Kohtuasi T‑397/13
(avaldamine väljavõtetena)
Tilly-Sabco
versus
Euroopa Komisjon
Põllumajandus – Eksporditoetus – Kodulinnuliha – Rakendusmäärus, millega toetus määratakse kindlaks summas 0 eurot – Tühistamishagi – Üldkohaldatav akt, mis ei vaja rakendusmeetmeid – Otsene puutumus – Vastuvõetavus – Määruse (EL) nr 182/2011 artikli 3 lõige 3 – Põhjendamiskohustus – Määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 164 lõige 3 – Õiguspärane ootus
Kokkuvõte – Üldkohtu (viies koda) 14. jaanuari 2016. aasta otsus
1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Mõiste „üldkohaldatav akt“ – Kõik üldaktid peale seadusandlike aktide – Komisjoni määrus, millega kehtestatakse kodulinnuliha eksporditoetused – Hõlmamine
(ELTL artikli 263 neljas lõik; komisjoni määrus nr 689/2013)
2. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud –Üldkohaldatavad aktid – Aktid, mis ei vaja rakendusmeetmeid ja puudutavad hagejat otseselt – Mõiste „otsene puutumus“ – Kriteeriumid – Komisjoni määrus, millega kehtestatakse kodulinnuliha eksporditoetused – Külmutatud kanade ekspordiga tegeleva äriühingu hagi – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 263 neljas lõik; komisjoni määrus nr 689/2013)
3. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud –Üldkohaldatavad aktid – Aktid, mis ei vaja rakendusmeetmeid ja puudutavad hagejat otseselt – Mõiste „rakendusmeetmed“ – Õiguskaitsevahendid selliste aktide vaidlustamiseks
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
4. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Üldkohaldatavad aktid – Aktid, mis ei vaja rakendusmeetmeid ja puudutavad hagejat otseselt – Mõiste „rakendusmeetmed“ – Kriteeriumid – Komisjoni määrus, millega kodulinnuliha eksporditoetus määratakse kindlaks summas 0 eurot – Akt, mis ei vaja rakendusmeetmeid
(ELTL artikli 263 neljas lõik; komisjoni määrus nr 689/2013)
5. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile rakendusaktide vastuvõtmiseks antud rakenduspädevus – Liikmesriikide esindajatest koosneva komitee poolne kontroll – Konsulteerimismenetlus – Rakendusakti eelnõu esitamise tähtaeg – Võimalus teha erand – Eelnõu esitamine nimetatud komitee koosoleku ajal – Lubatavus – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 182/2011, artikli 3 lõike 3 teine lõik; nõukogu määrus nr 1234/2007, artikkel 195)
6. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile rakendusaktide vastuvõtmiseks antud rakenduspädevus – Liikmesriikide esindajatest koosneva komitee poolne kontroll – Konsulteerimismenetlus – Kokkukutsumise tähtaeg – Kiireloomulisus – Kohtulik kontroll – Piirid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 182/2011, artikli 3 lõike 3 teine lõik; nõukogu määrus nr 1234/2007, artikkel 195)
7. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Delegeerimine – Institutsioonides spetsiifilisel ametikohal olevale isikule antud volitus või edasidelegatsioon – Sellel ametikohal oleva isiku vahetumine – Mõju puudumine volituse või edasidelegatsiooni kehtivusele
(komisjoni kodukord, artiklid 13 ja 14)
8. Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Eksporditoetused – Summa kindlaksmääramine – Asjaomaste toodete puhul esimest korda kindlaksmääramine summas 0 eurot– Lubatavus
(nõukogu määrus nr 1234/2007, artikli 164 lõige 3; komisjoni määrus nr 689/2013)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 30–32)
2. Ei ole mingit põhjust tõlgendada üldkohaldatavate aktide puhul ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda hüpoteesi raames nõutava otsese puutumuse mõistet erinevalt sellest, kuidas seda mõistet tõlgendatakse ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise hüpoteesi raames, st nii, et tegemist peab olema aktidega, mis puudutavad otseselt ja isiklikult füüsilist või juriidilist isikut. Otsese puutumuse tingimus nõuab esiteks, et vaidlusalune meede avaldaks otsest mõju eraõigusliku isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, kuna meetme rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid vaidlustatud õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.
Kuivõrd tegemist on hagiga, mis esitati määruse nr 689/2013 peale, millega kodulinnuliha eksporditoetused määratakse kindlaks summas 0 eurot, mõjutab see määrus õiguslikult otseselt külmutatud kanade ekspordiga tegeleva äriühingut, kuivõrd viimane ei saa enam nullist suuremas summas eksporditoetust. Kuna vaidlustatud määruses määrati eksporditoetused kindlaks summas 0 eurot, siis ei jäta see toetusi määravatele siseriiklikele ametiasutustele selles osas mitte mingit kaalutlusõigust. Isegi kui siseriiklik ametiasutus määraks eksporditoetuse, oleks selle summaks automaatselt 0 eurot, sest vaidlustatud määrus ei jäta siseriiklikele ametiasutustele mingisugust kaalutlusõigust, mis võimaldaks neil määrata eksporditoetuse kindlaks nullist suuremas summas. Vaidlustatud määrus puudutab seega otseselt hagejat.
(vt punktid 34–37)
3. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 39–41)
4. Võttes arvesse ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda hüpoteesi sõnastust saavad rakendusmeetmed selle sätte tähenduses olla ainult need meetmed, mille liidu organid või asutused ja siseriiklikud ametiasutused tavaliselt võtavad. Kui liidu organid või asutused ja siseriiklikud ametiasutused ei võta tavaliselt ühtegi meedet üldkohaldatava akti rakendamiseks ja sellele konkreetsete tagajärgede andmiseks iga asjaomase ettevõtja suhtes, ei vaja see üldkohaldatav akt rakendusmeetmeid. ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda hüpoteesi sõnastuse kohaselt ei piisa sellest, kui üldkohaldatav akt võib vajada rakendusmeetmeid, vaid ta peab neid vajama. Ei piisa sellest, kui ettevõtjal on võimalik kohustada kunstlikult ametiasutust võtma meedet, mida on võimalik vaidlustada, sest selline meede ei kujuta endast meedet, mida üldkohaldatav akt vajab.
Seoses määruse nr 689/2013 (millega kehtestatakse kodulinnuliha eksporditoetused) peale esitatud hagiga ei tule selle väljaselgitamiseks, kas vaidlustatud määrus vajab rakendusmeetmeid, lahendada mitte küsimus, kas miski ei takista asjaomastel ettevõtjatel taotleda eksporditoetuse eelkinnitust sisaldavat ekspordilitsentsi, vaid küsimus, kas tavaliselt ettevõtjad sellise taotluse esitavad. Võttes arvesse seda, et ekspordilitsentsi saamine ei ole kohustuslik ning et nende eksporditoetuste summa, mida võidakse määrata, oleks igal juhul 0 eurot, ei esitaks asjaomased ettevõtjad tavaliselt siseriiklikele ametiasutustele eksporditoetuse eelkinnitust sisaldavate ekspordilitsentside taotlusi. Kui ei esitata selliseid taotlusi, ei võta siseriiklikud ametiasutused ühtegi meedet määruse nr 689/2013 rakendamiseks. Siseriiklikud ametiasutused ei võta seega tavaliselt selliseid meetmeid. Seega ei saa olema ühtegi meedet, mis täpsustaks, millised tagajärjed on sellel määrusel erinevatele asjaomastele ettevõtjatele. See, et ekspordilitsentsi taotlus esitatakse siseriiklikule ametiasutusele ainult selleks, et tekiks võimalus pöörduda kohtusse, tähendab, et seda taotlust tavaliselt ei esitata. Kuivõrd siseriiklikul ametiasutusel ei ole muud võimalust, kui määrata eksporditoetus summas 0 eurot, ei saa eksportijal neil tingimustel olla mingit huvi selle vastu, et siseriiklik ametiasutus määraks toetuse, välja arvatud juhul, kui eesmärk on saavutada kunstlikult sellise meetme võtmine, mida on võimalik vaidlustada. Sellest tulenevalt ei vaja määrus nr 689/2013 rakendusmeetmeid.
Seda järeldust ei sea kahtluse alla argument, mille kohaselt oleks paradoksaalne seada hagi vastuvõetavus sõltuvusse toetuse summast ning asuda seisukohale, et kui toetused määratakse kindlaks summas 0 eurot, ei vaja määrus rakendusmeetmeid, samas kui juhul, kui toetused määratakse kindlaks nullist suuremas summas, on vaidlustatav akt siseriiklikul tasandil määrust rakendav akt.
Nimelt tuleb küsimust, kas üldkohaldatav akt vajab rakendusmeetmeid, uurida kõiki juhtumi asjaolusid arvesse võttes. Selle hindamiseks, kas üldkohaldatav akt vajab rakendusmeetmeid, tuleb lähtuda selle isiku olukorrast, kes hagi esitamise õigusele tugineb. Seega on võimalik, et teatavad ettevõtjad võivad Üldkohtus konkreetse määruse vaidlustada, sest see puudutab neid otseselt ega vaja nende suhtes rakendusmeetmete võtmist, samas kui see vajab rakendusmeetmeid teiste ettevõtjate suhtes. Veelgi õigem on see, et ei ole välistatud, et määrus, millega toetused määratakse kindlaks summas 0 eurot, ei vaja rakendusmeetmeid, samas kui neid vajab sarnane määrus, millega toetused määratakse kindlaks nullist suuremas summas.
(vt punktid 43–45, 53, 54, 58 ja 62–65)
5. Määruse nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) artikli 3 lõikega 3 ei ole põhimõtteliselt vastuolus, kui rakendusmääruse eelnõu esitatakse määruse nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid) artiklis 195 ette nähtud korralduskomitee koosoleku ajal. Määruse nr 182/2011 artikli 3 lõike 3 teise lõigu esimene lause näeb ette, et rakendusakti eelnõu esitamise ja korralduskomitee koosoleku vahele peab jääma vähemalt 14 päeva; sellest tähtajast tuleb kinni pidada, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel. Seega on võimalik mitte järgida nõuet, et määruse eelnõu tuleb esitada 14 päeva enne korralduskomitee koosolekut, ning ilma et määruses nr 182/2011 oleks ette nähtud miinimumtähtaeg, millest peaks kinni pidama. Määruse nr 182/2011 artikli 3 lõike 3 teise lõigu esimese lause lõpus kasutatud väljendi „välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel“ tõttu ei keela see esimene lause esitada määruse eelnõu koosoleku ajal.
Tõlgendades määruse nr 182/2011 artikli 3 lõike 3 teises lõigus kasutatud sõnastust, mille kohaselt korralduskomitee liikmetel peab olema varane võimalus eelnõu läbi vaadata, tuleb lähtuda asjaolust, et selle sama sätte kohaselt peab tähtaeg olema proportsionaalne. Sõna „varane“ kasutamine ei tähenda tingimata seda, et määruse eelnõu tuleb korralduskomiteele esitada enne koosolekut. Kui mõne minuti või vastavalt olukorrale mõne veerandtunni pikkune tähtaeg on asjaoludega arvestades proportsionaalne, tuleb määruse eelnõu sellist esitamist käsitada varase esitamisena määruse nr 182/2011 artikli 3 lõike 3 teise lõigu kolmanda lause tähenduses.
(vt punktid 85, 86, 90 ja 91)
6. Määruse nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) artikli 3 lõike 3 teise lõigu teise lause sõnastusest tuleneb, et selle küsimuse kiireloomulisuse kohta, mille määruse nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid) artiklis 195 ette nähtud korralduskomitee peab läbi vaatama, teeb otsuse komitee eesistuja ja seega komisjoni esindaja. Liidu kohtu kontroll piirdub selle väljaselgitamisega, kas on tehtud ilmselge hindamisviga või kuritarvitatud võimu.
(vt punkt 114)
7. Volitust või edasidelegatsiooni ei anta mitte füüsilisele isikule, vaid teataval ametikohal olevale isikule, st komisjoni liikmele, kes vastutab teatava konkreetse valdkonna eest, või konkreetse peadirektoraadi peadirektorile. Seega jääb see kehtima ka siis, kui ametikohta täitev isik vahetub. Sellest tuleneb, et ei ole vaja, et komisjoni töökord näeks sõnaselgelt ette, et edasidelegeerimine jääb kehtima ka pärast seda, kui volitatava või volitaja isik on muutunud. Nimelt on volituste või edasidelegeerimise kasutamise võimalus ette nähtud selleks, et võtta komisjoni kolleegiumilt või asjaomaselt komisjoni liikmelt selliste otsuste tegemise koorem, mis ei vaja kolleegiumi või asjaomase komisjoni liikme sekkumist. Otsusega anda volitus või delegeerida edasi, soovitakse jaotada pädevus komisjoni raames ja tegemist ei ole konkreetsele füüsilisele isikule usalduse väljendamisega. Kui just ei ole tehtud konkreetset vastupidist otsust, ei anta ühtegi pädevust ad personam.
(vt punktid 202 ja 203)
8. Eksporditoetuste summa kindlaksmääramisel komisjoni poolt ei tähenda asjaolu, et see määrati asjaomaste toodete puhul esimest korda kindlaks summas 0 eurot, automaatselt seda, et komisjon on kõrvale kaldunud oma tavalisest toimimisviisist. Eksporditoetuste summa muutmine on omane toetuste korrapärase ajavahemiku järel kindlaksmääramise süsteemile, mistõttu samad põhjendused võivad olla asjakohased väga erineva suurusega eksporditoetuste korral.
(vt punkt 245)