Kohtuasi C‑57/15

United Video Properties Inc.

versus

Telenet NV

(eelotsusetaotlus,

mille on esitanud Hof van beroep te Antwerpen)

Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomandi õigus – Direktiiv 2004/48/EÜ – Artikkel 14 – Kohtukulud – Advokaaditasud – Kindlamääraline hüvitamine – Maksimumsumma – Tehnilise nõustamise kulud – Hüvitamine – Kaotanud poole rikkumine tingimusena

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 28. juuli 2016. aasta otsus

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Intellektuaalomandi õiguste järgimine – Direktiiv 2004/48 – Kohtukulud – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette advokaadikulude hüvitamiseks ette kindlamääraliste tasude süsteemi – Lubatavus – Tingimus – Kulude mõistlikkus – Siseriikliku kohtu hinnang – Sellise tagatise puudumine, et kaotanud poole kulud saaksid kohases ja mõistlikus osas hüvitatud – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48, põhjendus 17, artikli 3 lõiked 1 ja 2 ning artikkel 14)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Intellektuaalomandi õiguste järgimine – Direktiiv 2004/48/EÜ – Artikkel 14 – Kohtukulud – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette tehnilise nõustamise kulude hüvitamise juhul, kui rikkumise on toime pannud kaotanud pool – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48, põhjendus 26, artikli 13 lõige 1 ja artikkel 14)

1.        Direktiivi 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette kohtuasja kaotanud poolelt kohtuasja võitnud poole kasuks kohtukulude väljamõistmise, mis annavad kohtunikule võimaluse võtta arvesse arutlusel oleva kohtuasja eripära ja mis sisaldavad advokaaditasu kindlamääraliste hüvitiste süsteemi, tingimusel, et kaotanud poole poolt hüvitatavad tasud on mõistlikud, millist asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Arvestades selle direktiivi põhjendust 17, artikli 3 lõiget 1 ja artiklit 14 võib selline regulatsioon olla põhjendatud muu hulgas siis, kui kõnealused õigusnormid püüavad välistada ülemääraste kulude hüvitamise eduka poole ja tema advokaadi vahel kokku lepitud tavatult kõrge tasu tõttu või selliste teenuste osutamise puhul advokaadi poolt, mida ei loeta kõnealuse intellektuaalomandi õiguse tagamiseks vajalikuks. Seevastu nõue, et kaotanud pool peab kandma „mõistlikud kulud“, ei saa õigustada eeskirju, mis kehtestavad kindlamääralised tariifid, mis jäävad tunduvalt allapoole advokaaditasude tegelikku keskmist taset selles liikmesriigis. Sellised õigusnormid on kokkusobimatud direktiivi 2004/48 artikli 3 lõikega 2, mis sätestab, et selle direktiiviga ette nähtud menetlused ja õiguskaitsevahendid peavad olema hoiatavad ning kahjustavad direktiivi 2004/48 peaeesmärki tagada siseturul intellektuaalomandi õiguste kaitse kõrge tase.

Siiski on sama direktiivi artikliga 14 vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette kindlamääralised hüvitised, mis liiga madala maksimumsumma tõttu ei taga, et vähemalt olulise ja kohase osa kohtuasja võitnud poole mõistlikest kuludest tasuks kohtuasja kaotanud pool. Seda küsimust ei saa aga hinnata eraldi kuludest, mida võitnud pool tegelikult kandis seoses advokaadiabiga, juhul kui need kulud on mõistlikud. Kuigi proportsionaalsuse nõue ei anna mõista, et kaotanud pool peaks tingimata hüvitama kogu teise poole kantud kulu tervikuna, nõuab see siiski, et kohtuasja võitnud poolel oleks õigus hüvitisele vähemalt olulises ja kohases osas mõistlikest kuludest, mida ta tegelikult kandis.

(vt punktid 25‑27, 29 ja 32 ning resolutsiooni punkt 1)

2.        Direktiivi 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette tehnilise nõustaja tasu hüvitamise üksnes kohtuvaidluse kaotanud poole poolse rikkumise korral, kui need kulud on otseselt ja tihedalt seotud kohtuasjaga, mis on suunatud intellektuaalomandi õiguse järgimise tagamisele.

Esiteks, kuna kulutused identifitseerimisele ja uurimisele, mis on sageli seotud tehnilise nõustamise teenusega ja mis intellektuaalomandi õiguse valdajale tekivad, puudutavad eelkõige kahjutasu, mida tuleb maksta rikkumise puhul, ning kahjutasu kuuluvad direktiivi artikli 13 lõikega 1 hõlmatud kulude hulka, need kulud, mis sageli tekivad enne kohtumenetlust, ei pruugi tingimata selle direktiivi artikli 14 kohaldamisalasse kuuluda.

Teiseks peab nentima, et direktiivi 2004/48 artikli 14 laiendav tõlgendamine selliselt, et see näeb ette, et kohtuvaidluse kaotanud pool peab üldreeglina tasuma kohtuvaidluse võitnud poolele „muud kulud“, tegemata mingeid täpsustusi nende tasude laadi osas, riskib laiendada seeläbi selle artikli kohaldamisala ning kaotada artikli 13 kasuliku mõju. Seega on kohane tõlgendada seda mõistet kitsalt ja võtta seisukoht, et „muude kulude“ hulka artikli 14 tähenduses kuuluvad üksnes kulud, mis on otse ja tihedalt seotud asjassepuutuva kohtumenetlusega.

Kolmandaks tuleb märkida, et direktiivi 2004/48 artikkel 14 ei sisalda midagi, mis lubaks järeldada, et liikmesriigid võivad intellektuaalomandi õiguse järgimise tagamisele suunatud menetluse käigus muude kulude või üldiste õiguskulude hüvitamise siduda kaotanud poole poolse rikkumisega.

Selles kontekstis on seega muude kulude, mida kaotanud pool peab direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaselt kandma ja tehnilise nõustamise kulude vahel otsene seos, kuna tema teenused on intellektuaalomandiõiguse kaitseks kohtumenetluse tõhusaks algatamiseks määrava tähtsusega.

(vt punktid 35‑37, 39 ja 40 ning resolutsiooni punkt 2)