29. jaanuaril 2014 esitatud hagi – Iran Insurance versus nõukogu

(kohtuasi T-63/14)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Iran Insurance Company (Teheran, Iraan) (esindaja: advokaat D. Luff)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada nõukogu 15. novembri 2013. aasta otsuse 2013/661/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013, L 306, lk 18), lisa punkt 2;

tühistada nõukogu 15. novembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1154/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013, L 306, lk 3), lisa punkt 2;

tunnistada nõukogu otsuse 2010/413/CFSP¹ artikli 20 lõike 1 punkt c, mida on muudetud nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsuse 2012/35/CFSP² artikli 1 lõikega 7, ja 23. märtsi 2012. aasta määruse 267/2012³ artikli 23 lõike 2 punkt d ja artikli 46 lõige 2 hageja suhtes mittekohaldatavaks;

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.

Esimene väide, mille kohaselt on Iran Insurance Company nimekirja kandmise eriline põhjus põhjendamata. Hageja on selgelt eitanud temapoolset Iraani valitsuse rahalist toetamist. Lisaks sellele ei ole hageja osutanud tuumaenergiaalast toetust. Seetõttu ei ole täidetud nõukogu otsuse 2010/413/CFSP artikli 20 lõike 1 punkti c (muudetud nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsuse 2012/35/CFSP artikli 1 lõikega 7, nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsuse 2012/635/CFSP artikli 1 lõikega 8 ja nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsuse 2012/829/CFSP artikli 1 lõikega 2) ja nõukogu määruse (EL) 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d (muudetud nõukogu 21. detsembri 2012. aasta määruse 1263/2012 artikli 1 lõikega 11) tingimused.

Teine väide, mille kohaselt nõukogu, kehtestades Iran Insurance Company suhtes sanktsioonid üksnes põhjusel, et viimane on valitsuse omandis, diskrimineeris hagejat võrreldes teiste Iraani riigiosalusega ettevõtetega, kelle suhtes sanktsioone ei kehtestatud. Nii toimides rikkus nõukogu võrdsuse, diskrimineerimiskeelu ja hea juhtimistava põhimõtteid.

Kolmas väide, mille kohaselt ei põhjendanud nõukogu piisavalt oma otsust säilitada hageja nende üksuste loetelus, kelle vastu on sanktsioonid kehtestatud. Viidates „meetmete mõjule liidu poliitiliste eesmärkide kontekstisˮ, jättis ta täpsustamata, millist tüüpi mõju ta silmas peab ning kuidas need meetmed sellist mõju aitavad saavutada.

Neljas väide, mille kohaselt kuritarvitas nõukogu oma võimu, kui jättis hageja nende ettevõtete loetellu, kelle suhtes sanktsioonid on kehtestatud. Nõukogu ei toiminud kooskõlas Üldkohtu otsusega kohtuasjas T-12/11. Nõukogu õõnestas Euroopa Liidu institutsionaalset süsteemi ja hageja õigust saavutada õiglast lahendust ja selle kohaldamist. Nõukogu hoidis samuti kõrvale enda vastutusest ja kohustustest, mis tulenevad nõukogu 15. novembri 2013. aasta otsusest 2013/661/ÜVJP ja nõukogu 15. novembri 2013. aasta rakendusmäärusest (EL) nr 1154/2013 ning mida Üldkohus nõukogule selgelt täpsustas eespool nimetatud kohtuotsuses.

Viies väide, mille kohaselt rikkus nõukogu õiguspärase ootuse põhimõtet, sest ta ei järginud Üldkohtu otsust kohtuasjas, milles nõukogu oli hageja vastaspool ja mille nõukogu kaotas; ta ei suutnud isegi järgida kohtuotsuse argumente ja põhjendusi; ta tegi faktilistes asjaoludes vea seoses hageja ettevõtte ja tema väidetava rolliga suhetes Iraani valitsusega; ta ei teostanud vähimatki uurimist hageja tegeliku rolli ja ettevõtte osas Iraanis, kuigi Üldkohus viitas sellele kui olulisele aspektile EL-i Iraani vastases sanktsioonide süsteemis; ning ta säilitas sanktsioonid ka pärast 20. jaanuari 2014 – kuupäev, mil EL nõustus Iraanile tulu toovate tegevustega, kuna Iraani ei peeta enam tuumarelva levikuga seonduvates tegevustes tegutsevaks.

Kuues väide, mille kohaselt on nõukogu rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

____________

¹ Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39).

² Nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsus 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2012, L 19, lk 22).

³ Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT 2012, L 88, lk 1).