ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

14. detsember 2011

Kohtuasi T‑433/10 P

John Allen ja teised

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonikaebus – Ühisettevõttes JET töötavad isikud – Ajutise teenistuja õiguslikust staatusest erineva õigusliku staatuse kohaldamine – Varalise kahju hüvitamine – Hagi esitamise tähtaeg – Hilinemine – Mõistlik tähtaeg

Ese:      Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 13. juuli 2010. aasta määruse peale kohtuasjas F‑103/09: Allen jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) esitatud apellatsioonkaebus, milles taotletakse nimetatud kohtumääruse tühistamist.

Otsus:      Jätta apellatsioonikaebus rahuldamata. Jätta John Alleni ja ülejäänud 109 hageja, kelle nimed on esitatud lisas, kohtukulud nende endi kanda ning mõista nendelt välja komisjoni käesoleva menetluse kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Mõistliku tähtaja järgimine – Mõistliku tähtaja pikkuse määramine – Liidu kohtu pädevus – Piirid

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artikkel 90)

2.      Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Mõistliku tähtaja järgimine – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artikkel 90)

1.      Mõistliku tähtaja järgimist nõutakse kõigil juhtudel, kui seadusandja ei ole tähtaega määranud või on selle sõnaselgelt välistanud. Õigusaktides sätestamata juhtudel mõistliku tähtaja kehtestamise õiguslik alus on õiguskindluse põhimõte, mis takistab institutsioonidel ja füüsilistel või juriidilistel isikutel tegutseda ajalise piiranguta, mis seab ohtu olemasolevate õigussuhete stabiilsuse. Seega, kui puudub asjakohane säte, peab liidu kohus juhtumi asjaolusid arvestades määrama mõistliku tähtaja kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Järelikult, kui personalieeskirjades ei ole tähtaega sätestatud, ei saa seda iseenesest tõlgendada kui võimalust esitada kahju hüvitamise nõue ilma ajalise piiranguta, kuna mõistliku tähtaja üldpõhimõte kehtib kõikidel juhtudel peale nende, kus seadusandja on selle sõnaselgelt välistanud või kehtestanud sõnaselgelt konkreetse tähtaja.

Siinjuures asjaolu, et komisjonile ei ole määratud tähtaega liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamiseks, on tingitud selle menetluse eripärast ega ole seega kahju hüvitamise menetlusele ülekantav.

(vt punktid 26, 31 ja 35)

Viited:

Üldkohus: 6. märts 2001, kohtuasi T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP (EKL 2001, lk II‑813, punktid 51–54); 6. juuli 2004, kohtuasi T‑281/01: Huygens vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punktid 46, 47 ja 49); 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3381, punktid 57 ja 58).

2.      Kui liidu kohtul tuleb määrata kahju hüvitamise taotluse esitamiseks mõistlik tähtaeg, peab ta võtma arvesse juhtumi asjaolud. Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46, mida kohaldatakse analoogia alusel ka Avaliku Teenistuse Kohtule, sätestatud viieaastane aegumistähtaeg võimaldab olemasolevaid huve kaaludes esiteks jätta asjaomasele isikule kahjustava sündmuse toimumisest arvates piisavalt pika ajavahemiku, et hinnata kahju hüvitamise nõude otstarbekust ja esitada asjassepuutuvale institutsioonile oma etteheited, ning teiseks kaitsta liidul eelkõige oma majanduslikke huve seoses nõuetega, mille esitajad ei ole olnud oma käitumises hoolsad.

Seega on Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud tähtaja käesolevas asjas analoogia alusel kohaldamine põhjendatud seetõttu, et kõnealuses asjas ja muudes asjades, kus kohaldatakse sama tähtaega, on tegemist sarnase faktilise olukorraga.

(vt punktid 45 ja 46)