ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

12. juuli 2011(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Turu jagamine – Kaitseõigused – Rikkumise tõend – Üks ja vältav rikkumine – Trahvid – Rikkumise raskus ja kestus – Põhjendused – Lähtesumma – Aluseks võetav aasta

Kohtuasjas T‑113/07,

Toshiba Corp., asukoht Tōkyō (Jaapan), esindajad: solicitor J. MacLennan, advokaadid A. Schulz ja J. Borum ning hiljem solicitor J. MacLennan ja advokaat A. Schulz,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Arbault ja J. Samnadda, hiljem X. Lewis, siis J. Bourke ja F. Ronkes Agerbeek ning lõpuks F. Ronkes Agerbeek ja N. Khan,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus K(2006) 6762 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed) hagejat puudutavas osas ning teise võimalusena nõue muuta nimetatud otsuse artikleid 1 ja 2, tühistades või vähendades hagejale määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja S. Soldevila Fragoso,

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11.detsembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1.     Hageja

1        Hageja Toshiba Corp. on Jaapani äriühing, mis tegutseb erinevatel tegevusaladel, sealhulgas gaasisolatsiooniga jaotusseadmete (edaspidi „GIS”) alal. Oktoobrist 2002 kuni aprillini 2005 tegeles ta GIS‑de alase tegevusega võrdsetes osades Mitsubishi Electric Corp‑ga (edaspidi „Melco”) ühiselt kontrollitav äriühing TM T & D Corp., mis lõpetati 2005. aastal.

2.     Tooted

2        GIS kontrollib energiavooge energiavõrkudes. See on suure võimsusega elektriseade, mida kasutatakse käivitusvalmis elektrialajaamade peamise osana. GIS müüakse kogu maailmas kas käivitusvalmis elektrialajaama integreeritud osana või eraldi tootena, mis alles installeeritakse sellistesse alajaamadesse.

3.     Haldusmenetlus

3        3. märtsil 2004 teavitas ABB Ltd komisjoni konkurentsivastasest tegevusest GIS‑de sektoris, esitades trahvi kaitse suulise taotluse vastavalt komisjoni 19. veebruari 2002. aasta teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „koostööteatis”).

4        ABB täiendas oma trahvi eest kaitse saamise suulist taotlust suuliste märkuste ja dokumentaalsete tõenditega. 24. aprillil 2004 andis komisjon ABB‑le tingimusliku kaitse trahvide eest.

5        ABB avalduste alusel alustas komisjon menetlust ning viis 11. ja 12. mail 2004 läbi kontrolli mitme sellise äriühingu ruumides, kes tegutsesid GIS‑de sektoris.

6        20. aprillil 2006 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, mis tehti teatavaks 20 äriühingule, sealhulgas hagejale. Komisjon kuulas 18. ja 19. juulil 2006 ära äriühingud, kellele olid adresseeritud vastuväiteteatised.

4.     Vaidlustatud otsus

7        24. jaanuaril 2007 võttis komisjon vastu otsuse K(2006) 6762 (lõplik), [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

8        Vaidlustatud otsuse põhjendustes 113–123 märkis komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjad koordineerisid ülemaailmselt, välja arvatud teatud turud, GIS projektide lepingute sõlmimist kokkulepitud tingimustel, eesmärgiga säilitada kvoodid, mis suures osas väljendasid nende väljakujunenud turuosasid. Ta täpsustas, et GIS projektide lepingute sõlmimine toimus „Jaapani” ühiskvoodi ja „Euroopa” ühiskvoodi alusel, mis omakorda jagati vastavalt Jaapani ja Euroopa tootjate vahel. Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkulepe (edaspidi „kokkulepe GQ”) määratles korra, mida järgides tuli GIS projekti leping sõlmida kas Jaapani või Euroopa tootjaga ja mille alusel arvati lepingu väärtus kas ühe või teise kvoodi hulka. Lisaks, vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–132 täpsustas komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjate vahel kehtis ka suuline kokkulepe (edaspidi „ühiskokkulepe”), mille kohaselt GIS projektid esiteks Jaapanis ja teiseks kartelli Euroopa liikmete riikides, mida koos nimetati GIS projektide „tootjariigid”, suunati vastavalt kas kartelli Jaapani või Euroopa liikmetele. „Tootjariikides” GIS projektide kohta nende kahe grupi vahel teavet ei vahetatud ja neid ei arvatud vastavate kvootide hulka.

9        Kokkulepe GQ sisaldas ka kartelli toimimiseks vajalikku teabevahetuse korda kahe tootjagrupi vahel, mille täitmise tagasid mõlema grupi sekretärid asjassepuutuvate hankemenetluste manipuleerimise teel ja nende GIS projektide hinna kindlaksmääramise teel, mille suhtes avaliku hanke lepingut ei saanud sõlmida. Vastavalt kokkuleppe GQ lisale 2 kohaldati seda kokkulepet kogu maailmas, v.a Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja 17 Lääne‑Euroopa riiki. Lisaks tuli vastavalt ühiskokkuleppele anda Euroopa grupile GIS projektid nendes Euroopa riikides, mis ei kuulunud „tootjariikide” hulka, ja Jaapani tootjad kohustusid Euroopas GIS projektide suhtes pakkumisi mitte tegema.

10      Komisjon tuvastas, et GIS projekte jagati Euroopa tootjate vahel vastavalt Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkuleppele „E-Group Operation Agreement for GQ-Agreement” (E‑grupi kokkuleppe GQ‑kokkuleppe rakendamiseks, edaspidi „kokkuleppe EQ”). Ta täheldas, et GIS projekte anti Euroopas samade reeglite ja korra alusel, mida kohaldati GIS projektide lepingute sõlmimisele teistes riikides. See tähendas, et ka Euroopas tuli GIS projektidest teada anda, need identifitseerida, nende suhtes lepingud sõlmida ja neid korraldada või et neile oli määratud minimaalne hinnatase.

11      Vaidlustatud otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude ja seal antud õiguslike hinnangute alusel tuvastas komisjon, et ettevõtjad on rikkunud EÜ artiklit 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP”) lepingu artiklit 53 ning ta määras neile trahvid, mille suurus arvutati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ja 1996. aasta koostööteatises sätestatud meetodite alusel.

12      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastas komisjon, et hageja osales rikkumises 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004.

13      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud rikkumise eest määrati hagejale vaidlustatud otsuse artiklis 2 trahv 90 900 000 eurot, millest 4 650 000 euro – mis vastas TM T & D toime pandud rikkumisele – tasumise eest vastutas ta solidaarselt Melcoga.

 Menetlus ja poolte nõuded

14      Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. aprillil 2007. Kostja vastus ja repliik esitati vastavalt 2007. aasta 27. augustil ja 22. oktoobril.

15      Üldkohtule 29. novembril 2007 esitatud dokumendis palus hageja Üldkohtu kodukorra artiklile 122 tuginedes, et tema nõue lahendataks tagaseljaotsusega. See taotlus jäeti rahuldamata Üldkohtu teise koja 11. detsembri 2007. aasta otsusega.

16      Kirjalik menetlus lõpetati vasturepliigi esitamisega 11. detsembril 2007.

17      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) 22. septembril 2009 avada suulise menetluse. Kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus komisjonil esitada teatud dokumente ning esitada pooltel oma seisukoht nende dokumentide asjassepuutuvuse kohta väite osas, mis puudutas toimikuga tutvumise õiguse rikkumist. Üldkohus esitas komisjonile ka ühe kirjaliku küsimuse, paludes tal sellele vastata kohtuistungil.

18      Üldkohtu palvel esitas komisjon asjassepuutuvad dokumendid 26. oktoobril 2009. Hageja esitas oma märkused nende dokumentide kohta 19. novembril 2009. Komisjon vastas hageja märkustele 2. detsembril 2009.

19      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 11. detsembri 2009. aasta kohtuistungil.

20      11. juunil 2010 otsustas Üldkohus uuendada suulise menetluse, palus kodukorra artiklis 65 ette nähtud menetlustoimingute raames komisjonil esitada mitu dokumenti ja määras kindlaks korra, mille kohaselt sai hageja nendega tutvuda.

21      Komisjon täitis selle menetlustoimingu tähtaegselt.

22      Suuline menetlus lõpetati 28. juulil 2010.

23      Hagiavalduses palus hageja Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        kolmanda võimalusena muuta vaidlustatud otsuse artikleid 1 ja 2, tühistades või oluliselt vähendades talle määratud trahvisummat;

–        mõista komisjonilt välja kohtukulud, sealhulgas kulud seoses pangagarantiiga.

24      Kohtuistungil loobus hageja oma esimesena esitatud nõudest, milles paluti tühistada vaidlustatud otsus tervikuna.

25      Komisjoni palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

26      Hagiavalduse toetuseks tugineb hageja neljale väitele. Esimese väite kohaselt ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud ühiskokkuleppe olemasolu. Teise väite kohaselt ei ole komisjon tõendanud ühe vältava rikkumise toimepanemist. Kolmanda väite kohaselt on rikutud hageja kaitseõigusi. Neljanda väite kohaselt on komisjon talle määranud liiga suure trahvi.

27      Komisjon vaidleb vastu hageja esitatud väidete põhjendatusele.

28      Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei ole täpsustanud, millised väited toetavad milliseid nõudeid. Seega tuleb esiteks asuda seisukohale, et esimesele, teisele ja kolmandale väitele tugineb hageja oma selle nõude toetuseks, milles palutakse tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas. Nimelt kui mõnega nendest väidetest nõustuda, tuleb vaidlustatud otsus teda puudutavas osas tühistada põhimõtteliselt tervikuna. Teiseks, neljas väide puudutab hagejale määratud trahvi kindlaksmääramist ja seetõttu toetab see tema nõuet, milles palutakse tühistada või oluliselt vähendada talle määratud trahvisummat.

1.     Nõue tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1 ja 2 hagejat puudutavas osas

29      Kuna vaidlustatud otsuse tühistamine kaitseõiguste rikkumise tõttu muudaks üleliigseks selle otsuse sisulise uurimise, tuleb kõigepealt käsitleda kolmandat väidet. Seejärel uuritakse esimest ja teist väidet.

 Kolmas väide, mille kohaselt rikkus komisjon hageja kaitseõigusi

30      Hageja leiab, et rikutud on tema kaitseõigusi. Väite esimeses osas märgib ta, et vaidlustatud otsuse resolutsioonis rikkumise piisavalt selgelt määratlemise seisukohast on oluliselt rikutud menetlusnormi. Väite teises osas viitab ta toimikuga tutvumise õiguse rikkumisele. Väite kolmandas osas märgib hageja, et komisjon on moonutanud toimikumaterjale.

31      Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

 Väite esimene osa, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsuse resolutsioonis rikkumine piisavalt selgelt määratletud

–       Poolte argumendid

32      Hageja hinnangul piirdus komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 1 viitega hageja osalusele kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kogumis, määratlemata EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist, mis tähendab, et ta on oluliselt rikkunud menetlusnormi.

33      Komisjon vaidlustab hageja argumendi põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

34      Vaidlustatud otsuse artiklist 1 nähtub, et komisjon tuvastas, et äriühingud osalesid GIS‑de sektoris kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste kogumis, mis on vastuolus EÜ artikliga 81 ja EMP lepingu artikliga 53, ja täpsustas asjassepuutuvad perioodid. Seega ei täpsustata vaidlustatud otsuse resolutsioonis, millised olid need kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus.

35      Kuid tuleb meenutada, et otsuse resolutsioon peab olema arusaadav seda toetavaid põhjendusi arvestades (Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-305/94–T-307/94, T-313/94–T-316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II otsus, EKL 1999, lk II-931, punkt 761). Käesolevas asjas on karistatud rikkumise asjaolude ülevaade esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 2 ja neid asjaolusid on täpsustatud vaidlustatud otsuse muudes põhjendustes. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et arvestades toetavaid põhjendusi, on komisjon vaidlustatud otsuse resolutsioonis asjassepuutuva rikkumise piisavalt täpselt määratlenud. Seetõttu tuleb käesolev väite osa tagasi lükata.

 Väite teine osa, mille kohaselt rikuti õigust tutvuda toimikuga

–       Poolte argumendid

36      Hageja leiab, et komisjon ei võimaldanud tal tutvuda kõigi süüstavate ja tema süü puudumist tõendavate tõenditega.

37      Süüstavate tõendite osas märgib hageja, et ta sai vastuväiteteatisele esitatud Hitachi vastusega tutvuda ainult osaliselt ning et talle ei võimaldatud üldse tutvuda Fuji avaldustega, mis väidetavalt toetasid neid ABB avaldusi, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 125. Ta leiab, et seega ei saanud ta nende tõendite osas esitada oma seisukohta ja teda ei kuulatud ära, mistõttu tema hinnangul ei oleks neile vaidlustatud otsuses tohtinud tugineda.

38      Mis puudutab tema süü puudumist tõendavaid tõendeid, siis täpsustab hageja, et kuna talle ei võimaldatud tutvumist kogu toimikuga, ei saa ta ka kindlaks teha, kas teised isikud esitasid täiendavaid asjassepuutuvaid tõendeid. Igal juhul on ta seisukohal, et talle oleks pidanud antama võimalus tutvuda Hitachi Ltd täiendava vastusega vastuväiteteatisele, mis on vastuolus vaidlustatud otsuse järeldustega, mis tehti arvepidamise kohta esitatud Hitachi avaldustest. Ta viitab ka Melco ja Hitachi töötajate avaldustele, mis on vastuolus ühiskokkuleppe eksisteerimise väitega. Lõpuks toob ta esile Areva esitatud S. avaldused, mis nähtavasti räägivad vastu kokkuleppe GQ kestuse teooriale.

39      Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

40      Kaitseõiguse järgimine nõuab, et puudutatud isikul võimaldataks haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoht komisjoni esitatud faktide ning asjaolude tõepärasuse ja asjakohasuse kohta ning dokumentide kohta, millele komisjon tugineb oma seisukoha toetuseks, et toime on pandud asutamislepingu rikkumine (vt Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 66).

41      Kaitseõiguste põhimõttest tulenev õigus tutvuda toimikuga tähendab, et komisjon peab võimaldama puudutatud ettevõtjal uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast. See hõlmab nii süüstavaid kui ka süü puudumist tõendavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud salajased andmed (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 68).

42      Selle kohta tuleb meenutada, et alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse puudutatud ettevõtjat vastuväiteteatise kaudu kõikidest olulistest tõenditest, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb, ja sellest, et sellel ettevõtjal on toimikuga tutvumise õigus, mille eesmärk on tagada tema kaitseõiguste tõhus kasutamine. Järelikult ei kuulu teiste kartellis osalenud ettevõtjate vastused vastuväiteteatisele üldjuhul uurimistoimiku dokumentide hulka, millega puudutatud isikud võivad tutvuda (Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 163).

43      Kuid kui komisjon otsustab EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses rikkumise tõendamisel tugineda vastuväiteteatisele esitatud vastuse osale või sellele vastusele lisatud dokumendile, peab menetlusega seotud teistel ettevõtjatel olema võimalik esitada oma arvamus sellise tõendi kohta. Nimelt kujutab sel juhul vastuväiteteatisele esitatud vastuse kõnealune osa või sellele vastusele lisatud dokument süüstavat tõendit rikkumises osalenud erinevate ettevõtjate vastu (vt eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

44      Analoogiliselt, kui vastuväiteteatisele esitatud vastuse osa või sellele vastusele lisatud dokument võib omada asjassepuutuva ettevõtja kaitses tähtsust, sest see võimaldab tal viidata asjaoludele, mis on vastuolus komisjoni poolt selles staadiumis tehtud järeldustega, siis on tegemist süü puudumist tõendava tõendiga. Sel juhul peab puudutatud ettevõtjale olema antud võimalus uurida asjakohast vastuse osa või dokumenti ning esitada selle kohta oma seisukoht.

45      Kuid pelgalt asjaolust, et teised ettevõtjad esitasid samad argumendid mis asjassepuutuv ettevõtja ja sellest, et nad võisid kasutada enda kaitseks rohkem vahendeid, ei piisa, et käsitleda neid argumente süü puudumist tõendavate tõenditena (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 353 ja 355).

46      Mis puudutab tagajärgi, mis tulenevad toimikuga tutvumise võimaldamisest neid reegleid rikkudes, siis on see, et komisjon ei edastanud dokumenti, millele ta ettevõtjale rikkumise süüks panemisel tugines, kaitseõiguste rikkumisena käsitatav vaid juhul, kui ettevõtja tõendab, et järeldus, millele komisjon otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui edastamata jäetud dokument oleks tulnud süüstavate tõendite hulgast välja arvata (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 71 ja 73).

47      Mis puudutab komisjoni poolt ettevõtja süü puudumist tõendava dokumendi edastamata jätmist, siis peab ettevõtja ainult tõendama, et dokumendi talle avaldamata jätmine võis tema kahjuks mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud seda süü puudumist tõendavat dokumenti kasutada enda kaitseks, st et kui ta oleks saanud sellele tugineda haldusmenetluses, oleks ta saanud tugineda tõendile, mis ei olnud kooskõlas selles etapis komisjoni tehtud järeldustega, ning ta oleks seega saanud mingilgi viisil mõjutada otsuses komisjoni esitatud hinnanguid vähemalt seoses ettevõtjale süüks pandud käitumise raskuse ja kestusega ning järelikult ka seoses trahvi suurusega (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 74 ja 75).

48      Seda, kas avalikustamata dokumendil oleks võinud olla mõju menetluse käigule ja komisjoni otsuse sisule, saab kindlaks teha üksnes pärast selliste konkreetsete tõendite esialgset uurimist, mis kinnitavad, et avalikustamata dokumendil oleks nende tõendite suhtes võinud olla niisugune tähendus, mida ei oleks tohtinud tähelepanuta jätta (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 76).

49      Käesolevas asjas tuleb kohe kõrvale jätta hageja argument, et tal ei olnud võimalik tutvuda komisjoni kogu toimikuga. Nimelt tuleneb eespool punktis 41 viidatud kohtupraktikast, et puudutatud isikute kaitseõiguste tagamiseks haldusmenetluses ei tule neile anda täielikku juurdepääsu toimikule.

50      Mis puudutab süüstavaid tõendeid, siis tuleb märkida, et hageja ei täpsusta, millised vaidlustatud otsuses viidatud süüstavad tõendid sisaldusid vastuväiteteatisele esitatud Hitachi vastuse osas, millega ta tutvuda ei saanud. Ta ei täpsusta ka põhjuseid, miks asjaolu, et tal oli vaid osaline juurdepääs sellele dokumendile, ei võimaldanud tal esitada oma seisukohta arvepidamise teemat puudutavate Hitachi avalduste kohta, mis on selles osas peamine süüstav tõend. Neid asjaolusid arvestades tuleb tagasi lükata hageja argument, et tal võimaldati tutvuda ainult osaga Hitachi vastusest vastuväiteteatisele.

51      Lisaks möönab komisjon, et ta ei saanud vaidlustatud otsuses hagejale süüks pandud asjaolude põhjendamisel tugineda hagejale edastamata jäetud Fuji seisukohtadele, vaieldes vastu sellele, et tegelikult ta viitas neile kui süüstavatele tõenditele.

52      Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 125 ja 255 viitas komisjon Fuji täiendavatele seisukohtadele, eriti 21. novembril 2006 esitatule, et toetada teesi ühiskokkuleppe olemasolu kohta.

53      Eeltoodut arvestades sõltub hageja argumendi tulemuslikkus ühiskokkuleppe olemasolu tõendatust puudutava esimese väite uurimise tulemustest. Nimelt kui tuvastatakse, et nimetatud kokkuleppe olemasolu on õiguslikult piisavalt tõendatud isegi siis, kui Fuji asjassepuutuvad seisukohad süüstavate tõendite hulgast välja arvata, tuleb hageja etteheited tagasi lükata. Kui aga tuvastatakse, et need seisukohad on vaidlustatud otsuses tuvastatud ühiskokkuleppe olemasolu põhjendamiseks vajalikud, tuleb nõustuda hageja argumendiga ja järelikult vaidlustatud otsus tühistada teda puudutavas osas.

54      Süü puudumist tõendavate dokumentide osas tuleb märkida, et Üldkohus palus komisjonil esitada kõik dokumendid, millele hageja vähegi täpsemalt viitas. Kuna komisjonile esitatud nõue põhines hageja enda edastatud teabel, ei saa rahuldada tema taotlust, mis esitati 19. novembri 2009. aasta seisukohtades, et komisjon edastaks talle kõik dokumendid, mis esitati vastuseks Üldkohtu analoogsele palvele kohtuasjas T‑122/07: Hitachi jt vs. komisjon ja kohtuasjas T‑133/07: Mitsubishi Electric vs. komisjon.

55      Mis puudutab komisjoni poolt käesolevas asjas esitatud erinevaid dokumente, siis tuleb esiteks märkida, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei sea Hitachi täiendav vastus vastuväiteteatisele kahtluse alla viimase avalduste faktilist sisu teatamise ja arvepidamise mehhanismi suhtes. Täiendavas vastuses piirdus Hitachi sellega, et vaidles vastu nimetatud avaldustele komisjoni poolt antud tõlgendusele, eriti mis puudutas nende asjassepuutuvust ühiskokkuleppe olemasolu ja ühe rikkumise toimepanemise tõendamisel, nii rikkumise kui kokkuleppe GQ osas. Sama argumentatsiooni oli Hitachi juba esitanud vastuväiteteatisele tema poolt esitatud esimese vastuse väljavõttes, mille hagejale esitas komisjon. Seega ei saa Hitachi täiendavat vastust vastuväiteteatisele pidada süü puudumist tõendavaks tõendiks, mille edastamine oleks võinud mõjutada menetluse käiku ja vaidlustatud otsuse sisu.

56      Samuti tuleb märkida, et hageja eksib, väites oma 19. novembri 2009. aasta seisukohtades, et komisjonile Üldkohtu nõude saatmise tagajärjel võimaldati talle vaid osalist juurdepääsu vastuväiteteatisele esitatud Hitachi täiendavale vastusele. Nimelt tuleneb sellele dokumendile osalise tutvumise õiguse andmine asjaolust, et hageja kirjeldas seda oma avaldustes kui potentsiaalset süü puudumist tõendavat tõendit, ainult osas, mis puudutas teatamise ja arvepidamise mehhanismi.

57      Teiseks tuleb märkida, et 2006. aasta novembris esitatud kirjalikes avaldustes eitavad Melco ja Hitachi töötajad ühiskokkuleppe olemasolu ja sellega seotud arutelusid ning mainivad „suurte” Euroopa turule sisenemise tõkete esinemist. Lisaks täheldab üks Melco tunnistaja, et Fuji ei osalenud kokkuleppe GQ allkirjastamisele eelnenud läbirääkimistes, samas kui teine väidab, et tema arvates jäeti teatud Euroopa riigid kokkuleppe GQ kohaldamisalast välja konkurentsiõiguse rakendamise riski tõttu. Hitachi tunnistajad omakorda esitavad üksikasju Alstomi poolt 2002. aasta juulis tehtud ettepaneku kohta Euroopa ja Jaapani tootjate kokkuleppe suhtes ning Hitachi poolt selle ettepaneku tagasilükkamise kohta.

58      Selle kohta tuleb märkida esiteks, et äriühingu töötajate kirjalikud ütlused, mis on koostatud äriühingu järelevalve all ning esitatud viimase poolt ja kaitseks komisjoni läbi viidavas haldusmenetluses, ei saa üldjuhul olla käsitatavad selle sama äriühingu avaldustest erinevate ja sõltumatute avaldustena. Nimelt põhineb äriühingu positsioon talle komisjoni poolt ette heidetud faktiliste asjaolude tõepärasuse küsimuses üldreeglina eelkõige tema töötajate ja juhtide teadmistel ja arvamusel.

59      Teiseks eitas ka hageja ise haldusmenetluses ühiskokkuleppe olemasolu ja sellega seotud arutelude asetleidmist ning ta mainis „suurte” Euroopa turule sisenemise tõkete esinemist. Seetõttu ei saa asjaolu, et teised ettevõtjad tuginesid nendele argumentidele, olla käsitletav süü puudumist tõendava tõendina.

60      Samuti toodi vastuväiteteatises esile Alstomi poolt 2002. aasta juulis esitatud ettepaneku üksikasjad ning Fuji puudumist kokkuleppega GQ seotud läbirääkimistest on mainitud M. ütlustes, millele juurdepääsu ei ole hageja vaidlustanud. Seetõttu ei ole need tõendid käsitletavad süü puudumist tõendavate tõenditena.

61      Samas ei tulene kusagilt, et hageja tõstatas küsimuse, mis põhjusel jäeti teatud Euroopa riigid kokkuleppe GQ kohaldamisalast välja, või et ta sai tutvuda seda teavet sisaldava dokumendiga. Nii võib Melco ühe töötaja ütluste asjassepuutuvat lõiku pidada süü puudumist tõendavaks tõendiks. Kuid tegemist on avaldusega, mille on teinud kartelliga seotud ettevõtja töötaja, kes piirdub rikkumisele vastuvaidlemisega, ning mida ei toeta ükski muu tõend. Seda arvestades ei saa asuda seisukohale, et selle tõendi esitamine võis mõjutada menetluse käiku või vaidlustatud otsuse sisu.

62      Kolmandaks tuleb märkida, et hageja võtab ka ise 19. novembri 2009. aasta seisukohtades omaks, et Areva esitatud S. avaldused kinnitavad tema argumentatsiooni kokkuleppe GQ väidetava täitmise peatamise kohta aastatel 1999–2002. Vastupidi hageja väidetule oli Areva selgitavates märkustes kartelli toimimise kohta, millega hageja sai tutvuda, välja toodud ka asjaolu, et 2002. aastal tuli läheneda TM T & D‑le, et planeerida kartelli tegevust.

63      Ainus potentsiaalne süü puudumist tõendav tõend S. avaldustes on märkus, et kokkulepe GQ ei saanud toimida ilma mõne suure tootja, nagu Siemensi osavõtuta. Kuid seda märkust, mille on teinud sellise ettevõtja töötaja, kellele on süüks pandud rikkumisest osavõtt, ei toeta tõendid, ning sellega on vastuolus nii teiste puudutatud ettevõtjate avaldused kui ka komisjoni kogutud dokumentaalsed tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 191–198. Seega ei saanud selle tõendi edastamata jätmine mõjutada menetluse käiku ja vaidlustatud otsuse sisu.

64      Arvestades kõike eeltoodut, tuleb tagasi lükata hageja argumendid süü puudumist tõendavate dokumentidega tutvumise kohta. Kuid nagu märgitud eespool punktis 53, sõltub väite selle osa tulemuslikkus tema esimese väite argumentide uurimise tulemustest.

 Väite kolmas osa, et moonutatud on toimikumaterjale

–       Poolte argumendid

65      Hageja väidab, et komisjon on moonutanud toimikumaterjale ja järelikult rikkunud nii tema kaitseõigusi kui ka kohustust toimikut läbi vaadata erapooletult ja hoolikalt.

66      Esiteks on hageja seisukohal, et vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 255 märgitule ei vaikinud ettevõtja, kes kuulub kontserni, millesse kuulub ka VA TECH Transmission & Distribution GmbH & Co. KEG (edaspidi „VA TECH”) ühiskokkuleppe olemasolu teemal, vaid ta vaidles sellele ärakuulamisel selgelt vastu.

67      Teiseks vaidleb hageja vastu sellele, et ärakuulamisel ei suutnud ta vastata küsimustele projektide arvamise kohta kokkuleppes GQ ette nähtud kvoodi hulka ja ABB esitatud nende projektide nimekirja kohta, millest väidetavalt teada anti. Tuginedes ärakuulamise salvestise väljavõttele, täpsustab ta, et tema vastus oli, et ta ei olnud arvepidamisest teadlik.

68      Kolmandaks väidab hageja, et komisjon märkis vaidlustatud otsuses vääralt, et hageja kinnitas, et kartelli GQ jätkati pärast 24. aprilli 1999, kuigi ta väitis alati, et ülemaailmne kartell lõppes pärast seda, kui Siemens ja Hitachi olid oma osaluse katkestanud.

69      Neljandaks, vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 306 esitatud komisjoni kinnitusele väidab hageja, et ta ei toetanud Hitachi avaldusi teatamise kohta ja vaidles vastu nii teatamisele kui ka arvepidamisele.

70      Viiendaks väidab hageja, et kuna tal ei võimaldatud tutvuda teiste isikute nende avaldustega, millele komisjon oma järeldustes tugines, ei saa ta välistada, et ka nende avalduste sisu on vaidlustatud otsuses moonutatud, mis on ka väga tõenäoline, arvestades eespool esitatud etteheiteid.

71      Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

72      Esiteks tuleb märkida, et kaitseõiguste järgimise põhimõtet, mille tähendust meenutati eespool punktis 40, saab faktiliste asjaolude moonutamise tõttu rikkuda ainul juhul, kui see moonutamine kahjustas huvitatud isiku võimalust mõista komisjoni esitatud vastuväidete sisu või hinnata tõendeid, millele nende vastuväidete toetuseks viidati.

73      Kuid käesolevas asjas ei täpsusta hageja, mil määral väidetav faktide moonutamine komisjoni poolt muutis tema kaitse keerulisemaks.

74      Seega tuleb argument kaitseõiguste rikkumise kohta tagasi lükata.

75      Teiseks, kohustust vaadata toimik läbi erapooletult ja hoolikalt – mis on hea halduse põhimõtte lahutamatu osa – rikutakse faktilise asjaolu moonutamisel alati. Kuid see rikkumine saab viia vaidlustatud otsuse õigusvastaseks tunnistamiseni ainult siis, kui komisjon ei oleks saanud jõuda samale järeldusele juhul, kui ta oleks neid faktilisi asjaolusid õigesti tõlgendanud.

76      Seda arvestades uuritakse väidetavalt moonutatud erinevaid faktilisi asjaolusid ja kui see moonutamine tuvastatakse, siis selle tagajärgi, hageja nende väidete raames, milles seatakse kahtluse alla need faktilised asjaolud.

77      Arvestades kõike eeltoodut, tuleb kolmanda väite kolmas osa tagasi lükata.

 Esimene väide, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud ühiskokkuleppe olemasolu

78      Vastavalt kohtupraktikale peab komisjon tõendama tema poolt tuvastatud rikkumist ja esitama sellised tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmist (vt Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3567, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Seda arvestades tuleb kohtul kahtluse korral eelistada ettevõtjat, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise olemasolu õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 60).

80      Viimati nimetatud olukorras tuleb võtta arvesse süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikest 2, mis kuulub nende põhiõiguste hulka, mida tunnustatakse ühenduse õiguskorra üldpõhimõtetena. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (vt selle kohta eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Seega tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud. Kuid oluline on toonitada, et kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab neile nõuetele tervikuna hinnatult (vt eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 62 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).

82      Lisaks, arvestades, et konkurentsivastaste kokkulepete keeld ja nende õigusvastasus täitmisel on üldtuntud, ei saa komisjonilt nõuda, et ta esitaks tõendeid, millest selgelt nähtuks, et ettevõtjad on üksteisega kontakteerunud. Üksikuid väheseid tõendeid, mis komisjoni valdusesse on sattunud, peab igal juhul saama täiendada nendest tehtavate järeldustega, mis võimaldavad visualiseerida asetleidnud olukorra. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitatavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

83      Hageja leiab selles küsimuses, et kohaldamisele ei kuulu enam paindlikumad tõendamisnõuded, mis on seotud komisjoni raskustega üritada tõendada rikkumist. Nende hinnangul esiteks laiendas komisjoni selle valdkonna pädevust nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205). Teiseks, komisjon sai käesolevas asjas suure arvu olulisi tõendeid tänu oma leebusprogrammile. Kolmandaks, tänu kaasaegse tehnoloogia kasutamisele on mitmeid koopiaid kartelli liikmetega seotud dokumentidest paljudes arvutites. Hageja hinnangul võib seega asjassepuutuvaid dokumente kergemini otsida ja leida ning nende sisu saab taastada ka pärast nende kustutamist.

84      Kuid nende hageja argumentidega ei saa nõustuda. Nimelt esiteks tuleneb määruse nr 1/2003 põhjendusest 25, et komisjoni pädevuse laiendamise eesmärk on võimaldada tuvastada eelkõige EÜ artikli 81 rikkumisi, kuid see laiendamine üksi ei taga seda, et komisjon saab teatud asjas tegelikult kergemini tõendeid koguda. Teiseks kehtib sama järeldus leebusprogrammi suhtes. Nimelt selleks, et komisjon saaks rikkumise tõendamisel tõhusalt tugineda huvitatud ettevõtjatelt saadud tõenditele, peavad need tõendid igal juhul vastama kohtupraktikaga kehtestatud nõuetele. Seega ei pruugi trahvi vähendamise või määramata jätmise taotluse esitamine iseenesest hõlbustada komisjoni tööd. Kolmandaks, elektrooniliste failide pideva lisandumise mõju neutraliseerisid kartelli liikmete kasutatud tehnilised meetmed. Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 173–175, et kartelli liikmed krüpteerisid dokumente infotehnoloogiliste vahenditega ja et rikkumisega seotud tegevuse kohta teabe edastamiseks kasutati anonüümseid elektronposti aadresse. Esiteks ei ole tõendatud, et hageja keeldus süstemaatiliselt neid meetmeid võtmast – toimiku materjalidest ei nähtu tema pidevat vastuseisu. Teiseks nähtub toimikust, et kui hageja ei kasutanud krüpteerimist ja anonüümseid elektronposti aadresse, suheldi temaga telefoni ja faksi teel, mitte elektronkirjadega või muu elektroonilise teabevahetuskanali kaudu.

85      Lisaks, kui komisjon tugineb rikkumise asetleidmist järeldades üksnes asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul, siis piisab, kui viimased tõendavad, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb sellest, mille esitas komisjon, järeldades, et ühenduse konkurentsiõigust on rikutud (vt selle kohta 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 186 ja seal viidatud kohtupraktika).

86      Nagu väidab ka hageja, kohaldub see reegel samuti juhul, kui tõendid, millele komisjon tugineb, on puudulikud. Sel juhul ei ole võimalik nende tõendite alusel rikkumise toimepanemist tuvastada kahtluseta ja ilma, et oleks vajalik tõlgendamine (vt selle kohta Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑36/05: Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74).

87      Kuid vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole see reegel kohaldatav kõigil juhtudel, kus rikkumine tuvastatakse muudest faktidest järelduste tegemise abil, kaudsete või mittedokumentaalsete tõenditega. Nimelt mis puudutab tõendeid, millele võib EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks tugineda, siis kehtib ühenduse õiguses tõendite vaba esitamise põhimõte (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑50/00: Dalmine vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2395, punkt 72). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artiklile 53.

88      Seega isegi juhul, kui hageja viidatud asjaolud – eeldades, et need on tõendatud – võivad iseenesest osutuda asjassepuutuvaks üldise hinnangu andmisel komisjoni kogutud kaudsete tõendite kogumile, ei saa ettevõtja nende alusel seada kahtluse alla komisjoni poolt süüks pandud asjaolusid, esitades faktilistele asjaoludele alternatiivse selgituse.

89      Lisaks ei keela ükski säte ega ühenduse õiguse üldpõhimõte komisjonil ühe ettevõtja vastu tugineda kartellis osalenud teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldustele. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artiklit 81 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus talle antud järelevalveülesandega selle üle, et nimetatud sätteid järgitaks nõuetekohaselt (eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artiklile 53.

90      Kuid kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised puudutatud ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt konkurentsieeskirjade rikkumise toimepanemise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid, kuigi viimaste tõendusjõu tase võib avalduse usaldusväärsuse tõttu olla väiksem (eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 219 ja 220).

91      Mis puudutab erinevate tõendite tõenduslikku väärtust, siis tuleb esitatud tõendeid hinnata ainult ühe kriteeriumi alusel ja selleks on nende usaldusväärsus (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 72).

92      Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisust (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 1053 ja 1838).

93      Avaldustest võib pidada eriti suure tõendusliku jõuga tõenditeks neid, mis on esiteks usaldusväärsed, teiseks tehtud ettevõtja enda nimel, kolmandaks tehtud isiku poolt, kellel on kutsetegevusest tulenev kohustus tegutseda ettevõtja huvides, neljandaks tehtud vastuolus avaldaja huvidega, viiendaks tehtud avalduse esemeks olevate asjaolude otsese tunnistaja poolt ja kuuendaks esitatud kirjalikult, koostatuna tahtlikult ja pärast põhjalikku läbimõtlemist (vt selle kohta eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 205–210).

94      Lisaks, kuigi enamasti tuleb ebaseadusliku kartelli peamiste liikmete vabatahtlikesse tunnistustesse suhtuda teatud umbusaldusega, arvestades võimalust, millele viitab hageja, et need liikmed püüavad vähendada oma osa rikkumises ja suurendada teiste osa, ei pruugi koostööteatise alusel trahvi tühistamise või selle vähendamise taotlemine innustada süüks pandud kartelli teiste liikmete osaluse kohta moonutatud tõendite esitamist. Nimelt võib igasugune katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et talle koostööteatist täielikult kohaldatakse (vt selle kohta Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70).

95      Samuti tuleb märkida, et moonutatud tõendite esitamise tagajärjed võivad olla seda raskemad, et ettevõtja avaldust, millele vastu vaieldakse, peavad toetama muud tõendid, nagu nähtub eespool punktist 90. Nimelt suurendab see riski, et nii komisjon kui teised puudutatud ettevõtjad teevad kindlaks mittetõesed avaldused.

96      Mis puudutab nende põhimõtete kohaldamist käesolevas asjas, siis tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt vaidlustatud otsuses tuvastatule oli ühiskokkulepe suuline kokkulepe, mis hõlmas esiteks Jaapani tootjate kohustust mitte siseneda GIS projektide turule EMP‑s, teiseks Euroopa ettevõtjate kohustust mitte siseneda GIS projektide turule Jaapanis, kolmandaks Euroopa tootjate kohustust teavitada Jaapani ettevõtjaid GIS projektidest Euroopa nendes riikides, mis ei olnud tootjariigid, ja arvata need projektid „Euroopa” ühiskvoodi hulka, mis oli ette nähtud kokkuleppes GQ. Komisjoni hinnangul oli teavitamise ja arvepidamise mehhanismi eesmärk pakkuda hüvitist Jaapani ettevõtjatele, keda Euroopa ettevõtjad käsitasid potentsiaalsete konkurentidena EMP turul.

97      Eespool punktis 96 loetletud ühiskokkuleppe erinevatest tingimustest on just see, et Jaapani tootjad kohustusid väidetavalt mitte sisenema GIS projektide turule EMP‑s, peamine etteheide, mille komisjon hagejale teeb. Seega peab õiguslikult piisavalt olema tõendatud selle kohustuse olemasolu. Kuid ühiskokkuleppe muud tingimused – kui need on tõendatud – võivad samuti olla asjassepuutuvad kaudsete tõenditena, mis aitavad järeldada nendega seotud Jaapani ettevõtjate kohustuse olemasolu.

98      Hageja vaidleb vastu ühiskokkuleppe olemasolule ja tema osalusele selles. Ta kritiseerib vaidlustatud otsuses komisjoni poolt viidatud mitme tõendi tõenduslikku väärtust ja viitab muudele tõenditele, millest tema hinnangul võib tuletada, et ühiskokkulepet ei olnud olemas. Hageja on seetõttu arvamusel, et komisjon oli kohustatud nõustuma alternatiivse seletusega, miks Jaapani tootjaid EMP‑s GIS projektide turul ei olnud, st et esinesid õiguslikud, tehnilised ja kaubanduslikud tõkked sellele turule sisenemiseks. Neid asjaolusid arvestades pööras komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ümber tõendamiskoormise, rikkus süütuse presumptsiooni ja ületas oma volitusi.

99      Komisjon on seisukohal, et ühiskokkuleppe olemasolu ja eriti Jaapani tootjate kohustus mitte siseneda GIS projektide turule EMP‑s on õiguslikult piisavalt tõendatud kaudsete tõendite kogumi kaudu, kuhu kuuluvad dokumentaalsed tõendid, ettevõtjate avaldused, ütlused ja tõendid kartelli tegeliku toimimise kohta.

100    Seega tuleb hinnata nende erinevate tõendite usaldusväärsust ja sisu, et kontrollida, kas komisjoni esitatud tõendeid üldiselt hinnates võib asuda kindlale seisukohale, et ühiskokkulepe oli olemas, ja seda ei saa kahtluse alla seada hageja esitatud tõenditega.

101    Hageja argumendid, mis puudutavad süütuse presumptsiooni rikkumist ja seda, et komisjon ületas oma volitusi, tuginevad eeldusel, et komisjon ei ole esitanud tõendeid ühiskokkuleppe olemasolu ja hageja selles osalemise kohta. Seega juhul, kui tagasi tuleb lükata hageja argumendid rikkumise toimepanemise tõendatuse ja tema selles osalemise kohta, tähendab see vältimatult, et tagasi tuleb lükata ka tema argumendid süütuse presumptsiooni rikkumise ja komisjoni volituste ületamise kohta. Kui aga tuvastatakse, et hageja osalus väidetavas rikkumises ei ole vaidlustatud otsuses tõendatud, piisab sellest järeldusest üksi vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagejat puudutavas osas.

 ABB esitatud tõendid

–       Poolte argumendid

102    Hageja vaidleb vastu sellele, et ABB esitatud erinevad tõendid tõendavad ühiskokkuleppe olemasolu.

103    Kõigepealt väidab hageja üldiselt, et ABB esitatud tõenditel on väite tõenduslik väärtus seetõttu, et ABB‑le oli antud tingimuslik kaitse trahvide eest. Hageja sõnul ei omanud ABB avaldused tema enda süüdimõistmise seisukohast enam tähtsust. Kuid ABB‑d võidi tugevalt innustada vastama komisjoni küsimustele nii, et ta kinnitaks kartelli olemasolu, arvestades, et ta riskeeris ikka trahvide eest kaitse kaotamisega juhul, kui tema koostöö ei ole piisav. Seega tuleb ABB esitatud tõenditesse suhtuda väga kriitiliselt.

104    Lisaks seab hageja kahtluse alla eraldi iga ABB esitatud tõendi tõendusliku väärtuse. Esiteks väidab hageja, et ABB 11. märtsi 2004. aasta seisukoht, milles kinnitatakse ühiskokkuleppe olemasolu, on üldsõnaline, sest ABB tunnistas ka, et mingit selget kokkulepet ei olnud ja et ühiskokkulepe tulenes faktilisest taustast, st asjaolust, et Euroopa kliendid võtsid Jaapani ettevõtjaid vähe omaks ja et neil tuli Euroopa turule sisenemiseks ületada teatud tehnilisi ja õiguslikke tõkkeid. ABB sõnul osalesid Jaapani ettevõtjad kartellis ainult EMP‑st väljaspool asuvate territooriumide osas.

105    Teiseks seab hageja kahtluse alla ABB endise töötaja M. poolt 23. septembri 2005. aasta intervjuul antud ütlused. Ta leiab, et ABB soov toetada komisjoni hüpoteesi väljendus tema poolt palgatud sõltumatu nõustaja püüetes suunata M. avaldusi nii, et ta tunnistaks, et Jaapani tootjatele oleks Euroopa turule tulek võinud teatud aja pärast äratasuvaks muutuda.

106    Hageja lisab, et intervjuu ajal ei olnud M. enam ABB töötaja, mis tähendab, et ta ei olnud enam kohustatud tema huvides tegutsema. Samuti näitab asjaolu, et M. võttis oma avaldused tagasi, pigem talle avaldatud survet kui tema soovi esitada täpset teavet.

107    Hageja väidab ka, et M. avaldused ühiskokkuleppe olemasolu kohta on väheusutav „kuuldusel põhinev tõend”. Ta viitab M. avaldusele, et viimane ei viibinud ühiskokkuleppe sõlmimise juures ja et seda ei mainitud koosolekutel, millel ta osales. Seega põhinevad need avaldused M. isiklikul arvamusel kartelli olemasolu kohta. Hageja märgib, et kui eeldada, et ühiskokkulepe oli olemas, on õiguspärane loota, et arvestades selle väidetavat tähtsust, esitavad ettevõtjad, kes esitasid trahvi määramata jätmise või vähendamise taotluse, esitavad ka tõendid, mis eksisteerisid vaidlusaluste faktiliste asjaolude asetleidmise ajal.

108    M. avalduste sisu kohta väidab hageja, et kuigi M. märkis, et välismaa turgude suhtes kokkuleppe sõlmimine eeldas kokkuleppe olemasolu eri osalejate tootjariikide suhtes, siis selgitas ta ka, et isegi kui Jaapani tootjatel oleks olnud võimalik Euroopa turule tulla, ei oleks see jõupingutus end ära tasunud. Edasi esitas ABB sõltumatu nõustaja 4. oktoobril 2005 uue avalduse, mis pidi selgitama M. varasemaid avaldusi ja milles tunnistati ametlikult ühiskokkuleppe esinemist. Hageja leiab, et need kaks asjaolu on vastuolulised ning seetõttu ei saa nendele tugineda.

109    Kolmandaks väidab hageja, et ABB töötajate W. ja P. avaldused on „üldsõnaline spekulatsioon”, mis põhinevad tõendamata isiklikul arvamusel. Kui W‑lt näiteks küsiti, miks Jaapani tootjad keeldusid osalemast Euroopas GIS projektide hankemenetlustes, ei viidanud ta ühiskokkuleppele. Varasemates avaldustes selgitas ta aga, et „suured” takistused muutsid Euroopa turule sisenemise keeruliseks.

110    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

111    Kõigepealt tuleneb eespool punktidest 94 ja 95, et trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja esitatud tõenditesse ei tule kohe automaatselt ettevaatlikult suhtuda. Mis puudutab konkreetselt ütlusi, siis on muidugi võimalik, et ettevõtja töötajad, kes on kohustatud tegutsema ettevõtja huvides, tahavad samuti esitada võimalikult palju süüstavaid tõendeid, arvestades ka, et nende koostöö menetluses võib avaldada positiivset mõju nende karjäärile. Kuid isegi kui see on nii, on need töötajad samuti teadlikud negatiivsetest tagajärgedest, mis võivad olla väärade asjaolude esitamisel, mis on teiste tõenditega kooskõla nõude tõttu eriti tundlik küsimus.

112    Mis puudutab ABB endist töötajat M-i, siis ei ole ta haldusmenetluses vabatahtliku koostöö tegemise seisukohast enam põhimõtteliselt kohustatud tegutsema oma endise tööandja huvides. Kuid see asjaolu tähendab ka, et üldjuhul puudub tal huvi esitada selles menetluses ebatäpseid andmeid. Tuleb märkida, et oma ütluste andmise ajal oli M. juba pensionil. Seda arvestades ei saanud tema koostöö puudumine haldusmenetluses tekitada talle negatiivseid tagajärgi.

113    Lisaks ei saa järeldada, et asjassepuutuvad ütlused ei saanud ABB‑le kahjustavalt mõjuda. Nimelt, kuna need tõendid esitati enne vastuväiteteatise saatmist, ei saanud ABB, tema töötajad ega tema endine töötaja olla kindlad, milline on ABB‑le etteheidetavate vastuväidete ulatus ja täpne sisu.

114    Mis puudutab hageja viidatud erinevaid tõendeid, siis esiteks viitas ABB 11. märtsi 2004. aasta seisukohtades, st enne kui talle oli antud tingimuslik kaitse trahvide eest, selgelt sellise ühiskokkuleppe olemasolule, mille alusel Jaapani äriühingud ei teinud pakkumisi Euroopa projektide suhtes ning Euroopa äriühingud ei teinud pakkumisi Jaapani projektide suhtes.

115    On tõsi, et ABB avaldas, et ühiskokkulepe põhines asjaolul, et Euroopa kliendid ei aktsepteerinud hästi Jaapani tootjaid ning viimastel oli Euroopa turul teatud takistusi. Kuid tema 11. märtsi 2004. aasta seisukohtadest nähtub ühemõtteliselt, et tema arvates ei piirdunud asjassepuutuvad Jaapani ettevõtjad ainult nende takistuste olemasolu nentimisega, vaid nad võtsid endale oma Euroopa partnerite ees kohustuse EMP turule mitte tulla. Seega olid sellele turule sisenemise takistused tegur, mis viis nimetatud kokkuleppe sõlmimiseni. Samuti tuleb märkida, et selline järeldus ei ole paradoksaalne, sest sellise turgude jagamise korral, nagu komisjoni hinnangul toimus käesolevas asjas, on tootja jaoks loomulik jätta konkurentidele turud, kus tema enda positsioon on nõrk.

116    Lisaks on tõsi, et ABB avaldas, et Jaapani tootjatega ei olnud sõlmitud mingit selget kokkulepet hankemenetluste manipuleerimise, hindade kindlaksmääramise ja EMP‑s projektide jagamise kohta. Kuid arvestades selle avalduse konteksti, siis viidati selles kodumaiste turgude jagamisele Euroopa tootjate vahel või GIS projektide jagamisele EMP‑s. See ei ole vastuolus Jaapani tootjate üldise kohustusega mitte siseneda EMP turule, millele ABB selgelt viitab. Lisaks ei ole ABB avaldustes endis mingeid vastuolusid. Nimelt kuna ABB hinnangul olid Jaapani ettevõtjad võtnud endale kohustuse mitte tulla EMP turule, ei oleks neil olnud mõtet sõlmida Euroopa tootjatega üksikasjalikke kokkuleppeid GIS projektide jagamise kohta sellel turul.

117    Arvestades kõike eeltoodut, tuleb järeldada, et ABB 11. märtsi 2004. aasta seisukohad ei ole üldsõnalised ja et need on tõend ühiskokkuleppe olemasolu kohta.

118    Teiseks, kuigi tuleb märkida, et ABB sõltumatu nõustaja sekkus M. intervjuusse teatud kindlas kohas, pakkudes, et võib olla oli Euroopa turule tulek Jaapani tootjatele tulus, kuid M. ei olnud selles veendunud. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et M. väljendas kahtlust sellise sammu äriliste huvide suhtes ja seda asjaolu tuleb võtta arvesse tema ütluste sisule hinnangu andmisel. Kuid hageja ei selgita, mil määral see ABB sõltumatu nõustaja sekkumine mõjutas M. ütluste usaldusväärsust teistes küsimustes.

119    Hageja väidab aga õigesti, et vaidlusalused M. ütlused ei paista olevat antud pärast põhjalikku läbimõtlemist, samuti ei ole neid pärast järelemõtlemist ja täiendavat kontrolli parandatud. Nimelt anti need ütlused suuliselt ja puuduvad tõendid selle kohta, et komisjon oleks M‑le eelnevalt esitanud kirjalikke küsimusi või et M. oleks kontrollinud ja parandanud hiljem oma avaldusi ühiskokkuleppe ja EMP turule tulemise tõkete kohta.

120    Kuid hageja ei esita tõendeid, mis lubaksid arvata, et M. avalduste võimaliku muutmise põhjus oli talle avaldatud surve.

121    Tagasi tuleb lükata hageja argument, et M. ütlused on vaid „kuuldusel põhinev tõend”. Nimelt oli M. üks ABB esindajatest kartellis aastatel 1988–2002 ehk peaaegu kogu kartelli toimimise jooksul ning ABB ise oli kartelli üks peamistest liikmetest. M. oli seega otsene ja eelistatud tunnistaja asjaolude suhtes, mille kohta ta ütlusi andis.

122    Tuleb möönda, et oma ütlustes kinnitas M., et ta ei olnud ühiskokkuleppe sõlmimise juures. Vastates küsimusele, kas ühiskokkuleppe teema tõstetati koosolekutel, millel ta osales, märkis M. samuti, et seda ei olnud vaja tõstatada, sest ühiskokkulepe eksisteeris seda mainimata. Kuid need asjaolud ei sea kahtluse alla M. ütluste tõenduslikku väärtust. Nimelt esiteks võib tunnistaja igati tõendada kaua kestnud ilmingut isegi siis, kui ta ei olnud selle alguse juures. Teiseks, kuigi M. avaldas, et nendel koosolekutel, millel ta osales, ühiskokkuleppe teemat otseselt ei arutatud, tuleneb tema ütlustest, et tema hinnangul oli see nii seetõttu, et selle kokkuleppe sisu oli kartelli liikmetele selge, seda aktsepteeriti ja täideti, ilma et otsene arutelu oleks olnud vajalik.

123    Seda konteksti arvestades tuleb märkida, et tootjate grupi võetud kohustus mitte minna teisele grupile reserveeritud turule, nagu oli kohustus, mida komisjon Jaapani tootjatele ette heidab, põhineb lihtsal põhimõttel, mida on kerge ellu viia. Samuti ei nõua see elluviimine üldjuhul ettevõtjate omavahelist suhtlemist. Seega võib selline kohustus vabalt eksisteerida suulise kokkuleppena, mis võimaldab ka vähendada selle avastamise riski. Selles küsimuses märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 170–176, et käesolevas asjas võtsid kartelli liikmed mitmeid töökorralduslikke ja tehnilisi ettevaatusabinõusid, et vältida kartelli ilmsikstulekut.

124    Mis puudutab M. ütluste sisu, siis avaldas ta, et enne kokkulepet GQ kehtis Jaapani ja Euroopa tootjate vahel kodumaiste turgude vastastikuse kaitse kokkulepe, et see kokkulepe oli vajalik tingimus teiste regioonide suhtes kokkulepete sõlmimiseks ja et nende reeglite järgimine tähendas, et Jaapani tootjad ei tulnud Euroopa tootjate kodumaistele turgudele isegi siis, kui nad olid selleks tehniliselt võimelised. M. selgitas sellega seoses teatamise ja arvepidamise mehhanismi ja ka seda, et need kaks tootjate gruppi ei arutanud omavahel GIS projekte tootjariikides ja neid projekte ei arvatud kokkuleppega GQ ette nähtud kvootide hulka.

125    Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 118, ei olnud M. veendunud, et Jaapani tootjatele oli äriliselt tulus Euroopa turule tulla. Kuid M. seisukoht, mida jagas P., ei muuda asjaolu, et ABB neli tunnistajat ja ABB ise avaldasid, et enda arvates olid Jaapani ettevõtjad endale võtnud kohustuse mitte tulla EMP turule, kuigi nad olid selleks tehniliselt võimelised.

126    Selle kohta tuleb ka märkida, et sellise kokkuleppe nagu ühiskokkulepe eseme puudumist ei tõenda see, et Jaapani tootjatel ei pruukinud teatud hetkel EMP turule tulemiseks olla ärihuvi. Nimelt võib selline kokkulepe esiteks kõrvaldada teisejärgulise riski, et nendele turgudele tullakse tulevikus, kui konkurentsi olukord muutub, ja tagada seega kahele tootjate grupile pikaajalise kindlustunde, kinnitades nende vastavaid eelisseisundeid. Teiseks loodi kahe grupi vahel alus vastastikuseks usaldamiseks. M. avalduste kohaselt oli usaldus vajalik kartelli toimimiseks ülemaailmselt.

127    Arvestades kõike eeltoodut, tuleb järeldada, et M. ütlused on kaudne tõend ühiskokkuleppe olemasolu kohta.

128    Kolmandaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, avaldas Wi., et Jaapani ettevõtjaid ei olnud Euroopa turul Euroopa ja Jaapani turgude kaitsmise süsteemi tõttu, mille ajendas see, et kumbki tootjagrupp ei tahtnud, et teine tema kodumaisele turule tuleb. P. viitas spontaanselt Jaapani ettevõtjatega sõlmitud ühiskokkuleppele, mille alusel viimased ei tulnud Euroopa turule ja Euroopa ettevõtjad ei läinud Jaapani turule. Seega ei saa W. ja P. ütlusi pidada „üldsõnaliseks spekulatsiooniks”, vaid need on vastupidi tõendid, mis kinnitavad ühiskokkuleppe olemasolu.

129    Sama tuleb järeldada ka ABB initsiatiivil esitatud viimaste ütluste kohta, mille andis V.-A. Kui viimaselt küsiti, kas ta oli teadlik mis tahes kokkuleppest Euroopa ja Jaapani tootjate vahel, vastas ta sellele viitega Jaapani ja Euroopa tootjate vahelisele lepingule, mille alusel Euroopa ettevõtjad kohustusid mitte „ründama” Jaapani ettevõtjaid Jaapani turul ja vastupidi. Lisaks avaldas V.-A., et ta osales Euroopa ettevõtjate ja ühe Jaapani ettevõtja esindaja konkreetses arutelus selle kokkuleppe järgimise teemal ja et see arutelu oli tekkinud seoses Jaapani ettevõtjate katsetega tulla Euroopa turule.

130    Kokkuvõtteks tuleb järeldada, et ABB esitatud avaldused ja ütlused on ühiskokkulepet tõendav tõend, sest nendes viidatakse selle kokkuleppe olemasolule, kirjeldatakse selle peamist sisu ja mainitakse selle kestust ja pooli.

131    Samuti on ABB esitatud tõendid kooskõlalised ühiskokkuleppe olemasolu ja põhisisu küsimuses. Kuigi nende seisukohad erinesid Jaapani ettevõtjate poolt Euroopa turule tulemise ärihuvide teemal, ei ole see asjaolu käesolevas asjas ühiskokkuleppe olemasolu puudutavate avalduste osas asjakohane, nagu on märgitud ka eespool punktis 125.

132    ABB avaldused on ka antud ettevõtja nimel ning nende sisust nähtub, et need põhinevad äriühingusisesel uurimisel ja aruteludel selle ettevõtja töötajatega. Seega tuleb asuda seisukohale, et neil on teatud tõenduslik väärtus.

133    Asjassepuutuva nelja tunnistaja avaldused on usaldusväärsed, sest need on teinud isikud, kes olid otsesteks tunnistajateks asjaoludele, mille kohta nad ütlusi andsid, ning käesoleva asja asjaoludest ei nähtu, et nimetatud tunnistajatel oleks olnud põhjust anda valeütlusi. Seega on neil suur tõenduslik väärtus.

134    Kuid vastavalt eespool punktis 90 viidatud kohtupraktikale peavad ABB esitatud avalduste ja ütluste sisu igal juhul toetama muud tõendid.

 ABB esitatud tõendeid toetavad tõendid

–       Poolte argumendid

135    Hageja leiab, et vaidlustatud otsuses ei too komisjon esile ABB tõendeid piisavalt toetavaid tõendeid ega viita muu hulgas ühelegi tõendile, mis oleks eksisteerinud vaidlusaluste faktiliste asjaolude asetleidmise ajal.

136    Esiteks, Fuji vastuses vastuväiteteatisele esitatud väidet, et ta oli ühiskokkuleppest teadlik, ei toeta tõendid ja seda ei ole lahti seletatud, mistõttu on see käsitatav vaid tema ühepoolse hüpoteesina. Lisaks ei täpsusta ta, kas ta oli ainus väidetava kokkuleppe pool, kas tegemist oli Euroopa tootjate kokkuleppega või kas selles osalesid ka Jaapani tootjad. Lisaks ei maininud Fuji ühiskokkuleppe olemasolu oma 11. juuli 2006. aasta trahvi vähendamise või määramata jätmise taotluses. Seda ei maininud ka Fuji esitatud tema viie töötaja antud ütlustes.

137    Hageja sõnul ei edastatud talle Fuji hilisemaid avaldusi – mis väidetavalt toetasid ühiskokkuleppe olemasolu teesi – ja eriti tema 21. novembri 2006. aasta avaldust ning seetõttu ei saa nendega arvestada.

138    Lisaks kinnitab Fuji esitatud tõendite tõenduslikku väärtust asjaolu, et komisjon ei kohelnud teda vastutasuks teabele üldse leebemalt.

139    Teiseks, mis puudutab tuvastatud asjaolu, et Alstom ja Areva ühiskokkuleppe olemasolule vastu ei vaielnud ja VA TECH ei vaielnud sellele vastu otsesõnu, siis leiab hageja, et vaikimise võrdsustamine ülestunnistusega on enda vastu tunnistuste andmisest keeldumise õiguse ja tõendamise aluspõhimõtete rikkumine. Lisaks oli praktilisest seisukohast ühiskokkuleppe olemasolu suurel määral Euroopa tootjatele asjassepuutumatu ja nende vaikimine oli seega ettenähtav. Menetluse osas märgib hageja, et kuna tal ei olnud võimalik tutvuda asjassepuutuvate kirjalike dokumentidega, ei saanud ta kontrollida komisjoni etteheidete põhjendatust. Veel täheldab hageja, et VA TECH vaidles tegelikult ühiskokkuleppe olemasolule vastu.

140    Kolmandaks väidab hageja, et lihtsalt see, et ta osales Euroopa tootjatega kokkuleppe GQ raames peetud koosolekutel, on ühiskokkuleppe olemasolu seisukohast asjassepuutumatu.

141    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

142    Esiteks, mis puudutab Fuji esitatud tõendeid, siis nähtub eespool punktidest 51–53, et seisukohti, mida hagejale ei edastatud, eriti Fuji 21. novembri 2006. aasta seisukohti, ei saa kasutada süüstavate tõenditena. Seetõttu ei saa need seisukohad toetada ABB esitatud tõendite sisu.

143    Kuid vastuses vastuväiteteatisele – mille asjassepuutuvad osad hagejale edastati – avaldas Fuji, et ta oli teadlik ühiskokkuleppest, mille alusel Jaapani tootjad ei püüdnud Euroopa turule tulla, täpsustades, et peamine põhjus, miks Fujit EMP turul ei olnud, oli see, et ta ei olnud Euroopas suur ja usaldusäärne GIS‑dega varustaja.

144    Tuleb möönda, et see avaldus on suhteliselt umbmäärane, sest Fuji viitab vaid sellele, et Jaapani tootjad olid kohustatud Euroopa turule mitte tulema. Kuid seda väites toetas Fuji peamist asjaolu, mis tuleneb ABB esitatud tõenditest ja mida komisjon Jaapani tootjatele ette heidab. Seega ei ole see avaldus käesolevas asjas asjassepuutumatu. See on nii seda enam, et Fuji teadmiste piiratust võib seletada tema teisejärgulise rolliga kartellis ja eriti asjaoluga, mis nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 150, et Fuji oli ainus Jaapani ettevõtja, kes ei olnud Jaapani tootjate grupi selle komitee liige, mis kokkuleppe GQ kohaselt vastutas kahe tootjate grupi vahelise kooskõlastatud tegevuse eest.

145    Fuji töötajate osas tuleb märkida, et nad ei vaielnud ühiskokkuleppe olemasolule vastu, vaid nad lihtsalt vaikisid selles küsimuses. Seega ei sea Fuji töötajate avaldused kahtluse alla vastuväiteteatisele esitatud vastuses Fuji poolt avaldatu tõenduslikku väärtust.

146    Trahvi vähendamise või määramata jätmise taotluses sisalduva osas tuleb märkida, et koostööteatise punkti 21 kohaselt peab selleks, et komisjon saaks trahvi vähendada, asjassepuutuvatel tõenditel olema juba komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus. Seega trahvi määramata jätmise või nende vähendamise taotluses, mis on esitatud pärast vastuväiteteatise vastuse saatmist, võib trahvi vähendamist taotlev ettevõtja olulise lisaväärtuse saavutamiseks õiguspäraselt keskenduda asjaoludele, mis tema arvates ei olnud veel õiguslikult piisavalt tõendatud. See võib selgitada, miks asjassepuutuv ettevõtja jätab märkimata asjaolud, mida ta peab juba mingi kahtluseta tõendatuks varem esitatud tõendite alusel.

147    Arvestades ka koostööteatise punkti 21 sõnastust, ei saa olla välistatud, et teatud tõendusliku väärtusega selliste tõendite esitamine, mis puudutavad juba teiste tõenditega tõendatud faktilisi asjaolusid, ei anna mingit õigust trahvi vähendamisele.

148    Teiseks tuleneb ärakuulamise salvestise väljavõttest, et VA TECH vaidles ärakuulamisel selgelt ühiskokkuleppe olemasolule vastu. Seetõttu ei toeta faktilised asjaolud komisjoni väidet, et see ei olnud nii.

149    Mis puudutab Alstomi ja Areva väidetavat neutraalset positsiooni, siis leiab komisjon, et ta ei tuginenud ühiskokkuleppe olemasolu tuvastamisel sellele asjaolule, vaid ta lihtsalt märkis selle ära. Kuigi seda tõlgendust toetab vaidlustatud otsuse põhjenduse 125 sõnastus, milles ei ole omistatud mingit tõenduslikku väärtust Alstomi, Areva ja VA TECH-i seisukohale – erinevalt Fuji avaldustest, mis kinnitavad ühiskokkuleppe olemasolu –, seab selle seisukoha kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendus 255, milles komisjon viitab sellele, et teatud Euroopa tootjad tunnistasid kaudselt ühiskokkuleppe olemasolu. Igal juhul ei saa Alstomi ja Areva neutraalset positsiooni tõlgendada tõendina ühiskokkuleppe olemasolu kohta. Nimelt arvestades, et EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses on tõendamiskoormis komisjonil, ei tõenda faktilist asjaolu see, et ettevõtja sellele vastu ei vaidle.

150    Kolmandaks, nagu väidab ka hageja, ei ole tõend ühiskokkuleppe olemasolu kohta lihtsalt asjaolu, et ta osales kokkuleppe GQ raames peetud koosolekutel. Nimelt küsimus, millele vastata tuleb, nagu märgib ka komisjon, on see, kas ühiskokkulepet viidi ellu erinevate osaliste poolt üheaegselt kokkuleppega GQ ja sellega seoses.

151    Neljandaks, vaidlustatud otsuse põhjendusest 127 nähtub, et 10. juuli 2002. aasta koosolekul, kus arutati kartelli toimimismeetodite muudatusi pärast seda, kui Siemens ja Hitachi kartelli tagasi tulid, tegi Alstom ettepaneku, et Euroopa tootjad jääksid Euroopasse ja Jaapani tootjad Jaapanisse ega üritaks tulla Euroopa turule. Lisaks on selles põhjenduses täpsustatud, et järgmisel, 15. juuli 2002. aasta koosolekul märkis Hitachi esindaja, et tema selle ettepanekuga ei nõustu, et Euroopa tootjad reageerisid deklaratsiooniga, et Euroopa, sealhulgas Kesk- ja Ida‑Euroopa on nende turg ja nad kavatsevad hoida seni Lääne‑Euroopas kohaldatud hinda, samuti teatasid nad, et seda küsimust arutatakse hiljem, kuigi seda ei tehtud.

152    Esmapilgul jätab see 10. ja 15. juuli 2002. aasta koosolekute kokkuvõte, mis põhineb Hitachi esitatud tõenditel, mulje, et Alstom tõesti tegi uue kokkuleppe sõlmimise ettepaneku, mille Hitachi tagasi lükkas ja mida hiljem uuesti ei arutatud, mis tähendab, et vähemalt alates 2002. aasta juulist ei eksisteerinud ühtegi kokkulepet Jaapani tootjate tegevuse kohta EMP turul.

153    Kuid 15. juuli 2002. aasta koosoleku kokkuvõttest tuleneb esiteks, et Hitachi ei lükanud tagasi turgude jagamise ideed, vaid lihtsalt konkreetse Alstomi ettepaneku. Teiseks, kokkuvõttes on märgitud, et Hitachi tõi esile, et Euroopa tootjate avaldused hõlmasid Kesk‑ ja Ida‑Euroopat, mis lubab aga arvata, et tema vastuseis oli seotud selle konkreetse aspektiga, mitte olukorraga Lääne‑Euroopas.

154    Samuti tuleb märkida, et Alstomi poolt asjassepuutuva ettepaneku tegemine seab kahtluse alla hageja argumentatsiooni EMP turu konkurentsiolukorra kohta. Nimelt kui eeldada, nagu teeb hageja, et Jaapani tootjaid ei võetud ületamatute turulepääsu piirangute tõttu EMP turul usutavate konkurentidena, oleks seda turgu puudutav kokkulepe olnud tõesti kasutu. Sel juhul ei oleks Euroopa tootjatel, kes tänu oma eelisolukorrale Euroopas olid sellest asjaolust teadlikud, mingit põhjust eespool viidatud kokkulepet välja pakkuda. Hitachi esitatud kokkuvõttest nähtub aga, et Alstomi ettepanek käis nii EMP turu kui Kesk‑ ja Ida‑Euroopa turu kohta.

155    Neid asjaolusid arvestades tuleb toetada tõlgendust, et 10. juuli 2002. aasta koosolekul tegi Alstom ettepaneku komisjoni viidatud ühiskokkuleppe kohaldamisala laiendamise kohta Kesk‑ ja Ida‑Euroopale.

156    Viiendaks, nagu on ka tuvastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 131, on kokkuleppe EQ sisu teatud määral asjassepuutuv teema ühiskokkuleppe olemasolu küsimuses.

157    Kokkuleppe EQ lisa 2 osa „E (E-Members)” punktis 4 on nimelt märgitud, et Euroopa tootjad „otsustavad, kas Euroopa projektidest [Jaapani tootjate grupile] teatada”. Lisa 2 kontekstist tuleneb, et teave tuleb edastada enne GIS projekti teostamiseks andmist.

158    See asjaolu lubab hageja argumentatsiooni teatud ulatuses tähelepanuta jätta, kuna ta väitis, et Euroopa tootjad arvasid, et Jaapani tootjad võivad olla huvitatud vähemalt teatud GIS projektide teostamiseks andmiste menetlustest EMP‑s ja et seega olid nad nende projektide osas potentsiaalsed konkurendid.

159    Kuid miski kokkuleppes EQ või muudes komisjoni esitatud tõendites ei tõenda, et Euroopa tootjad seda mehhanismi rakendasid või et Jaapani tootjad olid selle olemasolust teadlikud. Seega on kokkulepe EQ ainult kaudne tõend selle kohta, kuidas Euroopa tootjad Jaapani tootjatesse suhtusid.

160    Arvestades eeltoodut, tuleb esiteks järeldada, et vastuväiteteatise vastuses esitatud Fuji avaldus toetab ABB avaldusi ühiskokkuleppe olemasolu teemal, kuigi selle tõenduslik väärtus on piiratud. Samuti on 10. juuli 2002. aasta koosolekul Alstomi tehtud ettepanek tõend selle kohta, et ühiskokkulepe oli sel kuupäeval olemas. Lisaks on kokkulepe EQ kaudne tõend, mis lubab arvata, et Jaapani tootjaid peeti usutavateks konkurentideks EMP‑s teatud GIS projektide teostamise osas, nagu väidab ka komisjon.

161    Teiseks ei ole VA TECH-i, Alstomi või Areva seisukoht ühiskokkuleppe olemasolu kohta ega ka hageja lihtne osalemine kokkuleppe GQ raames peetud koosolekutel tõendid, mis võivad toetada ABB esitatud tõendeid nimetatud kokkuleppe olemasolu kohta.

 Teatamise ja arvepidamise mehhanism

–       Poolte argumendid

162    Esiteks väidab hageja, et komisjoni argumentatsioon teatamise ja arvepidamise mehhanismi teemal põhineb eeldusel, et Jaapani tootjaid peeti EMP GIS projektide turul potentsiaalseteks konkurentideks. Selle eelduse seab aga kahtluse alla VA TECH-i selge avaldus, et Euroopa tootjatel oli peaaegu võimatu oma tooteid pakkuda Jaapani turul ja vastupidi, ning M. ütlused, millest tuleneb, et Euroopa turule sisenemine ei olnud Jaapani tootjatele tulus. Seega põhinesid teatamise ja arvepidamise mehhanismi puudutavad süüdistused faktiliselt ilmselgelt vääral eeldusel. Lisaks kujutab komisjoni argument, et arvepidamise olemasolu tõendab Euroopa turule sisenemise tõkete puudumist ja seega ühiskokkuleppe olemasolu, selles kontekstis endast ringtõestust.

163    Teiseks väidab hageja, et komisjoni argumendid teatamise ja arvepidamise mehhanismi kohta ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud. Tema hinnangul põhineb komisjoni argumentatsioon asjaolul, et Jaapani tootjaid teavitati süstemaatiliselt GIS projektidest muudes Euroopa riikides kui tootjariigid, et saaks kontrollida nende arvamist „Euroopa” ühiskvoodi hulka. ABB avaldustest erinevad tõendid, millele komisjon viitab, ei tõenda teatamise regulaarsust ega tootjariikide ja muude Euroopa riikide eristamist.

164    Hageja märgib selle kohta kõigepealt, et ta ei olnud kokkuleppe EQ pool ja seetõttu saab seda kokkulepet pidada vaid Euroopa tootjate ühepoolseks otsuseks. Lisaks ei näe tema sõnul nimetatud kokkuleppe lisa 2 ette regulaarset Jaapani tootjate teavitamist, vaid vastupidi välistab selle, kuna kokkulepe jätab Euroopa tootjatele vabaduse otsustada, kas Euroopa projektidest teatada. See tekst ei näe ka ette Euroopa projektide arvamist „Euroopa” ühiskvoodi hulka.

165    Edasi, ABB esitatud GIS projektide nimekiri on ABB koostatud dokument, mida ei ole saadetud teistele kartelli liikmetele. Seetõttu ei ole hageja hinnangul see nimekiri tõend Jaapani ettevõtjate regulaarse teavitamise kohta EMP‑s teostatavatest GIS projektidest.

166    Lõpuks, Hitachi esitatud trahvi määramata jätmise või vähendamise taotluse väljavõttes, mille kohaselt pani Siemens regulaarselt ringlusesse tabeli, milles oli skemaatiliselt esitatud Euroopa ja Jaapani ettevõtjatele teostamiseks määratud GIS projektid, ei ole täpsustatud, kas see teabevahetus puudutas GIS projekte Euroopas ja selle avalduse kontekst viitab sellele, et see nende kohta ei käinud. Mis puudutab Hitachi poolt vastuväiteteatisele esitatud vastuses sisalduvat avaldust, mille kohaselt toimus teavitamine arvepidamise eesmärgil, siis ei toeta seda avaldust ükski muu Jaapani tootja ning sellele on isegi selgelt vastukäiv hageja ja Fuji avaldatu, kusjuures viimane märkis, et Euroopa GIS projektide jaotamisega seotud teavet ei edastatud süstemaatiliselt Jaapani tootjatele.

167    Kolmandaks väidab hageja, et teatamise ja arvepidamise mehhanism, nagu komisjon seda kirjeldab, on keeruline ega ole automaatselt kohaldatav. Seda arvestades on vähe tõenäoline, et seda ei mainitud kokkuleppes GQ ega mõnes muus vaidlusaluste faktide asetleidmise ajal olemas olnud dokumendis.

168    Neljandaks, isegi kui eeldada, et mõned Euroopa projektid arvati kokkuleppes GQ ette nähtud „Euroopa” ühiskvoodi hulka, ei näita see asjaolu rikkumise toimepanemist hageja poolt. Hageja sõnul sai arvepidamine mõjutada ainult väljaspool EMP-d asuvaid territooriume, sest see andis Jaapani tootjatele õiguse suuremale arvule projektidele väljaspool seda ala. Kuid seda asjaolu ei saa pidada EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumiseks.

169    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

170    Kõigepealt tuleb märkida, et komisjoni argumendid teatamise ja arvepidamise mehhanismi kohta ei põhine ainult teesil, et Jaapani tootjaid võeti EMP turul arvestatavate konkurentidena. Nimelt on komisjon seisukohal, et ta on kogunud piisavalt positiivseid tõendeid selle mehhanismi olemasolu kohta. Seda arvestades tuleb uurida nende tõendite tõenduslikku väärtust, millele komisjon tugineb, et kontrollida, kas need tõendavad õiguslikult piisavalt teatamise ja arvepidamise mehhanismi olemasolu, olenemata sellest, et teatud ettevõtjad sellele vastu vaidlevad.

171    Nii tuleb märkida, et oma ütlustes kinnitas M. selgelt teatamise ja arvepidamise mehhanismi olemasolu. Ta avaldas ka, et see mehhanism ei puudutanud GIS projekte tootjariikides, st Jaapanis ja teatud Euroopa riikides. Kuid ta ei väitnud, et selle mehhanismi olemasolu või asjassepuutuvuse seadis kahtluse alla fakt, et tema arvates ei olnud Jaapani ettevõtjatel ärilist huvi minna EMP turule.

172    Sellise mehhanismi olemasolu, mille alusel EMP‑s teostatavate GIS projektide väärtus arvati kokkuleppes GQ ette nähtud ülemaailmse kvoodi hulka, kinnitati ka ABB avaldustes.

173    Mis puudutab kokkulepet EQ, siis nagu on tuvastatud eespool punktis 157, puudutab selle kokkuleppe lisa 2 osa „E (E-Members)” punkt 4 asjassepuutuvate GIS projektide jagamisele eelneva teatamise võimalust. Kuid see ei puuduta juba väljajagatud projektide järgimist. Kuigi selle tingimuse sisu lubab arvata, et Jaapani tootjaid peeti usutavateks konkurentideks EMP‑s teatud GIS projektide teostamise osas, ei ole selles märgitud meetmed osa teatamise ja arvepidamise mehhanismist, nagu nendele viitab komisjon. Seega on kokkuleppe EQ lisa 2 selle mehhanismi tõendamise seisukohast asjassepuutumatu.

174    Nagu väidab ka hageja, ei nähtu ka ABB esitatud projektide nimekirjast, et Jaapani tootjatele edastati regulaarselt teavet EMP‑s teostatavate GIS projektide kohta. Seetõttu ei ole ka see nimekiri tõend teatamise ja arvepidamise mehhanismi olemasolu kohta.

175    Mis puudutab Hitachi esitatud tõendeid, siis tuleb märkida, et kui avaldust, mille kohaselt Siemens lasi regulaarselt ringlusesse tabeli, milles oli skeemina esitatud osa GIS projektidest, mis kartelli erinevatele liikmetele teostamiseks oli määratud, tõlgendada koos lausetega, mis sellele vahetult eelnesid, siis viitab see avaldus GIS projektidele väljaspool EMP‑d. Seetõttu on ka see avaldus komisjoni viidatud teatamise ja arvepidamise mehhanismi tõendamise seisukohast asjassepuutumatu, sest see käib EMP‑s teostatavate GIS projektide kohta.

176    Samas avaldas Hitachi vastuses vastuväiteteatisele, et enne kui ta 1999. aastal kartellis osalemise peatas, teavitasid Euroopa tootjad Jaapani tootjaid nende GIS projektide üksikasjadest, mida nad Euroopas alles teostama hakkasid, et neid projekte võetaks arvesse kahele tootjate grupile väljaspool EMP‑d teostatavate GIS projektide kvoodi määramisel vastavalt kokkuleppele GQ.

177    See avaldus kinnitab selgelt komisjoni viidatud teatamise ja arvepidamise mehhanismi olemasolu kuni 1999. aastani. Lisaks on sellel avaldusel kahel põhjusel suur tõenduslik väärtus. Esiteks on see vastuolus Hitachi huvidega, kuna see viitab seosele EMP‑s toimunud kooskõlastatud tegevuse ja Jaapani tootjate vahel ning on seetõttu süüstav tõend. Teiseks tuleneb vastuväiteteatise vastuse asjakohasest lõigust, et Hitachi ei olnud teadlik järeldustest, mis sellest avaldusest teha võidakse.

178    Lisaks, nagu märgitud eespool punktis 55, ei puudutanud Hitachi vastuväiteteatise täiendavas vastuses uuesti oma nende avalduste faktilist sisu, mis käsitlesid teatamise ja arvepidamise mehhanismi.

179    Fuji avaldas omalt poolt vastuväiteteatise vastuses, et teavet GIS projektide jaotamise kohta nendes Euroopa riikides, mis ei kuulunud kokkuleppe GQ kohaldamisalasse, ei edastatud Jaapani tootjatele süstemaatiliselt, ja seetõttu ei olnud Fuji teadlik kokkuleppe EQ toimimisest. Samuti viitas teatamise ja arvepidamise mehhanismi olemasolule hageja, nagu tuleneb eelkõige tema ärakuulamise salvestise väljavõttest.

180    Kuid esiteks tuleb märkida, et Fuji ja hageja võetud seisukoht ei ole vastuolus nende huvidega, sest nad vaidlustavad EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 mis tahes rikkumise toimepanemise. Seetõttu on nendel väiksem tõenduslik väärtus kui ABB esitatud asjakohastel tõenditel.

181    Teiseks tuleb märkida, et Fuji teisejärgulise rolliga kartellis, mida tuletatakse meelde eespool punktis 144, võib seletada seda, miks Fujile ei edastatud kogu Euroopa tootjate grupilt pärinevat teavet. See asjaolu seab ka selles küsimuses kahtluse alla Fuji avalduste usaldusväärsuse võrreldes tõenditega, mille esitasid ABB ja Hitachi, kes kuulusid nende vastavate gruppide komiteedesse ja olid seetõttu kartelli toimimise üksikasjadega tihedamalt seotud.

182    Lisaks, kuigi teavitamise ja arvepidamise mehhanism nõuab teatud rakendusmeetmeid, ei olnud need eriti keerukad, sest need seisnesid peamiselt selles, et Euroopa grupp edastas teatud andmeid Jaapani grupile ja seda ka paralleelselt teabevahetusega, mis toimus kokkuleppe GQ alusel EMP‑st väljaspool teostatavate GIS projektide suhtes. Seega ei tundu, et need meetmed nõudsid kindlasti kirjalike reeglite olemasolu, arvestades ka konkurentsivastase kokkuleppe poolte tahet vähendada selle ilmsikstuleku riski.

183    Arvestades kõike eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et teatamise ja arvepidamise mehhanismi olemasolu tõendasid õiguslikult piisavalt ABB esitatud tõendid, mida toetasid Hitachi avaldused tema vastuväiteteatise vastuses.

184    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei nähtu eelmises punktis mainitud tõenditest, et teatamise ja arvepidamise mehhanismi rakendati juhuslikult ja vabatahtlikult. Nimelt kuigi ABB, Hitachi ja tunnistaja M. avaldused seda teemat otseselt ei puuduta, tuleneb asjassepuutuvates dokumentides kasutatud sõnastustest selgelt, et teatamine toimus korrapäraselt ja see hõlmas kõiki puudutatud liikmeid ja projekte. Nagu juba selgitatud eespool punktis 181, on Fuji avaldused selles küsimuses vähem usutavad kui ABB ja Hitachi esitatud tõendid. Lisaks mainiti juba eespool punktis 173, et kokkuleppe EQ lisa 2 ei puuduta komisjoni poolt süüks pandud teatamist ja arvepidamist ning seetõttu ei ole see asjassepuutuv.

185    Mis puudutab teatamise ja arvepidamise mehhanismi käigushoidmise ajavahemikku, siis ei viidata ABB avalduses ühele kindlale perioodile, mistõttu võib neid põhimõtteliselt tõlgendada kogu rikkumise perioodi kohta käivatena. M. avaldused aga viitavad perioodile, mille jooksul ta osales kartelli töös, st aastast 1988 kuni juunini 2002. Kuid kuna eespool punktis 90 täheldati, et ABB esitatud tõendeid peavad toetama muud tõendid, siis tuleb märkida, et Hitachi avaldused puudutavad aega, mis eelnes hetkele, mil ta oma osaluse kartellis 1999. aastal lõpetas. Seega tuleb asuda seisukohale, et teatamise ja arvepidamise mehhanismi toimimine oli viimati nimetatud perioodi osas tõendatud.

186    Mis puudutab teatamise ja arvepidamise mehhanismi asjassepuutuvust ühiskokkuleppe tõendite seisukohast, siis tuleb märkida, et see on oluline kaudne tõend selle kohta, et Euroopa tootjad pidasid Jaapani tootjaid potentsiaalseteks usutavateks konkurentideks EMP turul. Nimelt kui eeldada, et Euroopa turg oli Jaapani tootjatele sisenemistakistuste tõttu tõesti juurdepääsmatu, ei oleks Euroopa tootjatel olnud põhjust teatada osa GIS projektide teostaja määramise tulemustest EMP‑s ja veelgi enam pidada nende projektide üle arvet kokkuleppes GQ ette nähtud „Euroopa” ühiskvoodis, sest selle arvepidamise alusel jäid nad ilma osast GIS projektidest territooriumidel, mis olid kokkuleppe GQ esemeks. Seega tähendab niisuguse teatamise ja arvepidamise mehhanismi eksisteerimine, et Jaapani ettevõtjad oleksid võinud Euroopa turule tulla. Kui nad seda ei teinud, siis seetõttu, et nad olid võtnud endale kohustuse seda mitte teha, saades vastutasuks suurema osa GIS projektidest väljaspool EMP‑d. Seega on asjassepuutuv mehhanism seos EMP‑s toimunud koostöö ja Jaapani tootjate vahel ning seetõttu ka kaudne tõend ühiskokkuleppe eksisteerimise kohta.

187    Käesolevas asjas on asjakohatu küsimus, kas teatamise ja arvepidamise mehhanism mõjutas EMP turgu. Nimelt nagu on täheldatud eespool punktis 97, on peamine etteheide, mille komisjon hagejale vaidlustatud otsuses teeb, just see, et Jaapani tootjad kohustusid mitte sisenema GIS projektide turule EMP‑s, mis on kaudselt tõendatud teatamise ja arvepidamise mehhanismiga. Kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu, et komisjoni hinnangul on see mehhanism ise EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine.

188    Samuti ei ole vaja tuvastada, et teatamise ja arvepidamise mehhanism ei puudutanud GIS projekte Euroopa tootjariikides, selleks et seda mehhanismi saaks pidada asjassepuutuvaks kaudseks tõendiks ühiskokkuleppe olemasolu kohta vastavalt eespool punktis 186 esitatud arutluskäigule. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et M. ütlused ei ole selles küsimused toetavaks tõendiks.

189    Arvestades kõike eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et see, et Jaapani tootjate grupile anti regulaarselt teada teatud GIS projektidest EMP‑s pärast nende teostaja määramist, ja see, et need samad projektid arvati kokkuleppega GQ ette nähtud „Euroopa” ühiskvoodi hulka, on tõendatud perioodi osas 1988. aastast kuni Hitachi poolt kartellis osalemise katkestamiseni 1999. aastal ABB ja Hitachi avaldustega ning M. ütlustega. Lisaks on asjassepuutuv mehhanism kaudne tõend ühiskokkuleppe olemasolu kohta, nagu sellele viitas komisjon.

 Tõendid, mis tõendavad, et ühiskokkulepet ei eksisteerinud

–       Poolte argumendid

190    Esiteks väidab hageja, et toimikust nähtub, et 15. juuli 2002. aasta koosolekul keeldus Hitachi Alstomi esitatud ühiskokkuleppe sõlmimise ettepanekust.

191    Teiseks märgib hageja, et ühiskokkuleppe olemasolule ei vaidle vastu mitte ainult tema, vaid ka Hitachi, Melco, VA TECH ja Siemens. Täpsemalt esitas Siemens ühe oma sellise töötaja T. avalduse, kes osales kartelli töös ja kelle sõnul ei eksisteerinud mingit kokkulepet Jaapani ja Euroopa turgude vastastikuse reserveerimise kohta. Kuid vaidlustatud otsuses komisjon seda tõendit ei maininud, tuginedes hoopis ABB esitatud vastuolulistele tõenditele. .

192    Hageja meenutab ka, et tema hinnangul on Euroopa tootjatele, kes olid üles tunnistanud kartelli olemasolu Euroopa tasandil, ühiskokkuleppe olemasolu küsimus suhteliselt tähtsusetu. Seda arvestades oli nende vaikimine ettenähtav, sest nad olid huvitatud võimalikult väheste faktide vaidlustamisest, et mitte ohustada trahvi vähendamise või määramata jätmise taotluse rahuldamist.

193    Kolmandaks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei võtnud arvesse kokkulepet „General Rules for GE Agreement” (edaspidi „kokkulepe GE”), mille Euroopa tootjad sõlmisid 17. märtsil 1987, et jagada omavahel GIS projekte Euroopas.

194    Hageja leiab, et EMP GIS projekte puudutava kokkuleppe olemasolu enne kokkulepet GQ on esiteks vastuolus komisjoni süüdistusega, et ühiskokkulepe võimaldab Euroopa tootjatel korraldada kartelli tööd nende projektide alal. Edasi, kokkuleppe GE olemasolu seab samuti kahtluse alla komisjoni poolt vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolu, et GIS projektide jaotamine ülemaailmsel tasemel algas sellest, et Jaapani turg anti Jaapani tootjatele ja Euroopa turg Euroopa tootjatele. Koostöö algas pigem sellest, et viimased pidid omavahel jagama Euroopa turu. Lõpuks, kuna Euroopa tootjad tegutsesid Euroopa GIS projekte jagava kartellina, ei olnud nad üldse huvitatud nende projektide jagamisest Jaapani tootjatega, keda ei peetud EMP turul arvestatavateks konkurentideks, ega nendega ühiskokkuleppe sõlmimisest.

195    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

196    Esiteks, nagu on välja toodud eespool punktis 155, tuleb märkida, et 10. juuli 2002. aasta koosolekul tegi Alstom ettepaneku komisjoni viidatud ühiskokkuleppe kohaldamisala laiendamise kohta Kesk‑ ja Ida‑Euroopale. See asjaolu toetab ühiskokkuleppe olemasolu seisukohta.

197    Teiseks ei teinud komisjon viga, järeldades, et ABB avaldused ja ütlused, Fuji avaldused ühiskokkuleppe olemasolu kohta ja hagejate avaldus teatamise ja arvepidamise kohta on suurema tõendusliku väärtusega kui ühiskokkuleppe olemasolule vastuvaidlemine hageja, Hitachi, Melco, VA TECH-i ja Siemensi poolt.

198    Nimelt erinevalt esimesest tõendite grupist ei ole viidatud vastuvaidlemine vastuolus asjassepuutuvate ettevõtjate huvidega, kuna nendes vaieldakse vastu EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 mis tahes rikkumise toimepanemisele. See järeldus kehtib ka T. ütluste kohta, milles T. piirdus kokkuleppe GQ alguse kirjeldusega, ühiskokkuleppe olemasolule vastuvaidlemisega ja nii EMP kui Jaapani turule pääsu piirangutele viitamisega. Mis puudutab konkreetsemalt ühiskokkulepet, siis ei sisalda T. ütlused uusi asjaolusid võrreldes nendega, mille olid esitanud vastuväiteteatise adressaadid.

199    Lisaks ei saa asuda seisukohale, et Euroopa ettevõtjatel, sealhulgas Siemensil puudus huvi ühiskokkuleppe olemasolule vastu vaielda, sest komisjon tõlgendas seda vastuväiteteatises Euroopa ja Jaapani tootjate vahelise EMP turgu puudutava kooskõlastatud tegevuse kokkuleppena, millega rikuti järelikult EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53. See järeldus oli vähemalt potentsiaalselt Euroopa tootjate huve kahjustav juhul, kui muid vastuväiteid, mis komisjon neile esitas, ei oleks suudetud õiguslikult piisavalt tõendada.

200    Kolmandaks lähtub hageja oma argumentatsioonis kokkuleppe GE kohta eeldusest, et see kirjutati alla ja seda täideti kokkuleppest GQ ja ühiskokkuleppest sõltumatult. Vaidlustatud ei ole seda, et see kirjutati alla enne kokkulepet GQ või kokkulepet EQ. Kuid nimetatud asjaolu ei tähenda, et see ei puudutanud ülemaailmse kartelli muid elemente, nagu väidab komisjon.

201    Nimelt vastavalt kokkuleppe GE artiklile 15 pidi see kokkulepe olema ajutine lahendus, mis kehtib kuni kokkuleppe GQ jõustumiseni, või kui seda ei oleks toimunud, siis oleks tulnud see kokkulepe pärast 31. detsembrit 1988 uuesti läbi rääkida. Seega ilmneb, et kokkuleppe GE sõlmimisel osalesid allakirjutajad juba ülemaailmse kartelli ja selle erinevate elementide loomises ning – nagu komisjon väidab – ka ühiskokkuleppes. Sellist tõlgendust toetavad M. ütlused, mille kohaselt eelnesid ülemaailmsele kartellile keerukad läbirääkimised, mis kestsid mitu aastat, enne kui allkirjastati kokkulepe GQ.

202    Lisaks tuleneb M. ütlustest, et kahe tootjagrupi vastastikune kohustus mitte minna teise grupi koduturgudele, mis on komisjoni viidatud ühiskokkuleppe põhiline sisu, eksisteeris juba enne kokkuleppe GQ sõlmimist. Seega võisid Euroopa tootjad seda kohustust kokkuleppe GE allakirjutamisel arvesse võtta.

203    Neid asjaolusid arvestades ei saa asuda seisukohale, et kokkulepe GE seab kahtluse alla komisjoni viidatud ühiskokkuleppe olemasolu.

 Üldine hinnang

204    Eespool punktides 111–189 esitatud analüüsist tuleneb esiteks, et ABB avaldused ning tema töötajate ja ühe endise töötaja ütlused annavad tunnistust ühiskokkuleppe olemasolust, mille alusel Euroopa ja Jaapani tootjad võtsid vastastikku kohustuse mitte minna teise grupi koduturule. Need tõendid võimaldavad ka tuvastada ühiskokkuleppe pooled ja järeldada, et kuigi see eelnes kokkuleppele GQ, sõlmiti see hiljemalt viimati nimetatud kokkuleppega samal ajal.

205    Teiseks toetab eespool viidatud kahepoolse kokkuleppe olemasolu teesi 10. juuli 2002. aasta koosolekul esitatud Alstomi ettepanek. Samuti toetavad Fuji avaldused teesi, et Jaapani ettevõtjad kohustusid Euroopa turule mitte sisenema.

206    Kolmandaks tuleneb ABB avaldustest ja ütlustest, mida toetavad Hitachi avaldused, et Jaapani tootjad nõustusid – vähemalt mis puudutab perioodi 1988–1999 – EMP‑s teostatavate teatud GIS projektide tulemustest regulaarselt teavitamisega ja nende projektide arvestamisega kokkuleppes GQ ette nähtud „Euroopa” ühiskvoodi hulka. Vastavalt kokkuleppe EQ lisa 2 osa „E (E-Members)” punktile 4 olid Euroopa tootjad ette näinud ka võimaluse teavitada Jaapani tootjaid teatud EMP GIS projektide detailidest enne nende teostaja määramist. Need kaks asjaolu viitavad sellele, et Jaapani ettevõtjaid peeti arvestatavateks konkurentideks EMP‑s teostatavate teatud GIS projektide suhtes, kuid nad olid võtnud endale kohustuse Euroopa turule mitte tulla, saades vastu suurema osa GIS projektidest muudes regioonides. Need on seega kaudsed tõendid vastastikuse kokkuleppe kohta Euroopa ja Jaapani tootjate vahel.

207    Seega toetavad komisjoni esitatud tõendid tema kinnitusi ühiskokkuleppe olemasolu kohta, nagu seda kokkuvõtlikult kirjeldati eespool punktis 96. Samas ei sea neid kinnitusi kahtluse alla tõendid, millele tugineb hageja ja mida hinnati eespool punktides 196–203. Seega tuleb asuda seisukohale, et ühiskokkuleppe olemasolu on tõendatud õiguslikult piisavalt.

208    See järeldus tähendab, et tagasi tuleb lükata hageja argumendid süütuse presumptsiooni rikkumise ja komisjoni pädevuse ületamise kohta, nagu on selgitatud eespool punktis 101.

209    Lisaks, kuna järeldades, et etteheidetud rikkumine pandi toime, ei tuginenud komisjon ainult asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul, ei piisa sellest, et hageja asendab komisjoni esitatud faktilistele asjaoludele antud selgituse muu usutava selgitusega. Seetõttu on hageja välja pakutud alternatiivne selgitus rikkumise asetleidmise seisukohast asjassepuutumatu.

210    Neid asjaolusid arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.

211    Lisaks nähtub eeltoodust, et komisjon sai ühiskokkuleppe olemasolu tuvastada ilma, et süüstavate tõenditena tuleks arvesse võtta Fuji 21. novembri 2006. aasta seisukohti. Seetõttu tuleb vastavalt eespool punktis 53 märgitule lõplikult tagasi lükata kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud toimikuga tutvumise õigust, ja järelikult kolmas väide tervikuna.

 Teine väide, mille kohaselt ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud ühe vältava rikkumise toimepanemist

212    Teise väite esimeses osas väidab hageja, et komisjon ei ole tõendanud sellise ühe rikkumise toimepanemist, mis hõlmab kokkulepet GQ, ühiskokkulepet ja Euroopa tootjate konkurentsivastast tegevust EMP‑s. Teise väite teises osas märgib hageja, et komisjon ei ole tõendanud kartelli olemasolu 1999. septembrist kuni 25. märtsini 2002 ega tema kartellis osalemist sellel perioodil.

213    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

 Väite esimene osa, mis puudutab tõendeid ühe rikkumise kohta

–       Poolte argumendid

214    Hageja väidab, et isegi kui eeldada, et komisjon on ühiskokkuleppe olemasolu piisavalt tõendanud, ei tõenda see, et ta osales projektide jagamises, hankepakkumiste kooskõlastamises, hinnakokkulepetes ja muus konkurentsivastases tegevuses, millega tegelesid EMP‑s Euroopa tootjad. Ta märgib, et vaidlustatud otsuses asus komisjon seisukohale, et Euroopa tootjad tegid jõupingutusi, et mitte anda Jaapani tootjatele teavet Euroopa kartelli kohta, mida reguleeris kokkulepe EQ, koostades selleks lausa üksikasjaliku vastastikuse vaikimiskokkuleppe.

215    Hageja on seega seisukohal, et kohtupraktikaga nõutavad tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et ettevõtjat saaks pidada vastutavaks rikkumise kõigi osategude eest – käesolevas asjas eriti Euroopa tootjate tegevuse eest – ei ole täidetud. Hageja märgib, et ta ei osalenud kunagi koosolekutel, mis puudutasid kartelli tegevust EMP‑s. Lisaks ei tõendanud komisjon, et ta panustas oma tegevusega ühistesse eesmärkidesse, mida tahtsid saavutada kõik kartelli liikmed. Ei piisa ainult võimalusest, et ta saab tuletada kooskõlalise tegevuse eksiseerimise EMP‑s.

216    Hageja väidab ka, et komisjon ei ole pädev uurima ja karistust määrama nende kokkulepete eest, mille eesmärk või mõju ei ole konkurentsi kahjustamine EMP‑s, nagu on kokkulepe GQ.

217    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

218    EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus eeldavad vaieldamatult koostööd mitme ettevõtja vahel, kes on kõik rikkumise kaastäideviijad, kuid viis, kuidas nad on rikkumise toime pannud, võib olla erinev olenevalt asjassepuutuva turu iseärasustest ja iga ettevõtja positsioonist sellel turul, seatud eesmärkidest ning rikkumise toimepanemiseks valitud või kavandatud meetmetest. Lihtsalt asjaolust, et ettevõtja osaleb rikkumises talle omasel viisil, ei piisa tema vastutuse välistamiseks rikkumise kui terviku eest, sh tegude eest, mis sisuliselt pandi toime teiste rikkumises osalenud ettevõtjate poolt, kuid mille ese või konkurentsivastane mõju on sama (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punktid 79 ja 80). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

219    Seega on ettevõtja, kes osales oma käitumisega rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistetele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, ühtlasi vastutav rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud käitumise eest kogu selle aja jooksul, mil ta rikkumises osales, kui tuvastatakse, et ettevõtja teadis teiste kokkuleppe poolte õigusvastasest käitumisest või võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis võtma riski (eespool punktis 287 kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 83). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

220    Käesolevas asjas nähtub esiteks teise väite uurimisel, et Jaapani ettevõtjad osalesid Euroopa ettevõtjatega ühiskokkuleppes, mis oli ettevõtjatevaheline kokkulepe EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses ning mille ese oli Euroopa GIS projektide turg. Ühiskokkuleppe olemasolu tähendab, et Jaapani ettevõtjad olid teadlikud sellest, et GIS projektid EMP‑s olid reserveeritud Euroopa tootjatele.

221    Tähtsusetu on asjaolu, et hageja ei osalenud konkreetsetes koostöömeetmetes EMP‑s. Tema osalemine ei oleks olnud talle kasulik, arvestades tema poolt ühiskokkuleppega võetud kohustuste laadi. Nimelt ei olnud Jaapani tootjatel mingit huvi sekkuda EMP‑s GIS projektide teostaja määramisse, olles võtnud kohustuse mitte valituks osutuda. Nende ainus huvi oli teada, mis oli asjassepuutuvate projektide väärtus ja kes neid teostas, et kajastada see kokkuleppes GQ sätestatud „Euroopa” ühiskvoodi arvepidamises. Vähemalt perioodil 1988–1999 edastati see teave Jaapani tootjatele teatamise mehhanismi kasutades.

222    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et Jaapani tootjate passiivne roll EMP turul GIS projektide jagamises ei olnud seotud nende vabatahtliku valikuga, vaid oli kooskõlas nende osalusega EMP turgu puudutavas kokkuleppes. Samas oli see osalemine eeltingimus, et Euroopa tootjad saaksid GIS projekte kas tootjariikide kaitse põhimõtte või kokkuleppe GE alusel EMP‑s omavahel ära jagada.

223    Teiseks tuleneb ABB avaldustest ja M. ütlustest, et kuigi ühiskokkulepet kokkuleppes GQ otseselt ei mainitud, oli see viimase toimimise aluseks, kuna selle põhjal tekkis usaldussuhe, mis oli ülemaailmse kartelli toimimiseks vajalik. Ühiskokkuleppe ja kokkuleppe GQ vahelise seose olemasolu kinnitavad V.‑A. ütlused, millest nähtus, et kokkuleppe GQ koosolekul arutati Euroopa ettevõtjate ja ühe Jaapani ettevõtja vahel ühiskokkuleppest kinnipidamise vajadust.

224    Kolmandaks kujutab teatamise ja arvepidamise mehhanism endast seost Euroopa ettevõtjate EMP‑d puudutava koostöötegevuse ja kokkuleppega GQ reguleeritava ülemaailmse kartelli vahel. Nimelt võeti selle mehhanismi abil EMP‑s teatud GIS projektide teostaja määramise tulemusi arvesse GIS projektide määramisel teistes regioonides vastavalt kokkuleppele GQ. Selle mehhanismi olemasolu on tõendatud ABB avalduste ja ütlustega ning Hitachi avaldustega.

225    Hageja esitatud materjalidest ei nähtu aga, et Euroopa tootjate vahel oli tõesti sõlmitud vaikimiskokkulepe, või veelgi enam, et see asjaolu kahjustas kahe tootjagrupi vahelist teabevahetust.

226    Neljandaks tuleb märkida, et asjaolu tõttu, et EMP teatud GIS projektide hankepakkumiste tulemustest teavitati,regulaarselt ja see toimus vähemalt aastatel 1988–1999, võisid Jaapani ettevõtjad mõistlikult aru saada, et Euroopa tootjate vaheline GIS projektide teostaja määramine EMP‑s oli koostöötegevuse tulemus. Nimelt ületab tavapärase konkurentsikäitumise piire see, kui tootjate grupile antakse regulaarselt mitme aasta jooksul ja ilma õiguslikult selge põhjuseta teada nende hankemenetluste tulemustest, milles on osalenud sama tööstussektori teise grupi tootjad. See teatamine oleks pidanud äratama asjassepuutuvate GIS projektide teostamiseks määramise tingimuste osas kahtlusi. Veelgi enam on see nii seetõttu, et hankemenetluse tulemused ei pruugi olla avalikult kättesaadav teave, eriti kui tegemist on eraõiguslike ettevõtjate korraldatud hangetega ja mis puudutab võitnud pakkumise üksikasju.

227    Selle kohta märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 277 õigesti, et asjaolu, et Jaapani ettevõtjad olid aastatel 1988–1999 tänu teatamise mehhanismile teadlikud EMP‑s GIS projektide teostaja määramise osas tehtavast koostööst, ei saa mõjutada selle teatamise hilisem lõpetamine. Sama käib TM T & D kohta. Nimelt võttis viimane üle oma aktsionäride – kes olid kõik kartelli liikmed – GIS‑de alase tegevuse. Seda arvestades võib järeldada, et tal olid GIS projektide EMP‑s teostamiseks määramise alal samad teadmised, mis olid nendel aktsionäridel.

228    Viiendaks, ühiskokkulepet, kokkuleppega GQ reguleeritavat ülemaailmset kartelli ja Euroopa tootjate koostöötegevust EMP‑s viidi ellu üheaegselt, need puudutasid samu tooteid ja samu Euroopa tootjaid ning ühiskokkuleppe ja kokkuleppe GQ osas ka samu Jaapani tootjaid. Samuti võeti eri meetmeid sama eesmärgi saavutamiseks, st GIS projektide ülemaailmse turu jagamise süsteemi sisseseadmiseks ja eri osaliste vahel nende projektide ärajagamiseks.

229    Eespool toodut tervikuna arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon ei ole teinud hindamisviga, tuvastades, et ühiskokkulepe, kokkuleppega GQ reguleeritav ülemaailmne kartell ja Euroopa tootjate koostöötegevus EMP‑s moodustavad ühe rikkumise, millel on ühine eesmärk. Seetõttu tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

 Väite teine osa, mis puudutab tõendeid vältava rikkumise ja hageja pideva osavõtu kohta

–       Poolte argumendid

230    Hageja väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et hageja osales kokkuleppes GQ ajal, mil teised ettevõtjad sellest osa ei võtnud, st 1999. septembrist 25. märtsini 2002.

231    Hageja märgib kõigepealt, et sel ajavahemikul oli kartell eriti Siemensi puudumise tõttu „kokku kukkunud”, GQ koosolekuid peeti suhteliselt mitteformaalse arutelufoorumi vormis ilma, et neil oleks olnud konkurentsivastast eesmärki.

232    Edasi kinnitab hageja, et ta ei osalenud asjassepuutuval perioodil kokkuleppes GQ. Seda asjaolu tõendab Areva avaldus, mille kohaselt oli 2002. aastal vaja GIS‑de turu üle arutamiseks suhelda TM T & D‑ga, mis tähendab, et TM T & D käimasolevates aruteludes ei osalenud. Lisaks on ABB avaldus kartelli jätkumise kohta 1999. aasta septembrist 2002. aasta märtsini vastuoluline, sest ABB väitis üheaegselt, et hageja jätkas kartelli tegevuses osalemist ja et TM T & D liitus kartelliga hiljem, nimelt samal ajal Siemensiga. Lisaks ei toeta ABB avaldusi teised tõendid ning need on teinud ettevõtja, kes palus kaitset trahvide eest.

233    Lõpuks väidab hageja, et komisjoni seisukohtades kartelli suhtes asjassepuutuval ajavahemikul viidatakse kokkuleppele GQ ja teatud juhtudel Euroopa tootjate vahelistele kokkulepetele, kuid mitte ühiskokkuleppele.

234    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

235    Kohtupraktikast tuleneb, et kui poolte vahel on vaidlus rikkumise asetleidmise üle, tähendab turuosaliste õiguskindluse tagamise nõue seda, et komisjonil, kellel on kohustus tõendada tema poolt tuvastatud rikkumisi, tuleb esitada tõendid, mis tõendavad õiguslikult piisavalt rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist. Täpsemalt, mis puudutab rikkumise kestust, siis nõuab sama õiguskindluse põhimõte, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendaksid rikkumise kestust, esitab komisjon vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et mõistlikult võib tuletada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (Üldkohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 79; 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 188, ja 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punktid 114 ja 153).

236    Lisaks ei takista see, et vältava rikkumise teatud kindlate ajavahemike kohta ei ole tõendeid esitatud, järeldamast, et kokku kestis rikkumine nimetatud ajavahemikest kauem, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel. Mitmeid aastaid kestva rikkumise puhul ei oma kartellikokkuleppe olemasolu seisukohast tähtsust, et selle ilmingud on nähtavad erinevatel ajahetkedel, mis on üksteisest eraldatud pikemate või lühemate ajavahemikega, kui rikkumise moodustavatel erinevatel tegevustel on üksainus eesmärk ning need kuuluvad ühe vältava rikkumise koosseisu (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8831, punkt 169).

237    Mis puudutab kartelli tegevuse jätkamist 1999. aasta septembrist 2002. aasta märtsini, siis tuleb kõigepealt märkida, et kuna Jaapani ettevõtjate poolt ühiskokkuleppega võetud kohustus ei seisnenud teatud tegude tegemises, vaid tegevusetuses, on iseenesest raske tõendada, et seda kokkulepet täideti katkestusteta.

238    Kuid esiteks nähtub M. ütlustest, et kuni tema tegevuseni lõpetamiseni kartelli töös juunis 2002 jätkati nii kokkuleppe GQ kui ühiskokkuleppe täitmist Jaapani ettevõtjatega, välja arvatud Hitachi, olenemata asjaolust, et viimase ja Siemensi puudumine muutis tegevuse vähem tõhusaks. Sama väide on esitatud ka ABB avaldustes.

239    Teiseks, oma vastuses vastuväiteteatisele kinnitas Fuji, et Jaapani ettevõtjad osalesid rikkumises, sealhulgas ühiskokkuleppes kuni 2000. aasta septembrini, kuupäevani, mil ta oma sõnul kartellist lahkus.

240    Kolmandaks järeldati eespool punktis 155, et 10. juuli 2002. aasta koosolekul tegi Alstom ettepaneku ühiskokkuleppe kohaldamisala laiendamise kohta Kesk‑ ja Ida‑Euroopale. See asjaolu viitab sellele, et kokkulepe eksisteeris nii koosoleku toimumise ajal kui teatud eelneva perioodi jooksul.

241    Neljandaks on kaudseks tõendiks, mis lubab arvata, et ühiskokkulepet jätkuvalt täideti, ka see, et Jaapani tootjad puudusid asjassepuutuval ajavahemikul pikka aega Euroopa GIS projektide turult.

242    Viiendaks, kuna käesoleva väite esimeses osa suhtes tuvastati, et komisjon ei ole teinud viga, järeldades, et toime pandi üks rikkumine, mis hõlmas muu hulgas ühiskokkulepet ja kokkulepet GQ, siis vastupidi sellele, mida väidab hageja, tuleb asuda seisukohale, et tõend viimati nimetatud kokkuleppe jätkuva toimimise kohta ajavahemikul 1999. aasta septembrist 2002. aasta märtsini on asjassepuutuv kaudne tõend selle kohta, et ühiskokkulepet täideti ka sel ajal. Nimelt arvestades, et rikkumine oli üks tervik, on võimalik, et ühiskokkuleppe lõppemine oleks kahjustanud kokkuleppe GQ toimimist.

243    Hageja ei vaidle vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 191–196 esitatud järeldustele, et ABB, Alstom ja Melco saatsid detsembrist 2000 kuni jaanuarini 2001 omavahel fakse kokkuleppe GQ alusel projektide teostaja määramise kohta.

244    Hageja kinnitas ka, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 197 loetletud kokkuleppe GQ koosolekute seast osales ta 2000. aasta 18. mai, 13. juuli ja 14. septembri koosolekutel, vaieldes vastu teiste koosolekute asetleidmisele.

245    Lõpuks ei vaidle hageja vastu sellele, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 198 loetletud GIS projektidele määrati teostaja vastavalt kokkuleppele GQ ning ta ei esita tõendeid, mis lubaksid arvata, et ta väljendas erimeelsust määramise tulemuste suhtes või et ta neid ei järginud. Need asjaolud viitavad sellele, et kartell toimis või vähemalt oli selle mõju tunda ajavahemikul 27. augustist 1998 – vaidlustatud otsuse põhjenduse 198 punktis h nimetatud projekti kohta kokkuleppe sõlmimise kuupäev – kuni 12. oktoobrini 2001 – kuupäev, mil vaidlustatud otsuse põhjenduse 198 punktis a nimetatud projekti kohta sõlmitud kokkulepe kaotas oma mõju. Selle kohta on oluline meenutada, et EÜ artikkel 81 on kohaldatav, kui keelatud kokkuleppe mõju kestab edasi, ilma et kokkulepet oleks ametlikult lõpetatud (Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus T‑13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1021, punkt 254, ja 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑48/98: Acerinox vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3859, punkt 63). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

246    Neid asjaolusid arvestades ei saa nõustuda hageja argumentatsiooniga, et asjassepuutuval perioodil olid kokkuleppe GQ koosolekud muutunud konkurentsivastase eesmärgita suhteliselt mitteformaalseteks arutelufoorumiteks, ja vastata ei tule küsimusele, kas see argumentatsioon esitati haldusmenetluses. See on nii seda enam, et nimetatud argumentatsiooni ei toeta muud tõendid kui Melco avaldused, mida samuti ei toeta muud tõendid.

247    Seega tuleb asuda seisukohale, et tõendid, millele komisjon tugines ühiskokkuleppe ja kokkuleppe GQ täitmise kohta 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini, puudutavad ajas piisavalt lähestikku asuvaid fakte, mis tähendab, et nimetatud ajavahemiku osas on tõendatud vältava rikkumise toimepanemine.

248    Tuleb lisada, et eespool punktides 238–245 viidatud asjaolud puudutavad nii ühiskokkuleppe ja kokkuleppe GQ täitmist üldiselt kui ka hageja isiklikku osalust nendes kokkulepetes. Liiatigi määratleti hagejat teatud projektides, mis olid välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 198 esitatud nimekirjas ja mille sisu hageja ei vaidlusta, kui Jaapani tootjate grupi sekretäri. See asjaolu tähendab, et asjassepuutuvate projektide teostamiseks määramise ajal võttis hageja kokkuleppest GQ aktiivselt osa.

249    Seda tausta arvestades saab viiteid vajadusele võtta 2002. aastal toimunud läbirääkimistel ühendust TM T & D‑ga ja asjaolule, et ta liitus kartelliga 2002. aastal, seletada faktiga, et sel ajal oli asutamisjärgus Toshiba ja Melco ühiselt kontrollitav ettevõtja, kes pidi võtma üle nende aktsionäride GIS-alase tegevuse. Kuna TM T & D‑l oli uus struktuur, milles liideti kartelli kahe liikme asjassepuutuv tegevus, on loogiline, et temaga tuli arutada kartelli süsteemi kavandatavaid muudatusi.

250    Mis puudutab trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja, tema töötajate ja endise töötajate väidetavat huvi üle hinnata uurimise all olevate teise ettevõtjate konkurentsivastast tegevust, siis tuleb viidata eespool punktidele 94, 95, 111 ja 112.

251    Kõigest eeltoodust tuleneb, et hageja osavõtt kartellist 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini oli tõendatud ajas piisavalt lähestikku asuvate asjaoludega.

252    Seetõttu tuleb tagasi lükata teise väite teine osa ja seetõttu teine väide tervikuna.

253    Kuna tagasi lükati kõik väited, mis olid esitatud selle nõude põhjendamiseks, milles paluti tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1 ja 2 hagejat puudutavas osas, tuleb see nõue rahuldamata jätta.

2.     Nõue tühistada hagejale määratud trahv või seda oluliselt vähendada

254    Neljandas väites leiab hageja, et talle määratud trahv on diskrimineeriv ja liiga suur. See väide on jaotatud kuueks osaks. Väite esimene osa puudutab viga tema rikkumisest osavõtu raskuse hindamisel. Väite teine osa puudutab viga rikkumise kestuse hindamisel. Väite kolmanda osa kohaselt ei ole trahvi arvutamisel järgitud põhjendamiskohustust. Neljas osa puudutab viga lähtesumma kindlaksmääramisel. Väite viienda osa kohaselt on TM T & D toime pandud rikkumise eest määratud trahv liiga suur. Väite kuuenda osa kohaselt on tehtud viga rikkumise kergendavate asjaolude hindamisel.

255    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

 Väite esimene osa, mille kohaselt on hageja rikkumisest osavõtu raskust vääralt hinnatud

 Poolte argumendid

256    Hageja väidab, et Euroopa ja Jaapani tootjatele määratud trahvide proportsioon vastab kokkuleppe GQ alusel määratud kvootide proportsioonile. Ta järeldab sellest, et talle määrati trahv tegevuse eest, mida viidi läbi kokkuleppe GQ alusel. Kuid selline lähenemine on väär ja diskrimineeriv. Esiteks ei võtnud komisjon arvesse seda, et tema suhteline kartellis osaluse raskus oli väike, kuna ta osales ainult ühiskokkuleppes, samas kui Euroopa tootjad osalesid nii selles kokkuleppes kui EMP‑s teostatavaid GIS projekte puudutavas kooskõlastatud tegevuses. Teiseks väidab hageja, et karistades teda tegevuse eest, mis leidis aset väljaspool EMP‑d, ületas komisjon oma pädevust.

257    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

258    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui rikkumise panid toime mitu ettevõtjat, uurida iga ettevõtja osaluse suhtelist raskust (vt eespool punktis 218 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika). Rikkumise raskuse hindamisel ja trahvi kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales (eespool punktis 218 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 90).

259    Kõigepealt tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuses ei karistata otsuse adressaate kokkuleppes GQ osalemise eest, mis ei puudutanud EMP territooriumi. Nimelt on vaidlustatud otsuse artiklis 1 selgelt märgitud, et EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine puudutas GIS projekte EMP‑s. Seetõttu tuleb tagasi lükata argument komisjoni väidetava pädevuse puudumise kohta.

260    Kuid esimese väite uurimisel nähtus, et Jaapani ja Euroopa tootjate osalus EMP‑d puudutavates kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes ei olnud samasugune. Nimelt olid Jaapani tootjad võtnud endale ühiskokkuleppega kohutuse mitte tulla EMP turule ja nende osalus seisnes seega tegevusetuses. Euroopa ettevõtjad omakorda jagasid omavahel sellel turul eri GIS projekte, tegutsedes aktiivselt koostöös.

261    Kuid nende kahte laadi käitumiste raskusastmes ei ole olulist erinevust. Nagu märgitud eespool punktis 221, ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei võtnud osa GIS projektide jagamisest EMP‑s, sest tema sekkumine – arvestades ühiskokkuleppega tema poolt võetud kohustuse laadi – oli kasutu. Seega ei olnud hageja viidatud asjaolu tema valiku tulemus, vaid lihtsalt selle tagajärg, milline oli tema osaluse laad EMP‑d puudutavas kokkuleppes. Kuid nimetatud osalus oli eeltingimus selleks, et Euroopa tootjad saaksid omavahel EMP GIS projekte ära jagada vastavalt selleks kokku lepitud reeglitele.

262    Seega tuleb asuda seisukohale, et Jaapani ettevõtjate tegevuse raskusaste on sarnane Euroopa ettevõtjate tegevuse raskusastmega. Seetõttu tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

 Väite teine osa, mille kohaselt on vääralt hinnatud rikkumise kestust

 Poolte argumendid

263    Viidates eespool punktis 230–233 esitatud argumentidele kartelli tegevuse ja hageja osaluse peatamise kohta 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini, väidab hageja, et talle määratud trahvi tuleb vähendada.

264    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

265    Hageja piirdub väite käesolevas osas nende argumentide kordamisega, mida juba uuriti teise väite teise osa raames. Eespool punktidest 235–252 tuleneb, et nendest argumentidest ei saa järeldada, et tuvastades, et kartell tegutses 1999. aasta septembrist kuni 25. märtsini 2002 ja määrates hageja osaluse pikkuse, on komisjon teinud vea.

266    Neid asjaolusid arvestades tuleb väite käesolev osa tagasi lükata.

 Väite kolmas osa, mille kohaselt ei ole trahvi arvutamisel järgitud põhjendamiskohustust

 Poolte argumendid

267    Hageja on seisukohal, et komisjon ei ole adekvaatselt selgitanud arvutusmeetodit, mille alusel ta hageja trahvi kindlaks määras. Ta viitab raskustele, mis esinesid komisjonile tasumisele kuuluva summa kindlaksmääramisel ja väidab, et tema positsiooni kinnitab selle ala kogenud majandusekspertide arvamus. Ta leiab, et seetõttu ei ole komisjon täitnud põhjendamiskohustust.

268    Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

269    EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused peavad olema sellised, et nendest nähtub selgelt ja üheselt akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel oma õiguste kaitsmiseks võetud meetme põhjuseid mõista ja ühenduste kohtul järelevalvet teostada (Euroopa Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-338/00 P: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9189, punkt 124). Kuigi vastavalt EÜ artiklile 253 peab komisjon ära märkima kõiki faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub otsuse õigustatus, ja õiguslikud kaalutlused, mis viisid komisjoni otsuse vastuvõtmiseni, ei nõua nimetatud säte, et ta esitaks kõik faktilised ja õiguslikud küsimused, mida haldusmenetluses käsitati (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19, punkt 22; 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 246/86: Belasco jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 2117, punkt 55, ja eespool viidatud 18. septembri 2003. aasta kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, punkt 127). Põhjendamiskohustuse nõuet tuleb hinnata, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, milleks on muu hulgas akti sisu, akti toetuseks esitatud põhjenduste laad ja selgituste saamise huvi, mis võib olla adressaadil või muul isikul, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav ka komisjoni otsusele, milles tuvastatakse EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumine.

270    Käesolevas asjas võimaldavad vaidlustatud otsuse põhjendused 471–552 aru saada, millise meetodi oli komisjon trahvide arvutamiseks valinud ja järgida, milliseid eri etappe ta selleks läbis.

271    Liiatigi, kuna hageja piirdub väitega, et tal esines raskusi komisjonile tasumisele kuuluva summa kindlaksmääramisel, täpsustamata nende raskuste laadi ja arvutamise etappi, milles need raskused esinesid, ning jättes esitamata ka nende majandusekspertide tähelepanekud, kellega ta väidetavalt konsulteeris, ei saa tema argumentatsiooni trahvi arvutamise põhjenduse kohta lähemalt uurida.

272    Seetõttu tuleb neljanda väite kolmas osa tagasi lükata.

 Väite neljas osa, mille kohaselt on tehtud viga lähtesumma kindlaksmääramisel

 Poolte argumendid

273    Hageja väidab, et trahvi lähtesumma on määratud juhuslikult ja diskrimineerivalt.

274    Esiteks arvutas komisjon trahvid käibe alusel, mis üheaegselt käis nii GIS‑de kohta eraldi kui ka GIS‑l põhinevate elektrialajaamade kohta. Selline arvutusviis oli Jaapani tootjatele ebasoodne, sest Lähis‑Ida ja Aasia GIS projektid, mille teostajad olid üldjuhul Jaapani tootjad, olid tihti käivitusvalmis elektrialajaamad ja nendega kaasnesid seega lisaks GIS‑dele muud tooted ja teenused. Seetõttu oli Jaapani tootjate käive suurem kui Euroopa tootjate oma.

275    Teiseks tugines komisjon Euroopa ettevõtjate turuosa kindlaksmääramiseks 2003. aasta käibele, st rikkumise viimasele täisaastale, samas kui Jaapani tootjate puhul võttis ta aluseks 2001. aasta käibe, mis oli suurem, esitamata selles suhtes veenvaid põhjendusi. Hageja hinnangul oleks komisjon pidanud kõigi kartelli liikmete puhul aluseks võtma 2003. aasta käibe, jagades kaheks kahe ühiselt kontrollitava äriühingu käibe, kuhu sel ajal oli koondatud nelja Jaapani ettevõtja GIS‑de alane tegevus. Selline lähenemisviis oleks olnud ühetaoline Euroopa tootjate kohtlemisega ja komisjoni otsustuspraktikaga.

276    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon liigitas ta vääralt samasse kategooriasse Alstomi või Arevaga. Hageja leiab, et kui tema trahvi lähtesumma arvutada 2003. aasta käibe alusel, on tema turuosa erinevus võrreldes Alstomi või Arevaga suurem kui väiksemasse kategooriasse liigitatud ettevõtjate turuosadega, mis tähendab, et hageja oleks tulnud liigitada viimati nimetatud kategooriasse.

277    Esimese vastuväite osas täheldab komisjon, et ainult asjaolu, et teatud toodete arvessevõtmine annab suurema käibe, ei ole tõend diskrimineerimise kohta.

278    Mis puudutab teist vastuväidet, siis märgib komisjon, et ta valis aluseks võetavaks aastaks 2001. aasta seetõttu, et see oli aasta, mis eelnes hageja ja Melco poolt ühiselt kontrollitava äriühingu TM T & D asutamise aastale. Ta selgitab, et emaettevõtjad osalesid enamiku ajast kartellis individuaalselt, mis tähendab, et sobivam oli lähtesumma kindlaks määrata nende vastavate käivete alusel, eelkõige selleks, et arvesse võtta erinevusi nende isiklikus turuosas TM T & D asutamise ajal.

279    Kolmandaks märgib komisjon, et vastuväide hageja kategooriasse liigitamise kohta on põhjendatud ainult siis, kui põhjendatud on ka vastuväide aluseks võetava aasta kohta. Kuid see ei ole põhjendatud.

 Üldkohtu hinnang

280    Esiteks tuleb meenutada, et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele (vt Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-236/01, T-239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-1181, punkt 216 ja seal viidatud kohtupraktika).

281    Komisjon määrab trahvisumma kindlaks rikkumise raskuse ja vajaduse korral kestuse alusel. Rikkumise raskus tuvastatakse selliste kriteeriumide alusel nagu juhtumile omased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatava mõju ulatus. Samuti tuleb arvesse võtta objektiivseid elemente, nagu konkurentsivastaste tegude sisu ja kestus, nende arv ja intensiivsus, mõjutatud turu ulatus ja majanduskeskkonna kahjustatus. Analüüsis tuleb samuti arvestada vastutavate ettevõtjate suhtelist olulisust ja turuosa ning rikkumise võimalikku kordamist (vt eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 89–91).

282    Kuid igas asjas, milles komisjon kavatseb konkurentsiõiguse normide alusel trahve määrata, on ta kohustatud järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulgas on ka võrdse kohtlemise põhimõte, nagu seda on tõlgendanud ühenduste kohtud (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-59/02: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3627, punkt 315). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise või ka diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II-1129, punkt 309 ja seal viidatud kohtupraktika).

283    Kuna määratavate trahvide omavahelise suhte kindlakstegemiseks tuleb aluseks võtta selliste ettevõtjate käibed, kes on toime pannud ühe ja sama rikkumise, siis tuleb arvessevõetavat ajavahemikku piirata, et saadavad arvud oleksid nii võrreldavad kui võimalik (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 122).

284    Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 480–490, et lähtesumma kindlaksmääramisel otsustas komisjon vastavalt trahvide arvutamise suuniste punktile 1A kartelli liikmeid erinevalt kohelda selle alusel, milline oli nende suutlikkus tekitada kahju konkurentsile. Selleks liigitas ta eri ettevõtjad viide gruppi vastavalt nende suhtelisele tähtsusele GIS‑de ülemaailmse müügi käibes. Seda tausta arvestades leidis komisjon, et ainult EMP turu käive ei oleks usaldusväärne hindamiskriteerium, sest ühiskokkuleppe eesmärk oli just tagada Jaapani tootjate puudumine sellelt turult.

285    Mis puudutab asjassepuutuvate ettevõtjate käibe kindlaksmääramiseks arvesse võetavaid tooteid, siis tuleb märkida, et vastavalt eespool punktis 281 viidatud kohtupraktikale tuleb komisjonil muu hulgas arvesse võtta mõjutatud turu ulatust. Kuid käesolevas asjas, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 9, puudutas kartell nii GIS eraldi kui ka alajaamu, millesse oli GIS installeeritud. Seega ei ole komisjon teinud viga, arvutades asjassepuutuvate ettevõtjate trahvi lähtesumma nende toodete käibe alusel. Järelikult tuleb hageja asjakohane argument tagasi lükata.

286    Mis puudutab aluseks võetud aasta valikut, siis tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 481, 482 ja 484, et ülemaailmse müügi väärtuse kindlaksmääramiseks tugines komisjon hageja, Fuji, Hitachi ja Melco puhul aastale 2001 ja Euroopa tootjate puhul aastale 2003, st rikkumise viimasele täisaastale. Hageja, Fuji, Hitachi ja Melco kui iseseisvate ettevõtjate trahvi lähtesumma arvutus kartellis osalemise aja eest põhines nende 2001. aasta käibel, samas kui Euroopa tootjate trahvi lähtesumma arvutamisel lähtuti 2003. aasta käibest.

287    Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei kohelnud aluseks võetud aasta valiku osas Jaapani tootjaid, sealhulgas hagejat, ja Euroopa tootjaid võrdselt. Järelikult tuleb vastavalt eespool punktis 282 viidatud kohtupraktikale kontrollida, kas selline erinev kohtlemine oli objektiivselt õigustatud.

288    Selles osas märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 482, et 2001. aasta aluseks võtmist õigustab hageja puhul see, et rikkumise jooksul osales ta kartellis enamiku ajast iseseisva ettevõtjana, mitte ühiselt kontrollitava äriühingu TM T & D kaudu, kes võttis hageja ja Melco GIS‑de alase tegevuse üle 2002. aastal.

289    Kohtuistungil täpsustas komisjon, et tema eesmärk oli võtta arvesse TM T & D kahe aktsionäri ebavõrdset konkurentsipositsiooni selle äriühingu asutamise ajal, kuna ülemaailmselt oli Melcol GIS‑de alal palju suurem turuosa kui hagejal. Komisjon on seisukohal, et see, et ta võttis aluseks hageja ja Melco kui iseseisvate ettevõtjate kartellis osalemise viimase täisaasta, st aasta 2001, võimaldas tal trahvisummade kindlaksmääramisel selle erinevuse välja tuua – vastupidi meetodile, milles jagataks TM T & D 2003. aasta käive kahe aktsionäri vahel nende vastava osaluse alusel ühiselt kontrollitavas äriühingus.

290    Eesmärk, millele komisjon tugineb, on õiguspärane, kuna see võimaldab võrrelda ühiselt kontrollitava äriühingu aktsionäride suutlikkust tekitada kahju konkurentsile ajal, mis eelnes selle äriühingu asutamisele.

291    Kuid käesolevas asjas nähtub, et komisjon võis oma eesmärgi saavutamiseks kasutada muid meetodeid, ilma et ta oleks pidanud kohtlema Jaapani ja Euroopa tootjaid aluseks võetava aasta valiku suhtes ebavõrdselt. Näiteks hageja ja Melco trahvi kindlaksmääramisel TM T & D asutamisele eelnenud aja eest oleks komisjon võinud lähtuda viimase trahvi lähtesummast, mis arvutataks välja tema 2003. aasta käibe alusel ning jagataks hageja ja Melco vahel vastavalt nende GIS‑de müügi proportsioonile viimasel aastal enne ühiselt kontrollitava äriühingu asutamist, st aastal 2001.

292    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei õigusta hageja ebavõrdset kohtlemist komisjoni tahe järgida trahvide määramisel rangelt hageja ja Melco omavahelist positsiooni.

293    Arvestades eeltoodut, tuleb järeldada, et valides Jaapani tootjate ülemaailmse müügi väärtuse kindlaksmääramiseks ja hageja isikliku kartellis osalemise eest määratava trahvi arvutamiseks aluseks võetavaks aastaks 2001. aasta, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet.

294    Nimetatud rikkumine muudab otseselt vääraks vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis i hagejale isikliku ettevõtjana kartellis osalemise eest määratud trahvi arvutuse. Ülemaailmse müügi väärtuse kindlaksmääramise ja turuosade kaudu mõjutab rikkumine kaudselt hagejale vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis h määratud trahvi arvutust, mis puudutab TM T & D asutamisele järgnenud ajavahemikku.

295    Seetõttu tuleb väite käesoleva osaga nõustuda ja tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punktid h ja i. Kuid kuna aluseks võetud aasta valik vaidlustatud otsuse artikli 1 sisu ei mõjuta, ei tule seda artiklit tühistada ega muuta.

296    Lisaks ei tule uurida neljanda väite viiendat ja kuuendat osa. Nimelt, isegi kui nende väite osadega nõustuda, ei saaks see viia vaidlustatud otsuse tühistamiseni suuremas ulatuses kui eelmises punktis märgitu.

297    Viimaseks, arvestades, et tuvastatud õigusvastasus puudutab hagejale määratud trahvi arvutamise aluse valikut ennast, ei saa Üldkohus seda trahvi ise arvutada. Seetõttu ei saa Üldkohus käesolevas asjas teostada oma täielikku pädevust ja muuta vaidlustatud otsuse artikli 2 punkte h ja i.

 Kohtukulud

298    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

299    Kuna rahuldamata jäeti vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamise nõue, jäeti rahuldamata märkimisväärne osa hageja nõuetest, kuigi osa tema nõuetest ka rahuldati.

300    Seetõttu tuleb otsustada, et hagejalt mõistetakse välja kolm neljandikku poolte kohtukuludest Üldkohtu menetluses ja komisjonilt mõistetakse välja üks neljandik nendest kuludest.

301    Lisaks, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole menetlusega seotud kuludena kodukorra artikli 91 punkti b tähenduses käsitatavad kulud, mida kantakse seoses sundtäitmise vältimiseks võetud pangagarantiiga (vt eespool punktis 92 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 5133 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja taotlus, et komisjonilt mõistetaks need kulud välja.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus K(2006) 6762 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed) artikli 2 punktid h ja i Toshiba Corp. puudutavas osas.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõista Toshibalt välja kolm neljandikku poolte kohtukuludest Üldkohtu menetluses.

4.      Mõista komisjonilt välja üks neljandik poolte kohtukuludest Üldkohtu menetluses.

Pelikánová Jürimäe Soldevila Fragoso

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

1.  Hageja

2.  Tooted

3.  Haldusmenetlus

4.  Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Nõue tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1 ja 2 hagejat puudutavas osas

Kolmas väide, mille kohaselt rikkus komisjon hageja kaitseõigusi

Väite esimene osa, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsuse resolutsioonis rikkumine piisavalt selgelt määratletud

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Väite teine osa, mille kohaselt rikuti õigust tutvuda toimikuga

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Väite kolmas osa, et moonutatud on toimikumaterjale

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Esimene väide, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud ühiskokkuleppe olemasolu

ABB esitatud tõendid

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

ABB esitatud tõendeid toetavad tõendid

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Teatamise ja arvepidamise mehhanism

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Tõendid, mis tõendavad, et ühiskokkulepet ei eksisteerinud

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Üldine hinnang

Teine väide, mille kohaselt ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud ühe vältava rikkumise toimepanemist

Väite esimene osa, mis puudutab tõendeid ühe rikkumise kohta

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Väite teine osa, mis puudutab tõendeid vältava rikkumise ja hageja pideva osavõtu kohta

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

2.  Nõue tühistada hagejale määratud trahv või seda oluliselt vähendada

Väite esimene osa, mille kohaselt on hageja rikkumisest osavõtu raskust vääralt hinnatud

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Väite teine osa, mille kohaselt on vääralt hinnatud rikkumise kestust

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Väite kolmas osa, mille kohaselt ei ole trahvi arvutamisel järgitud põhjendamiskohustust

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Väite neljas osa, mille kohaselt on tehtud viga lähtesumma kindlaksmääramisel

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.