ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

5. oktoober 2009

Kohtuasi T-58/08 P

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Anton Pieter Roodhuijzen

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ühine ravikindlustusskeem – Elukaaslase kindlustuskaitse

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 27. novembri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑122/06: Roodhuijzen vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) selle kohtuotsuse tühistamiseks.

Resolutsioon: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista Anton Pieter Roodhuijzeni kohtukulud käesolevas astmes välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Hagi – Ühenduste kohtu pädevus – Piirid – Keeld teha otsus ultra petita

2.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Isikuline kohaldamisala – Ametniku elukaaslane – Mõiste – Ühenduste kohtu pädevus seda mõistet tõlgendada

(Personalieeskirjade artikli 72 lõige 1; VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkt ii)

3.      Ühenduse õigus – Tõlgendamine – Põhimõtted – Autonoomne tõlgendamine – Piirid – Liimesriikide õigusele viitamine teatud juhtudel

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Isikuline kohaldamisala – Ametniku elukaaslane – Mõiste – Personalieeskirjades sätestatud autonoomne mõiste

(Personalieeskirjade artikli 72 lõige 1; VII lisa artikli 1 lõike  punkti c alapunkt i)

1.      Kuna tühistamishagi läbivaatav ühenduste kohus ei või teha otsust ultra petita, ei ole tal õigust hagi põhieset muuta ega omal algatusel tõstatada uusi väiteid, välja arvatud erandlikel juhtudel, kui avalik huvi nõuab kohtu sekkumist. Kuigi poolte määratletud vaidluse raames tuleb ühenduste kohtul otsustada üksnes poolte nõuete üle, ei pea ta piirduma ainuüksi argumentidega, mille pooled on oma väidete toetuseks esitanud, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele.

Kui poolte vahel käib vaidlus ühenduse õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise üle, peab ühenduste kohus vaidluse lahendamiseks kohaldama poolte esitatud faktiliste asjaolude suhtes asjakohaseid õigusnorme. Vastavalt põhimõttele iura novit curia ei kuulu seaduse mõtte kindlaksmääramine selle põhimõtte kohaldamisalasse, mis annab pooltele vabad käed vaidluse eseme määramiseks, ning ühenduste kohus ei ole seega kohustatud tegema pooltele teatavaks, millise tõlgenduse ta kavatseb anda, et pooled saaksid selle kohta oma seisukoha avaldada.

(vt punktid 34−36)

Viited: kohtujurist Léger’ ettepanek Euroopa Kohtu 19. novembri 1998. aasta kohtuasjas C‑252/96 P: parlament vs. Gutiérrez de Quijano y Lloréns (EKL 1998, lk I‑7421, I‑7422, punkt 36); kohtujurist Cosmase ettepanek Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2000. aasta liidetud kohtuasjades C‑174/98 P ja C‑189/98 P: Madalmaad ja van der Wal vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑1, I‑3, punktid 95 ja 96); Euroopa Kohus: 27. september 2004, kohtuasi C‑470/02 P: UER vs. M6 jt (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 69); Euroopa Kohus: 13. juuni 2006, kohtuasi C‑172/05 P: Mancini vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41); Üldkohus: 20. juuni 2007, kohtuasi T‑246/99: Tirrenia di Navigazione jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 102); Üldkohus: 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia vs. Genette (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 72−75)

2.      Avaliku Teenistuse Kohus peab personalieeskirjade artikli 72 lõikes 1 ja VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunktis i osutatud mõistet „vabaabielu” tõlgendama ja kohaldama niivõrd, kui need sätted ei eelda otsust, mis kuulub üksnes asjaomase liikmesriigi pädevusse ja allub selle riigi õiguskorras ette nähtud kohtulikule kontrollile.

Mõiste „vabaabielu” autonoomne tõlgendamine ei mõjuta liikmesriikide ainupädevust isikute perekonnaseisu puudutavas valdkonnas ja sellega kaasnevate hüvitiste kindlaksmääramisel. Kuna antud definitsioon on seotud personalieeskirjade mõistega, peab selle kohaldamisala olema piiratud personalieeskirjadega. See sätestab üksnes teatavate soodustuste andmise, mis personalieeskirjadega on Euroopa ühenduste ametnikele ja teenistujatele ette nähtud, ega avalda mõju liikmesriikidele, kellel on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vabadus otsustada õiguslike skeemide kehtestamine, millega tunnustatakse juriidiliselt muid kooseluvorme peale abielu.

(vt punktid 44, 45 ja 87)

Viited: Euroopa Kohus: 17. aprill 1986, kohtuasi 59/85: Reed (EKL 1986, lk 1283, punktid 13−15); Euroopa Kohus: 1. aprill 2008, kohtuasi C‑267/06: Maruko (EKL 2008, lk I‑1757, punktid 59 ja 73); eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Genette (punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika)

3.      Ühenduse õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt tõlgendada autonoomselt ning selleks tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Sõnaselge viite puudumisel võib ühenduse õiguse kohaldamisel tekkida siiski vajadus viidata liikmesriikide õigusele, kui ühenduste kohus ei leia ühenduse õiguses või ühenduse õiguse üldpõhimõtetes neid elemente, mis võimaldaksid autonoomsel tõlgendamisel määratleda ühenduse sätte tähendust ja ulatust.

(vt punkt 70)

Viited: Euroopa Kohus: 18. jaanuar 1984, kohtuasi 327/84: Ekro (EKL 1984, lk 107, punkt 11); Üldkohus: 18. detsember 1992, kohtuasi T‑43/90: Díaz García vs. parlament (EKL 1992, lk II‑2619, punkt 36); 18. detsember 1992, kohtuasi T‑85/91: Khouri vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2637, punkt 32)

4.      Mis puudutab õigust saada personalieeskirjade artikli 72 lõikes 1 sätestatud ravikindlustushüvitisi, on mõiste „vabaabielu” käsitatav ühise mõistena. Kui võtta arvesse liikmesriikide õigusaktide suurt ebaühtlust selliste õiguslike skeemide kehtestamisel, millega tunnustatakse juriidiliselt erinevaid kooseluvorme peale abielu, ei saa personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c esimeses lauses sätestatud mõistet „ametnik, kes on [registreeritud] püsivas vabaabielus” niisugusel kujul tõlgendada selliselt, et see viitab kõikides liikmesriikides selgelt tunnustatud „registreeritud kooselu” skeemile. Sellest vaatevinklist lähtudes ja liikmesriikide erinevate õigussüsteemide praeguses arengujärgus erineb mõiste „registreeritud kooselu” seega mõistest „abielu”, mille põhiolemus on kõikides liikmesriikides selgelt kindlaks määratud.

Sellest järeldub, et personalieeskirjades sätestatud mõistet „registreeritud kooselu” saab määratleda vaid kõiki personalieeskirjade asjakohaseid sätteid arvesse võttes, eriti personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c toodud tingimustes sisalduvaid asjaolusid arvestades. Kui „registreeritud kooselu” üldtunnustatud mõiste puudub, ei anna selle artikli esimeses lauses esinev pelk viide kooselule asjaomase mõiste määratlemiseks piisavat teavet. Lisaks viitab eespool osutatud esimeses lauses sätestatud termin „registreeritud” teatud formaalsetele nõuetele, mis on personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c sisalduvas esimeses tingimuses täpsustatud ning seega ei saa seda viidet mõista nii, et sellega kehtestatakse „registreerimise” eritingimus või nõutakse abielu eeskujul kooselu „seadusega reguleerimist”.

Peale selle tuleb mõistet „vabaabielu”, mis on tuletatud personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c sisalduvate tingimuste alusel, tõlgendada määruse nr 723/2004 põhjendusest 8 lähtudes, milles ühenduse seadusandja soovis teatud tingimustel laiendada abielupaaridele antavate soodustuste andmist „ametnikele, kes on vabaabielus, mida liikmesriik tunnustab püsiva paarissuhtena”.

Järelikult viitab vabaabielu personalieeskirjade mõttes esiteks kahest isikust koosnevale liidule, jättes välja muude personalieeskirjade sätetega ette nähtud ülalpeetavad isikud, ja teiseks formaalsetele nõuetele, nagu ametliku dokumendi esitamine, millega tõendatakse asjaomaste isikute staatust vabaabielupartneritena, ja teiseks selle dokumendi ametlik tunnustamine asjassepuutuva liikmesriigi poolt.

Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et personalieeskirjade asjakohaste sätete kohaselt saab mõistet „vabaabielu” määratleda nii, et sellel on mõningaid sarnasusi abieluga. Kõnealused sätted ei eelda siiski seda, et „vabaabielu” peab olema abieluga võrdsustatud. Selline nõue tähendaks täiendava tingimuse määramist, mida personalieeskirjades ei ole ette nähtud ning mis võib põhjustada mõne ametniku diskrimineerimist tema vabaabielu ebamäärase vormi tõttu, isegi kui kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt sellist kooselu tunnustatakse ja personalieeskirjades nõutud tingimused on täidetud. Kuigi personalieeskirjades nõutakse „vabaabielu” tunnustamiseks kooselu tõendamist, mida iseloomustab teatav stabiilsus, ei nõuta seal siiski seda, et elukaaslasi seoksid erilised vastastikused õigused ja kohustused. Personalieeskirjades esitatud nõue abieluga sarnasuse kohta tuleneb konkreetselt sellest kooselust ja teatavatest formaalsetest nõuetest.

(vt punktid 73, 75−77, 81−86, 91 ja 96)