Kohtuasi T‑235/12
CEDC International sp. z o.o.
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse ruumilise kaubamärgi taotlus – Pudelis oleva rohulible kuju – Varasem siseriiklik ruumiline kaubamärk – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 75 ja artikli 76 lõiked 1 ja 2 – Tõendite esitamine esimest korda apellatsioonikojas – Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 2 antud kaalutlusõigus – Põhjendamiskohustus
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kaheksas koda), 11. detsember 2014
1. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Faktiliste asjaolude kontrollimine esimest korda Üldkohtus esitatud tõendite alusel – Välistamine
(Üldkohtu kodukord, artikli 135 lõige 4; nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 65)
2. Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määruse nr 207/2009 artikkel 75 – ELTL artikliga 296 identne ulatus – Apellatsioonikoja tuletatav põhjendus – Lubatavus
(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause)
3. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Kaebus ühtlustamisameti vastulausete osakonna otsuse peale – Apellatsioonikoja poolt läbiviidud kontroll – Ulatus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus – Apellatsioonikoja põhjendamiskohustus
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 42 lõige 2 ja artikli 76 lõige 2)
4. Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Hindamiskriteeriumid – Ruumiline kaubamärk
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõige 2)
5. Institutsioonide aktid – Põhjendused – Kohustus – Ulatus – Puuduliku põhjendamise korrigeerimine kohtumenetluse käigus – Lubamatus
(ELTL artikkel 296)
6. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Kaebus ühtlustamisameti vastulausete osakonna otsuse peale – Apellatsioonikoja poolt läbiviidud kontroll – Ulatus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus – Vastupidise sätte puudumine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 1–3 ja artikli 76 lõige 2; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 22 lõige 2)
7. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Kaebus ühtlustamisameti vastulausete osakonna otsuse peale – Apellatsioonikoja poolt läbiviidud kontroll – Ulatus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Tingimused
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 76 lõige 2; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 22 lõige 2)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 25)
2. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 42, 96 ja 97)
3. Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 76 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et pooltele jääb üldjuhul – ja kui ei ole sätestatud teisiti – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast selle tähtaja möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määruse nr 207/2009 sätete alusel, ning Siseturu Ühtlustamise Ametil (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on sel viisil hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud, see tähendab pärast vastulausete osakonna määratud tähtaja möödumist ja käesoleval juhul esimest korda apellatsioonikojas. Täpsustades, et ühtlustamisamet „võib” sellisel juhul otsustada hilinenult viidatud või esitatud faktilisi asjaolusid või tõendeid mitte arvesse võtta, jätab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2 ühtlustamisametile laia hindamisruumi selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, kuid samas peab ta oma otsust ka põhjendama.
Õiguskindluse ja hea haldustava põhimõtted toetavad ühtlustamisameti kaalutlusõigust poolte poolt hilinenult esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite arvessevõtmisel. Nimelt aitab selline õigus vastulausemenetluse puhul vältida seda, et registreeritakse kaubamärgid, mille kasutamine võidakse hiljem tühistamismenetluses või rikkumise suhtes algatatud menetluses vaidlustada.
Samas ilmneb määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 sõnastusest, et faktilistele asjaoludele ja tõenditele viitamine või nende esitamine ei anna seda võimalust kasutavale poolele tingimusteta õigust sellele, et ühtlustamisamet võtab neid faktilisi asjaolusid või tõendeid arvesse. Kas ühtlustamisamet võtab selliseid täiendavaid tõendeid arvesse või mitte, ei kujuta endast mingil moel „teenet” ühele või teisele poolele, vaid peab olema selle institutsioonile määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 2 tuleneva kaalutluspädevuse objektiivse ja põhjendatud teostamise tulemus. Põhjendus on veelgi enam vajalik siis, kui ühtlustamisamet otsustab hilinenult esitatud tõendid tagasi lükata.
Ühtlustamisameti poolt hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmine võib olla põhjendatud eelkõige juhul, kui hilinenult esitatud tõendid võivad esiteks olla tõeliselt asjakohased seoses sellega, milline otsus talle esitatud vastulause kohta langetatakse, ja teiseks, kui seda ei välista menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimub, ega sellega seotud asjaolud.
(vt punktid 44–46, 57, 60 ja 62)
4. Kaubamärgi ruumilisus vastandub kahemõõtmelisele staatilisele vaatele ja nõuab dünaamilist ruumilist vaatlemist. Niisiis võib asjaomane tarbija ruumilist kaubamärki põhimõtteliselt vaadelda mitmest küljest. Sellise kaubamärgi kasutamise kohta esitatavate tõendite puhul tuleb seega võtta arvesse mitte ainult selle kujutiste väljanägemist kahest küljest, vaid kujutisi selle kohta, kuidas asjaomased tarbijad seda ruumiliselt tajuvad. Järelikult võivad ruumilise kaubamärgi kujutised küljelt ja tagantvaates olla tõeliselt asjakohased selle kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel ja neid ei saa kõrvale jätta üksnes seetõttu, et need ei kujuta endast eesvaates kujutisi.
(vt punkt 65)
5. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 71 ja 72)
6. Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 42 lõiked 2 ja 3, mis kujutavad endast materiaalõigusnormi, ei sisalda mingit nõuet varasema kaubamärgi kasutamise kohta tõendite esitamise tähtaja kohta. Seega tuleneb vastulause tagasilükkamine „selliste tõendite puudumise tõttu” esitatud tõendite sisulisest hindamisest ja mitte tähtaja järgimata jätmisest. Niisiis ei saa määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 mõjutada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) sama määruse artikli 76 lõikega 2 antud õigust kaaluda kas tuleb talle hilinenult esitatud tõendeid arvesse võtta või ei.
Määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, eeskirja 22 lõige 2 sätestab omakorda, et kui vastulause esitaja peab esitama tõendid kaubamärgi kasutamise kohta või näitama, et kasutamata jätmine on põhjendatud, teeb ühtlustamisamet talle ettepaneku esitada nõutavad tõendid ameti määratud tähtaja jooksul. Kui vastulause esitaja ei esita selliseid tõendeid enne tähtaja möödumist, lükkab ühtlustamisamet vastulause tagasi..
Kuigi määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, eeskirja 22 lõike 2 sõnastusest tõepoolest nähtub, et kui mingeid tõendeid asjaomase kaubamärgi kasutamise kohta ühtlustamisameti määratud tähtaja jooksul ei esitata, siis peab viimane põhimõtteliselt tegema otsuse, et varasemat kaubamärki ei ole tegelikult kasutatud, ja sellist otsust ei pea seevastu tegema siis, kui sellise kasutamise kohta on määratud tähtaja jooksul tegelikult tõendeid esitatud. Sellisel juhul ning kui ei ole ilmne, et asjaomased tõendid on kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise seisukohalt asjakohatud, peab menetlus korrakohaselt jätkuma. Niisiis peab ühtlustamisamet vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 1 sätestatule paluma nii sageli kui vajalik pooltel esitada märkused teiste poolte või ühtlustamisameti enese edastatud teadete kohta. Selles kontekstis ei tulene juhul, kui vastulause hiljem tagasi lükatakse selle tõttu, et tõendid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta ei ole piisavad, see tagasilükkamine mitte sisuliselt menetlussätte ehk määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 kohaldamisest, vaid üksnes materiaalõigusnormi, määruse nr 207/2009 artikli 42 kohaldamisest.
Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et säilib võimalus esitada tõendeid kaubamärgi kasutamise kohta lisaks neile tõenditele, mis esitati määruse nr 2868/96 eeskirja 22 lõike 2 kohaselt ühtlustamisameti määratud tähtaja jooksul, pärast selle tähtaja möödumist ning ühtlustamisametil ei ole mingil juhul keelatud talle määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 2 antud kaalutlusõigust kasutades võtta arvesse tõendeid, mis on esitatud hilinenult. Järelikult ei takista määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõige 2 apellatsioonikojal teostamast kaalutluspädevust, mis tal on määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel selleks, et võtta vajadusel arvesse talle esimest korda tema menetluses esitatud tõendeid.
(vt punktid 76–78 ja 82–86)
7. Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) peab kaalutlusõiguse teostamisel arvestama hilinenult esitatud tõendite võimalikul arvessevõtmisel, et pärast vastulausete osakonna määratud tähtaega esitatud tõendid ei oleks esimesed ja ainsad tõendid kaubamärgi kasutamise kohta, vaid need oleksid asjakohastele tähtaegselt esitatud tõenditele lisanduvad „täiendavad” või „lisa‑” tõendid. Sel puhul ei ole nõutav, et täiendavad tõendid oleksid seotud varasemalt esitatud tõenditega, vaid et need oleks ühtlustamisameti menetluses otsuse tegemiseks tõesti asjakohased.
Lisaks ei eelda pärast määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, eeskirja 22 lõikes 2 ette nähtud tähtaja möödumist esitatud täiendavate tõendite võimalik arvessevõtmine tingimata seda, et huvitatud poolel oli võimatu esitada neid tõendeid tähtaegselt.
(vt punktid 89, 90 ja 95)