ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
29. märts 2011(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmine – Karistusmakse – Tasumise nõue – Vaidlusaluse õigusakti kehtetuks tunnistamine
Kohtuasjas T‑33/09,
Portugali Vabariik, esindajad: L. Inez Fernandes ja J. A. de Oliveira,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Konstantinidis, P. Guerra e Andrade ja P. Costa de Oliveira,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 25. novembri 2008. aasta otsus K(2008) 7419 (lõplik), mis käsitleb karistusmaksete nõuet, mis tuleb tasuda Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2008. aasta otsuse kohtuasjas C‑70/06: komisjon vs. Portugal (EKL 2008, lk I‑1) täitmiseks,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president J. Azizi, kohtunikud E. Cremona ja S. Frimodt Nielsen (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. oktoobri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 EÜ asutamislepingu artikli 225 lõike 1 esimene lõik sätestab:
„Esimese astme kohus on pädev arutama ja lahendama esimese astmena artiklites 230, 232, 235, 236 ja 238 osutatud hagisid või menetlusi, välja arvatud need, mis on määratud kohtukolleegiumile või kuuluvad põhikirja järgi Euroopa Kohtu pädevusse. Põhikiri võib ette näha, et esimese astme kohtul on pädevus muud liiki hagide või menetluste puhul.”
2 EÜ asutamislepingu artikkel 226 sätestab:
„Kui komisjon on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud käesolevast lepingust tulenevat kohustust, esitab ta selle kohta oma põhjendatud arvamuse, olles andnud asjassepuutuvale riigile võimaluse esitada oma seisukoht.
Kui asjassepuutuv riik ei järgi esitatud arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul, võib komisjon anda asja Euroopa Liidu Kohtusse.”
3 EÜ asutamislepingu artikkel 228 sätestab:
„1. Kui Euroopa Kohus leiab, et liikmesriik ei ole täitnud käesolevast lepingust tulenevat kohustust, siis nõutakse sellelt riigilt Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist.
2. Kui komisjon on arvamusel, et asjassepuutuv liikmesriik ei ole võtnud niisuguseid meetmeid, esitab ta pärast seda, kui on andnud sellele riigile võimaluse esitada oma seisukohad, põhjendatud arvamuse, milles täpsustatakse, missugustes punktides asjassepuutuv liikmesriik ei ole täitnud Euroopa Kohtu otsust.
Kui asjassepuutuv liikmesriik ei võta vajalikke meetmeid Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks komisjoni seatud tähtaja jooksul, võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse. Seejuures näitab ta ära põhisumma või trahvi suuruse, mida ta asjaolusid arvestades peab sobivaks lasta asjassepuutuval liikmesriigil maksta.
Kui Euroopa Kohus leiab, et asjassepuutuv liikmesriik ei ole tema otsust täitnud, võib ta sellele määrata põhisumma või trahvi.
[...]”.
4 EÜ asutamislepingu artikli 274 esimene lõik sätestab:
„Komisjon täidab eelarvet […] kooskõlas artikli 279 alusel kehtestatud määruste sätetega […]”.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
5 Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2004. aasta otsusega kohtuasjas C‑275/03: komisjon vs. Portugal (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, edaspidi „2004. aasta kohtuotsus”) on sedastatud ja otsustatud:
„Kuna Portugali Vabariik jättis kehtetuks tunnistamata 21. novembri 1967. aasta dekreetseaduse nr 48 051, millega seatakse kahjutasu maksmine isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest, siis on Portugali Vabariik rikkunud nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne‑ ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246) artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 lõike 1 punktist c tulenevaid kohustusi.”
6 Kuna Euroopa Ühenduste Komisjon leidis, et Portugali Vabariik ei ole täitnud seda kohtuotsust, siis otsustas komisjon esitada EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 2 alusel Euroopa Kohtu otsusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu uuesti liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi Euroopa Kohtusse.
7 Portugali 31. detsembri 2007. aasta seadus nr 67/2007, millega kehtestatakse riigi ja teiste avalik-õiguslike isikute lepinguvälise tsiviilvastutuse kord (Lei nº 67/2007, Aprova o Regime de Responsabilidade Civil Extracontractual do Estado e Demais Entidades Públicas; Diário da República, 1. seeria, 31.12.2007, nr 251), millega kehtestati riigi ja teiste avalik-õiguslike isikute lepinguvälise tsiviilvastutuse kord sellise seadusandliku, kohtu‑ ja haldusvõimu ülesannete täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mida ei käsitle eriseadused. Nimetatud seadus reguleerib veel avaliku võimu kandjate, riigiametnike ja avalike teenistujate tsiviilvastutust haldus‑ või kohtuvõimu ülesannete täitmisel nende tegevusega või tegevusetusega tekitatud kahju eest ja selle seadusega hõlmatud üksuste muude töötajate tsiviilvastutust, ilma et see piiraks eriseaduste kohaldamist. Seaduse nr 67/2007 artikliga 5 tunnistati kehtetuks dekreetseadus nr 48 051. Seadus nr 67/2007 jõustus 30. jaanuaril 2008.
8 Euroopa Kohus sedastas 10. jaanuari 2008. aasta otsuses C‑70/06: komisjon vs. Portugal (EKL 2008, lk I‑1; edaspidi „2008. aasta kohtuotsus”):
„16. Euroopa Kohus otsustas [2004. aasta] kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1, et kuna Portugali Vabariik ei ole kehtetuks tunnistanud dekreetseadust nr 48 051, siis on ta rikkunud direktiivi 89/665 artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 lõike 1 punktist c tulenevaid kohustusi.
17. Käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames on selleks, et kontrollida, kas Portugali Vabariik võttis meetmed selle otsuse täitmiseks, oluline kindlaks teha, kas dekreetseadus nr 48 051 on kehtetuks tunnistatud.
18. Selles suhtes tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kuupäev, mis tuleb aluseks võtta, et hinnata, kas on tegemist kohustuste rikkumisega EÜ asutamislepingu artikli 228 tähenduses, nimetatud sätte alusel antud põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppemise kuupäev (12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑304/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2005, lk I‑6263, punkt 30; 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑119/04: komisjon vs. Itaalia, EKL 2006, lk I‑6885, punkt 27, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑503/04: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I‑6153, punkt 19).
19. Käesoleval juhul ei ole vaidlust küsimuses, et kuupäeval, mil lõppes Portugalile 13. juulil 2005. aastal saadetud põhjendatud arvamuses antud tähtaeg, ei olnud Portugali Vabariik dekreetseadust nr 48 051 kehtetuks tunnistanud.
20. Eeltoodust lähtudes tuleb järeldada, et kuna Portugali Vabariik ei võtnud vajalikke meetmeid, mis sobivad eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Portugal täitmiseks, siis on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artikli 228 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
[…]
23. Samuti ei saa nõustuda Portugali Vabariigi argumendiga, et riigi vastutus kahjude eest, mille on põhjustanud riigi ametnike või esindajate toimingud, on juba ette nähtud teistes siseriikliku õiguse sätetes. Nagu Euroopa Kohus [2004. aasta] kohtuotsuse punktis 33 tegelikult juba otsustas, ei ole sellel asjaolul mõju kohustuste rikkumisele, mis seisnes selles, et siseriiklikus õiguses kehtis edasi dekreetseadus nr 48 051. Selliste sätete olemasolu ei saa seega tagada asjaomase kohtuotsuse täitmist.
24. Järelikult tuleb sedastada, et jättes kehtetuks tunnistamata dekreetseaduse nr 48 051, millega seatakse kahjutasu maksmine isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest, ei ole Portugali Vabariik võtnud vajalikke meetmeid [2004. aasta] kohtuotsuse komisjon vs. Portugal täitmiseks ja on seega rikkunud EÜ artikli 228 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
[…]
30. Kui Euroopa Kohus leiab, et Portugali Vabariik ei ole täitnud [2004. aasta] kohtuotsust komisjon vs. Portugal, võib Euroopa Kohus EÜ artikli 228 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt määrata sellele liikmesriigile põhisumma või karistusmakse.
31. Selles suhtes tuleb märkida, et Euroopa Kohus peab konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes igas asjas kaaluma, milliseid rahalisi karistusi tuleb antud juhul määrata (eespool viidatud 12. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 86, ja 14. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑177/04: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2006, lk I‑2461, punkt 58).
32. Käesoleval juhul […] teeb komisjon Euroopa Kohtule ettepaneku määrata Portugali Vabariigile karistusmakse.
[…]
36. Käesoleval juhul tuleb sedastada, et Euroopa Kohtus 5. juulil 2007 toimunud kohtuistungil kinnitas Portugali Vabariigi esindaja, et dekreetseadus nr 48 051 oli sellel kuupäeval veel jõus.
[…]
54. Võttes arvesse kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb Portugali Vabariigilt komisjoni „Euroopa Ühenduse omavahendite” kontole kandmiseks välja mõista karistusmakse summas 19 392 eurot iga [2004. aasta] kohtuotsuse täieliku ja tervikliku täitmise tagamiseks vajalike meetmete rakendamisega hilinetud päeva eest alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni [2004. aasta] kohtuotsuse täieliku täitmiseni.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Kuna Portugali Vabariik ei ole kehtetuks tunnistanud 21. novembri 1967. aasta dekreetseadust nr 48 051, millega seatakse kahjutasu maksmine isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest, ei ole Portugali Vabariik võtnud vajalikke meetmeid [2004. aasta] kohtuotsuse täitmiseks ja on seega rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 228 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
2. Mõista Portugali Vabariigilt Euroopa Ühenduste Komisjoni „Euroopa Ühenduse omavahendite” kontole kandmiseks välja karistusmakse summas 19 392 eurot iga [2004. aasta] kohtuotsuse täieliku ja tervikliku täitmise tagamiseks vajalike meetmete rakendamisega hilinetud päeva eest, alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni [2004. aasta kohtuotsuse] täieliku täitmiseni.”
9 Portugali Vabariigi ja komisjoni esindajad kohtusid 28. jaanuari 2008. aasta koosolekul, kus arutati seaduse nr 67/2007 mõju. Portugali ametiasutuste esindajad väitsid, et seaduse nr 67/2007, millega tunnistati kehtetuks dekreetseadus nr 48 051, vastuvõtmise ja avaldamisega on Portugali Vabariik võtnud kõik vajalikud meetmed 2004. aasta kohtuotsuse täitmiseks. Portugali Vabariigi esindajad märkisid veel, et Portugal kavatseb esitada Euroopa Kohtusse hagi komisjoni kõigi nende otsuste peale, millega nõutakse sisse Euroopa Kohtu määratud karistusmakse alusel võlgnetavad summad. Portugali esindajad leidsid ka, et Portugali Vabariik peab äärmisel juhul tasuma ainult need summad, mida ta väidetavalt peab maksma kohtuotsuse kuulutamisest 10. jaanuaril 2008 kuni seaduse nr 67/2007 jõustumiseni 30. jaanuaril 2008 kulgenud ajavahemiku eest.
10 Komisjon omakorda kaitses seisukohta, et sisuliselt ei sisalda seadus nr 67/2007 2004. aasta kohtuotsuse nõuetekohaseks ja täielikuks täitmiseks vajalikke rakendusmeetmeid.
11 Portugali Vabariigi algatusel peeti seejärel veel kaks koosolekut eesmärgiga leida komisjoniga tekkinud vaidluses kohtuväline lahendus.
12 Portugali ametivõimud edastasid 25. aprilli 2008. aasta kirjaga komisjonile seaduse nr 67/2007 muutmiseks koostatud seaduse nr 210/2008 eelnõu.
13 Seaduseelnõu seletuskirjas õigustas Portugali valitsus seaduse nr 67/2007 muutmist vajadusega viia uus avaliku võimu kandjate lepinguvälise vastutuse kord kooskõlla komisjoni tõlgendusega ja korraga, mis on sätestatud nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivis 89/665, riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246) ja nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivis 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 76, lk 14; ELT eriväljaanne 06/01, lk 315).
14 Siseturu ja teenuste peadirektoraadi peadirektor saatis 15. juulil 2008 Portugali ametivõimudele kirja, milles ta märkis esiteks, et ta jagab seisukohta, et Portugal ei ole veel võtnud vajalikke meetmeid 2004. aasta kohtuotsuse täitmiseks ja nõudis teiseks 2 753 664 euro suuruse summa maksmist, mis vastab 10. jaanuarist 2008 kuni 2008. aasta kohtuotsuse täitmiseni 31. maini 2008. aastal kestnud ajavahemiku eest võlgnetavatele karistusmaksetele.
15 Portugali Vabariik edastas 23. juuli 2008. aasta kirjaga komisjonile koopia 17. juuli 2008. aasta seadusest nr 31/2008, millega muudetakse esimest korda seadust nr 67/2007 (Lei n° 31/2008, Procede à primeira alteração à Lei; Diário da República 1. seeria, 17.7.2008, nr 137). See seadus jõustus 18. juulil 2008.
16 Portugali ametivõimud vastasid komisjoni maksenõudele 4. augusti 2008. aasta kirjaga. Nad kordasid oma seisukohta, et seaduse nr 67/2007 avaldamise ja jõustamisega on nad võtnud kõik 2004. aasta kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Nad teatasid, et nad on samas nõus seadust nr 67/2007 muutma ja vastu võtma seaduse nr 31/2008, et vältida kohtuvaidluse jätkumist ja ületada erimeelsused, mis neil on komisjoniga tekkinud seaduse nr 67/2007 tõlgendamise küsimuses. Veel märkisid Portugali ametivõimud, et seaduse nr 31/2008 artikkel 2 näeb ette selle seaduse tagasiulatuva kohaldamise alates 30. jaanuarist 2008. Järelikult on Portugali õiguskord alates 30. jaanuarist 2008 kooskõlas 2004. aasta kohtuotsusega. Portugali ametivõimud taotlesid sellega sisuliselt karistusmakse suuruse ülevaatamist, võttes võrdluskuupäevaks 30. jaanuari 2008.
17 Portugali ametivõimud teatasid 22. augusti 2008. aasta kirjaga komisjonile, et nad teevad „komisjoni omavahendite kontole nr 636003” 2 753 664 euro suuruse ülekande, täpsustades sealjuures, et see ülekanne on tingimuslik ega väljenda Portugali Vabariigi nõustumust maksta iga päeva eest karistusmakseid või taganemist oma õigusest vaidlustada selle summa sissenõutavus asjakohaseid õiguskaitsevahendeid kasutades.
18 Üldkohtu kantseleisse 15. septembril 2008 saabunud hagiavalduses palus Portugali Vabariik 15. juuli 2008. aasta kirja tühistamist; see hagi registreeriti numbri all T‑378/08.
19 Üldkohtu kodukorra artikli 114 kohaselt esitas komisjon eraldi dokumendina 3. detsembril 2008 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite. Komisjon tõi sisuliselt esile, et 15. juuli 2008. aasta kirja puhul ei ole tegu vaidlustatava aktiga, kuna see ei kujuta endast komisjoni lõplikku otsust.
20 Üldkohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2009 saabunud kirjaga teatas Portugali Vabariik kodukorra artikli 99 alusel, et ta loobub hagist.
21 Üldkohtu kolmanda koja esimehe 5. märtsi 2009. aasta määrusega kustutati kohtuasi T‑378/08 registrist.
22 Komisjoni 25 novembri 2008. aasta otsuses K(2008) 7419 (lõplik) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mis tehti Portugali Vabariigile teatavaks peasekretariaadi 26. novembri 2008. aasta kirjaga, väljendas komisjon sisuliselt seisukohta, et Portugali ametivõimud täitsid 2004. aasta kohtuotsuse seadusega nr 31/2008, ning seevastu ei saa komisjoni arvates sama kohtuotsuse nõuetekohaseks täitmiseks pidada seadust nr 67/2007, mis Portugali ametivõimud selle kohtuotsuse täitmiseks vastu võtsid, ja kuna seadus nr 31/2008 jõustus 18. juulil 2008, siis tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise kuupäevaks määrata 18. juuli 2008. Sellega kinnitas komisjon siseturu ja teenuste peadirektoraadi 15. juuli 2008. aasta kirjas esitatud karistusmakse tasumise nõuet. Komisjon nõudis veel 911 424 euro suuruse lisasumma maksmist 1. juunist kuni 17 juulini 2008 kestnud ajavahemiku eest.
Poolte nõuded
23 Portugali Vabariik palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see puudutab 29. jaanuarile 2008 järgnevat aega;
– mõista komisjonilt välja kõik kohtukulud või juhul, kui Üldkohus piirdub karistusmakse summa vähendamisega, siis jätta kummagi poole kulud nende endi kanda.
24 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta Portugali Vabariigi nõuded rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
Poolte argumendid
25 Esiteks toob Portugali Vabariik sisuliselt esile, et Euroopa Kohus otsustas sõnaselgelt, et liikmesriigi kohustuse rikkumine seisneb dekreetseaduse nr 48 051 kehtetuks tunnistamata jätmises ja seega peab Portugali Vabariik 2004. aasta kohtuotsuse täitmiseks tunnistama kehtetuks nimetatud dekreetseaduse.
26 Niisiis on Portugali Vabariik 2004. aasta kohtuotsuse täitnud, sest ta võttis vastu seaduse nr 67/2007, millega tunnistati dekreetseadus nr 48 051 kehtetuks ja kehtestati uus riigi lepinguvälise tsiviilvastutuse kord.
27 Lisaks leiab Portugali Vabariik, et komisjon eksis seda seadust tõlgendades.
28 Selles osas väidab ta peaasjalikult, et Euroopa Kohus leidis oma 2004. aasta kohtuotsuse punktis 31, et kuna dekreetseaduses nr 48 051 sätestatud tingimused seavad riigi tsiviilvastutuse sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest, siis on Portugali Vabariik rikkunud ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi. Seevastu on ühenduse direktiividega kooskõlas selline süü eeldamisel põhinev vastutuse kord nagu kehtestati seadusega nr 67/2007 ja eelkõige selle artikliga 7 ning artikli 10 lõigetega 2 ja 3. Miski 2004. aasta kohtuotsuses esitatust ei võimalda järeldada, et nõukogu 26. juuli 1971. aasta direktiivi 71/305/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT L 185, lk 5), ja nõukogu 21. detsembri 1976. aasta direktiivi 77/62/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT 1977, L 13, lk 1), kohaldamisalasse kuuluvate riigihangete raames on riigivastutuse olemus puhtalt objektiivne, st ei eelda süü olemasolu.
29 Portugali Vabariik väidab, et 2004. aasta kohtuotsuse täitmisel võib ta seega vabalt kindlaks määrata direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 1 punktis c ette nähtud korra kohaldamise tingimused, eeldusel, et see kord vabastab kahju kandnud isiku tõendite esitamisest hankija toime pandud rikkumise kohta.
30 Portugali arvates ei saa omavahel segi ajada rikkumise olemasolu ja nõuet selle kohta tõendeid esitada.
31 Portugali Vabariigi arvates asjaolu, et uus kord näeb ette ümberlükatava eelduse, ei sea ohtu selle korra kooskõla direktiiviga 89/665, kuna piisab sellest, et üksikisik osundab teatud õigusvastasele käitumisele ja tõendab seda, ilma et tal oleks vaja tõendada süü olemasolu, samas kui riik peab asjaomasel juhul tõendama vastupidist.
32 Portugali Vabariik märgib veel, et seaduse nr 67/2007 artikli 10 lõikes 2 esitatud viide ettevaatamatusele ei ole oluline, kuna kahjustatud isik on igal juhul vabastatud süü tõendamisest ja selle viite ainus eesmärk ja mõju on takistada seda, et seatakse kahtluse alla õigusvastase, kahju tekitanud toimingu teinud ametnike või riigiesindajate solidaarne vastutus. Teiste sõnadega, riigiesindaja vastu ei pöörata regressinõuet mitte tema ettevaatamatuse korral, vaid ainult hooletuse või tahtluse korral. Selline eristamine, mis puudutab ainult riigiasutuse ja tema teenistujate vahelisi suhteid, ei oma kahju kannatanud isiku suhtes tähtsust.
33 Portugali Vabariigi arvates on seaduse nr 67/2007 artikli 7 lõigetes 3 ja 4 esitatud teenistuskohustuste rikkumist puudutavate sätete eesmärk pealegi üksikisikute kaitsmine olukordades, kus neil ei ole võimalik täpselt tuvastada õigusvastase, kahju tekitanud toimingu eest vastutavat riigiesindajat või ametnikku. Sellistel juhtudel eeldatakse toimingu õigusvastasust. Üksikisik on samuti vabastatud tõendite esitamisest selle toimingu õigusvastasuse kohta, mis seega tähendab objektiivset vastutust.
34 Lisaks väidab Portugali Vabariik sisuliselt, et kuna ta ei piirdunud ainult dekreetseaduse nr 48 051 kehtetuks tunnistamisega, vaid kehtestas uue riigi lepinguvälise tsiviilvastutuse korra, siis ei ole varasema korra ja seadusega nr 67/2007 sätestatud kordade vahel järjepidevust, ning järelikult ei ole ka ühenduse õiguse rikkumine järjepidev.
35 Portugali Vabariik märgib veel, et seaduse nr 67/2007 muudatuse, mis viidi sisse seadusega nr 31/2008, ainus eesmärk on kaotada komisjoni tõlgendusest tekkinud erinevus ja vältida erinevate tõlgendamiste jätkumist.
36 Portugali Vabariik leiab, et kuna Euroopa Kohtu otsus puudutab seaduse nr 67/2007 kooskõla ühenduse õigusega, siis peab komisjon selleks, et vaidlustada Euroopa Kohtus kõnealuse seadusega kehtestatud uue õiguskorra vastavust liidu õigusega, esitama uue liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi.
37 Teise võimalusena toob Portugali Vabariik esile, et seaduse nr 31/2008 tagasiulatuv mõju – kui lähtuda eeldusest, et Portugali õiguse viib kooskõlla ühenduse õigusega nimetatud seadus ja mitte seadus nr 67/2007 – toob kaasa selle et liikmesriigi kohustuste rikkumise kuupäevana tuleb käsitleda 30. jaanuari 2008 ning mitte kõnealuse seaduse avaldamise kuupäeva, nagu tegi ekslikult komisjon.
