15. aprillil 2013 esitatud hagi – Eni versus komisjon

(Kohtuasi T-211/13)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Eni SpA (Rooma, Itaalia) (esindajad: advokaadid: G. M. Roberti ja I. Perego)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tunnistada hagi vastuvõetavaks;

tühistada vaidlustatud aktid;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud juhtumiga AT. 40032-BR/ESBR seonduva komisjoni 26. veebruari 2013. aasta otsuse K (2013)1200 lõplik peale, millega taasavatakse karistav menetlus, ning samuti 26. veebruari 2013. aasta etteheiteteatise K (2013) 1199 lõplik (ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta) peale.

Oma hagi põhjendamiseks viitab hageja pädevuse puudumisele, kuivõrd komisjonil ei olnud õigust taasavada karistav menetlus selleks, et muuta juhtumiga BR-ESBR seonduvalt 2006. aastal tehtud otsust, ning võtta samaaegselt vastu uus karistav otsus, millega määratakse uuesti trahvi suurendamine korduvuse tõttu.

ENI väidab, et lisaks sellele, et Üldkohus tühistas 13. juuli 2011. aasta otsuses kohtuasjas T-39/07 2006. aasta otsuse BR-ESBR asjaomases osas, tuvastades korduvuses seisneva raskendava asjaolu ebakorrektse hindamise komisjoni poolt, kasutas ta tegelikult oma enda täielikku pädevust ELTL artikli 261 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 tähenduses, määrates kindlaks uue trahvisumma ning asendades komisjoni hinnangu enda omaga. Lisaks eespool nimetatud sätete rikkumisele on vaidlustatud aktid lisaks vastuolus ELTL artikliga 266, E[L lepingu] artikli 13 kohase pädevuse andmise ja institutsionaalse tasakaalu põhimõttega, õiglase kohtumenetluse aluspõhimõtetega, mis on ette nähtud EIÕK artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, ja ne bis in idem põhimõttega, mis on ette nähtud EIÕK artiklis 7.

ENI väidab lisaks, et vastupidi komisjoni väidetele ei tuvastanud Üldkohus lihtsa vormivea olemasolu seoses sellega, kuidas komisjon kohaldas 2006. aasta otsuses BR-ESBR korduvust, seetõttu on komisjoni initsiatiivi aluseks täiesti väär õiguslik ja faktiline eeldus ning see on ka seetõttu vastuolus EIÕK artikliga 7.