Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

TAMARA ĆAPETA

esitatud 14. septembril 2023(1)

Kohtuasi C‑115/22

SO

menetluses osalesid:

Nationale Anti-Doping Agentur Austria GmbH (NADA),

Österreichischer Leichtathletik-verband (ÖLV),

World Anti-Doping Agency (WADA)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Unabhängige Schiedskommission (sõltumatu vahekomisjon, Austria))

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 267 – Mõiste „kohus“ – Liikmesriigis dopinguvaidlusi lahendava organi eelotsusetaotlus – Isikuandmete kaitse – Määrus (EL) 2016/679 – Artikkel 5 – Artikkel 6 – Dopinguvastaseid eeskirju rikkunud isiku isikuandmete internetis avaldamise seaduslikkus ja vajalikkus – Artikkel 9 – Dopinguvastase eeskirja rikkumine kui „terviseandmed“ – Artikkel 10 – Dopinguvastase eeskirja rikkumine kui „süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsustega seotud isikuandmed“ – Liikmesriigis vaidlusi lahendav organ kui „ametiasutus“

I.      Sissejuhatus

1.        Citius, Altius, Fortius – kiiremini, kõrgemale, tugevamini. Nagu teisedki samasugused deviisid kajastab olümpiadeviis inimlikku soovi püüelda uute piiride poole. Võidusurve võib aga tuua kaasa kiusatuse parandada sooritust teatavaid keelatud aineid kasutades.

2.        Käesolev kohtuasi ongi saanud alguse taolises kontekstis. Kaebaja on Austria elukutseline sportlane. Ta tunnistati süüdi dopinguvastaste eeskirjade rikkumises. See tõttu avaldas Austria riigisisene dopinguvastane asutus oma avalikult kättesaadaval veebisaidil tema nime, tema rikkumise kirjelduse ja võistluskeelu tähtaja.

3.        Kas see praktika on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega?(2) See on kokkuvõttes Euroopa Kohtule esitatud peamine sisuline küsimus. Kuna aga eelotsusetaotluse esitas organ, mis ei ole Austria kohtusüsteemis „klassikaline“ kohus, tekitab käesolev kohtuasi ka vastuvõetavuse küsimuse.

II.    Kohtuasja taust ja eelotsuse küsimused

4.        Kuigi ergutite kasutamine füüsilise soorituse parandamiseks on olnud inimestevahelise võistluse tunnusjoon alates kirjapandud ajaloo algusest,(3) sai dopinguvastane kontrollisüsteem, nagu meie seda tunneme, alguse alles Maailma Dopinguvastase Agentuuri (WADA) loomisega 1999. aastal ja maailma dopinguvastase koodeksi (edaspidi „dopingukoodeks“) jõustumisega 2004. aastal.(4) Selle viimane redaktsioon pärineb 2021. aastast.

5.        Ehkki dopingukoodeks on eraõiguslik akt, on tema mõju tagatud ÜRO 2005. aasta spordis dopingu kasutamise vastase rahvusvahelise konventsiooniga.(5) Kõik liikmesriigid on sellele konventsioonile alla kirjutanud. Konventsiooni artiklis 4 on sätestatud, et dopingukoodeksi sätted ei ole konventsiooni lahutamatud osad ja neil ei ole riikide õiguses vahetut õigusmõju. Samas sättes on osalisriigid aga võtnud kohustuse järgida selle koodeksi põhimõtteid. Seda kohustust, sealhulgas dopingukoodeksi nõuet avaldada dopinguvastaste eeskirjade rikkumised internetis, rakendatakse liikmesriikide õigussüsteemides erinevalt.(6)

6.        Käesolev kohtuasi on pärit Austriast, kus reguleeritakse dopinguvastast kontrolli 2021. aasta dopinguvastase liiduseadusega (Anti-Doping-Bundesgesetz 2021; edaspidi „ADBG“).

7.        Aastatel 1998–2015 oli SO (edaspidi „kaebaja“) Austrias elukutseline sportlane. Austria kergejõustikuliidu võistkonna liikmena esindas kaebaja oma riiki rahvusvahelistel võistlustel. Samuti täitis ta ka juhtimis- ja esindusülesandeid Austria spordiklubides.

8.        Bundeskriminalamti (föderaalne kriminaalpolitseiamet, Austria) läbi viidud uurimise tulemuste põhjal esitas Unabhängige Dopingkontrolleinrichtung (Sõltumatu dopingukontrolli agentuur, Austria) (edaspidi „NADA“) 2021. aastal Österreichische Anti-Doping-Rechtskommissionile (Austria dopinguvastane õiguskomisjon; edaspidi „ÖADR“) kontrollitaotluse.

9.        ÖADR mõistis 31. mai 2021. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebaja süüdi Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) 2015. aasta võistlusmäärustiku punkti 32.2 alapunktide b ja f ning IAAFi 2017. aasta dopinguvastase määrustiku punktide 2.2 ja 2.6 rikkumises. Nende määrustikega on keelatud „keelatud aine või keelatud meetodi kasutamine või selle katse“ ja „keelatud aine või keelatud meetodi valdamine“.(7) Täpsemalt tuvastas ÖADR, et 2015. aasta maist kuni 2017. aasta aprillini omas kaebaja erütopoetiini (EPO), genotropiini või omnitropiini ja testosterooli (androgeeli kujul) ning kasutas neid 2015. aastal vähemalt osaliselt. Kõik need ained olid kantud WADA 2015.–2017. aasta keelatud ainete nimekirjadesse. Seetõttu oli IAAFi võistlusmäärustiku alusel võistlevatel elukutselistel sportlastel nende ainete kasutamine keelatud.

10.      Selle tuvastuse tõttu tunnistas ÖADR vaidlustatud otsuses kehtetuks kõik kaebaja tulemused alates 10. maist 2015 kuni ÖADRi otsuse jõustumise hetkeni ja võttis ära kõik tema stardi- ja/või auhinnarahad. Samuti keelati kaebajal nelja aasta jooksul alates 31. maist 2021 osaleda mis tahes spordivõistlustel.

11.      ÖADRi menetluses taotles kaebaja, et vaidlustatud otsust ei avaldataks üldsusele avalikult kättesaadava veebiväljaande kaudu. ÖADR jättis selle taotluse vaidlustatud otsuses rahuldamata.

12.      Kaebaja esitas vaidlustatud otsuse läbivaatamise taotluse Unabhängige Schiedskommissionile (sõltumatu vahekomisjon, Austria; edaspidi „USK“).

13.      USK kinnitas 21. detsembri 2021. aasta otsuses, et kaebaja on rikkunud dopinguvastaseid eeskirju, ning jättis ÖADRi sisulised järeldused ja määratud karistuse jõusse.

14.      Ühtlasi jättis USK endale õiguse teha eraldi otsus kaebaja taotluse kohta mitte avaldada vaidlustatud otsust internetis ja seeläbi üldsusele.(8)

15.      Kõnealune avaldamiskohustus põhineb ADBG § 21 lõikel 3 ja § 23 lõikel 14. Nendes sätetes on ette nähtud, et vastavalt ÖADR ja USK „teavitavad oma otsustest [Austria föderaalset spordiorganisatsiooni], spordiorganisatsioone, sportlasi, muid isikuid ja võistluste korraldajaid ning üldsust“, märkides ära asjaomase isiku nime, võistluskeelu tähtaja ja selle põhjenduse, ilma et oleks võimalik teha järeldusi puudutatud isiku terviseandmete kohta.

16.      Selle teabe avaldamine on kohustuslik elukutseliste sportlaste ja mõnel juhul ka harrastussportlaste puhul. Muudel juhtudel, kui rikkumise panid toime harrastussportlased, alaealised või haavatavad isikud, ei ole avaldamine kohustuslik.

17.      Ehkki üldsuse teavitamise kohustus lasub otsuseid tegevatel organitel, st ÖADRil ja USK-l, näeb ADBG ette, et NADA täidab seda ülesannet ÖADRi ja USK nimel.(9) Selle kohustuse täitmiseks avaldab NADA oma veebisaidil tabeli, mis on üldsusele kättesaadav.(10) Selle tabeli kandes märgitakse isiku ees- ja perekonnanimi, tema spordiala, eeskirja rikkumise liik, isiku suhtes kohaldatud võistluskeelu liik ning võistluskeelu algus- ja lõppkuupäev.

18.      Saan aru, et see teave on NADA veebisaidil kättesaadav üksnes kõnealuse sportlase võistluskeelu ajal.

19.      USK-l on kahtlusi, kas isikuandmete kaitse üldmäärusega on kooskõlas praktika avalikustada kaebaja isikuandmed üldsusele avalikult kättesaadavas veebiväljaandes NADA veebisaidil. Selleks et teha otsus kaebaja taotluse kohta jätta tema isikuandmed sellel veebisaidil avaldamata, otsustas USK menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas teabe puhul, et isik on toime pannud dopingurikkumise ja saanud selle rikkumise tõttu (riigisisestel ja rahvusvahelistel) võistlustel osalemise keelu, on tegemist terviseandmetega [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 9 tähenduses?

2.      Kas isikuandmete kaitse üldmäärus – eelkõige pidades silmas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 teist lõiku – on vastuolus riigisisese õigusaktiga, milles nähakse ette nende isikute, keda [USK] otsus puudutab, nime, keelu kestuse ja keelu aluste avaldamine, ilma et oleks võimalik teha järeldusi puudutatud isiku terviseandmete kohta? Kas seoses sellega on tähtsust asjaolul, et selle teabe võib riigisisese õigusakti kohaselt jätta üldsusele avaldamata ainult juhul, kui puudutatud isiku puhul on tegemist harrastussportlase, alaealise või isikuga, kes on teabe või muude vihjete avaldamisega oluliselt kaasa aidanud dopinguvastaste eeskirjade võimalike rikkumiste avastamisele?

3.      Kas isikuandmete kaitse üldmäärus – eelkõige pidades silmas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktide a ja c põhimõtteid – nõuab enne avaldamist igal juhul, et kaalutakse ühelt poolt andmesubjekti isiklikke huve, mida avaldamine mõjutab, ja teiselt poolt üldsuse huvi teabe vastu sportlase toime pandud dopinguvastaste eeskirjade rikkumise kohta?

4.      Kas teabe puhul, et isik on toime pannud dopingurikkumise ja saanud selle rikkumise tõttu (riigisisestel ja rahvusvahelistel) võistlustel osalemise keelu, on tegemist süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses?

5.      Kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas 2021. aasta dopinguvastase föderaalseaduse § 8 alusel loodud [USK] puhul on tegemist ametiasutusega isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses?“

20.      Kirjalikud seisukohad on esitanud kaebaja, NADA, WADA, Belgia, Prantsusmaa, Läti, Luksemburgi ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon. Need menetlusosalised, välja arvatud Belgia, Prantsusmaa, Luksemburgi ja Poola valitsus, kuulati ära ka 2. mail 2023 toimunud kohtuistungil.

III. Vastuvõetavus

21.      Eelotsusemenetluse esmane ülesanne on tagada liidu õiguse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides. Ehkki erinevad riigisisesed organid (haldus-, regulatiiv- või muud liiki organid) on kohustatud kohaldama liidu õigust ja neil võib tekkida kahtlusi selle tähenduse suhtes, lubab ELTL artikkel 267 üksnes „kohtutel“ taotleda Euroopa Kohtult liidu õiguse tõlgendamist. Kui eelotsusetaotluse esitab liikmesriigi kohus, mida peetakse selle liikmesriigi riigivõimu kohtuharu osaks, peab Euroopa Kohus eelotsusetaotlust põhimõtteliselt vastuvõetavaks. Kui aga eelotsusetaotluse esitab ELTL artikli 267 alusel organ, mis ei kuulu kohtusüsteemi selle sõna klassikalises tähenduses, ei lükka Euroopa Kohus eelotsusetaotlust automaatselt tagasi. Selle asemel kontrollib ta, kas eelotsusetaotluse esitanud organit võib siiski pidada „kohtuks“ nimetatud sätte tähenduses.

22.      Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud USK. Viimane ei ole asutus, mis prima facie kuuluks Austria kohtusüsteemi. Seetõttu oli komisjonil kahtlus Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades selle kohta, kas USK vastab ELTL artikli 267 tähenduses „kohtuna“ kvalifitseerimise tingimustele. Seega on esimene küsimus, mille Euroopa Kohus peab enne käesoleva kohtuasja sisulist arutamist lahendama see, kas ta üldse võib USKga „suhelda“.

23.      Olen seisukohal, et USK on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses. Oma seisukoha selgitamiseks visandan kõigepealt lühidalt USK korraldust ja ülesandeid reguleerivad eeskirjad (III.A). Sellest lähtudes tõendan, et USK vastab „kohtuna“ käsitamise tingimustele, nagu need on läbivalt välja kujunenud Euroopa Kohtu praktikas (III.B).

A.      USK korraldus ja struktuur

24.      USK on ADBG § 8 alusel asutatud alaline organ.

25.      See organ selgitab oma eelotsusetaotluses, et ta tegutseb „kõrgeima“ Austria spordivahekohtuna dopinguvastaste eeskirjade rikkumiste puhul. Tegemist on ADBGga kehtestatud dopinguvastaste eeskirjade rikkumiste eest karistamise kahetasandilise süsteemi kõrgeima õigusemõistjaga. Esimeses astmes on kohaldatavate dopinguvastaste eeskirjade rikkumise tuvastamine ja karistuse määramine NADA algatusel tehtud ülesandeks ÖADRile.(11) ÖADRi otsuse võib paluda USKs läbi vaadata. Sellisel juhul on menetlusosalised ühelt poolt sportlane (või teine isik), kelle suhtes ÖADRi otsus on tehtud, ja teiselt poolt NADA.(12)

26.      USK teeb otsuseid häälteenamusega(13) menetluses, mida reguleerivad Austria tsiviilkohtumenetluse seadustik(14) ja tema enda kodukord. Viimane on avalikustatud.(15)

27.      ADBG § 8 lõikes 1 on konkreetselt sätestatud, et USK on ametiasutustest, eraisikutest ja NADAst sõltumatu. Lisaks sätestatakse selles, et USK liikmetel ei ole lubatud osaleda NADA uurimistes seoses kohaldatavate dopinguvastaste eeskirjade võimaliku rikkumisega, NADA lõpliku otsuse vastuvõtmisel, otsuse tegemisel selle kohta, kas esitada kontrollitaotlus ÖADRile, ega ka kontrollimenetluses endas. USK peab täitma oma ülesandeid autonoomselt ja sõltumatult.(16)

28.      ADBG § 8 lõike 2 kohaselt koosneb USK ühest esimehest ja seitsmest liikmest. Esimees ja tema asetäitja peavad olema sooritanud kohtunikueksami või advokatuurieksami. Kahel komitee liikmel peab olema õigusalane kraad ja kogemus ametlike uurimismenetluste läbiviimisel. Veel kaks liiget peavad olema analüütilise keemia või toksikoloogia eksperdid. Kaks liiget peavad olema spordimeditsiini eksperdid.

29.      Samas punktis selgitatakse ka, et iga menetluse puhul moodustatakse uus USK koosseis: esimees või tema asetäitja nimetab USK liikmete hulgast vähemalt ühe liikme, kellel on õigusalane kraad ja kogemus ametlikes uurimismenetlustes, vähemalt ühe analüütilise keemia või toksikoloogia eksperdi ja vähemalt ühe spordimeditsiini eksperdist liikme.(17)

30.      ADBG § 8 lõike 3 kohaselt ja nagu on selgitatud eelotsusetaotluses, nimetab USK esimehe ja alalised liikmed neljaks aastaks ametisse föderaalne kunsti-, kultuuri-, avaliku teenistuse ja spordiminister (edaspidi „spordiminister“), kusjuures uuesti ametisse nimetamine on lubatud.(18) Spordiminister võib USK liikme enne tema volituste lõppemist ametist tagandada üksnes „mõjuvatel põhjustel“.(19)

31.      Austria spordiürituste või Austria sportlastega seotud vaidlustes tuleb pöörduda USK poole.(20) Teisisõnu saab ÖADRi otsuse vaidlustada ainult USKs.(21)

32.      ADBG § 23 lõige 3 nõuab, et USK kohaldaks ÖADRi otsuse õiguspärasuse läbivaatamisel pädeva rahvusvahelise spordiliidu kohaldatavaid dopinguvastaseid eeskirju. Kui ta leiab, et otsus on õigusvastane, võib ta selle kas tühistada, seda muuta või asendada oma otsusega.(22)

33.      Nagu kohtuistungil selgitati, võib USK otsuse peale esitada kaebuse pädevale Austria tsiviilkohtule, kui asi puudutab tsiviilõiguslikke küsimusi. Sellistel juhtudel ei ole USK pädeva tsiviilkohtu menetluse pool. Pooled on jätkuvalt NADA ja sportlane (või muu isik).

34.      Kuid nagu kohtuistungil selgitati ja mida kumbki pool ei ole vaidlustanud, ei kuulu Austria tsiviilkohtute pädevusse see, kas kaebaja isikuandmeid sisaldava USK otsuse avaldamine NADA veebisaidil on õiguspärane. Ühtlasi selgitati ka seda, et USK otsuste peale ei saa edasi kaevata Austria halduskohtusse. Seetõttu näib, et kui USK otsustab sportlase isikuandmete avaldamise otsuse õiguspärasuse üle, on ta viimane vaidluste lahendamise instants Austrias.

35.      Sportlane võib kasutada teist õigusteed, mis ei hõlma USKd, esitades kaebuse Datenschutzbehördele (Austria andmekaitseasutus). Viimase otsuste peale võib esitada kaebuse Austria halduskohtule.

36.      Lõpuks, kuigi Euroopa Kohtu toimikus sisalduvast teabest see päris üheselt ei nähtu, võib sportlane otsustada USK otsuse edasi kaevata CASi, kui kaebus puudutab küsimusi, mis on seotud asjaomase rahvusvahelise spordiliidu dopinguvastaste eeskirjade ja/või dopingukoodeksi nõuetekohase kohaldamisega.(23)

37.      Eeltoodut arvestades analüüsin nüüd, kas USK on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses.

B.      Kas USK on „kohus“?

38.      Euroopa Kohus on juba mõnda aega, alates kohtuotsusest Vaassen-Göbbels, otsustanud, et mõistet „kohus“ (mida praegu sisaldab ELTL artikkel 267) tuleb tõlgendada üksnes liidu õiguse alusel.(24) See lähenemisviis võimaldab Euroopa Kohtul lahendada eelotsusetaotlusi, mille on esitanud organid, mida nii nagu USKd ei peeta kohtuteks liikmesriigi „klassikalise“ põhiseadusliku pädevuse jaotuse raames seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel, kuid millel on siiski pädevus lahendada vaidlusi liidu õigust kohaldades. Kui lubada eelotsusetaotlusi esitada tavatähenduses „kohtutest“ suuremal hulgal organitel, suurendab see eelotsusemenetluse peamist eesmärki tagada liidu õiguse ühetaoline kohaldamine. Seega lubas Euroopa Kohus juba varases staadiumis eelotsusetaotlusi esitada organitel, mida tavaliselt ei kirjeldata kui „klassikalisi“ „kohtuid“. Siiski ei võimaldatud seda mehhanismi kõigile organitele, kes peavad kohaldama liidu õigust, vaid ainult neile, keda võib pidada „kohtuteks“.

39.      Euroopa Kohus ei ole kunagi pakkunud ELTL artiklis 267 sisalduva mõiste „kohus“ määratlust.(25) Siiski on ta aastate jooksul välja töötanud rea kriteeriume, mida ta võtab arvesse, kui kaalub eelotsusetaotluse aktsepteerimist. Nende kriteeriumide hulka kuuluvad: eelotsusetaotluse esitanud organi asutamine seaduse alusel, tema alalisus, tema kohtualluvuse kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema (sisemine ja väline) sõltumatus.(26) Kuigi neid kriteeriume on kohaldatud aastate jooksul erineva rangusastmega, on viimasel ajal – tõenäoliselt õigusriigi põhimõtet käsitlevate kohtuotsuste(27) mõjuväljas – täheldatav sõltumatuse nõude karmistumine. Näiteks kohtuotsuses Banco de Santander(28) pidas Euroopa Kohus vajalikuks muuta oma seisukohta Tribunal Económico-Administrativo Centrali (keskne maksuasjade vaidekomisjon, Hispaania (TEAC)) esitatud eelotsusetaotluste vastuvõetavuse küsimuses, leides erinevalt palju aastaid varasemast ajast,(29) et see organ ei vasta sõltumatuse nõudele.

40.      Just nimelt sõltumatuse nõue ongi USKga seoses vaieldav. Enne kui ma selgitan, miks ma leian, et eelotsusetaotluse esitanud organ vastab käesolevas asjas sellele kriteeriumile, põhjendan kõigepealt, et ta vastab muudele kriteeriumidele, mida Euroopa Kohus on kasutanud oma kohtupraktikas ELTL artiklis 267 sätestatud mõiste „kohus“ kohta.

1.      „Asutatud seaduse alusel“ ja „alaline“

41.      Nõue, et eelotsusetaotluse esitanud organ peab olema asutatud seaduse alusel, eeldab, et selle õiguslik alus peab sisalduma liikmesriigi õiguses, olgu siis esmasel või teisesel tasemel.(30) Alalisuse kriteerium nõuab, et organ oleks institutsioonina alaline olenemata asjaolust, et selle koosseis on muutuv või nimetatakse iga menetluse jaoks uuesti.(31)

42.      Käesoleval juhul on need kriteeriumid selgelt täidetud – nagu ma juba selgitasin, on USK asutatud ADBGga, mis on Austria föderaalseadus. Tal on alalised liikmed, kelle ametiaega võib pikendada neljaks aastaks, ning ehkki asja lahendav koosseis muutub, moodustatakse see seaduses sätestatud eeskirjade kohaselt ja USK alaliste liikmete nimekirjast (vt käesoleva ettepaneku punktid 28 ja 29).

2.      „Kohustuslik kohtualluvus“

43.      Nõuet, et asja alluvus eelotsusetaotluse esitanud organile peab olema kohustuslik, on kohtupraktikas kohaldatud kahel viisil. Euroopa Kohus on nõudnud kas seda, et organi menetluse pooled ei saaks valida, kas asja peaks lahendama see organ,(32) või on Euroopa Kohus nõudnud seda, et organi otsused oleksid pooltele siduvad.(33) Kohustusliku kohtualluvuse kriteerium loeti endiselt täidetuks, kui riigisisene õigus andis pooltele valikuvõimaluse esitada kaebus asjaomasele organile või selle õiguskorra „tavalistele“ kohtutele.(34) Oluline on see, et eelotsusetaotluse esitanud organi pädevus ei sõltu vastaspoolte kokkuleppest tema pädevuse kohta, vaid see loetakse automaatselt olemasolevaks, kui üks pool selles organis asja algatab.

44.      USK vastab kohustusliku kohtualluvuse kriteeriumile mõlema lähenemisviisi puhul. Siinkohal on asjakohane selgitada, et vaatamata oma nimele ei ole see organ „vahekohus“ selles mõttes, et tema pädevus tuleneks pooltevahelisest kokkuleppest. Pigem, nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 24 ja 31 selgitasin ning nagu nii eelotsusetaotluses kui ka poolte poolt on selgitatud, tegutseb USK Austrias föderaalseaduse alusel organina, kellele ÖADRi otsuste läbivaatamise taotlused alluvad kohustuslikus korras.

45.      USK otsused on vaidluse pooltele siduvad. Väidetakse, et just sel põhjusel näevad Austria õigusnormid ette võimaluse kaevata selle otsused ühelt poolt tsiviilõiguse küsimustes edasi Austria tsiviilkohtutele ja teiselt poolt rahvusvaheliste dopinguvastaste eeskirjade küsimustes Austria tsiviilkohtutele või CASile. Siiski näib, et Austria õiguses ei ole olemas teise astme kohut, kuhu saaks edasi kaevata USK otsuse, mis käsitleb sportlase isikuandmete avaldamise otsuse kooskõla isikuandmete kaitse üldmäärusega. Seega näib kohane pidada seda organit „kohtuks“, kellel on ELTL artikli 267 lõike 3 kohaselt kohustus esitada eelotsusetaotlus, kui ta leiab, et isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamine on tema menetluses olevas vaidluses ebaselge.

3.      „Võistlev menetlus“

46.      Võistleva menetluse nõue ei ole absoluutne kriteerium.(35) Siiski peab olema ette nähtud poolte ärakuulamise võimalus,(36) mis ei pea olema võistlev ärakuulamine.(37)

47.      Käesolevas menetluses on täidetud ka see kriteerium: kohtutoimikust nähtub, et USK korraldas poolte vahel mahuka kirjalike seisukohtade vahetuse ning kaks ÖADRi istungit 2021. aasta märtsis ja mais.

4.      „Õigusnormidel põhinevad otsused“

48.      Eelotsusetaotluse esitanud organi võib kvalifitseerida „kohtuks“, kui ta peab tegema otsuse õigusnormide alusel.(38) See nõue puudutab nii materiaalõigusnorme kui ka asjaomase organi menetlust reguleerivaid norme.(39)

49.      Käesolevas asjas reguleerivad USK otsustusmenetlust varem kehtestatud materiaal- ja menetlusnormid. ÖADRi otsuste läbivaatamisel peab USK kohaldama nii ADBGd kui ka pädeva rahvusvahelise spordiliidu (käesoleval juhul IAAF) ja dopingukoodeksi asjakohaseid dopinguvastaseid norme.(40) Liikmesriigi institutsioonina peab USK kohaldama ka asjakohaseid liidu eeskirju. Just selle kohustuse tõttu otsustas USK esitada Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse ja paluda isikuandmete kaitse üldmääruse tõlgendamist.

50.      Mis puudutab kohaldatavaid menetlusnorme, siis – nagu on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktis 26 – reguleerivad USK menetlust nii Austria tsiviilkohtumenetluse normid kui ka tema enda kodukord. Ta peab järgima poolte kaitseõigusi.(41) Tema otsus tuleb teha varem kindlaks määratud tähtaja jooksul.(42) Seega reguleerivad USK pädevust varem kehtestatud menetlus- ja materiaalõigusnormid, mida ta peab järgima.

5.      „Sõltumatus“

51.      Ainus kriteerium, mis ei näi olevat täidetud selle üle otsustamisel, kas Euroopa Kohus peaks nõustuma käesoleva USK eelotsusetaotlusega, on sõltumatuse nõue.

52.      Ehkki sõltumatuse idee on õigusemõistmise funktsiooni lahutamatu osa,(43) nõudis Euroopa Kohus alles 1987. aasta kohtuotsuses X (tuntud ka kui kohtuotsus Pretore di Salò),(44) et eelotsusetaotluse esitanud organ peab tegutsema sõltumatult, saamaks kasutada võimalust pidada eelotsusemenetluse raames Euroopa Kohtuga dialoogi.

53.      Kui eelotsusetaotlusi esitasid liikmesriikide kohtusüsteemi kuuluvad kohtud, ei seadnud Euroopa Kohus nende sõltumatust kahtluse alla, kuivõrd sõltumatus on elementaarne tunnus selleks, et organit saaks kvalifitseerida „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses. Sõltumatust eeldati automaatselt. Seega hinnati „sõltumatuse“ küsimust ainult siis, kui eelotsusetaotluse esitas asutus, mis ei kuulu liikmesriigi riigivõimu kohtuharusse. Neil asjaoludel ei olnud vaja täpsemalt sõnastada liidu õiguses ette nähtud sõltumatuse nõude täpset sisu.(45)

54.      See oli nii kuni viimase ajani, mil seadusandlike muudatuste katsete või teostamise tõttu muutus kohtusüsteemi sõltumatus mõnes liikmesriigis küsitavaks. „Tagasiminek õigusriigi toimimises“, millele sageli viidatakse,(46) nõudis Euroopa Kohtult palju üksikasjalikumat selgitust selle kohta, mida mõistetakse kohtute „sõltumatuse“ nõude all. Asjakohastes kohtuotsustes, mis tulenevad kas rikkumismenetlusest või eelotsusetaotlusest,(47) kerkis üles küsimus, kas liikmesriikide õigusaktid pakuvad paberil ja praktikas rakendatud viisil piisavaid tagatisi kohtunike iseseisvaks ja sõltumatuks otsustamiseks. Nende küsimuste lahendamisel pidi Euroopa Kohus sõltumatuse mõistet üksikasjalikumalt täpsustama.

55.      See kohtupraktika suund avas arutelu(48) küsimuses, kas sõltumatuse kriteeriumid on (ja peaksid olema) samad nii siis, kui Euroopa Kohus otsustab, kas tegemist on „kohtuga“ ELTL artikli 267 tähenduses, kui ka siis, kui ta otsustab sõltumatuse üle erinevates kontekstides, nagu ELL artikli 19 väidetav rikkumine liikmesriigi poolt või teatavate liidu õigusaktidega kehtestatud sõltumatuse nõude alusel.(49) Kohtuotsuses Associação Sindical dos Juízes Portugueses(50) sidus Euroopa Kohus sõnaselgelt ELL artiklis 19, harta artiklis 47 ja ELTL artiklis 267 ette nähtud „sõltumatuse“ kriteeriumi. Kohtuotsust Banco de Santander võib tõlgendada nii, et selles kohaldati ELL artikli 19 raames välja töötatud kriteeriume selleks, et määratleda mõiste „sõltumatus“ ELTL artikli 267 kontekstis.(51)

56.      Osa autoreid on väljendanud muret, et ELL artiklit 19 ja ELTL artiklis 267 sisalduvat mõistet „kohus“ käsitleva kohtupraktika seostamine võib kaotada edaspidise dialoogi võimaluse, kui eelotsusetaotluse esitavad liikmesriikide kohtud, kus tuvastati süsteemseid puudusi kohtusüsteemi sõltumatuse tagamisel.(52) Samal ajal on osa kohtujuriste märkinud, et sõltumatuse hindamisel on oluline just kontekst.(53)

57.      Kindlasti on tõsi, et kontekst ehk teisisõnu põhjus, miks Euroopa Kohus hindab institutsioonile kohaldatavaid õigusnorme, on oluline. Ma ei näe siiski, kuidas peaks see mainitud eri stsenaariumide puhul kaasa tooma sõltumatuse sisulise standardi erinevuse. Kui mõiste „sõltumatus“ on liidu õiguses edasi arenenud, ei tähenda see, et peaks eksisteerima erinevaid sõltumatuse mõisteid. Minu arvates on sõltumatuse nõue sama iga organi puhul, mida soovitakse lugeda „kohtu“ kategooriasse kuuluvaks, olgu siis kas ELL artiklis 19 või ELTL artiklis 267 sätestatud nõuete täitmiseks.

58.      ELL artikliga 19 seotud asjades välja töötatud nõuete kohaldamine selle hindamisel, kas üksus on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, ei sea minu arvates ohtu ELTL artikli 267 kohast kohtulikku dialoogi. Vastupidi, nagu ma käesoleva kohtuasja asjaoludel allpool selgitan, on selline lähenemine vajalik tagamaks, et liikmesriigid ei hoiaks kõrvale liidu õigusega liikmesriikide kohtutele kehtestatud olulisest sõltumatuse nõudest, luues spetsialiseerunud organeid, kelle ülesanne on lahendada teatavate piiratud kategooriate vaidlusi. Sõltumatus tagab vaidluse pooltele võrdsed tingimused nii selle sisemises kui ka välises aspektis.(54) Seega on tegemist tõhusa kohtuliku kaitse vajaliku tunnusega, mida mõistetakse põhiõigusena, mis kuulub igale isikule iga võimaliku kohtulikul teel lahendatava vaidluse liigi puhul. See ei tähenda, et Euroopa Kohtu menetlus eelotsusetaotluste vastuvõetavuse hindamisel peaks muutuma. Kui eelotsusetaotlus pärineb „klassikalisest“ kohtuasutusest, eeldatakse siiski, et see asutus on kohus ja täiendavat analüüsi ei ole vaja. Eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatust tuleb kontrollida ainult juhul, kui kohtuasja osalisel tekib kahtlus selle organi liikmete sõltumatuse suhtes või Euroopa Kohus saab sellest kahtlusest muul viisil teada. Seevastu teiste eelotsusetaotluse esitanud asutuste sõltumatust tuleb enne eelotsusetaotluse vastuvõetavaks tunnistamist tõendada.

59.      Praeguse kohtupraktika kohaselt on sõltumatusel nii „väline“ kui ka „sisemine“ aspekt.(55) Esimene nõuab, et otsuse langetaja saaks teha otsuse iseseisvalt,(56) ilma et ta puutuks kokku väliste juhistega. Selleks et see oleks võimalik, on liidu õiguses kehtestatud teatavad nõuded seoses „kohtu“ liikmete ametisse nimetamise ja ametist vabastamisega. Isegi kui vastava organi liikmeid võib ametisse nimetada väline isik või organ, sealhulgas valitsuse minister, peavad nad olema pärast ametisse nimetamist vabad selle isiku või organi mõjust. Sellega seoses nõuab Euroopa Kohus, et ametist tagandamise keelavad eeskirjad põhineksid õiguslikel tagatistel, mis lähevad kaugemale pelgast haldus- või tööõigusest.(57) Teisisõnu ei tohi „kohtu“ liikmeid ametisse nimetaval isikul või organil olla lubatud asendada „kohtu“ liiget üksnes seetõttu, et ta ei nõustu selle liikme seisukohaga.

60.      See ei tähenda, et ametist tagandamine peab olema täiesti võimatu või et isik või organ, kes nimetas need liikmed, ei võiks omada ka nende ametist tagandamise pädevust. Pigem peavad enne liikme mandaadi lõppemist ametist tagandamise põhjused olema põhjendatavad „õiguspäraste ja ülekaalukate põhjustega, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet“.(58) Lisaks peavad ametist tagandamise põhjused ja asjakohased menetlused olema selgelt sätestatud.

61.      USK liikmed nimetab neljaks aastaks ametisse spordiminister.(59) Ametisse nimetamine ministri poolt ei tohiks iseenesest tekitada probleemi tingimusel, et pärast ametisse nimetamist puudub neil liikmetel kõnealuse ministri suhtes vähimgi lojaalsus. Seda ei paistagi olevat. ADBG kohaselt ei või USK liikmed vastu võtta juhiseid valitsuselt, dopinguvastastelt haldusorganitelt, nagu NADA, ega spordivaldkonnas tegutsejailt. Lisaks ei ole Euroopa Kohus seni leidnud, et pelk asjaolu, et volitusi saab pikendada, oleks vastuolus kohtunike sõltumatusega.

62.      Käesoleval juhul võiks spordiminister kaudselt mõjutada USK otsustusmenetlusi, kui ta saaks asjaomased liikmed enneaegselt ametist tagandada. Ent nagu ma juba selgitasin, ei saa USK liikmeid enne nende mandaadi lõppemist ametist tagandada pelgalt seetõttu, et nad ei meeldi spordiministrile või ei jaga spordiminister nende vaateid. ADBG § 8 lõike 3 kohaselt võib liikmeid ametist tagandada üksnes „tõsisel põhjusel“. Kohtutoimikus ei ole teavet selle kohta, millised võivad olla „tõsised“ põhjused. Ent kui arutati, milline on spordiministrile ADBGga antud ametist tagandamise volituste ulatus, siis selgitas NADA, et Austria õiguse kohaselt saab vaid mõnda üksikut põhjust liigitada „tõsiseks“. Kaebaja väitis ka, et sellesse kategooriasse võivad kuuluda ainult tahtlikud süüteod või need, mille eest on ette nähtud vähemalt üheaastane vabadusekaotus. Seetõttu näivad pooled olevat üksmeelel selles, et USK liikmeid ei saa spordiministri või muu organi tahtel või meelevaldsel äranägemisel ametist tagandada.

63.      Seda liiki kaitset USK liikmete meelevaldse ametist vabastamise eest tuleb eristada keskse vaidekomisjoni liikmete olukorrast, mida käsitleti kohtuotsuses Banco de Santander. Nende ametist tagandamine oli võimalik sellekohaste erinormide puudumise tõttu.(60) Nagu kohtujurist Hogan selles kohtuasjas märkis, tulenes selliste eeskirjade puudumisest, et vaidekomisjoni liikmeid oli tagandatud põhjendustel, „mis näivad olevat olnud vastava aja valitsusele otstarbekad“.(61)

64.      Lõpuks tuleb uurida ka küsimust, millisele teabele peaks Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse hindamisel tuginema. Minu arvates võib Euroopa Kohus tugineda üksnes selle organi suhtes kohaldatavatele õigusnormidele. Kui aga tema menetluses tekivad kahtlused seoses selliste õigusaktide kohaldamise praktikaga, peab Euroopa Kohus asjaomaseid asjaolusid täpsemalt hindama. Samas ei ole ükski pool käesolevas asjas selliseid kahtlusi tõstatanud. Vastupidi, kinnitati, et ADBG § 8 lõikes 3 sätestatud teoreetilist ametist tagandamise pädevust ei ole seni kasutatud.(62)

65.      Seetõttu leian, et käesolevas asjas on „välise“ sõltumatuse kriteerium täidetud.

66.      See toob mind sõltumatuse kriteeriumi teise, „sisemise“ aspektini. See nõue puudutab eelotsusetaotluse esitanud organi erapooletust.(63) See nõuab, et taoline organ tegutseks tema menetluses sõltumatu kolmanda osapoolena.(64)

67.      Kokkuvõttes ei tohi asja lahendavatel organi liikmetel olla mingit huvi vaidluse lahendamise vastu. See tähendab esiteks seda, et vaidluse pooltega seotud isikud ei või osaleda asja lahendava organi liikmetena. Sõltumatuse selle aspekti hindamiseks on oluline analüüsida „kohtu“ korralduse suhtes kohaldatavaid eeskirju ja selgitada välja, kas vaidlusi lahendav organ ja haldusasutus, kelle otsuseid ta kontrollib, on funktsionaalselt omavahel seotud.(65) Teisisõnu tuleb Euroopa Kohtul hinnata, kas asjaomase organi ja administratsiooni ülesanded on selgelt erinevad või on need omavahel seotud. Viimasel juhul peetakse asjaomast asutust administratsioonist ebapiisavalt „sõltumatuks“.(66)

68.      Sellega seoses juhib komisjon tähelepanu asjaolule, et USK kuulub samasse institutsioonilisse struktuuri nagu NADA ja ÖADR. Täpsemalt selgitab ta, et ADBG § 8 lõike 1 kohaselt on USK asutatud NADA „juures“. Seega väidetakse, et USK on teinud otsuse organisatsiooni kohta, mille koosseisu ta ise kuulub.

69.      Toimiku põhjal leian, et need vastuväited ei ole põhjendatud. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et pelgalt institutsioonilised sidemed ilma täiendavate asjaoludeta ei ole piisavad, et seada kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatust. Näiteks kohtuotsuses MT Højgaard ja Züblin(67) lükkas Euroopa Kohus tagasi väite, et Klagenævnet for Udbud (Taani riigihangete vaidlustuskomisjon) ei olnud sõltumatu ainuüksi seetõttu, et ta jagas sekretariaati Taani ettevõtluse ja majanduskasvu ministeeriumiga. Samuti selgitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Dorsch Consult,(68) et „kõnealune nõukogu täidab oma ülesandeid sõltumatult ja omal vastutusel“, hoolimata komisjoni vastuväitest, mille kohaselt nimetatud asjas on vaidluse all olnud järelevalvenõukogu „seotud Bundeskartellamti (Saksamaa Liitvabariigi konkurentsiamet) organisatsioonilise struktuuriga“.(69)

70.      Käesoleval juhul ei leia ma kohtutoimikust ega poolte seisukohtadest ühtegi viidet USK, NADA, ÖADRi, Austria valitsuse või mis tahes spordialaliidu vahelisele funktsionaalsele seosele.

71.      Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 27 selgitasin, tegutseb USK NADAst ja ÖADRist sõltumatult. Nagu NADA kohtuistungil kinnitas, ei ole USK-l pädevust ÖADRi otsuste ex officio läbivaatamiseks. Erinevalt kohtuotsusest Banco de Santander ei ole ka ühtegi tõendit selle kohta, et NADA või spordiorganisatsioonide liikmed osaleksid vaidluste lahendajatena menetluses, milles nad on menetlusosalised.(70) Samuti ei ole väidetud, et need organid võisid mingil muul viisil mõjutada USK menetluse läbiviimist.

72.      Seega leian, et käesoleval juhul on täidetud ka „sisemise“ sõltumatuse kriteerium.

73.      Lõpuks on vaja vastata komisjoni viimasele probleemile seoses USK koosseisuga, mis lisaks kutselistele juristidele hõlmab eksperte ka muudest seotud valdkondadest (keemia, toksikoloogia ja spordimeditsiin). Euroopa Kohus on juba lubanud eelotsusetaotlusi organitelt, mis koosnevad osaliselt nende vastavate valdkondade ekspertidest,(71) tingimusel et nad täidavad oma ülesandeid iseseisvalt.(72) Ükski menetlusosaline ei väitnud Euroopa Kohtus, et USK mittejuristidest liikmed võivad lähtuda otsuste tegemisel välistest juhistest või olla erapoolikud. Seega ei näe ma, et USK segakoosseis iseenesest tekitaks selle organi sõltumatusega seotud probleeme.(73)

6.      USK kui viimase astme kohus

74.      Enne kui lõpetan käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse küsimuse analüüsi, tahan ühtlasi väita, et USK ei ole käesoleva kohtuasja asjaoludel mitte ainult „kohus“, vaid just nimelt „kohus“, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata ning mis ei ole seega ELTL artikli 267 kolmanda lõigu kohaselt mitte ainult volitatud, vaid isegi kohustatud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitama.

75.      Nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 33 ja 34 selgitasin, võib mõnes USK lahendatud küsimuses edasi kaevata Austria tsiviilkohtusse. Siiski näib, et Austria tsiviilkohtud ei ole tegelikult pädevad lahendama andmekaitse-eeskirjade, sealhulgas isikuandmete kaitse üldmääruse ja Austria andmekaitseseaduse rikkumisega seotud õigusküsimusi. Eeldan, et seda pidas silmas ka kaebaja, kui ta väitis, et tema andmete avaldamine ei allu pädevate tsiviilkohtute kohtulikule kontrollile.

76.      Teiselt poolt ei saa USK otsust edasi kaevata ka halduskohtusse. NADA selgitas kohtuistungil, et Bundesverwaltungsgericht (Austria kõrgeim halduskohus) on tavaliselt pädev lahendama ametiasutuste vastu esitatud andmekaitsega seotud kaebusi. Siiski ei näe ADBG ette võimalust esitada USK otsuse peale kaebus nimetatud kohtule.

77.      Kui see on kehtiva Austria õiguse kohaselt tõepoolest nii, siis on USK ainus ja viimane kohtuinstants, kelle menetluses võib tõstatada küsimuse ÖADRi või USK otsuste NADA veebisaidil avaldamise kooskõla kohta isikuandmete kaitse üldmäärusega. Sellisel juhul on käesolev USK eelotsusetaotlus ainus võimalus tagada isikuandmete kaitse üldmääruse ühetaoline tõlgendamine dopinguvastases menetluses Austrias. Vastavalt on USK selles õigusküsimuses muutunud „liikmesriigi kohtuks, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata“ ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses.

78.      Käesolevas asjas Euroopa Kohtu juhiste saamise kasulikkust ei saa asendada muu hulgas kaebaja (kuid ka mitme teise endise sportlase) poolt kõigepealt Austria andmekaitseasutusele esitatud ja nüüd Bundesverwaltungsgerichti (kõrgeim halduskohus) menetluses oleva paralleelse kaebusega.(74) See paralleelne kaebus põhineb isikuandmete kaitse üldmääruse artiklite 77 ja 78 tähenduses edasikaebusel, mis on esitatud seoses otsusega jätta rahuldamata kaebus pädevale riiklikule järelevalveasutusele. Käesoleva eelotsusetaotluse puhul taotleb kaebaja siiski „õiguskaitsevahendit vastutava töötleja või volitatud töötleja vastu“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 tähenduses. Nagu Euroopa Kohus hiljuti kohtuotsuses Nemzeti Adatvédelmi és Információszabadság Hatóság selgitas, peab isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 77, 78 ja 79 ette nähtud õiguskaitsevahendeid olema võimalik „kasutada konkureerivalt ja sõltumatult“, kusjuures liikmesriikide riigisisestes õigussüsteemides tuleb tagada, et selline konkureeriv kohaldamine ei tekitaks vastuolu.(75) Just seetõttu, et selline kahesuguse menetluse võimalus on ette nähtud isikuandmete kaitse üldmääruses endas ja on sellisena Austria õigusesse üle võetud,(76) erineb käesolev kohtuasi juhtudest, kus Euroopa Kohus leidis, et liidu õigusest tulenevate õiguste kohtuliku kaitse taotlemiseks võib olla ainult üks võimalus.(77) Teisisõnu ei saa Austria andmekaitseasutusele esitatud kaebus asendada kaebajale isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevate õiguste otsest jõustamist liikmesriigi pädevates kohtutes.

