ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
10. september 2015(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, milleks on käekott – Varasem disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjus – Eristatavus – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑525/13,
H&M Hennes & Mauritz BV & Co. KG, asukoht Hamburg (Saksamaa), esindajad: advokaadid H. Hartwig ja A. von Mühlendahl,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Folliard-Monguiral,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus
Yves Saint Laurent SAS, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindaja: advokaat N. Decker,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kolmanda apellatsioonikoja 8. juuli 2013. aasta otsuse (asi R 207/2012‑3) peale, mis käsitleb H&M Hennes & Mauritz BV & Co. KG ja Yves Saint Laurent SAS vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud F. Dehousse ja A. M. Collins (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 30. septembril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 20. jaanuaril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud ühtlustamisameti vastust,
arvestades 24. jaanuaril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 135a alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Yves Saint Laurent SAS esitas 30. oktoobril 2006 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) vastavalt nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) ühenduse disainilahenduse (edaspidi „vaidlusalune disainilahendus”) registreerimise taotluse.
2 Vaidlusalune disainilahendus on kavandatud „käekottide” jaoks, mis kuulub 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud kujul) klassi 03‒01, ja on kuues vaates kujutatud järgmiselt:
3 Vaidlusalune disainilahendus registreeriti numbri 613294‑0001 all ja avaldati 28. novembri 2006. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr°135/2006.
4 Hageja H&M Hennes & Mauritz BV & Co. KG esitas 3. aprillil 2009 ühtlustamisametile määruse nr 6/2002 artiklite 4–9 ja artikli 25 lõike 1 punktide c–f või teise võimalusena punkti g alusel vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse. Kehtetuks tunnistamise taotluses piirdus hageja väitega, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub eristatavus nimetatud määruse artikli 6 tähenduses.
5 Hageja viitas kehtetuks tunnistamise taotluses vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse väidetava puudumise tõendamiseks varasemale disainilahendusele, mis on alljärgnev:
6 Tühistamisosakond jättis kehtetuks tunnistamise taotluse 4. novembri 2011. aasta otsusega rahuldamata.
7 Hageja esitas 25. jaanuaril 2012 määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
8 Ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 8. juuli 2013. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti kaebus rahuldamata. Olles asunud seisukohale, et hageja esitatud dokumendid tõendasid, et varasema disainilahenduse esemeks olev käekott on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, hindas apellatsioonikoda vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust. Ta määras kindlaks, et selle disainilahenduse asjatundlikuks kasutajaks on asjatundlik naine, kes võimaliku kasutajana tunneb huvi käekottide vastu. Apellatsioonikoda leidis, et käsitletaval kahel disainilahendusel on ühiseid tunnusjooni, ennekõike nende siluett ja sangad, mis kujutavad endast neetidega tugevdatud rõngasüsteemi abil koti külge kinnitatud rihmu, kuid neist toodetest jäävas üldmuljes mängisid otsustavat rolli vormi, struktuuri ja pinnatöötluse erinevused. Seetõttu asus apellatsioonikoda seisukohale, et kuigi tooted loonud autorite vabadusaste oli kõrge, ei kaalu see käesoleval juhul asjatundliku kasutaja seisukohast üles olulisi vormi, struktuuri ja pinnatöötluse erinevusi, mis neid kahte kotti eristavad.
Poolte nõuded
9 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks;
– mõista kulud, k.a apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja menetlusse astujalt.
10 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
11 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– lükata hagiavalduse lisa A.6 vastuvõetamatuse tõttu tagasi;
– jätta hagi rahuldamata;
– jätta vaidlustatud otsus jõusse;
– tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtivaks;
– mõista kohtukulud, sealhulgas menetlusse astuja poolt ühtlustamisameti menetluses kantud kulud, välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
12 Hageja põhjendab hagi sisuliselt üheainsa väitega, milles ta viitab määruse nr 6/2002 artikli 6 rikkumisele ja mis koosneb kahest väiteosast. Esimeses osas väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on ekslikult ja piisavalt põhjendamata järeldatud, et autori kõrge vabadusaste ei mõjuta mingil moel järeldust, et kõnealustest disainilahendustest jääb asjatundlikule kasutajale erinev üldmulje. Teises väiteosas toob ta esile, et kuigi vaidlustatud otsuses tunnustatakse küll autori kõrget vabadusastet, on selles ekslikult järeldatud, et kõnealuste disainilahenduste erinevused on piisavalt suured, et neist jääks erinev üldmulje.
13 Hageja heidab oma ainsa väite esimeses osas ette, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Üldkohus peab vajalikuks uurida seda etteheidet eraldi, enne sisuliste argumentide käsitlemist.
14 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja ei nõustu hageja argumentidega.
Argument põhjenduse ebapiisavuse kohta
15 Tuleb meenutada, et määruse nr 6/2002 artikli 62 kohaselt peavad ühtlustamisameti otsused olema põhjendatud. Kõnealusel põhjendamiskohustusel on sama ulatus kui ELTL artiklis 296 sätestatud kohustusel, mille kohaselt peab põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma akti vastuvõtja arutluskäik. Nimetatud kohustusel on kaks eesmärki: esiteks peab olema huvitatud isikutel oma õiguste kaitsmiseks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja teiseks peab olema liidu kohtul võimalik kontrollida otsuse õiguspärasust. Siiski ei pea apellatsioonikoda esitama selgitust, mis järgiks ammendavalt ning üksikasjalikult menetluse poolte iga arutluskäiku. Põhjendus võib seega olla kaudne tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks apellatsioonikoja otsus tehti, ning pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks (vt kohtuotsus 25.4.2013, Bell & Ross vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – KIN (Käekella karp), T‑80/10, EU:T:2013:214, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Samuti tuleb meenutada, et otsuse põhjendamise kohustus kujutab endast vorminõuet, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis on seotud vaidlusaluse akti sisulise seaduslikkusega. Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjenduste formaalselt väljendamist, millele see otsus tugineb. Kui neis põhjendustes on tehtud vigu, siis mõjutavad need otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka valede põhjenduste korral (vt kohtuotsus Käekella karp, punkt 15 eespool, EU:T:2013:214, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Käesoleval juhul ilmneb vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda asus seisukohale, et kõnealuste disainilahenduste erinevused olid sedavõrd märkimisväärsed, et autori vabadusaste ei saanud mõjutada järeldust, et neist jääb erinev üldmulje. Kõigepealt tuvastas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 42, et „kuigi [kõnealusel] kahel kotimudelil on ühiseid tunnusjooni, erinevad nad siiski eelnevalt [punktides 30–34] esitatud põhjustel kottide vormi, struktuuri ja pinnatöötluse poolest, mis asjatundliku kasutaja seisukohast on üldmulje puhul määrav”. Seejärel meenutas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 44, et autori vabadusaste on tegur, millega peab vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõikele 2 disainilahenduse eristatavuse hindamisel arvestama ja see tugevdab või pehmendab seda, kuidas kasutaja disainilahendust tajub. Lõpuks, olles möönnud sama otsuse punktis 45, et autori vabadusaste on kõrge selliste moetoodete puhul nagu käekotid, märkis apellatsioonikoda, et „see seisukoht ei saa – vastupidi sellele, mida [hageja] tundub väitvat – automaatselt kaasa tuua seda, et [vaidlusaluse] käekoti [disainilahendusest] jääks samasugune üldmulje nagu varasema [disainilahenduse] esemeks olevast käekotist”. Apellatsioonikoda täpsustas, et „[t]egelikult lähtutakse [määruse nr 6/2002] artikli 6 lõike 1 kohast üldmuljet hinnates vastava ala asjatundjast”, mistõttu „käesoleval juhul ei mõjuta kõnealune kõrge vabadusaste asjatundliku kasutaja seisukohast mingil moel neid erinevusi käekottide vormis, struktuuris ja pinnatöötluses, mis neid kahte kotti eristavad” ja „[k]käesoleval juhul ei ole seega autori kõrge vabaduseaste millegi poolest vastuolus [...] järeldusega, et need kaks käekotti jätavad erineva üldmulje”.
18 Sellest tuleneb vastupidi hageja väidetele, et apellatsioonikoda tõi piisavalt selgelt ja üheselt mõistetavalt välja põhjused, miks ta asus käesoleval juhul seisukohale, et autori kõrge vabadusaste ei mõjuta mingil moel järeldust, et kõnealustest disainilahendustest jääb asjatundlikule kasutajale erinev üldmulje. Seega tuleb põhjenduse ebapiisavust puudutav argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Põhjendatus
19 Üldkohus on seisukohal, et ainsa väite mõlemaid osi, mis puudutavad apellatsioonikoja väidetavaid eksimusi määruse nr 6/2002 artikli 6 kohaldamisel, tuleb käesoleval juhul hinnata koos.
20 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse ühenduse registreeritud disainilahendus eristatavaks, kui sellest vastava ala asjatundjast kasutajale jäänud üldmulje erineb kõigist neist disainilahendustest jäänud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või – kui nõutakse prioriteeti – enne prioriteedikuupäeva. Sama määruse artikli 6 lõige 2 täpsustab, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
21 Määruse nr 6/2002 põhjendusest 14 ilmneb, et disainilahenduse eristatavuse kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta toote laadi, millele disainilahendust kohaldatakse või milles see sisaldub, ning eelkõige tööstusharu, kuhu see kuulub, ja disainilahenduse loonud autori vabadusastet. Käesoleval juhul kujutavad nii vaidlusalune disainilahendus kui ka varasem disainilahendus endast käekotti.
22 Lisaks ilmneb nii määruse nr 6/2002artikli 6 lõike 1 punktist b kui ka väljakujunenud kohtupraktikast, et disainilahenduse eristatavuse hindamine sõltub sellest, millise üldmulje see jätab asjatundlikule kasutajale (vt kohtuotsus 25.10.2013, Merlin jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dusyma (Mängud), T‑231/10, EU:T:2013:560, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Käesoleval juhul määratles apellatsioonikoda mõiste „asjatundlik kasutaja”, millest lähtudes vaidlusalust disainilahendust tuleb hinnata, kui asjatundliku naise, kes võimaliku kasutajana tunneb huvi käekottide vastu.
24 Asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse astme suhtes olgu meenutatud, nagu apellatsioonikoda märkis, et kohtupraktika kohaselt võib mõistest „asjatundlik kasutaja” aru saada nii, et selliselt nimetatakse mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastava valdkonna ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega (kohtuotsus 20.10.2011, PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EKL, EU:C:2011:679, punkt 53).
25 Kohtupraktikast tuleneb veel, et kuigi asjatundlik kasutaja ei ole samasugune, nagu piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija, kes tajub disainilahendust tervikuna ega uuri selle eri detaile, ei ole ta ka ekspert või kutseala asjatundja, kes oleks võimeline üksikasjalikult tähele panema minimaalseid erinevusi, mis võivad vastandatud disainilahenduste puhul esineda. Niisiis viitab määratlus „asjatundja” sellele, et olemata disainer või tehnika asjatundja, tunneb kasutaja asjaomase valdkonna erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste detailide kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu pöörab ta neid tooteid kasutades asjaomastele disainilahendustele suhteliselt suurt tähelepanu (kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, punkt 24 eespool, EU:C:2011:679, punkt 59).
26 Apellatsioonikoda leidis, et käesoleval juhul ei ole asjatundlik kasutaja keskmine käekottide ostja ega eriliselt tähelepanelik asjatundja, vaid nende vahepealne isik, kes on nende toodetega tuttav vastavalt sellele tähelepanelikkuse astmele, mida on kirjeldatud eespool punktides 24 ja 25 viidatud kohtupraktikas.
27 Hageja ei ole vaidlustanud apellatsioonikoja järeldusi asjatundliku kasutaja mõiste ega tähelepanelikkuse astme osas.
28 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võetakse disainilahenduse autori vabadusastme määratlemisel arvesse eelkõige piiranguid, mille seavad omadused, mis on tingitud toote või selle osa tehnilisest otstarbest, või selle toote suhtes kehtivaid õiguslikke nõudeid. Nimetatud piirangud toovad kaasa selle, et teatud omadused muutuvad tavapäraseks ja on asjaomase toote jaoks kasutatavate paljude disainilahenduste puhul ühised (kohtuotsused 9.9.2011, Kwang Yang Motor vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Honda Giken Kogyo (Sisepõlemismootor), T‑11/08, EU:T:2011:447, punkt 32, ja Käekella karp, punkt 15 eespool, EU:T:2013:214, punkt 112).
29 Seega, mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem mõjutavad asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused. Seevastu, mida piiratum on autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamisel, seda enam mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet. Niisiis, kui autorile jääb disainilahenduse väljatöötamisel suur vabadus, kinnitab see järeldust, et ajatundjast kasutajale jääb ühesugune üldmulje sellistest võrreldavatest disainilahendustest, millel puuduvad arvestatavad erinevused (kohtuotsused Sisepõlemismootor, punkt 28 eespool, EU:T:2011:447, punkt 33, ja Käekella karp, punkt 15 eespool, EU:T:2013:214, punkt 113).
30 Apellatsioonikoda leidis käesoleval juhul õigesti, et moetoodete puhul on autori vabadusaste kõrge. Pealegi ei ole hageja seda hinnangut vaidlustanud. Hageja on siiski sisuliselt väljendanud seisukohta, et apellatsioonikoda eksis seoses „autori vabadusastmega”, kuna see oleks pidanud olema vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise lahutamatu osa, ja et apellatsioonikoda on selle analüüsi etapid segi ajanud. Niisiis väidab hageja, et apellatsioonikoda eksis oma lähenemises, mis seisnes selles, et esiteks võrdles ta mõlemat asjaomast disainilahendust, et välja selgitada, kas neist jääb asjatundlikule kasutajale ühesugune üldmulje, ja teise etapina hindas ta autori vabadusastet puudutavat argumenti. Lisaks ei olevat kõnealuste disainilahenduste erinevused piisavalt suured, et jätta asjatundlikule kasutajale erinev üldmulje.
31 Esiteks olgu märgitud, et hageja pakutud „kaheosalist hindamist” ei näe ette ei kohaldatavad õigusnormid ega kohtupraktika.
32 Nimelt on määruse nr 6/2002 artikli 6 – mis käsitleb eristatavuse hindamist – lõikes 1 ette nähtud vastandatud disainilahenduste üldmulje kriteerium ja lõikes 2 on sätestatud, et seejuures tuleb arvesse võtta autori vabadusastet (vt punkti 20 eespool). Neist sätetest ja eelkõige määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktist b tuleneb, et ühenduse disainilahenduse eristatavuse hindamine toimub sisuliselt neljast etapist koosneva analüüsi käigus. Selle hindamise käigus määratakse kindlaks esiteks nende toodete tööstusharu, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud; teiseks, lähtudes nende toodete otstarbest, määratakse kindlaks nende asjatundlik kasutaja ja asjatundlikku kasutajat silmas pidades määratakse kindlaks see, mil määral on ta kursis asjaomaste toodete varasemate kunstiliste lahendustega, ning tema tähelepanelikkuse aste, võrreldes asjaomaseid disainilahendusi nii otseselt kui võimalik; kolmandaks määratakse kindlaks disainilahenduse väljatöötamise käigus autoril olnud vabadusaste, ja neljandaks kõnealuste disainilahenduste võrdlemise tulemus, pidades silmas asjaomast tööstussektorit, autori vabadusastet ja seda, milline üldmulje jääb asjatundlikule kasutajale vaidlusalusest disainilahendusest ja kõigist varasematest disainilahendustest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud (vt selle kohta kohtuotsus 7.11.2013, Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (Hüppav kaslane), T‑666/11, EU:T:2013:584, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Nagu ilmneb kohtupraktikast ja eespool punktis 29 märgitust ning hageja enda väidetust, on autori vabadusaste tegur, mis võib „tugevdada” (või vastupidi pehmendada) igast disainilahendusest jääva üldmulje suhtes tehtavat järeldust. Hageja poolt kohtupraktika alusel pakutud väidetavast hindamisskeemist ega ka hageja poolt hagiavalduse punktis 29 viidatud Bundesgerichtshofi (kõrgeim üldkohus Saksamaal) kohtuotsusest ei tulene, et autori vabadusaste hindamine kujutaks endast kõigi asjaomaste disainilahenduste üldmulje võrdlemisele eelnevat ja abstraktset etappi.
34 Samuti tuleb tervikuna tagasi lükata argumendid, mis on esitatud hagiavalduse punktis 33 ja mis on seotud vaidlustatud otsuse punktiga 44. Need argumendid põhinevad osaliselt viidatud punkti vääral tõlgendamisel ja on igal juhul põhjendamata. Apellatsioonikoda sedastas nimetatud punktis järgmist:
„Autori vabadusastme kohta meenutab apellatsioonikoda, et see on tegur mida [määruse nr 6/2002] artikli 6 lõike 2 kohaselt peab eristatavuse hindamisel arvesse võtma. [...] Sellegipoolest ei esine iseenesest ega automaatselt „vastastikkust”. [Hageja] viidatud kohtuotsuses (Sisepõlemismootor, punkt 28 eespool, EU:T:2011:447) kinnitas Üldkohus, et kui autorile jääb disainilahenduse väljatöötamisel palju vabadust, kinnitab see järeldust, et ajatundjast kasutajale jääb ühesugune üldmulje sellistest võrreldavatest disainilahendustest, millel puuduvad arvestatavad erinevused […]. Vabadusastmest üksi ei tulene seega eristatavuse hindamise tulemust. See hindamine peab nimelt põhinema üldmuljel nagu on sätestatud [määruse nr 6/2002] artikli 6 lõikes 1. Niisiis, kuigi vastab tõele, et vabadusastet peab arvesse võtma, peab eristatavuse hindamise lähtekoht olema igal juhul asjatundlikule kasutajale jääv mulje. Teiste sõnadega peab autori vabadusaste olema otsuse aluseks – selles mõttes nagu kinnitas Üldkohus, seda „tugevdama” või pehmendama – ja see peab olema tuletatud asjatundlikule kasutajale jäävast muljest. Autori vabadusaste ei ole seega, vastupidi sellele, mida tundub arvavat [hageja], eristatavuse hindamise lähtekoht, vaid nagu sätestab [määruse nr 6/2002] artikli 6 lõige 2, üks tegur, mida peab „arvesse võtma”, kui hinnatakse asjatundlikule kasutajale jäävat muljet.”
35 Apellatsioonikoda ei rikkunud õigusnormi, kui asus seisukohale, et autori vabadusaste ei ole ainus tegur, millega disainilahenduse eristatavuse hindamisel arvestada, vaid hoopis ühte teguritest, millest selle hindamisel tuleb lähtuda. Niisiis leidis apellatsioonikoda õigesti, et kõnealune tegur kujutab endast asjaolu, mis võib pehmendada vaidlusalusele disainilahendusele antavat hinnangut, pigem kui et seda võiks pidada iseseisvaks teguriks, mis määrab kindlaks kuivõrd erinevad peavad kaks disainilahendust olema, et üht neist saaks pidada eristatavaks.
36 Teiseks tuleb märkida seoses vaidlusaluse disainilahenduse ja varasema disainilahenduse jäetavate üldmuljete võrdlemisega, et apellatsioonikoda tõi vaidlustatud otsuse punktis 30 esile, et need erinevad kolme omaduse poolest, mis mõjutavad märkimisväärselt nende välimusest jäävat üldmuljet, see tähendab käekottide vormi, struktuuri ja pinnatöötluse poolest.
37 Kõigepealt asus apellatsioonikoda seisukohale, et vaidlusaluse disainilahenduse kuju on vormilt märgatavalt ristkülikukujuline, kuna seda iseloomustavad kolm sirgjoont, mis märgistavad selle külgi ja põhja, mis jätab mulje suhteliselt nurgelisest esemest. Seevastu varasema disainilahenduse kuju iseloomustavad apellatsioonikoja arvates kõverad küljed ja põhi, mis jätavad selle siluetist ümara mulje. Seejärel märkis apellatsioonikoda, et vaidlusalune disainilahendus on kujutatud nii, nagu see oleks tehtud ainult ühest nahatükist, ilma seda läbi lõikamata või silmnähtavate õmblusteta, välja arvatud lühikesed õmblused välisnurkades. Apellatsioonikoda toob esile, et seevastu varasema disainilahenduse keskse osa küljed on õmblustega jagatud kolme ossa, st kumer ülemine osa, mida piirab volang ja kaks ühesuurust alumist osa, mille vahel on vertikaalne õmblus. Lõpuks märgib apellatsioonikoda, et vaidlusaluse disainilahenduse pinnatöötlus on täiesti sile, välja arvatud kaks õmblusserva välisnurkades. Seevastu varasema disainilahenduse pind on apellatsioonikoja sõnul kaetud pealeõmmeldud reljeefsete kaunistustega, sh volditud äärega volang koti ülemises osas, vertikaalne õmblus, mis jagab koti kaheks ja voldid koti alaosas. Apellatsioonikoda järeldas kõigi kolme asjaomase teguri osas, et käsitletavate disainilahenduste erinevused on märkimisväärsed ja seega mõjutavad nad tugevalt neist kottidest asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet. Vaidlusalusest disainilahendusest jääb mulje, et see kujutab endast kotimudelit, mida iseloomustavad selle enda kuju põhijooned ja vormiline lihtsus, samas kui varasem disainilahendus jätab rohkem kunstipärase koti mulje, mida iseloomustavad kaared ja mille pind on kaunistatud ehismotiividega.
38 Kõnealuste disainilahenduste ühiste tunnusjoonte – st nende siluett ja sangad, mis kujutavad endast neetidega tugevdatud rõngasüsteemi abil koti külge kinnitatud rihmu – osas leidis apellatsioonikoda, et neist ei piisa, et asjatundlikule kasutajale jääks neist kottidest ühesugune üldmulje. Ta märkis nimelt, et viis kuidas nende kahe koti puhul on kasutatud rõngaid, on väga erinev, kuna need on väga silmatorkavad ja vaidlusaluse disainilahenduse puhul lasevad valgust läbi, mis ei ole nii varasema disainilahenduse puhul, ning asjatundlik kasutaja märkab sellist üksikasja.
39 Selles osas tuleb meenutada, et üldmulje hindamisel peab lähtuma asjatundlikule kasutajale disainilahendusest jäävast üldmuljest, kui ka viisist, kuidas toodet vaidlusaluses disainilahenduses on kujutatud (vt kohtuotsus 21.11.2013, El Hogar Perfecto del Siglo XXI vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wenf International Advisers (Korgitser), T‑337/12, EKL, EU:T:2013:601, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul tuleb märkida, et vastandatud disainilahenduste rihmad ja sangad viitavad selgelt erinevale kujutamisele, kuna vaidlusaluse disainilahenduse puhul on tegemist kotiga, mida kantakse üksnes käes, samas kui varasem disainilahendus kujutab endast kotti, mida kantakse õlal.
40 Seoses sellega ning eeltoodud kaalutulustest lähtudes tuleb tõdeda, et kõnealuste disainilahenduste erinevused on suured ja nende sarnasused on neist jäävas üldmuljes väheolulised. Seega tuleb nõustuda apellatsioonikoja hinnanguga, et vaidlusalusest disainilahendusest jääb asjatundlikule kasutajale varasemast disainilahendusest erinev üldmulje.
41 Hageja väited ei ole suutnud eeltoodud hinnangut kahtluse alla seada.
42 Hageja väidab oma esimeses argumendis, mille kohaselt ei viidud kõnealuste kottide kontekstuaalset analüüsi läbi, et apellatsioonikoda ei hinnanud kõnealuste disainilahenduste sarnasusi ega toonud välja nende vahelisi erinevusi ega analüüsinud, kas need erinevused või sarnasused on minimaalsed, tavalised või suured, tehes järeldusi neist jääva üldmulje kohta silmas pidades autori kõrget vabadusastet. Vastavalt eespool punktides 36–38 toodud kaalutlustele, mis kirjeldasid apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuse punktides 30–42 läbi viidud analüüsi üksteisele järgnevaid etappe, tuleb see argument tagasi lükata, kuna see ei tugine faktilistel asjaoludel.
43 Teises argumendis toob hageja välja, et kõnealuste disainilahenduste erinevused, olgugi et need ei ole ebaolulised, ei ole piisavalt märgatavad, et asjatundlikule kasutajale jääks neist erinev üldmulje. Hageja väitel ei ole vaidlustatud otsuses seda asjaolu käsitletud ning see ei vasta kohtupraktikas määratletud tingimustele.
44 Tuleb märkida, et isegi kui oletada, et see argument on vastuvõetav, ei ole see mingil moel põhjendatud. Esiteks tuleneb vaidlustatud otsuse punktidest 37–42, et apellatsioonikoda uuris tähelepanelikult asjaomaste disainilahenduste ühiseid elemente enne, kui ta otsustas, et nende erinevused mõjutavad neist jäävat üldmuljet, ning sellist järeldust kinnitab Üldkohus (vt punkti 40 eespool). Teiseks, nagu ilmnes eespool punktis 42, kohaldas apellatsioonikoda käesoleval juhul nõuetekohaselt kohtupraktikas väljatöötatud kriteeriume.
45 Seega tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsust hageja kolmanda argumendi vastuvõetavuse kohta ning menetlusse astuja kolmanda ja neljanda nõude ning hagiavalduse lisa vastuvõetavuse kohta, mille viimati nimetatu kahtluse alla seadis.
Kohtukulud
46 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
47 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
48 Lisaks on menetlusse astuja nõudnud ühtlustamisameti haldusmenetlusega seoses kantud kulude väljamõistmist hagejalt. Selles osas tuleb meenutada, et kodukorra artikli 190 lõike 2 alusel käsitatakse seoses apellatsioonikoja menetlusega kantud poolte vältimatuid kulusid hüvitatavate kuludena. See ei kehti aga vastulausete osakonna menetluses kantud kulude kohta. Seega tuleb menetlusse astuja nõue mõista hagejalt, kui kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja ühtlustamisameti haldusmenetlusega seoses kantud kulud rahuldada ainult apellatsioonikoja menetluses kantud vältimatute kulude osas (vt kohtuotsus Käekella karp, punkt 15 eespool, EU:T:2013:214, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika).
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud, sealhulgas Yves Saint Laurent SAS‑i poolt Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikoja menetluses kantud kulud, välja H&M Hennes & Mauritz BV & Co. KG‑lt
Frimodt Nielsen | Dehousse | Collins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. septembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad