Kohtuasi T-410/03
Hoechst GmbH
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Konkurents – Kartellikokkulepped – Sorbaaditurg – Otsus, milles tuvastatakse EÜ artikli 81 rikkumine – Trahvisumma arvutamine – Põhjendamiskohustus – Rikkumise raskus ja kestus – Raskendavad asjaolud – Non bis in idem põhimõte – Koostöö haldusmenetluses – Juurdepääs toimikule – Menetluse kestus
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustusest tulenev rikkumine – Hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja artikkel 17; komisjoni teatis 96/C 207/04)
2. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguse tagamine – Juurdepääs toimikule
(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 19 lõige 1 ja artikkel 20)
3. Konkurents – Haldusmenetlus – Rikkumiste lõpetamine – Komisjoni pädevus – Ettekirjutused ettevõtjatele
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 3 lõige 1)
4. Konkurents – Haldusmenetlus – Aegumine trahvide valdkonnas – Ainult määruse nr 2988/74 kohaldamine
(Nõukogu määrus nr 2988/74, artikli 2 lõiked 1 ja 3)
5. Konkurents – Trahvid – Otsus trahvide määramise kohta – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)
6. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Komisjoni kaalutlusõigus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)
7. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)
8. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Asjaomaste ettevõtjate jagamine identse lähtepunktiga gruppidesse
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)
9. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvi hoiatav mõju
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1 A neljas ja viies lõik)
10. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1 B esimene ja kolmas lõik)
11. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus ja kestus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punktid 1 A ja B)
12. Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Vajalik sisu – Kaitseõiguse tagamine
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 2)
13. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Korduvus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)
14. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatised 96/C 207/04 ja 2002/C 45/03)
15. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Süüdistatud ettevõtja komisjoniga tehtud koostöö arvessevõtmine
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 96/C 207/04, B osa)
16. Konkurents – Trahvid – Ühenduse karistused ja kolmandas riigis määratud karistused selle riigi konkurentsiõiguse rikkumise eest
(EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g; nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)
1. Sellise teatise kohaldamisel, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul, eirab komisjon hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta kinnitab ühele koostööd tegevatest ettevõtjatest, et teda hoiatatakse, kui teised ettevõtjad püüavad temast koostöö osas ette jõuda, isegi kui seda kinnitust hiljem tegelikult ellu ei viidud.
Kuigi selline menetlusnormide rikkumine ei saa kaasa tuua komisjoni lõppotsuse tühistamist, võib see, kui tähtis on kõnealuste põhimõtete järgimine selle institutsiooni poolt, õigustada ühenduste kohtu poolt oma täieliku pädevuse raames selle ettevõtja trahvi vähendamist, kelle suhtes on menetlusnorme rikutud.
(vt punktid 136, 137, 581 ja 582)
2. Õigus toimikuga tutvuda, mis tuleneb kaitseõiguste tagamise põhimõttest, tähendab konkurentsiasjades seda, et komisjon peab andma asjaomasele ettevõtjale võimaluse analüüsida kõiki uurimistoimikus sisalduvaid dokumente, mis võivad olla tema kaitse jaoks olulised. Need hõlmavad nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni asutusesisesed dokumendid ja muu konfidentsiaalne teave.
Komisjon ei tohiks siiski üldise viitega konfidentsiaalsusele õigustada täielikku keeldumist toimikumaterjalide avaldamisest. Ettevõtjate ja nende ühenduste õigust kaitsta oma ärisaladusi tuleb kaaluda võrreldes õigusega tutvuda kogu toimikuga.
Asjaolu, et võimaldatakse tutvuda komisjoni toimikus sisalduva dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooniga, mille peaaegu kõik leheküljed on valged ja kannavad märget „ärisaladused”, esitamata ühtegi arusaadavamat mittekonfidentsiaalset versiooni ega isegi kokkuvõtet, võib jätta mulje, et see dokument on jäetud avaldamata.
(vt punktid 145, 152 ja 153)
3. Määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 kohaldamisega võib kaasneda keeld jätkata teatavat tegevust või praktikat või lasta kesta olukorral, mille õigusvastasus on tuvastatud, aga ka keeld hakata tulevikus selliselt tegutsema. Niisugused ettevõtjatel lasuvad kohustused ei tohi siiski ületada seda, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Lisaks peab komisjoni õigus teha ettekirjutusi lähtuma tuvastatud rikkumise laadist.
Asjaolu, et konkurentsivastases tegevuses osalenud ettevõtja ei tegutse hetkel, mil komisjon võtab vastu otsuse selle tegevuse eest karistuse määramise kohta, enam asjaomasel turul, või et see tegevus lõpetati enne otsuse vastuvõtmist, ei tähenda, et komisjon ületab talle määruse nr 17 artikli 3 lõikega 1 antud pädevust, kui ta kohustab seda ettevõtjat hoiduma mis tahes konkurentsivastasest tegevusest või käitumisest, kuna niisugune ettekirjutus on oma olemuselt preventiivne ega sõltu asjaomase ettevõtja olukorrast otsuse vastuvõtmise hetkel.
(vt punktid 198–200)
4. Kuigi mõistliku aja ületamine võib teatavatel tingimustel õigustada konkurentsieeskirjade rikkumist tuvastava otsuse tühistamist, ei kehti see juhul, kui vaidlustatakse otsuses määratud trahvide suurus, kuna komisjoni pädevust trahve määrata reguleerib määrus nr 2988/74 (konkurentsieeskirjades ette nähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta) millega on trahvide määramiseks kehtestatud aegumistähtaeg. Nimetatud määrusega kehtestati tõepoolest täielik normistik, mis reguleerib üksikasjalikult tähtaegu, mille jooksul on komisjonil õigus õiguskindluse aluspõhimõtet kahjustamata määrata trahve ettevõtjatele, kelle suhtes viiakse läbi ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlus. Määruse artikli 2 lõige 3 näeb ette, et välja arvatud juhul, kui tähtaeg on peatunud, möödub aegumistähtaeg igal juhul kümne aasta jooksul, kui aegumistähtaja kulgemine on katkenud vastavalt määruse artikli 2 lõikele 1, mistõttu komisjon ei saa oma otsusega trahvide kohta lõputult viivitada, kuna vastasel juhul aegumistähtaeg möödub. Kõnealuse normistiku olemasolu tõttu tuleb tagasi lükata kõik argumendid, mis on seotud komisjoni kohustusega teostada trahvide määramise pädevust mõistliku aja jooksul.
(vt punktid 220, 223 ja 224)
5. Komisjoni otsus, millega määratakse ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahv mitmele ettevõtjale, on osas, mis puudutab asjaomaste ettevõtjate liigitamist erinevatesse kategooriatesse, selleks et määrata kindlaks trahvi lähtesumma, piisavalt põhjendatud, kui komisjon täpsustab, et ta võttis aluseks turuosad maailmaturul, mis olid välja arvutatud asjaomase kaubaga seotud ülemaailmset käivet puudutavate andmete alusel, isegi kui ta konfidentsiaalsuse tõttu ei märgi täpselt nende käivete suurust, vaid esitab üksnes turuosade vahemikud, kuna need andmed on piisavalt arusaadavad.
(vt punktid 258, 259, 261, 263–265)
6. Ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi suuruse kindlaksmääramisel on komisjonil kaalutlusõigus. Vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 võetakse trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust. Lisaks tuleneb trahvisumma reast arvulistest hinnangutest, mis komisjon annab kooskõlas suunistega. Summa kindlaksmääramine sõltub eelkõige mitmesugustest asjaoludest, mis on seotud asjaomase ettevõtja käitumisega, nagu raskendavate või kergendavate asjaolude olemasolu.
Kõnealusest õiguslikust raamistikust ei saa järeldada, et komisjon peab tagama, et sel viisil välja arvutatud trahvi suurus oleks proportsioonis asjaomase kauba kogukäibega Euroopa Majanduspiirkonna turul rikkumise teataval aastal.
(vt punkt 342)
7. Vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei ole rikkumise raskusastme hindamisel arvessevõetavad kolm aspekti, milleks on rikkumise laad, tegelik mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurus igakülgsel hindamisel sama kaaluga. Rikkumise laad on kõige olulisem „väga rasketeks” kvalifitseeritud rikkumiste puhul. Kõnealustes suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine või müügikvootide andmine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu kaasa tuua kvalifitseerimise „väga raskeks” rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust tegevust iseloomustaks konkreetne mõju.
(vt punktid 343 ja 345)
8. Kuigi komisjoni otsus erinevatele ebaseaduslikus kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjatele karistuse määramise kohta on koostatud üheainsa otsusena, tuleb seda analüüsida üksikotsuste kogumina, milles tuvastatakse iga adressaadiks oleva ettevõtja puhul talle süüks pandav rikkumine või rikkumised ja määratakse trahv. Komisjon võib seega kaaluda erinevate asjaomaste ettevõtjate olukorda eraldi ja jagada ettevõtjad kategooriatesse, selleks et teha kindlaks iga ettevõtja isiklik panus kartelli õnnestumisse, isegi kui teatava hulga ettevõtjate käitumine kartellis oli alati kooskõlastatud.
(vt punktid 308, 360 ja 365)
9. Konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi suuruse kindlaksmääramisel vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta võib komisjon ettevõtja suuruse ja koguressursside arvessevõtmiseks kohaldada lähtesumma suhtes suurendustegurit.
Esiteks, vajadus tagada piisavalt hoiatav mõju nõuab, et trahvi suurus kujundataks selliselt, et see võtaks arvesse mõju, mida soovitakse avaldada ettevõtjale, kellele trahv määratakse, et trahv ei muutuks tähtsusetuks või vastupidi ülemäära suureks eelkõige kõnealuse ettevõtja rahalise suutlikkuse seisukohast vastavalt nõuetele, mis tulenevad ühelt poolt vajadusest tagada trahvi tõhusus ja teiselt poolt proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest. Komisjon võib arvesse võtta asjaolu, et asjaomane ettevõtja leiab võrreldes teiste kartelliosalistega oma kogukäibe tõttu kergemini vajalikud rahalised vahendid trahvi maksmiseks, mis õigustab koefitsiendi kasutamist trahvi piisavalt hoiatava mõju tagamiseks. Neil asjaoludel tuleb hinnata ettevõtja rahalisi vahendeid, selleks et saavutada korrektselt hoiatuseesmärk trahvi määramise päeval, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet. Sellega seoses ja samadel põhjustel tuleb märkida, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 raames määratakse trahvi ülempiir, mis on 10% asjaomase ettevõtja käibest, kindlaks otsuse tegemisele eelnenud majandusaasta käibe põhjal.
Teiseks võib komisjon arvesse võtta õigus- ja majandusalaseid infrastruktuure, mis võimaldavad ettevõtjatel hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist. Selle eesmärk on karistada rangemalt suurettevõtjaid, kelle puhul eeldatakse, et neil on piisavad teadmised ja struktuurilised vahendid, et saada aru, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja hinnata võimalikku kasu sellest tegevusest. Sellisel juhul peab käive, mille alusel teeb komisjon kindlaks asjaomaste ettevõtjate suuruse ning seega nende võime saada aru, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik selle tegevuse tagajärgedest, olema seotud nende ettevõtjate olukorraga rikkumise hetkel.
Trahvi lähtesummale 100‑protsendilise suurendusteguri kohaldamine asjaomase ettevõtja suuruse ja koguressursside arvessevõtmiseks ei ületa määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja suunistes kehtestatud piire.
(vt punktid 374, 379, 382 ja 387)
10. Kuigi on tõsi, et suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 B kolmandas lõigus mainitakse konkurentsieeskirjade pikaajaliste rikkumiste puhul „ohtu, et tuleb maksta palju suuremat trahvi” kui lähtesumma, ei võimalda sellise sõnastuse kasutamine siiski järeldada, et üle kümne aasta kestnud rikkumise korral 100% ületava suurenduse kohaldamine on vastuolus suunistes ette nähtud arvutusmeetodiga või ületab suunistes või määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud piire. Isegi kui suuniste punkti 1 B esimese lõigu kolmas taane ei näe pikaajaliste rikkumiste puhul ette automaatset suurendust 10% aasta kohta, jätab ta selles küsimuses komisjonile hindamisruumi ning komisjon võib sellise suurenduse kasuks otsustada proportsionaalsuse põhimõtet rikkumata.
(vt punktid 395 ja 396)
11. Isegi kui eeldada, et teatavat liiki kartellid, nagu hinna‑ ja müügikogusekartellid, on oma olemuse poolest mõeldud kestma pikka aega, tuleb siiski alati määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel eristada kartelli tegeliku toimimise kestust ja kartelli laadist tulenevat raskust. Järelikult ei võta suurendamine rikkumise kestuse põhjal teist korda arvesse rikkumise raskust.
(vt punktid 397 ja 398)
12. Konkurentsi valdkonnas toimuvas haldusmenetluses ei taga komisjon ettevõtja kaitseõigusi, kui ta võtab tema puhul arvesse raskendavat asjaolu faktide põhjal, mis – isegi kui neid oli mainitud vastuväiteteatise erinevates punktides – ei olnud kogumis vaadelduna oma ulatuse ja kvalifikatsiooni poolest piisavalt täpsed, mistõttu alles otsuse staadiumis koondati kõnealused asjaolud ühte ossa ja toodi selgelt esile etteheide.
(vt punktid 424, 431 ja 433)
13. Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta peetakse silmas olukorda, kus sama ettevõtja paneb uuesti toime „sama laadi rikkumise”. Neil asjaoludel, kui ettevõtja paneb toime sama laadi rikkumise, võib komisjon seda raskendava asjaoluna arvesse võtta, isegi kui asjaomane majandussektor on erinev.
Komisjon ei saa ettevõtja varasemat karistatust tuvastada viitega varasemale otsusele, millega määrati sellele ettevõtjale karistus sama laadi rikkumise eest, kui ühenduste kohus on varasema otsuse tühistanud enne karistatust tuvastava otsuse vastuvõtmist. EÜ artikkel 231 näeb ette, et kui tühistamishagi on põhjendatud, tunnistab kohus vaidlustatud õigusakti tühiseks.
Seevastu võib ta tugineda varasemale otsusele, millega määrati sellele ettevõtjale karistus sama laadi rikkumise eest, kuid mille peale esitatud tühistamishagi menetlemine on ühenduste kohtus pooleli, kui täitmise peatamist ei ole isegi taotletud. Niisugune otsus on vastavalt EÜ artikli 256 esimesele lõigule täitmisele pööratav, kuna see paneb rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide, ning seda vaatamata tühistamishagi esitamisele, sest vastavalt EÜ artiklile 242 ei peata ühenduste kohtule hagi esitamine õigusakti toimet.
Kui varasema karistatuse tuvastamisel tugines komisjon mitmele varasemale otsusele, millega määrati asjaomasele ettevõtjale karistus ja millest üks tühistati enne karistatust tuvastava otsuse vastuvõtmist, ei sea komisjoni viga kahtluse alla varasemat karistatust, mida kinnitavad piisavalt muud varasemad otsused, ega ka kohaldatud suurenduse määra, vähemalt juhul, kui komisjoni järeldus, mille kohaselt varasem karistatus tuleneb mitmest eelnevast juhtumist, tõi endaga kaasa trahvisumma suurendamise raskendava asjaolu tõttu suuremas ulatuses kui siis, kui oleks tuvastatud vaid üks eelnev juhtum.
(vt punktid 465, 466, 468–470 ja 474)
14. Kui kartelli puudutava menetlusega seotud ettevõtjate koostöö komisjoniga algas enne, kui võeti vastu 2002. aasta teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, ja need ettevõtjad pöördusid komisjoni poole varasema, 1996. aasta teatise alusel, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul, on ainsana kohaldatav viimati nimetatud õigusakt, isegi kui komisjon võttis alles pärast 2002. aasta koostööteatise vastuvõtmist lõpliku seisukoha koostöö suhtes ja eriti küsimuses, milline ettevõtja võis saada kaitse trahvide eest. Kuigi on tõsi, et sellisel juhul tekkisid koostöö tagajärjed pärast 2002. aasta koostööteatise vastuvõtmist, kohaldatakse varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes kohe tulevast õigusnormi üksnes juhul, kui puuduvad üleminekusätted. 2002. aasta koostööteatise punkt 28 näeb aga selgelt ette, et seda kohaldatakse alates 14. veebruarist 2002 kõigil juhtudel, mil ükski ettevõtja ei ole pöördunud komisjoni poole 1996. aasta koostööteatises sätestatud sooduskohtlemise taotlusega.
Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada ka soodsaima sätte kohaldamise põhimõttele tuginedes. Ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas selline põhimõte on kohaldatav komisjoni koostööteatiste suhtes, ei saa 2002. aasta koostööteatist tervikuna pidada soodsamaks kui 1996. aasta koostööteatist, mille mitut punkti on muudetud nii materiaalõiguse kui ka menetlusnormide osas, kusjuures mõned muudatused on asjaomaste ettevõtjate jaoks soodsamad, mõned teised muudatused seevastu ei ole.
Lõpuks tuleb kõrvale jätta ka 2002. aasta koostööteatise kohaldamine analoogia alusel, kuna see olukord erineb juhtumitest, milles 1996. aasta koostööteatist võidi analoogia alusel kohaldada menetlustes, mis olid alanud enne teatise vastuvõtmist, kuid mille suhtes ei kehtinud ükski õigusnorm.
(vt punktid 507–511)
15. Ettevõtjale trahvide eest täieliku kaitse andmine või tema trahvi vähendamine 1996. aasta teatise (mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul) B osa alusel eeldab muu hulgas, et asjaomane ettevõtja esitab esimesena määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta. Kuigi sellised tõendid ei pea olema tingimata iseenesest piisavad, et tõendada kartelli olemasolu, peavad need siiski olema kartelli olemasolu tõendamisel määravad. Seega ei tohi need olla üksnes komisjoni uurimist suunavad, vaid neile tõenditele peab olema võimalik tugineda kui rikkumist tuvastava otsuse aluseks olevale peamisele tõendusmaterjalile. Neid tõendeid võib esitada ka suuliselt.
Komisjonil on teatav kaalutlusruum, kui ta hindab seda, kas tema ülesande – mis seisneb rikkumise tuvastamises ja lõpetamises – täitmisel oli kõnealune koostöö „määrav”, ning üksnes selle kaalutlusruumi ilmset ületamist saab ühenduste kohus kritiseerida.
Komisjon ei tee ilmset hindamisviga, kui ta leiab, et ettevõtja, kes esitas koosolekul kartelli tegevuse ja toimimise kohta üksikasjaliku kirjelduse, mida toetasid kartelli olemasolu tõendamiseks asjakohased dokumentaalsed tõendid, tegi esimesena koostööd 1996. aasta koostööteatise B osa tähenduses, samal ajal kui üks teine ettevõtja oli varasemal koosolekul esitanud kartelli kohta vähem üksikasjaliku ülevaate, mis ei kajastanud õigesti kartelli eesmärki ja toimimist ning mida ei toetanud ka ükski dokumentaalne tõend.
(vt punktid 552–555, 568 ja 569)
16. Non bis in idem põhimõtte kohaldamise suhtes kehtib kolmekordne tingimus, mis eeldab samu asjaolusid, sama õigusrikkujat ja sama kaitstavat õigushüve. See põhimõte keelab karistada ühte ja sama isikut rohkem kui ühe korra sama õigusvastase teo eest sama õigushüve kaitsmiseks.
Konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate karistuste valdkonnas ei ole see põhimõte kohaldatav olukordades, kus on tegemist kolmandate riikide õiguskordade ja konkurentsivaldkonna ametiasutuste sekkumisega oma pädevuse raames.
Ülemaailmse kartelli korral, mille eest määravad karistuse nii konkurentsi valdkonnaga tegelevad kolmanda riigi ametivõimud kui ka komisjon, ei saa see põhimõte järelikult kehtida, isegi kui mõlemas menetluses põhinevad juhtumi asjaolud samal kokkulepete kogumil, kuna kaitstavad õiguslikud huvid on erinevad. Komisjoni tegevuse eesmärk on tagada ühisturul vaba konkurents, mis on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt ühenduse aluseesmärk, samal ajal kui see, kui kolmanda riigi ametivõimude algatatud menetlus puudutaks kartelli muid tegevusi või tagajärgi kui need, mis on aset leidnud tema territooriumil, ja konkreetsemalt neid, mis on aset leidnud Euroopa Majanduspiirkonnas, tähendaks ilmset sekkumist komisjoni territoriaalsesse pädevusalasse.
Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka õigluse kaalutlused, mille eesmärk on arvata määratud trahvist maha kolmanda riigi ametivõimude poolt määratud karistus.
(vt punktid 600–605)