79.      Austria seadusandja näib olevat otsustanud luua USK ainsa „kohtuna“, mis on pädev menetlema dopinguvaidlustes esitatud kaebusi isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevate õiguste väidetava rikkumise kohta. Ükski teine organ ei oma sellist pädevust. Oma kohtusüsteemi korraldamise menetlusautonoomia kohaselt võib liikmesriigi seadusandja seda kindlasti teha. Järelikult, kui pöörduda tagasi mu argumendi juurde, et sõltumatuse nõuded peaksid ELTL artikli 267 ja ELL artikli 19 kontekstis olema samad, siis ei oleks see, kui USK võiks käesolevas asjas vastuvõetavuse küsimuse lahendamiseks vastata madalamale sõltumatuse standardile, kooskõlas Austria seadusandja valikuga lisada see organ oma kohtusüsteemi.

7.      Vahejäreldus

80.      Eeltoodud põhjustel leian, et USK vastab ELTL artiklis 267 nimetatud „kohtuks“ kvalifitseerimise nõuetele. Seega tuleks eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

IV.    Sisu

81.      Käesolevas asjas vaidlustab kaebaja isikuandmete kaitse üldmääruse alusel töötlemistoimingu, millega tema nimi koos muu hulgas dopingualase rikkumisega ja sellest tuleneva võistluskeeluga lisatakse NADA veebisaidi avalikku ossa dopingueeskirju rikkunud isikute tabelisse (edaspidi „vaidlusalune töötlemistoiming“).

82.      Nagu kohtuistungil selgitati, ei ole kaebaja nõue seotud kahe täiendava ja seotud töötlemistoiminguga, mis seisnevad 1) samade isikuandmete avaldamises NADA avalikul veebisaidil pressiteate vormis ja 2) selle pressiteate edastamises e-posti levinimistule, mis on küll suletud, kuid millega saab vabalt liituda.

A.      Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldatavus käesoleva kohtuasja asjaoludele

83.      Kaebaja vaidlustatud toimingud vastavad isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse kuuluvate toimingute kirjeldusele: 1) töödeldakse 2) isikuandmeid 3) täielikult või osaliselt automatiseeritult.(78) Esiteks on „töötlemine“ isikuandmete internetis avalikustamine.(79) Teiseks kasutatakse kõnealuses töötlemistoimingus „isikuandmeid“, nimelt avalikustas NADA üldsusele koos talle määratud karistuse ja vaidlusaluse dopingualase rikkumisega kaebaja nime.(80) Kolmandaks laetakse kaebaja isikuandmed NADA veebisaidile serveri kaudu. Selline laadimine kujutab endast „automatiseeritud“ töötlemist.(81)

84.      Kas isikuandmete kaitse üldmäärus on aga käesoleva juhtumi asjaoludel töötlemistoimingute suhtes kohaldatav?

85.      Isikuandmete kaitse üldmäärus on vastu võetud ELTL artikli 16 lõike 2 alusel, mis annab liidu seadusandjale õiguse reguleerida isikuandmete töötlemist liikmesriikide poolt „liidu õiguse reguleerimisalasse kuuluva tegevuse puhul“. Sama piirang liidu pädevusele on sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punktis a, mis välistab isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamise isikuandmete töötlemisele sellise tegevuse käigus, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse.

86.      Kohtujurist Szpunar on väitnud, et ELTL artikli 16 lõikes 2 osutatud „liidu õiguse reguleerimisala“ peaks olema laiem kui „liidu õiguse kohaldamisala“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.(82) Olen nõus. Just seetõttu, et harta eesmärk ei ole suurendada liidu pädevuse ulatust, lisati aluslepingu teksti selgesõnaline pädevus eraelu puutumatuse ja andmekaitse reguleerimiseks. Selle lisamisega ei antud liidule siiski üldist pädevust reguleerida isikuandmete töötlemist liikmesriikides. Teda volitati reguleerima liikmesriikide tegevust üksnes liidu õiguse reguleerimisalas. See aluslepingus ja isikuandmete kaitse üldmääruses endas väljendatud liidu pädevuse piir peab midagi tähendama. Minu arvates ei ole isikuandmete kaitse üldmäärus kohaldatav, kui liikmesriigis toimuvat andmetöötlustoimingut ei saa (isegi mitte kaugelt) seostada liidu õigusega hõlmatud valdkonnaga.

87.      Isikuandmete töötlemine liikmesriigi dopinguvastaste õigusaktide rakendamise eesmärgil ei ole minu arvates tegevus, mis liidu õiguse praeguses seisus tooks selle töötlemise toimingu liidu õiguse reguleerimisalasse.

88.      Euroopa Liidul puudub pädevus spordi reguleerimiseks. See ei muutunud, kui ELTL artikliga 165 kehtestati spordi toetamise pädevus.(83) Euroopa Kohus on siiski leidnud, et liidu õigus on spordile kohaldatav, kui seda mõistetakse majandustegevusena.(84) Kõigil asjakohastel juhtudel on liidu esmast õigust kohaldatud piiriülese liikumise poliitilistele piirangutele või konkurentsile siseturul.(85) On tõsi, et riiklikke dopinguvastaseid eeskirju võib käsitada vaba liikumise takistusena. Käesolev kohtuasi ei käsitle aga sellist olukorda.

89.      Dopinguvastased eeskirjad reguleerivad peamiselt sporti kui sellist. Nad on seotud spordi sotsiaalsete ja hariduslike funktsioonidega ning mitte niivõrd selle majanduslike aspektidega, isegi kui need funktsioonid võivad nimetatud aspekte mõjutada. Ent ehkki Euroopa Liidul puudub regulatiivne pädevus spordi valdkonnas, võiks ta teoreetiliselt ühtlustada riiklikke dopinguvastaseid eeskirju, kui see on vajalik piiriülese liikumise takistuste kõrvaldamiseks. Praegu kehtivas õiguses puuduvad aga liidu eeskirjad, mis oleksid isegi kaudselt seotud liikmesriikide dopinguvastase poliitikaga.

90.      Sellises olukorras on mul raske kindlaks määrata vajalikku seost liidu õigusega, et käsitada käesoleva kohtuasja asjaolusid liikmesriigi tegevusena, mis kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse. Seetõttu olen arvamusel, et isikuandmete kaitse üldmäärus ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

91.      Juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et isikuandmete kaitse üldmäärus on siiski kohaldatav, käsitlen nüüd nende sätete tõlgendust, mida USK on palunud.

92.      Eelotsusetaotluse esitanud organi ees seisva probleemi tuum on järgmine: esiteks, kas Austria seadus, ADBG, mis nõuab, et dopinguvastase eeskirja rikkumise tuvastamise otsused tehtaks üldsusele kättesaadavaks, ilma et kutseliste sportlaste puhul oleks läbi viidud mingit individuaalset proportsionaalsuse kontrolli, on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega; ja teiseks, kas NADA valik rakendada seda avaldamiskohustust, laadides andmed oma veebisaidi avalikult kättesaadavasse ossa, on vajalik.

93.      Sel põhjusel esitab eelotsusetaotluse esitanud organ isikuandmete kaitse üldmääruse tõlgendamise kohta mitu küsimust. Leian, et teine ja kolmas küsimus, mida tuleks käsitleda koos, on kõige olulisemad ja keerukamad küsimused. Seepärast käsitlen kõigepealt teisi küsimusi, ning võtan seejärel ette USK tõstatatud seaduslikkuse ja proportsionaalsuse küsimused.

B.      Esimene küsimus

94.      Esimese küsimusega soovib USK sisuliselt teada, kas teabe avaldamine selle kohta, et teatav isik on toime pannud konkreetse dopingurikkumise, kujutab endast „terviseandmeid“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 tähenduses.

95.      Minu arvates saab vastuse sellele küsimusele tuletada nii mõiste „terviseandmed“ määratlusest kui ka Euroopa Kohtu praktikast.

96.      Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 15 on sätestatud, et „terviseandmed“ on „füüsilise isiku füüsilise ja vaimse tervisega seotud isikuandmed, sealhulgas temale tervishoiuteenuste osutamist käsitlevad andmed, mis annavad teavet tema tervisliku seisundi kohta.“

97.      Kõik pooled peale kaebaja märgivad õigesti, et see määratlus koosneb kahest osast. Esimene on nõue, et kõnealused isikuandmed oleksid seotud füüsilise isiku füüsilise või vaimse tervisega. Teiseks peavad need andmed andma teavet füüsilise isiku tervisliku seisundi kohta. Teisisõnu ei pea kõnealused isikuandmed olema mitte ainult teataval määral seotud andmesubjekti tervisega (mis tähendab seega nõrka seost), vaid ka võimaldama teha sellest teabest järeldusi andmesubjekti tervisliku seisundi kohta (mis viitab seega taolise teabe isikustatud aspektile).

98.      Käesoleval juhul ei ole ma veendunud, et viimati nimetatud kriteerium, mille näol on tegemist kõnealuse andmesubjekti subjektiivse tervisliku seisundi olulise elemendiga, on täidetud.

99.      Nimelt ei anna tõdemus, et kaebaja kasutas või omas teatavaid keelatud aineid, mingit teavet tema füüsilise või vaimse tervisliku seisundi kohta. Samamoodi nagu alkoholi tarbimine ei ütle midagi selle kohta, kas isik kannatab alkoholisõltuvuse all, ei ilmne käesolevas asjas kõne all olevate ainete kasutamisest või valdamisest mingit loogilist või selget seost tema füüsilise või vaimse tervisega.

100. Samuti ei leia ma, et isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendusest 35 võiks teha teistsuguse järelduse.(86) Määruse esimene lause selgitab sisuliselt, et mõistel „terviseandmed“ puudub „lõpptähtaeg“. Seejärel on selle teises lauses loetletud, milline teave võib kuuluda selle mõiste alla, esitamata siiski ühtegi viidet sellele, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 15 kohaldamisala tuleks tõlgendada erinevalt.

101. Kuigi on muidugi tõsi, et Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Lindqvist, et mõistet „terviseandmed“ tuleb tõlgendada laialt,(87) lähtuti seal isikuandmete kaitse üldmääruse eelkäijast, andmekaitsedirektiivist,(88) mis ei sisaldanud mõiste „terviseandmed“ konkreetset määratlust. Samuti ei sisaldanud Euroopa Kohtu tõlgendus nõuet, et vaidlusalused andmed peavad olema seotud andmesubjekti tervisliku seisundiga. Kuigi kohtuotsus Lindqvist võib anda mõningaid juhiseid selle mõiste tõlgendamiseks, ei saa see kindlasti olla ülimuslik liidu seadusandja konkreetse normatiivse täpsustuse suhtes, millega seoti andmesubjekti terviseandmed tema tervisliku seisundiga.(89)

102. Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada vastuseks esimesele küsimusele, et teave, mille kohaselt kutseline sportlane on pannud toime dopinguvastase eeskirja rikkumise, mis on seotud keelatud aine või meetodi kasutamise või selle katsega või taolise aine valdamisega, ei kujuta endast iseenesest „terviseandmeid“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 tähenduses.

C.      Neljas küsimus

103. Neljanda küsimusega soovib USK sisuliselt teada, kas kaebaja nime, dopinguvastase eeskirja rikkumise ja talle määratud karistuse avalikustamine kujutab endast „süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud isikuandmete töötlemist“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses.

104. NADA, WADA ning Belgia, Prantsusmaa ja Poola valitsus on vastu kaebajale määratud karistuste kvalifitseerimisele „karistusõiguslikuks“. Sellest tulenevalt järeldavad nad, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 10 ei ole käesoleva kohtuasja asjaoludele kohaldatav.

105. Kaebaja, Läti valitsus ja komisjon väidavad aga vastupidist. Nende väide tugineb sisuliselt argumendile, et kaebajale määratud dopingukaristusel on märkimisväärne isiklik mõju. Nende arvates ei too see karistus kaasa mitte ainult finantstagajärgi ja suhteliselt olulist kutsealast keeldu, vaid ka kaudseid tagajärgi, nimelt häbistamise ja stigmatiseerimise, mis tulenevad olemuslikult kaebaja nime ning tema dopinguvastase eeskirja rikkumise ja talle määratud karistuse (piiramatust) avaldamisest. Just see kogum muudab käesolevas asjas kõne all oleva karistuse „karistusõiguslikuks“. Seetõttu väidab kaebaja lisaks, et ÖADR kujutab endast „ametiasutust“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses.

106. Nõustun kaebaja, Läti valitsuse ja komisjoniga, et käesolevas asjas on kõnealuse dopinguvastase rikkumise eest määratud sanktsioon karistusõiguslikku laadi isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses.

107. On selge, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 10 sisalduva kahte „karistusõiguslikku“ mõistet („süüteoasjades süüdimõistvad kohtuotsused“ ja „süüteod“) tuleb tõlgendada autonoomselt.(90) Võttes lisaks arvesse, et mõlemal mõistel on sama etümoloogiline päritolu (ladinakeelsest sõnast criminalis) ja et liidu seadusandja eesmärk oli piirata isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 10 ette nähtud tugevamat kaitset üksnes karistusõiguse valdkonnaga,(91) sõltub selle sätte kohaldatavus põhimõtteliselt sellest, kas määratud karistus on karistusõiguslik.(92)

108. Selleks et teha kindlaks, kas karistus on karistusõiguslik, võtab Euroopa Kohus arvesse kolme kriteeriumi, millest esimene on rikkumise õiguslik kvalifikatsioon riigisiseses õiguses, teine on rikkumise enese laad ja kolmas on asjaomast isikut ähvardava sanktsiooni rangusaste.(93) Kahel viimasel kriteeriumil on väidetavalt suurem kaal.(94)

109. Käesolevas asjas nähtub kohtutoimikust, et kaebajale dopingu tõttu määratud võistluskeelu kohta avaldatud teave puudutab keelatud ainete valdamist ja osalist kasutamist. Nagu komisjon selgitab – mis vajab veel kinnitust –, on selliste ainete valdamine ja/või kasutamine ADBG § 28 lõigete 1 ja 2 tähenduses süütegu. Eelotsusetaotluse kohaselt on selle süüteo tagajärjeks tiitlite tühistamine ja auhinnaraha kaotamine ning nelja-aastane keeld osaleda kõigil (riiklikel ja rahvusvahelistel) võistlustel. Samuti keelab ADBG § 24 lõige 4 kaebajal olla keelu kehtivuse ajal spordiorganisatsioonides palgatööl.

110. Nagu kõik käesoleva menetluse pooled möönsid, on nende karistuste selge eesmärk karistada kaebajat tema tegude eest ning heidutada teda (ja teisi sportlasi) samu tegusid (taas) toime panemast.

111. Tiitlite tühistamine ja auhinnaraha äravõtmine (varasema alusetult saadud tulu korrigeerimine) ning ühtlasi ka piiratud ajavahemikuks kehtestatud teataval alal töötamise keeld suurendavad kogumis oluliselt kaebaja tegude tagajärje tõsidust.

112. Teisisõnu läheb käesolevas asjas kõne all olev karistus kaugemale pelgalt tekitatud kahju heastamisest ning sellel on konkreetne eesmärk karistada kaebajat tema tegude eest.(95) Samuti on sellel ennetusfunktsioon heidutada teisi sportlasi dopinguvastaseid rikkumisi toime panemast.

113. Just see tegurite kombinatsioon viitab, et süütegu on karistusõiguslik ja ületab selliste tegude künnise, mida tavaliselt peetakse spordiga seotud distsiplinaarsüütegudeks.(96)

114. Nagu Läti valitsus õigesti märgib, ei mõjuta see muidugi kõnealuste süütegude riigisisest kvalifitseerimist. See järeldus ei tähenda ka seda, et teistsugustel asjaoludel oleks teatava karistuse „karistusõiguslikkuse“ künnis tingimata saavutatud.(97) Leian siiski, nagu ma eelmises punktis selgitasin, et käesolevas asjas kaebajale määratud konkreetne karistus on oma olemuselt selline, et vastab süüteoasjas süüdimõistvaks kohtuotsuseks ja süüteoks lugemise künnisele isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses.

115. Vastupidi sellele, mida väidab WADA, ei arva ma, et oleks kasulik pidada selliseid dopinguvastaste eeskirjade rikkumisi, nagu on kõne all käesolevas asjas, üldiselt pelgaks üksikute spordiklubide või -organisatsioonide (era)määrustike rikkumiseks. Kaebaja asjas läheb keelatud ainete valdamine või kasutamine palju kaugemale näiteks Knini (Horvaatia) maleklubi põhikirja võimalikust rikkumisest.(98)

116. Selline käitumine on keelatud riigisisese seaduse, ADBGga, mitte (ainult) klubi või spordiorganisatsiooni eraeeskirjadega. Lisaks ulatub kaudne mõju kaebaja isiklikule ja ametialasele olukorrale, mis tuleneb sotsiaalsest hukkamõistust ja häbimärgistamisest seoses tema süüdimõistmisega dopinguvastase eeskirja rikkumise eest, palju kaugemale spordimaailmast.(99) Lõpuks ei takista asjaolu, et nimetatud seaduse rikkumine võib kujutada endast distsiplinaarsüütegu ka eraspordiklubi või -organisatsiooni eeskirjade alusel, mis reguleerivad tema liikmete käitumist (käesoleval juhul IAAFi dopingu- ja konkurentsimäärustikud), sama dopingualane rikkumise ja karistuste reguleerimist ka liikmesriigi avaliku õigusega.

117. Eeltoodud põhjustel leian, et vaidlusalune töötlemistoiming puudutab „isikuandmeid, mis on seotud süüdimõistvate kohtuotsuste või süütegudega“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses.

118. Mis on selle järelduse tagajärjed?

119. Nagu ma eespool selgitasin, eeldab järeldus, et töötlemistoiming kuulub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 kohaldamisalasse, seda, et avalikustamist kaaludes huvide tasakaalustamisel antakse suure kaal andmesubjekti huvidele.(100) Nimetatud sätte sõnastuse kohaselt peab töötlemine toimuma kas „ametiasutuse“ järelevalve all või siis, kui töötlemine on lubatud liidu või liikmesriigi õigusega, milles on sätestatud asjakohased kaitsemeetmed andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks.

120. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada vastuseks neljandale küsimusele, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav isikuandmete töötlemisele seoses WADA keelatud ainete nimekirja kantud ainete valdamise ja osalise kasutamisega elukutselise sportlase poolt sporditegevuse raames.

D.      Viies küsimus

121. Viienda küsimusega, mis on esitatud ainult juhuks, kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, soovib USK sisuliselt teada, kas kaebaja selliste isikuandmete töötlemine, mis puudutavad tema dopinguvastase eeskirja rikkumist, muudab USK „ametiasutuseks“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses.

122. Nagu ma selgitasin, töötleb USK käesoleva juhtumi asjaoludel tõepoolest „süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud isikuandmeid“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses. Selle tegevuse käigus ei tegutse aga USK „ametiasutusena“, kelle järelevalve all neid andmeid töödeldakse.

123. Pigem nähtub ADBG § 5 lõikest 6 ja § 6 lõigetest 1–5, et Austria seadusandja volitas NADA-le sellise „ametiasutuse“ rolli, kelle ülesandeks on muu hulgas korraldada USK määratud töötlemistoiminguid nende isikuandmetega, mis kuuluvad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 kohaldamisalasse.

124. Nii kuulub sisuline vastutus isikuandmete nõuetekohase töötlemise eest USK ülesannete raames, sealhulgas tema otsuste tulemuste avaldamine, NADA-le.

125. Sellest tulenevalt ei muuda ainuüksi asjaolu, et USK töötleb isikuandmeid, mis kuuluvad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 kohaldamisalasse, nimetatud asutust automaatselt „ametiasutuseks“ sama sätte tähenduses.

126. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada vastuseks viiendale küsimusele, et organile pandud dopinguvastase eeskirja rikkumist tuvastava otsuse läbivaatamise ülesanne ei muuda seda organit automaatselt „ametiasutuseks“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 tähenduses, kui riigisiseses õiguses on pandud vastutus sellise andmetöötluse järelevalve eest mõnele teisele institutsioonile.

E.      Teine ja kolmas küsimus

127. Teise ja kolmanda küsimusega, mida ma soovitan käsitleda koos, soovib USK sisuliselt teada, kas üldsusele avalikult kättesaadaval veebisaidil avaldamise teel professionaalse sportlase isikuandmete avalikustamine koos selle sportlase dopinguvastaste eeskirjade rikkumise kirjeldusega ja talle määratud võistluskeeluga on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktides a ja c ning artikli 6 lõikes 3 sätestatud seaduslikkuse ja võimalikult väheste andmete kogumise nõudega.

128. ADBG kohaselt peab ÖADR(101) või juhul, kui taotletakse tema otsuse läbivaatamist, USK(102) tegema oma lõpliku otsuse dopinguvastaste eeskirjade teatavate rikkumiste kohta üldsusele kättesaadavaks. See teave peab sisaldama sportlase nime, tema spordiala, konkreetset dopinguvastase eeskirja rikkumist ja sellest tulenevaid sanktsioone. ADBG § 5 lõike 6 punkti 4 kohaselt on avaldamine usaldatud NADA-le, kes on määratud vastutavaks töötlejaks. ADBG näeb ette, et kutseliste sportlaste puhul on avalikustamine automaatne ja harrastussportlaste puhul üldiselt kaalutluspõhine. ADBG ise ei reguleeri avalikustamise korda. Seega tegi otsuse avaldada teave oma veebisaidil üksnes NADA.

129. USK esitatud küsimused tõstatavad minu arvates mitu probleemi. Esiteks, kas isikuandmete kaitse üldmäärus nõuab, et vastutav töötleja kontrolliks proportsionaalsust igal konkreetsel juhul enne isikuandmete üldsusele avaldamist või saab sellise avaldamise proportsionaalsuse üle varem üldiselt otsustada õigustloova aktiga? Kas esimesel juhul, st juhul, kui on vaja individuaalset proportsionaalsuse hindamist, läheb ADBG isikuandmete kaitse üldmäärusega vastuollu, sest ADBG e näi lubavat sellist individuaalset kontrolli? Teiseks, kas juhul, kui proportsionaalsuse kontrolli võib põhimõtteliselt riigisiseses õiguses läbi viia abstraktselt ja panna vastutavale töötlejale automaatse kohustuse, seisneb Euroopa Kohtule esitatud teine küsimus selles, kas ADBG vastab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikes 3 sätestatud proportsionaalsuse nõudele? Kolmandaks, kui dopingualase rikkumise otsusega seotud teabe automaatne avaldamine üldsusele on proportsionaalne seadusega taotletava õiguspärase eesmärgiga või eesmärkidega, siis kas seda teavet on vaja panna dopinguvastase organisatsiooni avalikult juurdepääsetavale veebisaidile? Käsitlen järgemööda kõiki neid küsimusi.

1.      Kas isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt peab vastutav töötleja igal üksikjuhul kontrollima proportsionaalsust?

130. Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisel tuleb kõigepealt kindlaks määrata, kes on konkreetse töötlemistoimingu puhul vastutav töötleja. Selle määruse artikli 5 lõikes 2 on sätestatud, et vastutav töötleja vastutab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõikes 1 loetletud andmetöötluspõhimõtete eest ja peab suutma nende põhimõtete järgimist tõendada.

131. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 7 kohaselt on vastutav töötleja isik, kes määrab kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid ja vahendid. Sama sätte teises osas on selgitatud, et „[k]ui sellise töötlemise eesmärgid ja vahendid on kindlaks määratud liidu või liikmesriigi õigusega, võib vastutava töötleja või tema määramise konkreetsed kriteeriumid sätestada liidu või liikmesriigi õiguses“. Käesoleval juhul on kõnealuse töötlemistoimingu eesmärgid, kuid mitte tingimata vahendid, kindlaks määratud (või vähemalt kaudselt ette nähtud) ADBGs, kus NADA on ühtlasi määratud vastutavaks töötlejaks.

132. Seega on NADA vastutav töötleja, kes töötleb kaebaja isikuandmeid, kui ta paneb need oma veebisaidile. Minu arvates ei takista see ka USK käsitamist sama töötlemistoimingu vastutava töötlejana.(103) Nimelt viib ADBG kohaselt NADA üksnes ellu USK-le ADBGs ette nähtud avalikustamiskohustust. See võib osutuda oluliseks, kui Euroopa Kohus leiab (vastupidi minu ettepanekule), et vastutav töötleja peab igal üksikjuhul läbi viima proportsionaalsuse kontrolli. Seejärel tekib küsimus, kas proportsionaalsuse kontrolli peaks läbi viima NADA või USK.

133. Selleks et isikuandmete töötlemist saaks pidada seaduslikuks, peab see isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt toimuma ühel selle artiklis 6 nimetatud alustest. Puudub vajadus selgitada erinevust artikli 6 lõike 1 punktide c ja e vahel, kuna käesolevas asja ollakse ühel nõul, et kui NADA paneb kaebaja isikuandmed oma veebisaidile, tegutseb ta neist ühe või isegi mõlema sätte alusel.(104)

134. Kui töötlemise õiguslik alus põhineb ühel kahest sättest, mida ma eelmises punktis mainisin, on isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikes 3 sätestatud, et isikuandmete töötlemist nõudev seadus, käesoleval juhul ADBG, peab vastama avaliku huvi eesmärgile ning olema proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga.

135. Kui seadusandja on tõepoolest tasakaalustanud erinevaid huve, mis on seotud teatava avaliku huvi saavutamisega, ja otsustanud, et teatav töötlemine on õigustatud, siis kas vastutav töötleja peaks igal konkreetsel juhul siiski läbi viima eraldi proportsionaalsuse kontrolli? Või kas ta võib täita talle isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõikest 2 tuleneva kohustuse tõendada võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttes väljenduva proportsionaalsuse põhimõtte järgimist viitega seadusandja kohustusele?

136. Minu arvates ei nõua isikuandmete kaitse üldmäärus, et vastutava töötleja iga andmetöötluse üksikjuhtumi puhul tuleb kontrollida proportsionaalsust. Pigem võib vastutav töötleja tugineda – ma isegi väidaksin, et ta peab tuginema – proportsionaalsuse kontrollile, mille on läbi viinud seadusandja. Proportsionaalsuse kaalumist seadusandja poolt ei saa individualiseerida. Siiski võib selles abstraktselt arvesse võtta teatava inimrühma andmekaitsehuve ja tasakaalustada neid teiste asjaomaste ühiskondlike huvidega.

137. Õigusnormid, mis lubavad (või nõuavad) andmete töötlemist, võivad kasutada erinevat lähenemisviisi. Neis võidakse ette näha, et teatavaid andmeid töödeldakse, kui vastutav töötleja peab seda varem kindlaksmääratud kontekstis vajalikuks. Sellisel juhul peab proportsionaalsust hindama vastutav töötleja igal konkreetsel juhul. Siiski võidakse – nagu käesoleval juhul – volitada kindlat liiki andmetöötlust kindla eesmärgi saavutamiseks. Sellises olukorras ei leia ma isikuandmete kaitse üldmäärusest ühtegi sätet, mis nõuaks või lausa lubaks asjaomasel vastutaval töötlejal seada kahtluse alla seadusandja poolt läbi viidud proportsionaalsuse hindamist. Sellisel juhul ei nõua isikuandmete kaitse üldmäärus igal üksikjuhul täiendavat proportsionaalsuse hindamist. Loomulikult võivad andmesubjektid või ka vastutavad töötlejad vaidlustada seadusandja läbi viidud proportsionaalsuse hindamise kohtus. Kuid kui vastutav töötleja ei vaidlusta seadusandja läbi viidud proportsionaalsuse hindamist, on ta sellises olukorras nagu käesolevas asjas kohustatud andmeid töötlema.

138. Isikuandmete kaitse üldmääruse selline tõlgendus on kooskõlas demokraatia põhimõttega ega ole vastuolus nimetatud määruse sõnastusega.

139. Demokraatlikus ühiskonnas on just seadusandja ülesanne leida sobiv tasakaal vastandlike õiguste ja huvide vahel. Selle ülesande jätmine sõltumatule, kuid poliitilist vastutust mitteomavale institutsioonile, isegi kui see on mõnikord vajalik, on vähem demokraatlik lahendus.

140. Lisaks, nagu WADA õigesti märkis, võib see, kui otsustada dopinguvastaste eeskirjade rikkumiste avaldamine igal üksikjuhtumil riigisiseste dopinguvastaste organite kaalutlusotsusega, kaasa tuua kuritarvitamist ja korruptsiooni, võttes eelkõige arvesse sportlaste, klubide või isegi valitsuste olulist huvi sellist avaldamist takistada. Samuti võib see kaasa tuua selliste sportlaste ebavõrdse kohtlemise, kes on dopinguvastaste rikkumiste tõttu tegelikult sarnases olukorras.

141. Lisaks võimaldab ja isegi nõuab isikuandmete kaitse üldmääruse tekst, et proportsionaalsust hindaks seadusandja. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 7 on sätestatud võimalus, et isikuandmete töötlemise eesmärgid ja vahendid määratakse kindlaks liidu või liikmesriigi õigusega, mitte vastutava töötleja poolt. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikes 3 nõutakse andmete töötlemist võimaldavat seaduse kontrollimist proportsionaalsuse seisukohast.

142. Seetõttu olen seisukohal, et isikuandmete kaitse üldmäärus ei nõua, et NADA (või USK) kiidaks igal üksikjuhul heaks dopinguvastase eeskirja kutseliste sportlaste poolt rikkumise avaldamise.

143. See toob mind teise ja kolmanda küsimusega tõstatatud teise probleemi juurde – kas Austria seadusandja saavutas lubatava tasakaalu erinevate asjaomaste huvide vahel, kui ta sätestas, et kaebaja isikuandmed tehakse koos kohaldatava dopinguvastase eeskirja rikkumise ja tema suhtes kehtestatud võistluskeeluga üldsusele kättesaadavaks?

2.      Kas ADBGs nõutud avaldamine üldsusele on põhjendatud?

144. Meenutagem, et ADBG kohaselt peab USK (või ÖADR) teavitama üldsust oma otsustest, märkides ära asjaomaste isikute nimed, võistluskeelu kestuse ja selle põhjused. See kohustus puudutab eeskätt elukutselisi sportlasi ja teatavatel juhtudel ka harrastussportlasi. Kui otsustatakse, kas avaldada eeskirjade rikkumine harrastussportlaste ja haavatavate isikute poolt, võimaldab ADBG ka proportsionaalsust täiendavalt kontrollida.

145. Kaebaja seab kahtluse alla selle, kas üldsuse teavitamine tema juhtumist on põhjendatud. NADA, WADA, komisjon ja kõik käesolevas menetluses osalevad liikmesriigid ei näe sellise avalikustamisega probleeme.

146. Ehkki on võimalik ette kujutada muidki põhjusi, puudutas enamik arutelusid (nii menetluse kirjalikus kui ka suulises osas) kahte võimalikku põhjendust üldsuse teavitamiseks: 1) spordiga tegelevate isikute heidutamine dopinguvastase eeskirja rikkumise toimepanemisest ning 2) võistluskeelust kõrvalehoidmise vältimine, teavitades sellest keelust kõiki, kes võivad asjaomast sportlast spondeerida või rakendada.

147. Iga esitatud põhjenduse proportsionaalsust tuleb eraldi hinnata.(105) Seetõttu analüüsin nüüd järjekorras, kas üldsusele avalikustamist saab põhjendada ühe või mõlema eesmärgiga. Proportsionaalsuse kontroll nõuab iga põhjenduse osas mitut etappi. Euroopa Kohus peab hindama, kas üldsusele avalikustamine on seatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Jaatava vastuse korral peab Euroopa Kohus veel küsima, kas see meede on vajalik, mis omakorda nõuab selle hindamist, kas on olemas mõni muu meede, millega saavutataks sama eesmärk, kuid mis riivaks vähem andmesubjekti põhiõigust andmekaitsele. Lõpuks võib Euroopa Kohus asuda seisukohale, et selle isiku eraellu tungimine oli nii suur, et välja kuulutatud eesmärgiga saavutatav kasu ei saa seda õigustada.

a)      Esimene põhjendus: ennetamine heidutuse kaudu

148. Minu arvates võib dopinguvastase eeskirja rikkumist ja selle tagajärgi käsitleva isikustatud teabe üldsusele kättesaadavaks tegemine heidutada elukutselisi ja harrastussportlasi sarnaste süütegude toimepanemisest. Meede on ennetavas mõttes sobiv ka seetõttu, et teeb alles spordiga alustanud noored, kes võivad soovida kunagi saada elukutselisteks sportlasteks, teadlikuks sellest, millised tagajärjed saavad olema nende otsusel kasutada paremate tulemuste saavutamiseks keelatud aineid. Seega ei ole mul kahtlusi vaidlusaluse meetme sobivuse suhtes välja kuulutatud eesmärgi taotlemiseks.

149. Keerulisem küsimus seisneb selles, kas konkreetse sportlase nime teatamine üldsusele on vajalik, et heidutada teisi sportlasi sarnasel moel dopinguvastaseid reegleid rikkumast. Sellega seoses tasub arvesse võtta praeguse Euroopa Andmekaitsenõukogu eelkäija, artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühma (edaspidi „artikli 29 töörühm“) arvamust, milles ta analüüsis dopingukoodeksi sarnaste eeskirjade proportsionaalsust.(106) Artikli 29 töörühm leidis, et teiste sportlaste heidutamiseks piisaks anonüümse teabe avaldamisest rikkumiste ja karistuste kohta.(107)

150. Ma ei nõustu selle väitega. On tõsi, et heidutav mõju toimib juba tänu karistuste rangusele. Ent teadmine, et dopinguvastase eeskirja rikkuja nimi võidakse avaldada, heidutab täiendavalt ja tugevamalt. Karjääri alustav noor sportlane võib ehk kalkuleerida, et risk tasub ennast ära, kui oodatav karistus on mõne kuu või isegi mõne aasta pikkune võistluskeeld, kuid kui ta mõistab, et üldsus saab tema rikkumisest teada, siis võib ta veel kord asja üle järele mõelda. Anonüümset avaldamist ei saa seega pidada meetmeks, mis saavutab sama eesmärgi niisama tõhusalt.(108)

151. Artikli 29 töörühm leidis ka, et dopinguvastase eeskirja rikkumist kinnitava otsuse järel kohene ühekordne avaldamine võib olla asjakohane, kuid vähem piirav meede. Ma ei nõustu ka sellega. Teabe kättesaadavus kogu võistluskeelu kestel on parem võimalus jõuda vajaliku sihtrühmani. Lisaks ei näe ma, kuidas näiteks ühekordse pressiteate avaldamine internetis oleks vähem sekkuv kui sama teavet sisaldava tabeli avaldamine. Nimelt võib selline pressiteade jääda kättesaadavaks palju kauemaks kui võistluskeeluga sportlaste tabel, kuna viimati nimetatu nimi eemaldatakse tabelist võistluskeelu lõppedes. On tõsi, nagu märgib kaebaja, et kui võistluskeeld on eluaegne, jääb vaidlusalune tabelikanne ka eluks ajaks veebi. Kuid tingimusel, et see sisaldab täpset teavet, ei ole sedalaadi sekkumine andmesubjekti õigusse andmekaitsele liiga karm (võib küll kahelda, kas eluaegne võistluskeeld on liiga range, kuid see on teine teema), ega või alahinnata kasu, mida saadakse noorsportlaste heidutamisest taolisest võimalusest teavitamise teel. Igal juhul kestab võistluskeeld käesolevas asjas neli aastat ning pärast seda kustutatakse kõnealusest tabelist kaebaja isikuandmed.

152. Lõpuks võib küsida, kas on vaja avaldada kõik dopinguvastased rikkumised, kas üldsusele tuleks teatavaks teha ainult raskemad rikkumised, kas nimeliselt tuleks teada anda ainult korduvrikkujatest ja kas tuleks arvesse võtta taset, millel sportlane võistleb, või muid lisategureid?

153. Minu arvates on vaja jätta seadusandjale teatav kaalutlusruum selliste tegurite hindamiseks. Näiteks võib olla nii, et ainult mõne rikkumise avaldamine muudaks teiste rikkumiste toimepanemise üle otsustamise lihtsamaks. Kui avalikustada ainult korduvad rikkumised, võib see panna noori sportlasi kalkuleerima, et nad võivad ühel korral riski võtta, sest nende nime ühe rikkumise puhul ei avalikustata.(109) Sellega seoses on võimalik esile tuua mitu probleemi ja argumenti.

154. Austria seadusandja näib olevat arvesse võtnud erinevaid kaalutlusi, et saavutada ennetav eesmärk heidutada võimalikku dopinguvastaste eeskirjade rikkumist. See tasakaalustamine tõi normi suhtes kaasa erandeid ja piiranguid, mida seadusandja ilmselt ei pidanud soovitud eesmärki kahjustavaks. Nendega jäeti välja alaealised, haavatavad isikud ja enamikul juhtudel harrastussportlased. Euroopa Kohtule ei ole esitatud ühtegi veenvat argumenti, mis võimaldaks tal kahelda seadusandja hinnangus, et kutseliste sportlaste puhul on vaidlusalune norm ennetuseks vajalik.

155. Seetõttu olen arvamusel, et meede, mis nõuab kutseliste sportlaste toime pandud dopinguvastaste rikkumiste isikustatud avaldamist üldsusele, on sobiv ja vajalik, et heidutada praegusi ja tulevasi sportlasi selliseid rikkumisi toime panemast.

156. Lõpuks ei ole elukutseliste sportlaste õiguste riive nii tõsine, et kõnealuse meetme ennetav eesmärk seda üles ei kaaluks. Avaldamisele kuulub sportlase nimi, spordiala, toime pandud dopinguvastase eeskirja rikkumine ja sellest tuleneva võistluskeelu tähtaeg. Sellest teabest ei ilmne midagi väljaspool asjaomase sportlase tööelu ning sellest nähtuvad üksnes sellise ebaseadusliku käitumise tagajärjed, millest sportlane oli teadlik, kui ta otsustas kõnealuse rikkumise toime panna.

b)      Teine põhjendus: võistluskeelust kõrvalehoidmise vältimine

157. Teine käesoleva menetluse käigus esitatud põhjendus on vajadus teavitada asjaomaseid sidusrühmi sellest, et kõnealune sportlane ei või osaleda mis tahes spordiga seotud tegevuses seni, kuni võistluskeeld on kehtiv. Sel viisil saavutatakse karistuse tõhusus ja sellest kõrvalehoidmise vältimine.

158. Avalikult kättesaadav väljaanne on kindlasti sobiv selleks, et teavitada isikuid, kes võivad soovida olla sportlase sponsoriks või võimaldada sportlasel organiseeritud võistlusel võistelda või võtta sportlane tööle mis tahes spordiga seotud ametikohal. Selleks peavad sidusrühmad olema teadlikud sportlase võistluskeelust. Seetõttu on ADBG kehtestatud meede nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv.

159. Ka siin seisneb keerukam küsimus selles, kas taoline meede on vajalik.

160. Anonüümseks tegemise argumente ei saa selle avaliku eesmärgi kontekstis esitada. Adressaadiks olevate sidusrühmade teavitamiseks on vaja teatada võistluskeeluga sportlase nimi.

161. Tuginedes artikli 29 töörühma arvamusele, leiab kaebaja siiski, et kõnealusel väljakuulutatud eesmärgil ei ole vaja üldsust teavitada. Piisab spordiorganisatsioonide ja võimalike või praeguste sponsorite teavitamisest. Vastuseks leidsid WADA ja NADA, et ei ole võimalik ette teada, keda teavitada. Lisaks võib sellise teabe adressaadiks igal hetkel saada uus isik, näiteks äsja asutatud spordisaali omanik.

162. Artikli 29 töörühm pakkus potentsiaalselt vähem kaugeleulatuvat meedet, mis võiks takistada võistluskeelust kõrvalehoidmist, nimelt nõuetekohasuse sertifikaadi kasutuselevõtmine.(110) Ma saan aru, et see ettepanek on seotud menetlusega, mille kohaselt nõuavad võistluste korraldajad, potentsiaalsed tööandjad ja sponsorid enne sportlase võistlustele osalema kutsumist, talle töö pakkumist või tema spondeerimise otsustamist, asjaomaselt sportlaselt taolise sertifikaadi esitamist. Selleks et taoline sertifikaat saaks oma rolli täita, tuleks see esitada ülemaailmsel ja rahvusvahelisel tasandil ning see tooks seega kaasa erinevaid andmetöötlusega seotud küsimusi, nagu andmete edastamine rahvusvahelisele organisatsioonile. Igal juhul praegu sellist süsteemi ei eksisteeri. Artikli 29 töörühma soovitusel võiks WADA kaaluda sellise süsteemi kasutuselevõtmist. Kuid seni, kuni taolist süsteemi ei ole kehtestatud, ei saa Austria seadusandja kasutada seda vähem piirava meetmena huvitatud sidusrühmade teavitamiseks.

163. Võttes arvesse, et kindlatele adressaatidele saadetav teave ei ole tõhus, sest ei pruugita teada, kes sellist teavet vajab, ning kuna praegu puudub sobiv nõuetekohasuse sertifikaatide süsteem, olen seisukohal, et vaidlusalune meede on nii sobiv kui ka vajalik selleks, et saavutada eesmärk vältida kõrvalehoidmist võistluskeelust.

164. Sellele võib lisada täiendava argumendi, nagu NADA kohtuistungil esitas, et võistluskeeluga sportlase kaasamine kujutab endast omaette dopinguvastaste eeskirjade rikkumist.(111) Seetõttu tundub, et teave võistluskeeluga sportlaste kohta on vajalik vältimaks ka võimalikke kaudseid dopinguvastase eeskirja rikkumisi.

165. Lisaks ajakohastatakse NADA veebisaidil avaldatud tabelit sportlaste nimede, eeskirjade rikkumise ja võistluskeeldude kohta korrapäraselt. Teave eemaldatakse võistluskeelu lõppemisel. See tähendab, et kaebaja isikuandmed ei jää sellele veebisaidile kauemaks, kui on vajalik, et takistada sportlase kõrvale hoidmist võistluskeelust.

3.      Kas on oluline, et teave avaldatakse internetis?

166. ADBG nõuab teabe avalikustamist üldsusele, kuid ei täpsustata, millisel viisil seda tuleb teha. NADA otsustas panna teabe oma veebisaidile.

167. Kaebaja vaidlustas selle otsuse, leides, et avaldamine internetis on liiga sekkuv ning avaldamine mujal kui internetis või vähemalt kasutajanime ja salasõna süsteemi kasutuselevõtmine avaldatud teabele juurdepääsuks kujutaks endast meetmeid, mis riivavad vähem sportlaste põhiõigusi.

168. Sama mõtet, et internetis avaldamine on liiga sekkuv, on esitanud teisedki, näiteks artikli 29 töörühm(112) või eriarvamusele jäänud vähemus Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses L.B. vs. Ungari.(113)

169. Vastan sellele küsimusele lühidalt. Kui leitakse, et kohustus teha isikuandmeid sisaldav teave üldsusele kättesaadavaks on põhjendatud, on ainus viis, kuidas seda kohustust kaasaegses ühiskonnas täita, avaldamine internetis. Nii nagu keegi ei nõua pärast Gutenbergi trükipressi leiutamist, et sõnumitooja käiks ukselt uksele ja kuulutaks uudiseid, ei ole trükiväljaanne (näiteks uudiskiri) enam sobiv vahend teabe üldsusele kättesaadavaks tegemiseks. Soov avaldada teave väljaspool internetti tähendab sama kui soov üldsuse teavitamise kohustusest kõrvale hoida.

170. Oma arvamuses 4/2009 märkis artikli 29 töörühm, et internetis avaldamist peetakse sekkuvamaks kui veebivälist avaldamist.(114) Tema peamine argument oli see, et esimene neist tähendab, et igaüks võib andmetega tutvuda. Tõsi, kuid just see ongi teabe üldsusele kättesaadavaks tegemise nõude mõte. Artikli 29 töörühma teine argument puudutas asjaolu, et internetis olevat teavet saab kasutada muudel eesmärkidel ja edasi töödelda. On tõsi, et juba internetis olevat teavet on lihtsam taastöödelda. Samas aga ei ole siiski mingit põhimõttelist sisulist erinevust internetis avaldatud teabe ja uudiskirjas trükitud teabe edasiste kasutusvõimaluste vahel. Uudiskirjas avaldatud teavet dopinguvastaste rikkumiste kohta saavad kasutada ka näiteks ajakirjanikud ja selle saab avaldada veebipõhises uudisteportaalis.

4.      Vahejäreldus

171. Olen seetõttu arvamusel, et elukutselise sportlase poolt dopinguvastaste eeskirjade rikkumise kohustuslik avaldamine dopinguvastase asutuse avalikult juurdepääsetaval veebisaidil on nii sobiv kui ka vajalik selleks, et saavutada ennetav ülesanne heidutada praegusi ja tulevasi sportlasi panemast toime sarnast rikkumist ning hoida ära sportlase võistluskeelust kõrvalehoidmist.

172. Eeltoodu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele ja kolmandale küsimusele, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktiga c ja artikli 6 lõikega 3 ei ole vastuolus praktika, mille kohaselt riigisisene asutus, kelle ülesanne on riigisisese dopingukontrolli programmi edendamine, koordineerimine ja järelevalve, avaldab oma veebisaidil avalikult kättesaadaval viisil elukutselise sportlase isikuandmed, mis on seotud dopinguvastase eeskirja rikkumisega.

V.      Ettepanek

173. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Unabhängige Schiedskommissioni (sõltumatu vahekomisjon, Austria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Teave, mille kohaselt kutseline sportlane on pannud toime dopinguvastase eeskirja rikkumise, mis on seotud keelatud aine või meetodi kasutamise või selle katsega või taolise aine valdamisega, ei kujuta endast iseenesest „terviseandmeid“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 9 tähenduses.

2.      Määruse (EL) 2016/679 artikli 5 lõike 1 punkti c ja artikli 6 lõiget 3

tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus praktika, mille kohaselt riigisisene asutus, kelle ülesanne on riigisisese dopingukontrolli programmi edendamine, koordineerimine ja järelevalve, avaldab oma veebisaidil avalikult kättesaadaval viisil elukutselise sportlase isikuandmed, mis on seotud dopinguvastase eeskirja rikkumisega.

3.      Määruse (EL) 2016/679 artiklit 10

tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav isikuandmete töötlemisele seoses Maailma Dopinguvastase Agentuuri keelatud ainete nimekirja kantud ainete valdamise ja osalise kasutamisega elukutselise sportlase poolt sporditegevuse raames.

4.      Organile pandud dopinguvastase eeskirja rikkumist tuvastava otsuse läbivaatamise ülesanne ei muuda seda organit automaatselt „ametiasutuseks“ määruse 2016/679 artikli 10 tähenduses.

See kehtib aga niikaua, kuni vastutavaks määratud organi järelevalve on riigisiseses õiguses muul viisil tagatud.

1      Algkeel: inglise.

2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).

3      Müller, R. K., „History of Doping and Doping Control“, väljaandes Thieme, D., ja Hemmersbach, P. (toimetajad), Doping in Sports, 195. kd, Springer, 2010, lk 2 (kus selgitatakse, et ravimite ja ainete kasutamine spordisoorituste parandamiseks pärineb juba vähemalt kolmanda sajandi lõpust).

4      Vt van der Sloot, B., Paun, M., Leenes, R., Athletes’ Human Rights and the Fight against Doping: A Study of the European Legal Framework, Springer, 2020, lk 14.

5      „Spordis dopingu kasutamise vastane rahvusvaheline konventsioon“, ÜRO Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsioon, Pariis, 2005.

6      Euroopa Komisjoni tellimusel tehtud 2017. aasta uuringu kohaselt on dopingukoodeks mõnes liikmesriigis õiguslikult siduv, kuid teistes mitte. Vt komisjoni hariduse, noorte, spordi ja kultuuri peadirektoraat, McNally, P., Paun, M., Sloot, B. jt, „Anti-doping & Data protection: an evaluation of the Anti-doping Law and practices in the EU Member States in the General Data Protection Regulation“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017, https://data.europa.eu/doi/10.2766/042641, lk 77.

7      Nii IAAFi 2015. aasta võistlusmäärustikus kui ka IAAFi 2017. aasta dopinguvastases määrustikus on „kasutamine“ määratletud kui „keelatud aine või keelatud meetodi tarvitamine, rakendamine, sissevõtmine, süstimine või muul viisil tarbimine“.

8      USK tegi 21. detsembril 2021 kaks otsust. Esimeses otsuses kinnitati ÖADRi sisulisi järeldusi ja peatati menetlus osas, mis on seotud hageja nime, karistuse ja dopinguvastase määrustiku rikkumise avaldamata jätmisega, teine otsus kujutab endast käesoleva asja eelotsusetaotlust.

9      Vt ADBG § 5 lõike 6 punkt 4.

10      Taotleja märgib, et see tabel on kättesaadav aadressil https://www.nada.at/de/recht/suspendierungen-sperren.

11      ÖADR on loodud sõltumatu organina ADBG § 7 alusel.

12      ADBG § 23 lõige 2. NADA on asutus, kes esitas ÖADRile kontrollitaotluse. Vt ADBG § 18.

13      ADBG § 8 lõige 3.

14      ADBG § 23 lõige 3.

15      ADBG § 23 lõige 3. USK kodukord on kättesaadav aadressil: https://www.schiedskommission.at/files/doc/Gesetze-Richtlinien-und-Bestimmungen/USK-Verfahrensordnung-2021.pdf (edaspidi „USK kodukord“).

16      USK kodukorra § 1 lõige 3.

17      Vt ADBG § 8 lõige 2.

18      Need tingimused on sätestatud ka ADBG § 8 lõikes 3.

19      ADBG § 8 lõige 3.

20      Kui asi puudutab osalemist rahvusvahelisel võistlusel või rahvusvahelisi sportlasi, võib taotluse esitada otse spordivahekohtule (Court of Arbitration for Sport, edaspidi „CAS“). Vt ADBG § 23 lõige 4. Näib, et see erand ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

21      Vt ADBG § 23 lõiked 1 ja 4 ning eelotsusetaotluse punkti IV alapunkt 3. Viimases selgitatakse, et Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) on otsustanud, et dopinguvastaste eeskirjade rikkumise korral tsiviilkohtusse pöördumine eeldab, et enne on taotletud ÖADRi otsuse läbivaatamist USKs.

22      ADBG § 23 lõige 1.

23      Siiski mainib ADBG § 23 lõige 4 sõnaselgelt, et WADA, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, rahvusvaheline päraolümpiakomitee ja mis tahes pädev rahvusvaheline spordialaliit võivad esitada CASile kaebuse.

24      30. juuni 1966. aasta kohtuotsus (61/65, EU:C:1966:39, lk 273).

25      Euroopa Kohtule on ka ette heidetud, et ta ei ole määratlenud mõistet „kohus“ ammendavalt. Vt nt kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek kohtuasjas De Coster (C‑17/00, EU:C:2001:366, punkt 14) või Broberg, M., ja Fenger, N., Preliminary References to the European Court of Justice, 2. trükk., Oxford University Press, Oxford, 2014, lk 70. Teised – ja nõustun nendega – on seisukohal, et liidu liikmesriikide institutsioonide mitmekesisus ja pidev areng nõuavad paindlikkust selle kindlaksmääramisel, kas institutsiooni võib kvalifitseerida „kohtuks“. Vt nt kohtujurist Wahli ettepanek liidetud kohtuasjades Torresi (C‑58/13 ja C‑59/13, EU:C:2014:265, punkt 27) ning Wahl, N., ja Prete, L., „The Gatekeepers of Article 267 TFEU: On Jurisdiction and Admissibility of References for Preliminary Rulings“, Common Market Law Review, 55(2). kd, 2018, lk 511–548, lk 522.

26      Vt nt 17. septembri 1997. aasta kohtuotsus Dorsch Consult (C‑54/96, EU:C:1997:413, punkt 23). Vt hiljem 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Vt nt 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses (C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 42 jj); 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) (C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 54 jj) ning 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus) (C‑619/18, EU:C:2019:531, punkt 74 jj).

28      21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus (C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 55, kuid vt ka sõltumatuse analüüs tervikuna punktides 51–77).

29      21. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Gabalfrisa jt (C‑110/98–C‑147/98, EU:C:2000:145, punkt 39).

30      Vt 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Consorci Sanitari del Maresme (C‑203/14, EU:C:2015:664, punkt 18).

31      Vt nt 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus Ascendi Beiras Litoral e Alta, Auto Estradas das Beiras Litoral e Alta (C‑377/13, EU:C:2014:1754, punkt 26) (milles märgitakse, et „kuigi [organi] koosseis on ajutine ning lõpeb üheaegselt asjaga, mille lahendamiseks need on nimetatud, on [organ] tervikuna võttes süsteemi osana siiski alaline“).

32      Vt nt 23. märtsi 1982. aasta kohtuotsus Nordsee (102/81, EU:C:1982:107, punkt 11) ja 17. oktoobri 1989. aasta kohtuotsus Handels- og Kontorfunktionærernes Forbund i Danmark (109/88, EU:C:1989:383, punkt 7).

33      Vt nt 17. juuli 2014. aasta kohtumäärus Emmeci (C‑427/13, ei avaldata, EU:C:2014:2121, punktid 25, 30 ja 31) (milles leiti, et nõuandvaid arvamusi andev organ ei vasta „kohustusliku kohtualluvuse“ kriteeriumile).

34      Vt nt 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Consorci Sanitari del Maresme (C‑203/14, EU:C:2015:664, punkt 24) ja 26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Construct (C‑403/21, EU:C:2023:47, punkt 41) (milles loeti vastuvõetavaks sellise organi eelotsusetaotlus, kes omas vastavate halduskohtutega võrdväärset pädevust, ning milles oli kaebajatele antud kohaldatava õiguse alusel valikuvõimalus pöörduda eelotsusetaotluse esitanud organi poole).

35      Vt 17. septembri 1997. aasta kohtuotsus Dorsch Consult (C‑54/96, EU:C:1997:413, punkt 31) ja 29. novembri 2001. aasta kohtuotsus De Coster (C‑17/00, EU:C:2001:651, punkt 14) (milles rõhutatakse, et võistleva menetluse nõue ei ole absoluutne, mistõttu isegi siis, kui menetlus sellele tunnusele ei vasta, võib asjaomane organ olla ELTL artiklis 267 sätestatud tingimusele vastav „kohus“).

36      Vt 17. septembri 1997. aasta kohtuotsus Dorsch Consult (C‑54/96, EU:C:1997:413, punkt 31).

37      Vt nt 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus) (C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 63).

38      See nõue on täidetud isegi siis, kui on olemas täiendavad kriteeriumid, mille alusel organ oma otsuse teeb. Vt 27. aprilli 1994. aasta kohtuotsus Almelo (C‑393/92, EU:C:1994:171, punkt 23) (milles loeti vastuvõetavaks sellise organi eelotsusetaotlus, kes lisaks õigusnormide kohaldamisele teostab oma kontrolli selle alusel, mis on õiglane ja mõistlik).

39      Organi kohaldatavad menetlusnormid ei pea olema kindlaks määratud seadusega, vaid need võib vastu võtta organ ise. Vt nt 17. septembri 1997. aasta kohtuotsus Dorsch Consult (C‑54/96, EU:C:1997:413, punkt 33) (kus lükati tagasi vastuväide, et asjaomased menetlusnormid oli vastu võtnud eelotsusetaotluse esitanud organ ise, et need ei kehtinud kolmandate isikute suhtes ja et neid ei oldud avaldatud).

40      Vt ADBG § 23 lõige 3. Vt ka USK kodukorra § 11.

41      Vt USK kodukorra § 8.

42      ADBG § 23 lõike 4 kohaselt tuleb kogu menetlus lõpetada kuue kuu jooksul.

43      Vt selle kohta kohtujurist Darmoni ettepanek kohtuasjas Corbiau (C‑24/92, EU:C:1993:59, punkt 10).

44      11. juuni 1987. aasta kohtuotsus X (14/86, EU:C:1987:275, punkt 7). Ent juba ammu enne seda pidas kohtujurist Gand oma ettepanekus kohtuasjas Vaassen-Göbbels (61/65, EU:C:1966:25, lk 281) sõltumatust mõiste „kohus“ oluliseks tunnuseks.

45      Osa kohtujuriste on siiski pidanud Euroopa Kohtu lähenemisviisi eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse küsimuses liiga paindlikuks. Vt nt kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek kohtuasjas De Coster (C‑17/00, EU:C:2001:366, punktid 19–28) (kus ta selgitab, et sõltumatuse nõuet käsitlev kohtupraktika on muutunud järk-järgult lõdvemaks).

46      Vt näiteks Pech, L. ja Scheppele, K. L., „lliberalism Within: Rule of Law Backsliding in the EU“, Cambridge Yearbook of European Legal Studies, 19. kd, Cambridge University Press, 2017, lk 3–47; Priebus, S., „The Commission’s approach to Rule of Law Backsliding: Management Instead of Enforcing Democratic Values?“, Journal of Common Market Studies, 60(6). kd, University Association for Contemporary European Studies and John Wiley & Sons Ltd., 2022, lk 1684–1700.

47      Ülevaate saamiseks asjakohastest kohtuotsustest vt Euroopa Parlament, Euroopa Liidu siseasjade peadirektoraat, Pech, L., „The European Court of Justice’s jurisdiction on national judicial-related measures“, 2023, kättesaadav aadressil: https://democracyinstitute.ceu.edu/articles/european-parliament-publishes-study-laurent-pech.

48      Vt näiteks Broberg, M., Fenger, N., „The European Court of Justice’s Transformation of its Approach to Preliminary References from Member States Administrative Bodies“, Cambridge Yearbook of European Legal Studies, 24. kd, Cambridge University Press, 2022, lk 2 jj.

49      Viimati nimetatud näide on 19. septembri 2006. aasta kohtuotsus Wilson (C‑506/04, EU:C:2006:587), milles Euroopa Kohus täpsustas, mida mõistetakse kohtute välise ja sisemise sõltumatusena. Euroopa Kohus käsitles seda teemat seoses eelotsusetaotlusega, mis puudutas hinnangut selle kohta, kas riigisisesed õigusnormid vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon (EÜT 1998, L 77, lk 36; ELT eriväljaanne 06/03, lk 83), artiklis 9 sätestatud sõltumatuse nõuetele. See säte kohustas liikmesriike nägema ette võimaluse advokaadi registreerimise otsus „kohtusse“ kaevata.

50      Vt eelkõige 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus (C‑64/16, EU:C:2018:117, punktid 34–38 ja 42–43).

51      21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 55 jj). Vt ka Broberg, M., Fenger, N., „The European Court of Justice’s Transformation of its Approach towards Preliminary References from Member State Administrative Bodies“, Cambridge Yearbook of European Legal Studies, 24. kd, Cambridge University Press, 2022, lk 21 jj (kus hinnatakse ELTL artiklis 267 sätestatud mõiste „sõltumatus“ arengut ning ELL artikli 19 lõiget 1 ja harta artiklit 47 käsitleva kohtupraktika ülekanduvat mõju).

52      Vt näiteks Reyns, C., „Saving judicial independence: a threat to the preliminary ruling mechanism?“, European Constitutional Law Review, 17(1). kd, Cambridge University Press, 2021, lk 26–52.

53      Vt selle kohta kohtujurist Wahli ettepanek liidetud kohtuasjades Torresi (C‑58/13 ja C‑59/13, EU:C:2014:265, punktid 46–54) ja kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Pula Parking (C‑551/15, EU:C:2016:825, punktid 76–107).

54      Kohtupraktikas kirjeldatakse tavaliselt sõltumatuse või erapooletuse „sisemist“ aspekti, mis on oluline, et tagada pooltele võrdsed tingimused. Vt nt 19. septembri 2006. aasta kohtuotsus Wilson (C‑506/04, EU:C:2006:587, punkt 52). Selle kohaselt ei või otsuse tegijatel olla isiklikku huvi vaidluse lahendamise vastu. Olen arvamusel, et sõltumatuse „väline“ aspekt, mille kohaselt peab puuduma väline mõju kohtunikele, aitab saavutada sama eesmärki tagada vaidluse mõlemale poolele võrdsed tingimused. Väline surve viib samuti vaidluse lahendamiseni viisil, mis ei tulene mitte kohtuniku iseseisvast otsusest, vaid pigem välisest, kohtunikku tõenäoliselt ühe poole kasuks mõjutanud isikust.

55      Vt eelkõige 19. septembri 2006. aasta kohtuotsus Wilson (C‑506/04, EU:C:2006:587, punktid 49–52) ja 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2020:17, punktid 57–62).

56      Vt nt 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus) (C‑192/18, EU:C:2019:924, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Vt 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus) (C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 49).

58      Vt 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus) (C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 48).

59      ADBG § 8 lõige 3. Seevastu ÖADRi, kes vaatab dopinguasju läbi esimeses astmes, liikmed nimetab ametisse NADA. Vt ADBG § 7 lõige 3.

60      21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus (C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 66).

61      Kohtujurist Hogani ettepanek kohtuasjas Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2019:802, punkt 38).

62      Vt analoogia alusel 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Ministerstwo Sprawiedliwości (C‑55/20, EU:C:2022:6, punkt 77) ja 26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Construct (C‑403/21, EU:C:2023:47) (kus asjaolu, et distsiplinaarkohtu liikme ametist vabastamise pädevust ei ole kunagi kasutatud, võeti arvesse kriteeriumina selle hindamisel, kas see pädevus võib kahjustada eelotsusetaotluse esitanud organi „välist“ sõltumatust).

63      Vt nt 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus) (C‑192/18, EU:C:2019:924, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Vt nt 3. mai 2022. aasta kohtuotsus CityRail (C‑453/20, EU:C:2022:341, punktid 52 ja 64–69 ning seal viidatud kohtupraktika) (kus oli tegemist haldusasutusega, kes võis ex officio kontrollipädevuse kaudu iseendale „edasi kaevata“ ja seega kontrollida raudteesektorit reguleeriva riigiasutuse haldusotsuseid).

65      Vt selle kohta 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 61 jj ning seal viidatud kohtupraktika).

66      Vt nt 31. mai 2005. aasta kohtuotsus Syfait jt (C‑53/03, EU:C:2005:333, punktid 31–37) või 30. mai 2002. aasta kohtuotsus Schmid (C‑516/99, EU:C:2002:313, punktid 34–38).

67      24. mai 2016. aasta kohtuotsus (C‑396/14, EU:C:2016:347).

68      17. septembri 1997. aasta kohtuotsus (C‑54/96, EU:C:1997:413, punkt 34).

69      17. septembri 1997. aasta kohtuotsus (C‑54/96, EU:C:1997:413, punkt 35).

70      Vt 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus (C‑274/14, EU:C:2020:17, punktid 67 ja 77).

71      Vt nt 6. oktoobri 1981. aasta kohtuotsus Broekmeulen (246/80, EU:C:1981:218, punkt 9) (kus vaidlusalune organ koosnes osaliselt arstidest) ja 24. mai 2016. aasta kohtuotsus MT Højgaard ja Züblin (C‑396/14, EU:C:2016:347, punktid 27–29) (kus vaidlusalune organ koosnes mittejuristidest ja kohtunikest).

72      Vt nt 24. mai 2016. aasta kohtuotsus MT Højgaard ja Züblin (C‑396/14, EU:C:2016:347, punkt 27) ning 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus) (C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 55).

73      Vt selle kohta ka kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Ministerstwo Sprawiedliwości (C‑55/20, EU:C:2021:500, punktid 58 ja 59).

74      Nagu nähtub põhikohtuasja toimikust, registreeriti see kohtuasi viitenumbriga W108 2250401‑1/10Z ja Bundesverwaltungsgericht (kõrgeim halduskohus) peatas selle kuni käesoleva kohtuasja menetlemiseni.

75      12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus (C‑132/21, EU:C:2023:2, punkt 57).

76      Seda järeldust toetab seda valdkonda käsitlev õiguskirjandus; vt Bresich, R.; Dopplinger, L.; Dörnhöfer, S.; Kunnert, G.; Riedl, E., Datenschutzgesetz – Kommentar, Linde Verlag, 2018, lk 201, ja Schwamberger, S., teoses Jahnel, D. (toim), Jahrbuch 19 Datenschutzrecht (Neuer Wissenschaftlicher Verlag, 2019), lk 267 viidetega riigisisesele õigusele.

77      Vt analoogia alusel seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiviga 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta (EÜT 2001, L 75, lk 29; ELT eriväljaanne 07/05, lk 404); 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus CTL Logistics (C‑489/15, EU:C:2017:834, punkt 87) ja 27. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus DB Station & Service (C‑721/20, EU:C:2022:832, punktid 60, 80 ja 81) (kus selgitati, et enne kohtumenetluse algatamist tuleb raudteetasudega seotud vaidlused kõigepealt esitada direktiivi 2001/14 alusel loodud reguleerivale organile).

78      Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõige 1.

79      Vt nt 6. novembri 2003. aasta kohtuotsus Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 25) ja 13. mai 2014. aasta kohtuotsus Google Spain ja Google (C‑131/12, EU:C:2014:317, punkt 26) (kus on leitud, et isikuandmete lisamine veebilehele kujutab endast töötlemist).

80      Seda teavet võib üldjuhul kasutada selleks, et tuvastada taotleja kui eeskirju rikkunud isik, ja seega käib see selgelt „tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta“ isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses.

81      Vt nt 6. novembri 2003. aasta kohtuotsus Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 26).

82      Kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas WK (C‑33/22, EU:C:2023:397, punkt 78).

83      ELTL artikli 165 rolli kohta vt kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Royal Antwerpen Football Club (C‑680/21, EU:C:2023:188, punktid 48–55).

84      Vt selle kohta Weatherill, S., „Saving Football from Itself: Why and How to Re-make EU Sports Law“, Cambridge Yearbook of European Legal Studies, 24. kd, 2022, lk 8 ja 9.

85      15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman (C‑415/93, EU:C:1995:463, punkt 73 jj); 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca-Medina ja Majcen vs. komisjon (C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 22 jj); 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376, punktid 20–26); 16. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Olympique Lyonnais (C‑325/08, EU:C:2010:143, punkt 27 jj) ja 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus TopFit ja Biffi (C‑22/18, EU:C:2019:497, punkt 27 jj) ning samuti kohtujurist Rantose ettepanekud kohtuasjades International Skating Union vs. komisjon (C‑124/21 P, EU:C:2022:988, punktid 36–43) ja European Superleague Company (C‑333/21, EU:C:2022:993, punktid 39–42) ning kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Royal Antwerpen Football Club (C‑680/21, EU:C:2023:188, punktid 34–36).

86      Asjakohases osas on see põhjendus sõnastatud järgmiselt: „Tervisealaste isikuandmete hulka peaksid kuuluma kõik andmesubjekti tervislikku seisundit käsitlevad andmed, mis annavad teavet andmesubjekti endise, praeguse või tulevase füüsilise või vaimse tervise kohta. See hõlmab teavet […], mis on saadud mingi kehaosa või kehast pärineva aine, sealhulgas geneetiliste andmete ja bioloogiliste proovide kontrollimise või uurimise tulemusena.“

87      Vt 6. novembri 2003. aasta kohtuotsus (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 50).

88      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/16, lk 355) („andmekaitsedirektiiv“).

89      See oli esialgu sõnastatud veelgi kitsamalt kui teksti lõppversioonis. Vt selle kohta Euroopa Liidu Nõukogu andmekaitse ja teabevahetuse töörühma dokument „General Data Protection Regulation – Revised draft of Chapters I and II (doc 6828/13, 26. veebruar 2013, lk 10)“ (mis sisaldas sõnastusettepanekut, millega sooviti nõuda, et kõnealustest terviseandmetest peab „nähtuma teave isiku […] oluliste terviseprobleemide, ravi ja tundlike seisundite kohta“).

90      Vt 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid) (C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika) (milles selgitatakse, et see mõiste on liidu õiguses autonoomne).

91      22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid) (C‑439/19, EU:C:2021:504, punktid 77 ja 78) (milles leiti, et erinevalt direktiivi 95/46 artikli 8 lõikest 5 piirdub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 kohaldamisala üksnes karistusvaldkonnaga).

92      Järelikult ei ole käesolevas asjas vaja otsustada, kas kaebaja mõisteti täiendavalt süüdi.

93      22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid) (C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

94      22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid) (C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika) (milles tuletatakse meelde, et isegi sellised rikkumised, mida riigisiseses õiguses ei kvalifitseerita „kuritegudeks“, võidakse lugeda „kuriteoks“ liidu õiguse tähenduses, lähtudes kõnealuse rikkumise laadist ja sanktsioonide rangusastmest).

95      Vt 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid) (C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 89) (milles on selgitatud, et „kriminaalkaristuse“ olemuslik tunnus ei ole üksnes tekitatud kahju heastamine).

96      Selles küsimuses väidan seega, et praegune olukord läheb kaugemale nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kui ka CASi kohtupraktikas tunnustatud üldisest lähtealusest, mille kohaselt ei saa spordiga seotud distsiplinaarvaidlusi üldiselt pidada olemuselt karistusõiguslikeks. Vt selle kohta CASi 22. augusti 2011. aasta kohtuotsus Stichting Anti-Doping Autoriteit Nederland (NADO) & Koninklijke Nederlandsche Schaatsenrijders Bond (KNSB) vs. W. (2010/A/2311 & 2312, punkt 33) (kus märgitakse, et nii Šveitsi õiguses kui ka CASi kohtupraktikas peetakse spordiga seotud vaidlusi üldiselt tsiviilõiguslikeks).

97      Prantsuse valitsus viitab EIK 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusele Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal (ECLI:CE:ECHR:2018:1106JUD005539113, eelkõige punktile 67 (kohtuniku ametikohustuste peatamine järjest 240 päevaks) ja punktile 127 (see peatamine ei vasta EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud karistusõiguslikkuse künnisele).

98      See ei tähenda, et Knini maleklubi ei oleks mainekas institutsioon. Vastupidi, Horvaatia rahvapärimus räägib, et keskajal Horvaatias valitsenud kuningas Stjepan Držislav, kes juhtis Knini kindlusest esimest Horvaatia riiki, olevat sattunud sealkandis Veneetsia doodži Pietro II Orseolo vangiks. Oma vabaduse tagasisaamiseks mängis Držislav doodžiga kolmepartiilise matši, võitis kõik mängud ja saavutas vabaduse nii endale kui ka kõigile Aadria mere ranniku Horvaatia linnadele. Selle võidu tähistamiseks olevatki Držislav pannud oma vapile ruudumustri.

99      Vt selle kohta EIK 2. oktoobri 2018. aasta otsus Mutu ja Pechstein vs. Šveits (CE:ECHR:2018:1002JUD004057510, punkt 182), milles selgitatakse, et avalik ärakuulamine EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses on vajalik, kuna kaebaja kaheaastane dopingukeeld „kujutas teatavat häbimärki ja võis kahjustada tema ametialast au ja mainet“.

100      Vt minu ettepanek kohtuasjas Norra Stockholm Bygg (C‑268/21, EU:C:2022:755, punkt 81).

101      ADBG § 21 lõige 3.

102      ADBG § 23 lõige 14.

103      Vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Fashion ID (C‑40/17, EU:C:2019:629, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika) (kus selgitatakse, et mõiste „vastutav töötleja“ võib hõlmata mitut isikuandmete töötlemises osalevat üksust).

104      Sellega seoses on Euroopa Kohus juba tunnistanud, et samal töötlemistoimingul võib olla mitu alust. Vt selle kohta 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Manni (C‑398/15, EU:C:2017:197, punkt 42). Vt ka 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija (C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 71), milles Euroopa Kohus leidis, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 kohaselt piisab töötlemise seaduslikkuseks ühestainsast alusest.

105      Proportsionaalsuse kontroll on vajalik samm, mille Euroopa Kohus peab võtma järeldamaks, et põhiõiguse piirang on põhjendatud (harta artikli 52 lõige 1). Seoses põhiõigusega andmekaitsele on proportsionaalsuse põhimõtet korratud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c (võimalikult väheste andmete kogumise põhimõte) ja artikli 6 lõikes 3.

106      Artikli 29 töörühm, „Second opinion 4/2009 on the World Anti-Doping Agency (WADA) International Standard for the Protection of Privacy and Personal Information, on related provisions of the WADA Code and on other privacy issues in the context of the fight against doping in sport by WADA and (national) anti-doping organizations (WP 162, vastu võetud 6. aprillil 2009, 0746/09/EN) (edaspidi „artikli 29 töörühma arvamus 4/2009“).

107      Artikli 29 töörühma arvamus 4/2009, lk 17, punkt 3.6.2.

108      Euroopa Kohus on juba kasutanud meetme vajalikkuse hindamisel kriteeriumi, kas alternatiivne meede oleks sama tõhus. Vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija (C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

109      Ei ole võimalik automaatselt teha järeldusi teistsugusest kontekstist, näiteks sellest, mida käsitleti 22. juuni 2021. aasta kohtuotsuses Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid) (C‑439/19, EU:C:2021:504) seoses küsimusega, kas esmakordsete rikkujate kohta teabe avaldamine on ebaproportsionaalne (punkt 115). Selles asjas peeti karistuspunktide avaldamist liikluseeskirjade rikkumise eest esmakordsete õigusrikkujate puhul ebavajalikuks. Euroopa Kohtu otsuse kontekstis oli põhjenduseks aga liiklusohutuse parandamine (vt viidatud kohtuotsuse punkt 107). Esmakordsed liiklusrikkujad ei pruugi liiklust ohustada. Dopinguvastaste eeskirjade esmakordsete rikkujate andmete avaldamist võib aga pidada vajalikuks, et heidutada noori sportlasi isegi üritamast keelatud aineid kasutada.

110      Artikli 29 töörühma arvamus 4/2009, lk 17, punkt 3.6.1.

111      ADBG § 1 lõike 2 punktis 10 on sätestatud, et „teise isiku“ puhul loetakse eraldi süüteoks seda, kui ta abistab või püüab abistada võistluskeeluga sportlasel rikkuda tema võistluskeeldu.

112      Artikli 29 töörühma arvamus 4/2009, lk 17, punkt 3.6.2.

113      EIK 9. märtsi 2023. aasta otsus (CE:ECHR:2023:0309JUD003634516).

114      Artikli 29 töörühma arvamus 4/2009, lk 17, punkt 3.6.2.