ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)
5. november 2013(*)
Dumping – Teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiinast pärit alumiiniumfooliumi import – Armeenia ühinemine WTO‑ga – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 2 lõige 7 – Kooskõla dumpinguvastase lepinguga – ELTL artikkel 277
Kohtuasjas T‑512/09,
Rusal Armenal ZAO, asukoht Jerevan (Armeenia), esindaja: advokaat B. Evtimov,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. P. Hix, keda abistasid advokaadid G. Berrisch ja G. Wolf, hiljem J. P. Hix ja B. Driessen, keda abistas G. Berrisch, ning lõpuks J. P. Hix ja B. Driessen,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: M. França ja C. Clyne,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 925/2009, millega kehtestatakse teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 262, lk 1),
ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse, I. Wiszniewska‑Białecka, M. Prek ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. oktoobri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Rusal Armenal ZAO on Armeenias 2000. aastal asutatud äriühing, kes toodab ja ekspordib alumiiniumtooteid. Armeenia Vabariik ühines 5. veebruaril 2003 Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepinguga (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82).
2 Euroopa Komisjon algatas 28. mail 2008 saabunud kaebuse alusel dumpinguvastase menetluse, mis käsitles teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiinast pärit alumiiniumfooliumi importi. Menetluse algatamise teade avaldati Euroopa Liidu Teatajas 12. juulil 2008 (ELT K 177, lk 13).
3 Hageja vaidlustas 25. juuli ja 1. septembri 2008. aasta kirjadega eelkõige nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), mida on muudetud (edaspidi „algmäärus”) (asendatud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, parandus ELT 2010, L 7, lk 22)), artikli 2 lõike 7 kohaldatavuse käesolevas asjas, võttes esiteks arvesse Armeenia Vabariigi ühinemist WTO‑ga 2003. aastal, teiseks asjaolu, et 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli lõike 1 teise lisasätte kohaldamise tingimused ei ole täidetud ning kolmandaks seda, et Armeenia Vabariigi WTO‑ga ühinemise dokumendid ei näe ette võimalust teha erandeid 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping”) normidest. Lisaks tõi hageja hindade allalöömise või võrdlushindade allalöömise analüüsi raames välja nende toodetega seotud puudusi ning esitas selles küsimuses täiendavat teavet 7. oktoobri 2008. aasta kirjas.
4 Peale selle taotles hageja, et talle antaks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus või kui seda ei anta, koheldaks teda individuaalselt (edaspidi „turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlus”). Sellega seoses edastas komisjon hagejale 19. detsembri 2008. aasta kirjas kaalutlused, mille põhjal ta leidis, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises ja kolmandas taandes (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti c teine ja kolmas taane) viidatud raamatupidamisaruande ja tootmiskuludega seotud kriteeriumid ei olnud täidetud. Hageja kordas 5. jaanuari 2009. aasta kirjas oma etteheiteid selle kohta, et Armeeniale kohaldatakse algmääruse artikli 2 lõiget 7, ning vaidlustas komisjoni hinnangud nende kriteeriumidega seoses, mida komisjon ei pidanud täidetuks. Komisjon vastas 19. jaanuari 2009. aasta kirjaga viimati nimetatud kirjale, esitades eelkõige täiendavaid selgitusi Armeenia kui turumajandusliku riigi staatuse kohta. Hageja esitas komisjonile 13. märtsi 2009. aasta kirjas täiendavat teavet oma turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse kohta.
Ajutine määrus ja vaidlustatud määrus
5 Komisjon võttis 7. aprillil 2009 vastu määruse (EÜ) nr 287/2009, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes (ELT L 94, lk 17; edaspidi „ajutine määrus”). Komisjon edastas 8. aprilli 2009. aasta kirjaga hagejale algmääruse artikli 14 lõike 2 ja artikli 20 lõike 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 14 lõige 2 ja artikli 20 lõige 1) alusel ajutise määruse ja kaalutlused, mis puudutasid hageja suhtes dumpingumarginaali ja kahju arvutamist.
6 Türgi määrati võrdlusriigiks normaalväärtuse kindlaksmääramiseks nendele eksportivatele tootjatele, kellele ei anta turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatust. Üks samasuguse toote Türgi tootja vastas komisjoni saadetud küsimustikule (ajutise määruse põhjendused 10, 12 ja 52).
7 Ajutise määruse põhjenduse 13 kohaselt hõlmas dumpingu ja kahju uurimine ajavahemikku 1. juulist 2007 kuni 30. juunini 2008. Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2005 kuni 30. juunini 2008.
8 Ajutise määruse põhjenduse 19 kohaselt on vaatlusalune toode CN‑koodi ex76 071 119 alla kuuluv Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfoolium paksusega vähemalt 0,008 mm, kuid mitte üle 0,018 mm, aluskihita, pärast valtsimist muul viisil töötlemata, kuni 650 mm laiustes ja rohkem kui 10 kg kaaluvates rullides. Mis puudutab samasugust toodet, siis ajutise määruse põhjendus 20 sätestab, et ühenduse tootmisharu poolt ühenduses toodetud ja müüdud alumiiniumfooliumil, Armeenias, Brasiilias ja Hiinas toodetud ja müüdud alumiiniumfooliumil ning nendest riikidest ühendusse imporditud alumiiniumfooliumil, samuti Türgis toodetud ja müüdud alumiiniumfooliumil on samasugused füüsikalised ja tehnilised põhiomadused ning samasugused peamised kasutusalad.
9 Mis puudutab turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmist, siis komisjon järeldas kõigepealt, et Armeeniat ei saa pidada turumajanduslikuks riigiks, kuna Armeeniat on nimetatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkt a) joonealuses märkuses. Seejärel tõi komisjon välja, et hageja ei vastanud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises ja kolmandas taandes mainitud raamatupidamisaruande ja tootmiskuludega seotud kriteeriumidele. Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hageja 2006. aasta raamatupidamisaruanne sai audiitoritelt eitava arvamuse ning hageja ei esitanud 2007. aasta auditeeritud raamatupidamisaruannet. Teiseks oli Armeenia riigi poolt endist tootmiskohta käitava ettevõtja aktsiate eest makstud hind ligikaudu kolmandik nende nominaalväärtusest ning pealegi sai hageja kinnisasju kasutada tasuta (ajutise määruse põhjendused 24, 25 ja 27‑31).
10 Dumpingumarginaali arvutamise osas tõi komisjon oma 8. aprilli 2009. aasta kirja (vt eespool punkt 5) lisas välja, et hageja vastab individuaalse kohtlemise nõuetele. Lisaks määrati ühendusse imporditud ja küsimustikule vastanud Türgi tootjalt pärit vaatlusaluse toote iga liigi kaalutud keskmiste normaalväärtuste võrdluse alusel hageja vastavate kaalutud keskmiste ekspordihindadega dumpingumarginaaliks 37%. Need asjaolud on välja toodud ajutise määruse põhjendustes 42, 74 ja 77.
11 Kuna komisjon leidis, et kahju, põhjusliku seose ja liidu huvi tingimused olid täidetud, kehtestas see institutsioon ajutise dumpinguvastase tollimaksu kahju kõrvaldamiseks, võttes arvesse mittekahjustavat hinda, mida ühenduse tootmisharu pidi saama. Nii kehtestati hageja toodetud toodetele ajutine dumpinguvastane tollimaks 20% (ajutise määruse põhjendused 91–94, 119–138 ja 164–170).
12 Komisjon edastas 15. juuli 2009. aasta kirjaga hagejale vastavalt algmääruse artikli 20 lõigetele 2–4 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõiked 2–4) lõpliku avalikustamise dokumendi oluliste faktide ja kaalutluste kohta, millel põhineb lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise ettepanek. Komisjon palus hagejal esitada 30. juuliks 2009 oma kommentaarid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.
13 Hageja esitas 22. juuli 2009. aasta kirjas oma märkused lõpliku avalikustamise dokumendi kohta ning tegi ettepaneku võtta endale kohustus algmääruse artikli 8 lõike 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 8 lõige 1) tähenduses.
14 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 24. septembril 2009 vastu määruse (EÜ) nr 925/2009, millega kehtestatakse teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 262, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus”).
15 Mis puudutab hageja turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust, siis nõukogu kinnitas vaidlustatud määruse põhjendustes 18–26 ja 32 ajutise määruse hinnanguid, mis puudutasid Armeenia staatust, kriteeriume, mida komisjon ei pidanud hageja poolt täidetuks, ning Armeeniale individuaalse kohtlemise võimaldamist (vt eespool punktid 9 ja 10). Neil asjaoludel kehtestati hageja suhtes lõplik dumpingumarginaal 33,4% (vaidlustatud määruse punkt 4.4). Peale selle kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse punktides 55 ja 56 ajutises määruses sisalduvaid hinnanguid asjaomase impordi mõju kumulatiivse hinnangu kohta. Lõpuks kinnitas nõukogu samuti ajutises määruses sisalduvaid hinnanguid kahju ja ühenduse huvi kohta ning määras hageja toodete impordi tekitatud kahju kõrvaldamist võimaldavaks tasemeks 13,4%.
16 Neil asjaoludel kehtestas nõukogu vastavalt vaidlustatud määruse artikli 1 lõikele 2 hageja toodete impordile lõpliku dumpinguvastase tollimaksu 13,4%.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. detsembril 2009.
18 Komisjon esitas 25. märtsil 2010 Üldkohtu kantseleisse avalduse käesolevas asjas menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.
19 Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 4. mai 2010. aasta määrusega rahuldati komisjoni avaldus menetlusse astumiseks ning ta esitas oma menetlusse astuja seisukohad 21. juunil 2010. Hageja esitas nende seisukohtade kohta oma märkused 23. augustil 2010.
20 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd teise koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale. Üldkohtu 16. mai 2012. aasta otsusega suunati kohtuasi teisele kojale laiendatud koosseisus.
21 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus avada suulise menetluse.
22 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
23 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
24 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
25 Hageja esitab viis väidet, mis käsitlevad:
– algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiked 1–6) ning dumpinguvastase lepingu artiklite 2.1 ja 2.2 rikkumist;
– algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c rikkumist;
– algmääruse artikli 3 lõike 4 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 4) rikkumist ja põhjenduse puudumist;
– võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja ilmset hindamisviga;
– hea halduse põhimõtte rikkumist.
26 Esimese väite raames, mida tuleb kõigepealt analüüsida, väidab hageja, et algmääruse artikli 2 lõige 7 tuleb tema suhtes tunnistada kohaldamatuks osas, milles see säte oli vaidlustatud määruses õiguslik alus kolmanda turumajandusliku riigi meetodi kohaldamiseks. Nimelt rikub käesolevas asjas algmääruse artikli 2 lõike 7 alusel selle meetodi hageja suhtes kohaldamine dumpinguvastase lepingu artikleid 2.1 ja 2.2 ning algmääruse artikli 2 lõikeid 1–6. Neil asjaoludel tuleb algmääruse artikli 2 lõige 7 käesoleval juhul asjakohases osas tunnistada ELTL artikli 277 alusel hageja suhtes kohaldamatuks ning seetõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistada.
27 Sellega seoses väidab hageja, et dumpinguvastase lepinguga kehtestatud süsteemi kohaselt tuleb normaalväärtus arvutada selle lepingu artiklite 2.1 ja 2.2 kohaselt, välja arvatud kaks erandit. Esimene erand seisneb dumpinguvastase lepingu artikli 2.7 alusel GATT VI artikli lõike 1 teise lisasätte kohaldamises. Teine erand seisneb selles, et kohaldatakse teatud riikide WTO asutamislepinguga ühinemise dokumente, mis sisaldavad sellekohaseid erinorme.
28 Kuna hageja Armeenias asuva ettevõtjana ei kuulu GATT VI artikli lõike 1 teise lisasätte kohaldamisalasse ning erinevalt Hiina Rahvavabariigist ja Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist ei näe Armeenia Vabariigi WTO asutamislepinguga ühinemise dokumendid ette erandeid dumpinguvastase lepingu artiklitest 2.1 ja 2.2, siis alates WTO‑ga ühinemisest on viimati nimetatud sätetega vastuolus hageja ekspordile kolmanda turumajandusliku riigi meetodi kohaldamine algmääruse artikli 2 lõike 7 alusel, põhinegu see siis kas selle sätte punkti a joonealusel märkusel, nagu see on lisatud nõukogu 27. aprilli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 905/98, millega muudetakse [alg]määrust (EÜT L 128, lk 18; ELT eriväljaanne 11/10, lk 111), või artikli 2 lõike 7 ükskõik millisel teisel sättel. Eespool mainitud GATT‑i ja dumpinguvastase lepingu sätted ei jäta ruumi riikliku kaubandusega riikide ja turumajanduslike riikide vahele jäävate „vahepealsete” kategooriate kehtestamiseks, kusjuures Armeenia Vabariik ei ole sellise staatusega kunagi nõustunud. Sellest tuleneb, et institutsioonid ei saa kehtestada normaalväärtust hageja suhtes, kasutades kolmanda turumajandusliku riigi meetodit, nagu seda algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel käesolevas asjas lõppkokkuvõttes kohaldati. Neil asjaoludel väljusid institutsioonid õiguslikest raamidest, mis on kehtestatud dumpinguvastase lepinguga koostoimes esmase õiguse sellise sätte nagu ELTL artikli 216 lõikega 2 ning kohtupraktikaga algmääruse kohaldamise kohta vastavalt dumpinguvastasele lepingule. Seetõttu tuleb algmääruse artikli 2 lõige 7 tunnistada käesolevas asjas kohaldamatuks ning vaidlustatud määrus tuleb tühistada dumpinguvastase lepingu artiklite 2.1 ja 2.2 ning algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 rikkumise tõttu. Selline tegevus ei sea kuidagi ohtu Euroopa Liidu positsiooni WTO läbirääkimistel.
29 Nõukogu toob kõigepealt välja, et Armeenia lisamine algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealusesse märkusesse välistab selle sätte lõigete 1–6 kohaldamise hageja ekspordile. Lisaks ei saa sellist olukorda parandada tõlgendamisega, mis on kooskõlas GATT‑i või dumpinguvastase lepinguga. Siiski tuleb esiteks tunnistada, et kohtupraktika kasutab üksnes tõlgendamise pakutud vahendeid ning teiseks, et algmääruse eesmärk ei olnud rakendada kohustust kohaldada Armeeniast pärit impordi suhtes dumpinguvastase lepingu artikleid 2.1 ja 2.2. Nõukogu lisab, et algmääruse artikli 2 lõige 7 ei võimalda anda turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatust ettevõtjale, kes ei vasta selle sätte punktis c toodud nõuetele.
30 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et igal juhul ei pane ei GATT ega dumpinguvastane leping liidu institutsioonidele kohustust kohelda Armeeniat dumpingut puudutavates uurimistes turumajandusliku riigina. Lisaks on turumajandusele ülemineku protsess järkjärguline ning see võib nõuda pikaajalisi reforme ja kohandusi. Pealegi ei ole Armeenia Vabariik WTO‑ga ühinemisel selles küsimuses läbirääkimisi pidanud ega nõudnud sellist kohtlemist oma taotlustes staatuse muutmise kohta algmääruse kohaldamise raames. Lõpuks toob nõukogu esile kahju, mille võiks liidu positsioonile mitmepoolsete läbirääkimiste raames tekitada võimalus seada WTO eeskirjade alusel kahtluse alla algmääruse artikli 2 lõike 7 õiguspärasus. Selles kontekstis toob nõukogu välja, et on ka teisi WTO liikmeid, kes ei käsita Armeeniat turumajandusena, ning et erinevalt Hiina Rahvavabariigist ja Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist ei pidanud Armeenia Vabariik läbirääkimisi lõpptähtaja üle, pärast mida on teised WTO liikmed kohustatud teda liigitama turumajanduseks.
Sissejuhatavad märkused
31 Nagu hageja oma menetlusdokumentides korduvalt välja toob, tõusetub käesoleva väitega küsimus, kas algmääruse artikli 2 lõige 7 saab käesolevas asjas olla õiguspäraselt alus kolmanda turumajandusliku riigi meetodi kohaldamisel selleks, et arvutada käesolevas dumpinguvastases uurimises arutlusel olevate hageja toodete normaalväärtus.
32 Hageja leiab selles osas, et võttes arvesse normaalväärtuse arvutamist puudutavaid õigusnorme, mis on sätestatud dumpinguvastases lepingus ja GATT‑i normides, millele see leping viitab, tuleb algmääruse artikli 2 lõige 7 tunnistada ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks osas, milles institutsioonid tuginesid sellele käesolevas asjas, et kohaldada kolmanda turumajandusliku riigi meetodit.
33 Selleks et analüüsida hageja poolt selle väite raames esitatud argumentide põhjendatust, tuleb esiteks meelde tuletada, kuidas institutsioonid käesolevas asjas algmääruse artikli 2 lõiget 7 kohaldasid.
34 Sellega seoses nähtub ajutise määruse põhjendustest 22–25 ja vaidlustatud määruse põhjendustest 19 ja 20 ning komisjoni 19. jaanuari 2009. aasta kirja (vt eespool punkt 4) esimesest leheküljest, et institutsioonid tuginesid Armeenia lisamisele algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealuses märkuses toodud riikide loetellu. Seejärel olid institutsioonid arvamusel, et kuna Armeenia Vabariik oli uurimise algatamise kuupäeval pealegi WTO liige, siis oli algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b kohaldatav, mistõttu hageja sai tugineda sama määruse artikli 2 lõigetele 1–6 ainult siis, kui komisjon rahuldas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotluse. Selles osas ilmneb ajutise määruse põhjendustest 27–31 ja 43–52 ning vaidlustatud määruse põhjendustest 21–26 ja 35, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotlus jäeti rahuldamata. Pealegi nähtub samadest põhjendustest, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b viimast lauset kohaldades määrati normaalväärtus lõpuks viidates andmetele, mis on pärit Türgist, mida peeti kolmandaks turumajanduslikuks võrdlusriigiks sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel.
35 Selles kontekstis peab Üldkohus analüüsima, kas ja millistel tingimustel võivad institutsioonid pidada WTO liiget mitteturumajanduslikuks riigiks ning seetõttu kohaldada sellist normaalväärtuse arvutamise meetodit, nagu on kirjeldatud eelmises punktis. Selle analüüsi jaoks on vaja meenutada, kus dumpinguvastane leping liidu õiguskorras paikneb, ning tõlgendada kõnealust lepingut võimaluse osas, mis on lepinguga antud WTO liikmetele lepingu artiklites 2.1 ja 2.2 kehtestatud normidest erandi tegemiseks.
36 Mis puudutab dumpinguvastase lepingu kohta liidu õiguskorras, siis tuleb kõigepealt meelde tuletada, et WTO asutamisleping ja selle lisades sisalduvad lepingud ja memorandumid ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, millest lähtuvalt kontrollib liidu kohus ELTL artikli 263 esimese lõigu alusel ühenduse institutsioonide õigusaktide õiguspärasust. Liidu kohus peab kontrollima asjassepuutuva ühenduse akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel vaid siis, kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt WTO asutamislepingu lisaks olevate lepingute või memorandumite konkreetsetele sätetele. Sellega seoses nähtub algmääruse preambulist ja täpsemalt selle põhjendusest 5, et nimetatud määruse eesmärk on eelkõige võtta ühenduse õigusesse üle dumpinguvastases lepingus sisalduvaid uusi ja üksikasjalikke norme, mille hulgas on eeskätt dumpingumarginaali arvutamist puudutavad normid, eesmärgiga tagada nende normide asjakohane ja läbipaistev kohaldamine. Seega on selge, et ühendus võttis algmääruse vastu selleks, et täita dumpinguvastasest lepingust tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi (vt Euroopa Kohtu 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/00 P: Petrotub ja Republica, EKL 2003, lk I‑79, punktid 53–56 ja seal viidatud kohtupraktika), rakendades nimetatud lepingu artikli 18 lõiget 4 (Üldkohtu 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑19/01: Chiquita Brands jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑315, punkt 160). Määruse artikliga 2 „Dumpingu kindlaksmääramine” soovis ühendus täita erikohustusi, mis sisalduvad dumpinguvastase lepingu artiklis 2, mis samuti käsitleb dumpingu tuvastamist.
37 Hageja väidab sisuliselt, et algmääruse artikli 2 lõige 7 tuleb tunnistada ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks osas, milles institutsioonid tuginesid sellele käesolevas asjas, et kohaldada kolmanda turumajandusliku riigi meetodit, mistõttu on tegemist dumpinguvastase lepingu artiklite 2.1 ja 2.2 rikkumisega. Nimelt arvutatakse normaalväärtus selle meetodi kohaselt andmete põhjal, mis pärinevad kolmandas riigis asuvatelt ettevõtjatelt, isegi kui tegemist on impordiga, mis pärineb selliselt WTO liikmelt nagu Armeenia Vabariik, kes ei vasta GATT VI artikli lõike 1 teises lisasättes kehtestatud kriteeriumidele.
Dumpinguvastase lepingu ja GATT VI artikli lõike 1 teise lisasättega kehtestatud süsteem
38 Mis puudutab dumpinguvastase lepingu tõlgendamist, siis tuleb tõdeda, et need argumendid, mis nõukogu oma kaitseks esitab ja mis puudutavad ühelt poolt seda, et GATT ega dumpinguvastane leping ei tekita erikohustust käsitada Armeeniat turumajandusena, ning teiselt poolt turumajandusele ülemineku protsessi, mis on lisaks kooskõlas komisjoni täiendava analüüsiga tema 19. jaanuari 2009. aasta kirjas (vt eespool punkt 4), tuginevad GATT‑i ja dumpinguvastase lepingu normaalväärtuse arvutamist käsitlevate sätete ekslikule tõlgendamisele.
39 Eelkõige sätestab GATT VI artikli lõige 1 kõigepealt, et „toodetega [alustatakse] kauplemist importijamaa kaubanduses harilikust väärtusest odavamalt, kui ühest riigist teise eksporditud toote hind: a) on madalam eksportivas riigis tarbimiseks mõeldud samasuguse toote võrreldavast hinnast tavapärases kaubandustegevuses või b) sellise riigisisese hinna puudumisel on madalam kui i) mis tahes kolmandasse riiki eksporditava samasuguse toote kõrgeim võrreldav hind tavapärases kaubandustegevuses või ii) toote omahind päritolumaal, millele arvestatakse juurde põhjendatud lisa müügikulude ja kasumi eest”.
40 Sellest sättest nähtub, et normaalväärtuseks tuleb lugeda kas eksportijamaal tarbimiseks ettenähtud samasuguse toote võrreldavat hinda tavapärases kaubandustegevuses või mis tahes kolmandasse riiki eksporditava samasuguse toote võrreldavat kõrgeimat hinda tavapärases kaubandustegevuses või selle toote omahinda päritolumaal, millele arvestatakse juurde põhjendatud lisa müügikulude ja kasumi eest.
41 WTO tasandil rakendatakse neid norme dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2, mis näevad ette üksikasjalikumad normid, mis aga endiselt jäävad GATT VI artiklis ammendavalt loetletud kolme võimaluse raamidesse.
42 Dumpinguvastase lepingu artikli 2.7 kohaselt ei puuduta lepingu artikkel 2 GATT VI artikli lõike 1 teist lisasätet. Viimati nimetatud sätte kohaselt „[t]õdetakse, et impordi korral maalt, millel on täielik või suuresti täielik monopol oma kaubanduse suhtes ja kus kõik hinnad omamaisel turul määrab riik, võib esineda erilisi raskusi hindade võrreldavuse kindlaksmääramisel lõikes 1 märgitud otstarbel ning neil juhtudel võivad importivad lepinguosalised pidada vajalikuks võtta arvesse võimalust, et range võrdlus selle maa omamaiste hindadega ei pruugi olla alati asjakohane”.
43 Vastupidi sellele, mida arvavad institutsioonid, ei ole ühelt poolt dumpinguvastase lepingu artiklites 2.1 ja 2.2 ning teiselt poolt GATT VI artikli lõike 1 teises lisasättes välja toodud kahte äärmust (turumajanduslik riik versus riigi kaubandusmonopol), mille vahepeale jääb terve rida olukordi, mille suhtes dumpinguvastane leping jätab WTO liikmetele vabaduse kehtestada eeskirju, mida nad peavad normaalväärtuse arvutamiseks sobivaks – nagu normaalväärtuse arvutamine kolmandas riigis asuvalt ettevõtjalt pärinevate andmete alusel –, kui asjaomane tootja ei tõenda, et tema puhul toimuvad samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes.
44 Nimelt kehtestavad dumpinguvastase lepingu artiklid 2.1 ja 2.2 normid normaalväärtuse arvutamiseks, ilma et kuidagi oleks ette nähtud, et neid norme tuleb kohaldada siis, kui tegemist on impordiga „turumajanduslikust” riigist. Nagu nõukogu kohtuistungil möönis, ei viidata dumpinguvastases lepingus või GATT VI artiklis mõistele „turumajandus” kui dumpinguvastase lepingu artiklite 2.1 ja 2.2 ning GATT VI artikli kohaldamise tingimusele.
45 Lisaks on pooled ühel nõul selles osas, et Armeenia Vabariigi WTO‑ga ühinemise dokumendid ei kehtesta mingit erandit, mis vabastab WTO liikmed kohustusest kohaldada sellest riigist pärinevate toodete normaalväärtuse arvutamisel dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2 kooskõlas olevaid norme.
46 Nõukogu seisukoht, mille kohaselt Hiina Rahvavabariigi ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi WTO‑ga ühinemise dokumentidesse dumpinguvastase lepingu artiklitest 2.1 ja 2.2 erandite lisamine koos kohaldamise lõpptähtaegadega väljendab üksnes tahet piirata ajaliselt WTO liikmete õigust jätta normaalväärtuse arvutamisel kohaldamata nende artiklitega kooskõlas olevaid norme, ei vasta tegelikkusele.
47 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Hiina Rahvavabariigi WTO‑ga ühinemise protokolli I jao punkt 15 näeb WTO teistele liikmetele sõnaselgelt ette võimaluse jätta kohaldamata dumpinguvastase lepingu artikkel 2, kui asjaomane tootja või asjaomased tootjad ei tõenda, et samasuguse toote valmistamine, tootmine ja müük toimub nende puhul turumajanduse tingimustes. Sama kehtib ka Vietnami Sotsialistliku Vabariigi WTO‑ga ühinemise protokolli I jao punkti 3 kohta, mis selle riigi ühinemisega tegeleva töögrupi aruande punktidele 527 ja 255 viidates kehtestab sama erandi. Tuleb rõhutada, et vastupidi sellele, mida väidavad nõukogu ja komisjon, ei taotlenud need kaks ühinemise kandidaatriiki asjaomaseid erandeid vastutasuks lõpptähtaja kehtestamise eest, pärast mida need erandid tunnistatakse kehtetuks. Nagu nähtub Hiina Rahvavabariigi ühinemisega tegeleva töögrupi aruande punktist 150 ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi ühinemisega tegeleva töögrupi aruande punktist 254, tõstatasid WTO liikmed hindade võrreldavuse küsimuse kandidaatriikides ja nende taotlusel võtsid need kandidaatriigid eespool nimetatud kohustused koos lõpptähtajaga, mil need kohustused aeguvad. Kui dumpinguvastase lepingu artikleid 2.1 ja 2.2 ning GATT VI artikli lõike 1 teist lisasätet tõlgendataks institutsioonide pakutud viisil, ei oleks vastavalt Hiina Rahvavabariigi ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi ühinemise protokollidele ühinevate riikide poolt „kohustuste” vormis loodud eranditel mingit mõtet, kuna olemasolev õiguslik raamistik juba lubaks seda, mis nende eranditega on ette nähtud.
48 Seega tuleb tõdeda, et dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2 kehtestatud normid normaalväärtuse kohta, mis rakendavad GATT VI artikli lõiget 1 (vt eespool punktid 39 ja 40), on kohaldatavad, välja arvatud juhul, kui dumpinguvastases lepingus endas, GATT‑is, nagu GATT VI artikli lõike 1 teine lisasäte, või selle organisatsiooni liikme WTO‑ga ühinemise dokumentides, on nendest normidest ette nähtud erandid.
49 Seetõttu on WTO liikmel, arvestades GATT VI artiklit ja dumpinguvastast lepingut, õigus kohaldada WTO teistelt liikmetelt pärit impordi suhtes normaalväärtuse arvutamise meetodit, mis kaldub kõrvale dumpinguvastase lepingu artiklites 2.1 ja 2.2 ettenähtud meetoditest, ainult sama lepingu artiklile 2.7 ning seega GATT VI artikli lõike 1 teisele lisasättele tuginedes, või olenevalt olukorrast sellekohasele erisättele, mis sisaldub selle liikme WTO‑ga ühinemise dokumentides.
50 Neil asjaoludel ei saa nõustuda institutsioonide seisukohaga, mille kohaselt algmääruse artikli 2 lõige 7 võimaldab neil dumpinguvastast lepingut rikkumata jätta kohaldamata sama lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2 kooskõlas olevaid normaalväärtuse arvutamise norme isegi siis, kui GATT VI artikli lõike 1 teist lisasätet ei kohaldata ning kui eksportijamaa WTO‑ga ühinemise dokumendid sellist võimalust ette ei näe. Eeltoodud analüüsist nähtub samuti, et institutsioonide argument, mille kohaselt GATT ega dumpinguvastane leping ei tekita erikohustust käsitada Armeeniat turumajandusena, on asjakohatu, kuna nendest lepingutest tulenev kohustus tähendab, et sellise teise WTO liikme suhtes nagu on Armeenia Vabariik tuleb kohaldada dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2 kooskõlas olevaid norme, välja arvatud eespool punktides 48 ja 49 välja toodud olukorras. Sellega seoses tuleb märkida, et need artiklid sisaldavad teatava hulga selgeid, täpseid ja üksikasjalikke norme, mis kehtestavad samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise eeskirjad (vt eespool punkt 36), ilma et neile normidele seataks tingimusi, mis jätab nende kohaldamise WTO liikmete otsustada. Pealegi on võimalus teha nendest normidest erand, tuginedes GATT VI artikli lõike 1 teisele lisasättele, millele dumpingvastase lepingu artikkel 2.7 viitab, täpselt piiritletud. Täpsemalt kuulub selle sätte kohaldamisalasse „maa[…], millel on täielik või suuresti täielik monopol oma kaubanduse suhtes ja kus kõik hinnad omamaisel turul määrab riik”. Seega on nimetatud õigusnorm selle sättega silmas peetud olukordade piiritlemisel selge, mistõttu komisjonil ja nõukogul on võimalik hinnata, kas WTO liige vastab seal toodud kirjeldusele, ning ka liidu kohtul on võimalus seda hinnangut kontrollida ja teha sellest vajaduse korral järeldused vastavalt eespool punktis 36 toodud kohtupraktikale.
51 Mis puudutab nõukogu väidet, mille ta esitas dumpinguvastase lepingu tõlgendamise põhjendamiseks ja mille kohaselt Ameerika Ühendriigid ja Kanada pidasid Armeeniat mitteturumajanduslikuks riigiks isegi pärast tema ühinemist WTO‑ga, siis piisab, kui märkida, et nõukogu ei seadnud kahtluse alla hageja üksikasjalikke vastuväiteid, mida põhistavad viited nende kahe riigi asjakohastele õigusaktidele, mistõttu see institutsioon ei ole oma väite sisulist õigsust igal juhul tõendanud.
Algmäärusega kehtestatud normid ja kohaldamine käesolevas asjas
52 Sellises kontekstis, nagu on välja toodud eespool punktidest 39–50, kui liidu seadusandja on võtnud „mitteturumajanduslike” riikide kohta sätteid, mida kohaldatakse WTO liikmele, kes on selliste riikide loetelus, nagu on ära toodud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealuses märkuses, on see hõlmatud GATT VI artikli lõike 1 teise lisasättega ning seega peab hindama, kas WTO liige täidab vaatlusaluses sättes esitatud tingimusi.
53 Lisaks tuleb meelde tuletada, et mitteturumajanduslike riikide loetelu kehtestamine nähti ette nõukogu 1. augusti 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1681/79, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 459/68 kaitse kohta dumpinguhindade või ekspordipreemiate või subsiidiumide rakendamise eest riikides, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 196, lk 1), artikliga 1. Määruse nr 1681/79 põhjenduse 6 kohaselt on selle loetelu kehtestamise puhul tegemist kuni siiani nõukogu 5. aprilli 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 459/68 kaitse kohta dumpinguhindade või ekspordipreemiate või subsiidiumide rakendamise eest riikides, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 93, lk 1) artikli 3 lõikele 6 vastava praktika kodifitseerimisega. Viimati nimetatud sättes aga oli sisuliselt ära toodud mitteturumajanduslike riikide määratlus, mis anti GATT VI artikli lõike 1 teise lisasättega (vt määruse nr 459/68 alusel sellekohase praktika kohta nõukogu 15. mai 1979. aasta määrus (EMÜ) nr 955/79, millega kehtestatakse Rumeeniast pärit teatavat liiki herbitsiidi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT L 121, lk 5), põhjendus 6).
54 Nõukogu on pidevalt järginud seadusandlikku praktikat kehtestada mitteturumajanduslike riikide loetelu viitega riikide loetelule, mis on lisatud määrustele riikliku kaubandusega maadest pärit impordi ühiste eeskirjade kohta, millest annab tunnistust nõukogu 20. detsembri 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 3017/79 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 339, lk 1), artikli 2 lõige 5, nõukogu 23. juuli 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 2176/84 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 201, lk 1), artikli 2 lõige 5, nõukogu 11. juuli 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2423/88 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 209, lk 1), artikli 2 lõige 5, nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 3283/94 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 349, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 559), artikli 2 lõige 7 ning algmääruse artikli 2 lõige 7 esialgses redaktsioonis.
55 Komisjoni 12. detsembri 1997. aasta teatise (KOM (97)677(lõplik)) nõukogule ja Euroopa Parlamendile punktide 4 ja 5 kohaselt viisid need samad kaalutlused, mis on seotud plaanimajanduse hindade usaldusväärsusega, algmääruse artikli 2 lõikega 7 analoogiliste sätete vastuvõtmiseni ühenduse poolt ning GATT VI artikli lõike 1 teise lisasätte vastuvõtmiseni.
56 Seega kuigi asjaolu, et kehtestatakse loetelu mitteturumajanduslikest riikidest, kelle suhtes arvutatakse normaalväärtus teiste meetodite kohaselt kui need, mis on kehtestatud dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2, ei riku iseenesest viimati nimetatud lepingut, peab vahepeal WTO‑ga ühinenud riigi sellesse loetelusse jätmine põhinema nõuetekohastel kaalutlustel, mis tõendavad, et ta vastab GATT VI artikli lõike 1 teises lisasättes toodud kriteeriumidele.
57 Käesolevas asjas ei püüta siiski ei vaidlustatud määruse ega nõukogu argumentidega väita, et Armeenia vastab GATT VI artikli lõike 1 teises lisasättes toodud kriteeriumidele.
58 Nagu eespool punktis 34 on välja toodud, põhjendasid institutsioonid algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a ette nähtud kolmanda turumajandusliku riigi meetodi kohaldamist hageja suhtes täpsemalt ainult viitega asjaolule, et Armeeniat mainitakse selle sätte joonealuses märkuses, mida lõpuks kohaldati algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b viimase lause alusel pärast seda, kui hageja taotlus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmise kohta rahuldamata jäeti. Pealegi nähtub komisjoni 19. jaanuari 2009. aasta kirjast (vt eespool punkt 4), et see institutsioon leidis, et algmääruse artikli 2 lõike 7 kohaldamine oli käesoleval juhul kooskõlas dumpinguvastase lepinguga, kuna ühelt poolt nimetatud lepingu artiklid 2.1 ja 2.2 ning teiselt poolt GATT VI artikli lõike 1 teine lisasäte toovad välja kaks äärmust, mille vahepeale võis jääda erinevaid võimalikke olukordi nagu see, kui on tegemist WTO liikmega, kes ei vasta viimati nimetatud sätte tingimustele, kuid keda võib pidada mitteturumajanduslikuks riigiks. Argument, mille kohaselt Armeenia on üleminekumajandus, mis jääb turumajanduse ja sellise riigimonopoli vahele, mida on kirjeldatud GATT VI artikli lõike 1 teises lisasättes, tugineb aga eeldusele, et Armeenia ei täida selle sätte kohaldamise tingimusi.
59 Seega tuleb tõdeda, et pärast seda, kui Armeenia Vabariik ühines WTO‑ga, ei ole selle riigi lisamine algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealuses märkuses toodud loetelusse enam kooskõlas normide süsteemiga, mis on kehtestatud dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2 ning GATT VI artikli lõike 1 teise lisasättega, kuna selle lisamise tagajärjel seatakse algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 kohaldamise tingimuseks sellise taotluse eelnev rahuldamine, mille asjaomane ettevõtja on esitanud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse saamiseks, ning juhul, kui see taotlus jäetakse rahuldamata, toob see kaasa kolmanda turumajandusliku riigi meetodi kohaldamise.
60 Kui puuduvad asjaolud, mis põhjendavad seda, et Armeenia vastab GATT VI artikli lõike 1 teise lisasättega kehtestatud kriteeriumidele, ja võttes arvesse seda, et vastavalt komisjoni poolt haldusmenetluses antud hinnangutele ei täida Armeenia selle sätte tingimusi (vt eespool punkt 58), siis viide Armeeniale algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealuses märkuses ei ole kehtiv alus käesolevas asjas kolmanda turumajandusliku riigi meetodi kohaldamiseks algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide a ja b alusel ning see tuleb selles osas tunnistada ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks, nagu väidab hageja. Seega ei ole institutsioonidel õigust seada algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 kohaldamise tingimuseks seda, kas eelnevalt on rahuldatud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse saamise taotlus, mille hageja pidi nende väitel selleks algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel esitama, ega kohaldada pärast selle taotluse rahuldamata jätmist kolmanda turumajandusliku riigi meetodit.
61 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kuna vaidlusaluses määruses tugineti sellele, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealuses märkuses viidati Armeeniale, ning määruses kohaldati kolmanda turumajandusliku riigi meetodit pärast sellise turumajanduse tingimustes tegutseva staatuse taotluse rahuldamata jätmist, mille hageja esitas algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel, rakendas vaidlustatud määrus normaalväärtuse arvutamise meetodit, mis on vastuolus dumpinguvastase lepingu artiklite 2.1 ja 2.2 ning GATT VI artikli lõike 1 teise lisasättega, rikkudes samuti algmääruse artikli 2 lõikeid 1–6.
62 Seega tuleb tõdeda, et esimene väide on põhjendatud ning vaidlustatud määrus tuleb tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi hagi põhjendamiseks esitatud väiteid.
Kohtukulud
63 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
64 Komisjoni kohtukulud tuleb vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 4 jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 925/2009, millega kehtestatakse teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks Rusal Armenal ZAO‑d puudutavas osas.
2. Mõista Rusal Armenali kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Forwood | Dehousse | Wiszniewska-Białecka |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. novembril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad