Kohtuasjad T-211/04 ja T-215/04

Government of Gibraltar ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Riigiabi – Ühendkuningriigi teatatud abikava Gibraltari valitsuse poolt läbiviidava ettevõtte tulumaksu reformi kohta – Otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks – Piirkondlik selektiivsus – Varaline selektiivsus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Siseriikliku territoriaalüksuse võetud maksumeede

(EÜ artikli 87 lõige 1)

2.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Erand üldkohaldatavast või „tavapärasest” maksustamiskorrast

(EÜ artikli 87 lõige 1)

1.      EÜ artikli 87 lõike 1 alusel tuleb kindlaks teha, kas antud õiguskorra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, mis on nimetatud korra eesmärgi seisukohast võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras. Selline analüüs on nõutav ka meetme puhul, mida ei ole kehtestanud siseriiklik seadusandja, vaid siseriiklik territoriaalüksus, kuna meede, mille on võtnud kohalik omavalitsus, mitte keskvõim, võib olla käsitletav abina, kui selles sättes loetletud tingimused on täidetud. Võrdlusbaasi määratlus on maksumeetmete korral erilise tähtsusega, sest eelise olemasolu saab tuvastada üksnes võrdluses nn „tavapärase” maksustamisega. Tavaline maksumäär on võrdlusbaasiks oleval geograafilisel alal kehtiv maksumäär.

Seega, selleks et hinnata siseriikliku territoriaalüksuse võetud sellise meetme valikulisust, mille eesmärk on kehtestada ainult liikmesriigi ühes osas kehtiv madalam maksumäär võrreldes liikmesriigi ülejäänud territooriumil kehtivaga, tuleb esiteks uurida, kas nimetatud meede võeti vastu piirkondliku või kohaliku ametiasutuse poolt, millel on põhiseaduslikul tasandil keskvalitsusest erinev poliitiline ja halduslik seisund, ja teiseks, kas see meede otsustati võtta ilma, et keskvalitsus selle sisusse otseselt sekkuda saaks ja kolmandaks, kas selle meetme võtmise majanduslikke tagajärgi ei hüvitata territoriaalüksusele asjassepuutuva liikmesriigi teiste piirkondade või keskvalitsuse poolt antava abi või toetusega.

(vt punktid 78–80, 86)

2.      EÜ artikli 87 lõige 1 nõuab, et tehtaks kindlaks, kas asjassepuutuvas õiguskorras soodustab võetud siseriiklik meede „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, mis asuvad nimetatud õiguskorra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras. Komisjoni poolt maksumeetme selektiivseks kvalifitseerimine eeldab kindlasti seda, et esiteks teeb ta kindlaks ja uurib eelnevalt üldkohaldatavat või „tavapärast” maksustamiskorda, mida sellel geograafilisel maa‑alal kohaldatakse ja mis on asjakohane võrdlusbaas. Seejärel tuleb komisjonil selle üldkohaldatava või „tavapärase” maksustamiskorra alusel hinnata ja tõendada maksumeetmega antava soodustuse selektiivsust, näidates, et see meede on üldkohaldatava korra erand, kuna see eristab ettevõtjaid, kes asjassepuutuva liikmesriigi maksusüsteemi enda eesmärke arvestades on võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras.

Kui komisjon on nendes kahes esimeses etapis uurinud ja tõendanud, et üldkohaldatavast või „tavapärasest” maksusüsteemist erandi tegemisel tehakse ettevõtjate vahel vahet, ei ole see eristamine siiski selektiivne, kui see tuleneb asjassepuutuva maksustamiskorra olemusest ja üldisest ülesehitusest. Sellisel juhul peab komisjon järelikult kolmanda sammuna kontrollima, kas asjassepuutuv riigisisene meede ei ole selektiivne, ja seda isegi siis, kui see meede kehtestab ettevõtjatele, kellele seda erandit kohaldatakse, teatud soodustuse. Arvestades eristamise erandlikkust ja a priori selektiivsust võrreldes üldkohaldatava või „tavapärase” maksusüsteemiga, tuleb liikmesriigil tõendada, et see eristamine on õigustatud tema maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega ning et see tuleneb otseselt tema maksusüsteemi aluspõhimõtetest või suunistest. Seda arvestades tuleb teha vahet esiteks konkreetse maksusüsteemi enda ja tema väliste eesmärkide ning teiseks nende eesmärkide saavutamiseks vajalike maksusüsteemile omaste mehhanismide vahel.

Kui komisjon on jätnud vahele meetme selektiivsuse kontrolli esimese ja teise etapi, ei saa ta tõenäoliselt kolmandat ja neljandat hindamisetappi läbi viia ilma, et ta kontrolli piire ületaks. Selline lähenemine võimaldaks komisjonil liikmesriigi maksusüsteemi ja üldkohaldatava või „tavapärase” korra kindlaksmääramisel, sh selle eesmärkide, nende saavutamiseks loodud mehhanismide ja maksustamise aluste määratlemisel panna end liikmesriigi asemele ja muuta liikmesriigile võimatuks nende eristamiste õigustamise teatatud maksusüsteemi olemuse või ülesehitusega, kuna komisjon ei teeks eelnevalt kindlaks, milline on tema üldkohaldatav või „tavapärane” süsteem ega tõendaks, et eristamine toimub erandi alusel.

(vt punktid 141,143–145)