EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
3. juuni 2021(*)
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Autoakude ringlussevõtu turg – 2006. aasta koostööteatis – Punkt 26 – Osaline kaitse – Rikkumise raskusastet suurendavad või rikkumise kestust pikendavad lisaasjaolud – Euroopa Komisjonile teadaolevad asjaolud – Trahvisumma vähendamine – Järjestamine vähendamise kohaldamiseks – Ajaline järjestus
Kohtuasjas C‑563/19 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 23. juulil 2019 esitatud apellatsioonkaebus,
Recylex SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa),
Fonderie et Manufacture de Métaux SA, asukoht Brüssel (Belgia),
Harz-Metall GmbH, asukoht Goslar (Saksamaa),
esindajad: avocat M. Wellinger ning Rechtsanwältinnen S. Reinart ja K. Bongs,
apellandid,
teine menetluse pool:
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Szczodrowski, I. Rogalski ja F. van Schaik,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, Euroopa Kohtu asepresident R. Silva de Lapuerta teise koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud A. Kumin, T. von Danwitz (ettekandja) ja P. G. Xuereb,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 3. septembri 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Recylex SA, Fonderie et Manufacture de Métaux SA ja Harz-Metall GmbH paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. mai 2019. aasta otsuse Recylex jt vs. komisjon (T‑222/17, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:356), millega jäeti rahuldamata nende hagi komisjoni 8. veebruari 2017. aasta otsusega C(2017) 900 final, mis käsitleb ELTL artikli 101 kohast menetlust (juhtum AT.40018 – Autoakude ringlussevõtt) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), neile määratud trahvi vähendamise nõudes.
Õiguslik raamistik
Määrus nr 1/2003
2 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 2 esimese lõigu punkt a ja lõige 3 näevad ette:
„2. Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:
a) rikuvad [ELTL] artiklit [101] või [102] […]
[…]
3. Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.“
2002. aasta koostööteatis
3 Komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis“) punkti 23 alapunkti b viimane lõik nägi ette:
„Kui ettevõtja esitab muu hulgas tõendid selliste faktide kohta, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik ja mis mõjutavad otseselt kahtlustatava kartelli tähtsust või kestust, ei võta komisjon neid andmeid arvesse võimalike trahvide määramisel kõnealused tõendid esitanud ettevõtja suhtes.“
2006. aasta koostööteatis
4 Komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; „edaspidi „2006. aasta koostööteatis“), punktides 8, 10 ja 11 ning punkti 12 alapunktis a, mis kuuluvad selle teatise II jakku „Kaitse trahvide eest“, on ette nähtud:
„(8) Komisjon annab kaitse kõikide trahvide eest, mis oleksid muidu määratud ettevõtjale, kes on avaldanud oma osaluse väidetavas [liidu] huve kahjustavas kartellis, kui kõnealune ettevõtja esitab esimesena teavet ja tõendeid, mis komisjoni arvates võimaldavad tal teostada järgmiseid toiminguid:
(a) viia läbi sihipärast kontrolli seoses väidetava kartelliga […];
(b) tuvastada [ELTL artikli 101] rikkumine seoses väidetava kartelliga.
[…]
(10) Punkti 8 alapunkti a kohast kaitset ei anta juhul, kui taotluse esitamise ajal oli komisjonil piisavalt tõendeid, et võtta vastu otsus, mille alusel viia läbi kontroll seoses väidetava kartelliga, või oli komisjon juba viinud läbi sellise kontrolli.
(11) Punkti 8 alapunktis b nimetatud kaitse trahvide eest antakse ainult juhul, kui komisjonil puudusid andmete esitamise ajal piisavad tõendid selleks, et tuvastada [ELTL] artikli [101] rikkumine seoses väidetava kartelli olemasoluga ning ühelegi ettevõtjale ei ole antud punkti 8 alapunkti a alusel tingimuslikku kaitset trahvide eest seoses väidetava kartelli olemasoluga. Trahvide eest kaitse saamise tingimustele vastamiseks peab ettevõtja esitama esimesena väidetava kartelli kohta kinnitavaid tõendeid ning ettevõtja avalduse, mis sisaldab punkti 9 alapunktis a kirjeldatud teavet, mis võimaldavad komisjonil tuvastada [ELTL] artikli [101] rikkumise.
(12) Lisaks punkti 8 alapunktis a, punktides 9 ja 10 või punkti 8 alapunktis b ja punktis 11 sätestatud tingimustele peavad trahvide eest kaitse saamiseks olema igal juhul täidetud järgmised tingimused:
(a) Ettevõtja teeb alates taotluse esitamisest ja kogu haldusmenetluse jooksul tõelist […] täielikku, tihedat ja tõhusat koostööd; […]“.
5 2006. aasta koostööteatise III jaos „Trahvi vähendamine“ asuvad punktid 23–26 on sõnastatud järgmiselt:
„(23) Ettevõtjate puhul, kes avaldavad oma osalemise ühenduse huve kahjustavas väidetavas kartellis, ning kes ei täida II jaos sätestatud tingimusi, võidakse siiski vähendada neile kehtestatava trahvi määra.
(24) Selleks et ettevõtja trahvi saaks vähendada, peab ta esitama komisjonile väidetava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus, ning vastama punkti 12 alapunktides a–c sätestatud tingimustele.
(25) Lisaväärtuse mõiste väljendab seda, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil tõendada väidetava kartelli olemasolu. Hindamisel peab komisjon üldjuhul väärtuslikumaks neid kirjalikke tõendeid, mis pärinevad sellest ajavahemikust, mida faktid käsitlevad, kui tõendeid, mis on pärit hilisemast ajast. Kaudselt seotud tõenditest peetakse üldjuhul väärtuslikumaks kõnealuste faktidega otseselt seotud tõendeid. Tõendite väärtust mõjutab ka see, millisel määral on vaja nende õigsust tõestada muude allikate kaudu, et kõnealuseid tõendeid saaks kasutada teiste juhtumiga seotud ettevõtjate vastu; seega veenvaid tõendeid peetakse väärtuslikumaks kui näiteks avaldusi, mis vajavad täiendavat tõestamist.
(26) Komisjon määrab haldusmenetluse lõpus vastuvõetavas lõplikus otsuses kindlaks mil määral ettevõtjale määratud trahvi võrreldes algse trahviga vähendatakse. Seda tehakse järgmiselt:
– esimene ettevõtja, kes annab olulist lisaväärtust: trahvi vähendatakse 30–50%,
– teine ettevõtja, kes annab olulist lisaväärtust: trahvi vähendatakse 20–30%,
– järgmised ettevõtjad, kes annavad olulist lisaväärtust: trahvi vähendatakse kuni 20%.
Kõigis nimetatud rühmades trahvi vähendamise taseme kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse punktis 24 sätestatud tingimustele vastavate tõendite esitamise aega ja nende lisaväärtust.
Kui trahvi vähendamise taotleja esitab esimesena punkti 25 tähenduses veenvaid tõendeid, mida komisjon kasutab rikkumise raskusastet suurendavate või rikkumise kestust pikendavate lisaasjaolude tuvastamisel, ei võeta neid lisaasjaolusid tõendeid esitanud ettevõtjale trahvi määramisel arvesse.“
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
6 Recylex, Fonderie et Manufacture de Métaux ning Harz-Metall (edaspidi koos „Recylex“) on vastavalt Prantsusmaal, Belgias ja Saksamaal asuvad äriühingud, kes tegutsevad ringlussevõetud plii ja muude toodete tootmise sektoris.
7 Pärast seda, kui 22. juunil 2012 olid Johnson Controls Inc., Johnson Controls Tolling GmbH & Co. KG ja Johnson Controls Recycling GmbH (edaspidi koos „JCI“) esitanud 2006. aasta koostööteatise alusel taotluse trahvide eest kaitse saamiseks, algatati Recylexi, JCI ja kahe muu kontserni, kuhu kuulusid Campine NV ja Campine Recycling NV (edaspidi koos „Campine“) ning Eco-Bat Technologies Ltd, Berzelius Metall GmbH ja Société de traitement chimique des métaux SAS (edaspidi koos „Eco-Bat“), suhtes uurimine seoses kartelliga autoakude jäätmete ostmise sektoris. 13. septembril 2012 andis komisjon JCI‑le tingimusliku kaitse nimetatud koostööteatise punkti 18 alusel.
8 Ajavahemikul 26.–28. septembrini 2012 viis komisjon erinevate asjasse puutuvate ettevõtjate ruumides Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal läbi etteteatamata kontrolle.
9 Eco-Bat ja Recylex esitasid vastavalt 27. septembril 2012 ja 23. oktoobril 2012 taotlused trahvide eest kaitse saamiseks või kui seda ei anta, siis trahvi vähendamiseks, esitades oma taotlustega seoses ettevõtja avaldusi ja dokumentaalseid tõendeid. Campine esitas sama teatise alusel trahvi vähendamise taotluse 4. detsembril 2012.
10 Komisjon alustas 24. juunil 2015 JCI, Recylexi, Eco-Bati ja Campine’i suhtes haldusmenetlust ning edastas neile selle raames vastuväiteteatise. Komisjon tegi Eco-Batile ja Recylexile sama kuupäevaga kirjas teatavaks oma esialgse järelduse, mille kohaselt oli nende ettevõtjate poolt talle edastatud tõenditel oluline lisaväärtus 2006. aasta koostööteatise punktide 24 ja 25 tähenduses, teavitades neid, et ta kavatseb seega vähendada neile määratavat trahvi. Komisjon teatas ka Campine’ile oma kavatsusest tema trahvi mitte vähendada.
11 Vaidlusaluses otsuses, mis tehti 8. veebruaril 2017, tuvastas komisjon, et Recylex, JCI, Campine ja Eco-Bat olid osalenud ELTL artiklit 101 rikkudes autoakude jäätmete ostmise sektori kartellis, mis on käsitatav ühe ja vältava rikkumisena, mis pandi toime ajavahemikus 23. septembrist 2009 kuni 26. septembrini 2012 ning mis seisnes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli hindade kooskõlastamine.
12 Selle otsusega määras komisjon Recylexile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 26 739 000 eurot tema osaluse eest tuvastatud rikkumises ajavahemikul 23. septembrist 2009 kuni 26. septembrini 2012, kusjuures see rikkumine hõlmas mitme liikmesriigi territooriumi, sealhulgas Prantsusmaad.
13 Eeltooduga seoses selgitas komisjon, kuidas ta kohaldab selle rikkumise eest vastutavate ettevõtjate suhtes 2006. aasta koostööteatist.
14 Esimesena andis see institutsioon JCI‑le kaitse trahvide eest selle teatise punkti 8 alapunkti a alusel, olles kindlaks teinud, et selle ettevõtja koostöö täitis teatise punktis 12 ette nähtud tingimused.
15 Teisena leidis komisjon, et Eco-Bat oli esimene ettevõtja, kes esitas olulise lisaväärtusega tõendeid, ning vähendas selle ettevõtja trahvi maksimummääras ehk 50% võrra vastavalt 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu esimesele taandele.
16 Kolmandana vähendas komisjon Recylexile määratud trahvi 30% võrra vastavalt 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu teisele taandele, leides, et Recylex oli olnud teine ettevõtja, kes esitas olulise lisaväärtusega tõendeid, mis puudutasid eelkõige kartelli teket, erinevat konkurentsivastast suhtlust, millest teised ettevõtjad ei olnud teada andnud, Windhagenis 2009. aasta septembris toimunud mitmepoolset kohtumist (edaspidi „Windhageni kohtumine“), mida käsitati rikkumise algusena, ning Recylexi ja tema konkurentide vahelisi telefonivestlusi ja vastastikuseid sõnumeid.
17 Komisjon lükkas tagasi Recylexi argumendid, millega üritati saavutada trahvi vähendamine suuremas ulatuses, vahemikus 30%–50%. Konkreetsemalt leidis komisjon küll, et Recylex oli olnud esimene ettevõtja, kes täpsustas Windhageni kohtumise üksikasju, kuid ta märkis, et need tõendid puudutasid ainult korralduslikke küsimusi ja et ta oli juba Campine’i ruumides läbi viidud kontrolli käigus saanud „veenvaid tõendeid“ selle kohtumise päevakorra ja sisu kohta. Samuti lükkas komisjon tagasi Recylexi argumendi, mille kohaselt oli see ettevõtja esimene, kes esitas tõendeid selle kohta, et kartelli territoriaalne ulatus hõlmas ka Prantsusmaad. Sellega seoses tõi komisjon eriti esile asjaolu, et tal oli juba teavet kartelli geograafilise ulatuse kohta, sealhulgas seoses Prantsusmaaga.
18 Lõpuks, neljandana keeldus komisjon rahuldamast Campine’i trahvisumma vähendamise taotlust.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
19 Recylex esitas 18. aprillil 2017 Üldkohtu kantseleisse ELTL artikli 263 alusel hagiavalduse, milles ta palus vähendada talle vaidlusaluse otsusega määratud trahvi. Hagi põhjendamiseks tugines ta kuuele väitele. Esimene ja teine väide puudutasid 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu väära kohaldamist. Recylex leidis sisuliselt, et talle oleks tulnud anda viidatud lõigus ette nähtud osaline kaitse trahvi eest seoses tõenditega esiteks selle kohta, et rikkumine algas Windhageni kohtumisel (esimene väide), ja teiseks selle kohta, et rikkumise territoriaalne ulatus hõlmas ka Prantsusmaad (teine väide). Recylex leidis neljandas väites, et kuna komisjon ei vähendanud tema trahvi 50% võrra, kohaldas ta vääralt selle teatise punkti 26 esimest lõiku. Ülejäänud kolm Üldkohtus esitatud väidet ei ole apellatsioonkaebuse läbivaatamisel asjakohased.
20 Üldkohus jättis talle esitatud hagi vaidlustatud kohtuotsusega tervikuna rahuldamata.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
21 Recylex palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles jäeti muutmata talle komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses määratud trahv, ning osas, milles temalt mõisteti välja kohtukulud;
– tühistada vaidlusalune otsus osas, milles talle määrati trahv summas 26 739 000 eurot;
– vähendada talle määratud trahvi vastavalt sellele, milliste väidetega nõustutakse; ja
– mõista komisjonilt välja kohtukulud, kaasa arvatud Üldkohtu menetluse kulud.
22 Komisjon palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja Recylexilt.
Apellatsioonkaebuse analüüs
Esimese väite esimene osa ja teine väide
Poolte argumendid
23 Apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 79–99 vastu ja mis käsitleb õigusnormi rikkumist, väidab Recylex, et Üldkohtu arutluskäik ei ole sidus ja selge osas, mis puudutab 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel osalise kaitse andmise suhtes kohaldatavaid õiguslikke kriteeriume.
24 Recylex väidab ka apellatsioonkaebuse teises väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 100–108 vastu, et Üldkohus rikkus õigusnormi nimetatud teatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud osalise kaitse andmise kriteeriumide tõlgendamisel ja kohaldamisel, sest ta leidis, et Recylexil ei olnud õigust sellele kaitsele, kuna komisjon oli juba teadlik faktilistest asjaoludest, mida selle ettevõtja esitatud teave puudutas, ehk esiteks Windhageni kohtumise toimumisest ja teiseks sellest, et kartelli territoriaalne ulatus hõlmas ka Prantsusmaad. Recylex leiab, et tal oli õigus sellele kaitsele, kuna komisjon ei suutnud juba tema valduses olnud tõenditega neid faktilisi asjaolusid õiguslikult piisavalt tõendada. Recylexi hinnangul ei ole asjasse puutuv küsimus, kas komisjon oli nendest faktilisetest asjaoludest varem teadlik või mitte.
25 Recylex märgib selle argumendi toetuseks, et 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu sõnastus erineb 2002. aasta koostööteatise vastavast sättest ehk selle teatise punkti 23 alapunkti b viimasest lõigust, milles on sõnaselgelt viidatud „faktidele, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik“. Seega ei ole kriteerium, kas faktilised asjaolud olid komisjonile teada – mis oli asjakohane 2002. aasta koostööteatise kontekstis –, 2006. aasta koostööteatise puhul enam kohaldatav. Seda arvestades tuleb omavahel võrrelda asjaomase ettevõtja edastatud teabe ja juba komisjoni toimikus olnud teabe tõenduslikku väärtust.
26 Komisjon leiab, et see argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
27 Kõigepealt tuleb märkida, et alates 2006. aasta koostööteatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas 8. detsembril 2006 asendas see 2002. aasta koostööteatise. Sellest tulenevalt asendati 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimane lõik 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõiguga.
28 Selle kohta tuleb märkida, et 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimane lõik nägi ette, et „[k]ui ettevõtja esitab muu hulgas tõendid selliste faktide kohta, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik ja mis mõjutavad otseselt kahtlustatava kartelli tähtsust või kestust, ei võta komisjon neid andmeid arvesse võimalike trahvide määramisel kõnealused tõendid esitanud ettevõtja suhtes“. 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmas lõik näeb ette, et „[k]ui trahvi vähendamise taotleja esitab esimesena […] veenvaid tõendeid, mida komisjon kasutab rikkumise raskusastet suurendavate või rikkumise kestust pikendavate lisaasjaolude tuvastamisel, ei võeta neid lisaasjaolusid tõendeid esitanud ettevõtjale trahvi määramisel arvesse“.
29 Seega, kuigi 2002. aasta koostööteatis viitas sõnaselgelt „faktidele, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik“ ja mis „mõjutavad otseselt kahtlustatava kartelli raskust või kestust“, viitab 2006. aasta koostööteatis „rikkumise raskusastet suurendavatele või rikkumise kestust pikendavatele lisaasjaoludele“.
30 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimast lõiku käsitlevas kohtupraktikas on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et selles sättes ette nähtud osaline kaitse trahvide eest nõuab, et täidetud oleks kaks tingimust: esiteks, et ettevõtja oleks esimene, kes tõendab faktilisi asjaolusid, millest komisjon ei olnud varem teadlik, ja teiseks, et need faktilised asjaolud, mis mõjutavad otseselt kahtlustatava keelatud kokkuleppe raskust või kestust, võimaldaksid komisjonil jõuda rikkumise suhtes uutele järeldustele (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, C‑617/13 P, EU:C:2016:416, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Euroopa Kohus täpsustas, et sõnastus „faktid […], millest komisjon ei olnud […] teadlik“ ei ole kahemõtteline ja see lubab tõlgendada 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimast lõiku kitsalt, piirates seda juhtumitega, kus kartellis osalev äriühing esitab komisjonile rikkumise raskuse või kestuse kohta uut teavet (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, C‑617/13 P, EU:C:2016:416, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et nendele sõnadele antav tähendus peab täitma asjaomase teatise punkti 23 alapunkti b viimase lõiguga taotletud eesmärke, eriti leebema kohtlemise programmi tõhususe eesmärki, kuivõrd selle programmiga soovitakse saavutada rikkumisest teatamine selle toimepanijate endi poolt, selleks et rikkumine kiiresti ja täielikult lõpetada (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, C‑617/13 P, EU:C:2016:416, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et tagada tuleb selle sätte soovitav toime, nimelt, et juhul, kui ettevõtja esitab 2002. aasta koostööteatise alusel trahvide eest täieliku kaitse saamiseks komisjonile esimesena tõendid, mis võimaldavad komisjonil tuvastada ELTL artikli 101 rikkumise toimepanemine, kuid jätab avalikustamata teabe, millest ilmneb, et rikkumine kestis kauem, kui nendest tõenditest näha, motiveeriks trahvide eest osalise kaitse andmine kõiki teisi selles rikkumises osalenud ettevõtjaid olema esimene sellist teavet avalikustama (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, C‑617/13 P, EU:C:2016:416, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Tuleb märkida, et erinevused 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu ja 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimase lõigu sõnastuses ei viita sellele, et Euroopa Kohtu poolt viimati nimetatud sättele antud kitsast tõlgendust ei saaks kohaldada 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu suhtes. Täpsemalt, asjaolu, et 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimases lõigus kasutatud sõnastus „faktid, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik“, jäeti teadlikult 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandasse lõiku üle võtmata, ei õigusta selle punkti 26 kolmanda lõigu teistsugust tõlgendust.
35 Nimelt tuleneb 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandast lõigust, et osalise kaitse saamiseks peab asjaomane ettevõtja esitama komisjonile tõendeid rikkumise raskusastet suurendavate või rikkumise kestust pikendavate lisaasjaolude kohta. Tegemist on asjaoludega, mis täiendavad neid või lisanduvad neile, millest komisjon on juba teadlik ja mis muudavad komisjoni tuvastatud rikkumise sisulist või ajalist ulatust. Osalise kaitse trahvide eest saab anda üksnes seoses asjaoludega, mis laiendavad rikkumise algseid piire.
36 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 õigesti märkis, ei muuda 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu sõnastus osalise kaitse loogikat, nagu seda tõlgendati kohtupraktikas 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimase lõigu sõnastusest lähtudes.
37 Neil asjaoludel tuleb 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandat lõiku tõlgendada nii, et selles peetakse silmas juhtumeid, kus kartellis osalenud äriühing esitab komisjonile veenvaid tõendeid, võimaldades tal tuvastada uusi faktilisi asjaolusid rikkumise raskuse või kestuse kohta, välistades aga juhtumid, mil äriühing piirdub sellega, et ta esitab teavet, mis aitavad tõendada rikkumise olemasolu.
38 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 59–62 sisuliselt rõhutas, kinnitab seda tõlgendust 2006. aasta koostööteatise punkti 26 ülesehitus. Nimelt, mis puudutab komisjonile juba teada olevaid faktilisi asjaolusid, siis võib vastavalt viidatud punkti 26 esimesele lõigule, koostoimes selle teatise punktidega 24 ja 25, trahvisummat vähendada juba olulise lisaväärtusega tõendite esitamise eest. Seega tuleb punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud osaline kaitse anda ettevõtjale, kes esitab tõendeid uute asjaolude kohta, millest komisjon ei olnud varem teadlik.
39 Viimaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 63, on selline tõlgendus kooskõlas ka 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus sätestatud osalise kaitse reegli eesmärgiga, mis on identne varem 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimase lõiguga taotletud eesmärgiga, mida selgitatakse käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33. Punkti 26 kolmanda lõigu eesmärk on julgustada ettevõtjaid tegema komisjoniga täielikku koostööd, isegi kui neile ei ole antud tingimuslikku kaitset 2006. aasta koostööteatise punkti 8 alusel. Nimelt, kui 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud reegel puuduks, võiks neid ettevõtjaid ohustada see, et esitades tõendeid, mis mõjutavad rikkumise kestust või raskust ja millest komisjon ei olnud varem teadlik, suureneb trahv, mis neile võidakse määrata.
40 Selles kontekstis, nagu rõhutas ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, tuleb meenutada, et tõlgendades 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimast lõiku, on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kui ettevõtja esitatud teave puudutab asjaolusid, mis olid komisjonile juba varem teada, tuleb ettevõtja esitatud osalise kaitse saamise taotlus rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja võrrelda selle teabe ja teiste isikute varem esitatud teabe tõenduslikku väärtust (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 81). See järeldus kehtib ka 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu kontekstis tõendite kohta, mis ei puuduta „lisaasjaolusid“ viimati nimetatud sätte tähenduses.
41 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud nõuete tõlgendamisel ja kohaldamisel ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kuna komisjon oli juba teadlik Windhageni kohtumise asetleidmisest ja kartelli territoriaalsest ulatusest enne seda, kui Recylex esitas oma osalise kaitse taotluse.
42 Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 23 kirjeldatud Recylexi etteheidet seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79–99 esitatud Üldkohtu arutluskäigu sidususe ja selguse puudumisega, siis piisab, kui märkida – nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 46–56 –, et Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides õiguslikult piisavalt põhjendused, mis õigustasid osalise kaitse andmisest keeldumist koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel.
43 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa ja teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimese väite teine ja kolmas osa
Poolte argumendid
44 Recylex väidab apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas, et Üldkohus moonutas ilmselgelt Campine’i töötaja omakäelisi märkmeid, mis võeti ära selle ettevõtja ruumides läbi viidud kontrolli käigus, kui neid lugeda koos JCI 22. juuni 2012. aasta trahvide eest kaitse saamise taotluse kontekstis esitatud teabega, sest Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et need tõendid võimaldasid komisjonil õiguslikult piisavalt kindlaks teha Windhageni kohtumise toimumise ja määratleda selle kohtumise kuupäeva rikkumise alguskuupäevana. Esiteks väidab Recylex, et JCI esitatud teave ei viita mingil moel konkurentsivastasele kohtumisele või teabevahetusele, mis oleks toimunud 2009. aasta septembris, ega ka sellele, et kartell sai alguse sellel konkreetsel hetkel. Teiseks märgib Recylex, et need omakäelised märkmed viitasid kuupäevale, mis erineb komisjoni poolt aluseks võetud kuupäevast, nimelt 24. septembrile 2009, mitte 23. septembrile 2009, et need märkmed ei anna mingit teavet sellel kohtumisel osalejate või selle laadi kohta, ning lõpuks, et Campine eitas kogu haldusmenetluse käigus pidevalt nende märkmete konkurentsivastast sisu.
45 Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas väidab Recylex, et Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et komisjon on kohustatud tõendama rikkumisena käsitatavate faktiliste asjaolude esinemist. Campine’i töötaja omakäelised märkmed, isegi kui neid lugeda JCI esitatud teabe kontekstis, ei ole täpsed ega üksteist toetavad tõendid Windhageni kohtumisel toime pandud rikkumise kohta. Järeldades, et need märkmed võimaldasid komisjonil õiguslikult piisavalt tõendada selle kohtumise asetleidmist, rikkus Üldkohus tõendamiskohustuse norme.
46 Komisjon leiab, et Recylexi esitatud argumendid on esiteks vastuvõetamatud, kuna need on käsitatavad tõendite uuesti läbivaatamise nõudena, ja teiseks põhjendamatud.
Euroopa Kohtu hinnang
47 Ilma et tuleks analüüsida küsimust, kas Recylexi argumendid on käsitatavad tõendite uuesti läbivaatamise nõudena või mitte, ning otsustada sellest tulenevalt, kas see nõue on vastuvõetav, tuleb märkida, et Recylex tugines vaidlustatud kohtuotsuse ja eelkõige selle punktide 85–97 ilmselgelt väärale tõlgendusele, kuna see eeldab, et Üldkohus oleks võtnud seisukoha küsimuses, kas Campine’i ruumides toimunud kontrolli käigus ära võetud omakäelised märkmed, lugedes neid koos varem JCI esitatud teabega, olid iseenesest piisavad, et nende alusel õiguslikult piisavalt tuvastada Windhageni kohtumise kui rikkumise alguse kuupäev ja sisu.
48 Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 81–84 sisuliselt märkis, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 93–97 ilmselgelt, et Üldkohus piirdus seisukohaga, et need omakäelised märkmed, lugedes neid koos JCI esitatud teabega, võimaldasid komisjonil teada saada Windhageni kohtumise toimumisest ja selle konkurentsivastasest laadist. Vastupidi Recylexi väidetule ei väljendanud Üldkohus mingit seisukohta küsimuses, kas need märkmed üksi võimaldavad õiguslikult piisavalt tõendada selle koosoleku toimumise kuupäeva ja sisu.
49 Selle kohta tuleb rõhutada, et Recylex ei vaidle oma apellatsioonkaebuses vastu sellele, et omakäelised märkmed ja JCI esitatud teave võimaldasid komisjonil Windhageni kohtumise toimumisest teada saada.
50 Kuigi Recylex kinnitab, et Üldkohus oleks pidanud võrdlema juba komisjoni käsutuses olnud tõendeid Recylexi esitatud tõenditega ja järeldama selle võrdluse tulemusena, et tõendid, mis komisjonil olid Recylexi osalise kaitse taotluse esitamise ajal, ei oleks võimaldanud tal õiguslikult piisavalt tõendada selle kohtumise toimumist ja sisu, tuleb siiski täheldada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97, et Recylexi sellekohased argumendid olid tulemusetud. Käesoleva kohtuotsuse punktis 40 esitatud põhjustel on Üldkohtu selline järeldus põhjendatud, kuna selline võrdlus ei olnud nõutav.
51 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuse esimese väite teine ja kolmas osa on ilmselgelt põhjendamatud, mistõttu tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 43 esitatud kaalutlusi arvestades esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide
Poolte argumendid
52 Recylexi kolmanda väite kohaselt, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 136–154 vastu, rikkus Üldkohus õigusnormi 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu kohaldamisel, kuna ta leidis, et selle teatise sõnastus ega ülesehitus ei toeta tõlgendust, mille kohaselt juhul, kui kaks ettevõtjat esitavad olulise lisaväärtusega tõendeid, võtab teisena niisuguseid tõendeid esitanud ettevõtja esimese koha, kui esimese koostöö ei vasta selle teatise punkti 12 nõuetele. Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153, et komisjon keeldus põhjendatult Recylexi trahvi vähendamisest 30–50% võrra nimetatud teatise punkti 26 esimese lõigu esimese taande alusel, kuigi Recylexi hinnangul rikkus Eco-Bat oma koostöökohustust, esitades vaid ebatäielikku ja eksitavat teavet tuvastatud rikkumisega hõlmatud territooriumide kohta.
53 Recylexi arvates tuleneb 2006. aasta koostööteatise sõnastusest, ülesehitusest ja eesmärkidest, et ettevõtja, kelle koostöö ei täida selle teatise punktis 12 ette nähtud tingimusi, tuleb nimetatud teatise punkti 26 esimeses lõigus sätestatud järjestusest välja jätta, mistõttu ei teki küsimust, mitmes koht talle selles järjestuses tuleks anda.
54 Komisjon väidab, et kolmas väide ei ole põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
55 2006. aasta koostööteatise punkti 24 kohaselt peab ettevõtja selleks, et tal oleks õigus trahvi vähendamisele, nagu on ette nähtud selle teatise punkti 26 esimeses lõigus, esitama komisjonile väidetava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus, ning vastama selle teatise punktis 12 sätestatud kumulatiivsetele tingimustele, mis tähendab eelkõige tõelist, täielikku, pidevat ja kiiret koostööd kogu haldusmenetluse käigus.
56 Nii võidakse keelduda ettevõtja trahvi vähendamisest, kui ta ei käitu viisil, mis vastab selle teatise punkti 12 nõuetele. Kuid asjaolu, et ettevõtja trahv jäetakse vähendamata, ei saa kaasa tuua seda, et ettevõtjad, kes esitavad olulise lisaväärtusega tõendeid hiljem, võivad koostööteatise punkti 26 esimeses lõigus määratletud ajalises järjestuses tema asemele astuda.
57 Sellega seoses tuleb märkida, et 2006. aasta koostööteatise ükski säte ei näe ette ümberjärjestamist, millele Recylex käesolevas asjas tugineb. Selle teatise punkti 26 esimese lõiguga on kehtestatud üksnes ajaline kriteerium ning see määrab kindlaks trahvi vähendamise vahemikud, mis sõltuvad üksnes ajalisest järjekorrast, milles asjaomased ettevõtjad komisjonile olulise lisaväärtusega tõendeid esitavad. Samuti ei ole seda laadi ümberjärjestamist ette nähtud ühegi selle teatise punktides 23, 24, 29 ja 30 mainitud asjaolu puhul. Selles osas ei anna nende punktide sõnastus ega 2006. aasta koostööteatise ülesehitus teisele ettevõtjale, st Recylexile õigust astuda esimesena nimetatud ettevõtja, st Eco-Bati asemele põhjusel, et viimane ei ole täitnud selle teatise punktis 12 kehtestatud tingimusi.
58 Lisaks ei saa Recylexi pooldatavat vastupidist tõlgendust põhjendada leebema kohtlemise programmide eesmärgile tuginedes, kuivõrd nendega – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 märkis – soovitakse luua kartellides ebakindluse õhustik, et julgustada nendest komisjonile teatama (vt selle kohta 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus DHL Express (Italy) ja DHL Global Forwarding (Italy), C‑428/14, EU:C:2016:27, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb nimelt julgustada ettevõtjaid tegema uurimise käigus komisjoniga võimalikult kiiret ja tõhusat koostööd. Kui lubada koostööd mitte kõige kiiremini teinud ettevõtjate ümberjärjestamist seetõttu, et mõni muu ettevõtja ei täitnud 2006. aasta koostööteatise punktis 12 sätestatud nõudeid, ei teeniks see keelatud kokkulepete kiirema lõpetamise eesmärki, mida selle teatisega saavutada soovitakse.
60 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–154, et Recylexil ei olnud õigust trahvi kõige kõrgemamääralisele vähendamisele vahemikus 30–50%, kuna vaidlusaluse otsuse kohaselt oli ta alles teine ettevõtja, kes andis olulise lisaväärtusega tõendeid 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu teise taande tähenduses.
61 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
62 Kuna Recylexi apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud kolmest väitest ei saa ühegagi nõustuda, tuleb see kaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
63 Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
64 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Recylex on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Recylexilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Recylex SA-lt, Fonderie et Manufacture de Métaux SA-lt ja Harz-Metall GmbH-lt.
Allkirjad