20. septembril 2013 esitatud hagi – Stichting Sona ja Nao versus komisjon

(kohtuasi T-505/13)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Hagejad: Stichting Sona (Curaçao, endised Hollandi Antillid) ja Nao NV (Curaçao) (esindajad: advokaadid R. Martens, K. Beirnaert ja A. van Vaerenbergh)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 28. juuni 2013. aasta otsus, millest hagejad said teada alles 2013. aasta juuli lõpus ning mille kohaselt Stichting SONAʼt ei nimetatud asutuseks, millele on tehtud ülesandeks ühtse programmdokumendi rakendamine Hollandi Antillidel 10. Euroopa Arengufondi alusel;

tühistada Euroopa Komisjoni otsus teha selle programmdokumendi rakendamine ülesandeks International Management Groupʼile („IMG”).

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

Esimese väite kohaselt on rikutud süütuse presumptsiooni kaitseõigusi, isikuandmete kaitset ja juurdluste konfidentsiaalsust, mida tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 8 ja 48, EIÕK artiklite 6 ja 8 ning ELTL artikli 16 kohaselt kaitsta.

Hagejad väidavad, et kostja saatis Madalmaade valitsusele dokumente, mis puudutasid Euroopa Pettusevastases Ametis (OLAF) pooleliolevat menetlust ja mis ei sisaldanud küll (lõplikku) raportit, kuid hagejaid oli sõnaselgelt nimetatud ja milles komisjon märgib või jätab selgelt mulje, et hagejad on seotud rikkumistega 9. Euroopa Arengufondi projekti haldamise raames ning milles komisjon selle väite põhjal otsustab, et 10. Euroopa Arengufondi haldamist seoses projektidega endistel Hollandi Antillidel ei saa hagejatele ülesandeks teha. OLAF ei ole aga hagejaid iial „menetlusaluste isikutena” nimetanud, mistõttu hagejad üldse ei teadnudki, et nad oleksid end „menetlusaluste isikutena” kaitsma pidanud. Seega puudus neil igasugune võimalus end kaitsta, kuna nad ei tea tänaseni, milliste väidetavalt nende vastu esitatud konkreetsete süüdistuste vastu nad oleksid pidanud ennast kaitsma.

Teise väite kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitset, kuna hagejates tekitati põhjendatud ootus, et neile tehakse ülesandeks 10. Euroopa Arengufondi rakendamine endiselt Hollandi Antillidel.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon jätab hagejad kõrvale üksnes seetõttu, et OLAFʼi menetluses on jutt „esialgsetest märkustest”, mis viitavad „võimalikele probleemidele”.

Neljandaks väidavad hagejad, et rikutud on õigust olla ära kuulatud.

Viienda väite kohaselt on rikutud läbipaistvuse põhimõtet, nagu see on sätestatud määruse (EÜ) nr 215/2008¹ artiklis 14, ning põhjendamiskohustust.

Kuuendaks väidavad hagejad, et rikutud on määruse (EÜ) nr 2304/2002² artiklit 18 ja 10. Euroopa Arengufondi ühtset programmdokumenti.

Seitsmenda väite kohaselt on rikutud määruse (EÜ) nr 215/2008 artikli 29 rikkumist, kuna täidetud ei ole need tingimused, mis võimaldaksid anda rahastamise läbiviimise ühise haldamise raames IMGʼle. Seega on ka teine vaidlustatud otsus õigusvastane.

____________

¹ Nõukogu 18. veebruari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 215/2008, mis käsitleb 10. Euroopa Arengufondi suhtes kohaldatavat finantsmäärust (ELT L 78, lk 1).

² Komisjoni 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2304/2002, millega rakendatakse nõukogu otsus 2001/822/EÜ ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise kohta Euroopa Ühendusega (ülemeremaade ja territooriumide assotsieerimise otsus) (EÜT L 348, lk 82; ELT eriväljaanne 11/45, lk 44).