Kohtuasi T‑113/07
Toshiba Corp.
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Turu jagamine – Kaitseõigused – Rikkumise tõend – Üks ja vältav rikkumine – Trahvid – Rikkumise raskus ja kestus – Põhjendused – Lähtesumma – Aluseks võetav aasta
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Juurdepääs toimikule – Ulatus – Dokumendi edastamata jätmine – Tagajärjed
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1)
2. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Vastuväiteteatisele esitatud vastuste edastamine – Tingimused – Ulatus
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1)
3. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Rikkumise tõend – Rikkumises osalenud äriühingu töötajate kirjalikud ütlused – Tõenduslik väärtus – Hindamine
(EÜ artikli 81 lõige 1)
4. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Süütuse presumptsioon – Konkurentsi valdkonna menetlus
(EL artikli 6 lõige 2; EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1)
5. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendi laad – Tõendite kogumile tuginemine
(EÜ artikli 81 lõige 1)
6. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Rikkumise tõend – Erinevate tõendite tõendusliku väärtuse hindamine – Kriteeriumid
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
7. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjoni kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta
(EÜ artikli 81 lõige 1; komisjoni teatis 2002/C 45/03)
8. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest
(EÜ artikli 81 lõige 1; komisjoni teatis 2002/C 45/03, punkt 21)
9. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus – Mõiste – Rikkumise kaastäideviijaks olevate ettevõtjate isiklik vastutus kogu rikkumise eest – Tingimused
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1)
10. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjoni kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1)
11. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Mitme ettevõtja toime pandud rikkumine
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
12. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus ja kestus – Komisjoni kaalutlusõigus
(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2 ja 3)
13. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)
1. Kaitseõiguste põhimõttest tulenev õigus tutvuda toimikuga tähendab, et konkurentsiõiguse normide kohaldamisega seotud haldusmenetluses peab komisjon võimaldama puudutatud ettevõtjal uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast. See hõlmab nii süüstavaid kui ka süü puudumist tõendavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud salajased andmed.
See, et komisjon ei edastanud dokumenti, millele ta ettevõtjale rikkumise süüks panemisel tugines, on kaitseõiguste rikkumisena käsitatav vaid juhul, kui ettevõtja tõendab, et järeldus, millele komisjon otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui edastamata jäetud dokument oleks tulnud süüstavate tõendite hulgast välja arvata.
Mis puudutab komisjoni poolt ettevõtja süü puudumist tõendava dokumendi edastamata jätmist, siis peab ettevõtja ainult tõendama, et dokumendi talle avaldamata jätmine võis tema kahjuks mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud seda süü puudumist tõendavat dokumenti kasutada enda kaitseks, st et kui ta oleks saanud sellele tugineda haldusmenetluses, oleks ta saanud tugineda tõendile, mis ei olnud kooskõlas selles etapis komisjoni tehtud järeldustega, ning ta oleks seega saanud mingilgi viisil mõjutada otsuses komisjoni esitatud hinnanguid vähemalt seoses ettevõtjale süüks pandud käitumise raskuse ja kestusega ning järelikult ka seoses trahvi suurusega.
(vt punktid 41, 46 ja 47)
2. Konkurentsiõiguse normide rikkumisega seotud menetluses teavitatakse puudutatud ettevõtjat alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses vastuväiteteatise kaudu kõikidest olulistest tõenditest, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb, ja sellest, et sellel ettevõtjal on toimikuga tutvumise õigus, mille eesmärk on tagada tema kaitseõiguste tõhus kasutamine. Järelikult ei kuulu teiste kartellis osalenud ettevõtjate vastused vastuväiteteatisele üldjuhul uurimistoimiku dokumentide hulka, millega puudutatud isikud võivad tutvuda.
Kuid kui komisjon otsustab EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses rikkumise tõendamisel tugineda vastuväiteteatisele esitatud vastuse osale või sellele vastusele lisatud dokumendile, peab menetlusega seotud teistel ettevõtjatel olema võimalik esitada oma arvamus sellise tõendi kohta. Nimelt kujutab sel juhul vastuväiteteatisele esitatud vastuse kõnealune osa või sellele vastusele lisatud dokument süüstavat tõendit rikkumises osalenud erinevate ettevõtjate vastu.
Analoogiliselt, kui vastuväiteteatisele esitatud vastuse osa või sellele vastusele lisatud dokument võib omada asjassepuutuva ettevõtja kaitses tähtsust, sest see võimaldab tal viidata asjaoludele, mis on vastuolus komisjoni poolt selles staadiumis tehtud järeldustega, siis on tegemist süü puudumist tõendava tõendiga. Sel juhul peab puudutatud ettevõtjale olema antud võimalus uurida asjakohast vastuse osa või dokumenti ning esitada selle kohta oma seisukoht.
(vt punktid 42–44)
3. Äriühingu töötajate kirjalikud ütlused, mis on koostatud äriühingu järelevalve all ning esitatud viimase poolt ja kaitseks komisjoni poolt läbi viidavas konkurentsiõiguse normide rikkumisega seotud haldusmenetluses, ei saa üldjuhul olla käsitatavad selle sama äriühingu avaldustest erinevate ja sõltumatute avaldustena. Nimelt põhineb äriühingu positsioon talle komisjoni poolt ette heidetud faktiliste asjaolude tõepärasuse küsimuses üldreeglina eelkõige tema töötajate ja juhtide teadmistel ja arvamusel.
(vt punkt 58)
4. Kahtluse korral tuleb kohtul eelistada ettevõtjat, kes on EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist tuvastava otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise olemasolu õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist.
Viimati nimetatud olukorras tuleb nimelt võtta arvesse süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, mis kuulub nende põhiõiguste hulka, mida tunnustatakse ühenduse õiguskorra üldpõhimõtetena. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse.
(vt punktid 79 ja 80)
5. Seega tuleb komisjonil konkurentsiõiguse valdkonnas esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud. Kuid kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab neile nõuetele tervikuna hinnatult. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitatavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.
Lisaks, kui komisjon tugineb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise asetleidmist järeldades üksnes asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul, siis piisab, kui viimased tõendavad, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb sellest, mille esitas komisjon, järeldades, et ühenduse konkurentsiõigust on rikutud. See reegel kohaldub ka juhul, kui tõendid, millele komisjon tugineb, on puudulikud. Sel juhul ei ole nimelt võimalik nende tõendite alusel rikkumise toimepanemist tuvastada kahtluseta ja ilma, et oleks vajalik tõlgendamine.
Samas aga ei ole see reegel kohaldatav kõigil juhtudel, kus rikkumine tuvastatakse muudest faktidest järelduste tegemise abil, kaudsete või mittedokumentaalsete tõenditega. Nimelt, mis puudutab tõendeid, millele võib EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks tugineda, siis kehtib ühenduse õiguses tõendite vaba esitamise põhimõte.
(vt punktid 81 ja 82, 85–87)
6. EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise menetluses on usaldusväärsus ainus kohane kriteerium, mille alusel tuleb hinnata erinevate tõendite tõenduslikku väärtust. Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisust.
Mis puudutab ettevõtjate avaldusi, siis võib pidada eriti suure tõendusliku jõuga tõenditeks neid, mis on esiteks usaldusväärsed, teiseks tehtud ettevõtja enda nimel, kolmandaks tehtud isiku poolt, kellel on kutsetegevusest tulenev kohustus tegutseda ettevõtja huvides, neljandaks tehtud vastuolus avaldaja huvidega, viiendaks tehtud avalduse esemeks olevate asjaolude otsese tunnistaja poolt ja kuuendaks esitatud kirjalikult, koostatuna tahtlikult ja pärast põhjalikku läbimõtlemist.
Kuid kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised puudutatud ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt konkurentsieeskirjade rikkumise toimepanemise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid, kuigi viimaste tõendusjõu tase võib avalduse usaldusväärsuse tõttu olla väiksem.
(vt punktid 90–93)
7. Kuigi enamasti tuleb ebaseadusliku kartelli peamiste liikmete vabatahtlikesse tunnistustesse suhtuda teatud umbusaldusega, arvestades võimalust, et need liikmed püüavad esitada rohkem süüstavaid tõendeid oma konkurentide tegevuse kohta, ei pruugi sellise teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, trahvi tühistamise või selle vähendamise taotlemine siiski innustada süüks pandud kartelli teiste liikmete osaluse kohta moonutatud tõendite esitamist. Nimelt võib igasugune katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et talle koostööteatist täielikult kohaldatakse.
Mis puudutab konkreetselt ütlusi, siis on muidugi võimalik, et trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja töötajad, kes on kohustatud tegutsema ettevõtja huvides, tahavad samuti esitada võimalikult palju süüstavaid tõendeid, arvestades ka, et nende koostöö menetluses võib avaldada positiivset mõju nende karjäärile. Kuid isegi kui see on nii, on need töötajad samuti teadlikud negatiivsetest tagajärgedest, mis võivad olla väärade asjaolude esitamisel, mis on teiste tõenditega kooskõla nõude tõttu eriti tundlik küsimus.
(vt punktid 94, 111)
8. Selleks et komisjon saaks teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, punkti 21 alusel trahvi vähendada, peab asjassepuutuvatel tõenditel olema juba komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus. Seega trahvi määramata jätmise või nende vähendamise taotluses, mis on esitatud pärast vastuväiteteatise vastuse saatmist, võib trahvi vähendamist taotlev ettevõtja olulise lisaväärtuse saavutamiseks õiguspäraselt keskenduda asjaoludele, mis tema arvates ei olnud veel õiguslikult piisavalt tõendatud. See võib selgitada, miks asjassepuutuv ettevõtja jätab märkimata asjaolud, mida ta peab juba mingi kahtluseta tõendatuks varem esitatud tõendite alusel.
Arvestades ka koostööteatise punkti 21 sõnastust, ei saa olla välistatud, et teatud tõendusliku väärtusega selliste tõendite esitamine, mis puudutavad juba teiste tõenditega tõendatud faktilisi asjaolusid, ei anna mingit õigust trahvi vähendamisele.
(vt punktid 146 ja 147)
9. EÜ artikli 81 lõikes 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 lõikes 1 sätestatud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus eeldavad vaieldamatult koostööd mitme ettevõtja vahel, kes on kõik rikkumise kaastäideviijad, kuid viis, kuidas nad on rikkumise toime pannud, võib olla erinev olenevalt asjassepuutuva turu iseärasustest ja iga ettevõtja positsioonist sellel turul, seatud eesmärkidest ning rikkumise toimepanemiseks valitud või kavandatud meetmetest. Lihtsalt asjaolust, et ettevõtja osaleb rikkumises talle omasel viisil, ei piisa tema vastutuse välistamiseks rikkumise kui terviku eest, sh tegude eest, mis sisuliselt pandi toime teiste rikkumises osalenud ettevõtjate poolt, kuid mille ese või konkurentsivastane mõju on sama.
Seega on ettevõtja, kes osales oma käitumisega rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistetele EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, ühtlasi vastutav rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud käitumise eest kogu selle aja jooksul, mil ta rikkumises osales, kui tuvastatakse, et ettevõtja teadis teiste kokkuleppe poolte õigusvastasest käitumisest või võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis võtma riski.
See on nii kolmanda riigi ettevõtja puhul, kellel oli vaid passiivne roll ühiskokkuleppes, mille kohaselt olid EMP konkreetsed projektid reserveeritud Euroopa tootjatele – sest see ettevõtja oli endale võtnud kohustuse mitte võita nende projektide hankemenetlust –, kuna viidatud ettevõtja oli asjassepuutuvast kokkuleppest teadlik ja tema passiivne roll ei olnud tema enda valik, vaid EMP‑d puudutavas kokkuleppes osalemise vorm, arvestades, et tema osalus oli eeltingimus, et Euroopa tootjad saaksid projekte EMP‑s omavahel ära jagada.
(vt punktid 218–222)
10. Kui poolte vahel on vaidlus rikkumise asetleidmise üle, tähendab turuosaliste õiguskindluse tagamise nõue seda, et komisjonil, kellel on kohustus tõendada tema poolt tuvastatud rikkumisi, tuleb esitada tõendid, mis tõendavad õiguslikult piisavalt rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist. Mis puudutab rikkumise kestust, siis nõuab sama õiguskindluse põhimõte, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendaksid rikkumise kestust, esitab komisjon vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et mõistlikult võib tuletada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel.
Lisaks ei takista see, et vältava rikkumise teatud kindlate ajavahemike kohta ei ole tõendeid esitatud, järeldamast, et kokku kestis rikkumine nimetatud ajavahemikest kauem, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel. Mitmeid aastaid kestva rikkumise puhul ei oma kartellikokkuleppe olemasolu seisukohast tähtsust, et selle ilmingud on nähtavad erinevatel ajahetkedel, mis on üksteisest eraldatud pikemate või lühemate ajavahemikega, kui rikkumise moodustavatel erinevatel tegevustel on üksainus eesmärk ning need kuuluvad ühe vältava rikkumise koosseisu.
(vt punktid 235 ja 236)
11. Juhul kui EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise panid toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja osaluse suhtelist raskust. Rikkumise raskuse hindamisel ja trahvi kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales.
Mis puudutab konkreetselt kokkulepet, millega kolmanda riigi ettevõtjad on võtnud endale kohustuse mitte tulla Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) turule, kusjuures Euroopa ettevõtjad omakorda on omavahel ära jaganud selle turu erinevad projektid, tegutsedes aktiivses koostöös, siis on kolmanda riigi ettevõtjate käitumise raskusaste võrreldav Euroopa ettevõtjate käitumisega, sest see, et nad ei võtnud EMP projektide jagamisest osa, ei olnud nende valik, vaid lihtsalt selle tagajärg, milline oli nende osaluse laad kokkuleppes.
(vt punktid 258, 260–262)
12. Komisjonil on EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise menetluses trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele.
Komisjon määrab trahvisumma kindlaks rikkumise raskuse ja vajaduse korral kestuse alusel. Rikkumise raskus tuvastatakse selliste kriteeriumide alusel nagu juhtumile omased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatava mõju ulatus. Samuti tuleb arvesse võtta objektiivseid elemente, nagu konkurentsivastaste tegude sisu ja kestus, nende arv ja intensiivsus, mõjutatud turu ulatus ja majanduskeskkonna kahjustatus. Analüüsis tuleb samuti arvestada vastutavate ettevõtjate suhtelist olulisust ja turuosa ning rikkumise võimalikku kordamist.
(vt punktid 280 ja 281)
13. Igas asjas, milles komisjon kavatseb konkurentsiõiguse normide alusel trahve määrata, on ta kohustatud järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulgas on ka võrdse kohtlemise põhimõte, nagu seda on tõlgendanud ühenduste kohtud. See põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.
Kuna määratavate trahvide omavahelise suhte kindlakstegemiseks tuleb aluseks võtta selliste ettevõtjate käibed, kes on toime pannud ühe ja sama rikkumise, siis tuleb arvessevõetavat ajavahemikku piirata, et saadavad arvud oleksid nii võrreldavad kui võimalik. Kui komisjon tugineb erinevatele aastatele, et kindlaks teha teatud ettevõtjate ülemaailmse müügi väärtus, ja arvutab kartellis osalemise aja eest neile kui iseseisvatele ettevõtjatele määratavate trahvide lähtesumma erinevate aastate käivete alusel, et kohtle ta neid ettevõtjaid võrdselt. Kuigi eesmärk, millele komisjon tugineb ja mis võimaldab võrrelda ühiselt kontrollitava äriühingu aktsionäride suutlikkust tekitada kahju konkurentsile ajal, mis eelnes selle äriühingu asutamisele, on õiguspärane, ei saa see siiski niisugust ebavõrdset kohtlemist õigustada, kui ilmneb, et komisjon oleks võinud oma eesmärgi saavutada muu meetodiga ja kohtlemata ettevõtjaid arvutamisel aluseks võetava aasta valikul ebavõrdselt.
(vt punktid 282 ja 283, 286 ja 287, 290–292)