Kohtuasi T‑33/11

Peeters Landbouwmachines BV

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk BIGAB – Absoluutne keeldumispõhjus – Pahausksuse puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b

Kohtuotsuse kokkuvõte

Ühenduse kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused – Taotluse esitaja pahausksus kaubamärgitaotluse esitamise ajal – Hindamiskriteeriumid – Kõigi registreerimistaotluse esitamise ajal asjakohaste teguritega arvestamine

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 52 lõike 1 punkt b)

Taotluse esitaja pahausksust määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 52 lõike 1 punkti b tähenduses tuleb hinnata igakülgselt, arvestades kõiki juhtumi puhul tähtsust omavaid tegureid ja eelkõige:

–      asjaolu, et taotleja teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis kasutab mõni kolmas isik identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist, mida võib segi ajada tähisega, mille registreerimist taotleti;

–      taotleja kavatsust takistada kolmandatel isikutel sellise tähise edasist kasutamist;

–      mil määral on õiguskaitse kolmanda isiku tähisel ja tähisel, mille registreerimist taotletakse.

Samuti võib kavatsus takistada toote turustamist teatud asjaoludel tähendada, et taotleja on pahauskne. Nii on see eelkõige juhul, kui hiljem ilmneb, et taotleja registreeris tähise ühenduse kaubamärgina ilma selle kasutamise kavatsuseta vaid selleks, et takistada kolmandate isikute turulepääsu.

Nii on eespool välja toodud kolm tegurit vaid näited kõigist neist asjaoludest, millega võib arvestada, tuvastamaks kaubamärgi taotleja pahausksust taotluse esitamisel. Seega võib määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel sooritatava igakülgse analüüsi raames samuti arvesse võtta vaidlustatud tähise päritolu ja loomisjärgset kasutamist ning selle tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlemise ärilisi kaalutlusi.

Taotleja pahausksuse tõendamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et taotleja teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis kasutab mõni kolmas isik juba pikka aega identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist, mille võib segi ajada tähisega, mille registreerimist taotleti. Niisiis ei ole välistatud, et kui mitu tootjat kasutab turul identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks identseid või sarnaseid tähiseid, mida võib segi ajada tähisega, mille registreerimist taotleti, on taotlejal sellise tähise registreerimisel õiguspärane eesmärk. Nii võib see olla eelkõige siis, kui registreerimistaotluse esitamise ajal teab taotleja, et kolmandast isikust ettevõtja kasutab registreerimiseks esitatud kaubamärki, tekitades oma klientidele mulje, et ta on selle kaubamärgi all müüdavate toodete ametlik edasimüüja, kuigi ta ei ole selleks luba saanud.

Kaubamärgi taotleja heausksust ei sea kahtluse alla asjaolu, et sellele samale taotlejale kuulub teisi kaubamärke, mille osas ta ei ole ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlemist ette võtnud.

Taotleja pahausksuse olemasolu hindamiseks võib võtta arvesse seda, kui tuntud on tähis selle ühenduse kaubamärgina registreerimise taotluse esitamise ajal, kuna see, kui tuntud tähis on, võib õigustada taotleja huvi tagada oma tähisele ulatuslikum kaitse.

(vt punktid 18–21, 27 ja 28, 30)