38 Portugali Vabariik palub seetõttu tühistada vaidlustatud otsus, sest komisjon on rikkunud õigusnorme.
39 Portugali Vabariigi esimese etteheite kohta märgib komisjon kõigepealt, et kohtuvaidluse eseme määras komisjon kindlaks asjaomasele liikmesriigile saadetud märgukirjas.
40 Niisiis ei ole komisjoni arvates Portugali Vabariigi vastu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses vaidluse ese mitte selle liikmesriigi tegevus vaid tema tegevusetus. Kõnealune tegevusetus tuleneb asjaolust, et direktiiv 89/665 eeldab teatud tulemuse saavutamist – kahju hüvitamist isikutele, kes on kandnud kahju riigihangetealase ühenduse õiguse või seda üle võtva siseriikliku õiguse mis tahes rikkumiste tõttu – ja komisjoni arvates ei piisa selle eesmärgi saavutamiseks dekreetseaduse nr 48 051 kehtetuks tunnistamisest.
41 Komisjon leiab, et seetõttu ei tule dekreetseadus nr 48 051 mitte lihtsalt kehtetuks tunnistada, vaid seda tuleb teha kogu ühenduse direktiiviga vastuolus oleva õiguskorraga. Komisjoni arvates väljendas Euroopa Kohus seda selgesti 2004. ja 2008. aasta kohtuotsustes, kus ta sedastas, et kuna dekreetseadus nr 48 051 seab kahjutasu maksmise isikutele sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest nimetatud seaduses sätestatud viisil, siis on Portugali Vabariik rikkunud ühenduse õigust. Komisjon toob veel esile, et 2008. aasta kohtuotsuses asus Euroopa Kohus seisukohale, et kuna Portugali Vabariik ei ole tunnistanud kehtetuks liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse põhjustanud korda, siis ei ole Portugal täinud 2004. aasta kohtuotsust.
42 Komisjoni arvates ei ole kahtlust küsimuses, et 2004. aasta kohtuotsus ei tähenda seda, et lihtsalt dekreetseaduse nr 48 051 kehtetuks tunnistamisega on Portugali Vabariik oma õiguse viinud kooskõlla direktiivi 89/665 artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 lõike 1 punktist c tulenevate kohustustega.
43 Lisaks märgib komisjon, et tema tõlgendab Portugali õigust nii, et seadusega nr 67/2007 ei viidud seda kooskõlla ühenduse õigusega olenemata sellest, et komisjon on oma dokumentides möönnud, et tegu on varasemalt kehtinud korrast erineva õiguskorraga. Komisjoni arvates täitis Portugali Vabariik 2004. aasta kohtuotsuse tegelikult alles seaduse nr 31/2008 vastuvõtmisega.
44 Selles osas asub komisjon sisuliselt seisukohale, et direktiiv 89/665 näeb ette kahjutasu maksmise isikutele, kellele on tekitatud kahju hankija õigusvastase otsusega või õigusnormi rikkumisega. Seega ei ole tegemist mitte objektiivse vastutusega vaid haldusorgani lepinguvälise tsiviilvastutusega. Komisjon märgib selle kohta, et Euroopa Kohus ei käsitlenud 2004. aasta kohtuotsuses seda küsimust ja et see kohtuotsus ei võimalda selles küsimuses mingeid järeldusi teha.
45 Komisjon leiab, et Euroopa Kohus järeldas seevastu, et Portugali Vabariigi õiguskaitsesüsteem ei vasta nõuetele, kuna sellega nõutakse haldusorgani esindaja toimepandud rikkumise tõendamist.
46 Seega ei võeta komisjoni arvates seadusega nr 67/2007 direktiivi 89/665 nõuetekohaselt Portugali õigusesse üle.
47 Komisjon täpsustab, et käesoleval juhul tuleb teha vahet kolmel erineval olukorral.
48 Esiteks, juhul kui õigusvastase toimingu tegi ametnik või riigiesindaja, kes tegutses tahtlikult või hooletult, siis vastutab selle toimingu eest otseselt asjaomane ametnik või riigiesindaja ning riik kannab kaudset solidaarset vastutust juhul, kui lisaks esimesele kahele tingimusele tehakse kindlaks, et ametnik või riigiesindaja käitus nii oma ülesannete täitmise käigus. Vastupidisel juhul riigile vastutus ei laiene.
49 Komisjon leiab eelkõige, et kui ametnik vastutab tahtluse või hooletuse korral, siis peab kahju kannatanud isik vastavalt seaduse nr 67/2007 artikli 10 lõikele 2 tõendama tahtlust või hooletust, kuna sellisel juhul kohaldatakse jälle tõendamiskoormist puudutavaid üldkriteeriume.
50 Teiseks, kui õigusvastase toimingu tegi ametnik, kes tegutses ettevaatamatult, siis vastutab õigusvastase toimingu eest otseselt asjaomane ametnik või riigiesindaja ja riik kannab kaudset vastutust, kuna talle ei saa süüks panna ühtki toimingut, mida ta on teinud. Riik lihtsalt vastutab kolmanda isiku tegude eest. Ka sellisel juhul eeldab komisjoni arvates vastutuse kohaldamine seda, et ametnik tegutses oma haldusülesannete täitmisel ja nende täitmiseks. Kui riik suudab tõendada, et tema esindaja ei olnud süüdi, siis riik ei vastuta.
51 Ettevaatamatuse kohta märgib komisjon peaasjalikult, et süü eeldust on võimalik lihtsalt ümber lükata igasuguste väidetega, sh tunnistajate ütlustega, juhul kui süüd hinnatakse lähtudes hoolsuskohustusest, mis on keskmisel ametnikul, kelle puhul ei eeldata, et ta lahendab haldusaparaadis esinevaid puudusi.
52 Kolmandaks, kui tegevus või tegevusetus on tööülesannetest tulenev ja kui kahju tekkimine ei sõltu konkreetsest ametnikust või riigiesindajast, või kui mitte kelleltki ei ole võimalik nõuda toimingu tegemist või tegemata jätmist, siis tuleb pidada kahju teenistuse korraldamise puudujäägiks juhul, kui tavapäraste asjaolude esinemise korral ja keskmisi standardeid silmas pidades oleks olnud mõistlik nõuda teenistuselt teistsugust käitumist. Kui need tingimused ei ole täidetud, siis riigile vastutus ei laiene.
53 Komisjon asub sisuliselt seisukohale, et teenistuse korraldamise puudulikkuse mõiste asendab vähemalt osaliselt süüd, kuna see nõuab sellise hoolsuskohustuse täitmise kontrollimist, mida otseselt nõutakse õigusvastase toimingu teinud avalikult teenistuselt.
54 Niisiis on komisjoni arvates igal juhul kõnealuse seadusega seatud kahjutasu maksmine kahju kannatanud isikule sõltuvusse õigusvastase toimingu teinud ametniku süüst või sellest, et teenistus on korraldatud puudulikult.
55 Komisjon leiab seega, et enne seaduse nr 67/2007 muutmist seadusega nr 31/2008 ei olnud riigi tsiviilvastutus otsene, vaid see sõltus ametniku või haldusorgani esindaja süü olemasolust. Seetõttu otsustas Euroopa Kohus 2004. aasta kohtuotsuses, et selline kord ei ole kooskõlas direktiivi 89/665 sätetega. Riigiesindaja või ametniku süü ega ka teenistuse korraldamise puudulikkuse mõisteid nimelt direktiivis 89/665 ei kasutata.
56 Lõpuks märgib komisjon eeskätt, et rikkumine on järjepidev ja see lõppes alles seadusega nr 31/2008 ning selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et pärast dekreetseadust nr 48 051 kehtestati seadus nr 67/2007. Komisjon leiab muu hulgas, et seaduse nr 31/2008 tagasiulatuvusel ei ole samuti tähtsust, kuna liikmesriigi kohustuste rikkumine lõppes alles kõnealuse seaduse vastuvõtmise kuupäeval 17. juulil 2008, mis on ainus kuupäev, millest saab lähtuda.
Üldkohtu hinnang
Sissejuhatavad märkused
57 Tuleb meenutada, et EÜ asutamislepingu artikkel 226 sätestab, et kui komisjon on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud EÜ asutamislepingust tulenevat kohustust, esitab ta selle kohta oma põhjendatud arvamuse, olles andnud asjassepuutuvale riigile võimaluse esitada oma seisukoht. Kui asjassepuutuv riik ei järgi esitatud arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul, võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse.
58 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon tegelikult volitatud määratlema lõplikult EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel antavate arvamuste või muude sellise menetluse käigus esitatavate seisukohavõttudega liikmesriigi õigusi ja kohustusi või andma liikmesriigile garantiisid seoses asjaomase käitumise vastavusega ühenduse õigusele ning EÜ asutamislepingu artiklite 226–228 kohaselt võib liikmesriigi õigusi ja kohustusi määratleda ning nende tegevust hinnata üksnes Euroopa Kohtu otsuses (Euroopa Kohtu 27. mai 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/80 ja 143/80: Essevi ja Salengo, EKL 1981, lk 1413, punkt 16, ja 22. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑393/98: Gomes Valente, EKL 2001, lk I‑1327, punkt 18).
59 Lisaks, EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 2 kohaselt võib Euroopa Kohus pärast seda, kui komisjon on andnud põhjendatud arvamuse, mida asjaomane liikmesriik ei ole järginud, määrata komisjoni taotlusel põhisumma või karistusmakse, kui asjaomane liikmesriik ei võta vajalikke meetmeid Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.
60 EÜ asutamislepingu artikli 228 lõikes 2 ette nähtud menetlust tuleb käsitleda kohtuotsuste täitmise erimenetlusena ehk teiste sõnadega ühe täitmise viisina (Euroopa Kohtu 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑304/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2005, lk I‑6263, punkt 92).
61 Sellegipoolest tuleb sedastada, et EÜ asutamisleping ei kehtesta sellises uues menetluses tehtud Euroopa Kohtu otsuse täitmise meetmeid, eelkõige karistusmakse määramise korral.
62 Kui EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 2 alusel tehtud Euroopa Kohtu otsuses määratakse, et liikmesriik peab maksma karistusmakse komisjoni „Euroopa Ühenduse omavahendite” kontole, ja kuna komisjon täidab EÜ asutamislepingu artikli 274 alusel eelarvet, siis on komisjonil ikkagi õigus sisse nõuda summad, mida tuleb maksta liidu eelarvesse selle kohtuotsuse täitmiseks vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 279 rakendamiseks koostatud finantsmääruse sätetele.
63 EÜ asutamisleping ei sisalda siiski konkreetset sätet kohtuvaidluste kohta, mis on tekkinud sellises olukorras liikmesriigi ja komisjoni vahel.
64 Järelikult kohaldatakse EÜ asutamislepinguga ettenähtud õiguskaitsevahendeid ja EÜ asutamislepingu artikli 230 alusel on võimalik esitada tühistamishagi otsuse peale, milles komisjon määrab kindlaks liikmesriigile määratud karistusmakse summa.
65 Seega on EÜ asutamislepingu artikli 225 lõike 1 esimese taande kohaselt Üldkohus pädev selliseid hagisid arutama ja lahendama.
66 Samas ei tohi Üldkohus selle volituse kasutamisel sekkuda EÜ asutamislepingu artiklitega 226–228 Euroopa Kohtule antud ainupädevusse.
67 Üldkohus ei saa seega juhul, kui ta lahendab EÜ asutamislepingu artikli 230 alusel esitatud hagi komisjoni sellise otsuse tühistamiseks, mis puudutab EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 2 alusel tehtud Euroopa Kohtu otsuse täitmist, otsustada sellist küsimust liikmesriigile EÜ asutamislepingust tulenevate kohustuste rikkumise kohta, mida ei ole eelnevalt käsitletud Euroopa Kohtus.
Käsitletav juhtum
68 Tuleb meenutada 2004. aasta kohtuotsuse sõnastust:
„16. Euroopa Kohus otsustas [2004. aasta] kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1, et kuna Portugali Vabariik ei ole kehtetuks tunnistanud dekreetseadust nr 48 051, siis on ta rikkunud direktiivi 89/665 artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 lõike 1 punktist c tulenevaid kohustusi.
17. Käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames on selleks, et kontrollida, kas Portugali Vabariik võttis meetmed selle otsuse täitmiseks, oluline kindlaks teha, kas dekreetseadus nr 48 051 on kehtetuks tunnistatud.
18. Selles suhtes tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kuupäev, mis tuleb aluseks võtta selle hindamisel, kas tegemist on kohustuste rikkumisega EÜ artikli 228 tähenduses, nimetatud sätte alusel antud põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppemise kuupäev (12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑304/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2005, lk I‑6263, punkt 30; 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑119/04: komisjon vs. Itaalia, EKL 2006, lk I‑6885, punkt 27, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑503/04: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I‑6153, punkt 19).
19 Käesoleval juhul ei ole vaidlust küsimuses, et kuupäeval, mil lõppes Portugalile 13. juulil 2005. aastal saadetud põhjendatud arvamuses antud tähtaeg, ei olnud Portugali Vabariik dekreetseadust nr 48 051 kehtetuks tunnistanud.
20. Eeltoodust lähtudes tuleb järeldada, et kuna Portugali Vabariik ei võtnud vajalikke meetmeid, mis sobivad eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Portugal täitmiseks, siis on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artikli 228 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Kuna Portugali Vabariik ei ole kehtetuks tunnistanud 21. novembri 1967. aasta dekreetseadust nr 48 051, millega seatakse kahjutasu maksmine isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest, ei ole Portugali Vabariik võtnud vajalikke meetmeid [2004. aasta] kohtuotsuse täitmiseks ja on seega rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 228 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
2. Mõista Portugali Vabariigilt Euroopa Ühenduste Komisjoni „Euroopa Ühenduse omavahendite” kontole kandmiseks välja karistusmakse summas 19 392 eurot iga [2004. aasta] kohtuotsuse täieliku ja tervikliku täitmise tagamiseks vajalike meetmete rakendamisega hilinetud päeva eest, alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni […] 2004. aasta kohtuotsuse täieliku täitmiseni.”
69 Niisiis ilmneb 2008. aasta kohtuotsuse resolutsioonist koosmõjus Euroopa Kohtu põhjendustega punktides 16–19 sõnaselgelt, et 2004. aasta kohtuotsuse täitmiseks piisab sellest, kui Portugali Vabariik tunnistab kehtetuks dekreetseaduse nr 48 051 ja karistusmakseid tuleb tasuda kuni 2004. aasta kohtuotsuse kehtetuks tunnistamiseni.
70 Niisiis ei ole vaidlust küsimuses, et dekreetseadus nr 48 051 tunnistati kehtetuks 31. detsembril 2007 vastu võetud seaduse nr 67/2007 artikliga 5 ja nimetatud seadus avaldati samal päeval Diário da República’s ning see seadus jõustus 30. jaanuaril 2008.
71 Samas on komisjon vaidlustatud otsuses sisuliselt asunud seisukohale, et seadust nr 67/2007 ei saa pidada 2004. aasta kohtuotsuse nõuetekohaseks täitmiseks, kuid seevastu seadusega nr 31/2008 on Portugali ametivõimud selle kohtuotsuse täitnud, ja kuna nimetatud seadus jõustus 18. juulil 2008, siis tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise lõppemise kuupäevaks pidada 18. juulit 2008. Seega ei nõustu komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise lõppemise kuupäevaks määrama seadusega nr 67/2007 dekreetseaduse nr 48 051 kehtetuks tunnistamise kuupäeva.
72 Niisiis on komisjon eiranud 2008. aasta kohtuotsuse resolutsiooni. Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
73 Seda järeldust ei muuda see, kuidas komisjoni tõlgendab 2004. aasta kohtuotsust.
74 Komisjon väidab sellegipoolest, et kui Euroopa Kohus nõudis 2004. aasta ja 2008. aasta kohtuotsustes, et tunnistataks kehtetuks dekreetseadus nr 48 051 millega „seatakse kahjutasu maksmine isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest”, siis ei nõudnud ta ainuüksi selle dekreetseaduse kehtetuks tunnistamist, mis komisjoni arvates tekitas õiguslünga ega võtnud nõuetekohaselt üle direktiivi 89/665, vaid komisjoni arvates tuleb neid kohtuotsuseid tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohtu otsustas ka, et direktiiviga ei ole kooskõlas asjaolu, et kahjutasu maksmine isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, seatakse sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest.
75 Komisjon järeldab sellest, et liikmesriigi kohustuste rikkumine jätkus seni, kuni Portugali õigusega oli kahjutasu maksmine isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, seatud sõltuvusse süü või tahtluse tõendatusest.
76 Komisjon märgib, et seetõttu pidi ta lähtuma mitte dekreetseaduse kehtetuks tunnistamise kuupäevast, vaid kuupäevast, mil Portugali seadusandja tunnistas kehtetuks kahjutasu maksmise isikutele, kellele on tekitatud kahju riigihangetealaste ühenduse õigusnormide või nende ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumisega, sõltuvusse seadmise süü või tahtluse tõendatusest.
77 Kuna dekreetseaduse nr 48 051 kehtetuks tunnistamisel sellist mõju ei olnud, siis jäi komisjoni arvates liikmesriigi kohustuste rikkumine kestma.
78 Komisjon väljendas sellist seisukohta vaidlustatud otsuses, kuna ta oli tegelikult seisukohal, et seaduse nr 67/2007 vastuvõtmist ei saa pidada 2004. aasta kohtuotsuse nõuetekohaseks täitmiseks, kuid seevastu seadusega nr 31/2008 täitsid Portugali ametivõimud selle kohtuotsuse ja kuna see seadus jõustus 18. juulil 2008, siis tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise lõppemise kuupäevaks määrata 18. juuli 2008.
79 Komisjon leiab, et tal ei olnud seega mitte ainult õigus, vaid ka kohustus kontrollida, kas seadusega nr 67/2007 kehtestatud uus õiguskord kujutab endast direktiivi 89/665 nõuetekohast ülevõtmist.
80 Sellise käsitlusega ei saa siiski nõustuda.
81 Euroopa Kohtu selle otsuse täitmise raames, millega määrati liikmesriigile karistusmakse, peab komisjon saama hinnata meetmeid, mis liikmesriik võttis Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, eelkõige selleks, et vältida seda, et liikmesriik, kes on oma kohutusi rikkunud, ei piirduks selliste meetmete võtmisega, millel on tegelikult sama sisu kui nendel, mis olid Euroopa Kohtu otsuse esemeks.
82 Sellegipoolest ei mõjuta asjaomase kaalutlusõiguse kasutamine liikmesriikide õigusi, ega eelkõige menetlusõigusi, mis on seotud EÜ asutamislepingu artikliga 226 kehtestatud menetlusega, ega Euroopa Kohtu ainuõigust otsustada, kas siseriiklik õigus on kooskõlas ühenduse õigusega.
83 Niisiis tuleb sedastada, et Euroopa Kohus ei käsitlenud 2004. aasta kohtuotsuses ega 2008. aasta kohtuotsuses seaduse nr 67/2007 kooskõla direktiiviga 89/665.
84 Samuti ei ole vaidlust küsimuses, et seadusega nr 67/2007 tunnistati dekreetseadus nr 48 051 kehtetuks ja kehtestati uus vastutuse süsteem, mis sisaldas sisulisi muudatusi dekreetseadusega nr 48 051 ette nähtud korraga võrreldes.
85 Komisjon on ise vaidlustatud otsuses tunnistanud, et „seadus nr 67/2007 võib muuta hankija õigusvastase otsuse tõttu kahju kannatanud pakkujatele kahjutasu saamise lihtsamaks” ja komisjoni dokumentides on kirjas, et Portugali seadusandja ei piirdunud dekreetseaduse nr 48 051 kehtetuks tunnistamisega, vaid kõnealune seadus asendas varem kehtinud korra uue õiguskorraga.
86 Lisaks ilmneb enne vaidlustatud otsuse vastvõtmist toimunud poolte aruteludest ja käesolevas kohtuasjas käsitletud dokumentidest, et pooled ei ole ühel meelel küsimuses, kas seadus nr 67/2007 on ühenduse õigusega kooskõlas.
87 Selle küsimuse lahendamiseks tuleb uuesti hinnata seaduse nr 67/2007 kooskõla ühenduse õigusega, mis eeldab keerulist õiguslikku analüüsi, mis ulatub palju kaugemale puhtalt formaalsete asjaolude kontrollimisest, mille eesmärk on kindlaks määrata, kas dekreetseadus nr 48 051 on ühenduse õigusega kooskõlas või mitte.
88 Niisiis võib EÜ asutamislepingu artiklite 226–228 kohaselt liikmesriigi õigusi ja kohustusi määratleda ja nende tegevust hinnata üksnes Euroopa Kohtu otsuses (vt eespool punkt 58).
89 Järelikult ei saa komisjon 2008. aasta kohtuotsuse täitmise küsimuses otsustada, et seadus nr 67/2007 ei ole kooskõlas ühenduse õigusega, ega teha sellest järeldusi Euroopa Kohtu määratud karistusmaksete arvutamisega seoses. Juhul kui komisjon leidis, et uue seadusega kehtestatud õiguskord ei kujuta endast direktiivi 89/665 nõuetekohast ülevõtmist, siis oleks ta pidanud alustama EÜ asutamislepingu artiklis 226 sätestatud menetlust.
90 Lisaks märgib Üldkohus, et selle käsitluse – mida toetab komisjon ja mis seisneb selles, et komisjonile tuleb anda suurem kaalutlusõigus EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 2 alusel Euroopa Kohtu tehtud otsuste täitmise hindamisel – tagajärg võib olla, et kui liikmesriik vaidlustab Üldkohtus komisjoni hinnangu, mis läheb Euroopa Kohtu otsuse resolutsioonis esitatust kaugemale, siis peab Üldkohus tingimata tegema otsuse siseriikliku õiguse kooskõla kohta ühenduse õigusega. Selline hinnang ei kuulu aga mitte Üldkohtu, vaid Euroopa Kohtu ainupädevusse.
91 Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et komisjonil ei olnud õigust võtta vastu vaidlustatud otsust, mistõttu tuleb see tühistada.
Kohtukulud
92 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus tehti komisjoni kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt Portugali Vabariigi nõudele välja komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 25. novembri 2008. aasta otsus K(2008) 7419 (lõplik).
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Azizi | Cremona | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. märtsil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad