ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
21. november 2013(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, mis kujutab korgitseri – Varasem siseriiklik disainilahendus – Kehtetuse alus – Eristatavuse puudumine – Ühesuguse üldmulje puudumine – Asjatundjast kasutaja – Autori vabadusaste – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklid 4 ja 6 ning artikli 25 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑337/12,
El Hogar Perfecto del Siglo XXI, SL, asukoht Madrid (Hispaania), esindajad: advokaadid C. Ruiz Gallegos ja E. Veiga Conde,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: M. Ó. Mondéjar Ortuño,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus
Wenf International Advisers Ltd, asukoht Tortola, Briti Neitsisaared (Suurbritannia), esindajad: advokaadid J. L. Rivas Zurdo, E. Seijo Veiguela ja I. Munilla Muñoz,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti kolmanda apellatsioonikoja 1. juuni 2012. aasta otsuse (asi R 89/2011‑3) peale, mis käsitleb Wenf International Advisers Ltd ja El Hogar Perfecto del Siglo XXI, SL vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud G. Berardis (ettekandja) ja C. Wetter,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 30. juulil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 30. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 26. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja El Hogar Perfecto del Siglo XXI, SL esitas 22. novembril 2007 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.
2 Disainilahendus, mille registreerimist taotleti, on kujutatud järgmiselt:
3 Vaidlusalune disainilahendus oli kavandatud korgitseride jaoks, mis kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud kujul) klassi 07‑06.
4 Vaidlusalune disainilahendus registreeriti registreerimistaotluse esitamise päeval numbri 000830831‑0001 all ja see avaldati 14. detsembri 2007. aasta väljaandes Bulletin des dessins et modèles communautaires nr 2007/191.
5 Menetlusse astuja Wenf International Advisers Ltd esitas 16. aprillil 2009 ühtlustamisametile vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse. Selle taotluse põhjendamiseks oli viidatud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b, mille kohaselt võib ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistada, kui see ei vasta artiklite 4–9 tingimustele. Kehtetuks tunnistamise taotluses väitis menetlusse astuja, et vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne ega eristatav määruse nr 6/2002 artikli 4 tähenduses, koostoimes selle määruse artiklitega 5 ja 6.
6 Kehtetuks tunnistamise taotluse alusena tugines menetlusse astuja Hispaanias 7. septembril 1994 viitenumbri 131750 all registreeritud disainilahendusele, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud avaldamisega väljaandes Boletín Oficial de la Propiedad Industrial (Hispaania tööstusomandikaitse ametlik väljaanne) 16. oktoobril 1994 ning mida tuleb kohaldada „korgitseridele” (edaspidi „varasem disainilahendus”). Varasema disainilahenduse joonis on järgmine:
7 Ühtlustamisameti tühistamisosakond rahuldas 12. novembril 2010 kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendusega, et vaidlusalune disainilahendus ei ole eristatav. Ta märkis, et vaidlusalusest disainilahendusest jääv üldmulje ei erine varasema disainilahenduse omast, arvestades paljusid sarnasusi, nagu kõver käepide, kahest plaadist koosnev detail, mis on kinnitatud kontaktpoldiga, mille paigutus on varasema disainilahendusega identne, ja väike noatera, mille paigutus on samuti identne. Tühistamisosakond leidis, et need sarnasused esinevad ühtmoodi nii juhul, kui need tarberiistad on avatud või juhul, kui nad on kokkumurtud asendis. Lõpuks asus tühistamisosakond seisukohale, et selle loonud autori vabadusaste oli kõrge, kuna nagu ilmneb toimikust, võib sellise tarberiista luua lähtudes mitmest erinevast kontseptsioonist.
8 Hageja esitas 11. jaanuaril 2011 määruse nr 6/2006 artiklite 55–62 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
9 Ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 1. juuni 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti kaebus rahuldamata. Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli lükanud tagasi hageja argumendi menetlusse astuja pahausksuse kohta, hindas ta vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust. Samuti määras ta kindlaks, et vaidlusaluse disainilahenduse asjatundjast kasutajad on nii üksikisikud kui ka kutseala asjatundjad, kes kasutavad vaidlusaluse disainilahendusega kaitstud tooteid, st korgitsere, ning apellatsioonikoda asus seisukohale, et selle loonud autori vabadusaste oli kõrge. Nimelt leidis ta, et kuigi nende tarberiistade jaoks on vältimatult vajalikud teatud funktsionaalsed detailid, võivad need apellatsioonikoja arvates olla disainitud ja ühendatud mitut erinevat moodi. Tema arvates on mõlemad vaidlusalused disainilahendused ühesugused nende mittefunktsionaalsete detailide poolest, st käepideme disain ja väikese noatera asend, ja seetõttu ei jää asjatundjast kasutajale neist erinevat üldmuljet. Apellatsioonikoda märkis täpsemalt käepidemete sarnasuse osas esiteks, et käepideme kuju mõjutab oluliselt korgitseri üldilmet, kuna käepide on kõige suurem detail, mis ümbritseb täielikult või osaliselt teisi detaile, ja teiseks, et see mängib otsustavat rolli seda liiki toodetest jäävas üldmuljes, kui see tarberiist on suletud. Selles osas märkis apellatsioonikoda, et käepide on kujundatud mõlemas asjaomases disainilahenduses nii, et see jätab juhul, kui korgitser on suletud, nähtavaks keerdvarda ja vinna samad osad. Käsitletavate disainilahenduste käepidemete, st nende sisekülje disaini erinevusest ei piisa seega asjatundjast kasutajale erineva üldmulje jätmiseks.
Poolte nõuded
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt;
11 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
12 Oma hagi toetuseks esitab hageja kaks väidet, esimese kohaselt on vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise raames rikutud määruse nr 6/2002 artiklit 4 ja artikli 6 lõiget 1 koosmõjus selle määruse artikli 25 lõike 1 punktiga b seoses mõistega „asjatundjast kasutaja”, ja teiseks on vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise raames rikutud määruse nr 6/2002 artiklit 4 ja artikli 6 lõiget 2 koosmõjus selle määruse artikli 25 lõike 1 punktiga b seoses autori vabadusastmega selle disainilahenduse väljatöötamisel.
13 Üldkohus on seisukohal, et neid kahte väidet, mis puudutavad apellatsioonikoja poolt vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise raames väidetavalt toime pandud eksimusi, tuleb hinnata üheskoos.
14 Hageja väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda on eksinud vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel. Täpsemalt on apellatsioonikoda eksinud hinnates mõistet „asjatundjast kasutaja”, mis mõjutas vaidlusalusest disainilahendusest selle kasutajale jääva üldmulje ja autori vabadusastme kohta antud hinnangut. Hageja väidab, et vaidlusaluse disainilahenduse ja varasema disainilahenduse erinevused on sellised, et asjatundjast kasutajale jääb neist erinev üldmulje, mistõttu vaidlusalusel disainilahendusel ei puudu eristatavus.
15 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
16 Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b sätestab, et disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes juhtudel, kui see ei vasta selle määruse artiklite 4–9 tingimustele.
17 Määruse nr 6/2006 artikli 4 kohaselt kaitstakse disainilahendust ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.
18 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse ühenduse registreeritud disainilahendus eristatavaks, kui sellest vastava ala asjatundjast kasutajale jäänud üldmulje erineb kõigist neist disainilahendustest jäänud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või – kui nõutakse prioriteeti – enne prioriteedikuupäeva.
19 Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõige 2 täpsustab, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
20 Vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamiseks tuleb seega määrata kindlaks, kas apellatsioonikoda eksis, võrreldes asjatundjast kasutajale asjaomastest disainilahendustest jäävat üldmuljet kõigepealt oma hinnangus kõnealuse disainilahenduse asjatundjast kasutaja kohta ja seejärel selle välja töötanud autori vabaduse osas.
Asjatundjast kasutaja
21 Kohtupraktikast ilmneb, et mõistest „asjatundjast kasutaja” tuleb aru saada nii, et see jääb kaubamärgiõiguses kasutatava mõiste „keskmine tarbija” – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ning mõiste „kutseala asjatundja” ehk põhjalike tehniliste teadmistega eksperdi vahele (Euroopa Kohtu 20. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑281/10 P: PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, EKL 2011, lk I‑10153, punkt 53).
22 Niisiis, kuigi asjatundjast kasutaja ei ole samasugune, nagu piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija, kes tajub disainilahendust tervikuna ega uuri selle eri detaile, ei ole ta ka ekspert või kutseala asjatundja, kes oleks võimeline üksikasjalikult tähele panema minimaalseid erinevusi, mis võivad vastandatud disainilahenduste puhul esineda (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 59).
23 Lisaks viitab määratlus „kasutaja” sellele, et asjaomane isik kasutab toodet, mida kujutab disainilahendus, vastavalt selle toote kasutuseesmärgile (Üldkohtu 22. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑153/08: Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (sideseadmed), EKL 2010, lk II‑2517, punkt 46). Määratlus „asjatundja” viitab lisaks sellele, et olemata disainer või tehnika asjatundja, tunneb kasutaja asjaomase sektori erinevaid disainilahendusi, tal on teatud määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste detailide kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu pöörab ta neid tooteid kasutades asjaomastele disainilahendustele suhteliselt suurt tähelepanu (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 59 ja kohtuotsus sideseadmete kohta, punkt 47).
24 Niisiis võib mõistest „asjatundjast kasutaja” aru saada nii, et see tähistab mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastavat sektorit puudutavatest ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega (vt eespool viidatud kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 53, ja 25. aprilli 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑80/10: Bell & Ross vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – KIN (käekella karp), punkt 103).
25 See asjaolu ei tähenda siiski seda, et minnes kaugemale, kui võimaldab asjaomase toote kasutamise käigus omandatud kogemus, suudab vastava ala asjatundjast kasutaja eristada toote tehnilisest funktsioonist tingitud välimuse aspekte suvalistest aspektidest (eespool punktis 24 viidatud Üldkohtu otsus käekella karbi kohta, punkt 104, ja 9. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑11/08: Kwang Yang Motor vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Honda Giken Kogyo (sisepõlemismootor), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 26).
26 Käesoleval juhul on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 16 kõigepealt märkinud, et „kõnealuses sektoris toodetakse korgitsere, see tähendab selliseid tarberiistu, millega eemaldatakse veinpudelilt kork”. Vaidlustatud otsuse punktist 19, kus kirjeldatakse nende tarberiistade funktsionaalseid detaile, ilmneb, et vastupidi hageja väidetele piiritles apellatsioonikoda asjaomase sektori vinnaga korgitseridega. Lisaks sedastas ta vaidlustatud otsuse punktis 17, et asjatundjast kasutajaks võivad olla „nii üksikisikud, kes kasutavad neid [tarberiistu] kodus, kui ka kutseala asjatundjad [kelnerid, sommeljeed], kes neid kasutavad restoranides”. Apellatsioonikoda leiab, et selline kaustaja on asjatundlik selles mõttes, et ta tunneb veine ja nende tarbimiseks mõeldud vahendeid ja kuigi ta ei ole disainer, on ta oma huvi ja eelistuste tõttu kogunud teatud hulga teadmisi selle kohta, millised veinipudelite avajaid turul pakutakse”. Teisisõnu on apellatsioonikoda seisukohal, et olemata tööstusdisaini spetsialist, on see isik kursis turu pakkumistega ja toote põhiomadustega.
27 Seega on vastupidi hageja väidetele kõnealune „asjatundjast kasutaja” määratlus õige ja kooskõlas eespool punktides 21–25 esitatud kohtupraktikast tulenevate põhimõtetega. Seega tuleneb nimetatud kohtupraktikast, et asjatundjast kasutaja tunneb asjaomase sektori erinevaid disainilahendusi, tal on teatud määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste detailide kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu pöörab ta neid tooteid kasutades asjaomastele disainilahendustele suhteliselt suurt tähelepanu, mistõttu võib mõistest „asjatundjast kasutaja” aru saada nii, et see tähistab üksnes kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastavat sektorit puudutavatest ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega.
28 Selles küsimuses tuleb veel rõhutada, et lisaks sellele, et hageja on jätnud põhistamata oma väited, mille kohaselt esiteks on asjatundjast kasutajaks üksnes „kutselised veini ja/või selle tarnimisega tegelevad asjatundjad” ja teiseks väite, et üksikisik kasutab harva sellist vinnaga korgitseri, nagu on kõne all käesoleval juhul, kuna sellist toodet ei müüdagi jaemüügikauplustes, ei ole hageja ka suutnud mõiste „asjatundjast kasutaja” piiramisega üksnes kutseala asjatundjatele tõendada, et see seab kahtluse alla apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuse punkti 17 teises lauses kasutatud mõiste „asjatundjast kasutaja” määratluse.
29 Pealegi, isegi kui oletada, nagu väidab hageja, et vaidlusalust disainilahendust võib pidada reklaamesemeks, mida pärast selle käepideme nähtava pinna isikupäraseks muutmist veinitootjad pakuvad oma veinikeldrites kingitusena, ei muutu selle tõttu asjatundjast kasutaja määratlus, sest see hõlmab esiteks kutseala asjatundjat, kes ostab neid tooteid lõppkasutajatele jaotamiseks, ja teiseks lõppkasutajaid endid (Üldkohtu 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑68/10: Sphere Time vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Punch (kaelapaela külge kinnitatud kell), EKL 2011, lk II‑2275, punkt 53).
30 Seega apellatsioonikoda ei eksinud, kui ta asus seisukohale, et vaidlusaluse disainilahenduse asjatundjast kasutajad on nii üksikisikud kui ka kutseala asjatundjad.
Autori vabadusaste
31 Olgu meenutatud, et hinnates disainilahenduse eristatavust ja selle nähtavaid tunnuseid ning seega asjatundjast kasutajale kõnealusest disainilahendusest jäävat üldmuljet, tuleb võtta arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus (vt eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus sisepõlemismootori kohta, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määratletakse disainilahenduse autori vabadusaste eelkõige lähtudes sellest, milliseid piiranguid seavad toote või selle osa tehnilise funktsioneerimise tingimused selle omadustele või milliseid piiranguid seavad selle toote suhtes kehtivad õiguslikud nõuded. Nimetatud piirangud toovad kaasa selle, et teatud omadused muutuvad tavapäraseks ja on asjaomase toote jaoks kasutatavate paljude disainilahenduste puhul ühised (vt eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus sisepõlemismootori kohta, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Niisiis, mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem mõjutavad asjatundjast kasutajale jäävat üldmuljet võrreldavate disainilahenduste vahelised pisierinevused. Seevastu, mida piiratum on autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamisel, seda enam mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused asjatundjast kasutajale jäävat üldmuljet. Niisiis, kui autorile jääb disainilahenduse väljatöötamisel palju vabadust, kinnitab see järeldust, et ajatundjast kasutajale jääb ühesugune üldmulje sellistest võrreldavatest disainilahendustest, millel puuduvad arvestatavad erinevused (eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus sisepõlemismootori kohta, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Käesoleval juhul sedastas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 19, et kuigi on olemas teatud detailid, mida korgitserid peavad sisaldama oma ülesande täitmiseks, on autori vabadusaste sellise toote puhul suur. Nimelt ei takista asjaolu, et korgitser peab tingimata omama selliseid osi nagu korki sisestatav ja seal kinnituv spiraalne keerdvarras, käepide selle tarberiista käsitsemiseks, üks või kaks vinna selle riista pudelikaela vastu surumiseks ja väike noatera korki katva kapsli lõikamiseks, seda, et need osad on disainitud ja kujundatud mitmel erineval moel, mis kõik täidavad neile seatud ülesannet. Näiteks märkis apellatsioonikoda, et väike noatera võib olla paigutatud selle tarberiista mõlemasse otsa ja et käepide võib olla kujundatud mitut moodi ning erineda selle pikkuse ja laiuse poolest, ilma et selle tarberiista funktsionaalsus ja kasutatavus muutuks.
35 Hageja ei nõustu selle hinnanguga. Ta väidab, et seda tüüpi korgitseride ülesehituslikud tunnusjooned määrab kindlaks ja tingib ülesanne, mida nad täidavad ja mille on neile andnud kasutajad, kelleks on hageja arvates toitlustustöötajad ja veinitootjad. Täpsemalt on hageja väitel asjaomase tarberiista tehnilisest ülesandest tingitud nelja detaili hulgast – st spiraalne keerdvarras, kaks vinna, käepide ja väike noatera – üksnes kaht viimast võimalik disainida erineval moel. Lisaks väidab hageja noatera kohta, et asjaomast tüüpi korgitseride puhul muudab ükskõik missugune muu tera paigutus selle tegelikult raskestikasutatavaks, kasutuks ja ohtlikuks. Seega on topeltvinnaga korgitseri autori vabadusaste piiratud.
36 Selles osas olgu märgitud, et vastab küll tõele, et vinnaga korgitseride teatud detailid on olemuslikud ja kõigil seda tüüpi korgitseridel peavad need oma ülesande täitmiseks olemas olema. Aga nagu õigesti märgivad ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, ei mõjuta toote ülesandest tulenevad piirid, mis tingivad teatud osade olemasolu korgitseris, sellegipoolest oluliselt selle kuju ja üldist ilmet (vt eespool punktis 24 viidatud otsus käekella karbi kohta, punkt 118); ainsad tehnilised piirangud, millega tuleb arvestada, on vinna mõõdud, koosnegu see siis ühest või kahest detailist, ning selle ühes otsas olevad sälgud, samuti keerdvarda paigutus ning selle kaugus käepidemest. Niisiis, nagu apellatsioonikoda õigesti on märkinud, on nimelt käepide korgitseri keskne ja kõige suurem detail, mis võib omada erinevaid kujusid ja erineda suuruse poolest ning väike noatera võib olla paigutatud erinevalt.
37 Nagu ilmneb Üldkohtule esitatud ühtlustamisameti toimikust, esineb mitme eri vormi ja väliskujuga vinnaga korgitseride disainilahendusi, mis erinevad märgatavalt vaidlusaluses disainilahenduses kasutatust. Näiteks olgu esiteks märgitud, et käepidemed võivad olla nii erinevas suuruse kui ka kujuga, mis võib olla nii sirge kui kaarega, ümar või kandiline ja et muude korgitseride nähtav osa võib olla suletud käepidemesse. Samuti võivad esineda erinevused selles, kas on olemas kapslieemaldaja või väike noatera või seoses selle asukohaga. Selles osas tuleb sedastada, et hageja ei ole esitanud tõendeid kinnitamaks oma väiteid, mille kohaselt väikese noatera paigutamine käepideme mõnele muule kohale muudaks korgitseri kasutuks ja isegi ohtlikuks.
38 Seega ei ole käepideme disain ja kuju ning eelnevalt nimetatud detailide asetus tingitud funktsionaalsetest nõuetest. Niisiis ei määra tehnilised piirangud korgitserist jäävat üldmuljet, mis võib olla väga erinev.
39 Seega leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 19 sisuliselt õigesti, et korgitseri autori vabadusaste on suur.
Asjatundjast kasutajale disainilahendustest jäävate üldmuljete võrdlus
40 Apellatsioonikoda märgib, et asjatundjast kasutajale vaidlusalusest disainilahendusest jääv üldmulje ei erine varasema disainilahenduse omast põhjusel, et sisuliselt on korgitseride kuju, erinevate detailide asukoht ja suurus sarnased.
41 Sisuliselt leidis apellatsioonikoda, et asjatundjast kasutajale vaidlusalusest disainilahendusest jääva üldmulje määrab põhimõtteliselt kindlaks korgitseri käepide ning selle teatud detailide asend. Ta lisas, et seda tüüpi korgitseride puhul, mille peamine eripära seisneb selles, et neid saab sulgeda ja taskusse panna, mängib üldmuljes peamist rolli käepideme disain ja kuju.
42 Hageja selle hinnanguga ei nõustu. Kõigepealt väidab ta, et apellatsioonikoda on teinud hindamisvea, kui ta hindas kõnealuseid disainilahendusi üksnes kokkupandud kujul ja mitte avatuna või kasutusasendis. Lisaks märgib ta, et kõnealuse tarberiista kasutamisel võib tähele panna erinevusi selle käepideme, spiraalse keerdvarda ja topeltvinna puhul. Hageja esitab seega vaidlusaluse disainilahenduse üksikasjaliku analüüsi ja väidab, et nende tunnused ei ole identsed ja seega on neist avatud kujul jääv üldmulje erinev.
43 Esiteks olgu märgitud, et etteheide, mille kohaselt apellatsioonikoda eksis vaidlusaluste disainilahenduste välisilme hindamisel, sest ta hindas neid üksnes kinnipandud kujul, tuleneb vaidlustatud otsuse valesti mõistmisest. Nimelt ilmneb sellest, et apellatsioonikoda viitas esialgu vaidlustatud otsuse punkti 21 alapunktist a kuni punktini 24 asjaomasele tootele kokkumurtud kujul üksnes selleks, et lükata ümber väide, et olulisi erinevusi ei ole vaidlusaluse disainilahenduse käepidemete disainis, mis jätab eelkõige nähtavaks vaidlusaluse disainilahenduse samad osad keerdvardast ja vinnast, kui korgitserid on kokku murtud. Samas tuleb ka panna tähele, et vaidlustatud otsuse punktist 5 nähtub, et tühistamisosakonna seisukoha kohaselt tuleb kahe disainilahenduse mitut sarnasust hinnata sama moodi olenemata sellest, kas need tarberiistad on lahtises või kokkumurtud asendis. Seda järeldust hageja apellatsioonikojas ei vaidlustanud. Kohtupraktika kohaselt moodustavad juhul, kui apellatsioonikoda kinnitab ühtlustamisameti eelmises menetlusastmes otsuse teinud üksuse otsust tervikuna, otsus ja selle põhjendus vaidlustatud otsuse tegemise tausta, mis on teada hagejale ja võimaldab kohtul teostada täieliku õiguspärasuse kontrolli asjaomase disainilahenduse eristatavusele antud hinnangu põhjendatuse osas (vt selle kohta Üldkohtu 6. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑246/10: Industrias Francisco Ivars vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Motive (mehaaniline käigukast), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 20, ja 22. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑179/11: Sport Eybl & Sports Experts vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Seven (SEVEN SUMMITS), punkt 50). Seega tuleb asuda seisukohale, et vastupidi hageja väidetele lähtusid apellatsioonikoda ning samuti tühistamisosakond vaidlusaluste disainilahenduste sarnasuse hindamisel nende tarberiistade kujust nii lahtises kui ka kokkumurtud asendis.
44 Selles osas olgu kõigepealt meenutatud, et vaidlusaluse disainilahenduse käepideme pikkus on üksnes veidi väiksem kui varasemal disainilahendusel ning ei ole võimalik täheldada ühtegi olulist erinevust disainilahenduste üldmõõtmetes ning proportsioonides või vaidlusaluse disainilahenduse käepideme ümber esinevates teistes detailides, vaadeldagu neid lahtises või kokkumurtud asendis. Üldkohtule esitatud ühtlustamisameti toimikule lisatud tegelike toodete näidiste otsene võrdlemine, mida soovitab hageja, ei võimalda pealegi seda järeldust kahtluse alla seada.
45 Lisaks, kui tuleb lähtuda, nagu väidab ka hageja, üksnes üldmuljest, mis disainilahendusest seda toodet – siis, kui see on lahtises asendis – kasutades asjatundjast kasutajale jääb, siis tuleb selles osas tähele panna, et korgitseri kasutamisel, mis algab kõigepealt selle lahti painutamisest, jääb see alati kasutaja pihku. Asjatundjast kasutajale asjaomasest disainilahendusest jääva üldmulje hindamisel tuleb seega võtta arvesse, et kui asjatundjast kasutaja kasutab vaidlusaluseks disainilahenduseks olevat korgitseri otstarbekohaselt, siis näeb ta sellest alati üksnes minimaalset osa, see tähendab sisuliselt topeltvinna ja sellesse sisseehitatud kapslieemaldajat ning väikest noatera ja keerdvarrast. Sellisel juhul – tulenevalt selle kasutamisviisist – jäävad vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud toote detailid, millele hageja viitab, kasutaja pilgu eest varju ja seetõttu saavad nad üksnes väga vähe mõjutada viisi, kuidas nad vaidlusalust disainilahendust tajuvad (eespool punktis 24 viidatud Üldkohtu otsus käekella karbi kohta, punktid 133 ja 134).
46 Neil asjaoludel ja võttes arvesse nii seda, mida on täpsustanud ka kohtupraktika, et üldmulje hindamisel peab lähtuma asjatundjast kasutajale disainilahendusest jäävast üldmuljest, kui ka viisist, kuidas toodet vaidlusaluses disainilahenduses on kujutatud (vt selle kohta eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus sideseadmete kohta, punkt 66, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus kaelapaela külge kinnitatud kella kohta, punkt 78), ei saa apellatsioonikojale seoses vinnaga korgitseride tunnustega, täpsemalt seoses selliste korgitseridega, mis on disainitud kokkumurtavana, heita ette seda, et ta võttis vastavatest disainilahendustest asjatundjast kasutajale jääva üldmulje puhul arvesse nendest korgitseridest kokkumurtud kujul jäävat muljet. Pealegi ilmneb Üldkohtule esitatud ühtlustamisameti toimikust, et kõnealuses tootmissektoris esitletakse vaidlusaluseid tooteid peamiselt ja mõnikord ainuüksi kokkumurtuna, mis on üldreeglina vinnaga korgitseri põhiasend. Tegelikult saab üksnes selles asendis tajuda seda toodet kujutavast disainilahendusest jäävat üldmuljet.
47 Teiseks olgu märgitud, et vaidlusaluste disainilahenduste erinevused, mille on toonud välja hageja, kes nõuab neid kujutavate toodete hindamist avatud kujul, ei ole asjakohased või on vähetähtsad. Sama käib ka hageja viidatud funktsionaalsete detailide kohta, mis ei ole piisavalt silmatorkavad, et mõjutada disainilahendustest jäävat üldmuljet.
48 Kõigepealt tuleb käepideme osas – nagu on märkinud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 24 – välja tuua, et asjaomastel disainilahendustel on üks erinevus, mis seisneb nimelt selle siseküljes, mis varasemas disainilahenduses on väikeste õõnsustega, kuid vaidlusaluses disainilahenduses sile. Siiski ei ole see erinevus kuigivõrd rõhutatud, kuna esiteks on väga sarnane selle toote käepideme kumerus, mida vaidlusalune disainilahendus kujutab, kuigi see on vähem rõhutatud kui varasemas disainilahenduses, ja teiseks on vaidlusaluses disainilahenduses käepideme ümber olevate teiste detailide asend samasugune ning samamoodi jääb suletud asendis osa selle detaile nähtavaks. Seega tuleb tõdeda, nagu apellatsioonikoda õigustatult märkis, et käepidemete disaini väike erinevus ei ole vaidlusaluse disainilahenduse puhul vastukaaluks tuvastatud ühistele joontele ja ei ole järelikult piisav selleks, et see disainilahendus oleks eristatav.
49 Teiseks tuleb seoses väikese noateraga sedastada, et vastupidi hageja väidetele tuleb asuda seisukohale, et asjaomaste disainilahenduste võrdlusest ei ilmne, et varasemal disainilahendusel olev väike noatera oleks sisuliselt väiksem või vähem nähtav või sellel oleks teissugune kuju kui vaidlusalusel disainilahendusel. Lisaks piisab sellest, kui noatera lõikekülje kohta märkida, et varasema disainilahenduse pildist ei ilmne, kas selle tera on sile või et igal juhul puuduvad sellel sälgud. Samuti on apellatsioonikoda nii, nagu soovitab hageja, viinud läbi Üldkohtule esitatud ühtlustamisameti toimikule lisatud tegelike toodete näidiste hindamise, millest selgub, et varasema disainilahenduse väike noatera ei ole üldse mitte sile, vaid sellel on nii nagu vaidlusalusel disainilahendusel lõikeküljel sälk. Asjaomaste disainilahendustega hõlmatud toodete noaterade puhul ei ole mingil juhul võimalik tuvastada mingeid olulisi erinevusi.
50 Kolmandaks väidab hageja asjaomaste disainilahenduste keerdvarrastega seoses esiteks, et need on erinevat värvi ja teiseks, et nad koosnevad või on kaetud erinevate materjalidega. Hageja märgib, et erinevused tulenevad ka Üldkohtule esitatud ühtlustamisameti toimikule lisatud tegelike toodete näidiste võrdlusest. Selles osas olgu sedastatud, et oluline ei ole asjaolu, et vaidlusaluse disainilahenduse keerdvarras on musta värvi, samas kui varasema disainilahenduse oma on kujutatud valgena, kuna vaidlusaluse disainilahenduse jaoks ei taotletud ühtegi värvi. Igal juhul tuleb asuda seisukohale, et vastupidi hageja väidetele ilmneb tegelike toodete näidiste võrdlusest, et keerdvarras on musta värvi nii vaidlusaluse disainilahenduse kui ka varasema disainilahenduse puhul. Sama kehtib ka materjali kohta, millest mõlemad keerdvardad on valmistatud või millega nad on kaetud.
51 Neljandaks tuleb topeltvinna kohta märkida, et erinevused nendel olevate sälkude viimistluses, millele viitab hageja, ei ilmne asjaomaste disainilahenduste võrdlusest otseselt. Igal juhul on need erinevused niivõrd märkamatud, et nende kahe tegeliku toote üksnes väga üksikasjalik ja põhjalik tehniline hindamine – mis, nagu on märgitud eespool punktis 22, ei ole selline, mida teeb asjatundjast kasutaja – võimaldaks käesoleval juhul selle tuvastada. Seoses erinevustega nende kahe vinna pinnas, mis vaidlusalusel disainilahendusel on sile ja varasemal disainilahendusel sälkudega, tuleb märkida, et asjatundjast kasutajale jäävat üldmuljet ei saa oluliselt mõjutada see, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub selline kaunistus, ja sellest üksi ei piisa pidamaks kõnealust disainilahendust eristatavaks.
52 Viiendaks tuleb seoses varasema disainilahenduse käepideme, väikese noatera, keerdvarda ning topelt vinna kasutamise ebamugavuse või keerukusega – mis on väidetavalt vaidlusaluse disainilahenduse puhul kõrvaldatud – märkida, et isegi juhul kui eeldada, et need on tõendatud, ei ole selline kasutamise ebamugavus või keerukus asjakohased, tõendamaks vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust. Tegelikult hinnatakse disainilahenduse eristatavust vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 6 asjatundjast kasutajale vaidlusalustest disainilahendustest jäävate üldmuljete võrdlemise teel, võttes arvesse autori vabadusastet. Seega ei ole hageja viidatud kriteerium, mis puudutab varasema disainilahenduse kasutamise ebamugavust või keerukust, mille ta oma väidete kohaselt on vaidlusaluses disainilahenduses kõrvaldanud, nende kriteeriumide hulgas, mida võib disainilahenduse eristavuse hindamisel arvesse võtta. Peale selle on vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 1 ja 3 disainilahendusi puudutava õiguse eesmärk kaitsta toote välimust ja mitte selle kasutamis‑ või käitamisviiside kontseptsiooni. Lõpuks tuleb igal juhul märkida esiteks, et hageja ei ole oma argumente tõendanud ja teiseks, et käesoleval juhul ei saa lihtsalt nende toodete võrdlemisest tuletada ühtegi kaalutlust, mis puudutab asjaomaste disainilahendustega hõlmatud toodete kasutamist või käitamise omadusi.
53 Teised hageja viidatud erinevused, mis puudutavad käepideme käsitsemisosa, väikest noatera, kapslieemaldajat, keerdvarda kinnituskohta ja nn „avanemise kohta”, on asjaomaste disainilahenduste üldmuljes vähetähtsad. Need erinevused ei ole tegelikult piisavalt silmatorkavad, et asjatundjast kasutajad, kelle puhul, nagu on märgitud eespool punktis 22, ei ületa ka nende poolt tähelepanelik vaatlemine teatavat vaatlus- ja põhjalikkustaset, tajuksid neid kahte tarberiista erinevana.
54 Seega ei eksinud apellatsioonikoda, kui ta vaidlustatud otsuse punktis 26 märkis, et vaidlusalusest disainilahendusest ja varasemast disainilahendusest ei jää asjatundjast kasutajale erinevat üldmuljet, ja otsustas, et vaidlusalusel disainilahendusel ei ole eristatavust määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses.
55 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
56 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
57 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja El Hogar Perfecto del Siglo XXI, SL‑ilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. novembril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad