ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

5. juuli 2012(*)

EAGGF – Tagatisrahastu – Rahastamisest välja jäetud kulutused – Puu‑ ja köögiviljad – Maaelu areng – Maksetähtaegadest kinni pidamata jätmine – Euroopa Kohtu otsuse täitmine – Kohtuotsuse seadusjõud – 24‑kuuline tähtaeg – Proportsionaalsuse põhimõte

Kohtuasjas T‑86/08,

Kreeka Vabariik, esindajad: V. Kontolaimos, S. Charitaki ja M. Tassopoulou, hiljem M. Tassopoulou, I. Chalkias ja K. Tsagkaropoulos,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindaja: H. Tserepa-Lacombe, keda abistas advokaat P. Katsimani,

kostja,

mille ese on nõue tühistada 20. detsembri 2007. aasta otsus 2008/68/EÜ, mille järgi ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust (ELT 2008, L 18, lk 12), osas, milles see puudutab teatavaid Kreeka Vabariigi tehtud kulutusi,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees L. Truchot, kohtunikud M. E. Martins Ribeiro ja H. Kanninen (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades kirjalikus menetluses ja 22. juuni 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Ühenduste Komisjon arvas 20. detsembri 2007. aasta otsusega 2008/68/EÜ, mille järgi ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust (ELT 2008, L 18, lk 12; edaspidi „vaidlustatud otsus”), ühenduse rahastamisest muu hulgas välja teatavad kulutused, mis Kreeka Vabariik oli teinud puu- ja juurvilja‑ ning maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmete sektorites ja finantsauditi valdkonnas.

2        Käesolev hagi käsitleb järgmisi finantskorrektsioone:

–        2% suurune kindlamääraline korrektsioon aastatel 1998 ja 1999 tsitrusviljade töötlemiseks ettenähtud abi summalt, kogusummas 345 259,93 eurot, põhjendusega „puudulik kontroll – tšekkide alusel sooritatud maksed vähendavad läbiviidud kontrollimiste kvaliteeti”;

–        5% suurune kindlamääraline korrektsioon seoses maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmetega aastatel 2003 ja 2004, kogusummas 1 331 047 eurot, põhjendusega „ristkontroll ei ole päris rahuldav”;

–        ühekordne korrektsioon seoses hilinenud väljamaksetega aastal 2004 summas 5 279 881,28 eurot.

1.     Finantskorrektsioon, mida kohaldati sektoris „Puu- ja juurviljad – tsitrusviljade töötlemine” aastatel 1998 ja 1999 tehtud kulutusele

3        Ajavahemikel 23.–26. veebruar 1999 ja 22.–24. märts 1999 kontrollisid komisjoni talitused kulutusi, mida Kreeka Vabariik tegi aastatel 1998 ja 1999 sektoris „Puu- ja juurviljad – tsitrusviljade töötlemine”.

4        Oma kontrollimiste tulemustest teatas komisjon Kreeka Vabariigile 16. augusti 1999. aasta kirjaga. Kreeka Vabariik vastas sellele 1. oktoobril 1999.

5        27. jaanuaril 2000 kutsus komisjon Kreeka Vabariigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mis toimusid 12. aprillil 2000. Komisjon saatis nende läbirääkimiste protokolli Kreeka Vabariigile 16. juuni 2000. aasta kirjaga. Kreeka Vabariik esitas oma märkused 21. juuli 2000. aasta kirjaga.

6        Kreeka Vabariik pöördus 6. detsembril 2001 lepitusorgani poole, kes andis oma arvamuse 25. aprillil 2002.

7        Komisjon tegi oma lõpliku seisukoha Kreeka Vabariigile teatavaks 24. juuni 2002. aasta kirjaga.

8        Komisjon võttis 5. novembril 2002 vastu otsuse 2002/881/EÜ, mille järgi ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud EAGGF‑i tagatisrahastust (ELT L 306, lk 26).

9        Kreeka Vabariik esitas otsuse 2002/881 peale tühistamishagi, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 3. jaanuaril 2003, vaidlustades selle otsuse osas, milles sellega nähakse ette finantskorrektsioonid esiteks puu- ja köögiviljasektoris 2 438 896,91 euro suuruses summas eelarveaastate 1997–2001 eest, teiseks veisekarjakasvatuse lisatasude valdkonnas 11 352 868 euro suuruses summas eelarveaastate 1999–2001 eest ning kolmandaks lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasude valdkonnas 22 969 271 euro suuruses summas eelarveaastate 1998–1999 eest.

10      Euroopa Kohus tühistas otsuse 2002/881 7. juuli 2005. aasta otsusega kohtuasjas C‑5/03: Kreeka vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5925, edaspidi „7. juuli 2005. aasta kohtuotsus”) osas, milles see jätab ühenduse rahastamise alt välja 2 438 896,91 euro suuruse summa, mis vastab 2% puu- ja köögiviljasektoris tehtud kulutustest.

11      Komisjon saatis 10. aprillil 2006 Kreeka Vabariigile kutse uutele kahepoolsetele läbirääkimistele, mis toimusid 11. mail 2006. Komisjon edastas nende läbirääkimiste protokolli Kreeka Vabariigile 2. juuni 2006. aasta kirjaga. Kreeka Vabariik esitas oma märkused 13. juulil 2006.

12      Komisjon pani 2. veebruari 2007. aasta kirjas Kreeka Vabariigile ette kohaldada tema suhtes finantskorrektsiooni üksnes alusel, et täiendava kontrolli läbiviimine on võimatu.

13      Lepitusorgani 17. juuli 2007. aasta arvamuse järel tegi komisjon 14. augusti 2007. aasta kirjaga Kreeka Vabariigile teatavaks nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13) artikli 5 lõike 2 punkti c ja nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 3/25, lk 414) artikli 7 lõike 4 alusel kujundatud lõpliku seisukoha, mis kajastub komisjoni 3. septembri 2007. aasta kokkuvõtliku aruande, mis käsitleb Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kontrollimise tulemusi (edaspidi „kokkuvõtlik aruanne”), punktis 4.3.5.

2.     Finantskorrektsioon, mida kohaldati maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmete sektoris aastatel 2003 ja 2004 tehtud kulutusele

14      Komisjoni talitused kontrollisid 28. veebruarist kuni 4. märtsini 2005 Kreekas maaelu arengu tagamisega kaasnevaid meetmeid, mis puudutavad „põllumajanduse keskkonnapoliitikat” ja „põllumajandusmaade metsastamist”.

15      Komisjon tegi 4. juuli 2005. aasta kirjaga Kreeka Vabariigile teatavaks oma kontrollimiste tulemused. Kreeka Vabariik vastas 5. septembri 2005. aasta kirjaga.

16      Komisjon kutsus 19. jaanuari 2006. aasta kirjaga Kreeka Vabariigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mis toimusid 21. veebruaril 2006. Nende kahepoolsete läbirääkimiste protokoll edastati Kreeka Vabariigile 28. märtsil 2006. Kreeka Vabariik esitas oma märkused 28. aprilli 2006. aasta kirjas.

17      Komisjon tegi 3. oktoobri 2006. aasta kirjaga Kreeka Vabariigile ametlikult teatavaks kavandatud korrektsiooni hinnangulise summa ehk 1 331 047 eurot aastate 2003 ja 2004 eest.

18      Kreeka Vabariik pöördus 13. novembril 2006 lepitusorgani poole. Viimane andis oma arvamuse 19. märtsil 2007.

19      Komisjon tegi 31. juulil 2007 Kreeka Vabariigile teatavaks oma lõpliku seisukoha, mis kajastub kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5.

3.     Finantskorrektsioon, mida kohaldati seoses 2004. aasta kohta koostatud finantsauditiga

20      Komisjon tõdes 25. mai 2005. aasta kirjas, et Kreeka Vabariik ei olnud 16. oktoobri 2003 ja 31. juuli 2004 vahele jääval ajavahemikul ning samuti 2004. aasta augusti‑, septembri‑ ja oktoobrikuus kinni pidanud õigusaktidega ette nähtud maksetähtaegadest. Kreeka Vabariik vastas sellele kirjale 4. juuli 2005. aasta kirjaga.

21      Komisjon kutsus 2. detsembri 2005. aasta kirjaga Kreeka Vabariigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mis toimusid 12. jaanuaril 2006 ning mille protokoll edastati Kreeka Vabariigile komisjoni 15. märtsi 2006. aasta kirjaga. Kreeka Vabariik esitas oma märkused 2. mai 2006. aasta kirjas.

22      Kreeka Vabariik pöördus 17. jaanuaril 2007 lepitusorgani poole, kes andis oma arvamuse 21. mail 2007.

23      Komisjon tegi 20. augusti 2007. aasta kirjaga Kreeka Vabariigile teatavaks oma lõpliku seisukoha, mis kajastub kokkuvõtliku aruande punktis 17.1.5.

 Menetlus ja poolte nõuded

24      Kreeka Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2008.

25      Üldkohus (kaheksas koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused ja palus neil esitada teatavad dokumendid. Pooled täitsid need nõuded.

26      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 22. juuni 2011. aasta kohtuistungil.

27      Kreeka Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada või muuta vaidlustatud otsus osas, milles see kohaldab Kreeka Vabariigi suhtes finantskorrektsioone;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

28      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

 Õiguslik käsitlus

1.     Finantskorrektsioon, mida kohaldati sektoris „Puu- ja juurviljad – tsitrusviljade töötlemine” tehtud kulutusele

29      Kreeka Vabariik esitab kaks väidet, mis puudutavad sektoris „Puu- ja juurviljad – tsitrusviljade töötlemine” tehtud kulutusele kohaldatud finantskorrektsiooni. Esimese väite kohaselt on rikutud EÜ artiklit 233, eiratud jõustunud kohtuotsuse seadusjõudu ning ühenduse määrusi ja suunavaid direktiive raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnas. Teise väite kohaselt on vääralt hinnatud faktilisi asjaolusid ning otsust ebapiisavalt põhjendatud, rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja ületatud kaalutlusõiguse piire.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud EÜ artiklit 233, eiratud jõustunud kohtuotsuse seadusjõudu ning ühenduse määrusi ja suunavaid direktiive raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnas

30      Esimese väite raames esitab hageja sisuliselt kolm etteheidet. Esiteks leiab ta, et Euroopa Kohus lahendas eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsusega vaidluse lõplikult, mistõttu komisjon ei tohiks kohaldada uut finantskorrektsiooni. Teiseks leidis komisjon vääralt, et määruse nr 729/70 artiklis 5 ette nähtud 24‑kuuline tähtaeg hakkas kulgema alates 16. augusti 1999. aasta kirjast, kus aga ei sisaldunud hinnangut kulutusele, mistõttu on rikutud komisjoni 7. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 3/18, lk 31), artikli 8 lõike 1 esimest lõiku. Kolmandaks ei tohiks komisjon kohaldada 2% suurust kindlamääralist korrektsiooni juhul, kui täiendav kontroll on läbi viidud puudulikult.

 Esimene etteheide, mille kohaselt komisjon ei tohiks pärast eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsust kohaldada uut finantskorrektsiooni

31      Kreeka Vabariik meenutab, et Euroopa Kohus tühistas eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsusega otsuse 2002/881 põhjusel, et komisjoni oli neljast rikkumisest kaks – nimelt ebapiisav kontroll teatud tsitrusviljade tarnimisel ning tarnitud kauba kogust puudutavate dokumentide (kaalutõendite) mittesäilitamine – tuvastanud alusetult. Seetõttu lahendas Euroopa Kohus hageja ja komisjon vahelise vaidluse lõplikult. Kreeka Vabariik kinnitab, et kui Euroopa Kohus oleks leidnud, et komisjoni tuvastatud kaks ülejäänud rikkumist, nimelt abi väljamaksmine tšekkidega ja teatavatele tootjatele abi ettenähtud tähtaja jooksul mittemaksmine, oleksid olnud piisavad selleks, et põhjendada komisjoni otsust kohaldada korrektsioone, siis ta ei oleks otsust 2002/881 tühistanud. Seetõttu leiab Kreeka Vabariik, et komisjon ei võinud pärast eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsust raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlust uue finantskorrektsiooni kohaldamise eesmärgil uuesti läbi viia.

32      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on ühenduse kohtu otsusega tunnistatud tühiseks, selle kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist vastavalt EÜ artiklile 233. Euroopa Kohus ja Üldkohus on sellega seoses täpsustanud, et akti vastu võtnud institutsioon peab vastavat akti tühistava otsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, millest lähtudes otsus tehti ja mis on kohtuotsusele vajalik tugi, sest need on hädavajalikud resolutsiooni täpseks mõistmiseks. Põhjendused näitavad ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 99/86, 193/86, ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punkt 27; Üldkohtu 24. aprilli 2007. aasta määrus kohtuasjas T‑132/06: Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 28, ja Üldkohtu 9. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑301/01: Alitalia vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1753, punktid 97 ja 98).

33      Tuleb ka rõhutada, et Euroopa Kohus on mitmel korral meenutanud esiteks kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte tähtsust nii liidu õiguskorras kui ka siseriiklikes õiguskordades (30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑224/01: Köbler, EKL 2003, lk I‑10239, punkt 38; 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑234/04: Kapferer, EKL 2006, lk I‑2585, punkt 20, ja 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑2359, punkt 123), ja teiseks, et kohtuotsuse seadusjõu põhimõte puudutab üksnes neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mille kohta asjaomase kohtulahendiga on tegelikult või paratamatult seisukoht võetud (vt eespool viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Praegusel juhul kohaldas komisjon otsusega 2002/881 2% suurust kindlamääralist korrektsiooni Kreeka Vabariigi kulutustele puu- ja köögiviljasektoris, tuginedes neljale rikkumisele, milleks olid abi tšekkidega väljamaksmine, teatavatele tootjatele abi ettenähtud tähtaja jooksul mitteväljamaksmine, ebapiisav kontroll teatud tsitrusviljade tarnimisel ning kaalutõendite mittesäilitamine.

35      Eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuse punktides 34–43 on märgitud, et komisjoni poolt kõnealuses otsuses tuvastatud neljast rikkumisest kaks – nimelt abi tšekkidega väljamaksmine ja teatavatele tootjatele abi ettenähtud tähtaja jooksul mitteväljamaksmine – on põhjendatud. Sama kohtuotsuse punktis 36 nendib Euroopa Kohus eelkõige, et „kõnealuseid kulusid ei tehtud ühenduse eeskirjade kohaselt” ning et „seega jättis komisjon need kulud ühenduse finantseeringust ilma õigustatult”.

36      Kuna kaks komisjoni poolt tuvastatud neljast rikkumisest ei olnud põhjendatud (eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuse punktid 44–53) ning seega tugines 2% suurune kindlamääraline korrektsioon Euroopa Kohtu sõnul „ebapiisavale põhjendusele”, tühistati otsus 2002/881 osas, milles see jättis ühenduse rahastuseta 2% puu- ja köögiviljasektoris tehtud kulutustest (eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuse punktid 54 ja 55).

37      Vastupidi sellele, mida väidab Kreeka Vabariik, ja nagu ilmneb eespool punktist 35, ei asunud Euroopa Kohus eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses seisukohale, et kaks rikkumist, mis leiti olevat põhjendatud, ei anna alust finantskorrektsiooni kohaldamisele.

38      Selles osas tuleb asuda seisukohale, et kuna komisjon võttis otsuse 2002/881 puhul aluseks neli rikkumist, millest kahe puhul leidis Euroopa Kohus eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses, et need on põhjendamatud, siis ei saanud Euroopa Kohus asuda komisjoni asemele, et otsustada, mis tagajärjed peavad finantskorrektsiooni kohaldamise seisukohalt olema neil kahel rikkumisel, mida ta pidas põhjendatuks (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑196/01: Aristoteleio Panepistimio Thessalonikis vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3987, punktid 224 ja 225).

39      Seda järeldust ei sea kahtluse alla Üldkohtu 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑33/07: Kreeka vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata), mida kinnitas Euroopa Kohtu 7. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑321/09 P: Kreeka vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata), millele Kreeka Vabariik kohtuistungil viitas. Kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud 11. juuni 2009. aasta otsus Kreeka vs. komisjon, asus Üldkohus nimelt seisukohale, et ainult üks neljast komisjoni poolt tuvastatud rikkumisest ei olnud põhjendatud, kuid selle puhul oli tegemist mitte „olulise asjaoluga”, vaid „vähetähtsa asjaoluga”, samas kui teised rikkumised kujutasid endast „peamisi puudusi”, järeldades seepeale, et komisjoni otsust ei ole vaja tühistada (eespool viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punktid 211 ja 212). Käesolevas asjas seevastu ei viita kokkuvõtlik aruanne ega komisjoni lõplik seisukoht sellele, et tšekkidega maksmises seisneva rikkumise näol olnuks tegemist vähetähtsa asjaoluga.

40      Veel tuleb lisada, et erinevalt sellest, mida väidab Kreeka Vabariik, ilma neid väiteid millegagi toetamata, ei ole liidu õigusega vastuolus raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse kordamine juhul, kui tühistatakse otsus, mille komisjon selle menetluse tulemusel on teinud. Määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viies lõik, mille kohaselt „[r]ahastamisest keeldumine ei või hõlmata kulutusi, mis on tehtud varem kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomases liikmesriigis [komisjoni] tehtud kontrollimiste tulemuste kohta”, ei takista raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse kordamist, kuna otsuse nr 2002/881 tühistamise järel puudutab komisjoni kohaldatud uus finantskorrektsioon samuti kulutusi, mis on tehtud 24 kuu jooksul enne seda, kui komisjon teatas Kreeka Vabariigile kontrollimiste tulemustest.

41      Mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et määruse nr 729/70 nõukogu 22. mai 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1287/95 (EÜT L 125, lk 1) muudetud redaktsiooni artikli 5 lõike 2 punktis c ette nähtud 24‑kuuline tähtaeg ei saanud hakata kulgema alates 16. augusti 1999. aasta kirjast, kuivõrd Euroopa Kohus tühistas raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse tervikuna, siis tuleb nentida, et erinevalt sellest, mida väidab Kreeka Vabariik, ei võtnud Euroopa Kohus eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses seisukohta otsuse 2002/881 vastuvõtmisele eelnenud raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse suhtes.

42      Nimelt, kuna liidu kohtu tühistatud akti asendamise menetlust võib jätkata täpselt sellest punktist, milles tuvastatud õigusvastasus tekkis (Euroopa Kohtu 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑8147, punkt 82; eespool punktis 32 viidatud kohtumäärus Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament, punkt 30, ja eespool punktis 32 viidatud kohtumäärus Alitalia vs. komisjon, punkt 99), ei mõjuta nimetatud akti tühistamine kõiki menetluses varem tehtud akte. Kuigi käesoleval juhul jätkas komisjon menetlust uutele, 11. mail 2006 toimunud kahepoolsetele läbirääkimistele kutsumise etapist, tegi ta nii selleks, et – nagu ta ka ise märkis – võimaldada Kreeka Vabariigil esitada oma märkused pärast otsuse 2002/881 tühistamist eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsusega.

43      Eelnevast tuleneb seega, et kui komisjon nimetas vaidlustatud otsuses abi tšekkides väljamaksmist puu‑ ja köögiviljasektoris aastatel 1998 ja 1999 tehtud kulutustele kohaldatud finantskorrektsiooni aluseks, siis ei rikkunud ta EÜ artiklit 233 ega jõustunud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet.

44      Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

 Teine etteheide, mille kohaselt määruse nr 729/70 artiklis 5 ette nähtud 24‑kuuline tähtaeg ei saanud hakata kulgema alates 16. augusti 1999. aasta kirjast, kuna see ei sisalda hinnangut kulutustele, olles seeläbi vastuolus määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 esimese lõiguga

45      Kreeka Vabariik väidab, et komisjon ei tohiks käsitada 16. augusti 1999. aasta kirja määruse nr 729/70 määrusega nr 1287/95 muudetud redaktsiooni artikli 5 lõike 2 punktis c ette nähtud 24‑kuulise tähtaja kulgemise algusajana, kuna 16. augusti 1999. aasta kiri ei sisalda „hinnangu[t ...] kulutuste kohta”, olles seeläbi vastuolus määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 esimese lõiguga.

46      Komisjon väitis nii Üldkohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes kui ka kohtuistungil, et Kreeka Vabariik esitas selle etteheite käesolevas kohtuasjas hilinenult, kuna 16. augusti 1999. aasta kirja sisu küsimuse lahendas Euroopa Kohus lõplikult menetluses, mille tulemusel tehti eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus.

47      Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Kreeka Vabariik ei tõstatanud käesolevat etteheidet menetluses, milles tehti eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus. Komisjon ei saa seega väita, et Euroopa Kohus lahendas 16. augusti 1999. aasta kirja sisu küsimuse lõplikult menetluses, mille tulemusel tehti eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus.

48      Kohtuistungil väitis Kreeka Vabariik, et menetluses, mille tulemusel tehti eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus, esitas ta kõik väited, mida pidas tulemuslikuks. Selles osas kinnitas ta sisuliselt, et küsimus, kas teatis, millega tehakse teatavaks kontrollimiste tulemused, peab sisaldama hinnangut kulutustele, ei olnud õhus hetkel, kui ta esitas hagi Euroopa Kohtule. Ta täpsustas, et ta sai käesoleva etteheite esitada üksnes pärast 24. veebruari 2005. aasta otsust kohtuasjas C‑300/02: Kreeka vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑1341; edaspidi „24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus”), milles Euroopa Kohus asus esimest korda seisukohale, et vastavalt määruse nr 1663/95 artiklile 8 peab teatis, millega komisjon edastab kontrollimiste tulemused, sisaldama hinnangut kulutustele.

49      Kreeka Vabariigi niisuguse arutluskäiguga ei saa nõustuda. Tõlgendus, mille Euroopa Kohus annab liidu õigusnormile, selgitab ja täpsustab vajadusel selle sätte tähendust ja ulatust, nii nagu seda tuleb või oleks tulnud alates selle kehtestamisest mõista ja kohaldada. See tähendab, et nõnda tõlgendatud sätet võib ja peab kohaldama ka enne Euroopa Kohtu vastavat otsust tekkinud õigussuhetele (vt selle kohta ja analoogia alusel seoses tõlgendustega, mida Euroopa Kohus annab talle EÜ artikliga 234 antud pädevust kasutades, Euroopa Kohtu 27. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 61/79: Denkavit italiana, EKL 1980, lk 1205, punkt 16, ja 11. augusti 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑367/93–C‑377/93: Roders jt, EKL 1995, lk I‑2229, punkt 42). Kreeka Vabariik ei saa seega tugineda asjaolule, et eespool punktis 48 viidatud 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus tehti pärast hagi esitamist kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus, põhjendamaks väidet, et ta ei saanud käesolevat väidet nimetatud hagis esitada.

50      Kuna Kreeka Vabariik jättis käesoleva väite esitamata menetluses, mille tulemusena tehti eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus, samas kui tal oli selleks võimalus, siis jättis ta end seetõttu ilma võimalusest esitada see hiljem, pärast otsuse nr 2002/881 peale hagi esitamise aegumistähtaja möödumist.

51      Nagu juba märgitud eespool punktides 41 ja 42, ei võtnud Euroopa Kohus seisukohta otsuse 2002/881 tegemisele eelnenud raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse suhtes, nii et komisjonil oli pärast selle otsuse tühistamist võimalik raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlust jätkata, kutsudes Kreeka Vabariigi uutele kahepoolsetele läbirääkimistele, seadmata varasemaid menetlusdokumente kahtluse alla. Otsuse 2002/881 tühistamine ei mõjutanud seega 16. augusti 1999. aasta kirja, millega komisjon tegi teatavaks kontrollimiste tulemused.

52      Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus võeti vastu niisuguse menetluse tulemusel, mis osaliselt kattub menetlusega, mille tulemusel võeti vastu otsus 2002/881.

53      Kui Kreeka Vabariigil lubataks käsitluse all oleva hagi raames esitada niisugust menetlusdokumenti puudutav etteheide, mida otsuse 2002/881 tühistamine ei mõjutanud, samas kui miski ei takistanud tal esitada seda etteheidet Euroopa Kohtule menetluses, mille tulemusel tehti eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus, tähendaks see seetõttu seda, et tal lubatakse eirata otsuse 2002/881 peale hagi esitamise aegumistähtaega.

54      Samas ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et menetlustähtaegu käsitlevate liidu õigusnormide range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära mis tahes diskrimineerimine või suvaline kohtlemine (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑73/10 P: Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑11535, punkt 49).

55      Järelikult tuleb teine etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas etteheide, mille kohaselt 2% suurust kindlamääralist korrektsiooni ei tohiks kohaldada juhul, kui täiendav kontroll on puudulikult läbi viidud

56      Kreeka Vabariik väidab, et finantskorrektsiooni ei tohi kohaldada juhul, kui liikmesriik on täiendava kontrolli üksnes puudulikult läbi viinud. Vaid täiendava kontrolli täielik läbi viimata jätmine õigustab 2% suuruse kindlamääralise korrektsiooni kohaldamist.

57      Eeldusel, et abi väljamaksmise viisi kontrollimine kujutab endast täiendavat kontrolli, tuleb tõdeda, et pelgalt asjaolust, et teatav osa ja mitte kogu abi maksti välja tšekkides, ei piisa selle tõendamiseks, et Kreeka Vabariik viis täiendava kontrolli abi väljamaksmise üle läbi üksnes puudulikult. Komisjon väidab selles osas, et Kreeka Vabariik „ei ole kunagi kontrollinud”, kas abi väljamaksmise viis oli nõuetekohane, ning ka Kreeka Vabariik ei vaidle sellele põhistatult vastu, väites vaid, et läbiviidud kontrollimised olid lihtsalt puudulikud ning et komisjoni väide on seetõttu „ilmselgelt väär”.

58      Neil asjaoludel tuleb kolmas etteheide ning seetõttu ka esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, mis tuleneb faktiliste asjaolude väärast hindamisest, põhjenduse ebapiisavusest, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest ning kaalutlusõiguse piiride ületamisest

59      Käesoleval väitel on kaks osa. Esimene osa tuleneb faktiliste asjaolude väärast hindamisest ja põhjenduse ebapiisavusest. Teine osa tuleneb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest ning kaalutlusõiguse piiride ületamisest.

 Esimene osa, mis tuleneb faktiliste asjaolude väärast hindamisest ja põhjenduse ebapiisavusest

60      Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust, mille hageja käesoleva väiteosa raames vaidlustab, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb EAGGF‑i raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega seonduvate otsuste väljatöötamise eritingimusi arvestades otsuse põhjendusi lugeda piisavaks, kui riik, kellele otsus on suunatud, oli tihedalt seotud selle otsuse väljatöötamise menetlusega ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat EAGGF‑i kuludesse kandmast (vt Euroopa Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑130/99: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑3005, punkt 126, ja 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑335/03: Portugal vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑2955, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 10. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑373/05: Itaalia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 51).

61      Samas, kui oletada, et hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei esitanud korrektsiooni kohaldamise põhjusi, siis tuleb esmalt tõdeda, et vaidlustatud otsuses sõnaselgelt mainitud kokkuvõtliku aruande punkt 4.3 mainib komisjoni talitustes läbiviidud haldusmenetluse erinevaid etappe, millega Kreeka Vabariik oli tihedalt seotud. Seejärel sedastab vaidlustatud otsus selgelt, et korrektsiooni põhjus on, et „tšekkide alusel sooritatud maksed vähendavad läbiviidud kontrollimiste kvaliteeti” ning viitab kokkuvõtliku aruande punktile 4.3.5, mis väljendab komisjoni lõplikku seisukohta ning ütleb selgelt, et „käesoleva finantskorrektsiooni kohaldamine on õigustatud kontrollsüsteemi nõrkuse tõttu, mille tulemusel Kreeka ametiasutused lubasid tšekkides väljamaksmist”.

62      Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et vaidlustatud otsuse põhjendus on „ebamäärane ja ebapiisav”.

63      Seoses faktiliste asjaolude väidetava väära hindamisega leiab Kreeka Vabariik, et vaidlustatud otsus rikub õigusnormi, kuna see lähtub tõdemusest, et „tšekkides väljamaksmine ei olnud haruldane”, samas kui esiteks tehti tšekkides väljamakseid üksnes teatavatele tootjaorganisatsioonide liikmetele, teiseks oli seda valdkonda reguleeriv siseriiklik õigus kooskõlas liidu õigusega, kolmandaks said turustusaastal 1997/1998 seda abi kõik tootjaorganisatsioonide liikmed.

64      Tuleb meenutada, et praegusel juhul õigustas komisjon finantskorrektsiooni kohaldamist seoses turustusaastaga 1997/1998 sektoris „Puu- ja juurviljad – tsitrusviljade töötlemine” põhjendustega „Puudulik kontroll” ja „[T]šekkide alusel sooritatud maksed vähendavad läbiviidud kontrollimiste kvaliteeti”.

65      Nagu komisjon õigesti märgib, leidis Euroopa Kohus eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses, et kuna teatavatele tootjatele tehti väljamakseid tšekkides, siis ei olnud asjaomased kulutused kooskõlas ühenduse eeskirjadega ning et seetõttu jättis komisjon need kulutused otsusega 2002/881 ühenduse rahastamise alt välja.

66      Lisaks ei eita Kreeka Vabariik, et teatavatele tootjaorganisatsioonide liikmetele maksti abi välja tšekkides, vaid väidab, et seda valdkonda reguleeriv siseriiklik õigus oli kooskõlas liidu õigusega ning et vaatamata sellele, et teatud juhtudel tehti väljamakseid tšekkides, said abi kõik tootjaorganisatsioonide liikmed.

67      Samas ei muuda esiteks väide, et siseriiklik õigus oli kooskõlas ühenduse õigusega, tõdemust, et väljamaksed tehti tšekkides. Teiseks tuleb nentida, et komisjon märkis kokkuvõtliku aruande punktis 4.3.1.1, et esimene ministeeriumidevaheline ringkiri, mis näeb ette, et maksed tuleb teha ülekannete teel, saadeti välja pärast turustusaastat 1997/1998, ning komisjon järeldas sellest, et nimetatud turustusaastal ei olnud ebatavaline, et abi maksti muul moel kui panga‑ või postiülekannetena, ilma et Kreeka Vabariik oleks hagis või repliigis tõendanud, et see komisjoni järeldus ei vasta tõele.

68      Mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et olenemata asjaolust, et abi maksti välja tšekkides, saavutati siiski komisjoni 26. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) 1169/97, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 2002/96 (millega kehtestatakse teatavate tsitrusviljade tootjatele ühenduse toetuskava) kohaldamiseks (EÜT L 169, lk 15), artikli 15 lõikega 2 taotletav eesmärk, nimelt see, et tootjad saaksid abi kätte ettenähtud tähtaegade jooksul, siis see argument tuleb tunnistada tulemusetuks, kuna selleks, et EAGGF saaks makseid rahastada, peavad need olema kooskõlas ühenduse õigusega (vt selle kohta Üldkohtu 9. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑364/04: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 69).

69      Niisiis ei saa Kreeka Vabariik väita, et komisjon tegi käesoleva asja faktiliste asjaolude hindamisel vea.

70      Sellest tuleneb, et väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

 Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja ületatud kaalutlusõiguse piire

71      Kreeka Vabariik väidab, et komisjon kohaldas ilmselgelt ülemäärast korrektsiooni, kui võtta arvesse kahju, mis EAGGF‑il seetõttu väidetavalt tekkis, et teatavatele tootjaorganisatsioonide liikmetele maksti abi välja tšekkides.

72      Tuleb meeles pidada, et finantskorrektsiooni summa osas võib komisjon keelduda koguni kõigi tehtud kulutuste EAGGF‑i kuludesse kandmisest, kui ta tuvastab, et puuduvad piisavad kontrollmehhanismid (Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑263/98: Belgia vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑6063, punkt 125, ja eespool punktis 39 viidatud Üldkohtu 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 140). Samas peab komisjon järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et institutsioonide aktid ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (Euroopa Kohtu 17. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 15/83: Denkavit Nederland, EKL 1984, lk 2171, punkt 25). Kui komisjon on raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise ülesande raames kõikide kulutuste tagasilükkamise asemel kehtestanud eeskirjad, mis on diferentseeritud vastavalt kontrollide puudulikkuse astmele ja EAGGF‑ile kaasneva riski määrale, peab liikmesriik tõendama, et need kriteeriumid on meelevaldsed ja ebaõiglased (Euroopa Kohtu 4. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑50/94: Kreeka vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑3331, punkt 28, ja eespool punktis 39 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 140).

73      Seoses kohaldatud korrektsiooniliigiga tuleb komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokumenti nr VI/5330/97 „Juhised EAGGF‑i tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemiseks” (edaspidi „dokument nr VI/5330/97”) arvestades märkida, et kui Euroopa Ühendusele põhjustatud kahju ei ole võimalik täpselt hinnata, võib komisjon näha ette kindlamääralise korrektsiooni (vt selle kohta 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑346/00: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9293, punkt 53, ja Üldkohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑281/06: Hispaania vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 66).

74      Täpsemalt on dokumendis nr VI/5330/97 kirjas, et juhul kui liikmesriik on kõik võtmekontrollid läbi viinud, kuid on jätnud täielikult korraldamata ühe või mitu täiendavat kontrolli, tuleb EAGGF‑ile kaasnevat väikest riski ja rikkumise vähest tõsidust arvestades kohaldada 2% suurust korrektsiooni. Seevastu juhul, kui liikmesriik on kõik võtmekontrollid läbi viinud, aga ei ole järginud määrustega soovitatud kontrollimiste arvu, sagedust või rangust, kohaldatakse 5% suurust korrektsiooni, sest on mõistlik järeldada, et sellised kontrollid ei taga oodatud tasemel taotluste vastavust nõuetele ja et EAGGF‑i jaoks on kahju risk märkimisväärne.

75      Praegusel juhul ilmneb teise väite esimese osa analüüsist (vt eespool punktid 63–69), et komisjon leidis õigesti, et kuna teatav osa abist maksti välja tšekkides, siis ei olnud asjaomased kulutused kooskõlas ühenduse õigusnormidega.

76      Euroopa Kohus on eespool punktis 10 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsuses juba otsustanud, et tuleb nõustuda komisjoni järeldustega seoses finantskahju riski olemasoluga EAGGF‑il (vt punktid 41 ja 42).

77      Seega tuleb asuda seisukohale, et ilma dokumendi nr VI/5330/97 vastu eksimata võis komisjon põhjendatult kohaldada 2% suurust kindlamääralist korrektsiooni, mis oli kohaldatavatest korrektsioonidest väikseim (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, punkt 56, ja Euroopa Kohtu 24. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑418/06 P: Belgia vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑3047, punkt 137).

78      Lisaks, isegi kui – nagu komisjon kohtuistungil väitis – abi maksmise viisi kontrollimine kujutas endast võtmekontrolli, tuleb meenutada, et vastavalt dokumendile nr VI/5330/97 oli komisjonil lubatud kohaldada puudulikult läbiviidud võtmekontrollide korral 5% suurust korrektsiooni. Sellegipoolest otsustas komisjon vähendada kohaldatava finantskorrektsiooni määra 2%‑ni, et võtta arvesse EAGGF‑i jaoks kaasnevat väiksemat kahjuriski.

79      Neil asjaoludel ei saa Kreeka Vabariik komisjonile ette heita ebaproportsionaalse finantskorrektsiooni kohaldamist.

80      Eelnevast tulenevalt tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.     Finantskorrektsioon, mida kohaldati maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmete sektoris aastatel 2003 ja 2004 tehtud kulutusele

81      Kreeka Vabariik esitab kolm väidet, mis puudutavad maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmete sektoris aastatel 2003 ja 2004 tehtud kulutusele kohaldatud finantskorrektsiooni. Esimene väide tuleneb oluliste menetlusnormide rikkumisest ja kui seda rikkumist ei tuvastata, siis komisjoni ajalise pädevuse puudumisest. Teine väide tuleneb ebapiisavast põhjendamisest. Kolmas väide tuleneb seaduserikkumisest, faktivigadest, põhjenduse ebapiisavusest, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest ja kaalutlusõiguse piiride ületamisest.

 Esimene väide, mis tugineb oluliste menetlusnormide rikkumisele, ja kui seda rikkumist ei tuvastata, siis komisjoni ajalise pädevuse puudumisele

82      Käesolev väide jaguneb kaheks osaks. Esimese osa kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme. Esimese osa kõrval täiendavalt esitatud teine osa tuleneb komisjon ajalise pädevuse puudumisest.

 Esimene osa, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme

83      Esimese osa raames esitab Kreeka Vabariik kaks etteheidet. Esiteks väidab ta, et kahepoolsetel läbirääkimistel, mis määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 ja määruse nr 1663/95 artikli 8 kohaselt pidid komisjoni ja asjaomase liikmesriigi esindajate osavõtul toimuma, oleks komisjon pidanud esitama esialgse hinnangu kavandatavate finantskorrektsioonide kohta. Teiseks heidab ta komisjonile ette, et viimane ei esitanud kõnealuste kahepoolsete läbirääkimiste käigus oma seisukohta seoses hinnanguga rikkumiste tõsidusele ja seeläbi ühendusele tekkivale kahjule.

–       Esimene etteheide, mis puudutab kavandatud korrektsioonile antavat hinnangut käsitlevate läbirääkimiste puudumist

84      Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 teise lõigu kohaselt teavitatakse komisjonipoolsete kontrollimiste tulemustest ja asjaomase liikmesriigi vastustest kirjalikult ning seejärel püüavad pooled jõuda kokkuleppele võetavate meetmete suhtes.

85      Määruse nr 1663/95 (määrusega nr 2245/1999 muudetud redaktsioonis) artikli 8 lõige 1 täpsustab selle menetluse läbiviimise korda. Uurimise järel teatab komisjon oma kontrollimise tulemustest asjaomasele liikmesriigile ning lisab vajalikud parandusmeetmed. Liikmesriik vastab kahekuulise tähtaja jooksul. Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon pooled kahepoolsetele läbirääkimistele, kus üritatakse jõuda kokkuleppele võetavate meetmete osas ning samuti rikkumise tõsiduse ja ühendusele tekitatud finantskahju osas. Seejärel edastab komisjon oma järeldused ametlikult liikmeriigile, tuues ära hinnangu rahastamisest väljaarvatavatele kulutustele.

86      Määrus nr 1663/95 nägi enne määrusega nr 2245/1999 muutmist kehtinud redaktsiooni artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus ette, et liikmesriigile saadetav teatis kontrollimise tulemuste kohta pidi sisaldama parandusmeetmeid, mida tuli võtta selleks, et edaspidi järgitaks asjaomaseid eeskirju, ja hinnangut kulutustele. Määrusega nr 2245/1999 määrusesse nr 1663/95 tehtud muudatuse jõustumise järel peab komisjoni esimene kiri sisaldama kontrollimise tulemusi, kuid mitte hinnangut kulutustele, mis ta kavatseb välja arvata (Üldkohtu 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑266/04: Hispaania vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 199, ja 26. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑263/06: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 65). Lisaks, nagu komisjon õigesti rõhutab, ei ole ta liikmesriigiga peetavate läbirääkimiste käigus kohustatud märkima ei rahastamisest väljaarvatavat summat ega tegema mingit sellekohast ettepanekut (eespool viidatud 26. novembri 2008. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 67). Vastavalt määruse nr 2245/1999 põhjendusele 3 ei oleks õige ega õiglane, kui komisjon annaks hinnangu kulutuste kohta, mida ta kavatseb oma järeldustest tulenevalt ühenduse rahastamisest välja arvata, enne kui liikmesriigil on olnud võimalus vastata. Selline menetluse kulg võimaldab eelkõige komisjonil küsida liikmesriigilt selgitusi tuvastatud rikkumiste kohta ning vajadusel võtta neid selgitusi arvesse nende summade kindlaksmääramisel, mis ta kavatseb ühenduse rahastamisest välja arvata (11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑332/06 P: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 47).

87      Nüüdsest peab hinnang kulutustele, mida komisjon kavatseb ühenduse rahastamisest välja arvata, vastavalt määruse nr 1663/95 muudetud redaktsiooni artikli 8 lõike 1 kolmandale lõigule sisalduma pärast kahepoolseid läbirääkimisi saadetavas kirjas (vt selle kohta 20. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑251/04: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 181, ja eespool punktis 39 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon punkt 81).

88      Praegusel juhul väidab Kreeka Vabariik, et komisjon ei esitanud kahepoolsete läbirääkimiste käigus esialgset hinnangut võimalike finantskorrektsioonide kohta. Vastavalt eespool punktis 86 esitatule ei pidanudki komisjon Kreeka Vabariigile teatama rahastamisest väljaarvatavat summat ei enne kahepoolseid läbirääkimisi ega nende käigus. See summa tehti Kreeka Vabariigile ametlikult teatavaks 3. oktoobri 2006. aasta kirjaga vastavalt määruse nr 1663/95 muudetud redaktsiooni artikli 8 lõike 1 kolmanda lõigu sätetele.

89      Seda järeldust ei sea kahtluse alla Kreeka Vabariigi poolt repliigis esitatud väide, et kuna kavandatavate finantskorrektsioonide üle ei räägitud kahepoolselt läbi, siis pani see asjaomase liikmesriigi uskuma, et komisjon on loobunud arvamast, et liikmesriik on rikkumisi toime pannud. Nagu komisjon märgib, ilmneb praegusel juhul kutsest kahepoolsetele läbirääkimistele üheselt, et „komisjoni talitused kavandavad teha ettepaneku arvata teatavad kulutused ühenduse rahastamisest välja”, olgugi et kavas ei olnud nende korrektsioonide summa üle läbi rääkida, nii et Kreeka Vabariik ei saa väita, et ta viidi eksitusse.

90      Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

–       Teine etteheide, mis on seotud rikkumise olemust ja raskust ning finantskahju käsitlevate läbirääkimiste puudumisega

91      Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 neljanda lõigu kohaselt peavad kahepoolsed läbirääkimised puudutama rikkumise olemust ja raskust ning ühendusele tekitatud rahalist kahju.

92      Määruse nr 1663/95, määrusega nr 2245/1999 muudetud redaktsiooni artikli 8 lõike 1 kolmanda lõigu esimene lause sätestab, et „komisjon [kutsub] liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus pooled püüavad kokku leppida vajalikes meetmetes ning eeskirjade rikkumise raskuse ja ühendusele tekitatud rahalise kahju hindamises”.

93      Käesolevas asjas ilmneb 19. jaanuari 2006. aasta kutsest kahepoolsetele läbirääkimistele, et kahepoolsete läbirääkimiste esemeks olevad asjaolud on nimetatud selle kutse lisas. Kõnealuse lisa punktis 1.1 on märgitud, et põlumajanduslikud maatükid, mille jaoks abi taotleti, ei olnud eraldi identifitseeritud, nagu nõuavad ühenduse õigusnormid. Nimetatud lisa punktis 2.2 on märgitud, et puudub ristkontroll ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmebaasiga. Selle lisa punkt 3.2 käsitleb abisaajate kõiki maksekohustusi ja kohustusi hõlmava kontrolli puudumist. Kõnealuse lisa punkt 3.3 puudutab kontrolliaruannete ebapiisavalt üksikasjalikku sisu. Sama lisa punkt 4 käsitleb häid põllumajandustavasid ja eelkõige nende ülest kontrolli.

94      Kahepoolsete läbirääkimiste protokollist, mis tehti Kreeka Vabariigile teatavaks 28. märtsil 2006, ilmneb veel, et see koosolek keskendus „kutse kahepoolsetele läbirääkimistele lisas nimetatud küsimustele”. Samuti on täpsustatud, et „kohtumise käigus arutati järgmisi punkte kutses kahepoolsetele läbirääkimistele esitatud järjekorras”, nimelt eelkõige põllumajanduslike maatükkide eraldi identifitseerimine ja ristkontroll ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga (punkt 1.1), kontrolliaruannete sisu (punkt 3.3) ja heade põllumajandustavade kontroll (punkt 4.3).

95      Kreeka Vabariik ei saa seega väita, et kahepoolsetel läbirääkimistel ei käsitletud komisjoni tuvastatud rikkumiste olemust ja raskust.

96      Mis puudutab kahepoolsete läbirääkimiste käigus väidetavat arutelu puudumist ühendusele tekitatud finantskahju üle, siis tuleb erinevalt Kreeka Vabariigi poolt väidetavast nentida, et kahepoolsete läbirääkimiste protokoll viitab kutsele kahepoolsetele läbirääkimistele, kus mainitakse võtmekontrollide puudulikkust käsitlevat dokumenti nr VI/5330/97. Selles dokumendis sisalduvad juhised puudutavad aga eelkõige just kahju tekkimise riski EAGGF‑il, juhul kui on tuvastatud puudused võtmekontrollides (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud 26. novembri 2008. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punktid 76 ja 77).

97      Teine etteheide ning seetõttu ka käesoleva väite esimene osa tuleb seetõttu tagasi lükata.

 Teine osa, mis käsitleb komisjoni ajalise pädevuse puudumist

98      Kreeka Vabariik on seisukohal, et kui Üldkohus ei nõustu väitega, et rikutud on olulisi menetlusnorme, siis tuleks vaidlustatud otsus siiski tühistada põhjusel, et komisjonil puudus ajaline pädevus. Kreeka Vabariik leiab, et esimene komisjoni teatis, mis sisaldab hinnangut finantskorrektsiooni summale, on 3. oktoobri 2006. aasta kiri. Seetõttu jäävad enne 3. oktoobrit 2004 tehtud kulutused vastavalt määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikes 4 ette nähtud 24 kuu eeskirjale komisjoni ajalisest pädevusest välja.

99      Määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 viienda lõigu punkt a näeb ette, et rahastamisest keeldumine ei või hõlmata „kulutusi, mis on tehtud varem kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomases liikmesriigis tehtud kontrollimiste tulemuste kohta”.

100    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on 24‑kuulise ajavahemiku alguspunktiks olev teavitamine, mis piirab rahastamisest keeldumise üksnes sel ajavahemikul tehtud kulutustega, liikmesriigile saadetud kirjalik teade, mis sisaldab üksnes komisjoni poolt asjaomases liikmesriigis tehtud kontrollimiste tulemusi (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud 11. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 48, ja Üldkohtu 31. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑214/07: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39).

101    Seetõttu, nagu väidab õigesti komisjon, ei tule vastupidi Kreeka Vabariigi väidetele 24‑kuulise ajavahemiku arvutamisel alguspunktiks võtta mitte komisjoni hinnangut kulutustele sisaldanud 3. oktoobri 2006. aasta kiri, vaid komisjoni 4. juuli 2005. aasta kiri, millega Kreeka Vabariigile tehti teatavaks komisjoni kontrollimiste tulemused. Lisaks tuleb rõhutada, et selles kirjas on sõnaselgelt märgitud, et „ühenduse rahastamisest väljaarvamine puudutab üksnes kulutusi, mis on tehtud kõige varem 24 kuud enne käesoleva teatise kreekakeelse versiooni kättesaamist”.

102    Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et nii väite teine osa kui seetõttu ka käsitletud väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

 Teine väide, mis käsitleb põhjenduse ebapiisavust

103    Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse põhjendus ei ole selge, kuivõrd see mainib ühtainsat rikkumist, mis puudutab teatava võtmekontrolli puudulikku läbiviimist ehk, kasutades vaidlustatud otsuse sõnastust, „ristkontroll ei ole päris rahuldav”, samas kui komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirjast ja kokkuvõtlikust aruandest ilmneb, et komisjon tõi Kreeka Vabariigi puhul algselt esile viis puudust, mis puudutavad „põllumajanduse keskkonnapoliitikaga” seotud meedet käsitlevaid võtmekontrolle, ning kaks puudust, mis puudutavad „põllumajandusmaade metsastamisega” seotud meedet käsitlevaid võtmekontrolle.

104    Nagu on juba mainitud eespool punktis 60 seoses EAGGF‑i raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise otsuste väljatöötamise eritingimustega, tuleb otsuse põhjendust pidada piisavaks, kui riik, kellele otsus on suunatud, oli tihedalt seotud selle otsuse väljatöötamise menetlusega ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat EAGGF‑i kuludesse kandmast.

105    Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et kokkuvõtlik aruanne, millele vaidlustatud otsus sõnaselgelt viitab, loetleb selgelt erinevad haldusmenetluse etapid, mis viidi läbi komisjoni talitustes ja millega Kreeka Vabariik oli tihedalt seotud. Selles osas tuleb sarnaselt komisjoni poolt rõhutatule tähelepanu juhtida, et vaidlustatud otsus viitab oma neljandas põhjenduses järeldustele, mis on tehtud „[p]ärast kontrollimisi[,] kahepoolsete läbirääkimiste tulemusena ja lepitusmenetluste käigus”.

106    Järgmisena tuleb välja tuua, et Kreeka Vabariiki teavitati selle menetluse käigus tema vastu suunatud erinevatest etteheidetest. Sellest annavad tunnistust komisjoni 4. juuli 2005. aasta kiri, millega Kreeka Vabariiki teavitatakse läbiviidud kontrollimiste tulemustest, komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kiri, kiri, millega kutsutakse kahepoolsetele läbirääkimistele, ning nende läbirääkimiste protokoll.

107    Kui rääkida täpsemalt komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirjast, millele ka Kreeka Vabariik ise viitab, siis tuleb täheldada, et see loetleb peaasjalikult viis nõrka kohta seoses „põllumajanduse keskkonnapoliitikat” puudutava meetmega läbiviidud võtmekontrollidega, ning kaks nõrka kohta seoses „põllumajandusmaade metsastamist” puudutava meetmega läbiviidud võtmekontrollidega. Komisjon jäi nende puuduste juurde, nii nagu neid on selles kirjas kirjeldatud, nii oma kontrolliülesande, oma kontrollimistest teatamise, komisjoni kontrollimistest teatavale kirjale Kreeka Vabariigi antud vastuste analüüsimise kui ka kahepoolsete läbirääkimiste järel. Sellekohane tõdemus ilmneb selgelt nimetatud kirja lisa punktist 1. Erinevalt sellest, mida väidab Kreeka Vabariik, ei ole viie puuduse puhul „põllumajanduse keskkonnapoliitikat” puudutava meetme suhtes läbiviidud võtmekontrollidega ning kahe puuduse puhul „põllumajandusmaade metsastamist” puudutava meetme suhtes läbiviidud võtmekontrollidega tegu üksnes komisjoni poolt haldusmenetluse algetapis tuvastatud puudustega.

108    On tõsi, nagu märgib Kreeka Vabariik, et komisjoni lõplikku seisukohta sisaldava kokkuvõtliku aruande punkt 16.3.5 ei korda sõnaselgelt nende viie puuduse sõnastust, mis tuvastati „põllumajanduse keskkonnapoliitikat” puudutava meetme suhtes läbiviidud võtmekontrollide puhul, ning nende kahe puuduse sõnastust, mis tuvastati „põllumajandusmaade metsastamist” puudutava meetme suhtes läbiviidud võtmekontrollide puhul. Seal on üksnes üldsõnaliselt märgitud, et „komisjoni talituste hinnangul ei heasta kohapealsed kontrollimised, olgugi et need viidi läbi 100% metsastamisprogrammi kaudu abi saajate juures, ristkontrolli puudumist ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga, põllumajanduslike maatükkide ebakorrektset identifitseerimist ja muid puudusi, mis komisjoni talitused auditeeritaval perioodil ühtses haldus- ja kontrollisüsteemis tuvastasid.

109    Sarnaselt komisjoni poolt õigesti märgitule tuleb siiski rõhutada, et komisjoni lõpliku seisukoha lõpulausest, mis on kirjas kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5, ilmneb, et „komisjoni talitused jäävad seisukohale, mis on väljendatud [komisjoni] 3. oktoobri 2006. aasta kirjas”, mis mainib sõnaselgelt viit puudust „põllumajanduse keskkonnapoliitikat” puudutava meetme suhtes läbiviidud võtmekontrollide puhul ning kahte puudust „põllumajandusmaade metsastamist” puudutava meetme suhtes läbiviidud võtmekontrollide puhul, nagu on kirjeldatud eespool punktis 107.

110    Seetõttu nähtuvad vaidlustatud otsusest vastupidi sellele, mida väidab Kreeka Vabariik, selgelt põhjused, mille tõttu komisjon otsustas kohaldada Kreeka Vabariigi poolt maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmete sektoris aastatel 2003 ja 2004 tehtud kulutustele 5% suurust korrektsiooni.

111    Järelikult tuleb väide, mis tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduse ebapiisavusest, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis tuleneb õigusnormide rikkumisest, faktivigadest, põhjenduse ebapiisavusest, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest ja kaalutlusõiguse piiride ületamisest

112    Sellel väitel on kaks osa. Esimeses käsitletakse õigusnormide rikkumist, faktivigu ja põhjenduse ebapiisavust. Teine tuleneb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest ning kaalutlusõiguse piiride ületamisest.

 Väite esimene osa, mis käsitleb õigusnormide rikkumist, faktivigu ja põhjenduse ebapiisavust

113    Sissejuhatuseks olgu meenutud, et EAGGF rahastab üksnes ühenduse õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus, punkt 32).

114    Selles osas tuleneb EAGGF‑iga seotud eeskirjadest, et liikmesriigid on kohustatud looma haldus- ja kohapealsete kontrollimiste süsteemi, mis võimaldab tagada toetuse andmise sisuliste ja vormiliste tingimuste nõuetekohase täitmise. Kui niisugust kontrollisüsteemi ei ole loodud või liikmesriik on selle loonud puudulikult, nii et kahtlused nimetatud tingimuste täitmise osas jäävad püsima, siis on komisjonil põhjust jätta teatavad asjaomase liikmesriigi tehtud kulutused tunnustamata (Euroopa Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑468/02: Hispaania vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 36, ja Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑183/06: Portugal vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 31).

115    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon põllumajandusturgude ühise korralduse eeskirjade rikkumise olemasolu tõendamiseks mitte ammendavalt tõendama siseriiklike ametiasutuste läbiviidud kontrollimiste puudulikkust või nende poolt esitatud arvandmete ebaõigsust, vaid esitama tõendeid oma tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta nende kontrollimiste või arvandmete suhtes. Komisjoni tõendamiskoormise selline leevendamine on põhjendatud asjaoluga, et liikmesriigil on EAGGF‑i raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumise ja kontrollimise jaoks kõige parem võimalus ning järelikult peab just liikmesriik esitama kõige üksikasjalikumad ja täielikumad tõendid nende kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajadusel komisjoni kinnituste ebatäpsuse kohta (Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑247/98: Kreeka vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1, punktid 7–9, ning eespool punktis 100 viidatud 31. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 51).

116    Need on kaalutlused, mille alusel tuleb hinnata, kas komisjon eksis – nagu väidab hageja – tuvastades, et esiteks olid abi saanud põllumajanduslikud maatükid identifitseeritud ainult osaliselt, mistõttu rikuti komisjoni 26. veebruari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 445/2002, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 EAGGF‑i toetuse kohta maaelu arendamiseks üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 3/35, lk 269), artiklit 58, teiseks ei olnud teostatud ristkontrolle ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmebaasiga, mistõttu rikuti määruse nr 445/2002 artiklit 60, kolmandaks ei olnud kohapealsed kontrollimised ammendavad, mistõttu rikuti määruse nr 445/2002 artiklit 61, neljandaks ei olnud kontrolliaruanded üksikasjalikud, mistõttu rikuti komisjoni 11. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2419/2001, millega sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3508/92 kehtestatud teatavate ühenduse toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 327, lk 11; ELT eriväljaanne 3/34, lk 308), artiklit 20, ning viiendaks olid kontrollimised ebapiisavad abisaajate kõikide maksekohustuste ja kohustuste osas, mistõttu rikuti määruse nr 445/2002 artiklit 61.

–       Põllumajanduslike maatükkide identifitseerimine

117    Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et ta tõendas raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses, et alates aastast 2003 identifitseeriti põllumajanduslikke maatükke eraldi vastavalt määruse nr 445/2002 artiklile 58 ning et abi maksmisega ei kaasnenud EAGGF‑ile mingeid riske.

118    Määruse nr 445/2002 artikli 58 lõige 2 näeb ette, et maa-aladega seotud maaelu arengu toetusmeetme puhul viidatakse eraldi identifitseeritud maatükkidele. Sama artikli lõige 4 täpsustab, et maa-alad identifitseeritakse vastavalt nõukogu 27. novembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3508/92, millega kehtestatakse ühenduse teatavate toetuskavade ühtne haldus‑ ja kontrollisüsteem (EÜT L 355, lk 1; ELT eriväljaanne 3/13, lk 223), artiklile 4.

119    Määrus nr 3508/92, nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1593/2000 (EÜT L 182, lk 4) muudetud redaktsioonis, näeb artikli 1 lõikes 1 ette, et kõik liikmesriigid peavad looma ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi.

120    Määruse nr 3508/92, määrusega nr 1593/2000 muudetud redaktsioonis, artikkel 2 sätestab, et ühtne haldus- ja kontrollisüsteem peab hõlmama põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteemi (edaspidi „põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteem”).

121    Vastavalt määruse nr 3508/92, määrusega nr 1593/2000 muudetud redaktsioonis, artiklile 4 koostatakse põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteem kaartide, maakatastridokumentide või muude kartograafiliste alusmaterjalide põhjal. Kasutatakse elektroonilist geograafilise informatsiooni süsteemi, sealhulgas eelistatavalt õhust või satelliidilt tehtud ortofotosid, mille ühtne standard tagab täpsuse, mis on vähemalt võrdne mõõtkavas 1 : 10 000 oleva kaardi täpsusega. Kõik põllumajanduslikud maatükid tuleb identifitseerida selle süsteemi kohaselt (eespool punktis 100 viidatud 31. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 54).

122    Peale selle tuleb meeles pidada ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi sisseseadmise olulisust, mida rõhutab ka komisjon. Nimelt on põllumajanduslike maatükkide identifitseerimine pindalaga seotud korra nõuetekohase kohaldamise võtmeküsimus. Juba ainuüksi maatükkide identifitseerimise usaldusväärse süsteemi puudumine toob ühenduse eelarvele kaasa kahju tekkimise kõrgendatud ohu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑285/03: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62; Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑243/05: Kreeka vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3475, punkt 61, ja eespool punktis 100 viidatud 31. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 57).

123    Nagu juba märgitud eespool punktis 109, on komisjoni lõplikus seisukohas, mis on kirjas kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5, viidatud 3. oktoobri 2006. aasta kirjale.

124    Komisjon märgib 3. oktoobri 2006. aasta kirjas, et „abi saanud maatükid ei ole mitte kõikidel juhtudel identifitseeritud, mistõttu ei ole olnud võimalik pindalasid täpselt kindlaks teha ja viia läbi tõhusaid ristkontrolle, ning seetõttu on rikutud määruse nr 445/2002 artikli 58 sätteid”. Komisjon viitab ka oma 4. juuli 2005. aasta kirja punktile 1.1, milles ta täpsustas, et „maatükid ei olnud eraldi identifitseeritud”, nii nagu nõuab määrus nr 445/2002. Ta lisab, et „identifitseerimine toimus peamiselt põllumajanduslike maatükkide mõõtmise ja asjaomase pindala, väljendatuna stremmades (1 stremma = 1/10 hektarit) põhjal, [ning et] enne aastat 2004 ei nõutud süstemaatiliselt ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi deklaratsioonide ja/või põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteemi […] väljavõtete esitamist [, mis muutis] enamikul juhtudest võimatuks eraldi identifitseerimise ja samuti automatiseerimata ristkontrolli kuni 2003. aasta [lõpuni] ”.

125    Vastavalt eespool punktis 115 viidatud kohtupraktikale tuleb kontrollida, kas Kreeka Vabariik on tõendanud, et komisjoni hinnangud olid ebatäpsed.

126    Kreeka Vabariik väidab, et ta esitas nii komisjoniga toimunud kirjavahetuse kui ka kahepoolsete läbirääkimiste käigus tõendeid, et alates aastast 2003 identifitseeriti maatükid eraldi vastavalt määruse nr 445/2002 artiklile 58. Ta osundab sellega seoses oma 5. septembri 2005. aasta kirja (punkt 1.1). Lisaks tuletab ta meelde, et on olemas mitu ministri määrust, mis puudutavad maatükkide identifitseerimise korda ja kohustust esitada ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi raames esitatavates taotlustes maatükkide täpsed koodid.

127    Kõigepealt tuleb tõdeda, et Kreeka Vabariik väidab end olevat esitanud tõendeid maatükkide identifitseerimise kohta, ilma et ta seejuures märgiks, millised need tõendid on, millest ta kõneleb. Kahepoolsete läbirääkimiste protokollist ilmneb tõepoolest, et Kreeka Vabariik esitas nende läbirääkimiste käigus palju dokumente, et tõendada maatükkide identifitseerimist. Kirjalikult esitatud märkustes aga ei anna hageja teada, kuidas need dokumendid peaksid tõendama, et põllumajanduslikud maatükid olid alates 2003. aastast identifitseeritud vastavalt määrusele nr 445/2002.

128    Järgmiseks, selleks et toetada väidet, et põllumajanduslikud maatükid olid alates 2003. aastast identifitseeritud, viitab Kreeka Vabariik oma 5. septembri 2005. aasta kirjale, mille punktis 1.1 on tema väitel kirjas, et Kreeka tootjad kasutasid niisugust identifitseerimist alates 2003. aastast. Tuleb siiski nentida, et selle kirja sisu ei väära komisjoni poolt tuvastatut. Sellest ei ilmne nimelt, et maatükkide identifitseerimine, mida nõuab määrus nr 445/2002, oleks Kreekas alates 2003. aastast tõepoolest toimunud. Kreeka Vabariik piirdub teatavate tekstide loetlemisega, mis panid Kreekas tootjatele kohustuse ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi raames esitatud taotlustes maatükid eraldi identifitseerida, mööndes samas, et 2003. aastal „jättis väike arv põllumajandustootjaid taotluse teadmatusest esitamata”.

129    Lisaks tuleb asuda seisukohale, et niisuguse identifitseerimise tegelikult asetleidmise tõendamiseks ei piisa sellest, et Kreeka Vabariik viitab tekstidele, mis muudavad maatükkide eraldi identifitseerimise kohustuslikuks.

130    Viimaseks, Kreeka Vabariik möönab hagis, et teatavad tootjad ei täitnud 2003. aasta osas mitte elektroonilist deklaratsiooni, nagu nõuab määrus nr 3508/92, vaid käsikirjalise deklaratsiooni. Samas peab iga tootja esitama selle määruse artikli 6 kohaselt iga aasta kohta abitaotluse, märkides ära põllumajanduslikud maatükid vastavalt sama määruse artiklis 4 ette nähtud korrale. Neil asjaoludel ei saa Kreeka Vabariik väita, et alates 2003. aastast on maatükke identifitseeritud kooskõlas nimetatud määrusega.

131    Sellest järeldub, et argumentatsioon, mida Kreeka Vabariik arendas seoses põllumajanduslike maatükkidega, tuleb tagasi lükata.

–       Ristkontrollid

132    Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et ristkontrollid ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmebaasiga toimusid vastavalt määruse nr 445/2002 artiklile 60.

133    Määruse nr 2419/2001 artikli 16 kohaselt on määruse nr 3508/92 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud halduskontrollide eesmärk viia läbi deklareeritud põllumajanduslike maatükkide ja loomade ristkontrolle, et vältida sama toetuse põhjendamatult mitmekordset andmist samal kalendri- või turustusaastal ning pindalade deklaratsioone hõlmavate ühenduse toetuskavade alusel antava toetuse põhjendamatut kuhjumist, ning elektroonilisel andmebaasil põhinevaid ristkontrolle, et teha kindlaks taotluste abikõlblikkus (vt selle kohta eespool punktis 100 viidatud Üldkohtu 31. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 63).

134    Määruse nr 445/2002 artikkel 60 sätestab:

„Halduskontrollid on ammendavad ja sisaldavad vajaduse korral ristkontrolle, kasutades muu hulgas ka ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmeid. Kontrollid käsitlevad toetusmeetmega hõlmatud maa-alasid […], et vältida põhjendamatut toetuste maksmist. […]”

135    Komisjon märgib kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5, et Kreeka Vabariik ei viinud läbi ristkontrolle ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmebaasiga. Ta viitab ka oma 3. oktoobri 2006. aasta kirjas väljendatud seisukohale, millest ilmneb, et ühtne haldus- ja kontrollisüsteem ei olnud komisjoni uurimise esemeks olnud ajavahemikul täielikult toimiv.

136    Nagu ilmneb eespool punktist 115, tuleb kontrollida, kas Kreeka Vabariik tõendab, et komisjoni hinnangud olid ebatäpsed.

137    Kreeka Vabariik kinnitab, et asjaomasel ajavahemikul oli ühtne haldus- ja kontrollisüsteem täielikult toimiv. Ta nimetab ka mitu dokumenti, mis ta kahepoolsete läbirääkimiste käigus esitas ja mis tõendavad, et ta viis läbi elektroonilisi ristkontrolle. Lisaks osundab ta Opekepe (Kreeka organisatsioon, kes tegeleb arendus‑ ja tagatisabi maksmise ja kontrollimisega) 9. märtsi 2007. aasta kirja, kus on selgitatud, kuidas elektroonilisi ristkontrolle läbi viidi.

138    Kõigepealt tuleb meenutada, nagu juba mainitud eespool punktides 126–131, et põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteem ei olnud asjaomasel ajavahemikul täielikus vastavuses määruse nr 3508/92, määrusega nr 1593/2000 muudetud kujul, artikliga 4. Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 3508/92, määrusega nr 1593/2000 muudetud kujul, artiklist 2 ilmneb, et põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteem on osa ühtsest haldus- ja kontrollisüsteemist. Võttes arvesse põllumajanduslike maatükkide identifitseerimisel tuvastatud vajakajäämisi, ei saa Kreeka Vabariik väita, et ühtne haldus‑ ja kontrollisüsteem oli 2003. aastal täielikult toimiv.

139    Niisuguste tõhusate ja täielikult toimivate süsteemide puudumisel, mis on ette nähtud liidu õiguses ja mis kujutavad endast ettenähtud kontrollimiste põhielemente, ei saa aga määruse nr 445/2002 artiklis 60 ette nähtud ristkontrolle pidada nõuetekohaselt läbiviiduks (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud 26. novembri 2008. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 108, ja eespool punktis 100 viidatud 31. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 65).

140    Tuleb lisada, nagu komisjon õigesti rõhutab, et olenemata Kreeka Vabariigi katsetest tõendada, et vastupidi komisjoni poolt tuvastatule viis ta läbi elektroonilisi ristkontrolle, möönab ta ise oma kirjalikes menetlusdokumentides, et 2003. aasta osas ei esitanud teatavad tootjad elektroonilisi deklaratsioone, vaid käsikirjalised deklaratsioonid, kinnitades sama ka kohtuistungil vastuseks Üldkohtu esitatud küsimusele.

141    Selles osas tuleb märkida, et Kreeka Vabariik ei tõenda, et kahepoolsete läbirääkimiste käigus esitatud tõendusmaterjal ning Opekepe 9. märtsi 2007. aasta kiri muudaksid tõsiasja, et teatavad tootjad ei esitanud määrusele nr 3508/92 vastavaid elektroonilisi deklaratsioone.

142    Tõsi küll, Kreeka Vabariik väidab, et määrusele nr 3508/92 vastavate elektrooniliste deklaratsioonide esitamata jätmine 2003. aasta osas ei tähenda, et elektroonilisi ristkontrolle ei oleks toimunud, ning lisab, et käsikirjalised deklaratsioonid, mille olemasolu komisjoni talitused 2003. aasta osas avastasid, kajastusid süsteemis, ning nende alusel viidi läbi elektroonilised ristkontrollid.

143    Sellegipoolest tuleb esiteks märkida, et Kreeka Vabariik ei toeta oma väiteid tõenditega. Eelkõige ei tõenda ta, et kõnealuseid tootjaid kontrolliti 2003. aasta osas elektrooniliselt. Teiseks, isegi kui oletada, et komisjoni talituste poolt 2003. aasta osas avastatud käsikirjaliste deklaratsioonide põhjal viidi läbi ristkontrollid, ei väära see komisjoni hinnangut, mis lähtub tõsiasjast, et ühenduse õigusaktidega ette nähtud põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteemi ei olnud loodud.

144    Lisaks, arvestades eelnenud kaalutlusi ja eespool punktis 60 viidatud kohtupraktikat, ei saa komisjoni kinnitus, et kontrollimise käigus ei leidnud tema talitused ühtegi tõendit, millest ilmneks, et ristkontrollimised viidi läbi, kujutada endast „puudulikku” põhjendust, nagu väidab hageja.

145    Järelikult tuleb Kreeka Vabariigi argumendid ristkontrollide kohta tagasi lükata.

–       Kohapealsed kontrollimised

146    Kreeka Vabariik esitab kaks peamist etteheidet. Esiteks väidab ta, et tõendas, et põllumajanduslike maatükkide mõõtmist puudutavad kohapealsed kontrollimised olid piisavad ja usaldusväärsed ning vastasid määruse nr 445/2002 artikli 61 tingimustele. Teiseks kinnitab ta, et kontrollis kohapeal heade põllumajandustavade järgimist.

147    Määruse nr 445/2002 artikkel 61 sätestab, et „[k]ohapealne kontroll toimub vastavalt määruse […] nr 2419/2001 III jaotisele”. Viimati nimetatud määruse artikli 15 kohaselt korraldatakse haldus- ja kohapealne kontroll nii, et tagada toetuste andmise tingimuste täitmise tõhus kontrollimine.

148    Seoses täpsemalt heade põllumajandustavade järgimise kontrollimisega ilmneb määruse nr 445/2002 artikli 61 kolmandast lõigust, et kontrollitakse kõiki abisaaja maksekohustusi ja kohustusi, mida on võimalik kontrollkäigu ajal kontrollida. Määruse nr 2419/2001 artikli 22 lõige 2 näeb ette, et pindalade kindlaksmääramisel arvestatakse heade põllumajandustavadega (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud 26. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas Kreeka vs. komisjon, punkt 119).

149    Komisjoni lõplikku seisukohta sisaldava kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5 viidatud komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirjast ilmneb, et kohapealsed kontrollimised ei olnud ammendavad määruse nr 445/2002 artikli 61 tähenduses, kuna esiteks ei hõlmanud need määrusele nr 3508/92 vastavat põllumajanduslike maatükkide mõõtmist, ja teiseks puudusid tõendid heade põllumajandustavade järgimise kohapeal kontrollimise kohta.

150    Põllumajanduslike maatükkide mõõtmise kohapeal kontrollimise kohta komisjoni antud hinnangu vaidlustamiseks piirdub Kreeka Vabariik väitega, et „neid maatükke kontrollisid ja mõõtsid riiklikud kontrollijad”; komisjoni talitustel aga ei olnud seda väidet võimalik kontrollida, kuna nad ise neid maatükke ei mõõtnud. Kirjeldatud väited, mida ei ole tõenditega toetatud, ei lükka ümber komisjoni järeldusi.

151    Selles osas tuleb märkida, et komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirjas mainitud komisjoni 4. juuli 2005. aasta kirjas seisab, et „[m]is puudutab maatükkide mõõtmist, siis ei ole piisavalt asjaolusid, mis tõendaksid, kas teatavat maatükki on uuesti mõõdetud või on seda ainult visuaalselt hinnatud”. Kreeka Vabariik ei vaidlusta seda järeldust.

152    Nõustuda ei saa ka Kreeka Vabariigi argumendiga, et kahepoolsete läbirääkimiste käigus esitatud kontrolliaruannetest ilmneb, et maatükkide mõõtmist ja heade põlumajandustavade järgimist kontrolliti kohapeal. Need kontrolliaruanded puudutavad üksnes Magneesia maakonda; ka Kreeka Vabariik ei vaidle sellele asjaolule vastu. Samas, isegi kui oletada, et nendest aruannetest ilmneb, et heade põllumajandustavade järgimist kontrolliti, tuleb sarnaselt komisjoni poolt õigesti märgituga nentida, et ainuüksi nendest ei piisa komisjoni järelduse ebaõigsuse tõendamiseks, kuivõrd komisjoni järeldus puudutab territooriumi, mille pindala on suurem kui ühe maakonna oma. Liikmesriik peab nimelt konkreetselt tõendama, et nende piirkondade kontrollsüsteeme, mida ei kontrollitud, ei iseloomusta samad puudused, mis esinevad komisjoni poolt kontrollitud piirkondade süsteemide puhul (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑344/01: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑2081, punktid 64 ja 65).

153    Viimaseks, mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et ministri 2000. aasta määrus näeb ette kohustuse järgida häid põllumajandustavasid, siis sellest ei piisa, et tõendada, et Kreeka Vabariik tõepoolest kontrollis kohapeal heade põllumajandustavade järgimist (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud 26. novembri 2008. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 120).

154    Seega tuleb Kreeka Vabariigi argumentatsioon seoses kohapealsete kontrollimistega tagasi lükata.

–       Kontrolliaruanded

155    Kreeka Vabariik väidab sisuliselt, et asjaolu, et Larissa maakonda puudutavates kontrolliaruannetes ei ole märgitud erinevusi deklareeritud ja kohapeal mõõdetud või loendatud pindalade suuruse või loomade arvu vahel, ning kontrollijate erimärkuste puudumine ei kujuta endast liidu õiguse rikkumist ning ei õigusta finantskorrektsiooni kohaldamist.

156    Vastavalt määruse nr 445/2002 artikli 61 lõike 1 esimeses lauses viidatud määruse nr 2419/2001 artikli 20 lõike 1 punktile c koostatakse iga kohapealse kontrollimise tulemusel kontrolliaruanne, milles täpselt kirjeldatakse erinevaid kontrollimisega seotud asjaolusid, nagu „kontrollitud põllumajanduslikud maatükid, mõõdetud põllumajanduslikud maatükid, mõõtmiste tulemused mõõdetud maatüki kohta ning kasutatud mõõtmismeetodid”.

157    Vastavalt komisjoni lõplikku seisukohta sisaldava kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5 viidatud komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirjale ei olnud kontrolliaruanded „üksikasjalikud”, nagu nõuab määruse nr 2419/2001 artikkel 20, mis, nagu eespool näidatud, näeb ette, et ära tuleb märkida põllumajanduslike maatükkide mõõtmise tulemused.

158    Lisaks viitab komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kiri komisjoni 4. juuli 2005. aasta kirja punktile 3.3, mis on sõnastatud järgmiselt:

„[…] uuritud aruanded ei olnud piisavalt tõenditega toetatud ning neist ei ilmnenud selgelt, mis liiki kontroll kohapealse kontrollimise käigus läbi viidi. Aruannetest ei ilmnenud kordagi vastuolud deklareeritud pindala ja kontrollimise käigus kindlaks tehtud pindala või loendatud loomade arvu vahel. See tekitab kahtlusi aruannetes sisalduvate deklaratsioonide täpsuse ja tõelevastavuse osas.

Mis puudutab põllumajanduslike maatükkide mõõtmist, siis ei ole piisavalt asjaolusid, millest ilmneks, kas maatükki on tõepoolest uuesti mõõdetud või on seda üksnes visuaalselt hinnatud. Kuna seda võis täheldada just kontrollitud toimikute puhul, ei olnud kontrolliaruannetes täitmisele kuulunud jaotist, mis viitab kasutatud mõõtmismeetodite või mõõdetud maatükkide arvuga seotud tõenditele, süsteemselt täidetud. Lisaks, ka üldisemalt ei sisaldanud kontrolliaruanded mingeid kontrollijate poolt kontrollimiste käigus tehtud konkreetseid tähelepanekuid.”

159    Samas ei esita Kreeka Vabariik ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber komisjoni poolt tuvastatu paikapidavuse.

160    Kreeka Vabariigi argumendiga, et kahepoolsete läbirääkimiste käigus esitatud kontrolliaruanded kinnitavad maatükkide mõõtmist, ei saa nõustuda. Nagu juba märgitud eespool punktis 152 ning nagu õigesti väidab komisjon, ei sea need kontrolliaruanded, mis puudutavad üksnes Magneesia maakonda, kahtluse alla komisjoni üldisemaid järeldusi.

161    Lisaks tuleb märkida, et erinevalt sellest, mida väidab Kreeka Vabariik, ei ilmne toimikust, et komisjoni talitused oleksid möönnud, et Larissa maakonda puudutavate kontrolliaruannete sisu puhul oli tegemist üksikjuhtumiga. Kahepoolsete läbirääkimiste protokolli punktis 3.3 on üksnes kirjas, et komisjoni talitused „jäävad oma seisukoha juurde, et Larissa kontrollkäigul uuritud kontrolliaruande kvaliteet ei ole piisav”.

162    Viimaseks tuleb nentida, et ministri määrustest ja direktiividest, millele Kreeka Vabariik viitab, iseenesest ei piisa, et tõendada, et kontrolliaruanded vormistati tõepoolest kooskõlas määruse nr 2419/2001 artikliga 20 (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud 26. novembri 2008. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 120).

163    Sellest järeldub, et Kreeka Vabariigi argumentatsioon seoses kontrolliaruannetega tuleb tagasi lükata.

–       Abisaajate kõikide maksekohustuste ja kohustuse kontrollimine

164    Kreeka Vabariik väidab kõigepealt, et asjaolu, et kõikidel juhtudel ei viidud läbi abisaajate kõikide maksekohustuste ja kohustuste kohapealset kontrolli, ei ole liidu õigusega vastuolus. Järgmiseks toob ta välja, et komisjoni kohaldatud finantskorrektsiooni aluseks oli ühe niisuguse abisaaja juhtum, kelle kõiki maksekohustusi ja kohustusi ei olnud kontrollitud.

165    Määruse nr 445/2002 artikli 61 kolmanda lõigu kohaselt „[k]ontrollitakse kõiki toetusesaaja maksekohustusi ja kohustusi, mida on võimalik kontrollkäigu ajal kontrollida”.

166    Komisjoni lõplikku seisukohta sisaldava kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5 viidatud komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirjas on märgitud, et „mis puudutab abisaajate kõiki maksekohustusi (seoses põllumajanduse keskkonnapoliitikat puudutavate meetmetega), mida on võimalik kontrollkäigu ajal kontrollida vastavalt määruse nr 445/2002 artiklile 61, siis on kontrollimised olnud ebapiisavad”.

167    Komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kiri viitab muu hulgas komisjoni 4. juuli 2005. aasta kirja punktile 3.2, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Nagu märgitud määruse (EÜ) 817/2004 artikli 69 lõikes 3, hõlmab kohapealne kontroll kõiki toetusesaaja maksekohustusi ja kohustusi seoses maaelu arengu edendamise meetmetega, mida on võimalik kontrollkäigu ajal kontrollida. Liikmesriigid võivad selles osas ette näha, et kui abisaaja on välja valitud maaelu arengu edendamise meetme raames, siis kontrollitakse teda nii seoses selle meetme kui ka teiste meetmetega, mille kontrollimine eeldab sarnaseid oskusi.

Samas avastati toimiku kontrollimisel juhtum, kus abisaaja, kellele oli abi antud kahe erineva põllumajanduse keskkonnapoliitika alammeetme raames, oli kohapealseks kontrollimiseks välja valitud seoses ühe, kuid mitte seoses teise meetmega.

Kui neilt selle kohta aru päriti, möönsid Kreeka ametiasutused, et kohapealsed kontrollimised puudutasid üksnes selle alammeetmega seotud maksekohustusi, mille jaoks abisaaja oli välja valitud, ilma et oleks kontrollitud teisi sama maaelu arengu edendamise meetme raames toimuvaid programme, kust see põllumajandustootja oli abi saanud”.

168    Komisjoni 4. juuli 2005. aasta kirja punktis 3.2 sisalduva hinnangu vaidlustamisel piirdub Kreeka Vabariik väitmisega, et kohaldatud finantskorrektsiooni aluseks on ühe niisuguse abisaaja juhtum, kelle kõiki maksekohustusi ja kohustusi ei olnud kontrollitud. Seda tehes ei lükka ta ümber komisjoni järeldusi selle abisaaja kohta.

169    Samas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui liikmesriik ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsisteks kahtlusteks asjakohaste ja tõhusate järelevalve‑ ja kontrollimeetmete olemasolu osas (Euroopa Kohtu 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑253/97: Itaalia vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑7529, punkt 7, ja eespool punktis 48 viidatud 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus, punkt 35). Kui juhusliku kontrollimise käigus on avastatud viga, ei saa komisjon seetõttu eespool viidatud kohtupraktikat arvestades välistada, et see rikkumine ei ole üldisem.

170    Mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et komisjon ei märgi, et asjaomase abisaaja puhul oli samaaegselt võimalik kontrollida kõiki tema maksekohustusi ja kohustusi, siis tuleb meenutada, et eespool punktis 115 viidatud kohtupraktika kohaselt on niisuguste asjaolude tõendamine asjaomase liikmesriigi ülesanne. Kreeka Vabariik aga ei tõenda, et niisugune kontroll ei olnud võimalik. Ta piirdub ilma oma väiteid tõenditega toetamata väitmisega, et 15. aprillil 2003 ehk kuupäeval, mil toimus „nisuga” seotud „mahepõllumajanduse” meetmega seotud kohustuste täitmise kohapealne kontroll, ei olnud tal võimalik kindlaks teha, kas meetmega „nitraadireostus” seotud kõiki maksekohustusi ja kohustusi oli „puuvilla” osas täidetud, kuna käimas oli puuvilla külviperiood. Lisaks erineb see Kreeka Vabariigi argument kohtuistungil esitatust, mille kohaselt oli niisuguste kontrollimiste läbiviimiseks vaja kaasata puuvilla, veereostuse ja põllumajanduse keskkonnapoliitika programmide valdkonda tundvate ekspertide meeskond.

171    Järelikult tuleb Kreeka Vabariigi argumentatsioon seoses abisaajate kõikide maksekohustuste ja kohustuste kontrollimisega tagasi lükata ning seetõttu tuleb tagasi lükata ka käesoleva väite esimene osa.

 Väite teine osa, mis tuleneb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest ja kaalutlusõiguse piiride ületamisest

172    Kreeka Vabariik leiab, et vaidlustatud otsus tuleks tühistada, kuna see rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Või vähemalt peaks korrektsiooni arvutamisel võtma arvesse üksnes Larissa maakonna juhtumit, „põllumajanduse keskkonnapoliitikaga” seotud meedet ja kulutusi, mis on tehtud pärast 3. oktoobrit 2004.

173    Eespool punktis 72 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui komisjon on kõikide kulutuste tagasilükkamise asemel kehtestanud eeskirjad, mis on diferentseeritud vastavalt kontrollimiste puudulikkuse astmele ja EAGGF‑ile kaasneva riski määrale, peab liikmesriik tõendama, et need kriteeriumid on meelevaldsed ja ebaõiglased.

174    Dokumendis nr VI/5330/97 on esiteks kirjas, et „[j]uhul kui üks või mitu võtmekontrolli on jäänud teostamata või on nii halvasti või harva läbi viidud, et need ei ole tõhusad taotluse nõuetele vastavuse tuvastamise eeskirjade eiramise ennetamiseks, kohaldatakse kuni 10% suurust korrektsiooni, sest on mõistlik arvestada, et valitseb suur risk, et EAGGF‑il tekib oluline kahju”, ja teiseks on seal öeldud, et „[j]uhul kui kõik võtmekontrollid on läbi viidud, aga ei ole järgitud õigusnormidega soovitatud kontrollimiste arvu, sagedust või täpsust, kohaldatakse 5% suurust korrektsiooni”.

175    Komisjon on õigustanud aastate 2003 ja 2004 eest maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmete sektoris kohaldatud 5% suurust korrektsiooni eespool punktis 116 loetletud võtmekontrollide elluviimisel tuvastatud puudustega.

176    Aastate 2003 ja 2004 eest maaelu arengu tagamisega kaasnevate meetmete sektoris tehtud kulutustele kohaldatud 5% suurust korrektsiooni käsitleva kolmanda väite esimese osa analüüsist (vt eespool punktid 117−171) ilmneb, et Kreeka Vabariik ei suutnud tõendada, et komisjoni poolt tuvastatu oli ebatäpne. Arvestades eespool punktides 173−175 väljendatud kaalutlusi ei saa komisjoni otsust kohaldada 5% suurust korrektsiooni seetõttu pidada proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks. Lisaks tuleb sellega seoses märkida, et liidu kohus on juba leidnud, et 5% suurune korrektsioonimäär on proportsionaalne, kui seda kohaldatakse põhjusel, et puudub usaldusväärne põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteem (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus, punkt 100; eespool punktis 122 viidatud 17. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 64, ja eespool punktis 122 viidatud 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 78).

177    Veel tuleb nentida, et Kreeka Vabariik ei esita asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et komisjon ei saanud järeldada, et EAGGF‑i jaoks esines märkimisväärne kahju tekkimise risk. Ta piirdub väitmisega, et juhul kui finantskorrektsiooni ei peeta ebaproportsionaalseks, tuleks selle puhul arvesse võtta üksnes Larissa maakonna juhtumit, „põllumajanduse keskkonnapoliitikaga” seotud meedet ja pärast 3. oktoobrit 2004 tehtud kulutusi.

178    Samas, nagu ilmneb eespool punktidest 160 ja 161, ei saa Larissa maakonnas läbiviidud kontrollimistel esinenud puuduste olemasolul välistada, et need puudutavad ka teisi maakondi. Ka ilmneb komisjoni lõplikku seisukohta sisaldava kokkuvõtliku aruande punktis 16.3.5 viidatud komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirjast, et puudused, mis on seotud põllumajanduslike maatükkide identifitseerimisega ja ristkontrollidega ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga, ei hõlma üksnes „põllumajanduse keskkonnapoliitikaga” seotud meedet, vaid ka „põllumajandusmaade metsastamisega” seotud meedet. Eespool punktides 117–145 ilmneb aga, et komisjon ei teinud nende puuduste tuvastamisel faktivigu. Lõpuks, nagu on selgitatud eespool punktides 99–101, ei võeta 24‑kuulise ajavahemiku arvutamisel lähtepunktiks mitte komisjoni 3. oktoobri 2006. aasta kirja, mis sisaldab hinnangut kulutustele, vaid komisjoni 4. juuli 2005. aasta kiri, millega Kreeka Vabariigile tehti teatavaks läbiviidud kontrollimiste tulemused. Seetõttu ei saa Kreeka Vabariik väita, et 5% suurust korrektsiooni tuleks kohaldada ainult seoses Larissa maakonnas tuvastatud puudustega, ainult „põllumajanduse keskkonnapoliitika” seotud meetme puhul ja ainult pärast 3. oktoobrit 2004 tehtud kulutustele.

179    Sellest järeldub, et väite teine osa ning seetõttu ka kogu käsitletav väide tuleb tagasi lükata.

3.     2004. aastat käsitlevale finantsauditile kohaldatud finantskorrektsioon

180    Kreeka Vabariik esitab ainsa väite, mis tuleneb seaduserikkumisest, dokumendis nr VI/5330/97 sisalduvate suuniste eiramisest, faktivigadest, põhjenduse puudumisest, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest ja kaalutlusõiguse piiride ületamisest.

181    Selle väite raames leiab Kreeka Vabariik sisuliselt, et hilinenult tehtud väljamaksed olid õigustatud ning nende eesmärk oli üksnes kaitsta ühenduse finantshuve. Ta järeldab sellest, et kohaldatud korrektsioon ületab ilmselgelt kahju, mis EAGGF‑il väidetavalt tekkis.

182    Komisjoni 16. veebruari 1996. aasta määruse (EÜ) nr 296/96 liikmesriikide edastatavate andmete ja EAGGF‑i tagatisrahastust rahastatavate kulude igakuise kirjendamise kohta (EÜT L 39, lk 5; ELT eriväljaanne 3/18, lk 453), komisjoni 1. augusti 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1577/2001 (EÜT L 209, lk 12; ELT eriväljaanne 03/33, lk 235) muudetud redaktsioonis, artikli 4 lõige 2 sätestab:

„Pärast ettenähtud tähtaegu tehtud kirjendatud kuludel põhinevaid avansse vähendatakse järgmiselt:

a)      kui pärast tähtaja möödumist tehtud kulu moodustab kuni 4% enne tähtaja saabumist tehtud kuludest, siis avanssi hilinetud kuude arvust olenemata ei vähendata,

b)      4% läve ületavaid tehtud kulusid, mis on hilinenud kuni:

–        üks kuu, vähendatakse 10% võrra,

–        kaks kuud, vähendatakse 25% võrra,

–        kolm kuud, vähendatakse 45% võrra,

–        neli kuud, vähendatakse 70% võrra,

–        viis kuud või rohkem, vähendatakse 100% võrra.

Kui aga teatavate meetmete puhul on tegemist erandlike haldustingimustega või kui liikmesriigid esitavad mõjuvaid põhjendusi, kohaldab komisjon teistsuguseid ajamäärasid ja/või väiksemaid protsendimäärasid või jätab need üldse kohaldamata.

Käesolevas artiklis osutatud vähendamised tehakse vastavalt määruse (EÜ) nr 2040/2000 artiklis 14 sätestatud eeskirjadele.”

183    Kohtupraktika kohaselt on määruse nr 296/96 artikli 4 lõike 2 teine lõik erandit kehtestav säte ning seetõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt (eespool punktis 122 viidatud 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 115).

184    Pealegi tuleb EAGGF-i kantavaid finantseerimiskulutusi arvutada lähtuvalt eeldusest, et kohaldatavates põllumajanduseeskirjades ette nähtud tähtaegadest peetakse kinni. Järelikult, kui siseriiklikud ametiasutused jätkavad toetuste väljamaksmist pärast tähtaja möödumist, panevad nad EAGGF-i arvele – nagu kinnitab ka määruse nr 296/96 põhjendus 4 – mittenõuetekohaseid ja seega tingimustele mittevastavaid kulutusi (vt selle kohta eespool punktis 169 viidatud Euroopa Kohtu 28. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 126). Seetõttu peavad liikmesriigid oma kontrollisüsteemide korraldamisel arvesse võtma abi maksmisele kehtestatud tähtaega (vt selle kohta eespool punktis 122 viidatud 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 116).

185    Komisjoni lõplikku seisukohta väljendava kokkuvõtliku aruande punkti 17.1.5 kohaselt kohaldati väljamaksetega hilinemise tõttu finantskorrektsioone summas 5 279 881,28 eurot.

186    Kreeka Vabariik peab tõendama, et määruse nr 296/96 artikli 4 lõike 2 teise lõigu tingimused on täidetud, ehk tõendama, et teatavate meetmete puhul kehtivad erandlikud haldustingimused, või esitama mõjuvaid põhjendusi. Kreeka Vabariik peab eelkõige tõendama, et väljamaksete hilinenult tegemine ei väljunud mõistlikest piiridest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑331/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9085, punkt 117, ja eespool punktis 39 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 372).

187    Kõigepealt tuleb tähelepanu juhtida sellele, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta hilinenud väljamaksete olemasolu. Seevastu kritiseerib ta kohaldatud finantskorrektsiooni põhjusel, et hilinenud väljamaksed olid tingitud vajadusest parandada teatavad tootjate taotlustes sisaldunud vead, ning seda vajadusel täiendavate kontrollimiste teel.

188    Nagu märgib komisjon, tuleb kõigepealt tõdeda, et Kreeka Vabariik ei nimeta ühtegi hilinenud väljamakseid tinginud „erandlikku haldustingimust”.

189    Lisaks erandlikele haldustingimustele viitab määruse nr 296/96 artikli 4 lõige 2 võimalusele, et „liikmesriigid esitavad mõjuvaid põhjendusi”.

190    Ilma et oleks vaja kontrollida, kas vajadus parandada tootjate taotlustes sisaldunud vead kujutab endast hilinenud väljamaksete „mõjuvat põhjendust” määruse nr 296/96 artikli 4 lõike 2 tähenduses, tuleb siiski tõdeda, et Kreeka Vabariik ei esita tõendeid selle kohta, et taotlused sisaldasid tõepoolest vigu tootjate andmete osas. Sellega seoses tuleb sedastada, et 12. jaanuaril 2006 toimunud kahepoolsete läbirääkimiste protokollis tegi komisjon Kreeka ametiasutustele ettepaneku „esitada tõendeid [hilinemise] põhjuste tõelevastavuse kohta”. Kuigi Kreeka Vabariik esitab oma 2. mai 2006. aasta kirjas enda väiteid toetavaid tõendeid, tuleb märkida, et ta ei esita siiski tõendeid, mis kinnitaks hilinenud väljamaksed väidetavalt tinginud põhjenduste tõelevastavust.

191    Isegi kui oletada, et tootjate taotlustes esines tõesti vigu, ei tõenda Kreeka Vabariik igal juhul vajadust viia läbi täiendavaid kontrollimisi, mille kestus õigustaks hilinenud väljamakseid (vt selle kohta eespool punktis 39 viidatud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus, punkt 375). Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 296/96 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud 4% lävi on mõeldud just nimelt selleks, et anda liikmesriikidele võimalus viia läbi täiendavaid kontrollimisi, ilma et hilinetud kuude arv mõjutaks väljamakseid, mis läve ei ületa (eespool punktis 122 viidatud 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 116).

192    Lisaks tuleb tagasi lükata Kreeka Vabariigi etteheide, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud, kuna komisjon ei ole selgitanud, mis põhjustel ei ole hilinenud väljamaksete õigustamiseks esitatud põhjendusi arvesse võetud.

193    Tuleb nimelt nentida, et kui komisjon tegi Kreeka ametiasutustele ettepaneku esitada tõendeid hilinenud väljamaksete õigustamiseks esitatud põhjenduste kohta, siis meenutas Opekepe 2. mai 2006. aasta kirjas hilinenud väljamaksete põhjusi ning esitas tabeli, mis täpsustab aastateks 2002 ja 2003 tootjate poolt esitatud taotlustes olnud vigu, esitamata siiski nende vigade kohta tõendeid kontrollitavate faktiliste asjaolude näol. Komisjon märgib 20. augusti 2007. aasta kirjas, et Kreeka ametiasutuste argumentidega ei saa nõustuda, kuna ei esinenud ühtegi „erandlikku haldustingimust ning [Kreeka Vabariik] ei ole esitanud ühtegi arvestatavat põhjendust”, ning kuna halduslikud raskused ületati määruse nr 296/96 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud 4% suuruse reservi abil.

194    Vastavalt eespool punktis 60 esitatud kohtupraktikale ei saa Kreeka Vabariik niisiis põhjendamiskohustuse rikkumisele viidates väita, et teda ei teavitatud piisavalt põhjustest, mille tõttu komisjon ei arvestanud asjaolusid, mis ta oma 2. mai 2006. aasta kirjas esitas hilinenud väljamaksete põhjendamiseks. Lisaks tuleb märkida, et hagejal oli võimalik oma õigused maksma panna, kuna hagis vaidlustab ta just nimelt väljendi „halduslikud raskused”, mille komisjon esitas maksete hilinemise põhjuste kvalifitseerimiseks.

195    Mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et kohaldatud korrektsioon on tunduvalt suurem kui EAGGF‑il väidetavalt tekkinud kahju, siis tuleb meenutada, et maksed tehti hilinenult.

196    Kuigi kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama ühenduse eeskirjade rikkumist, tuleb liikmesriigil selle rikkumise tõendatuse korral vajadusel omakorda tõendada, et komisjon tegi vea selle rikkumise rahaliste tagajärgede kindlaksmääramisel (Euroopa Kohtu 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑153/01: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑9009, punkt 67).

197    Kreeka Vabariik on käesolevas asjas piirdunud üksnes hilinenud väljamaksete õigustamisega, vaidlustamata seejuures komisjoni poolt kindlaks määratud finantstagajärgi, arvestades eriti eespool punktis 182 loetletud määruse nr 296/96 artikli 4 lõike 2 sätteid. Seetõttu ei saa ta väita, et finantskorrektsioon on ebaproportsionaalne.

198    Lõpuks tuleb märkida, et Kreeka Vabariik on väitnud nii kirjalikult kui ka kohtuistungil suuliselt, et komisjon peaks talle maksma 20 006,27 euro suuruse summa, mis vastab avansilistest maksetest tehtud mahaarvamiste summa, mille suurus on hinnanguliselt 5 299 887,55 eurot, ja komisjoni poolt kohaldatud korrektsiooni kogusumma, mis on 5 279 881,28 eurot, vahele. Tuleb aga märkida, et vaidlustatud otsus võtab seda vahet arvesse, kuivõrd see on kirjas vaidlustatud otsusele lisatud tabeli tulbas „Finantsmõju”.

199    Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata ning hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

200    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Kreeka Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Kreeka Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

Truchot Martins Ribeiro Kanninen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. juulil 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: kreeka.