ÜLDKOHTU PRESIDENDI MÄÄRUS
13. aprill 2011(*)
Ajutiste meetmete kohaldamine – Konkurents – Trahvi tasumine – Pangagarantii – Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus (pangagarantii esitamise kohustusest vabastamine)
Kohtuasjas T‑393/10 R,
Westfälische Drahtindustrie GmbH, asukoht Hamm (Saksamaa),
Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG, asukoht Hamm,
Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG, asukoht Iserlohn (Saksamaa),
esindajad: advokaadid C. Stadler ja N. Tkatchenko,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad V. Bottka, R. Sauer ja C. Hödlmayr, keda abistas advokaat R. Van der Hout,
kostja,
mis käsitleb nõuet peatada komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4387 (lõplik), mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (asi COMP/38.344 – Pingestusteras), mida on muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik), täitmine osas, milles hagejatele määrati trahv,
tegi
ÜLDKOHTU PRESIDENT
järgmise
määruse
Asjaolud ja menetlus
1 Hagejad kuuluvad nn Pampus-gruppi (edaspidi „PIB+-grupp”), mis tegutseb eelkõige tööstusliku terase ja traadi valdkonnas ning hõlmab nelja valdusühingut: Pampus Stahlbeteiligungsgesellschaft mbH, Pampus Umformtechnik GmbH, Pampus Logistikbeteiligungsgesellschaft mbH ja Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG (edaspidi „PIB”). Kõik osad nimetatud valdusühingutes, mille juhtimiseks pole loodud ühist valdusühingut, kuuluvad perekond Pampus kolmele liikmele.
2 Esimene hageja Westfälische Drahtindustrie GmbH (edaspidi „WDI”) tegeleb terastoodete tootmise ja müügiga, lisaks tegeleb ta ettevõtjate osaluste omandamise ja haldamisega, eelkõige traadi töötlemise ja sellega seotud toimingute valdkonnas. WDI‑st kuulub 98% teisele hagejale Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG (edaspidi „WDV”). WDV‑st kuulub kaks kolmandikku PIB‑le ja üks kolmandik ArcelorMittal Hamburg GmbH‑le (edaspidi „ArcelorMittal”). PIB tegeleb eelkõige tööstusettevõtjate osaluste omandamise, haldamise ja võõrandamisega ning terastoodete müügiga.
3 Käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotlusega paluvad hagejad Üldkohtu presidendil peatada komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4387 (lõplik), mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (asi COMP/38.344 – Pingestusteras), mida on muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik) (edaspidi koos „vaidlustatud otsus”), täitmine osas, milles neile määrati trahv, ilma pangagarantii esitamise kohustuseta.
4 Vaidlustatud otsuses heidab komisjon mitmele pingestusterase tootjale sisuliselt ette, et nad on paljude aastate jooksul määranud pingestusterase sektoris kindlaks tarnekvoote ja hindu, jaganud üksteise vahel kliente ning vahetanud tundlikku äriteavet, ja sellise kestva rikkumise tõttu on nad kahjustanud kogu Euroopa ehitusturgu. Seetõttu määras komisjon neile kokku ligi 460 mln euro suuruse trahvi. Seejuures määras komisjon hagejatele 46,55 mln euro suuruse trahvi, ja nimelt kõigile kolmele ühiselt ja solidaarselt 15,485 mln euro suuruse trahvi, WDI‑le ja WDV‑le ühiselt ja solidaarselt 23,37 mln euro suuruse trahvi ning ainult WDI‑le 7,695 mln euro suuruse trahvi. Lisaks määras komisjon neljale ArcelorMittal grupi ettevõtjale esmalt 276,48 mln euro suuruse trahvi, mida hiljem vähendati 230,4 mln euroni.
5 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. septembril 2010, ja palusid tühistada esialgne 30. juuni 2010. aasta otsus osas, milles neile määrati trahvid, teise võimalusena palusid nad vähendada neile määratud trahve mõistliku summani. Pärast 30. septembri 2010. aasta muutmisotsuse kättetoimetamist viisid nad dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. novembril 2010, oma nõuded ja väited hagi muutmise teel kooskõlla muudatusotsusega.
6 Üldkohtu kantseleisse 3. detsembril 2010 saabunud eraldiseisva dokumendiga esitasid hagejad kõnesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad paluvad Üldkohtu presidendil:
– peatada vaidlustatud otsuse täitmine osas, milles neile määrati 15,485 mln euro suurune trahv (WDI, WDV ja PIB ühine ja solidaarne trahv), 23,37 mln euro suurune trahv (WDI ja WDV ühine ja solidaarne trahv) ning 7, 695 mln euro suurune trahv (WDI), kuni otsuse tegemiseni põhimenetluses, ilma pangagarantii või muu rahalise tagatise esitamise kohustuseta;
– teise võimalusena anda neile soodustust määratud trahvide tasumisel vastavalt mõistlikule ja asjatundlikult koostatud maksegraafikule, ilma pangagarantii või muu rahalise tagatise esitamise kohustuseta;
– jätta kohtukulud kostja kanda.
7 Üldkohtu kantseleisse 14. veebruaril 2011 saabunud kirjalikus vastulauses ajutiste meetmete kohaldamise taotlusele palub komisjon Üldkohtu presidendil:
– jätta mõlemad nõuded (nii esimese kui ka teise võimalusena esitatud nõue) rahuldamata;
– jätta kohtukulud hagejate kanda.
8 Hagejad palusid 15. veebruari 2011. aasta dokumendiga võimalust vastata komisjoni kirjalikule vastulausele, kuna viimase poolt nende maksevõime tuvastamise eesmärgil läbi viidud ja 14. veebruari 2011. aasta kirjaga lõpetatud haldusmenetluse (nn „ITP‑menetlus”) käigus tulid ilmsiks uued asjaolud, mis on olulised ajutiste meetmete kohaldamise kiireloomulisuse seisukohast. Pärast selle palve rahuldamist esitasid hagejad 25. veebruari 2011. aasta dokumendiga täiendavad märkused, mida nad olid varem lubanud esitada. Komisjon võttis selle kohta lõpliku seisukoha 21. märtsi 2011. aasta dokumendiga.
9 Mainitud 14. veebruari 2011. aasta ametlikus kirjas keeldus komisjon vähendamast hagejatele määratud trahve, tuues põhjenduseks, et WDI on võimeline tasuma kogu 46,55 mln euro suuruse trahvi või saama selle tasumise tagamiseks pangagarantiid.
10 Üldkohtule on teada, et samaaegselt komisjoni poolt läbi viidud hagejate maksevõime tuvastamise ITP‑menetlusega saavutasid eespool mainitud ArcelorMittal grupi ettevõtjad (vt eespool punkt 4) 4. aprillil 2011 trahvi vähendamise 230,4 mln eurolt 45,7 mln euroni, kusjuures komisjon leidis, et nende maksevõime on piiratud. Varem oli siiski jäetud rahuldamata neist kolme ettevõtja ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, tuues muu hulgas põhjenduseks ArcelorMittal grupi märkimisväärse maksevõime (konsolideeritud kogukäive ületas 2009. majandusaastal 46 miljardit eurot) (Üldkohtu presidendi 7. detsembri 2010. aasta määrus kohtuasjas T‑385/10 R: ArcelorMittal Wire France jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).
Põhjendused
11 Vastavalt ELTL artiklitele 278 ja 279 koosmõjus ELTL artikli 256 lõikega 1 võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata, et vaidlusaluse õigusakti kohaldamine tuleb peatada või kohaldada vajalikke ajutisi meetmeid, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad.
12 Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõige 2 sätestab, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb nimetada hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Niisiis võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata täitmise peatamise ja kohaldada ajutisi meetmeid juhul, kui see on esmapilgul nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris) ja kiireloomuline selles mõttes, et hageja huvidele tekkida võiva tõsise ja korvamatu kahju vältimiseks on vajalik, et meetmed võetaks ja nende mõju avalduks juba enne otsuse langetamist põhimenetluses (Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑149/95 P(R): komisjon vs. Atlantic Container Line jt, EKL 1995, lk I‑2165, punkt 22). Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb jätta ajutiste meetmete taotlus rahuldamata ka juhul, kui üks neist ei ole täidetud (Euroopa Kohtu presidendi 14. oktoobri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑268/96 P(R): SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑4971, punkt 30). Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajadusel ka asjas esinevaid huve (Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑445/00 R: Austria vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑1461, punkt 73, ja Üldkohtu presidendi 4. aprilli 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑198/01 R: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2153, punkt 50).
13 Lisaks on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul sellise koosmõjus hindamise puhul ulatuslik kaalutlusõigus ja ta võib konkreetsete asjaolude alusel vabalt otsustada, millisel viisil ja mis järjekorras ta hindab nende erinevate eelduste esinemist, kuna mitte ükski liidu õigusnorm ei määra, millises korras kohtunik peab otsustama esialgse õiguskaitse vajalikkuse (eespool punktis 12 viidatud kohtumäärus komisjon vs. Atlantic Container Line jt, punkt 23, ja Euroopa Kohtu presidendi 3. aprilli 2007. aasta määrus kohtuasjas C‑459/06 P(R): Vischim vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25).
14 Poolte kirjalikud märkused sisaldavad kogu teavet, mis on vajalik ajutiste meetmete kohaldamise taotluse üle otsustamiseks. Seega pole vaja suulist menetlust läbi viia.
Ajutiste meetmete kohaldamise taotluse ese
15 Vastavalt vaidlustatud otsuse artiklile 2 tuleb ettevõtjal, kellele on määratud trahv, tühistamishagi esitamisel valida trahvi esialgse tasumise ja komisjoni poolt aktsepteeritud pangagarantii esitamise vahel. Sellele valikuvõimalusele juhtis komisjon hagejate tähelepanu konkreetselt 5. juuli ja 1. oktoobri 2010. aasta kirjades, millega toimetati kätte vaidlustatud otsus, ja täpsustas seejuures, et mis tahes pangagarantii summale kohaldatakse 2,5% intressimäära.
16 Lisaks selgitas komisjon oma 14. veebruari 2011. aasta kirjalikus vastulauses (punktid 52 ja 59) sõnaselgelt, et nimetatud valikuvõimaluse tõttu langeb algusest saadik ära asjaomase ajutise meetme kiireloomulise kohaldamise vajadus siis, kui hagejatel on võimalik esitada pangagarantii, mis on vähem koormav alternatiiv võrreldes trahvide esialgse tasumisega. Seega ei ole taotluses käsitletud piisava likviidsuse küsimus seoses trahvide esialgse tasumisega käesolevas asjas tähtis.
17 Eeltoodust tuleneb esiteks, et komisjon ise on valmis teatud tingimusel (pangagarantii esitamine) peatama vaidlustatud otsuse täitmise hagejate suhtes. Järelikult saab selle otsuse peatamise taotluse esemeks olla üksnes otsusega määratud trahvisumma kohese sissenõudmata jätmise tingimusena pangagarantii esitamise kohustusest vabastamine (vt Üldkohtu presidendi 13. juuli 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑11/06 R: Romana Tabacchi vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2491, punktid 23–26).
18 Teiseks piirdub komisjon ise oma kirjalikes märkustes kiireloomulisuse kohta küsimusega, kas hagejatel on tegelikult võimatu esitada pangagarantiid või kas see viiks igal juhul väidetava pankrotini. Komisjon leiab, et iseäranis WDI on praeguste ja prognoositavate ettevõtlusandmete (rahavoog) põhjal objektiivselt võimeline esitama pangagarantiid kogu trahvisumma tasumise tagamiseks. Sellisel juhul ei nõuaks komisjon kahelt ülejäänud hagejalt täiendavat pangagarantiid, mis välistaks pankrotiohu (14. veebruari 2011. aasta kirjalik vastulause, punkt 60).
19 Sellest komisjoni väitest – ja tema järeldusest vaidlustatud otsuses (punktid 1178 ja 1179), et WDI ja PIB ei ole tõsiste finantsraskuste tõttu võimelised trahve tasuma ning tõenäoliselt ei ole nad üldse suutelised oma tegevust jätkama –, tuleb järeldada, et ka komisjoni arvates ei kujuta endast hagejatele määratud trahvide esialgne tasumine reaalset valikuvõimalust, kuna hagejad ei ole praegu nende rahalist olukorda arvestades võimelised trahvi tasuma.
20 Järelikult on kõnesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse – ja seega ka kiireloomulisuse hindamise – esemeks üksnes taotlus vabastada hagejad kohustusest esitada määratud trahvisumma kohese sissenõudmata jätmise tingimusena pangagarantii.
Kiireloomulisus
21 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ajutise meetme kohaldamise kiireloomulisust hinnata selles suhtes, kas asjas on vajalik ajutise lahendi tegemine, et hoida ära tõsise ja korvamatu kahju tekkimine ajutise meetme kohaldamist taotlevale poolele. Meetme täitmise peatamist taotleval poolel tuleb tõendada, et ta ei saa oodata põhimenetluses tehtavat otsust sellist laadi kahju kannatamata (vt Üldkohtu presidendi 15. novembri 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑151/01 R: Duales System Deutschland vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3295, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu presidendi 4. detsembri 2007. aasta määrus kohtuasjas T‑326/07 R: Cheminova jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4877, punkt 50).
22 Mis puudutab käesolevas asjas olulist pangagarantii probleemi, siis võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt taotluse – vabastada hageja kohustusest esitada trahvi kohese sissenõudmata jätmise tingimusena pangagarantii – rahuldada üksnes erakorralistel asjaoludel (Euroopa Kohtu presidendi 6. mai 1982. aasta määrus kohtuasjas 107/82 R: AEG vs. komisjon, EKL 1982, lk 1549, punkt 6, ja Euroopa Kohtu presidendi 14. detsembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C‑364/99 P(R): DSR-Senator Lines vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑8733, punkt 48). Õigupoolest on võimalus nõuda finantstagatist ajutiste meetmete kohaldamise menetluste jaoks Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kodukordades otseselt ette nähtud ning on kooskõlas komisjoni üldise ja mõistliku otsustuspraktikaga (Üldkohtu presidendi 5. augusti 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑79/03 R: IRO vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3027, punkt 25, ja Üldkohtu presidendi 21. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑245/03 R: FNSEA jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑271, punkt 77).
23 Selliste erakorraliste asjaolude olemasolu võib põhimõtteliselt lugeda tuvastatuks, kui pangagarantii esitamise kohustusest vabastamist taotlev pool tõendab, et tal on objektiivselt võimatu seda garantiid esitada või selle esitamine ohustaks tema olemasolu (eespool punktis 17 viidatud kohtumäärus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 98, ja Üldkohtu presidendi 20. oktoobri 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑46/03 R: Leali vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4473, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Mõlema eespool mainitud erakorralise asjaolu puhul on tegemist tingimustega, mille asjaomane pool peab täitma alternatiivselt, mitte kumulatiivselt.
25 Seega juhul, kui hagejad suudavad käesolevas asjas tõendada, et neil on objektiivselt võimatu esitada pangagarantiid neile määratud trahvide tasumise tagamiseks, tuleks vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale jaatada nende poolt esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kiireloomulisust.
26 Hagejad väidavad selle kohta, et pangagarantii esitamine on objektiivselt võimatu nii nende endi poolt kui ka aktsionäride ja kogu PIB+ grupi kaasamise korral. Pärast esialgse otsuse kättetoimetamist püüdsid nad intensiivselt, ent edutult saada kõigilt ligi [konfidentsiaalne](1) grupi finantseerijate hulka kuuluvalt krediidiasutuselt ja kaubanduskrediidi kindlustusettevõtjatelt pangagarantiid algselt määratud 56,05 mln euro suuruse trahvi tasumise tagamiseks. Pärast muutmisotsuse kättetoimetamist püüdsid nad taas saada pangagarantiid vähendatud trahvi (46,55 mln eurot) tasumise tagamiseks, kuid endiselt edutult. Kõik krediidiasutused ja kaubanduskrediidi kindlustusettevõtjad jätsid taotlused rahuldamata.
27 Komisjon väidab vastu, et hagejate esitatud keeldumiskirjad on mitmes mõttes küsitavad. Nimelt pöörduti vaid nende pankade poole, kes on juba PIB+-grupi võlausaldajad ja kellel on seega huvi vältida käesoleval hetkel valitseva finantsolukorra muutumist trahvi vähendamise läbi. Seejuures tundub komisjonile tema käsutuses oleva kirjavahetuse põhjal, mida peeti WDI ja (üksikute) pankade vahel, et kumbki pool ei olnud tegelikult huvitatud tõsisest arutelust pangagarantii andmise üle, vaid pangagarantii andmisest keeldumist käsitati trahvi soovitud vähendamise vajaliku tingimusena. Ühtlasi selgitab see, miks pangad näiliselt ilma (iseäranis WDI eraldiseisva finantsolukorra) põhjaliku analüüsita üldises vormis keeldusid pangagarantii andmisest. Lisaks on esitatud kirjadest ainult üheksa adresseeritud ühemõtteliselt otse WDI‑le. Seejuures põhjendasid [konfidentsiaalne] pangad oma keeldumist viitega kogu Pampus-grupi majanduslikule olukorrale. WDI puhul on siiski tegemist majanduslikult eduka, maksevõimelise ja seega krediidivõimelise ettevõtjaga. Kuna puuduvad veenvad pidepunktid selle kohta, et Pampus-grupi majandusliku olukorra võimalik halvenemine mõjutaks WDI‑d, jääb pangagarantii andmisest keeldumise tegelik põhjus ebaselgeks.
28 Komisjoni arvates ei ole esitatud keeldumiskirjad asjakohased ka sel põhjusel, et pangad keeldusid andmast pangagarantiid pelgalt üldises vormis ning valdavalt üldise viitega Pampus-grupi raskele majanduslikule ja rahalisele olukorrale. Määrava tähtsusega on aga üksnes WDI objektiivne majanduslik olukord. Arvestades positiivsete operatiivsete rahavoogudega lähiaastatel ning pankade käsutuses olevate tagatisvahenditega on WDI‑l võimalik saada pangagarantiid. Hagejate endi esitatud rahavoogude prognoosist järeldub, et WDI oleks võimeline tagastama vabast rahavoost isegi trahvisumma suurust laenu aastaste osamaksetena seitsme aasta jooksul. Järelikult peab pangagarantii saamine olema võimalik.
29 Seoses sellega tuleb märkida, et vastavalt dokumentidele pöördusid hagejad pangagarantii saamise eesmärgil esmalt edutult 14 krediidiasutuse poole. Nimelt saatsid WDI, WDV ja PIB 20. juulil 2010 sisuliselt identselt sõnastatud kirjad „krediidipankadele” ja palusid anda pangagarantiid määratud trahvide (56,05 mln eurot) täieliku või osalise tasumise tagamiseks. Samal päeval saatis WDI samasisulise palve e‑posti teel järgmistele pankadele: [konfidentsiaalne].
30 Keeldumiskirjades rõhutatakse eranditult hagejate pingelist majanduslikku ja rahalist olukorda, mis teeb soovitud pangagarantii andmise pankade jaoks võimatuks. Mõned kirjad on väga lühikesed, samal ajal kui teised sisaldavad üksikasjalikke põhjendusi. Näiteks viitab [konfidentsiaalne] (26. juuli 2010. aasta kiri WDI‑le) „olemasolevate kohustuste suurusele” ja asjaolule, et Pampus-grupp „on saneerimisel”. [konfidentsiaalne] viitab (23. juuli 2010. aasta kolm identselt sõnastatud kirja WDI‑le, WDV‑le ja PIB‑le) ettevõtja majandusliku olukorra „alles hiljuti läbiviidud põhjalikule analüüsile” ja selle praegusele pingelisele finantsolukorrale. [konfidentsiaalne] teatab (22. juuli 2010. aasta kirjad WDI‑le, WDV‑le ja PIB‑le), et ta ei saa anda pangagarantiid „nii kogu ettevõtjate grupi kui ka üksikute ettevõtjate praeguse majandusliku olukorra tõttu – ka mitte trahvi osalise tasumise tagamiseks”. [konfidentsiaalne] viitab (22. juuli 2010. aasta kiri WDI‑le) „keerulisele saneerimis‑ ja ümberkorraldusprotsessile, mille tulemusena peab keskpikas perspektiivis taastatama kapitali teenindamise võimekus” ning rõhutab, et tema arvates ohustab „finantskohustuste edasine suurendamine finantstulemi koormamise arvelt tõsiselt ettevõtjate grupi saneerimise võimalikkust”, mistõttu „ei pea ta mõistlikuks anda pangagarantii vastavat osa”. [konfidentsiaalne] teatab (22. juuli 2010. aasta kirjad WDI‑le, WDV‑le ja PIB‑le), et „krediidivõimekuse põhjaliku analüüsi tulemusena” jõudis ta järeldusele, et „[nende] olemasolevate krediidikohustuste suurendamise tingimused ei ole täidetud”.
31 Hagejad taotlesid 10. novembri 2010. aasta kirjaga ja e‑kirjaga samadelt pankadelt veel kord pangagarantiid – seekord vahepeal vähendatud trahvide (46,55 mln eurot) tasumise tagamiseks. Ajavahemikus 11. novembrist kuni 26. novembrini 2010 saadud keeldumiskirjades märgitakse sisuliselt, et varem juba esitatud keeldumispõhjused kehtivad ka vähendatud trahvide kohta.
32 Lisaks esitas WDI 19. novembril 2011 eespool mainitud pankadele kolmandat korda taotluse saada pangagarantiid ainult temale määratud (vähendatud) trahvi tasumise tagamiseks ja tegi seejuures pankadele teatavaks põhjendused, millega komisjon keeldus rahuldamast tema ITP‑taotlust. Pankadelt saadud vastused olid taas eitavad. Nii põhjendab [konfidentsiaalne] oma 22. veebruari 2011. aasta kirjas pangagarantii andmisest keeldumist oma „erilise kauaaegse objektifinantseerija rolliga ning [ettevõtja] majanduslikule olukorrale antava jätkuvalt kriitilise hinnanguga, mis erineb EL‑i komisjoni seisukohast”. [konfidentsiaalne] väidab 23. veebruari 2011. aasta kirjas, et „pärast kogu teabe kaalumist ja hilisemaid ettevõttesiseseid arutelusid leiab ta, et on saavutanud krediidi andmise valmisoleku piiri nii seoses kogu PIB+-grupiga üldiselt kui ka konkreetselt WDI‑ga”, mistõttu „tuleb tal taas keelduda rahuldamast taotlust pangagarantii andmiseks EL‑i komisjoni kasuks”. Ta palub mõista, et ta ei saa esitada krediidiotsuse kõiki üksikasju, ent märgib siiski, et tema organisatsioonisisesed protsessid on kujundatud nii, et ta ei saa kontsernidele antavat krediiti puudutavaid otsuseid teha ainult üksikute krediidivõtjate põhjal, vaid ka krediiti võtva kogu üksuse, st kontserni (antud juhul PIB+-grupp), krediidikompetentsi ja protsesside põhjal. Üldiselt ei sõltu tema valmisolek krediidi andmiseks mitte üksnes olemasolevatest ega tulevastest rahavoogudest, vaid ka juba antud krediitide suurusest, tagatisest, olemasolevate krediidilepingute asjaoludest ja kogemustest.
33 Lõpuks väitsid hagejad, ilma et vastaspool oleks sellele vastu vaielnud, et nemad ja kogu ettevõtjate grupp, millesse nad kuuluvad, on võetud neid finantseerivate pankade poolt erilise tähelepanu alla, kusjuures toimuvad nii iganädalased telefonikonverentsid koordineerivate pankadega [konfidentsiaalne] kui ka vajadusel kohtumised nii üksikute pankadega kui ka kõigi finantseerivate pankadega. Komisjon järeldab selle põhjal [konfidentsiaalne]. Dokumentidest nähtub veel, et alates 2010. aasta märtsist edastavad hagejad pankadele igakuiselt põhjalikke aruandeid oma majandusliku olukorra kohta (esialgne bilanss, tulude ja kulude aruanne, rahavood jne), mis annavad ulatusliku ülevaate nii nende kui ka kogu PIB+-grupi majanduslikust olukorrast.
34 Eeltoodu põhjal tuleb ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul tuvastada, et hagejad püüdsid õigeaegselt, korduvalt ja tõsimeelselt saada pangagarantiid seoses neile määratud trahvidega. Vastavalt dokumentidele on nende püüdluste ebaõnnestumine tingitud hagejate majandusliku ja finantsolukorra põhjalikust sisulisest analüüsist, mille viisid läbi asjaomased pangad, nagu selgub nende keeldumiskirjadest ja asjaolust, et nad olid täielikult teadlikud nii hagejate olukorrast kogu PIB+-grupis (kaasa arvatud perekond Pampus liikmed) kui ka konkreetselt hageja WDI olukorrast. Seda arvestades ei viita miski sellele, et pangagarantii andmisest keelduti pelgalt hagejate meeleheaks käesolevat menetlust silmas pidades.
35 Kuna ühtekokku 14 panka keeldusid taotletud pangagarantiid andmast, esitades ülaltoodud põhjendusi, siis on hagejad õiguslikult piisavalt tõendanud, et neil on objektiivselt võimatu pangagarantiid esitada, kuna kohtupraktikas on sarnastel asjaoludel leitud, et piisab juba kahest või kolmest keeldumisest (vt Üldkohtu presidendi 2. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑392/09 R: 1. garantovaná vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 56, ja eespool punktis 17 viidatud kohtumäärus Romana Tabacchi vs. komisjon, punktid 102 ja 103). Seega ei puutu asjasse, et hagejad ei esitanud nende kaubanduskrediidi kindlustusettevõtjate [konfidentsiaalne] keeldumiskirju, kelle poole nad samuti pöördusid, ilma et tuleks uurida küsimust, kas pangagarantii andmine kuulub üldse kaubanduskrediidi kindlustusettevõtja tegevusvaldkonda.
36 Ükski komisjoni esitatud vastuväide ei ole veenev.
37 Seoses komisjoni esimese väitega, et käesolevas asjas on ekslikult jäetud arvestamata finantsvahendid, mis kuuluvad aktsionärile ArcelorMittal, kellele kuulub juba kaua aega üks kolmandik WDV‑st, tuleb märkida, et ettevõtja maksevõime ja tagatise esitamise võimaluse analüüsi raames hinnatakse tegelikult tema varalist olukorda, arvestades muu hulgas selle kontserni eripäraga, kuhu see ettevõtja oma aktsionäride kaudu otseselt või kaudselt kuulub (Euroopa Kohtu presidendi 7. märtsi 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑12/95 P: Transacciones Marítimas jt vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑467, punkt 12, ja Üldkohtu presidendi 11. oktoobri 2007. aasta määrus kohtuasjas T‑120/07 R: MB Immobilien Verwaltungs-GmbH vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Kohtupraktikas põhjendatakse seda käsitlusviisi nii, et asjaomase ettevõtja objektiivseid huvisid ei saa käsitleda eraldi neid kontrollivate isikute huvidest, mistõttu tuleb selle küsimuse hindamisel, kas väidetav kahju on tõsine ja korvamatu, arvestada ka ettevõtjat kontrollivate isikute finantsolukorda (eespool punktis 37 viidatud kohtumäärus MB Immobilien Verwaltungs-GmbH vs. komisjon, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda kontserne käsitlevat kohtupraktikat laiendati vahepeal vähemusosalustele (50%, 40% ja isegi 30%), kuna ka sellised – olulised – osalused võivad olenevalt asjaomase ettevõtja kapitalistruktuurist olla maksevõime hindamise seisukohast asjakohased, mistõttu peab ajutiste meetmete kohaldamise taotlus sisaldama igal juhul piisavat teavet mainitud vähemusosaluste kohta (vt Üldkohtu presidendi 7. mai 2010. aasta määrus kohtuasjas T‑410/09 R: Almamet vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 57 ja 58, ning Üldkohtu presidendi 24. jaanuari 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑370/10 R: Rubinetterie Teorema vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 39–42). Nimetatud kohtupraktika määrab eeskätt kindlaks vaid teabe esitamise kohustuse seoses huvide kokkulangemise võimalusega, samal ajal kui kummaski ajutiste meetmete kohaldamise asjas ei olnud vaja uurida, kas asjaomaste ettevõtjate ja vähemusaktsionäride huvid langesid tegelikult kokku.
39 Käesolevas asjas mainisid hagejad ajutiste meetmete kohaldamise taotluses ArcelorMittali vähemusosalust ning märkisid, et 26. juulil ja 22. novembril 2010 pöördusid nad seoses neile määratud trahviga pangagarantii saamiseks – edutult – ArcelorMittali poole. Igal juhul puudub vajadus lähemalt uurida nii nende taotluste kui ka ArcelorMittali 30. juuli ja 25. novembri 2010. aasta keeldumiskirjade tõsiseltvõetavust. Eespool mainitud kohtupraktikat kontsernide kohta ei saa nimelt kohaldada hagejate ja ArcelorMittali vahelisele suhtele.
40 ArcelorMittal tegutseb küll teraseturul nagu kõik hagejad, kuid nad kuuluvad siiski erinevatesse kontsernidesse, ühelt poolt ArcelorMittali kontserni ja teiselt poolt PIB+-gruppi, kes on omavahel konkurendid ja kellel on erinevad (strateegilised) ärihuvid. Järelikult ei saa väita, et ArcelorMittalil ja hagejatel on objektiivselt samad põhihuvid. Iseäranis tundub olevat välistatud, et ArcelorMittal kui aktsionär toetaks näiteks PIB+-grupi agressiivseid ärilisi otsuseid, mille eesmärk on võtta ArcelorMittali grupilt ära kliendid ja kõik turud. ArcelorMittali vähemusosalus ei anna seega alust kohaldada kontserne käsitlevat kohtupraktikat.
41 Sellega ei ole vastuolus oletus, et ArcelorMittalil ning ühel või teisel hagejal võivad olla täiesti ühesugused finantshuvid osas, mis puudutab näiteks ArcelorMittali vähemusosaluse väärtuse säilitamist. See ArcelorMittali huvi – millele võib lisanduda ka huvi saada juurdepääs WDV ja WDI ettevõtlusandmetele osas, milles vähemusaktsionäril on selleks õigus –, ei ole oma olulisuse poolest võrreldav strateegiliste põhihuvidega, mida kontsern järgib oma äriliste otsuste tegemisel ja mis ainsana õigustaksid objektiivse huvide kattumise korral kontserne käsitleva kohtupraktika kohaldamist. Seda järeldust ei mõjuta ka komisjoni väide, et ArcelorMittal on valmis [konfidentsiaalne].
42 Teiseks leiab komisjon, et pankade keeldumiskirjade põhjal ei saa järeldada pangagarantii saamise võimatust, kuna pankadel endil on oluline huvi katta samaaegselt väljamõistetud trahvide tasumise kohustuse peatamisega nii kiiresti kui võimalik oma nõuded. Kõik PIB+-võrgustiku võlausaldajad, kaasa arvatud pangad ja komisjon võistlevad nimelt omavahel parima tagatise saamise ja oma nõuete hilisema maksimaalse täitmise pärast. [konfidentsiaalne] Seejuures on nad objektiivselt huvitatud WDI operatiivse tegevuse jätkumisest, ja seda nimelt WDI heade majandustulemuste, konkurentsivõime ja viimasest tulenevate rahavoogude tõttu. WDI operatiivse tegevuse lõpetamine tähendaks pankadele loobumist peamisest võrgustiku sissetulekuallikast, vaatamata eeldatavale rahavoogude kasvule keskpikas ja pikas perspektiivis. Seepärast on realistlik eeldada, et pangad annavad lõpuks pangagarantii trahvide tasumise tagamiseks niipea, kui on ära langenud kõnealuse kohustuse täitmise peatamise võimalus. Üldiselt on iga mõistlik ja ratsionaalsest majanduslikust arvestusest lähtuv pank, kes on teadlik WDI positiivsetest ettevõtlusandmetest, valmis andma pangagarantiid hagejate kogu trahvisumma tasumise tagamiseks.
43 Nende väidetega ei saa nõustuda. Mis puudutab seda, et komisjon ei soovi tunnustada 14 panga enda „olulist huvi”, kes keeldusid hagejatele pangagarantiid andmast, siis tuleb märkida, et pank lähtub – nii positiivse kui ka negatiivse – krediidi- või laenuotsuse korral krediidiasutusena alati enda huvist, ja on oma aktsionäride huve arvestades ka kohustatud seda tegema. Käesolevas asjas peaksid need huvid olema allutatud komisjoni huvidele üksnes siis, kui eespool viidatud kohtupraktika kontsernide kohta oleks kohaldatav 14 panga suhtes. Antud juhul see siiski nii ei ole.
44 Esiteks ei nähtu dokumentidest, et pangad oleksid saanud hagejate aktsionärideks või neil oleks kapitalisissemaksete kaudu osalus PIB+-grupis. Nende ja viimase vahelised ärisuhted piirduvad krediidivaldkonnaga, kusjuures pankade huvi on tagada ja realiseerida parimal viisil oma tagastus- ja intressinõuded. Selles osas ei ole asjaomaste krediidiasutuste ja peamiselt terasesektoris tegutsevate hagejate strateegilised huvid objektiivselt identsed (vt eespool punktid 1 ja 2).
45 Teiseks ei piisa ainuüksi viitest [konfidentsiaalne] tõendamaks, et asjaomaste pankade ja ettevõtjate vahelised suhted oleksid omavahel nii tihedalt läbi põimunud – nagu see võib näiteks olla perekonna Pampus kolme liikme vahel, mistõttu puudub vajadus ühise valdusühingu järele (vt eespool punkt 1) –, et see õigustaks kontserne käsitleva kohtupraktika kohaldamist.
46 Mis puudutab komisjoni kolmandat etteheidet hagejatele, et need ei pöördunud ühegi välispanga poole, siis on piisav, kui mainida, et [konfidentsiaalne] andis algusest saadik mõista, et on lootusetu saada soovitud pangagarantiid pangalt, kes ei kuulu asjaomaste finantseerijate hulka, pärast seda kui asjaomased finantseerijad olid teatanud oma täielikust keeldumisest. Muu hulgas tuleneb kohtupraktikast, et just pankade, kelle püsiklient hageja on, keeldumine pangagarantii andmisest tõendab, et soovitud garantii saamine on objektiivselt võimatu (eespool punktis 17 viidatud kohtumäärus Romana Tabacchi vs. komisjon, punktid 105, 109 ja 110).
47 Kuna eeltoodut arvesse võttes tõendavad eespool mainitud [konfidentsiaalne] pankade arvukad keeldumiskirjad piisavalt, et hagejatel on võimatu esitada pangagarantiid neile määratud trahvide tasumise tagamiseks, siis ei ole asjakohane komisjoni väide, mis tugineb hagejate esitatud mitmele finantsdokumendile ja ettevõtlusandmetele, et asjaomased pangad annaksid lõpuks siiski kõnealuse pangagarantii, kuna iga mõistlik pank, kes on teadlik iseäranis WDI positiivsetest ettevõtlusandmetest, on selleks valmis.
48 See komisjoni väide on vastuolus tema enda [konfidentsiaalne] hinnanguga vaidlustatud otsuses (punkt 1179), „[konfidentsiaalne]”. Lisaks on märkimisväärne, et komisjon leiab käesolevas asjas, et ta on võimeline hindama „mõistliku ja ratsionaalsest majanduslikust arvestusest lähtuva panga käitumist”, olgugi et ta on seni alati rõhutanud – ja Üldkohus on teda selles osas toetanud (29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 479) –, et ta ei ole pank ja tal puuduvad nii panga infrastruktuur kui ka pädevad osakonnad.
49 Samuti tundub komisjoni väide olevat vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt hindab ajutiste meetmete kiireloomulise kohaldamise vajadust ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik vastavalt asjaoludele, mis esinesid ajutiste meetmete taotluse esitamise või hiljemalt selle üle otsustamise ajal (vt Üldkohtu presidendi 23. jaanuari 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑352/09 R: Pannon Hőerőmű vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 29 ja 30, ning Üldkohtu presidendi 8. juuni 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑173/09 R: Z vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 22). Kui hagejad on käesolevas asjas õiguslikult piisavalt tõendanud, et neil oli enne vaidlusaluse otsuse tegemist objektiivselt võimatu esitada pangagarantiid, soovib komisjon oma väitega, et eeldatavalt väljastavad pangad „lõpuks” pangagarantii, „niipea, kui on ära langenud kohustuse täitmise peatamise võimalus”, lähtuda ajaliselt pärast vaidlustatud otsuse tegemist esinenud asjaoludest ja seega „seada sellega tingimuseks”, et sel hilisel ajahetkel peavad hagejad juhul, kui vaatamata kõigele ei peaks pangad andma garantiid, teatama oma pankrotist maksevõimetuse ja ülemäärase võlgnevuse tõttu (Saksa Insolvenzordnung’i (pankrotiseadus) § 17 ja § 15a koosmõjus Saksa Handelsgesetzbuch’i (äriseadustik) §‑ga 177a ja §‑130a).
50 Lõpuks ei saa komisjon hagejatele ette heita, nagu oleksid nad ise asjatundmatult kaasa aidanud oma delikaatse finantsolukorra tekkele seeläbi, et pärast vastuväidete teatavakstegemist tegi WDI ulatusliku kapitaliülekande kolmandatesse kontserni kuuluvatesse ettevõtjatesse, jättes samal ajal siiski vaid minimaalse [konfidentsiaalne] miljoni euro suuruse reservi seoses 18 aastat kestnud osalusega pingestusterase kartellis.
51 Kui komisjon väidab seoses sellega, et tuleb takistada, et kapitali niisuguse ümberpaigutamisega ei kahjustataks tema trahvide määramise poliitikat, siis on piisav, kui mainida, et käesoleval juhul oli vaidlusaluse kapitali ümberpaigutamise vaieldamatu eesmärk vältida PIB+-grupi üksikute ettevõtjate pankrotti ja seeläbi lõppkokkuvõttes töökohtade kaotamist. Samuti on vaieldamatu, et aktsionärid „ei võtnud” ei trahvitud ettevõtjatest ega ka kontsernisisese kapitali ümberpaigutamise sihtettevõtjatest „välja” mis tahes vahendeid, kui välja arvata [konfidentsiaalne] miljoni euro suurune kontserniväline väljamakse vähemusaktsionärile ArcelorMittal 2008. aastal. Sellistel asjaoludel ei saa PIB‑Holding’ile ega ka kogu PIB+-grupile ette heita, et nad kasutasid WDI‑d finantsallikana teiste abivajavate kontserni kuuluvate ettevõtjate tegevuse toetuseks.
52 Mis puudutab [konfidentsiaalne] miljoni euro suurust reservi, siis tundub „ebapiisavat katet” puudutav etteheide asjakohatu, kuna komisjon ise osutas vaidlustatud otsuses (punktid 1178 ja 1179) mitmele asjaolule, mis viitavad a priori sellele, et [konfidentsiaalne]. Seda arvestades ei tohiks arvestusliku reservi suurus mingit tähtsust omada. Pealegi ei tundu [konfidentsiaalne] miljoni euro suurune summa pingestusterase kartelli kontekstis mingil juhul ebareaalsena. Komisjon on nimelt juba kaks korda olnud sunnitud korrigeerima allapoole üksikutele kartelliettevõtjatele määratud trahve. Seejuures pidi ta maailma suurimale terasekontsernile ArcelorMittal määratud trahvi kontserni üksikute ettevõtjate maksevõimetuse tõttu vähendama lõpuks lausa ligi 80% võrra (vt eespool punkt 10).
53 Eeltoodut arvestades on hagejad õiguslikult piisavalt tõendanud ajutiste meetmete kohaldamise vajaduse kiireloomulisust.
Fumus boni iuris
54 Vastavalt kohtupraktikale esineb fumus boni iuris siis, kui vähemalt üks hageja väidetest on esmapilgul kaalukas ja igal juhul põhjendatud või kui seda väidet pole võimalik tagasi lükata ilma põhjaliku uurimiseta, mille läbiviimiseks on õigus kohtukoosseisul, kes teeb otsuse põhimenetluses (vt selle kohta Üldkohtu presidendi 28. aprilli 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑95/09 R: United Phosphorus vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu presidendi 10. märtsi 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑395/94 R: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑595, punkt 49, mida kinnitab eespool punktis 12 viidatud Euroopa Kohtu presidendi määrus kohtuasjas komisjon vs. Atlantic Container Line jt, punktid 26 ja 27).
55 Käesolevas kohtuasjas esitavad hagejad seitse väidet, millel põhineb põhinõue tühistada vaidlustatud otsus ja teise võimalusena esitatud nõue mõistlikult vähendada neile määratud trahve.
56 Nagu komisjon õigesti märgib, on enamik väiteid liiga napisõnalised ega ole iseenesestmõistetavad. Seega ei ole väited esitatud viisil, mis vastaks kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, mille kohaselt peavad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele ajutiste meetmete kohaldamise taotlus toetub, selguma ühtselt ja arusaadavalt ajutiste meetmete kohaldamise taotluse tekstist endast nii, et kostjal oleks võimalik esitada oma märkused ja ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul langetada vastav otsus täiendavat informatsiooni kasutamata nii kiiresti, kui asjaolud seda nõuavad (Üldkohtu presidendi 15. jaanuari 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑236/00 R: Stauner jt vs. parlament ja komisjon, EKL 2001, lk II‑15, punkt 34; Üldkohtu presidendi 7. mai 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑306/01 R: Aden jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2002, lk II‑2387, punkt 52, ja Üldkohtu presidendi 23. mai 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑85/05 R: Dimos Ano Liosion jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1721, punkt 37).
57 See ei kehti siiski väite kohta, mille kohaselt on ekslik eeldada ühteainsat kestvat rikkumist. Selle kohta on ajutiste meetmete kohaldamise taotluses sisuliselt märgitud, et komisjon heidab WDI‑le ette rikkumist ajavahemikus 1. jaanuarist 1984 kuni 19. septembrini 2002 ja WDV‑le rikkumist ajavahemikus 3. septembrist 1987 kuni 19. septembrini 2002. WDI‑le ja WDV‑le saab siiski ette heita rikkumist vaid oluliselt lühema ajavahemiku jooksul 12. maist 1997 kuni 19. septembrini 2002. Rikkumised, mis leidsid aset enne 12. maid 1997, on nimelt aegunud. Komisjon jätab seejuures arvestamata, et kartellikokkulepete ajal tekkis umbes pooleteise aasta pikkune paus. Ta jätab tähelepanuta asjaolu, et kartellikokkuleppeid enne ja pärast pausi ei saa nende olemusliku ja korraldusliku erinevuse tõttu käsitada ühe kestva rikkumisena. Pealegi distantseerusid hagejad – mis oli kõikidele ettevõtjatele arusaadav – 9. jaanuari 1996. aasta koosolekul kartellikokkulepetest, mis on üheselt tõendatud kirjalike märkustega. Ka selle distantseerumise tõttu ei saa hagejatele ette heita osalemist ühesainsas kestvas rikkumises.
58 See hagejate väide, mis rahuldamise korral võiks viia WDI‑le ja WDV‑le määratud trahvide märkimisväärse vähendamiseni, on nii täpne, et komisjon pidas vajalikuks esitada üksikasjalikud märkused mitmel lehel. Pealegi võimaldab see ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul hinnata, kas asjaomane väide ei tundu esmapilgul olevat täiesti põhjendamatu ja seda ei saa mingil juhul tagasi lükata ilma põhjaliku uurimiseta, mille läbiviimiseks on õigus kohtukoosseisul, kes teeb otsuse põhimenetluses.
59 Ka väide, millega hagejad heidavad ette nende maksevõimetusega arvestamata jätmist, on iseenesestmõistetav ja sellega seoses pidas komisjon taas vajalikuks esitada üksikasjalikud märkused mitmel lehel.
60 Siinkohal tuleb märkida, et Üldkohtul on vastavalt ELTL artiklile 261 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 31 täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid. Käesolevas asjas ei ole mingil juhul välistatud, et Üldkohus kasutab seda pädevust põhimenetluses ja vähendab hagejatele määratud trahve. Selle kohta märgib komisjon ise, et osas, milles hagejad vaidlustavad vaidlustatud otsuses antud hinnangu nende maksevõime kohta, määrab Üldkohus õigusliku vea tuvastamise puhul trahvid ise, kusjuures tuleb lähtuda asjaoludest, mis ilmnesid vahepeal esitatud teabe põhjal; mis puudutab seega seda, et käesolevas asjas tuleb kiireloomulisust eitada, sama kehtib eduväljavaadete kohta põhimenetluses. Need komisjoni väited kehtivad ka juhul – nagu käesolevas asjas –, kui kiireloomulisust jaatatakse.
61 Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et esmapilgul esineb fumus boni iuris vähemalt teise võimalusena esitatud nõude puhul, mis puudutab hagejatele määratud trahvide vähendamist.
Huvide kaalumine
62 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb ajutiste meetmete kohaldamise menetluses võrrelda kõikide võimalike lahendite riske. Konkreetselt tähendab see, et eelkõige tuleb uurida, kas hageja taotluse esitaja peatada vaidlustatud otsuse täitmine on kaalukam selle otsuse kohese täitmise huvist (eespool punktis 12 viidatud Euroopa Kohtu presidendi määrus kohtuasjas komisjon vs. Atlantic Container Line jt, punkt 50; Euroopa Kohtu presidendi 12. juuli 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑180/96 R: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑3903, punkt 89, ja Euroopa Kohtu presidendi 26. juuni 2003. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑182/03 R ja C‑217/03 R: Belgia Kuningriik ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑6887, punkt 142).
63 Käesolevas asjas tõendasid hagejad nii ajutiste meetmete kiireloomulise kohaldamise vajadust, kuna neil oli objektiivselt võimatu esitada pangagarantiid trahvide tasumise tagamiseks, kui ka fumus boni iuris esinemist seoses teise võimalusena esitatud nõudega, mis puudutab trahvide vähendamist. Järelikult tuleb tuvastada, et hagejate huvi peatada trahvide tasumise tagamiseks pangagarantii esitamise kohustuse täitmine on põhimõtteliselt põhjendatud. Kui ajutiste meetmete taotlust ei rahuldata, siis on nimelt komisjonil õigus pöörata trahvide tasumise nõue kohe täitmisele, mis põhjustab suure tõenäosusega hagejate pankroti maksevõimetusest ja ülemäärasest võlgnevusest tulenevatel põhjustel (vt eespool punkt 49).
64 Komisjon tugineb seevastu EL konkurentsieeskirjade tõhususe säilitamise üldisele huvile ja seega hagejatele määratud trahvide hoiatavale mõjule ning liidu finantshuvidele. Seoses sellega viitab ta eelkõige asjaolule, et pärast trahvi kinnitamist kõrgeima kohtu poolt kantakse see liidu eelarvesse.
65 Seoses liidu finantshuvidega, mille põhimõttelist tähtsust ei saa vaidlustada, tuleb märkida, et käesolevas asjas puudub hagejatel vajalik likviidsus, et tasuda neile määratud trahve (vt eespool punktid 16 ja 19), ning neil on objektiivselt võimatu esitada vajalikku pangagarantiid. Seega on väga tõenäoline, et kui komisjon pööraks trahvide tasumise nõude kohe täitmisele, jääks tal kindlaks määratud summa saamata. Veel väitsid hagejad, ilma et vastaspool oleks sellele vastu vaielnud, et nende – kardetava – pankroti korral ei rahuldataks vastavalt Saksa pankrotiõigusele komisjoni nõuet eelisjärjekorras teiste võlausaldajate nõuete ees ning komisjon peaks leppima teatava väljamaksega pankrotivarast. Sellistel asjaoludel ei oleks komisjoni finantshuvid paremini kaitstud, kui trahvid pöörataks kohe täitmisele, selle asemel, et võimaldada hagejatel oma tegevust jätkata ja tasuda saadud tulust neile määratud trahvid (vt selle kohta eespool punktis 17 viidatud kohtumäärus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 136).
66 Muuseas tundub, et käesolevas asjas pidas komisjon ise algusest saadik liidu finantshuvide kohaldamist pigem ebatõenäoliseks. Nimelt leidis ta vaidlustatud otsuse tegemise ajal, et mitmed asjaolud viitavad sellele, et PIB ja WDI ei ole võimelised trahve tasuma ning suure tõenäosusega ei ole nad suutelised oma tegevust jätkama (vaidlustatud otsuse punktid 1178 ja 1179). See viitab asjaolule, et algselt tundub komisjon olevat leppinud sellega, et trahve ei ole võimalik sisse nõuda. Lisaks tuleb arvestada, et komisjon viis pärast vaidlustatud otsuse tegemist läbi mitu ITP‑menetlust, et kontrollida trahvitud ettevõtjate maksevõimet. Sellest tuleb järeldada, et komisjon on täiesti valmis (osaliselt) loobuma trahvide sissenõudmisest isegi pärast seda, kui need on kantud liidu eelarvesse. Viimati loobus komisjon ligi 80% ulatuses ArcelorMittal grupi trahvi sissenõudmisest. Seda arvestades tundub, et komisjoni püüe „taaselustada” liidu finantshuve konkreetselt hagejate arvelt, ei vääri kaitset.
67 Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et hagejate huvid on kaalukamad kui komisjoni finantshuvid.
68 Siiski tuleb arvestada, et käesoleval juhul jaatati fumus boni iuris’e esinemist vaid seoses teise võimalusena esitatud nõudega, mis puudutab trahvide vähendamist, ning hagejad ise andsid mõista oma valmisolekust hakata tasuma osamakseid alates 2011. aasta juulist mõistliku maksegraafiku alusel (vt eespool punkt 6). Hagejad esitasid 7. veebruari 2011. aasta kirjaga ITP‑menetluse raames komisjonile ajakohastatud maksegraafiku ja märkisid, et juhul kui nende trahve vähendataks 75%, st umbes 12 mln euro võrra, oleksid nad võimelised alates 2011. aasta juulist tasuma trahvi 39 osamaksena. Lisaks tuleb märkida, et WDI on pika aja jooksul moodustanud [konfidentsiaalne] miljoni euro suuruse reservi talle määratud trahvi tasumiseks.
69 Seega on liidu finantshuvidega arvestatud seeläbi, et hagejate ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldatakse – ilma et praeguses staadiumis oleks vajadust teha otsus seoses trahvide soovitud vähendamisega 75% võrra – üksnes tingimusel, et nad kannavad komisjonile 30. juuniks 2011 üle [konfidentsiaalne] miljoni euro suuruse summa ning alates 15. juulist 2011 hakkavad igakuiselt (iga kuu 15. kuupäevaks) tasuma 300 000 euro suuruseid osamakseid kuni edasiste maksete kindlaksmääramiseni, kuid mitte kauem kui otsuse tegemiseni põhimenetluses.
70 Lisaks tuleb märkida, et vastavalt kodukorra artiklile 108 on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul võimalus asjaolude muutumise korral määrust igal ajal muuta või see tühistada, kusjuures „asjaolude muutumise” all peetakse silmas eelkõige faktilisi asjaolusid, mis võivad asjas mõjutada kiireloomulisusele antud hinnangut (Euroopa Kohtu 14. veebruari 2002. aasta määrus kohtuasjas C‑440/01 P(R): komisjon vs. Artegodan, EKL 2002, lk I‑1489, punktid 62–64). Seega peavad pooled vajadusel pöörduma Üldkohtusse, kui nende hinnangul on asjaolud muutunud viisil, mis võib viia käesoleva määruse muutmiseni.
Esitatud põhjendustest lähtuvalt teeb
ÜLDKOHTU PRESIDENT
järgmise määruse:
1. Peatada Westfälische Drahtindustrie GmbH, Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG ja Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG kohustus täita nõue, mille kohaselt tuleb esitada komisjonile pangagarantii, et vältida trahvide kohest sissenõudmist, mis määrati hagejatele vastavalt komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4387 (lõplik), mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (asi COMP 38.344 – Pingestusteras), mida on muudetud 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik), artikli 2 lõikele 1, järgmistel tingimustel:
a) Westfälische Drahtindustrie GmbH, Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG ja Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG kannavad 30. juuniks 2011 komisjonile üle [konfidentsiaalne] miljoni euro suuruse summa;
b) Alates 15. juulist 2011 tasuvad nad komisjonile igakuiselt (iga kuu 15. kuupäevaks) 300 000 euro suuruseid osamakseid kuni teistsuguse korralduse tegemiseni, kuid mitte kauem kui otsuse tegemiseni põhimenetluses.
2. Kohtukulude jaotus otsustatakse edaspidi.
Luxembourgis 13. aprillil 2011.
Kohtusekretär President
E. Coulon M. Jaeger