikud rebenenuna. Neil asjaoludel ei olnud parlament vastupidi hageja väidetele kohustatud talle kõnealuseid põhjuseid esitama, pealegi ei ole tõendatud, et parlament oleks neid teadnud.
37 Samuti olgu märgitud, et kuna vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud, siis ei olnud parlament põhjendamiskohustuse täitmiseks kohustatud esitama üksikasjalikke vastuseid hulgale küsimustele, mis esitati e-kirjades või hageja taotlusel korraldatud kahel koosolekul (vt eespool punkt 13).
38 Lõpuks olgu märgitud, et mingil moel ei ole tõendatud vaenulikkus, mida parlamendi teenistujad hageja väitel kõnealusel juhul üles näitasid ja igal juhul ei ole see asjakohane küsimuse puhul, kas parlament teavitas teda selgelt ja piisavalt täpselt tema pakkumuse tagasilükkamise põhjustest.
39 Eeltoodust tuleneb, et hagi viies väide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.
B – Esimene väide finantsmääruse, rakendusmääruse ja hanketeate rikkumise kohta
1. Poolte argumendid
a) Hageja argumendid
40 Hagiavalduse esimese väite kohaselt rikub vaidlustatud otsus osas, milles pakkumus lükati avamisel tagasi konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise tõttu, asjakohaseid õigusnorme, see tähendab finantsmääruse artikli 98 lõiget 1, rakendusmääruse artiklit 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4. Käesolev väide koosneb sisuliselt kolmest osast. Esimeses osas väidab hageja, et pakkumuse konfidentsiaalsus oli tagatud kuni hetkeni, kui pakkumuste avamise komisjon need avas. Väite teises osas toob hageja esile, et ta oli järginud nõuet esitada pakkumus topeltümbrikus. Väite kolmandas osas vaidlustab hageja väited, millega parlament vaidlustatud otsuses põhjendas hinnangut, et pakkumuste konfidentsiaalsust ei olnud võimalik tagada. Kolmanda väite raames viitab ta teise võimalusena rakendusmääruse artikli 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kohaldamatusele, juhul kui neile normidele antakse selline ulatus, nagu parlament neile vaidlustatud otsuses omistab.
Pakkumuse konfidentsiaalsuse tagamine
41 Esiteks leiab hageja, et käesoleval juhul on täielikult järgitud finantsmääruse artikli 98 lõike 1 sätteid, mis nõuavad, et pakkujate pakkumuste puhul toimub tõeline konkurents ja et pakkumuste sisu jääb salajaseks seni, kuni need kõik üheaegselt avatakse. Niisiis on pakkumuse tagasilükkamine vaidlustatud otsusega hageja arvates nende sätetega vastuolus.
42 Hageja väidab nimelt, et parlament on vaidlustatud otsuses asunud ekslikult seisukohale, et pakkumuse konfidentsiaalsus ei olnud tagatud.
43 Esiteks oli pakkumuse konfidentsiaalsus väidetavalt tagatud kuni hetkeni, kui pakkumuste avamise komisjon avas välimise ümbriku, kuna vaidlust ei ole selles, et nimetatud ümbrik oli täielikult suletud kuni kõnealune komisjon selle avas.
44 Teiseks väidab ta, et pakkumus oli kulleri poolt saadetise kohaletoimetamise ja pakkumuste avamise komisjoni poolt välimise ümbriku avamise vahel püsivalt parlamendi valve all. Selles osas ilmneb parlamendi enda selgitustest, et pakkumus oli paigutatud suletud ruumi, kuhu oli juurdepääs keelatud kõigile kõrvalistele isikutele ja et see ruum oli pideva valve all.
45 Kolmandaks on hageja arvates selge, et kullerfirma välimine ümbrik jõudis parlamenti puutumatult, kuna kõnealuse institutsiooni postiteenistus ei võta vastu kahjustatud pakendeid.
46 Neljandaks on hageja väitel pakkumustes ainuke tõeliselt konfidentsiaalne teave nende maksumus. Samas ei olnud see teave parlamendile enne pakkumuste avamist teada.
47 Kõik need asjaolud tõendavad hageja meelest, et parlament eksis, kui ta asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et pakkumuse konfidentsiaalsus ei olnud tagatud ja lükkas pakkumuse seetõttu ilma seda hindamata tagasi.
Kohustus edastada pakkumus topeltümbrikus ja välimise ümbriku pitseerimise kohustuse ulatus
48 Teiseks toob hageja esile, et ta on täitnud kohaldatavatest eeskirjadest tuleneva kohustuse edastada pakkumus topeltümbrikus.
49 Hageja leiab nimelt, et ta on järginud rakendusmääruse artikli 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 ettekirjutusi, kuna pakkumus ja selle kaks koopiat olid paigutatud pitseeritud ümbrikesse vastavalt nimetatud eeskirjadele ja kuna need ümbrikud olid asetatud kullerfirma pakutud ümbrikku.
50 Vastupidi sellele, mida parlament väitis kostja vastuses, ei tulene hanketeatest pakkujatele selget kohustust ümbrikud pitseerida, sest see mõiste ei ole seal piisavalt selgelt määratletud.
51 Hageja märgib veel, et ta osales 2011. aastal kolmel korral muudes hankemenetlustes, kus pakkumuste saatmise tingimused olid samasugused. Samas ei ole ühtegi tema teist pakkumust konfidentsiaalsuse puudumise tõttu tagasi lükatud. See kinnitab väidetavalt seda, et mõiste „pitseeritud ümbrik” ei ole täpne ja tema pakkumuse tagasilükkamine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.
52 Täpsemalt ei ilmnenud hageja arvates hanketeatest, et kui pakkuja otsustab kasutada eraisikust kullerfirma teenuseid, siis tuleb selle kulleri pakutud ümbrikku nende eeskirjade kohaselt käsitada isekleepuva ümbrikuna ja pitseerida see kleepriba alla pandud allkirjaga.
Vaidlustatud otsuse põhjenduste põhjendatus
53 Kolmandaks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse põhjenduses parlamendi esitatud kolme etteheite põhjendatuse (vt eespool punktid 8 ja 11).
– Välimise ümbriku pitseerimine
54 Hageja väidab esiteks, et parlament eksis, asudes seisukohale, et „[k]ullerfirma väline postiümbrik oli küll suletud, kuid mitte pitseeritud”.
55 Kõigepealt toob hageja esile, et vaidlust ei ole küsimuses, et kullerfirma pakutud välimine ümbrik täitis oma eesmärgi pakkumuse konfidentsiaalsuse kaitsmisel, kuna see oli jäänud puutumatuks kuni pakkumuste avamise komisjon selle avas. Seetõttu ei olnud finantsmääruse artikli 98 lõikes 1 seatud eesmärk ohtu seatud.
56 Seejärel märgib hageja, et kulleri pakutud välimised ümbrikud olid plastikmaterjalist ja pitseeritud sellise kinnitamissüsteemi abil, mis tagab selle, et neid ei saa avada ilma neid purustamata. Seega ei ole tegemist isekleepuvate ümbrikega rakendusmääruse artikli 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 tähenduses ning seetõttu ei pea käsitletaval juhul kõnealuse kullerfirma ümbriku puhul kasutama esiteks kinnituse peale allkirja panemist ja teiseks täiendavat kleepriba, mis on ette nähtud isekleepuvaid ümbrikke käsitlevates eeskirjades.
57 Lisaks märgib hageja, et isegi kui möönda seda – millele hageja vaidleb vastu –, et kullerfirma pakutud ümbrikku tuleb pidada isekleepuvaks ümbrikuks rakendusmääruse artikli 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 tähenduses, siis tuleb nõustuda, et kõnealuse ümbriku kinnitussüsteem tagab selle sisu konfidentsiaalsuse mõttes vähemalt samasuguse kaitse nagu tavalisele isekleepuvale ümbrikule allkirja ja täiendava kleepriba panemine. Neil kaalutlustel ei oleks kleepriba alla hageja esindaja allkirja panemisest pakkumuse konfidentsiaalsusele mingisugust täiendavat tulu tõusnud.
58 Lõpuks ja teise võimalusena viitab hageja ELTL artikli 277 alusel rakendusmääruse artikli 143 – mis on üle võetud hanketeate punkti 2 alapunkti 4 – kohaldamatusele juhul, kui esitatakse tõlgendus, et neid eeskirju on käesoleva juhtumi puhul rikutud seetõttu, et kullerfirma pakutud ümbrikul ei olnud täiendava kleepriba all hageja esindaja allkirja.
59 Seda vastuväidet põhjendab hageja seisukohaga, et need nõuded lähevad kaugemale sellest, mis on pakkumuse konfidentsiaalsuse tagamiseks vajalik. Need nõuded lähevad niisiis finantsmääruse artikli 98 lõikes 1 nõutust kaugemale ja rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet.
60 Hageja leiab, et sellest tulenevalt peaks Üldkohus otsustama, et pakkumus vastas finantsmääruse artikli 98 lõikes 1 esitatud tingimustele, ja vaidlustatud otsuse tühistama.
– Kohustus saata pakkumus topeltümbrikus
61 Teiseks väidab hageja, et parlamendi seisukoht vaidlustatud otsuses, et „[...] sees olnud ümbrikud kujutasid endast ainsat pakkuja kasutatud pakendikihti” (vt eespool punkt 11) ei anna alust parlamendi etteheitele, et hageja kasutas üksnes sisemisi ümbrikke, kuhu oli paigutatud pakkumuse originaal ja koopiad. Olgugi et välimise ümbriku andis hagejale kullerfirma, oli see siiski hageja algatus, et parlamendile lähetatud saadetis tervikuna koosnes välimisest ümbrikust, kahest sisemisest ümbrikust ja pakkumuse dokumentidest. Kõiki neid saadetise moodustanud koostisosi tuleb seega pidada hagejalt pärinevaks.
– Sisemiste ümbrike seisund
62 Kolmandaks vaidlustab hageja selle, et pakkumuse tagasilükkamist ilma seda hindamata õigustab etteheide, mille kohaselt „sees olnud ümbrikud [...] olid niivõrd laialt rebenenud, et need olid täiesti avatud [...] – Parlament asus seisukohale, et konfidentsiaalsus ei olnud tagatud ja lükkas pakkumuse tagasi” (vt eespool punkt 11).
63 Kõigepealt märgib hageja, et see järeldus põhineb üksnes parlamendi selgitustel ja jätab faktiliste asjaolude väljaselgitamise Üldkohtu otsustada.
64 Seejärel märgib hageja, et isegi kui nõustuda sellega, et pakkumuste avamisel olid sisemised ümbrikud leitud rebituna, ei olnud pakkumuse moodustanud dokumentide konfidentsiaalsus ega terviklikkus kahtluse all, kuna senini oli neid kaitsnud välimine ümbrik, mis oli säilinud puutumatuna kuni pakkumuste avamise komisjon hakkas tegutsema. Seetõttu leiab hageja, et parlament ei oleks tohtinud lükata pakkumust ilma hindamata tagasi asjaolu tõttu, et sisemised ümbrikud olid leitud rebituna, samas kui välimine ümbrik ei olnud kahjustatud.
b) Parlamendi ja komisjoni argumendid
65 Parlament ja komisjon vaidlevad hageja argumentidele vastu.
2. Üldkohtu hinnang
66 Kõnealuse hagiavalduse esimeses väites kahtleb hageja selles, kas vaidlustatud otsuses parlamendi esitatud faktilised asjaolud tegelikult esinesid, ja teiseks, eeldusel et need faktilised asjaolud on tõendatud, vaidleb ta vastu sellele, et neile antud hinnang õigustab tema pakkumuse tagasilükkamist finantsmääruse artikli 98 lõike 1 ja rakenduseeskirjade artikli 143 ning hanketeate punkti 2 alapunkti 4 alusel. Sellest tulenevalt asub ta seisukohale, et käesoleval juhul on nimetatud sätteid rikutud.
a) Vaidlustatud otsuses esitatud faktiliste asjaolude sisuline õigsus
67 Käsitletava vaidlustuse ulatust arvestades tuleb kõigepealt hinnata, kas hageja on suutnud tõendada, et parlament põhjendas vaidlustatud otsust sisuliselt ebatäpsete asjaoludega (vt 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑390/95 P: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑769, punkt 29, ja 27. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑47/10 P: Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, EKL 2011, lk I‑10707, punktid 57 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika).
68 Selles osas olgu märgitud, et vaidlust ei ole küsimuses, mida ka hageja kinnitas kohtuistungil, et hageja pakkumus koosnes ühest originaalist ja kahest koopiast ning et iga dokument oli asetatud jõupaberist ümbrikku, millel on isekleepuv klapp, mis oli pitseeritud hageja direktori allkirjaga ja seejärel oli allkiri kaetud veel kleepribaga. Samuti on selge, et sel moel pitseeritud ümbrikud olid asetatud ühte kulleri pakutud välimisse ümbrikusse. Lisaks on kindel, et selle välimise ümbriku said parlamendi teenistused kätte puutumatult ja et kõnealust isekleepuva klapiga ümbrikku ei olnud hageja direktor pitseerinud ümbrikule täiendava kleepriba alla allkirjaga panemisega. Kõik need faktilised asjaolud, mida hageja ei ole vaidlustanud ja millega ei ole vastuolus ükski toimikus esitatud dokument, tuleb lugeda tõendatuks.
69 Hageja meenutas seevastu kohtuistungil, et tal ei ole olnud võimalik kinnitada seda, mida parlament märkis vaidlustatud otsuses, et kui pakkumuste avamise komisjon avas välimise ümbriku, olid kolm sisemist ümbrikku „niivõrd laialt rebenenud, et need olid täiesti avatud”.
70 See vaidlustatud otsuses märgitu kujutab endast väljavõtet protokollist, mille koostas pakkumuste avamise komisjon, kes koosneb parlamendi erinevate teenistuste esindajatest ja ühest kontrollikoja esindajast, ning see protokoll koostati koosolekul, kus kahe pakkuja juuresolekul avati kõik käsitletavas hankemenetluses esitatud pakkumused. Olgu veel meenutatud, et hageja, kellel oli õigus pakkumuste avamise juures viibida, sellel ei osalenud.
71 Lisaks tuleb sedastada, et hageja ei ole esitanud mingeid kommentaare, milles ta oleks väljendanud kahtlust pakkumuste avamise komisjoni koostatud protokollis esitatud faktiliste asjaolude tõelevastavuse suhtes. Neil asjaoludel tuleb tõendatuks lugeda kõnealused asjaolud, mida ükski toimikus esitatud materjal ümber ei lükka.
72 Seega tuleb kontrollida, kas tõendatud faktilised asjaolud õigustavad hageja pakkumuse tagasilükkamist, milleks on järgmisena vaja täpsustada seda, milline ulatus on käesolevale juhtumile kohaldatavatel õigusnormidel, mille selguse ja osaliselt õiguspärasuse hageja on vaidlustanud.
b) Kohaldatavad õigusnormid
Vaidlustatud otsuses kohaldatud õigusnormide ulatus
73 Vastupidi hageja väidetele tulenevad hankemenetluses osalevate pakkujate pakkumuste kohaletoimetamise suhtes kehtivad kohustused selgelt hanketeate punkti 2 alapunktist 2, milles esitatud eeskirjad on ära toodud eespool punktides 2 ja 3.
74 Niisiis, esiteks oli pakkujatel võimalus tuua pakkumus parlamendi postiteenistusse isiklikult kohale või saata posti või kulleriga (hanketeate punkti 2 alapunkt 2). Teiseks pidid pakkumused jõudma parlamenti pitseeritud topeltümbrikus, igal ümbrikul pidi olema viide asjaomasele teenistusele, hanketeate viide ja märge „[...] mitte avada” (hanketeate punkti 2 alapunkti 4 esimene lõik). Kolmandaks, isekleepuvate ümbrike kasutamise korral pidid need olema pitseeritud, see tähendab „tuleb sulgeda kleeplindiga, millele saatja [on pannud] oma allkirja”, mis võis olla nii käsitsi kirjutatud kui ka allkiri koos ettevõtja templiga (hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmas lõik). Neljandaks, põhimõtteliselt vastutasid pakkujad selle eest, millises seisundis jõuavad nende pakkumusi sisaldavad ümbrikud kohale ja seetõttu oli neil palutud „eriti hoolikalt kontrollida pakkumuse edastamisel kasutatavate ümbrikute kvaliteeti (hanketeate punkti 2 alapunkti 4 teine lõik). Viiendaks nägi hanketeate punkti 2 alapunkti 4 neljas lõik otsesõnu ette, et „pakkumus, mille sisu konfidentsiaalsus ei ole tagatud kuni pakkumuste ühise avamiseni, lükatakse tagasi”.
75 Vastupidi hageja väidetele ilmneb eespool punktis 74 toodud hanketeate punktidest, et pakkumused tuli paigutada kahte ümbrikku, ja juhul kui need olid isekleepuva klapiga, pidid mõlemad olema pitseeritud. Hanketeatest ilmneb samuti selgelt, et viimati nimetatud väljend tähendab, et need kaks ümbrikku on suletud ja et mõlema ümbriku klapil on pakkuja pädeva esindaja allkiri ja täiendav kleepriba.
76 Hanketeates esitatud nõuete täitmiseks on pakkujal, kes on otsustanud kasutada kullerfirma teenuseid, võimalik valida esiteks kullerfirma ümbrik, kui selle omadused võimaldavad seda kasutada teise välimise ümbrikuna, mis eeldab selle pitseerimist täiendavale kleepribale pandud allkirjaga ja kõigi nõuetes nimetatud märgete esitamist sellel kullerfirma ümbrikul ning seega kasutada pakkumuse jaoks ühtainsat sisemist ümbrikku või teise võimalusena panna selline topeltümbrik kullerfirma välimisse ümbrikku, mis sellisel juhul ei pea olema pitseeritud ega kandma nõutud märkeid.
77 Seevastu ei saa nõustuda hageja tõlgendusega, mille kohaselt tuleb kullerfirma ümbrikku, olgugi et see ei olnud nimetatud viisil pitseeritud, käsitada ühena kahest hanketeates nõutud ümbrikust ja lugeda see hanketeate punkti 2 alapunkti 4 nõuetele vastavaks. Isegi kui lähtuda hageja pakutud eeldusest, et kulleri pakutud ümbrike sulgemissüsteem tagab pakkumuse sisu konfidentsiaalsuse kaitse samamoodi kui hanketeates nõutud pitseerimine, tuleb olenemata sellest, juhul kui pakkuja on rikkunud hanketeatest tulenevat selget, täpset ja tingimusteta kohustust saata oma pakkumus pitseeritud topeltümbrikus, asuda nimelt seisukohale, et see ei ole kooskõlas ettekirjutustega, mis olid kehtestatud kõikidele pakkujatele, kes otsustasid esitada kõnealuses hankemenetluses pakkumuse.
78 Samas oli parlamendil õigus nende hanketeate selgete nõuete ainsa rikkumise korral kõik nendega vastuolus olevad pakkumused tagasi lükata, ja tal oli hanketeate punkti 2 alapunkti 4 neljanda lõigu alusel lausa kohustus seda teha, juhul kui ta leidis, et pakkumuse konfidentsiaalsust ei olnud võimalik kuni kõigi pakkumuste üheaegse avamiseni tagada.
79 Neist kaalutlustest tuleneb, et ei saa nõustuda esimese väite esimese kahe osaga, milles hageja väidab vastavalt, et need tingimused, mille kohaselt ta oma pakkumuse kohale toimetas, tagavad igal juhul konfidentsiaalsuse samal moel, kui oleks rangelt järgitud hanketeates esitatud nõudeid, ja kuna hanketeate eeskirjad ei olnud selged, siis tuleb lähtuda sellest, et ta saatis pakkumuse pitseeritud topeltümbrikus.
Rakendusmääruse artikli 143 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmanda lõigu kohaldatavus
80 Hageja on esimese väite kolmandas osas aga vaidlustanud kõnealuse nõude õiguspärasuse ja sellest tulenevalt hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmandas lõigus ja rakendusmääruse artiklis 143 ettenähtu.
81 Selles osas olgu märgitud, et hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmas lõik, mis näeb ette pakkumuste saatmise pitseeritud topeltümbrikus, kordab täpselt rakendusmääruse artikli 143 lõikes 3 sätestatud ettekirjutust isekleepuvate ümbrike pitseerimise kohta, nendest kahest eeskirjast on käesoleval juhul vahetult kohaldatud üksnes esimest. Vastates talle kohtuistungil esitatud küsimusele, kinnitas hageja, et kohaldamatuse vastuväide, mille ta esitas esimese väite kolmandas osas, puudutab nii hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmandat lõiku kui ka rakendusmääruse artikli 143 lõiget 3.
82 Ilma et oleks vaja teha otsust küsimuses, kas hageja saab ELTL artikli 277 alusel tõhusalt tugineda rakendusmääruse artikli 143 lõike 3 kohaldamatusele, mida käesoleval juhul on kohaldatud üksnes kaudselt (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus 32/65: kohtuasjas Itaalia vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1966, lk 563 ja 594, ning Üldkohtu 20. septembri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08: Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑6255, punktid 206–210 ja seal viidatud kohtupraktika), piisab märkimisest, et täiesti põhjendamatu on vastuväide, mille kohaselt on need sätted väidetavalt õigusvastased lähtuvalt finantsmääruse artikli 98 lõikest 1 ja proportsionaalsuse põhimõttest.
83 Esiteks olgu nimelt märgitud, et rakendusmääruse artikli 143 lõige 3 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmas taane üksnes täpsustavad neid tingimusi, millal finantsmääruse artikli 98 lõikes 1 sätestatud pakkumuste konfidentsiaalsusnõuet saab pidada tagatuks. Nagu parlament rõhutab, täiendab rakendusmääruse artikkel 143 finantsmääruse artikli 98 lõiget 1 sellega vastuollu minemata. Kui seevastu nõustuda hageja eeldusega, et rakendusmääruse artikkel 143 on vastuolus finantsmääruse artikli 98 lõikega 1 seetõttu, et see kehtestab tingimusi, mida ei ole viimati nimetatud artiklis sätestatud, siis tähendaks see põhimõtteliselt kogu rakendusmääruse õiguspärasuse vaidlustamist, kuna selle eesmärk on just nimelt täpsustada ja täiendada finantsmääruses kehtestatud alusreegleid.
84 Teiseks olgu sedastatud, et rakendusmääruse artikli 143 lõige 3 ega hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmas lõik ei ole vastuolus ka proportsionaalsuse aluspõhimõttega. Kõnealuse põhimõtte kohaselt ei tohi liidu institutsioonide tegevus minna kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt Üldkohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑13/99: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑3305, punkt 411, ja Üldkohtu 9. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑75/06: Bayer CropScience jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2081, punkt 223 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Samas võib rakendusmääruse artikli 143 lõikest 3 ja hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmandast lõigust tulenev nõue tagada konfidentsiaalsuse nende pakkumuste puhul, mille pakkumuste avamise komisjon saab kahes kahjustamata pitseeritud ümbrikus. See nõue tagab seega õiguskindluse, kõrvaldades igasuguse meelevaldse hindamise pakkumuste avamisel, pakkumuse ettevalmistamise kogukuludega võrreldes väga väikeste rahaliste kuludega ja tehniliste pingutustega. Hageja väide, et selline nõue rikub proportsionaalses põhimõtet, on seega põhjendamatu.
86 Seega tuleb hageja esitatud kohaldamatuse vastuväide tagasi lükata.
c) Hageja pakkumuse tagasilükkamise põhjendatus
87 Eeltoodust ilmneb, et parlamendil oli õigus lükata hageja pakkumus tagasi, kui ta tuvastas, et hageja ei olnud täitnud nõuet saata oma pakkumus pitseeritud topeltümbrikus.
88 Ükski hageja poolt esimese väite teises osas esitatud vastuväide ei lükka seda hinnangut ümber.
89 Esiteks olgu meenutatud, mis on sedastatud eespool punktis 68, et vaidlust ei ole küsimuses, et vastupidi hageja väidetele ei olnud ta täitnud nõuet saata oma pakkumus pitseeritud topeltümbrikus, sest esiteks näevad asjakohased õigusnormid selgelt ette vorminõuded, mida ümbrike pitseerimisel tuleb täita, ja teiseks on selge, et hageja valitud kulleri pakutud isekleepuv ümbrik ei olnud pitseeritud, mis ilmneb ka hageja poolt hagiavaldusele lisatud fotodel.
90 Teiseks tuleb asuda seisukohale, et hageja väide, et parlamendi tuvastus, et „[...] sees olnud ümbrikud kujutasid endast ainsat pakkuja kasutatud pakendikihti” ei anna alust talle ette heita, et ta kasutas üksnes sisemisi ümbrikke, kuhu oli paigutatud pakkumuse originaal ja koopiad, põhineb vaidlustatud otsuse valel tõlgendamisel.
91 Vaidlustatud otsuse käsitletavas osas on parlament tegelikult lihtsalt märkinud, et ta ei saa kullerfirma pakutud välimist ümbrikku arvesse võtta selle asjaolu hindamise raames, kas täidetud on kohustus edastada pakkumus pitseeritud topeltümbrikus, kuna kõnealune välimine ümbrik ei olnud pitseeritud. Nagu eespool punktis 76 on meenutatud, oleks hageja, jättes pitseerimata kullerfirma pakutud ümbriku, pidanud hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmandas lõigus esitatud nõude täitmiseks asetama kullerfirma ümbriku sisse oma pakkumuse pitseeritud topeltümbrikus.
92 Kolmandaks olgu meenutatud, mida on märgitud eespool punktis 71, et hoolimata hageja sellekohastest kahtlustest tuleb tõendatuks lugeda asjaolu, et sisemised ümbrikud, mis olid ainsana asjakohastele eeskirjadele vastavalt pitseeritud, leiti pakkumuste avamisel laialt rebenenult.
93 Põhjendamatuse tõttu tuleb kõrvale jätta hageja argumendid, et see asjaolu ei võimaldanud parlamendil tema pakkumust tagasi lükata, kuna eespool punktis 77 esitatud hinnangust tuleneb, et pakkumuse tagasilükkamist õigustab piisavalt asjaolu, et rikutud on nõuet edastada pakkumus pitseeritud topeltümbrikus.
94 Igal juhul tuleb nõustuda parlamendi järeldusega, et kuigi välimine ümbrik näis pakkumuste avamise hetkel olevat kahjustamata, piisab hageja pakkumuse konfidentsiaalsuse kahtluse alla seadmiseks üksnes sellest, et sisemised ümbrikud olid laialt rebenenud. Nimelt oli pakkujate tähelepanu sellele tõigale pööratud hanketeate punkti 2 alapunkti 4 teises lõigus, kus oli märgitud, et kasutatud ümbrike terviklikkust käsitletakse pakkumuse sisu konfidentsiaalsuse ja terviklikkuse tagatisena.
95 Eespool esitatust tuleneb, et hagejal ei ole alust väita, et tema pakkumus lükati tagasi kohaldatavaid õigusnorme rikkudes ja seega tuleb hagi esimene väide tagasi lükata.
C – Teine väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist
1. Poolte argumendid
96 Hageja põhjendab oma teist väidet sellega, et parlament rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta lükkas tema pakkumuse tagasi konfidentsiaalsuse puudumise tõttu, samas kui välimine ümbrik oli kahjustamata, ning asjaoluga, et parlament ei pakkunud talle ühtegi tema huve vähem piiravat alternatiivset lahendust.
97 Parlament vaidleb nendele hageja argumentidele vastu.
2. Üldkohtu hinnang
98 Nagu on meenutatud juba eespool punktis 84, nõuab proportsionaalsuse põhimõte vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Pfizer Animal Health vs. nõukogu, punkt 411, ja eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, punkt 223 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Kõigepealt tuleb meenutada, et rakendusmääruse artikliga 145 on vastuolus selle määruse artikli 143 nõuetele mittevastavate pakkumuste avamine. Samas, nagu on meenutatud eespool punktis 81, kordab hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmas lõik, milles esitatud nõuete rikkumine tuvastati esimese väite hindamise raames, rakendusmääruse artikli 143 kolmandas lõigus sätestatut. Järelikult ei oleks parlament saanud hageja pakkumust rakendusmääruse artiklit 145 rikkumata avada.
100 Lisaks olgu meenutatud, et nagu eespool punktis 78 esimese väite hindamisel järeldati, võis parlament hageja pakkumuse tagasi lükata, kui ta tuvastas, et nõue edastada pakkumus pitseeritud topeltümbrikus ei olnud täidetud ja ta oli lausa kohustatud seda tegema, kui tal tekkisid kahtlused pakkumuse konfidentsiaalsuse suhtes. Eespool punktis 94 on ka sedastatud, et parlamendil oli alust kahelda hageja pakkumuse konfidentsiaalsuses sisemiste ümbrike seisundi tõttu.
101 Neil kahel põhjusel pidi parlament seega hageja pakkumuse tagasi lükkama. Samas tuleb märkida proportsionaalsuse põhimõtte kohta, mille ulatust on meenutatud eespool punktis 98, et seda kohaldatakse üksnes juhtudel, kui vaidlustatud õigusakti andjal oli selle andmisel kaalutlusõigus. Kuna käesoleval juhul ei ole see nii, siis ei saa sellele põhimõttele viitamine olla tulemuslik.
102 Ülejäänud osas piisab teise väite kohta, milles hageja leiab, et käesoleval juhtumil on talle pandud ebaproportsionaalsed kohustused, kui meenutada, et nõude edastada pakkumus pitseeritud topeltümbrikus väidetav ebaproportsionaalsus lükati ümber hinnangus hanketeate punkti 2 alapunkti 4 kolmanda lõigu ja rakendusmääruse artikli 143 lõike 3 kohaldamatuse vastuväite põhjendatuse kohta.
103 Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.
D – Kolmas väide, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist
1. Poolte argumendid
a) Hageja argumendid
Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine
104 Kolmandas väites rõhutab hageja, et hagiavalduse esitamise ajaks oli ta osalenud neljas hankemenetluses – mille hulka kuulub ka käesolevas vaidluses käsitletav hange –, kus pakkumuste saatmise tingimused olid samasugused ja ühtegi neist ülejäänud kolmest pakkumusest ei ole lükatud tagasi konfidentsiaalsuse puudumise tõttu. Hageja leiab, et käesoleval juhul kujutab tema pakkumuse erinevalt kohtlemine endast samasuguses olukorras erinevalt kohtlemist, mida ei õigusta ükski objektiivne põhjus. Sellele tuginedes väidab ta, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Tema väitel ei ole nimelt neis kolmes muus menetluses, kus ta on osalenud, „tehtud ühtegi märkust kullerfirma välimises ümbrikus olnud jõupaberist ümbrike seisundi kohta” ega ka mitte kullerfirma pakutud välimise ümbriku kohta.
Menetlust korraldava meetme taotlus
105 Hageja palub Üldkohtul selleks, et ta saaks tõendada kõnealuse pakkumuse ja nende kolme muu hankemenetluse puhul, kus ta on osalenud, esinenud olukorra sarnasust, kodukorra artikli 64 lõike 3 punkti d alusel kohustada parlamenti esitama hankemenetluste GENAFF11, HR/2011/EU ja TM11/MT pakkumuste avamise komisjoni koostatud protokollid.
b) Parlamendi argumendid
106 Parlament vaidleb hageja argumentidele ja menetlust korraldava meetme taotlusele vastu.
2. Üldkohtu hinnang
107 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hankija kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet nende liidu hankealaste eeskirjade kandev mõte, mille eesmärk on eelkõige tõhusa konkurentsi edendamine ja mis niisuguse konkurentsi tagamiseks kehtestavad hanketingimused. Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, punkt 236 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Euroopa Kohtu 3. märtsi 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑21/03 ja C‑34/03: Fabricom, EKL 2005, lk I‑1559, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).
108 Hageja leiab oma kolmandas väites, et parlament ei saanud tema pakkumust tagasi lükata ilma võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata, kuna ta on väidetavalt samasugustel tingimustel esitanud teisi pakkumusi ja rõhutab, et neid teisi pakkumusi ei lükatud tagasi seetõttu, et need ei olnud saadetud topeltümbrikes, millest igaüks oli pitseeritud. Ta väidab, et seetõttu on käesoleval juhul teda koheldud ebavõrdselt sarnases olukorras, ilma et see oleks objektiivselt põhjendatud.
109 Võrdse kohtlemise üldpõhimõte, mille üks rakendamisviis hankemenetlustes on finantsmääruse artikli 89 lõige 1, on mõeldud konkreetses hankemenetluses osalevate pakkujate suhtes kohaldamiseks. Nagu parlament rõhutab, oleks käesoleval juhul hageja argumentidega nõustumine vastuolus selle põhimõttega teiste pakkujate suhtes, kes esitasid kõnealuses hankemenetluses oma pakkumused, kuna hagejat, kes ei olnud nendega sarnases olukorras, – pidades silmas nõuet edastada pakkumus topeltümbrikus, millest mõlemad on pitseeritud – koheldaks nendega sarnaselt.
110 Lisaks tuleb märkida seoses hageja nõudega, et teda tuleb käesoleval juhul kohelda sarnaselt sellega, kuidas teda on koheldud teistes hankemenetlustes, et isegi kui eeldada, et ta saatis ka teised pakkumused samavõrd nõuetevastastel tingimustel kui käesoleval juhul, ei saa ta võrdse kohtlemise põhimõtte alusel saada õigusvastasest tegevusest kasu. Samas selgus käsitletava hagiavalduse esimese kahe väite analüüsimisel, et juhul kui pakkuja ei täida rakendusmääruse artiklist 143 ja hanketeate punkti 2 alapunktist 4 tulenevat nõuet edastada pakkumus topeltümbrikus, millest mõlemad on pitseeritud, siis on hankija kohustatud pakkumuse tagasi lükkama.
111 Neil kaalutlustel ei ole alust rahuldada hageja esitatud menetlust korraldava meetme taotlust, mille tulemus ei mõjutaks käsitletava väite hindamist mingil juhul.
112 Sellest tuleneb, et kolmas väide, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, tuleb tagasi lükata.
E – Neljas väide, mis käsitleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a rikkumist
1. Poolte argumendid
113 Hageja toob oma neljandas väites esile, et vaidlustatud otsus on teda kahjustav üksikmeede. Seetõttu leiab ta, et ta oleks tulnud enne otsuse tegemist põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohaselt ära kuulata. Ta on seisukohal, et kui pakkumuste avamise komisjon oleks ta selgitused ära kuulanud, siis oleks ta saanud komisjoni veenda selles, et pakkumuse konfidentsiaalsus oli tagatud ja asjas oleks tehtud teistsugune otsus.
114 Parlament vaidleb hageja argumentidele vastu.
2. Üldkohtu hinnang
115 Kõigepealt tuleb sedastada, et hageja leiab oma neljandas väites, et rikutud on õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud. Ta väidab selle kohta, et vaidlustatud otsus kujutab endast teda kahjustavat üksikmeedet põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a tähenduses. Selles osas tuleb seda väidet hinnates silmas pidada kaitseõiguste tagamise põhimõtet, mis on liidu õiguse üldpõhimõte.
116 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kaitseõiguste rikkumise olemasolu analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, eelkõige asjassepuutuva õigusakti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal (vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P: komisjon vs. Kadi, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).
117 Kohaldatavate õigusnormide kohta tuleb meenutada, et finantsmäärus ja rakendusmäärus näevad ette viisid, kuidas hankijad võivad pakkujatega ühendust võtta ja nende sätete eesmärk on tagada osalejatele juurdepääs hankemenetlustele kooskõlas läbipaistvuse ning taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtetega. Samas ei näe ükski säte ette, et hankija oleks kohustatud pakkuja arvamuse ära kuulama enne, kui tema pakkumus lükatakse tagasi mittevastavuse tõttu hankedokumentide vorminõuetele, mille järgimine on oluline.
118 Mis puudutab küsimust, kas hageja viidatud õigus olla enne otsuse tegemist ära kuulatud võib tuleneda kaitseõiguste järgimise üldpõhimõttest, siis selles osas olgu meenutatud, et seda põhimõtet tuleb järgida isegi erinormide puudumise korral, kuid selleks, et selline rikkumine saaks kaasa tuua tühistamise, peab niisuguse eeskirjade eiramise tõttu olema võimalik menetluses jõuda teistsuguse tulemuseni (Euroopa Kohtu 11. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 259/85: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1987, lk 4393, punktid 12 ja 13).
119 Selles osas tuleb silmas pidada esiteks seda, et vaidlustatud otsus seisneb seisukoha võtmises hageja algatusel esitatud pakkumuse suhtes ja selle otsuse põhjendused tulenevad ainult hageja poolt hankemenetluses esitatud dokumentide formaalse esitusviisi hindamisest, kusjuures vorminõuded, mida pakkujad peavad järgima, olid täpselt hanketeates ära toodud. Vaidlustatud otsust ei ole seega põhjendatud mitte ühegi sellise faktilise asjaolu või õigusliku kaalutlusega, mida hageja ei peaks õiguspäraselt teadma. Seetõttu ei ole hagejal alust väita, et parlament oli kohustatud ta enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulama.
120 Lisaks olgu veel teiseks meenutatud hagiavalduse kahe esimese väite hindamisel tuvastatu, et parlament oli sellest tulenevalt, et hageja ei olnud järginud hanketeates määratletud vorminõudeid, kohustatud hageja pakkumuse tagasi lükkama. Neil kaalutlustel ei saanud hageja võimalus oma seisukohta väljendada mingil moel mõjutada tema pakkumusele määratud saatust.
121 Järelikult, ka neljas väide, milles hageja leiab, et rikutud on tema õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud, tuleb tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust küsimuses, kas hankemenetluses saab hankija vastu tulemuslikult tugineda põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a rikkumisele.
122 Eeltoodust tuleneb, et käsitletav hagi tuleb rahuldamata jätta.
Kohtukulud
123 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt parlamendi nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euris Consult Ltd‑lt.
Frimodt Nielsen | Dehousse | Collins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 2014 Luxembourgis.
Allkirjad