ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

23. jaanuar 2014

Kohtuasi T‑174/13 P

Euroopa Komisjon

versus

BO

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistuse – Lepingulised töötajad – Sotsiaalkindlustus – Transpordikulude hüvitamine – Transpordikulud, mis on seotud keeleliste põhjustega – Euroopa ühenduste ametnike ravikindlustuse ühiseeskirjade artikli 19 lõige 2 – Ravikulude hüvitamise üldiste rakendussätete II jao 12. peatüki punkt 2.5

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 15. jaanuari 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑27/11: BO vs. komisjon selle kohtuotsuse tühistamiseks.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja BO kohtukulud käesolevas kohtuastmes.

Kokkuvõte

Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Keelelistel põhjustel kantud transpordikulud – Hüvitamine – Välistamine – Nende transpordikulude hüvitamine, mis on seotud meditsiinilise abiga, mis nõuab selle keele kasutamist, mida osatakse – Lubatavus – Tingimused

(Ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 19)

Euroopa ühenduste ametnike ravikindlustuse ühiseeskirjade artiklist 19 ja ravikulude hüvitamise üldiste rakendussätete II jao 12. peatüki punktist 2.5 tuleneb, et liidu institutsioonide ühise kindlustusskeemi poolt ravikulude hüvitamine ei tekita sellest tulenevat õigust raviga kaasnevate transpordikulude hüvitamisele.

Seega, juhul kui transpordikulud näivad olevat tekkinud valiku tõttu, mis ühiseeskirjade artiklis 19 ette nähtud arsti vabalt valimise põhimõttega on tõesti kooskõlas ja mille puhul on tegemist ühises kindlustusskeemis kindlustatud isiku eelistusega kasutada arsti teenuseid või ravi keeles, mida ta oskab, samas kui asjaomane keel ei ole olemuslik osa ravist ja kui vajalik ravi on kättesaadav kindlustatud isiku teenistus- või elukohas, siis arsti valiku aluseks olnud pelgalt keelelised põhjused välistavad raviga kaasnevate transpordi- ja saatja kulude hüvitamise.

Seevastu ei ole see nii, kui transpordikulud ei tekkinud mitte seoses isiklikust mugavusest lähtuva valikuga, vaid need on hädavajalikud selleks, et võimaldada kindlustatud isikul saada ravi või hooldust, mis ei ole tema teenistus- või elukohas kättesaadav, arvestades seda, et keel, milles asjaomane ravi või hooldus saadakse, kujutab endast ravi või hoolduse põhitingimust. See on nii, kui kindlustatud isiku räägitava keele kasutamine on omane ravile endale ja sellega lahutamatult seotud, millega on just nimelt tegemist pediaatrilise psühhoteraapia puhul.

(vt punktid 37–41)