ELT teatis

 

Itaalia Vabariigi 12. jaanuaril 2005. aasta hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu

(Kohtuasi T-14/05)

(Kohtumenetluse keel: itaalia)

Itaalia Vabariik esitas 12. jaanuaril 2005 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu. Hageja esindaja on Avvocato dello Stato Danilo Del Gaizo.

Hageja palub esimese astme kohtul:

tunnistada vaidlustatud määrus kehtetuks;

jätta kohtukulud komisjoni kanda.

Õiguslikud alused ja peamised argumendid

Käesolev kaebus on esitatud komisjoni 18. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 1809/2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2848/98, millega sätestatakse toortubakasektori kvootide tagasiostmise kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 318, 19.10.2004, lk 18), peale. Nimetatud määrus lisab määruse (EÜ) nr 2848/98 artikli 36 lõikele 1 lõigu, millega kehtestatakse 2004. saagiaasta puhul kvootide tagasiostmise hind, määratakse kindlaks summa, mis moodustab 40% toetussummast ning näeb ette, et see summa makstakse enne 31. maid 2005.

Itaalia valitsus leiab, et vaidlustatud määrus on kehtetu nõukogu määruse (EMÜ) nr 2075/92¹ (ja eriti selle artikli 14 a) rikkumise, oluliste menetlusnormide rikkumise ning võimu kuritarvitamise tõttu.

Eriti on 2004. saagiaasta puhul kvootide tagasiostmise hinna, mis on lisaks veel eriti kõrge, kõikide tootjate ja tubakasortide kvaliteetide suhtes identne ja diferentseerimata ning makstav peaaegu koheselt üheainsa maksena, kindlaksmääramine vastuolus nõukogu määruse nr 2075/92, mida on muuhulgas muudetud määrusega nr 1636/98, artikliga 14 a.

Itaalia valitsus leiab samuti, et vaidlustatud tagasiostuhinna kindlaksmääramist ei saa pidada õigustatuks ning seda veel vähem seoses määruse nr 1809/2004 kolmandas põhjenduses esitatud põhjustel, mille kohaselt: "2004. aasta saagikoristuse kvootide tagasiostuhind tuleks kehtestada miinimum toetussumma alusel, mida põllumajandustootja võib saada vastavalt nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1782/2003 [...] kehtestatud otsetoetuskavale. Lisaks peaks ühtse otsemaksete kava rakendamisega seoses lühendama tagasiostuhinna väljamaksete perioodi miinimumini". Itaalia valitsus leiab selles osas, et määruse nr 2075/92 sätteid ei olnud vaidlusaluseks aastaks (ega ka 2005. aastaks) kehtetuks tunnistatud ning et sellepärast ei olnud komisjonil volitusi toetuda tagasiostuhinna kindlaksmääramisel õiguslikule alusele, mis oli täiesti erinev võrreldes sellega, millele komisjon oleks selle kindlaksmääramisel pidanud toetuma; vaidlustatud määrus võeti vastu täiesti teistel eesmärkidel ning vastupidiselt nendega, mis nõukogu määruse nr 2075/92 kohaselt oleksid selle määruse vastuvõtmist õigustanud.

Lisaks toob Itaalia valitsus välja vaidlustatud määruse põhjendamatuse selles osas, mis puudutab nii kõikide tootjate ja tubakasortide suhtes identse ja diferentseerimata tagasiostuhinna kindlaksmääramist, kui ka osas, mis puudutab hinna kindlaksmääramist summana, mis moodustab 40% toetussummast, kui ka vastuolu vaidlustatud määruse artikli 1 sätete, kolmandas põhjenduses nimetatud põhjenduste ja teises põhjenduses esitatud selgituste vahel.

____________

¹ - Nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2075/92 toortubakaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 215, 30.7.1992, lk 70).