ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
15. september 2016(*)
REACH – Tasu keemilise aine registreerimise eest – Vähendatud tasumäärad mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks – Viga ettevõtja suuruse deklareerimisel – Soovitus 2003/361/EÜ – Haldustasu kehtestamise otsus – Ettevõtja suuruse kindlaksmääramine – Kemikaaliameti pädevus – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑620/13,
Marchi Industriale SpA, asukoht Firenze (Itaalia), esindajad: advokaadid M. Baldassarri ja F. Donati,
hageja,
versus
Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä, A. Iber, E. Bigi, J.‑P. Trnka ja E. Maurage, ning hiljem M. Heikkilä, E. Bigi, J.‑P. Trnka ja E. Maurage, keda abistas advokaat C. Garcia Molyneux,
kostja,
mille ese on esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada kemikaaliameti 19. septembri 2013. aasta otsus SME(2013) 3747, milles tuvastati, et hageja ei vasta keskmise suurusega ettevõtjale ette nähtud vähendatud tasu tingimustele, ning kohustas teda maksma haldustasu, ning teiseks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada kemikaaliameti poolt otsuse SME(2013) 3747 alusel väljastatud arved,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja A. M. Collins,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. detsembri 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Marchi Industriale SpA taotles 20., 22., 23. ja 25. novembril 2010 mitme aine registreerimist, tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1).
2 Registreerimismenetluse käigus märkis hageja, et ta on „keskmise suurusega ettevõtja“ komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta (ELT 2003, L 124, lk 36) tähenduses. See avaldus võimaldas tal vähendada määruse nr 1907/2006 artikli 6 lõikes 4 ette nähtud tasu, mida tuleb maksta iga registreerimistaotluse esitamisel. Kooskõlas sama määruse artikli 74 lõikega 1 määrati tasu kindlaks komisjoni 16. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 340/2008 Euroopa Kemikaaliametile vastavalt määrusele nr 1907/2006 makstavate tasude kohta (ELT 2008, L 107, lk 6). Määruse nr 340/2008 I lisa sisaldab muu hulgas tasusid määruse nr 1907/2006 artikli 6 alusel esitatud registreerimistaotluste eest ja vähendatud tasumäärasid mikro‑, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks. Lisaks on määruse nr 340/2008 artikli 13 lõikes 4 sätestatud, et kui füüsiline või juriidiline isik, kes väidab, et tal on õigus vähendatud tasumäärale või tasu maksmisest vabastamisele, ei suuda tõendada oma õigust niisugusele vähendatud määrale või vabastamisele, nõuab Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) tasu ning haldustasu maksmist täies ulatuses. Selle kohta võttis kemikaaliameti juhatus 12. novembril 2010 vastu otsuse MB/D/29/2010 teenuseliikide kohta, mille eest tasu võetakse (edaspidi „otsus MB/D/29/2010“). Selle otsuse (muudetud kemikaaliameti haldusnõukogu 12. veebruari 2013. aasta otsusega MB/21/2012/D) artiklis 2 ja selle otsuse lisas esitatud tabelis 1 on sätestatud, et määruse nr 340/2008 artikli 13 lõikes 4 nimetatud haldustasu on suurettevõtjale 19 900 eurot, keskmise suurusega ettevõtjale 13 900 eurot ja väikeettevõtjale 7960 eurot.
3 Kemikaaliamet väljastas 20., 22., 23. ja 25. novembril 2010 kuus arvet, iga arve summas 16 275 eurot. See summa vastas tasule, mida määruse nr 340/2008 asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni I lisa alusel nõutakse keskmise suurusega ettevõtjalt ühise registreerimistaotluse puhul ainete eest koguses üle 1000 tonni.
4 Kemikaaliamet palus 24. augustil 2012 hagejal esitada teatud dokumendid, et kontrollida tema avaldust, milles ta märkis, et ta on keskmise suurusega ettevõtja.
5 Kemikaaliamet tegi 19. septembril 2013 pärast dokumentide ja e-kirjade vahetamist otsuse SME(2013) 3747 (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Selle otsuses märkis kemikaaliamet, et hagejat tuleb pidada suurettevõtjaks ja et tal tuleb maksta vastavat tasu. Neil kaalutlustel teavitas kemikaaliamet hagejat, et talle saadetakse arved, mis katavad esialgu makstud tasu ja lõpliku maksmisele kuuluva tasu vahe, ning arve 19 900 euro suuruse haldustasu maksmiseks.
6 Hageja esitas 10. oktoobril 2013 määruse nr 1907/2006 artiklite 91 ja 92 alusel kemikaaliameti apellatsiooninõukogule vaidlustatud otsuse peale kaebuse.
7 Kemikaaliameti apellatsiooninõukogu otsustas 2. aprillil 2014 oma menetluse peatada, kuni Üldkohus teeb käesolevas asjas otsuse.
Menetlus ja poolte nõuded
8 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. novembril 2013. Selle hagiavaldusega algatati üks mitmest seotud kohtuasjast.
9 Nendest seotud kohtuasjadest esimeses tehti 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsusega Spraylat vs. ECHA (T‑177/12, EU:T:2014:849) tühistav otsus.
10 Pooltel paluti 8. jaanuaril 2015 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitada oma märkused 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuse Spraylat vs. ECHA (T‑177/12, EU:T:2014:849) võimaliku asjakohasuse kohta kõnealuses vaidluses ning vastata ühele küsimusele. Pooled täitsid selle nõude määratud tähtaja jooksul.
11 Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kuues koda) 16. oktoobril 2015 avada suulise menetluse ja palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikult ühele küsimusele ja esitada teatud dokumendid. Pooled täitsid selle nõude määratud tähtaja jooksul.
12 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 16. detsembri 2015. aasta kohtuistungil.
13 Hageja palub Üldkohtul tühistada ja lugeda seega õigusvastaseks vaidlustatud otsus, nähes ühtlasi ette kõigi otsuse tagajärgede sellest tuleneva äralangemise, sealhulgas tühistada suurema tasu ja väidetavalt maksmisele kuuluvate trahvide sissenõudmiseks väljastatud arved.
14 Kohtuistungil loobus hageja oma nõudest tühistada vaidlustatud otsuse täitmiseks väljastatud arved ning see kanti kohtuistungi protokolli.
15 Kemikaaliamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Üldkohtu pädevus
16 Kemikaaliamet väidab, et tema apellatsiooninõukogu ei ole pädev lahendama kõnealust vaidlust, mis on esitatud ka talle läbivaatamiseks, kuna vaidlustatud otsuse peale ei saa talle kaebust esitada.
17 Hageja märgib, et käsitletav hagi ei tähenda sugugi, et ta loobub kemikaaliameti apellatsiooninõukogule esitatud kaebusest. Hageja täpsustas kohtuistungil veel, et tema arvates on Üldkohus pädev käesolevat vaidlust läbi vaatama.
18 Tuleb meenutada, et, määruse nr 1907/2006 artikli 94 lõikes 1 on sätestatud, et „[Üldkohtule] ja Euroopa Kohtule võib esitada hagi vastavalt [ELTL artiklile 263], et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või [kemikaaliameti] otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebuse esitamise õigus“.
19 Selles osas on määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 sätestatud, et apellatsiooninõukogule võib „[e]dasi […] kaevata [kemikaaliameti] poolt vastavalt [määruse nr 1907/2006] artiklitele 9 ja 20, artikli 27 lõikele 6, artikli 30 lõigetele 2 ja 3 ning artiklile 51 vastu võetud otsuseid“.
20 Vaidlustatud otsus ei ole aga vastu võetud mitte määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 viidatud sätete alusel, vaid määruse nr 340/2008 artikli 13 lõike 4 ja otsuse MB/D/29/2010 artiklite 2 ja 4 alusel. Tuleb ka rõhutada, et ei määrus nr 340/2008 ega otsus MB/D/29/2010 pole vastu võetud määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 viidatud sätete alusel.
21 Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 viidatud artiklite 9, 27, 30 ja 51 sätted käsitlevad otsuseid, mis ei ole seotud tasuga, mida peab maksma registreerimist taotlev ettevõtja.
22 Seoses määruse nr 1907/2006 artikliga 20 olgu märgitud, et see käsitleb „[kemikaaliameti] kohustusi“. Selle artikli lõikes 5 on ette nähtud, et „[kemikaaliameti] poolt käesoleva artikli lõike 2 alusel vastu võetud otsused võib vastavalt [määruse nr 1907/2006] artiklitele 91, 92 ja 93 edasi kaevata“. Sama artikli lõige 2 käsitleb kemikaaliametipoolset registreerimisdokumentide „terviklikkuse kontrolli“, sealhulgas tasu maksmist. Tuleb siiski märkida, et „terviklikkuse kontroll ei hõlma esitatud andmete või põhjenduste kvaliteedi või vastavuse hindamist“. Lisaks on määruse nr 1907/2006 artikli 20 lõike 2 kolmandas ja neljandas lõigus ette nähtud, et kui registreerimisdokumendid „ei ole terviklikud“ ja kui registreerija „ei täienda registreerimisdokumente määratud tähtpäevaks“, „lükkab [kemikaaliamet] registreerimisdokumendid tagasi“. Käesoleva juhtumi puhul ei ole aga vaidlustatud otsus tehtud määruse nr 1907/2006 artikli 20 lõike 2 alusel ning lisaks ei keelduta selles kõnealuste ainete registreerimisest.
23 Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohus on pädev käesolevat hagi lahendama ja seda vaatamata sellele, et hageja on vaidlustatud otsuse peale esitanud kaebuse ka kemikaaliameti apellatsiooninõukogule (vt selle kohta kohtumäärus 16.9.2015, Calestep vs. ECHA, T‑89/13, EU:T:2015:711, punktid 16–22).
Sisulised küsimused
24 Hageja esitab oma hagi toetuseks kaks väidet. Esimese väite kohaselt on vaidlustatud otsus põhjendamata. Teine väide käsitleb käsitletava juhtumi faktiliste asjaolude ebaõiget hindamist.
Esimene väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsus põhjendamata
25 Hageja rõhutab, et hoolimata tema esitatud üksikasjalikest ja põhjendatud seisukohtadest, ei võtnud kemikaaliamet tema argumente arvesse. Täpsemalt ei arvestanud kemikaaliamet hageja 8. juuli 2013. aasta kirjas esitatud täpsustusi. Hageja väidab, et ta ei mõista millisest arutluskäigust lähtus kemikaaliamet vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel. Menetlusdokumentides esitatud kemikaaliameti viide 5. septembri 2013. aasta kirjale ei muuda seda järeldust. Muu hulgas väidab hageja, et ta täpsustas oma 8. juuli 2013. aasta kirjas, et Esseco Group Srl‑i puudutavaid andmeid ei tohiks arvesse võtta. Samas ei vastanud kemikaaliamet 5. septembri 2013. aasta kirjas hageja argumentidele. Pealegi muudab suurele hulgale vaidlustatud otsuse lisadele viitamine kemikaaliameti arutluskäigu jälgimise raskeks.
26 Kemikaaliamet ei nõustu hageja argumentidega.
27 Tuleb meenutada, et ELTL artikliga 296 nõutud põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Mis puudutab täpsemalt üksikotsuste põhjendusi, siis nende otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda huvitatud isikule küllaldast teavet selle kohta, kas otsuses on tehtud viga, mis võimaldab otsuse kehtivuse vaidlustada. Lisaks tuleb põhjendamisnõude hindamisel arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses täpsustataks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt kohtuotsus 19.3.2015, Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punktid 93 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika).
28 Lisaks tuleb märkida, et nii määruse nr 1907/2006 artikkel 3 kui ka määruse nr 340/2008 põhjendus 9 ja artikkel 2 viitavad mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemisel soovitusele 2003/361.
29 Soovitusel 2003/361 on lisa, mille I jaotis käsitleb „[k]omisjoni poolt vastu võetud mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust“. Nimetatud jaotise artikli 2 pealkiri on „Töötajate arv ja rahalised ülemmäärad, mille järgi määratakse kindlaks ettevõtja liik“.
30 Autonoomse ettevõtja puhul, see tähendab ettevõtja puhul, keda ei saa liigitada „partnerettevõtjaks“ või „seotud ettevõtjaks“ soovituse 2003/361 lisa artikli 3 lõigete 2 ja 3 tähenduses, toimub andmete, sealhulgas töötajate arvu kindlaksmääramine üksnes selle ettevõtja raamatupidamisaruannete põhjal vastavalt nimetatud lisa artikli 6 lõikele 1.
31 Partnerettevõtjaid või seotud ettevõtjaid omava ettevõtja andmed, sealhulgas töötajate arv, määratakse kindlaks ettevõtte raamatupidamisaruannete ja muude andmete või, kui neid on, ettevõtja konsolideeritud aastaaruannete põhjal või nende konsolideeritud aastaaruannete põhjal, millesse ettevõtja kuulub vastavalt soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 2 esimesele lõigule. Soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 2 teise ja kolmanda lõike kohaselt lisatakse andmed asjaomase ettevõtte iga partnerettevõtja (mis asub sellest tootmisahelas vahetult ees- või tagapool) andmetele vastavalt proportsionaalselt omatava kapitali või hääleõiguste protsendile, millest arvesse võetakse neist suuremat, ja teiseks lisatakse 100% iga ettevõtja andmetest, mis on asjaomase ettevõtjaga otseselt või kaudselt seotud, juhul kui neid andmeid aruannete konsolideerimisel juba arvesse ei võetud.
32 Soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 2 kohaldamiseks võetakse andmed asjaomase ettevõtja partnerettevõtjate kohta nende raamatupidamisaruannetest ja muudest, võimaluse korral konsolideeritud andmetest ja nendele lisatakse 100% partnerettevõtjaga seotud ettevõtte andmetest, välja arvatud juhul, kui nende andmeid on konsolideerimisel juba arvesse võetud, vastavalt soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 3 esimesele lõigule. Asjaomase ettevõtjaga seotud ettevõtja andmed võetakse raamatupidamisaruannetest ja muudest, võimaluse korral konsolideeritud andmetest. Soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 3 teise lõike kohaselt liidetakse neile proportsionaalselt kõnealuse seotud ettevõtja kõikide võimalike partnerettevõtjate andmed, kes asuvad tootmisahelas sellest vahetult ees- või tagapool, juhul kui neid andmeid aruannete konsolideerimisel juba arvesse ei võetud, vastavalt proportsionaalselt omatava kapitali või hääleõiguste protsendile, millest arvesse võetakse neist suuremat.
33 Käesoleval juhul leidis kemikaaliamet vaidlustatud otsuses, et hagejal on 250 töötajat või rohkem, tema aastane käive on 50 miljonit eurot ja aasta kogubilanss on enam kui 43 miljonit eurot. Sellest lähtudes otsustas kemikaaliamet, et hagejat ei saa liigitada keskmise suurusega ettevõtjaks.
34 Kemikaaliameti üksikasjalikud arvutused olid esitatud vaidlustatud otsusele lisatud aruandes. Selles aruandes kasutas kemikaaliamet „seotud“ ettevõtjateks (Crosfield Italia Srl) ja „partnerettevõtjateks“ (Marfin Srl ja Esseco Group) liigitatud ettevõtjate andmeid ja liitis neile seejärel kõik või osad hageja andmed. „Partnerettevõtjateks“ liigitatud ettevõtjate puhul võttis kemikaaliamet muu hulgas arvesse 49,9995% Esseco Groupi andmetest. Esseco Groupi andmete arvessevõtmise vaidlustas hageja kemikaaliametile 8. juulil 2013 saadetud kirjas.
35 Kõigepealt olgu meenutatud seoseid, mis hagejal olid asjaolude toimumise ajal teiste ettevõtjatega. Eelkõige oli hageja seotud Crosfield Italiaga, kuna talle kuulus suurem osa selle ettevõtja kapitalist. Seejärel oli hageja partner Marfin (kellele kuulus 25%–50% tema kapitalist) ja Essemar SpA (milles kapitalist kuulus hagejale 25%–50%). Lisaks oli kemikaaliameti arvates Essemar seotud Esseco Groupiga, kuna viimati nimetatud ettevõtjale kuulus formaalselt suurem osa tema kapitalist ja seega ka esimesena nimetatud ettevõtja aktsionäride hääleõigustest, mida hageja kohtuistungil ka möönis.
36 Esiteks olgu märgitud seoses Crosfield Italia ja Marfinini andmete arvessevõtmisega, et vaidlustatud otsusele lisatud aruanne võimaldas hagejal tutvuda selle otsuse põhjendustega, eelkõige silmas pidades soovituse 2003/361 asjakohaseid sätteid. Täpsemalt olgu märgitud, et nimetatud sätetest ja juhtumi asjaoludest ilmneb selgelt, et kemikaaliamet võttis Crosfield Italia andmed arvesse täies ulatuses, kuna see ettevõtja oli hagejaga seotud (kohaldades soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 2 kolmandat lõiku) ja Marfini andmed proportsionaalselt, kuna see ettevõtja oli hageja partner (kohaldades soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 2 teist lõiku). Hageja ei ole pealegi käsitletava hagi raames konkreetselt vaidlustanud nende ettevõtjate andmete arvessevõtmist.
37 Teiseks olgu märgitud seoses Esseco Groupi andmete arvessevõtmisega, mille hageja vaidlustas haldusmenetluses ja mis täpsemalt on käsitletava hagi ese, et kemikaaliamet täpsustas hagejale 5. septembri 2013. aasta kirjas, et Esseco Group oli seotud Essemariga, mis oli hageja partnerettevõtja. Samuti tõi kemikaaliamet ka ära põhjused, mille tõttu ta asus seisukohale, et Esseco Group oli seotud Essemariga. Enne kui kemikaaliamet märkis, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et Esseco Groupi konsolideeritud aastaaruanne hõlmas Essemari andmeid, viitas ta veel soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõikele 3:
„[A]ndmed asjaomase ettevõtja [käesoleval juhul hageja] partnerettevõtjate kohta [käesoleval juhul Essemar] võetakse nende raamatupidamisaruannetest ja muudest, võimaluse korral konsolideeritud andmetest. Nendele lisatakse 100% partnerettevõtjatega [Esseco Group] seotud ettevõtjate andmetest, välja arvatud juhul, kui nende andmeid on konsolideerimisel juba arvesse võetud. Seega oli teie juhtumi puhul Esseco Group seotud Essemariga, kes on [hageja] partnerettevõtja ja Esseco Groupi andmeid tuleb [hageja] koguandmete tuletamisel arvesse võtta.“
38 Neist asjaoludest ilmneb, et hagejal oli võimalik tutvuda põhjustega millest lähtudes kemikaaliamet arvutas välja tema suuruse ja muu hulgas nendega, mis puudutasid Esseco Groupi andmete arvessevõtmist. Täpsemalt oli hagejal võimalik saada teada, mis põhjustel oli kemikaaliameti arvates Esseco Group Essemariga seotud ettevõtja. Lisaks oli hagejal võimalik saada teada, et Esseco Groupi andmeid võeti arvesse tema suuruse arvutamisel, kuna kemikaaliameti arvates oli Esseco Group hageja partnerettevõtjaga (Essemar) seotud ettevõtja. Samuti võis hageja mõista, et Esseco Groupi andmete arvessevõtmiseks otsustas kemikaaliamet kohaldada soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõiget 3, mis näeb ette, et „andmed asjaomase ettevõtja partnerettevõtjate kohta [võetakse] nende raamatupidamisaruannetest ja muudest, võimaluse korral konsolideeritud andmetest [ja] nendele lisatakse 100% partnerettevõtjaga seotud ettevõtte andmetest, välja arvatud juhul, kui nende andmeid on konsolideerimisel juba arvesse võetud“. Lõpuks olgu märgitud, et niipea kui ilmnes, et kemikaaliameti arvates hõlmas Esseco Groupi konsolideeritud aastaaruanne Essemari andmeid, oli hagejal võimalik mõista, et Esseco Groupi andmete arvessevõtmine 49,9995% ulatuses tähendas esiteks Essemari andmete arvessevõtmist selles ulatuses, milles tema kapital kuulub hagejale ja teiseks Esseco Groupi andmete arvessevõtmist (samuti ulatuses, milles Essemari kapital kuulub hagejale).
39 Seega tuleb hoolimata hageja poolt teise väite raames esitatud argumentidest asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus vastab ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamisnõuetele.
40 Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb faktiliste asjaolude ebaõiget hindamist
41 Hageja väitel eksis kemikaaliamet, asudes seisukohale, et tema ja Esseco Group on partnerettevõtjad. Esseco Groupi andmeid võeti aga arvesse hageja suuruse kindlaksmääramisel. Samas ei olnud hageja väitel Esseco Groupil temaga mingit seost, isegi mitte kaudset. Viidates Itaalia õigusele, millega kohaldatakse soovitust 2003/361, märgib hageja, et Esseco Groupile kuulus suurem osa Essemari kapitalist ja ülejäänud osa kuulus talle. Esseco Groupil ei olnud aga Essemaris selle osanike sõlmitud kirjalike kokkulepete kohaselt häälteenamust. Esseco Group ega Essemar ei teostanud hageja äriühingus hääleõigust. Esseco Groupi andmeid võeti aga arvesse hageja suuruse kindlaksmääramisel. Üksnes Essemari andmeid, mis oli hageja partnerettevõtja, oleks võinud arvesse võtta. Seetõttu ei oleks kemikaaliamet tohtinud hagejat liigitada suurettevõtjaks.
42 Repliigis märkis hageja, et kemikaaliameti vastuväites esitatud tõlgendus on põhjendamatu, isegi kui kõnealuse sätte sõnastuse kohaselt oleks võimalik seda nii käsitleda. Nimelt tooks selline tõlgendus kaasa selliste ettevõtjate andmete arvessevõtmise, kes ei kuulu isegi kaudselt asjaomasele ettevõtjale. Hageja väitel tuleb kõnealuseid sätteid tõlgendada nii, et need tähendavad, et asjaomase ettevõtja andmed tuleb liita osaluse protsendiga proportsionaalselt nende ettevõtjate andmetele, kes kuuluvad asjaomase ettevõtja partneritele või seotud ettevõtjatele, mitte sellise ettevõtja andmetele, kellele omakorda kuuluvad osalused asjaomase ettevõtja partnerettevõtjates või seotud ettevõtjates. Sellisest tõlgendusest hoolimata meenutab hageja, et Esseco Groupile ei kuulu Essemari häälteenamust. Teise võimalusena märgib hageja, et kemikaaliamet eksis tema suuruse kindlaksmääramisel, kui ta otsustas lisada tema andmetele 100% Esseco Groupi andmetest. Kemikaaliamet oleks pidanud piirduma Esseco Groupi andmete liitmisega Essemari andmetele ja siis lisama need hageja andmetele proportsionaalselt vastavalt talle Essemari kapitalis kuuluvale osalusele.
43 Kemikaaliamet ei nõustu hageja argumentidega.
44 Esiteks tuleb märkida, et hageja ei ole vaidlustanud kemikaaliameti järeldust, mille kohaselt on tema ja Essemar „partnerettevõtjad“ soovituse 2003/361 lisa artikli 3 lõike 2 tähenduses.
45 Teiseks vastab tõele, et kemikaaliamet viitas vaidlustatud otsusele lisatud aruandes hageja partnerettevõtjatele, hõlmates nende hulka Esseco Groupi, kuigi see ettevõtja ei olnud hageja partner soovituse 2003/361 tähenduses. Samas ilmneb kemikaaliameti 5. septembri 2013. aasta kirjast, et selles korrati soovituse 2003/361 lisa artikli 6 lõike 3 esimese lõigu sõnastust ja seda sätet käesoleval juhul kohaldati.
46 Kolmandaks ilmneb – vastupidi hageja väidetele – vaidlustatud otsusele lisatud aruandest, et Esseco Groupi andmeid võeti arvesse üksnes proportsionaalselt vastavalt hagejale Essemari kapitalis kuuluvale osalusele. Pealegi möönis hageja repliigis, et selline proportsionaalne lisamine oli võimalik.
47 Neljandaks olgu märgitud seoses hageja argumentidega, et Esseco Groupile ei kuulu Essemari häälteenamust, et need ei põhine ühelgi üksikasjalikul tõendil. Täpsemalt ilmneb kohtuvaidluses välja toodud asjaoludest, et 30. märtsil 2004 otsustasid Esseco Group ja hageja luua ühisettevõtte, see tähendab Essemari, mille kapitalist kuulus mõlemale osalisele pool. Samuti ilmneb 9. novembril 2006 Esseco Group ja hageja sõlmitud kirjalikust kokkuleppest, et esiteks loovutas hageja 0,0005% Essemari osalusest Esseco Groupile ja teiseks kuulub hagejale õigus välja osta 0,0005% Essemari kapitalist. Neist asjaoludest tuleneb, et Esseco Groupile kuulus asjaomaste keemiliste ainete kemikaaliametis registreerimise ajal suurem osa Essemari kapitalist, see tähendab 50,0005%, mida hageja ka kohtuistungil möönis. Lisaks ei ole ühegi tõendi alusel võimalik asuda seisukohale, et Esseco Groupile ei kuulunud Essemari häälteenamust. Asjaolu, et hagejal on õigus välja osta 0,0005% Essemari kapitalist, ei muuda seda järeldust, kuna kõnealust võimalust ei ole kasutatud. Hageja möönis kohtuistungil pealegi, et arvestades, et Essemari osalus kuulub Esseco Groupile, oli tollel formaalselt selle ettevõtja häälteenamus.
48 Viiendaks olgu märgitud seoses hageja pakutud soovituse 2003/361 lisa ja eelkõige selle artikli 6 tõlgendusega, et see ei arvesta sõnade tavalist tähendust ega ole seetõttu vastuvõetav (vt analoogia alusel kohtuotsus 1.10.1998, Ühendkuningriik vs. komisjon, C‑209/96, EU:C:1998:448, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Eespool esitatut silmas pidades ei ole hageja esitatud argumentide alusel võimalik asuda seisukohale, et kemikaaliamet eksis hageja suuruse kindlaksmääramisel.
50 Järelikult tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seega hagi tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
51 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt kemikaaliameti nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Marchi Industriale SpA-lt.
Frimodt Nielsen | Dehousse | Collins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad